rohepööre

Esmapilgul on keeruline filosoofilise taiesena käsitleda õpikut, ent just selleks on Roger Scrutoni „Moodne filosoofia“ kirjutatud. Ehkki teose aukartustäratav maht võib jätta mulje, et tegu on mingit sorti üldkäsitlusega, on tegelikkus sellest kaugel. Scrutoni eesmärk ei ole õpetada filosoofia üldajalugu ega isegi viimaste sajandite filosoofia ajalugu. Õigupoolest, ehkki teos menetleb näiliselt uusaja filosoofiat kui sellist, on selle fookus väga selgelt angloameerika filosoofia analüütilisel traditsioonil.

Pealegi on Scruton osutanud juba sissejuhatuses, mida päälkirjas sisalduv „moodne“ tähendab: moodne on Descartes’i-aegne ja Descartes’i-järgne, moodne on modernistlik ehk traditsioonilisele vastanduv. Harjumuspärane on käsitlus „moodsast filosoofiast“ kui millestki esmajoones XX sajandit puudutavast. Scruton määratleb modernsuse pigem teemade ringi järgi: „modernsus ehk uusaeg seostub valgustuse, individualismi ning mõtte emantsipatsiooniga usulise ja teoloogilise dogma alt“ (lk 649). Scruton ei varja, et ta ei kirjuta vaid sellest, milline filosoofia on, vaid ühtlasi sellest, milline see olema peaks, ning selle tulemusel saab „Moodsast filosoofiast“ teos omaette, kuivõrd see on ilmselgelt autori nägu.

See on aga ühtaegu „Moodsa filosoofia“ tugevus ja nõrkus. Üks Scrutoni tugevamaid külgi on oskus esitada keerulised ideed ja mahukad teemakäsitlused üldmõistetavalt. Ta kirjutab selgelt ja loogiliselt ning tema argumentatsioon on veenev isegi siis, kui sellega tingimata ei nõustuta. Oma mõtted nii filosoofidest kui ka teemadest esitab ta aga võrdlemisi paindumatult. Õigupoolest on esimese hooga tegelikult üsna keeruline üldse tabada, milline on Scrutoni üldine käsitlus „moodsast“ (nagu ta ise on selle määratlenud) filosoofiast, sest tegemist on mitmes mõttes kohutava raamatuga: see on kohutav hirmsa või õudse tähenduses, aga samamoodi ka kohkuma panev. Tegemist on aukartustäratava taiesega, millel oleks lisaks autori lisatud õpijuhisele (lk 647–778, sellest peaks lugemist tegelikult alustama ning selle abil on võimalik kirjeldatud teemadesse süveneda) ilmselt tarvis ka eraldi lugemisjuhist, sest kui üritada „Moodsat filosoofiat“ algusest lõpuni järjest läbi lugeda, on selle tagajärjeks paremal juhul mõistmatus, viletsamal aga hirm ja õõv filosoofia ees.

Hoolimata nii autori kui ka kirjastajate sedastusest, et tegu võiks olla ülevaateteosega, ei kõlba see tõenäoliselt ei juhusliku filosoofiahuvilise ega ka filosoofiatudengi lugemislauale ning seda kahel põhjusel. Esiteks on see lootusetult sisutihe, sest autori eruditsioon on muljetavaldav ning põhjalikkus, mille teose ligi kaheksasajalt leheküljelt leiab, imetlusväärne. Teiseks, kuigi Scruton nimetab raamatu eesmärgiks filosoofia küsimuste ja argumentide tutvustamist (lk 11), laskub ta pääaegu igal võimalusel põhjalikku arutellu ning nõnda võib kergesti juhtuda, et lugejale ähmastub üldülevaate ning autori enda seisukoha piir. Kuigi raamatu esimene, sissejuhatav päätükk on tõesti ülevaatlik ning avab kenasti mõisted ja põhiprobleemid, millega lugejal edaspidi rinda tuleb pista, siis säält edasi algab miski, mis on ühtaegu vilets pedagoogika ning intellektuaalne tour de force.

Mõni lugeja võib julget autoripositsiooni ehk hinnata, teine mitte, ent tõenäoliselt oleneb nõustumise määr siinkohal aga hoopis sellest, kuivõrd juba ette autori seisukohtadega nõus ollakse. Kriitikud on Scrutoni süüdistanud ideoloogilises eelarvamuslikkuses ja poliitilise agenda ajamises, samuti ajaloolise täpsuse eiramises ning pooltõdede esitamises, valimatuma lähenemisega kriitikud on keskendunud Scrutonist rääkides aga ikka isikule, pööramata tema kirjatööde nüansseeritusele erilist tähelepanu. Autori maine konservatiivse mõtlejana on paiguti temast endast ees. Pole küsimust, kas tema lahterdamine konservatiiviks paika peab, sest loomulikult peab, ning kogu tema töö on ehitatud konservatismi kui mõttevoolu edendamisele. Ehkki näiteks tema teos „Tolad, petised ja tülinorijad. Uusvasakpoolsed mõtlejad“ (2015, eesti keeles 2018) võib tõepoolest autori selge mõistuse kahtluse alla sääda, sest arvestatav osa teosest mõjub paranoilise sonimisena (aga milline filosoof ei oleks mõnikord pannud kirja tõeliselt totraid mõtteid?), eristab Scrutonit meie ajal üha enam levivast vulgaarkonservatismist just see, et vähemasti filosoofiast rääkides ei ole ta üldiselt reaktsionäär, vähemalt mitte klassikalises mõttes.

„Moodsas filosoofiaski“ on jäänud Scruton ikka väljapeetuks, isegi kui kedagi aktiivselt kritiseerib. Nõnda võib ta näiteks moraalist, utilitarismist ja konsekventsialismist kirjutades ja viimaseid siunates väljenduda üsna teravalt. Pole küsimustki, et seejuures on Scrutonil väga selge ja paindumatu arusaam sellest, mis on moraal ning kuidas seda rakendama peaks. Igasugune moraalne relativism, isegi säärane, mida serveeritakse suurema hüve teenimisena, on talle vastunäidustatud. Kuid selle asemel, et vastastele raevukalt lajatada, kirjutab ta hoopistükkis kummastavalt poeetiliselt: „Kasumit taotlevate indiviidide vabad tehingud toovad kasu ühiskonnale kui tervikule; aga ainult siis, kui tehinguid piiravad keelud. Pettus, tüssamine, vargus ja muu sarnane tuleb keelata. [—] Moraaliprintsiibid tekitavad kasulikke tagajärgi ainult siis, kui neid peetakse absoluutselt siduvaks. Inglaste moraalsesse idiootsusse kuulub ka see, et seda absoluutse keelu ideed on peetud absurdseks või irratsionaalseks. Väidetakse, et muidugi annavad moraalile õigustuse selle kasulikud tagajärjed. Seega peaksime moraali nende kasulike tagajärgede valguses kohandama ja parandama. Kui ma saan ühes või teises olukorras selgesti tajuda ülekaalukat kasu, mis tuleneb mõne printsiibi rikkumisest, või ülekaalukat katastroofi, mis tuleneb sellele kuuletumisest, siis peaksin ma mitte alluma. [—] Moraalset „absolutismi“ isegi sarjatakse kui kuritegu. Niimoodi, konsekventsialismiteooria kaudu, on moodsasse südametunnistusse taas hiilinud piiramatu laostuse võimalikkus ning toonud kaasa nii mõndagi huvitavat kasuistikat „rakenduseetikas““ (lk 373).

Ehkki väljapeetud ja ratsionaalne arutelu on alati teretulnud, tuleb siiski nentida, et Scruton siiski mitte ainult ei kirjuta filosoofiast, nagu see tema arvates olema peaks, vaid mõistab mõnes mõttes ehtinglaslikult hukka nähtusi, mis ei mahu tema maailmapilti. Postmodernismist rääkides läheb ta veelgi kaugemale: „1970. aastate alguseks oli kaunis selge, et „modernism“ kui kunstiline ja kultuuriline usutunnistus on surnud mis surnud. Samuti oli selge, et kultuurimaailma kujundavad tundmatuseni ümber kaks vastandlikku mõjujõudu: laialt levinud pessimism moodsa maailma suhtes ning üürikeste artefaktide voog (televisioon, popkultuur, turism), mis tõmbavad tähelepanu eemale kõigilt inimelu perioodidelt peale oleviku“ (lk 653).

Jean-François Lyotard’i teosest „La condition postmoderne“ (1979) rääkides kasutab Scruton prantslase töö kirjeldamisel fraasi „Lyotard argumenteerib (kuigi „argumenteerimine“ ei ole tema mõtlemisstiili kohta päris õige sõna)“ ning süüdistab seejärel postmoderniste teadmise taandamises „masinate omaduseks“: „Tulevikuühiskond talletab informatsiooni, et Shakespeare kirjutas nii mitu näidendit nii mitme tuhande sõna ja nii mitme kirjavahemärgiga. Aga see ei säilita jälge nende näidendite tähendusest, mis libiseb läbi infovõrgu“ (ibid.).

Siinkohal joonistub välja selle varem mainitud „jõulise autoripositsiooni“ suurim miinus. Nimelt on selle taha peidetud selgelt konservatiivne hoiak, et mitte öelda agenda, mis pole iseenesest ju mingi patt, ent mis peidab endas siiski selget moraalset üleolekut ning püüdlust alavääristada mingit abstraktset ideelist tonti, kelle Scruton lugeja ette manab. See tont, tinglikult (post)modernismiks nimetatu, ähvardab võtta ära mineviku ja Shakespeare’i ja ratsionaalsuse ning viimselt moraaligi. Oma raamatus „Kuidas olla konservatiiv“ (2014, ee 2018) sedastab Scruton arhitektuurist rääkides, et „Konserveerimise siht on ilu; ent ühtlasi, ja samal põhjusel, on see ka ajalugu ja selle tähendus. [—] Ja kui kord on otsustatud, mis on väärt olema osa meie ajaloost, tuleb asju, maastikke ja maju säilitada täpselt sellisel kujul, nagu nad olid, ühes nende autentse ümbruse ja detailidega, õppetundidena püsimatule külastajale“ (lk 227).

Tõenäoliselt on vähe neid, kes vaidleksid vastu ajalooliste hoonete säilitamisele, ent Scruton kohtleb ka ideid ning moraalinorme nagu hooneid, omistades neile sisuliselt esteetilise väärtuse. Kuna ilu nõuab aga alati vastandit, siis on vältimatu, et seda loogikat järgides kujuneb välja mustvalge binaarvastandus traditsiooniliste ja „modernsete“ (mis seejuures pole sugugi mitte samad, mis „modernistlikud“) ideede vahel. Esimesed on ilusad, teised koledad ja seega vältimatult väärtusetud. Olles säärase kaksikjaotuse tekitanud, keeldub Scruton mõnes mõttes isegi kaalumast võimalust, et uuemal filosoofial on talle (või kellelegi teisele) midagi pakkuda. Hoolimata esmasest informatiivsusest pole „Moodne filosoofia“ seeläbi enam mitte õpik, vaid sellest saab paljusõnaline ideaalfilosoofia manifest.