Kunstnik joonistab ateljeevaikuses oma mõtted kuuldavaks
LUISE BIRKENFELD
Uno Roosvaldi näitus „Minu ateljee“ Hobusepea galeriis kuni 22. XI, kuraator Sirja-Liisa Eelma ja kujundaja Kaarel Eelma.
Uno Roosvalt tähistas 22. augustil oma 80. sünnipäeva. Sel puhul on tal toimunud kolm isikunäitust: juulis-augustis Tallinna Jaani kirikus „Tähendus“, augustis-septembris Kuusalu rahvamajas ja nüüd Hobusepeas „Minu ateljee“.
Viimane koosneb joonistustest, mis, nagu pealkirjas näidatud, on tehtud kunstniku ateljees ja ateljeest – selle seinte vahel paiknevatest asjadest, mõttelendudest, mälestustest. Aga ka elanikest, kelleks on kunstniku enda tööd; külalistest, kelleks on kolleegide pildid, ja majalistest, kelleks on koerad ja kassid. Näitus on austusavaldus, kunstniku kummardus kõigile kaaslastele, kellega koos ta oma loominguteel on mõtisklenud ja kõndinud. See on ka haruldane võimalus mõista veidi sügavamalt seda maailma, mille sees looja töötab.
Uno Roosvaldi maalid on ikka olnud merest. Tal on palju maastikke ja seadeid kõiksugu asjadest, mis on kuidagimoodi rannaga seotud. Puujuurikad, kivid, paadid, merelinnud, kalavõrgud ja kadakad elavad oma elu, nende välise tuttavlikkuse taga võib vahel peituda nii mõndagi ootamatut. Mõni aasta tagasi kõndisin Tallinna ülikooli (siis veel teaduste akadeemia) raamatukogu fuajees näitusel edasi-tagasi ja küsisin endalt ikka ja jälle ühte küsimust: kas adrukuhjades ja puujuurikates peituvad näod on ainult mu enda fantaasia vili või on kunstnik meelega maalinud neid, segaduse sügavusest piidlevaid merekollide või metsavaimude altkulmupilke? Lahkudes otsustasin olla Uno Roosvaldi piltide juures edaspidi tähelepanelikum kui lihtsalt maastikke vaadates, sest neis leiduvad piltmõistatuse elemendid võivad juhtida eksiteele või ka mõtisklustesse, mida tavaline looduskunst esile ei kutsu.
Uno Roosvalt mitte ainult ei maali, vaid ka joonistab merd ning selle äärt – juulikuist liikumatut randa, millele isegi lained ülilaisalt lähemale hiilivad – ja siis võib tabada ootamatult üleannetu, sürrealismimaigulise vembu: pilt koosneb tegelikult ainult naeltest. On maa-, mere- ja pilvenaelad; mitte ilusad ja sirged, vaid suured, vanad ja roostes. Päris elus mõjuksid need rauatükid üsna ohtlikena. Kunagi võisid need mõnda paadikuuri koos hoida, kus soolane tuul neid aina rohmakamaks vermis. Nüüd leiab galeriis kriimustava metafoori.
Näituse teema tõstab tahtmatult üles küsimuse: missugune kunstnik tunneb inspiratsioonitulva lihtsalt oma ateljees olemisest? Kunstnik vajab muidugi kohta, kus mõtteid koguda, kuid kunstnikud on sageli otsijad, kes tahavad ringi rännata, et leida suurest maailmast oma töödele ainest. Aga kui kellelgi on küpsesse ikka jõudes võimalus nentida, et ta on aastakümneid töötanud ühes ja samas armsaks saanud ruumis, siis vahest pole tal loomiseks vaja muud, kui vaid seal viibida? Eksponeeritud tööd on sisuliselt välja kasvanud kunstniku kiindumusest oma ateljeesse.
Uno Roosvalt. Minu ateljee I, 2020.
Kunsti tarvis olulist algtõde, et kohtadel on oma tähendusväli, pole mõtet korrata. Küllap juhtub ateljeega seesama, mis koduga, kus on juba päris kaua elatud: iga detail on täis mälestusi, iga ruutsentimeeter kõneleb. Kui kunstnik on veel ka väikest (või suurt) viisi kollektsionäär, siis on ateljee pilgeni täis mõttetööks vajalikku materjali kõige erinevamates vormides.
Kunstniku pliiats registreerib ennekõike mälestusi, koos nendega jäävad paberile ka asjad, mis on mõtete kandjad. Öeldakse, et mõtted tuleb teoks teha, materialiseerida, aga on ju ka mõtted alguse saanud konkreetsest materjalist. Nende tekkimiseks on tulnud väike tõuge kusagilt, kus on midagi nähtud, imetletud, mällu jäetud. Sellepärast on mõistetav looja armastus oma klaaspoide ja kadakajuurte vastu. Kõike, mida on juba kord maalinud ja joonistanud, seda maalib ja joonistab ta ikka uuesti.
Loominguks vajaliku mõttetöö kõrval on joonistusoskus ja pliiatsitöö ainult pisiasi. Pliiatsit pole mõtet kätte võtta, kui puudub usk millegi erakordse tekkimisse, mis avardab maailma ühel ennenägematul viisil. Kuna enamik kunstnikke mõtleb suurelt osalt silmadega, siis järelikult on vaatlemine, mõttes kõnetamine ja kontemplatsioon kõige tähtsam ja loovam loomingu osa, alles seejärel tuleb teostus. Ateljees leiduvate, tähendusest raskete esemete sees on tihe materjal inspiratsiooniks. Asjad jutustavad, nendes ei ole hirmu nagu inimestes, kes on erapoolikud ja püsimatud. Aeganõudvas vaatluses taanduvad lõpuks kunstniku emotsioonid ja siis omandavadki kõik need – juba tuhat korda nähtud – asjad tema käe all uuesti sündides teise sisu.
Muidugi võivad ka need, kes ei ole kunstnikud, sellest sisust osa saada, kui võtavad endale piisavalt aega. Kunstiteose, nagu nii mõnegi teise elunähtuse sügavam mõistmine pole võimalik, kui lasta oma vaimul samal ajal tuhande poolelioleva asja küljes rippuda. Näiteks kui vaatate aknast välja ja näete puud, siis esimesel korral mõtlete ju lihtsalt: „On puu“. Aga järgmisel korral püüdke puud natuke rohkem tähele panna ja suhtuda sellesse kui tuttavasse, mitmendal korral aga juba kui vanasse tuttavasse. Siis hakkate märkama puu eluseiku ja käekäiku: kuidas see tuules õõtsudes reipalt hommikvõimlemist teeb, võib-olla ehk viipab juba teilegi tuttavlikult. Ega siis teie ju ainult puud vaadanud, puu vaatas vastu ka, ja tundis ära. Või meenutagem väikest printsi ja tema rebast: nende vahel tekkinud tutvuses olid mõlemad osapooled võrdselt tähtsad, väike mees ei pidanud ennast maailma nabaks, vaid teda huvitas, mida mõtles ja tundis see kena loom, kes temaga juhuslikult (aga kõik juhused on millekski vajalikud) kohtunud oli.
Uno Roosvaldi töid silmitsedes on võimalus kuulata ateljeesse kogunenud asjade kõnet. Tuleks siiski meeles pidada, et esemete elu ei ole põnevusfilm, kus süžee võtab sekunditega ootamatuid pöördeid. Kunstis on rohkem elu kui Hollywoodis. Elu seiklusfilm toimub aeglasemalt, kuid mõnikord on see palju haaravam. Põnevuse üleskruvimiseks kulub tunde, päevi, aastaid. Kalamees viskas võrgud merre, mis loksusid lainetes päikesetõusust loojanguni. Siis sõudis mees võimsate aerutõmmetega uuesti kohale ja tõmbas välja hõbedase saagi … Võrgu külge kinnitatud ümmargune poi helkis päikese käes terve päeva, sellesse oli aastatega kogunenud mere soolane lõhn. Kaladele oli see seikluslik lugu üsna kurva lõpuga, kuid kõige tugevam peategelane – kalastaja – muidugi rõõmustas. Poi nägi enam-vähem võrdselt kauguselt selle draama mõlemat osapoolt.
Elu filmis on pöördepunktid vähem tähtsad kui aja voolamine. Meri ehk voolav vesi, samuti mateeria jäävuse seadust demonstreerivad naelad sümboliseerivad seda väga hästi. Kõverad roostetanud naelad ei kõlba enam ehitamiseks, aga õhu ja liiva materjali hoiavad need üllatavalt hästi koos. Aeg seisatab kunstniku ateljees, naelad naelutavad pilved paigale ega lase kadakatel enam pikemaks kasvada, sest pildi peal peavad need jääma just nii kõrgeteks, nagu need (tegelikkuses) ükskord olid.
„Fairy Tale Arch“, lavastaja Elina Masing, dramaturgid Henri Hütt ja Ruslan Stepanov, lava- ja kostüümikunstnik Liisbeth Kirss, helikujundaja Florian Wahl, valguskujundajad ja tehniliste lahenduste autorid Henry Kasch ja Kalle Tikas. Etendavad Kärt Koppel, Jaan Hellermann ja Elina Masing. Esietendus 18. X Kanuti gildi saalis.
„Noorus on kohustus muutuda, selle tähistamine – töö.“ Nii tõlgendab etenduskunstnik Elina Masing oma lavastuse „Fairy Tale Arch“ („Muinasjutuline kaar“) tutvustuses muutumist kui ühiskonnast tulenevat sundust. Koos Kärt Koppeli ja Jaan Hellermanniga tuuakse lavale kolme inimese isikliku muutumise kogemus: laia teemapüstituse tõttu leidub põimingus nii säravat sünteesi kui ka tervikuga nõrgemini haakuvaid kilde.
Lavastuse esimene mõtteline telg käsitleb lavastaja sellekevadist subnasaalset huule tõstmist ehk lip lift’i. Ilukirurgia ja selle protsessi filmimise tõi 1990. aastate algul kunstiarsenali prantsuse kunstnik Orlan, ning ka Masing näitab laval operatsiooni eel ja järel filmitud kaadreid. Skalpelli ihhu lõikumisel aga hüppab montaaž ärkamishetke. See on ka mõistetav – avaliku ja privaatse suhe on 30 aastaga tundmatuseni muutunud, otseülekandes sündimise, suremise või koguni tapmisega harjunud maailmas ei ole kellegi kudede lõhkumise jälgimine enam sama tugevalt laetud sündmus.
Orlanliku ihukunsti mõistesse Masingu operatsioonikogemuse jagamine aga ei paigutu – Orlanil tegutseb ihukunst ilustandarditele vastu,1lip lift on aga samm kehtiva iluideaali suunas. Operatsioon tähistab lavastuses „Fairy Tale Arch“ vaid üht võimalikku transformatsioonivahendit teiste seas ning küsimused „miks just see“ või „miks just nii“ jäävad kõrvaliseks.
Elina Masingu lavastuses „Fairy Tale Arch“ osalevad koos temaga Kärt Koppel ja Jaan Hellermann.
Õnnelikuks võib ennast pidada inimene, kes saab ise valida, kuidas ja millal ta muutub. Lavastuse teine kandev telg tõukub 21-aastaselt lõplikult kurdiks jäänud Hellermanni kogemusest. Sellelt suunalt võrsub mitmeid huvitavaid ja üldistusjõulisi teemapüstitusi ligipääsetavuse, ebavõrdsuse ja kommunikatsiooni kohta, ning mitte tingimata vaid kuulmisvõimega seotult. Näiteks suunatakse publikusse kõrvalejäetuse kõverpeegel hetkel, kui Masing hakkab inglis- ja viipekeelsena reklaamitud lavastuses oma ilulõikuskogemust kajastavat videot kommenteerima hoopis vene keeles.
Video jookseb tummalt edasi koos ingliskeelsete subtiitritega, millel on vaegkuuljatele mõeldud lisandused, nagu näiteks „[electric bed sounds]“, mida vaataja võib endale ette kujutada. Isegi oma napi keeleoskusega mõistan, et Masing ei tõlgi subtiitreid vene keelde, vaid räägib operatsiooniga seotud mõtetest ja tunnetest. Kikitan kõrvu ja klammerdun tuttavate sõnade külge, mõistmist raskendavad aga nii kutsuvalt arusaadavad subtiitrid kui ka taustal paisuvad ja vaibuvad Florian Wahli loodud helid. Publik on seega jaotatud eri inforuumidesse ning minu tunne, et olen millestki ilma jäetud, illustreerib seda kõrvalelükatust, millega mõned inimesed peavad iga päev rinda pistma, tekkigu see siis keeleoskuse või mõne kehalise erisuse põhjal. Ebavõrdsust publiku seas toonitatakse veelgi samas stseenis ühe publikuliikme väljavalimisega, ta viiakse mõneks ajaks lavatagusesse ruumi. Kuuleme operatsioonivideo taustal tagaruumist mõnda pauku ja näeme ukse vahelt veidi liikumist, aga mis seal toimus, seda teada ei saagi. Väljavalitu eksklusiivse kogemuse hind on aga ühest stseenist ilmajäämine.
Kui erivajadustega inimene ei pääse etendusasutusse ja talle ei võimaldata laval toimuva nautimist vastavalt tema vajadustele, räägib see midagi võrdsuse ja sidususe tasemest ühiskonnas. Selle poolest oli lavastuse „Fairy Tale Arch“ reklaamimine vaegkuuljasõbralikuna tänuväärne algatus, kõigile sobiva maailma saavutamise raskustest räägib aga tõik, et ratastooliga ilmselt etendust vaatama ei pääse. Ebavõrdsus seega ei kao, kuid selle vähendamiseks tuleb leida ühine pind. Ühist vaheala otsivad etendajad üksteise pilkudest, kehakeelest ja helidega katsetamisest, tooliridu raputav vibratsioon ühendab ka erisuguse kuulmisvõimekusega publiku. Tõlkeprotsess sisaldab aga nii viljakat uut kui ka kadu. Nii saab jälgida Google Translate’i räägitud teksti muundumist suuresti arusaamatuks pudruks, suhtlemisel tekkiva paratamatu vea võimenduseks.
Endast erinevale suhtlusviisile vastutuleku vajalikkust illustreeris aga hästi stseen, kus Masing ja Koppel kergelt kaastundliku lõbususega ning lausa tüütult pika aja jooksul püüavad Hellermannile selgeks teha lühendit OÜ, seletades seda aga nii nagu kuuljale – näiteks pole poisi selja taga istuja selgitustest ju mingit abi. Kui selgitusest saab aga helivibratsioon, ingellik ühiselt lauldud oooooüüüüü, siis on jõutud kõigile tajutava versioonini ja sõnum jõuab kohale.
Kolmanda telje tuvastamine on keerulisem. Kärt Koppel uuris prooviprotsessi käigus kapitalistlikku tähistamiskultuuri, kus oma tähtpäev võib olla kas või juustupulkadel,2 aga laval seda märgata pole. Pigem jääb silma nooruseihaluse ja eneseotsingute temaatika. Liisbeth Kirsi loodud lavakujundus võib võluda unenäoliste värviliste käsnadega, kuid selle keskmes on sünge ähvardus: kui laval ripub poomisköis, siis on oht, et keegi sellega ka oksa tõmmatakse. Lavastuse eneseiroonia laseb aga liiga ühestest lahendustest peagi õhu välja. Võib küll nõuda revolutsiooni ja suunata valguse publikusse, viidates justkui sellele, et tõeliseks muutuseks on vaja ühist pingutust, ent revolutsionäär peatub, püksid rebadel, ning enesetapja jääb dramaatilise lõpplahenduse asemel lastelaulukese saatel kõlkuma. Ennast liiga tõsiselt võtva maailmavaate üle saab ainult naerda, näikse öeldavat.
Lavastust oleks ehk saanud veidi tihendada teema kitsendamise abil – praegu jäi mulje, et on tahetud võimalikult palju korraga ära öelda. Teisalt on kommunikatsioonitõrgetes urgitsemise ja ebavõrdsuse pimealade valgustamise juures leitud väga kirkaid momente. Eelkõige aga loodan, et ligipääsetavuse tagamine võimalikult paljudele inimestele saab normiks teistelegi loojatele ja kultuuriasutustele ka siis, kui see juhtumisi ei lange lavastuse teemaga kokku. Kindlasti on võimalik leida kõigile mõistetav suhtlusviis, nagu „Fairy Tale Arch” seda veenvalt tõestas.
Nagu eelmise artikli lõpetuseks tõdesime, on meie igapäevapildis väga domineeriv tehnoloogiaeetos oma mastaapseimates rakendustes siiski vaid pinnapealne roosa kreemikiht sügavamate ja fundamentaalsemate ühiskondlike protsesside suurel roosal peotordil, mille sees ei peitu kena strippar, vaid jurtatäis kurje trolle. Helge tuleviku lubadustest kantult digitehnoloogilise arenguhüppe läbi teinud inimkonda ja üksikisikut kipuvad kogemused ja keskkond vormima pahemuse suunas. Mõnikord sõltub pealesunnitud arengusuund tehnoloogialoojate ärihuvist, ent pahatihti – ja mida kauem aega anda, seda suurema tõenäosusega – mõjub tehnoloogia ühiskonna kaardipakis jokkerina, kelle väljakäimise kaugemaid tagajärgi ja koosmõjusid on keerukas, kui mitte võimatu, prognoosida.
Ehkki ühiskondade eetose põhirefrään paistab olevat tehnoloogiline progress ja püüe sellega sammu pidada, mängivad inimese ja ühiskondade heaolus rakendatavatest tehnoloogiatest kaalukamat rolli alusväärtused, mille pinnalt ja mida võimendades parajasti saadaolevaid (tõhusamaid/kasu(m)likumaid/soodsamaid/kuvandiloome mõttes ägedamaid jne) tehnoloogiaid rakendatakse. Ühiskond, kus väärtuste määratlemine ja jõustamine on üha enam suurte institutsioonide rida, vajab tasakaalustava jõuna üksikisikuid ning nende hinnanguid rakendatavatele tehnoloogiatele. Üks võimalus uute tehnoloogiate tavasid, alusväärtusi või suhtumist hinnata on anda selle tehnoloogia rakendamisele kolm hinnangut: ega see ei põhjusta keskkonnakahju, ei õhuta vägivalda ega soosi ebavõrdsuse suurenemist.1 Intellektuaalse harjutusena võiks igaüks mõtiskleda, kuidas läbiksid selle katse nt isejuhtiv auto, näotuvastusprogramm ja algoritmiliselt personaliseeritavad digikeskkonnad, milles personaliseerimise lõppeesmärk on defineeritud näiteks ärilise kasu kaalutlustel. Umbes selliste hinnangute komplekstulemusi on Ameerika ühiskonnateadlane Daniel Schmactenberger kirjeldanud metakriisina, milles ennasthävitavat globaalset sotsiaal-majanduslikku süsteemi iseloomustavad rivaalitsev dünaamika (võidurelvastumine, ühisvaratragöödia), alusväärtuste ammendamine (füüsilise ja sotsiaalse keskkonna laastamine) ning eksponentsiaalne – iseenesest üha paremaid koopiaid loov – tehnoloogia (massirelvade levik, digimeedia kasutamine relvana).2 Keskendume neist viivuks keskmisele, alusväärtustele. Missugune on vundament, millel saavad õilmitseda sarja esimeses artiklis kirjeldatud trendid, näiteks käitumise suunamine, pime usk evolutsiooniliselt arenevasse tehnoloogiasse kõigi probleemide lahendajana, tõhususpõhine mõtlemine ning tung inimest kas või vägisi tehnoloogiliselt „võimendada“?
Võimukad vabastajad
Maailma- ja elukorralduse põhieetose üks tuumimpulsse on kahtlemata võimu kontsentreerumine rammusaks puljongikuubikuks, mille manu pääsevad tehniliselt keeruka asukoha tõttu elektriahju taga vaid vähesed kõige vastupidavamad prussakad (versus üksikisikute autonoomia, kõigile võrdselt lahja leem). On iseloomulik, et olevikku ja tulevikku määravaid valikuid teevad suured institutsioonid, olgu need siis avalikud või eraõiguslikud, kohalikud või rahvusülesed. Teame, et kui väärtused on paigas, võivad need palju kasu tuua, ent kiiresti muutuvas keskkonnas kipuvad niisugused organisatsioonid püüdma keskkonda kontrollida oma väärtuste dikteerimise kaudu. On selge, et Microsofti piloodiistmelt paistavad tähtsamana teised asjad – nt koostöö hoidmine valitsuste ja suurettevõtete vahel3 – kui lihtsalt tänaval jalutades. Sellise institutsionaalse vihmavarju all viibijat iseloomustab väline kontrollikese. Me usaldame lapsed haridussüsteemi, mis aitab neil saada edukaks ja õnnetuks. Me usaldame toidukaubandust, mille ärimudel ohverdab kauba kvaliteedi soodsale omahinnale ja säilivusele. Me usaldame tervishoiusüsteemi, mis ütleb meile, mis meil viga on ja mida teha, et meil nende arvates enam viga ei oleks. Me usaldame igasuguseid teenusepakkujaid, et meie toimingud on privaatsed ja meid ei kasutata ära. Me isegi ei teadvusta, kas me neid süsteeme usaldame, sest alternatiive ei oska märgatagi, nagu ka üha kiirenevat vabadusekadu ja suurenevat determineeritust. Selles on ka oma paratamatus: mis mõtet on pingutada eetilise ja inimkeskse lahenduse treimisega, kui inimest uue vastutuse võtmine ei huvita (nagu keskmist inimest ei huvita ka oma füüsilise tervise eest vastutamine)? Ses olukorras näibki loogiline inimene omaenda mugavuse hinnana vabast tahtest vabastada. Tõele au andes pole keskmisele inimesele võimalik päevapealt toimevõimekust müüagi.
Teenijasmajanduse robotid
Kirjeldatud võimu kontsentreerumine väljendub eraõiguslike platvormimajanduse lahenduste kaudu domineerivas neoliberalismis, mida võib kerge südamega nimetada ka uusfeodalismiks.4 Omamoodi vabaturu kurioosumina loob globaalse finantsi toel radikaalselt võimendatud platvormivõim konkurentsivaenulikud ja läbipaistmatute tingimuste alusel toimivad infrastruktuurid ja turud.5 Kui eelmine feodalismiajastu tähendas ka vabade mitmekülgselt osavate käsitööliste (ja nende tsunftide) õitseaega, siis tänapäeva feodalismi illustreerib ajastu eetose alusväärtuste osas kõnekas märksõna „teenijasmajandus“ (servant economy).6 Sellise ühiskonna majandusmudeli keskmes on sõrmeliigutus, millega „valitsev klass“ äpis „alamklassi“ käsutades olemasolevaid rassilisi, sotsiaal-majanduslikke ja põlvkondlikke lõhesid kinnistab. Kas on mõistlik ja õige toetada riskikapitalismi majandusmudelit, kus endale kümne minutiga veepudeli kojutellimine on soodsam kui sellele ise nurga peale järele jalutamine ning milles pole oluline isegi jätkusuutliku ärimudeli loomine, vaid ükssarvikute välkskaleerimine7 (blitzscaling)?
Sellise äärmusliku kapitalismi8 tuumaks on kardetust vastupidiseks osutunud trend: robotid ei vaheta inimesi töökohtadel välja, vaid Amazoni jaotuskeskuse kvoodisüsteem või Uberi teekonnamääraja kohtleb inimesi automatiseeritult – robotitena, kelle toimimine ei sõltu nende endi sisemistest rütmidest või isegi inimülemuse mõistvusest, vaid tehisintellekti hinnangust võimaliku tõhususe kohta. Olukord sarnaneb tööstusrevolutsiooniga, mille oluline tahk oli senise mitmekülgsete oskustega käsitööliste töö tükeldamine rutiinseteks fragmentideks, mida suutis teha vähem kvalifitseeritud inimene, kes seega on kergemini asendatav. Pole head halvata, ent mitte alati ei juhtu need sama isikuga. Nii on näiteks tänastes ärimudelites paljud töötamisega seotud riskid lükatud iseseisvaks alltöövõtjaks tituleeritud platvormitöötaja (nt kuller, autojuht) kanda, ehkki reaalsuses tegutseb ta täielikult ettevõtte algoritmide meelevallas.
Kes tellis automaatse kohtumõistmise?
Kui globaalsete erakontsernide kultiveeritavat uusfeodalismi iseloomustab püüd vähemalt kuvandi mõttes inimsõbralik näida, siis riigivõimu teostavate institutsioonide puhul tuleb tõdeda, et hea näo tegemist ei peeta enam niivõrd oluliseks. Viimastel aastatel oleme näinud valijaskonna tehnoloogiliste vahendite abil manipuleerimist nii võõrsil kui kodus ning näidetena ei pea piirduma ainult populistlike liikumistega. Kuivõrd saab väljakavaldatud mandaadi puhul rääkida esindusdemokraatiast, millele viidates juba järgmisi düstoopseid poliitikavalikuid teha? Nagu viitab Henry Kissinger, lammutab võimalus (nt ühismeedias) teatud mikrogruppidele eristuvaid poliitilisi sõnumeid sihtida senist tava keskenduda poliitilises päevakorras kõigi ühiskonnaliikmete jaoks esmatähtsatele küsimustele.9 Nagu näiteks – kas me oleme ikka õigel teel? Kuidagi on kujunenud nii, et ühismeedia täidab juhtiva kommunikatsioonitaristu, info- ja meelelahutuse kanalina – küll osaliselt ja äraspidiselt – paljusid avaliku sfääri funktsioone. Koos kõigi oma puudustega, mis põhimõtteliselt peegeldavad ja võimendavad seda, mis meil inimestena ikka viga on. Katrin Tiidenberg juhib tähelepanu, et „infokorratuse, manipuleerimise ja muu jama põhjuseks pole see, et ühismeedia on katki. Vastupidi, see töötab ideaalselt. Töötab täpselt nii nagu tähelepanumajanduse masinavärk ette näeb.“10
Ahve karjade kaupa rutiinsetest eluraskustest vabastajatel on uuest priiusest väga spetsiifiline arusaam. Mitteallujate karistused on mugavalt automatiseeritud.
Kui ühismeedias kipuvad inimesed üksteist hukka mõistma käsitööna, siis valitsustasandil saame rääkida tehno-autoritaarse riigikorralduse juurdumisest igal mandril. Käepärane näide on alati Hiina oma kodanike digitaalset sotsiaalset skoori kalkuleerivate ning vähemuste korralikeks riigihiinlasteks ümberkasvamist toetavate rohkem kui 400 miljoni kaameraga tänavatel11 (aga vt ka Sidewalk Labs12) ning eesmärgiga juurutada üle riigi kõikide majandustehingute jälgimist võimaldav digitaalne jüaan. Ent sellesarnaseid trende võib täheldada ka paljudes lääneriikides. Viimased kakskümmend aastat on nähtud avaliku ruumi ahenemist, mille üks osa on privaatsuse kadu kodu ja töö vahelises sfääris. 9/11 järgses terroriohus ning praeguses nakkusehirmus on varasemad inimgruppide kokkupuutekohad avalikus ruumis sageli asendatud tehniliselt kontrollitud koridoridega, millest kõrvalekaldumine tekitab korravalvurites kahtlust. Nii on füüsilisest ruumist pideva järelevalve all saanud ühismeediaga sarnane mullisüsteem, kus teistsuguste inimestega kokkupuutumine on piiratud.13 Juhtub mõni institutsioon niisuguste hirmude seniidis ellu juurutama küllalt tõhusa tehisintellektilahenduse, võivad tagajärjed inimese jaoks olla pöördumatud. Hollandist on tuua näide tagantjärele ebaseaduslikuks ja diskrimeneerivaks tunnistatud maksupettuste tuvastamiseks loodud algoritmi kohta, mis mõistis ligi 26 000 lapsevanemat süüdi lastetoetuste alases pettuses. Nende sageli alusetult tehtud hinnangute põhjal nõuti peredelt tagasi kümneid tuhandeid eurosid, arestiti vara ja palk – tagajärjeks finantssurve all purunenud abielud, laste eeskosteõigusest ilmajäämine ning enesetapud.14 Paljudes arenenud riikides tähendab tunnetuslikult niigi liiga vägeva riigivõimu täiendav võimendamine tehnoloogia abil rangemaid norme, konkreetsemaid piire (mille äärealadel arvuti „ei“ ütlema hakkab), rahva veel suuremat võõrandumist oma (võib-olla) demokraatlikult valitud esindajatest, väikestegi tehnoloogiliste eksimuste võimendamist kümneid või sadu tuhandeid elusid puudutavateks kriisideks jne. Samasuguse soovimatu tagajärje võivad suure võimutäiuse korral anda nii otseselt repressiivsed alusväärtused (mis õigustavad näiteks internetipiirangute seadmist) kui ka tõhusususk, mis kannustab eksperimenteerima detailselt läbikaalumata pikaajalise mõjuga rakendustega.
Tuim mugav ajuvabadus
Kui erasektoris tehnoloogiate kujundamist ja rakendamist mõjutab alusväärtusena inimese kui teenuseid üht- või teistpidi käitava ressursi optimeerimine ning riigisektoris soov kodanike elusid normeeritud piiridesse suunates ideoloogiliselt õigel rajal hoida, siis üksikisiku tasandi digisfääris tegutsemist iseloomustab pidev kompromisside tegemine mugavuse ja privaatsuse vahel. Viimase paari aasta trend on positiivselt kaldu privaatsuse suunas: oleme saanud andmekaitse ja privaatsuse teemal palju teadlikumaks. Oma rolli mängivad selles suurte andmekaitseregulatsioonide jõustumine Euroopa Liidus, Ameerika Ühendriikides jm maailmas ning meedia püsiv tähelepanu andmekaitserikkumistel ning tehnoloogiasektoril üleüldiselt. Ka suurima mõjujõuga rahvusvahelised digitaalsed teenusepakkujad (eesotsas Apple’iga) on hakanud rakendama privaatsust austava disaini põhimõtteid vältimaks kaasvastutust ja pakkumaks üha enam soovitud lisaväärtust turvalise ja privaatse teenusena. Ent tuleb tunnistada, et positiivse trendi foonil on peamine tooniandev alusväärtus siiski inimese mugavuse suurendamine – ka nende institutsioonide poolt, kelle esmane eesmärk ei pea olema mugavus – ning sellega kaasnev teadmatus kasutatavate teenuste „kapoti all toimuvast“ ja vastutusest loobumine. Põhimõte teha toimingud inimesele järjest lihtsamaks ja mugavamaks võib olla kõige nürim, ent seega ka kõige tuimastatum ja tulemuslikum viis tema käitumist mõjutada.
Delegeerides oma rutiinsete otsuste tegemise (nt millal ja kui palju vett juua?) mugavusest või muul põhjusel tehnoloogiale, kaotame autonoomia. Nagu Jaan Tallinn tähelepanu juhib,15 õõnestab säärane tegevus meie võimet liigina oma keskkonda kontrollida (mitte et sellega siiani ideaalilähedaselt hakkama oleksime saanud): mida rohkem oma otsuseid masinatele delegeerime, seda väiksemaks jääb meie suutlikkus ise oma tulevikku kujundada. Küsida võiks sedagi, missugused on inimese rutiinsetest kohustustest vabastamise soovimatud tagajärjed. Meie närvisüsteem on evolutsiooniliselt kujunenud oludes, mis eeldavad rutiinseid kohustusi. Mis saab, kui vabastame näiteks imiku rutiinsest kohustusest püüda uuesti ja uuesti püsti tõusta ja kõndida või areneva täiskasvanud inimese ükskõik missugusest teisest rutiinsest kohustusest, mis on aluseks näiteks oskusele end toita, ohu eest kaitsta, tervist hoida ka ilma tehnoloogia abita?
Tuleb märgata sedagi, et mingis aspektis ühe lihtsa asja mugavamaks tegemisega (nt näotuvastuse abil telefoni avamine) kaasnevad palju suuremas plaanis suurem keerukus, teadmatus ja kontrollikeskme kadu, mille lahendamisega omakorda kaasnevad uued, üha keerukamad probleemid, mis nõuavad järgmisi, veel keerukamaid tehnoloogilisi lahendusi.16 Tehnoloogia lubadus on traditsiooniliselt olnud inimese vabastamine raskest tööst, tüütutest kohustustest jne. See mõtteviis on kujundanud meid vastuvõtlikuks pakutavate lahenduste lokaalsele kasule ning tähelepanematuks nende aspektide suhtes, mis suures plaanis keerukust ja ressursikulu suurendavad. Nii pole ilmselt mõeldav, et viiksime end kurssi kümnete, sadade, kui mitte tuhandete algoritmidega, mis meie reaalsust suunavad ja väänavad. Arvan, et praktikas pole tarvis aru saada mitte niivõrd sellest, kuidas arvutid või ühismeedia aparaadid täpselt toimivad, vaid piisab meie kõrval ja meiega tegutsevate suurte tähtsate otsustajate (kes võivad olla institutsionaalsed) eespool puudutatud käitumuslike alusväärtuste teadvustamisest.
Maailma lõpus on kohvik, kus … kohtume iseendaga
Prantsuse filosoofi Bernard Stiegleri käsitluses iseloomustab inimest eksosomaatilise ehk tertsiaarse mälu olemasolu (lisaks geneetilisele e esmasele ja närvisüsteemi vahendusel omandatud teisesele mälule), mille teevad võimalikuks eri tehnoloogiad – kiri, kunst, rõivad, tööriistad ja masinad. Oma raamatutes „Tehnika ja aeg“ väidab Stiegler, et sellised tehnoloogiad loovad inimesele võimalusi individuaalsete ja kollektiivsete unistuste täitmiseks. Ent meie praeguses antropotseeni ajastus rakendatakse Stiegleri hinnangul niisuguseid tehnoloogiaid pigem inimeste vaigistamiseks – oleme oma ratsionaalsuse usaldanud tehnoloogiatele, mis takistavad meid ehtsalt mõtlemast. Kuidas sellest olukorrast edasi minna? Andes endale aru, kui ükskõiksed oleme oma veel kallima vara – füüsilise keha suhtes, väidan siiski, et formaalne ühendus oma digitaalse minaga on juba praegu peaaegu sama olemuslik kui meie ühendus oma tollesama füüsilise kehaga. Puuduvad veel tunnetuslikud, intellektuaalsed ja tehnilised vahendid selle suhte käsitlemiseks ja parimaks isiklikuks kultiveerimiseks. Kuidas just suhe oma andmetega eelkirjeldatud ühiskondlikke kimbatusseisundeid silub ja uue eetose loob? Sellest lähemalt järgmises, artiklisarja viimases osas.
3 Brad Smith, Carol Ann Browne, Tools and Weapons. The Promise and the Peril of the Digital Age. Penguin Press 2019.
4 Rainer Kattel, Kas digiplatvormid söövad loovuse ja innovatsiooni? Kogumikus „Eesti digikultuuri manifest“. Tallinna Ülikooli Kirjastus 2020, lk 156.
5 Indrek Ibrus, Marek Tamm, Katrin Tiidenberg, Eesti digikultuuri manifest. Tallinna Ülikooli Kirjastus 2020, lk 159.
15 Jaan Tallinn, Mis on ühist kultuuril ja tehisintellektil? Eesti digikultuuri manifest. Tallinna Ülikooli Kirjastus 2020.
16 Tekkida võiksid küsimused nagu: mida näotuvastuses kasutatud andmetega veel tehakse? Kuidas näotuvastus toimib? Mida teha siis, kui see minu puhul antud juhul millegipärast ei toimi? Kuidas minu biomeetrilisi andmeid veel kasutatakse? Jne.
Klassikaraadio on pannud Eesti muusika õnnelikku olukorda
IA REMMEL
Klassikaraadio 25. aastapäeva kontsert „Kaks Klara käevõru“ 10. XI Eesti Raadio 1. stuudios. Maria Listra (sopran), Tallinna Kammerorkester, dirigent Tõnu Kaljuste. Kavas Jüri Reinvere „Kaks Klara käevõru“ (esiettekanne) ning Heino Elleri, Arvo Pärdi, Jaan Räätsa, Lepo Sumera, Erkki-Sven Tüüri ja Tõnu Kõrvitsa muusika.
Süvenema kutsuval sügisõhtul toimus kontsert, millega tähistati Klassikaraadio veerandsajandat aastat. Poolteist aastat oli see pidanud ootama, kuid ootus oli seda väärt.
25 aastat on parajalt pikk aeg: loodud väärtused on juba välja kujunenud, värskusest midagi kaotamata. Pidulikul kontserdil esines Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel. Kaljuste ütles õnnitluskõnes, et alati on meeldiv meenutada häid asju, mis on maailma sündinud, ja et ta mäletab selgelt aega, mil 25 aastat tagasi tuli Klassikaraadio. Ta rääkis sellest, kui palju on Klassikaraadios jäädvustatud kontserte ja uusi helitöid ning ütles, et meie, muusikud, oleme tänu Klassikaraadiole väga õnnelikus olukorras.
Tõepoolest, kui nüüd heita kokkuvõtlik pilk Klassikaraadio tegemistele, siis kogu selle aja jooksul on kuulajateni toodud loendamatul arvul väärtkontserte, eesti muusika ja eesti interpreetide mängu salvestisi, sisukaid autorisaateid ja kaasahaarava ideega saatesarju. Klassikaraadio on kajastanud kõike, mis sünnib meie muusikaelus, ja tõepoolest kõike – kirjutav ajakirjandus selleni ei jõua. Klassikaraadios on intervjueeritud arvukal hulgal oma interpreete ja tõenäoliselt kõiki meid külastanud välismaiseid muusikuid. Eesti heliloomingule on olnud hindamatu võimalus iga-aastane kõiki raadiokanaleid hõlmav tribüün, rahvusvaheline heliloojate rostrum, mis on eesti muusikat laia maailma viinud ja propageerinud.
Tõnu Kaljuste ütles Klassikaraadio õnnitluskõnes, et muusikud on tänu Klassikaraadiole väga õnnelikus olukorras.
Mõeldes sellele, kui palju on Klassikaraadio teinud eesti muusika heaks, on omajagu sümboolne, kuidas Tõnu Kaljuste oli kokku pannud Klassikaraadio tähtpäevakontserdi kava. See oli eri aegade silmapaistvate eesti heliloojate kõrvutus, kus loodi häid ja ootamatuidki seoseid. Võis veenduda, kui erinevad on eesti heliloojad – ja kui head!
Kava algusloona kõlas Heino Elleri eleegia e-moll. Sama teos on ka Tallinna Kammerorkestri ja Tõnu Kaljuste märgilisel ECMi plaadil „Neenia“, mis on palju kaasa aidanud meie silmapaistva klassiku tutvustamisele maailmas. Heino Eller on eesti sümfoonilisele muusikale alusepanija, keelpillide hingeelu ja spetsiifikat tundev helilooja. Juba selles palas ilmneb rahvusomasele mõtisklevat tüüpi muusikale nii iseloomulik pikk, kandev keelpillitoon. Kava järgmises teoses, Arvo Pärdi 1993. aastal loodud „Trisagionis“ jätkub juba uuemal ajal seesama laulev keelpillitoon, millel on nii palju tähendusi. Nii on siin tunda ka aegadeülest sidet õpetaja ja õpilase vahel: Arvo Pärt on Heino Elleri õpilane. Mõtisklev ja mediteeriv muusika vaheldus kontrastina kiire ja rütmikaga: kõlas ajatu hitt, I osa Jaan Räätsa kontserdist kammerorkestrile. Selle teose mällu sööbivad rühikad teemad ja nooruslik energia haaravad üha kaasa.
Järgnes Lepo Sumera looming, kui ettekandele tuli tema „Symphōnē“ keel- ja löökpillidele. Sumera sünteesis oma aja stiilihoovusi ja mõttemustreid ning selle tulemusena on sündinud lihvitud, ajatud teosed, kust ei puudu kunagi üllatused. Sumera on oma kuue sümfooniaga Tubina (kümme sümfooniat) ja Tüüri (üheksa sümfooniat) kõrval meie viljakamaid sümfoniste. Kuid „Symphōnē“ ei ole sümfoonia – pealkiri tähendab pigem kooskõla. Erkki-Sven Tüüri loomingust oli kavva valitud „Action“. Tüüri helikeelt on iseloomustatud kui polüstiililist metakeelt, millele on sageli (ka selles palas) omane intensiivne rütmika, lineaarne ja tämbripolüfoonia. Kuna Sumera ja Tüüri teos kõlasid järjestikku, tekkis huvitavaid seoseid ja leidsin nende helimaailmadel ka ühisosa, mida nimetaksin sünteesivaks. Tõnu Kõrvits on Tallinna Kammerorkestrile lähedane looja: orkester on esitanud ja esiettekandele toonud paljusid tema teoseid, Kõrvits on olnud ka Tallinna Kammerorkestri resideeriv helilooja. Sellel kontserdil kõlanud „Laul“ on kaunis lugu, kantud autorile omasest ilu esteetikast.
Kava kulmineerus esiettekandele tulnud Jüri Reinvere loodud tähtpäevateosega „Kaks Klara käevõru“. Lugu on kahes osas, osad on omavahel kontrastsed. Aeglasele ootusärevust loovale I osale järgneb tantsuline II osa, kus värvikas orkestratsioon ja pillide kasutus (marakad, ksülofon) lisavad pidulikku meeleolu – nii mõjubki see teos kui juveelide veiklemine käevõrus. Heliloojaid kontserdil kõrvutades seisab Reinvere oma loomestiiliga pisut eraldi. Tema helikeelt on mõjutanud pikaaegne Euroopa kultuuriruumis elamine. Viimastel aastatel on ta loonud palju teoseid orkestrile: 12. novembril kõlas selles teoste reas juba seitsmes helitöö, mis on kirjutatud Baieri Raadio sümfooniaorkestrile. Jüri Reinvere on orkestraalses helikeeles välja arendanud sümfoonilisele arendusele toetuva dramaatilise sümfonismi, kus ta pöörab tähelepanu teose vormile ning sünteesib tonaalsuse aspekte uuel värskel moel.
Jõudu Klassikaraadiole sellelt tugevalt baasilt edasiminekuks, et jõuda järjest uutesse kõrgustesse!
Lahkunud on Eesti Kunstnike Liidu liige, maalikunstnik Ove Büttner.
Ove Büttner sündis 21. veebruaril 1959. aastal Tallinnas. Aastatel 1983–1989 õppis ta kunstiakadeemias (tollal Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut) tahvelmaali.
Kursusekaaslaste seas tekitas Ove Büttner jahmatust arusaamaga, et tema tööd peaksid vastu pidama 500 aastat. Ta pidas silmas, et neid võidakse hakata hindama alles sajandite pärast, sest oli võtnud moodsate autorite asemel eeskujuks Madalmaade maalikoolkonna. Ajal, kui Eesti kunstis katsetati värvi, tehnikate ja materjalidega, hindas juba enne kunstiakadeemias õppimist kunstimuuseumi maalirestauraatorina töötanud üliõpilane hoopis mineviku meistrite tehnoloogiat, kasutades looduslikke värve, näiteks umbrat, ookreid, ja rakendades tundlikku laseerimist. Sedavõrd suure sisemise autonoomsuse peegeldusena saigi ta pärast kunstiakadeemia lõpetamist jätkata ainult vabakutselisena.
Kunstniku huvitavamad teosed on maalitud suure osavusega, need on heas mõttes pedantsed. Büttner ei jäänud kunagi pidama ühe lähenemisnurga juurde, ta jõudis proovida eri stiile. Ta kulges sujuvalt klassikalisest maalikultuurist ning realistlikus vaimus kujutatud figuuridelt ekspressiivsesse abstraktsionismi ja sealt tagasi. Omaette koosluse moodustavad maalid, kus autor on kasutatud puäntillismi. Büttneri paljud maalid paistavad ühtaegu hillitsetud ja tehniliselt rikkad. Varasema maheda koloriidi kõrvale on viimastel aastatel lisandunud bravuuri ja kirkust. Mõnikord võis Büttner mõnd taiest kaua aega maalida, naastes mitme aasta jooksul lõuendi juurde ja kasutades sealjuures originaalset loomeprotsessi.
Ove Büttner oli elupõline mustamäelane, kuid teda paelusid ka varasemad ajad ja paigad. Nii uuris ja kajastas ta kunstis oma suguvõsa, mida markeerib näiteks väljapanek „Vanaisad“ rahvusraamatukogus koos Tiit Rammuliga 2006. aastal. Suured sõnad armastatud maalijat ei paelunud, kuid teda saatis otsinguline müstilis-religioosne vaimsus, mis avaldus piibli, eriti vana testamendi uurimises, see peegeldus vastu ka kunstis. Eraldi peaks välja tooma abstraktsete maalide seeria „Loomad lähevad pühale mäele“ eksponeerimist Viimsi Jaakobi kiriku pühitsemise ajal 2007. aastal ning 2018. aastal „Luuka 23“ Tallinna Jaani kirikus.
Ove Büttnerit toetas tema tõlgist abikaasa Tiina Büttner, kes oli abiks ka näituste korraldamisel. Ove Büttner oli viljakas autor, sest ainuüksi tänavu võis tema töödega tutvuda maalikunstnike liidu aastanäitusel, ühisnäitusel „Liiga väike maailm” Tiit Rammuliga Tartu linnaraamatukogus ja Kai Kaljo kuraatoriprojektis Vabaduse galeriis. Büttneri töid on eksponeeritud ka Venemaal, Saksamaal, Rootsis, Soomes, Kanadas ja Leedus.
Kaasteelised ütlevad, et Ove Büttner ei lasknud ennast teistest kõigutada, maalimiseta ta lihtsalt ei saanud. Rasked ajad tema elus andsid põhjuse ikka ja jälle maalida ning selle kaudu elada.
Igas põrguminekus on tulek paradiisiDantet maalides.
TRIINU SOIKMETS
Mika Vesalahti näitus „Põrgujumala masin ja maaliparadiis“ Pärnu uue kunsti muuseumis kuni 28. XI; Lilian Mosolaineni näitus „Igas minemises on tulemine“ Kadrioru galeriis kuni 20. XI, kuraator Jana Wiebe.
Sogane ja mudane vesi, mudamülkad ja mädasood, must läga, lämu ja hämu, püdel veniv pigi, keev pigilaama ja verejõgi, verega värvitud lehkav maa, mustendav õhk, neetud sadu, jäme rahe, järsud hallid kaljunõlvad, lõhed ja rusud, rusukalded ja kivikaldad, kivikambud ja rahnurägad, koledad järsakud ja vastikud orud – Dante Alighieri pole „Jumaliku komöödia“ esimeses osas põrguliku miljöö kirjeldamisel koonerdanud. Lõputud kombinatsioonid ja variatsioonid ühe ja sama tähendusega sõnadest ei ole tema puhul ega ka käesolevas kirjutises stiilivääratus või keeletoimetaja tegemata töö, vaid teadlik võte, et võimendada teosesse sisseelamiseks vajalikke meeleolusid. Sama võtet näib kasutavat Mika Vesalahti, kelle interpretatsioonis Dante „Põrgust“ on visuaalsete kujunditega edasi antud kõik eespool kirjeldatud elemendid, ilmselt samamoodi sihilikult. „Kõik kokku oli kole lärm, see keerles / siin ajatus ja mustas õhuruumis / just nagu liiv, mis tuulispasas tuiskab.“1
Vesalahti paradiis ja põrgu. Ka maal saab olla lärmakas, eriti kui seda saadab Alfred Schnittke viiulikontsert, mille kunstnik on valinud näituse videointervjuu taustmuusikaks. Ometi teab iga melomaan, et lärm võib olla ilus, nagu teab iga esteet, et kole võib olla ülev. Ka Vesalahti näitusel leidub kulda ja karda, mida võib küll paradoksaalselt tõlgendada kõige sellena, mis on neljandasse põrguringi saatnud ihnsad ja pillajad, kuid kui hästi otsida, võib kõrgete müüride tagant leida ka uhke lossi ja halja aasa ehk esimese ringi ristimata hingedele ja väärikatele paganatele, kelle eesotsas patseerib õilis Homeros isiklikult.
Kirjandusteose adaptsioon vajab optimaalsuse ja originaalsuse huvides kohandaja fookust ja rakurssi. Kui von Trieri Dante-tõlgenduses, kinolinahitis „Maja, mille Jack ehitas“ oli keskne kujund – üllatus, üllatus! – majaehitus, siis Vesalahtil on selleks samuti näituse pealkirjale osutavalt masinavärk. Siiski ei näe tema töödel hammasrattaid ja muud mehaanikat, vaid pigem selle kõige vahele kinni kiilunud massi väljamaalitud loomarümpadest abstraktsete sisikondadeni. Meenuvad Katrin Piile hüperrealistlikud maalid mitu korda suurendatud väikestest värviplärakatest. Kui Piile nokitses „anatoomiliste afektide“ kallal millimeeterhaaval, siis Vesalahti näikse sama tulemuse saavutavat värviga meetrikaupa ringi käies, justkui krohvi- ja pahtlilabida, mitte pintsliga.
Lilian Mosolainen. Mis värvi on armastus? Õli, lõuend, 1995–2021.
Vähemalt mõnel Vesalahti maalil on kasutatud lisaks värvile igasugu muud ollust, mida „segatehnika“ termin muidugi mitte üksnes ei luba, vaid lausa eeldab. Vaseliinjas rasvane mass on lõuendile kantud ilmselt otse näitusesaalis, sest kuidas muidu oleks selle tekstuur transpordi jooksul säilinud. Igal juhul lisab see teostele korraga nii õõva kui ka elu, mis mõlemad on iseloomulikud ka bioloogilistele protsessidele prügimäel – just nii on nimetatud üks maalidest. Teine maal, pealkirjaga „Paabel“, kinnistab kujundit veelgi ning viib mõtted Paabeli keelesegadusele eelnenud ühtsele algkeelele. Dante miksis oma triloogias stiile ja maneere teadlikult, segas kokku kõrget ja madalat, ometi otsis ja igatses ta taga keele ürgvormi. Ka Vesalahti maalikeele vormis on kahtlemata midagi ürgset, midagi algaineliselt pulbitsevat, pärinegu see siis kas või otse põrgupõhja kuumadest ja koledatest kateldest.
Masinlikud elemendid on aimatavad ka Vesalahti akvarellitrios „Desire Machine“ ehk „Ihamasin“. Himuruse kui lihaliku iha ja surmapatu üle mõtiskles Dante teises põrguringis, kuid Vesalahti näeb seda masinavärki ilmselt laiemalt. Tema joonistuste sektsioonis viidatakse ihalemisele ja selle masinlikkusele sõnaselgelt kui „tarbimisvabadusele ja -ideoloogiale“, „sotsiaalsele produktsioonile“ ja „organiteta kehale“ ehk siis Marxi ning Deleuze’i teooriatele, võõrandumisele kui soodsale pinnasele allasurutud ihade peatumatuks ja pidevaks vooluks. Kumma leeri, kas anti- või prokapitalistliku, on Vesalahti ise valinud, jääb ambivalentseks nagu kogu näituski. Möönab Vesalahti ju ka ise saatetekstis, et „Paradiisi jõudes võib eksinu leida eest Põrgu ning vastupidi“, ning tunnistab näitusega kaasnevas intervjuus, et loodab mõne maali müüdud ka saada. Olgu siis konsumerismipõrgu jumal talle armuline!
Masinavärki täiendavad ja teenivad mütoloogilised tegelased. Merekoletis Leviaatanit võib tinglikult võrrelda Dante kirjeldatud Geryoniga, petisest peletisega, kes aeleb poolenisti kaldal, poolenisti vees, lastes paista oma ausa ja sõbraliku ilmega näol, aga mitte karvasel kerel ja vonkleval sabal, millel on tohutu purustusjõud. Vesalahti Leviaatan vormub teiste näitusetööde stiilis siiski abstraktseks ja funktsioneerib idee tasandil, ilmudes hävingu ja kaose, pekslevate lainete ja purunevate linnadena. Need stseenid illustreerivad ilmekalt Dante metamorfoose, kus monstrummaod sulavad inimestega kokku: „Just nagu olnuksid nad kuumast vahast, / nad segunesid, vahetades värvi, / ja kumbki polnud enam enda moodi [—] Ta vaatas madu, madu jälle teda; / ning tema haavast tuprus paksu suitsu, / mao suust niisama, suitsud segunesid.“2
Kiusatus otsida paralleele tekib ka komplekti ees, kus Vesalahti kujutab Arkaadiat, kultuuriloos levinud kujundit, mägist maastikku, mille pastoraalse idülli taga võib nii mõndagi varjuda. Meenutagem kas või Stoppardi näidendit, mis viitab Poussini maalile, mis on omakorda inspireeritud Dante teejuhi Vergiliuse karjuselauludest. Karja kasvatamine oli Dante-aegses eluolus küll omal kohal ning ta kasutab seda ka ise aeg-ajalt analoogiana, kuid selle ainus otstarve on siiski konteksti, mitte sisu edasiandmine. Millist sisulist või kontekstuaalset väärtust annab see kujund Vesalahtile? Kas tegu on sümboliga põrgust kui kaotatud paradiisist või siis hoopis nende samastamisest? Kummaga neist sarnaneb väärikalt langenud viikingite viimne puhkepaik Valhalla koos oma lõputu orgia ja seatapuga, mida Vesalahti samuti kujutab?
Jätkub ka kiusatus küsida. Kas otsus reprodutseerida Caravaggio „Ristija Johannest“ – suures ulatuses ja ilma vastava viiteta! – tähistab modelli rolli Dante kodulinna Firenze kaitsepühakuna või Vesalahti isiklikku praktikat pettur Geryoni õpipoisina? Kas Firenze võimuvastasseis, mis sundis Dante pagulusse, on võrreldav Soome kodusõjaga, mida Vesalahti kujutab vägivallateemalisel pannool? Need ja mitmed teised küsimused pakuvad kahtlemata intellektuaalset pinget ning selle eest tuleb Vesalahtit tunnustada, ootamata temalt otseseid vastuseid. Nagu iga filosoof teab, on vastusest tähtsam küsimuse püstitus.
Mosolainen, Alliksaar ja Dante. Dante „Põrgu“ või mis tahes teise suurteose tõlgendamine ükskõik millises kaunite kunstide valdkonnas on ambitsioonikas ja riskantne väljakutse, nagu seda on muidugi omakorda ka nende tõlgenduste tõlgendamine.
Oleks mõistlik tabada algmaterjali tuuma, aga ka leidlik lisada sellele oma lähenemisnurk. Omaette juhtum on aga see, kui näiteks kujutava kunsti teose avab autor ühe kirjaniku kontekstis, aga tõlgenduse leiab hoopis teise omas. Lilian Mosolaineni puhul praegu just nii sünnib: kunstnik ise tsiteerib oma näituse saatetekstis Artur Alliksaart, kuid mina „Jumalikku komöödiat“, seekord selle teist osa. „Siin laiub surm nagu lävi läbi hommikuao, / aga olnu ei hävi, sest mälu ei kao,“ alustab Alliksaar ja Dante jätkab justkui samast kohast: „Siin äratage ellu surnud luule, / oo pühad muusad, kuulun ma ju teile!“3
Mika Vesalahti. Põrgujumalamasin VI. Segatehnika, 2020-2021.
Nagu Vesalahti, mängib ka Mosolainen oma maalidel religioonist, mütoloogiast ja kultuuriklassikast pärit kujunditega. Mõlemad kasutavad kunstiajaloolisi teemasid ja fragmente, esimene pigem tehniliselt kopeerides, teine virtuooslikult interpreteerides. Kui esimese puhul võib Arkaadia aasadel kepslevaid sõrgade ja sarvedega paane vaid vaimusilmas ette kujutada, siis teisel on neile pärastlõunat nautivate faunidena konkreetne kuju antud. Vesalahti poolmaod peidavad end mäslevate lainete vahele, Mosolaineni hobuinimesed ja libahundid vaatavad otse silma. Üks variant pole teisest õigem ega valem, parem ega halvem, tegu ongi lihtsalt erinevate lähenemistega samadele arhetüüpidele, mille kirjeldamist ja kinnistamist ei saa omakorda üksnes Dante teeneks lugeda.
Tulles tagasi adaptsiooni keskse kujundi juurde, tasub meenutada, et see on olemas ka algmaterjalis. Dantel on selleks armastus ja armastuse otsingud, mille juured ulatuvad Beatriceni, triloogia muusa ja peategelase kaasteejuhini. Siiski pole see suur tunne alati nii ilus ja õilis, eriti võrreldes surmapattudega, sest võib nendega vabalt seguneda, nendest sündida või nendes surra. Just „Jumaliku komöödia“ teises osas „Purgatooriumis“ selgitatakse armastuse väärvorme: vihal, kadedusel ja kõrkusel põhinev armastus on hälbinud ehk valele objektile suunatud; himurusel, aplusel ja ihnsusel põhinev variant on mõõdutundetu; hingeloiduse tulemusel jääb armuleek aga liiga leigeks ning sedagi tuleb taunida. Kõigil sellistel armastajatel on ometi võimalus oma vigu parandada ehk patust puhastuda.
Just mööda sellist teed näivad käivat ka tegelased Mosolaineni maalidel – nad võrgutavad ja satuvad kiusatusse, joobuvad ja klammerduvad, unistavad ja ootavad, igatsevad ja ihkavad kättemaksu, lasevad oma südame keema tõusta ja siis anuvad, et keegi selle vaigistaks, valu leevendaks, palavikku alandaks. Nad vastanduvad ja on vastuolulised, loevad Goethet ja Baudelaire’i, teevad kaupa Mefistofelesega ja armatsevad keset kurja lilli ainult selleks, et kevadistest ulmadest sügisel ärgates paluda kaitset kurja maailma eest ning loota, et „ükskord aeg harutab lahti läinudsuvise võilillekee keerud,“ nagu sedastab üks Mosolaineni töö pealkiri. „Mis värvi on armastus?“, küsib teine, ja sellele võib vabalt vastata taas Dante sõnadega: „Nii kuld ja hõbe, vandel kui ka purpur, / asuur ja indigo ja helkjas eeben / või ka smaragd, mis äsja murtud – / need värvitoreduse poolest maha / kõik jäänuks selle oru lilleilust.“4
Selline värvitoredus on ehk parim viis anda edasi ka Mosolaineni enda maaliorgu, mille lasuursete kihtide kasvamist saab boonusena vaadelda ka kronoloogiliselt – tegu on kunstniku viimase 30 aasta loomingul põhineva näitusega. Selgelt võib näha, et kui varasem Mosolainen hoidis pintslit käes jõulisemalt ja bravuursemalt, siis hilisem teeb seda peenemalt ja rafineeritumalt, justkui tuntuima Dante illustraatori Gustave Doré kombel graveerides. „Päästa oma õrn metsloom valla“, kuulutab järjekordne pealkiri, mis üsna hästi iseloomustab ka autori enda käekirja, selle samaaegset õrnust ja metsikust. Nii mainitud töö kui ka mitmed teised on maalitud või üle maalitud mitmekümne aasta jooksul või järel, mis teeb kunstiarheoloogilise kaevetöö veelgi intrigeerivamaks: kas hilisem Mosolainen polnud varasemaga rahul, milliseid detaile ja miks soovis ta enam esile tuua või hoopis kinni katta, mida unustada või mida mäletada? Ka siin ei oota küsija vastuseid kunstnikult, vaid jätab need suure igaviku lahendada.
Lahendamise järele ihaleb ka küsimus: mis sai värvilistesse ulmadesse mattunud armastajatest? Kas nad leidsid lunastuse, kohtusid Dante kombel halastuse ingliga, said tema kaastunde osaliseks? Kui Vesalahti oma näitusel põrgupõhjast oluliselt kaugemale ei jõudnud ega ilmselt kavatsenudki seda teha, siis Mosolaineni püüdlustes võib aimata valmisolekut puhastustuleks. Ootan õhinaga nii paradiisiväärilist näitust siinsel kunstimaastikul kui ka eestikeelset tõlget „Jumaliku komöödia“ kolmandale osale. Selle viimased read kõlaksid umbes nii: „Ei kasva ulm, kui seda toitnud jõud / nüüd pöörab ringiratast soovi ja mu tahet / samas taktis, nagu paneb Armastus / paigast liikuma nii päikese kui teised tähed.“5 Fakt, et sõnaga „tähed“ lõpevad ka kaks esimest osa, on küllap kooskõlas mõlema vaadeldud näitusega – põle põrgus või puhastustules või puhka paradiisis, taevas on ikka üks ja seesama.
1 Dante Alighieri, Jumalik komöödia. Põrgu III 28–30. Tallinn Ülikooli kirjastus, 2011. Harald Rajametsa tõlge.
2 Põrgu XXV 61–63, 91–93. Harald Rajametsa tõlge.
3 Dante Alighieri, Jumalik komöödia. Purgatoorium I 4-5. Tallinna Ülikooli kirjastus, 2016. Harald Rajametsa tõlge.
4 Purgatoorium VII 73–77. Harald Rajametsa tõlge.
5 Dante Alighieri. La Divina Commedia. Paradiso XXXIII 32–36. Milano: Ulrico Hoepli Editore, 1987. Tsitaadi on tõlkinud Triinu Soikmets.
Laagna tee ehitus Lasnamäel. Foto autor Vambola Salupuu, 1996.
Liikluskultuuri kujutamine 1990.–2000. aastate meedias on värvikas. Toonastes pealkirjades jätkatakse varasemate kümnendite tooni: kuidagi peavad eri tüüpi liiklejad teedele-tänavatele ära mahtuma, kuid nad ei saa kohe kuidagi üksteisega hakkama. Võrreldes varasemaga oli kasvanud mootorsõidukite arv ning seoses sellega käis 1990. aastatel äge tee-ehitus, mida ajakirjanduses kujutati lahendusena. Uudiseid läbis optimistlik toon: teede ehitamine suurendab sõiduteede läbilaskvust ja olukord paraneb. Näiteks ilmus Sõnumilehes 1996. aastal artikkel pealkirjaga „Teedeehitajad on rahul“, milles on loetletud suuremad tee-ehitusprojektid.1 Loos antakse sõna Tallinna teedevalitsuse direktorile Tiit Padarile, kes rõhus käimasolevate projektide mahukusele, uutele tehnoloogiatele ning varasematest tee-ehituse vigadest õppimisele. Kõlama jääb mulje tee-ehitusest kui liikluse päästeinglist, mis vabastab liiklejad ummikutest. 1997. aastal avati Tammsaare tee pikendus ja linnapea Ivi Eenmaa ütles lindilõikamise tseremoonial järgmist: „Loodan, et valminud tee on õige tee ja annab võimaluse kiirustada Tallinna arengus tegemaks tasa aastakümnete paigaljooksu.“2 Usuti teekatete parandamisse: hüvasti, auklik asfalt! Entusiasmi väljendab 1996. aastal ilmunud artikkel „Vähema rahaga teed paremaks“, mille tänapäeva vaatepunktist võib paigutada helesiniste unistuste kategooriasse.3 Artiklis kirjeldatakse tee-ehituse märgatavat kvaliteedihüpet, kuna kasutusele on võetud paremad materjalid ja uuemad seadmed. Välja käiakse veksel: „Ei lähe ilmselt enam palju aega, kui Eestiski on asfalt sile ja aukudeta.“4 Entusiasm oli niivõrd valdav, et rõõmsate uudiste kõrval ei olnud kohta arutelule autostumise kõrvalmõjudest.
Autojuhi seisukohast ei olnud liikluse seis sugugi kehv, ehitusjärgus olid suuremad magistraalid ja maanteed ning liiklusuudised andsid lootust, et autojuhte ärritavad ummikud vähenevad. Kuid jalakäijate ja jalgratturite vaatenurgast võib maalida tumedates toonides pildi. Alates ajast, mil teedele olid ilmunud esimesed autod, hakkasid ajakirjanduses ilmuma ka lood kehvast liikluskultuurist ja eri liiklejatüüpide omavahelisest kemplemisest. Kuidas saada mootorsõidukijuhid, jalgratturid ja jalakäijad omavahel sõbralikult liiklema? Sellele küsimusele oli pea võimatu vastust leida, sest isegi veel 2008. aastal ilmus artikkel „Ka jalakäija on inimene“, mis tekitab küsimuse: kuidas on võimalik, et Eesti liikluskultuur jäi sajaks aastaks toppama?5 Lühiloos lahatakse üksipulgi avaliku ruumi alustõdesid: tänavaruum kuulub kõigile, kes seda kasutavad ning autojuhid peavad jalakäijatega arvestama. Samal teemal ilmus mahlakate pealkirjadega artikleid läbi 1990. aastate. Nii jalakäijad kui ka jalgratturid pidid oma õigust olemasolule põhjendama ning artiklid nagu „Eesti liitumist Euroopa Liiduga segab puudulik liikluskultuur“6 ja „Sohvrid jätavad jalakäija ellujäämise tema enda mureks“7 annavad edasi liikluses valitsenud probleeme. Eesti teedel hukkus võrreldes teiste Euroopa riikidega kolm-neli korda rohkem liiklejaid.8
Austa nõrgemaid
Kui Nõukogude ajal ilmus lehtedes ohtralt auhindadega liiklusviktoriine tõstmaks motivatsiooni end reeglistikuga kurssi viia, siis 1999. aastal katsetas rühm üliõpilasi millegi palju põnevamaga. Nimelt korraldas Valter Parve koos Tartu ülikooli Pärnu kolledži sotsiaaltöö tudengitega kampaania „Austa nõrgemaid“, mille käigus jälgiti märkamatult liiklust ning analüüsiti autojuhtide tegevust. Autojuhtidele oli korralik motivatsioonipakett: iga reegleid täitnud juht sai tasuta bensiini ning äramainimise Pärnu ajalehes. Tudengite sõnul oli tegevusprintsiibiks paitegemine, kuivõrd liikluspolitsei eelistab karistamist.9 Kuidas defineerisid aktsiooni läbi viinud tudengid autojuhi viisakust? Nad ei seadnud latti kõrgele – vaadeldi kõigest seda, kas autojuht peatub sebra juures, et jalakäija üle tee lasta, või mitte. Pilt jättis kõvasti soovida ja Eesti Päevalehest saab lugeda, et: „Veerand tunni jooksul peatus vöötraja ääres seisva jalakäija läbilaskmiseks kuus autot, samas aga 62 autot möödus ootajast välja tegemata.“10 Seega vaid iga kümnes juht lasi jalakäija üle tee, suurem osa autojuhte ei teinud väljagi. Ühe projekti raames võis ju tänu bensiinijaamade panustamisele viisakatele autojuhtidele liikluseeskirja täitmise eest preemiaks tasuta kütust anda, kuid selline lahendus ei ole jätkusuutlik. Igal juhul korraldas Valter Parve projekti „Austa nõrgemaid“ vahemikus 1998. kuni 2013. aastani. 2011. aastal ilmus Pärnu Postimehes artikkel, kus Parve nentis, et aastatega on olukord liikluses paranenud ja rullnoklus taandunud.11 See on üks tasakaalukamaid liiklustendentside kokkuvõtteid, kuna Parve oli aastaid jalakäijate ja autojuhtide suhet uurinud ning tema ja tudengite vaatlus näitas, et sebra servas seisvatesse jalakäijatesse suhtutakse viisakamalt.
Kus jalgrattur sõitma peaks?
Omaette ooper on kõik see, mis puudutab jalgrattureid. Kus peavad jalgratturid sõitma? Milliseid rattateid nad vajavad? Kuidas tagada neile ohutud tingimused nii, et nad ei takerduks kõnniteel jalakäijate sekka ega põrkaks sõiduteel kokku autoga? Nii palju küsimusi, kuid õige vähe vastuseid. 1995. aastal saab Eesti Päevalehest lugeda, et: „Paraku ei taha paljud autojuhid jalgratast liiklusvahendina tunnistada. Tallinnas ei ole jalgratturitel kohta ei kõnni- ega sõiduteel.“12 Neid lauseid lugedes võib tabada end kalendrit kontrollimas – kas on aasta 1995 või 2021, sest olukord ei ole jalgratturite seisukohast palju paranenud. Kuna paljudes piirkondades ei ole ratturitele mõistlikke tingimusi loodud, sõidavad nad seal, kus parasjagu paremaks peavad. See on aga pinnuks silmas jalakäijatele, kellest jalgratturid mööda tuhisevad, ning ka autode seisukohast ei ole alati lihtne sõiduteel kitsaid kurve jagada. Arutelu selle üle, kas jalgratturid kuuluvad kõnni- või sõiduteele, oli 1990. aastate lõpus elav. Ilmus artikleid nii ühe kui teise seisukoha poolt. Peamiselt lapsevanematele, kuid ka üldise teavitusena mõeldud artikkel „Jalgratas on samuti sõiduk“ tuletab meelde jalgratturi kohustust olla teadlik liiklusreeglitest.13 Huvitaval kombel pani artikkel ühte patta nii lapsed-noorukid kui ka vanurid, kelle kohta arvati, et ka eakatele ratturitele peaks liikluseeskirja meelde tuletama.
Teise vaatenurga esitas Ago Teder, kes kirjutas 2000. aastal, et jalgratturid kuuluvad kõnniteele. Teder tõi lennuka võrdluse Kyōtoga, kus sõidutee on vaid mootorsõidukite päralt ning teised liiklejad on suunatud kõnniteele. Ta väitis, et: „Kõik liiklejad on mahutatud olemasolevale teepinnale ja pole vaja läinud spetsiaalseid jalgrattateid, millest Tallinnas armastatakse nii palju juttu teha.“14 Tema ettekujutus liikluskorraldusest toetub viisakusele ning kaasliiklejate omavahelisel austusele, kuid ta ei anna täpsemalt edasi, kuidas peaks süsteem Eesti linnatänavatel tööle hakkama. Teiste kajastuste taustal kuulub seegi artikkel unistuste valda, sest kuivõrd eelduseks on liikluses üksteisega arvestamine, ei jõuta selleni iseenesest. Sellest, kuidas XX sajandil meedias liikluskultuuri kajastati, võib selgelt välja lugeda, et murekohad ei kao iseenesest. Need küll muutuvad ajas, kuna tehnika, sh liiklusvahendid, areneb, kuid see, kuidas inimene avalikus ruumis käitub, on jäänud samaks. Seega ei saa lootma jääda, et liikluskäitumine võluväel paraneb, vaja on taristut arendada ning teede- ja tänavavõrgu ümberkorraldamist. Koos lahendustega saab liikluskultuuri parandada teavitustöö ja kampaaniate abil, kuid enne peaks analüüsima viimaste aastakümnete kampaaniaid.
Kui ei saa heaga, kas siis saab kurjaga? Või vastupidi? Hirm liikluseeskirja mittetäitmise ja kaasnevate rahatrahvide ees on üks võimalus kodanikke korrale kutsuda, kuid usk sellesse, et liiklejad on motiveeritud üksteist hoidma, on sinisilmne. Mari Jüssi ja Allan Kokkota on juba 1997. aastal Sõnumilehes kirjutanud jalgrattateede võimalikest lahendustest. Artiklis leidub kommentaar Reedik Võrnolt linnaplaneerimisametist, kes viskab samuti kivi eestlaste liikluskultuuri kapsaaeda, just nagu sõltuksid jalgratturite probleemid vaid liiklejate suhtumisest. Ta toob näiteks, kuidas Stockholmis on autojuhid hoolivad, viisakad, arvestavad igati sõiduteel liikuvate jalgratturite turvalisusega.15 Vastukaaluks on artiklis viide tee-ehituses rahajagamisele: kui Ameerikas kulutati 1% kergliiklusteedele, siis Hollandis oli see näitaja 10%. Eesti kohta öeldi, et siin läheb kogu eelarve sõidutee lappimiseks ehk teeaukude parandamiseks.16
Naine roolis
Kui seni mainitud teemad on kõik ühel või teisel moel läbi terve XX sajandi ajakirjanduses kajastust leidnud, siis ühe eripärase teemana tõstatati 1990. aastate meedias küsimus naisautojuhtidest. Üleoleva suhtumise võib paraku kokku võtta mõnitava kulunud fraasiga „naine roolis, auto kraavis“. Naisautojuhi teema üks eredamaid näiteid on 1991. aastal ajalehes Signaal ilmunud artikkel „Naisautojuhi tervis“, mis ilmus rubriigis „Arst annab nõu“.17 Artiklit alustatakse klišeega: naised on liikluses ettevaatlikumad, kuid meestel on parem reaktsioonikiirus. Mis siis oli lahti naisautojuhtide tervisega? Artiklis esitletakse uuringuid, mille kohaselt esines naisautojuhtidel rohkem reproduktiivsüsteemi häireid. Andmeid serveeriti lähtuvalt põhimõttest, et naine on ennekõike ema ning seetõttu peaks ta olema oma tervisega ettevaatlik. Rasestunud naisautojuhtidel soovitati ametit vahetada. 1997. aastal ilmus Sõnumilehes artikkel „Noored naised sõidavad riskantselt“, kus muretsetakse selle üle, et noored naised ei täida liikluseeskirja.18 Uudise autor viskab õhku väite, et äkki olid noored naised saanud juhiloa ilusate silmade eest. Selline onuheinolik kommentaar süvendas naissoost autojuhtide halba kuulsust. Autor manitseb: „Igatahes peaksid politseinikud südame kõvaks tegema ning säärased piigad-noorikud teiste ja loomulikult ka nende endi elu huvides kinni pidama ning liikluseksamile saatma.“19 Kui ühes artiklis öeldakse, et naised on ettevaatlikud ja tasased autojuhid, siis järgmises süüdistatakse neid kihutamises. Nokk kinni, saba lahti.
Vabaduse väljak. Paremal Tallinna Pank ja vasakul linnavalitsus.
Saja-aastased probleemid
Teema, milleta ei ole võimalik kirjeldada 1990.–2000. aastate liikluspildi meediakajastust, on roolijoodikud. Otsingusõna „roolijoodik“annab ajalehtede digiteegis ajavahemikus 1991–2010 märkimisväärsed 1132 vastet. Lõviosa artiklitest on politseikroonikalikud uudised vahelejäänud roolijoodikutest. Üks silmapaistvam stiilinäide on 1999. aastal Sõnumilehes ilmunud „Roolijoodik jäi poolesajandat korda vahele“, kus kirjutatakse 23aastasest Jaagust, kes oma noore elu jooksul oli jõudnud korda saata kõvasti vägitegusid.20 Politsei sõnutsi toimus Jaagu esimene rikkumine 1989. aastal, uudises kirjeldatakse ka noormehe tavapärast trajektoori öösel baarist otse autorooli. Selliseid lugusid avaldati ajakirjanduses lõputult.
Kas ja kui palju on sajandiga olukord liikluses muutunud, on meediakajastuse põhjal keeruline kokku võtta. Teedele ja tänavatele tuleb liiklusvahendeid järjest juurde ja kõik tahavad mõistlikke liiklemistingimusi. Jääb mulje, et taristu areng ei pea vajadustega sammu. Autostumise kasvu tõttu on kitsastel teedel autojuhtide elu kibe, auklikud teed teevad tuska kõigile liiklejatele, jalgratturitele ei ole veel toimivat lahendust – kui nimetada vaid olulisemad kitsaskohad. Kas peame tõdema, et tegeleme sada aastat kestnud probleemidega, millele seni pole lahendusi leitud? Vähemalt on avaliku ruumi teema teravalt õhus ja elav arutelu näitab, et teed ja tänavad on meie ühine väärtus, mille eest tasub võidelda.
Minu eesmärk on osutada poliitilise ja kultuuriajaloolise, aga ka demograafilise diskursuse mittevastavusele, mis puudutab Eesti suhteid Loode-Venemaaga, esmajoones muidugi Peterburiga. Mul pole kavatsust rääkida kriisidest. Pigem soovin rääkida muutustest, mis on inimeste teadvuses toimunud enam kui saja aasta jooksul, ning keskenduda poliitilise ja kultuuriajaloolise diskursuse erinevustele. Püüan seda teha võimalikult objektiivselt, võiks ehk isegi öelda positivistlikult, tuginedes paljuski kultuuriajaloolaste käsutuses olevale empiirilisele andmestikule.
Eesti poliitilised suhted Venemaaga on üldteada ega vaja siinkohal põhjalikumat käsitlemist. Tänapäeva Eesti välispoliitikas nähakse Venemaa tegevuses Eesti iseseisvusele peamist ohtu. Ajalooliselt on Eesti poliitilise staatuse kujunemine olnud korduvalt seotud sõjaliste konfliktidega, mille osaline oli Venemaa. Samal ajal on aga eesti kultuuris ja ühiskonnaelus valdkondi, mille arengut on mõeldamatu vaadelda ilma Peterburist saadud positiivsete impulssideta. Iseloomulik on, et sajandivahetuse ajakirjandusdiskursuses tähistatakse nimetusega „pealinn“ just Peterburi, mitte mõnda muud linna. Arusaadavalt on selle põhjus olnud ka Eesti ala tolleaegne lõhestumine kahe kubermangu, Eesti- ja Liivimaa vahel.
Püüan Eesti ja Peterburi suhetega seoses osutada esmajoones muusikakultuuriga seotud ilmingutele, kuid sobivaid näiteid võib leida ka teistelt aladelt. Linnalegendina on käibel Eestis elanud baltisaksa kogukonna imestus selle üle, kust võtsid eestlased intellektuaalse ressursi ja kogemused, et 1920. aastatel ja pärast seda üles ehitada täisfunktsionaalne, üldjoontes rahvuslik ühiskond. Ei ole tarvis põhjalikku teaduslikku uurimistööd, et sellele küsimusele vastata. Tarvitseb vaid lugeda meie ühiskonna- ja kultuuritegelaste elulugusid. Suur osa inimestest, kes XX sajandi esikümnenditel Eesti ühiskonna rajasid, opteerusid siia Venemaalt 1920. aasta paiku, olles saanud hariduse ja töökogemused seal. Meile oli õnnelik kokkusattumus, et poliitilised ja majanduslikud olud vastloodud Nõukogude riigis sellist opteerumist soodustasid ning et kahe riigi vahel õnnestus Tartu rahu tulemusel opteerumise tingimustes kokku leppida.
Raimo Pullati andmetel on Peterburis muusikalist haridust saanud või seal muusikuna tegutsenud ligi 80 eestlast, kellest enam kui neli viiendikku olid õppinud sealses konservatooriumis ning kellest suurem osa pöördus Eestisse tagasi. Fotol Peterburi konservatoorium ajavahemikus 1910–1917.
Ameerika politoloog Samuel Huntington avaldas 1996. aastal raamatu „The Clash of Civilizations and the Remaking of World Order“, mille eestikeelne tõlge „Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine“ ilmus 1999. aastal.1 Raamat kujunes maailmas väga menukaks ning seda ka Eesti poliitikute hulgas. Raamatu teravik on suunatud läänemaailma ja islamimaade suhete kirjeldamisele, kuid Huntingtoni teooriaid on püütud samuti rakendada Eesti ja Venemaa suhete modelleerimisel. Huntingtoni järgi on poliitilised konfliktid tänapäeva ühiskonnas tingitud rohkem kultuurilistest kui ideoloogilistest erinevustest ja vastuoludest. Huntington eristab maailmas kokku üheksat vähem või rohkem selgelt piiritletud kultuuripiirkonda. Eesti kuulub lääne kultuuri ning Venemaa ortodoksi kultuuri rüppe. Piir nende kultuuride vahel kulgeb piki Narva jõge. Sellesse piiri on Huntingtoni järgi kätketud konflikt.
Ajaloolist aspekti silmas pidades on võimalik Huntingtonile üsna mitmes plaanis oponeerida. Narva ja Peterburi vahel asuvat ala nimetatakse Ingerimaaks. Ingerimaa on ajalooliselt olnud asustatud läänemeresoome keeli rääkivate rahvastega ehk vadjalaste, isurite, soomlaste, karjalaste ja vepslaste ning hiljem ka eestlastega. Kui väiksemad läänemeresoome keeli rääkivad rahvad olid valdavalt õigeusklikud, siis soomlased ja eestlased olid põhiliselt luterlased. Vadjalased ja isurid on tänapäevaks loomulikul teel hääbunud või hääbumas. Vepslased ja karjalased on rahvusliku teadvuse mõningal määral säilitanud. Ingerisoomlasi on XX sajandil poliitiliste meetoditega laiali pillutatud ning Ingerimaa on nõukogude võim koloniseerinud peamiselt vene keelt rääkivate inimestega. Ent XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses sai täheldada ka vastassuunalisi protsesse, kui eestlased rändasid välja ning asustasid Eesti ja Peterburi vahel asuvaid maa-alasid, peale Ingerimaa veel Peterburi kubermangu Oudova kreisi ning mõningaid Pihkva kubermangu piirkondi. Kõrvalepõikena märgime, et eestlaste väljaränne on haaranud geograafiliselt väga laia ala, ulatudes Eesti lähiümbruse kõrval Siberisse, Kaukaasiasse, Krimmi ja isegi Türgisse.
Eestlaste ühiskondliku tegevuse kõige tähtsam keskus Peterburis on olnud Jaani kirik. Veel paarkümmend aastat tagasi kasutati kiriku hoonet laoruumina. Praeguseks on kirik kogudusele tagastatud ning renoveeritud (taastamistööd algasid 2009. aastal). Kirik on kontserdisaalina üks Eesti Kontserdi filiaale, foto on tehtud XX sajandi algul.
Peterburi ajaloolane Nadežda Sadofjeva on oma 2004. aastal ilmunud artiklis analüüsinud eestlastest ümberasujate struktuuri Jamburgi ja Oudova kreisis XIX ja XX sajandi vahetusel.2 Jamburg on tänapäeval ümber nimetatud Kingissepaks. 1897. aasta rahvaloenduse andmetel elas Peterburi kubermangus 64 000 eestlast, nendest 12 000 Peterburis. Sadofjeva hinnangul olid Jamburgi ja Oudova kreis Peterburi kubermangus eestlastega asustatud kõige kompaktsemalt. Leidub hinnanguid, mille järgi Oudova kreisis hakkas sajandivahetuse möödudes eestlaste hulk võrdsustuma venelaste omaga.3 Eestlastest asunikud koondusid kaubateede lähedusse, mis ühendasid nende elukohta Peterburi ja teiste keskustega, sealhulgas Narvaga. Märgime, et aastatel 1802–1917 kuulus Narva administratiivselt Peterburi, mitte Eestimaa kubermangu koosseisu. Väärib tähelepanu, et Narva elanikkonna kiiret kasvu XIX sajandi lõpus ei toitnud ainult läänepoolsed Eesti- ja Liivimaa kubermangud, vaid ka idapoolse Ingerimaa rahvad.
Peterburi etnograaf Natalia Juhnjova on oma 2003. aastal ilmunud artiklis käsitlenud Peterburi paljurahvuselist struktuuri XIX ja XX sajandi vahetusel.4 1910. aastal elas linnas seitse rahvusrühma, kelle osakaal rahvastikust oli suurem kui üks protsent. Kõrvuti sakslaste, soomlaste, poolakate, juutide ja teistega olid nende hulgas ka eestlased. Peale eestikeelse Jaani koguduse liikmete leidus eestlaste seas veel saksa- ja soomekeelsete koguduste liikmeid. Jaani koguduse kõrval on vähem teadvustatud, et Peterburis tegutses 1894. aastast eestikeelne õigeusu kogudus. Uue sajandi algul hakkas õigeusu kogudus kasutama Püha Issidori kirikut, mis ehitati aastatel 1903–1907 ning mis asub Gribojedovi kanali ääres Lermontovi prospekti ja Rimski-Korsakovi prospekti ristmikul. Koguduse esimene preester oli Paul Kulbusch, hilisem piiskop Platon, kelle enamlased 1919. aastal Tartus mõrvasid ja kes kuulutati 2000. aastal pühakuks. Juhnjova kirjutab, et Peterburi vähemusrahvused hakkasid ajaga assimileeruma, kuid märgib, et kõrvuti venelastega assimileerusid eestlased ka sakslastega. Juhnjova on korduvalt väitnud, et 1885. aastal avati Peterburis eesti õppekeelega keskkool, mis läks küll 1906. aastal üle vene õppekeelele. Tõsi, eestikeelsetest allikatest pole mul õnnestunud sellele väitele kinnitust leida, kuid kui see nii oli, siis on see mitu kümnendit varem, kui loodi Tartus Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Keskkool, praegune Miina Härma gümnaasium (see oli 1906. aastal). Juhnjova üldistab: selleks et vähemusrahvusest diasporaa suudaks võõrkeelses keskkonnas juhtida (vn возглавить) rahvuslikku vabadusliikumist, on vaja, et selle kogukonna liikmete olukord oleks emamaaga võrreldes parem. Ja autori arvates see eestlaste puhul nii oli.
Eesti uurijatest on Peterburile ja seal elanud eestlastele kõige enam tähelepanu pööranud ajaloolane Raimo Pullat. Üks huvitavamaid küsimusi Peterburi eestlastega seoses on nende arv metropolis. Huvitav on märkida, et kuigi lätlaste arvukus on eestlastega võrreldes alati olnud suurem, elas Peterburis lätlasi eestlastest vähem. Seda saab põhjendada Eesti soodsama asukohaga Peterburi suhtes, kui on Lätil. On ilmne, et sajandivahetuse aegu on eestlasi elanud Peterburis absoluutarvuna rohkem kui mis tahes Eestimaa linnas. Seega on demograafiliselt õigustatud pidada Peterburi eestlaste „pealinnaks“. Vene etnograafide hinnangul on migratsioon Eestist Peterburisse kaheastmeline. Kõigepealt kinnitatakse kanda mõnes Peterburi mõjupiirkonnas asetsevas väiksemas linnas nagu Narva või Gattšina, kust siirdutakse juba edasi metropoli. Seda skeemi illustreerib muuhulgas kirjanik Oskar Lutsu elukäik: ta alustas apteekrina karjääri Tartus, siirdus seejärel Narva ning sealt edasi Peterburisse.
Oma 2004. aastal ilmunud raamatus „Lootuste linn Peterburi ja eesti haritlaskonna kujunemine kuni 1917. aastani“ on Pullat süstematiseerinud andmeid eestlaste arvukuse kohta impeeriumi pealinnas.5 XVIII sajandi lõpul võis Peterburis elada kuni 3500 eestlast. 1890. aastal oli Pullati hinnangul eestlaste arv linnas vähemalt 10 000. Sellele järgnes eestlaste arvukuse pidev ja kiire suurenemine. Tundub, et eestlaste hulk metropolis tipnes 1917. aastaga, kuigi meie kaasmaalaste täpset arvu pealinnas pole sel aastal võimalik kindlaks määrata. Pullat oletab, et eestlaste tegelik arv võis siis ulatuda kuni 60 000ni. Umbes sama palju elanikke on tänapäeval Narvas.
Juhnjova on oma põhjalikus töös „Peterburi elanikkonna rahvuslik ja etnosotsiaalne struktuur. XIX sajandi teine pool ning XX sajandi algus“ (1984) uurinud, millistes Peterburi linnaosades eestlased elasid.6 Esile tõuseb kaks piirkonda: Kolomna linnaosa ning Narva väravate ümbruskond, mille peatänav on Streikide (Стачек) prospekt. 1869. aastal elas neis linnaosades umbes kolmandik Peterburi eestlastest. Eestlaste koondumist sinna saab seletada kahe asjaoluga. Kolomnas asus Jaani kirik koos selle juurde kuuluva taristuga ning samuti tegutses seal eestikeelne õigeusu kirik. Narva väravate piirkond oli linnaosa, kuhu sattusid maad mööda linna jõudnud eestlased kõigepealt. Narva väravate kandis asetseb ka Putilovi (praegu Kirovi) tehas, mis oli eestlastele oluline tööandja. Tänapäeval teevad Tallinna–Peterburi bussid kohale jõudes esimese peatuse Avtovo metroojaama juures. Ekslik oleks metroojaama nime seostada autotehase või muu taolisega. „Avtovo“ on tegelikult mugandus soomekeelsest toponüümist „Auhtua“.7 Sotsiaalse staatuse edenedes liikusid eestlaste elupaigad rohkem kesklinna poole ning hiljem on suuremat eestlaste kontsentratsiooni võimalik täheldada Kaasani linnajaos, samuti Vassili saarel.
Enamik Peterburi eestlastest kuulus nn maksukohustuslike seisuste hulka. 1869. aastal moodustasid 42 protsenti eestlastest sõjaväelased, sealhulgas erusõjaväelased koos perekondadega. Talupoegadena määratles end 36 protsenti ning väikekodanikena, s.t käsitöölistena 21 protsenti. Sajandivahetusel elas umbes kaks kolmandikku eestlasi üksi. Mehi oli rohkem kui naisi, mis seostub meeste suurema liikuvusega. Kui tippintelligents välja arvata, siis leidis enamik eestlasi tööd väheprestiižsetel ametitel nagu käsitöölised, voorimehed, teenijad jms. Leidus ka prostituute, mille kajastust näeme vene multitalendi Juri Annenkovi raamatus „Повесть о пустяках“ ehk „Lugu pisiasjadest“.8 Madalast ühiskondlikust staatusest hoolimata oli Peterburis võimalik kiiremini jõukaks saada kui emamaal. Mitmed kaasmaalased pöördusid metropolis või selle lähistel teenitud rahaga tagasi kodumaale ning omandasid siin kinnistu. Nii toimis ka minu vanavanaisa.
Eestlaste ühiskondliku tegevuse kõige tähtsam keskus Peterburis on olnud Jaani kirik. Veel paarkümmend aastat tagasi kasutati kiriku hoonet laoruumina. Praeguseks on kirik Peterburi Jaani kogudusele tagastatud ning renoveeritud, seda suuresti tänu Aivar Mäe initsiatiivile. Kirikut kasutatakse ka kontserdisaalina. Hoone asub aadressil Dekabristide 54a, varasemalt Ofitserskaja 54. See asukoht on kontserdisaaliks erakordselt soodne, sest vahetus läheduses asub Maria teater oma kahe teatrisaali ja kontserdisaaliga ning konservatoorium. Jääb mulje, et kontserdipaigana on kirik nüüdseks Peterburi elanike teadvuses kinnistunud. On huvitav, et kiriku nime ei tõlgita igapäevases käibes vene keelde, vaid tähistatakse eestikeelse sõnapaariga: Jaani kirik.
Peterburi eesti luteri koguduse ajalugu on teiste seas uurinud kultuuriajaloolane Sergei Issakov. Eestikeelseid jumalateenistusi hakati linnas pidama 1787. aastal. Kogudus formeerus XIX sajandi kolmandal-neljandal aastakümnel, 1835. aastal kuulus kogudusse umbes 2000 liiget. Jaani kiriku hoone valmis 1860. aastal. Jaani koguduses on pikemat aega tegutsenud mitmed väljapaistvad eesti kultuuritegelased, sealhulgas pastorina Jakob Hurt (aastatel 1880–1901) ja Rudolf Kallas (1901–1913) ning organistina Mihkel Lüdig (1904–1918) ja Rudolf Tobias (1898–1904).
1862. aastal asutas kuulus vene pianist ja helilooja Anton Rubinstein Peterburi konservatooriumi. Eestlastele oli Peterburi konservatoorium kõige käepärasem võimalus kõrgem muusikaharidus saada. Umbes sajandivahetuse paiku oli eestlastest talupoegkond saavutanud sellise majandusliku jõukuse, et võimaldada oma lastele hariduse omandamist Peterburi konservatooriumis. Raimo Pullati andmetel on Peterburis muusikat õppinud või seal muusikuna tegutsenud ligi 80 eestlast, kellest enam kui neli viiendikku olid õppinud sealses konservatooriumis ning kellest suurem osa pöördus Eestisse tagasi. Igasuguse kahtluseta võib öelda, et professionaalse eesti muusikakultuuri juured asuvad Peterburi konservatooriumis. Mitu eesti päritolu muusikut valiti õpingute järel Peterburi konservatooriumi professoriks. Metsasarvemängijast professor Jaan Tammest sai pärast Eestisse tagasi pöördumist ning Tallinna konservatooriumi rajamist aastatel 1923–1933 selle direktor.
Eesti muusika- ja teatriakadeemias 2021. aastal kaitstud magistritöös on Anna-Sophia Sevagin vaadelnud Peterburi eesti seltside muusikategevust, tuginedes ajalehes Peterburi Teataja aastatel 1908–1914 ilmunud kuulutustele.9 Peterburi eesti kogukonna seltsidest, ühingutest ja organisatsioonidest on lähema vaatluse all Peterburi Eesti Hariduse Selts, Peterburi Eesti Karskusselts „Ustavus“, Peterburi Eesti Nooresoo Selts, Peterburi Eesti Naisühisus, Peterburi Eesti Üliõpilaste Selts ja Peterburi Jaani kirik. Neil aastatel kajastati Peterburi Teataja väljaannetes kokku 280 erinevat Peterburi eestlaste muusikaüritust. Peterburi Teataja kuulutusi ja kontserdikavu uurides moodustus nimekiri 30 muusikust, kes kõige sagedamini Peterburi eestlaste kontsertidel üles astusid või kelle muusikat kontserdikavadesse valiti. Kõige tihedamini esines kuulutustes Mihkel Lüdigi nimi, kes tegutses vaadeldava perioodi jooksul nii organisti, dirigendi, pianisti kui ka heliloojana. Peale Lüdigi esines koorikavade kuulutustes sageli nii koorijuhi kui ka heliloojana Cyrillus Kreek. Ka Artur Lemba mängis Peterburi eestlaste muusikaelus olulist rolli ning ta kaasas Peterburi konservatooriumis õppinud eestlastest üliõpilased kohalikest eestlaste muusikaüritustest osa võtma üsna varakult. Lisagem, et Artur Lemba valiti Peterburi konservatooriumi professoriks 1915. aastal.
Näiteks tegutses Anton Kasemets Peterburi konservatooriumis õppides aktiivselt Peterburi Eesti Hariduse Seltsis, sealhulgas sama seltsi Liigovi haruseltsi segakooride dirigendina. Peterburi konservatooriumi eestlastest üliõpilaste esmane organisatsioon oli küll Peterburi Eesti Üliõpilaste Selts, ent nad võtsid aktiivselt osa ka teiste Peterburi eestlaste seltside tegevusest. Aktiivsematest muusikutest võib veel välja tuua August Künnapi, Liisi Jakobsoni ja Voldemar Jürissoni, kes astusid üles mitme seltsi kontserdi- ja peoõhtutel.
Kõige enam eestlaste kontserte ja peoõhtuid toimus Pavlova saalis, mis asub aadressil Rubinšteini 13 (endine Troitskaja 13). 1885. aastani tegutses selles hoones Peterburi kunstnike klubi ning pärast seda asusid seal mitmesugused ühiskondlikud organisatsioonid, nagu näiteks Peterburi kammermuusika ühing ning Peterburi muusika- ja etenduskunstide asjaarmastajate ühing. Pavlova saal sai oma nime 1885. aastal endise majaomaniku järgi ning tegutses aastatel 1900–1910 eelkõige teatri- ja kontserdisaalina. Sel ajal oli saalis 520 istekohta. Tänapäeval tegutseb hoones laste muusikateater.
Tallinnas asuva nüüdse Estonia klaverivabriku asutaja on Ernst Hiis, enne nimede eestistamist Ihse, kes alustas oma kutsetegevust XX sajandi algul Peterburis. Hiis on pärit Tartust. Tema karjääri jälgib oma valmivas väitekirjas Eesti muusika- ja teatriakadeemia magistrant Elisabeth Hõbesalu.10 Hiis asutas Peterburis oma klaveritöökoja 1903. aastal. Tal oli metropolis Eestist pärit eelkäijaid: nii omas seal juba varem klaverivabrikut siinsete juurtega Gustav Leppenberg. Näib, et Hiie tegevuse raskuspunkt asus esmalt klaverite häälestamisel ja remondil, ent ta hakkas juba Peterburis tegutsema ka klaverite ehitamisega. Hiis märgib oma mälestustes: „[M]a tegin isegi kuulsale lauljale Šaljapinile pianiino ja paljudele teistele ka. Ja Kirovi teater, praegune, ostis minu käest oma orkestri heaks mitu instrumenti, nii et instrumendid olid korralikud.“ Kirovi teater kandis siis ning kannab nüüd uuesti Maria teatri nime. Hiis näib olevat Peterburis elanud üsna jõukalt. Ta suutis toita kolmelapselist perekonda, omas Peterburi kesklinnas Kaasani tänavas kuuetoalist telefoniga korterit ning kolis oma elamise ja äritegevuse suviti Soome lahe äärsesse populaarsesse suvituskohta Kuokkalasse (praegu Repino). Hiis pöördus Eestisse tagasi 10. novembril 1918. Estonia klaverivabrik alustas tegevust 1950. aastal ning enamik selle toodangust eksporditakse tänapäeval Ameerika Ühendriikidesse.
Eestlaste kultuuriline ja poliitiline tegevus Peterburis sai raske hoobi pärast Eesti iseseisvumist ning Venemaal aset leidnud revolutsioonijärgset korra ja seaduslikkuse krahhi, mille tulemusel opteerus märkimisväärne osa Peterburi eestlastest ajaloolisele kodumaale. Peterburi kandis siis juba Petrogradi nime ning veel hiljem nimetati linn Leningradiks. Umbes 15 või veidi enama aasta jooksul pärast revolutsiooni on võimalik jälgida eestlaste ühiskondlikku tegevust ka nõukogudeaegses Leningradis, kuid see omandas järk-järgult politiseeritud iseloomu ning kippus vastanduma iseseisva Eesti vabariigi olemasolule ja arengule. Eestlaste rahvuslik kogukond linnas hävitati nn suure terrori käigus 1930. aastate teisel poolel. Suur osa eestlastest tapeti või vangistati rahvustunnuse alusel ning kõik eestlaste organisatsioonid suleti.
Siiski luban enesele selles kontekstis tsiteerida ajaloolast akadeemik Tõnu Tannbergi, kes oma 2012. aastal ilmunud retsensioonis Toomas Karjahärmi raamatule „Vene impeerium ja rahvuslus“ märgib: „[P]aljude sageli kirjanduses kasutusel mõistete nagu venestus, venestamine, mittevenelased jne tähendus on hoopis varjundirikkam, kui esmapilgul paistab.“11 Oma osa rahvusliku eneseteadvuse kadumisel mängivad ka loomulikud assimilatsiooniprotsessid. Etnograafide arvamuse järgi ümberasujate kolmas põlvkond oma emakeelt enam ei kasuta. 1998. aastal tapetud vene dissident ja etnograaf Galina Starovoitova on oma 1987. aastal ilmunud raamatus „Etniline rühmitus tänapäeva nõukogude linnas“ võrrelnud eestlaste, armeenlaste ja tatarlaste rahvuslikku teadvust tolleaegses Leningradis ning tulnud järeldusele, et eestlaste puhul erinevalt armeenlastest ja tatarlastest on peamine rahvuslikult konsolideeriv tegur keel.12 Tugevdan seda järeldust tsitaadiga õigusteadlase akadeemik Lauri Mälksoo 2000. aastal ilmunud artiklist. Mälksoo kirjutab: „Eesti keel on eestlaste identiteedi tähtsaim tugisammas. Eesti keele positsioonist ning kasutusalast sõltub eestluse tulevik.“13 Teiste sõnadega, kui kaob keel, kaob ka eesti rahvus.
Ettekanne on Teaduste Akadeemia ja Eesti Kultuuri Koja konverentsi „Inimene piiril eri teadusvaldkondade vaates“ kavas 19. XI.
1 Samuel P. Huntington, Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine. Tlk Mart Trummal. Tartu, Fontes 1999, 456 lk.
2 Надежда Садофьева, Эстонские переселенцы в Петербургской губернии пореформенного периода (хозяйственное освоение Ямбургского и Гдовского уездов). – Россия и Балтия. Остзейские губернии и Северо–Западный край в политике реформ Российской империи. 2–я половина ХVIII в.–ХХ в. Москва, Институт всеобщей истории РАН, 2004, lk 195–209.
3 Вадим И. Мусаев, Политическая история Ингерманляндии в конце ХIХ–ХХ веке. Санкт–Петербург, Нестор–История, 2004, lk 31.
4 Наталия В. Юхнёва, Петербург на рубеже ХIХ–ХХ веков: этнические проблемы мегаполиса. – Н.В. Юхнева. Статьи разных лет. Санкт–Петербург, Музей антропологии и этнографии им. Петра Великого (Кунсткамера) РАН, 2005, lk 69–89.
5 Raimo Pullat, Lootuste linn Peterburi ja eesti haritlaskonna kujunemine kuni 1917. aastani. Toim Ene Hanson, Raul Juursoo. Estopol 2004, 504 lk.
6 Наталия В. Юхнёва, Этнический состав и этносоциальная структура населения Петербурга, вторая половина XIX – нач. XX в. Стат. анализ. Л.: Наука, 1984, lk 223.
7 Вадим И. Мусаев, samas, lk 28.
8 Юрий Анненков (Борис Темирязев), Повесть о пустяках. Берлин, Петрополис, 1934.
9 Anna-Sophia Sevagin, Peterburi eesti seltside muusikategevus Peterburi Teataja kuulutuste põhjal (1908–1914). Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistritöö 2021.
10 Elisabeth Hõbesalu, Ernst Hiis – Estonia klaveri isa. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistritöö, pooleli.
11 Tõnu Tannberg, Rahvussuhted Vene impeeriumis. – Sirp 13. IX 2012.
12 Галина В. Старовойтова, Этническая группа в современном городе. Социологические очерки. Ленинград, Наука, 1987.
13 Lauri Mälksoo, Keel ja inimõigused: rahvusvahelise õiguse normide paistel. – Akadeemia 2000 nr 3, lk 451–475.
Venemaa valitsejad ei ole imperiaalsest riigikuvandist kunagi loobunud
AHTO LOBJAKAS
Boriss Sokolovi raamat „Uue Venemaa sõjad 1991–2019“ kujutab endast kirvetööd. Tegemist on kas poliitilise tellimuse, haltuura või mõlemaga korraga. Nii võib muu hulgas oletada seetõttu, et teksti eestikeelne versioon on ühtlasi selle esmatrükk. Tegu on eelkõige veel ühe käsitööndusliku katsega kuulutada Venemaa absoluutse kurjuse kantsiks. Võrdusmärk, mille Sokolov asetab Venemaa ja Nõukogude Liidu vahele, pole üksnes lihtsakoeline ega morbiidne katse mängida publikuhuvile ja turusituatsioonile Venemaa läänepiiri taga. Selliste üllitiste oluliseks funktsiooniks on olla ka seinast seina indulgents Venemaaga vaenujalal olevate valitsuste julgeoleku- ja vähemuspoliitikale.
Sokolovi tees on lühiühenduslik: NSVLi õiglusjärglasena võttis Venemaa üle, mutatis mutandis, viimase inimsusvastaste kuritegude sooritaja mantli. Raamatu kandvaks teljeks on eri konfliktides Venemaa ja teiste osapoolte inimkaotuste kokkuarvutamine. Täielikult puudub raamatus sünteetiline üldistus, mida lugeja võiks oodata tuntud ja respekteeritud ajaloolase teosest. Gruusiat, Moldovat, Tadžikistani, Vene sisekonflikte (ka Tšetšeenias), Ukrainat ning Süüriat hõlmava võrdleva kokkuvõtte juures puudub igasugune katse need kuidagi ühe analüütilise katuse alla tuua.
Üheksa peatükki kordavad üht ja sama mustrit. Iga konflikti või sõja kohta esitatakse reportaaži süvisega lühiülevaade selle käigust, peatüki lõpetab lohisev, peamiselt ekstrapoleeritud osapoolte kaotuste loetelu, seda inimese täpsusega. Autor toetub peamiselt trükiajakirjanduses avaldatule, lisanduvad venekeelses ühismeedias ilmunud asjaosaliste arvamused, analüüsid ja reportaažid. Allikatele viitab autor muidu heal meelel, kuid Süüria-ainelise peatüki juhatab sisse mitu lehekülge detailset ülevaadet operatsioonide käigust, milles puuduvad igasugused viited sellele, kust materjal pärineb.
Ajaloolisele tõsiseltvõetavusele pretendeerivale teosele mõjub eos hävitavalt, et täielikult puudub Sokolovil selles raamatus haardumine teiste asjakohaste käsitluste ja autoriteetidega. Raamatu faktoloogia kohale tõusev ajalookirjutuslik ambitsioon ammendub üheainsa uitmõttelise lõiguga sissejuhatuses. Selles öeldakse: „Läänest erinev suhtumine võis olla üks põhjusi, miks NSVL rakendas strateegiat, mille järgi vaenlast lämmatati surnukehadega. Lääneriigi sõdurit oli võimalik veenda, et innukas osalemine sõjalises väljaõppes suurendab lootust lahingus ellu jääda. Venelasest ja ukrainlasest sõdurile on seda aga märksa raskem selgeks teha. Ta püüab nagunii õppusel viilida ja loodab „Äkki läheb see õnnetus minust mööda!“ (lk 10)“.
Üheski oma sõjas „uus Venemaa“ midagi sellist üritanud pole – kui esimene Tšetšeenia sõda välja arvata, kuid see oli Moskva toonaste (ja praeguste) valitsejate jaoks sama põhimõtteline küsimus kui Ukrainale vastuhaku mahasurumine Donbassis. Asjaolu, et siin langetasid mõlemad omaenese sõdurite elusid mittevääristavaid valikuid, ei oma mingit pistmist NSVLi ja selle pärandiga. Tegemist on küsimärgi alla sattunud terviklikkusega suverääni printsipiaalse reaktsiooniga.
Palju huvitavama katse teemat avada teeb tagakaanetutvustuse nimetu autor (keegi Eestist?), kes küll veidi toimetamist vajavas idiolektis kirjutab: „On oluline mõista, millega nende sõdade näol tegemist on: lihtsalt meie suure naaberriigi sundkäigud või impeeriumi edasise lagunemise poolparatamatu kaasnähtus, niiöelda kolonialismi retsidiiv, varasema, maailmavalitsemisele pürginud messianistlike sugemetega poliitika taaselustumine väiksemas mastaabis või siis kujuneva, aina enam ainult suurvene rahvusriigi egoistlike huvide läbisurumine.“ Kõik huvitavad küsimused, aga ei neid ega vastuseid neile Boriss Sokolovi raamatust ei leia.
Materjal, mille Sokolov esitab, küll korratu, erapoolik ja pealiskaudne, lubab teatud üldisi järeldusi teha. „Uue Venemaa“ sõjad on tõepoolest olnud Nõukogude Liidu jätkusõjad, aga siin on palju vähem tegemist sellega, et nendes osalenud sõdurid ja komandörid olid nõukogude kooliga, ja palju enam tõsiasjaga, et need sõjad kujutavad endast Venemaa reaktsioone kriisidele. Järeldus, et Venemaa jääb koloniaalseks jõuks, on triviaalne. Moskva reaktsioonides on samas küllalt varieeruvust, et eristada seaduspärasid.
Sokolovi vaadeldud konfliktid jagunevad kolme kategooriasse. Tagantpoolt alustades on neist uusim Venemaa minek out of area – Süüriasse, nüüdseks ka Liibüasse, võimalik et Malisse. Tegemist on sõjalist jõudu projitseerida suutva suurriigi enesekehtestamisega. XXI sajandi hübriidsel moel, palgasõdureid kasutades, kasutab Moskva ära kõik talle avanevad võimalused oma huvide edendamiseks vis-á-vis teised suurriigid (ja impeeriumid).
Teise kategooria moodustavad kaks Tšetšeenia sõda koos Osseetia-Inguššia konfliktiga. Siin on tegemist väljakutsetega Venemaa kui riigi suveräänsusele ja territoriaalsele terviklikkusele. See on midagi, millele kõik selleks võimelised riigid kalduvad lõppkokkuvõttes vastama võimalikult ülekaaluka sõjalise jõuga.
Kõige huvitavam on kolmas alajaotus. Sellesse kuuluvad konfliktid Moldovas, Gruusias (korda kolm, koos Lõuna-Osseetia ja Abhaasia eelsõdadega) ning Ukrainas. (Ka Tadžikistani kodusõda tuleb paigutada just siia). Kõik on NSV Liidu eksvabariigid, mis pole etniliselt monoliitsed. Teatud mööndusega võiks isegi öelda, et kõik kolm leidsid (ja leiavad) end riigiloome protsessis, mida komplitseerib oma identiteedist teadlike ja hoolivate vähemuste olemasolu nende territooriumil. Nendes konfliktides oli Venemaal kaks valikut: lasta asjadel minna isevoolu teed või sekkuda.
Loomulikult polnud ega pole Moskval sellistes küsimustes mingit moraalset calculus’t. Küll on olemas kaks väga tugevat argumenti sekkumise kasuks. Esimene on strateegiline, Ebastabiilsus riigi piiridel pole kunagi hea – või sõnastatuna nn Putini doktriiniks on hea vaid siis, kui Venemaa seda ebastabiilsust ise kontrollib (ehk Euroopa Liidu kunagises žargoonis: on „külmutatud konflikti võtmeriik“). Teine on ajalooline: jah, Venemaa on impeeriumi mantlipärija ning jääb sellisena ise impeeriumiks. See on ilmselge. Vähem saadakse aru sellest, et teatud fundamentaalsel tasandil polegi tegemist valikuga: kui Venemaa poleks Tšetšeenias sekkunud, oleks sellest saanud esimene doomino. Instinktiivselt lootsid ja teadsid seda kõik Eestigi arvajad ja poliitikud, kes omal ajal Džohhar Dudajevile ja ta järjest radikaliseerunud järglastele kaasa elasid.
Erinevalt Suurbritanniast ei ole Venemaa valitsejad imperiaalsest riigikuvandist kunagi loobunud. Venemaa ei ole riik, mis kaotanuna impeeriumi otsiks nüüd endale rolli (mis võiks olla samasugune nagu näiteks Eestil). Venemaa on roll, mis otsib endale impeeriumi. Nõukogude Liidu messianistliku ideoloogia kadumisega ei tee ta seda enam globaalselt, kuid sarnaselt Hiinaga on Venemaal oma punased jooned. Eksivad need, kes peavad selliseid jooni kapriisideks. Impeeriumi juhid teevad oma kalkulatsioone selle osas, mida nad saavad võtta ja jätta – nii, et impeerium püsiks.
Kaukaasia, Ukraina, Valgevene ja Kesk-Aasia on kõik piirkonnad, mida Venemaa paistab mitte olevat võimeline jätma. Seda enam tuleb imeks panna (ja ehk tunnustadagi) tähelepanu, mida imperiaalne ladvik osutab legalistlikele bagatellidele. Venemaa pole 30 aasta jooksul läinud kordagi sõtta otsese ja avaliku eesmärgiga vallutada mõni teine riik. (Ka Gruusias ei jäänud see toimumata sellepärast, et ameeriklased polevat lubanud.)
Balti riigid püsivad vähem NATO toel kui tänu tõsiasjale, et erinevalt Ukrainast, Valgevenest ja Kasahstanist pole nad „põlised Vene maad“ (või midagi sellesarnast); ning erinevalt Moldovast, Gruusiast ja Armeeniast (ning Ukrainast) on igal neist meelega või kogemata õnnestunud vältida relvastatud konflikti oma vähemusega. Niipea kui konflikt tekib, instrumentaliseerib Moskva selle muidugi halastamatult ja pöördumatult – nagu Moldovas, Gruusias, Ukrainas.
Sellise konflikti puudumine on ka põhjus, miks Lukašenka suudab Valgevenes juba kolmandat aastakümmet Moskva ja Euroopa vahel laveerides hoida püsti oma kurioosselt autonoomset ja ka üdini erraatilist režiimi. Moskvale teeb temast palju suuremat muret ilmselt küsimus sellest, kes talt võimu üle võtab. Sokolov (koos paljude teistega Ida-Euroopas) eelistab esitada Venemaad verejanulise kiskjana, kuid palju viljakamana näib analüüs, mis teadvustab Venemaad selle ajaloo produktina.
Esmajoones pole Venemaa juhid kaugelt nii irratsionaalsed, nagu neid Ida-Euroopas tavatsetakse kujutada. Putin ei ole messianistlik liider, vastasel juhul ei ümbritseks teda küünilised ja pragmaatilised Surkovi stiilis tegelased, vaid Dugovid ja teised tänapäeva Rasputinid. Võib arvata, et kõik, mida Putin Ukraina ajaloo teemal teoretiseerimisega saavutab, on omaenese positsiooni õõnestamine. Enesetapp surematu au ja kuulsuse nimel ei ole vanemas keskeas meeste loomulik valik.
Mängufilm „Igavesed“ („Eternals“, USA-Suurbritannia 2021, 156 min), režissöör Chloé Zhao, stsenaristid Chloé Zhao, Patrick Burleigh, Ryan Firpo ja Kaz Firpo, operaator Ben Davis, helilooja Ramin Djawadi. Osades Gemma Chan, Richard Madden, Angelina Jolie, Salma Hayek, Kit Harington, Kumail Nanjiani, Barry Keoghan jt.
Chloé Zhaol on olnud peadpööritav aasta. 2021 algas kinoleviga tema väikesele vaiksele draamale „Nomaadimaa“,1 mis lõi seejärel valju pauguga lahti ühe ukse teise järel teel paljude auhindadeni, krooniks parima filmi ja lavastaja Oscarid. Aasta lõpeb Zhaole filmispektri teises servas, maailma suurima filmisarja tüüri juures. Erinevalt „Nomaadimaast“ on 200 miljoni suuruse eelarvega „Igavesed“ aga tagasisides korralikult nüpeldada saanud.
Isikupärase käekirjaga autorite palkamine suurstuudio megaprojektide juurde pole iseenesest uus samm. Marveli peaprodutsenti Kevin Feige’i võib kiita lootustandvate talentide usaldamise eest katses anda igale uuele filmile üha paisuvas Marveli koomiksifilmide seerias pisut erinev ilme ning lavastuslik tunnetus. Nii on tee Marveli juurde leidnud Uus-Meremaa koomik Taika Waititi („Thor. Ragnarök“2), austraallanna Cate Shortland („Must lesk“3), lootustandvamaid noori mustanahalisi lavastajaid Ryan Coogler („Must panter“4) ja mitmed teised.
Kuldmehikest pole siiski ette näidata olnud ühelgi neist. Paljud maailma hinnatumate sekka kuuluvad lavastajad on Marveli kallal hoopis keelt teritanud. Alejandro González Iñárritu on nimetanud superkangelasfilme „kultuuriliseks genotsiidiks“, Ridley Scott „kuradi igavaks“, Martin Scorsese on paigutanud Marveli lood „lähemale lõbustuspargile kui kinole“, Denis Villeneuve on väitnud, et „kleebi ja lõika meetodil loodud filmid zombistavad meid“. Zhao jõudmist seeria juurde võib seega pidada Marveli vastulauseks ja turundusvõiduks, hetke autorlavastajate absoluutse eliidi heakskiidupitseriks.
Hiljutised Marveli filmid on kaasavuselt märgilased ka ekraanil. „Must panter“ kujutas esimest mustanahalist superkangelast, tänavune „Shang-Chi ja kümne rõnga legend“5 esimest Aasiast pärit superkangelast, „Kapten Marvel“6 ja „Must Lesk“ olid esimeste naiskangelaste seas. Vaatajate konservatiivsem osa võib toriseda poliitilisest korrektsusest ja peale tungivast woke-kultuurist, kuid paljud marginaliseeritud grupid näevad esimest korda ekraanil võimestatud ja võimestavaid tegelasi, kes neile neid endid meenutavad. Isegi kui stuudio valikute taga on rohkem konjunktuurset turundusloogikat kui tugevat väärtuspoliitikat, on esindatus tohutult oluline.
Gilgamesh (Ma Dong-seok), Thena (Angelina Jolie), Ikaris (Richard Madden), Ajak (Salma Hayek), Sersi (Gemma Chan) ja Sprite (Lia McHugh) on vaid osa multirassilisest Igaveste seltskonnast, kes võitlevad tähelepanu pärast oma esimeses mängufilmis.
Zhao keerab Marveli ajalugu valitsenud valgete privilegeeritud meeste maailmas seni kõige värvikirevama uue lehekülje. Tema „Igavesed“ on kui äärmuskonservatiivi õudus- ja ultraliberaali märg unenägu. Tosinkonna peategelase sekka jagub esindajaid igast rassist, sooliselt jaotub ansambel pooleks, üks karakteritest on õnnelikus suhtes ja kaks põnni lapsendanud gei, teine aga vahest kõige progressiivsema ja huvitavama sammuna kurttumm.
Kogu see kirju kamp moodustab filmi nimitegelaskonna – iidse inimesesarnase, ent üleloomulike võimetega liigi, kes on kaugete jumalalaadsete olendite loodud ning saadetud Maale madistama Rikututeks ristitud kiskjatega. Sama hästi võiks nimetada vastaspooli Headeks ja Pahadeks, kuid õnneks päris nii mustvalgeks „Igavesed“ ei jää. 7000 Maal veedetud aastaga tuleb Igavestel vaadata pealt sõdu ja katastroofe, põlisrahvaste massimõrvu ja Hiroshima pommitamist. See on tekitanud hulga suuri küsimusi inimkonna olemusest, Igaveste rollist arengu suunamisel ja keelust sekkuda juba enne, kui alistatuks peetud Rikutud ootamatult naasevad.
„Igaveste“ vormilised ja sisulised ambitsioonid on seega võimsad. Marveli oma Olümposele, läbi 25 filmi pea jälgimatuks arendatud mütoloogiale lisatakse täiesti uus tohutut aega ja ruumi läbiv narratiiv. Kaalul pole selles kosmilises malemängus loomulikult ei vähemat ega rohkemat kui kogu inimkonna saatus.
Autorlavastajate senine käekäik Marveli universumi suunamisel peaks siiski olema hoiatav. Kui vormiliselt on lisatud mõningast autentsust, olgu tegemist sündmuste Aafrika või Aasia keskkonda viimisega, siis sisukontuuridelt ja vormiliselt struktuurilt on kõik lood püsinud peaaegu identsena. Taas ilmub mõni galaktiline kurjam, kangelased kogunevad, tuleb ületada omavahelised lahkhelid, leppimine, suur lõpulahing, tiitrid, õrritid järgmistele osadele. Pisutki on eristuda suutnud ehk Shortlandi „Must Lesk“ oma tumeduse ja piiratud mõõtkavas peredraamaga (mis ikkagi kulmineerus tohutu madistamisega) ning „Thor. Ragnarök“, mida läbisid Waititile omased psühhedeelsed visuaalid ja eneseirooniline kuiv huumor.
Olgu vastuvõtlikkusega seeria ülejäänud osadele kuidas on, selge šablooni järgimine on vähemalt taganud turvaliselt ennustatava koguse meelelahutuslikku tulevärki. Seda on loomulikult ka „Igavestes“, mille mastaabid ei kahvatu ühegi eelkäija ees. Zhao püüab omalt poolt lisada dramaatilist kaalu, paraku jääb ta sellega poolele teele ega saavuta vajalikku tõsiseltvõetavust. Küll aga teeb lavastaja popkornifilmi surmapattu – „Igavesed“ on lihtsalt tapvalt igav.
Osalt langeb vastutus Zhaost tulenevatele valikutele: iseloomutud arvutiefektidega loodud kurjamid, ilmetu keskkond suurejooneliseks finaaliks, ladusat loojutustamist katkestavad ajahüpped, suurte filosoofiliste küsimuste esitamine justkui möödaminnes ja ilma mingisugust kaalu neile andmata ning suurte kollektiivsete tragöödiate kasutamine mõne tegelase arengu ilmestamiseks. Kaasa ei aita ka loogilised küsitavused, näiteks stseen, milles inimkonda kaitsa tõotanud tegelane juhatab koletise inimtühjast jõeäärsest kanalist otse liiklustihedale tänavale. Või see, et Igaveste lubadus inimeste omavahelisest taplemisest kõrvale jääda on mingil põhjusel siiski hõlmanud osa neutraalsusest Marveli seniste kosmiliste kollide suhtes, nt ajutiselt pool universumit manalateele saatnud Thanos.
Teisalt on süüdi ka frantsiisi inerts. Seni on vähemalt fännidele olnud osa Marveli universumi võlust iga filmi asetumine suuremasse maailmapilti. Nüüd aga on seeria taagaks saamas suutmatus pääseda omaenda varjust. Igaviku sõda on juba peetud, kõik, mis vähegi võimalik, korduvalt kaalul olnud, kõige vägevamad vastased alistatud. Seeria ülevoolav suurejoonelisus on tuimastatud piirini, kus iseenda üle trumpamiseks tuleb minna üha suuremaks ja suuremaks, hinnaks viimsegi kontakti kadumine tegelikkuse ja usutavusega.
Marveli-suurust masinavärki ühe filmi ebaõnnestumine muidugi ei pidurda. Eks ole nõrgemaid linateoseid jagunud veerandsaja sekka varemgi, kassaedu küündib ikkagi miljarditesse dollaritesse. Kaua see kõik juba saavutatud mastaapide juures jätkusuutlikuna püsib, on raske ennustada. Superkangelastest väsimusest hakati rääkima juba kümmekond osa tagasi, tootmisliinile lisandub aga üha uusi filme ja telesarju. Esialgu seega turgu on ning selle kahanemist ei ennustata, plaane tehakse enam kui viie aasta peale ette.
Huvitavam on, kas ja kuidas mõjutab „Igavesed“ Zhao-suguse autorlavastaja karjääri, milliseid raha saamise võimalusi oma järgmistele filmidele pakub. Eks kirjelda üks Hollywoodi kuulsamaid tsitaate kunstilisest eneseväljendusest huvitatud lavastajate ning kassaedu kummardavate stuudiote suhet kui „üks neile, üks mulle“. Kripeldama jääb siiski kahtlus, et suurprojektile kulutatud ajaga võinuks ka kordades kasinama eelarve juures valmida midagi hoopis huvitavamat ja väärtuslikumat.
1 „Nomadland“, Chloé Zhao, 2020.
2 „Thor: Ragnarok“, Taika Waititi, 2017.
3 „Black Widow“, Cate Shortland, 2021.
4 „Black Panther“, Ryan Coogler, 2018.
5 „Shang-Chi and the Legend of the Ten Rings“, Destin Daniel Cretton, 2021.
