Toeta
Otsi

rohepööre

  • “Kohtumisele triksteriga” Haapsalu Linnagaleriis

    Agur Kruusing

    Olete oodatud 11. jaanuaril kell 16 Haapsalu Linnagaleriisse, kus  avatakse Mart Vainre (1988) isikunäitus “Kohtumisele triksteriga”.

    Näitus seob üheks tervikuks Vainre viimasel isikunäitusel “Konstruktor” Tallinna Kunstihoone galeriis eksponeeritud hüperrealistliku maaliseeria meditatiivsetest ateljeevaadetest ning esmakordselt näitamisele tulevad teosed vembutavast triksterist.

    Trikster – müütiline kunstnik, kes loodu formaalsused sassi lööb – siseneb Vainre töödesse hüperrealistliku etapi lõpetajana. Vähemalt osaliselt. Kui seni mõjusid tema detailsed linna- ja ruumivaated photoshopitud fotodena, siis triksteri-maalidelt on kadunud “reaalne” kujutis, mis aga ei tähenda, et tööd poleks maalitud fotorealismi võtmes – autor maalis kahte triksterit mitu kuud, täpselt nii, nagu esmane kujutis kunagi fotopaberilt välja kraapides välja nägi.

    Triksteri töö on loomistöö jätkamine, küll natuke teiste vahenditega. Ta õpetab inimestele valetamist, vassimist, käib pinda, varastab, parastab, hirmutab, ehitab lohakalt – kõik on justkui miinusmärgiga, ent siiski vääramatult loov. Õnnestunud ehitus on triksteri puhul haruldane, kuid siiski võimalik. Siinne trikster on Vainrel aidanud teha midagi kaunis õnnestunut, mistõttu tekib  tunne, et näitusel on rohkem inimest kui ürgolendit. Maalid on punktuaalsed, neis puudub triksteri ehitistele omane metsikus ja tahumatus, kuid nendes eos olev sügav protsessuaalsus evib siiski kavatsusi, mis ulatuvad üle inimlike võimete.

    Näitus jääb avatuks 03. jaanuarini

    Näituse kuraator Gregor Taul (EKA G)

    Näitust toetab Eesti Kunstiakadeemia

  • Maailm pärast aastat 2008

    Iivi Masso

    Iivi Masso:

    1. Võib-olla isegi parem kui enne. Turumajandusest paremat majandussüsteemi pole  osatud pakkuda, ja üks turumajanduse eelistest on just võime end kriiside kujul reguleerida, kui midagi kuskil valesti läheb. Jäigematel süsteemidel see võimalus puudub. Turumajandus pole kunagi täiesti reguleerimata, vaielda võib sel teemal, kuidas ja kui palju reguleerida. USA rahanduskriisi põhjendamises süüdistavad ühed pankade ahnusele antud liiga vaba voli, teised aga hoopis riigi tagatisi, mis innustasid panku andma kergekäeliselt laenusid kaheldava maksujõuga inimestele. Kriisi ajal on oluline selgitada, mida just on valesti tehtud ja mis vajab korrigeerimist. Ma ei näe mingit põhjust turumajandust süsteemina kahtluse alla seada.

    2. Miks just õhtumaad? Õhtumaade hoiakud on tunduvalt enesekriitilisemad kui muu maailma omad, ja tänu sõna- ja mõttevabadusele on läänes juba kaua olnud võimalik vigadele ja probleemidele tähelepanu juhtida, mis ka  aitab nende parandamisele kaasa. Loodaksin väga, et ka mujal saavutataks selline kriitilise reflektiivsuse tase, ja et maailma diktaatorid ja fanaatikud muudaksid oma hoiakuid nii inimeste kui looduse suhtes. Mis puutub elustiili, siis ka selles osas on läänes palju muutusi juba tehtud ja tänu ressursside  piiratusele tuleb ehk veelgi teha. Maailma elatustaseme tasandumine globaliseerumise teel on läänele valusam kui globaalse õigluse kaitsjad endale aru annavad: siit kaovad töökohad, elatustase langeb läbi kaotuste ja kriiside. Kuidas aga suhtuvad ressursside piiratusse kasvavad uued majandushiiglased, kes on alles tarbimise hoogu sisse  saamas?

    3. Küsimus on esitatud nii, nagu oleks koloniseerija automaatselt lääs ja koloniseeritav „mittelääs”. Tegelikult pole imperialistlik ja kolonialistlik poliitika maailmast kuhugi kadunud, ehkki lääs sellest möödunud sajandil loobus. Paljud kunagi koloniseeritud „mittelääne” kultuurid vaevlevad veel aastakümneid vabanemise järel diktatuuride, korruptsiooni ja lõputute kodusõdade käes, mitte  just väga väärikalt. Seda aetakse pahatihti endiselt lääne kolonialismi süüks. Samas ei süüdista Eesti puhul keegi imperialismi mõjusid, kui midagi halvasti läheb, ehkki Eesti on olnud uuesti vaba alla paarikümne aasta. Väärikus eeldab ka vastutust ja kaksikmoraalist loobumist. „Mittelääne” iseolemiste väärikus ja vabadus ei sõltu praegu läänest.

    4. Venemaa on oma praeguse käitumisega eelkõige äärmiselt ebameeldiv, pean silmas tema taasärganud nõukogulikku propagandategevust – ka läänes. Kas ta ka ohtlik on, see jäägu turva-ala asjatundjate hinnata. Venemaa on läänega võrreldes suhteliselt väike ja vaene, ta ei ole väga võimas. Aga rahulikkudest ja heanaaberlikest suhetest võiks rääkida alles siis, kui Venemaa oma nõukogude aegsest imperialismist avalikult distantsi võtaks ning oma endistelt ohvritelt vabandust paluks – selle asemel, et toda  kuritegelikku moodustist õigustada, nagu ta nüüd paraku teeb.

  • Aastavahetuse kontserdipeegel

     

    “Keiserlikud jõulud”: CORELLI CONSORT Kadrioru lossis 29. XII.

     

    Jõulujärgsel neljapäeval tegi muusikaagentuur Corelli Music Kadrioru lossis otsa lahti uuel kontserdisarjal “Euroopa õukonnad”. Sarja esimene kontsert nimetuse all “Keiserlikud jõulud” tõi kuulaja ette baroki- ja klassitsismiajastu kammermuusika Vene keisririigiga nii otseselt kui kaudselt seotud heliloojatelt. Corelli Consort koosseisus Mail Sildos (viiul), Kadi Vilu (viiul), Rain Vilu (vioola) ja Villu Vihermäe (tšello) ning külalisartistidena Lilian Langsepp (barokkharf), Imbi Tarum (klavessiin) ja Peeter Sarapuu (fagott) kinkisid kuulajatele jõulujärgses õhustikus meeldejääva muusikaõhtu.

    Kontserdi avaloona ja kauni sissejuhatusena kõlas Francesco Manfredini (1688 – 1748) Concerto grosso op. 3 nr 12 C-duur “Pastorale per il Santissima Natale”. I osa Largo õõtsuv rütm, huvitav harmoonia ja sügav sisemine rahu lõid jõulukontserdile sobiva meeleolu ning häälestatuse.

    Georg Friedrich Händeli (1685 – 1759) Sonaat viiulile ja basso continuo’le op. 1 nr 12 F-duur HWV 370 Mail Sildose, Villu Vihermäe ja Imbi Tarumi ettekandes oli kaasakiskuvalt hoogne ja tempokas. Samas oleks esituselt oodanud suuremat nüansirikkust ning katsetamist kõlavärvidega. Viiuli puhul oleks soovinud kuulda ümaramat, täidetumat kõla, sest ettekande jooksul domineerinud metalne tämber muutus kohati väsitavaks.

    Väga huvitava elamuse pakkus Lilian Langsepa esinemine barokkharfil, tema esituses kõlas Dietrich Buxtehude (1637 – 1707) Süit nr 2 C-duur BuxWV 227. Pehmelt ja kumedalt helisev barokkharf on täielik vastand tänapäevasele teraskeeltega kontsertharfile ning meenutas allakirjutanule kunagi kuuldud iiri harfi kõla. Tänu instrumendi originaalhäälestusele oli harfi helide kokkukõla pisut “määrdunud” ning n-ö tempereeritud kõrvaga inimesele isegi pisut veider, kuid samas tõi just see esile instrumendi arhailisuse ja vanaaegse hõngu. Pisut rohkem võinuks Langsepa mängus siiski olla tunda interpreedile omast artistlikkust, esinemisjulgust ja sisemist veenmisjõudu.

    Kontserdi teises pooles esines publiku ees põhjaliku loenguga kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa. Tema kaasamine kontserdiprogrammi andis muusikute ettekandele kahtlemata palju juurde. Kuuskemaa pajatuste varal said kuulajad nii mõndagi teada Põhjasõja-järgse Vene impeeriumi argi- ja pidupäevadest ning tollasest muusikaelust. Kuuskemaa suur asjatundlikkus keskaja ja barokiajastu eksperdina, oskus näha seoseid tänapäevaga, peen huumor ja loomupärane muhedus elustavad kuulaja silme all ka kõige kuivemad ajaloofaktid.

    Lossikontserdi viimaseks teoseks oli Tallinnas esiettekandes kõlanud Dmitri Bortnjanski (1751 – 1825) Kontsert-sümfoonia fagotile, harfile, kahele viiulile, vioolale ja tšellole B-duur (1790). Vaatamata sellele, et Bortnjanski nimi figureerib kontserdikavades suhteliselt harva, on ta andnud vene muusika arengusse tuntava tõuke. Kui Glinkat on kutsutud austavalt vene rahvusliku professionaalse muusika isaks, siis Bortnjanski puhul on kasutatud epiteeti “Venemaa Palestrina” ning seda just tema panuse tõttu vene liturgilisse muusikasse.

    Helikeelelt meenutas Bortnjanski teos vägagi noore Mozarti või teiste tema kaasaegsete teoseid. Stiililiselt oli raske leida midagi venepärast loo esimesel kuulamisel, kuid rühika esimese osa kõlades kangastusid mulle (Kuuskemaa loengu lummuses viibides) tsaariarmee rivisammu harjutavad soldatid. Ansambliliselt oli ettekanne igati ladus ning väikesele koosseisule vaatamata suudeti kõlaliselt luua kammerorkestri etteastega sarnanev helipilt.

    Ülesastunud artistidest tuleb eraldi esile tõsta noort tšellisti Villu Vihermäed ja Imbi Tarumit, kes üheskoos basso continuo paarisrakendit vedades lõid vääramatu rütmilise ja harmoonilise aluse ansambli soleerivatele instrumentidele.

    Kontserdiagentuuri Corelli Music ettevõtmised paistavad alati silma huvitavate ideede ja üllatustega. Siinkohal väärivad mainimist kontserdisarjad nagu “Ajaloo ilu” ja “Eesti mõisad”. Võib vaid imetleda tegijate ideedeküllust ja tegutsemistahet barokkmuusika tutvustamisel ning propageerimisel. Alati on neil varuks mõni nipp, mille tõttu pole kontsert mitte pelgalt muusikaüritus, vaid laiema tähendusega kultuurisündmus, millel ei puudu ka ajalooperspektiiv.

    Siinkohal jääbki üle soovida muusikutele rohkeid loomingulisi võite ka uuel aastal ja tuult tiibadesse uuele kontserdisarjale, millega nüüd algust tehti.

    Vahur Luhtsalu

     

     

    Aastalõpp klaveriduoga

    TALLINNA KLAVERIDUO: Nata-Ly Sakkos – Toivo Peäske Tallinna raekojas 31. XII, kavas Tšaikovski ja Schubert.

     

    Aastalõpu-kontsertidena on mõjuvaimad kaks polaarsust: särav ja hoogne à la Viini Filharmoonikute ja meiegi selleaastane ERSO kava või siis nostalgilis-mõtlikum variant. Nata-Ly Sakkos ja Toivo Peäske valisid teise tee. Arvestades raekoja intiimset atmosfääri ning üldist säravamat kontserdipilti, oli see meeleolu just vajalik.

    Vene romantismiajastu kunst oma paratamatus spliinis haakub hästi just talvega ja nii oli Tšaikovski “Aastaaegade” kuulamine kuidagi väga lähedane ja oma. Lääne-Euroopa operetiviisid on pigem midagi freudistliku asendusrahulduse sarnast. Midagi, mis pole täiesti meie oma, aga millega samastumine laseb end mõnda aega uhkema, suurema ning õnnelikumana tunda. Klaveriduo kava vene muusika väikevormide ning Schuberti “Elutormidega” (“Lebensstürme”) oli aga midagi väga realistlikku ja hingepuudutavat. Meeleolu aitasid luua ka Toivo Peäske poolt nii vene kui eesti keeles ette loetud vene poeetide värsid, mis seisavad motona iga pala ees. Need väljendasid just seda vene hinge kummalist nukrust. Isegi triviaalselt rõõmsa kalendrikuu “Juuni” juurde kuulub sümptomaatiline mõte “üle meie säravad seletamatu kurbusega tähed…”

    Etteruttavalt peab ütlema, et see nukrus oli duo esituses diskreetselt vaos hoitud. Nii-öelda objektiivse mängulaadiga esitajad ei surunud mingeid emotsioone peale, vaid lasid kuulajal vaikselt kaasa tulla ja ise suures osas otsustada, kui palju nad sest muusikast tahavad välja kuulata. Kohati oleks oodanud rohkemat – “Aprilli” peameloodia valulikus poeetilisuses ja üles kulgevates käikudes, ka detsembri ülevoolavas elevuses.

    Kavalehel on välja toodud mõte, et suure vene sümfonisti ja ooperihelilooja klaveripalad peegeldavad orkestraalset mõtteviisi – mängu tämbrite ja registritega. Sellest vaatevinklist on klaveripalade seade neljale käele samm lähemale suure koosseisu värvidele ja peaks seetõttu paremini kõlama. Kas aga midagi ühe pianisti esitatuga võrreldes kaduma ei läinud? Kahtlemata kõlasid uhked ja pidulikud, suurt kõlamassi nõudvad osad suuremas seades vägagi õigustatult. Näiteks “Veebruar. Vastlad”, pastoraalne ja suure joonega “Juuli” ning “August. Lõikus”. Ka “September. Jaht” oli väga tänuväärt materjal, sest sarvehüüd sai kõlada lausa orkestraalselt keskregistris, üleval ja all kiirelt liikuv materjal. “August” kõlas hästi oma valdavalt madala tämbri tõttu, sest kuigi raekoja klaver kõrges registris just eriti ei laula, kõlab see alumises rikkalikult ja hästi. Vähemalt selle duo käte all.

    Tšaikovski teos võimaldas kuulata meie kõige staažikamat kammeransamblit sellest vaatepunktist, et nende sisuline ja tämbriline koosmäng on haruldane väärtus omaette. Kuna teos on meil kõrvus ühe mängija esituses, siis oli nauditav kuulda, et duo esitus oli tämbriliselt nii ühtne, et intiimsema seade lõikudes kõlas kahe inimese koosmäng tõesti nii, nagu oleks klaveri taga istunud üks pianist. Ühe kaunima näitena jäi meelde “Juuni”. Nata-Ly Sakkose soolo ja eriti veel Toivo Peäske üllatav, kuulama panevalt tundlik saade. Haruldane, et just sedapidi, saate kujundamise kaudu paneb ansambel end nautima. Selline partneritevahe
    line tundlikkus saab ette tulla vaid kaua ja sügavalt teineteist tunnetava ansambli juures. Meeldivalt tugeva professionaalsusega oli ansambli vormi- ja dünaamikaloome (“Oktoobri” huvitavalt kujundatud palju korduv teema).

    Selles osas annab Tallinna Klaveriduot võrrelda vaid 20 aastat koos mänginud Tallinna Keelpillikvartetiga, kes ka samal õhtul raekojas kontserdi andis. Kuigi kvartetis on vaid kaks algusaegade püsiliiget (Vulp ja Nestor), on duo tõesti kõik need aastad truult koos püsinud. Ja selliseid väärtusi saab üks rahvuskultuur luua ainult aastakümnetega.

    Schuberti hiline teos “Elutormid” oli juba paljuski kaugenenud tema põhiväärtusest – viisimeistri oskustest. Vaba ja kandvat meloodiat kohtas harva, põhimeeleolu andis aina korduv, vaat et beethovenlik traagiliste akordide kaskaad. Pool aastat enne surma kirjutatud – laululind oli tormi kätte jäänud.

    Heili Vaus-Tamm

  • Tammetalu Eesti maastikud emakeeles

    Riin Kübarsepp

    Kunstnik võtab enda sõnul vabaduse neid peaaegu monokroomseid ja mittetasapinnalisi objekte nimetada maalideks, loobudes maastikumaali konventsionaalsetest kaanonitest ning kõikvõimalikest perspektiivivõtetest.

    Ometi aga sekundeerib visuaalsele Eesti maastikule veel hiigelpanno, mis on kunstnikule saadetud netikirja suurendus. Jämedakoelised, rõveropud ning seksistlikud read ei viita mitte ainult meie verbaalse keele risustatusele, vaid ka mõtlemise, käitumise ja eksistentsi allakäigule.

    Eks seepeale olegi Tammetalul põhjust ohata: ?Eile nägin ma Eestimaad!?. Rännates juba mitu aastat mööda kodumaa kivist pinda ja kunstigaleriisid, kerib autor oma ?Eesti maastiku? projektiga peale uue vindi. Kontseptsioon on teisenenud, vaatenurk muutunud.  Nimetagem kõike seda öko-, abstraktseks või maakunstiks, märksõnaks jääb ikka ?Eestimaa?. Dubuffet?likult on kokku segatud tardunud urbne, laavataoline mass.

    Samas tundub, et renessansikunstnikule kohaselt mängib Tammetalu inimtunnetuse eri aspektidel, kus usujutlustajate moralism, vaatemängulisus ning ladina kõnekunsti ülevus moodustavad maalikunstniku tõelise meediumi.

    Jaan Toomiku interdistsiplinaarse magistrantuuri õpilased distantseerunud valdavalt sihilikult traditsioonilistest kunsti?anritest, rakendades eesmärgi saavutamiseks ikka võimalikult innovatiivseid vahendeid ja suundi. Tammetalu on erandina vankumatu tinasõduri-maalikunstniku positiivne näide. Olles küll varem proovinud performance?it ja videokunsti, mängib ta oma mänge ikka maali sees ja ees.

    Meid ümbritsevas globaalkülas ilmnevad vastuolulised tagajärjed. Benjamin Barberi väitel on massikultuur ja globaalmajandus toonud infoajastul kaasa ühendatud maailma, mida on naljatlevalt nimetatud ka McMaailmaks. Nõnda avaldubki paratamatu tõsiasi, et kui maailm kasvab ühel tasandil kokku, puruneb ta teisel tasandil tükikesteks. Postmodernismi saabumine on ühel ajal kiirendanud nii globaalset teadlikkuse tõusu kui rahvusliku enesetadvuse erosiooni, mille üle näib südant valutavalt ka Tammetalu oma väljapanekus.

    Ei tohi unustada, et staa?ika kunstnikuna, kes on näitustel esinenud mitmetes tandemites, on Tiina Tammetalu olnud ka Rühm T liige. Vaatamata sellele, et viimased keeldusid end otsustavalt sidumast postmodernismi või transavangardiga, võib Tammetalu loomingut nende mõistetega aga küll tähistada.

     

     

  • Kuressaare linnuses seati üles näitus Enno Kustav Väljali mustistisefotodest

    Raul Salumäe

    10. jaanuaril 2013 seati Kuressaare linnuse peakorrusel asuvas endises piiskopi eluruumis üles näitus “”Piltilusad muistised. Arheoloogiamälestiste ülesvõtted Enno Kustav Väljali fotokogust”.

    Väljapanek on koostatud Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudis Enno Kustav Väljali (14. II 1928 – 16. XI 2011) poolt üles võetud Eesti arheoloogimälestisi jäädvustavatest fotodest ja slaididest. Eksponeeritava valiku koostasid Mirja Ots ja Ülle Tamla, näituse kujundas Jaana Ratas.

    Enno Väljal töötas alates 1981. aastast Ajaloo Instituudi arheoloogiakogude osakonnas fotograafina, pildistas muistisi ja arheoloogilisi esemeid ning tema fotod kaunistavad paljusid arheoloogiaväljaandeid. Oma arheoloogiaalase fotoarhiivi pärandas ta Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi arheoloogiaarhiivile. Näitus on pärandit haldava teadusasutuse lugupidamis- ja tänuavalduseks teenekale fotograafile.

    Kuressaares jääb see väljapanek avatuks 23. veebruarini 2012.

  • Maailm pärast aastat 2008

    Indrek Jürjo

    Indrek Jürjo:

    1. Kapitalism on mulle alati näinud sisemiselt vastuolulise nähtusena. Alles aasta tagasi kurdeti meil lokkava tarbimiskultuse pärast. Nüüd, kui inimesed nii Eestis kui ka kogu läänes on hakanud vähem tarbima, s. t säästvamalt ja mõistlikumalt elama, kostab kõikjalt hala, et see peatab majanduskasvu ning toob kaasa ettevõtluse languse ja massilise tööpuuduse. Kui tõsised võivad olla praeguse globaalse finantskriisi tagajärjed maailma majandusele lähimatel aastatel, ei oska ma prognoosida. Sellega ei tule toime ka professionaalsed majandusteadlased. Kuid sisemisest vastuolulisusest  hoolimata on turumajandus viimaste sajandite jooksul tõestanud oma efektiivsust ja dünaamilisust. Küsimus „Mis tuleb pärast kapitalismi?” on minu meelest ennatlik ja valesti püstitatud. Selles kajastuvad kultuuriintelligentsile omased hägusalt kapitalismikriitilised hoiakud, mis aga jäävad allüüride tasemele, praegu eksisteerivale turumajandusele mingit realistlikku alternatiivi välja pakkumata. Ma ei näe kusagilt ei revolutsioonilisel ega ka evolutsioonilisel  teel välja kasvamas mingit uut majandusmudelit, mis asendaks kapitalismi. Muutused saavad toimuda vaid turumajanduse raames: kapitalistliku süsteemi äärmusi tuleb jätkuvalt talitseda, seda tsiviliseerida ja inimlikustada, muud teed ma siin ei näe. Samas võiks praegune majanduskriis siiski vähendada neoliberaalide liigset eufooriat. Ka Eesti vastavatelt „arvamusliidritelt” ootan jätkuvalt korrutatava madalate maksude ja õhukese  riigi mantra asemel diferentseeritumat ja järelemõtlikumat lähenemist.

    2. Õhtumaad peavad loodetavasti muutma oma elustiili säästvamaks, vähendama oma ühekülgset sõltuvust fossiilsetest energiakandjatest. Minu meelest oleks ka tervitatav, kui lääs loobuks liigsest enesekriitilisusest ja absoluutse sallivuse poliitikast, mis võib muutuda ennasthävitavaks. Paljukultuurilisus õigustab ennast vaid siis, kui sellega kaasneb  euroopalike väärtuste omaksvõtt, mida aga islamiusuliste immigrantide puhul ei saa sageli täheldada.

  • Haldjas Diana Liiv muusikamaailmas

    Heili Vaus-Tamm

     

    Klaverijutt “NELI HELDET HALDJAT”, raamat koos CDga: Tšaikovski “Aastaaegade” seaded koos muinasjutu ja orkestripillide tutvustamisega. Muinasjutu kirjutanud DIANA LIIV, teksti loeb Liina Olmaru, pildid joonistanud Reti Saks. Muusikat esitavad Saale Kivimaaker, Toomas Vavilov, Virgo Veldi, Olga Voronova, Mati Kõrts,

    Diana Liiv jt. Kirjastus Silmapiir, 2005.

     

    Üks uskumatult mahukas ettevõtmine ja armas tulemus, nii saaks kokku võtta ainulaadse klaverijutu. Selline tutvustus on natuke Rannapi moodi ettevõtmine, aga väga naiselik ja pehme. Diana Liiv rändab selle kavaga mööda Eestimaad, juba 1999. aastast toimub erinevates haridus- ja kultuuriasutustes samanimeline kontserdisari.

    Idee, seadete ja muinasjutu autor EMTA magistrant Diana Liiv on  mitmekülgne ja aktiivne muusik: viieaastaselt klaveriõpinguid alustanud, muusikakeskkooli ja -akadeemia kõrval täiendanud end USA kõrgkoolides Michiganis ja Bostonis, osalenud paljudel konkurssidel.

    Sellest teosest õhkub eriliselt helget meeleolu, mis on omaette kunstiline väärtus täiskasvanule ja muidu pillitundjale. Ja näiteks “Oktoobri” seade oboele, inglissarvele ja klaverile on täiesti iseseisva väärtusega lugu.

    Muinasjutt ise on tuntavalt inspireeritud Samuil Maršaki muinasjutust “12 kuud”. Liivi jutus läheb vaeslaps Tonja küll südatalvel lumikellukesi korjama, aga kohtab nelja aastaajahaldjat, kes saadavad teda pikal teekonnal läbi terve aasta. Puändiks on see, et võõrasema ei soovigi oma mõisa ust avada, kui vaeslaps lilledega kord tagasi on. Tõmbab hoopis paksud kardinad ette ja nii võtavad haldjad õnnetukese kaasa (see dramaturgiline kulminatsioon leiab aset samuti “Oktoobri” ajal, mis on Tšaikovski tsüklist kõige arendatum ja kaunim).

    Vürstil on parasjagu ball ja edasi läheb nii, nagu minema peab. “Kui nad veel surnud pole, elavad nad praegugi õnnelikult edasi.” Aga isegi kurjal võõrasemal, kes metsa imet kaema läheb, ei lasta otsa saada (nagu Maršakil), vaid jäine tuul peletab ta koju tagasi.

    Siin kostab kuulajani tõeline purgaa ning üldse on loodushääled plaadil üllatav ja rikastav lisand: küll kostab ritsikate saagimist ja lehma ammumist, vaid tähelepaneliku kuulamisega tabatavad ja delikaatselt antud. Toob väikesele kuulajale igatahes elevust ja äratundmisrõõmu. Samas pole see pelgalt illustratsioon, vaid seob muusikalise meeleolu reaalse loodusega. Miks mitte.

    Selliste tutvustuste oht on ikka üle pingutada ja liiga palju informatsiooni pakkuda. Nii on siingi lisatud “Aastaaegade” originaalmuusikale kaks laululõiku. Vene rahvamuusika näidetena on nende kasutamine mõistetav ja ka meeleolult sobiv, aga minu meelest häirib ja hägustab see konkreetse osa muusikalist tervikut. Kuigi nii soolo- kui koorilaul (mõlemad siin lühidalt esindatud) on muusika osad, pole need ka rangelt võttes orkestripillid, nii et oleks võinud ka välja jääda. Samuti mõjub hõredalt loo lõpus kõlav orkestriseade. Ehk oleks võinud juba tõelise orkestrikõla plaadile jäädvustada, aga see oleks muidu valdava õrna meeleoluga vist liiga suure kontrast olnud. Kui muidu pani Diana Liivi pillidele seadmise oskus ja nende karakteri määratlemine imetlema, siis siin jäi midagi puudu.

    Väga meeldib põhimõte, et tsükli osad esitatakse valdavalt katkestamata. Ning tekst loetakse peale. Nii jääb muusika terviklikuks ja vaikselt peale loetud tekst ei häiri, kuigi kulgeb kahes kihis: muinasjutt ise ja pilli tutvustamine. Eriti leidlikud pillikasutused on väike trumm (vankrirataste põrin “Augusti” viljalõikuses), taldrik (sirbi metalse vihinana samas loos) ning marimba (“pehmelt nagu esimene lumi kõlab marimba” “Novembri” loos). Viisipillidest parim määratlus on “pillidest kõige kurvema häälega on oboe”, mis juba ülal mainitud kauneima loo “Oktoobri” “Sügiselaulu” esitab. Siin on Dianat Liivi kõnetanud meloodias välja arendatud lootuse ja pettumuse motiivid, mis ka süžeeliselt takti täpsusega kuulajani toodud. Hea mõte on tenori-viiuli duett “Juuli” “Heinalise laulus”. Muinasjutu faabulale lisaks on meeleolutekitajaks tabavad looduskirjeldused (“hämarikuni võis põllult kuulda vankrirataste tasast põrinat”).

    Meie parimad interpreedid annavad oma pillide tutvustamisel teosele eriliselt puhta ja hinnalise vormi. Samas võtmes visuaalse lahenduse annavad Reti Saksa nukralt hingestatud pildid.

  • Viru väljak kui edasiarendamisvõimaluste paljusus

    TOIVO TAMMIK

    Viru hotell kerkis kunagise turuväljaku serva domineerima Viru tänava ja vanalinna üle. ERKI arhitektuurikateedri mandaatkomisjon aktsepteeris kaheksakümnendate keskpaiku küsimuse ?Kus valitseb Tallinnas kõige hävitavam linnaehituslik kontrast?? ainsa õige vastusena: Viru hotelli ja Viru tänava vahel.

    Oma arrogantsis oli Viru hotell peaaegu sama veenev kui tema visuaalne eeskuju Oscar Niemeyeri 1960. aastate Brasiilia Rahvuskongressi palee. Kui Brasiilias täideti suurejoonelise jumaliku geomeetriaga tühjust, siis Tallinnas paisati (oma tegijate poolt) keset linnakudet totalitaarses ajas toimima pandud paindumatu sümbolrajatis (küll koos suurepäraste ajastuomaste interjööridega). Brasiilias megautoopia oodatud määral käima ei läinud, kuid ega Niemeyeri puhtad vormid selles süüdi ole.

    Arhitekt loob ruumi ja kui vaja, siis kasvõi vaatamata reþiimile ja rahale, kui vaja, siis nendega koos. Samas on looja ise tihtipeale liigkriitiline seda sorti produktsiooni suhtes: Albert Speer kirjutab mälestustes oma kavandatud Zeppelinfeldil toimunud NSDAP ?suurkogul? organiseeritud tõrvikute ja proþektoritega toimunud valgusetenduse kohta: ?Arvan, et see ?tuletempel? oli esimene arhitektuuriteos selles kunstiliigis, minu jaoks jääb see vaid suurepäraseks ruumiliseks lahenduseks ja ei muuks, kuid samas ainsaks, mis elab üle oma aja.?

    Saarineni maja idee

    Uus Viru keskus hakkab moodustama uut ja seni olematut linnasüdant, olles ühtlasi üheaegselt nii bussijaam, hotell, restoran, kiirsöökla, toidu- ja pudupood, elamu, garaaþ, vaateplatvorm, katuseaed kui ka loodetavasti kunstikeskus ning kohtumispaik.

    Viru megaväljakuga seondub lähiajaloos kaks mentaalselt tähelepanuväärset objekti: veel seitsmekümnendatel asus seal toekas paksude kiviseinte, võlvlagede ja hollandi ahjudega lastepolikliinik, milles on ilmsesti käinud kõik nüüdseks keskealised tallinlased, ning selle läheduses paiknes legendaarne pika saaliga kino Foorum. Foorumi põnevat pseudoklassitsistlikku fassaadi soovitas Vilen Künnapu kunagi ühes kirjatükis säilitada intrigeeriva detailina olümpiatuhinas Narva maantee algusesse pressitud büroohoone fassaadis. Peale nimetatud ammu kadunud objektide ei olnud Viru väljakuks nimetatud ehituskrundi mõjuväljas midagi tähelepanuväärset peale Viru hotelli alusel läbipääsul tekkinud kurikuulsa tuulekoridori.

    XX sajandit läbiv linnaplaneerimisunistus Viru väljaku näol sai hoo sisse Eliel Saarineni ?Suur-Tallinna? projektiga enne I maailmasõda, mil seal pidid koha leidma uus Raekoja väljak koos raekojaga. Saarinen mainib oma Suur-Tallinna planeeringu seletuskirjas: ?Rekonstrueerimine muudab väljaku linna elavaimaks ärikeskuseks, nii et väljakuäärsete kruntide omanikud võivad olulise kasumitõusuga arvestada.? Prohvetlikud sõnad. Samas märgib ta, et kaasaegse city rajamiseks on sobivaim piirkond nimetatud Raekoja väljakust edasi piki Tartu maanteed. See tendents on viimastel aastatel realiseerumas.

    Viru väljaku planeerimiskonkurss mõned aastad tagasi tõukas protsessid Tallinna keskosa suurimal tühermaal käima. Konkursitöö lahusmahtudega tagasihoitumast kompleksist on saanud Tallinna esimene megastruktuur, kus põimuvad ajalooline linnastruktuur ning kesta all segilöödud funktsioonid. Toomas Tammis kirjutas 1997. aastal ajakirjas Maja (nr. 1) essees ?Arhitektuuri jõud? Saarineni projekti järgi 1912. aastal Pärnu maanteel valminud endise Krediidipanga majast, et ? ? just organiseeritud prügikoristus ning senisest märksa tihedam ning suuremastaabilisem kaupade juurdevedu nõuavad suhteliselt väikesel krundil uut ruumilist keerukust. Neile lisandub veel teise korruse siseõu klientide ning elanike tarbeks. Siin on selgelt näha, kuidas tüpoloogiad hakkavad ruumiliselt läbi põimuma ning kattuma. /—/ Sisulist paindlikkust ümbritseb veel traditsioonilise linna pilti mahtuv väline nahk. /—/ Millega Saarinen katsetas Tallinnas 1912, oleks nüüd vast võimalus juba uuel tasemel edasi minna.?

    See tõdemus on nüüd saanud uue väljundi Viru keskuse näol; mainis ka Viru keskuse üks arhitektidest Ain Padrik eriliselt ära Saarineni maja kui kunagise eeskuju ja arhitektide unistustemaja.

    Viru keskuse ja Tallinki hotelli valmimisega on Laikmaa tänav valmis saanud. Kammerlik rulameeste väljak tulevase Hämariku kuju ümber haarab maapinna kohal hõljudes enda visuaalsesse ruumi ka ümbritsevad tänavad ning vaatab pisut üleolevalt tänavatasandi saginale. Põhjamaades ei leidu just ülearu palju hästi toimivaid väljakuid, ikka kipuvad need devalveeruma busside ringipööramise kohaks nagu Helsingi raudteejaama esine või paremal juhul väikelinna haljastatud ruumiks nagu Seinajoki Aalto objektidega. Viru keskuses algab kohisev allmaaelu Kaubamaja esiselt ja suundub mööda pandusi bussiterminaali. Sinna suundub ka seni lakkamatut kirumist leidnud jalakäijate tunnel. Meenub prantslaste idee kuuekümnendatest rajada Pariisi olulised objektid Seine?i alla. Kaubamajast kulgev galeriimaht üle Gonsiori tänava tekitas tuttavas inseneris küsimuse, et miks see mõned korrused kõrgem ja dünaamilisem ei võiks olla. Vaated vanalinnale on jalutajale tagasi kingitud vana head modernismitraditsiooni pidi katuseterrassidelt ja parklatest. Keskuse kui masin-maja sisemuses sagivad toidupoest tulevad ja Lasnamäe bussile tõttavad inimesed, mööda panduskruvi liiguvad autod ja noored ringi hängima, tðillima, snillima, ðeikima ja mida veel. Linnafiiling, ootamatud vaated ning vertikaalühendused, lõhnad, sumin?

    Künnapu, Padrik ja Raha

    Tallinn on logistiliselt raske linn: liblikakujulisena kahe vee vahele pressitud, ringteid pole võimalik moodustada või need ei tööta, loendamatud raudteeliinid eraldavad müürina terveid linnajagusid, mille elanikud pole teisel pool raudteetammi võibolla kunagi käinudki. Kunagine veetlev kujund Linnahalli puhul, kus hoone kasvas üle sadamaraudteede, on eelnevast tulenevalt võibolla Tallinna võimalus. On ju Künnapu ? Padrik oma LA Gateway kogemustki uue Viru keskuse struktuuri sisse mahutanud. Palju räägitud edaspidine areng viitab võimalusele liikuda Kaubamajast läbi Viru keskuse üle Narva maantee Rotermanni kvartalisse ja sealt otse sadamasse. Endise Viru väljaku nimelist ala kattev hoonestus võiks kujuneda teatavaks teedrajavaks ja printsiipe loovaks üksuseks, millele Peter Cooki vanas heas Archigrami ajast tuttava plug-in City laadis võiks lisanduda rohkelt uusi ühikuid Rotermanni kvartalis ja sadamas. Selle utoopia järkjärgulist teostumist soosib muuhulgas ka asjaolu, et Eesti meri on tegelikult tuuline, hall ja kõle ning paljukiidetud mereäärsetel kruntidel saab tegelikult merevaadetest osa enamiku aastast siiski siseruumidest, mitte aga rootsi arhitektide poolt meile vägisi imporditavatelt bulvaritelt ja jahisadamatest.

    Viru keskuse üldilmel on kolm kujundajat: Künnapu, Padrik ja Raha. Kusjuures esimeste sõna on peamiselt peale jäänud, arhitektid on koordineerinud päris meeletut masinavärki, kus tihtipeale ei juhita enam (nagu moodsates juhtimisteooriateski) mitte protsesse, vaid inimesi. Ülakorruse kunstikeskus kui objekti tuum alles ootab heatahtlikku kosilast. Kohale pole jõudnud ka sensuaalne ja vene konstruktivistide ning neobrutalistide unistusi tasakaalustav hiidnaine rulaväljakule. Võiks vihjamisi väita, et Tallinnas on metamorfoosi tulemusena Niemeyerist saamas Meier.

    Lisaks läbi korruste ulatuva eri funktsioonide virvarri on seni olematu Viru väljak võtnud üsna müstilise esinemisvormi, liueldes tükina hiidnaise jalge all tänavapinnast tõstetuna ning ülal keskuse katustel. Viimase on ära tabanud noored, kes tðillivad ja hängivad seal kümnete kaupa tundide viisi. Tekkinud on kvaliteetne, linnalikult anonüümne urban space, mis vonkleb tänavatasandilt mööda pandusi ja treppe parklatesse ja sisetänavatele ning sealt jälle välja.

    Viru keskuse kargevalge mütoloogiline arhitektuur, tohutu aatrium siseruumis, sisemine ja välimine dünaamika
    , edasiarendamisvõimalusvõrrandite paljusus annavad lootust, et Tallinnast kujuneb linn, mille fiilingut kiidetakse sarnaselt Londonile või New Yorgile. Laviin on teele läinud.

  • “Must auk”. Valgusinstallatsioonid.

    Elo Liiv

    MUST AUK
    Valgusinstallatsioonid
     
    Eesti Kunstiakadeemia
    Installatsiooni ja skulptuuri õppetool
     
    Hella-Liisa Aavik
    Helena Aljaste
    Anna Lihodedova
    Elo Liiv
    Liina Luht
    Larissa Lutško
    Ulla Männi
    Jana Soans
    Leaana-Helena Toom
    Jette Vood
     
    Valgus ja pimedus. Avalik ja varjatud. Oleme harjunud seostama pimedust olukorraga, kus midagi ei näe, kuigi ka intensiivne valgus võib-olla pimestav. Pimedus tähendab võimalusterohkust. Valguses on kõik niigi teada.
    Pimedusest võib igal hetkel MIDAGI välja tõmmata. Valgusesse. Nagu mustkunstnik mustast kaabust valge jänese.
    Ja sa võid igal järgmisel hetkel kõik valguse paistel oleva taas pimedusse saata. Universumi Musta auku.
     
    Eesti Kunstiakadeemia tudengid Ulla Männi, Helena Aljaste, Anna Lihhodedova, Jette Vood, Leaana-Helena Toom, Hella-Liisa Aavik, Jana Soans ja Liina Luht koos õppejõud Elo Liiviga analüüsisid Tallinna vanalinna valguslahenduste hetkeseisu ja pärjasid “Musta augu” nimetusega Kanuti aia kõrval oleva Rannabastioni müür ja selle esise platsi.
    See on avar muruväljak, kus avanev monumentaalne vaade loob ideaalse ruumi pimeduse ja valguse ühinemiskohtade leidmiseks. Paik on igapäevaselt täiesti eksponeerimata, lihtsalt suur ja müstiline must auk. Kuid 11. ja 12. jaanuari pimeduses mitte kui piiritu tühjus, pigem ootamatute kombinatsioonide võimaluste rohkus, millest osa on toodud valguse kätte.
     
    Olete oodatud installatsioonide avamisele 11. jaanuaril 2013 kell 19.00 Kanuti aia äärsel Rannavärava bastioni platsil.

  • Maailm pärast aastat 2008

    Tõnu Õnnepalu

    Tõnu Õnnepalu:

    1. Tervis tundub olevat hea, vähemalt isu järgi  vaadates. Kui mitu triljonit riigi krediiti on pangad juba alla kugistanud? Ja limpsavad ainult keelt. Andke veel. Ja teised ootavad sama molli juures, ninad armsalt püsti: autotööstused, lennukompaniid. Andku aga riik raha, et saaks autosid sama hooga edasi toota. Järgmisena peab riik andma raha liisingufirmadele, et vaesed jälle neid autosid ostaksid, päästma turismifirmasid, et keegi ikka lendaks. Jne. Aga kas peab nii palju autosid tootma, nii palju  lendama? Seda küsimust ei julge õieti keegi esitada, sest tõesti, kõik need töötud … Riigid on asunud kapitalismi reanimeerima, ja see ise kõlab kurjakuulutavalt. Maksavad nagu lambad. Sest mis neil muud üle jääb. Sõda ja revolutsiooni ju ka ei taha. Aga iga sellise „toetuspaketiga”, nagu neid raha korstnasse kirjutamisi kaunilt kutsutakse, jääb ju riigi krediit ise õhemaks. Riigi krediit: riik ise. Sest natsionaliseeritakse aina kohustusi, mitte  tulusid. Kuid riikidel oli kohustusi juba enne raske täita. Pensionid, tervishoid, juba enne oli selge, et neid ei jõuta enam maksta. Rääkimata USA tohutust välisvõlast, mis tähendas seda, et Hiina, Pärsia lahe naftamonarhiad, Jaapan, Venemaa maksid kinni Ameerika vaeste koduja tarbimislaenud või teisiti öeldes Iraagi sõja. Aga see sõda pole olnud võidukas. Sõdu on riigid ikka krediidi peal pidanud ja tagatiseks on olnud võit. Kala hakkab mädanema peast:  küsimus pole tegelikult mitte globaalse kapitalismi, vaid Ameerika Ühendriikide tulevikus (eks neid või muidugi samastada). Kui nad sellest supist välja tulevad, oma võimu ja sellega ka krediidi mõnelgi määral taastavad, siis ehk jätkub mõnda aega business as usual, kuigi ehk tasasemalt, vaesemalt. Aga talutavuse piires vaesemalt. Teine variant on täielik määramatus ja selle kohta ei saa põhimõtteliselt midagi ennustada. Sest meie ennustused käivad tuntud süsteemi käitumise kohta. Kui aga see tuntud süsteem, mida me nimetame näiteks kapitalismiks (aga samas on see riikide, sõjaliste jõudude tasakaalu süsteem, ega siis raha ei maksa midagi, kui selle taga pole jõudu), ei jõua ennast enam süsteemina taastoota, siis võib juhtuda ükskõik mida. Järgmine  süsteem ei ole determineeritud eelmise poolt. See võib tulla igasugune. Nn liblikatiivaefekt, mis stabiilses süsteemis tegelikult ei toimi, sest tasakaalustavate tegurite jõul tema mõju sumbub, võib korraga saada tõepoolest reaalseks. Tühine sündmus võib paisuda ükskõik milleks. Meie isiklikud valikud võivad korraga osutuda oluliseks.  Ükskõik kellest võib oleneda maailma saatus. Aga kust me teame, kellest? Kokkuvõttes, mis tähendust oleks selle globaalse kapitalismi tervise pärast muretsemisel? Ainus võimalus, nii või teisiti, on elada inimesena nii õigesti kui sa oskad, olla nii hea, kui sa suudad (niikuinii kurja tegemisest ei pääse), armastada siiralt, surra oma surma. Mis veel.

Sirp