rohepööre

Kindlasti on võimalik ajutiselt toetada loodavat või kriisi sattunud eriala, kuid vastutustundlik ülikool ei saa rajada eriala arengut nii ebakindlale alusele. Seetõttu on loomulik, et prof M. Ehala ülemus rektor M. Heidmets (EPL 30.VIII) eeldab, et ikkagi just Eesti riik ?panustaks /…/ kahele keskusele?. Mis tähendab kas RKT suurendamist või ümberjagamist, mida minagi väitsin. Eesti üliõpilaskandidaatide arv hakkab lähiaastatel langema ja aastaks 2012 on neid praegusega võrreldes üle poole vähem (T. Laasberg, EPL 20. IX). Ainult ca 6000 üliõpilaskandidaadi hulgast tahavad siis kõik Eesti ülikoolid ja erialad oma osa.

Imetlusväärne on töö, mida on teinud meie kirjakeele, kultuuri ja riigi loojad. Oma kõrgharidust arendades peame käituma vastutustundlikult, et nende jäetud pärandit mitte ohtu seada.

Maailm avardub ka eesti noorte välismaal õppimise osas. On tähelepanuväärne, et praeguses diskussioonis on ühes leeris suhteliselt palju neid, kes ei ole Tartu ülikooli kasvandikud. See ei ole kindlasti juhus. Mõned neist inimestest on õppinud väga kõrgetasemelistes ülikoolides nii ida kui lääne pool. Kuidas on siis nende puhul selle eelmainitud akadeemilise slepiga? Kahtlemata on neil koolidel samuti oma traditsioonid, akadeemiline ja niinimetatud tudengielu, korporatsioonid, seltsid jms. Ma astun nüüd ehk natuke libedale pinnale, sest mul puudub vastav kogemus, võin üksnes spekuleerida. Aga mulle tundub, et need kõrged maailmakoolid ei saa just oma miljöö mõttes asendada rahvusülikooli. Asi on ikka keeles ja meeles. Need kõrged välismaa koolid (kordan, ma ei räägi seal antavast haridusest kitsamalt) kuuluvad teise kultuuriruumi. Meil ei ole ühiseid juuri. Suur osa Inglismaa kõrgkoolistikust on põimunud läbi inglise minevikuga ja Sankt-Peterburg on põimunud läbi vene kultuuriga. Kahtlen natuke, kas seal veedetud nappide aastate jooksul on võimalik inglaseks või venelaseks muutuda, et piltlikult öeldes sealt ?kõike saada?. Meie võime oma juuri kohata eelkõige ikka Tartu ülikoolis, kus igalt ruutmeetrilt kajab vastu meie kultuurilugu oma mütoloogiaga, mille algmed oleme juba hällist kaasa saanud.

Lugesin hiljuti kusagilt, et kui tuleb Tallinna ülikool, siis peaks see kindlasti paiknema omaette linnakuna, mitte nagu Tartus, kus see olevat mööda linna laiali. Tallinna suhtes on see väide õige, Tartu suhtes võib nii väita vaid see, kes seda keskkonda ei tunne. Minu jaoks ongi suur tükk Tartut ülikoolilinnaku laiendatud variant. Iga siinne inimene teab, kust kulgevad akadeemilise rahva ?sipelgarajad?. Tartu on kompaktne, ülikooli peahoone ümbrus Toomemäe, raamatukogu ja selle naabrusse jäävate ühiselamute ja teiste ülikoolihoonetega ? mis on selle kõrval kuhugi linna taha karjamaale püstitud campus?

Vanad vahed on kadunud

Tartu patrioot olla ei ole kerge. Siit kui sealt kuuleb vahel privaatkanalitest signaale, et kõik pole nii nagu vanasti. Mõnda keelt saab kuuldavasti Tallinnas paremal tasemel õppida. Ja näiteks ajaloos pole Ligi-Piirimäe-Vahtre omaaegsele tasemele võrdset jms. Aga ma lähen liiga üksikasjaliseks. Oluline on see, et mina ja mu kaasaegsed on pärit ajast, kui taseme vahe Tallinnaga oli põhimõtteline. Rääkimata sellest, et pedasse läksid need, kes mujale sisse ei saanud, valmistati seal ette kooliõpetajaid,  samas kui Tartust tulid teadlased, õpetlased ja isegi midagi nagu loovisikutaolist. Tasapisi on see vahe kadunud ja mõnel alal kindlasti Tallinna kasuks pöördunud. Põhjusi on vähemalt paar. Esiteks leidsid needsamad ?õpetlased, teadlased ja loovisikud? enamasti töökoha Tallinnas. Siia on nad jäänud ja paljud neist on hakanud ka õpetama. Teiseks, kuigi ka Tartu ülikoolil on iseseisvusajal rohkesti otsekontakte välismaaga, on Tallinn siiski Eesti peavärav ja siin liigub rohkesti  kõiksugu inimesi, keda samuti annab õpetajatena ära kasutada.

Olen mõtisklenud, mis on ikkagi selle aktsiooni (Tallinna ülikooli asutamine) taga. Arvan, et tuleks nimetada asju õige nimega. Põhjusteks on võim, raha (need kattuvad suurel määral) ja mugavus. Kas tegemist on praeguses kultuuris nii levinud isatapmisega? Ei, mitte nii räigelt. Pigem on see täiskasvanud poegade soovimatus igavesti isa äris palgatöölistena tegutseda ja tahtmine oma äri püsti panna. Teine asi on mugavus. Me vist alahindame selle tähtsust kõrgkoolinduses, liiati on Eesti ju väike. Aga kui ligi kahesaja kolmekümne valla inimesed ei taha ühinemisest kuuldagi, sest asjaajamine jääks nende kodust mõnekümne kilomeetri kaugusele, siis miks ei peaks nelisada tuhat tallinlast tahtma, et neil oleks oma ülikool käe-jala juures? Aga ütleme selle siis otse välja, ärme heietame konkurentsist, pluralismist ja muust.

Need sõnad on mantrad, aga alati pole neil praktilist katet. On kaks ise asja, kas on tegemist kõrgharidusturu jaotamisega või konkurentsiga. Konkurents teaduses tähendab reeglina seda, et ühe probleemiga tegeleb mitu teadlaste kollektiivi ja sageli käib otsene võistlus, kes keda. Sageli on sellega seotud ka suured rahad. Samas on võimalik, et mitmes keskuses uuritakse erinevaid probleeme ja need keskused ei konkureeri. Aga ma ei räägiks teadusest, vaid ikka haridusest. Milles seisneks konkurents antud juhul? Võtan olemusliku näite. Ma tahan õppida eesti keelt ja kirjandust ning nn rahvusteadusi. Oletame et rahvaluulet õpetaks Tartus väga särav isiksus, Tallinnas seevastu oleks väga vaimukas eesti kirjanduse lektor jne. Aga mina tahaksin ju mõlemat kuulata. Ma tahaksin ju parimat! Ent säravate kõrval on mõlemas koolis rohkesti keskpärasusi. Milles seisneks kahe kooli konkurents? Kas selles, et ühel pool on neli säravat ja kuus tuhmi, teisal aga viis säravat ja viis tuhmi, nii et mina valin teise variandi? Halb valik. Miks ei võiks Eesti oludes, kus ainsana neid rahvusteadusi õppida saab, vähemasti kaheksa säravat üheskoos olla?

Kõrgharidus ei ole kohukesed, mida jõuaks tipptasemel paljudes kohtades toota. On vist konsensus, et tehniliselt kalleid alasid nagu meditsiin, bioloogia vms ei ole mõtet Eestis kahes kohas õpetada ja need jäävad Tartusse. Jutt on ikkagi humanitaariast. Aga ma mõistan ka selles suhtes Tartu ärevust. Praegune trend on niigi Tallinna kasuks ja kui see institutsionaliseeruks, siis see tugevneks. Tallinnas eksisteerib nähtamatu käsi, mis mandi endale riisub. (Muide, nagu olen aru saanud, jäävad kolm ühinevat õppeasutust kaunis lõdvalt seotuks. Milleks siis ikkagi see nimi ? Tallinna ülikool. Pahatahtlik inimene võib selle taga näha viisi, kuidas end sõnaga ülikool uhkelt sildistades kõikvõimalikke jõujooni veelgi rohkem enda kasuks kallutada.)

Ma nõustun nendega, et valdkondades, kus on tarvis ruumi ja mõtlevaid päid, võiks olla peale Tartu teisi õpetamiskeskusi. Aga ma näeksin seda eeskätt täiendava või alternatiivsena lisaks põhiliini haridusele. See on lausa vajalik. Ses suhtes ma jagan täiesti Jan Kausi kartust üle-eelmises Sirbis, et ühte katlasse minemisega võib EHI kaotada oma näo. Kui ta aga jääb lõdvalt seotuks, siis milleks ühinemine? Antagu neile parem riigieelarvest rohkem raha ja ajagu oma tänuväärt rida edasi.

Kui tähtis on Eesti omapära?

Tallinn elab ise ära, Tartu päriselt mitte. Tartus ei oleks näiteks EHI tekkinud. Asi pole ruumides, mis on Tallinnaski kehvapoolsed olnud, vaid Tallinnas on teatav humanitaariaga tegelejate ülejääk. Nagu eespool öeldud, on siia töö pärast tulnud helgeid päid, nende hulgas ka suuri Tartu patioote, sest Tartus pole neil lihtsalt erialast tööd. Teiseks on Tallinna-suuruses linnas ka tudengikandidaate piisavalt. Tartus paraku mitte.

Milleks siis Tartut poputada, milleks see halin, võib mõni kannatamatu küsida. Tõepoolest. Siinkohal ei saa eirata muus ilmas toimuvat. Enamus meist elab kindlasti veel teadmises, et seal on kesksed väikeste linnade suurte traditsioonidega ülikoolid. Tartu on oma enesepildis kahtlemata orienteerunud samasugustele. Ma muidugi ei tunne kogu maailma. Võibolla on Tübingen ja Göttingen, Freiburg, Marburg ja Heidelberg ikka kõige tipus. Aga näiteks Inglismaast olen kuulnud, et seal ei määra asju enam Oxbridge, vähemasti mitte nii nagu vanasti. Ajastu pulss ja eesrindlik mõte on kolinud suurematesse keskustesse. Milles on põhjus, miks liimuvad lõpuks ka teaduskeskused nende suurte kinnistähtede pinnale? Selle seletamine on sotsiokultuuriline ülesanne. Võibolla on ka Tartu ülikool selle valgusel anakronistlik? Kui arvestatav on nn Eesti omapära?

Mulle tundubki natuke kummaline, et need, kes nii innukalt kõnelevad kahe keskuse vajadusest Eesti haridussüsteemis, oleks nagu unustanud sama veidi kõrgemal tasemel. Pean silmas kogu Eesti liigendust kahe kontsentri ümber, nagu see ajalooli
selt on tulenenud meie ala jagunemisest Eesti- ja Liivimaaks. Tartu ja Tallinn. Sellest paarsuse olemasolust on kindlasti johtunud ka väiksemat tüli, aga kokkuvõttes on see omapärane kahe keskuse olemasolu kindlasti meie rahvuslik rikkus. Just see on tekitanud pingevälja, milles on suurel määral kulgenud eesti mõttelugu, millest omakorda on kujunenud meie riiklik ja ühiskondlik omapära. (Seesama Tartu vaim, mille üle niihästi omad kui võõrad nalja viskavad, on ikkagi rikkus. See, et tänapäeva ühtlustuvas maailmas on üldse veel kusagil oma vaim, on väga suur asi. Seda vaimu tuleb teadlikult putitada.)

Tallinn kasvas küll tasapisi suuremaks, selleks olid mõistetavad logistilised eeldused. Aga ärme unustame, et praegune ülekaal ei ole tekkinud loomulikul teel, vaid seda on teadlikult forsseerinud okupatsioonijõud. Tänane noorem põlvkond võibolla ei tea, et kunagi viis vene võim Tartust paljud kulluuriasutused, sest see vastas üleüldisele tsentraliseerimispoliitikale ning ühes kohas asuvaid kultuuriasutusi oli lihtsalt ka mugavam ohjata. Kõike toona kordasaadetut ei ole mõistagi võimalik lahti teha, see oleks juba omakorda kunstlik.

Tõde on ka see, et ilma tugeva universitas?eta (ja mõistagi põllumajandusülikoolita) oleks Tartu lihtsalt üks linn. Ärgu eneseteadlikud tartlased solvugu, aga Tartu säilitamine Tartuna on ehk Eesti Vabariigi tähtsaim regionaalpoliitiline ülesanne.

Magnus Ilmjärv, HÄÄLETU ALISTUMINE. Argo, 2004, 987 lk.

Ajaloo ?olekseid? on kurjalt kritiseeritud ja koguni ajaloolase eetika vastaseks kuulutatud. Aga ikka ja jälle pakutakse uusi ?olekseid?, sest võimalus erutab ja huvitab inimesi, enamasti küll rohkem mitte päris elukutselisi ajaloolasi. Aga ?oleksid? on sageli kasulikud neilegi. Kas või sellepärast, et alternatiive tundmata pole lootustki toda ihaldatud ajaloolist tõde paljastada. Kui Gorbat?ovil oleks läinud paremini ja NSV Liit oleks alles jäänud, aga Balti riigid oleksid sellest hoolimata taasiseseisvunud? Siis oleks võinud tänavu Tallinnast Pikalt tänavalt Moskvasse jõuda raport, milles oleks kindlasti refereeritud juba aastaid propageeritud, Eesti ühiskonnas suurt vastukaja ning lõpuks ka trükivalgust näinud Magnus Ilmjärve monumentaalteost ?Hääletu alistumine?.

Raamatule koha ja tähenduse otsimisel üritaks too hüpoteetiline raporteerija loomulikult selgitada ka Eesti olulisemate poliitikute suhtumisi. Kui ta oleks piisavalt läbinägev diplomaat, siis ta jõuaks lõpuks veendumuseni, et tegemist on igati õigeaegselt planeeritud teosega, mis õigustab suurepäraselt Eesti valitsevate kodanlike ringkondade välispoliitilist orientatsiooni. Ta arvates oleks tegemist tellimustööga: ajaloolise õigustusega Eesti liitumisele Euroopa Liiduga, eriti muidugi NATOga ja Balti riikide ühistele sõjalistele aktsioonidele (mõnede ühiste spetsiaalväeosade ning sõjaliste õppeasutuste loomine). Enamik Eesti poliitikuid kinnitaks, et me teame, miks me 1939-40 iseseisvuse kaotasime: me olime liiga üksi, ei muretsenud piisaval hulgal relvastust ega valmistunud vastupanuks, loobusime kolme suurriigi garantiidest ehk kollektiivse julgeoleku eelistest, tollased juhid olid korrumpeerunud või lausa rahvuslike huvide reetjad, sest valisid vale orientatsiooni jne. Nüüd oleme aga ajaloost õppinud, selliseid rumalusi enam ei tee ning ega meie sellised korrumpeerunud muidugi ei ole.

Õnneks pole Tallinnas enam NSV Liidu saatkonda. Seetõttu võib mainitud raamatust raporteerija olla hoopis Venemaa noor püüdlik diplomaat, kes suudaks ehk isegi originaali lugeda. Kui tal on aga veel kuskil Euroopas või USAs omandatud politoloogia, rahvusvaheliste suhete või ajalooalane haridus, siis on ta nimetatud raamatut lugedes ja tema väärtust hinnates ootamatult tõsiste probleemide ees.

Maailmapildi taladest

Vaevalt suudaks ta näiteks uskuda, et Eesti rahvas jagunes 1939. aastal kolme suurde gruppi. Kindlasti ta kahtleks, kas ikka kogu ?Saksamaa poole vaatav kodanlus hingas kergendatult?, kui Hitleri-Stalini paktist teada sai, ning kõik töölised, vasakpoolse ideoloogia kandjad ja kommunistid pakti sõlmimise heaks kiitsid. Ilmselt tunneks ta huvi, kui palju neid kommuniste siis Eestis 1939. aasta sügisel üldse oligi pakti heaks kiitmas? Eriti üllataks teda tõsiasi, et kolmanda suure rühma moodustas Eestis talurahvas. Pealegi selline, kes ei olnud kogenud autoritaarre?iimi repressioone, aga samas ka ei ?mõistnud selle sise- ja välispoliitikat?. Enne Eestisse saabumist oleks too diplomaat ilmselt pisut tutvunud Eesti ajalooga. Siis ta oleks teadnud, et Eesti oli pigem agraarmaa ja enamus elaski maal ning oli seotud põllumajandusega. Kindlasti polnud tegemist rumala ja apaatse, sise- ning välispoliitika suhtes ükskõikse massiga, kes mahtus ühise nimetaja alla  ?talurahvas?, nagu kinnitab Ilmjärv (lk 674). Pigem oli tegemist üsnagi kihistunud ja samas ärksate, haritud ja edasipüüdlike inimestega.

Samuti võiks imestust äratada tore väljend ?Eesti valitsev laager? (lk 623), mis sunniks küsima, kas see on ühtlasi ?Eesti valitsus ja ka kodanlikud ringkonnad? (lk 530)? Kas sinna laagrisse kuulunud ajalehega Rahva Sõna seotud sotsialistid ikka olid piisavalt rahuldatud? Ja kes olid need töölisliikumise tõelised juhid (minu rõhuasetus ? E. M.), keda nad niimoodi diskrediteerisid ja nõnda siis rahuldamata jätsid (485)? Kas sellesama kodanluse esindajad olid ka isa ja poeg Tõnisson, Ants Piip, Eduard Laaman ja paljud teised? Aga ei olnud näiteks endised riigivanemad, kes avalikus kirjas nõudsid Pätsilt suuremaid vabadusi? Kodanlusega on asi siiski mõnevõrra selgem. Sellist seltskonda leidus mujalgi ja seal olid nad samuti rahvusvahelistes suhetes arvestatavad tegijad. Näiteks ?Inglise parempoolne ajakirjandus ja osa kodanlust? kritiseerisid juba 1924. kaubalepingu sõlmimist N Liiduga (37). Polnud siis midagi imestada, kui 1939. aastal oli ?Prantsusmaa ja Inglismaa kodanlikule valitsusele? teada Nõukogude Liidus valitseva re?iimi olemus (517).

Küll jääb aga ebaselgeks, kas lääneriikide kodanlus oli arukam, osavam, tegi vähem vigu välispoliitilise orientatsiooni valimisel ja oli hoopis vähem korrumpeerunud kui aatevennad Eestis? Pealegi näivad kümned skandaalid Prantsusmaal 1930. aastatel viitavat hoopis vastupidisele ning ka Inglismaa oli kahekeelne: pidas kolmepoolseid läbirääkimisi ja orienteerus samas 1939. aastal hoopis võimalusele suunata Saksamaa agressioon itta. Vähemalt nii olevat Ilmjärve andmetel kinnitanud prantsuse ja nõukogude ajaloolased, kuigi viites osundab ta ainuüksi nõukogude autoritele (lk 518).

Veel segasemaks läheks aga pilt, kui toda tuntud stalinlikku rahvuse kolmeksjaotamist ka lääneriikide puhul kasutada, nagu autor Eesti üle arutledes teeb. Ühtlasi tõstatub küsimus, kas Saksamaa polnudki siis kodanlik riik, vähemalt ei mainita seda kordagi! Miks Prantsusmaa oli kodanlik riik, aga Saksamaa mitte? Midagi näib neid riike ikkagi ühendavat, sest nagu Ilmjärv leiab, et ?pole muidugi võimatu, et Inglismaa, Prantsusmaa ja Saksamaa suutnuksid saavutada kokkuleppe Ida-Euroopa ja Nõukogude Liidu arvel? (lk 518). See väide pole tema arvates spekulatsioon, nendega tegelevad ju hoopis teised ajaloolased (lk 516).

Radikaalsus Eesti moodi?

Näidetest peaks piisama, et teha järeldusi autori maailmapildi kohta, selle kohta, keda või mida ta peab ajaloos kõige olulisemateks ja mõjukamateks tegijateks. Kodanlus on salakaval, omakasupüüdlik, võimuahne jne. Töölisklass on allasurutud, kannatab kodanluse loodud autoritaarsete või totalitaarsete re?iimide all ja talurahvas on kergelt manipuleeritav, ilma selge seisukoha ja vaadeteta harimatu mass. On tõesti üllatav, et niimoodi võidakse mõelda ja kirjutada juba tosin aastat eraomandust ja vaba ettevõtlust propageerivas Eestis.  Muidugi on see Eesti ühtlasi äärmuslikult liberaalne ja miks ei võiks ta siis ka radikaalseima suuna esindajaid taluda. Kuigi sealjuures on kasutatud üsna aegunud vormi ja üpris vananenud metodoloogiat.

Autor näib uskuvat, et rahvusvaheliste suhete analüüsimisel on võimalik ainult kaks teed: kas lähtuda suurtest või väikestest riikidest või valida lähtekohaks hoopis geopoliitika (lk 7). Viimane peaks tähendama, et ?mingi territooriumi? (või hoopis riigi?) saatust ja tulevikku ei saa lahutada geograafiast, poliitikast ja ajaloost. Kas need kolm osa mõjutavad ?saatust ja tulevikku? võrdses osas või on territooriume, kus geograafial on suurem osakaal kui poliitikal? Äkki on olnud ajaloos selliseidki alasid, mille elanikud ei tea piirkonna ajaloost peaaegu midagi? Kas ei või juhtuda, et mõnesid riike mõjutavad ennekõike hoopis rahvusvahelise õiguse ja tavade reeglistik, rahvusvahelised organisatsioonid ja regionaalsed ühendused ning mõned lähtuvad peamiselt kindlatest tõekspidamistest, veendumustest ja ideedest ning neid toetavatest seadustest? Niisugust arutelu on aga ilmselt juba liiga palju tahta.

Seda küll tahtmata on ka Ilmjärv kohati sunnitud tunnistama üsna üldtunnustatud tõsiasja, et fakte saab erinevalt tõlgendada ja juba fakte valides lähtub ajaloolane mingist põhimõttest või koguni oma maailmavaatest. Kohati räägib ta seejuures iseendale vastu. Kord kinnitab ta, et 1939. aasta suvist
el kolmepoolsetel läbirääkimistel (Inglismaa, Prantsusmaa, N Liit) polnud nõukogude valitsus nõus Balti küsimuses taganema, et Molotov pidas seda fundamentaalseks küsimuseks (lk 522-523). Mõned leheküljed hiljem aga kinnitab, et pole mingit alust väita, et kolmikleping oleks kindlasti sõlmitud Balti riikide arvel (lk 569).

Kas siis Molotov ja Stalin olid ikka valmis Balti küsimuses taganema või ei olnud? Kumb on spekulatsioon ja kumb fakt? Mõnede ?faktidega? on autor päris kimpus. Nii ei pea ta võimalikuks, et ?Goebbelsi ametkond võis Eestit ülistada ilma Auswärtiges Amt?iga kooskõlastamata? (lk 361). Vaevalt küll Goebbels küsis 1936. aasta alguses Saksa välisministeeriumi arvamust. Kui ta millestki pisut hoolis, siis ehk Hitlerist ja natside partei välispoliitika eest vastutava ametkonna arvamusest.

Ilmjärv näib olevat veendunud, et kõik Saksa välispoliitikat ajanud ametkonnad nagu välisministeerium, Rosenbergi juhitud partei välisametkond, Ribbentropi Dienstelle, Canarise luurevõrk, sõjaväelased ja muudki valitsusasutused tegutsesid pärast Hitleri võimuletulekut täielikus üksmeeles ja käsikäes Eesti ja teistegi riikide poliitikute mõjutamisel või koguni äraostmisel. Paraku räägivad mitmed faktid hoopis teist keelt ja nende ametkondade vahel ning isegi natside partei juhtkonnas esines üsna suuri erimeelsusi, ka välispoliitilistes küsimustes. Ilmjärv vaikib need maha, sest siis oleks hoopis keerulisem tõestada, et Eesti orienteerus Saksamaale. Kui ta isegi orienteerus, siis võiks ikka täpsustada, kellele konkreetsemalt?

Kas tõesti Hitlerile ja NSDAP-le või lootis ta hoopis Wehrmachtile ja Weimari vabariigi aegsetele tutvustele Saksa välisministeeriumis. Viimastes institutsioonides ei toimunud ju pärast natside võimuletulekut kuni 1938. aastani mingeid märkimisväärseid kaadrimuudatusi ja ka siis vahetati välja ainult minister, paar ametnikku ja hiljem paarkümmend ohvitseri. Miks ei oleks Eesti pidanud neid inimesi usaldama ja nendega sõbralikes suhetes olema?

Veel Akeli juhtumist

Muidugi võib Ilmjärvega nõustuda, et nõukogude ajaloolaste väited pole valed, et Akelil (Eesti saadik Saksamaal ja Hollandis 1934 ? 36  ?  E. M.) olid kujunenud sõbralikud vahekorrad Saksa välispoliitikat tegevate inimestega (lk 348). Imestamist vääriks hoopis see, kui selliseid suhteid ei oleks kujunenud. Sõbralike suhete kujundamine on lausa iga saadiku esmane tööülesanne. Akel sai sellega kenasti hakkama. See ei tõesta paraku sugugi, et Eesti üks staa?ikam diplomaat äkki natside pooldajaks hakkas. Nii said ja tahtsid tõesti mõelda ainult nõukogude ajaloolased ja Ilmjärv ei suuda lisada neile muid fakte, küll aga spekulatsioone. Kohati ta isegi lausa valetab või eksib siis allikaga. Akeli suhtumisel 1934. aasta 12. märtsi pöördesse märgib Ilmjärv, et ?Akeli arvates tulnuks aga demokraatia likvideerida juba varem? ja viitab Akeli kirjale välisminister Seljamaale 27. märtsist 1934. Paraku ei asu selline kiri Riigiarhiivi fondi 3828-1-2 leheküljel 151 nagu viites märgitud. Selles toimikus polegi nii palju lehekülgi! Võimalik, et näpukas, nagu ikka mõnikord juhtub, aga samas on allakirjutanu veendunud, et sellist dokumenti, milles Akel nõuab ?demokraatia likvideerimist? polegi Ilmjärvel ette näidata.

Sarnaseid küsitavusi ja selgeid spekulatsioone leidub muidki, aga mida võiks noor vene diplomaat kokkuvõttes tollest paksust raamatust järeldada? Võimalik, et esiteks ta tunneks kurbust või isegi pahameelt nõukogude diplomaatia ja kommunistliku liikumise pärast. Saaks selgeks, et läbi 1920. aastate ja lausa 1934. aasta 12. märtsi pöördeni välja tegi NSV Liidu juhtkond panuse Pätsile ja veel paarile Eesti mõjukale poliitikule. Neid osteti ära otseselt ja kaudselt, pakuti altkäemakse jne, aga mis oli tulemuseks? Täielik lüüasaamine, sest nood käitusid ikkagi rehepapilikult ja vaatasid hoopis lääne poole ning valisid hoopis teisi orientatsioone ning taganesid koostööst Moskvaga.

Teine oluline järeldus, võimalik, et kaugema tuleviku jaoks: Eestit saab vajadusel ikka hoopis kergemini mõjutada või isegi allutada lääne kaudu ja abil. 1939. aastal tundsid kõik olulisemad tegijad rahvusvahelistes suhetes (Saksamaa, Prantsusmaa ja Inglismaa) kergendust, et sõjalist konflikti Eesti ja NSV Liidu vahel ei puhkenud ning Eesti ei petnud nende lootusi.

Ajaloolaste solipsism

Paraku võivad olla pettunud need, kes räägivad tänases Eestis kahe ajaloo uurimise ja õpetamisega tegeleva keskuse vajalikkusest. Tuues seejuures ettekäändeks, et niimoodi on võimalik tekitada diskussioone ja lõpuks jõutakse uue kvaliteedini. Eestis pole enamasti kombeks üksteise töödele viidata, ammugi üksteisega polemiseerida. 1939.-1940. aasta teemadel on viimasel paaril-kolmel aastal sõna võtnud vähemalt 4-5 professionaalset ajaloolast. Aga kui paljud neist on viidanud või polemiseerinud teineteise kirjutistele viidates? Tegemist on järjekordse sõnarohke enese ja ka teiste petmiskatsega. ?Hääletu alistumisega? pole me mingile uuele tasandile jõudnud, pigem vastupidi.

Võiks arvata, et enam mõnda asja ei tehta, aga võta näpust. Ajakirjandusväljaannete asutamise kuldaeg on jäänud igavikku, praegu pole enam isegi raua-, vaid puuaeg, aga ikka asutatakse. Asutavad daamid, Marju Kuut ja Evelin Int-Lambot. Küll erineva suunitlusega, üks seltskonnaväljaannet, teine Eestit tutvustava. Ja kui esimese taga võib oletada kopsaka elukogemuse kanaliseerumisvajadust, siis teise taga võib aimata soovi sillutada teed Suurde Poliitikasse. 

Juba viiendat puhku turul

Asutatakse ka erakondi, kuigi ka see aeg peaks möödas olema. Nüüd siis tekivad sotsiaalliberid ja pea need rohelised ei tule. Ei salga, et liberite seltskonnas on väga võimekaid, eelkõige Sven Mikser ja Peeter Kreitzberg. Ja on ka mõni vähem silmatorkav, aga ikkagi põhiolemuselt sümpaatne tegelane, nagu kasvõi Jaanus Marrandi või Mark Soosaar. Aga mida maksab see kõik, kui algatusrühmas on ka isikuid, kes neljandat-viiendat korda parteiturule tulevad? Ükskõik, millised oleksid mõne isiku personaalsed omadused, valija silmis jääb faktiks, et näiteks Robert Lepikson on olnud väga püsimatu natuur, kes pole üheski ametis ega erakonnas kaua vastu pidanud. Miks peaks valija arvama, et seekord teisiti läheb? Ja see kisub kogu ürituse maine algusest peale natuke alla, teeb selle vähem tõsiselt võetavaks kui muidu.

Reformarid on olnud Eesti poliitikas kõige professionaalsemad ? ka tuulenuusutajatena. Ses mõttes, et nad on eksimatult tabanud, mil partneri aktsiad hakkavad langema, nii et temaga ei ole enam mõistlik koostööd teha. See on alati lahutuste tegelikuks põhjuseks. Mis väline põhjendus ette tuuakse, on lihtsameelse publiku lollitamiseks. Kui partneritel on teineteist muidu tarvis, siis pole olemas tehingut ega sohki, mida partnerid teineteisele ei andestaks. Olgu need linna- või riigirahadega.

Hetkel on moes rääkida Keit Pentusest, Kesklinna vanemast. Mäletan, et esimene hetk, kui teda ekraanilt nägin, olin täiesti kindel, et tegemist on respublikaaniga. Ta lihtsalt oli samasugune nagu nemad, noor ja enesekindel. Aga võta näpust, osutus hoopis reformariks. Muidugi, respublikaanid ja reformarid ongi sisuliselt üks ja seesama, vahe on eas ja põlvkondlikus kuuluvuses. See oleks umbes nagu pioneerid ja oktoobrilapsed (kes mõlemad olid ?Lenini lapsed?). Keit Pentus oleks olnud just nagu Signe Kivi pisiõde, kes on märkamatult suureks kasvanud ja kaaslastega juba oma koondusi peab.

Nii-nii, nentisin. Järsku aga turgatas: aga kus on siis respublikaanide keitpentused? Kus on nende evelinsepad? Nii palju noori hakkajaid inimesi, aga valdav enamus (eelkõige need, kes üles astuvad) on tugevamast soost. Miks ometi? Vaatasin mälu kontrollimiseks nende fraktsiooni nimekirja ja meenutasin tuntumaid tegelasi ministeeriumidest ja omavalitsustest. Vähe daame! RPga on küll seotud näiteks Elle Kull, Siiri Sisask, Carmen Kass ja Ene Ergma, aga nemad on kas artistide või teadlaste maailmast. Need maailmad on kas elust kaugel või kehtivad seal teised tavad kui elutublide normaalsete eestlaste hulgas. Mõni kuu tagasi näitas ETV ?Cambridge?i spioone?. Ma muidugi ei taha millelegi vihjata, väga raske uskuda, et siingi on tegemist noorte aateliste kommudega, kes on oma eesmärkide saavutamiseks tõelise palge sajaprotsendiliselt maha salanud ja kõrgetesse riigiametitesse roninud, et seda kõike hoopis maha kiskuda. Ainult väline, formaalne paralleel on olemas. Kunagi, kui arhiivid avatakse, saame võibolla teada, kas RP näol oli ka tegemist noorte nägusate meeste salaühinguga.

Faktiks jääb, et noori keni energilisi naispoliitikuid tiirleb endiselt nagu ööliblikaid Keskerakonna ümber, mille keskel pimeduses kiirgab ümmarguse võimsa pirnina valgust Edgar Savisaar. Nägin AKst Kadri Musta esinemist. Pealtnäha nagu mingi õpilasomavalitsuse juht, aga pea lõikas ja juttu jooksis. Meespoliitikutel peaks vestlussaates sihukese vastu sattuda päris kõhe olema.

Vasakbloki võimatus

Vaatame, kuidas praegused arengud võivad mõjutada lähiaegade sisepoliitikat. Eelkõige sellest aspektist, mis mind huvitab, s.t et tuleks kord vahelduseks ka vasaktsentristlik valitsus. Meie parteid ei rajane ühe või teise elanikegrupi (eeskätt majanduslikel) huvidel. Meie parteide identiteet on olnud suuresti n-ö pehme, rajanedes hingelistel kriteeriumidel: keegi on rahvuslik, keegi on eetiline, keegi on venesõbralik(um) jms.

Seda näitab seegi, et sisuliselt on kõik meie valitsused ajanud enam-vähem ühte ja sama majanduspoliitikat. Seda on siiani tõlgendatud kui voorust, sest nõnda on tagatud järjepidevus üleminekuks ühelt korralt teisele. Aga see üleminek on juba ammu toimunud. Nüüd võiks vahelduseks täitsa olla kord ka vasaktsentristlik valitsus. Vähemasti selleks, et rahvas näeks ja kogeks omal nahal, mis see on. Muidu jääb ikka kripeldama, et midagi olulist on proovimata. Karta poleks midagi, ega siis sotsid enam ajalugu tagasi taha keerata. Ja nagu näeme, on Tony Blairi vasaktsentristlik valitsus majanduse ja sotsiaalelu edendamisel edukam kui ükski teine Euroopa oma, olgu siis parem- või vasakpoolne.

Muidugi kaldub mõne Eesti erakonna programm ja ka isiklik sümpaatia vasemale. Aga koalitsioonid tekivad meil ikka üle oige-vasemba piiri, ja paraku on alati domineerinud oiged. Vasembad kaotavad koalitsioonis oma näo. Ilma Keskerakonnata ei ole senini olnud võimalik Eestis üleni vasembat koalitsiooni luua. Kesk leiab aga koosmeele mõnes omavalitsuses pigem oigete, kui vasembatega. Nüüd on eeldusi, et liberitega lisandub üks vasemb. Siiski ei saa ka nemad sotside ja näiteks Rahvaliiduga valitsust kokku (ja vähemasti algul on liberite läbisaamine Keskiga natuke niru). Kui tulevad rohelised, vast siis?

Kadu on ennustatud nii Keskerakonnale kui RP-le. Esimesega seda küll ei juhtu. Kõik tugevast erakonnast lahkulööjad peavad alati arvestama, et muu hulgas nad teevad suure teene tervele reale isikutele, kes on allpool järjekorras ja asjade viisipärase arengu korral oleks pidanud oma tundi vähemalt viis-kuus aastat ootama. Selles suhtes on Edgar Savisaarel jumala õigus. Lahkujate-liberite asemel tulevad uued ja imekiiresti. Ootamatult sülle kukkunud ajavõit teeb nad eriti teotahteliseks ja lojaalseks.

Ei haihtu ka Res Publica. Osa pihustub sealt küll mujale. Peamiselt on nendeks parteivahetajad-õnneotsijad ja ühekordsed poliitikud. Muist läheb reformi, mõnest saab liber või roheline, mõni astub ehk Rahvaliitugi. Mõni jääb üldse poliitikast kõrvale. Aga osa jääb järele, eeskätt asutajad ise. Ses suhtes võib oletada välist sarnasust Isamaa käekäiguga, kus ka on praegu ?pildi peal? eeskätt vanad võitlejad, nn rümp.

12. X 2004