seen

Esiteks. Lääne riigipead ja meedia kinnitavad praegu õhinal: kui tore, et Ukraina ühiskond küpseb ja tsiviliseerub. Meie silme all sündivat seal lausa kodanikuühiskond! Sest vaadake, inimesed on tänaval, aga ei kakle, vaid väljendavad selgesilmselt oma tahet, laulavad, naljatlevad ja tegelevad kukepoksiga, et sooja saada. See inimeste tänavatel olek on lääne silmis praegu midagi väga tähendusrikast. Sellega tulevat arvestada, sest see olevat rahva tahe. Küll mitte otse, ent kaudselt just nõnda antakse seda mõista ? ka Moskvale. Mina (kuigi olin Iraagi sõja alustamise poolt) tahaksin seoses sellega siiski meenutada, et omal ajal demonstreeris Iraagi sõja vastu Londoni tänavatel mõnedel andmetel üle kahe miljoni inimese. Miks sealsed poliitikud ei pidanud seda rahva tahteks, pühaks nagu lehm, millega tulnuks arvestada?

Muidugi, võiks arutleda nii, et Ukraina on pooleldi totalitaarne, meedia pole seal päris vaba, kruvid on kinni keeratud jne. Nii et tänavatele tulek ongi seal rahva jaoks ainus võimalus. Ja et Londonis, vastupidi, ei pea rahvaga nii väga arvestama, sest sealses ühiskonnas on hiiglaslikud meeleavaldused lihtsalt jõude elavate inimeste jalutuskäik hüüdlausetega. Aga asja saab vaadata ka hoopis teistmoodi. Nimelt pole ideaalselt toimiva esindusdemokraatia puhul mingeid demonstratsioone üldse tarvis. Sest meie poolt valitud rahvaasemikud mõtlevad nii oma valijate moodi, et teevad ka ilma meeleavaldusteta seda, mida hulgad ootavad. Ja just see, et rahvas pole vabalt valitud rahvaasemikega nõus, võiks tähendada, et midagi on kardinaalselt viltu.

Teiseks. Venemaa süüdistab Läänt, et see sekkuvat Ukraina siseasjadesse. Me muidugi teame, et sekkub eeskätt just Venemaa. Aga Euroopa ei ole mänginud päris ausat mängu. Ja just sellega, et ta seni pole tõepoolest pea üldse ?sekkunud?, nii et nüüdne väga suur huvi asja vastu torkab paratamatult silma. Sest praegu, jah, on kogu Lääne press Ukraina uudiseid täis. Riigipead kordavad sügavmõtteliselt, et sealsed sündmused võivad määrata mitmes suhtes lähiaegade poliitikat terves ilmas. Nüüd korraga tundub, et Ukraina on vägagi Euroopas. Solana-papa tõttab kohale, et kodusõda ära hoida. Aga Kut?ma ja Janukevit? kuuldavasti põlgavad teda, sest 1999. aastal võttis Solana peasekretärina T?ehhi, Ungari ja Poola Natosse, suurendades Ukraina isoleeritust Euroopast ja automaatselt mängides teda rohkem Vene huvisfääri (kuigi 1994. aastast kuulus ka Ukraina Nato rahupartnerlusprogrammi).

Ukraina liberaalne opositsioon aga on pettunud Euroopa Liidus (keda Solana nüüd esindab), sest too ei ole pakkunud Ukrainale isegi kõige kaugemat terminit võimalikuks liitumiseks. Kaks aastat tagasi ütles toonane euroülemus Prodi, et Ukrainal on sama suured väljavaated Euroopa Liitu saada kui Uus-Meremaal… Kui sellest pooleldi mitteametlikust väljendusest võib veel mööda vaadata, siis teisiti on lugu Euroopa Liidu ametliku dokumendiga  ?Euroopa naabruspoliitika? (?European Neighbourhood Policy?), mis paigutab Ukraina ühte gruppi Tuneesia, Jordaania ning Marokoga.

Euoopa Liit on pööranud suhetele Venemaaga võrreldamatult rohkem tähelepanu kui suhetele Ukrainaga, ja nagu viimased väidavad, nende arvelt. Kokkuvõttes, ELi poliitika Ukraina suhtes on olnud lühinägelik. Nüüd püütakse päästa, mis päästa annab.

Demokraatia kaitseb iseseisvust

Nii Ilmjärv kui Turtola peavad demokraatia lämmatamist 1930. aastatel üheks oluliseks kehva välispoliitika ja iseseisvuse kaotuse põhjustajaks. Päts haaras võimu 1934. aastal selleks, et takistada vapside võimulepääsu, kuid tema enda autoritaarne poliitika oli lõppude lõpuks väga sarnane vapsidelt eeldatud re?iimiga. Demokraatia hävitati demokraatia kaitsmise egiidi all. Samal ajal õnnestus Soomel säilitada demokraatlik riigikord, kuigi paremäärmuslased tõstsid pead ka seal. Eesti ja Soome võrdlus äratab küsimuse, kas demokraatlik valitsemine tagab paremini riigi iseseisvuse kui autoritaarne. Demokraatia piiramine ilma rahva heakskiiduta nõrgendab paratamatult riigivõimu legitiimsust. 1930. aastatel Eesti rahvas kaugenes riigist, kuna Pätsi re?iim oli rajatud opositsiooni allasurumisele. Nii vapsidel kui ka teistel opositsioonirühmadel oli oma märgatavalt suur toetajaskond. Tolleaegsete rahva hoiakute ja arvamuste kohta on võimatu saada täpset informatsiooni, kuid on teada, et nii parem- kui vasakpoolsed opositsionäärid üritasid pidevalt kritiseerida Pätsi sise- ja välispoliitikat. Seega ei saanud ja isegi ei püüdnud Päts 1939.-40. aastate saatuslike otsuste tegemisel toetuda laialdasele rahva toetusele ja tahtele. Otsused tulid ?okeeriva üllatusena isegi paljudele tollal välisriikides töötanud Eesti diplomaatidele. Autoritaarsel valitsemisviisil võib olla negatiivne mõju välispoliitilisele otsustusprotsessile, ehkki välispoliitika ja demokraatia vahel ei valitse ühest seost. Riikide välissuhted on alati moodustanud mingil määral demokraatia eest ?kaitstud? valdkonna, kus tegeldakse tundlike teemadega ja piiratakse laiema avalikkuse ligipääsu. Samuti on välispoliitikas eriti vajalik tugev juhtimine ja järjepidevus. Kindlakäelise juhi dikteeritud välispoliitika võib olla rahva silmis legitiimne (mainitagu siinkohal näitena Kekkoneni Soomet).

Diskussioon on vajalik

Demokraatlikele väärtustele rajatud ühiskonnas peab siiski olema ruumi kriitilisele ja avalikule välispoliitilisele diskussioonile, millega on võimalik mõjutada otsuste tegemist. Peale selle aitab demokraatlik süsteem valida välispoliitika tippu kõige võimekamad isiksused. Pätsi väga nõrk koht oli puudulik välispoliitika tundmine ja vähene sellealane kogemus. Mitmed kogenud Eesti diplomaadid ja asjatundjad esitasid 1930. aastate lõpul presidendile murelikke hinnanguid ja soovitusi, kuid Päts enamjaolt ignoreeris nende seisukohti. Tänane Eesti on selles suhtes kahtlemata paremas seisus: demokraatia ja avalik välispoliitiline diskussioon on kindlalt olemas, vaatamata vajakajäämistele. Poliitiline eliit on olnud välispoliitika kesksete suundade määratlemisel üsna üksmeelne ja järjekindel. Rahvas on suhtunud skeptilisemalt eurointegratsiooni ja osalusse Iraagi missioonis, kuid on siiski valimistel ja euroreferendumil väljendanud oma toetust valitud suunale. Samas ei tohi unustada, et üleminekuaja kiirete reformide üheks kõrvalmõjuks on olnud palju räägitud rahva võõrandumine poliitikast ja riigist. Eesti ei ole siinkohal erand: kodanike usaldus poliitiliste institutsioonide vastu on paaril viimasel aastakümnel järjepidevalt langenud enamikus lääneriikides ja on eriti madal endise idabloki maades. Selle tendentsiga on paljudel juhtudel kaasnenud äärmuslike poliitiliste rühmade kasv. Võrdlus Teisele maailmasõjale eelnenud perioodiga annab hoiatava näite selle kohta, millised võivad olla võõrandumise tagajärjed.

Üks olulisemaid Pätsi välispoliitika vigu oli see, et ta toetas Saksamaa välispoliitilisi eesmärke ja mängis otsustavatel hetkedel kõik kaardid üheainsa suurvõimu ehk Saksa toetusele. 1930. aastate lõpul kahe imperialistliku suurriigi vahele pigistatud Eesti juhtide hinnangul oli Nõukogude Liit kahest pahast halvem. Eesti välispoliitikas tugevnes seetõttu Saksa-orientatsioon, kuigi ametlikult nimetati seda neutraliteediks. Päts alistus Nõukogude Liidu okupatsioonile usus, et sakslased võidavad sõja ja löövad Nõukogude väed Balti territooriumilt välja.

Saksamaa soovi kohaselt aitas Eesti kaasa Rahvasteliidule rajatud kollektiivse julgeolekusüsteemi lagunemisele 1930. aastate teisel poolel. Paraku karistatakse väikeriike rahvusvahelise õiguse rikkumise eest tihtipeale palju rangemalt kui suuri ? quod licet Iovi, non licet bovi. Nii kaotas Eesti võimaluse saada moraalset tuge rahvusvaheliselt üldsuselt.

Samuti ei järginud Eesti juhid rahvusvahelisi norme 1939. aasta septembris ega 1940. aasta juunis. Vaikne allaandmine vastas Saksamaa ootustele, kuna sakslased ei olnud veel valmis sõjaks idarindel. Kuna Eesti ei otsinud toetust ega avaldanud protesti Nõukogude Liidu ebaõiglaste süüdistuste ja nõudmiste vastu, andis ta ise okupatsioonile formaalse legitimiteedi. Soome seevastu palus 1939. aasta detsembris Rahvasteliidult abi Nõukogude Liidu rünnaku vastu. Hambutu Rahvasteliit ei suutnud pakkuda praktilist abi, kuid soomlastele sai osaks välismaailma moraalne toetus ja lugupidamine.

Eesti toetub jälle ühele suurriigile

Eesti välispoliitikat on ka pärast taasiseseisvumist iseloomustanud tugev tendents toetuda ühele suurriigile. USA julgeolekugarantii on Eesti välispoliitika keskne tugijalg, mille võimaliku murenemise üle ei taheta isegi arutleda. Kõigis endise idabloki riikides on lahendamata küsimus, kas multilateraalne rahvusvaheline koostöö ja Euroopa integratsioon tuuakse tulevikus vajaduse korral ohvriks kahepoolsetele suhetele ameeriklastega. Kesk- ja Ida-Euroopa riigid (nagu ka enamik lääne-eurooplasi) ei soovi teha valikut Euroopa ja USA vahel ehk ühistele mängureeglitele rajatud rahvusvahelise süsteemi ja transatlantilise partnerluse vahel. Iraagi kriis aga tõestas, et võib tekkida olukordi, kus sellist valikut ei ole võimalik vältida. Eesti ja teised uued ELi liikmed on nüüd sidunud ennast ELi välis- ja julgeolekupoliitikaga. Sellele vaatamata pole kindel, millise tee nad valiksid, kui liitlassuhe USAga nõuaks tulevikus ELi lõhestavaid otsuseid.

Nagu 1930. aastatel on ka praegu kaalul rahvusvahelise julgeoleku- ja õigussüsteemi tulevik. Suhtumine multilateraalsesse koostöösse ja rahvusvahelistesse normidesse on võtmeküsimus, mis pingestab eurooplaste ja ameeriklaste suhteid. Rahvusvaheline õigussüsteem võib olla sageli ebaefektiivne ja puudulik, kuid see on väikeriikidele ainuvõimalik kaitse suurriikide diktaadi vastu. Tingimusteta partnerlus USAga võib jätta Eesti ilma sellest kaitsest. Pätsi on põhjendatult süüdistatud ka selles, et ta võttis eri aegadel vastu varjatud majanduslikku toetust nii Nõukogude Liidult kui Saksamaalt. Seetõttu oli ta presidendina aldis survele ja väljapressimisele ning pidi oma otsustes vastu tulema mõlema suurriigi soovidele. Tegemist on ka tänapäeval aktuaalse probleemiga: Venemaa püüab pidevalt mõjutada Balti riikide sisepoliitikat, kasutades vahendina muu hulgas salajast toetust üksikutele poliitikutele.

Balti riikide omavaheline koostöö piirdus 1930. aastatel ebaõnnestunud katsetega leida ühist keelt. Ka püüdlused tugevdada viie piiririigi, s.o Soome, Baltimaade ja Poola vahelist koostööd nurjusid tänu huvide ja seisukohtade lahknevusele. Eesti püüdis järgida Soome eeskuju ja siduda end Skandinaaviaga, kuid ei saavutanud sel suunal edu. Eesti suhteid Lätiga õõnestasid iseseisvusvõitluse-aegsed kogemused. Leedu ja Poola vahel valitses territoriaalkonflikt, millesse Läti, Eesti ja Soome ei tahtnud lasta end kaasa tõmmata. Ehk kõige olulisem suhete jaheduse põhjus on aga see, et Balti riikide arusaamad julgeolekuohtudest olid erinevad. Eesti ja Läti meelest oli kõige tõsisem oht Nõukogude Liit. Leedu seevastu tegi lähedast koostööd suure idanaabriga, otsides toetust Poola ja Saksa vastu.

Ka 1990. aastatel sai Balti riikide vahel valitsevaks pigem konkurents kui koostöö. Eesti on ka pärast t
aasiseseisvumist püüdnud luua põhjamaist imagot ja haakida end lahti Baltimaade grupist. Erinevalt 1930. aastatest kattuvad Balti riikide välispoliitika põhisuunad nüüd selgelt, kuid kokkukuulumistunne on sellele vaatamata nõrk.

Üks rahvusliku küpsuse mõõdupuu on aga võime hinnata avatult ja kriitiliselt oma ajalugu. Ühe müüdi purunemine ei hävita tugevat rahvuslikku identiteeti, vaid toodab tervet enesekriitikat. Vahest kõige tähtsam president Pätsi laguneva müüdi alt paljastuv õppetund on see, et ka väikese rahva ja tema juhtide tehtud valikul on tähtsust. Seetõttu on oluline, et välispoliitika toetuks kriitilisele diskussioonile, mis aitab valida.

ETV eesmärgiks ei ole teha saateid, sest sellisel juhul mõõdaksime me vaid saadete hulka ja sellele kulutatud raha. Ei ole mõtet ka ütelda, et eesmärgiks on teha häid saateid, sest ka siis tuleb kvaliteeti kuidagi mõõta. Kõige levinum positivistlik viis telekanaleid hinnata on võrrelda nende vaatajate arvu. Ometi on tegemist ühe kõige suurema illusiooniga, sest vaatajate arv ei ole ei era- ega ka avalike kanalite lõplik eesmärk. Kommertssüsteemis on vaatajate arv vaid selgitav instrument, et müüa saate vaatajaid reklaamiandjatele. Reklaamiandja ei osta ju mitte reklaamiaega, vaid eelkõige kontakte teisel pool ekraani istuvate inimestega. Selleks, et oleks neid inimesi, keda saaks müüa, on vaja neid saadete abil ekraani ette meelitada. Seega väljendub erakanalite efektiivsus selgelt kasumis või kahjumis ja mitte nende vaatajate arvus. Justkui väga lihtne süsteem, igapäevases elus aga eelistatakse ajakirjanduses pidevalt rääkida vaatajate numbritest ning haruharva kasumist ja kahjumist, mis ei pruugi alati olla korrelatsioonis. Igal juhul ei kajasta vaatajate arv üksüheselt vaataja hinnangut pärast saate vaatamist, sest vaatajate arvu on suhteliselt lihtsalt ka kunstlikult võimalik kasvatada. Siin on põhjus, miks näiteks New York Times ei ole iial olnud Ameerika suurima tiraa?iga ajaleht, sellest hoolimata aga pikka aega kõige suurema kasumiga.

Vaatajate arv vs. vaataja rahulolu

Üks Ameerika meediaagentuuri OMD esindaja seletas kord, et Ameerikas käsitletakse vaatajate arvu maksimeerimist lühiajalise strateegiana ja vaataja rahulolu pikaajalise strateegiana. Nii on ühekordsete meediaprojektide puhul (näiteks film) tähtis, et tuleks kohale võimalikult palju vaatajaid, aga nende rahulolust ei hooli keegi, sest kogu raha on juba kätte saadud. Näiteks film ?Godzilla? sai Hollywoodi stuudiolt juba enne esilinastust hävitava hinnangu. Selleks, et rahalisest kaotusest minimaalse kahjumiga välja tulla, tehti enneolematu reklaamikampaania ja film paisati korraga rekordiliselt 3300 ekraanile. Tulemuseks oli omal ajal esimese linastusnädala absoluutne vaatajarekord (55 miljonit dollarit), aga kuna film oli halb, siis kukkus külastatavus juba teiseks nädalaks ligi 60% ja kolmandaks nädalaks 80%, sest levis kumu filmi kehvusest. Ometi tuli stuudio sellisest ühekordsest pettusest puhtalt välja.

Televisioonis on aga kvantiteedile suunatud taktika kasutamine kurjast. Hea näide Eesti meedias oli Alex Lepajõe jutusaade, mille reiting hakkas aasta teisel poolel vajuma. Siis aga kutsuti ühte mälestusväärsesse saatesse Arnold Oksmaa, kes lõi korraks vaatajanäidu ülesse. Selsamal hetkel tehti klassikaline viga, ei analüüsitud vaataja rahulolu. Nii ei märgatud, et suurte arvude varjus oli antud saatele kvalitatiivne surmahoop. Antud külalise valikuga positsioneeris Lepajõe enda nii äärmuslikult kollaseks, et ainuke võimalus jätkata olnuks kutsuda igal järgmisel nädalal saatesse taas uus Oksmaa kloon. Et seda ei juhtunud, kujunes Oksmaa episoodist imagoloogiliselt Lepajõe saate langustrendi põlistamise murdepunkt. Sama medali teine külg on ka fakt, et isegi kui SL Õhtulehe tiraa? on võrreldav Postimehe omaga, on SL Õhtulehe reklaamikäive märgatavalt väiksem. Reklaamiandja arvestab tunnetuslikult, et lehtede kuvandil on erinev mõju ka sinna paigutatud reklaamidele. See aga tähendab, et vähegi komplekssem meediaanalüüs arvestab kohe ka kvalitatiivsete näitajatega.

Avaliku ringhäälingu probleemiks on seni olnud tõik, et ühiskond analüüsib tema tegevust kommertssüsteemist pärit paradigma alusel, kuna ei ole veel suudetud välja mõelda mõõdetavat eesmärki avalikule sektorile olemuslikul viisil. See tähendab, et kuna kasum ja kahjum ei ole rakendatavad, toimub analüüs ainult kahel tasandil: esiteks metodoloogiliselt puudulik reitingu arvestamine (kvantitatiivsed näitajad) ja teiselt poolt sotsiaalselt vähe representatiivne isiklik arvamus. Viimane tähendab neid mõtteid, mis tulevad igaühel televisiooni kohta pähe. Nende arvamuste puhul on asi selles, et need lähtuvad enamasti sotsiaalse kuuluvuse subjektiivsest kogemusest ega arvesta teiste huvidega. Ometi võimaldaks sotsiaalteaduste arengutase mõtestada ka avaliku ringhäälingu arengusuundi ratsionaalsemalt.

Esimene samm on veel kord mõelda eesmärgipüstituse üle. Senine kultuuripoliitiline eesmärgipüstitus on liiga umbmäärane. Tulemuseks on tegelikult vaid institutsiooni kui omal moel kombatava tegelikkuse põlistamine, selle asemel et rääkida eesmärkide ja väärtuste põlistamisest. Tegelikult ei ole mingit põhjust, miks riik peaks toetama ringhäälingut samal moel, nagu ta kaitseb muinsuskaitse seaduse alusel näiteks Nevski katedraali Toompeal. Mõlemad on osa meie vastuolulisest ajaloost ja ilmselt on neil ka tänapäeval täita mingisugune poliitiline ja kultuuriline roll. Kui meie mõtted ei arene eesmärgipüstituse osas kaugemale, siis tunnistan, et ma ei näe ratsionaalset põhjust rahvuslikuks ringhäälinguks. Eesmärk selgineb aga siis, kui näeme ühiskonnas isegi mitte lihtsalt umbmäärast vajadust teistsuguse programmi järele, vaid kui käsitleme ringhäälingut meie ühiskonnale vajalike väärtuste ja sõnumite agendina.

Esimene samm sellel teel on tunnistada, et ringhäälingu tegevus avaldab oma programmist sõltumata ühiskonnale mingit mõju. Just see hoiakutele ja väärtusele avaldatud mõju peaks olema ka ringhäälingu tegevuse eesmärgiks, seda enam on positiivne mõju võimalik peamiselt vaid kodaniku rahulolu korral. Mõju puhul tuleb eelkõige analüüsida inimeste reaktsiooni meediale, mitte niivõrd programmi koostist või vaatajate hulka. Inimest, kes on loomult ebaratsionaalne, iseloomustab see, et ta on nõus tarbima teatud hulgal negatiivset kultuuri, vihates ise samal ajal mõnd saadet või filmi. Kui jääksime antud juhul oma analüüsis ainult kvantitatiivsete näitajate juurde, saame meediamõjust moonutatud pildi. Näiteks, kui veel aasta tagasi olid ?Pehmed ja karvased? laste sihtgrupis üks lemmik, siis võis ometi üsna kindel olla, et nad ei saanud saadete sõnumist samamoodi aru kui täiskasvanust poliitikatundjad. Tulemuseks on see, et suur vaatajate arv ei peegeldanud kindlasti mitte otsitud sihtgrupi vastukaja.

Kuidas mõõta ühiskondlikku mõju?

Mõju uurimine on muidugi keeruline ja jätab alati mitmeid küsimusi õhku. Ühiskond on alles hiljuti omaks võtnud sellised mõisted nagu ?sotsiaalne kapital? või ?väärtustepõhine juhtimine?. Paljudele on see jäänud ka moodsate teaduste skolastikaks, ehkki mööndusena tunnistatakse selliste kontseptsioonide kasulikkust reaalsuse kirjeldamisel. Küsimusi tekitab peamiselt vaimsete suuruste mõõtmise võimalikkus. Vastuse algeid võis viimati leida Tartu ülikooli uurimuses ?Mina, maailm, meedia?, mille kohta võib lugeda raamatust ?Eesti elanik 21. sajandi algul?. Sellesarnaseid käsitlusi omas valdkonnas võib leida ka näiteks Maailmapanga koduleheküljel, kus analüüsitakse ?sotsiaalse kapitali? mõõtmise võimalusi.

(How to mesure social capital? hhtp://web.worldbank.org/WBSITE/EXTERNAL/TOPICS/EXTPOVERTY/0,,menuPK:336998~pagePK:149018~-piPK:149093~theSitePK:336992,00.html) Omal moel on vähemalt 150 aastat sotsioloogiat püüdnud juurutada mingit empiirilist positivismi. Tulemuste tõlgendamisel on ühest küljest tihti rõhutatud tulemuste suhtelisust, ent teisest küljest on väärtuste uuringud tõestanud võimaliku vea suurest protsendist hoolimata ka seda, mida me julgeme uskuda. Kogu küsimus on selles, kas me legitimeerime uuringuid, mis ühelt poolt kirjeldavad sõnumit (kontenti) ja teiselt poolt selle vastuvõtul tekkinud reaktsioone? Mina oleksin valmis seda tegema, sest vastasel juhul keelduksime jätkuvalt analüüsimast avaliku televisiooni olemust.

Seega kujuneb avaliku ringhäälingu strateegia kolmest komponendist.

1. Inimeste poolt teadvustatud väärtused eesmärkidena, mida mõõdavad regu
laarsed kvalitatiivsed uuringud.  Euroopa ringhäälingute liit räägib sel puhul ka nn public value? indeksist. See tähendab eelkõige vaatajate reaktsioonide mõõtmist leidmaks nende suhet etteantud väärtustesse.

2. Selle eesmärgi saavutamiseks mõeldud vahendid, raha, programmi koostis jne.

3. Määrata kodanike hulk ja sotsiaalne kuuluvus, kelleni on imperatiivselt  vaja nende sõnumitega jõuda.

Praktikas on seda kirjeldatud ka reiganoomikana, kus riik määrab teatud ühiskondlikud hoiakud, mis tuleb meediatööga saavutada. Lihtsustatult tähendab see ühiskondlikku ajupesu. See teoreetiline küsimus tõstatati juba siis, kui ka lääne demokraatlikud riigid rajasid XX sajandil kultuuriministeeriume. Totalitaarsete riikide kultuuriministeeriumid olid selgelt riigi ideoloogilised asutused, nii et tõstatus küsimus, kas demokraatia tingimustes võib riik sekkuda kodanike vaimsete väärtuste vabasse arengusse. Ometi leiti kõikjal kontinentaalses Euroopas, et rahalised suhted on võõrandunud ühiskonna teatud väärtustest ja seetõttu on riigi sekkumine õigustatud.

Kui otsida Eestist väärtusi, mis vajaksid edendamist, siis julgeksin edasiseks diskussiooniks pakkuda näiteks kodanike sotsiaalset aktiivsust vastandina reality-TV esindatud kunstliku reaalsuse individualismile. (Mõtleme, kui suur on nende inimeste osa, kes ei usu ega huvitu ühiskonna käekäigust.) Või mõtelda eestlase enesehinnangu indeksile, mille omalaadne madalus teeb praegu kas või arstidele välismaale töölemineku vaimselt palju lihtsamaks. Kui meie ühiskonna sotsiaalne sidusus oleks suurem, siis oleks sellevõrra suurem ka valmisolek lahendada siinseid probleeme. Neid vaimseid näitajaid on juba erinevate uuringutega mõõdetud, ent seni on jäänud tähelepanuta meedia osa nende väärtuste kujunemisel.

Tervikuna kõlab see nüüd juba 150aastane ajaloomaksiim järgmiselt: ?Mina aga väidan: iga ajastu on vahetus suhtes Jumalaga, ja tema väärtus ei põhine üldsegi sellel, mis temast tuleneb, vaid tema olemasolul enesel (in ihrer Existenz selbst), tema enese isedusel (in ihrem eigenen Selbst).? Ranke väite sisuks on mõte, et ajastud ja põlvkonnad on ajaloolisele vaatlusele individuaalsed, ?midagi iseenda jaoks kehtivat? (etwas für sich Gültiges), eelnevat ei saa vaadelda järgneva kandjana ega järgnevat eelneva ületajana. Ning tema mõtte garandiks on usk jumalikku õiglusse ? kui ükski ajastu või põlvkond ei tähendaks midagi omaette võetuna, siis oleks see ?jumaluse ebaõiglus? (eine Ungerechtigkeit der Gottheit), mis on mõeldamatu. Alles XXI sajandi algul (2002. aastal) on postmodernse ajalooteooria juhtkuju Frank Ankersmit õigesti pööranud tähelepanu pikka aega kahe silma vahele jäänud olulisele detailile ? Ranke ütleb: ?iga ajastu? (jede Epoche). Hoolimata sellest, et kuulsale sententsile järgnevas lauses on rõhutatud, kuidas ?individuaalne elu ajaloos? omandab vaatlejale ?täiesti eripärase võlu?, on meil siin koos Ankersmitiga alust kõnelda Ranke väites peituvast ajaloolisest universalismist.

Esinedes Ranke maksiimi vaimu järgides rankeaanliku historistina, on sellele epohhilise individuaalsuse põhimõttele hiljem tuginenud mõnigi nimekas teadus- ja kultuuriloolane. Näiteks ?Uusaja legitiimsuse? autor Hans Blumenberg või ?Keskaja kultuuri kategooriate? autor Aron Gurevit? , kes alates 1960.-70. aastaist võtsid seda ideed enam-vähem programmilisena. Blumenberg vastustab järjekindlalt nii ?ajaloo funktsionaliseerimist mõne oleviku aktuaalsusvajadusteks? kui ka ideed, et üks aeg on ?ajaloo eesmärgile? teistest lähemal ja sellega teistele eelistatum, vaidlustades ühtlasi progressistliku seisukoha, ?et iga ajavorm kätkeb mõistuse kavalust ja käsib muutuda ükskõikseks kõigi oma vahe- ja läbikäigujärkude suhtes?. Gurevit?  pooldab keskaja ?iseseisvat ajaloolist väärtust? ning keeldub selles ajastus nägemast üksnes mingit ?uusaja ettevalmistavat astet?: ?Idealistlikus vormis väljendas Ranke väga õige ja sügava mõtte: iga epohh on huvitav ja oluline iseeneses, sõltumata tema seostest ajaloo järgneva käiguga. Tõepoolest, me ei uuri minevikulugu mitte ainult mõistmaks, kuidas sellest kujunes tänapäev, seega mitte üksnes n.-ö. teleoloogiliselt.? Nendel argumentidel on ajaloopoliitiline, teatud (hegeliaanlik-marksistlikke) progressimalle arvustav ja õigusega tõrjuv iseloom. Kui aga on midagi, mis sellesama algupäraselt rankeliku väite teaduslikku autoriteeti otsustavalt kahandab, siis on see tegelikult just historism ise, nimelt oma probleemiloolisest, kriitilisele historismile iseloomulikust ehk mitteklassikalisest küljest. Muu hulgas võime tänapäeval pidada seda klassikalise historismi nurgakiviks loetavat maksiimi teatud määral pseudorankelikuks.

Kriitiline historism osutas sellele, et individuaalsusidee ilma arengumõisteta ?ei tööta?, sest individuaalsus kujuneb arenemises, ajaloolist omapärasust määratakse aga muutumises olevate ajaseisundite võrdlemise teel. Järelikult on mis tahes ajastu ?iseseisev väärtus? küsitav just selle tõttu, et ta on ?ajalooline?, mitte endasse suletud, mitte suhetest teistega sõltumatu. Probleem on ka väitluses traditsiooniga: kas Ranke sõnum, mida Ankersmit tõlgendab nõudena, et ?iga ajalooperioodi tuleb ajaloolasel tingimata respekteerida ja vastavalt uurida?, oligi nii ebakriitiliselt mõeldud?

110 aastat hiljem ? Ranke ?teine mina?

Iseenesest on hämmastav, et enam kui 100 aasta jooksul ei tekkinud ajaloolastel suuri kahtlusi Ranke klassikalise väljendi autentsuses. Kuigi neil oli teada, et tema ?teos? (nn. Berchtesgadeni ettekanded) oli esitatud suuliselt, ja ka Dove väljaanne teatab, mida autor ise oma esituste kohta ütles: ?minu rapsoodiad?. Historismi selle põhiväite ajalooideoloogiline karjäär põhineb osalt mitteautentsel üleskirjutusel või õigemini tekstilüngal (väljajättel), mis tekkis algse stenogrammi hiljem puhtandiks töötlemise (lühendamise) käigus. Ilmselt ei lasknud seda tähele panna Dove väide publikatsiooni ?Eessõnas? (?Meie väljaanne järgib kõiges olulises käsikirja?), veel vähem lubas seda teha autori isiku, teose ja tsitaadi historiograafiline dogmatiseerimine. Dogmaatilisse tõlgendusse lõi mõra Theodor Schiederi 1964. aasta põhjalik artikkel selle ajalooalase tähtteose keerulise saamisloo kohta, kuid väljaspool eriteadust paistab muutumatult korratav ?Ranke ütlus? elavat stereotüübi omaelu.

Leopold Ranke ?kaasautor? oli ? Schiederi uuringu järgi ? haritud ja vilunud parlamendistenograaf Franz Seraph Leinfelder (1825 ? 1891), algteksti ?tihendamisel? Ranke-ütlusest  ?äralangenud? mõttelõik kõlab järgmiselt: ?…mis aga ei välista (nicht ausschliesst), et temast [ajastust] tulenes midagi muud (etwas anderes)?. Väikese lõigu kaal on suur, nagu mõistis hästi ka Schieder: ?Selle väljajättega kaob sel kohal viide historismi jaoks individuaalsusidee kõrval otsustavale arenguprintsiibile.? Aga selle tekstikoha taastamisega kriitilises raamatuväljaandes (1971. aastal) on võetud igasugune alus kujutleda Ranke ?ajastut? autarkseks, eneseküllaseks või sõltumatuks ?iseeneseks?. Võimalus tajuda Ranke ajastukäsitluses arengumomendi toonitamist oli siiski olemas juba Dove 1888. aasta esikväljaandes: ?Kui nüüd aga ka igal epohhil on iseeneses ja omaette oma õigustus ja väärtus, siis ei tohi sellest hoolimata märkamata jätta (nicht übersehen werden), mis temast tulenes (hervorging).? Sõna hervorgehen tähendab millegi tulemuseks või saaduseks osutumist, milleski oma päritolu, alguse või lähete omamist, millegi alusel nähtavaks saamist. Ranke märgib niihästi ajastute erinevust kui ka järgnevust, ta möönab ?teatavat edasiminekut?, progressi, kuid see ei toimu tema arvates ?sirge joonena?, vaid liigub ?nagu voolus?, mis rajab endale teed ?omal viisil? või ka ?sisemisel paratamatusel?. Ajalugu paistab olevat Ranke silmis arenev kulg, ühest ajast teise üleminev siirdeline protsess. Protsess, mis samal ajal kätkeb endas ?arengute lõputut mitmekesisust? ja ?sajandite suuri tendentse?, kogu inimkonna ajalugu on ?erinevate tendentside kompleks?. Schiederi väga meisterlik ja pieteediga tehtud analüüs Leinfelderi rollist Ranke loengute jäädvustamisel tipneb sellises hinnangus: ?Ta töötles oma üleskirjutusi vaimselt ja konserveeris alles seeläbi järelpõlvedele Ranke vaimu.? Nõnda on tõenäoline, et Ranke teksti puhtandis selle kuulsaks saanud maksiimi puudutava osa tihendamisel lihtsalt välditi autori mõtte kordamist. Stenogrammi pealkirjavariandid, algul ?Ranke ajaloolised ettekanded?, pärast ?Ranke. Loengud ajalooliste epohhide tendentsidest meie ajaarvamise algusest saadik?, annavad lisakinnituse. Teosepealkiri, mis on saanud üldisemalt tuntuks Dove publikatsiooni järgi, näib olevat inspireeritud lõplikust käsikirjast (?Katse määratleda ja iseloomustada uuema aja maailmaajaloolisi epohhe?). ?Uuema ajaloo epohhides? esineb Ranke vaim Leinfelderi redaktsioonis, ühtseks teoseks sai loengute tekst mitte ainult tema edastava, vaid ka ?korrastava ja kaasavormiva? käe läbi. Originaalsuses mittekahtlemise põhjus näib olevat puhtkirjanduslik ? vilunud stenografist oskas sisse elada ?rankelikku mõtlemisse ja diktsiooni?. Schieder avastab peale väljajätete vaid ajuti ?stiilivõõraid elemente?, üldjuhul pole lahkutud ?Ranke rajalt?. Niiviisi hakkab Schiederi analüüs heitma valgust ta enda meetodile, sest ta ise väärtustab hilisemate historistide kombel ?sisseelamist? sedavõrd, et Leinfelder nagu polegi enam ühe suure ajaloolase stenografist ja redaktor, vaid Ranke teine mina. Kuid sellise väärtustuse kaudu me saame ühtlasi aru, kui tähtis oli Ranke maailm veel Theodor Schiederile (1908 ? 1984), hilishistorismi paradigma ühele peaesindajale maailma ajalooteaduses.

Meile on aga olulisem tema te
oseanalüüsi assotsieeriv aspekt. Interpretatsioon, mille võttis ette Schieder, loob teose ja Ranke muude tekstide, samuti nende ja teiste autorite (Hegel, Schelling, Tocqueville) mõtete, ?aktööride? oskuste ja meeleolude, usufilosoofiliste ja teaduspoliitiliste veendumuste vahele seostevõrgu. Ajaloolastest praktikutele ja õppuritele päris üheselt historistliku ajalookäsituse juhtmõtet kehastav rankelik maksiim tekstualiseerub erinevalt.

Ajalookultuuri tekstuaalsus ? 40 aastat pärast Schiederit

Tekstuaalsuse  küsimustes võib nüüdisajaloolaste tähelepanu teritada  ning analüüsi edasi aidata kultuurisemiootika, kus teksti mõiste etendab keskset osa. Võib-olla on eeltoodud informatsiooni taustal ka Ranke ?Epohhidele? mõttekas kohaldada Juri Tõnjanovi (1894 ? 1943) 1920. aastate ideed kirjandusnähtuste geneesi ja traditsiooni uurimise erinevusest kultuuris, kõnelda ühes 2000. aasta kultuuriteoreetilises visandis sellest eristusest lähtunud Peeter Toropi eeskujul sama teksti kahest parameetrist ? ?geneesitekstist? ja ?traditsioonitekstist?. ?Geneesitekst oleks loominguprotsessi subjektiivsust ja juhuslikkust peegeldav implitsiitne süsteem, mille uurija võib rekonstrueerida kui unikaalse. Traditsioonitekst väljendab eksplitsiitset kuuluvust mingisse voolu, stiili, rühmitusse või ?anri, samuti põhjuslikke või tüpoloogilisi seoseid eelkäijate ja järeltulijatega.? See on ka ajalookirjutusloo aspektist viljakas lähenemisviis üldise ja erilise seostatud silmaspidamiseks, nii välditakse konkreetse teksti käsitamist ühe arenguprotsessi tulemusena või selle ekstraktina. Arvestada tuleb ka tema märkust, mille vaimus saab öelda, et antud historiograafilise teose avanemine oma tekstilaadi kaudu on kultuuriline muutuja: ?On vaid ajastu ja lugeja küsimus, kas otsitakse teoses traditsiooniteksti, geneesiteksti või hoopis mõlema sümbioosi.? Kuid ehk on siin oluline veel see aspekt, et traditsioonitekst mitte üksnes ei võimenda mingeid kultuurivormi tunnuseid, vaid samal ajal ka summutab geneesiteksti?

Näib tähenduslik, et Schieder kirjutab Ranke ettekannete stenogrammi lugedes järgmiselt: ?nii kuuleme me Ranket ütlemas?, ?siin kõneleb Ranke, nagu teda muidu harva tuntakse? jne. Ainult ühes kohas on autoriteksti lipsanud stenograafi (poliitilist reservatsiooni tähistav) märge: ?R. väidab?. Miks ta seda kõike rõhutab? ?Vahetutes stenograafilistes üleskirjutustes, mis just [loengusarja] sissejuhatuses äratavad palju enam mulje üha uuest mõtete seadmisest, ühe põhikaalutluse pidevatest, peaaegu vaevalistest kordamistest, saab historismi usutunnistus veelgi selgemaks (wird noch deutlicher) kui redigeeritud tekstis.? Ta rõhutab seda põhjusel, et töödeldud tekst ei tee enam nii hästi kui stenogramm arusaadavaks autori loovust ja teose uudsust. Eriti puudutab see individuaalsuse teemat rankelikus historismis, kus toimub ?aktsentide nihutamine ideedelt tendentsidele?, kuid tendentside (?printsiipide?) mõiste jääb üsna samaks ta varasel loomeetapil mõelduga: need on pigem struktuurid, mitte ?üldiste ideede konkretiseeringud?, vaid just ?individuaalsete ajaloostruktuuride kirjeldused?. ?Uudne ja edasiviiv ?Epohhides? seisneb aga selles, et see ajalooliste individuaalsuste olemusmääratluse põhimõte rakendatakse nüüd ka kaugelt generaalsema taotluse ja üleüldisema tähendusega vaimsetele ja poliitilistele võimudele, nagu nt. kristlusele ning moodsatele konstitutsioonilistele ja demokraatlikele ideedele.? Tendentside mõiste laieneb maailmaajaloolise tähtsusega reaalsetele institutsioonidele, samuti on stenogrammis olemas ? võrdlemisi kaasaegne ? mõte, et tendentse mõjutav tegur on ?maailmaajalooline atmosfäär?; käsikirjas pole see säilinud.

?Uuema ajaloo epohhid? kui historismi geneesitekst (Toropi sõnu kasutades võiks öelda: Ranke ?autoripoeetikas väljenduv unikaalsus?) on ajaloolasele vajalik, mõistmaks sügavamalt teose traditsiooniteksti, nimelt selle vastavust ?historismile?, klassikalise historismi tunnustele, historistlikule ideedeõpetusele. Niivõrd kui aga historiograafia on kirjandus, jääb oluliseks ka Tõnjanovi osutus: ?Üks ja sama nähtus võib geneetiliselt ulatuda tagasi teatud välismaisele näidisele ning samal ajal olla teatud traditsiooni arendus rahvuslikus kirjanduses, mis on sellele näidisele võõras ja isegi vaenulik.? Pidades silmas XX sajandi ajalookirjutuse peasuundi ja rankeanismi autentsuse probleemi, millele vajutas pitseri XIX sajandi lõpu nn Ranke-renessanss, võib selle kirjandusteadusliku idee rakendusliku potentsiaali kohta historiograafialoo metoodilise mustrina tuua esinduslikke näiteid.

Medievist Aron Gurevit?i viidet Ranke maksiimile vene ajalookirjanduses, et 1970.-80. aastate marksistliku historitsismi domineerimise olukorras kaitsta keskaja kui epohhi individuaalsust, mida ta ise uuris pigem prantsuse nn uue ajalooteaduse ehk ?Annales?-koolkonna strateegia järgi, sai mainitud eespool. ?Annales?-suuna üks loojaid Lucien Febvre (1878 ? 1956) jätkab Ranke vaimu oma 1940. aastate uurimuses ?Rabelais? religioonist?, s.t küsimuses, kas Rabelais oli usklik või ateist, näidates, et selletaolist küsimust tuleb vaadelda Rabelais? ajastu suhtes ebaajaloolisena. Georg Iggers märgib sellega seoses: ?Febvre lähtub siin radikaalsest historismist, mis eeldab iga epohhi ainukordset iseloomu.? Teise ?Annales?-looja Marc Blochi (1886 ? 1944) mõnede seisukohtade puhul võib öelda peaaegu täpselt sama. Gurevit?  seob 1990. aastail Febvre?i ja Blochi historismi mentaalsuse mõistega, mis väljendavat nende mõtlemises ?teravnenud? või ?ägenenud? historismi (obostrennõi istorizm), ja selle kaudu epohhilisuse mõistega, sest mentaalsus on ajastueriline. Gurevit?  ja Febvre ulatuvad geneetiliselt tagasi klassikalise saksa historismini, kumbki neist uuendab historistliku individuaalsusõpetuse toel vanade kultuurielu vormide ja kategooriate mõistmist teistsuguses taustsüsteemis. Kuid ?Annales?-ajaloolaste juures võimendab traditsioonitekst üht klassikalise historismi tunnust, muutes historismi mingil määral ühemõõtmeliseks: individuaalsusidee jääb, arenguperspektiiv kaob. Bloch eelistab sotsiaalse arengu ?järjestikuste etappide? iseloomustamisele ?inimsoo keerdkäikude? analüüsimist, Febvre juhib omakorda tähelepanu sõna ?evolutsioon? vältimisele tema metodoloogilistes arutlustes. Viitega André Burguiere? (1971. aasta) teesile on seda 25 aastat hiljem esile toonud ka Iggers: ?Mõnes suhtes on veel radikaalsemalt kui Ranke oldud seisukohal, et kõik epohhid ja kultuurid, ka primitiivsete rahvaste omad, on võrdselt suhtes Jumalaga, ning hoiatatud ?evolutsionismi? eest, mis ?projitseerib industriaalse Euroopa väärtussüsteemi oma muutumise ja uuenemise jumaldamisega kõigile ajastutele ja tsivilisatsioonidele?.? Historistlik, rankelik käsitus ajaloolisest individuaalsusest pöördub lõpuks sotsiaalse muutumise teooria ja koos sellega ajaloo siirdelise olemuse, inimajaloo ajaloolisuse vastu. ?Epohhide? traditsioonitekst just nagu loob (individuaalsust absolutiseerides) ?Annales?-traditsiooni mõne autori tekste iseloomustava pseudorankeliku tunnuse. Uus ajalooteadus on selles arenduses, kus ta oma näidist vaid stiliseerib, oma näidisele tegelikult pooleldi võõras, aga seda tajume eelkõige ? Schiederi rekonstrueeritud ? historismi geneesiteksti varal.

Paradigmakriitika: osaline või terviklik ajalugu?

Käesoleva  põgusa analüüsi tulemusel võime sekkuda uurimisparadigmade suhetesse, tehes näiteks vahet historismi, annalismi ja marksismi paradigmal, ning väita, et ka annalistide teaduslik ideaal ? ?totaalne ajalugu? (histoire totale, Totalgeschichte) ? on historistlik jätku-kujund. See näib vajavat lisaselgitust. Jüri Kivimäe on 2003. aastal märkinud: ?Totaalse ajaloo tees, mida Febvre nii kõrgelt hindas ja mida väljapaistvalt arendas Fernand Braudel [1902 ? 1985], pole tegelikult kadunud ega tähtsust kaotanud ka tänapäeval.? Ometigi jääb küsimus: kuidas muutu
b see tees ajaloolasele tähtsaks, veel enam, kus on tema õige koht ajaloolise meetodi struktuuris?

Ideaali propageerijad ei taju alati väga lihtsat ja samas põlist antropoloogilist mõtet, mis ? olles kõigepealt elavnenud sotsioloogias ja etnoloogias ? on totaalajaloo ideoloogia aluseks: kui inimene on tervik, siis peab ka teda käsitlev ajalugu vaatlema inimest tema funktsionaalses ühtsuses. Käsitleda ajalugu totaalselt tähendab sisuliselt uskuda, et ?kõik on kõigega seotud?: inimeste elutegevus, mis toimub mingil ajastul teatud maal ja sootsiumis või mõnel ajajärgul kogu maailmas, on kõigi oma võimalike aspektide põiming, see nõuabki tervikvaadet. Inimese funktsionaalne ühtsus avaneb sellele, kes võtab ajalugu totaalselt, aga vaid teatud kindlas aegruumis ja erakordselt paljude tegurite koosluses, see nõuab ka individualiseerimist. Ajaloo totaalne käsitlus ei usu, et kõik oleks kõigega seotud alati ja põhiliselt ühtemoodi, ?nii nagu inimestel ikka?, asjade seotus inimkujutluses peegeldab tema erilist maailmasuhet. Totaalajaloo vastand, nagu sageli arvatakse, pole üksikajalugu, nt. poliitika- või kunstiajalugu, mis käsitleb mingit üht tegevussfääri eraldivõetuna, keskendudes tavaliselt rohkem selle spetsiifikale. Totaalse ajaloo vastandiks on ühekülgne ajalugu, see tähendab ajalugu, mis võtab kõikide asjade seotusest välja mingi ühe (nt majandusliku või rahvusliku) teguri, väites, et see ja ainult see üks on ?valdava tähtsusega? ajaloo käsitlemisel. Ent kuidas oleks tervikvaade ajaloolise elu protsessidele õieti saavutatav?

Aron Gurevit? kirjutab 1993. aastal, et annalistide strateegia järgi on objektiks ?inimeste ajalugu?, ?mida käsitletakse maksimaalselt võimalikust arvust vaatlemise punktidest, erinevaist rakurssidest, taastamaks nende elutegevuse kõik ajaloolasele kättesaadavad aspektid…? Kuid see on lähenemisviisilt historistlik perspektivism, totaalajaloo õige nimi ei oleks ?stereoskoopiline?, vaid ?perspektiivne? ajalugu. Ning vaevalt et seda saaks puhtal kujul vastandada ka ?osaajaloole? (t?astit?naja istorija, Teilgeschichte), sest minevikuelu aspektitäius pole nagunii ajaloolasele ligipääsetav ja inimesekäsituse sidumine miljööteooriaga ei ole alati ja kõiges õigustatav. Indiviidide ?ajalooline elumaailm? on konstruktsioonina aga veelgi tinglikum suurus kui näiteks kollektiivide ?ajaloolise elu mahukas pilt?. Teaduspraktika annab kinnitust (nt Dieter Groh, Georg Iggersi, Jörn Rüseni) seisukohale, et totaalajaloo ideaal pole teaduslikult üldse teostatav: selline ideaal on võetav üksnes meie ajaloolisi hüpoteese ja uuringuid ajendava motiivina, ühesõnaga, nn uurimisregulatiivina.

Metoodiliselt uuritav ja kirjutatav ajalugu, nagu on ka historistide, annalistide või marksistide poolt erinevaid ajaloo aspekte ja dimensioone käsitlev ajalugu, on ?osaline ajalugu?. Ajalugu on uurivajaloolasele struktureeritav, allikaist eestleitavad sotsiokultuurilised liigendused on põhimõtteliselt rekonstrueeritavad. Koguajalugu ei ole meile aga vahetult antud ?struktuurilise tervikuna?, pigem või enim on see antud umbmääraste mõisteliste moodustistena (nagu ?kultuuriseos? või ?sotsiaalkontekst? jms), mida Elisabeth Strökeri 1990. aasta hermeneutilise ringi analüüsi põhjal võib nimetada ka ?indefiniitseteks tervikuteks?. Osalise ajaloo printsiip arvestab sellega, et ajalugu on uurimissaadusena ebatäielik (historistide meelisobjekt, diplomaatia- ja sõjaajalugu kaasav ?poliitiline ajalugu? oli annalistidele kaua aega teisejärguline jne), ja teeb sellest järelduse, et on olemas komplementaarsuse vajadus. Niisugune hoiak ajalooteaduses tähtsustab võrdlevat historiograafiat, teadmaks, mida üks või teine paradigma ajaloo käsitlemises kõrvale jätab, kas välistab või alahindab, ja milles tema ajaloopilt vajab täiendamist. Teadusarenduse seisukohalt ei ole ülearune ka Ranke juhise ?universalistlik? aspekt ? mitte piirata uurimist ühe normatiivse ajastuga, vaid hõlmata minevikku perioodideks liigendatuna tema igakordses eripärasuses.

Kirjandus

Ankersmit, F. R. Respect (2002). ? Id., Political Representation. Stanford, California 2002, lk 214 ? 232 ja 260 ? 262.

Bloch, M. Ajaloo apoloogia ehk Ajaloolase amet (1952). [Tlk E. Tarvel.] Tallinn 1983.

Blumenberg, H. Ernst Cassirers gedenkend (1974). ? Id., Wirklichkeiten, in denen wir leben. Stuttgart 1986, lk 163 ? 172.

Gurevit? , A. Keskaja inimese maailmapilt (1984). [Tlk E. Laigna.] Tallinn 1992.

Gurevit? , A. J. Istorit? eskii sintez i ?kola ?Annalov?. Moskva 1993.

Iggers, G. G. Die ?Annales? und ihre Kritiker. Probleme moderner französischer Sozialgeschichte. ? Historische Zeitschrift 219 (1974), lk 578 ? 608.

Kivimäe, J. Lucien Febvre ja Martin Luther. ? Febvre, L. Martin Luther. Üks inimsaatus (1928). [Tlk H. Sahkai.] Tallinn 2003, lk 281 ? 295.

Meinecke, F. Deutung eines Rankewortes (1942). ? Id., Zur Theorie und Philosophie der Geschichte (Werke, IV). Hrsg. v. E. Kessel. 2. Aufl. Stuttgart 1965, lk 117 ? 139.

Ranke, L. v. Über die Epochen der neueren Geschichte. Vorträge dem Könige Maximilian II. von Bayern gehalten. Hrsg. v. A. Dove (1888). ? Id., Weltgeschichte. Text-Ausgabe, 4. Leipzig 1895, lk 511 ? 656.

Schieder, Th. Die Entstehung von Rankes ?Epochen der neueren Geschichte?. ? Historische Zeitschrift 199 (1964), lk 1 ? 30.

Ströker, E. Über die mehrfache Bedeutung der Rede von Ganzen und Teilen. ? Acham, K./Schulze, W. (Hg.). Teil und Ganzes. Zum Verhältnis von Einzel- und Gesamtanalyse in Geschichts- und Sozialwissenschaften (Theorie der Geschichte, 6). München 1990, lk 278 ? 298.

Torop, P. Kultuuri tekstuaalsus. ? Pärli, Ü. (Toim) Kultuuritekst ja traditsioonitekst. Tartu 2000, lk 37 ? 50.

Tõnjanov, J. N. Tjutt?ev i Geine (1922). ? Id., Poetika. Istorija Literaturõ. Kino. Otv. red. V. A. Kaverin i A. S. Mjasnikov. Moskva 1977, lk 29 ? 37 ja 407 ? 409.