Kange Kalevi poegadel oli kolm koera: üks oli Irmi, teine Armi, kolmas murdja Mustukene. Õigupoolest olid vägevad murdjad kõik kolm. Kolm on maagiline arv nii meie rahvausundis kui ka terves kristlikus ilmaruumis. Pole ime, et võimude lahususe printsiip tähistab kolmikjaotust seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu vahel. 1992. aastal kirjutati Eesti põhiseadusesse kolm tähtsat isikustatud ametikohta ehk institutsiooni. Põhiseaduse V peatükk sätestab presidendi, XI riigikontrolöri ja XII õiguskantsleri ametikoha. Kõiki neid saab ametisse tagasi valida/nimetada. Presidendiga on see juhtunud kahel (Lennart Meri, Toomas Hendrik Ilves), riigikontrolöriga ühel (Mihkel Oviir) korral, õiguskantslerit ei ole kordagi teiseks ametiajaks kohale jäetud.
Kõik nende ametite pidajad on üsna vapralt täitnud oma põhiülesannet seadusandliku ja täitevvõimu ehk parlamendi ja valitsuse aitamisel, nõustamisel, kontrollimisel – haugutud on hästi. Parteide kaudu mehitatud riigikogu ja valitsus oleksid aga justkui teisest kultuuriruumist, beduiinid, kelle tegutsemist juhib baasteadmine kaamelite, karavani ja koerte jõuvahekorrast. Karavan muudkui liigub, kui tahes kurjalt koerad ka ei hauguks.
Põhiseadus lubab parlamendile, see tähendab erakondadele, korralisi kättemaksutunde ja üks selline on lähipäevil jälle käes. Ühtki mõistlikku ja usutavat selgitust, miks Kersti Kaljulaid teist ametiaega presidendina pidama ei kõlba, ei ole erakondadelt tulnud. Selgitus võiks sisaldada vastuseid selle kohta, millega oma põhiseaduslikest ülesannetest Kaljulaid hästi ja millega halvasti toime tuli. Umbmäärane heietus, et keegi lõhestab ega ehita sildu, ei maksa midagi. Ei ole olemas ühesuguste hoiakute ja tundmustega „kogu rahvast“, kelle ees täieliku õnne saabumise ainus takistus on presidendi rajatud sildade puudumine.
Järgmise presidendi valimise eel on levinud avalik arvamus, et erakonnad otsivad endale Kadriorgu mugavamat, pehmemat ja taltsamat isikut, sest Kaljulaid oli ju tülikas ja nahutas auväärseid rahvaesindajaid liiga hoogsas tempos. See arvamus projekteerub nüüd võimaliku presidendikandidaadi Alar Karise peale ja pigem põhjendamatult, sest valimistulemuse selgumiseni võib ta lubada ja rääkida mida tahes, sellest hetkest muutub aga kõik ja järgmisel, nagu igal eelmiselgi presidendil puudub vähimgi vajadus end parlamendi, valitsuse ja erakondade rumaluse või saamatuse ilmnemisel tagasi hoida. Välja arvatud juhul, kui tal on kustumatu soov saada tagasi valitud. Kuid ka alandlikkus või koguni pugejalikkus ei pruugi seda tulemust kindlustada, sest keegi ei oska praegu ennustada, milline on parlamendi koosseis ja erakondade jõuvahekord aastal 2026, kes on koalitsioonis ja kes mitte, samuti seda, milliste reeglite järgi toimuvad valimised viie aasta pärast. Seega, pugemiseks ei ole põhjust.
Joonisel on lihtsustatud ülevaatlik skeem, sest kogu süsteemi keerukust pole otstarbekas ühel joonisel kajastada.
Kaljulaiu puhul on kättemaksuhimu täiesti arvestatav motiiv, kuid parteijuhtidel ei ole mingit vajadust pingutada selle nimel, et järgmiseks presidendiks saaks kõige puudlim võimalikest. Korraldajad naudivad küll etendust, kuid lõpptulemus ei lähe neile südames sugugi korda. Juba liiga pikka aega on parteielus ja sedakaudu valitsuses ja parlamendis juurdunud hoiak, et institutsioonide juttu, teadmistel rajanevat analüüsi, ettepanekuid ja soovitusi kuuldakse valikuliselt või ei kuulda üldse ja eiratakse neid tuimalt. Erinevalt presidendist käivad õiguskantsler ja riigikontrolör regulaarselt valitsuse istungitelgi, kuid harva kannavad nende arukad näpunäited mingitki vilja – parteipoliitiliselt on nad tühistatud isikud. Et nii on, selle kohta kuhjub tõendeid iga päev.
Värskeim näide on riigikontrolli ülevaade riigi kinnisvarapoliitikast, mida on katkematu edutusega reformitud juba 20 aastat. Aprillis kiitis valitsus heaks riigi uue kinnisvarapoliitika, mille kohta teatasid asjaosalised, sh dokumendi koostanud rahandusministeerium, et probleeme see ei lahenda. No kuulge! Miks te selle dokumendi üldse valitsusse viisite, kui sellest mingit kasu ei ole? Kas lihtsalt, et linnuke kirja saada, sest „tegevus on ju tehtud“? Kevadises dokumendis on ka pärle, mis pidanuks igal valitsuse liikmel harja punaseks ajama. Aga ei ajanud, järelikult nad isegi ei lugenud seda läbi enne otsustamist. Näiteks on leheküljel 19 kirjas: „Joonisel 3 on lihtsustatud ülevaatlik skeem, sest kogu süsteemi keerukust pole otstarbekas ühel joonisel kajastada“. Sellega ütlevad rahandusministeeriumi ametnikud ministritele: meie süsteem on nii keeruline, et te sellest niikuinii aru ei saa, seepärast ei ole mõtet seda teile ka näidata. Kuidas saab valitsus jõustada poliitikat, mille sisu ja keerukus käib selle liikmetele üle jõu?
Nüüd, mõni kuu hiljem, jõudis ka riigikontrolör põhjaliku kontrolli ja analüüsi järel samale järeldusele, et probleeme uus kinnisvarapoliitika ei lahenda. Tema sai aga riigihalduse ministrilt Jaak Aabilt vastuseks, et ministeeriumidest ja hallatavatest asutustest kokku kogutud kriitika ei vasta üldse tõele, vaid „viitab (pelgalt) puudustele poliitika kommunikatsioonis“. Mis sest, et tegime viletsa dokumendi, aga me ikkagi järgime seda ja rumalatele, kes siiani pole aru saanud, püüame lihtsalt veel rohkem ja paremini selgitada. Kommunikatsiooni kõikvõimsusse uskumise ajajärgul ei ole sellises hoiakus midagi üllatavat. Iga kommunikatsiooni alal hästi nõustatud poliitiline tegelane teab ju, et kõige paremini ja kasulikumalt veedetud töötunnid on need, mis veedetud raadio- ja tele-eetris, pressikonverentsidel ja mujal, kus aga vähegi publikut on ning saab tööst pajatada. Täpsemalt, pajatamine ongi ainus tõeline töö, sest nii saab poliitik elektoraadile armsaks ja koduseks ning kindlustab sellega poliitiku elus ainsa tähtsa asja ehk tagasivalimise.
Riigi kinnisvarapoliitika reform on kestnud 20 aastat ja lõppu ehk tulemust ei paista mägede tagagi. Riigikontrolöri ettepanekud kukuvad koos eilsete lehtedega poliitikute prügikasti ja mõne aasta pärast, kui riigikontrolör ringiga jälle kinnisvarapoliitikani jõuab, peab ta parlamendile kirjutama sedasama, mida riigikontrolör Alar Karis 2016. aastal: „Riigi kinnisvaraga seotud probleemid on teada juba väga pikka aega, kuid jätkuvalt pole kokkulepet, kuidas neid lahendada. Ei teata, kui palju ja millist kinnisvara riigil oma ülesannete täitmiseks vaja läheb ning kuidas hoonete kordategemist rahastada.“
On juhtunud, et valitsus on mõne algatatud reformi ka lõpule viinud, näiteks haldusterritoriaalse reformi ehk valdade liitmise. Riigikontrolli 11. augustil avaldatud aruande järgi on reformi suurim saavutus ja tagajärg see, et vastupidiselt kardetule ei läinudki avalike teenuste pakkumine omavalitsustes halvemaks. Aga see ei ole läinud ka paremaks – ja mille nimel siis energiat, aega ja raha kulutati? Kui siia kõrvale lisada näiteks iseseisvuse taastamise järel alanud lõputud reformid haridussüsteemis või tervishoius, siis ei teagi enam arvata, mis on parem ja ühiskonnale ohutum, kas see, kui valitsus mingit reformi üldse ei algatagi, kui algatab ja koostab strateegia, kuid ei täida seda, või see, kui mingi eesmärgistamata reform läbi viiakse.
Riigikontrolöri ettepanekutega võrdväärselt vähe liigutab poliitiline võim kõrvu ka juhtudel, kui saab soovitusi ja palveid õiguskantsleritelt. Õiguskantsleri aastaülevaadetes riigikogule leidub aastast aastasse korduvaid ettepanekuid muuta mõnd seadust, sealhulgas selliseid, mis reguleerivad riigivõimu ülesehitust ja toimimist. Vastuseks on vaikus või eikuhugi sumbuvad algatused. Õiguskantslerit saab ignoreerida, teatakse parlamendis. Nüüd on ka valitsus avastanud, et kui riiki juhtida ja oma kodanikke ahistada üldkorralduste, mitte seaduste abil (sealhulgas seaduslikke volitusi ületades), siis ei saa õiguskantsler sellesse sekkuda ehk aktide võimalikku ebaseaduslikkust riigikohtus kontrollida. On ebatõenäoline, et riigikogu asub ebamugava õiguskantsleri kasuks kiiresti seadust muutma, seda enam, et Ülle Madise ametiaeg saab läbi juba järgmise aasta märtsis. Sama ebatõenäoline on, et personaliotsustes valvsad parteijuhid ei püüa järgmise õiguskantsleri (kandidaadi esitab president) nime vormuva presidenditehingu salajasse lisaprotokolli siduda.
Kõik see ei muuda siiski vääramatut. Valitsuse ja parlamendi käes võib veel olla karavani juhtimine, kuid koerte poolel on teadmine ja tarkus, mistõttu on vaid aja küsimus, millal koerad leiavad võimaluse lisaks haukumisele beduiine ka hammustada, nii et on valus. Väga valus.
Eesti filmist on viimastel aastatel olnud juttu üsna eufoorilises registris. Olukord, kus Eesti filmid on olnud kolm korda Oscarite lühinimekirjas, oleks kümme aastat tagasi kõlanud täieliku utoopiana – korra jõudsime isegi nominatsioonini. 2019. aastal tuli Eestisse võtteid tegema järgneva aasta üks suuremaid Hollywoodi kassahitte „Tenet“. Eelmisel sügisel võitis German Golubi „Mu kallid laibad“ tudengifilmide Oscari ja vaid paar kuud tagasi pääses Eesti osalusel tehtud film, „Kupee nr 6“, üldse esimest korda Cannes’i filmifestivali võistlusprogrammi, kus võideti lausa festivali teine auhind, Cannes’i grand prix.
Selles valguses on lausa arusaamatu praegune plaan kärpida 2022. aasta riigieelarves filmide tootmistoetust peaaegu poole võrra. Kuidas üldse saaks veel tõestada Eesti filmitööstuse taset ja konkurentsivõimet?
Sellest, miks on Eesti filmi olukord praegu kriitiline, räägivad Eesti filmi instituudi juht Edith Sepp, filmiprodutsendid Riina Sildos ja Ivo Felt ning režissöör Marko Raat.
Eesti filmi alarahastatusest on räägitud nii kaua, kui mina mäletan. Miks on olukord nüüd nii hull, et oleme siia selleks aruteluks kokku kogunenud?
Edith Sepp: 2017. aastal algatati filmiprogramm „Eesti Vabariik 100“,1 mis tõi Eesti filmi instituudi baaseelarvesse juurde 9,2 miljonit eurot (2013–2018). Kui see programm lõppes, siis olid vestlused, et 3 miljonit lisatoetust aastas võiks jääda EFI eelarvesse ka edaspidi. 2021. aastal see summa ka eraldati ja olukord tundus üsna roosiline – seda enam et tollase kultuuriministri kinnitusel oli raha tõesti riigieelarvesse püsivalt sisse kirjutatud. Eesti filmitootmise eelarve on praegu 7 miljonit eurot aastas.
Eelmise aasta lõpus hakkasid aga levima kuuldused, et seda toetust käsitletakse siiski ühekordsena. Uus valitsus tõi uued eelistused ja teadmise, et ühtki lisaeelarvet ei rahuldata. Praegu on riigieelarve mustandis Eesti filmi eelarve 2022. aastal 4 miljonit eurot. See viib meid ajas tagasi ja võiksime võrrelda filmitootmise toetust ajaga enne „EV 100“ programmi.
Üldse olemeviimastel aastatel jõudnud selleni, et küsitakse ainult arve – seda, kuidas me tõestame saadava raha otstarbekat kasutamist. Sisust enam nii palju ei räägita – sellest, millest me filme teeme, miks on need filmid kultuuriliselt olulised, milline on kultuuritaust. Sisulise arutelu asemel tuleb pidevalt tõestada, miks seda raha vaja on. Sõnum, mida võiksime tahta ühiskonnale filmidega edasi anda, on juba täiesti teisejärguline.
Riina Sildos:„EV 100“ programm näitas, et Eesti audiovisuaalsel valdkonnal on väga tugev sisuline potentsiaal. On väga andekad režissöörid, kellest enamik tegi oma mängufilmidebüüdi. Filme saatis edu nii kinokassas kui ka festivalidel, kust saadi auhindu. See oli maksimumsaavutus, mis näitab kogu valdkonna võimekust. Kui meil oli see väike lisaressurss, siis olime võimelised tegema ka näiteks ajaloolisi filme. Kui kõnealune kolmemiljoniline rahastus ära kaob, siis tähendab see sisuliselt seda, et vajume tagasi sellesse ühte draamažanrisse, mille nimeks olen pannud „Kaks inimest pimedas toas“. Polegi enam võimalik eksperimenteerida ega teha teiste žanride filme, sest selleks ei jätku lihtsalt raha.
Hakkama saab alati: teiste valdkondade näitel võiks ka balletietendusi teha ju kahe tantsijaga või ERSO võiks saada hakkama 12-liikmelise koosseisuga. See on valikute küsimus – mis on oluline Eesti kultuurile.
Filmirahastuse praegune olukord on täiesti häbiväärselt jäänud läbi arutamata. Puudub igasugune diskussioon, riiklik seisukoht või isegi tellimus.
Marko Raat: Eriti suure nõutuse on tekitanud see, et 2021. aastal peab film kui meedium Eesti kultuuris ikka veel oma kohta tõestama. Eriti kui arvesse võtta, et suurem osa inimesi istubki tänapäeval kogu aeg ekraanide ees. Ikka valitseb Pätsu-aegne võõrastus, et film on mingi imelik asi ja pole päris kultuuri osa. Filmi tähendus ühiskonnas, vaatajahulk, kättesaadavus ja filmide vaatamine eri platvormidel on meeletult kasvanud, aga meid ähvardab nüüd eelarvelangus tagasi 2008. aasta tasemele. Siin on midagi väga valesti.
Sisulises mõttes on film muidugi luksus. Nagu ka oma riik või mõni teine nimetatud luksuslik õukonna-meelelahutusžanr nagu suured orkestrid või klassikalised teatrid. Ka film on samasugune, aga muutunud majandusoludes ei ole enam lihtsalt tehniliselt võimalik seda valdkonda nii kasinalt ja samal ajal sisuliselt ülal pidada. Teha saab alati, aga mingist askeetlikkuse tasemest alates on see taidlus.
Ivo Felt:Me pole enam nii viletsas seisus, et saaksime endale seda lubada. See puudutab ka kultuuri üldisemalt. Kultuuri tähtsus ühiskonnas ja filmikunsti tähtsus kultuuri sees on tegelikult suur teema. Tuleb ikkagi selgeks teha, mida me tahame või miks hommikuti ärkame.
Kõnealune kärbe lööb ju kõikuma Eesti kultuuri aluse, lajatab valusalt eestikeelse filmikunsti pihta. Kuhugi mujale see mõju ei avalda, aga mõjub meie omakeelsele eesti filmile, eesti režissöörile, keda koolitame Balti filmi- ja meediakoolis nüüd juba ei tea mis ajast. Milleks meile siis enam seda kooli vaja on? Paneme selle ka kinni, kui muud asjad ei tööta. See kõik on lihtsalt täiesti absurdne.
Raat:Probleem on selles, et kõik siin toodetud Eesti filmid konkureerivad samal ajal kogu maailma filmidega ja vaatajal tekib illusioon, et kui kõik need filmid on niikuinii seal ühes potis koos, siis vahet ei ole, mida ma vaatan. Seda vaatenurka võib ju laiendada absoluutselt kõigele: vahet ei ole, kas meil on see oma riik või mitte. Kuidagi on tekkinud selline mulje, et poleks mingi probleem Eesti filmid ära jätta. Milles küsimus?
Pidevalt on õhus selline vestlus, et mida te kurdate: kui film on nii edukas ja saab majanduslikult hakkama, siis miks neid ei tehta samadel alustel kui mujal maailmas? Ei tehta neid ka mujal ainult nii-öelda turuloogikast lähtuvalt.
Tavareaktsioon on selline, et „ega ju sellist probleemi ei teki, et mul ei ole midagi vaadata“.
Raat:Loomulikult on suurte kultuuride oma turg nii palju suurem, et need filmid tasuvadki ennast selle Hollywoodi kasumimudeli järgi ära. Aga ka suurtes riikides on film eelkõige kultuurivaldkond, millel on märksa keerulisemad toimimismehhanismid kui lihtsalt turudiktaat.
Sepp:Audiovisuaalmeedia maht on kokku 177 miljardit dollarit aastas. Meie riik on otsustanud, et meie selles mängus ei osale. Me soovime ainult tarbida seda, mis välismaalt tuleb, aga loomisprotsessis osaleda ei soovi. 2022. aasta toetus filmitootmisele peegeldab seda soovi väga selgelt.
Võib-olla ongi filmikuvandi puhul probleem selles, et kommunikatsioonis räägitakse väga palju rahast ja kasumist. Kassahitid, müstiline ülitulus Hiina turg, müügiedetabelid …
Felt:Tulebki aru saada, et meie riik ja rahvas on väike. Me ei suuda endsiinsetes turutingimustes mingil juhul ise ära majandada.
Sepp:Ma ei alahindaks Eesti vaatajat. Kindlasti saadakse aru, et eesti näitlejatega emakeelne film on midagi, mida tasub vaadata. Eesti vaataja vaatab hea meelega Priit Võigemasti või Pääru Oja just suurelt kinoekraanilt.
Raat: Minnakse küll, aga ei meeldi teadvustada seda kogupaketti – fakti, et nende filmide tegemiseks on vaja ka raha.
Sildos:Kui vaatame Eesti filmide vaadatavust siin ja kas või iga-aastaseid kinokassa edetabeleid, siis on näha, et oleme ka naaberriikidega võrreldes uskumatult edukad. Meil on igal aastal kolm-neli oma filmi järjepidevalt kümne parema hulgas.
Väga lühikese ajaga on saavutatud kodumaise filmi turuosa umbes 25 protsendi ringis. Mõni aeg tagasi oli selline luksus Euroopas võimalik vaid Taanis ja muidugi Prantsusmaal, mis on suur erand.
Kümmekond aastat tagasi oli Eestis omatoodangu turuosa kinodes umbes 7–8 protsenti …2
Sildos: Just nimelt, ja selle muutuse taga on täiesti süstemaatiline tegevus. See on olnud pikaajaline protsess. Otsus seda edukalt töötavat mudelit lõhkuda sellega, et võtta lihtsalt pool raha ära ja vaadata, mis edasi saab, on lihtsalt arusaamatu.
Sepp:Eesti filmi instituudi eelarve väheneks sellega 42 protsenti. Me ei räägi siin ühest asutusest ega institutsioonist, vaid põhimõtteliselt kogu valdkonnast.Ükski teine kultuurivaldkond ei pea vist seisma silmitsi selliste valikutega.
Felt: See on jube ohtlik sellepärast, et asi võibki niimoodi jääda. Harjumegi ära sellega, et seda raha pole. Teeme 50 000 kuni 60 000 euro eest mingit labast kommertsfilmi, mida turg saab lubada ka riigi toeta, aga eestikeelne nii-öelda kvaliteetfilm võib selle otsusega lõppedagi. Kui selliste filmide tootmises jääb vahele aasta-kaks, hakkavad kõik valdkonna professionaalid töötama teenindavas sektoris, ja sinna me jäämegi. Toodame Skandinaavia telejaamadele sarju ja elame ära, aga üks väga suur osa kultuurist hääbub või kaob täiesti. Järgmine samm on hakata ise vaikselt tootma ingliskeelseid filme, et minna nendega konkureerima suurtele turgudele. Võib-olla teeme neid väga hästi ja meid saadabki selles teatud edu. Konkureerime kõigi teiste filmidega üleilmsel turul, aga eesti keelt filmides enam ei kuule.
Kõik jäävad ellu peale režissööride. Stsenaristid võivad kirjutada ka teatrile, aga režissöörid muutuvad mõttetuks.
Tugeva filmikultuuri alus võiks ju olla ka see, et on ruumi proovida erinevaid asju, eksperimenteerida.
Felt:Just, mängulisus. Räägime siin praegu ellujäämisest, aga peaksime suutma samamoodi mängida, nagu mängitakse näiteks teatris. Filmis tehakse seda praegu ehk ainult animatsioonis. Katsetades ja otsides võidaksegi vahel puusse panna.
Raat: Ka mujal ei lähe ju alati pihta, kas või Hollywoodis. Meieni jõuab siin ainult see väike kiht filme, mis on läbinud meeletu turundusfiltri, aga 99 protsenti filmidest kaob ära, nii et me ei tea neist midagi. Ja see on paratamatu.
Sildos:Nad ei kao ära, vaid elavad oma elu rahulikult edasi kuskil voogedastusplatvormidel. Kõigel on oma koht ja nišš. Igal filmil on oma vaataja ja tänapäeval on uute levikanalite tõttu täiesti võimalik see vaataja ka üles leida.
Raat: Jah, ja see esiotsa kadunud filmiteos võib hiljem saada mingi uue käigu ja järelelu. Filmikunst on paratamatult ka osa sellest teatavast elitaristliku koodiga kunstisfäärist, mis sisaldab ebaõnnestumisi, jõudeelu, pausi, auku, mis ei ole seotud tehaseliku tootmise stabiilsusega. Kõik ei jookse alati. Aga kui filmitegijad ei saa teha, katsetada, siis ei tule ka neid filme, mis sügavamalt või kitsamalt eri teemadel kõnetavad, piire kompavad ja annavad hääle ja visooni sellele, mida turg väldib.
Sildos: Tõsine probleem on meil ka statistikaga, mis on tõsiselt aegunud. Eesti filmide vaadatavust mõõdetakse ainult kinos vaatajate järgi, aga välja on jäetud kõik teised, praeguseks juba palju populaarsemad levikanalid nagu voogedastus jms. Levimaastik on viimase kümne aasta jooksul drastiliselt muutunud ja filmi eluiga ei piirdu enam kaugeltki kinoleviga, vaid see on tegelikult lõpmatu. Kui seda kõike arvesse võtta, siis kui palju saab üks film kokku vaatajaid? Kui palju vaatajaid on olnud „Viimsel reliikvial“, „Kevadel“ või „Suvel“?3 Räägime miljonitest. Seda on võimatu mõõta.
Peale kodumaise tarbimise on film kõige efektiivsem kultuuriekspordi vahend. Kokkuvõttes kõige odavam. Õigete arvude keelde panduna on pilt hoopis teine ja võib-olla on see meie viga, et me ei suuda seda poliitikutele piisavalt hästi selgeks teha – seda, kui suure mõjuga on iga filmi investeeritud euro.
Sepp:Kuna maailm on avatud, siis need väikesed filmid leiaksidki just oma nišiauditooriumi, uutel turgudel. Turg on fragmenteerunud, see tuleb kasuks just väikestele filmidele. Võib-olla tuleb oma filmid jõulisemalt uute kanaliteni viia, aga võimalus on leida vaatajaskond palju suuremalt territooriumilt. Praegu räägime toetuse puhul ju ainult filmide tootmisest, aga valmistoodete turule suunamine on endiselt täielik ulme – selle toetamiseni jõuame väga vaevaliselt. Julm on soovitus otsustada, kas kasutada olematut raha tootmiseks või turundamiseks.
Sildos:Meie kultuuripoliitika tundub üldse olevat kinni mingites rahvusromantilistes tõekspidamistes, mis olid populaarsed XIX sajandi lõpus. See tähendab seda, et investeeringuid tehakse ainult koduturule, nii-öelda valija rahuldamiseks. Film levib aga mitmesuguseid kanaleid pidi üle ilma. Poliitikutel on muidugi kõige lihtsam teha neid otsuseid, mis võimaldavad neil meeldida eelkõige oma valijale. See, et film võib tuua laiemas plaanis mingit au ja kuulsust, on täiesti sekundaarne. Seetõttu investeeritakse kõige tuttavamasse, käega katsutavamasse paika, kus ei ole „võõra hõimu rütme“.
Praegu on aga olukord selline, et umbes 90 protsenti Eesti filmi instituudi toetatud mängufilmidest on rahvusvaheliselt kaastoodetud, ja on märkimisväärne, kui edukalt on eesti produtsendid Eesti projektidesse välisraha sisse toonud. Eesti näitlejad, eesti keel, eesti teemad. See on suur pluss, et oleme suutnud seda teha.
Kui meie panus eelarves jääb aga nii palju väiksemaks, siis pole meil enam kuidagi võimalik kunstilist nägemust dikteerida, sest Eesti ei ole enam rahaliselt piisavalt võimekas partner.
Felt:Kaastootmise puhul on väga oluline ka sisuline aspekt, mitte ainult majanduslik.Koostöö tavaliselt rikastab ja annab võimaluse saada midagi tavalisest hoopis ägedamat. Aga tulen majandusliku poole juurde tagasi: kui suurte välisproduktsioonide puhul on räägitud palju sellest, kuidas need Eestisse raha toovad, siis Eesti filmi tootmine kohapeal toob samamoodi Eestile raha sisse. Riigilt Eesti filmile antav raha liigub valdavalt majandusse ja filmisektorist väljapoole: ehitusse, majutusse, kütusesse jm. Filmile raha andmine elavdab tegelikult majandust.
Sepp:Olsbergi raportis on jõutud järeldusele, et statistiliselt üle 60 protsendi filmiprojektide rahastusest läheb filmisektorist välja.4 Tegelikult võiks ju osa Eestis kulutatavast rahast leida tee tagasi filmitegijateni maksesüsteemi kaudu nagu enamikus Euroopa riikides. Kõik, kes tarbijad audiovisuaalset sisu, võiksid panustada ka audiovisuaalse sisu tootmisse. Nii lihtne see ongi. Siis ei peaks me siin praegu kätt välja sirutama.
2018. aastal võeti Euroopas vastu ka audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv, mis võimaldab maksustada suuri audiovisuaalse sisu pakkujaid. Praeguseks on sellega ühinenud 16 Euroopa Liidu liikmesriiki 27st, aga Eesti on juba otsustanud, et meie oma seadusi ei muuda ja suured meediahiiud ei pea ka edaspidi sisuloojatele midagi maksma.
Sildos:Praegu on kogu Euroopa tendents selline, et toodetakse järjest rohkem televisiooni draamasarju. Kõik need, kes tegid enne vaid filme, on nüüd 50 protsendi ulatuses seotud teledraamadega. Meilgi peaks vaatama sinnapoole, kuidas arendada kvaliteetseid draamasarju ning selle kaudu suurendada eksporti, anda režissööridele rohkem tööd jne. Sel teemal tuleb taas lihtsalt imestunult ringi vaadata, et kuidas me nüüd järsku oleme jälle kümme aastat teistest maha jäänud.
See nõuaks, et astume veel paar sammu edasi, aga praegu näib, et teeme suure sammu tagasi.
Felt:Selle asemel et rääkida sellest, kas ja kuidas saaksime filme teha, peaksime rääkima hoopis võimalusest teha sarja. Eestis polegi tehtud mitte ühtki korralikku draamasarja. Vabandust teletegijate ees!
Sildos:Eestis tehakse väga piiratud vahenditega huvitavaid lugusid ja ka televaldkonnas tõuseks hüppeliselt nii kvaliteet kui ekspordivõimekus, aga algkapital tuleb kõigis maades rahvusringhäälingust või filmiinstitutsioonist. See on rusikareegel ja näiteks Skandinaavias moodustab see ambitsioonikate sarjade puhul vähemalt 50 protsenti sarja eelarvest.
Skandinaavia riikides on vist juba kaua süsteemselt telesarjade sektorit arendatud.
Sildos:Loomulikult. Juba 20 aastat tagasi on ka meie rahvusringhääling suhelnud Skandinaavia telekanalite telesarjade osakondadega. Nad on Eesti sisust huvitatud ja tahavad arendada normaalset koostööd, aga mida sa räägid inimestega, kui seriaali tootmiseks pole kaht sentigi.
Kõik pahandavad Eesti sarjade kvaliteedi üle, aga investeeringutega ei olda nõus.
Sepp: Programmi „EV100“ raames toodeti seriaal „Pank“ valmis nii, et professionaalseid teletegijaid sisuliselt ei olnud. Mitte keegi algse idee autoritest polnud kunagi ühtki telesarja teinud. See oli ühelt poolt põnev ja valdkonnal ongi vaja areneda, aga ootused olid enneolematud. Tegijatel tuli tühja koha pealt kohe kümnesse lasta, teha ühe aasta jooksul sama, mida taanlased on õppinud tegema viimased kakskümmend aastat. Meie panime aga oma tegijad kohe pärast linastust seina äärde ja lasime auklikuks.
Felt: Minagi olen korduvalt mõelnud, et võiks ju mingit sarja toota, sest seal on nii palju võimalusi loo jutustamiseks, karakterite arenduseks jne. Kui ma aga seda oma peas mõtlen, siis mitte iialgi ei kujuta ma seda ette eestikeelsena, sest tean, et selle tegemiseks pole lihtsalt raha. Alati vaid inglise keeles, sest ainus võimalus sarju käima lükata on rahvusvaheliselt.
Sildos:Aga ka ingliskeelse sarja puhul peab sul olema ette näidata 30–50 protsenti kohaliku ringhäälingu antud rahastust.
Sepp: Televaldkonna areng on tohutult kiire ja me oleme oma probleemidega kogu aeg natuke minevikus. Peaksime juba mõtlema viis või kümme aastat ettepoole – rohkemgi –, aga tammume ühe koha peal.
Raat: Ja siis räägivad meie poliitikud edumeelsest IT-riigist, kuhu aga ekraanide ajastul ei kuulu üllatuslikult audiovisuaalsektor. Selles plaanis on kogu meie audiovisuaalsektor juba retro.
Sildos:Seda enam et mööda neid IT-torusid liigutatakse ju enamasti audiovisuaalset sisu. Suured telekommunikatsioonifirmad saavad väga hästi aru, kui oluline on rahvuskeeles tehtud kvaliteetne film. Nad jälgivad väga täpselt kodumaiste filmide käekäiku, investeerivad sinna raha ja võitlevad, et neid filme endale saada. Kodumaine film on see, mis toob vaataja platvormile.
Felt: Ometi ei saa me ju jääda lootma, et äkki ühel päeval tuleb Netflix ja pakub võimalust teha eestikeelset sarja.
Raat:Igal pool toimib üks ja sama mudel. Algul on vaja projekti panustada, et asi käima tõmmata, ja sealt läheb asi edasi.
Sildos:Näiteid on mitmeid. Nii Luksemburgi „Capitani“ kui soomlaste „Piirilinna“5 esimene hooaeg tehti algul kvaliteetselt valmis ja siis müüdi õigused Netflixile, kes rahastas seejärel ka teise ja kolmanda hooaja. „Piirilinnast“ paluti seejärel teha ka täispikk film. Ots tuleb lahti teha ja skandinaavlased on suutnud oma sarjad teha tugevaks kaubamärgiks.
Felt: Ja meie räägime samal ajal, kas püsime üldse elus ja kas suudame aastas paar mängufilmi teha. Või mis saab meie noortest režissööridest.
Sepp: Üks probleem korraga, head kolleegid. Praegu on tähtis, et oma film jääks püsima.
Raat: Alltöövõtt on alati selline leib, et liigub varem või hiljem edasi järgmisse odavamasse kohta, kui seal pole oma sisulist panust, mis seob selle kultuuri ja piirkonnaga.
Felt:Tõsi, et praegu tullakse siia filme tegema ja meie teenuseid ostma, aga praegu oleme me ka natuke selline uus ja huvitav. Aga kui siia ei teki filmistuudiot ega ole ka oma raha, millega teha oma filme ja sisu, siis see pikalt ei kesta. Praegu oleme ilmselt sellepärast saanud mõningast tähelepanu, et mõned filmid on kuhugi jõudnud.
Sildos:Just. Kui saadakse hakkama oma filmidega, siis tekib usaldus, et suudetakse pakkuda ka teenusi ja teha koostööfilme. Muidu ei tule siia mitte keegi. Tööstuslik tõus ja investeeringute tulek Eestisse on tekkinud ainult tänu meie oma filmidele.
Aga kui tulla algusse tagasi, siis hakkame rääkima ka sisust: sellest, mida tahame oma filmidega öelda, mis on meie sõnum. Peame oma ühismälu uuendama ja edasi ehitama. Kui läheme kümne aasta pärast Jupiteri ja seal on endiselt vaid „Viimne reliikvia“ ning sealt edasi ei tule midagi, siis jäämegi vaid retrofilme vaatama. Varsti ei saa ka neid enam vaadata, sest meil pole ühtlasi raha neid filme restaureerida.
Huvitav, et peame rääkima rahast, kuigi peaksime rääkima hoopis sisust.
Sepp:Peaksime rääkima inimestest, loojatest. Eesti filmitegijatest ja sellest, mida nad teevad. Meilt nõutakse arve, aga kes või mis on nende arvude taga, seda ei küsi keegi. Teemasid on ju mitmeid: miks on Eesti film just selline, nagu on, ja mida mõtleb Eesti filmitegija täna ja praegu. Proovime korra oma tegevust mõtestada ja ehitada silla meie mineviku ja tuleviku vahele.
Sildos: Järeltulevad põlved loevad paratamatult üha vähem raamatuid ja enamasti vaadatakse vaid ekraniseeringuid. Seda aktsepteerib ka haridussüsteem. See, et kirjandus võimendub audiovisuaalkultuuri kaudu, on uue ajastu märk – midagi ei ole teha. Poliitikud peaksid mõistma, et need noored on nende järgmised valijad. Millistena tahetakse näha järgmist põlvkonda?
Felt: Valijad või mitte, aga ühel hetkel on kõik siin ingliskeelne. Ka valija.
Raat: Film kui meedium on tänapäeval vaieldamatult muutunud uue ühiskonna keskseks tüvitekstiks. Filmid käivitavad diskussioone ja kannavad kultuuri ühismälu, puudutavad nii süvitsi kui ka suuri masse. See ei ole miskipärast siiani veel kohale jõudnud.
Ivo Felt: „Me ei saa ju jääda lootma, et äkki ühel päeval tuleb Netflix ja pakub võimalust teha eestikeelset sarja.“Edith Sepp: „Sisulise arutelu asemel tuleb pidevalt tõestada, miks seda raha vaja on. Sõnum, mida võiksime tahta ühiskonnale filmidega edasi anda, on juba täiesti teisejärguline.“Riina Sildos: „Tööstuslik tõus ja investeeringute tulek Eestisse on tekkinud ainult tänu meie oma filmidele.“Marko_Raat
1 Programmi „EV 100“ raames valmisid mängufilmid „Seltsimees laps“ (Moonika Siimets, 2018), „Võta või jäta“ (Liina Triškina-Vanhatalo, 2018), „Põrgu Jaan“ (Kaur Kokk, 2018), „Eia jõulud Tondikakul“ (Anu Aun, 2018), „Tõde ja õigus“ (Tanel Toom, 2019), täispikk animafilm „Lotte ja kadunud lohed“ (Janno Põldma ja Heiki Ernits, 2019), dokumentaalfilmid „Juured“ (Kersti Uibo, Nora Särak, Dominik Krutsky, Aljona Suržikova, Anna Hints, Heilika Pikkov, Moonika Siimets, 2018) ja „Tuulte tahutud maa“ (Joosep Matjus, 2018), telesari „Pank“ ja lühidokumentaalide sari „Leiutades Eestit“ Eesti Televisioonis.
2 Aastatel 2009–2010 oli see isegi vaid 2 protsenti, seejärel püsis 7–10 protsendil, 2018 hüppas 17 protsendile ja 2019 23 protsendile. Seda hüpet saab üksüheselt seostada „EV 100“ raames kinnitatud kolmemiljonilise lisatoetusega.
3 „Viimne reliikvia“, Grigori Kromanov, 1969; „Kevade“, Arvo Kruusement, 1969; „Suvi“, Arvo Kruusement, 1976.
4 Global Screen Production – The Impact of Film and Television Production on Economic Recovery from COVID-19. A Study by Olsberg SPI. 25. VI 2020.
Öeldakse, et kriisi ajal, nagu ka muul tavapärasest elukorraldusest teistsugusel perioodil, tuleb välja inimese tegelik olemus. Seepärast rõhutab näiteks abielutõotus, et kokku hoitakse nii headel kui ka halbadel päevadel. Ent samamoodi ilmneb inimolemus ühiskondliku kriisi ajal. Abielutõotuse analoog meie ühiskonnas on põhiseadus, kus kinnitatakse pühendumust liberaalsetele väärtustele ja demokraatiale, sedagi nii headel kui ka halbadel päevadel. Mil määral see tõotus peab?
Idabloki lagunedes oli mõistel „liberaaldemokraatia“ blokki kuulunud maade elanikele hea tähendus. Sooviti, et tagataks liberalism ehk individuaalsed õigused ja vabadused, sooviti ka demokraatiat ehk rahva võimu, mis olid mõlemad seni kehtinud vaid vormiliselt. Praeguseks on mõiste kahe poole tähendus mõne arvates neis maades muutunud vastupidiseks, negatiivseks. Liberalism tähendab neile väärastumisi, kahtlast moevoolu. Kuid kahtluse alla on seatud ka traditsioonilised liberaalsed institutsioonid nagu vaba meedia, kohtu iseseisvus ja prokuratuuri sõltumatus. Demokraatia praegune toimimine omakorda tähendab neile seda, et viiakse ellu kitsa seltskonna vaateid ja tegutsetakse vaid endale sobivate elanikkonnarühmade, mitte „rahva“ huvides. Mõlemad tähendusmuutused ohustavad ühiskonna elujõudu, aga teine on ohtlikum.
Õigustest rääkimine
On väidetud, et kui avalikkuses hakkab domineerima õigustest rääkimine, viitab see sellele, et ühiskonnas on suured lõhed ja teatud grupid on õigustest mingil moel ilma jäetud. Mõnikord on see hinnang objektiivne, näiteks kui osal elanikkonnast ei ole soo või rassi tõttu õigusi, mis on teistel. Mõnikord on selline retoorika pigem üle pingutatud. Tegemist on ühtlasi poliitilise võitlusega ja tihti selgub tagantjärele, kellel on õigus.
Õiguste ja vabaduste kaitsmise nõuet kuuleb viimasel ajal palju maskikandmise kohustuse puhul. Eestis kogunesid 15. mail Vabaduse väljakul meeleavaldajad, kes rääkisid inimõigusest ja vabadusest, mida maskikandmise nõue rikub. Vastanduti ka vaktsineerimisele, ajakirjanduse peavoolule ja politseile.1 Sama aktsiooni on üle maailma, ka Tallinnas, korraldatud mitu korda, viimati 24. juulil. Eestvedajate rahvusvahelisel veebisaidil seisab, et neile on tähtsad sõnavabadus, liikumisvabadus, valikuvabadus, kogunemisvabadus ja tervisega seonduv vabadus.2 Vahepeal oli maskikandmise nõude kadumise tõttu Eestis rõhk pigem vaktsineerimisvastasusel, nüüd on teema taas aktuaalne. Maskide küsimus on isegi huvitavam: maski kandmine või mittekandmine on kõigile näha, rohkem avalik.
Tööliste piiride ületamist puudutava omakasupüüdlikkuse õppetund on lihtne tõsiasi, et mingi hetk tehakse selle eest tagasi. Pildil põllumajandus-kaubanduskoja tellitud erilennuga Eestisse saabunud ukraina võõrtöölised mullu suvel Tallinna lennujaamas.
Kui õigus on meditsiinivaldkonna ekspertide enamikul – et maskita käimine ohustab nakatumiskordaja teatud taseme juures teiste inimeste tervist ja isegi elu –, siis on maski mitte kandes tõenäosus teisi kahjustada väga suur. Kui peaks isegi selguma, et maskist pole sellist abi, nagu on eeldatud, on tekkinud kahju väike (ebamugavus). Pealegi ei ole olnud kohustust maski kanda juhul, kui see pole tervislikel põhjustel võimalik. Seevastu, kui selgub, et maskidest on palju abi, siis on nende mittekandmisest sündinud kahju väga suur (ohtu pandi teiste inimeste tervis ja elu). Kuidas tagada piirangute kehtestamisel isikute õigused ja vabadused seadustega kooskõlas, hindavad õiguseksperdid koostöös meditsiinivaldkonna asjatundjatega. Oluline on aga see, et liberalismi kesksed autorid kaitsevad individuaalseid õigusi ja vabadusi üksnes klausliga, et neid rakendades ei tekitataks teisele kahju.3 Kuid nõue teisi mitte kahjustada on eelmainitud õiguste ja vabaduste nõudjatel täiesti tagaplaanil. Kindlasti ei oota nad ekspertide analüüse. Kas nad loobuvad oma seisukohtadest juhul, kui maskikandmist puudutavad ühed või teised piirangud tunnistatakse lõplikult õiguspäraseks? Vaevalt. Niisiis kasutatakse küll liberalismi õiguste ja vabaduste retoorikat, aga keskendutakse üksnes enda huvidele ja teistest ei hoolita.
Kadeduspopulism
Teistsugune on hoolimatus teiste suhtes majanduslikus mõttes. Seda viimasel ajal tugevamalt esile kerkinud arusaama võib nimetada kadeduspopulismiks: teie ehk „rahvas“ kannatate, kuna keegi teine saab endale selle, mis on teie oma. Siin on omakorda kaks poolt, s.t kas „meile“ kuuluva saavad võõrad või omad. Kõigepealt, kui vaadelda võõraste suhtes õhutatud kadedust, on see lühidalt järgmine. Meie vajadused on rahuldamata, sest võõrad (immigrandid, võõrtöölised jne) saavad liiga palju meie ressursse. See maailmas praegu üsna levinud argument ei pruugi alati olla tõsiseltvõetav. Näiteks Saksamaal või Skandinaavias pigem mitte, mõnes muus kohas võib sel olla rohkem tõepõhja. Skandinaavia maades on traditsiooniliselt olnud suur kultuuriline ühtsus, immigrandid on suhteliselt uus nähtus ja see tekitab teatavat võõristust. Kultuurilist ühtsust, ühtset rahvast, hakati Skandinaavias umbes XX sajandi keskpaigast teadlikult looma koos heaoluriigi rajamisega. Suuremates linnades on võõramaalasi olnud küll alati, kuid maapiirkonnad on olnud kultuuriliselt vähem kirjud, isegi kui eri ajalooperioodidel on tegutsenud rohkem kui üks kirik ja käibel olnud rohkem kui üks keel nagu näiteks Soomes. Ühtse rahva puhul on olnud ka tähtis olla „tavaline“. On leitud, et immigratsioonikriitika alus oli neis maades tihti see, et ei oldud võõrastega harjunud ega oldud kindlad, kuidas nendega käituda. Kuid kultuurilist aspekti tahaplaanile peites on kõhklusi sisserännu suhtes tihti sõnastatud hoopis nii, nagu oleksid võõrad muresid tekitav nähtus ennekõike seetõttu, et nad võtavad liiga palju ressurssi.
Meil on osa inimesi üle võtnud sama arusaama ja esitanud teemat ressursiasjana. See on puudutanud näiteks võõrtöölisi, iseäranis tuntud on ukrainlaste juhtum. Koroonaviiruse leviku ohu tõttu pani Eesti eelmise aasta kevadel nende tee siia mõneks ajaks sisuliselt kinni või tehti siin töötamine väga keeruliseks. Eriti tõi see probleeme kaasa põllumajanduses.4 Kindlasti olid paljud meie inimestest nende piirangute poolt. Koroona suurema leviku oht oligi olemas. Foonil oli aga ka arusaam, et võõrtöölised töötavad odava palga eest ja võtavad seetõttu meie inimestel töö ära – või on meie palgad siin nende tõttu väiksemad, kui võiksid olla. Ka sellise arusaama toetajaid on üksjagu. Võõrtööliste enamik ei pruukinuks isegi olla ukrainlased, vaid bulgaarlased, lätlased või mõni muu ELi rahvas – suhtumine olnuks sama.
Aga kui 2021. aastal ei lasknud Soome pikemat aega eestlastel vabalt oma siinse pere ja sealse töökoha vahet sõita, vaid neist pidi valima ühe, siis oli sellises olukorras inimeste täbar olukord meile ja meie valitsusele ühtäkki väga selge. Näis nagu ei tahaks Soome nende katsumusi hästi mõista.5 Laias laastus oli aga meie tööliste olukord sarnane sellega nagu ukrainlastel varem. Mil määral meil pelgust võõraste suhtes esitati majanduslikus võtmes, kuigi põhimure on pigem kultuuriline, on omaette uurimist väärt teema, sest ka kultuuritausta puudutavaid küsimusi seoses võõrastega esitati meil vahepeal küllaltki lahtiste kaartidega. Igatahes on tööliste piiride ületamist puudutava omakasupüüdlikkuse õppetund lihtne tõsiasi, et mingi hetk tehakse selle eest tagasi.
Aga kui sarnases võtmes, et keegi saab midagi „meie“ arvel, õhutatakse kadedust ka „omade“ ehk kaaskodanike suhtes, pole sel kultuuriliste erinevustega midagi pistmist ning see on demokraatiale väga suur probleem. Üks tuntud USA poliitik rääkis poliitkampaania käigus ligi kümmekonna aasta eest rikastele annetajatele mitteametlikult väidetavalt sellest, kuidas ligi pooled USA valijad loodavad valitsusele, sõltuvad valitsusest, ei maksa tulumaksu (ta pidas silmas föderaalset tulumaksu), eeldavad, et neil on õigus tervisekindlustusele ja eluasemele ning et seda kõike peaks tagama neile valitsus. Ta lisas, et need inimesed on ükskõiksed maksude alandamise suhtes, mis huvitab kõnealuseid annetajaid. Niisiis, tema sõnum oli see, et pooled valijad teevad tööd, teine pool elab nende kulul. Kuidas seda olukorda muuta, on iseküsimus, kuid põhimõttena on tegemist väärmoraliseerimisega: tõlgendatakse valesti, mida tähendab olla eetiline kodanik. Ootus, et kõik panustaks samamoodi, on ebarealistlik: on haigused, õnnetused, lõhki läinud pered jne.
Rikkad ja maksud
Kui kevadel hakati Eestis senisest enam rääkima maksupoliitikast, võis ühes nädalavahetuse arutelusaates maksupoliitika teemal kuulda mõtet, et rikkaid ei ole mõtet kõrgemalt maksustada, sest neid on vähe. Ka natuke vähem rikkaid mitte, sest siis tuleks hakata keskklassi kõrgemalt maksustama. Ja leiti, et asja tegelik mõte on lihtsalt elus hästi hakkama saajaid kiusata, „klassiviha“ tekitada. Asjaolu, et maksupoliitikaga seoses peab rääkima just tulumaksust, on muidugi veider. Kuid huvitav on see, et meie poliitilised jõud ja arvamusliidrid pole varem kuigi oluliseks pidanud arutada ühiskondlike klasside üle. Nüüd on järsku mängus klassivõitluse ideed ja sõnavara.
Kuid miks ikkagi on selline kadedus „omade“ suhtes, solidaarsuse puudumine sotsiaalmajanduslikus mõttes, demokraatia probleem? Demokraatlikus ühiskonnas, kus on rahva võim, peab olema mingisugune ühisosa, kokkukuuluvustunne.
See on vajalik, sest elu niisuguses ühiskonnas nõuab inimestelt pühendumust võtta osa hääletamisest või muudest demokraatlikest protseduuridest, aga peale selle ka maksta makse ning kui läheb halvasti, siis eluga riskides maad kaitsta. Arenenud liberaaldemokraatlikes riikides toimub maksude kaudu ümberjagamine neilt, kellel läheb hästi, neile, kellel läheb kehvasti. Kindlasti mitte vastupidi. Et see toimiks, on vajalik solidaarsus, s.o tunne, et kuulume kokku. Millel see tunne rajaneb? Tänapäevase riigi puhul koosneb kogukonna poliitiline identiteet kahest tahust. Tähtis on pühendumus teatud poliitilistele põhiväärtustele – üldiselt võttes demokraatia ise, inimõigused, diskrimineerimise vältimine jne. Kuid see ei ole veel piisav: peab olema ka konkreetne pühendumine, kogukonna liikmete eriline side. See võib vastavalt riigile ja selle kujunemisele rajaneda mitmesugustel alustel. Meil on selline side olnud rahvustunne, mis rajaneb meie ajalool, kultuuril, keelel ja traditsioonidel.
Niisiis, kui kerkib küsimus ressursside ümberjagamise kohta rikkamatelt piirkondadelt vaesematele, rikkamatelt rühmadelt vaesematele, siis miks peaks seda tegema? Vastus on: me oleme sama poliitilise kogukonna liikmed, sakslased, rootslased või eestlased, ja me toetame teisi sakslasi, rootslasi ja eestlasi. Aga kui selline vastus enam ei veena, on demokraatia, mis eeldab rahva kokkukuuluvustunnet, ohus.6
Kui vaadelda olukorda Eestis, on enda rahvuslikkust rõhutanud erakonnad olnud pigem võimalikult vaba turumajanduse poolt ja ümberjagamise vastu. Nad kuulutavad, et rahvuse käekäik on nende keskne väärtus ning samal ajal leiavad, et sotsiaalmajanduslikus mõttes peab igaüks reeglina „ise hakkama saama“. Ümberjagamine on pigem nõukogude aja komme, „sotsialism“.7 See kombinatsioon kätkeb vastuolusid. Asja mõte pole siin muidugi see, et mida rohkem ümber jagada, seda elujõulisem rahvus – see oleks absurd. Aga kui igaüks hoiab juba n-ö vaikimisi, loomuliku hoiakuna oma poole, siis kuidas saab rääkida tõelisest kokkukuuluvusest? Millel see rahvuslik ühtsus rajaneb? Ainus, mis saab rahvustunnet sel juhul toestada, on ühine vaenlane. Varem oli ühine vaenlane olemas: okupatsioonivõim ja kommunistid. Aga kui kaua leidub neid, kellele vastanduda?
Neil päevil tähistati Eestis kolmekümne aasta eest taas kätte võidetud iseseisvust. Iseisvumise taastamise ajal räägiti, kuidas ollakse valmis „kartulikoori sööma“, peaasi et saaks vabaks. Kas polnud „kartulikoorte söömise“ metafoor olemuselt tõotus tulevikus üksteise eest seista? Paras hetk on mõelda sellele, mil määral on meil valmisolekut ühistes huvides tegutseda, mis oli sellel ajal rahva liikumapanev jõud. Inimpõlved vahetuvad, uutel põlvkondadel on uued huvid, uued kogemused. Praegune pilt pole aga sugugi hea. Meid peaks tegema rahutuks, et paljud lähevad kaasa kadeduspopulismiga, mis juba eelhoiakuna vastandub võõrastele, aga ka omadele. Samamoodi peaks meid tegema rahutuks ka see, et paljud lähevad kaasa enda õigustest rääkiva, ent teistest inimestest mitte hooliva pseudoliberalismiga.
1 Piirangute vastased avaldasid Vabaduse väljakul meelt. – ERR 15. V 2021.
3 John Stuart Mill, Vabadusest. Tlk Kaja Tael. Hortus Litterarum, 1996.
4 Rein Raudvere, Heli Raamets, Silja Lättemäe, Võõrtööjõu keelamise tagajärg: maasikate hind tõuseb ja enamik saagist jääb põllule. Maaleht 20. V 2020.
5 Laura Halminen, Viron pääministeri vetoaa Sanna Mariniin avoimessa kirjeessä: „Suomen matkustusrajoitusten vuoksi tuhannet virolaiset joutuvat valitsemaan perheen ja työn välillä“. – Helsingin Sanomat 11. VI 2021. https://www.hs.fi/ulkomaat/art-2000008043978.html
6 Mitme mõttekäigu puhul on siin eeskuju võetud Kanada poliitikateoreetiku Charles Taylori viimaste aastate töödest, mis puudutavad demokraatia praeguse kriisi eri külgi.
7 Eraldi võttes on veider, kuidas saab korraga rääkida „ise hakkama saamisest“ ja samal ajal igal aastal sellise ideoloogia levitamiseks erakonna riigieelarvelisest toetusest maksumaksja raha vastu võtta.
Suitsu nurk VIII – Jaan Kaplinski „Taevas on pilves …“
JOOSEP SUSI
Aeg-ajalt kerkib ikka esile autoreid, kelle looming muudab arusaama luulest kui niisugusest, autoreid, kelle esteetilis-poeetiline käekiri tõukab ümber hindama laiemaid küsimusi selle kohta, kus on luule piirid, kuidas luulet kirjutada või milles seisneb ülepea luule funktsioon. Või siis jällegi, meie ühtelugu teisenevas revolutsioonilise põhiolemusega luuleloos on ikka leidunud luuletajaid, kelle tekstide lugemise järel ei saa enam luuletusi endistviisi vastu võtta või luulesse endistviisi suhtuda (nt Suits, Alliksaar, Üdi). Eesti luules on aga vaid üks autor, kes on sääraseid arusaamu raputanud korduvalt, kelle isesuguseid kirjutamisviisid või poeetilised põhitüübid on hiljem mõjutanud paljusid vägagi erinevaid suundumusi, kirjutamislaade. Jutt on mõistagi Jaan Kaplinskist.
Iseäranis jõuliselt näikse nüüdisluules kohal olevat 1980. aastate Kaplinski. Või nagu Tiit Hennoste nullindate luulet tagasi vaadates tabavalt iseloomustas: „Mis on keskne? Lihtsus, sirgjoonelisus, elu argiseikade luulendamine nullstiilis, lihtsas ja kujundita keeles, mis tuli eesti luulesse kunagi ammu Kaplinski kaudu. Sellel pinnal mängivad paljud luuletajad omaenda lisanditega mängu.“ Ja kui David Foster Wallace 1993. aastal andis mõista, et ilukirjanduse lugejad on postmodernistlikest tekstistrateegiatest ja modernistlikust elitaarsusest väsinud, et uued tõelised mässajad on kunstnikud, kes on valmis „riskima sellega, et neid hakatakse süüdistama sentimentaalsuses, melodraamas“, oli tal muidugi prohvetlikult õigus. On ju säärane lihtsus, argisus, ligipääsetavus sümptomaatiline mitte üksnes nullindate eesti luulele, vaid põlistab suurt osa uue aastatuhande lääne kirjandusest. Kaplinski tegi seda kõike juba märgatavalt varem. Tõukepunktiks minimalistlik olmepilt, mis muudetakse lüüriliste tunnusjoontega ühel või teisel moel üldiseks: see on radikaalselt sissepoole keerdunud välisus, kus ainulisus on paljususest umbes.
Augustikuises „Suitsu nurgas“ vaatlen lähemalt Kaplinski luuletust kogust „Õhtu toob tagasi kõik“ (1985) ja paigutan selle kõrvuti ühe esmapilgul harukordselt sarnase luuletusega Tõnu Õnnepalult. Nõnda võiks ühelt poolt välja joonistuda mõned aspektid, mis avavad nüüdisluule kaplinskilikku algupära, aga teiselt poolt ka asjaolu, et Kaplinski luule teatud eripärad ja sügavused on jäänud kättesaamatuks.
1 Taevas on pilves. Soe tuul tuleb hõlma alla. 2 Kirju kass astub tasakesi videviku poole.
3 Videvik tuleb tasakesi kirju kassi poole. 4 Naabrinaine võtab pesu nöörilt alla. 5 Ma ei näe teda, ainult seda, kuidas pesu 6 tükk-tükilt kaob. Ja valgeid sireleid.
7 Nartsisse ja mäginelke. Ja tulesid
8 kaugel teisel pool jõge. Üks plokkflööt. 9 Üks raadio. Üks roolind. Ja mitu, 10 mitu ööbikut.
Jaan Kaplinski
„Õhtu toob tagasi kõik“, lk 60
1 Taevas läks täiesti selgeks 2 ja täiskuu ongi väljas, 3 õitseb kollasena metsa kohal. 4 Küps ja vaikne. Suve viimane
5 linnuhääl: täpikhuigu tiuksumine
6 allikajärvelt. Ja sügise esimene: 7 üksik ritsikas söödis. Vali sirin. 8 Süda korraga kerge, raske. 9 Naabrivanamees tuleb rattaga 10 mööda uut teed. Kruus on pehme, 11 vanamehe jalg ka. Ta ei näe mind, 12 hädaldab, käänab vanale põlluteele,
13 saab uuesti sadulasse,
14 pedaalide kägin kaugeneb.
15 Jälle: kuu, huik, ritsikasirin.
Tõnu Õnnepalu
„kevad ja suvi ja“, lk 82
Hakatuseks kahe luuletuse ühisosast. Mõlemas tekstis kehtestatakse lausumisolevik, nn nüüd-hetk, aga see nüüd-hetk või aeg tervikuna pannakse justkui seisma. Üks õhtu, subjektiivne ja argine loodusharmoonia muudetakse sedavõrd ainuliseks, et tahes-tahtmata toimub metonüümiline plahvatus. Luuletused ei ole ühest õhtust, vaid hoopis laiematest ajatasanditest. Lüürilisele luulele omane dünaamika: arvestades monoloogilist vormi, aegruumilist määratlematust (aegruumilised seosed nn tavategelikkusega on nõrgad, domineerib ajatus), on subjektiivsel kogemusel kohe ka teatud mõttes metafüüsiline mõõde. Nende metafoorsuse lammutanud luuletuste kompositsioon on sarnane, kasutatakse isegi samu osutusi (alguses taevas ja looduspilt, lausuja sisekaemust ja lüürilist looduskirjeldust eksitab naabri sisenemine poeetilisse aegruumi, lõpuks sissetungija eemaldub või ununeb ja naastakse juba uuenenud pilguga looduse rüppe). Paiguti analoogselt on üles ehitatud ka ruumiline struktuur: avavärsis kehtestatakse vertikaalne mõõde (Kaplinski taevas on pilves, Õnnepalu taevas on läinud selgeks), seejärel nihkub keskmesse horisontaalne telg (Kaplinskil näiteks jõgi taamal ja videviku poole liikumine, Õnnepalul mööda teed öhe väntav naabrimees). Rääkimata kõiksugustest auditiivsetest elementidest, mis seovad inimtekkelised hääled looduslikega (Kaplinskil näiteks raadio ja öökull, Õnnepalul hädaldav mees kägiseval rattal ja ritsikasirin).
Küllap on Õnnepalu isegi tajunud oma loomingu kaplinskilikkust ja seda eelkõige just lihtsuse kategooria kontekstis. Ta on ise kirjutanud: „Aga nüüd juba Viivi Luik, Paul-Eerik, rääkimata Suumanist, Kaplinskist, Õnnepalust, Krullist. Ikka lihtsus! Ikka on olnud või tulnud üks periood, kus luuletaja hakkab mässama iseenda luule luulelisuse vastu, tahab lihtsaks. Ikka on seal tüdimus kunstlikust, vastuhakk kunstlikkusele. Sest kuigi luule on kunst – ja vägagi on –, on ta ka kunst (nagu iga), mis aina üritab ületada kunstlikkust.“
Aga olgu pealegi. Kahe luuletuse sarnasused on igatahes silmatorkavad, mingis mõttes suisa hämmastavadki ja vahest just nende kokkukõlade taustal võiks siinkohal keskenduda ühisossa alles jäänud erinevustele, et küünitada Kaplinski tolleaegse luule mõne võtmelise tunnusjoone poole. Alustada tuleks sellest, et Kaplinski luules eitatakse või vähemasti üritatakse ületada, raputada, hägustada eri tasanditel igasuguseid piire ja see piiripealsus (kas või sõnade nagu „aken“, „jõgi“ jne kasutamine) esineb sadades tekstides. Üks juhuslik näide:
Tunnustamise ja mõistetavuse vahe kriitilisel piiril,
kord siin- kord sealpool kõigub J. K.
sügistuules nagu kuiv angervaksa vars.
Kui ta kirjutab, siis teispool arusaadavuse piiri.
Kui teeb putru, peseb pesu või peseb pead,
siis arvatavasti siinpool. Piiri lähedal muutuvad mõõdud, kaugused ja väärtused. Asjad lähevad üksteisega segi, seep ei vahuta,
vesi keeb toatemperatuuril, jäätis ei sula,
nirk on suvelgi valge ja kunst tundub nii kunstlik,
et J. K. tahab kirjutada end kunstist lahti,
kirjutada end endast lahti. [—]
Mis seal piirsituatsioonis ikkagi toimub? Objektide väärtused teisenevad, need pole enam diskreetsed, vaid voolujoonelised, turbulentsed, kui pruukida Kaplinski enda sõnu. See on positsioon, kus võõrad esemed tulevad lähemale, nendevahelised piirid ületuvad ja tuttavad (esemed) võivad äratada võõrust ja igatsust.
Õnnepalu luuletuses ehitatakse aga lüüriline kirjeldus üles just eri piiride süsteemse konstrueerimise ja rõhutamisega. Esimesed kolm värssi osutavad päeva lõppemisele ja õhtu või öö algusele. Erinevalt Kaplinskist alustatakse (lausumisolevikuga tihedalt seotud) lihtminevikust, kohe alguses kasutatakse ka isikustamist, inimlik ja looduslik põimuvad (Kaplinski puhul oleks isikustamine antud juhul mõeldamatu). Järgmiste ridadega laiendatakse päeva ja öö vahelist piiri, tuuakse sisse suve lõpp ja sügise algus. Sealt edasi leiab aset (nüüdis)luulele võrdlemisi omane nihe: eksplitseeritakse välise ja sisekaemusliku suhet („Süda korraga kerge, korraga raske“). Niisiis, looduse muutumine (päeva ja/ehk suve lõpp) on põhjuslikult ja loomuldasa seotud emotsionaalse tasandiga.
Seejärel toimub Õnnepalu luuletuses pööre, looduskirjeldusse siseneb teine inimene. See teine inimene ei näe lausujat, ta tuleb pilti ja väljub sealt. Seejärel kõik kordub, lausuja tähelepanu on suunatud taas ööle, huigetele, sügisele. Selle ajaga, kui ilmselt vintis naabrimees on täiskuuvalguses fookuses, kaugeneb ja sõidab öhe, on piir ületatud, käes ongi sügis ja öö. Ja võime oletada, et õhtu ei too tagasi mitte kergust, et enam ei ole kerge, vaid nüüd on juba raske.
Kaplinski luuletuse poeetiline essents seisneb hoopis teistsuguses loogikas. Juba esimeses värsis avaldub sisemise ja välise kokkupuutepunkt („Soe tuul tuleb hõlma alla“). Teine ja kolmas vastandusel põhinev värsipaar vaatavad lausujapositsioonist mingit radikaalset piiri mitteolemasolu, tühistumist, harmooniat: kirju kass ja videvik lähenevad tasakesi teineteisele, liiguvad teineteise poole nagu kaks head semu, kes peavadki teineteise poole tulema, sest nii on loomulik. Videvik ei saa tulla kassi poole ilma, et kass ei astuks ka videviku poole. Nii on kord juba seatud. Sellega kehtestatakse kaude ka suhe lausujapositsiooniga: kass astub/läheb, aga videvik tuleb, kass kaugeneb lausujast, videvik läheneb kassile (ja lausujale). Orgaaniliselt paaritatakse siin aeg ja ruum, tekitatakse luuletuse ainuline kronotoop: kassi minek on ruumiline nihe, videviku tulek aga ajaline (hämardub). Meenub Mihkelsoni lause: „Kell on ja aeg on viis.“
Seejärel leiab aset pööre (rida 4). Siseneb inimene. Sedapuhku mitte naabrivanamees, vaid naabrinaine. Tekib samalaadne konflikt nagu Õnnepalul: kehtestatakse piir teise inimese ja lausuja vahel. Kaplinski luuletuses on tegemist filmiliku või zolaliku stseeniga, kus toimuvat jälgitakse staatiliselt kaamerapositsioonilt (umbes nagu Marcel piilumas väikesest pilust lõbumajja sisenenud härrasmehi). Lausuja ei näegi inimest, vaid ainult tema tegutsemist, ta näeb üksnes, kuidas nöörilt kõrvaldatakse pesu. Kusjuures vaatevälja piiratust rõhutab ka metonüümiline siire viienda ja kuuenda värsirea vahel. See on ülioluline erinevus võrreldes Õnnepalu luuletusega: teine inimene ei jõuagi looduspilti, kus kirju kass ja videvik teineteisele lähenevad ja kus soe tuul puhub hõlma alla. Registreeritakse vaid inimese tegevuse tagajärjed. Veel enam, ehk ongi nii, et kirju kass – nagu lausuja irdhing – peabki olema kirju, kuidas muidu pääseks ta nähtava ja nähtamatu vahel liiklema.
Kaplinski lausuja ei näe naabrit („Ma ei näe teda“), Õnnepalu lausujat ei nähta („Ta ei näe mind“). Seda erinevust võiks üldistavalt määratleda ka nõnda, et Õnnepalu otsib antropotsentristliku tunnetuse kontekstis harmooniat loodusega, Kaplinski on loobunud antropotsentrismist ja kehtestab seda performatiivselt kogu luuletuse ulatuses. Lausujapositsioon on teisest inimesest ära lõigatud, lausuja on see, kes ei näe teist inimest. Enamgi veel, loodus (sealhulgas lausuja) ei näe inimest. Veelgi lihtsustades: Kaplinski ei taha meile öelda, et inimene ongi loodus, vaid ta tahab seda loomulikku kokkukõla keeleliselt lugejas kehtestada. Lausuja on nagu kirju kass, kes targu liigub loogeldes videviku poole ja kelle poole targu liigub loogeldes videvikki. Selline vaikus, eraklik vaataja-kuulaja positsioon, tundlikkus looduse nüansside suhtes, loodus- ja inimmaailma, päeva ja õhtu piiride hägustumine mõjub kangesti kaugidamaiselt.
Nagu öeldud, on piir, mida ületada ja mida tühistada, luuletuses ikkagi olemas. See piir on kauge jõgi, mille vastaskaldal on nähtavad tuled. Siingi võib oletada, et teisel pool jõge on veel inimesi, on palju tulesid, on ka näiteks vintis naabrivanamees, kes rattaga tuigerdab mööda külavaheteed. Horisontaalselt on lausuja teispoolsusest ära lõigatud (kaudne visuaalne side siiski püsib), aga horisonaalset ja vertikaalset lõhet ei ole tal muude elementidega (tuul ja taevas). Kaplinski luuletuse lõpu loetelu seab üksikud tehislikud (või inimtekkelised) elemendid kohakuti looduslikega, tekib paralleelsus, lõikumine, eri hääled naasevad (roolind, ööbikud, plokkflööt, raadio). Õnnepalul seevastu on naaber viinud tähelepanu korraks kõrvale ja seejärel saab lausuja taas keskenduda üksnes loodushelidele.
Niisiis on Kaplinski lausujapositsioon võrreldes Õnnepalu luuletuse lausujaga olemuslikult erinev. Samuti ei eksplitseeri Kaplinski ülekandeid välise ja sisemise vahel, vaid need on välja joonistatud nii kompositsiooni kui ka teema tasandil. Neid piire ei ületata. Neid ei saagi ületada. Ja siin toimubki Kaplinski luuletuse metonüümiline plahvatus – just seetõttu, et loodusobjekte pelgalt nimetatakse, neid ei seostata otsesõnu lausujaga.
Laia pintsliga võõbates võiks niisiis väita, et kaplinskilik ühtsus iga ainulise objektiga on eesti luules mingis mõttes ainulaadne. Teisalt näib, et üldprintsiibid, mida ökopoliitiline luuletaja-Kaplinski eesti luulesse tõi (Jüri Talvetilt laenates võiks seda nimetada biotsentriliseks individualismiks või globaalseks mureks inimökoloogia pärast), on hakanud plahvatuslikult levima. Teisiõnu, kaplinskilik maailmavaade avaldub nüüdisluules intensiivselt (kas või Kasemaa, Krull, Paja, Pärtna jne), aga seda ilma n-ö keelelis-lüürilise puhtuseta, kus luulekeel ise võrdsustatakse nn bioloogilise funktsioneerimisega.
Seda esiteks. Kaplinski luulele mõeldes olen aga viimasel ajal jõudnud veel ühele võrdlemisi lihtsale ja mingis mõttes suisa elementaarsele tõdemusele, mis iseloomustab lüürilist luulet üldiselt, aga mida mu teada pole lüürikateoorias eriti käsitletud. Asi on nimelt selles, et näiteks ulmes või paljudes utoopilistes tekstides on tuleviku positsioon ikkagi allutatud olevikule. Milleks muidu kujutada tulevikku (või ka minevikku), kui mitte selleks, et öelda midagi meie kaasaja kohta? Lüürilises luules seevastu domineerib lüüriline olevik (lausumisolevik ja atemporaalsus) ja tugev performatiivsus (luuletus niivõrd ei kirjelda emotsioone, kui kehtestab need): miks kujutada olevikku, kui mitte selleks, et muuta tulevikku? On ju lüürikale pea alati omane, et kaasaegseid luuletajaid ei väärtustata, aga varasemaid tekste hoitakse au sees ja usutakse, olgugi et paiguti võivad need märgilised värsid või tekstid olla harukordselt banaalsed.
Niisiis, lüürilise luule põhifunktsioon on mingis mõttes tulevikku muuta. Sellest dünaamikast pisut lähemalt juba järgmises „Suitsu nurgas“. Mida ikkagi ütleb see aga Kaplinski luule kohta? Vahest seda, et üks ajastu on tõepoolest lõppenud. Vaikselt on nimelt lõppemas Kaplinski-eelne aeg. Kaplinski aeg aga alles algab ja tema vägev luulelooming hakkab järk-järgult üha enam kujundama meie väärtusruumi.
Artikli aluseks on paljuski ettekanne „Nüüdisluule kaplinskilik algupära“ Jaan Kaplinski 80. sünnipäevale pühendatud konverentsil „Luuletused on elanud maakeral juba eotseenist saadik“ (22. I 2021).
Näitus „Tänapäeva armastus ehk Armastus külma intiimsuse ajastul“ Tallinna Kunstihoones kuni 5. IX. Kuraator Katerina Gregos, kunstnikud Gabriel Abrantes, Hannah Toticki Anbert, Melanie Bonajo, Laura Cemin, Benjamin Crotty, Marijke De Roover, Kyriaki Goni, David Haines, Juliet Jacques, Mahmoud Khaled, Maria Mavropoulou, Lauren Lee McCarthy, Kyle McDonald, Marge Monko, Péter Puklus ja Margaret Salmon.
„Süvenenult vaatamine on eerose esimene samm,“ kirjutab Siri Hustvedt oma raamatus „Palve Erosele“ („A Plea for Eros“, 2005). Üksildusepideemia süveneb turule jõudvate tehniliste suhtluslahenduste kiuste. Kuigi materjali, mida vaadata, on aina enam, võtame ühe kujutise vaatamiseks aina vähem aega ning meie võimekus ühele iha või uudishimu objektile keskenduda on kahanemas – vähemalt on õhus säärast fatalismi. Ehkki uus kommunikatsioonitehnoloogia võimaldab kaaslase pilti näha veelgi selgemalt, end maskide või värviliste piltide kiire jagamisega veelgi isikupärasemalt väljendada ja oma tunnete illustreerimiseks kaasata nii muusika, pilt kui ka video, ei pälvi need võimalused enam ammu säärast hurraad kui varem. Me teame, et meie vajadus näha ja olla nähtud ei ole tehniline, vaid psühholoogiline, sotsiaalne ja kultuuriline küsimus. Mistõttu on siis tänapäeva intiimsus külm?
Näituse pealkirja tõenäoliselt inspireerinud Eva Illouzi raamatus „Külm intiimsus. Tundekapitalism“ („Cold Intimacies: The Making of Emotional Capitalism“) on kirjeldatud ühiskonnasuhete võõrandamatut emotsioonistatust. Jagatud tähendused ja suhtehierarhiad mõjutavad esiteks seda, milliseid tundeid me olukorrast sõltuvalt tunneme. Teiseks tingib sotsiaalne keskkond selle, millised on meie võimalused tunnetest motiveeritud tegudeks. Kolmandaks on ühiskonnas reguleeritud see, millised tähendused omistatakse tunnete väljendamisele sõltuvalt sellest, millise rühma liige seda teeb. Lihtsamalt öeldes: valge inimese viha tõlgendatakse rassistlikus ühiskonnas tõenäoliselt ratsionaalsema reaktsioonina kui mustanahalise oma, noore inimese esimest armumist võetakse mööduva segadushetkena ja naise nuttu liialdusena. Illouz mõtestab Georg Simmeli „Metropolis“ kirjeldatud modernistliku blasé lahti kui „segu reserveeritusest, jahedusest ja ükskõiksusest“. Eri ajastutel on oma emotsionaalsed hoovused ning „Tänapäeva armastus“ annab külastajale võimaluse mõelda, milline on 2021. aasta tundehoiak. Milline on õigupoolest praegusaja armastuse amplituud? Ja laiemalt: kuidas taastada inimese tundeautonoomia kapitalismi ekstraheerivast loogikast väljaspool?
Selle kõrval vaadeldakse, millised nähtamatud kehad (institutsioonid, normid, tarkvara) tänapäeva tundemaailma kummitavad, olgu need sõbralikud vaimud, kes toimivad inimühenduse huvides, või pigem fantoomid, kes asenduse või mõjutamise kaudu elutähtsaid sidemeid lõhestavad ja seeläbi inimesi üksteisest kaugendavad. „Tänapäeva armastuse“ teosed jaotuvad laias laastus kolmeks: ühtedes kritiseeritakse tehnoloogiat kui lahendust, teistes vaadeldakse seda vahendina, mis avardab võimalusi otsida ja leida armastust, kolmandates kujutatakse sooja intiimsust enne või pärast internetti.
Ekraan on koloniseerinud mu keha, kodu ja südame
Meie keha, pöidlad usinalt liikumas ja silmad lõputu ülalt alla liikuva pildiga täielikult kohastunud, on koloniseeritud objekt. Meie tähelepanust on aegamisi saamas olulisim vääring. Suhted, mis tekivad mängustatud, võrgustunud maailmas toimlejate vahel, on samuti koloniseeritud. Suhtlusvõimalus tagatakse neile, kes selle raames vahetatud teksti tehnohiidudele loovutavad, ning väljendusvõimalused, s.t keel ise, on tehnologiseerunud: kuigi sõnad võime valida ise, on osa neist ennustusrežiimi tõttu eelistatud. Luuletustest lihtsamini kvantifitseeritavad emotikonid asendavad tekstilõike. Meie armastuse kujutised ei kuulu enam meile. Saavutused on mängustatud: kui mulle atraktiivsena tunduv inimene ka minu vastu huvi tunneb, võtab ekraani üle värviplahvatus emotsionaalse saatemuusikaga. Kui olen kaua oodanud sõnumit armastatult, käib mu kehast läbi füüsiline erutuslaine, kui see lõpuks saabub.
Nutiseadmed on meie elus ammu minetanud oma positsiooni puht vahenditena ning on nüüd üheaegselt hädavajalikud ja fetišeeritud, tunduvad imejubinatena ning samal ajal loomuliku kehapikendusena. Imeliseks teeb tehnoloogia just selle väidetav ratsionaalsus, kuid selle varjus hiilib sageli mingi kurjakuulutav afektist juhitud inimalgeline motivatsioon – keegi selle koodi pidi ju kirjutama. Kuigi seadme eesmärk on pakkuda tuge, piirab selle toe pakkumise meetod kujutlusvõimet nii probleemi analüüsimisel kui ka koodiväliste lahenduste väljamõtlemisel.
Lauren McCarthy, Kyle MacDonald. Pplkpr, 2015.
Säärase peadpööritava duaalsuse avab märkimisväärselt näituse avatöö, Lauren McCarthy ja Kyle MacDonaldi „Pplkpr“, samanimeline päris rakendus, mis võimaldab kasutajal sööta nutikella, telefoni ja märkmiku abil algoritmile infot oma sotsiaalsete sidemete kohta. Inimese südamerütmi ja tundepäeviku järgi saab Pplkpr aru, millised inimesed mõjuvad kasutajale hästi ja millised halvasti. Saavutanud infoküllastumuse, võtab rakendus ette tema suhete haldamise ja lisab ise kalendrisse kohtumisi nendega, kellega tore on olnud, ning lõpetab suhted nendega, kes tuju on morjendanud. Nad küsivad, toonis teatud kuraas, et äkki mõistavad algoritmid meie suhteid paremini ning teevad paremaid otsuseid, kui me ise teha suudame?
Tehnoloogia kasutamine selle põhjustatud probleemide lahendamiseks kajastub Laura Cemini töödes. Kokku
Laura Cemin. Mälu püsivus, 2020.
paigutatud absurdimaiguliste soojaotsimisprojektide „Neljaminutiline soojendus“ (2020) ja „Mälu püsivus“ (2020) tooted pakuvad küll mõnusat temperatuuri, kuid ei rahulda baasvajadust – vajadust puudutuse järele. Mõni inimene võib küll leida asjad, mis probleemi lahendavad, kuid just videokujutist ümbritsev esemete kompott teeb vaatajale selgeks, kui suure kompromissiga on tegu. On huvitav, et nii objektide küllasus (tiigrisalvist soojakottideni) kui ka videos kajastatud elukeskkond (jahedates toonides minimalistlik ja ruumikas, kauni vaatega kodu) viitavad kõrgemale keskklassile. Probleemipüstitus selles ja paari teise näitusel töid eksponeeriva kunstniku sama alguspunktiga teostes tekitas tunde, nagu oleks „külm intiimsus“ luksusprobleem. Ehkki siira intiimsuskogemuse võti ei pruugi sõltuda sotsiaalmajanduslikust seisust, siis lisavõimalusi oma haavatavuse varjamiseks annab kesk- või kõrgklassi kuulumine sellegipoolest, ehk seda isegi eeldades.
Maria Mavropoulou. Pereportreed, 2017.
Ka Maria Mavropoulou fotoseerias „Pereportreed“ (2017) näeb samasugust jaheda esteetikaga ruumi. Mugavatesse hallides toonides kodudesse on inimeste keha, näo ja hääle asemel asetatud helendavad seadmed sülearvutitest nutikelladeni. Tühjad ärkvel ekraanid jätavad tubadesse kumama külma valgusreostuse. Majanduslikult külluslike keskkondade afektiivne tühjus mõjus kummastavana eriti seetõttu, et vaataja aju on selle helendava ekraani suunas oma pilku suunama treenitud ning kohtub neis teostes seega iseenda tehnofetišiga. Tõenäoliselt vahetavad need seadmed lakkamatult ja veatult omavahel infot, luues pildi ränikooslusest, mis on meie elukeskkonna koloniseerinud. Mavropoulou ei paku välja lahendusi, vaid paneb vaataja efektselt vastastikku oma suhtega ekraani ning suunab mõtlema selle helenduse domineerimise üle meie intiimsfääris.
Siiras, poliitilise hõnguga vuajerism
Marijke De Roover. The Selfie Song, 2013.
Me ise oleme need masinad ju oma koju kutsunud. Valgusreostusest ja privaatsusküsimusest hoolimata saame veebikeskkonnas tihti luua tõelisi, siiraid ja koduseid keskkondi ja suhteid. Just tänu tehnoloogiale esitlevad paljud endid loovamalt, metafoorsemalt, mitmekülgsemalt ning tihti just selleks, et rohkem tõde valgust saaks. Mina, uncensored – võta või jäta. Otse limbilise süsteemiga suhtlevas Marijke de Rooveri „#TheSelfieSong“ (2013), Photoboothiga filmitud video, näitab kunstnikku oma voodis tantsimas, taustaks ehmatavalt kaasakiskuv antud ajahetke hittide popurrii, refrään refrääni otsa. Kohmakalt liikuv ja kaameraga flirtiv autor kehastab inimese suutmatust pilku peeglist ära pöörata, soovi näha ennast nähtuna. Samal ajal jookseb video all subtiitritena tänapäeva autoportreekultuuri dekonstrueeriv tekst. Muusika, kunstniku tantsimine ja refleksioonitekst moodustavad omalaadse kolmainsuse. Kuulaja tunnetega manipuleerivad pophitid on liiga lähestikku, et mõjuda siiralt, mistõttu mõjub autori liikumine kütkestavalt naeruväärsena. Samal ajal pakutav kuvandi olemuse refleksioon kutsub vaatajat üles oma pilgu hinnangulisust lahti mõtestama. Ja siis konstateeritakse tekstis ekraanil: „Tõelised eneseimetlejad on need, kes ei tee endast kunagi selfie’sid.“ De Rooverilt on näitusel veel „Frustreerunud queer’ide nišisisu“ (2019–2020), digifototrükis meemisari heteronormatiivsest loogikast väljaspool asuvast intiimsusloogikast. Meediakriitik Jay Owens kirjeldab meeme kui Trooja hobuseid, mis võimaldab tänu pildi ja formaadi äratundmisele selle sisustada muidu keeruliselt jagatava tõega. Huumori, liialduse ja iroonia kaudu tuleb esile mingi sotsiaalse rühma jagatud tõde. Nood võimaldavad Y-põlvkondlasel düstoopiliste maailmasündmuste või omaenda murepunktidega toime tulla, De Rooveri puhul karantiini, lapsepõlvetraumade ja küsimustega eneseesitlusest veebis.
Siiramalt vaatab tundele või selle otsimisele veebikeskkonnas David Haines, kelle „Autoportree väljalõike ja kohtinguäpiga. Profiilid“ (2018) koosneb kolmest osast. Pliiatsiga joonistatud autoportree kõrvale on seatud tema kujutised tahvelarvutite ekraanidel. Vastasseinale on aga seatud hellas toonis õlimaalid, kus on kujutatud küberseksisaidil olevaid mehi puhkehetkel, muust maailmast äralõigatuna, täielikult oma telefoni kütkes. Järjekordne nauditav vuajerismimoment, intiimne minut, kui vaatan kedagi, kes ei tea, et ma teda vaatan. Meeste nägudelt on kadunud „teisele“ suunatud ilme, näod on keskendunud – üksi, kuid kõrvuti asetatuna on nad selles eraldatuses koos.
Queer-temaatikat lahkav Mahmoud Khaledi teos „MKMAELi lood. Kirekujutis“ (2003–2005) on samuti kunstniku veebis läbi viidud uurimisprojekti tulemusel loodud installatsioon. Seinale nelja ritta seatud pehmekaanelised raamatud on disainitud tuntud Egiptuse romantiliste lugude sarja järgi. Loo käivitab minategelasele tundmatu mehe poolt veebikeskkonnas saadetud sõnum. Narratiivi liigendavad avataridega markeeritud kahe mehe sõnumid üksteisele. Iha, hirmu ja veebiintiimsuse kokkupuutepunktis selginevad kirjutamata normid, kuid samaaegselt kasvab frustratsioon nii veebisuhtluse piiratuse ja kontrollituse tõttu kui ka geivaenuliku keskkonna pärast, mis takistavad suhte süvenemist. Ehkki teoses on intiimsusel teatud jaheduse maik juures, on see selgelt olemas ja väärtuslik mõlemale osapoolele, pühitsedes seeläbi ka tehnoloogia, mis selle võimalikuks teeb. Mind ei üllata, et veebikeskkonnas võimalusi nägevaid kunstnikke ühendab nende kvääri-identiteet. On ju internetil on olnud mõõtmatu mõju LGBTQ+ inimeste elule: võrk pakub kogukonnatunnet, sealt leitakse partnereid, informatsiooni ja inspiratsiooni, mida peavoolumeedias ei kajastata.
Üks positiivses mõttes naiivsemaid tehnoloogia ja tunde teineteise rikastamise võimalusi avavaid käsitlusi on Marge Monko 2015. aasta teos „Kallis D“. Video on ühe armastuskirja kirjutamise ekraanisalvestis. Google Mailis kirjutamist liigendavad infootsingud, inspiratsiooni kogumise momendid, linkide leidmine ja kirjas viidatud visuaalide ja mõistete uurimine otsingumootori toel. Nii teose pealkiri kui ka vorm viitavad Chris Krausi kultusromaanile „Ma armastan Dicki“ („I Love Dick“, 1997), kuid postmodernse ehedusega viidatakse kirjas veel mitmele autorile, näiteks ka eelviidatud Siri Hustvedtile ja koos oma parandamatult haige naisega enesetapu sooritanud André Gorzile. Khaledi tööde jahedust sellest teosest ei leia. Video teeb siiraks see, et kommunikatsiooniakt toimub normatiivses, vaikimisi heteroseksuaalses raamistikus (seega hirmuks suurt põhjust ei ole). Veel enam, viited olemasolevatele kultuurilistele tekstidele paigutavad teose teatud raamistikku: teha Krausi on palju lihtsam, kui Kraus on suuna kätte näidanud. „Kallis D“ kui kommunikatsiooniakt ei esita adressaadile mingeid pretensioone, vaid kutsub teda üles kirja ignoreerima, kui tunded ei ole vastastikused. Apelleeritakse nõusoleku loogikale, kuid välditakse seetõttu ka tunnete turvatsoonist väljaastumist, seda eriti võrreldes Krausi romaaniga, kus pinge kasvab korrelatsioonis survega, mida avaldab minategelane oma ihaldusobjektile.
Puudutuse utoopia
Tõelise ühenduse eelduseks, olgu tegu romantilise või platoonilise suhtega, on haavatavus. Veeb loob selleks ruumi keskkonnaspetsiifiliste tööriistadega, kuid kõrvaldab püünelt mõned ohud. Füüsiline kohalolu, päris puudutus ja kõigi meeltega kogetav emotsioon tundusid näitusel olevat need relvad, millega võidelda pikseldatud maailma desinfitseerituse vastu.
Gabriel Abrantes, Benjamin Crotty. Liberdade, 2011.
Gabriel Abrentese ja Benjamin Crotty 2011. aasta film „Liberdade“ on angoola mehe Liberdade ja tema keskklassi päritolu hiinlannast tüdruksõbra armastuslugu. Soojades toonides loodusvaated ja portreevõtted vahelduvad murenevate linnahoonetega ning karaokebaari sinises valguses kumava interjööriga. Eheda, loomuliku intiimsuse väärtust tõestab vaatajale sammude jada, mida nimitegelane armastuse nimel astuma on valmis. Naispeategelane lausub filmis: „Ta peatub minuga varjus, kui märkab, et mul on ebamugav.“
Samuti visuaalselt mahlakas, sensuaalne ning aeglane on Melanie Bonajo film „Ööpinnas. Armastuse majandus“, üks kolmeosalisest utoopilisi kogukondi uurivast dokumentaalfilmisarjast. Filmi keskmes on Brooklyni seksitöötajad, kes jutustavad lummavate portreeklippide taustal lugusid jõudmisest seksuaalse praktika ja filosoofiani, mis on kantud hellusest, kohalolust ja mängulisusest, keskendudes sensuaalsuse loovale ja ravivale potentsiaalile. Filmi vaatamiseks saab pikali heita mõnusate karvaste patjadega pehmele roosale voodile. Autori eesmärk oli uurida „tumedat, koomilist hägusust, milles me tänapäeval elame“ ning kujutada juriidilisest süsteemist väljas alternatiivseid eetikasüsteeme loovaid gruppe, kes ehitavad antikapitalistlikke kogukondi.
Filmis kujutatud naiste ja mittebinaarsete inimeste lood kombineerituna hirmkauni visuaaliga tuletavad meelde Audre Lorde’i essee „Erootika kasutusviisid“ („The Uses of the Erotic“, 1978), kus ta toonitab, et „erootika on taasloova ja provokatiivse jõu allikas naisele, kes selle ilmutusi ei karda ega allu veendumusele, et vaid aistingust piisab“. Erootilise või ka sensuaalse, intiimse jõu tunnustamine (ja mitte ainult naiste poolt) toob inimese lähemale selle sügavale kogemisele. Bonajo filmis kujutatud seksitöötajad pidid oma erootilise filosoofia tegelikustamiseks mõistma ja uskuma, et nende (mees)kliendid ei taha lihtsalt peale ronida, vaid vajavad siirast, hella ühendust, soovivad paraneda kiindumishaavadest, olla nähtud.
Tundekapitalismi ajastul tootestatakse tunded ning emotsioonistatakse majanduslikud suhted ja sammud. Tehnoloogia loob mõlemaks suunaks täiusliku võimaluse ning „Tänapäeva armastus“ on näitus, kus kogeda status quo valu ja mõnu. Veel enam: näitus pakub sissevaate mitmesse utoopilisse armastuskogemusse, mis on rikkalik, kaasab kõik meeled ja on keeruline kõige paremas mõttes.
Juba Stalini ajast on teada, et kaebekirjal, mille on läkitanud grupp seltsimehi – olgu omast vabast tahtest ja ilmavaatest lähtuvalt või kannustatuna püüust lugeda võimulolijate silmist nende soove –, võivad olla saatuslikud tagajärjed. Eriti kui kaebuseuss satub viljakale ja hoolsasti kobestatud pinnasele.
Juuli teisel poolel esietendus Moskva teatris Sovremennik noore poola lavastaja Benjamin Kotzi „Esimene leib“. Rinat Tašimovi näidendis räägitakse ühe tatari perekonna elust tänapäeva väikelinnas. Sündmuste keskel on noored inimesed kadunud põlvkonnast, kes ei oska oma eluga midagi pihta hakata, ei mõista lihtsalt elada ja armastada, vaid võtavad nõuks minna sõtta ühte neist praegustest tulistest punktidest meie planeedil.
Kaks päeva pärast esietendust lahvatas skandaal: ühiskondlik organisatsioon Venemaa Ohvitserid saatis kaebekirja Venemaa peaprokuratuurile ja Moskva linnapeale, samuti potsatas see Sovremenniku kunstilise juhi Viktor Rõžakovi kirjutuslauale. (Tosin aastat tagasi tõi Rõžakov Eesti Draamateatris lavale „Mängud tagahoovis“ ja on töötanud ka Tallinna Vene teatri näitlejatega.) Mida kurja lavastusele ette heidetakse? Avalduses, millele on alla kirjutanud Venemaa Ohvitseride presiidiumi esimees, Venemaa Föderatsiooni kangelane kindralmajor Sergei Lipov, öeldakse, et lavastuses on stseene, mis solvavat sõjaveterane. Ühena peetakse silmas stseeni, kus vanaema Nurjat mängiv Lia Ahhedžakova esitab sõjakangelase haual karmi monoloogi. Samuti heidetakse lavastusele ette „mittenormatiivse sõnavara liigset kasutamist“ (ehk ropendamist, mis vene keele lopsakust ja just seda sorti sõnade liigirikkust arvestades tundub ülekohtusena) ning „samasooliste inimeste armastuse varjamatut propagandat“ (seega, homoteerull).
Seda, et Venemaa solvatud ohvitseride kaebus ei pruugi jääda tühjaks tünnikõminaks, näitab asjaolu, et Venemaa uurimiskomitee on võtnud nende esitatud väiteid uurida. Aktiveerus ka Venemaa kultuuriministeeriumi juures tegutsev ühiskondlik nõukogu, mille esimees Mihhail Lermontov (sic!) teatas plaanist hakata kontrollima teatrite repertuaari ja selle „vastavust riigi julgeolekustrateegiale“, mille hiljuti kinnitas Venemaa Föderatsiooni president Vladimir Putin. Õnneks ei ole Venemaal siiski mitte kõigil mõistus Krimmi suvitama sõitnud: kultuuriminister Olga Ljubimova kinnitas augusti algul, et tegemist oli vaid ühiskondliku nõukogu liikme lennuka mõttega ning repertuaarikontrolli teatrites ei tule.
Võiks küsida: mis on meil pistmist nende Venemaa kultuurielus aset leidvate napakustega? Ega otseselt olekski, kui ka Eestis poleks viimasel ajal tulnud ette sama hingusega juhtumeid. Äsja Narvas korraldatud Vabaduse festivali eel tuli sealsel Vaba Lava teatrikeskusel vahetada välja Poola Powszechny teatri lavastuse „Mein Kampf“ („Minu võitlus“) plakat, sest selle peakiri, mis seostub Adolf Hitleri sama pealkirja kandva raamatuga, ärritas Narva juudi kogukonda. Vaatamata selgitusele, et tegemist on fašismivastase lavastusega ja tegijate eesmärgid on üllad. Enam-vähem samasse patta käib ka hindu riigimehe Rajan Zedi hiljutine nõudmine, et rahvusooper Estonia loobuks tuleval aastal balletiklassika paremikku kuuluva „Bajadeeri“ esitamisest, kuivõrd see labastavat idamaiseid traditsioone. Nagu öeldakse Venemaa teatrikriitikute ühenduse Sovremenniku juhtumiga seoses tehtud avalduses, on ühiskondlikel organisatsioonidel muidugi õigus väljendada kunstiteoste suhtes oma seisukohta, olgu need millised tahes, ent neil pole voli võtta endale tsensori rolli ning nõuda millegi muutmist või keelamist.
Vene ajakirjas Teatr võtab teatrikriitik Alla Šenderova Sovremenniku skandaali tabavalt kokku venelaste seas juba kaua aega ringelnud anekdoodiga. Vanamees kutsub miilitsa ja kaebab, et tema korteri akna taga on pidevalt paljad naised. Militsionäär astub akna juurde – ei näe midagi. Vanamees aga õpetab: „Ronige kapi otsa.“ Militsionäär ronib – ikka ei näe midagi. „Aga võtke binokkel …“
Sõitsin kaks nädalat tagasi bussiga. See oli aeg, kui seal pidi juba maski kandma. Inimesed tulid valdavalt peale maskis. Kellel ei olnud, sellele anti. Buss oli täis ja peaaegu kõik olid maskis. Aga mõne aja pärast algasid vaiksed muutused. Kuulen tagantpoolt häält ja saan aru, et see on maskita hääl. Näen oma kõrval istuvat inimest, kes ohkab ja tõmbab maski lõua alla. Ja siis paarikümne minuti pärast mühatab pahaselt ja viskab päriselt kõrvale.Lõpus läks maha juba üsna palju maskita inimesi.See buss liikus Tartust Pärnusse.
Kaks päeva hiljem sõitsin uuesti. Inimesed tulid peale valdavalt maskita ja ka bussijuhil maske ei olnud. Alguses oli buss peaaegu tühi ja sõitjate vahel üldiselt kaks meetrit. Tunnistan, minagi ei pannud maski ette. Aga poolel teel hakkas inimesi üha juurde tulema. Ja need juurdetulijad olid enamasti maskis. Mida edasi, seda enam. Kui pingid minu ümber hakkasid täituma, tekkis mingi seesmine ärevus. Panin maski ette ja tundsin ennast järsku hoopis kindlamalt. See buss sõitis Pärnust Tartusse.
Ei saa midagi teha, kui sellisel juhul hakkad mõtlema maskist, koroonast ja ennekõike vaktsiinist. Kas vaktsiin teeb midagi kasulikku, ei muuda midagi või teeb midagi kahjulikku (jätame süstijärgsed ajutised vaevused kõrvale)?Arvud on erinevad, aga üldiselt on leitud, et vaktsiin vähendab riski haigestuda kolm-neli korda ja riski sattuda raskelt haiglasse umbes viisteist korda. Aga on ka leitud, et vaktsiin on nõrgema mõjuga kui haiguse läbipõdemine. Ja et tugevalt nakatunutel tekib palju enam antikehi kui kergelt nakatunutel. Aga kõige võimsama tulemuse saab siis, kui põete koroona tugevalt läbi ja saate vaktsiini otsa. Lootuses muidugi, et olete pärast seda põdemist roosa ja rõõmus vaktsiini saama.
Aga sel kõigel pole suuremat pistmist vaktsiinivastaste usuga. Iseenesest on see kummaline seltskond, kuhu on ühinenud inimesed lamemaalastest padukristlasteni. Sõnavara on samuti servast serva. Osa proovib argumenteerida netist leitud teadusliku moega lausetega, osa piirdub sõimuga, osa on aga kasutusele võtnud lausa feministlikult kõlavad jutud vabadusest ja oma keha puutumatusest.
Ja siis tuli mulle järsku meelde Pascali kihlvedu jumala olemaolu peale. Blaise Pascal oli teadupärast XVII sajandi filosoof, matemaatik, füüsik ja tõenäosusteooria alusepanija, kes jõudis elu lõpu poole selleni, et teaduse abil võib jõuda vaid ebaoluliseni, olulist saab tunnetada vaid jumalas. Aga just neil jumala tunnetamise aastatel pani ta kirja „Mõtted“ („Pensées“, 1670), mille üks kuulsamaid fragmente on numbri all 233/418. Selle mõte on lihtne: näidata, et jumalasse uskumine on mänguteoreetiliselt parim strateegia. Sama mõtteviis sobib ka vaktsiini puhul.
Lähteküsimused on lihtsad. Kas vaktsiinil on mõju? Kas ma usun vaktsiini mõju sisse ning lähen vaktsineerima või mitte?
Kui vaktsiinil mõju ei ole, inimesel puudub usk vaktsiinisse ja ta vaktsineerima ei lähe, siis ei ole kõigel sellel mõju ei tema ega ka teiste peale.
Kui vaktsiinil mõju ei ole, aga inimene ikkagi usub sellesse ja laseb ennast vaktsineerida, siis on sellest ikkagi kasu temale endale. Juba Lutsu apteeker ütles: „Kõige tugevama jõu toovad abiotsijad enesega ühes; … tema nimi on usk rohu võimu sisse.“
Kui vaktsiini mõju on olemas, inimene usub sellesse ja vaktsineerib ennast, siis saab temast endale ja teistele head tegev inimene.
Kui vaktsiinil on mõju olemas, aga inimene sellesse ei usu, siis on küsimus lihtne. Kas vaktsineerida ehk vältida teistele kahju, mida ma saan vältida? Või mitte vaktsineerida ja öelda, et mind need teised ei huvita? Teisisõnu, käituda nii, et maksimaalne oleks minu kasu. See tähendab, et ka kahju teistele võib olla maksimaalne.
P. S. Järgmise fragmendi alguses võtab Pascal kokku midagi sama olulist. Kui tohiks ainult kindla peale välja minna, siis ei tohiks üldse midagi teha (234/577).
Pealelend – Hedi-Liis Toome, teatrifestivali „Draama“ kuraator ja tegevjuht
TAMBET KAUGEMA
7. kuni 13. septembrini korraldatakse Tartus teatrifestival „Draama“, mis tänavu toimub koos Balti teatri foorumi ja Eesti etenduskunsti esitlusfestivaliga „draamamaa.weekend“. Festivalide programmi kuuluvad Tallinna Linnateatri „Balti tragöödia“ (lav Karl Laumets), Eesti Draamateatri „Kuritöö ja karistus“ (lav Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo) ning „Lehman Brothers“ (lav Hendrik Toompere jr), Von Krahli teatri „Pigem ei“ (lav Juhan Ulfsak) ja „Sa oled täna ilusam kui homme“ (lav Lauri Lagle), Ugala „Valged põdrad“ (lav Andres Noormets), Karl Saksa ja Kanuti gildi saali „Planet Alexithymia“, Tartu Uue teatri „Mängu ilu“ (lav Andreas Aadel) ja „Anne lahkub Annelinnast“ (lav Ivar Põllu), Ruslan Stepanovi, Artjom Astrovi ja Kanuti gildi saali „Gangstarap“, Endla „Pimevalge“ (lav Johan Elm), Saueaugu teatritalu „Kadunud kodu“ (lav Margus Kasterpalu ja Priit Põldma), Vaba Lava ja Eesti rahva muuseumi „Keegi KGBst“ (lav Dmitri Jegorov) ning Vanemuise „Niskamäe naised“ (lav Tiit Palu). Veebis etendub Liis Varese, +aave+ ja eˉlektroni „Kõik loeb / The Reader“. Esietendusena jõuab publiku ette Rakvere teatri „Katk.Est.Used“ (lav Karl Koppelmaa).
Milliste põhimõtete järgi „Draama“ programm seekord kokku pandi? Kes valiku tegemisel osalesid?
Festivali „Draama“ programmi pani kokku loomenõukogu koosseisus Liisi Aibel, Annika Üprus, Oliver Issak, Tiit Palu ja mina. Lähtusime lavastuste valikul eelkõige sellest, et „Draama“ raames toimuvad ka Balti teatri foorum, mille fookuses on Eesti dramaturgia (mõtestasime seda küll üsna laiana), ning „draamamaa.weekend“, mille eesmärk on Eesti teatri eksport. Nii on „Draamal“ esindatud eesti näitekirjandus (nt Piret Jaaks, Priit Põldma, Ivar Põllu jt) ja nüüdisaegne etenduskunst (nt Ruslan Stepanovi ja Arjom Astrovi Kanuti gildi saalis etendunud „Gangstarap“ või ka etenduskunsti auhinna saanud Lauri Lagle „Sa oled täna ilusam kui homme“).
Pidasime oluliseks ka häid näitlejatöid või võimalust tutvustada noori lavastajaid, mistõttu kogu programm ei keskendu ainult Eesti dramaturgiale, vaid kavas on ka välismaistel tekstidel põhinevad lavastused. Alles pärast kava kokkupanemist ilmnes, et oleme Tartusse kutsunud peaaegu kõik selleaastased näitlejaauhindade laureaadid. Teatriauhinnad ei olnud valiku tegemise alus, ent ju ühtis meie maitse žürii hinnanguga.
Viimasel kahel aastal on peetud oluliseks tuua „Draamale“ ka lavastusi, mis on alles hiljuti esietendunud: nt Tallinna Linnateatri „Balti tragöödia“ ja Vaba Lava „Keegi KGBst“ esietendusid alles augustis, Saueaugu teatritalu „Kadunud kodu“ juulis. Tulemas on ka üks esietendus: Rakvere teatri „Katk.est.used“.
Tegemist on läbilõikefestivaliga. Kas Tartusse kutsutud lavastuste põhjal tulevad esile mingid praegusele Eesti teatrile omased suundumused?
Eesti teater on praegu nii esteetiliselt kui ka temaatiliselt väga mitmekülgne, mistõttu on sellele küsimusele keeruline vastata. Ma ei ole ka kindel, et „Draama“ peab läbilõikefestivalina võtma eesmärgiks mingeid kindlaid suundumusi oma programmiga rõhutada. Eesti teatrist koosneva festivali programmi kokkupanek on pusle, mis ei sõltu ainult korraldaja ja loomenõukogu soovidest, vaid tihti väga praktilistest põhjustest. Kindel eesmärk on näidata Tartus kvaliteetset ja tipptasemel teatrit.
Paar tähelepanekut siiski teen. Vahepeal kõlasid hääled, et Eesti lavastajad ei oska suure lavaga midagi peale hakata, aga „Draama“ 2021. aasta programmi vaadates ütleksin, et oskavad küll. Hea meel on Von Krahli teatri uuenenud trupi tugevuse üle, mida saab näha ka Tartus kahes lavastuses. Programmis on esindatud uued ja huvitavad noored näitekirjanikud, dramaturgid, lavastajad ja näitlejad – tundub, et Eesti teatri tulevik on helge.
„Draama“ tänavune programm on pandud kokku koostöös festivaliga „draamamaa.weekend“, samuti toimub samal ajal Balti teatri foorum. Miks on otsustatud need kolm ettevõtmist kokku panna? Kui palju on seetõttu Tartusse oodata väliskuraatoreid ja -kriitikuid?
Balti teatri foorum leiab külakorda aset Eestis, Lätis ja Leedus ning 2021. aasta on n-ö korraline Eesti aasta. Sellel festivalil on iseenesest pikad traditsioonid ning kõigi kolme riigi kriitikud, teatriuurijad ja ka praktikud peavad seda äärmiselt oluliseks mõttevahetuse kohaks. 10. septembril toimub ka kõigile avatud konverents „Balti peegeldused“ („Baltic Reflections“), kus räägitakse teiste Balti riikide dramaturgiast oma teatrite laval.
„draamamaa.weekend“ tuli koroona tõttu edasi lükata ning tundus hea plaan kaks festivali ühendada. „draamamaa.weekendil“ osalevad välismaised kuraatorid vaatavad kaks päeva ka Tallinnas etenduvaid lavastusi ning tulevad Tartusse ainult kaheks päevaks. Kokku on festivalile oodata umbes 50 väliskülalist.
Lahkunud on Eesti Kunstnike Liidu liige, keraamik Jutta Matvei.
Jutta Matvei sündis 25. aprillil 1925 Harjumaal Kose kihelkonnas, Karla külas Kuivajõe vallas. 1938. aastal lõpetas Jutta Matvei Kuivajõe Algkooli ning suundus õppima Tallinna Kõrgemasse Kodumajanduskooli, mille lõpetas 1944. aastal. Täiskasvanueas hindas Jutta Matvei koolis omandatut väga kõrgelt. 1946. aastal lõpetas Jutta Matvei 9. Töölisnoorte Õhtukeskkooli. Keraamikat õppis Jutta esmalt isa, Jaagup Matvei käe all. Pärast keskkooli, 1946. aastal, asus ta õppima Tallinna Riiklikku Tarbekunstiinstituuti keraamika erialale, mille lõpetas 1952. aastal. Aastatel 1951–1964 töötas Jutta Matvei Kunstitoodete Kombinaadi keraamikaateljee kunstilise juhina. Aastatel 1964–1983 oli Jutta Matvei Eesti NSV Kultuuriministeeriumi ekspert ja seejärel aastatel 1975–1984 kunstiosakonna juhataja. Eesti Kunstnike Liidu liikmeks astus Jutta Matvei 1957. aastal ja Eesti Keraamikute Liidu liikmeks 1993. aastal.
Näitustel hakkas Matvei osalema 1951. aastal. Aastatel 1951–1971 ning uuesti aastatel 1989–1993 osales Jutta Matvei enamikul tarbekunstinäitustel nii Eestis kui ka välismaal. Matvei sai tuule tiibadesse 1962. aastal, kui tema teos hinnati Praha Rahvusvahelisel Keraamikanäitusel kuldmedali vääriliseks. Teda saab pidada üheks 1960. aastate keraamika entusiastlikuks uuendajaks. Jutta Matvei viimaseks isikunäituseks jäi „Armastusega tehtud keraamika“ 2010. aastal Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi trepigaleriis. Tema looming kuulub Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi, Tallinna Linnamuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Peterburi Etnograafiamuuseumi ning Moskva Tsaritsino Muuseumi kogusse.
Jutta Matvei oli julge ja asjalik, jalad maas naine, kelle meeltes oli siiski ka ruumi võimalusele, et meie elu valitsevad salaja ja märkamatult nähtamatud suuremad jõud – see arusaam tõi tema loomingusse ja kirjutistesse vaimsuse mõõtme. Peale loometegevuse on Jutta Matvei sulest ilmunud kataloog „Eesti suveniir“ (1985), ülevaateraamat Eesti keraamika arenguloost „Keraamika, mu arm“ (2004) ning mahukas käsikirjaline mälestustekogumik kultuuriministeeriumis töötatud aastatest: „Ministrid minu elus. Ülestähendusi ENSV Kultuuriministeeriumist aastatest 1964–1983“ (2017). Juhirolli Kunstitoodete Kombinaadi keraamikaateljees on Matvei kirjeldanud raamatus „Keraamika, mu arm“ järgmiselt: „Kõikide formaalsete asjaajamiste kõrval, mis kuulusid selle ameti juurde, oli väga tähtis oskus suhelda inimestega, säilitada ja luua kontakte teiste keraamikutega. Tähtis oli võime näha teiste töödes huvitavat ja perspektiivset ning kaasata neid oma ideedega ateljee toodangu kujundamisse. Usun, et mõningal määral see mul õnnestus.“
Juhuse tahtel sattus „Vabaduse platsi“ mõtteavalduse kirjapanek päevale, mil tähistasime Eesti iseseisvuse taastamise aastapäeva. Ometi ei suuda mõtted püsida kolme aastakümne tagustel augustipäevadel, vaid liiguvad kaugemale. Maailma tähelepanu keskpunktis on Afganistan.
Seoses Afganistaniga meenub, kuidas Kabuli kesklinnas suunas USA ohvitser äkitselt kuulipilduja toru meie poole ja käratas: „Kaduge eest, muidu avan tule!“ Või teinekord, teel Bāmyāni, vihises Talibani leekkuul ööpimeduses maasturiaknast mööda mõne sentimeetri kauguselt. Miks? Kas üksnes seepärast, et mind ja mu reisikaaslast võidi pidada vabaduse ja demokraatia maaletoojateks?
Püüan mõista islamivõitlejate tundeid, nagu ka nende tundeid, kes 1940ndatel ei rõõmustanud Narva jõe tagant saabuvate „vabastajate“ üle. Mõistmaks, kuidas võib ühest normaalsest muslimist saada radikaalne fundamentalist, ei pea olema politoloog. Soovitan lugeda Moshin Hamidi raamatut „Vastutahtsi fundamentalist“, mis ilmus mõne aasta eest Äripäeva kirjastuselt ka eesti keeles.
Meis – eurooplastes, ameeriklastes, üldse lääne inimestes – on dogmana juurdunud arusaam, et demokraatia on parim valitsemisvorm ning peaks põhimõtteliselt sobima kõigile. Paraku ei saa öeldu teise poolega nõustuda: on rahvaid, kellele lääne demokraatia ei sobi või kes pole selleks veel valmis. Selle lihtsa tõega arvestamata jätmine on tekitanud maailmas tohutul hulgal segadust. Peaaegu kõikjal, kus valge mees on püüdnud tõmmata „õiglasi“ riigipiire ning ellu viia oma ideaalse riigikorra kuvandit, on asi lõppenud relvakonflikti, krahhi või lahendamata vastasseisuga. Näited on „Suur mäng“ ja Briti-Afganistani sõjad, kurdide küsimus, Iisraeli riigi rajamine, Briti India jaotamine Indiaks ning Ida- ja Lääne-Pakistaniks, kohati ajuvabad riigipiirid Aafrikas, tõmblused Vietnamis, Koreas jne. Lõpetagem vabastamine ja ärgem toppigem oma nina igale poole! Vabadust ja demokraatiat ei saa eksportida.
