ruum 414

?Minu kiri on ebatavaline. Kuid tavatu on olnud ka Teie roll minu elus ning laiemalt vaba ajakirjanduse roll eesti rahva elus. Just täna, pühapäeval, 25. mail kõnelesite 1945. aasta valimistest Inglismaal ? ja Churchillist, kes lahkus Potsdamist, et mitte kunagi sinna naasta. See pööras Stalini veelgi umbusklikumaks. Potsdami konverentsi ajal olime ikka veel küüditatud. See konverents oli ja on praegugi eestlaste silmis Müncheni lepituspoliitika, Teherani ja Jalta sobingute tagajärjeks ja võib osutuda kiusatuseks uute sobingute poole.?

Siin, mu daamid ja härrad, peitubki põhjus, mis vajab selgitamist. Franklin Delano Rooseveltil oli kahemõtteline mõju minu kodumaale ja Eesti naaberriikidele ning see vastuoksuslikkus arvatavasti ongi tema kõige kaalukam panus vabadusse. Ühest küljest kirjutas ta alla Jaltale, kokkuleppele Staliniga, mis jättis Eesti ja suure osa Euroopast pooleks sajandiks Nõukogude Liidu võimu alla. Kuid teisest küljest oli Franklin Delano Roosevelt Atlandi Harta autor ning lõi Ameerika Ühendriikide poliitika, mis ei tunnistanud legaalseks mu kodumaa ja meie naabermaade okupeerimist Nõukogude Liidu poolt.

Esimestele on ta Euro-Atlandi koostöö kaudu juhtinud meid NATOsse ja Euroopa Liitu ning on sellest hoolimata jäänud minu kodumaal ja naabermaades paljude silmis teotuste märklauaks. Teisest küljest teda hinnatakse ka tänapäeval kui meest, kes kõrgematele põhimõtetele eesmärke püstitades on üles seadnud eesmärke, millele võime jääda truuks. Mõlemad vastandlikud panused ja hinnangud loovadki lähtekoha, miks Franklin Delano Roosevelt on maailmale jäänud nii oluliseks. Erinevatel aegadel on Franklin Delano Roosevelti esitatud suurena, sest ta liikus ühes sihis, või, vastupidi, pahelisena, sest ta liikus teises sihis. Teda ei ole kunagi nähtud tervikuna. Selles võib peituda vastus küsimusele, miks ta on meile tähtis baromeetrina, kes osutab, mida me oleme ja mida me vabaduses oleksime võinud olla.

Mu daamid ja härrad, pealtnäha on Teheran ja Jalta Roosevelti kaotused ja Stalini võidud. Kuid ainult pealispilgult. Nii nagu Coventry jõudis eestlaste kõrvu enne meie küüditamist, nii jõudis Atlandi Harta meie kõrvu enne lootuste kustumist. Atlandi Harta oli tundmatu nii Punaarmeele kui Wehrmachtile, kuid mitte viimasele Eesti Vabariigi peaministrile Jüri Uluotsale. Sõnavabadus võib ennast vahel uskumatu leidlikkusega läbi murda. Peaminister Jüri Uluotsale võlgneme tänu selle eest, et ta Landessender Revali kaudu sisendas augustikuul 1944 Atlandi Harta põhimõtteid oma kaasmaalastele. Need põhimõtted ei toonud võitu, nad tõid võitlusi ja lootusi. Nad tõid 3. juunil 1951 esimese eestikeelse saate läbi raudse eesriide. Nad sõlmisid kokku lootusi, julgustasid inimesi mõtlema ja otsima, omaks võtma Jalta kaotusi, sisendama usku eneseleidmisse, loovusse ja sõnavabadusse. Nii taastas Eesti Vabariik ennast NATO ja EU liikmesriigina, toetudes Atlandi Hartale.?

1941. aasta 4. jaanuaril ütles Roosevelt, et demokraatia õitsenguks on tarvilikud neli vabadust: väljendus- ja veendumusvabadus, vabadus puudusest ja hirmust. Igal aastal autasustab instituut medaliga väljapaistvaid isikuid, kes on oma elutööga seda visiooni järginud. Nende hulgas on olnud presidendid Truman, Kennedy ja Carter, Averell Harriman, Coretta Scott King, Elie Wiesel, Thomas P. O?Neill, William Brennan, Hollandi printsess Juliana, Vaclav Havel, Mihhail Gorbatðov, dalai-laama, Hispaania kuningas Juan Carlos ja Shimon Peres. Medal antakse vaheldumisi üle New Yorgi Hyde Parkis ja Hollandis Middelburgis.

14% Türgi SKPst tuleb agraarsektorist (kus on tegev 46% rahvastikust), põllumajandus on aga niigi ELi peamisi valupunkte. Mitmes majandusharus (naftakeemia, energiatootmine, tubaka- ja joogitööstus, pangandus ja telekommunikatsioon) domineerivad ebarentaablid riigiettevõtted. Koos riigivõla ülikõrgete protsentidega johtub sellest suur (kuni 10%) eelarvedefitsiit. Välisvõlg küünib 2 aasta ekspordituluni ja laenu teenindamiseks kulub 60% ühe aasta eksporditulust. Türgi on jätkuvalt sõltuv rahvusvaheliste rahafondide toetusest ja ka Ameerika soosingust. Türgi kui investeerimiskliima reiting on madalavõitu.

Skeptikud väidavad, et kuigi Türgi on viinud oma seadusandluse kooskõlla nn. Kopenhaageni kriteeriumidega, polevat seadused veel ellu rakendunud ning vahe demokraatiaga Lääne-Euroopas tuntav. Jätkuvalt olevat õhus kurdiküsimus. Jne.

See kõik võib nii olla, ometi on võimatu mitte tunnustada Türgi hämmastavaid edusamme paradigmavahetuses, millest enamat on lähiajaloos suutnud vist üksnes Jaapan. Ja võimaliku vastuvõtmise ajaks jõuab Türgis ka mainitud valdkonnis kindlasti palju muutuda.

Nüüd põhimõttelised vastuargumendid. EL koosneb kahest sõnast. Kas peaksime esimese ära jätma? 95% Türgi elanikest ei ela Euroopas, ka Ankara asub Aasias. Euroopa ei saavat laieneda sinna, kus on teine taust, niihästi usuline, hingeline, tavandiline kui kitsamalt kultuuriline. Ja kuigi Euroopas elab juba 3,5 miljonit türklast, on ikka vahe, kui neid saab 20 korda rohkem. Tulevikus saadaks Türgi europarlamenti suurima esinduse.

Euroopas räägitakse ka ajaloolisest mälust, hirmust, mis pärineb ajast, mil türgid oleksid äärepealt Viini ära võtnud. Ei oska selle kohta arvata. Sinna on ikkagi ligi nelisada aastat. Kas Moskvas peljatakse veel ikka mongoleid?

Türgile on pakutud ?assotsieerunud liikme? staatust, mis kaine mõistuse seisukohalt olevat optimaalne viis siduda Türgi Euroopa külge (Angela Merkel). Aga Türgi saadik ELi juures Oguz Demiralp ütles varakevadel kindlalt, et Türgit ei rahulda teise sordi suhe.

Mis on Türgi mõttekäigud ja trumbid? Seoses sellega on oluline peaminister Recep Tayyip Erdogani ülemöödunud kolmapäevane intervjuu The Wall Street Journalis. Erdogan väidab, et EL ei peaks olema kristlik klubi ega geograafilis-kultuuriline projekt, vaid rajanema poliitilistele ja majanduslikele ühisväärtustele. (Sellega seoses meenutagem, et ka meil kõneldi mõni aeg tagasi aktiivselt, et Euroopa on projekt, mis põhineb ühistel väärtustel. Tõsi küll, selle all peetigi silmas ühisest minevikupärandist ja kultuuritaustast tulenenud taglastust.)

Erdogan väidab, et Türgi võib olla poliitiliseks ja majanduslikuks sillaks, mis tõestaks, et moslemi riigid võivad jagada Euroopa demokraatlikke väärtusi. See tähendaks märguannet maailma 1,2 miljardile moslemile, et Euroopa ei taha tõmmata piiri enda ja nende vahele, neid ?välja sulgeda? heaolumaailma peateelt. Ja kui ta seda teeb, siis on tegemist vastupidise signaaliga. See on õige ja väga tähtis, ainult? ma ei saa parata, aga natuke nagu kõlaks siit mingit ähvardust: ?Kui teie ei, siis vaadake, mis juhtuda võib!? Kui jätta kõrvale üldhumanistlikud kaalutlused, siis miks peaks just Euroopa islamimaailmalt kramplikult plusspunkte rebima? ?Valge mees? on kõikjal tule ja mõõgaga käinud, ent seda on teinud ju ka teised, ning ei saa öelda, et ajalooline ülekohus islamimaailma vastu puutuks praegu väga asjasse. Minu meelest oleks praeguses globaalses situatsioonis väga kaunis see, kui hoopis islamimaailm saadaks rohkem signaale, et nad tahaksid Läänega sõpruses elada. (Aga see olgu öeldud muu seas.)

Tõsi on, et mida globaalsemast vaatepunktist, seda rohkem on argumente Türgi täisliikmelisuse kasuks. Muidugi võib iga klubi vastu võtta, keda ise tahab. Aga praegu on tegemist klubiga, mille põhialustes sisaldub ka klubi missioon muu maailma suhtes. EL peab tulevikus transtsendeeruma ? igas mõttes. See on ainult aja küsimus. Pean silmas seda, et nii nagu poole tuhande aasta eest hakkasid ühelt Euraasia mandri idakülje poolsaarelt ulatuma mõttelised niidid üle kogu maailma, nii võiks nüüd siit lähtuda maailma järkjärguline haaramine ühisprojekti. Järk-järgult, ikka kodumandrilt kaugemale. Türgi võtmine ELi oleks kena algus, ühtaegu kummutaks see müüti tsivilisatsioonide kokkupõrkest ja pakuks eeskuju sallivusest kogu maailmale.

Millised on Türgi perspektiivid?

Esmapilgul tundub, et mida lõdvemat liitu üks või teine riik näha soovib, seda meelsamini on ta nõus Türgi osalusega ? näiteks Inglismaa. Saksamaa on pikuti pooleks, kristlikud demokraadid on vastu, sotsiaaldemokraadid poolt, aga Saksamaal on ju kogu laienemisse ajaloolistel põhjustel oma erisuhe. Seevastu näiteks Prantsusmaa on Chiraci põiklevalt heatahtlikele viisakusväljenditele vaatamata ikkagi skeptiline. Mis ka mõistetav, sest mida tihedamat liitu tahetakse, seda homogeensemad peavad olema algosised.

Ameerika pole kitsi Türgi kiitmisega, neile oleks tolle liikmelisus oluline strateegilistel kaalutlustel.

Kolm korda (1963, 1989 ja 1999) on Türgi tunnistatud ?valitavaks?, aga läbirääkimiskõnelusteni pole jõutud. Nüüd räägitakse detsembrist. Erdogan mainis intervjuus, et enamik riike on saatnud julgustava signaali, ka ?Balti riikide liidrite suhtumine on positiivne?. Kui palju kuluks aega täisliikmesuseni? Günter Verheugen andis Die Weltis mõista, osutades vastavale ajavahemikule Poola puhul, et tõenäoselt jõuaks Saksamaal enne kaks valitsust vahetuda.

Eesti suhted Türgiga on südamlikult neutraalsed, sest me paikneme teineteisest nii kaugel. Meie rahvaluules pole vist jälge türgihirmust, mis kummitab kesk- ja lõunaeurooplasi. Ka ei tea me veel õieti, mis tähendab Elis elada, meid ei ole puudutanud aafriklaste jt. uusasukate probleem. Meile on esialgu veel õnn, et oleme kodus peremehed (kuigi see on juba suurel määral näiline) ja et venekeelsed hoiavad suhteliselt madalat profiili. Ausalt, meil puuduvad tundlad Türgi küsimuse tarvis, meie suhtumine saabki olla esialgu teoreetilis-spekulatiivne. Türgi ei ole prioriteet. Ometi, tihedamad sidemed mõnede Aasia demokraatlike riikidega, lisaks Türgile kindlasti Indiaga, tuleksid Eestile kindlasti kasuks.

P. S. Kui teistsugused need türgid enam on? Tehnika kapriiside tõttu tuleb mulle mitmendat aastat telekasse ka Türgi kanal. Ausalt öeldes ei tee ekraani järgi vahet, kes on Balkani, kes Kreeka, kes Türgi poliitik. Nende äri- ja muud mehed on oma maskuliinses murelikkuses samamoodi natuke naeruväärsed nagu Ameerika ja Euroopa kolleegid ja nende tudengineiud kõkutavad sama elurõõmsalt kui Tartus.

Ajakirjanikel on komme, et oma kohalike olude uurimistöö suurepärase viljana esitatakse seda, mida kuuldi taksojuhilt lennujaamast hotelli sõites. Mina kuulsin mõned aastad tagasi Rhodosel mitme maa turisti käest, et Vanas maailmas on kord käest ära, teenindajad on ülbed ja laisad. Ja et kui tahad tõepoolest head teenindust, siis tuleb minna Türgisse, mis kenasti silmapiiril paistis. Sel puhul meenub ühe reklaamifirma toodetud klassikaline lause: ?Meie peame kõvemini pingutama, meie oleme kõigest number kaks.?

Üks hiljuti Brüsselis avaldatud uurimus nendib, et nii teemad kui kandidaadid määravad praegustel valimistel 25 liikmesriigi siseriiklikud olud. (Sebastian Kurpas, Marco Incerti, Ben Crum. Preview of the 2004 European Parliament Elections ? EPIN Working Paper, No. 11, May 2004). Kurpas et al kinnitavad käibetõde, et tegemist on sisuliselt ?teisejärgulise siseriikliku mõõduvõtmisega?. Sama käibetõde ütleb siiski, et erinevalt tavavalimistest kalduvad hääletajad julgemalt valitsusparteisid karistama.

Vanas ELis on muidugi teatav ?Euroopa-harjumus?. Debatid Euroopa demokraatia defitsiidist ja bürokraatlike keskstruktuuride vastutusest pole küll sama teravad kui 1999. aasta valimistel, kuid loovad ikkagi teatava tausta. Euroopa-mõõde on ka küsimustel nagu Türgi liikmesus, ELi põhiseadus, tööpuudus, migratsioon ning kuritegevus, ehkki nõrgemal kujul. Nende puhul on juba määrav siseriiklik tõlgendus.

Uutes liikmesriikides taanduvad esimesed EP valimised sisuliselt veel ühe foorumi leidmisele vanade siseriiklike debattide jaoks. Eestis on olukord ehk teravam kui uustulnukate enamikus. ELi suhtes äärmiselt skeptilised valitsusparteid on surunud siin avaliku arutelu niivõrd ideoloogilise spektri ühte serva, et Euroopa-mõõtmega küsimuste sisuliseks esitamiseks ja arutamiseks ei jää lihtsalt ruumi. Nii Res Publica kui Reformierakond tunduvad instinktiivselt välistavat igasuguse edasise koostöö süvendamise ELis ja tahavad pigem integratsioonis vähikäiku; Rahvaliidu kampaania on ehitatud euro tõrjumisele; samas kui Keskerakonnal puudub selge positsioon ja sotsiaaldemokraadid seisavad või langevad koos ühe mehe ? Toomas Hendrik Ilvesega.

Eesti on väheseid liikmesriike ? kui mitte ainus ?, kus valitsusparteid lähevad EP valimistele esinduskogu raison d?etre?it sisuliselt eitava platvormiga. EP eksistentsi üks peapõhjendusi on pakkuda liikmesriikide kõrval otseesindatust ELi kodanikele. See nn. teine legitimatsioonisammas ei mahu aga respublikaanide ega reformarite Euroopa-vaatesse. Mõlema jaoks on ainsaks mõeldavaks legitimatsiooniallikaks liikmesriikide tahe. Kuhu see kõik jätab EP, pole päris selge. Res Publica esinumber Urmas Reinsalu: ?Euroopa Parlamenti ei tohiks kindlasti samastada rahvusriigi parlamendiga. Euroopa Parlamendis tuleb näha ikkagi arutelufoorumit teatud otsustusmenetlusega? (Eesti Päevaleht 28. V).

Kurpase et al uurimus sedastab, et reeglina on uutes liikmesriikides tegemist isikuvalimistega. Eesti läheb siingi teistest kaugemale. Juhtiv valitsuspartei Res Publica on oma kampaania suuresti ehitanud eristusele ?sotsidest?. Asjaolu, et SDE on EP valimistel sisuliselt ühemehepartei, taandab Res Publica enesemääratluse mõistele ?anti-Ilves?.

Kurpas et al ennustavad, et EPs säilib valimiste järel jõudude praegune tasakaal. Domineerima jäävad parempoolsed (EPP-ED), suuruselt teine grupp on sotsialistid (PSE). EPP-EDst paremale ja PSEst vasakule asetub veel mitu väikest gruppi, mis pooltevahelist tasakaalu oluliselt ei muuda. Kaalukeele roll jääb liberaalidele (ELDR), kelle osas sõltub aga palju sellest, kas Saksa FDP-l õnnestub ületada 5% valimiskünnis. Kurpase et al analüüs järgib ning kinnitab paljuski üht veidi varasemat Brüsselis avaldatud uuringut, mille autoreiks on Simon Hix ja Michael Marsh (?Predicting the Future: The Next European Parliament?). Hix ja Marsh rõhutavad eriti liberaalide tõenäolist tähtsust, ennustades, et ELDR otsustab vastavalt valdkonnale, kas minna parem- või vasakpoolsetega. Muuhulgas on EPP-ED-l ilmselt vaja liberaalide toetust, et anda kihvad paljukorratud ähvardusele mitte lubada komisjoni presidendi postile kedagi peale parempoolsete poliitikute. Hixi ja Marshi projektsioonis on uute liikmesriikide mõju suurim ELDRis ja EPP-EDs, väikseim sotsialistide ridades. Arvestades ELDRi võimalikku kaalukeelerolli on Eesti eeldataval kahel või enamal kohal selles grupis (Reform ja Kesk on mõlemad liikmed) suhteliselt suurim kaal, võrreldes teistega.

Püüd Eesti saadikute tegevust rahvustunnuse alusel koordineerida ? Res Publica üleskutse ? on ajaraisk ning vaid kisuks saadikuid eemale ainsast reaalsest võimalusest ELi poliitikat veidigi mõjutada (see saab teostuda vaid läbi fraktsioonide). Sama mõtte sõnastas empaatiliselt Soome Savon Sanomate juhtkirjutis 22. mail, sedastades, et selge rahvusrühmana tegutsevatest Soome saadikutest saaks ?üks [EP] väiksemaid ja samas nõrgemaid grupeeringuid? üldse. Soomel on EPs 14 saadikumandaati.

Määrav on suhtlusoskus ning võime end fraktsioonis kuuldavaks teha. Viimasega seoses veel üks märkus. Reformierakonna valimisplatvormis lubatakse, et partei saadikud hakkavad EP täiskogudel kasutama eesti keelt. Kuigi vormilt õilis, on see idee sisult mäda ning võõrkeeli valdava(te)le saadiku(te)le kivi kaelas. Plenaaristungi kõnedeks on saadikul aega ainult minut-paar. Pole mõtet sellest osa raisata, et anda kuulajatele aega leida kõrvaklapid ja tõlkekanal. Rääkimata sellest, et mitmesajapealise publiku tähelepanu võitmisel on vahetu suhtlus tihti sama oluline kui tekst ise.

Aga kas see objektiivsus on tõeline?

Mu meelest on iseennast imetlev, piitsutav, kadetsev jne. eesti ajakirjandus lähemal ajakirjanduse tõsiolemusele kui nn. objektiveeriv lääne press. Kas ma üht saksa või rootsi lehte lugedes ikka tajun tegelikku objektiivsust või puistatakse mulle puru silma, sest ma ei mõista ei tausta, kujundeid ega stiilierinevusi? Pisutki süvenedes ja heade sõprade abi kasutades võib üsna ruttu aru saada, et objektiivsus on suuremalt jaolt silmapete. Nagu ei saa üht keelt kõneldes olla samal ajal väljaspool seda keelt, nii ei saa mingit teadet edastades olla väljaspool selle sisu. Kogu ajakirjandusõpetajate jutt fakti ja kommentaari lahushoidmisest on lasteaiatädi uinutus, mõttetu muinasjutt.

Miks? Sest pilk tuleb pöörata kultuuriloo poole. Enam-vähem ühel ja samal ajal XIX sajandi keskpaiku tekkis Lääne-Euroopas mitu emantsipatsiooniliikumist: isiksuslikud, rahvuslikud, poliitilised, kunstilised ja sotsiaalsed liikumised, mis vajasid oma häälekõvendajat, propagandistlikku kanalit. Tehnika areng pakkus selleks omi võimalusi: ajalehed, ajakirjad, hiljem raadio jne. Modernism kunstis tähendas isiksuste ja gruppide emantsipatsiooni, poliitikas aga erakondade teket ja vastava propagandakanali ehk ajakirjanduse laia levikut.

Ajaleht on ennekõike propaganda ja seda ei pea häbenema, näilise objektiivsusega riietama. Nagunii on kõik näha. Ajakirjandus on sündinud poliitilise või kultuurilise propaganda edastamiseks ja selleks ta ka jääb. Muide, naljakad on ka kultuuritegelaste vastupidised ponnistused: mõni filmikriitik püüab ikka veel väita, et Eisenstein, Riefenstahl või Vertov olid mingid ?moodsad kunstnikud?, kes edendasid puhast kunsti, kuigi kogu nende looming pole muud kui ilge propaganda. Nad pole olemas mitte kunsti, vaid heade propagandistide mõttes. Kes mainitud tegelasi ülistab, peab ise olema kas bolðeviku või natsi hingega, sest kõrget kunsti nende loomingus kohe kuskilgi ei ole. Nagu ka Majakovskit ei saa kirjanduslikult kuidagi poliitilisest prostitutsioonist tagantjärele ära päästa ? Lenini ja Lunatðarski tallalakkumine kui tahes heas vormis pole mitte kunst, vaid toonane tõhus PR-töö. Eesti ajakirjandus on mu meelest salgamatult erakondlik ja seega toredalt algupärane. Ei peagi kuulama Heimar Lenki ega Anvar Samostit, et sellest justkui nördinult aru saada; ajakirjandus on poliitiliste või kultuuriliste gruppide häälekõvendaja.

Ma saan aru, et selline järeldus ei meeldi eesti ajakirjanduse tänastele trollidest omanikele: nad tahaksid teha bisnist ?puhaste kätega?. See soov muidugi näitab, et nood omanikud ise ei tee vorstil ja ideedel vahet ? kui süüakse ära ja makstakse raha, siis on ju hea toode. Aga et ajakirjanduse sisu on propaganda, siis on tegu seedumatu ainega, mis ladestub närvirakkudesse, ajju, muudab ühiskonda. Mitte ajakirjandus ei ole neljas võim, vaid propaganda. Satraap Lenin sai sellest hiilgavalt aru, kui ta pea esimese asjana nõudis oma ajalehe asutamist, aga hiljem, kui lehed olid juba liiga tavalised, taipas ära ka filmide uue mõju. Talle ei meeldinud mitte filmikunst, vaid uusim ja võimsaim propagandakanal. Selle püsitõe viisid Hollywoodi Venemaalt ja Saksamaalt põgenenud? Ning Hollywood meid tänapäeval vormibki. Ta ei saagi midagi muud teha, sest see on selle meediumi sisu.

Veelgi uuemad tehnilised saavutused pole muutnud asja olemust, küll aga kiirust ja võimsust. Võiks nagu oletada meie totaalset manipuleeritavust, nagu populaarsed prantsuse mõtlejad on mitu korda öelnud, aga see tõdemus pole küll üleüldsegi midagi tarka. Rahvaid on manipuleerinud ka rahvaluule, usk, kõrgkunst, käsitöö ja ilmastik. Sajandeid on meid manipuleerinud pastorid ja hobused, nüüd reklaamimehed ja autod.

Ajakirjandus kui propagandatoru (kunagine kõrgkunst on ju ka nüüd ennast sinna juurde sobitanud) ei ole hukkamõistetav, vaid inimlik ajaloolise emantsipatsiooni vorm. Emantsipatsioon on hüvastijätt kollektivistlike kujutelmadega tõest, usust ja ilust. See on üksikisikute ja gruppide killustunud maailm, kus kõik osised otsivad oma hääletoru ja tahavad ehitada misjonijaamu. Selle asjaolu tõdemine on ajaloo tõdemine.

Mis või kes on siin objektiivne? Kus on kommentaar, kus fakt? Mis asi on sõltumatu teave? Need küsimused pole asjakohased. Marksistid (muidugi Hegelit laenates) rääkisid sisu ja vormi ühtsusest, kas nüüd siis pööratakse vanker tagurpidi ja räägitakse sisu ja vormi (ehk fakti ja kommentaari) lahususest? Ma arvan, et marksistidel oli õigus, tänased gurud on rohkem silmamoondajate moodi, ebaajaloolised või rumalad.

Niisiis, ajakirjanikud, andke hagu! Meie lehed võiksid veelgi varjamatumalt oma erakondlikkust näidata, neid on nagunii läbi nähtud. Sest, nagu öeldud, see ongi algupärasem, loomulikum ja ka lugejaile lihtsam. Kus on Sakala, kus Pärnu Postimees, kus Teataja? Mitte ajalehed pole erakondlikud, vaid rahvas on seda. Rahvas ise on emantsipeerunud, ta tahab oma grupi või lemmikisiku propagandat, mitte mingit halli objektiivsust. Objektiivsus jätke meile, kes me seda mängu kõrvalt jälgime, küll me sellest kunagi kirjutame!