Toeta
Otsi

rohepööre

  • Mardipäev Eesti Vabaõhumuuseumis

    Eesti Vabaõhumuuseum

    4. novembril pakub Eesti Vabaõhumuuseum võimalust mardipäevaks valmistuda. Kogupereüritusel saab mängulisel moel omandada kõik vajalikud oskused ja teadmised mardisanditamiseks ja mardisantide vastuvõtmiseks.

    Ürituse juhi Vivian Siirmani sõnul on mardipäev toredaks võimaluseks pere või sõprade seltskonnaga midagi huvitavat ette võtta.

    „Mardipäva kommetega tutvumises või endale mardisandi kostüümi valmistamises pole midagi keerulist. Marti jooksmine on aga põnev ja lõbus nii laste kui ka täiskasvanute jaoks,“ lausus Siirman.

    Mardipäeva tegevused toimuvad Eesti Vabaõhumuuseumis 4. novembril kell 12-17. Päeva esimeses pooles saab erinevates muuseumi taludes meisterdada mardimaski ning osaleda mardikooli vigureid täis õppetundides. Hüva nõu saab nii mardijooksmiseks kui ka mardisantide vastuvõtmiseks. Kui oskused ja teadmised omandatud, võib kogenud mardisantide käe all Köstriaseme tallu marti joostes need proovile panna.

    Päeva lõpetab mardipidu, mis toimub kell 15-17 Kolu kõrtsi tallialuses. Kohale saabuvad ka päris mardisandid, kes “katsuvad” kohalolijaid nagu kord ja kohus ning nõuavad süüa!

    Ürituse üksikpileti hinnaks on 6 eurot, sooduspilet maksab 3 eurot, perepilet 12 eurot. Ürituse täpsema kava leiab Eesti Vabaõhumuuseumi kodulehel www.evm.ee.

    Lisainfo: Vivian Siirman, tel 5663 6791, vivian@evm.ee

    Mardikoolile järgnevatel päevadel saavad koolilapsed ettetellimisel osaleda Kuie kooli mardipäevateemalisest haridusprogrammist. Lisainfo saamiseks ning programmide tellimiseks tuleb võtta ühendust Kuie kooliga telefoni teel 6549126 või e-posti teel kuiekool@evm.ee.

  • Tulnukate seaded maapealsele muusikale

    Heili Vaus-Tamm

    Vokaalsekstett COSMOS (Läti): Jānis Šipkēvics (kontratenor), Andris Sējāns (kontratenor), Juris Lisenko (tenor), Jānis Ozols bariton), Jānis Strazdiņš (bass), Reinis Sējāns (beat-box), Normunds Slava (helitehnik) Estonia kontserdisaalis 8. III.

     

    Vokaalgrupi Cosmos esinemisest paistab kaugele “kolm sarve”: poisikeselik vallatus ja rõõm teha laval kõike, millega hakkama saab; kaubamärgina eriliselt pehme, kajaga üle ujutatud kõla ja äärmiselt kreatiivne löökpillimängija Reinis Sējāns.

    Neli aastat tegutsenud läti noormeeste bänd justkui mängib oma “repertuaaritoas”, avastades aina uusi mänguasju (stiile), mille kõigiga saab midagi korda saata. Ja laotab selle mänguasjade kasti kontserdil rõõmsalt publiku ette laiali, et vaadake ka, mis meil kõik on. Nii mõjub kontsert kaleidoskoobina, millest midagi meeldib rohkem, midagi vähem, osa paneb õlgu kehitama ja osa tundma, et, vot poisid, siit tasub edasi minna.

    A cappella vokaalgrupid on oma suurest eeskujust King’s Singersist alates publikut lõbustanud teatud show, laia repertuaariskaala ja meisterliku sünkroonlaulmisega. Alati kuuluvad nende repertuaari rahvalaulud ja jazz. Cosmos on astunud suure sammu pop- ja maailmamuusika poole. Kavas oli läti heliloojate ja ansambliliikmete oma lugusid, Genesise, Michael Jacksoni, The Beatlesi, Bobby McFerrini, Eric Claptoni, vene estraadist Valeri Sjutkini lugusid ja mida kõike veel. Ja kui kohustuslikult tehakse järgi instrumentide kõla ja keegi on löökpilliks, siis Cosmoses on “löökpill” Reinis Sējāns kõige eredam nähtus. Ja jälle mänguasjakasti efekt. Ta demonstreeris ansamblikaaslase löökpillide nimetamise kõrvale, kuidas just ta nende häält teeb. Tõesti, trummikomplekt sai läbi “mängitud”. Aga lauludes polnud fenomenaalne mitte löökpillide kõla imiteerimise osavus, vaid meeletu rütmitaju, kiirus ning vaheldusrikkus. Poisid olid ka mitmed laulud just oma “rütmimasinale” üles ehitanud, nii et lauljad ise taandusid justkui saatefunktsiooni.

    Sējānsi puhul võlus ka igati lahtine füüsis. Tema liikumine-liigutused olid kõige loomulikumad ja eredamad. Tundus, et sünkroonis liikumise peale ansambel eraldi ei mõtle – liigutused tulid laval välja nii nagu juhtus. Ja kohati loksusid üsna kohmakalt ühte (näiteks kontserdi teise poole Billy Joeli loos “The River of Dreams”). Kõiges selles oli muidugi taotluslikku sundimatust. Iseasi, kas see alati nii hea välja nägi. Ja Sējānsi liikumise tipuks oli number valge kinda (sic! ühe kinda) ja musta kaabuga, mis võeti lisaloo ajal kohvrist välja. Selline rafineeritud dändilikkus ja jazzlaul oleks kindlasti üks stiil, mille suunas ansamblil edasi minna tasuks.

    Teine valdkond, mis pälvib siirast imetlust, oli jällegi maailmamuusikale lähedane. Rahvamuusika ürgsemal kihil põhinevate häälte ja häälitsusteni jõudnud improvisatsioon, läti helilooja Imants Kalniņši lugu “Dūdievinš” (seade Kristaps Šoriņš, Cosmos). Teise kontserdipoole algus Sējānsi kahe soleerimisega oligi hämmastavalt tugev ja isikupärane, kõrgudes kunstiliselt üle muu kirju kaleidoskoobi. Teine tema ette kantud lugu oli Sējānsi enda Michael Jacksoni laulule “I’ll Be There” tehtud seade. Mõjus just rütmi põhjal hea fantaasiaga lendlev sooloimprovisatsioon. Ja Sējānsi hääl kandis välja kõik kontratenori tessituuri küündivad, sugugi mitte täisfalsetiga võetud kõrgused.

    Kui ta ühes loos aga päris löökpillide taha istus, olid need oma mahuka kõlaga poiste häälte kohta liiga raskepärased. Nii et Sējānsi enda sisemine beat-box on ikka üle kõige.

    Et poisid tahtsid laval nii muuseas nalja visata ja juttu puhuda, läks helitehniliselt veidi vastuollu suure kajaga, mis muidu nende laulude tiheda sound’i tõttu vist taotluslik oli. Rõdu lavapoolses osas vähemalt kõiki sõnu ei eraldanud. Eks ole Estonia saali akustikat popkontserdi tarvis sobitada raske ja sellelaadsete ansamblikontsertide heli ei tule meie saaliga harjunud helimeestelgi alati välja (meenub aastatetagune Brasiilia ansambli ja laulja Nelson Sargento kontsert). Igatahes panid nad Estonia saali suhteliselt akadeemilise publiku nii kaasa laulma kui püsti seistes võimlemisharjutusi tegema. Juba armsa, mitte enam poisiliku sundimatusega mõjus ansambli istumine ringis maas, et viimast lisalugu, Rein Rannapi “Suudlust läbi jäätunud klaasi” noodilehtede pealt “üles korjata”. Igatahes seisis saalitäis kuulajaid vaimustusest püsti.

    Lõpuks loksus paika ka ansambli nimi. Nad olid tõesti justkui “kosmosekutid”, musikaalsed tulnukad, kes tegid omamoodi andekusega, väikese kiiksu ja nihkega järele kõike, mis maa peal kuulda.

     

  • Interneti-rassism

    Martin Kala

    Möödunud aasta lõpul toimus Pariisis Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) juhtimisel konverents, mille sisuks oli maailmas järjest kiiremini leviv Interneti-rassism.  Konverentsi raames toimus ka 55 liikmesriigi tippkohtumine, mille läbivaks teemaks oli sõnavabaduse alused ning selle erinevad käsitlused eri maadel ning kultuuriruumis. Eesmärgiks oli allkirjastada rassistlike ning juudivastaste Interneti-keskkondade vastast ülemaailmset võitlust toetav ühisharta.  Enamuses on vaenulikud märkused islamiusuliste või araablaste pihta, teisel kohal on juudivastased veebilehed ning 2002. aastast on kolmandal kohal arvukuse poolest ameeriklaste vastu vaenu õhutavad arutelud ja netilehed. Enamus Ameerika-vastaseid kutsub ameeriklasi natsideks, kes teostavad genotsiidi ning on barbaarsemad kui ükskõik mistahes diktatuur tänases maailmas. Enne aastat 2002 olid kolmandal grupiks immigrandid (Euroopas), kes on Interneti-kontekstist nüüdseks peaaegu kadunud.

    16. juunil allkirjastatud harta moodustab ühisrinde rassismivastaseks võitluseks ning alustab ulatuslikku võitlustööd vaenuliku või antisemitistliku ja rassistliku sisuga kirjanduse vastu Internetis. Kuigi prantslased on pioneerid natsisümboolikaga netikülgede keelamise vallas, käib Interneti ohjeldamine võimustruktuuridele ikka üle jõu. Sestap oli Pariisi tippkohtumise põhjuseks kaks Prantsuse Vabariigi Rahvusliku Inimõiguste Konsultatiivkomisjoni avalikku aruannet rassistliku sisuga veebilehtede kohta. Esimene avalik aruanne peatus vaenulikke sõnumeid sisaldavatel Interneti-foorumitel ning sellest nähtub, et jahedate statistiliste näitajate varjus peitub laialdane ning sügav vihkamine. Uurimuses keskenduti vaid prantsuse päritolu veebilehtedele ja -foorumitele, mida 1993. aastast kuni käesoleva aasta esimese pooleni on kokku 334 ja mis sisaldavad omakorda üle miljoni artikli.

    Teine aruanne, mida toimetasid Prantsuse Rassismivastase ja Rahvustevahelise Sõpruse Liikumise eksperdid, liigitab Interneti-rassismi rühmadesse, luues seitse eri kategooriat. Esimesse kategooriasse liigitatakse revolutsioonilised rahvus- ning identiteedigrupid, mis asuvad tavaliselt  Prantsuse Radikaalühenduse  toimealas. Seejärel on natsistliku iseloomuga skinhead?ide liikumised. Kolmandal positsioonil on aruandes SOS Racaille?i, konkreetselt araablastevastase rassistliku ühenduse veebilehed. Neljandas rühmas on islamiäärmuslaste Interneti-lehed, mille sisu on selgelt antisemiitlik. Kolm viimast kategooriat hõlmavad satanistid, juudiäärmuslased ning fundamentaalkristlikud grupid. Komisjoni aruanne järeldab, et viimased kolm asuvad traditsionaalse paremäärmusluse ridades. Inimõiguste Konsultatiivkomisjoni raport tõestab, et enamus rassistliku sisuga sõnavõtte Internetis pooldab üleminekut füüsilistele tegudele ning päädib järeldusega, et neutraalne hoiak avalike mõjutajate suhtes võrduks silmade sulgemisega potentsiaalsete kuritegude ees. 

     

    Arvutimängud rassisõtta

     

    Alates 2002. aastast on maailmas kolmandal kohal Ameerika-vastased netilehed ning ka Ameerika Ühendriikides võetakse kasutusele abinõusid pahameelt külvava vägivaldse rassismi keelustamiseks Internetis. Enamik sealseid sõnavõtte Internetis on üllatavalt siiani mustanahaliste ja mitte araablaste vastu, vaatamata praegusele poliitilisele atmosfäärile. Vägivallavastased grupid on avaldanud soovi, et USA valitsus astuks samme kergesti kättesaadavate vihkamist õhutavate artiklite vastu. Eriti probleemne olukord on arvutimängudega, mida saab valge rassi ülemvõimu propageerivatelt kodulehekülgedelt oma koduarvutisse laadida, tihti on selliste mängude sisuks inimeste, sh laste tulistamine ja tapmine. Rassivaenu õhutavate mängude ning kodulehekülgede loojate sõnul on mängude levitamise eesmärgiks soov suurendada noorte värbamise näol toetajaskonda valmistumisel ulatuslikuks rassisõjaks.

     

    Rahvustevaheline vaen Eestis

     

    Paljud riigid on täna seisukohal, et alaealiste ligipääs võrgule peaks olema vanemate riisiko ning seega ei saa keelatud sisuga materjalide leviku täielikku keelamist pidada proportsionaalseks soovitava eesmärgiga. Näiteks üks kunagine USA kohtukaasus seadis küsimärgi alla Internetis alaealiste säästmise eesmärgil teoste leviku piiramise. Eesti kontekstis võib siinkohal mainida pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste leviku reguleerimise seadust, mis keelab levitada pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivaid teoseid alaealistele kättesaadaval viisil.

    Sõjateemaline oli Eestis näiteks 2003. aastal tegutsenud t?et?eeni võitlejate propagandalehekülg Kavkaz-Tsentr, kuni Eesti Kaitsepolitsei sulges nende serveri. Toona ei teadnud sellest lehest midagi ei vabariigi valitsus, ega serveriruumi rentinud Starman, kelle väitel ei ole nende rendipinnal asuvate serverite sisu üle mingit kontrolli.  Ekspertide sõnul oli Kavkaz-Tsentr seotud silmapaistvate t?et?eeni võitlejatega ning arvatavasti ka T?et?eenia valitsustegelastega, veebileht peegeldas nii korraldajate seisukohti T?et?eenia sõja kohta kui ka üldisemat maailmapilti. Kuid Kavkaz-Tsentr liigitati t?et?eeni äärmuslaste häälekandjaks, mis esindas t?et?eenide vastupanuliikumise kõige radikaalsemat, mitte mõõdukat tiiba, ning teostas riikidevastast propagandat ja õhutas rahvustevahelist vaenu.

    Detsembris 2001 arutas Eestis Avaliku Sõna Nõukogu (ASN) Integratsiooni Sihtasutuse kaebust Interneti-arvamuse kohta, kus oli kasutatud sõna ?tibla?. Arvamus avaldati alarubriigis ?Tulipunkt?, kus lugejad said muutmata kujul oma artikleid avaldada ning kus toimetus endale vastutust ei võtnud. Kuigi toimetus saab end ASNi sõnul distantseerida arvamusavalduse sisust, jääb ta siiski vastutavaks avaldatava vormi eest. Kuid sõna ?tibla? kasutus kuulub ekspertide arvates vormi hulka, millel on vastavas kontekstis pigem poliitiline kui rahvustevahelist vaenu õhutav tähendus.

     

    Sõnavabaduse kaitseks

     

    Internet annab sõnavabadusele uue, senitundmatu dimensiooni, märksõnadeks on ?kiirus? ning ?kättesaadavus?. Iga mõtteavaldus või avaldatud materjal on ligipääsetav mis tahes ajal ja ruumis ning levib laia publikuni enneolematu kiirusega. Seega on märkimisväärselt suurem ka oht, et mõtlematu sõnakasutus tekitab ulatusliku kahju, mille hüvitamiseks asjaosaline ise sageli võimeline polegi. Lause ?juudid ahju? tõi kahekümnendates netikommentaatorile paar aastat tagasi kriminaalasja, kui noormees reageeris Internet-portaali Delfi artiklile ?Iisrael: eurooplased on juudivaenulikud?. Noormehe suhtes algatati kriminaalasi võimaliku rahvusliku vaenu õhutamise fakti kohta, kuna tema kommentaar kutsus Eesti Keele Instituudi ekspertiisi kohaselt üles rahvusega seotud vihkamisele ja vägivallale.

    Eesti Interneti-kasutajate hulgas levis aga veendumus, et Eestis puudub sõnavabadus. Muu hulgas imestati kriminaalasja algatamise üle ning kaheldi õigusrikkumise, sh. läbiotsimiste tõsiduses. Sõnavabadus kätkeb endas õigust vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seega on sõna vaid üks sõnavabaduse realiseerimise vahenditest, mille võib terminoloogiliselt mahutada veidi ulatuslikuma vabaduse ehk väljendusvabaduse sisse. Väljendusvabadus hõlmab igasugust eneseväljendust, millel on informatiivne tähendus. Kuid väljendusvabadus ei opereeri vaid faktide ja andmetega. Informatiivseks võib pidada ka väärtushinnanguid, mida on raske või suisa võimatu tõeväärtuste skaalale paigutada. Erinevalt faktiväitest ei saa väärtushinnangut otseselt tõendada.

    Iga sõnavabaduse piirang peab põhinema seadusel, rahvustevahelise vaenu õhutamine on kuritegu kõigil Euroopa Liidu liikmesmaadel, ning selle uurimine Eestis kuulub Kaitsepolitsei pädevusalasse
    ; sealjuures kohaldub kehtiv õigus ka internetile. Vastavalt eurodirektiivile EC 200/31EC ei ole Interneti-teenuse pakkujal küll kohustust kontrollida edastatava teabe sisu, kuid ta peab tagama, et ebaseaduslikku teavet nagu laim või rahvustevahelise vaenu õhutamine edastanud isik oleks identifitseeritav. Direktiiv kuulub rakendamisele kõigil liikmesmaadel ja Eestis on vastav seadus väljatöötamisel. Enamus Eesti veebifoorumeid pole aga senini võimaldanud kommentaatori isiku tuvastamist lihtsustatud korras, eraldi uurimistoiminguid läbi viima. Erandiks on www.blog.ee, kus pikantsed eluvaatlejad leidsid hiljuti, et Internet kui vaimne keskkond on reostatud ja vajab puhastamist.

    Tsiteerides vandeadvokaat Leon Glikmani, pole netikommentaatori mittenõustumine hetkepoliitikaga õigustatud aluseks teha üleskutse mitmekümnes riigis elava neljateistkümne miljoni inimese ahjuajamiseks. Varem või hiljem peaks inimene jõudma midagi kirja pannes arusaamisele, et selle eest on vaja ka vastutada. Võimalik, et vahel lausa kriminaalkorras.

     

  • Pealelend

    R. V

    Y-galerii on tegutsenud aasta, kuu ja nädal aega. Tavapärase näitusetegevuse kõrval oled arendanud ka mobiilsemaid praeguse kunsti tutvustamise-kodustamise vorme, kohtumisi, loenguid jne. Kuidas oled ise rahul Y-galerii tegevusega? Kas Tartu kunstielu on selle läbi aktiivsem? Ja kas sul kui galeristil-kunstnikul-moderaatoril on õnnes­tunud skandaalseks ja kuulsaks saada?

    Teatud rahuloluga pean mainima, et Tartu näituseelu oleme aastaga elavdanud kõvasti, vähemalt kvantiteedis. 2004. aastal oli Y-galeriis kokku  34 näitust ja ega vist ülejäänud Tartu galeriid kokku väga palju rohkem ei korraldanud. Näitusi on olnud igasuguseid, tegijaid nii Eestist kui mujalt. Vältimaks muutumist Tartu muuseumistumise osaks, oleme rõhunud ainult uudisloomingule. Üritusi hakkasime korraldama küll alles 2004. aasta sügisel, kuid siiamaani on need enam-vähem korda läinud, vähemalt regulaarselt toimunud.

    Taaralinnas tegutsedes saab aga kiiresti selgeks, et kes saab santi sundida, kui sant ei taha kõndida. Et kui tegijad ei taha midagi teha, siis pole midagi teha. Aga kui keegi loeb seda pealelendu ja tahab midagi teha, siis palun, helistagu telefonil 55 680 151 ja teeme ära!

    Isiklikele ambitsioonidele on Y-galeristi amet küll natuke kahjuks tulnud. Ma lihtsalt ei jõua praegu nii palju ideid genereerida, kirjutada, uurida, filmida, kui ma tahaksin. Ja skandaalid saabuvad alati siis, kui neid ei oota. Ja vastupidi.

    .

  • Tanel Veenre. Minu kuningriik avatud 2.-25.11.2012

    Eero Kangor

    Tanel Veenre
    Minu kuningriik
    My Kingdom
     
    Kunstihoone galeriis 2. – 25. november 2012
     
    Samamoodi nagu Jumal hästituntud Oscar Wilde’i muinasjutus “Õnnelik Prints”, oskab Tanel Veenre oma kuningriigis leida üles kõige väärtuslikumad asjad ja anda neile erilise tähenduse. Ta kasutab ühtviisi üllatuslikult ja leidlikult nii neid materjale, mida traditsioonilises ehtekunstis on peetud väärtusetuiks, kui ka vääriskive.
    Ehe on võimas instrument. Ta ühtaegu peegeldab ja kujundab inimese identiteeti. Ehtel on tugev sümboolne väärtus, mis näitab positsiooni ja võimu, kuid samamoodi võib ehe oma kandja üle võimust võtta. Ja kuigi oleme alati vähem või rohkem kellegi võimu all, oleme siiski iseenda sisemises kuningriigis vabad langetama otsuseid vastavale südametunnistusele.
    Ehet kantakse keha lähedal, kus see ajapikku kasvab meiega üheks ja muutub meie osaks. Ehe võib ühendada kahte inimest, kes on teineteises leidnud südamesõbra. Paaritades Veenre südameid väljenditega “ta elab minu südames”, “südant-lõhestav” või “murtud südamed”, tuleb esile nende keerukus ja ambivalentsus. Veenre peamiselt puidust voolitud südamete seeria annab edasi ka inimsuhete haprust ja ilu. Kunstnik ise on oma sõnumi võtnud kokku järgmiselt: “Me kõik tuleme maailma ja lahkume siit üksinda, kuid ometi püüame siin olles leida endale sõpru, mõttekaaslasi ja armastust.”
    Tekst: Eero Kangor
    Tanel Veenre on õppinud ehtekunsti Eesti Kunstiakadeemias ja Gerrit Rietveld Akademies Amsterdamis. Ta on loomingut oma esitletud enam kui sajal näitusel ja etendusel ning teda esindavad ehtemaailma tippgaleriid Rootsis, Hollandis, USAs, Saksamaal, Belgias ja Türgis. Hetkel töötab Veenre Eesti Päevalehe kultuuritoimetajana, õppejõuna Eesti Kunstiakadeemias ning vabakutselise kunstnikuna.
     
    Kunstihoone galerii — Vabaduse väljak 6. SA Tallinna Kunstihoone Fond, tel: 644 2818, http://www.kunstihoone.ee
     
    Facebook: Tallinna Kunstihoone

  • Ganymedes armastuse sümbolina

    Tiiu Levald

    “Ganymedes on Jupiteri suurim ja heledaim kaaslane. Ganymedest võib pidada armastuse sümboliks nagu kõiki taevakehasid, mis või kes aastamiljardeid teineteisega seotud on. Kosmilisele armastusele pühendatud teoses pole tegemist tunnetega kahe eri soost inimese vahel, vaid väljendatud rõõmu olemisest, suhet loodusega, meid ümbritsevate tähtedega, kõiksusega, Jumalaga ühtekuulumist.” Need on Urmas Sisaski sõnad kontserdi kavalehelt. Ettekandmisel oli uudisteos “Ganymedes”, vokaaltsükkel Marie Underi armastusluulele, esitajaiks Pille Lill (sopran) ja Piia Paemurru (klaver). Sissejuhatuseks tutvustas helilooja oma lähtemaailma nii sõnades kui muusikas. Samaaegselt projitseeriti satelliitfotosid imelisest ja müstilisest kosmosest kõigis võimalikes värvi ja kujundite vahelduvuses. Kõik see viis kuulaja väga erilisse atmosfääri.

    Huvitav tõik on see, et helilooja on alustanud tsüklit poetessi küpses eas loodud värssidega “Tähed” (kogumikust “Sädemed tuhas”) ja lõpetanud luuletusega “Õnne ootel” (kogumikust “Eelõitseng”), mis kirja pandud tema nooruses ja ilmselt kõige palangulisema armastuse ajel – kohtumine Ants Laikmaaga on ju meile jätnud ka imelise pastellportree “Mutti”!

    Äärmiselt sümpaatne on helilooja luulevalik ning helge toonus, mis läbib kogu tsüklit. Teos on nii värvirohke ja põnevate harmooniatega, et ei julgegi ühekordse kuulamise järel laskuda peensuste analüüsi. Kuna autor oma sissejuhatuses viitas juhtmotiivile, millega tsükkel algab ja lõpeb, siis viis see kuulaja samale rajale värssides sisalduvaga: elu on kui ring, oma alguse ja lõpuga.

    Sisuliselt ja vormiliselt olid kõik üheksa laulu väga põnevas pingestatuses. Esimene laul “Tähed” kulges pikaldases helide voolamises, mille diapasoon hõivas kogu klaviatuuri võimalused. “Kui esimesel päeval” jahmatas seejärel erksa rütmikusega klaveripartiis. Üllatas Sisaski soololaulu eripära tajumise vaist dramaturgilises plaanis. Suured spontaansed dramaatilised puhangud lauludes “Rõõmule”, “Õnne ootel” vaheldumas lennuka karakteersusega laulus “Vabanemas” ja meeletu rahutusega hüplevate akordiliste liikumiste kaudu laulus “Üheskoos”.

    Lauljale on antud imelised viisikäigud, suured dünaamilised diapasoonid. Kui on tahetud ühte mõtet meie mällu eriliselt kinnistada, on seda tehtud stroofi kordustega. Eriti põnev oli kuulata autori lähenemist luuletustele nagu “Kuis võiksin magada” ja “Õnne algus” – on ju need Ester Mäe ja Eduard Tubina viisistatuna nii tugevasti meeltesse jäänud.

    Kooslus Pille Lill – Piia Paemurru pani end kaasatõmbavalt kuulama. Hea oli tajuda Paemurru fraasi loogikat ja püüdu hoida iga laulu vormilist tervikut. Pille Lille interpreteerimine tekitas aga vastandlikke emotsioone ja mõtteid. On ju lauljal väga rikkalik hääl ning suur lavakogemus, mis tõotab olla kõiges täiuslik. Laulu “Tähed” alustas ta erakordselt lummava sisseelamise ja väljapeetusega. Tekst lausa kukkus kuulajale sülle. Kuid juba teises laulus välgatas mitte just kõige kvaliteetsem kulminatsiooni kõrge toon ja mida edasi, seda enam hakkas ilmutama end teose vormitunde taju ebamäärasus. Ning sage teksti ebaselgus jättis mõtted katkendlikuks. Oli äärmiselt võluvaid piano’s lauldud episoode, oli kirge ja dramatismi laulus “Rõõm”, hea oli laulu “Leid” dünaamiline ülesehitus.

    Siinjuures tuleks tsiteerida lõiku Hermann Hesse artiklist “Saatmata kiri lauljannale”: “Mitte tema hingelähedust lauldavaga, mitte tema vaimustust kunstiteosest ei igatse ma kuulda, vaid noodis kirjapandu võimalikult täpset ja täiuslikku esitust, kui ta tõesti laulab nõnda, nagu helilooja on kirjutanud, kui ta midagi ära ei jäta ega juurde ei lisa, midagi ei võltsi, igale helile ja taktile tema õiguse jätab, siis oleme iga kord õnneliku juhuse ja ime tunnistajaiks, ning meid täidab eriline südantsoojendav tänulikkus…”

    Ma ju ei tea, kuivõrd samalaadsed on Pille Lille tõekspidamised. Võib-olla on tema hingelaadile lähedasem improvisatoorsuse, julgema kaasautorsuse moment. Igal juhul on sündinud suurepärane vokaalteos, mis ootab järgmisi interpretatsioone.

     

  • Kas maailmavalitsus või USA ohjeldamise instrument?

    Ahto Lobjakas

    Üks on riigi staatusse kuuluvate moodustiste kiire emantsipatsioon pärast bipolaarse maailmapildi kokkuvarisemist ja nende arvu järsk kasv. 1990ndate alguses oli polaarsuse kadumine domineeriv trend ning väiksemail tegijail tekkisid ootused ja lootused, mida legitimeeris rahvusvahelise õiguse näilik konsolideerumine. See trend peegeldab ÜRO südames asuva dihhotoomia seda poolt, mida USA kommentaatorid nimetavad organisatsiooni maailmavalitsuslikuks, reeglite kehtestamise ja jõustamise ambitsiooniks. Teine domineeriv faktor viimase pooleteistkümne aasta jooksul on olnud USA kui suurjõu tõus ning mõju, mis on taas aktuaalseks tõstnud ÜRO algse funktsiooni suurriikide suhete reguleerijana ja konfliktide ärahoidjana. Kui ÜRO-le 1945. aasta kevadsuvel alus pandi, polnud Teine maailmasõda veel lõppenud ning maailmaorganisatsiooni üks peafunktsioone oli luua ühised mängureeglid peamistele võitjatele USA-le ja NSVLile. Täna, kuuskümmend aastat hiljem, pole see funktsioon kusagile kadunud. Ainult NSVLi asemel on nüüd kirju globaalkoalitsioon, mille peamine mure on USA kõrval ka endale mänguväljakul koht säilitada.

    Seda ÜRO allakäiku animeerivat dihhotoomiat on raske üheselt ja ammendavalt kirjeldada. Lihtsam on vastasseise intuitiivselt grupeerida. Ühel pool seisaksid multilateralism, rahvusvaheline õigus, sõjalise jõu tõrjumine jms, teisel pool (USA poolt juhitud) sooviavaldajate entroopilised koalitsioonid, rahvusvahelise õiguse selektiivne tõlgendamine ning sõjalise jõu probleemivaba kasutamine.

     

    Ühed mustad mõlemad?

     

    Kahe leeri piirjooned pole kuigi selged. President George W. Bushi teise ametiaja ristisõda türannia vastu võrsub samadest juurtest, mis toidavad Euroopa Liidu globaalset visiooni. Sõltuvalt vaatepunktist esindab Bushi julgus oma põhimõtete eest jõuga seista mainitud juuri ehk autentsemaltki kui Euroopa Liidu eelistus kõigiga kõige üle dialoogi pidada. On küsitav, kas USA ja Euroopa tee on moraalses plaanis lõplikult lepitamatuiks süsteemideks lahknenud. Pigem esindavad USA ja Euroopa erinevaid ja osaliselt ühildamatuid väärtusi, mille juured seisnevad laias laastus ühes ja samas humanistlik-liberaalses ühtse ajalooga maailmapildis.

    Veelahe USA ja Euroopa vahel pole alati samast kohast jooksnud. Briti kolumnist Simon Jenkins osutab pea sürrealistlikele paralleelidele Suessi kriisi ja Iraagi sõja vahel (Times Literary Supplement 24. IV), ainult selle vahega, et 1956. aastal oli sõjalise sekkumise poolt just Briti-Prantsuse koalitsioon, mis Jenkinsi kirjeldusel opereeris rumsfeldlike argumentidega. USA president Dwight Eisenhower apelleeris samal ajal ÜRO-le ja riikliku sõltumatuse puutumatuse printsiibile. Ka Prantsusmaa on üksi, ilma ÜRO Julgeolekunõukogu toetuseta sõjalisi operatsioone korraldanud. Veelahkme tulevik on üsna tume ja eetiliselt on pooled järjest enam ühed mustad mõlemad. USAd ei kontrolli jõu kasutamisel praegu tõesti miski, kuid oma multilateraalse maailmapildi arendamisel naaldub Euroopa Liit samas üha rohkem printsiibile ?eesmärk pühendab abinõu?. Hiina ja Venemaa tõstmine strateegilisteks partneriteks tõstatab vältimatult küsimuse, kas eesmärgid, mida taotletakse, on põhimõttelist laadi või on motivatsiooniks esmajoones vastukaalu pakkumine USA-le. ELi entusiastlikumad toetajad ülehindavad groteskselt ühenduse transformeerivat mõju nii Hiinale kui Venemaale. Nende viited Hiina ja Venemaa pühendumisele multilateralismile ja regionaalsele integratsioonile eiravad kriitikavabalt vastavate protsesside sisulist poolt (vt näiteks mõjukas briti think-tank?lane Mark Leonard, ?Why Europe Will Run the 21st Century?, 2005).

     

    Unilateraalsed impulsid

    häirivad jätkuvalt

     

    Multilateralismi Achilleuse kand ongi selle lootusetu hägusus globaalses perspektiivis. Selles heiastub ka ÜRO suurim probleem: maailmaorganisatsiooni alustalaks on apellatsioon vormile, mitte sisu ühtsus. Vähemalt selles osas on USA moraalne pale palju helgem ja eesmärgid moraalikategooriates palju lihtsamini kaitstavad, kuna ta on üksi omaette poolus. Vastaspoolel esindab Euroopa Liit kahtlemata oma väärtusi, mis võivad lõplikus analüüsis üle trumbata isegi USA, kuid tema saatuslikuks nõrkuseks on vältimatu vajadus luua julgeolekunõukogus liite Venemaa ja Hiinaga. Samamoodi korrumpeerib multilateralismi rahvusvahelise õiguse ja globaalsete struktuuride primaarsuse jutlustamisest tulenev vajadus leppida nendesamade struktuuride sünnitatud värdnähtustega nagu Liibüa eesistujaroll ÜRO Genfi inimõiguste komisjonis (piirkondlik rotatsiooniprintsiip usaldas selektsiooni Aafrika riikidele).

    Jugoslaavia ja Iraagi sõdadega kaasnenud debatt riikliku suveräänsuse piiride üle paljastas ÜRO suurima sisulise vastuolu. Kuigi teoreetiliselt on organisatsiooni üheks funktsiooniks maailma parandamine, ei ole ÜRO viimase 60 aasta jooksul olnud võimeline sünergiaks, st selle töö terviktulemus pole enamat liidetavate summast.

    Suveräänsus on viimase instantsi väärtus ning ÜRO süsteemis puuduvad tõhusalt toimivad kõrgema astme korrektsioonimehhanismid, mis kvalifitseeriksid sõltumatust teatud kõrgematel kaalutlustel. ÜRO võimalik multilateraalne lisaväärtus on ikka ja alati tema liikmesriikide unilateralistlike impulsside pantvangiks, eriti ilmne on see julgeolekunõukogus. Seda oli näha Rwanda, Serbia ja Iraagi puhul. Paradoksaalselt on ainus tõhus viis globaalseid aateid edendada teha seda piisava jõu olemasolul väljaspool ÜROd. Mida USA ongi teinud, kas koos teistega või üksi.

    Ülalöeldu mõte pole rünnata multi­lateralismi kui printsiipi, vaid osutada rahvusvahelise õiguse ja selle jõustamise vahendite puudulikkusele. On selge, et USA ?üksinda minek?, ükskõik kui idealistlik ja hästi kavatsetud, pole muu maailma jaoks soovitav kurss ilma checks-and-balances korrektsioonimehhanismideta, mis on USA enda poliitilise ülesehituse aluseks. Võim korrumpeerub jne. ÜRO tuleviku võtmeks on tasakaalu leidmine, mis võimaldab USA-l tegutseda rahvusvahelise seadusandluse raames. Selleks peavad painduma mõlemad pooled.

    Eelmisel kuul ÜRO peasekretäri Kofi Annani poolt välja käidud reformiplaan ei ole imerohi. Tema nõrgim külg on rõhumine regionaalse esindatuse printsiibile plaaniga luua julgeolekunõukogus kuus uut alalise liikme kohta, küll vetoõiguseta. Tegemist on ummikteega, paremal juhul ei muutu USA küsimuses midagi, halvemal juhul komplitseerub olukord veelgi. Raske on vaielda Briti ajaloolase Niall Fergusoniga, kes on tähendanud, et ?juhul kui ÜRO ja USA vahel peaks tekkima avalik tüli, tähendaks see esimese jaoks sisuliselt otsa? (Colossus, 134, 2004)

    Rohkem on mõtet loota Annani soovitud ühisele terrorismidefinitsioonile, inimõigusalase töö ümberkorraldamisele ning meetmetele vaesuse leevendamiseks. Legitiimsus tuleb välja teenida, ultimatiivsed nõudmised USA-le ei vii maailmaorganisatsiooni kusagile. Selleks, et edendada maailmaparandamise alget ÜRO südames, on vaja teha hästi seda, mida tehakse, siis (parafraseerides eesti klassikut) tuleb ka tunnustus.

     

  • Euroopa paistab sajast aknast

    Sirje Eelma

     

    Mirjam Peil:

     

    Euroliitu astumise aegu kokku pandud näitus ?100 akent? võinuks õigel ajal Tallinna esindussaalis eksponeerituna saada lausa märgilise tähenduse. Läks aga teisiti: näitus rändas väikelinnades ja jäi meedia tähelepanuta (põhjuseks nii meie kunstipoliitika kui ka asjaolu, et projekt hõlmaski just väikelinnu meil ja mujal).Teisalt, saja akna näituse mõte on mis tahes päevapoliitilisest rõhuasetusest märksa laiem. Hästi läbi komponeeritud ja visuaalselt köitev ekspositsioon on üdini positiivse sihiseadega, ärgitades sisse vaatama erinevate maade ajalukku ja elutavadesse ning märkama selles mitmekesisuses ühendavalt inimlikku. On tähenduslik, et pole valitud ühtki klantsitud ?euroakent?, mis kõikjal eristamatult ühesugused. Kontseptsiooni kohaselt on eelistatud just neid maju ja neid aknaavasid, mille omapära on vorminud  ajalooline tagapõhi ja lokaalne traditsioon. Ei kõrgkultuur ega arhitektuurne väärtus pole siin olnud oluline, pigem just  tavalisus, vernakulaarsus, mille keskel inimesed on elanud ja elavad  siiani. Ja õnneks ei mõju paljude linnade koduaknaist koostatud tänavad  kodulooliste ilupiltide reana, kuigi näitusetervik on esteetiliselt  puhas ja väljapeetud.

     

    Nii-öelda kollektsioonipõhiselt koostatud väljapanek omandab oma mitmekesisuses uue tunnetusliku väärtuse. Võiksime seda nimetada ka antropoloogiliseks projektiks (simultaanne andmekogumine ja selle lineaarne esitus), sest kollektsioon hõlmab tõesti eri rahvaste kodusid ja tähelepanelik vaataja märkab kõnekaid detaile. Samas, näitus jääb eelkõige kunstiprojektiks ja olustikulist pudi-padi polegi tahetud esteetilist tervikut risustama.

     

    Ka vuajerismiga võiks näitust siduda, kuigi selle sõna tähendusmaht on liiga ühene, piirdudes uudishimuga selle vastu, mis ikkagi võiks toimuda nende võõraste akende taga ? tunnetuslik huvi on igatahes uudishimust sügavam. Näitus on just tolle tunnetushuvi äratamise seisukohalt huvitav, selle tõttu veel eriti, et meie inimesed reisivad praegu rohkem kui kunagi varem. Ka Euroopas, mis on ajalooliselt, kultuuriliselt, geograafiliselt ja arhitektuuriliselt nii kirev, samas nii ühtne. Ja näitus, mis visualiseerib nimelt seda kulgeja silme ees lahtirulluvat tavailma ehk Euroopat kui tavaliste inimeste kodu, on teretulnud.

     

    Idee eri paikade koduaknaid võrrelda tekkis neli aastat tagasi otsekui läbi tubade kulgevatel Visby tänavatel, kus aknad otseses mõttes maja sisemise elu peeglid. Avatud akende päevad ?Kunstisuvi 2001? raames oli esimene sel teemal ja näituse ühe osa moodustasid Kuressaare ja Visby akendega fotosarjad. Kuressaare Belgia sõpruslinna Kuurne kultuurijuhi Germain Vandesompele, kellega 2000. aasta koostöökogemus Eesti-Flandria ühisnäituse ?10 paar? korraldamise näol, õhutusel võttis idee edaspidi hoopis laiema kaare ja haaras 17 linna. Valiku tegemisel püüdsime leida võimalikult erineva taustaga paiku, omamoodi strateegilisi pidepunkte, mis peegeldavad elu maailmanurgas nimega Euroopa. Geograafiliselt äärmistena nimetaksin Trondheimi põhjas, Kosovat lõunas, Mordvat idas ja Marcq en Baroeuli läänes.

    32 kohaliku fotograafi ülesandeks oli leida oma kodukoha tüüpilised aknad. Lõppvalikuna sada akent, millest iga taga kellegi kodu ja veelgi enam elulugusid. Individuaalsusest sai kunstiliselt atraktiivne märk näitamaks kohalikku eripära. Inimlik intriig on sisse põimitud: vaataja kulgeb näitusel piki tänavaid ja vaatab pilte nautides sisse võõrastest akendest. Illusoorsust tugevdab lavastuse mõõtkava: elusuurused aknad loovad tegeliku linnamiljöö. Mängu võlu seisneb siiski muus: iga tänav on eri linnast ja nurkadel kohtub oma sisemist ilu pakkuv Visby võretatud Transilvaaniaga, teisal barokses uhkelduses Prantsuse linnake ja murenenud ajaloopitseriga Gyumri Armeeniast; pitsidesse mähkunud Flandria ja grungelik Narva; stressivaba linnake Salzburgi lähedalt ja end  taastav Kosova. Linn Euroopa, kirev ja eripalgeline, paratamatu tervik.

    Näituse kui Euroopa väikemudeli siseelu tihendab heli: akende tagant ?tubadest? kostab korraga kümmekond kohalikku raadiot. Paraku on keelte paabel üks kooselu realiteetidest ja nii nagu valvuril pole õigust näituse kestel ühtki raadiot välja lülitada, nii pole ka rahvaste suhtluses õigust seda teha teise/võõra keelega. Kuid  kakofoonia võib ümber lülituda polüfooniaks. Sama juhtub kompositsiooniga ?Euroopa kodu? selle näituse sees: nelja-korruselise ?paneelmaja sein?, mille iga aken eri linnast ja stiilist, moodustab aktsepteeritava terviku. Intrigeerivust lisab üks  ?keskmine europere? (siin Guido Kangur & Pille Lukin lastega), kes vaatab välja kord Talsi, kord Cluj-Napoca, kord Brugge jne aknast. Tõdemaks, et inimesed ei erinegi üksteisest nii palju.

     

     Juta Kivimäe:

     Kastellaanimaja ruumis, kus euroaknad pakuvad sissevaateid linnade ajalukku ja kultuuritavadesse, on üles seatud Rait Präätsa väikeste klaasmajade asumid. Väga euroopalikult ja isegi põhjamaiselt mõjuvad need miniatuursed viilkatusega ja? täiesti läbipaistvad majad. Mitmekihiliste maalingutega sulatustehnikas miniatuurseid klaasmaju võib samuti vaadelda kui sissevaadet euroopalikku kultuuritraditsiooni. Vaataja võib avastada ja ära tunda nii tavalisi kaasaegseid kui ka kultuuriloolisi huvitavaid lugusid, maailmakunsti tsitaate jne, ning jäädagi tükiks ajaks otsima oma mälust tuttavaid situatsioone, nimesid, ajastuid ja seoseid klaasi vangistatud kultuuriajalooga.

     

    Vaataja jaoks spetsiaalselt välja valgustatud majad on igaüks pikaajalise ja tähelepanu nõudva käsitööndusliku protsessi tulemus. Peen klaasimaal, põletus, sulatustehnika ja veel ilmselt midagi, mis jääb autori saladuseks ja mainitakse tavaliselt näitustel tagasihoidlikult ära kui autoritehnika. Präätsa väikesed maalid on kohati väga vaimukad, kohati nõuavad vaatajalt kunsti- ja kultuuriajaloo eelharidust ja ilmselt ajavad närvi postmodernistlikust kunstikäsitlusest kramplikult kinni hoidvad vaatajad. Objektide subtiilne olemus peaks aga vaimustama neid, kes usuvad traditsiooniliste meistrioskuste elujõudu ja kulgemisse ka käesoleval sajandil. Igatahes Rait Prääts üllatab meid, ühendades erinevaid ?anre ja tehnikaid väga väikestes formaatides, jäädes seejuures ikkagi eelkõige klaasikunstnikuks.

     

    Viimastel aastatel Soome kirikutele suurejoonelisi vitraa?e ja klaasobjekte loonud autor on tundnud kauaaegset huvi maalikunsti ja vitraa?i ühendavate valgusprobleemide ning kolmemõõtmelise ruumilisuse vastu. Klaas on materjal, mis on võimaldanud need taotlused erandlikult ühendada.

     

  • Anna-Stina Treumundi isikunäitus Tartu Kunstimajas

    Indrek Grigor

    ANNA-STINA TREUMUNDi isikunäitus  „Lilli, Reed, Frieda, Sabine, Eha, Malle, Alfred, Rein ja Mari“ Tartu Kunstimaja väikeses saalis 31.10.-18.11. 2012

    Avamine kolmapäeval 31.10. 2012 kell 18:00

    Anna-Stina Treumund on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli fotograafia osakonna ja täiendanud end Vilniuse Kunstiakadeemias Leedus. Aastal 2010. kaitses Treumund magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemias fotograafia erialal ja hetkel õpib Eesti Kunstiakadeemia kunsti ja disaini doktorikoolis. Anna-Stina Treumund on üks kultuurifestivali LadyFest Tallinn korraldajatest ja osaleb näitustel alates 2005. aastast.

    Anna-Stina Treumund:
    „Olen loonud seitse kohalikku lugu, mida juhivad ebatraditsioonilised naised läbi 19.–20. sajandi. On naisi, kes olid ebakonventsionaalsed, kuna armastasid teist naist ja ei varjanud seda, samuti neid, kes eneseväljendusvõimaluste ja suurema vabaduse nimel keeldusid elamast sellises naiserollis, mida ühiskond neilt ootas. Tegelaskujud on eri ajastust ning sotsiaalsest klassist.
    Karakterite kujundamisel olen kasutanud näiteks dokumente konkreetsest Liivimaal mehena elanud ning naisega abiellunud naisest, legende ja lugusid libahuntidest jm rahvapärimust. Eeskujuks olen valinud tuntud lesbid, nagu Anne Lister, Billy Tipton, Eleanor Butler, Romaine Brooks, Susan Sontag jt.“

    Tänud: Draama teatri kostüümiladu, Anu-Laura, Paula, Aet, Miina, Redi, Brigitta, Mae, Ene, Mare, Vahur, Eve, Martin, Reimo, EKA fotograafia osakond, Eduard Vilde muuseum, Barbara.

  • Klassika koos Klasiga

    Vahur Luhtsalu

    “Klassika koos Klasiga”: TALLINNA KAMMERORKESTER ja solistid ERI KLASI dirigeerimisel Mustpeade majas 25. III.

     

    Eri Klasi isiksus võlub alati oma energia ja vitaalsusega, andes elurõõmu ja loomingulisi impulsse paljudele inimestele enda ümber. Kõige olulisemaks, nagu näha, peab maestro aga noorte eesti muusikute tõhusamat kaasamist meie kontserdiellu. Kontserdisari “Klassika koos Klasiga” on kujunenud tänuväärseks poodiumiks just Eesti noorema põlvkonna interpreetidele.

    On laupäeva õhtu. Rohkearvuline kontserdipublik on kogunenud Mustpeade majja kuulama Tallinna Kammerorkestrit ja soliste, kelle esituses kõlab muusika tänavuse aasta juubilaridelt Mozartilt ja Šostakovitšilt.

    Enne, kui Eri Klas kontserdi esimese loo lahti lööb, lisab ta täiendavalt põnevust oma pajatustega nii heliloojatest, esitatavatest teostest kui ka õhtu solistidest. Noorte muusikute seniste saavutuste ja praeguse taseme iseloomustamisel ei hoia Klas värve kokku, mistõttu nii mõnigi õhtu solist on sunnitud näole manama vabandava ilme, otsekui tahtes publikule öelda – ärge mind siis elavalt nahka pistke, juhul kui mõni vääratus peaks siiski sisse lipsama!

    Esimese teosena kõlab Mozarti Oboekontsert C-duur KV 314 Riivo Kallasmaa ettekandes, mis paneb kuulama esimestest taktidest peale. Kallasmaa mängus on palju laulvust ja kaunist pikka fraasi, milles on oma osa kindlasti sellel, et muusik on lisaks oboemängimisele tegev ka vokalistina, esinedes mitmete kooride ja vokaalansamblite koosseisus. Samas registreerib kiirete osade esituse ajal kõrv hoogsate passaažide puhul mõningat lohakust nende väljamängimisel. See mulje ei ole aga valdav ning debüüdi Tallinna Kammerorkestri ees võib lugeda igati kordaläinuks.

    Kontsert jätkub Mozarti lainel, kuid Kallasmaa vahetab välja bass Priit Volmer. Mozarti aariad “Cosi dunque tradisci” KV 432, “Ich möchte wohl der Kaiser sein” KV 539 ja Leporello aaria ooperist “Don Giovanni” avaldavad muljet jõulise ja enesekindla ettekandega, millele sekundeerib kõlaliselt hästi tasakaalus orkestripartii.

    Enne Mozarti Sümfoonia nr 29 A-duur KV 201 ettekannet pöördub Klas veel kord publiku poole ning teeb saalisistujaile selgeks, mis vahe on Mozarti ja Wagneri muusikal. Õigemini, milliste joovastavate jookidega võiks võrrelda kahe helilooja loomingut. Mozart – kihisev, väikeste mullikestega šampanja, Wagner – vahutav, tume saksa õlu. Järgnenud esitus näikse analoogiat kinnitavat: sädelust ja elurõõmu on Mozarti sümfoonia ettekandes rohkem kui küll!

    Kontserdi teine pool on aga vene kultuuri suurkuju, Šostakovitši muusika päralt. Rudolf Baršai Šostakovitši VIII keelpillikvarteti põhjal valminud Kammersümfoonia op. 110a toob publiku šampanjaklaaside juurest maailma, kus sisemine ebakindlus, alandus ja hirm on inimese igapäevane pärisosa.

    Väga hästi välja peetud süngete meeleoludega ja üleval hoitud seesmise pingega õnnestub Klasil publiku silme ette manada poststalinistliku ajastu vabadust ihkava kunstnikuhinge lämmatatud appikarje. Äratundmisrõõmu pakuvad teose tihedast orkestrifaktuurist hoolimata selgelt välja kõlavad tsitaadid Šostakovitši varasematest teostest (Klaveritrio e-moll op. 67 IV osa, Tšellokontsert op. 107 I osa jne).

    Kontserdi lõpetab mõnevõrra helgemate meeleoludega Kontsert klaverile, trompetile ja orkestrile nr 1 c-moll op. 35, kus löövad kaasa Mihkel Mattisen klaveril ja Indrek Vau trompetil. Mihkel Mattisen on Eesti muusikaelus suuremat tuntust kogunud ansambli Jam liikmena ja meeskonnakaptenina telesaates “Tähed muusikas”. Mattiseni soleerimisel antud kontserdiga võib üldjoontes rahule jääda: klaveripartii on hästi viimistletud ja kõlab orkestriga kokku enam-vähem veatult. Samas jääb minu arvates pianistil vajaka enesekehtestamisest ja suuremast resoluutsusest, mis Šostakovitšit mängides on suisa möödapääsmatu. I (ja ka IV) osas kõlab pianisti klaverilöök liialt pehmena, mis kostab teose tihedast orkestrifaktuurist läbi üsna vaevaliselt. Trompeti osatäitmisest jääb kõige enam meelde IV osa virtuoosne trompetisoolo keelpillide col legno saatel.

    Ent lõpp hea, kõik hea: noored artistid tegid läbi järjekordse tuleproovi, ETV sai videolinti hulga head muusikat ning publik tutvus meie muusikaelu uute, lootustandvate tegijatega.

     

Sirp