Mare Mikofi loodud Paul Johanseni büst Tallinna linnaarhiivi õuel. Ervin Sestverk
Paul Johansen (sünd 1901 Tallinnas, surn 1965 Hamburgis) on kindlasti üks möödunud sajandi olulisemaid Eesti ajaloolasi. Elukutseline medievist elab tänapäeval endiselt Johanseni jäetud jälgede keskel, olgu nendeks siis käsikirjalised märkused Tallinna linnaarhiivi kataloogis ja säilikute kaantel või teosed riiulis, mis lihtsalt peavad kogu aeg käepärast olema. Laiema tuntusega on lood pisut teised. “Eesti mõtteloo” sarjas varem esindatud ajaloolastest nagu Hans Kruus, Jüri Uluots, Peeter Tarvel, Harri Moora ja Erik Laid on Paul Johansen märksa vähem poliitiliselt angažeeritud. Ka kõige päevakajalisemad Johanseni artiklid on ikkagi ja eelkõige ajaloo uurimise ja populariseerimisega seotud, see tähendab erialalised. Sellegipoolest on ta Eesti ajaloos ja mõttes ka laiemalt vägagi presentne kuju. Akadeemilise ajalooteaduse kõrval ulatub Johanseni teadusliku produktsiooni mõju sellest kaugele välja, Lennart Mere ja Jaan Krossi loomingusse. Johanseni on nimetatud koguni Eesti Mommseniks. Edetabeli-teadusbürokraatidele, kes saavutusi mõõdavad punktide ja preemiatega, tasub nimetada, et Theodor Mommsen on üleüldse ainus ajaloolane, kes on saanud Nobeli preemia, ainult et kirjanduses.
Tallinna linna kunagine arhivaar Paul Johansen ei mahu õigupoolest ühtegi kindlapiirilisse raami. XX sajandi alguse eesti-saksa-vene miljöös on Paul taanlastest vanemate laps, aga ega taanlased ise teda väga omaks ei pea. Hariduse sai Johansen Tallinna toomkoolis, väitekirja kaitses Leipzigis, oma elu viimased aastakümned töötas Hamburgi ülikoolis ning on mõnikord enda kohta kasutanud sõna Kulturdeutsche. Kuigi Paul Johanseni kirjutised ja sõnavõtud kolmekümnendatest aastatest ei jäta kahtlustki, et tegu on Eesti ajaloolasega, ei ole tema omakspidamine ka meil sugugi ühemõtteline: 1961. aastal nimetas näiteks Herbert Ligi tema tegevust baltisaksa ja eesti rahvusliku historiograafia “siduvaks lüliks”¹. Niisiis positsioneerub Johansen meie ajaloo suhtes ühtaegu nii sisse kui välja ning just see on üks tegur, mis teeb tema horisondi nii avaraks ja tema loomingu endiselt aktuaalseks.
Johanseni teaduslik toodang on mitmekesine. Suured asustus- ja sotsiaalajaloolised monograafiad moodustavad selles kõige silmatorkavama osa. Johanseni “Taani hindamisraamatu Eestimaa nimistu” ei ole mitte ainult allikapublikatsioon või asustusajalooline analüüs, vaid ka keskaja Põhja-Eesti külade ja vasallisuguvõsade ajaloo asendamatu teatmik. Kui kellelegi peaks soovitama pädevat lauaraamatut Tallinna keskajast, on selleks vaieldamatult Heinz von zur Mühleniga kahasse kirjutatud “Sakslane ja mittesakslane keskaegses ja vara-uusaegses Tallinnas” jne jne. Lisaks monograafiatele on Johansen jätnud meile terve rea keskaegsete allikate publikatsioone, mis pärinevad peamiselt tema Tallinna linnaarhiivis töötamise ajast.
Siin tutvustatavasse köitesse on koondatud valik Johanseni teaduslikke artikleid. Artikkel on ajaloolasele loominguline väikevorm. Artiklina realiseeritakse mõni särtsakas idee, mis tihtipeale monograafiasse ei jõuagi ja kui jõuab, on seal rosinana saia sees. Monograafia kirjutamine võtab rohkem aega ja vaeva kui artikli kirjutamine, samas on aga ka monograafiaid, kus polegi rohkem mõtteid, kui ühte artiklisse oleks ära mahtunud. Kahjuks mattuvad artiklid tihtipeale perioodikasse või kogumikesse, kust neid on aastate möödudes järjest raskem leida. Seda tänuväärsem on “Eesti mõtteloo” sarjas ilmunu ning maksab eraldi rõhutada, et tegemist on Johanseni puhul üleüldse esimese valikkoguga.
Kõnealune köide on ühelt poolt hommage (või hoopis Ritterschlag) suurele ajaloolasele, teiselt poolt aga õnnestunud sissejuhatus Johanseni maailma. Kogumik on liigendatud valdkondade kaupa: kõigepealt asustusajaloo osa, siis saksa-mittesaksa probleemistik, siis eestikeelsete tekstide ja trükiste avastuslood, keskaegse Liivimaa kultuurilugu ning lõpuks Hansa ajaloo käsitlused. Osa kogumiku artiklitest on ka algselt eesti keeles trükivalgust näinud, põhimaht Johanseni loomingust on aga saksakeelne ja ilmselt selliseks ka jääb. Mõtlemiskoht nii toonase kui ka tuleviku Eesti teadusele on see, mis keeles Eesti mõte on/saab kirja pandud.
Väljavalitud artiklitest saame aimu Paul Johanseni töömeetoditest ja kirjutamisstiilist kogu selle hiilguses. Johansen oskas hästi, paeluvalt, koguni sugestiivselt kirjutada. Tema artiklitest leiab rohkesti vähetuntud detaile. Nende detailide abil ja ümber rekonstrueerib Johansen tähendusliku konteksti ning meile kangastub tervikpilt, miljöö, nagu ta seda ise siin ja seal nimetab. Sellele tervikpildile annavad elu ja värvi, eriti saksa-mittesaksa temaatika puhul, Johanseni sügavalt isiklikud kogemused Baltikumi kirevas kultuurilises keskkonnas. Arhivaari faktitundmisele sekundeerib rikas fantaasia, mis on igale ajaloolasele täiesti asendamatu tööriist. Fantaasia ei ole aga alati siiski kõige parem teejuht. Enn Tarvel on Johanseni tõestuskäikudele ette heitnud petitio principii nimelist loogikaviga, s.o tõestamata hüpoteeside kasutamist oma väidete tõestamisel.² Tõepoolest, kui hakata Johanseni argumentatsiooni analüüsima, jääb mitmetest tema tõestuskäikudest järele tõenäosus. Loodusteaduslikus mõttes tõestatud pole õieti ühegi ajaloolase tulemused ning veelgi enam, ajalooteaduse töövahendite seas on üsna lai diapasoon eri kangusega tõenäosusi, alates väheusutavast kuni peaaegu kindlani. Kuigi Johansen tihtipeale ongi lennukam kui tänapäevane allikakriitika tingimata lubaks, jääb ta ka selle juures ikkagi alati ajaloolaseks ja professionaaliks.
“Eesti mõtteloo” sarja raamatud ei paista üldiselt just silma ülearu põhjaliku kommenteerimise või avaldatavale konteksti loomisega. Selles osas on siin Johanseni köide rõõmustavalt tugevasti üle keskmise. Kogumiku lõpust leiab Jüri Kivimäe sulest südamliku ja empaatilise ülevaate Johanseni elust ja loomingust. Saatesõnaks on koostaja tutvustus teose saamisloost ja vahest ehk isegi ülearu apologeetilised märkused kogumiku sisu kohta. Loomulikult on iga valik subjektiivne ja väljajätmised valusad. Kuigi teemade kaupa Johanseni uurimisvaldkondade esitamine on läbimõeldud ja representatiivne, tuleb raamatu järjest lugemisel pähe, et mõned artiklid kipuvad üksteist kordama. Korduste pealt kokkuhoidmine oleks ehk aidanud võita ruumi mõne välja jäänud olulise artikli, näiteks Saaremaa nime analüüsi või Lippe Bernhardi loo, äratrükkimiseks.
Üks moment, mida mõtteloo-monumente käes hoides alati tasub meeles pidada, on see, et aeg teeb oma töö kõige ja kõigi kallal. Paljudel aladel, kus Johansen tegev oli, on vahepeal edasi mindud. Tänapäeval võib juhtuda, et magistridki (mitte küll alati õigusega) peavad mõnda Johanseni eksitust õiendama. Mis teha, me oleme kääbused, kes seisavad hiiglase õlgadel (ja näeme nii kaugemale), nagu iseloomustas oma suhteid antiikautoriteetidega XII sajandil Chartres’i Bernhard. Jüri Kivimäe on lähenenud sellele küljele pieteeditundega ja vaid mõnes üksikus kõrvalisemas kohas viidanud lahkuminevatele arvamustele, nagu näiteks Leonid Arbusow noorema karmile kriitikale Johanseni artikli “Hansa tähendus Liivimaale” kohta või siis eesti agraarajaloolaste vaadetele, mis pole sugugi olnud üleni Johanseni-sõbralikud. Sellise kogumiku saateartikkel ei ole võib-olla tõesti detailsema kriitika koht, Johanseni retseptsioon väärib omaette monograafiat.
Mõtteloo-otsade kokkusidumiseks tunneb lugeja siiski väikest puudust kas või tillukesest joonealusest viitest omal ajal Balthasar Russowi päritolu-temaatika ümber loksunud lainetele. Johansen on kirjutanud suurepärase uurimuse Balthasar Russowist, aga sellega ei ole Russowi päritolu küsimus ju tegelikult veel lahendatud.³ Aga kas sellel ongi nii suurt tähtsust? Johanseni Russowi-raamatu alapealkiri pole ju mitte “ees
tlane”, vaid “humanist ja ajalookirjutaja”. Ka Johanseni enda identiteedis on keerukohti. Võime siiski olla kindlad, et nii nagu Russow, armastas ka Johansen oma kodulinna Tallinna. Ja kuigi Johansen suri kodust kaugel, olevat tal veel haiglapalatis olnud kaasas pilt linnast, mille ajaloo uurimisele ta nii palju aega oma elust oli pühendanud.
¹ Herbert Ligi, Eesti talurahva olukord ja klassivõitlus Liivi sõja algul 1558 – 1561. Tallinn 1961, lk 26-27.
² Enn Tarvel, Adramaa. Tallinn 1972, lk 13.
³ Jüri Kivimäe, Uurimus Balthasar Russowist ja tema kroonikast. – Keel ja Kirjandus 1999, nr 4, lk 285–289 (eriti lk 287).
