SARS-CoV-2

Kõigepealt täpsustus sedastuse juurde, et üks Eesti teadusinfosüsteemi (ETIS) sisse viidav muudatus seisab selles, et on tõstetud “kultuuriajakirjade Akadeemia, Vikerkaar ja Looming” staatust, nimelt kuuluvad need nüüd kategooriasse 1.3. Erinevalt ajakirjadest Vikerkaar ja Looming on Akadeemia staatus ETISes juba mõnda aega olnud 1.3, vähemalt Tartu ülikooli publikatsioonikategoriseerijate silmis. See ei ole üllatav, sest Akadeemias on juba mitme aasta vältel uurimuslikke artikleid valikuliselt “pimedalt” eelretsenseeritud. Tuginedes oma kogemusele, nii eelretsenseeritava kui eelretsenseerijana, leian, et see protseduur on meil teatud valdkondade puhul võimalik ja vajalik, vaatamata vastavate teadusringkondade väiksusele. Reeglina võidab eelretsenseerimisest nii autor kui lugeja.

Nüüd aga sügavamate küsimuste juurde. Eesti keele kui teaduskeele üle peetavais vaidlusis võib tihtipeale jääda mulje, justkui moodustaksid eri alade humanitaarid (mõne oportunistliku erandiga) ühtse võitlejaskonna, kes kõik kannatavad inglise teaduskeele pealesurumise all ja tunnevad muret eesti teaduskeele väljasuremise pärast. Ühiselt leitakse, et eesti keeles tehtav humanitaarteadus saab olla ja sageli ongi tipptasemel/kõrgtasemel ning et loodusteadustest pärit hindamisaluseid ei tohi humanitaarteadustele üle kanda. Otse või vihjamisi on väljendatud ka seisukohta, et põhimõtteliselt võib humanitaarteadlane soovi korral teha tõsiseltvõetavat teadust ka üksnes eesti keeles, nagu nii mõnedki teevadki. Sealjuures hinnatakse monograafiat palju kõrgemalt kui artikliseeriat.

Neis kaebusis on ühtne tuum, millele kirjutaks alla, ma usun, enamik meie humanitaarteadlasi, mina kaasa arvatud. Jah, ka eesti keeles saab teha ja tehakse tipptasemel teadust, kehtivad kriteeriumid on ebaadekvaatsed, monograafiate kirjutamine, tõlketegevusest rääkimata, on alaväärtustatud. Kuid selle tuuma ümber tiirleb mitmesuguseid erineva kehtivusalaga väiteid. Vastava teadlaskogukonna suurusest, uurimisobjekti iseärasustest ja kindlasti veel mitmetest asjaoludest tulenevalt võivad humanitaarteadused üksteisest suuresti erineda, kohati niisugusel määral, et võib-olla ei ole õige rakendada neile täpselt ühesuguseid jäiku publitseerimisnõudeid, pärinegu need siis loodusteadustest või humanitaaridelt endilt. Formuleerida tuleks mõistlikult paindlikud nõuded. Ülalnimetatud humanitaarteadlased esitavad kaalutletud väiteid, kuid tahan hoiatada selle eest, et tulevikus võib mõni agar standardiseerija hakata neid väiteid vulgaarselt tõlgendama, jõudes tasapisi välja teise äärmusse, kus taunitavaks või alaväärseks kuulutatakse ingliskeelsete humanitaarteaduslike artiklite publitseerimine.

Mitte kõik humanitaarteadused ei ole kitsas tähenduses “rahvusteadused”, mitte kõik humanitaarteadlased ei uuri oma igapäevatöös Eesti-spetsiifilisi asju, mitte kõigis humanitaarteaduste valdkondades ei ole küllaldast eestikeelset teadlaskonda tagamaks seda tungivalt nõutavat taset. Näiteks toon filosoofia, mida antud kontekstis vaadeldakse samuti humanitaarteadusena, olgu ta siis loomu poolest see, mis ta iganes on. Enamik Eesti filosoofe kirjutab täpselt samadel teemadel, millest kirjutatakse välismaistes (sageli ingliskeelsetes) ajakirjades ja monograafiates, loeb ja tõlgendab samu teoseid, mida tõlgendatakse mujalgi ning vaidleb samade teooriate, vaadete, väidete, argumentide ja mõistete üle. Sest esiteks pole meil säärast suurejoonelist ja pikaajalist omakeelset filosoofiatraditsiooni, mille turjal järjepanu “tipptasemel” uurida ja areneda – eesti keeles, Eesti autorite seltsis. Liiatigi on meil professionaalseid filosoofe vähe. Aga teiseks, kui juba filosoofiat (humanitaar)teadusena käsitletakse, siis võib ilmneda, et filosoofias polegi olulisi spetsiifiliselt eestimaiseid küsimusi ega probleeme². Uurimise objekt ongi universaalne või välismaine. Erinevus Eesti ajaloo või eesti kirjanduse uurimisest on siin ilmne ja terav.

Niisiis on Eesti filosoofil antud oludes valida, kas (a) publitseerida üksnes eesti keeles, asetamata oma väiteid sellesse võõrkeelsesse keskkonda, millesse need sisuliselt kuuluvad, saamata seega tõsiseltvõetavat tagasisidet, (b) publitseerida ainult võõrkeeles (reeglina inglise keeles), sulandudes täielikult rahvusvahelisse diskursusesse, hoolimata omakeelsest filosoofiast; või (c) publitseerida nii võõr- kui emakeeles.

Leian, et aladel, kus teadlaskond on meie mastaapides suhteliselt väike ning kus uurimise objekt pole reeglina eestimaine, on mõistlik valida variant C. See on väga raske, nagu märgib Tiina Kirss: „Ei saa ka nõuda, et kirjutataks lihtsalt kahes keeles [—] Kahe kultuuri tundmine nõuab väga suurt sisseelamist.” Kuid näiteks filosoofias, ma kardan, on kaks- või mitmekeelsus ainuvõimalik, sest vastasel korral jäävad meile eesti keelde vaid välismaise filosoofia retseptsioon ja isemõtlejalikud üllitised. Retseptsioon ja isegi need üllitised on väga olulised, aga mitte küllaldased. Üksnes eesti keeles kirjutades on küll väga raske, võib-olla võimatu viljeleda “tipptasemel”, “kõrgtasemel”, “rahvusvahelisel tasemel” filosoofiat, sest, nagu öeldud, enamasti puudub pädev tagasiside. Kas filosoof kirjutab lisaks emakeelele otse võõrkeeles või laseb tõlkida, on teisejärguline küsimus. Kui ta osaleb tõsiseltvõetavalt mõnes rahvusvahelises erialases diskursuses ja läbib pädeva eelretsenseerimise, siis üldjuhul viitab see ka tema vastavate eestikeelsete kirjutiste kõrgele tasemele. Ja kui ETIS võtab eesti keeles publitseerimist küllaldaselt arvesse, siis ei jää need eestikeelsed publikatsioonid tulemata ega emakeelne erialane terminoloogia arendamata. Kui kirjutav professionaalne filosoof üheski rahvusvahelises diskursuses ei osale, siis polegi sageli kedagi, kes suudaks tema taseme üle sisuliselt otsustada, ent kolleegidel kerkib kahtlusi. Julgen arvata, et filosoofia kõrval on meil teisigi humanitaarteadusi, mis sellises või sellesarnases olukorras.

Usun, et mitmete humanitaarteaduste puhul on võimalik kõrget professionaalset taset tagada eesti keelt valdavate asjatundjate töö tulemusel, n-ö omavahel, “välisturule” pürgimata, sest asjatundjaid on siiski piisavalt, kuid mõnes valdkonnas tähendaks see kiiret mandumist ja kolkalike veidruste harrastamist. Väärib küsimist, kas ikka kõigis humanitaarteadustes on ilmtingimata vaja kirjutada ka “välisturu” tarvis, soovitavalt panustades ka teooriasse ja metodoloogiasse, nagu soovitab Martin Ehala.³  Tunnetades oma kompetentsi piire, jätan sel üldisel teemal järeldused tegemata. Küll ei saa jätta märkimata, et ETISe andmeil on nii Tiina Kirss, Marek Tamm ja Jaan Undusk kui ka Martin Ehala, kelle seisukohti nad kohati vaidlustavad, mitmes keeles publitseerivad teadlased.

Ülalkirjeldatud raskused eestikeelse kõrgteaduse tegemisel teatud erialadel puudutavad loomulikult ka teemat “monograafiateadus versus artikliteadus”. Mis mõtet on kirjutada eestikeelset “teadusmonograafiat”, millel pole lisaks autorile (ja heal juhul ka ta õpetajale) mitte ühtegi pädevat (loe: spetsialistist) lugejat, mitte ühtegi tõsiseltvõetavat kriitikut jne? See on nonsenss! Aga teate, kui raske on Eestis üles kasvanul ja õppinul kirjutada korralikku võõrkeelset monograafiat ja see mõnes tunnustatud välismaises kirjastuses avaldada? Kui paljud seda suudavad? Üksnes iseendale lugemiseks kirjutatud eestikeelne monograafia ei ole tippteadus. Filosoofias, kus säärane olukord võib kergesti tekkida, on eestikeelse doktorimonograafia kirjutamine üsna kaheldava väärtusega ettevõtmine. Vähemalt üks säärane kahtlase väärtusega eestikeelne doktoriväitekiri on ka kaitstud. Eesti lugeja üldintelligentsile suunatud filosoofia-alase monograafia kirjutamine tähendab aga kas sisu märgatavat lahjendamist või tohutut hulka tüütuid lisaselgitusi, mida võõrkeelsetes artiklites pole vaja. Omaette hulk probleeme sünnib sellest, ku
i püütakse eesti keeles kirjutada monograafiat võõrkeelde tõlkimiseks, mitte eesti keeles lugemiseks. Artikli puhul pole tõlkimine nii keeruline, arvestades selle palju väiksemat mahtu. Ma ei väida, et leidub valdkondi, kus monograafiat ei ole üldse mõtet kirjutada, vaid seda, et monograafia voorused artikliseeria pahede vastas ei ole igas humanitaarteaduste valdkonnas sugugi nii ilmsed, nagu mõnikord üldistavalt eeldatakse.

Möönan, et teadusmonograafiaid tuleb humanitaarvaldkondades senisest kõrgemalt hinnata ning et senine teaduspoliitika on monograafiate kirjutamist tugevalt pärssinud. Olen üks neist ketsereist, kes on koostanud oma humanitaarteadusliku doktoriväitekirja just nimelt artiklitest, võttes eeskujuks just nimelt loodusteadlaste väitekirjad. Ent, nagu seletada püüdsin, ei saa seda teguviisi igas kontekstis hukka mõista ega igas humanitaarteaduste valdkonnas täielikult välistada. Monograafiaid on ilmselt võimalik ja vaja kirjutada kõigis humanitaarteadustes, ent peab arvestama, et sõltuvalt uurimisobjekti iseärasustest, koolkondlikest tavadest ja muudest asjaoludest erineb monograafia staatus ka humanitaarteadustes valdkonniti. Näiteks võib öelda, et rahvusvahelises analüütilise filosoofia traditsioonis on artiklid ja monograafiad ühtviisi olulised. Kokkuvõttes hoiatan, et me humanitaarteaduslikku publitseerimismaastikku korrastades ei jõuaks taunitava üldise ingliskeelse artikli kultuse juurest viimaks üldise eestikeelse monograafia kultuseni.

Ma ei arva, et igale humanitaarteadusele tuleks välja töötada eraldi publitseerimisreeglid vm absurdset, küll aga toetan algatusi võrdsustada 1 humanitaarteaduslik monograafia näiteks 4-5 humanitaarteadusliku artikliga, ka doktoriväitekirja puhul. See aitaks lähiaastail kaasa vajaliku paindlikkuse saavutamisele humanitaarteadusliku publitseerimise hindamisel. Kus need monograafiad ja artiklid ilmunud peavad olema, kas või kuidas neid sisuliselt hinnata jne, on juba omaette vaidlusküsimused.

Nt teadusfilosoof Rein Vihalemm on viimastel aastatel avaldanud rea ingliskeelseid artikleid, mis on kujunenud rahvusvaheliselt oluliseks terve erialaharu, nimelt keemiafilosoofia väljaarendamises. Sellise uurimistöö suurust ja mõju ei ole põhimõtteliselt võimalik saavutada eestikeelse monograafia abil. Vastava ingliskeelse monograafia kirjutamine võtab aga tohutu aja ning eks ole seda mõistlik kirjutada oma inglikeelsetele artiklitele tuginedes.

Tegelikult pole selles keelekasutuses midagi uut. Sõpradega õlut juues ja asju arutades on igaüks kasutanud hoopis vängemaid väljendeid. Ja keegi pole õiendanud. Asi pole ka Eesti eripäras. Helsingi ülikooli peahoone WCs leian ma kabiini seinalt alati mõne loosungi, mis kutsub üles võitlema soomerootslaste ja nende keele vastu. Keegi ei kraabi neid maha ega värvi iga nädal uksi üle.

Asi pole ka selles, kes võib. Eesti ja Soome erinevad üksteisest ropendamise viisi poolest: paganatest eestlased eelistavad usulisi sõnu, usklikult kasvatatud soomlased suguelundeid. Viimaste aastate lemmiksõna on „vittu”. Kord bussiga koju sõites lugesin ma kõrvalpingil istunud kahe koolitüdruku peale 10 minuti jooksul kokku 30 „vittu”. Ja see pole kindlasti mingi rekord. Niisiis: alati on sõimatud, ropendatud, loobitud ärritunud hinnanguid. Erinevused on vaid situatsioonides. Ja siin on kolm olulist taustamõjurit: suuline/kirjalik kõne, inimese sotsiaalne taust ja argine/avalik olukord.

Miks siis suheldakse netis kirjalikult nii, nagu muidu tehakse suuliselt? Ja miks käib avalikus netis jutt nagu argivestluses? Suuline keel on alati lahtisem, emotsionaalsem, teravam. Ja see kehtib ka avaliku suhtluse kohta. Iga ajakirjanik võib tuua näiteid, et mingi tegelane on soovinud oma ütlusi paberilt lugedes neid paaniliselt muuta, sest kirjas mõjub jutt hoopis teisiti. Ja suurem osa on kogenud, kuidas avalik suhtlus sunnib sõnu alla neelama või hammaste taga hoidma.

Suuline suhtlus on enamasti spontaanne vahetu dialoog. Ja vastupidi: spontaanne vahetu dialoog oli aastasadu põhiliselt vaid suuline. Kirjas võis see ette tulla ehk siis, kui kaks õpilast üksteisele tunnis kirjakesi saatsid (igav! õps on loll!). Just siin on netipööre väga radikaalne. See on loonud esmakordselt ajaloos kirjaliku keeleregistri, milles suheldakse vahetus spontaanses dialoogis. Olgu netikommentaarid või MSNid vms. Ja uus register tähendab paigale panemata keelepiire.

Suhtlus on ikka olnud selline, kus sotsiaalne taust ja selle mõju keelele oli selgelt paigas (mäletate, Eliza Doolittle?). Internet on loonud maailma, kus suhtlevad nimemärgid, kus inimesed loovad endale uusi sotsiaalseid identiteete. Ja mask teeb vabaks. Mitmed näitlejad on eraelus suhtlusprobleemidega inimesed, alles lava vabastab nad. Nii võib arvata, et netisõimajatel on samuti suhtlusprobleeme. Ja anonüümsus seostub alati massiga, kus tavaline, sõbralik, tore inimene võib muutuda tapvaks robotiks.

Internet on laiendanud märkimisväärselt avalike situatsioonide piire. Palju sellest, mis varem oli argine, on nüüd avalik, kas või lehelugude kommentaarid, mis varem jäid koju ja kõrtsi. Ja sõimuteksti ruum on avardunud peldikukabiini seinalt lõpmatusse.

Samas, avaliku situatsiooni piirid on hämarad ja isegi vastuolulised. Nende taga on lihtsalt vaikiv ühiskondlik lepe, mida mitte kõik alati ühtmoodi ei taju. Kui ma parandan sõpradega kodus maailma, siis ei ole see kindlasti avalik suhtlus. Aga kõrtsis? Kuigi see on avalik koht, ei taju osa inimesi seda hoopiski mitte. Ja üldiselt ei tule ka naaberlauast keegi ütlema. Veel enam, avaliku käimla seina ei tõlgenda ühiskond kohana, mida peaks mitteavalikust keelest puhtana hoidma. Nii on kindel, et osa inimesi ei taju ka oma lugu arvutisse toksides, et nad kirjutavad avalikkusele.

Niisiis: Internet on löönud meie suhtluspiirid ja alateadvuses istuvad arusaamad keelekasutusest tugevasti segi. Läheb aega, enne kui need uuesti paigale saavad. Ja samas käib pidev võitlus selle nimel, kuhu need piirid sellessamas netis tulevad. Ja ühtlasi selle nimel, kuidas muutuvad neti mõjul muude situatsioonide piirid.

See ei ole demokraatia ja tsensuuri võitlus, see on midagi hoopis sügavamat ja olemuslikumat. See on võitlus sotsiaalse tausta mõju vastu, spontaansuse eest, avaliku maailma piiri laiendamise nimel. See on võitlus selle nimel, kuhu tuleb Internetis piir, mille ületamisel hakatakse ütlema: hoia keel klahvide taga.

Eestlasele on koopa varjude mäng millegipärast midagi lahutamatult omast. Me oleme diasporaa-rahvaste absoluutsed vastandid ja väljaspool, päikese käes, saame eksisteerida vaid millegi muuna, mitte eestlasena. (Mis oleks saanud Merest mitte väga erineva ajaloolise impulsiga Edgar V. Saksast, kui ta oleks oma teooriaid saanud põimida kaasatundva ja -mõtleva kodupubliku keskel? Väljas, indogermaanide musttuhande keeleteadlase, ajaloolase, arheoloogi keskel, seisab soomeugri mütoloogi ees põhimõtteline valik: kas konformism või äärmuslik isolatsioon hullumeelselt lootusetu vastupanu nimel.)

Alalhoidlik suhtumine teadmistesse

Mitte et mittekonformistidel Eestis kergem oleks. Eesti kultuuri suhtumine teadmistesse on traditsiooniliselt olnud sissepoole vaatav, alalhoidlik, entsüklopeedlik. Teadmisi akumuleeritakse, nende akumulatsioon on raske töö, selle meistrid on üldrahvalikult tunnustatud suurused. (Kus mujal kui Eestis võinuks „Mnemoturniir” olla tõstetud seebiooperi staatusse?) Inimesed, kes teadmistega pillavalt ümber käivad, neid oma suva järgi ümber korraldavad, omavolilisi assotsiatsioone ja allusioone loovad, sellisesse pilti ei sobi. Nad on selle pildi raamidega vältimatult alati pinges. Pildi konservatiivsusega vastuvoolu ujumine on olnud jõukohane vähestele süvamissioonitundega inimestele, kes on mõistnud, et muutusteta ei saa, sest muutub ka maailm ja maailmata me ei saa.

Mis muutuste juures on oluline, nagu Meri väga hästi teadis, on säilitada alati silmside sellega, kust tullakse, ja teadmine sellest, kes ollakse. Üks võimalik Mere rolli kirjeldusi on minevikunägija, mineviku ja seega Eesti olemuse pidev silme ees hoidmine tasakaalustamaks seda uut, millega tuleb harjuda, mida tuleb mõista ja kus valikuid teha. Minevik on meie eneste teha, seal on vead, kogemused, ja väärtused, millest võime õppida, kui me vaid näha oskame. Mineviku selgelt nägemine lasi Merel öelda, et mitte Eesti ei lähe Euroopasse, vaid Euroopa tuleb Eestisse tagasi. Tükike valgust, mille nõukogude võim kustutas, on taastumas. Valgus on oluline, kuid määravaks jääb ikkagi see, mida valgustatakse: „Majanduse ülim eesmärk on ajaloo taastootmine” (lk 190).

Minevik sunnib pessimismile. Olm, et päike on tõusnud inimmälus igal hommikul, ei ole loogiline garantii, et ta tõuseb ka homme. Nagu teame oma ajaloost, täna palju selgemalt tänu Merele: on päevi, kui päike nahka pannakse. „Me kõik elame enne III maailmasõda,” tähendab Meri (lk 105). Mõnikord saab temas võimust resignatsioon, nagu teistkordselt nõukogude võimu hävitatud Villem Reimani kuju avades: „Kolmanda kuju jaoks meil ei jätku kivi, isegi mitte savi” (lk 198). Aga lõviosa Mere elust ja viimasest raamatust on kantud sundusesarnasest veendumusest, et sellisteks päevadeks tuleb valmistuda. „Aeg möödub seda kiiremini, mida väiksem on riik,” hoiatab ta (lk 74).

Meri ei ole filosoof, kuid tema sissevaade sellesse, milline on Eesti enesekaemuse mõõt, lõikab, summa summarum, palju sügavamale ametinimetuse institutsionaalselt õigustatud kandjate rõhuva massi arusaamast. Tema „Poliitiline testament” kordab varasemast tuntud teemasid, teeb seda siin ja seal selgemalt kui varem, ehitades välisministri ja riigipeana omandatud kogemusele ja kaemusele. Raamat visandab omalaadse eestluse aja ja ruumi eetika, lisades alusprintsiipidele ka värviderikka une certaine idée de l’Estonie. Palju on Eestis täna poliitikuid, kel see oleks mustvalgenagi?

Lennart Mere nime esimene vabaassotsiatsioon on enamiku jaoks ilmselt vältimatult „Eesti Nokia”. Sellest on kahju, sest kuigi kõnekas ja kujundlik, viitab see sõnapaar millelegi instrumentaalsele ja mööduvale, mitte millelegi, mis on olemuslik ja jääv. Jäävaks kombinatsiooniks on kahtluseta „Hõbevalge(m)”, mille teemade juurde „Poliitiline testament”  naaseb ikka ja jälle ning mille teemade kordumine on kindlaim tõend – kui seda on vaja –, et kõned on Mere enda omad. Miks kadus Eesti välispoliitikast koos Merega visioon?On kaheldav, et Lennart Meri „Hõbevalge(ma)” raamatuid kirjutades ise mõistis, mida ta teeb. Tagantjärele on see muidugi silmipimestavalt ilmne. Ta lõi kõige pimedamal ajal uskumatult tiine mütoloogia, mis täitis karjuva tühimiku ühiskonna südames, kus hakkas kaela kandma teine põlvkond, kes polnud kunagi päikest näinud. „Hõbevalgest” sai Eesti teismelise poisi varanduses sama iseenesestmõistetav osa kui, ütleme, seda oli kada (andku naissoost lugejad siinkohal andeks, neile kehtib öeldu sama mõõduga, kuid soorollide politiseeritusest vanem metafoor seab omad retoorilised piirangud). Eesti noortest sai  pärast 1991. aastat taasnoore Eesti selgroog ja nii olid Meri ja tema mütoloogia teatud mõttes ise Eesti kada, milleta noort ühiskonda ette ei saa kujutada. „Poliitiline testament” meenutab, et see ei olnud seda sugugi üksnes ülekantud tähenduses, vaid tabas aeg-ajalt silmade vahele nii, et tuld lendas, nii siin- kui sealpool piiri.

„Poliitiline testament” pakub midagi paljudele erialahuvilistele. Meri välispoliitikahuvi jagajad saavad déjà-vu’na osa eredast (taas)äratundmisest, miks kadus Eesti välispoliitikast koos temaga visioon. Põhjuseks on haarde puudumine: välispoliitika tegijail puudub intellektuaalne sügavus, intellektuaalse sügavuse korral puudub aga välispoliitiline kutsumus. Mere diagnoos Eesti välispoliitika nõrkusele II maailmasõja eel kattub ilmselt teadlikult tänase seisuga: Eesti on staatiline, klammerdutakse etteantud struktuuridesse ja seadusetähte, suutmata reageerida struktuuridega manipuleerijate ofensiividele. Julgeolek on alati jagatav, küsimus on vaid hinnas.

Laiema profiiliga poliitikutele pakub „Poliitiline testament” peamiselt negatiivseid emotsioone. Mere arvamus neist ei ole kõrge ja ta ei usu, et hea ja kurja tundmine neist paljude teed valgustaks. „Poliitik peab teenima ühiskonda ja tooma elupraktikasse tagasi moraali, ” ütleb Meri (lk 66). Kuna moraaliga on Mere korduval hinnangul Eestis raskusi, tuleb järeldada, et enamik poliitikuist lähtub tema hinnangul mõtlemisest, et „kodanik on loll ja poliitiline edu sõltub tema lollusega mängimisest” (ibid.).

Mere mõtteakrobaatika austajate jaoks on raamat kuldaväärt. On kuhjaga ekstsentrilisi teemavahetusi, üherealisi elegantseid pärle ja mõttekäike, mis jäävad ilmselt igavesti non sequitur’iteks kõigi jaoks peale Mere enda. On sibüllioraakellikke juhtnööre („Eestlased on head eurooplased, kui nad Euroopast erinevalt mõtlevad, kuid selleks ei tule tingimata jalgratast leiutada”, lk 46) ja epigrammilisi kalambuure (pagendus on kirjanikule „pigem vabasurm kui vabadus”, lk 106).

Vältimatult järgib põhiosas kronoloogiliselt organiseeritud raamat Lennart Mere viimaste eluaastate intellektuaalset veetaset. Kusagil 2003. aasta paiku saavad märgatavamaks ekstsentrilisused, 2005. aastal ilmuvad esinemiste loetellu ebaharilikult pikad ja/või isikupäratud tekstid.

Raamatu kõrghetk on Mere viimane intervjuu. Ilmselt disintegreeruva intellekti taustal joonistub reljeefselt välja tema mõtte toores jõud, mille kammitsematuses on midagi nietzschelikku. Usutleja igapäevaparadigma kägardub Mere kaanonitest vabaneva mõistuse paistel kui paber tuleleegis.

Arvestades Mere kaanoniülesust, -välisust ja -võõrsust Eestis, on „testament” raamatu pealkirjas tegelikult teatud mõttes eksitav ja liiga paljulubav. Pigem, Horatiuse järgi, on raamat exegi monumentum aere perennius.