Toeta

rohepööre

  • Vabadus armastada

    PEEP EHASALU

    Romaani „Puust palitu“ tegevus toimub 1931. aastal Pohjanmaal. Mitu korda raseduse katkemise üle elanud Elena õmbleb oma abikaasa kirstuäris ämma õpetust mööda sarkadesse polstreid. Englund kirjeldab raskepärast soome elu, kus leib tuleb lauale kõva tööga ja õrnust asendab mühatus enne pealeronimist. Töö kirstuäris rusub mõnevõrra, ent inimesed surevad sajaprotsendilise kindlusega ja kliente jätkub ning õmmeldes saab Elena veidi rakendada ka oma peidus loomingulisust. Kuni ühel päeval kohtab Elena kütkestavat külalist, maailma näinud uue ajastu linnainimest …

    Lugu nagu tuhanded teised igava mehe kõrval tõelist armastust igatsevast naisest. Soome kirjanduses on niisuguse armukolmnurga suureks kirjutanud juba Juhani Aho oma „Juhas“ (1911), kust on soome kultuuri kinnistunud Shemeikka tegelaskuju, võrgutav ja libekeelne laukkuryssä ehk donžuanist Karjala harjusk, kellega koos abielunaine põgeneb. Õnne see talle ei too. Traagiliselt lõpeb ka Mika Waltari romaanis „Võõras mees tuli tallu“ keelatud suhe sulase ja perenaise vahel. Aino Kallas, kes on kirjutanud lausa keelatud armastuse triloogia, käsitleb „Reigi õpetajas“ samasugust armukolmnurka … Nimekirja võiks jätkata lõputult.

    Helsingin Sanomat auhindas aastal 2022 Englundi romaani põhjendusega, et „värskendav debüütromaan näitab, kui palju julgust on vaja eneseleidmiseks sallimatus keskkonnas“. Teose kütkestava külalise nimi on nimelt Lydia – Elena armub naisesse. Tänapäeval ei pane niisugune armukolmnurk enam kulmugi kergitama, kirjanduses võib seda pidada isegi praeguse aja klišeeks. Romaani sündmused leiavad aset aga aastal 1931, mistõttu klišee mõjub hoopis kui ülemlaul vabadusele armastada. Ajastu mõistmiseks tasub heita pilk tollal kehtinud Soome kriminaal­koodeksile, mis nägi samast soost isikute vaheliste siivutute tegude eest karistuseks ette kuni kaks aastat vabaduse­kaotust. Seaduseparagrahv kehtis 1889. aastast kuni 1971. aastani.

    Anna Englund on hariduselt mikrobioloog ning töötanud üle 25 aasta kehakultuuri vallas. Kirjandustekstide loomist on ta õppinud koolituskeskuses (Kriittinen korkeakoulu). Englund kuulub rühmitusse Kolme. „Puust palitu“ on tema esikteos.

    Enamikus riikides, sh Eestis, oli karistatav ainult meeste suhe, kuid Soomes kehtis karistus ka naiste puhul. Võrdluseks: Eestis dekriminaliseeriti meestevaheline seks 1935. aastal, varem kui Rootsis (1944) või Soomes (1971). Paraku tõi Eesti NSV kriminaalkoodeks 1940. aastatel endaga reaalse vangla­karistuse homo- ja biseksuaalsetele meestele teise mehega läheduse otsimise eest, ent siinseid naisi seadus endiselt ei puudutanud.

    Soomes mõisteti aastatel 1894–1971 samasooliste suhete eest kriminaal­karistus kokku 1074 inimesele: 51 naisele ja 1023 mehele. Uuringute kohaselt suhtuti homoseksuaalsusse XX sajandi alguses siiski üsna sallivalt, seda hakati pidama omamoodi haiguseks ja 1920. aastatel tehti isegi ettepanekuid seesuguse suhte dekriminaliseerimiseks. Süüdi­mõistvate kohtuotsuste arv hakkas 1930. aastatel siiski kasvama: taustaks oli uus arusaam homoseksuaalsuse nakkavusest, sooviti kaitsta noori ohtlikuks peetava seksuaalse sättumuse eest. 1950. aastatel võimaldas Soome seadus homoseksuaale isegi kastreerida (91 mehega seda ka tehti, neljale naisele määratud karistuse arstlik komisjon tühistas). Sellegipoolest vaadati nn normivälistele suhetele enamasti läbi sõrmede. Tove Janssoni ja Tuulikki Pietilä 1956. aastal alguse saanud kooselu oli seaduse järgi kriminaalne, kuid kunstnike avalikuks saladuseks olnud eluviis ei toonud neile reaalset karistust. Englundi teose järgi oldi kunstiringkonnas üsna vabameelsed juba sõdadevahelisel ajal. Maapiir­konnas Pohjanmaal olid väärtused tunduvalt konservatiivsemad kui linnas, kuhu Elena oma armastusele järgneb.

    Romantilise naisteka klišeede­varamu on „Puust palitus“ esindatud: vale armastus, õige armastuse ilmumine üsna loo alguses, igatsevad pilgud ja ihaldusobjektist fantaseerimine, põgusad erootilised stseenid, armastajate ette veeretatud raskused ja nende ületamine … Südame hääle järgimine kõlab praeguses maailmas tavalise, isegi läägena, ent omal ajal nõudis see päriselt julgust. Klišeedega mängides osutab Englund, kuidas tegelase teine sugu võib anda vanale loole sootuks uue paatose. Teades ajastu tausta, saadab lugejat pidev pinge: kas ja kuidas kangelannade armastus püsima jääb? Mis hetkel nende ehitatud õnnelik kaardimajake kokku variseb?

    Englund jutustab filmilikult, laiade pintslitõmmetega, mistõttu on sunnitud psühholoogilist usutavust looma sisekõne asemel väliste tegurite abil, eri kõrvaltegelaste ja sündmuste kaudu. Kõiketeadev autor laseb lugejal sündmusi näha pigem Elena silmadega, ent annab vahepeal jutustajaohjad üle Elena murdekeelsele ämmale, kes kasvab teose käigus klassikalisest kiuslikust ämmakujust sündmuste käiku suunavaks tegelaseks.

    Varem nimetatud soome kirjandusklassikud on pärandanud teadmise, et keelatud armastus lõpeb alati õnnetult või suisa veriselt. Peab see siis tingimata nii olema, paistab Anna Englund küsivat, kinkides igale tegelasele kübekese võimet teisi mõista ja erinevustega leppida. Ei hakka ette ära rääkima, kas sellest piisab, et kangelannad saaksid käest kinni hoides päikseloojangusse jalutada.

     

  • In memoriam Toomas Haldma

    5. jaanuaril 2024 lahkus Tartu Ülikooli majandusteaduskonna professor Toomas Haldma. Jääme teda meenutama südamliku õppejõu, kauaaegse teadlase ja toetava kolleegina.

    Toomas Haldma sündis 21. novembril 1957 Tartus. Ta lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli 1981. aastal majandusküberneetika eriala cum laude. Toomase enda sõnul oli erialavalik pooljuhuslik, kuid õige pea pärast õpingute alustamist mõistis ta, et oli teinud suurepärase otsuse. Ta sulandus kiiresti üliõpilas­ellu ja astus Üliõpilaste Teadusliku Ühingu liikmeks. Samuti mängis ta ülikooli korvpallimeeskonnas ja tegutses rahvakunstiansamblis.

    Neljandal kursusel pakkus kateedrijuhataja Heiki Müür Toomasele võimalust asuda tööle kateedris ja kandideerida M. V. Lomonossovi nimelise Moskva Riikliku Ülikooli sihtaspirantuuri. 1987. aastal kaitses ta seal majanduskandidaadi väitekirja. Alates 2003. aastast töötas Toomas Haldma Tartu Ülikooli majandusarvestuse professorina.

    Aastate jooksul täitis Toomas ülikoolis mitmesuguseid ülesandeid. Ta oli Tartu Ülikooli nõukogu liige (2003–2011), Tartu Ülikooli senati liige ja siseauditi komitee liige, majandusteaduskonna dekaan (2005–2011), ettevõttemajanduse instituudi juhataja (2012–2014) ning rahanduse ja majandusarvestuse õppetooli juhataja (2014–2019). Ta osales majandusteaduskonna vilistlasühingu Hermes juhatuse töös. Aastatel 2004–2021 oli Toomas strateegilise juhtimise magistriõppekava programmijuht, kelle eestvedamisel toimusid iga-aastased õppereisid Berliini. Hinnatud õppejõu ja juhendajana toetas ta oma mõistva suhtumisega õppijate sihikindlat arengut.

    Toomas Haldma oli aktiivne rahvusvahelises teaduskoostöö võrgustikus, kuuludes mitme teadusorganisatsiooni liikmeskonda ja juhtkomiteesse (Central and Eastern European Performance Management Panel, European Accounting Association, Comparative International Governmental Accounting Research Network). Samuti oli ta mitme rahvusvahelise ajakirja toimetuskolleegiumis, osales majandusarvestuse alases rahvusvahelises teadustöös ja andis külalisloenguid Norras Nord University Business Schoolis. Toomas oli alates 1991. aastast Eesti Majandusteaduse Seltsi liige ja täitis aastatel 2007–2010 selle presidendi kohustusi. Ta kuulus aastatel 1993–1994, 2001–2004 ja alates 2010. aastast Eesti vabariigi raamatupidamise toimkonda, kus osales majandusarvestusalaste õigusaktide väljatöötamises. Teda on tunnustatud Tartu Ülikooli aumärgi (2016), Tartu Raefondi preemia ja Tartu Ülikooli väikese medali (2017), Eesti Kaubandus-Tööstuskoja III klassi aumärgi ning Tartu Ülikooli suure medaliga (2020).

    Toomas oli kolleegidele alati väärtuslik kaaslane. Tema optimism ja humoorikad tähelepanekud rikastasid arutelusid ning innustasid edasi liikuma nii rahulikel kui ka keerulistel aegadel.

    Toomas Haldma ärasaatmine toimub laupäeval, 13. jaanuaril kl 12 Tartu Ülikooli aulas.

    Tartu Ülikool

     

  • Teater mõtlevale inimesele

    ANNELI SARO

    Soome Rahvusteatri „Pentti Linkola – kas meiesugune?“ („Pentti Linkola – kaltaisemme?“), autorid Eeva Putro ja Atro Kahiluoto, lavastaja Atro Kahiluoto, lavakujundaja Katri Rentto, kostüümikunstnik Saija Siekkinen, muusikaline ja helikujundaja Roni Martin, koreograaf Panu Varstala, valguskujundaja Ville Toikka, videokunstnik Joona Pettersson, dramaturg Eva Buchwald. Mängivad Mia Hafrén, Roni Martin, Eeva Putro, Timo Tuominen ja Panu Varstala. Esietendus 4. V 2023 Vallila saalis.

    Soome Rahvusteatri „Europeana“, autor Patrik Ouředník, dramatiseerija ja lavastaja Minna Leino, dramaturgid Jukka-Pekka Pajunen ja Elli Salo, lava- ja valguskujundaja Kalle Ropponen, kostüümikunstnik Sari Suominen, muusikaline kujundaja Mari Kätkä. Mängivad Kristiina Halttu, Aksa Korttila, Markku Maalismaa, Mitra Matouf, Marja Myllylä, Heikki Pitkänen, Antti Pääkkönen, Marja Salo ja Pietu Wikström. Esietendus 9. XI 2023 Soome Rahvusteatri väikeses saalis.

    Eesti teater väga üldises plaanis tundub tegelevat ennekõike emotsioonide ja afektidega ning seda isegi siis, kui lavastuste aluseks on konkreetne ajalooline või dokumentaalne faktoloogia. Seepärast otsisin Soome Rahvusteatri repertuaarist välja mõned lavastused, mis käsitlevad tänapäeval aktuaalseid teemasid, nagu kestlik areng ning Euroopa identiteet ja ajalugu.

    Kestlikust arengust ökofašismini. Pentti Linkola on nimi, mida on pikka aega ette tulnud Soome, aga ka Eesti keskkonnateadlike ringkondade jutuajamistes, mõnikord koos täpsustusega „ökofašist“. Ometi pole mul olnud juhust tema isikuloosse või maailmavaatesse suurt süveneda, kuni märkasin Soome Rahvusteatri repertuaaris lavastust „Pentti Linkola – kas meiesugune?“. Meiesugune ja ökofašist – kuidas need kaks kokku saavad? Seda küsib ka trupp lavastuse alguses: kas Pentti Linkolat on võimalik mõista?

    Pentti Linkola (1932–2020) kohta öeldakse veel, et ta oli kalur, ornitoloog, looduskaitsja, erak, avaliku elu tegelane, loodusfilosoof, utopist, anarhist ning, nagu seisab teatri kodulehel, mees, kes armastas inimesi, aga vihkas inimkonda. Linkola botaanikust isa oli samuti tuntud looduskaitsja, Soome looduskaitseliidu asutaja ja Helsingi ülikooli rektor ning tema ema töötas ülikoolis kantslerina.

    „Pentti Linkola – kas meiesugune?“ on väga poeetiline ja muusikaline lavastus. Laval on viis näitlejat (Eeva Putro, Roni Martin, Mia Hafrén, Timo Tuominen ja Panu Varstala), kes kõik kordamööda mängivad Linkolat.

    Nende poeg aga loobus traditsioonilisest akadeemilisest karjäärist, elas askeetlikku elu looduse keskel, tegi rasket füüsilist tööd ning kirjutas loodusest. Linkola mitmed teosed on tõlgitud ka eesti keelde, peamiselt on neid eestindanud Priit-Kalev Parts.

    Näitleja Eeva Putro ja lavastaja Atro Kahiluoto kirjutatud näidend „Pentti Linkola – kas meiesugune?“ on suuresti dokumentaalne ja tugineb nii Linkola enda kirjutistele kui ka Riitta Kylänpää uurimusele „Pentti Linkola – inimene ja legend“ ning Linkola elukaaslase Anneli Jussila raamatule „Elu koos teisitimõtlejaga“. Paar kuud enne Linkola surma õnnestus näidendi autoritel ka peategelase endaga kohtuda.

    Kuigi tekst ja lavastus liiguvad üsna kronoloogiliselt mööda Linkola elukaart, ei ole see siiski traditsiooniline eluloolavastus ega ka mitte brechtlik lehrstücke, nii et tema elu üksikasjadest või radikaalsest loodusfilosoofiast ei saa teatris ammendavat ülevaadet. Eelkõige käsitleb see teos Linkola maailmavaadet või isegi -tunnetust, alates poeetilisest ja eufoorilisest ühtekuuluvustundest loodusega nooruses ning lõpetades tumeda tõsielulise resignatsiooniga vanemas eas. Esimesest vaatusest jääbki sümboolsena meelde tema ekstaatiline kiikumine puulatvades ja samastumine lindudega. Teisest rohkem depressioon ja poliitiline tegevus, näiteks põlismetsa kaitseks selle kokkuostmise kampaania algatamine või silla õhkimine.

    Väidetavalt oli üks võtmesündmusi Linkola elus Teine maailmasõda. Selle kajana kõlab läbi lavastuse tema kibe repliik „Soome on metsade Auschwitz!“. Tõepoolest, Linkola arusaam kestlikust arengust (tarbimist tuleb vähendada ja minna tagasi naturaalmajanduse juurde) mõjus XX sajandi teisel poolel utoopiana, sõnumina kurtidele kõrvadele. Sellest kasvas välja ka tema kibestumine ja anarhism: loodushoiu ühe abinõuna nägi ta inimkonna vähendamist.

    „Pentti Linkola – kas meiesugune?“ on väga poeetiline ja muusikaline lavastus, nagu neid tegi kunagi Priit Pedajas. Laval on viis näitlejat, kes kõik kordamööda mängivad Linkolat ning loovad koos ka muusika- ja helitausta; näitlejad ongi lavastuse muusika ja koreograafia loojad. Tekst ei ole seega jaotatud etendajate vahel tegelaste järgi, vaid teksti esitatakse õrnalt nagu luulet, kus üleminek ühelt esitajalt teisele võib käia stroofi kaupa. Näitlejate tundlik ansambel ilmneb ka sujuvas ümberkehastumises eri tegelasteks, sh näiteks anonüümseteks Linkolateks või lindudeks ja loomadeks. Teksti, heli, muusika ja liikumisega kooskõlas kulgeb ka poeetiline videopilt (Joona Pettersson). Kui lavakujundus (Katri Rentto) on maalähedane (palgid, kalavõrgud jms), siis video on pigem tinglik ja estetiseeritud.

    Lavastuse tervikmõju on pigem pessimistlik: üleminekuga kestlikule eluviisile kasvab ju ka argielu koormus, mis traditsioonilises perekonnas langeb eelkõige naiste õlule. See tuli välja ka Linkola loos. Lavastuse üks võtmestseene kujutab Linkola, tema naise ja kahe tütre pikka paadimatka Ahvenamaal. Kui pereisa uuris binokliga linde, siis pereema sõudis ning lapsed püüdsid end kaitsta vihmavalingute eest. See vihmane suvi viis abielulahutuseni.

    Üht-teist ütleb Linkola ja mõtlevale inimesele mõeldud teatri kohta ka see, et mais 2023 esietendunud lavastust 2024. aastal mängukavas enam pole.

    Mälust ja mäletamisest ajaloo konstrueerimiseni. „Europeana“ põhineb tšehhi kirjaniku Patrik Ouředníki 2001. aastal ilmunud teosel „Europeana. Kahekümnenda sajandi lühiajalugu“, mis on ilmunud 2018. aastal ka eesti keeles Küllike Tohvri tõlkes. Lavastaja Minna Leino rõhutab teatri kodulehel, et lavastuse kesksed teemad on mälu ja mälestusmärgid. Minu huvi selle teose vastu lähtus küsimustest, millised on kunsti võimalused konstrueerida Euroopa identiteeti ja lähiajalugu ning kas Soome vaatepunkt langeb kokku Tšehhi või Eesti vaatepunktiga. Kuulumine Euroopasse on olnud Eestile oluline kultuurilooline ja poliitiline eesmärk ning Venemaa täiemahuline sõda Ukrainas on seda teemat vaid võimendanud.

    Laval on ajaloomuuseumi fuajee, steriilne ja isikupäratu nagu puhas leht. Tagalaval avaneb sissepääs XX sajandi saali. Ideoloogiliselt jagunebki tegevus kaheks põhiliiniks: fuajees esinevad giidid kollektiivses kõnekooris ning näitusesaali veetavate esemetega on ametis ebamäärase identiteediga muuseumitöötajad. Paradoksaalne on see, et giidid jäävad kuni lõpuni fuajeesse, nn mittekohta ühiskonna ja ajalooekspositsiooni vahel, ning vaatavad imestusega saali veetavaid esemeid. Nende kahe rühma näiliselt üksteisest sõltumatu tegevuse tulemusena sünnibki ajalugu ehk konstrueeritud minevikukogemus.

    Lavastus illustreerib tegevuslikult, kuidas tekib ajalugu. Lavale tuleb mustas pintsakus põsemikrofoni ja häälevõimendiga mees ning hakkab publikule jutustama oma „lugu“. Teda jäävad kuulama juhuslikult mööduvad teised „giidid“, kelle kehakeeles väljendub alguses selgesti, et nad ei ole kuulduga nõus, ja asuvad siis jutustama oma „lugu“, kuni laval on lõpuks üheksa erisugust häält ja kogemust, mis moodustavad kollektiivse kõnekoori. Kui algul on see mitmehäälne ja -meelne, siis aegamisi saab sellest ühehäälne ehk kooris kõnelev ja tegutsev homogeenne rühm. Nagu nendib üks hüperrahvuslasest „giid“, lõpetas ta mõtlemise ja mõtleb nüüd nagu kõik teised.

    Samal ajal toovad teised muuseumitöötajad näitusesaali hoolikalt sisse pakitud eksponaate üha lisaks. Algul on need üsna väikesed, aimatav on näiteks kellegi büst, kuid siis järjest suuremad, nii et pärast mitme mehe suurust rusikas kätt lükatakse kulminatsiooniks lavale hiiglaslik graniitplokk, mis ei mahugi enam näitusesaali ja ähvardab koguni „giidid“ lömastada. Nii kujunevadki suured narratiivid.

    Millise kokkuvõtte teeb siis „Europeana“ Euroopa XX sajandist? Tsiteerin lavastuse kodulehte: „Meeletu, arenev, teaduskeskne ja traagiline sajand. Kaevikute ja rinnahoidjate, propaganda ja lambipirnide, dadaismi ja fašismi, kommunismi ja postmodernismi, uute kodumasinate ja koonduslaagrite sajand. Sajand, mis lõi ajaloo lõpu teooria.“ Vastuoluline, mitmehäälne, traagiline ja küüniline. Lavastuses kordub üks ambivalentne repliik: „Tunnen, et headus on mind maha jätnud ja olen päev-päevalt optimistlikum“. Saan sellest aru nii, et hea inimene ei saa olla (ajalugu silmas pidades) optimist.

    See fuajee on ka risttee, otseses ja sümboolses tähenduses (lavakujundaja Kalle Ropponen). Nagu muuseumides ikka, juhatavad sildid seintel paremale ja vasakule, treppidest üles ja alla, kohvikusse ja tualetti. Kui minna aga otse, jõuab tagasi XX sajandisse ehk teele „uue inimlikkuse poole“. Euroopa on ju praegu mitmes mõttes ajaloo ristteel ja valikuid on palju.

    Nagu mitmed Eesti teatrikriitikud on juba osutanud, siis kõik teosed, mis puudutavad sõda ja vägivalda, olgu see Shakespeare’i „Macbeth“ Eesti Draamateatris või Tadeusz Słobodzianeki „Meie klass“ Ugala teatris jpt, räägivad otsesemalt või kaudsemalt sõjast Ukrainas. Ka „Europeanas“ sõlmivad fookusse tõstetud Esimene ja Teine maailmasõda korduvalt seoseid tänapäevaga. Ajaloo õppetundidest pole aga inimkond kunagi õppinud ja ehk ei peakski, sest õppetunde on ajaloos vastuolulisi. Olgu või näiteks see lavastuseski kõlanud tõsiasi, et Hispaania grippi suri pärast sõda tublisti rohkem inimesi, kui hukkus Esimeses maailmasõjas. Pentti Linkolale tundus see olevat meelepärane.

     

  • Ma ei ole muuseumieksponaat

    KIRKE KARJA

    Film muusikalisest improvisatsioonist „Extempore. Vabanedes teadvuse tegevusest“ (Rühm Pluss Null, Eesti, 49 min). Idee autor Heli Reimann, režissöörid Heli Reimann ja Erik Norkroos, kunstnik Erki Kasemets, operaatorid Erik Norkroos, Arvo Vilu ja Heli Reimann, helilooja Raun Juurikas. Film on valminud loovuurimuslikus projektis „Muusika kui varjupaik Eesti džässmuusikute kogemuses“.

    Võib-olla see siis polegi vajalik, aga on omamoodi paradoksaalne, et improviseeritud muusikast, mis on nii väga seotud hetkega, mil see sünnib, räägitakse-kirjutatakse nii vähe just sel ajal, mil see sünnib. Ma ei pea silmas seda ülilühikest, kohe kaduvat olevikku – see olekski võimatu –, aga ka nädalaid ja kuid pärast seda loomisakti. Mis on väärt kultuurilukku kuulumist, saamegi aru hiljem, aga seda rohkem tuleb hinnata, et viimastel aastatel on tehtud eesti džässmuusikutest-improvisaatoritest mitu portreefilmi. 2022. aasta sügisel esilinastus oma ilus ja valus Maria Fausti elu esitlev „Machina Faust“* ning nüüd Raun Juurikat portreteeriv „Extempore. Vabanedes teadvuse tegevusest“. Mõlema looming õitseb ja pulbitseb just praegu, filmi­tegijad pole pidanud kaevuma mälestustesse ja vanadesse jutustustesse. Kõik toimubki siin ja praegu, kaamera ees.

    „Extempore’st“ ei saa kirjutada eeskujulikku kultuurikriitikat: ma ei saa lahata selle vormi, ülesehitust, anda hinnanguid Rauni monoloogidele ega artikli lõpus targutada, et film on hea või halb ja minge vaatama või jääge koju. Ütleb ju Raungi oma monoloogis, et tema eesmärk on minna kuulajatega koos muusikalisele reisile ja nendega samastuda, mitte et tema peaks olema muuseumieksponaat ja teised vaadaku kaugelt pealt.

    Ka seda filmi tuleb vaadata sellise hoiakuga: lähme ja mõtiskleme koos vabadusest, ootamatusest ja teadmatusest. Õigupoolest pole see retk Rauniga sugugi raske, pigem on keeruline tema mõttevoogu jälgides jääda samasuguseks nagu varem ning mitte midagi sellest kogemusest õppida. Aga see vist ongi hea kunsti tunnus – see muudab sind. Pisut tahaksin Rauni juttu isegi üles kirjutada ning panna mõned laused märkmikusse, päevaraamatusse või mobiiltelefoni notes’i kirja, et segasevõitu või rasketel hetkedel neid uuesti lugeda ja taibata, et elamine saab olla lihtne ja helge.

    Kuigi Raun Juurika mõtetes ja loomingus on väga palju mängulisust, seisab ta ise oma idee taga – see pole niisama naljategemine või lõõpimine.

    Filmis domineerivad olmelised vestlused ja olukorrad (metsateele maha langenud puu saagimine), mille najal hakkavadki tõsised jutuajamised kõnetama – neil hetkedel hakkas film minu meelest tööle. Ainsa hinnangulise kriitilise noodina (subjektiivsel kvaliteedi­skaalal) toongi välja, et vahel aitab mõõdukas nali välja tuua sügavust, kuid selles filmis on kergust niigi omajagu, nii et üksikud kenitlevad ja lustakad kaadrid pole minu maitsele vajalikud.

    Läbiv mõiste on filmis mõistagi „teadmatus“. Konkreetsemat positsiooni ei olegi selle suhtes võimalik võtta – Raun ütleb, et teadmatust tuleb usaldada. Selle ideeni jõuab ta tagasi mitmesuguste aeglaselt kulgevate loodus- ja olmekaadrite vahel, kus avab oma filosoofilisi mõtteid, mis võiksid meid aidata olmetegevuses, kuid suunavad ka mõtisklema, mis on looming ja improvisatsioon (ka sellele pole muidugi üht ja ainuõiget vastust, see isegi välistab selge definitsiooni); kuidas tunda rõõmu teadmatusest ja ootamatustest, millel võib olla ka negatiivne värving. Kellele meeldiks teadmatus olmeküsimustes? Vaevalt et see meid üleliia rõõmustaks, kui bussid sõidaksid suvalise graafiku alusel ning tööle jõudes ei tea kunagi ette, kas on tööpäev või mitte. Improvisatsioonilises muusikas on aga teadmatus fundamentaalse tähtsusega ja ka kõige võluvam selle juures üldse: see ongi selle muusika point, mujal seda ei ole, teistes muusikažanrides on teised eesmärgid. Mäletan kuskilt naljaga pooleks öeldud mõtet, mis on helilooja ja improvisaatori vahe. Ühel on terve elu, et otsustada, mida öelda ühe minutiga, kuid improvisaatoril on selleks üks minut.

    Ka näiteks improvisatsioonilise muusika kontserti kuulates hakkab (minul) kõige põnevam siis, kui keegi teeb midagi ootamatut ja manipuleerib oma ansamblipartnerite ootustega, paneb nad kiirelt reageerima. Eriti huvitav on, kui teadmatusest sünnib selgesti märgatav peataolek, kuulajate kõrvad lähevad lahti, ansamblikaaslased püüavad ootamatut kõlasündmust arvesse võttes olukorda päästa ning siis hakkabki midagi juhtuma, n-ö siin ja praegu. Neid olukordi pole võimalik veenvalt esitada ilma täieliku keskendumiseta.

    Aga see ei tähenda, et tegemist oleks veaga selle sõna otseses tähenduses. Improvisatsioonilises muusikas saab muidu vigadest rääkida küll, aga viga võib olla hoopis see, kui ootamatu kõlasündmus jäetakse tähelepanuta ja lastakse see hetk mööda. Vaidlen ka kohe iseendale vastu, sest võib-olla peaks olema sellest ka natuke ükskõik, sest kohe tuleb järgmine hetk ja järgmine olukord, millele on vaja reageerida.

    Selle arvustuse kirjutamiseks sirvisin märkmikku, kuhu olen varem kirja pannud erinevaid improvisatsioonistrateegiaid, mida külalisõppejõud on rääkinud või mida olen raamatutest lugenud. Põhimõtteliselt saabki kõike süstematiseerida ning taandada lihtsateks skemaatilisteks valikuteks. Kõige lihtsam: kas mängid või ei mängi. Ja kui mängid, siis kas oled oma ansamblipartneriga ühes tiimis või vastandud talle. Kui vastandud, siis kas tekstuuri, intervallide, tempo, dünaamikaga jne. Tahan öelda, et on võimalik luua hea improvisatsiooniline teos ka rangelt ette antud skeemile tuginedes.

    Kui Rauni muusikat kuulata, siis ta näibki kõiki neid strateegiaid praktiseerivat, selles on ka süsteemne loogika, aga ilma analüütilise mootorita – ja siin tekib väga suur vahe (aga ma ei ütle, et kvalitatiivne). On improvisaatoreid, keda jälgides on mõtteragin kuulda, kuid Rauni looming voolab justkui iseenesest. Ei öelda niisama, et improvisatsiooni õppimise puhul on kõige õpitu unustamine sama tähtis kui selle omandamine.

    Üleüldse tekkis „Extempore’t“ vaadates tunne, et meil võikski olla rohkem ükskõik.

    Raun kõneleb filmis mitu korda omaette mõtlemist soosivatest tegevustest ja kohtadest ning lisab, et vahel ei ole võimalik selgelt määratleda, kas need on iseenda mõtted või kellegi teise omad ning et kas sel üldse on vahet.

    Minu meelest ei saa autorit ja tema loomingut teineteisest eraldada, pole isegi vahet, kas jutt on kirjanikest, heliloojatest või kunstnikest. Mõne muusiku teosed kõlavad näiteks samamoodi nagu tema kõne. Inimene saab kasutada ikka ja ainult neid tööriistu, mis tal parasjagu on. Rauni mõtteid ja muusikat kuulates on väga selge, et see algaine pärineb ühest ja samast inimesest: need jutud, mida ta filmis räägib, on täpselt samad nagu tema looming muusikas. Heli (kas siis instrumendiga tekitatud või sõnades väljendatud) saab olla vaid mõtte pikendus, eesmärk võiks olla jõuda kuulaja või vestluspartnerini võimalikult vähese lisamüra ja nappide kadudega. Ja kuigi Rauni mõtetes ja loomingus on väga palju mängulisust, seisab ta ise oma idee taga – see pole niisama naljategemine või lõõpimine. Improvisatsioon ongi hea siis, kui see ei ole nali, vaid improhetkel kõige tähtsam üldse. Ja ega vist mitte ainult improvisatsioon.

    * „Machina Faust“, Kaupo Kruusiauk, 2022.

     

  • Kaanetekst

    PILLE-RIIN LARM

    Tõnu Õnnepalu iga teos väärib põhjalikku käsitlust, aga alati ei pea selleks, et sisukat raamatut esile tõsta, kulutama palju sõnu. Õnnepalu „Udu“ on tummine lugemine, „innustav ja hariv“ nagu ajakiri Edasigi, kus enamik kogumiku artikleid algselt on ilmunud. Nendin siin­kohal, et kaasatud on ka mitu muis väljaandeis ilmunud artiklit, mistap pean „Udu“ ametlikku kaaneteksti pisut eksitavaks.

    Ametlikus kaanetekstis on kasutatud ka autori tsitaati, kus ta ütleb, et ei taha (oma kolumnides) midagi tõestada: „Räägin asjadest, kus midagi tõestada ei saagi, sest tõesti, kolm neljandikku on udu.“ Õnnepalu on seda märkinud sõja ja poliitika üle arutledes, mis ongi ehk kogumikku läbivad teemad, samuti vabadus ja rahu, kuid need märksõnad ei mõju domineerivalt. „Udus“ leidub ka näiteks hulk arvustusi väga mitmepalgelistele teostele: vaatluse all on prantsuse kirjaniku Édouard Louis’ raamat „Changer. Méthode“, Pentti Linkola „Teisitimõtleja märkmed“, Inna Leitsalu „Piiritu igatsus“ (Nikolai Baturini kirjad), Andrus Kasemaa „Ema tuba“, Juhan Maiste „Eesti mõisad ja lossid“, Lauri Sommeri „Toome tuled“ ja Thomas Bernhardi romaanid, juttu tuleb ka Jaan Kaplinski ja Ernst Enno luulest, maale kolimisest, linna needusest ja muust. Tagantjärele on kõige eredamalt meeles ühekorraga kõige ajalikum ja ajatum essee, väga isiklik mõtisklus „Vanadus ja surm“. Kogumiku lõpetab intervjuu.

    „Udus“ on põgusalt juttu raamatupääste missioonist: näiteks õngitseb autor rahvaraamatukogu ukse taga väljasaadetute kastist bibliofiilse harulduse, Henry David Thoreau „Waldeni“. Arvan, et Õnnepalu „Udu“ sinna kasti kunagi ei satu. Kui mõtlen aga omaenda raamaturiiulite praegugi vältavale suurkorrastamisele, siis viimasena on jäänud oma saatust ootama just arvukad artiklikogumikud. Mis neist saab?

     

     

  • Loe Sirpi!

    Anna Englundi „Puust palitu“

    Jorge Luis Borgese „Liivaraamat“ ja „Shakespeare’i mälu“

    film muusikalisest improvisatsioonist „Extempore. Vabanedes teadvuse tegevusest“

    Soome Rahvusteatri „Pentti Linkola – kas meiesugune?“ ja „Europeana“

    mängufilm „Unenäo stsenaarium“

    In memoriam Toomas Haldma

    Esiküljel Kristi Grišakov. Foto Piia Ruber

  • ,

    Sirbi laureaadid 2023

    Sadade 2023. aasta jooksul lehele kirjutanud autorite hulgast valis Sirbi toimetus välja kolm laureaati, kelleks on: Sveta Grigorjeva, Lauri Laanisto ja Ardo Ran Varres.

    Koreograaf, tantsija, luuletaja ja publitsist Sveta Grigorjeva avaldas Sirbis rea programmilisi kaastöid: „Kuidas portreteerida naist?“, „Emadus kui revolutsiooniline praktika“, „Holokausti-maailmast hoolimise-maailma“, „Rohkem võimestavaid naisi ja mitte meestest halle kardinale!“.

    Bioloogi ja tõlkija Lauri Laanisto Sirbis ilmuv sari „Ääremärkusi teaduse vahelt“ on nagu mõnus lonkimine läbi teaduse, kultuuri ja ajaloo labürintide, kus iial ei või teada, kuhu viib järgmine mõttekäänak või milline on järgmine assotsiatsioon, mis omakorda edasi viib.  

    Muusika-, teatri- ja filmipõllul tegutsev Ardo Ran Varres äratas Sirbis 2023. aastal tähelepanu artiklitega, kus käsitles sõna „helikunst“ problemaatikat.

    Sirp on oma paremaid autoreid-kaastöölisi laureaadi tiitliga tänanud juba aastast 1964 ja nii tänaseni välja. Laureaatide täisnimekirja leiate Sirbi veebilehelt. Toimetuse tänu kuulub lisaks laureaatidele kõigile autoritele, kes on aidanud toimetajatel lehte kvaliteetselt sisustada.

    Sveta Grigorjeva
    Lauri Laanisto
    Ardo Ran Varres

  • Sel reedel Sirbis

    Esiküljel Kristi Grišakov.

    Sirbi laureaadid 2023

    Tuleviku uurimine juhatab mugavustsoonist välja. Merle Karro-Kalberg vestles Kristi Grišakoviga
    Kristi Grišakov: „Kui mõtleme Eesti tulevikust, siis peame vastama küsimustele, kui palju talume endast erinevaid inimesi ja kui palju oleme valmis ruumi jagama.“
    Ruumi planeerimise keskmes peaks olema tuleviku kavandamine. Tegelikkuses kipub planeerimine olema siiski tellijate soovide täitmine, juriidilistes dokumentides järje ajamine, menetlemine ja juba olemasoleva ruumi kirjeldamine.
    Kuidas jõuda taas julgete visioonide loomiseni? Kristi Grišakov kaitses eelmise aasta lõpus Aalto ülikoolis doktoritöö, kus uuris tulevikust mõtlemise ja strateegilise ruumilise planeerimise seoseid ning pakkus välja võimalusi, kuidas kujutada tulevikku ette stsenaariumidena. Töös „Tulevikult õppimine: stsenaariumide keskne mõtlemine strateegilises ruumilises planeerimises“ leidis ta, et pidevalt muutuvas maailmas ei saa enam toetuda traditsioonilistele planeerimisvõtetele ning pakkus välja meetodid, mis aitavad planeerijatel ruumi kavandamisele uue nurga alt vaadata.

    JÜRGEN KARVAK, TUUL SEPP: „Kujuta ette“
    Teekond vooluveekogude inimtekkeliste probleemide ja looduspõhiste lahenduste mõistmiseni
    Vooluveekogud ja nende kaldaalad on ühed mitmekesisemad ja liigirikkamad looduslikud elupaigad, mis on tugeva inimmõju all. Jõgesid ja ojasid mõjutab põllumajandus ja metsandus, linnastumine, kuivenduskraavid, sängide sirgendamine ja paisud. Viimastel aastatel on hakatud paisusid jõgedelt eemaldama ja sellega koos heaks tegema kahju, mida inimtegevus on vooluveekogudele teinud. Euroopa Liidu ühtekuuluvusfondi projekt „Liikide ja elupaikade soodsa seisundi ning maastike mitmekesisuse tagamine“, mis sai novembri lõpus toimunud vee ja soo päeva konverentsiga alguse, annab jõgede taastamisele hoogu. Selles artiklis anname ülevaate vooluveekogude probleemidest ja näitame võimalikke lahendusi. Lugemise teekonnal võite mõelda end vooluveekoguks või kujutada ette, et olete vooluveekogus tegutsev elusorganism.

    Läbi metsa mõistmise suunas. Kaspar Viilup vestles Martti Heldega
    Kodumaa alanud filmiaasta sai hoo sisse juba enne aastavahetust, kui selgus, et Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit on esitanud režissöör Martti Helde vastu nõude, et filmist eemaldataks nendega tehtud intervjuud, kuna liidu hinnangul ei olnud esialgu üldse juttu dokumentaalfilmist. Liidu väitel oli režissöör esimeses kirjas välja toonud, et materjal monteeritakse ühtseks tervikuks, kuid sõna „film“ nendele saadetud kirjas ei oldud kasutatud.
    Praegu veel kahe osapoole vahel tekkinud vastasseisule lõpplahendust ei ole, kuid sellest hoolimata istusime Heldega maha ja rääkisime värske dokfilmi valmimise tagamaadest, metsandusest ning ka sellest, kas film ikkagi jõuab planeeritult jaanuari lõpus vaatajate ette või mitte.

    REIKO LILL: Kuidas kineetiline konflikt kandub üle küberruumi
    Arvestades ühiskondade järjest suuremat põimingut tehnoloogiaga ja uute tehisaru lahenduste lisandumist on küberturvalisusse investeerimine vältimatu.
    Oktoobri alguses taas lahvatanud Iisraeli ja Hamasi konflikt näitab sarnaselt Venemaa kallaletungiga Ukrainale, et tänapäeval kaasneb kineetilise sõjaga pea alati küberruumis pulbitsev vastasseis, kus kasutatakse küberrelvi. Nende relvadega on pihta saanud ka Eesti ja paljud teised riigid, kes konfliktis küll otseselt ei osale, kuid on üht või teist vaenupoolt toetanud või kasutavad tema tehnoloogiat.

    Ester Mägilt on seniajani palju õppida. Anne Aavik vestles Heather MacLaughlin Garbesiga
    Ameeriklanna Heather MacLaughlin Garbes on Seattle’is tegutsev kooridirigent, kelle 12 aasta eest loodud professionaalne kammernaiskoor Mägi Ensemble esitab põhiliselt Eesti, Läti ja Leedu heliloojate koorimuusikat. Ta kaitses ka oma doktorikraadi Washingtoni ülikoolis Ester Mägi koorimuusika teemal. Peale selle juhatab ta Seattle’is nii eesti, läti, leedu kui ka soome pärandkoori ning õpetab Washingtoni ülikoolis külalisprofessorina regilaulu ja leedu muusika arengulugu. Ta on ka Ameerika ainukese Balti kooriraamatukogu (Baltic Choral Library) hoidja ja pühendunud jääkeeglimängija. Heatheri tõi seekord Eestisse nii „Jeti Cup’il“ võistlemine kui ka kontserdireis „Kauge maa“, mis on pühendatud Ester Mägi 102. sünniaastapäevale. Mägi Ensemble esineb Arvo Pärdi keskuses veel laupäeval, 13. jaanuaril.

    PRIIT-KALEV PARTS: Maailm on väsinud revolutsioonidest
    Üks tont käib mööda ilma. See on revolutsioonitont.
    Innovatsioon. Pööre. Läbimurre. Avangard. Uudne, moodne, progressiivne, originaalne, tänapäevane.

    Kõige tähtsam on vastutada oma tegude eest. Mart Tšernjuk vestles Richard F. Gombrichiga
    Maailma üks juhtivaid budismiuurijaid professor Richard F. Gombrich pidas lõppenud aastal 14. kuni 16. novembrini Tartu ülikoolis kursuse „Budismi lugu“ raames kolm avalikku loengut.

    MARGUS OTT: Argidialektika XXIII. Pühendumus ja rahutus
    Praegu ma kirjutan seda juttu siin. Liigendan siin mõtteid, juhin mõttehoogu, sulatan üles mõtlemise ja olemise tardumusi, liigun iseenda ja maailma sulaolekusse, elan intensiivsemalt ja ehtsamalt.

    Arvustamisel
    Birgitte Svarre, Jan Gehli „Kuidas uurida elu avalikus ruumis“
    Eva Piirimäe „Herder and Enlightenment Politics“
    Aado Lintropi „Soome-ugri reisid“, Indrek Jäätsi „Ääremaadel kõndija“ ja Arvo Valtoni „Soome-ugri minu elus“
    Anna Englundi „Puust palitu“
    Jorge Luis Borgese „Liivaraamat“ ja „Shakespeare’i mälu“
    film muusikalisest improvisatsioonist „Extempore. Vabanedes teadvuse tegevusest“
    ansambel U: vana aasta uue muusika kontsert
    kultuuriandmete analüüsi konverents
    näitus ja kogumik „Õige keha, vale keha?“
    Kertu Moppeli „Mure staatuse pärast“
    Tartu Uue teatri ja EMTA lavakunstikooli „Päva lõpuks, kiigu“
    Soome Rahvusteatri „Pentti Linkola – kas meiesugune?“ ja „Europeana“
    mängufilm „Unenäo stsenaarium“

    Esiküljel Kristi Grišakov. Foto Piia Ruber

  • ,

    Maarja Niinemägi isikunäitus “Piiratuse piir” A-Galerii seifis

    Reedel, 12.01 kl 18 avaneb Maarja Niinemägi isikunäitus PIIRATUSE PIIR A-Galerii SEIFIS. Näitus püsib avatuna kuni 23.02.

    Isikunäitusel PIIRATUSE PIIR esitleb Maarja Niinemägi sõrmuseid, mille loomisel on kunstnik kasutanud erinevaid materjale ning tehnoloogiaid, näiteks titaan, pühvlisarv, eebenipuu, graveerimine, neetimine ja anodeerimine. Suuremate abstraktsete ehete valmistamine on disaini ja ehtekunsti piiridega mängiv loominguline praktika.

    Maarja Niinemägi: “Otsin vormi, mis ei vihjaks otse sõrmusele, ning vormi ja kuju, mis erineb tavalisest rõngast. Sõrmus võiks olla kunstiteos ka siis, kui seda parajasti sõrmes ei kanta.

    Teadmata ehte mõõtmeid, ei pruugi inimene fotolt vaadates objekti tegelikku suurust aimata. Püüangi sõrmuste funktsionaalsust kaotamata kujundada need mänguliseks, proovides kõrvale hiilida vormile seatud piiridest.

    Minu soov on sõrmuste vormi arendada ja avastada, leida senisest enam nüansse. Sõrmuseid on võimalik kanda ja iseseisvate objektidena vaadelda sidudes omavahel väikesed detailid ja kujundid filosoofilisteks maastikeks. Igal sõrmusel on oma väike koht ja lugu.”

    Maarja Niinemägi on Tartus tegutsev ehtekunstnik ja -disainer. Ta on osalenud näitustel aastast 1997 ning need on viinud teda üle maailma nii Euroopasse, Hiinasse, Ameerikasse, kui ka Austraaliasse. Ehtekunstniku hariduse sai Niinemägi Eesti Kunstiakadeemiast, kus 2008 kaitses kunstide magistrikraadi cum laude. Vahetusõpilasena ja praktikandina Saksamaal Idar-Obersteinis omandas ta lisaks vääriskivide graveerimise oskuse. Tema tööd on osa  Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogust, Alice ja Louis Kochi sõrmuste kollektsioonist Šveitsis ning teistest erakogudest Eestis ja välismaal. Maarja Niinemägi kuulub Eesti Kunstnike Liitu aastast 2011 ning Eesti Disainerite Liitu aastast 2014.

    Üritus Facebookis https://fb.me/e/1NPk0IoR4

    Näitus kodulehel https://agalerii.ee/maarja-niinemagi/

    A-Galerii
    Hobusepea 2, 10133 Tallinn
    E-R 10-18, L 11-16
    Mob 372 5105036
    www.agalerii.ee
    info@agalerii.ee

  • Selgunud on 2024. aasta riigi teaduspreemiate kandidaadid

    Riigi teaduspreemiate komisjon kinnitas ettepanekud 2024. aasta teaduspreemiate määramiseks.

    ELUTÖÖPREEMIA (kaks preemiat, á 40 000 eurot)

    Kahele preemiale pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest on esitatud:

    • Olav Aarna
    • Irina Belobrovtseva
    • Ene Ergma
    • Toomas Karjahärm
    • Jakob Kübarsepp
    • Krista Loogma
    • Tiiu Märss
    • Tiia Tulviste
    • Raivo Uibo
    • Leo Võhandu

    AASTAPREEMIATE (kaheksa preemiat, à 20 000 eurot) määramiseks on esitatud kaheksas teadusvaldkonnas järgmised ettepanekud:

    Täppisteadused

    • Viktor Abramov – Ternaarsed struktuurid geomeetrias, algebras ja teoreetilises füüsikas
    • Jaan Aru – Aru ja tehisaru süsteemide sarnasuste ja erinevuste kaardistamine
    • Juri Belikov ja Eduard Petlenkov – Keeruliste inimkesksete süsteemide juhtimise algoritmid
    • Marco Patriarca ja Els Heinsalu – Komplekssüsteemide mitmekesisusest
    • Aleksander Rebane (kollektiivi juht), Charles William Stark, Merle Uudsemaa, Aleksander Trummal, Meelis-Mait Sildoja, Jüri Pahapill – Multifooton-spektroskoopia kasutamine sümmeetria muutumisega seotud fundamentaalsete molekulaarsete nähtuste uurimiseks

    Keemia ja molekulaarbioloogia

    • Viljar Jaks – Kudede regeneratsioon ja rakuväline maatriks
    • Aivar Lõokene – Meetodid vererasvade regulatsioonimehhanismide uurimiseks ja hüpertriglütserideemia ravimiarenduseks
    • Peep Palumaa – Vase metabolism ja selle regulatsiooni võimalused
    • Margus Varjak – Viiruse ja peremeesraku vahelised koosmõjud kaasasündinud immuunsuse vaatenurgast

    Tehnikateadused

    • Muhammad Mahtab Alam – Excellence in Communication Technologies (Tipptasemel sidetehnoloogiad)
    • Targo Kalamees – Elamufondi tervikrenoveerimine ja niiskusturvalisuse tagamine inimeste elukvaliteedi parandamiseks ja hoonete keskkonnamõju vähendamiseks
    • Ilona Oja Acik, Malle Krunks, Atanas Katerski ja Nicolae Spalatu – Anisotroopsetel õhukesekilelistel absorbermaterjalidel põhinevad päikesepatareid: disain ja säästlike tehnoloogiate arendus
    • Dmitri Vinnikov (kollektiivi juht), Andrei Blinov, Andrii Chub, Oleksandr Husev – Topoloogiat muutva juhtimisega innovaatilised jõuelektroonikasüsteemid

    Arstiteadus

    • Reet Mändar – Mikroobiökoloogialt kliinilisele praktikale
    • Aare Märtson ja Katre Maasalu – Ortopeediliste haiguste molekulaarsed mehhanismid ja käsitlus

    Geo- ja bioteadused

    • Carlos Pérez Carmona (kollektiivi juht), Meelis Pärtel, Riin Tamme ja Aurèle Éric Toussaint – Globaalne käsitlus erinevate elustikurühmade funktsionaalsest mitmekesisusest
    • Margit Heinlaan – Plastisaaste keskkonnamõju ja kuidas seda hinnata
    • Lauri Laanisto ja Giacomo Puglielli – Erinevate abiootilise stressi faktorite koostalumine ja selle kujunemine puittaimedel
    • Georg Martin (kollektiivi juht), Liina Pajusalu, Gerli Albert, Jack Royd Hall, Kaire Torn, Arno Põllumäe, Anneliis Kõivupuu, Tiina Paalme – Muutuva kliima mõju Läänemere põhjataimestiku struktuurile ja rollile süsinikuringes
    • Ülo Väli ja Paweł Mirski – Röövlindude liikumisökoloogia rakendamine maastike funktsionaalse mitmekesisuse kaitseks lokaalsel ja globaalsel tasandil

    Põllumajandusteadused

    • Evelin Loit-Harro ja Liina Talgre – Viljelusviisi ja vahekultuuride mõju saagile, kvaliteedile ja mulla mikroorganismidele
    • Reimo Lutter – Juurkonkurents majandatavates metsaökosüsteemides
    • Mati Roasto – Loomadelt inimestele üle kanduvad toidupatogeenid toidu tootmise, töötlemise ja tarbimise ahelas: rahvatervisele avalduvad riskid ning ohu minimeerimise ja/või vältimise võimalused
    • Kalev Sepp ja Miguel Villoslada – Mehitamata õhusõidukitelt tehtava kaugseire ja ökosüsteemi teenuste modelleerimise edusammud põllumajanduses
    • Eve Veromann – Innovaatilise RNAi tehnoloogia arendamine ja looduse hüvede rakendamine jätkusuutlikus põllumajanduses

    Sotsiaalteadused

    • Indrek Ibrus – Meediainnovatsiooni, digikultuuri ning kultuuriandmete uuringud
    • Hannaliis Jaadla, Kersti Lust, Mark Gortfelder, Martin Klesment – Ühiskonna demograafiline ja sotsiaalmajanduslik uuenemine: pikaajaliste muutuste isikupõhine analüüs
    • René Mõttus – Isiksusepsühholoogia uuemad arengusuunad
    • Kadri Männasoo (kollektiivi juht), Simona Ferraro, Heili Hein, Artjom Saia, Helery Tasane  – Konkurentsivõimeline, kaasav ja kestlik majandus

    Humanitaarteadused

    • Tõnno Jonuks – Religiooni materiaalsus Eesti usundiuurimises
    • Kersti Markus – Eesti ja Läänemere regiooni keskaegset visuaalkultuuri käsitlevad tööd
    • Urmas Nõmmik – „Die Erzelternerzählungen im Lichte höfischer Erzählkunst“/ „Esivanemate lood õukonna pajatamiskunsti valguses“
    • Eva Piirimäe – Euroopa taassünd ja valgustuse poliitika: Johann Gottfried Herder ajaloolises, retseptsiooniloolises ja tänapäevases kontekstis
    • Andreas Ventsel ja Mari-Liis Madisson – Poliitika-semiootika, infomõjutustegevuse ja vandenõuteooriate semiootiline analüüs

    Preemiate väljaandmise otsustab Vabariigi Valitsus veebruari alguses. Preemiad antakse pidulikult üle vabariigi aastapäeva tähistamise raames. Sellel aastal antakse riigi teaduspreemiad välja 34. korda.

    Komisjon ootas konkursile ettepanekuid 16. detsembriks 2023.

    Ettepanekuid preemia määramiseks võivad esitada ülikoolide ning positiivselt evalveeritud teadus- ja arendusasutuste teadusnõukogud, Eesti teaduste akadeemia akadeemikud, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ja Teenusmajanduse Koda.

     

     

Sirp