23. veebruarist saab Tartu Kunstimuuseumis külastada kolme uut näitust: kolmandal korrusel avaneb baltisaksa maalikunstniku Lilly Waltheri (1866–1946) loomingut tutvustav näitus „Lilly Walther. Piiritu“, projektiruumis avaneb Noor Tartu näitusesarjas Nele Tiidelepa isikunäitus „Keda saab ainult igatseda” ja esimesel ja teisel korrusel Ludmilla Siimu (s 1938) mahukas ning värvirohke retrospektiivnäitus „Olemise helk“.
„Lilly Walther. Piiritu“
Tartu Kunstimuuseumi kolmandal korrusel avaneb baltisaksa maalikunstniku Lilly Waltheri (1866–1946) loomingut tutvustav näitus „Lilly Walther. Piiritu“. Väljapanek esitleb kunstnikku, kes saavutas oma elu ja karjääri jooksul palju, kuid keda on Eesti kunstiajaloos küllaltki vähe käsitletud ning teadmised temast on olnud piiratud.
Lilly Walther on hetkel teadaolevalt esimene kunstnik Eestist, kes õppis vabakuulajana Peterburi Stieglitzi kunstikoolis (1888–1894). Pärast seda töötas ta mitmes erinevas riigis, näiteks Prantsusmaal Sèvres’i portselanivabrikus (1896–1897), Weimari Suurhertsogi Saksi Kunstikoolis, Worpswede kunstnikekülas, keraamika alal Berliinis, ajaloolises Bürgeli savitehases Jenas, vabakutselisena Pariisis (1908–1912) ning hiljem joonistusõpetajana Tallinnas. Ta on jätnud jälje Eesti disainiajalukku, olles Tarbekunstiateljee (1904–1914) üks asutajatest, ehkki enamiku oma eluajast ning postuumseltki on teda tuntud akvarellisti ja lillemaalijana. Oma hilisemas elus asendas ta kunstitegevuse restaureerimisega, olles seega ka üks Eesti esimesi professionaalseid kunstirestauraatoreid. Kuraator: Nele Ambos Näitus jääb avatuks kuni 29.05.2022.
Nele Tiidelepp „Keda saab ainult igatseda”
Tartu Kunstimuuseumi projektiruumis avaneb Noor Tartu näitusesarjas Nele Tiidelepa isikunäitus „Keda saab ainult igatseda”.
„Keda saab ainult igatseda” väljendab ühtaegu nii ootust, teadmatust kui ka pidepunktide otsimist. Olukorda, milles kõik võib hetkega muutuda, saadab staatiline pinge. Tiidelepa lähenemine teemale allub suuremale narratiivile, kuid tegeleb erinevate võimalike lahendite otsimise ja uurimisega. Selle protsessi käigus kasvab mõttelisest algest välja üha laienev tajumaastik. Tartu Kunstimuuseumis valmib kunstniku käe all kohaspetsiifiline ruumi- ja heliinstallatsioon, mida külastajad saavad ise vahetult kogeda. Kuraator: Mae Variksoo Näitus jääb avatuks kuni 17.04.2022.
Ludmilla Siim „Olemise helk“
Tartu Kunstimuuseumi esimesel ja teisel korrusel avaneb Ludmilla Siimu (s 1938) mahukas ning värvirohke retrospektiivnäitus „Olemise helk“, mis koondab esmakordselt ühele näitusele Siimu Eesti kunsti kaanonisse kuuluvad teosed ning kunstniku emigreerumise järel enam kui neljakümne aasta jooksul Soomes loodu.
Tartmusile on Siimu retrospektiivi korraldamine olulise sümboolse tähendusega kahel põhjusel. Esiteks elas ja õppis kunstnik Tartu Kujutava Kunsti Kooli lõpetamiseni (1958. aastal) Tartus. Teiseks, viimane näitus, kus Ludmilla Siim enne Eestist lahkumist osales, avati 1976. aasta 17. detsembril just Tartu Kunstimuuseumis. Kuraator: Kristlyn Liier Näitus jääb avatuks kuni 29.05.2022.
Teisipäeval 22. veebruaril on rahvusvahelise giidide päeva tähistamiseks arhitektuurimuuseumi külastus kõigile tasuta Eesti Arhitektuurimuuseumi iga-aastaste tasuta külastuspäevade seas on rahvusvaheline giidide päev 21. veebruaril. Kuid et tänavu on giidide päev esmaspäeval, muuseumi puhkepäeval, saab muuseumi tasuta külastada teisipäeval 22. veebruaril.
Ootame kõiki Rotermanni soolalattu, mis on 1908. aastal valminud paekivist tööstushoone sadama ja Tallinna uueks vanalinnaks kutsutava Rotermanni kvartali vahel. Muuseumi kokku neljal korrusel ootavad teid kaks püsinäitust: „Elav ruum: sajand Eesti arhitektuuri“ ja „Uuri ruumi!“. „Elav ruum“ on giididele justkui praktiline õppevahend, näeb nii eriliste hoonete nukumajalikke makette kui ka terveid linnaosasid makettidena. Igas vanuses uudishimulikele mõeldud „Uuri ruumi!“ õpetab kogema ruumi ja tabama arhitektuuri olemust. Soolalao võlvkeldrisse loodud keskkond pakub elamusi erinevatele meeltele, suunates kõiki huvilisi arhitektuuri nii nuusutama, katsuma kui kogu kehaga kogema. Suures saalis ja läbi galeriikorruse on avatud muusikute Taavi Tulevi ja Ekke Västriku autorinäitus „Heli. Müra. Ruum“, mis tutvustab heli ja arhitektuuri vahelisi seoseid spetsiaalselt Rotermanni soolalao saali loodava akustilise keskkonna abil. Kogemuspõhine näitus käsitleb heli fenomeni kui loomulikku osa inimese elukeskkonnast. Näituse mõtteline raskuskese on linnaruumihelidel ning toob ilmsiks heliga seotud seigad, mida inimene ei pruugi ümbritsevas keskkonnas tavaolukorras märgatagi. Ometi mõjutavad need vahetult tema heaolu ja ruumikogemust. Milline on helikeskkond, kus inimesel on hea olla? Kuidas saab seda mõjutada ja parandada? Mis muutuks linlaste elus, kui ümbritsev helikeskkond oleks senisest paremini läbi mõeldud? Nn müranäitus on avatud 16. aprillini 2022.
Eesti Arhitektuurimuuseumi uksed on 22. veebruaril kõigile tasuta külastuseks avatud kell 11-18. 23. veebruaril, päev enne Eesti Vabariigi 104. aastapäeva, on muuseum avatud kella 15ni. 24. veebruaril on muuseum kinni. Muuseum on avatud 25.-27. veebruaril 2022 kell 11-18. Laupäeval, 26. veebruaril kell 16 olete oodatud kuraatorituurile näitusel „Heli. Müra ruum“.
Teisipäeval, 22. veebruaril kell 14:02 algab Piret Mildebergi näituse URG ehk When I`m 64 pidulik avamine.
See on üks väga subjektiivne näitus ajast.
1967. aastal laulsid neli umbes 25 aastast noormeest Inglismaal lõbusalt laulu „When I`m 64“.
Will you still need me,
will you still feed me
When I`m sixty-four
Ja üks 10-aastane tüdruk Eestimaal mõtles ümisedes, et seesugune vanus on tema jaoks miljoni valgusaasta kaugusel. Aga ka valgusaastad lendavad (valguse kiirusel) ja täna, 22.02.2022. leian end 64. eluaastas.
Tagasivaatena kadunud aegadele riputasin seintele 31 autoportreed aastatest 1974 – 2020, ümisedest teiste Inglismaa meeste 1976. aastal lauldud lugu
„Too old to rock`n`roll,too young to die!“ (julgustuseks eriti laulu viimaseid ridu!)
Tagatoa URG on mõtteline lõpetus mu 20.02.2002. Samba Galeriis avanenud näitusele UNI.
Üks elukogenud valge, 64 aastane, naissoost elukas maalt poeb halbade ilmade saabudes turvaliselt Urgu.
Ja väljub sealt alles siis, kui ilm on jälle hea.
Maailm.
Mõttes tänan kolme 1960. aastate lõpus Ameerikas tegutsenud noort naiskunstnikku, kellelt olen võtnud julguse olla MINA ISE: Yayoi Kusama (1929), Niki de Saint Phalle (1930-2002) ja Yoko Ono (1933), kelle töödega kohtusin nende näitustel Helsingis.
Ja aitäh! meie oma Vanda Juhansoo (1889-1966), kelle aias 1965.aasta suvel IMET nägin.
Näitus jääb avatuks kuni 24. aprillini 2022.
Kondase Keskus
Pikk 8, Viljandi
Avatud: veebruaris ja märtsis K-L 10-17 ja aprillis K-P 10-17
Reedel, 25. veebruaril kell 18 avati Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) esimesel korrusel Tallinna XVIII Graafikatriennaali noortenäitus “Aeglased manöövrid”. Näitus jääb avatuks 11. märtsini.
Noortenäitus on Tallinna Graafikatriennaali juurde kuuluv satelliitnäitus, mida traditsiooniliselt korraldavad ja kureerivad noored kunstnikud. Seekordsel näitusel on eriline rõhk noorel trükigraafikal ning nende kõrval on kunstnikke, kelle praktikad ulatuvad tekstiilist tekstini.
Käesolev näitus keskendub neile noortele kunstnikele, kes tegelevad aeglaste ja keskkonnasõbralike praktikatega või identiteedi ja humaansete nähtuse säilitamisega tõusva ärevusfooniga maailmas. Mõtisklused olevikuga toimetulemisest ja võimalikust tulevikust elavad nende loomingus läbi kontakti iseenda ning ümbritsevaga.
“Aeglsed manöövrid” on tasased ja läbimõeldud liigutused ⎼ paigaltvõtt teadmisega teekonna olulisusest. Kunstnikud hoiavad fookuse lähiümbruses. Nad loovad ja taasloovad olemasolevast ning otsivad võtteid, kuidas läbi hapruse, väikeste narratiivide ja tühiseid tehnikaid kasutades edasi minna.
Näituse kuraatorid: Riin Maide ja Brit Kikas
Näitusel osalevad kunstnikud: Sophie Durand, Rodion Furs, Saara Liis Jõerand, Maria Izabella Lehtsaar, Merilyn Lempu, Ella-Mai Matsina, Jose Aldemar Muñoz, Ingrid Helena Pajo, Lily Marleen Verilaskja
Näituse graafilise disaini autor on Cristopher Siniväli ning tekstitoimetaja Kristiine Kikas.
Näituse raames toimuvad tasuta kuraatorituurid ning siiditrüki töötuba, kus huvilistel on võimalik proovida siiditrükki looduslike või käsitsi valmistatud värvide ning pigmentidega.
Näituse toimumist toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskond ja graafika õppetool ning Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum.
EKKM, Kursi 5, Tallinn
Näitus on avatud
26.02.–11.03.2022
T–R 14–19 ning L–P 12–19
Alates laupäevast, 19. veebruarist on Eesti Rahva Muuseumis avatud näitus „Värvide ilu. Eesti kuldaja kunst Enn Kunila kollektsioonist”.Kuraator on kunstiajaloolane Eero Epner, kujundaja kunstnik Tõnis Saadoja.
Näitusel on eksponeeritud 20. sajandi esimese poole olulisemate maalikunstnike teosed, kelle seast tõuseb suure kimbu maalidega esile eesti kunsti suurkuju Konrad Mägi. Teiste autorite seas on esindatud Nikolai Triik, Johannes Võerahansu, Ants Laikmaa, Endel Kõks, Villem Ormisson, Paul Burman, Richard Uutmaa, Eerik Haamer, Ado Vabbe ja paljud teised.
Kollektsionäär Enn Kunila sõnul on näituse jõudmine ERMi tähtis. „Meie maalikunsti ajalugu on tihedalt seotud laiema kultuuriajalooga,“ ütleb ta. „Kui mõtleme näiteks meie kunstnike värvikäsitluse või teoste motiivide peale, siis need olid seotud rahva laiema mõttelaadiga, mida ERM hoiab ja säilitab.“ Kunila tõi välja, et võrreldes mõni aasta tagasi Tartu Kunstimuuseumis toimunud väljapanekuga on seekord näitusel paarkümmend uut maali.
Esmakordselt ERMi ajaloos toimub kunstinäitus muuseumi suures väljapanekute saalis. See on jaotatud neljaks, kus eraldi ruum on pühendatud Konrad Mäe loomingule. Lisaks kunstiteostele on näitusel suur rõhk hariduslikul poolel. Näituseruumides on väljas põhjalikud infotulbad 20. sajandi alguse olulisemate maalikunstnike kohta. Lisaks näidatakse spetsiaalselt näituse jaoks valminud filmi toonasest kunstiajaloost, mille autoriks on Marianne Kõrver. Kõrver pälvis oma kunstifilmide eest äsja Eesti Kultuurkapitali aastapreemia.
Eesti Rahva Muuseum pakub lasteaedadele ja koolidele näitusega seotud haridusprogramme. Näitusega käib kaasas ka publikuprogramm, kust võib leida kohtumisi nii Enn Kunila kui ka Eero Epneriga, samuti perepäeva, väljasõidu Heimtali muuseumisse ning mitu jalutuskäiku.
Näitus „Värvide ilu. Eesti kuldaja kunst Enn Kunila kollektsioonist” on avatud ERMis kuni 2. oktoobrini 2022.
Info näituse, haridus- ja publikuprogrammide kohta:
Leo Rohlin (snd 1939) on Eesti kunstiakadeemia emeriitprofessor, pikaaegne ja hindamatu keraamika õppejõud ning kunstnik, kes on pälvinud kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti valdkonna elutööpreemia pedagoogilise, akadeemilise ja ka loomingulise töö eest. Leo Rohlin on osalenud näitustel mitmel pool maailmas, loonud monumentaalteoseid ja disaininud aegumatut tööstuskeraamikat, avaldanud monograafiaid ning panustanud arvukate artiklitega keraamika kajastamisse. Tegemist on inimesega, kes on pühendunud eesti keraamika arengu ja säilimise hüvangule.
Elutööpreemia oled saanud kunstiakadeemias õpetamise ja ka oma loomingu eest. Kuid ei saa jätta kõrvale seda, kes sa inimesena oled. Mida tähendab olla keraamik?
Kunst on alati olnud konkurents. Keraamika ei ole, vähemalt meie tingimustes, individualistlik ala. Pigem tiimitöö. Keraamikud on olnud üksmeelne pere ja koondunud keskmete ümber: omal ajal Arsi keraamikatöökoja, nüüd Tohisoo puupõletusahju ümber. Sealsed põletusahjud on nagu pisikesed mesilaspered: niipea kui suvi tuleb, hakkavad kõik taru ümber askeldama. Kui vaadata praegust keraamikute liitu, kuhu on palju noori lisandunud, siis ka seal valitseb üksmeelne ja kokkuhoidev elujõuline õhkkond. Võib isegi öelda, et olla keraamik tähendab olla õnnelik inimene. Esimeseks keraamikuks oli ju Jumal: Aadama loomiseks jätkus savi küllaga ja põletust asendas jumalik hingeõhk. Glasuuri kohta andmed puuduvad.
Sa oled võrrelnud keraamikuametit põllumehe omaga.
Nii kummaline, kui see ka on, sarnaneb keraamiku elukutse paljuski põllumehe omaga. Mõlemad on seotud loodusega. Keraamika puhul on looming ka looduslik protsess ja olen püüdnud ikka oma vorme luues loodusega ühineda. Põllumees jälgib loodust ning peab oma töös ette nägema ilmastikus toimuvat. Ilmaolud on aga ettearvamatud ning sõltuvus looduse tujudest sageli paratamatu. Keraamika on ainuke ala materjalikunstis, mis sünnib, ilma et seda näeksime. Keraamika sünnib ahjus. Me ei näe, mis seal toimub, aga kuna meil on oma kogemuste pagas, siis teame, mille lõplikku valmimisse autor ise sekkuda ei saa. Vilunud keraamik võib vaid protsesse ette näha ning selle järgi valida savi, glasuuri, põletusahju ja -režiimi. Kuid ka siin võib loodus oma ootamatu sõna öelda, eriti puuküttega ahjudes.
Kui rääkida meie keraamikaajaloost, just sellest osast, kui keraamika jõudis rahvusvahelisele tasandile, siis selleks oligi 1970ndatel ja 1980ndatel looduslikust keskkonnast inspireeritud nn floristlik periood. Aga seda võis meie kunstis ka üldisemalt näha.
Savi võib võtta ükskõik millise teise materjali vormi või kuju. Milline on aga keraamika olemus, mida tuleks esile tuua?
Leo Rohlin: „Arvan, et on jõudnud tagasi aeg, kui käeline tegevus läheb hinda.“
Milline on kõige kaunikõlalisem sõna eesti keeles? Muidugi keraamika. Selles on üheaegselt kargust ja pehmust, haprust ja igikestvust. Keraamika iseenesest on vastuoluline nähtus. Savi, nõtke materjal, mis meistri käe all võib endast anda kõik, muutub läbi tule keraamikaks, mis ei allu enam ei meistrile ega kellelegi teisele. Siis võib see pigem puruneda kui muutuda. Savinõus on midagi inimlikku. Nii nagu inimesel, on ka sellel keha – kõhukas või sale, rangelt rühikas või pehmelt olesklev. Nagu inimest, võib ka seda riietada. Savinõu kehakatteks on põletuses sündinud glasuur. Mõnikord kaitseb see nõu, mõnikord kaunistab. See võib olla ametlik ja range, sädelev ja vallatu, esinduslik ja uhkeldav – koguni salapärane. Nõu ei taha ega saagi oma kehakattest loobuda. Nii ongi savinõud riietada äärmiselt põnev, kuid lahti rõivastada õnneks või kahjuks võimatu. Samas on kauneid nõusid, mis ei vajagi riietust. Oma alastuses on need ehedad ja eheduses eriti võluvad.
Minu sümpaatia kuulub keraamikale, kus hinnatakse materjalipärasust. Väärtustada tuleb seda, mis on ainult keraamikale omane. Muidugi on katsetustel, materjali piiride kompamisel ka oma koht, eeskätt selleks, et soovitud idee teostuks. Mul on hea meel, et EKA keraamikaosakonnas on au sees mõlemad poolused, nii eksperimentaalne kui ka traditsiooniline.
Kuidas iseloomustaksid meie tarbekunsti?
Pärast stalinistlikku perioodi oli tarbekunst suhteliselt vaba ideoloogilisest survest. Näitustele pääsesid üldjuhul kõik tööd. Probleeme võis tekkida vabakunstis, mistõttu tarbekunsti võiks võrrelda korraliku tütarlapsega vähe ulakate poiste kõrval.
Nimetus „tarbekunst“ on sama tinglik kui „ilukirjandus“. Õigem oleks öelda „materjalikunst“. Näitustel eksponeeritud tööd, sealhulgas keraamika, olid reeglina unikaalsed, piir vabakunsti ja materjalikunsti vahel oli tinglik.
Muidugi oli tarbekunstis ilusal väljanägemisel oluline roll. Nii kirjeldatigi mõnedes 1970. aastate arvustustes tarbekunstinäitust kui suurt iluparaadi, kus oli vähe praktilisi töid, ehedat disaini. Kuid disainiga tegelesid kõikide tarbekunsti erialade kunstnikud tööstuses (TEKT, Ars, Tarbeklaas, Linda). Nii näiteks tegutsesid keraamikud Anu Soans, Anne Keek, Viive Väljaots, Annika Teder seal disainerina ja näitustel vabakunstnikuna.
Mis puutub ilu teemasse, siis siin on jagunud poleemikat kuhjaga. Ilusat kunsti on loonud möödunud sajandi viimasel veerandil nii vabakunstnikud (Tõnis Vint, Malle Leis ja veel sada kunstnikku) ning muidugi tarbekunstnikud ja disainerid. Paljusid tarbekunstnikke võib siis paigutada pigem vabakunstnike hulka (Elo Järv, Mai Järmut, Ülle Rajasalu).
Tänapäeval on traditsiooniline materjalikunst, eriti keraamika, orgaaniliselt jõudnud suurejoonelistesse installatsioonidesse (Kris Lemsalu, Laura Põld, Edith Karlson).
Praeguses kunstipildis on keraamika taas populaarne, seda just valdkonnaüleselt.
Stalinistlikul perioodil seati tarbekunstile kujutava kunstiga sarnaseid nõudmisi. 1960ndate õpetamismetoodika põhitähelepanu oli mitmekesisusel – nii disain- kui ka tarbevormil, maalingutel (näiteks portselanmaal) ning muidugi skulptuuril. Suur roll oli ka keraamika sidumisel arhitektuursete objektidega – selleks oli ette nähtud terve semester.
1990ndatel toimus päris suur murrang. Muutusid tehnilised võimalused (ahjud, materjalid). Olulisemad uuendajad keraamikapõllul olid Urmas Puhkan ja Sergei Isupov. Keraamikas domineeris tollal ja domineerib ka praegu skulptuurne käsitlus. Isupov oskas oma skulptuursetes teostes kasutada oskuslikult ka maali ja graafikat. Urmas oli vormiuuendaja, kes koondas enda ümber noori ärksaid keraamikuid, moodustades rühmituse Asuurkeraamika. Tehniliselt põnevaid katsetusi nii portselani kui klaasi valdkonnas pakub Anne Türn, kelle valgusinstallatsioonid on fantastilised. Ning juba mainitud Laura Põld, kes on avastanud keraamikas neid võlusid, mis tulevad esile vaid kogemuslikes installatsioonides. Seda nimekirja võiks pikalt jätkata.
Peatudes vabakunsti ja tarbekunsti seostel ei saa mööda minna meie kunsti suurkujust Adamson-Ericust, kes tegutses suurepäraselt mõlemal rindel.
Millisena näed kunstihariduse rolli? Miks üldse peaks kunsti õpetama?
Alati ei pea. On ju meilgi suurepäraseid kunstnikke, kel puudub koolist saadud kunstiharidus. Oluline on keskkond ja ka seltskond, mis on heaks pinnaseks kunsti tekkele. Tuletame meelde Pariisi. Kui rääkida kunstist üldse, siis peab kunst olema eeskätt ligitõmbav, olgu siis kontseptualistlikus tähenduses, esteetiliselt ja muidugi aeg-ajalt ka provokatiivsuselt.
Sageli toonitatakse aga, et me pole piisavalt haritud kunsti vaatama. Kummalisel kombel ollakse ju haritud nii muusika kuulamiseks, teatrilembuseks, rääkimata kirjandusest. Kõik sõltub näitustest. Kõige tähtsam on, et tekiks harjumus käia kunstinäitustel. Õnneks ilmub viimasel ajal ka päevalehtedes, näiteks Postimehes, regulaarselt kunstiarvustusi ja näituste reklaame on ka teles ja raadios. Nukraks teeb aga, et kunsti põhjalikumaks populariseerimiseks televisioonis ruumi ei ole. „Opist“ ja kultuuri lühiuudistest ei piisa. Mis oleks, kui Klassikaraadio „Kunstiministeerium“ koliks hoopis televisiooni? Siis ka näeksime seda, millest räägitakse.
Oma loomingus oled teinud nii seinapannoosid kui tarbevorme, sul ei puudu ka miniatuursete elementidega vabalooming. Milline loomeprotsess on olnud nauditavaim?
Töötasin aastatel 1964–1968 Tallinna ehituskeraamikatehases. Seal pidin tegema tootvat tööd: alul glasuurivalmistajana, hiljem tehnoloogina, kelle ülesandeks oli glasuuride katsetamine ja tootmisse juurutamine. Peagi sain tsehhikunstnikuks ning minult oodati eeskätt suveniirset laadi tootenäidiseid. Kui tootenäidised olid kasumlikud, siis avanes suurepärane võimalus ka oma loomingut teha. Mul olid olemas savi, glasuur, ahjud. Selles mõttes elasin seal nagu kuningakass. Sealt saingi suurvormide tegemise kogemuse.
1968. aastal kutsuti mind kunstiinstituuti õppejõuks, alul puiklesin vastu, viidates oma noorusele ja vähestele kogemustele, hiljem andsin siiski järele. Tehasega säilisid mul head suhted, mis olid olulised ka tudengite õpetamiseks. Koolis olid vanad puupõletusahjud lammutatud ning kasutada sai vaid pisikest laboriahju. Nii töötasime tudengitega aeg-ajalt õhtuti tsehhi ruumides ning põletasime seal ka oma õppetöid. Selline asjade käik vajas kiiresti muutmist ning mulle tehti kohustus arendada edasi kateedri tehnilist baasi. Tollastes rasketes tingimustes suutsime ehitada paar madalkuumus-elektriahju ning alles 1990ndate algul saime töökotta moodsa kõrgkuumusahju.
Tehnoloogia õppejõuna jätkasin katsetusi glasuuride vallas. Glasuuriproove sain hiljem kasutada ka oma installatsioonides. 2003. aastal sain võimaluse teha „Klassikute“ sarjas näituse tarbekunstimuuseumis, kus esimeses, väga värvikas saalis oli kogu ruumi hõlmav installatsioon „Glasuuri teke“, tagumises, aga punktvalgustusega ruumis suurte vormide komplektid. Näituse avamisel esitlesin ka oma keraamika käsiraamatut, mis haakus hästi installatsioonis käsitletud teemadega.
Oled loomingus käsitlenud oma mälestusi, aga ka üldisemaid loodusnähtusi, näiteks valgust või sula. Kas oled otsinud sidet millegi inimesest märksa suurema ja pühamaga?
Kuulan õhtuti Klassikaraadiot, muusika on kõige kummalisem nähtus, suurejoonelisem kunstivorm. Ühte ja sama sümfooniat võib aastaid kuulata ja sellest ei tüdineta. Noored muusikud, heliloojad ja kunstiteadlased räägivad ka praegusel ajal ilust.
Olles tarbekunstniku haridusega, suhtun ilusse kunstis suure sümpaatiaga, kuid mõistan ka seda, et kunst peab sekkuma ka põletavatesse päevaprobleemidesse, kus ilul pole sageli mingit rolli. Ise olen püüdnud oma loomingus käsitleda igavikulisi probleeme, millistel pole kohta päevapoliitikas. Üldjuhul taotlen oma töödes eeskätt esteetilist mõjukust.
Oma näitustest pean tähtsamaks Juhan Liivile pühendatud väljapanekut „Kui seda metsa ees ei oleks“ (2016). Seal kasutasin mitmeid materjale: akvarelli, tušši, metallkruvisid, lõnga ja keraamikat. Keskseks kujundiks oli ruutmeetrine must ruut, mis koosnes mustal foonil tuhandetest kraaterglasuuriga kaetud kruvidest. Meenub hiiglama kihvt juhtumine sellesama teosega. Ühel päeval tuli tööle uus näitusevalvur, kes hüüatas: „Oi, näe, keegi on porimati seina peale pannud!“ See oli nii vahva ja väga meeldejääv. Võib-olla oli ka vaene Liiv tundnud end nii vaevatuna ja tallatuna.
Olen viimasel ajal loobunud vormist ja seinal eksponeeritavates töödes pakkunud välja pigem vabakunstile omaseid ideekäsitlusi, mis puudutavad religiooni, muusikat, isiklikke mälestusi.
Kuidas saad aru, et teos on valmis? Et järjekordne looming on sündinud?
Mu varajase perioodi tööd olid rajatud glasuurile, milles põnevus peituski. Tegin põletusahju ukse lahti ja tulemus oli käes. Kõik taandus avastamisrõõmule. Või pettumusele. Protsess ei lõpe kujundi tegemisega, olgu see siis vaas või midagi abstraktsemat. Kannatlikkust on vaja, sest lisandub viimistlemine. Keerulisemaks läheb asi siis, kui tegemist on sügavama ideega. Õnneks tuleb keraamika ise appi. Võib mässata variatsioonidega, kuid lõpptulemust näeb alles näitusesaalis. Ma ei ole nn inspiratsioonitüüp, pean ette mõtlema. Keraamikule on ettemõtlemine omane, kuid on ka ekspressiivseid tegijaid, kes materjaliga möllavad, sest savi tõesti võimaldab kõike.
Valmistasin oma viimast näitust „Valgust oodates“ (Hopi galeriis 2020. aastal) ette kodus. See koosnes keraamilistest terakestest ristpeaga kruvidel, mille ükshaaval meisterdamine nõudis kannatust ja aega. Näituse keskne idee oli valge valgel: ees portselan ja taga valge foon. Osa portselani oli matt, osa pool-, osa täisläikega. Tegin töö valmis suvel maakodus välitingimustes. Kui tõin reljeefid linna ja hakkasin neid valgustama, siis märkasin kohkumusega, et ma polnud arvestanud mustade varjudega, mis varasematel musta taustaga töödel kunagi esile ei tulnud. Olin meeleheitel. Kui galeriis sai valgus õigeks keeratud, tänasin jumalat. Vähemalt see, mida olin taotlenud, tuli välja. Valgus on ideaal, mille poole tasub püüelda. Ka selleks, et ise saada valgustatuks.
Teiste näitustega ei ole nii suurt pettumust olnud. Kui esteetiline tüvi on alles, siis asi klapib.
Kas praegusel maailmal ja närvilisel ajal oleks midagi õppida kunstniku kogemusest?
Mind on kaks maad mõjutanud. Kõigepealt Jaapan, sest kuhu jaapanlane oma käe külge paneb, seal tuleb esteetika välja. Teine on Soome: seal ollakse ratsionaalsed, mõeldakse enne lõikamist üheksa korda. Kunst, vähemalt see valdkond, millega mina tegelen, võiks jääda igavikuliste väärtuste juurde. Pigem näha ette.
Aga mõtlemisainet on palju, kui vaadata sotsiaalset ja poliitilist elu. Koroona on tulnud nagu meteoriit ja halvanud kogu maakera. See on nagu süda, mis on rütmist välja läinud ja mida siis tasapisi kohendatakse.
Kuidas võiksime aeglustada kõike seda, mis toimub?
Arvan, et on jõudnud tagasi aeg, kui käeline tegevus läheb hinda. See aitaks ka aeglustada ja aeglustuda. Ei ole vaja teha nii palju, pigem süvenenumalt. Kuid mida rahvusvahelisemaks kunst muutub, seda rohkem läheb see hinda ja seda tähtsamaks saab ka raha. See on muidugi stiimul, aga ka järjekordne surve, et tuleb aina rohkem ja kiiremini teha.
Kui mõelda rahvusvahelistumise peale, kas saab veel panna näppu peale ja öelda, et see on eesti keraamika?
Kui mõelda Nõukogude aja peale, siis tollases impeeriumis paistsime välja. Siis võis rääkida erilisest eesti rahvuslikust kunstist. Praegu võib see hõlmata suhteliselt väikest osa meie keraamikast. Nüüd ei mõtle vististi ükski noor kunstnik, et ta teeb midagi eestipärast.
Millest sa unistad?
Tuletan meelde väga sümpaatse inimese Inge Tedre ütlemist. Kord oli ta turismireisil Sitsiilias ning külastas ühte väikest kirikut. Preester avas kirikuukse ning lausus tulijatele: „Siin on koht, kus võite paluda.“ Inge vastas endamisi: mul ei ole enam midagi paluda. Küll aga tänada. Nii minagi.
Unistan sellest, et suudaksime säilitada oma loodusliku keskkonna. Usun, et muuga saadakse hakkama.
Tere! Tahan siseneda Eesti e-riiki. Kuhu ma saaksin oma tanki parkida?
Teist aastat järjest jääb ära Eesti paremate inimeste omavahel ja Eesti presidendiga telekaamerate ees kätlemine, mida veidral kombel peetakse iseseisvuspäeva üldrahvalikuks tippsündmuseks. Midagi on sellest va pandeemiast ikka kasu ka. Ehk on tegu koguni „uue normaalsuse“ olukorraga, mis on tulnud, et jääda? Juurdunud rituaalid iseseisvuspäeva programmis on kärisenud mõne muugi koha pealt.
Riigikantselei näiteks pidi tänavu kirjutama valitsusele alandliku palvekirja, et varahommikusele lipuheiskamisele Toompeal pääseksid kutsutud külalistele lisaks ka muud huvilised. On lubatud, et kaitseväe paraad, mis mullu samuti ära jäi, nüüd toimub, kuid veel on segane, milliseid suuniseid annab sellega seoses terviseamet. Senises võimuõhustikus on tõenäolisim tungiv soovitus, et kes saab, jäägu siiski koju. Need, kes ei suuda tankikütuse lõhna nuusutamisest hoiduda, mähkigu end aga maski ja kilesse ning kleepigu süstimistõend suurelt seljale. See kõik käib eeskätt tallinlaste kohta. Mujal maastikul tehakse oma väikesed kogunemised ja heiskamised küllap ikka ära ja siis kohe teleri juurde tagasi, nagu alati.
Kas tseremoonia poolsugususe üle peaks kurvastama, vihaselt viirusele rusikat näitama ja unistama sellest, et järgmine veebruar tuleb taas teisiti, s.o vanaviisi? Või on hoopis käes suur võimalus senine iseseisvuspäeva tähistamise igakülgselt ajast ja arust riiklik kombestik alatiseks hüljata? On ju näha, et ei sõjamasinate eksponeerimise ega maailma kõige halvema ja sisutuma meelelahutussaate (lõputu kätlemine) ärajäämine ole andnud rahva vaimsele tervisele surmahoopi. Usaldus võimu ja armastus oma riigi vastu seisab hoopis muul vundamendil kui 24. veebruari rituaalid.
Esialgu paistab, et pidupäeva korraldusjuhid ehk peameelelahutajad ei ole muutustele mõtlema hakanud. Näiteks presidendi kommunikatsioonijuht Indrek Treufeldt arvas hiljuti: „Loodetavasti jääb see viimaseks korraks, mil sarnaselt teistele riikidele peame viirusekriisi tõttu Eesti riigi sünnipäeva õhtut tähistama koduseinte vahel koos lähedastega.“ Huvitav, aga seda ju just riigivõimu survel ongi alati tehtud: surutud inimesed talvepimeduses koduseinte vahele teleprogrammi jälgima, sest kes ei vaata, ei kuula presidendi kõnet, mida aja jooksul on peetud küll paremaid, küll kehvapoolseid, see ei ole patrioot. Tõsi, paljud kogunevad ohtra söögi-joogiga ka suurematesse parvedesse, aga ikkagi seisab aukohal kutsumata külalisena televiisor, millest inimeste pähe valguv annab kollast kõneainet veel mitmeks päevaks. Kuid pika laua taga kehakaalu kogumise ja televaatamise sündmusi on meil ju rohkem kui üks. Sedasama peab rahvas üksmeelselt tegema ka jõuluõhtul ja uut aastat oodates, selle vahega, et teleprogrammis asendab kätlemist kord santimine, kord halvad kohustuslikud naljad.
Muutustele peaks mõtlema eeskätt seetõttu, et kuigi sünnipäevapidu korraldatakse vähemasti sõnades ikka omadele, annab riigi peokorraldus ja sõnumid, mida kõnedesse põimitakse, tugevaid signaale üle maailma. Iseseisvuspäev on Eesti rahvusvaheline visiitkaart ja põhjendatud on küsimus, miks Eesti ühel päeval aastas end maailmale hoopis teistsugusena tahab näidata kui see pilt, mille loomisel päevast päeva ja mitte odavalt pingutatakse ülejäänud 364-l päeval aastas. Argipäeval oleme avatud, uuendusmeelsed, oma vabaduse kestvuses ja valitud tee õigsuses kindlad, lipukandjaks tarkust tootvad ülikoolid, väledad ja edukad tehnoloogiafirmad, mis tegutsevad nii looduslikult kuika juriidiliselt puhtas ja õnne toovas keskkonnas – oleme e-Estonia. Pidupäeval aga arvame, et nägu ja jutt peab olema murelik ning ainus viis üldrahvaliku eksistentsiaalse hirmu leevendamiseks on me oma ja liitlaste vaprate sõjameeste ning tehnika tänavatele toomine, territoriaalõhus mürgeldamisest rääkimata.
Kindlasti on kõik riigikaitse sõjalised ja tsiviiljuhid end ammu ära veennud, et Vabadussõjas relvaga rajatud riigis on kaitseväel alati eriline koht ning, vähe sellest, ta peab olema võimekas, ta peab olema ka nähtav, rahva palavalt armastatud sõber. Aga kõigile ei pruugi see nii paista, vaid näida hoopis etendusena „Rikkad poisid käisid poes ja ostsid palju uusi kalleid asju“. Kaitseväe paraad peab maksumaksjatele näitama, et nende käest kogutud raha ei ole tuulde lastud, vaid kulunud maailma parimates raua- ja pommipoodides. Kui rahvas usub, et saadud kaup on kvaliteetne, küllap annab raha ka järgmiseks osturingiks.
Kas see siiski ei ole natuke ühekülgne? Miks paraadil saavad marssijatena osaleda ainult sõjamehed? Kui kord juba on üks lõhna järgi pisut ka nõukogulikust pärandist tõukuv ja totalitaarsemaid sõjardriike iseloomustav tegevus kavasse võetud, kas ei peaks see mitmekülgsem olema? Vabadussõda oli tähtis küll, aga Eesti riik sündis talupoegade, maameeste riigina. Seega peaks praegustel rahva toitjatel olema täielik õigus kaitseväe kõrval näidata ka oma saavutusi ning uusimat tehnikat, veeretada läbi pealinna kartuli- ja kapsakoormaid ning läikivaid ja isemõtlevaid Euroopa Liidu abiraha toel soetatud John Deere’i kombaine ja New Hollandi traktoreid.
Kuid mitte ainult, rahvamajanduse saavutusi jagub igale elualale ja loovalt mõeldes leiaks igaühele koha, kui eesmärgiks seada, et spetsialiseeritud nišiparaadi, mille abil võim kõneleb kodanikega jõupositsioonilt, asemel toimuks tõeline rahvaparaad ning riigivõimul oleks ainult korraldav-koordineeriv roll. Mõttevabaduse ja demokraatia tingimustes ei tohiks piirduda ainult elu helgema poole näitamise ja võltsiluga. Võrdväärne koht paraadil peaks olema ka pimeda poole esindajatel, et toimuks tõeline dialoog tribüünil seisjate ja marssijate vahel. Mitte ainult võimukandjad ei saaks publikule rääkida, mis neil mureks, vaid neist saaksid ka head kuulajad.
Ideaalis oleks võimalik iseseisvuspäeva rongkäiku koondada kõik huvirühmad, kes muidu aasta jooksul laiali pillutatult nurga taga ja kodukootult meelt avaldavad. Valitsuse roll oleks kõiki soovijaid nõu ja jõuga toetada, et üldpilt uhke ja professionaalselt teostatud välja paistaks. Nii nagu see maailma parimate karnevalide puhul on. Inimesed näeksid, kuhu ollakse teel, ja tunneksid, et on tähtsad subjektid selles liikumises. Inimesed ei kuuleks enam ainult, kuidas töökas valitsus on teinud kõik, kuid kodanikud ise ei ole piisavalt pingutanud, vaid kõlaks ka vastupidine, et kodanike pingutused on jooksnud liiva kehva juhtimise tõttu.
Näiteks tasakaalustaks oma ennetähtaegselt ja üle plaani täidetud lubadusi meenutavate erakondade kolonni kurnatusest vaid liikuvatel alustel lebada suutvate meedikute ning poolnäljas õppejõudude killavoor. Kaasatud miljardikoormaid kergel sammul vedavate ükssarvikute rakendite järel aga tuleksid ametnikud algusest saadik katkiste infotehnoloogiliste lahenduste koormaga ning hanereas vallavanemad, ühistel õlgadel ränkraske „viimane miil“, mis kuidagi ei taha nende kodukohas tegelikkuseks saada. Ühel lahtisel järelhaagisel vabastaks Varro Vooglaid end otse tribüüni ees ahelatest, teisel võitleksid omavahel radar ja tuuleveski.
Ei, kõik see on jama. Ühestki paraadist ei saa teha paremat paraadi, ainus hea paraad on olematu paraad, nagu vähemasti pooles Euroopas kombeks. Veel parem aga oleks, kui ükski ajutiselt ametis võimukandja end üldse iga kodaniku sünnipäevaaskeldusse ei segaks, ei tükiks otse uksest ja aknast ega ka juhtme kaudu nende vabalt valitud peopaikadesse. Sellega näitaks juhid üles ülimat usaldust neile võimu andnud kodanike vastu, kes pidutsemisega ise suurepäraselt hakkama saavad. On kaks asja, mida minimalistlik riigivõim teha saab ja teha võiks. Esiteks, hea, suurejooneline pidu (mis ühtlasi soosib tarbimist ja majanduskasvu) algab sellest, et pühadeks eraldatakse mitte üks, vaid kaks vaba päeva. Ja teiseks, et kõigile elanikele oleks kindlustatud põhiseaduslik võrdne võimalus pidutsemiseks, peaks valitsus iga aasta 23. veebruaril igale alalisele elanikule iseseisvuspäeva tähistamiseks üle kandma näiteks sada eurot. Nii et: vaba päev ja sada eurot igaühele ning küll te, otsustajad, veel näete, et rahvas oskab panna püsti sellise Eesti mainet taevasse tõstva peo, et terve maailm ahhetab.
Ahjaa, kogu interneti või vähemasti Facebooki võiks pidupäevadeks ka maha võtta, sanitaarpäevadena.
Ilmselt on paljud näinud ühismeedias kommentaare ja sõnumeid, kus soovitatakse kellelgi end kliimamure pärast tappa või lubatakse keegi teine koolitampoonide propageerimise pärast vägistada. Millest tuleb selline raev? Kas see ongi see vimm, mis kogunend sa-la-ja? Või kõigest ühismeedia žanr?
Ühismeedia on kärarikas ja kurnav – umbes nagu tihe liiklus, mis paneb meist osa pisiasjadele plahvatuslikult reageerima. Olemuslikult lahutab ühismeedia sõnumid nende kontekstist: ühes tõlgenduses naljana mõjuv muutub kogukonna piire ületades solvanguks või agressiooniks. Siiski võib platvormiettevõtteid süüdistada nii otseses kui kaudses raevu külvamises. Kuidas nii? Esiteks on viha äärmiselt stimuleeriv emotsioon. Iseenda sihilik ärritamine võib mõjuda nagu krõpsude söömine või porno vahtimine. Teiseks on moraalsest nördimusest tulenev häbistamine iseenda väärtuse rõhutamise ning meie-grupi sidususe suurendamise viis, sel on selge sotsiaalne funktsioon. Seetõttu kommenteerime, reageerime ja jagame raevu tekitavaid postitusi aktiivsemalt kui midagi muud. Hiljutine Twitteri uuring näitas, et iga laetud sõna (nt sõda, ahnus, ka roppused ja kultuurispetsiifiline retoorika, mis Ameerikas on vabaduse ja Eestis eeldatavasti Nõukogude Liiduga seotud) suurendas edasisäutsumise tõenäosust ~20% võrra. Mida rohkem raevupeibutisi,seda pikemalt passime platvormil ja seda hõlpsam on meie osalus andmestada ja kaubastada.
Platvormiarendajad on raevu majanduslikust potentsiaalist ammu teadlikud. Seinasuhtluse languse pärast ärev Facebook lisas 2017. aastal meeldimisenupule veel viis reaktsiooni, nende hulgas
Tagantjärele selgus, et algoritmile õpetati, et emotsioonireaktsioonid on tavalisest like’ist viis korda kaalukamad. Mida rohkem vihanuppu vajutati, seda aktiivsemalt surus Facebook postitust infovoogudesse. 2019. aastaks oli selge, et vihareaktsiooniga reageeriti peamiselt väärinfole, klikirabajast pahnale ja raevule, mida Facebook aastaid eelisjärjekorras pööritas.
Peale raevupeibutiste süsteemse esiletõstmise on digihiidude tegevusel ka kaudsem mõju. Ühismeedia on meid ajapikku õpetanud aina enam raevu ja nördimust väljendama. See käib nii: me kogeme ja näeme, et raevupeibutis saab tähelepanu, tähelepanu on mõnus ja sellega võivad kaasneda hüved (raha, staatus, võimalused), seetõttu provotseerime edaspidi juba nimelt. Mida rohkem inimesi raevupeibutisi toodab, seda normaalsemaks see tegevus muutub. Ebaviisakas ühismeediasuhtlus ongi juba enamikule Ameerika kasutajatest eelduspärane ja tsiviliseeritud käitumine üllatab neid.
Provotseerimistaktikaid testitakse pidevalt ja edukad liiguvad kiiresti ühest grupis teise. Üks levinud võte on esitleda tillukese äärmusrühma seisukohta kogu ideoloogiliselt sinnapoole kalduva rahvastiku osa omana. Selle peale läheb nii mõnelgi kops üle maksa, kuna „nemad“ on nüüd „ikka lõplikult lolliks läinud“, mis siis, et nad kõnealust seisukohta ei toetagi. Levinud on ka nördimuse näitamine kujuteldava meie-grupi ainuvõimaliku reaktsioonina. Althusserilikult väljendudes kõnetab Youtube’i reaktsioonivideo või muu „kriitika“ vaatajaid ühtse moraaliga grupina, mida nad tegelikult ei ole, positsioneerides mingi pahalase nende väärtusi ohustavaks ja innustades auditooriumi teda oma kujuteldavas ühtekuuluvuses kiusama (vt ka dogpiling).
Olukorra teeb keeruliseks see, et mõnikord on raev ja nördimus õigustatud, kuna mõlemad on sotsiaalsete muudatuste mootoriks – viha status quo vastu ajendab inimesi seda muutma. Kuidas siis eristada manipuleerivat raevupeibutist sisust, mis kirjeldab põhjendatult raevu ajavat olukorda? Kõige hiljutisemate uuringute järgi võib abi olla emotsionaalsest pädevusest. Inimestega, kes saavad aru oma emotsioonidest, mõistavad mis, miks ja kuidas neid ärritab, ning on teadlikud sellest, et info näilises usaldusväärsuses mängivad suurimat osa tunded, lootused ja (kujuteldav) suhe info edastajaga, on raskem manipuleerida. Võib eeldada, et emotsionaalne intelligents aitab ka raevu sireenilaulule vastu panna, ehkki eestlastena me selles vallas eriti ei hiilga.
Platvormiarendajad on raevu majanduslikust potentsiaalist ammu teadlikud.
„Jumal olgu kiidetud! Kes lasi tõde jälle sedapidi paista!“ See Arvo Valtoni surematu fraas „Viimsest reliikviast“ on kohasem kui kunagi varem, sest suuresti virtuaalmaailma toel on koitnud näivuse ajastu.
Arvamusliidrina näiv võib vabalt olla roppsuu-röökur, ühismeedias räusklev ja solvanguid pilduv troll, kelle väledate klaviatuuril tantsisklevate sõrmede all (kui juba läheb nende neetud vasakpoolsete pehmete väärtustega intelligendikeste tümitamiseks) saavad ühe hooga oma osa roosad kultuurimarksistid, sünnitamisorgiale vastupunnivad kirjaneitsid, hõbepajukallistajad-metsahoidjad, kõik kliimakriisi pärast muretsejad, ja üleüldse, ärge lootkegi mingile mõtestatud arutelule, kohv ja kallid jäävad igal juhul ära!
Loodushoiu fondiks nimetatud vastloodud organisatsioon loodab ilmselt näida looduse hoidja ja kaitsjana, kuigi on asutatud põliste metsaraidurite poolt, rääkimata sellest, et nimetuse näiline sarnasus tegelikult loodusehoiule pühendunud Eestimaa Looduse Fondiga võib hõlpsasti segadust tekitada ning palavalt metsa armastavaid, kuid asjadega mitte lõpuni kursis olevaid eestimaalasi eksitada. Kas seda organisatsiooni kaasates saaks keskkonnaministeerium teha linnukese kasti, näiteks et toppama jäänud metsanduse arengukavas on loodushoiuorganisatsioonide ettepanekutega arvestatud?
Näivus on kõikjal, sest see on … lihtsalt nii kasulik.
Näivus on kõikjal, sest see on … lihtsalt nii kasulik. Moodustusid ju praegu maailma ärevas tulipunktis olevad nn Donbassi rahvavabariigidki Ukrainasse näiliselt samuti kohalike, äkitselt organiseerunud ja hambuni relvastatud, Venemaa-iharate antipatriootide isetekkelise liikumisena.
Näivuse oivalisimaks näiteks, võiks öelda, et apoteoosiks on kogu NFTde ja krüptomaailm, näivalt eksisteerivad taiesed, säutsud ja varandused, ja ei ole mõtet väita, et need digitaalsel kujul hoiustatud „varandused“ on päriselt olemas. Sest mida siis õieti NTFi ostes enamat saab, kui vanasti pildile hiirega paremklikki tehes ja seda salvestades? Õige vastus – saad kulutada energiat ja suurendada süsinikuheidet. Kui kuulus Christie’si oksjonimaja müüs oma esimese „puhtalt digitaalse kunstiteose“ 69 miljoni dollari eest, siis lisaks digifailile viie tuhande pildi kollaažiga sai ostja kompleksse pärandina kaasa ka kasvuhoonegaaside heitkoguse.
Sest selle näivuse ülalhoidmine kulutab meeletult energiat, sealhulgas suures osas räpast, fossiilsete kütuste põletamisest saadavat energiat, mistõttu on selle süsinikujalajälje kohta antud hävitavaid hinnanguid ja see on osaliselt vastutav kliimamuutusi põhjustavate kasvuhoonegaaside tekkes. World Wide Webi leiutaja Tim Berners-Lee on nimetanud bitcoinide kaevandamist „üheks põhimõtteliselt mõttetumaks energia kasutusviisiks“.
Bitcoini alalhoidva võrgustiku toiteks vajalik energiahulk on jahmatav. Bitcoine ei eksisteeri füüsiliste objektidena, kuid uusi münte „kaevandatakse“ protsessi kaudu, mis hõlmab võimsate arvutite kasutamist. See protsess nõuab nii palju energiat, et bitcoinivõrk tarbib rohkem energiat kui mitmed riigid, sealhulgas Kasahstan ja Holland. Teine probleem on igale tehingule kuluv energiahulk, mis on tavapäraste krediitkaartidega võrreldes tohutult suur: näiteks kulutab iga Mastercardi tehing hinnanguliselt vaid 0,0006 kWh (kilovatt-tundi), samas kui iga bitcoinitehing kulutab 980 kWh – see on energia, millest piisaks keskmisele põhjapoolkeral asuvale kodule enam kui kolmeks nädalaks.
Näib, et näivusest pääsu pole. „Virtuaalne reaalsus on ehtne reaalsus, nii et võtke see omaks,“ soovitab filosoof David Chalmers oma uues raamatus „Reality+“. Ta näeb tehnoloogia jõudmist punkti, millest alates virtuaalne ja reaalne maailm on tunnetuslikult samaväärsed ja inimesed elavad virtuaalmaailmas sama hästi, kui seni on elanud. Kas näivalt või päriselt?
Elutöö on nii kõikehõlmav küll, et seda ei võta kokku ei lühike lehelugu, kõne ega telesaade. Jaak Kangilaski pikaaegset tegevust on viimastel aastatel Sirbis käsitletud, kahel korral ka intervjuuna, seega asjaosalise enda pilgu läbi.1 Tahtmata kirjapandut korrata, võinuksin toetuda omaenda kokkupuudetele ja muljetele, kuid paratamatult valgustub nii välja vaid mingi osa tema elust ja tööst. Üks lähenemisvõimalusi on näiteks aga rollide eritlemine, mida siinkohal teengi.
Kangilaski kui õpetaja. Kahtlustan, et ühtegi aastat vahele jätmata on ta pidanud loenguid ülikooli lõpetamisest viimaste aastateni. Kangilaskile on looduse poolt antud kaasa külluslikult omadusi, et olla hiilgav lektor. Mõjukas figuur ja kehahoiak tõmbasid tähelepanu. Hääl kandis: Jaagu ema oli näitleja ja üks ta lapsepõlvemängegi oli teater. Kõige olulisem on aga tema oskus oma teadmisi haaravalt ja väga süsteemselt esitada, selgelt arutleda ja seoseid luua. Kangilaski loenguid on tudengid armastanud kõikidel aegadel, vaatamata ülikoolisüsteemile või riigikorrale. Seal pole olnud kirglikke vastandumisi, kuid samuti pole tuntud igavust või tüdimust. Tema loengutel räägitu jäi kuidagi iseenesest meelde. Üliõpilased on Jaaku toetanud, tema neid. Nõukogude ajal aitas loengute menukusele kaasa teemavalik. XX sajandi väliskunst polnud ametliku kõneainena soositud ja just nende loengutega algul Tartus ja hiljem Tallinnas tegigi Kangilaski endale nime. Et aga kunstiajaloo loenguid peeti Tartu ülikoolis napilt ja Voldemar Vaga kõrvalt neid eriti üle ei jäänud, alustas Kangilaski seal noore õppejõuna hoopis ajaloolise materialismi kursusega. Marksistlike teooriate tundmine ja huvi lääne uuema vasakpoolsuse vastu andis edaspidiseks hea relvastuse komparteilise süsteemiga argumenteerimisel. Küllap ka äratundmise, kus läheb lubatu piir.
XX sajandi kunstiajaloo kõrval on olnud vähem esil Kangilaski kunstisotsioloogia ja esteetika kursused. Nende eraldusjoon pole tema puhul olnud küll kunagi jäik: Kangilaskit on alati huvitanud kunsti ühiskondlik kontekst, selle teoreetilised ja poliitilised tõmbejõud.
Elutööpreemia laureaat, kunstiajaloolane Jaak Kangilaski on arvukate kunstiajalooraamatute ja artiklite autor. Ta on üks Eesti nimekamaid kunstiteadlasi, teenekamaid kunstiajaloolaste ja kunstnike õpetajaid ning kunsti populariseerijaid. Ta on kirjutanud mitmeid kunstiajaloo õpikuid ja ülevaateteoseid ning andnud suure panuse kunstiajaloo õpetamisel mitte ainult ülikoolides, vaid ka kooliõpilastele. Jaak Kangilaski 2017. aastal.
Kangilaski kui valgustaja. See, esimesega mõistagi seotud roll ühendab tema tegemised lektori, teadlase ja ka organisaatorina. Kangilaskile on loomuomane maailma harida, asju seletada, paigutada need suurematesse süsteemidesse. Ta teeb seda meelsasti nii väikses sõpruskonnas kui ka pingelistes olukordades. Nõukogude aja lõpus ei kirjutanud ta küll palju, kuid avaldatud artiklitel näib olevat kindel ja läbikaalutud missioon. XX sajandi väliskunsti, Norra tutvustuste jm kõrvale on mahtunud näiteks Keeles ja Kirjanduses ilmunud essee, kus ta lahkab üksipulgi sõnade tunnetamist ja tunnetuse väärkohtlemist.2 Siirdeajast peale ja administratiivtööle vaatamata on Kangilaski aga avaldanud hämmastavalt palju, suurtest Eesti kunstiajalugudest ja tihedatest teadusartiklitest gümnaasiumiõpikuteni. Selle kõrval on ta võtnud meelsasti sõna kunstielu ja ka poliitika ja globaalprobleemide teemadel. Liitumine mitmekülgset haridust pakkuva Eesti Metsaülikooli meeskonnaga tundub seetõttu vägagi mõistetav samm. Kangilaski ise on maininud põhimõttelist pööret oma teadustöös: „Nõukogude ajal püüdsin, nii palju kui võimalik, viia Eesti publikut kurssi sellega, mis toimub mujal maailmas. [—] Sellest peale, kui saime väliskunstist vabalt rääkida, tundsin, et mul on aeg, aga võib-olla ka kohustus, uurida seda kunsti, mida tehti Nõukogude ajal Eestis.“3 Sellega võib olla päri, kuid arvan, et kindlasti tuleb lisada kolmas kese, mis kahte perioodi ühendab: see on püsiv huvi kunsti mõjutanud ideede ja mõttesuundade vastu. Sellest kumab läbi ka kindel uurijapositsioon: kirjutatu peab olema hariv ja selge missiooniga.
Kangilaski kui suunaja. Kui Kangilaski tuli 1971. aastal Tallinna, tööle toonasesse ERKIsse4, sattus ta Tartuga võrreldes märksa elavamasse kunstiellu. Oma loengutel armastas Kangilaski rääkida põlvkondlikust kuuluvusest, tema enda kunstnike põlvkonnaks said kuuekümnendate lõpus startinud kunstnikud, eriti SOUP 69 ning Ludmilla Siimu õpilased Ando Keskküla ja Andres Tolts. Üha enam tuli Tallinnas esile ka Kangilaski organisaatoritalent. 1970. ja 1980. aastatel oli ta algajatele kunstnikele oluline kunstnike liidu noortekoondise esimehena. Ta ergutas kunstitudengeid looma rühmitusi ja tõmbama kaasa kriitikuid, et hoogsamalt kunstiellu siseneda, kuid stagnaaegne põlvkond oli küllap varasematest individualistlikum. Rühmitused hakkasid taas tekkima alles riigi iseseisvuse taastamise veerel.
Kangilaski ise on väitnud ennast olevat üpris konservatiivne nii kunsti- kui ka maailmavaate poolest. Ka tema suunav tegevus pole kunagi seisnenud kirglikes ja sütitavates üleskutsetes, kuid pluralismi soosinud ja vahel isegi äärmuslikumaid katsetusi provotseerinud on ta küll. Kui vaja, oli siiski just tema üks neist, kes suutis võimukoridorides asjad korda ajada.
1978. aastal sai Kangilaskist ERKI kunstiajalugu ja punaaineid koondava kentsaka ühenduse juhataja, peatselt lahutati see kunstiajaloo ja ühiskonnateaduste kateedriteks. Prorektorina aitas Kangilaski käivitada maalieriala Tartus, esialgu ERKI filiaalina. Hiljem Tartu ülikooli alla läinud maaliosakond oli kindlasti üks Tartu praeguse põneva kunstielu alusepanijaid. Tallinna kunstiülikooli rektorina (küll kõhklustega, nagu ta on hiljem tunnistanud) kirjutas ta alla otsusele hakata Tallinnas ette valmistama kunstiteadlasi. Seejärel loodi kunstiteaduse instituut, mis tähistab sel aastal oma 30. tegevusaastat. Kangilaski rektoriaeg aastatel 1989–1995 sattus perioodi, kus ei aidanud visioonid, vaid tuli lihtsalt leida raha küttearvete ja palkade maksmiseks. Seejärel suundus Kangilaski (tagasi) Tartusse, töötades esialgu Tartu ülikooli kunstiajaloo professorina ja hiljem prorektorina. Tartu ja Tallinna suhted tähendasid tema ajal hästi toimivat koostööd: vahetati üliõpilasi ja õppejõude, noored kunstiteadlased said õppida Tartus terve aasta.
Kangilaski kui vahendaja. Erinevate pooluste tunnistamine või isegi olemuslik tarve nende järele on minu arust Kangilaskit saatnud alati. See on tähendanud ka reisimist kahe linna vahel: kui töökoht oli Tallinnas, jätkas ta õpetamist Tartus, kui aga Tartus, ei lakanud loengupidamine Tallinnas. Teda köitsid noored, küll mitte liig mässumeelsed, aga ikkagi ettearvamatud kunstnikud, ent ta oskas suhelda ka kompartei tegelastega. Kui mõelda veel sellele, et Jaak on jaganud end kahe maakodu, Viljandi- ja Muhumaa oma vahel, koorub siit välja ehk isegi rahutus, kuid igal juhul alternatiivide, võrdluste ja kontrastide vajadus. Kangilaski seisukoht näib olevat, et pooluste vahel on alati võimalik kesktee, mõõdukus ja vähemalt ajutine lepitus, kuid elus, kunstis, mõtteviisis ja ka poliitikas peaks leiduma erinevaid võimalusi.
Mõõdukusest on kasvanud välja siiski märksa avaram põhimõte. Küsimusele „Mida muudaksite siin ilmas?“ on Kangilaski vastanud 2000. aastal: „Sooviksin, et progressi mõistet ei seostataks enam ainelise maailma kasvuga ja et inimesed vabaneksid tarbimisjoovastusest ning hakkaksid mõistma ühisvastutust.“5
1 Krista Kodres, Kunstiteaduse(lase) piirid ja võimalused. [Intervjuu Jaak Kangilaskiga.] – Sirp 10. II 2017. https://sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/kunstiteaduselase-piirid-ja-voimalused/;
Anders Härm, Hanno Soans, Elu, kunst, ühiskond. [Intervjuu Jaak Kangilaskiga.] – Sirp 20. XII 2019.
Mart Kalm, Ariste medal Jaak Kangilaskile. – Sirp 10. VII 2020. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/ariste-medal-jaak-kangilaskile/.
2 Jaak Kangilaski, Lehmad tunnetavad kevadet. – Keel ja Kirjandus 1986, nr 9, lk 548–550.
3 Krista Kodres, Kunstiteaduse(lase) piirid ja võimalused.
4 Eesti Kunstiakadeemia kandis Nõukogude ajal 1989. aastani Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi, seejärel kuni 1996. aastani Tallinna Kunstiülikooli nime.
„Lilly Walther. Piiritu“
Nele Tiidelepp „Keda saab ainult igatseda”
Ludmilla Siim „Olemise helk“
