Toeta
Otsi

rohepööre

  • Majandusmõtte ajaloost IV

    Hardo Pajula

     

    Sarja kahes viimases osas oleme käsitlenud Kreeka ühiskonda kuuendal sajandil eKr tabanud ulatuslikku sotsiaal-majanduslikku kriisi.  Ei ole liialdus väita, et mitmed meie tänaseid institutsioone kujundavad arusaamad on sündinud vastusena tollal Hellase ette tõusnud probleemidele.  Teises osas oli muuhulgas juttu sellest, et kriisieelsed Kreeka linnriigid polnud tegelikult mitte niivõrd riigid kui aristokraatlike majapidamiste nõrgalt seotud ühendused. Aristokraatide rivaliteeti tasakaalustas aga polistevaheline seisuseteadlik ühtsustunne, mis rajanes abielusidemetel ja panhellenistlikel kultuurikontaktidel. “Asjaolu, et keegi oli aristokraat, oli silmnähtavalt palju suurema tähtsusega kui see, et ta oli Aigina, Megara või Ateena elanik,” kirjutab M. T. W. Arnheim oma raamatus “Aristokraatia kreeka ühiskonnas”.

    Seitsmendal sajandil alguse saanud muutused seavad senise, võrdlemisi apoliitilise kreeka modus vivendi küsimärgi alla. Laienevast kaubavahetusest tulenev elatustaseme tõus annab uue hoo eliidi võimuvõitlusele ja püüule üksteist rikkusega üle trumbata.  Alates umbes 700 aastast eKr sagenevad Atikal luksuslikud, kadunukese ja selle ürituse jätkajate staatust rõhutavad matusetseremooniad. Šahthaudadest leitud järjest rikkalikumate panuste arheoloogilised jäänused annavad Ryan K. Ballot’i järgi (vt eelmine osa) tunnistust võistlevate rühmituste toretsevast vägikaikaveost. Säärane ressursinõudlik konkurents ei rajanenud aga mitte üksnes regioonidevahelisest kaubavahetusest saadud rikkusel, vaid üha jultunumal maksukogumisel.  Maksumaksja elu tegi eriti kibedaks asjaolu, et tulenevalt ühtse võimuhierarhia puudumisest ei olnud ühelgi aristokraadibandel varastamise monopoli, vaid igaüks tegutses oma parima äranägemise järgi.  Tolleaegne reeglistik, nii palju kui sellest eelöeldu taustal üldse juttu võib olla, rajanes Ballot’i järgi Homerose heroilisel kõlblusskaalal (vt eelmine osa).  Nende eetiliste arusaamade järgi pididki pidevas orjastamishirmus elavad talupojad ja käsitöölised sõltuma ühiskonna tuumiku moodustanud kangelaslikest sõjapealikuist.  Paraku, väidab Ballot, käsitlesid omavahelisest konkurentsist tiivustatud aristokraadid oma alamaid kaitsealuste asemel järjest enam vallutusobjektidena.

    Kuuenda sajandi alguseks kujuneb majandustingimuste halvenemise ja eliidi röövelliku maksukogumise pihtide vahele jäänud deemosest esmakordselt iseseisev poliitiline jõud, kelle sobitamine (a)poliitilisse raamistikku kujuneb vähemalt samavõrd keeruliseks kui proletariaadi kaasamine XIX sajandi kapitalistlikku maailmavabariiki.  Kõigepealt muudab arvuka, vaese ja mässumeelse grupi mängutulek eliidi omavahelist jõutasakaalu, sest deemose enda poole võitnud kildkond on võimeline pikaajalise patiseisu lõpuks lahendama.  Nii tõusevadki veriste rahutuste käigus paljudes Kreeka linnriikides sel perioodil võimule lihtrahva toel valitsevad türannid. Nagu eelmises osas juba mainitud, vastavad ateenlased kriisi esitatud nõudmistele Soloni valimisega linna arhondiks.  Selgepilgulise riigimehena mõistis Solon, et tema seadusandlikud ümberkorraldused (vt eelmine osa) saavad olla püsivad ainult siis, kui uued käitumisnormid rajanevad üldiselt omaksvõetud poliitilistel ja religioossetel veendumustel.  Seetõttu asub ta luuletajana toetama oma majanduslik-poliitilisi reforme sihikindla rahvavalgustusliku selgitustööga.

    Põhiline majanduslik muutus – väljakasvamine püsimajäämisele suunatud majandamisest suhtelisse küllusesse – on Soloni järgi asendanud lihtsalt vanad probleemid uutega.  Siin toob Solon mängu ühe oma võtmemõistetest: koreseien – tegusõna, mis tähendab nii “rahuldama” kui ka “ääreni täitma”.  Solon väidab, et kuivõrd rikkuse kuhjamisele ei ole seatud loomulikke piire, ei ole lõplik rahuldus ega isutäidetus võimalik.  Ahnuse esimesele sambale ohjeldamatule ihale (koros) lisandub kohe ka teine: hoolimatu vägivald (hubris) õiglase jaotamise põhimõtete suhtes.  “Koros toidab hubris’t alati, kui suur rikkus langeb osaks nendele, kes on meelest ära,” manitseb Solon.  Nii jõuab luuletajast arhont koros’e ja hubris’e lakkamatu ahelani: liigküllus tekitab kõrkust kaaskodanike ning põlgust juba omatava suhtes, ja mõlemad tunded tiivustavad inimest taotlema uusi varanduslikke eesmärke.  Ent olles oma eesmärgi saavutanud, viib ahnus inimese lihtsalt uuele küllastumisastmele ning kogu ring hakkab jälle otsast peale.  Just see psühholoogiline tagasiside selgitavat, miks niigi jõukad ihaldavad suuremat rikkust kahekordse kirega. 

    Soloni eetilise süsteemi lähtekohaks on väide, et kõik inimesed on loomult saamahimulised ning kõlbelised ettekirjutused püüavad leevendada selle tõsiasja ühiskondlikke kõrvalmõjusid.  Et ahnus on üldinimlik, siis on nii rikkad kui vaesed koros’e suhtes sama vastuvõtlikud.  Nii ületab Solon ideoloogilise lõhe rikaste ja vaeste vahel, kritiseerib mõlemaid omakasupüüdlikkuses ja küllastamatuses ning pakub siis mõlema grupi kohta kehtiva lahenduse. Soloni järgi tagab riigi korrapärasuse ja mõistlikkuse eunomia (hea valitsemine) ning Ballot rõhutab oma käsitluses eunomia etümoloogilist sidet verbiga eu-nemesthai (hästi jaotama).  Soloni kõlbelises süsteemis on hea valitsemine seega eelkõige olukord, kus on saavutatud õiglane ning erapooletu hüvede jaotamine.  Ta toob hea valitsemise ja õiglase jaotamise mõiste uue enesestmõistetavusega Hesiodose taevalikust sfäärist (vt eelmine osa) otse maapealsesse poliitikasse.  Õige arusaamine poliitilisest olukorrast on uue arhondi sõnutsi ühiskondliku plahvatuse vältimise möödapääsmatu eeltingimus.

    Luuletaja Soloni kaaskodanike harimise strateegia seisnes seega ateenlaste enesekuvandi ümbervormimises ja seejärel enesedistsipliini, erapooletuse ja õigluse rõhutamises kõrgeimate poliitiliste väärtustena.  Ühistunde tekitamiseks rõhutab arhont, et kodusõja ja rahutuste tingimustes “tuleb ühiskurjus iga mehe majja, ka õueväravad ei pea seda enam kinni, see hüppab üle kõrgete hekkide ning leiab ta kindlasti ka tema kambri kõige kaugemast nurgast.”  Ühiskondlikud rahutused murravad maha era- ja avalikku sfääri tavaliselt eraldavad müürid ning kuidas ka üksikisik ei püüaks, ei suuda ta kunagi end ümbritsevast ühiskonnast lahus elada.

    Mõõdutunde ja õigluse esiplaanile seadnud poliitiline filosoofia muudab põhjapanevalt üksikisiku tegude kõlbelise hindamise taustsüsteemi.  Kui varem sõltus kooskond üksiku heerose kaitsest, siis nüüd nõuab sootsiumi edasikestmine üksikisiku enesepiiramist ja vajaduse korral kodanike piiramist ühiskonna kehtestatud normidega.  Kui heroiline väärtusskaala kirjutas sageli ette oma au edendamise kooskonna arvel, siis Soloni jaoks on üksikisiku edu mõõdupuuks tema võime kaasa aidata oma linnriigi hüveolule. Loomulikult ei saadud sellist administratiivset ega kõlbelist kannapööret teha tagasilöökideta.  Vaevalt kolmkümmend aastat pärast Soloni ümberkorraldusi kehtestas Peisistratos deemose toetusel siiski türannia.  Kuigi türann olevat aastaid kestnud reisilt tagasi pöördunud Soloni suhtes näidanud üles lugupidamist ja säilitanud isegi osa tema kehtestatud seadustest, võib Soloni reforme lühiajalises perspektiivis pidada siiski pigem läbikukkumiseks.  Pikaajalises perspektiivis on aga deemose kaasamisel sisepoliitikasse ning Ateena kollektiivse identiteedi vormimisel kaugeleulatuvad, lõppude-lõpuks Ateena ja Sparta suure vastasseisu ning Peloponnesose sõjaga päädinud tagajärjed.  See polegi nii üllatav.  Kui meie oleme meie, siis tekib ju kohe paratamatult küsimus, kes siis on nemad ja mida nendega peale hakata.

  • Noore kunstniku teekond

    Piret Väinmaa

    Tema teine eelis: usaldusväärne klaverimängutehnika selle rängimas mõttes ? kiiruses ja ühtluses. Seega on Hando Nahkur käsitöönduslikult omandanud väga kindla eelise teiste noorte kolleegide ees, kellel on selles osas veel veidi arenguruumi (Sten Lassmann, Irina Zahharenkova).

    Kolmas eelis tuleneb osalt ka eelmisest ja, mis seal salata, siinmail on see siiski haruldane, nimelt lavaline kindlus. Nagu laitmatult töötav arvutiprogramm, mille edukas installeerimine pianisti on (kardetavasti!) ülirohke harjutamise tulemus. Tööoskust selles osas peab esile tõstma ja tunnustama. Lavaline kindlus räägib enamasti ka tugevast isiksusest ja tahtejõust, mis on tema neljas eelis. Ta saavutab, mida tahab.

    Kontserdil oli palju ilusaid momente. Näiteks Beethoveni op. 111 esimese osa mõjuvad sünged värvid. Bach-Busoni keskmise osa piano mängitas saali akustikat nagu kogenud illusionist… piano?t, aega ja süvenemist, mida varem nappis, on juurde tulnud. Süvenemise all mõtlen esitatavate teoste põhjalikku analüüsi, mis aitab ettekande kuulaja jaoks rikkamaks ja selgemaks muuta. Seega ? tema viies eelis paistab olevat töökus, mis on tegelikult anne, nagu auväärne professor Bruno Lukk armastas rõhutada.

    Kiirus ja ühtlane mäng on soodne muusika horisontaalse kulgemise puhul, ent Nahkuri mängutehnika võiks rohkem areneda just vertikaali lahtimängimises: Chaconne ja ?Gaspard? vajanuksid suuremat tundlikkust, paindlikkust ja osavust helikoe siseelu ?lavastamise? ehk diferentseerimise osas. Chaconne?i keerukus ning detailirohkus on tõeline vaimne väljakutse, mis eeldab mõttehaaret, tahet mängida polüfoonilist mõttemängu ja anda kuulajaile võimalus selles osaleda, olgugi vaatlejana…

    ?Öine Gaspard? vajab ettekannet, mis ulatuks tehnilisest osavusest fantaasiarikkuse ja vaimukuseni. Esimese osa karakter ? unelev kuuvalgus, veepeegli särahtused, merineitsi äkilised sabalöögid ? see kõik võinuks Nahkuri esituses olla reljeefsem. II osa pinge ja ängistav loitsimine on pianistile üks raskemaid sisulisi ülesandeid, rääkimata tehnilisest nõudlikkusest ? mitu erinevat materjali peavad kõlama üheaegselt, eri kõlavärvidega. Viimase osa iga hinna eest tehniliselt kindla ettekande taotlus kätkeb endas ohtu uhtuda üle parda detailid ja värvid ? faktuuri siseelu, väljendusjõud, kunstiline energia ja muusika sü?eepöörded jäävad pinnavirvenduseks. ?Gaspard?i? esitamine nõuab riskijulgust, julgust enda pianisti-ego tagaplaanile jätta ja, maksku mis maksab, pakkuda kuulajaile suurt elamust Raveli laiast meeleolude ja värvide paletist, mis ületab klaverimängu pianistlikud piirid, sisenedes muusika kui kunsti avamerele.

    Liszti sonaat-fantaasia ?Pärast Dante lugemist? oli dünaamilises plaanis veidi mitmekesisem kui ?Gaspard de la Nuit?. Suurte kontrastidega dramaatiline teos kätkeb endas maailma, kus karakterid ulatuvad n-ö seinast seina ? unelev-romantilisest kurja-kuratlikuni. Liszti poeetilise sõnumi mõjulepääs on siin pianisti kui kunstniku proovikivi, tema isiksus ning interpreeditüüp peegeldub teose kaudu kui lakmuspaberil. Liszti teoste esitamine eeldab vaimset ja sotsiaalset küpsust.

    Lisapala valik sisaldas ilmset viidet kunstnikuteele: improvisatsioon Frank Sinatra repertuaarist tuntud teemal ?My Way? kõlas paljutõotavalt ja nauditavalt.

  • Näitus SUUR VAAS Tartu Kunstimuuseumis

    Reet Pulk-Piatkowska

    Kolmapäeval, 4. aprillil kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimuuseumis näitus „Suur vaas“, kus osaleb neljakümmend viis autorit poolesaja tööga.  Keraamikute üleriigiline väljapanek sai teoks murest Tartu ja selle piirkonna tarbekunsti mineviku, oleviku ja tuleviku üle mõeldes. Kuna valdav enamus aktiivsemaid alaga tegelejaid töötab tänapäeval igas mõttes avaramate võimalustega Tallinnas, on oluline siinsetele kunstihuvilistele näidata eesti keraamika hetkeseisu ja tänapäevaseid suundumusi. On ju keraamika üks vanemaid kunstiliike, mis võiks areneda jõuliselt pulbitsedes ka edaspidi. Miks mitte Lõuna-Eestiski.

    Näituse toimumise kuulutasime välja juba aasta tagasi, kuna suurte vaaside igapäevaseid püsitegijaid eriti polegi. Suure objekti valmistamine on  aja ja materjalimahukas  ning igas mõttes kulukas ettevõtmine. Õnneks on keraamikud käesoleval näitusel osalemist südamega võtnud.   Eksponeeritust monumentaalsemaid on E. Kotli tellistest vaas, imetleme L. Kuutma skulpturaalset lähenemist teemale, naudime L. Rohlini, M. Mikkeli , K. Kase, I. Alliku, H. Videviku, U. Puhkani ja teiste kunstnike peenkeraamikat.   Töid üksteistega kõrvutades saavad autorid selgema pildi ka enda saavutustest ja asendist laiemat konteksti arvestades. Tutvustamaks varasemat eesti keraamikat ja teravdamaks ajalist mõõdet on näitusel eksponeeritud muuseumi kogudest 1960-ndatest aastatest pärit vaase.

    Näitusel esinevad K. Kask, T. Kriisa, K. Saan, U. Puhkan, K. Seppel, M. Mikkel, M. Krigul, D. Selli, R. Haamer, J. Zgun, E. Berg, A. Vilippus, M. Vichman, H. Videvik, A. Türn, K. Laanmaa, H. Ratas, R. Puhm, I. Allik, L. Rohlin, S. Kuuskmann, M. Hallik, K. Kuligina, J. Korma ov, R. Treimut, K. Karu, G. Bogatkin, K. Kalman, Ü. Rajasalu, A. Roosmaa, K. Pärnamets, T. Kaljuste, K. Jäätma, T. Maide-Safin, K. Kõiv, L. Kuutma, M. Tedrekull, A. Orav, A. Teder, E. Kotli, P. Allas, M. Tafel ,A. Nurga, A. Rank- Soans.

    Tarbekunstinäituste, sealhulgas keraamikanäituste kuldaeg Tartus jääb 1970-1980-ndatesse aastatesse, mil toimusid regulaarsed Tartu ja vabariiklikud tarbekunstinäitused  Kunstimuuseumis ja  Kunstnike majas. Kunstnikud olid tegusad ja näitusetegevus aktiivne. 1990-ndate aastate murrangulised muutused tabasid Tartu keraamikuid nagu teisigi kunstiinimesi, peegeldudes nii esinemisvõimaluste kahanemises kui odava välismaise keraamika pealetungis. Kuigi ekspositsioonipindadena lisandusid mitmed galeriid, oli endine hoog peatunud ja näitusetegevus aegamisi sumbumas. Viimane Tartu tarbekunstinäitus toimuski 1990-aastate keskel.

    Näitus „Suur vaas“ jääb Tartu Kunstimuuseumis avatuks 3. juunini.

  • Natukene surnud, poolsurnud, täitsa surnud

    Evi Aruj?

     

    “Õnne valem” sisaldas lõpmatust, melanhooliat, vastamata küsimusi ja kosmilist (aenese)irooniat. PEETER JALAKAS

     

    EESTI MUUSIKA PÄEVAD, Gavin Bryarsi “ÕNNE VALEM”: NYYD Ensemble ja Von Krahli teater, solist KÄDY PLAAS, autor ja lavastaja PEETER JALAKAS, muusikaline juht OLARI ELTS, kunstnik KIRKE KANGRO, koreograafia STANISLAV VARKKI ja Peeter Jalakas, videokunstnik Ville Hyvönen, valguskunstnik Teemu Nurmelin, laulutekstid Maarja Kangro. Uus-Sadama tollilaos 14. IV.

     

    Eesti muusika päevade kavasse mahtus seekord lausa kolm lavatükki, peale Tormise ooperi “Luigelend” ja Indrek Hirve mononäidendi “Pauluse kiriku kellad” oli näha Peeter Jalaka “Õnne valem” Gavin Bryarsi muusikale.

    Niipidi just tahakski öelda – et lavastaja ees ja helilooja järel. Üks põhjusi on, et Bryarsi hüpnootilisi kordusi tulvil kordustemuusika ei olnud selles tükis (ega ole ka üldiselt) väga “dramaturgiline”, ei sisalda reljeefset, selgelt struktureeritud muutuste rida. Pigem moodustavad selle pehmelt värve muutvad harmooniad hüpnootilise fooni, mis annab ruumi lavastuse teistele elementidele. Bryarsi muusika juurde käis Peeter Jalaka lavakeel: anonüümset inimmassi tähistavad joonistatud, liivast tehtud ja elusad, kuid aegluubis liikumisega samuti justkui elususe “defektiga” inimkujud.

    Elusa ehk normaalse vastandamine elutu või mehaanilisega, mis tegelikult märgistab samuti elutust – see on Jalaka lavastustes eri vormis korduv võte. Ja näib, et sel puhul ei ole oluline “psühholoogiline” kontekst, vaid inimliku (kultuurse, “normaalse”) formaalsed (välised, visuaalsed) deformatsioonid, milles peitub suur hulk võimalusi, alates ilmsüütust koomikast ja lõpetades metafüüsilise hirmu atmosfääriga. Tõsi, hirmu Jalakas tegelikult ei ekspluateeri, pigem ikka absurdi, koomikat ja võõritust, mis võib omandada ka eksistentsiaalse mõõtme…

    Kesksel kohal oli “Õnne valemis” lindilt kõlanud ja kõnesüntesaatorit matkiva robotihäälega ette loetud tekst, mille aluseks oli raskest tõvest vaevatud füüsikageeniuse Stephen Hawkingi “A Brief History of the Time” (“Aja lühilugu”) ja raamat nimega “Kosmoloogia, aeg ja ruum”. Rõhutatult erapooletu kõnetekst andis asjaliku ülevaate kosmosefüüsikal põhinevast “loomisloost”. Ka sellele loetud tekstile andsid tugeva tähenduslaengu tehislikkus, vigasus, ühe funktsiooni surm (kõnesüntesaatori “hääl”) ja üleinimlikkus (teadustekst ikkagi).

    Nagu ikka, virvendasid Bryarsi muusikas saladus (habras ansamblikoloriit), lõpmatus (staatilised kordused) ja üksildus (melanhoolsed sopranisoolod). Bryarsiga on nii, et tema muusikas toimub küll muutusi, kuid need muutusedki rõhutavad pigem kestmise ühetaolisust ja lõppematust kui mingeid “jõnkse”. Ka monotoonselt loetud kõnetekstil oli muusikaline funktsioon, aga ühtlasi kandis see ka muusikast kaugemale, kõlamise ja kõne maailma ulatuvat tähendust. Loetud teksti monotoonsus meenutas kõikidele religioonidele omast rituaalse kõne toonust ja retoorikat, milles inimlik tunne on enamasti üsna taandatud, et ruumi saaks Sõna. Aga püha sõna maht ja jõud on määratu, see sisaldab kollektiivseid lugusid, alateadlikke hirme ja lootusi. Sellised semantilised allhoovused siis.

    “Õnne valemis” mängis tuntud headuses tugevatest eesti kammermuusikutest koosnev NYYD Ensemble, mille koosseisu kuulus ka külalisi: Jüri Millistfer (klarnet), Esa Tapani (metsasarv), Madis Metsamart (löökpillid), Harry Traksmann ja Juta Õunapuu (kaks viiulit), Torsten Tiebout (vioola), Leho Karin (tšello) ning Mati Lukk (kontrabass). Eraldi väärib märkimist lindilt kõlanud eesti rahvalaul ja Kristi Mühlingu ansamblis mängitud eesti kannel – viide “ürgajaloole” ja selle kaudu aja hõlmamatusele ja üleinimlikkusele. Inimliku kaduvuse mõõtme tõid Bryarsi muusikasse Kädy Plaasi lauldud melanhoolsed sopranisoolod.

    Kõike kokku võttes oli lõpptulemuseks sünteetiline ja rituaalne kunstiteos, mille puhul rituaali “sees olemine” ja seda ümbritsev saladuse atmosfäär tundub märksa tähtsam kui mis tahes tasandil antud loojutustus või mingi liiga avatud tähendus.

    Mis puutub pealkirja, siis siin küll saladust pole. Me teame, milline on õnne valem: viie rikkama Euroopa riigi hulka! Nii et pole hullu, et samanimeline ühendoopus ei pakkunudki alternatiivset vastust, vaid hoopis lõpmatust, melanhooliat, vastamata küsimusi ja kosmilist (enese)irooniat. See on kunsti pärisosa.

    Aga rituaalide jaoks liiga rikutud, liiga “ärkvel” kuulajana jäi minu jaoks “Õnne valemi” teljeks ikkagi Hawkingi “loomislugu”. Seda teksti ma üritasin kuulata ja mõista, siis tuli lavapilt ja muusika jäi kusagile poolteadvusesse. (Kui arvamus valmis, siis lugesin kavalehe lõpust, et tegelikult nii oligi: tekst oli käivitaja ja idee ning teksti oli valinud Jalakas.) Mind köitis see osa Hawkingi arutlusest, kus füüsikalise tegurina – kui mingeid energeetilisi protsesse suunav või käivitav Ülitahe või Üliteadvus – tuli mängu Jumal. Vaat kuidas kontekst võib informatsiooni muuta: Jumal religioosses kaanonis on märksa vähem veenev kui kunstis ja teaduses veenvam kui kunstis. Jumal teab, kuidas sellega tegelikult on. Või mis asi on “tegelikult”. See kontekstide asi on huvitav. Aga see on üks teine teema.

  • Sõjajärgse Lääne ühiskonna parimad analüüsikatsed

     

     

    Lähiajal ilmub Tartu ülikooli kirjastusel korraga viis uut tänapäevase humanitaarteaduse tõlget. 

    Indrek Ibrus, mis määras raamatute valiku? Kui palju rahastajad, palju ülikooli õppevajadused, palju valiku tegijate subjektiivsed huvid, palju kompetentsete tõlkijate-toimetajate olemasolu jne?

    Indrek Ibrus: Nagu ikka selliste protsesside puhul – need kõik ja mittemiski. Ühest küljest tegime lõpuks ilmavalgust näinud raamatute osas lõppvaliku justkui tõesti ise, kuid tegelikult lähtus see valik esmalt finantseerimisskeemi pragmaatikast ning alles seejärel selle raamides alles jäänud valikuruumist. Kogu sarja esialgse kontseptsiooni sepistasime me koos Merit Karise,  van Dijki “Ideoloogia” tulevase tõlkijaga, Oslos oma magistriõpinguid lõpetades, kui avastasime, et raha sellise sarja alustamiseks vedeleb n-ö maas. Euroopa Liidu “Kultuur 2000” toetusprogrammi raames pakuti 2003. aastal võimalust küsida raha ka Euroopa XX sajandi humanitaaria ja sotsiaalia võtmetekstide tõlkimiseks – ning need tingimused said ka peamisteks piirideks, autoriteks eurooplased ja teosed möödunud aastasajast. Aga ega need piirid meid väga ei ahistanudki. Mina isiklikult olin jõudnud juba mõni aeg tagasi äratundmisele, et Eestis sarjadeks koondunud humanitaartekstide väljaandmise projektid olid asjaolude sunnil kujunenud sisuliselt küllaltki eklektiliseks ning et käes on aeg hakata uusi sarju palju kitsamalt diferentseerima. Meie sarja kaheks peamiseks rõhuasetuseks saigi ühelt poolt n-ö kaasaeg, s.o moodsate sõjajärgsete Lääne ühiskondade parimad kirjeldused ja analüüsikatsed, ning teiselt poolt antud kaasaegsete teooriate kohalik tunnustatus, nende tegelik kasutatavus ülikoolide programmides ning sellest tulenev selge vajadus maakeelsete tõlgete järele. Selleks konsulteerisime me nimekirja koostamisel palju ka akadeemiaga ning eriti Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonnaga. Sellest asjaolust ja küllap ka meie endi meediateaduslikust taustast lähtus ehk ka sarja mõningane esialgne kallutatus nn meediaühiskonna teemade suunas. Et “Kultuur 2000” seadis ühe projekti raames tõlgitavate raamatute arvu ülempiiriks 10, siis esialgne nimekiri umbes just nii pikk oligi. Selle numbri lõplik vähenemine vaid viiele oligi aga ühe järjekordse antud finantseerimisskeemi pragmaatilise asjaolu tagajärg: 2003. aastal jäi programmi väljakuulutamise hetke ja taotluste sisseandmise tähtaja vahele vaid paar kuud ning selle aja jooksul pidi korda ajama kõik autori- ja tõlkeõiguste küsimused, sõlmima lepingud nende õiguste omajatega, otsima tõlkijad ja kindlustama kogu projekti ajutise rahastamise. Euroopa vanad kirjastused,  kellega tuli tõlkeõiguste saamiseks läbi rääkida,  ei ole aga tihti sellised organisatsioonid, kellega saab nõnda hüppelt asju ajada ning selle taha jäigi paljude raamatute taotlusse lülitamine kinni. Heade tõlkijate leidmisega meil aga seekord suuri probleeme ei olnud, “Kultuur 2000” tõlkestipendiumid on Eestis siiski veel küllaltki konkurentsivõimelised.

    Millised autorid ja teosed veel kaalumisel olid?

    Euroopa kirjastustega üritasime rääkida nimekirja põhjal, kus oli teoseid veel Roland Barthes’ilt,  Pierre Bourdieu’lt, Don Slaterilt, Zygmunt Baumanilt, Niklas Luhmanilt, Gunther Kressilt ja Theo van Leeuwenilt. 

    Kui oleks ideaalolukord, s.t kui küsimus ei oleks rahas, tegijate puuduses jne, millised oleksid need sotsiaal- ja humanitaarteaduste seni eestindamata tekstid-suunad-autorid, mida meie kultuur kindlasti vajaks?

    Antud piirid on alati ees. Muidu võiks ju kohe kogu Aleksandria raamatukogu eestindama hakata – vaevalt et eesti kultuurile sellest kahju tõuseks. Kui aga konkreetsemalt vastata, siis eesti kultuur pole veel piiritagusest mõttest nõnda täis, et me väga valida saaksime. Küllap me vajame ikka veel “kõike”. Ja eks see sõltu ka soovija perspektiivist. Mina näiteks soovin head tervist kõigile neile, kes Kanti või Peirce’i tõlkimisplaane kuskil kõrva taga hoiavad. Lisaks on meil igas sotsiaalteaduste valdkonnas puudu enamik keskseid klassikuid, majandusteaduses näiteks, kus teiste seas nt Schumpeter on selgelt üha aktuaalsemaks tõusmas. Me räägime ju küll palju vajadusest teadmisühiskonna ja innovatsiooni järele, kuid oskame me selle üle ka sisuliselt ja sügavuti arutleda? Selles osas on meil alustekstid kindlasti puudu. Või seesama semiootika, mille üle me siin õigustatult küllaltki uhked oleme, kuid mille klassikuid meil samuti maakeeles peaaegu et pole. Omaette teema on aga just meie kaasaeg. Viimase kümne aasta jooksul on filosoofiaklassika tõlkimisel küllalt tublit tööd tehtud,  kuid kui palju on meil läänes tunnustatud värskeid ja aktuaalseid võtmetekste, mis meie praegust olemist ja aset leidvaid protsesse seletaksid? Kuid eks seda auku me oma sarjaga ehk tasapisi täita püüamegi.

    Kas usute, et Ecol on tänasele inimesele edastada põletavam sõnum kui Kantil või Burke’il? Kas Eco elab ka sajandid üle, nagu viimased on seda teinud?

    Kuulasin ühel konverentsil hiljuti ettekannet, milles näidati, kuidas näiteks Venemaal on iga ajastu valinud välja “õiged” ja alati erinevad Hamleti tõlked. Ses osas on meil võimatu ennustada, mida vajatakse homme. Kuid kindlasti sõltub homne sellest, mida me täna teeme. Ning täna ma usun, et see raamat, mida maailm üldiselt tunneb Eco “The Role of the Reader’ina” ning mille itaaliakeelse originaali me oma sarja raames ära tõlkisime, on tänases akadeemilises ruumis ja sotsiaalteaduslikes aruteludes jätkuvalt äärmiselt aktuaalne. Ka ma ise võin üht- või teistpidi olla Eco teooriate suhtes kriitiline, kuid päriselt mööda sellest raamatust siiski ei saa – kaasaegsele meediale või populaarkultuurile tekstikeskselt läheneda sooviv ja akadeemiliselt ambitsioonikas inimene peab seda raamatut vähemalt teadma. Ma usun, et me ei saa Kantita, kuid me peame tundma ka autoreid, kes seletavad Kanti kaudu kaasaegse kultuuri toimimist. Eco muuhulgas aga just selline autor ongi. Ning lisaks on ju veel selge, et konkreetset ühiskondlikku seatust kirjeldav sotsiaalteaduslik mõte ongi a priori palju ajalisem kui näiteks analüütiline filosoofia. Kas neid tekste hiljem sajandite pärast kultuuriajalooliste tekstidena arvestatakse, on aga juba selle ajastu akadeemikute probleem.

    Kas sellisele toredale ettevõtmisele – viis filosoofiaraamatut korraga – on ka järge oodata?

    Tahame loota küll. Väike eesmärk on seatud, et avaldada edaspidi autoreid, kes praegu avaldatutega juba dialoogi asuksid (ma usun, et mõningane sisemine dialoog on selles sarjas juba olemas) – Giddens Beckiga näiteks jne. Sarja põhikarakteristikud ehk suhteline kaasaegsus ja ülikoolis kasutatavus  jääksid aga samaks. Avaldamisgraafik sõltub aga paljuski taas uute rahastamisprogrammide pragmaatikast. Kuid loodame kõige paremat.

    Küsinud V.-S. M.

  • Jose Corominas Comadrani maalide näitus “Kevadised pilved” salongis Allee kuni 30. aprillini

    Juhan Kohal

    JOSE COROMINAS COMADRANI MAALIDE NÄITUS “KEVADISED PILVED”

    JOSE COROMINAS COMADRAN

    sündis 6. mail 1954. aastal Barcelonas, Hispaanias. Tema perekonnas on kunsti alati austatud ja lapsepõlv möödus loomingulises õhkkonnas. Noormehena töötas ta ühes galeriis, mis tema kunstnikuteed veelgi rohkem mõjutas. Oma loominguga alustas ta tõsisemalt alles mõned aastad tagasi, proovides erinevaid tehnikaid ja võimalusi. Praeguseks lemmikuks on kujunenud õlimaal, mis on maalitud enamjaolt suurtele lõuenditele. Tema maalides näeme rikkalikke värve, julgeid pintslilööke, tajume lõunamaalase sisemist põlemist ja temperamenti, lendlevat julgust, tundelisust, poeetilisust, elegantsi, rõõmu ja kurbust. Aga eks igal inimesel tekib kunstniku töid vaadates nendest oma arusaam. Ta on maalinud palju lilli, maastikke, inimfiguure, abstraktseid kompositsioone.

    Jose Corominase maalid on nagu hea hispaania film, mida vaadates üks silm nutab, teine naerab. Vaatamata sellele, et kunstnik hakkas maalima suhteliselt hilja, on ta juba teinud mitmeid näitusi galeriides Yo ja Villa Benitas, Solarise keskuses, Würth galeriis ning Helsingis restoranis Silvoplee. Läbirääkimised käivad näituste korraldamiseks Pariisis, Dublinis ja Barcelonas. Kunstisalongis Allee on näitus ”Kevadised pilved”  2012. a. aprilli lõpuni.

  • Veel üks Mozart

    Maret Tamm

     

    Nagu meile kõigile teada, sündis Wolfgang Mozart, kes hiljem lisas oma nimele veel Amadé, 1756. aastal. Kahjuks mitte Prantsusmaal, kuid siiski meie armsas naaberriigis, mis küll peagi sai Prantsusmaa osaks. See sündis tänu keiser Bonaparte’i nägemusele ühinenud kastraadivabast Euroopast. Kastraadid suutis keiser suurte pingutustega lavalt peletada, kuid Euroopa ühendamise osas kohtas ta meie armsate sõprade, sealhulgas ka Mozarti sünnimaa ägedat vastuseisu, nii et meeleheitel Prantsusmaa oli sunnitud end veriselt kaitsma! Praegu tundub see ju naeruväärne, kas pole? Samas hakkab ehk hägustuma keiserliku idee esimene pool, mille suhtes kakssada aastat on Napoleoniga ühel nõul oldud: igale mehele jäägu õigus olla munadeta, aga mitte ametlikult laval esinedes!

    Kahjuks ei jõudnud helilooja oma kiratseva tervise tõttu Austria liitumist Prantsusmaaga ära oodata. Kui Napoleon Viini vabastas, oli Mozart juba surnud. Seda enam on hea meel, et tema isa Leopold Mozart tõi poja esimesel võimalusel, see juhtus Wolfgangi kümnendal sünnipäeval, Euroopasse, Itaalia kaudu Pariisi. Vaevalt oleks Austria või isegi Saksamaa tolleaegsed olud võimaldanud Mozarti kui helilooja sündi! Ei ole midagi parata – nagu  taim vajab valgust, vajab anne Pariisi. Siinkohal tuleb tunnustada nutikat isa Leopoldi, kes lapse annet märkas. Leopold oli pärit lihtsast puusepaperest ja jõudnud tööliskeskkonnast nii-öelda muusikaellu rabelda ainult tänu visadusele ja rängale tööle. Sel lihtsal mehel jätkus taipu märgata Wolfgangi erilisust ning ta hakkas poisiga sihikindlalt tööle: klaveritunnid, viiulitunnid, harmooniatunnid, polüfooniatunnid… Väikese Wolfgangi päev algas harjutamisega ja lõppes tavaliselt kas kontserdi või siis esinemisega olulistele inimestele, kellest Leopoldi arvates võis sõltuda nende ühine tulevik. Võib kergesti aimata, et vabast ajast ja nukkudega mängimisest oli Mozart vaid kuulnud, ja paljudele oma kirjadele, mis legendaarne laps Euroopa reisidelt koju saatis, kirjutas ta peaaegu alati alla ühtemoodi: Teie väsinud Mozart.

    Messiase etendamine kurnas, aga Euroopa vajas imet ja ime Euroopat. Leopoldile oli see ammu selge. Seetõttu ei kõhelnud ta hetkil, kui poisi tähelepanu hajuma kippus, kasutamast tuttavaid võtteid omaenda lapsepõlvepäevilt. Ja uskuge, daamid ja härrad, kes te neist asjust palju ei tea – puusepad lapsi ei hellitanud! Kõrvalmärkusena olgu öeldud, et järgmise HELILOOJA sündi tuli oodata veel neliteist aastat. Siis tuli Bonnis ilmavalgele Ludwig van Beethoven, kelle pere (loe: isa) osa lapse kujunemisel oli sama märkimisväärne, kui mitte olulisemgi. Oo neid leidlikke vanemaid! Nii Wolfgang kui ka Ludwig jäid mitmeks aastaks seitsmeseks, sest üheksa-aastane klaverivirtuoos ei toonud enam saale täis. Kuid väike kelmus on sellistel puhkudel andestatav.

    Kui Mozart teistkordselt Prantsusmaale naasis (1778), sattus ta kahjuks suurde rahapuudusse, mistõttu Wolfgang ja tema ema olid sunnitud müüma oma ilusa tõlla kutsarile, kes neid sõidutas. Seetõttu kirjeldab noor Wolfgang prantslasi halvustavalt, kuigi tema rahapuuduses polnud Prantsusmaal mitte mingit süüd. Oma kirjades ütleb tollal kahekümnekahene helilooja: prantslased on väljakannatamatult juhmid ja ebaviisakad inimesed, kes mõtlevad ainult enda peale ega vastaks teie küsimustele isegi siis mõnes teises keeles peale prantsuse, kui nad seda oskaks! Aga nad ju ei oska! Papa, Pariis on külm ja porine, kas ma tohiks siit lahkuda?

    Õnneks mõistis Leopold Mozart Prantsusmaad oma pojast paremini ega lubanud Wolfgangi kuhugi. Mis puutub Mozarti arvamusse prantslastest, siis jäägu see tema südametunnistusele. Isiklikult mina ei näe ühtegi põhjust, miks meie külalised peaksid siin mõnes teises keeles rääkima kui Prantsuse Akadeemia kodukeeles, mille asutanud Richelieu ise. Sellesama akadeemia raamatukogust leidsime hiljuti kolm tolmunud kirja: kaks Mozartilt ja üks temale kirjutatud. Kuigi võiks arvata, et seda ei saa juhtuda, sest iga toll selle vana austusväärse maja huvitavatest ürikutest on läbi uuritud, üle kontrollitud, läbi valgustatud, dešifreeritud, suurendatud, vähendatud, kopeeritud ja säilitatud.

    Ometi leidsime me kolm Mozarti kirja! Meie olime esialgu üllatusest kanged, kuid saanud üle esimesest ehmatusest, valdas akadeemiat loomulikult eufooria. Hetkeni, kuni märkasime lugeda kirjade saatmiskohta. Need olid tulnud Venemaalt, Tartust! Nüüd olekski aeg küsida, härrad, mida me üleüldse teame Mozartist?! Või veel enam! Mida me üldse teame?

    Niisiis, praeguseks on selgunud, et kahekümnekahene Mozart kannatas külmade ilmade, rahapuuduse ja sellest tingitud tujupuuduse all. Ka isaga läbisaamine ei olnud tookord kõige parem, sest Leopold oli äsja “soovitanud” Wolfgangil mitte aega raisata Aloysia Weberile, kellest Wolfgang väga hoolis. Oma tulevase naise, Aloysia õe Constanze’i peale polnud ta aga veel pilku heitnudki. Seetõttu valitses ta südames mitmekordne segadus: solvumine isa peale, armastus Aloysia vastu, tagatipuks ema halb tervis, külm ja kõle Pariis ning pidev rahapuudus! Ja isegi kui isa, ema ja armastusega oleks kõik kombes olnud ning ilmad pisut soojenenud, oleks piisanud vaid viimasest – rahapuudusest, et Pariis hüljata. Pariisis, mu härrad, nagu te ise teate, ei ole ilma rahata midagi teha. Ja just nagu muinasjutus sattus ühel sellisel mornil päeval Wolfgangi klaveritundi venelane krahv Razumovski. Krahv oli Wolfgangiga umbes üheealine, armastas muusikat ning, mis peamine – krahv oli üüratult rikas ja heldekäeline nagu enamik nii tollal kui praegu ringi rändavaid vene aadlikke.

    Teisi põhjusi, mis mõjutasid Mozartit ette võtma reisi Venemaale, võib vaid aimata. Hoolimata sellest, et ta külmetas isegi Itaalias, ei virisenud ta hiljem oma kirjades enam iial külma üle. See fakt räägib iseenda eest. Külm on ju Venemaalt pärit! Tõenäoliselt arvestas Mozart tsaari õukonna tellimustega, mis krahv Razumovski eestkostel oli küllalt tõenäoline. Ja miks mitte isegi kapellmeistri kohaga? Venelased üritasid tollal kõigiti pöörduda näoga Euroopa poole ja Mozart Tsarskoje Selos oleks olnud neile kui kingitus.

    Kõik eelnenu on vaid oletus. Teada on, et Peterburi Mozart ei jõudnud. Krahvist ei tea me enam midagi, kuid Mozart oli millegipärast sunnitud nädalaks Tartusse jääma, kuigi Tartu aastal 1778 – kogu mu austuse juures selle vana Eesti linna vastu – ei olnud eriline koht lustimiseks mehele, kes äsja oli ära põlanud Pariisi. Linn oli Pariisist väiksem ja sellestki suurem osa pidevates sõdades hävitatud. Linna kesksel künkal Toomemäel peeti loomi ja korraldati laskevõistlusi, aga samas unistas kohalik Balti aadelkond Tartus ülikooli avamisest – seal oli see kunagi ka olnud. Tartu meenutas tollal pigem Salzburgi, mis sobis elukohaks küll Leopoldile, kuid mida Mozart kõigest hingest vihkas. See oli ju kolgas! Miks siis ometi pidi helilooja oma kolmekümne viiest eluaastast Tartusse matma terve nädala?! Üks nädal Mozarti elust “ei kuskil” vajab lähemat uurimist.

    Wolfgangi Pariisi saadetud kirjadest selgub, et Tartus tekkis tal “soe sõprus” kohaliku kaupmehe tütre Alexandraga. Wolfgang teatab emale, et Alexandra ja tema vahel ei ole midagi peale “sooja sõpruse”, kuid Alexandra olevat kena ja meeldiv seitsmeteistkümneaastane saksa juudi perest pärit tumedajuukseline neiu. Nad lihtsalt mängivad neljal käel. Mida ja kuidas ja kas tegu oli üldse muusikaga, ei kirjuta Wolgang isegi emale.

    Vahemärkusena olgu öeldud, et kauni tütarlapse perekonnas pärandati edasi eesnime Alexandra või siis meestel Alexander. Mozartitel – nagu muusikahuvilised kindlasti teavad – oli kombeks juba Leopoldi vanaisast peale sihtida laste sündimisajaks jaanuari lõpp ehk 27. kuupäev, täpselt nii, nagu Wolfgang oli sündinud. On teada, et Mozartid, eriti mehed, pidasid sellest tavast võimaluste piires kinni, naised siiski mitte nii täpselt, mis on igati vabandatav.
    Kes nüüd veidi arvutab, saab teada isegi Mozarti Tartus viibimise nädala: see oli aprilli viimane nädal aastal 1778. See on võrratu kevadine aeg isegi Eestis, kus ööd olevat valged ja soojad. Seetõttu pole midagi imestada, kui 1779. aasta kevade algul sai Wolfgang Tartust kirja, mis algas sõnadega: “Mu kallis Wolfgang, meie poeg Alexander sai just kuu aega vanaks. Täna hommikul ta naeratas. Nii sinu moodi!”

    Väikse Mozarti sünd jäi saladuseks, mida teadsid vaid kaks inimest. Wolfgang ja Alexandra. Kui Wolfgang Pariisi tagasi jõudis, suri ta ema. See vapustas noort heliloojat niivõrd, et noormees hindas täielikult ümber oma senise loomingu nii elus kui muusikas ning abiellus vastu oma isa tahtmist, küll mitte Aloysia, kuid tema õe Constanze’iga.

    Wolfgang Amadé Mozart suri 1791. aasta 5. detsembril kolmekümne viie aastasena. Tundub, et Jumal hoolis tast vähem kui tema Jumalast, hoolimata nimest Amadé, mille ta ise endale oli valinud. Kokkuvõttes oli suurem osa ta elust kulunud kurnavale töötegemisele ja arvatavasti oleks ta oma  viimastele kirjadele kirjutanud alla samamoodi nagu esimestele: “Jääge Jumalaga! Igavesti Teie väsinud Mozart.”

    Kuna Mozarti ja Alexandra saladusest ei teadnud keegi peale asjaosaliste enda, siis vaevalt Wolfgangile lapse sünni puhul õnne sooviti. Nüüd, kakssada aastat hiljem, tema 250. sünnipäeval, on meil rõõm seda teha. Seda enam, et muusikaajaloost on teada üle kuuekümne Bachi, kahekümne Beethoveni ja vaid mõni Mozart! Nüüd on neid vähemalt üks rohkem. Alexandra perekonna edasisest saatusest ei ole palju teada. Kas nad jäid Tartusse või reisisid Saksamaale? Saksamaalt oleks neid perekonnanime järgi peaaegu võimatu leida, kuna seda kannab iga teine sakslane. Alexandra perekonnanimi oli Müller.

     

  • Kuidas uudiskünnis meid valgustab?

    Evi Aruj?

    Ideoloogid on öelnud, et ajakirjanduse sisukuse kriteerim on uudiskünnise ületamine ehk elurutiinist kõrvale kalduvate elunähtuste ja inimest üllatavate nähtuste esiletoomine. Üllatamine on üsna formaalne tunnus. Põhimõtteliselt näib uudiskünnise mõiste mahutavat ka nn valgustusliku ja uuriva ajakirjanduse õilsa sihi: tuua eluvoolust välja inimesele eluliselt tähtsad tõsiasjad, mida omal käel avastada ei ole võimalik. Tänases globaalmaailmas ei ole see valgustuslik ja uuriv funktsioon sugugi vähem tähtis (nagu mõnikord “avatusele” viidates arvatakse) kui vanasti. Informatsioon ei ole mingi vedelik, mis voolab demokraatia torust. Kättesaadavuse kõrval mängivad üha rohkem kaasa valik ja tõlgendamine.

    Kuidas uudiskünnis meid valgustab? Kirjutajad teavad, et tegelikult on künnis tülikas asi. Esiteks ei anna see ennast alati lihtsalt kätte, kuna varjab ennast inimese peas. Ja kuidas sa ületad seda lakkamatult, kui elu on juba kord täis rutiini ja kordumisi; kui poliitiku või ametniku suust tuleb käibefraase ja kui orkester mängib ühes asendis paarsada aastat vana muusikat, mille autori intiimelustki me suurt midagi ei tea?

    Uudiskünnisega on veel nii, et selle saab ületada kohe või üldse mitte. Pika keerulise jutu seest ei leia inimene üllatust üles. Seepärast on hea asjaga maha saada kohe, otse pealkirjas. Mõnegi ajalehe parima osa muudustavadki juba pealkirjad. Kui künnist ei ole silmapiiril, tuleb see tekitada. Levinuim vahend on väikene avarii, elumaailmade või keeleregistrite kokkupõrge: triviaalse ja sakraalse, kõrgstiili ja madalkeelsuse, bürokraatliku ja peiarliku keelekasutuse kokkusegamine. Näiteks Beethoven ja koer – surnud klassik ja lihtne koduloom. Konkreetsest filmist sõltumata mõjuvad need kaks kõrvuti kurioosumina. Või kuiv teadusuudis fossiilsest paljunemisest, pealkirjaks “Kivistunud suguakt” – ja uudisel parem minek.

    Kõik inimlik on kaunis. Avaliku elu tegelaste kujutamisel sobib “Issanda loomaaia” printsiip: suurt tähtsust pole nimetatud isikute ühiskondlikul funktioonil, vaid nende esitlemisel tüüpide galeriina, kus figureerivad kohalikud koletised, friigid ja peiarid oma väikeste ja suurte, kuid alati huvitavate inimlike puudustega.

    Kokkuvõttes valitseb tasakaal: koer ja põrsas rahustavad meie sisemist last ja igatsust meeldivate muljete järele. Provokatsioonilised  keelevigurid ja kohalikud koletised ning peiarid äratavad ja ergutavad turvalist normi ja korda austavat Täiskasvanut. Õnneks ongi provotseerimine liberalistlikus kontekstis võimalik kahel rindel: nii (liig)võimukat normi (usuõpetuse teema) kui ka normi rikkumist (homoteema) esitades. See annab uudiskünnise otsijale avara mängumaa.

    Oleks tõepoolest variserlik oma sisemist looma ja last maha salata. Nad on olemas ja kogu aeg meiega. Ainult et läheb tüütuks, kui avalik ruum pakubki valdavalt vaid võimalust identifitseeruda lapsena või loomana – liikuda instinktiivsete hirmude ja ihade mänguväljal. Sinnapoole asi kipub, kui sõjateemade puhul on uudisväärtuseks laipade arv ja konkreetne visuaalne jubedus, kuritegevuse õitseng aga kajastub lüürilistes isikulugudes.

    On veel üks pisiasi. Laibad kõnetavad hirme ja põrsa lapsendanud koer sisendab turvatunnet. Inimese elulised huvid nõuavad teisi asju: teadmisi, seoste analüüsi, sotsiaalset tervikutunnetust.

    Muidugi võib öelda, et milleks viriseda, ära loe, kui ei meeldi, uuri ise elu. See oleks isegi tervendav, juhul kui meedia ise aitaks ratsionaliseerida tervikpilti, tunnistades, et ajakirjanduse avatus ja objektiivus on illusioon; et kogu avalik ruum on juba olemuslikult ja vääramatult “erastatud”, s.o võimuinstitutsioonide ja rahateenimise reeglite meelevallas; et sel põjusel ei saagi see jäägitult ja erapooletult (mingi müstilise) avalikkuse vajadusi teenida; ja et mis tahes avalikkusele määratud tekste tulebki õppida lugema ridade vahelt ja kohalt, aja ja ühiskondliku konteksti raamides. Nii, nagu see on alati olnud.

     

  • Aprillis ja mais Tartu Uus Teater taas Tallinnas

    Tartu Uus Teater

    Tartu Uus Teater 17.-22. aprill Tallinnas Kanuti Gildi SAALis külas. Mais mängitakse kolm viimast „Raudmehe” etendust Salme Kultuurikeskuses.

    17. aprillil mängitakse Mart Aasa autorilavastust „Projekt Elu”.  Mart Aasa lavastuses kohtuvad Keegi A, Keegi B ja Keegi C, kellel tuleb ühe öö jooksul välja mõelda  kultuuriprojektid kümneks aastaks. Alguses tundub kõik mänguline, aga mida aeg edasi, seda tõsisemalt nad seda tegevust võtavad. Ühel hetkel ei osatagi enam muudmoodi  mõelda kui projekti vormis. Loomise pulbitsev stiihia võtab iseenesest A4 kuju. „Projekt Elu” on läheduse ja kokkusaamise võimalikkusest projektismi ajastul. Irooniline ja samas südamlik sissevaade projektiinimeste elulaadi. Kohustuslik kõigile projektijuhtidele, kultuurimanageridele, turundustegelastele ja reklaamigurudele. Mängivad Kristel Leesmend, Mart Aas ja Leino Rei. Kunstnik Erki Kasemets.

    18. aprillil mängitakse alles 15. aprill esietenduvat Urma Vadi  lavastust „Rudolf Allaberdi testament”, mängivad Urmas Vadi ja Piret Laurimaa (Endla).

    19. ja 20. aprillil saab vaadata Urmas Vadi populaarset lavastust „Rein Pakk  otsib naist!”.  Tegemist on romantilise komöödiaga, kust glamuur, vallatud suudlused liftis, maasikad hulpimas šampanjaklaasis, piknik päikesetõusu ja lummava vaatega alla orgu on kadunud. Jääb järgi vaid ühe mehe ja naise lugu. Mängivad Rein Pakk  (Vanemuine) ja Helena Merzin. Kinematograaf Jaak Kilmi.

    21. ja 22. aprill mängitakse verivärskelt lavale jõudnud Ivar Põllu uuslavastust „Vanemuise biitlid”.  See on mänguline teatriuurimus, kus on olemas nii teatrist jutustava lavastuse tundemärgid (ümberriietumised, tagaajamised, partnerivahetused, ekstaas, esoteerika jm), kui ka teadusliku uurimuse tunnused (eri vaatenurgad, tsitaadid, meetodid, range ülesehitus jm). Küsimus oli selles, kuidas jääda teatrimasinavärgis ellu ning mitte kaotada oma elusamust. Ja see küsimus ei ole mitte kuhugi kadunud. Mängivad Nero Urke, Helgur Rosenthal, Maarja Mitt (Vanemuine)  ja Maarja Jakobson.

    8.-10. mail  antakse Salme Kultuurikeskuses kolm viimast etendust Robert Annuse lavastusega „Raudmees. Odysseuse eksirännakud”. See on muusikal Gunnar Grapsi elust ja loomingust. Peaosas Juss Haasma.

    Kanuti Gildi SAALi etenduste ajad kell 19.30, Salme Kultuurikeskuses kell 19.

    Piletid müügil Piletilevis ja Piletimaailmas.

  • Theatrum – vaatajaskond, pealtkuulajad

    Tiiu Levald

    Nagu pealkirjaks pandud, nii seletab ladina keele sõnaraamat Kreekast pärit mõistet. Seega kõik, mis toimub teatris, on nii vaadatav kui kuulatav. Siia peaksid ära mahtuma seega nii näitlejad, lauljad kui tantsijad, ükskõik siis millises üksteisega läbipõimunud kombinatsioonis. Seos on kõigil ühine nii intellekti kui tunnetega. Meie vaatajale hästi tuntud lavastaja Adolf Šapiro on oma raamatus “Nii sulgus eesriie” muu hulgas välja öelnud ühe lihtsa, kuid väga paikapaneva tõe: “Kui laval toimub midagi tõelist, siis on vaatajal oma etendus. Pole tähtis, et süžeed on erinevad, tähtsam on, et mõte kokku langeb. Ühel ja samal lainel igaühele oma. See on teater!”

    Kuna märts on meil teatrikuu, siis on kohane meenutada, et juba mitmendat aastat TMKs avaldatud teatrikriitikute arvamustele, mis puudutavad eelmise aasta paremaid ja halvemaid ilminguid meie teatrites, pole mingil kombel reageeritud (ma ei mõtle siinkohal väga häid ja põhjalikke üksikarvustusi, mis selles ajakirjas ilmuvad, vaid konkreetset küsitlusankeeti) meie muusikateatrites toimuvale. Ometi on neid meie miljonilist rahvaarvu silmas pidades lausa palju – tervelt kaks. Neile lisandub veel muusikalide produktsioon mitme egiidi all, kus noorte poplauljate kõrval on hõivatud meie teatrite väga mitmekülgsete annetega näitlejad ja lauljad.

    Selles kontekstis tahangi veidi mõtiskleda lauljast kui näitlejast ja laulvast näitlejast. Vaadeldes vanu gravüüre, kus on lauljaid kujutatud väga ilmekates ja lennukates poosides, võime fantaseerida ja luua kujutluse, mil määral ühel või teisel ajastul on laulmisele lisandunud mänguline element. Barokkajastu kastraatide laulutehnika tulevärk, millele lisandus kulla, karra ning paabulinnusulgedega ehitud kostüümide glamuur, annab meile võimaluse oletada, et põhirõhk oli välisel. Bel canto ajastu kujundas oma kauni laulmise taotluse ja vokaaltehniliste rulaadide rohkusega prima donna staatuse ning XIX sajandi keskpaik, mil tegutsesid Bellini, Donizetti ja Rossini, kes olid inspireeritud uue laulukooli kasvandikest (kes küll samuti demonstreerisid oma vokaalseid võimeid). Kuid samas hakkas lisanduma romantiline rollikäsitlus, mis on tänaseks arenenud läbi Wagneri süvafilosoofiliste arenduste, Verdi ajalooliste tragöödiate ja veristide naturalistlike elutõdede väljendamiseni.

    Tänapäevase ooperiteatri külgetõmme võiks võrdväärselt draamateatriga seisneda mõttetihedas kontseptsioonis, ükskõik siis, kas see on koomilises, satiirilises või dramaatilises võtmes. Nagu on öelnud Boriss Pokrovski (XX sajandi lõpukümnendite ooperilavastaja, kes kuulus kindlasti maailma suurimate tegijate hulka) oma raamatus “Mõtisklusi ooperi üle”: “Kas ooper on realistlik? Siin pole mingit kahtlust. Meid erutavad seal avanevad emotsioonid, tunnete mikromaailmad ainult seetõttu, et need on tõesed.” Kuid pinget pakkuv saab sündida vaid siis, kui on tekkinud ühine “vereringe” nelja persooni vahel, kelleks on dirigent, lavastaja, kunstnik ja laulja. Tingimuseks ja eelduseks on, et laulja peab oma “tööriista”, s.t häält ja füüsist, ning muusikalist ning sõnalist teksti (eriti, kui see on võõrkeelne) valdama nii täiuslikult, et saaks antud kontekstis oma mõttekaaslastega olla võrdväärne partner. Ja kui kogu meeskond on helilooja idee teenistuses, siis ei tohiks tekkida küll mingeid tõkkeid tegijate ja kuulajate-vaatajate vahel.

    1997. aastal oli mul võimalus viibida ülemaailmsel lauluõpetajate kongressil Londonis, kus oli mitu päeva tervenisti pühendatud noore laulja õppeprotsessile. Sinna mahtus töö hääleõpetajaga, pianistiga ning rolli analüüsi psühholoogiga, kes korrigeeris teksti keeleliselt ja suunas stiililiselt. Laulja füüsisega tegeldi aleksandertehnika printsiipe silmas pidades, et liikumises oleks vabadust ja loomulikkust ning ajastu žestide, hoiakute ning lavalise elegantsiga tegeleti igapäevastes tantsutundides. Kui soovitakse saada muusikalilauljale vajalikku belting-stiilis häälekoolitust ja omandada selle stiili eripära, siis tuleb pürgida Londoni kuningliku muusikaakadeemia muusikaliteatri stuudiosse.

    Seoses õppeprogrammide muutustega on ka meie EMTAs võimalik tegelda paljude nende faktoritega, küll aga mitte muusikalikoolitusse puutuvaga.

    Ja nüüd tahangi esitada retoorilise küsimuse meie rohkele teatrikriitikute perele: miks ollakse nii kitsid jagama kiitust meie laulvatele näitlejatele ja näitlevatele lauljatele, kes täiesti “isehakanuna” on pidanud katki hammustama, ja mitmel juhul väga edukaltki, selle tänase päeva populaarse žanri – muusikali pähkli? Eelpoolmainitud TMK küsitluses oli teatrikriitik Ülo Tonts ainus hüüdja hääl kõrbes, kusjuures just sama küsimusega, et miks me ei taha tunnistada, et see žanr on erakordselt suure auditooriumi vallutanud ja toonud kindlasti publikut nii draama-, ooperi- kui operetiteatrisse, paika, kuhu suur osa vaatajaist-kuulajaist muidu iialgi poleks sattunud. On ju selles žanris läbi aastate sündinud suurepärased rollid: näiteks Jassi Zahharovil ja Helgi Sallol lauljate ning Jüri Lumistel, Evelin Pangil, Marko Matverel näitlejate poolelt. Need on vaid eredamalt meelde jäänud nimed, kellele võiks lisada veel pika nimekirja. Omaette küsimus on muidugi lavastuste väga erinev tase ja esinemispaiga sobilikkus. Kuid mahavaikimine kirjasõnas jätab ju teatrilukku jäädvustamata eriliselt anderikaste kunstnike suure hingepõlemisega tehtu.

    Olen sageli mõelnud, seda eriti pärast viimati Tallinna Linnateatris nähtud Tammsaare “Karini ja Indreku” etendusel saadud vapustust, et millest küll tuleneb see meie väikese rahva ja nii suure hulga heade näitlejate lausa ebanormaalne suhtarv? Kas on selles süüdi Põhjamaa “kaamoseinimene”, kes tahab pikka pimedust kompenseerida vaimuvalgusega? Kas see, et argielus ollakse nii sissepoole pööratud, mida omakorda võimendab tänase maailma võõrandumine, pealispindsus ja pragmatism, viib loomealged sellisesse kõrgstaadiumisse, et nii võimsalt ja ennastunustavalt läbi elada kellegi teise elu ja seda nii avatuna teistega jagada?

    Igal juhul kutsun üles lugupeetud teatrikriitikuid sagedamini astuma üle muusikateatri läve, ära unustama põhjenduse, et “ma ei tea sellest laulmisest midagi” ja kogema uskumatuid üllatusi ning olema tegijaile toeks ning teatrikülastajaile teejuhiks.

     

Sirp