rohepööre

Eestlastele hästi alanud taliolümpia ajal on vist veidi palju loota, et mu kirjutis leiab just eriti palju vastukaja. Ent siiski. Kutsumus ja kalender kohustavad. Nädala pärast on Eesti Vabariigi aastapäev, päev, mis paneb mõtlema olulisele. Oma olemasolule ja eriti oma kohustustele.

Tõsiusklikku mõjutavad nõnda jõulud, mõnd teist ja ehk ka paganlikumat jaanipäev. Mulle on 24. veebruar kõige selle, mida eestlane on võimeline korda saatma, kui ta ausalt ja koos teiste eestlastega pingutab, sümbol. See on päev, mil me kõik võime vaimus uhkelt kanda triumfipärgi.

24. veebruar on ka tänupüha. Kui 88 aasta eest poleks meie kaaskodanikud ja esiisad, ametivennad ja seltsikaaslased ennast demokraatlise rahvusriigi nimel ohverdanud, poleks ei meid ega meie vanemaid ega lapsi praegu olemas. Mõelgem, mis juhtus ingerlaste või ka NSV Liidu territooriumile jäänud eestlastega 1920ndatel. Iseseisvuspäev on selle sümbol, millised tagajärjed mateeriale, lihale ja verele, võib kaasa tuua üks idee, Eesti iseseisvus. See on elav tõestus, et kui tahame, võib vaim tõepoolest ajaloo jõhkrat härga tule kohal vändata.

II

Sestap pole ime, et igal aastal 24. veebruari eel teatab riik väga selgelt, millised on tema väärtushinnangud ja vaim. Kes saab riikliku tunnustuse ja kes ei saa. See signaliseerib meile – rahvale ja ka välisilmale –, millised teod, milline minevik, millised väärtused ja kelle elatud elu on talle olulised ning millised inimesed kannavad edasi iseseisvuse loonud vaimu.

Varem on peaasjalikult tunnustatud neid, kes tõesti midagi taasiseseisvumise nimel on teinud või selle eest kannatanud. Näiteks Enn Sarv, kes Eesti Rahvuskomitee ühe julgema tegelasena istus natsivanglas selle eest, et võitles Saksa okupatsiooni vastu. Seejärel sai ta 7+5 aastat sunnitöölaagrit kommunistidelt sellesama “kuriteo” eest. Poleks sovetid teda peaaegu kohe arreteerinud, saanuks ta ilmselt 25+5. Pärast taasiseseisvumist on Sarv üllitanud hulganisti teaduslikke kirjutisi eestlastest Gulagis. Enn Sarvele andis president Lennart Meri Riigivapi II klassi ordeni. See on märk selle kohta, mida Eesti Vabariik hindas ja väärtustas oma kodanike seas.

Tunnustust on saanud ka need, kes pärast 1991. aastat riiki üles ehitasid, need, kes trotsisid jäänuksovetlust ja viisid Eesti Lääne struktuuridesse.

III

Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigi Eesti Vabariigi taasiseseisvumise 15 aastapäeva künnisel on signaal Eesti praegustest väärtushinnangutest selgem kui punaorden laubal: EKP rajoonikomiteede esimesed sekretärid või ELKNÜ esimehed, kes pole viimase 15 aasta jooksul tööga Eesti ülesehitamisel just väga palju silma paistnud, väärivad samasugust või suurematki riiklikku tunnustust kui need, kes veetsid aastaid Nõukogude sunnitöölaagreis Eesti iseseisvuse tagasivõitmise eest või viisid Eesti NATOsse ja Euroopa Liitu.

Pärg on pärg. Me anname signaali, et komsomol ja parteiaparaat olid lihtsalt teistsugused vabadusvõitluse vormid. Kas tõesti väärtustab Eesti Vabariik pikaajalist karjääri NLKPs rohkem kui protesti selle kuritegeliku organisatsiooni tegevuse vastu?

Paraku ei näe ega kuule ma eriti mingit protesti. Kas sellepärast, et majanduslikult läheb hästi või et tarbimisühiskonnana oleme ammu loobunud signaalide jälgimisest? Või sellepärast, et Eesti idees väheneb vabaduse ja demokraatia osatähtsus?

Rahvuslusega iseenesest pole probleemi, aga see pole ainus, samuti mitte peamine iseseisvuse element. 1918. aasta 24. veebruaril kuulutati Eesti “iseseisvaks demokraatliseks vabariigiks”. Et Eesti polnud varem olnud õigusriik, tegi demokraatia Maapäevale sama tähtsaks kui rahvusriikluse idee. See, mida me tegelikult pühitseme, pole mitte lihtsalt iseseisvus – ebademokraatlikke, ent iseseisvaid riike on olnud küll ja küll ning on praegugi –, vaid et oleme ise loonud siia demokraatlise vabariigi.

Oleme ise korduvalt nentinud Venemaa kohta: kuni ta ei tunnista oma ajalugu ja teistele tehtud ülekohut, siis pole ka oodata, et ta muutub demokraatlikuks ja euroopalikuks riigiks. Aga kas see ei kehti ka meie endi kohta? Kas on ikka nii, et vaid NSVLi järeltulija peab vastutama, aga seda riiki ainuvalitsenud kompartei liikmed on vastutusest vabastatud tänu sellele, et nad on eesti soost?

IV

See kõik toob meid tagasi ühe debatini, mis jäi paraku mullu septembris ühe särgiga seoses soiku. Tegelikult tundub tagantjärele, et küsimusele vastutuse kohta tehti karuteene, kui selmet küsida, miks see kommunismi haav ei armistu ega parane, lajatati koorina ühele riigiametnikule, pääsedes nii küsimusest endast kui vajadusest rääkida sellest, mis asi on nn endiste vastutus.

Vaid Jaak Jõerüüt ise osutas oma lahkumiskirjas asjaoludele, mis on tekitanud üldist rahulolematust: valitsejate tumm ja tuim suhtumine ebaõiglusse, võimalik korruptsioon ja klassikaks saanud amoraalne sõnakõlks “aga juriidiliselt on kõik korrektne”. Need, kes staadionil särki kandsid, ei võtnud seda õhust. Nemad väljendasid end väljakutsuvalt, erinevalt nendest paljudest, kes on lihtsalt irdunud, välismaal tööd otsinud/leidnud või sukeldunud tegevusse, mis viib kokkupuuted riigiga miinimumini.

Eriti tülgastav oli vaadata, kuidas mitu ekskommunisti, kes pole kunagi sõnagi oma kunagise tegevuse kohta lausunud, asus ründama inimest, kes on üks väheseid lähiajaloos alaealisena kommunistide poolt taga kiusatuid.

Debatt soikus ka intellektuaalsel tasemel, kui hakati korrutama väärargumenti, justkui oleks kommunistide diskrimineerimine midagi rassismi sarnast. Kuigi ma võin mõista Jõerüüdi emotsionaalset avaldust, millega ta samastas komparteivastasuse inimeste diskrimineerimisega sooliste, rahvuslike või muude kaasasündinud nähtuste pärast, aga selle niemöllerliku vihjega väite kordamine juba peaministri ja ühe kirjandusprofessori poolt pidanuks meid kõiki murelikuks tegema.

V

Väike ekskurss Lääne väärtuste ajalukku. Valgustusajal jõuti arusaamale, et inimesi saab hinnata, arvestada, ülendada või alandada – diskrimineerida ehk eristada – vaid nende enda tegude järgi. Sellest kasvas hiljem välja arusaam, et inimesi ei tohi ka nende emakeele, soo, usu, rassiliste tunnuste alusel kuidagi diskrimineerida. Ainult teod võivad olla karistatavad.

Mitte keegi pole sündinud kompartei liikmeks. Sinna saamiseks tuli soovi avaldada ja sedagi said teha vaid täisealised inimesed. Ma ei saa uskuda, et komparteisse kuulumine oli vältimatu või kaasasündinud asi. Samuti ei usu ma, et need 7 või 8 protsenti eestlastest, kes kuulusid komparteisse, olid lihtsalt “tavalised eestlased nagu sina ja mina”, nagu keegi sügisel end väljendas.

Hüva, paljud neist 50 000 ei tahtnud seal olla, paljud tõepoolest lihtsalt pidid seda tegema. Aga kus jookseb vastutuse piir? Kas tõesti vaid ENSV kontrolljoone ja rahvuse järgi? Et Moskvas töötanud venelasest NLKP funktsionäär on süüdi eestlastele tehtud ülekohtus ja venestamispoliitikas ning et Vene riik peab vabandama, aga Tallinna või Tartu kõrgem aparatšik on vastutusest vaba? Kas ka rajooni parteisekretär, keskkomitee liige, komsomolijuht, ülikooli partorg kannab ENSV demokraatiavastase tegevuse eest vastutust?

Ma ei oska ega söandagi seda ütelda. Ent küsimus jääb õhku ega kao. Kui “endised” oskaksid käituda ja näiteks kahetseksid oma kunagisi tegusid-kuuluvust, siis ehk oleks mingit lootust. Paraku aga näevad liiga paljud meist (vääralt või mitte) neidsamu käitumistavasid, mida kohtas 20 aastat tagasi. Kolhoosiesimehelikku laudasõimu (“Lurjus! Värdjas!”), parteilisi soosinguid, parteistamise survet, ähvardusi; avalikult teada, kuid hirmu tõttu maha vaikitud korruptsiooni, millest tullakse alati puhtalt välja; kus “juriidiliselt on kõik korras”, kus okupatsiooni teenimises nähakse k
oguni kõvemat eestlust kui selle vastu võitlemises… See kõik teeb meie ühiskonna kas ülihapraks või ülikalgiks ja küüniliseks.

Ja ennast taastootvaks. Kas pole kõige masendavam just see, et ühe nüri jõugu kunagine käitumine ilmneb nüüd ka noortes, kes õieti ei tohiks üldse midagi sovetikäitumisest teada, kes peaksid olema euroopalikud, sallivad, demokraatlikud? “Ärategemise”, kaaskodaniku lömastamise hasart domineerib 2006. aastal Eesti ärielus ja poliitilises kultuuris samal määral kui ajastul, mil äri ja poliitika olid võimatud.

Kas tuleb meil siis sellega leppida, et Eesti Vabariik ongi selliseks saanud? Või pole hullu? Selliseid riike on teisigi, enamasti endise NSV Liidu territooriumil. Vormiliselt desovetiseeritud riikide tegelikkuses, vähemalt valitseva eliidi hulgas, on sovetlikud käitumisreeglid, kõnepruuk ja privileegid jäänud samaks. Ainult vorm on modernne, Volgade asemele on tulnud Mercedesed.

VI

Minu koer tunneb süümepiinu. Kui ma tulen koju, tunnen tema longus peast ära, et ta on midagi paha teinud – närinud kinga, tõmmanud midagi puruks. Ja huvitaval kombel ta teab, et on eksinud. Inimene erineb koerast selle poolest, et lisaks süümepiinadele on tal ka häbi. Häbi on ennetav emotsioon, see takistab meid tegemast asju, mille pärast hiljem südametunnistus vaevama võib hakata. Häbi hoiab ühiskonda vaos, on omamoodi tsiviliseerituse liim.

Mulle tundub, et meie aina süvenev irdumine või põgenemine heaolu-Eestisse tuleneb tajumisest, et võimukandjail nagu ka härjal pole ei häbi ega süümet. Pole häbi tõsta nomenklatuurseid okupatsioonijõudusid kõrgemale neist, kes Eesti iseseisvuse ja selle kinnistamise nimel kannatanud ja vaeva näinud. Nende südant ei piina, et see, mida inimestele okupatsiooni ajal tehti, oli kuidagi häbiväärne. Partorg oli lihtsalt tavaline eestlane nagu sina ja mina.

Kuni meie võimul ekskommunistid tambivad meile pähe, et mitte faktid ja ebameeldiv minevik ise, vaid faktide ja mineviku mainimine on lubamatu ja lõhestab ühiskonda, ei pääse me tundest, et ikka väntab seesama härg. Ning meie iseseisev demokraatline vabariik on seesmiselt, moraalselt ja intellektuaalselt katki ning väljastpoolt ülihaavatav.

On omamoodi huvitav, kuidas keeleline formaliteet imbub teaduslike väärtushinnangute süsteemi ja avaldab seal oma toimet, kuidas üks rahvuskeel omandab erikeelsuse privileegid. Jaan Undusk väidab, et Balti uuringute ainsaks tõsiseks töökeeleks on läbi sajandite vaikimisi peetud saksa keelt. Nii nagu kunagi ladina, nii on saksa keel siinse lokaalajaloo uurimises toiminud esmase teadusfiltri ja professionaalsuse kontrollina. Inglise keeles on siiani raske leida vasteid balti ajaloolisele eriterminoloogiale, mistõttu poolpädevuse mulje on kerge tekkima. Balti ajalooküsimuste arutelu inglise keeles mõjubki enamasti kui ajaloo adaptsioon (Tuna 2002, nr 3, lk 100).

Selline keelte hierarhia ei ole iseenesest midagi erandlikku – Prantsuse sotsiolooge peavad sotsioloogid lugema prantsuse keeles. Siiski on tore, et nende jaoks, kes tunnevad lihtsalt huvi asja vastu, on maakeelde tõlgitud Barthes’i, Bourdieu’, Foucault’ jt teoseid.

Teoloogi huvitab ühiskond, praeguse situatsiooni analüüs ja tulevikuprognoosid. Nii ma siis olen püüdnud vähemalt kõik eesti keeles ilmuva sotsiaalia läbi lugeda. Seda on muidugi mitmesugust. Küllap peabki nii olema, mõnele meeldib ema, teisele tütar. Näiteks kirjutab üks kirjanik ja poliitik Kalle Lasni programmilist teost “Kultuurikatkestus” (2005) tutvustades, et see “peaks olema koolilastele Eestis kohustuslik lektüür. Selle lugemine annaks meile midagi enamat kui suur osa kohustuslikest vaktsineerimistest” (Arkaadia 5. XI 2005). Jah, raevu on selles maoistlikus raamatus rohkesti, aga positiivse programmina pakkuda vaid prantsuse situatsionistide détourne. Kõik taandub küsimusele, kuidas haarata võim: “Ma usun, et juhul kui oodatakse õiget hetke ja seejärel kultuuritõkked üheskoos paika seatakse, saab paarisajast kultuuritõkestajast koosnev globaalne võrgustik selle paleepöördega hakkama” (lk 194).

Maitse asi, aga mulle ei istu liiga ründavad raamatud nagu Naomi Kleini “No logo. Sihikule on võetud brändihiiglased” (2003) või Noam Chomsky “Meedia ja võim. Propaganda silmapaistvad saavutused” (2006). Kole emotsionaalsed. Palju õpetlikum on lugeda Martin Lindstromi ja Patricia B. Seyboldi “Bränd ja lapsed. Särav pilguheit tänaste laste mõttemaailma ja nende suhetesse brändidega” (2003) või Robert B. Cialdini “Mõjustamise psühholoogia. Teooria ja praktika” (2005). Saad teada, kuidas manipuleerimine käib ja miks see nii mõjus on.

Võhikule on kõige kasulikumad korralikud monograafiad, kus ühiskonnakriitika ei ole pelgalt fantastiliste kavade sissejuhatus – oh, kui ainult autorit kuulda võetaks! –, vaid mis lahkavad inimputukate elu maakeral. Üks selliseid on Ulrich Becki “Riskiühiskond. Teel uue modernsuse poole” (2005).

Beck ei hädalda, vaid analüüsib kainelt, vahel küll ka sarkastiliselt, ühiskonna arengusuundi. Tema käsitluses ei ole hädad, mis on kaasnenud industrialiseerimisega ja praegu aina hirmutavamad, mitte juhuslikud, vaid süsteemi paratamatu ja loogiline järelm. Globaalsed ohud on industriaalse progressimasina kui “terviku produkt” ning selle masinavärgi edasiarendamine suurendab neid “süsteemselt”. Kannatused, hädad ja vägivald, mida inimesed on inimestele toonud, langesid varem osaks nendele, kes kuuluvad “teiste” kategooriasse: juutidele, neegritele, naistele, poliitilistele põgenikele jne. Laagrite, getode ja sõjaliste blokkide kõrval olid piirid, mille taha võisid tõmbuda need, kes jäid hädadest näiliselt puutumata. See kõik on praegugi alles – aga pärast Tšernobõli katastroofi enam ei ole ka. Viletsust saab lokaliseerida, tuumaajastu ohte aga enam mitte.

Mõned Esimese maailmasõja võidukad kindralid pidasid järgmiseks maailmasõjaks valmistumisel väga oluliseks ratsaväge. Nad arvestasid mineviku kogemusi. Paraku kõlbasid hobused veel moonaveoks, aga lahingutes ei võidutsenud husaarid. Tänaseks on hobuseid vaid ratsaklubidel, põllul künnavad fossiilset kütust vajavad traktorid. On liigutav lugeda nostalgilist heietust: “Küla on olnud varjupaik, peavari ja koht, kuhu inimesed võisid naasta, kui katastroofid olid linnad hävitanud. Minu esimesed lapsepõlvemälestused olid mälestused pommitamisest, end varjendites peitmisest, aga ka maale, meie seal elavate sugulaste juurde pagemisest. See päästis tõenäoliselt mu elu, sest maja, kus me 1944. aastal elasime, sai tabamuse ja põles kogu meie varaga maha. Aga meie sugulased suutsid meile peavarju anda ja meid toita. [—] Vahest peaksime me andma mõningast rahalist ja moraalset tuge inimestele, kes on valmis seda traditsiooni säilitama, naasma põllule ja aeda” (Vikerkaar 2002, nr 11-12, lk 110). Et sellist unelmat uskuda, peab unustama palju. Kas või selle, et 1897. aastal elas linnas 19,2%, 2000. aastal aga 69,2% rahvast (1951. a oli linna- ja maaelanike arv Eestis võrdne). Põllumajandusse oli aastaks 2000 alles jäänud 39 800 töötajat (koos jahi- ja metsamajandusega). Just töötajat, mitte naturaalmajapidajat!

Tööstusliku tootmisega kaasneb ohtude universaalne iseloom, sõltumatus tootmise kohast: toiduahelad seovad Maa peal praktiliselt kõiki kõigega. Õhu happelisus ei söövita ainult skulptuure, vaid vilistab tollibarjääridele. Riskide tootmine käib mööda “bumerangikõverat”. Miljarditega toetatud intensiivpõllumajandus ei põhjusta ainult suurlinnades naistele rinnapiima ja laste organismi pliisisalduse dramaatilist kasvu, vaid õõnestab ka tootmise enese baasi: mullaviljakus käib alla, pinnaseerosioon kasvab jpm.

Kui rikkusi saab omada, siis riskid tabavad inimesi. Utreeritult ja skemaatiliselt väljendudes: klassi- ja kihiseisundite puhul määrab olemine teadvuse, seevastu ohustatusseisundite puhul määrab teadvus olemise. Ühiskondlike rikkuste puhul on tegemist tarbekaupade, sissetulekute, haridusvõimaluste jne kui ihaldusväärsete asjadega, mida napib. Seevastu ohud on moderniseerumise kõrvalsaadus, mida on külluses, kuid millest tuleb lahti saada. Need tuleb kas kõrvaldada või maha salata, teisiti tõlgendada. Niisiis vastandub positiivsele omandamisloogikale negatiivne kaelast äraveeretamise, vältimise, salgamise, tõlgendamise loogika.

Salgamisele vaatamata kasvab riskiteadlikkus, ja samas – üks tingib teise – kasvab riskidega äritegemine. Seda näitab vägagi selgelt vastavate majandusharude areng ning samuti kasvavad avalikud kulutused keskkonnakaitsele, võitlusele tsivilisatsioonihaigustega jne. Süsteem lõikab kasu hädadest, mida ta toodab, ja see kasu pole väike.

Nälga saab vaigistada, vajadusi rahuldada, riskid on aga vajaduste põhjatu tünn, neil pole lõppu. Riskidefinitsioonidega manipuleerides on võimalik luua täiesti uut tüüpi nõudlust – ja koos sellega ka turge. Nõudlust riskide vältimiseks saab lõputult suurendada, sest riskidefinitsioonid on avatud tõlgendustele ja kausaalselt konstrueeritavad.

Sedamööda, kuidas riskidega toime tullakse, need otse peavad kasvama. Nende kõrvaldamine ei tohi ulatuda nende juurteni, nende allikateni. Kõik peab toimuma riskikosmeetika raamides: saasteainete koguse sümptomaatiline vähendamine, puhastusseadmete rajamine, kuid reostusallikate säilitamine. Seega mitte preventiivne, vaid sümboolne riskide kasvu kõrvaldamise tööstus ja poliitika. See “just nagu” on programmiline. Selleks vajatakse nii alternatiivseid kisakõrisid kui ka tehnoloogiale orienteeritud riskiteadlasi ja vastuteadlasi.

Piisavalt pungil rahakott annab võimaluse süüa mahepõllunduse salatilehti. Vanade veiste lihast, mis sisaldab palju pliid, saab loobuda ning teadliku toitumise abil võib menüü nõnda kujundada, et Põhjamere kalades sisalduvad raskemetallid lahustatakse, täiendatakse, neutraliseeritakse (või ehk siiski hoopis tugevdatakse nende toimet?) sealihas ja tees sisalduvate mürkainete abil. Söögivalmistamine muutub isevärki nõiaköögiks, kus püütakse mürgisust minimeerida – kusjuures selleks, et kahjulike ainete ületootmist keemiatööstuses ja põllum
ajanduses “toitumistehnoloogiliselt” üle kavaldada, on tarvis juba väga ulatuslikke teadmisi. See igapäevane “vastukeemia” tuuakse sageli keemiatööstuse kõrvalharuna pakendatult “looduspuhta” kraamina reklaami usaldava tarbijani.

Rööbiti riskiseisundite teravnemisega ahenevad aga eraviisilised väljapääsuteed ja kompensatsioonivõimalused. Mõningate toiduainete puhul võib eraviisiline kõrvalepõiklemine ehk veel aidata, juba veevarustuse puhul on aga kõik sotsiaalsed kihid seotud ühe ja sama toruga. Kui mitte muu, siis skeletistunud metsad tööstusest kaugetes “maaidülli” piirkondades näitavad selgelt, et ka meie kõigi sissehingatava õhu mürgisisaldus ei tunne klassivahesid. Elektrijaama rivist väljalangemine jätab kõik ilma vooluta.

Sissetulek, haridus jne on asjad, millega iga üksikisik saab vahetult kokku puutuda, seevastu pole ohtude ja riskide jaotus mitte vahetult kogetav, vaid on põhimõtteliselt argumentatiivselt vahendatud. Seda, mis kahjustab tervist ja hävitab loodust, inimene sageli otseselt ei tunne ega näe, ning isegi juhtudel, kui see paistab täiesti ilmselgena, on sotsiaalse konstruktsiooni kohaselt selle “objektiivseks” kindlakstegemiseks tarvis tõendatud eksperthinnangut. Üha enam nihkuvad esiplaanile ohud, mida asjaosalised ise ei näe ega tunne. Need ohud vajavad teaduse “meeleelundeid” (teooriaid, katseid, mõõteriistu), et neid üldse saaks ohtudena tõlgendada. Sääraste ohtude paradigmaks on radioaktiivsuse mutageenne toime, mille puhul asjaosalised sõltuvad täielikult ekspertide arvamustest, vigadest ja vaidlustest.

Ulrich Beck rõhutab, et riskiteadlikkus ei keskendu mitte olevikule, vaid tulevikule. Riskiühiskonnas kaotab minevik olevikku determineeriva jõu. Selle asemel saab oleviku läbielamiste ja tegevuse “põhjuseks” hoopis tulevik, seega midagi mitteeksisteerivat, konstrueeritut, fiktiivset. Kummatigi on kindel, et varsti lekib jälle mõni mööda sõitnud tanker. Ja et ükskord plahvatab Tallinna läbiv kütuserong. Viletsus oli hierarhiline, sudu on demokraatlik. Sedamööda, kuidas moderniseerumisriskid laienevad, teisenevad sotsiaalsed erinevused ja riigipiirid suhteliseks. Elame globaalkülas ja riskiveski jahvatab meie leivajahu.

Tegelikult muidugi on rituaalide vastu tärganud huvi pisut veider. Üldiselt baseerub liberalism ju ühiskondlikel tõsioludel: tegelikul elul, reaalsusel, objektiviseerimisel. “Tegelik elu” on õige ja õiglane, isegi kui see on ebatseremoniaalne ja ebameeldiv. Püüd aktsepteerida “tegelikku elu” kehastub seaduseelnõus, mis tahab ohvrit kurjategijaga lepitada; poliitikute soosivates avaldustes omasooiharuse või prostitutsiooni legaliseerimise küsimustes; soovis leevendada liikluseeskirjade nõudeid ja kehtestada kõrgkoolis õppemaks jne. Kõik, mis on “antud”, praktikaks saanud (kuritegevus, narkomaania, seksuaalhälbed, avalike teenuste avalik hiiliv maksustamine) moodustab teatud “endiste” normide suhtes otsekui uue, täiuslikuma reaalsuse.

Objektiviseerimistoimingutega saab “neutraliseerida” ka ohtlikke sümboleid. Tõnismäe pronkssõdurit näiteks käsitlevad kõik sellega seotud otsustajad sundimatult kui museoloogilist objekti või siis üldinimlikult – kui leinamise kohta. Tõsiasi on, et Tõnismäe sõdur on kummardamiskoht Eesti “vabastajate” ja nende järeltulijate tänastes rituaalides ja sümboliseerib sellisena enamiku eestlaste silmis ajaloolist vägivalda.

Eestlased on õnneks tore rahvas, alati valmis objektiviseerima ja Teise positsioonile asuma. Teise vaatenurka mõista on kultuurne ja humaanne. Kuigi on vaks vahet, kas see Teine on nõrgem pool või isand ja kehtestaja. Pole vaja semiootilist ekspertiisi, et aru saada: pronkssõduri juures joovad viina troonilt tõugatud “isandad”, kes kordavad avalike ühisrituaalide käigus sümboolselt üht ajaloolise vägivalla akti.

Okupatsioon Eestis lõppes vormiliselt Vene vägede väljaviimisega 1994. aastal, kuid impersonaalne, kontrollimatu semiootiline (enese)kolonisatsioon jätkub ja süveneb. Pühasid sümboleid ja uusi märgitabusid tuleb meile mitmest ilmakaarest. Vabaduse retoorika ja märgiterrorit ning -tabusid tulvil tegelikkuse lõhe süveneb. Võõraste märkide pealetungist  häirivamgi on see, et rituaalide ja sümbolite mõtestamisel on käigus topeltstandardid, mida vahendavad ja rakendavad meie oma riiklikud institutsioonid. Eestlane võib oma lipu peale ka pissida, kui kunst või olukord seda nõuab. Paralleelselt ülimalt “mängulise” sümbolikäsitusega toimib meil aga ka semiootiline fundamentalism, mis näeb igas sõnas, rituaalis ja sümbolis hea ja kurja kehastust.

Meedia ja vastutavad asjamehed vahutavad ühe kõrvarõnga disaini pärast. Samas sisendatakse meile lõputut sallivust hälbelise sotsiaalse praktika suhtes: näiteks tuleb meil “mõista” (mitte hukka mõista ja vältida) narkomaanist aidsihaiget naist, kes on teadlikult nakatanud oma partneri(d) ja plaanib muretseda lapse, mõtlemata tema tuleviku peale.

“Valgustatud” Lääs, kuhu meiegi kuulume, aktsepteerib sotsiaalse elu hälbelisi nähtusi, käsitledes neid reaalsuse loomuliku osana, subkultuuridena. Seesama valgustatud Lääs ei ole aga võimeline tunnistama mõnda teist kultuuri maailma kultuurilise reaalsuse ühe osana…

Mõned märgid on saanud tähtsamaks kui tõelus. Mõned märgid lausa asendavad tõelust. Võlusõna selles segases olukorras on “semiootika”. Semiootilised ekspertiisid annavad mõista, justkui võiks märgiteadlikkus anda meile õige mõtlemise. Semiootika massidesse? Tegelikult on kõik toimuv haletsusväärne: majandusliku konkurentsi ja ideoloogilise võitluse keerises on märgiteadus omandamas sama häbiväärset “instrumentaalset” rolli nagu vene ajal üks psühhiaatria “haru”. Õnneks on kunstilises plaanis perspektiiv huvitavam: varsti saab ehk jälle ridade vahele kirjutada ja ridade vahelt lugeda.

Ent niisuguseid reaktsioone on võimalik teadlikult tekitada ja survegruppide huvides kasutada. Paaniline vastus oletatavale olukorrale või selle potentsiaalile on oma olemuselt püüd ette näha tulevikku. Kuid tulevik on suurelt jaolt üsna ennustamatu ning risk globaalsetes tingimustes suhteliselt kontrollimatu. Seetõttu saab vastuseid tundmatule tulevikule sotsiaalselt organiseerida väga mitmel moel ja rakendada nii poliitiliste kui majanduslike eesmärkide ette, mille kartjad hirmu jõul ellu viivad. Eesti on sattunud viimastel kuudel lähikontakti suisa kahe fenomeniga, mis näitlikustavad Thomase 1928. aastal sõnastatut ja selle laiendusi: linnugripihirm ja Tartu – Tallinna maantee kampaania.

Tarbimisühiskonnal paistab olevat lausa morbiidne igasesoonse viirusliku moehiti otsimise vajadus: möödunud talvel loovutas SARS moepoodiumid linnugripihirmule; varasemate aastate hirmufassongidest võiks meenutada näiteks ebolat, antraksihirmu ja Niiluse viirust. 1997. aastast on teada, et aeg-ajalt nakatuvad Aasia suurfarmide haigete lindudega lähikontaktis inimesed H5N1 tüüpi gripiviirusesse. Selle nähtuse tähelepanu fookusse tõusmine on 2005. aastast saanud globaalse paanikaepideemia mõõtmed. Just paanika on kaasa toonud palju suurema hulga gripijuhtumite põhjaliku uurimise. Kui varem jäi Aasia kanakasvatajate gripp tähelepanuta, on see nüüd hirmu valguses põhjalikult medikaliseeritud ja globaalsetesse laboritesse suunatud. Sel on aga mõju juhtumite hulga kasvule, mis on omakorda reaalne ja paanikat üha toitev tagajärg. Viiruse käitumisest seni märksa laiaulatuslikumad protsessid leiavadki aset, kui paanika on piisav, et selle alusel ressursse ümber suunata. Antud juhul väikestele, kuid tõelistena kujuteldavatele ohtudele, jättes kõrvale mastaapsed, nt malaaria, mis võtab igal aastal Aasias ligi 60 000 alla viieaastase lapse elu ja tapab isegi Euroopas üle 40 lapse. Ometi kulutasid USA võimud 3 miljardit dollarit ostmaks “Tamiflu”-nimelist ravimit, mille riiklikku kokkuostmist Maailma Tervishoiuorganisatsioon mingiks potentsiaalse linnugripipandeemia lahenduseks ei pea. Ent paanika on juba tükk aega nende kontrolli alt väljas. Konspiratsiooniteoreetikute rõõmuks on “Tamiflust” kasumit saava firma omanike hulgas ka Donald Rumsfeld, kes ühe netiavaruste vandenõuteoreetiku lustakal hinnangul on palganud näitlema enda huvides nii haiged kui linnud.

Olgugi paanika asemel tegemist lihtsalt igapäevase hirmuga, leiab Tartu – Tallinna maanteega seoses aset samasugune hirmust profiidilõikamine. Kartus liikluses osaleda on üsna arusaadav tunne – lõppeks hukkub Eestis liikluses tunduvalt rohkem inimesi kui mõrtsukate käe läbi. Kuid 7% liiklussurmade koormat kandva Tartu – Tallinna maantee surmateeks ristimisega luuakse tegelikkusele mitte vastav tõelisuse kujutelm ja taotletakse sellele reageerimise kaudu reaalsuse muutmist. Kui asi oleks inimeludes, peaks nõudma hoopis Narva – Tallinna maantee laiendamist: seal hukkus 2005. aastal 20 inimest. Või ei vura sel teel piisavalt palju valijaid? Ent enamasti saadakse liikluses surma mujal, mitte suurmaanteedel. Liikluses, kui mitte arvestada Tartu – Tallinna maanteed, hukkub igal aastal umbes 160 inimest, sh kümmekond last. Kuid ühe konkreetse hirmu reaalseteks toetusnumbriteks muutnud, on kampaania algatajad võimelised looma keskkonda, kus hirm – justkui poliitikaväline nähtus ja seega legitiimne vahend muutuste ellukutsumiseks – saab poliitilise jõu 15 miljardi kulutamiseks. Samal ajal pole millegagi tõestatud, et liiklusvoog neljarealisel maanteel vähendaks oluliselt liiklusriski. Kõigi liikluse ressursside suunamine 12 inimelu oletatavaks säästmiseks võib hoopis kaasa tuua liikluse olukorra üldise halvenemise. Aga küllap meil selleks ajaks on mõni uus kampaania võtta: näiteks igale valijale auto, et pääseda turvaliselt mööda grippi surevatest lindudest.