Toeta

Ripplõpp

  • Regulatiivne liivakast

    EGERT JUUSE, RINGA RAUDLA

    Kuigi regulatiivsed liivakastid on leidnud rakendust paljudes riikides, on Eestis seni piirdutud vaid põgusate aruteludega selle poliitikainstrumendi üle. Artiklis avame regulatiivsete liiva­kastide olemust ja võimalusi, mida need poliitika­kujundajatele pakuvad ning võimalikke tagamaid, miks Eestis suhteliselt ettevaatlikult seda tööriista rakendatakse.

    Dilemmad

    Avaliku sektori organisatsioonide ja ka riigis tervikuna on sõlmküsimuseks ühiskonna heaolu suurendamine innovatsiooni ja üldise arengu kaudu, samal ajal võimalikke riske maandades. Seetõttu seistakse silmitsi optimeerimis­ülesandega, mille kaudu otsitakse tasakaalupunkti teljel „stabiilsus/riskide vältimine – progress/innovatsioon“, olenemata sellest, millises eluvaldkonnas või rollis tegutsetakse. Sel vaekausil on kesksel kohal tehnoloogia.

    Uued tehnoloogiad kujundavad ümber ühiskondi ja majandust1 ning pakuvad enneolematuid võimalusi nii üksikisikule, organisatsioonile kui ka riigile. Näiteks on droonid nüüd sõjapidamise lahutamatu osa koos paljude uudsete tehnoloogiate rakendamisega nagu tehisaru, asjade internet jms.2 Õppimine ning kohanemine käib kohapeal võitlusväljal ja sellega seotud protsesside käigus. Milline oleks aga droonide potentsiaal transpordis või logistikas ja miks mitte ka avalike teenuste pakkumisel, seda me veel väga hästi ei tea.

    Regulatiivsed liivakastid pakuvad ettevõtetele n-ö turvalist ruumi – liivakasti, mille kaudu regulaatori valvsa pilgu all katsetatakse uusi tooteid, teenuseid, tehnoloogiad ja ärimudeleid reaalsete klientide peal, ent selle eelisega, et kohaldatavatest regulatsioonidest on loobutud või neid märkimisväärselt leevendatud, kaitstes samal ajal tarbijate huve.

    Teisalt kaasnevad uute tehno­loogiatega kiired muutused, mis toovad meie ellu ebakindlust ja määramatust: meil puudub ülevaade võimalikest kõrvalmõjudest ja sellest, kuidas neid kontrollida. Näiteks finantsmaailmas on see küsimus praegu eriti terav.3 Mitmesugused uued tehnoloogiad tõhustavad finantsteenuseid ja toovad laialdasemalt kättesaadavaks, rääkimata tehingute üha kiiremaks, odavamaks ja mugavamaks tegemisest. Samal ajal leitakse, et kiirem, laiahaardelisem, vähem läbipaistvam ja keerukam tehnoloogiapõhine finantssüsteem on palju haavatavam ning vapustused, mis tabavad üksikisikuid, finantssektorit ja kogu majandust, on laastavamad kui kunagi varem.4 Finantstehnoloogia on vaid üks valdkond, kus avalduvad tehnoloogilise võidukäigu head ja vead, mida ilmestavad lähiminevikus aset leidnud vapustused detsentraliseeritud rahastuse5 või krüptovaradega kauplemise6 vallas.

    Tavapäraselt on riskide maandamiseks ja stabiilsuse tagamiseks kehtestatud mängureeglid, s.t riiklikud regulatsioonid, mis ei pruugi alati anda oodatud tulemusi. Nimelt püsib oht ühe või teise valdkonna üle reguleerimiseks, millega lämmatatakse innovaatilisus. Nii mitmeski majandusharus, näiteks puidusektoris, toiduainetööstuses ja üha enam ka transpordis ning platvormimajanduses, on viidatud liigselt rangetele reeglitele,7 mis on pärssinud arendustegevust ning innovatiivsete toodete ja teenuste turule toomist. Milline võiks olla väljapääs sellest nokk kinni ja saba lahti olukorrast?

    Regulatiivne liivakast ja selle potentsiaal

    Kesktee leidmine ehk regulatiivse sihiku kalibreerimine teljel innovatsioon–stabiilsus eeldab teadlike, tõenduspõhiste otsuste tegemist. Tulles tagasi finantstehnoloogia näite juurde: rahanduses on tehnoloogiliste lahenduste rakendamine esitanud uusi ülesandeid regulaatoritele, kes on pidanud silmitsi seisma ebatavaliste probleemidega. Näiteks on hägustunud jurisdiktsiooni- ja turujooned toonud kaasa läbipaistvuse ja juhitavuse vähenemise. Ka mängivad tehnoloogia ja tehnilised teadmised üha tähtsamat osa finantsturgudel otsuste tegemisel. Selles uues olukorras peavad reguleerivad ja järelevalveasutused mõistma arvutiprogrammidesse sisse­ehitatud eeldusi ning keeruliste tehniliste valikute otsest ja kaudset mõju finantsturgudele.8

    Kõigi eelmainitud valikute ja probleemidega võimaldaks tegeleda regulatiivne liivakast. Regulatiivsed liiva­kastid pakuvad ettevõtetele n-ö turvalist ruumi – liivakasti, mille kaudu regulaatori valvsa pilgu all katsetatakse uusi tooteid, teenuseid, tehnoloogiad ja ärimudeleid reaalsete klientide peal, ent selle eelisega, et kohaldatavatest regulatsioonidest on loobutud või neid märkimisväärselt leevendatud, kaitstes samal ajal tarbijate huve.9 Selline testimiskeskkond, kus kesksel kohal on õppimine, võimaldab finantstehnoloogia ettevõtetel katsetada uusi lahendusi ilma täielike litsentseerimis- ja muude nõueteta. Liivakasti pooldajad väidavad, et uute tehnoloogiate, sh finantstehnoloogiate, puhul võib reeglite täie rangusega rakendamine kasuliku innovatsiooni lämmatada, kui regulatiivsed raamid ei ole uue tehnoloogia jaoks kohandatud.10

    Peamised õigustused selle tööriista rakendamiseks on järgnevad: parendada tehnoloogiaettevõtete konkurentsi­võimet, võimaldada tarbijatele laiemat valikut ja saada kasu uutest, testitud toodetest ning edendada reguleerivate asutuste endi arusaamu esilekerkivatest uuenduslikest tehnoloogiatest ja seeläbi täiustada poliitikaid ja regulatiivset raamistikku.11 Regulatiivse liivakasti rakendamist võib vaadelda ka kui vahemeedet olukorras, kus veel puudub finants- või mõne muu tehnoloogia jaoks kohandatud reguleeriv kord.12

    Olgugi et tegemist ei ole hõbe­kuuliga, mis kõrvaldaks kõik uudsetest tehnoloogiatest või regulatsioonidest tulenevad pudelikaelad, on riigid loonud regulatiivsed liivakastid eesmärgiga ergutada avaliku ja erasektori suhtlust, soodustada kiiremat innovatsiooni ning vähendada regulatiivset ebakindlust. Liivakast võimaldab missioonipõhist lähenemist nii kitsamate valdkondade eelisarendamisel kui ka probleemide käsitlemisel, näiteks kui soovitakse mingit konkreetset turgu luua või riiklikult suunata eelistatud innovatsiooni.

    Teisest küljest ei saa eirata ka võimalikke riske, mis regulatiivsete liivakastidega kaasnevad. Kuna tegemist on uudse tööriistaga poliitikakujundajate arsenalis, ei ole veel ka täit selgust liivakastide negatiivsete mõjude kohta. Erialane kirjandus viitab näiteks järgnevatele võimalikele tagajärgedele: riikidevaheline regulatiivne arbitraaž,13 riskipesu ja võimetus süsteemseid riske asjakohaselt hinnata14 ning turu moonutamine ja võrdse kohtlemise printsiibi rikkumine regulatiivse eelisõiguse andmise tõttu.15

    Mida seni on Eestis tehtud ja kuidas edasi?

    Regulatiivse liivakasti rakendamine on siin piirdunud ideetasandi aruteludega selle võimalikkuse üle. Lisaks finantssektorile, kus finantsinspektsioon esitas liivakasti idee juba 2016. aastal16, mis ei ole aga siiani teostunud, on seda mainitud ka „Transpordi ja liikuvuse arengukavas 2021–2035“17 seoses sooviga luua innovatsiooni soodustav regulatiivne keskkond ja reageerida muudatustele võimalikult kiiresti. Ka riigikogu otsuse „Õigusloomepoliitika põhialused aastani 2030“ seletuskirjas18 on tehtud ettepanek kaaluda eksperimentaalsete vahendite, sealhulgas liivakastide, kasutamist, et toetada innovatsiooni ning tõhusamaid regulatsioone koos väiksema regulatiivse koormusega. Teisteski poliitikavaldkondades on liivakasti­ideega kas flirditud või rakendatud mugandatud kujul, nt „Accelerate Estonia“ programmi puhul.

    Põhjusi, miks Eestis on regulatiivsetele liivakastidele seni ettevaatlikult lähenetud, on mitu. Kui võrrelda finantstehnoloogia valdkonda lähiriikide Leedu ja Lätiga, kus regulatiivne liivakast on kasutusel, on Eestis jäänud täitmata üks vajalikest eeltingimustest liivakasti kasutuselevõtuks. Nimelt puudub ühine arusaam, mida regulatiivne liivakast peaks endast kujutama, milliseid ootusi see peaks täitma ja mida sellega tahetakse saavutada. See omakorda peegeldab osapoolte vahelist vähest koostööd, sealhulgas riigiasutuste vahel. Sellest tulenevalt on riigi tasandil osutunud takistavateks teguriteks strateegilise eesmärgi puudumine finantstehnoloogia ja -innovatsiooni küsimuses, poliitika eestkõnelejate vähesus avalikus sektoris ning finantsregulaatorite konservatiivsus, mis on tingitud hiljutistest rahapesuskandaalidest. Praegustes oludes toimivad süüdistused maksumaksja raha raiskamises ja võimalik mainekahju ebaõnnestunud katsetuste tõttu regulaatorite jaoks heidutusena. Arvestades rahapesuskandaalide järellaineid ja krüptoturu luhtunud „eksperimenti“ on see ka igati mõistetav.

    Väikeriigis on regulatiivse liivakasti loomine kulukas ja keeruline, kuna see eeldab ka regulaatorite ning ennekõike järelevalve teostajate rolli muutust koos uute oskuste ja teadmiste omandamisega. Võib ka möönda, et arvestades Eesti e-eduloo taga olnud senist avaliku sektori innovaatilisust ja soovi paista rahvusvahelisel areenil pioneerina silma, on liivakastide rakendamisega hiljaks jäädud. Sellega on selgitatav ka vastuseis pelgalt moega kaasaminekule, eriti tingimustes, kus nähakse võimalusi alternatiivsete lahenduste kasutamisele, näiteks ad hoc juhtumipõhine lähenemine, kiirendiprogrammid, inkubaatorid jms.

    Nagu paljudes muudeski poliitika­valdkondades, kus seos tehnoloogilise innovatsiooniga, on regulatiivse liivakasti rakendamise keskmes muudatuste juhtimine. See kätkeb endas rollide ümbermääratlemist ja riskiisu suurendamist, mida toestab strateegilise eesmärgi ja poliitilise toetuse omamine ning koostöö edendamine seotud huvigruppide vahel jõudmaks liivakasti küsimuses ühisele arusaamale.

    Artikli valmimist toetas Eesti Teadusfondi grant PRG1125.

    1 Carlota Perez, Technological Revolutions and Financial Capital: The Dynamics of Bubbles and Golden Ages. Edward Elgar Pub 2002.

    2 Karl Toomet, Militaarinnovatsioon ja AI-RMA algus – Ukraina ja Eesti juhtumiuuringute analüüs. Magistritöö, Tallinna Tehnikaülikool 2023.

    3 R. O. Goodenough, M. Flood, M. Reed, L. D. Shrier, T. Hardjono, A. Pentland, Policy and FinTech, Part I: Frameworks. Global FinTech. Financial Innovation in the Connected World. David L. Shrier and Alex Pentland (toim). The MIT Press 2002, lk 91–135.

    4 Saule T. Omarova, Technology v Technocracy: Fintech as a Regulatory Challenge. – Journal of Financial Regulation 2020, 6, lk 75–124.

    5 Allan M. Malz, The GameStop Episode: What Happened and What Does It Mean? – CATO JOURNAL 2021, 41(3).

    6 Darreonna Davis, What Happened To FTX? The Crypto Exchange Fund’s Collapse Explained. – Forbes 5. VI 2023.

    Q.ai. What Really Happened To LUNA Crypto? – Forbes 20. IX 2022.

    7 Birgit Maranik, Bolt platvormitöö reguleerimisest: üle Euroopa jääksid sajad tuhanded inimesed töövõimalusest ilma. – Ärileht 14. XII 2021.

    8 Saule T. Omarova, Technology v Technocracy: Fintech as a Regulatory Challenge. – Journal of Financial Regulation 2020, 6, lk 75–124.

    9 Hilary J. Allen, Regulatory Sandboxes. – George Washington Law Review 2019, 87.

    10 Deidre M. Ahern, Regulators nurturing fintech innovation: Global evolution of the regulatory sandbox as opportunity-based regulation. – Indian Journal of Law & Technology 2019, 15, lk 345–378.

    R. P. Buckley, D. Arner, R. Veidt, D. Zetzsche, Building FinTech ecosystems: regulatory sandboxes, innovation hubs and beyond. – Journal of Law and Policy 2020, 61, lk 55–98.

    G. Walter Johnson, Caught in quicksand? Compliance and legitimacy challenges in using regulatory sandboxes to manage emerging technologies. – Regulation & Governance 2023, 17(3), lk 709–725.

    C.-H. Tsai, C.-F. Lin, H.-L. Liu, The diffusion of the sandbox approach to disruptive innovation and its limitations. – Cornell International Law Journal 202, 53(3) lk 261–296.

    11 Hilary J. Allen, Sandbox Boundaries. – Washington College of Law Research Paper 2019, 18.

    12 Deidre M. Ahern, Regulatory Lag, Regulatory Friction and Regulatory Transition as FinTech Disenablers: Calibrating an EU Response to the Regulatory Sandbox Phenomenon. – European Bussiness Organization Law Review 2021, 22, lk 395–432.

    13 Hilary J. Allen, Experimental strategies for regulating Fintech. – Journal of Law & Innovation, kd. 3, nr. 1, 2021, lk 1– 5.

    14 E. Brown, D. Piroska, Governing fintech and fintech as governance: The regulatory sandbox, riskwashing, and disruptive social classification. – New Political Economy 2022, 27(1), lk 19–32.

    G. Walter Johnson, Caught in quicksand? Compliance and legitimacy challenges in using regulatory sandboxes to manage emerging technologies. – Regulation & Governance 2023, 17(3), lk 709–725.

    15 B. R. Knight, T. E. Mitchell, The sandbox paradox: Balancing the need to facilitate innovation with the risk of regulatory privilege. – South Carolina Law Review 2020 72(2), lk 445– 476.

    Saule T. Omarova, Dealing with disruption: Emerging approaches to Fintech regulation. – Washington University Journal of Law and Policy 202, 61, lk 25–54.

    16 Kilvar Kessler, Rahandusilm vajab värskendust. – Äripäev 15. II 2016.

    17 Transpordi ja liikuvuse arengukava. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Tallinn 2020.

    18 Õiguspoliitika põhialused aastani 2030. Riigikogu otsuse eelnõu. Justiitsministeerium 25. IV 2018.

     

  • ,

    „Lenini valss“ Soomes

    PAAVO MATSIN

    Soome ja Eesti on väga erinevad maad. Happy hour algab naabermaa kõrtsides juba hommikul või keskpäeval, linnad võivad mõne aastaga teha suuri arengu­hüppeid (näiteks Tampere oma trammitee ja spordirajatistega) ja ka eesti kirjandust võidakse Soomes vastu võtta kuidagi hoopis teisiti kui kodumaal.

    Kohe, kui alustasime „Lenini valsi“ tõlkimist, panime tõlkija Heidi Iivariga tähele, et Lenini-teema on Soomes muutu­mas üha aktuaalsemaks. Oli alanud tõeline Lenini kujude ralli: Kotkas võeti maha kurikuulus Tallinna linna kingitud Lenini pea ning Tamperes arutleti Lenini muuseumi üle, mis oli ikka veel avatud, jne. Kui 2022. aastal sai Tartul ja Tamperel täis 30 aastat sõpruslinnadena, lugesin Tampere kesk­väljakul rahvale ette esimesi Heidi tõlgitud katkendeid ning pakkusin vennasrahvale napsi ja hapukurki. Otsus­­tasime tookord, et raamatu ilmu­des teeme juba uhke tuuri.

    Tõeliseks üllatuseks võeti aga meiega juba varem ühendust: ajakirjanik ja luuletaja Ville Vanhala kirjutas 2023. aasta suvel soome meediasse pika artikli1 ning kutsus Kotkasse.

    Nii sõitsingi ühel tuisusel novembri­õhtul kohvritäie „Lenini valsi“ vodka­pudelitega Tartust Tallinna ja läksin laevale, et kohtuda Helsingis tõlkija Heidi Iivari ning kirjastaja Kalle Niini­kangasega (kirjastus Enostone). Saime Heidiga kokku „Lenini valsi“ ühes tegevuskohas, peavaksali grilliputkas Aseman Wursti, kus Tampere Lenini-muuseumist varastatud revolutsionääri kujutav nukk raamatus ellu ärkab ja vorsti nõuab. Varsti võttis Kalle meid auto peale ja kihutasime Kotkasse pubisse Albert, kus meid juba ootasid Kymen Sanomate ajakirjanikud, et teha pikem intervjuu2, ja kõrtsitäis väga erilist rahvast. Kymen Sanomat ei ole mingi tavaline provintsileht, vaid hämmastava lugejaskonnaga (umbes 1,5 miljonit) moodne väljaanne.

    Rohkete Lenini-kujudega kohale saabunud eakas kommunist kinkis Paavo Matsinile haruldase rinnamärgi, mis kujutab endast eestlaste Matti Variku ja Allan Murdmaa tehtud monumenti.

    Kohe pubisse astudes silmasin ma vanemat seltsimeest, nagu hiljem selgus, ideelist kommunisti, kes oli kodunt siia tulnud oma Lenini kujude ja kogutud teostega, mis katsid terve laua, nagu oleks seal mingi miniatuurne Tallinna Orlovi lossi tagaaed kommunistlike monumentidega. Olin suvel Maarjamäe lossi taga skulptuuripargis veetnud mitu tundi, sest Helsingin Sanomat tegi intervjuu ja pildistas mind seal koos Lenini kujudega.3 Kohe oli selge, et Kotka pubirahvas on jagunenud kaheks: tõelisteks kommunistideks, kes nutavad oma maha võetud Lenini-kuju taga, ja siis nende n-ö vastasparteiks, kes põhjendab linnavalitsuse tegevust Ukraina sõjaga. Ümarlauda olid tulnud asja arutama ka kohaliku muuseumi juhataja Terhi Pietiläinen (maha võetud Lenin on peidetud Kymenlaakso muuseumi lattu) ja filmirežissöör Joona Mielonen, kes oli hääletanud linnavolikogus kuju mahavõtmise vastu. Peab kohe ütlema, et kirjastaja Kalle müüs sellel õhtul soomekeelset „Lenini valssi“ rohkem kui mõnel suurel raamatumessil. Ilmselt inimesed eeldasid, et teoses seikleb tore ja vahva Lenin, kellest nad olid pubi ees pargis just ilma jäänud! Tegelikult teab ju iga „Lenini valsi“ läbilugenu, et seal ollakse antud massimõrvari suhtes väga kriitiline ja lastakse suur kurjategija Tartu kassijõukudel koguni tükkideks rebida …

    Kohati läksid vaidlused õlleklaasi taga vägagi teravaks, nii et vestlust juhtinud Ville Vanhala oli päris hädas naljakate sõnavõttudega, kus sooviti Kotkasse ka Stalini kuju või arvati, et kõik marssal Mannerheimi kujutavad taiesed tuleks kogu riigist ära koristada. Tehti isegi ettepanek, et Soome peaks võtma omaks Hiina kommunistliku kapitalismi mudeli! Pean ütlema, et tundsin ennast võrdlemisi muinasjutulises atmosfääris, sest olles pärit suguvõsast, kus vanaisa vanaisa oli legendi järgi rootsi aadlik (esialgne nimi von Matson), ja pooldades parem­poolseid monarhistlikke vaa­teid, polnud ma kunagi näinud nii lähedalt tõelisi kommuniste, v.a mu kunagine klassijuhataja. Olin justkui sattunud ajamasinasse, mida tuli ruttu õlitama hakata! Nii hakkasingi rahva rahustamiseks salaja jagama väikseid suveniirviinapudeleid sildiga „Leninin valssi“… Imestusega panin tähele, et nii poolt- kui ka vastuargumente esitavad kõnemehed võtsid need üht­viisi tänulikult vastu! Rohkete Lenini-kujudega kohale saabunud vana kommunist arvas, et mina olen üldse ehk tema tegevuse jätkaja Kotkas, ja kinkis mulle haruldase rinnamärgi, mis kujutab endast just seda, eestlaste Matti Variku ja Allan Murdmaa tehtud monumenti. Rääkisin rahvale Murdmaast paar lõbusat lugu, tutvustasin ka tema ümmarguse pall-Lenini kuju jooniseid – see pidi tulema Nõukogude ajal praeguse välisministeeriumi ette. Suurt imestust pälvis fakt, et Kotka kuju koopia oli aastaid seisnud Pärnus! Vana kommunist jutustas omakorda, kuidas ta oli koos eesti kunstimeistrite Murdmaa ja Varikuga päevade kaupa merekaatril napsutanud.

    Otsustasin ja lubasin vanale kommu­nistile, et pöördun järgmisel suvel Kotkasse tagasi, et arutada põhjalikumalt Leniniga seotud küsimusi ja võimaliku kommunistliku esteetikaga tegeleva rakukese taasasutamist! Nii kirjastajale, tõlkijale kui ka mulle oli selgemast selgem, et „Lenini valss“ on tabanud Soomes mingit väga täpset valupunkti! Õhtu tagasiside oli erakordne, kõik olid rahul ja pole imestada, et Soome meedias ilmus „Lenini valsi“ kohta veel mitu artiklit.4

    Läbi tuisu sõitsime kirjastaja Kalle ja tõlkija Heidiga Kotkast tagasi. Õige kirjastaja auto on alati raamatuid tore­dasti täis, meelde on jäänud ka üks uhke king raamatukuhja otsas, seda kannab kirjastaja ilmselt suurtel messidel. Kahjuks oli ta aga saanud Tampere Lenini-muuseumist viimasel hetkel kummalise äraütleva kirja, kuigi esinemine oli juba kokku lepitud. Viidati üldisele poliitilisele olukorrale ja muule. Tampere Lenini-muuseum on ju kurioosum ning need on mulle alati meeldinud! Olime tõlkijaga mõlemad halvast uudisest väga löödud!

    „Lenini valsi“ autor Tampere raamatumessil kirjastuse Enostone boksis

    Järgmisel päeval leidsime end Tam­pere messikeskuse kõrvale rajatud luksus­hotellist. Olen alati suhtunud pooldavalt pigem väiksematesse või keskmise suurusega kirjastustesse nagu Enostone – nende suhtumine kirjanikku on alati isiklikum ja hoolivam, nii ka seekord. Ja mine tea, millal väiksest võib suur saada: minu eelmise soome keelde tõlgitud teose „Gogoli disko“ kirjastaja Ville Hytönen (Savukeidas) juhib praegu tervet Soome kirjanike liitu. Ka Tampere kirjandusmessil, kus esinesime 3. detsembril pealaval programmis „Suured lood ja lugude jutustajad“, saatis „Lenini valssi“ era­kordne menu. Tuisustel õhtutel tuleb mulle ikkagi millegipärast meelde Kotka vana kommunist oma Leninitega …

    1 Ville Vanhala, Kirjallisuutta ja dekadenssia Emajoen Ateenassa. – Suomen Le Monde diplomatique & Novaja Gazeta 2023, nr 3. https://mondediplo.fi/yleinen/kirjallisuutta-ja-dekadenssia-emajoen-ateenassa/

    2 Elina Valtonen, Keskustelu Lenin-patsaasta kirvoitti yleisöstä kirjavat mielipiteet. – Kymen Sanomat

    1. XII 2023. https://www.kymensanomat.fi/paikalliset/6391248

    3 Vt Aki Petteri Lehtinen, Virolainen menestys­kirjailija teki kirjan siitä, kuinka Suomi valtaa Viron. – Helsingin Sanomat 29. IX 2023. https://www.hs.fi/kulttuuri/art-2000009745538.html

    4 Nt Mikko Jämsén, Hullusti hoipertelevassa romaanissa Lenin herää eloon ja kissat taistelevat vallasta. – Savon Sanomat 3. XI 2023. https://www.savonsanomat.fi/paikalliset/6326142

  • Keha on kõigepealt ikkagi masin 

    MAIA TAMMJÄRV, kultuuriajakirjanik 
    Maia Tammjärv

    Keha on moodne teema ja väga vajalik ja tore, et on! Vaatan ikka imetlusega, kuidas kunstnikud teevad kunsti ja kirjanikud kirjutavad ja filosoofid ja lavastajad, aktivistid, kes kõik … Keha peale mõeldakse, teda mõeldakse ümber, kontseptualiseeritakse, kontekstualiseeritakse, peetakse lahinguid. Keha on poliitiline. Ma ei vaidlusta seda kuidagi, lihtsalt mulle endale on mu keha rohkem masin või tööriist. See ei tee teda vähem tähtsaks (selge see, et masin peab olema töökorras, muidu need protsessid, milleks masin on tehtud, seisavad), isegi ju vastupidi: keha on paratamatus, ilma ei saa kuidagi. Aga kohati on see ka väga tüütu. 

    Loomulikult olen ma privilegeeritud: mul on oma keha üle otsustamise õigus, mu keha on täitsa kenasti töökorras ja tänu sellele ei pea ma ta peale ülemäära mõtlema. Ainult siis (s.o ikkagi lõpuks ju iga päev!), kui keha tahab midagi ja annab endast ka märku. Masinal on vaja kütust, s.t kehalgi on vaja vett ja toitu ja und ja lähedust. Protsessid käivad. 

    Ka siis, kui mõelda keha kohta eesti keeles ringlevatele fraasidele, tekib kohe tahtmine vastu vaielda: „terves kehas terve vaim“ (kuulge, see on päris paljude inimeste suhtes ebaõiglane osutus!), „sa oled see, mida sööd“ (ega ikka ole küll, oled väga palju rohkemat), „minu keha on mu tempel“ (no lubage). Otseselt ei lepita (ehkki paeluvad tingimata) siin ka näiteks Andra Teede read: „sulle antakse ainult / üks komplekt purihambaid / pese siis hoolega // sulle antakse ainult / üks kondihunnik ühed liigesed / hoia neid ometi [—] sulle antakse ainult üks elu / ühe alguse ja ühe lõpuga / harju sellega“. 

    Eks pea harjuma! Aga tüütu võib see olla. 

     

  • „Näitame klassi!“

    MART LAAR

    Lugupeetud Piret Saluri!

    Head kokkutulnud!

    Saan aru küll, et selline pöördumine on kuidagi puine ja liig ametlik, kuid kuidas veel saaksin ma proua protokolliülema poole viisakalt pöörduda. Kui ta juba on otsustanud meid kokku kutsuda. Ja kes meist söandaks talle vastu vaielda. Samal põhjusel andsin ma – kuigi jätkuvat piinlikkust tundes – järele minust üle pühkinud Pireti-nimelisele organiseerimisorkaanile, mis pani tublisid kaitseväelasi – olen neile vaeva eest südamest tänulik – mind teie juurde toimetama. Uskuge mind, et mingi muu musta laega saali ürituse jaoks poleks ma endaga seda teha lasknud, aga Piretile on võimatu ära ütelda. Mainiksin ainult tagasihoidlikult, et minusugustel võiks aidata siia taevastesse kõrgustesse tõusta või sealt laskuda ka tavaline käsipuu paremal pool, ilma et keegi peaks mind kätel kandma.

    Head kuulajad! Oleme siia täna kogunenud rääkimaks Piret Salurist ja Mika Waltarist. Neid ei ühenda aga ainult see rivi Pireti tõlgitud Waltari ajaloolisi „telliskivisid“ ja raamatuid, mida Piret Waltarilt veel tõlkida kavatseb, vaid esimesel kokkupuutel mõlemaga tajutud ühine tunnusmärk. Mis on loomulikult täiesti subjektiivne arvamus. Minu jaoks on nad mõlemad nimelt kuidagi „eestiaegsed“. Ma ei taha, jumala eest, siinkohal rääkida juubilari vanusest, sest isegi kui Piret oleks sündinud Eesti ajal, on küsimus milleski muus. Ta pole mitte ainult pühendanud iga keha­rakuga Eesti riigi teenimisele – arvestades Piret Saluri vanaisa, Vabadusristiga pärjatud Theodor Rõuku, võib see loomulikult tulla geenidest –, vaid kogu tema olemusest ja käitumisest, mis vähemalt minule seostub mõistega „eestiaegne“. Pireti korrektsus, täpsus, väärikus, stiil – kõik see, mille Piret ise võtab kokku lemmiküleskutsesse „Näitame klassi!“, on aidanud ehitada silda võnkuvatel jalgadel oma esimesi samme astuva taasiseseisvunud vabariigi juurest Eesti Vabariigi juurde, milline ta võiks olla või Pireti meelest peaks olema. Kahjuks ta seda veel alati pole ja siis jätkub Piretil ikka järjekindlust meelde tuletada, et me ei tohi pürgida millegi vähema kui sellise Eesti Vabariigi poole, nagu ta meie unistustes on.

    Ja ei saa midagi parata, et ka see, et Piret Saluri Mika Waltariga sehkendab, käib selle kuvandiga kokku. Esiteks on mõte tõlkida tänapäeva eesti keelde kõik Mika Waltari ajaloolised suur­romaanid oma mastaapsuselt parajalt hullumeelne, just samal kombel, nagu seda on olnud Eesti Vabariigi loomine tühjusest ja siis selle taastamine tuhast ja põrmust. Ta on nagu suurte ja ilusate tiibade jaoks liig väikese kehaga liblikas, kes teoreetiliselt ei tohiks õhku tõusta. Ainult et liblikas seda ei tea ja lendab siiski. Ka Piret ei teadnud, et sellise hulga Waltari romaanide tõlkimine käib ühele inimesele üle jõu – ja tegi selle ära.

    Teiseks on ka Waltari ise minu meelest kuidagi eestiaegne. Mitte küll asjade pärast, mida olen tema kohta kasvades teada saanud, nagu Waltari läbilöögiromaani „Suur illusioon“ avaldamine esimesena just Eestis 1929. aastal või Nauticuse nime all 1941. aastal avaldatud ülevaade Eesti iseseisvuse hävitamisest. Küll teadsin esimest korda Waltari raamatut Nõukogude ajal raamatukaupluses käes hoides, et tegemist on Nõukogudemaal keelatud autoriga. Seda suurem üllatus see oli. Toimus see 1980. aastate alguses siinsamas majas alumisel korrusel asunud Lugemisvara raamatupoes, kus Soome kultuuripäevade või millegi seesuguse puhul oli keegi andnud loa letile tõsta mõned Soomes välja antud raamatud. Ja veel Nõukogude hindadega, mis muutis need ka minusugusele näljarotile kättesaadavaks. Ei suutnud oma õnne uskuda ja põgenesin poest Väino Linna „Tuntematon soturi“ (illustratsioonideks fotod selle 1955. aasta ekraniseeringust) ja Mika Waltari „Sinuhe“ võrra rikkamana.

    Aga eksitusi juhtus. Nõukogudemaal juhtus neid tegelikult vahetpidamata. Võib koguni ütelda, et kogu Nõukogude Liit oli üks suur eksitus. Igal juhul sai see „ilusa sõpruse alguseks“, mis kestab tänapäevani. Sest Waltari raamatutest kandub meieni väärtusi ja hoiakuid, mida võib soovi korral nimetada igavikulisteks, soovi korral vanaaegseteks, soovi korral eestiaegseteks, Nõukogude ajal aga lihtsalt iganenuteks. Ning kuigi Waltari näitab, kuidas tegelik maailm on neist alati üle astunud, kumab tema loomingust läbi magus-valus igatsus nendesamade väärtuste järele. Kirjeldada eri ajastutel ikka ja jälle korduvat mustrit ehk kõige selle, mida kalliks pead, jalge alla tallamist ja eitamist, võib viia sügavasse pessimismi, aga ka kaelamurdvate paradokside kaskaadile tuginevale eituse eitamisele. Üheks selliseks paradoksiks on näiteks see, et kuigi Waltari loomingust lähtuvalt võib otsustada, et maailm pole mitte hulluks läinud, vaid on kogu aeg hull olnud, kipub kurjus maailmas tihti saavutama soovitule täpselt vastupidiseid resultaate. Nii seadis Putin Ukraina ründamise üheks eesmärgiks selle demilitariseerimise, saavutades aga hoopis Ukraina relvastumise ulatuses, mida alles mõni aeg tagasi oleks absoluutselt võimatuks peetud. Või teine, suure käraga välja kuulutatud eesmärk peatada NATO edasine laienemine Venemaa piiridele. Ka siin olid tulemused vastupidised: Putinist sai NATO laienemise tõeline promootor, Läänemerest aga NATO sisemeri koos kõigi sellega kaasnevate tagajärgedega Kaliningradi jaoks. Juba täiesti ebatõenäoliseks peetud sündmus ehk Soome liitumine NATOga pikendas NATO piiri Venemaaga juba lausa tuhandete kilomeetrite võrra. Usun, et Piretile oli see parim kingitus juubeliks.

    Juba sellest loetelust peaks piisama, et näidata, et Putin oli selle sõja kaotanud juba enne, kui ta seda õieti alustadagi jõudis. Sest Mordor oli oma tegelikku palet näidanud ja end illusioonidesse peitnud ärkvele ehmatanud. Loomulikult jätkub neid, kes eelistavad edasi uneleda, kuid lõputult neil see enam ei õnnestu. Küll Mordor ise või mõni tema põrgusigitisest käepikendus selle eest hoolt kannab.

    Ja ega siin muud teha olegi kui käituda täpselt vastupidiselt sellele, mida Mordor tahaks. Kui Mordor tahab, et pabistaksime ja närveldaksime, peaksime rõõmsalt rahulikuks jääma ning enesekindlalt tulevikku vaatama. Peame lihtsalt seisma edasi oma tõdede vankuval müüril ning elama rahulikult just seda elu, mida elada tahame. Just siin iseseisvas Eestis. Ning just nii väärikalt ja uhkelt, nagu Piret meilt ikka nõudnud on. Ühesõnaga: „Näitame klassi!“

    Kirjandusõhtu „Mika Waltari sajandid“ 10. jaanuaril Tallinnas. Kõneleb tõlkija Piret Saluri, kelle vahendusel on eesti keelde jõudnud või uue tõlke saanud mitu Waltari ajaloolist romaani, sh „Mikael Hakim“.

  • Antropoloogide väitlus majandusteadlastega

    ALARI PURJU

    Kiviaeg on kronoloogiliselt hägusate piiridega ajavahemik, mis algas erinevates Maa piirkondades kaks kuni viis miljonit aastat tagasi ning lõppes ligikaudu 6000–2500 eKr pronksiajale üleminekuga. Sellel perioodil elasid inimese bioloogilised liigid ning toimus mõtleva inimese ehk Homo sapiens’i eraldumine ja esilekerkimine. Kiviajast on säilinud mitmesuguseid esemeid ja inimsäilmed, mille moodsate tehniliste vahenditega uurimisel on saadud teavet inimese kui liigi leviku geograafiliste ja ajaliste piiride ning inimestevaheliste sugulussuhete kohta.

    Sellest ajajärgust pole kirjalikke allikaid, kui välja jätta kaljujoonised ja kunstiliselt kujundatud esemed. Seda perioodi nimetatakse ka eelajalooliseks. Kuna valdavalt hankisid inimesed elatist küttimise ja korilusega ning tegemist oli rändavate kogukondadega, siis pole sellest perioodist säilinud ehitisi. Alles kiviaja viimases faasis, ligikaudu 10 000 e-Kr alanud neoliitikumis õppisid inimesed vilja kasvatama ja loomi kodustama. Seetõttu on niisuguste kogukondade majanduslike suhete uurimine võimalik kaudsel viisil esemeleidude põhjal seoseid ja sõltuvusi luues.

    Praegugi on aga veel iidseid rahvaid, kes elavad moodsa tsivilisatsiooni kõrval, aga on jäänud tehniliste vahendite ja elamisviisi poolest kiviaja tasemele. Neid rahvaid siis antropoloogid külastavad ja uurivad, tehes üldistusi kiviaja kohta laiemalt. Seda laadi uuringuid on tehtud maailmareiside algusest peale ning koos teaduse üldise arenguga, sh mõõtmistehnika täiustumisega, on need muutunud põhjalikumaks ning usaldusväärsemaks selles mõttes, mida tänapäeva teaduses usaldusväärseks peetakse. Marshall Sahlinsi raamatus ongi kirjeldatud niisuguseid uuringuid ja nende tulemusi. Tema uuringute empiiriline materjal pärineb põhiliselt Vaikse ookeani Polüneesia rahvaste kultuurist, samuti Hawaii saarestikus kohatust. Ta viitab aga hulgale teiste uurijate paarisaja aasta jooksul läbi viidud töödele ning sellest vaatekohast on raamat tänuväärne teadmiste allikas, sealhulgas ka neile, kes pole antropoloogid.

    Seda liiki uuringute puhul on huvitav küsimus, kuivõrd autentsed on need säilinud kultuurid. Kui mõjutamata on need õigupoolest tänapäeva moodsast kultuurist? Sellest sõltub nende pealt saadud tulemuste ülekantavus ajaloolise kiviaja inim- ja majandussuhetele. Seda ei saa muidugi tagantjärele otseselt hinnata, aga saab võrrelda erinevate teadusalade tulemusi omavahel ja neid vastastikku täpsustada. Omaette küsimus on arhailiste kultuuride käekäik kaasaegsete moodsate kultuuride kõrval. Etnograafid, antropoloogid, kultuuriajaloolased jne on neid hoolega kaardistanud ja uurinud, aga nende elukäik sõltub vist pigem poliitilistest otsustest, sealhulgas globaalsel tasemel. Igatahes on need kultuurid ja ühiskonnad andnud olulist teavet inimkonna kujunemise kohta.

    Sahlinsi raamatu peatükkide pealkirjad annavad pildi, milliseid teemasid raamat hõlmab: algne külluseühiskond, kodumajanduslik tootmisviis (struktuur ja tootmise intensiivistamine), kingituse vaim, algse vahetuse sotsioloogia, vahetusväärtus ja algse kaubavahetuse diplomaatia. Raamatu peatükid on kirjutatud põhiliselt omaette artiklitena 1960. ja 1970. aastatel. Seda tuleb silmas pidada autori väitluste puhul tolle aja teaduslike konkurentide ja nn peavoolu majandusteadusega.

    Lugemishuvi toetamiseks mõni näide. Küttide ja korilaste eluviisi ümberhindamise tulemusena väidetakse, et tegu polnud sageli üldse mitte olemasolu piiril kõikumise, vaid teatud aegadel isegi omamoodi materiaalse küllusega. Sellised kogukonnad olid küll väga haavatavad igasuguste erakorraliste sündmuste korral, nagu pikk põua­periood, üleujutused, maavärinad jms. Elulaadi kohta on andmeid saadud tänapäeva vaatlusaluste ööpäevase tegevuse pildistamisega. Selle süstemaatilise kirjelduse põhjal võib väita, et tööaega on neil enamasti palju vähem ja puhkeaega rohkem kui moodsatel inimestel. Enamasti pole neil ka taotlust parandada elujärge üle selle, mida kogukond on pikka aega omaks pidanud.

    Peatükis „Algelise vahetuse sotsioloogiast“ kirjeldatakse materiaalsete voogude ja sotsiaalsete suhete seoseid. Siin on hea võimalus saada ülevaade etnograafide ja antropoloogide kogutud materjalist ja selle süstematiseerimisest seostatuna erinevate rühmade ja nende liikmete vahel toimuvate vahetustega, mis lähtuvad muu hulgas nii sugulusest kui ka võimusuhetest. Samuti on need vahetused paljudes vanades kultuurides „hingestatud“: selle all mõeldakse asjade „hinge“ üleminekut ning nende suhteid uute ja vanade omanike hingedega.

    Sahlins ja tema tsiteeritud autorid on algsete rahvaste liikmete omavaheliste asjade vahetuste puhul esile toonud tehingute unikaalse iseloomu ja kirjeldanud põhjalikult, mida mille vastu vahetati ja millised olid vahetuses osalejate sugulussuhted. Majandusinimese pilguga vahetuste tõlgendusi vaadates võib oletada, et selline lähenemine sai olla valdav, kui vahetused olid harvad ja vahetati omanikele väärtuslikke asju. Vaid episoodiliselt on juttu vahetuste puhul kasutatavatest ekvivalentidest. Pigem rõhutatakse selliste ekvivalentide puudumist või nendega vaid vähesel määral arvestamist – muud tegurid on olulisemad.

    Üks oluline teema, mida XVIII ja XIX sajandi klassikalised majandusteadlased on arendanud mõtlemismudelina ajalooliste kogukondade kohta, kes elasid küll palju hiljem kui kiviaja inimesed, on seos tööpingutuse, eluspüsimiseks vajaliku miinimumi ja vahetusväärtuse vahel. Võib küsida, kas selline seostamine oli eelajaloolistel inimestel intuitsiooni tasemel olemas. Sahlinsi analüüs ei hõlma peaaegu üldse nappuse teemat, küsimust, kuivõrd oli ressursside kogumine ja vahetamine seostatud kogukonna eluspüsimisega mingil kriitilisel ajaperioodil (näiteks kuiv aastaaeg või kalapüügiks ebasoodsate tuulte või hoovuste esinemine). Isegi loomad näevad selliseid asju ette ja koguvad varusid. Sahlinsi etnograafiline aines on ulatuslik, aga üldistusi võiks rohkem olla, eriti arvesse võttes tema ja kolleegide soovi mõjutada inimeste tänapäevast asjade korraldust või selleks nõu anda.

    Kui tulla mõju või rakendatavuse juurde tänapäeval, tuleb kõigepealt öelda, et näiteks antropoloogide kirjeldatud vahetuste sotsiaalne struktuur on täiesti olemas küllalt arvukates valdkondades, aga see on suures vähemuses. Mõelgem näiteks riigipeade vahetatavate kingituste sümboolsele tähendusele, ametisse astumise või ametikohalt lahkumise kinkidele, sünnipäevakingitustele jne. Ka moodne turundus püüab kaupadele anda imagoloogilise tähenduse, et siduda kaupade tarbimine elulaadi, sotsiaalse staatuse, teatud rühma kuulumise tundega.

    Tuleb aga öelda, et moodsa majanduse vahetuste hulga juures on eespool nimetatud aspektid siiski suhteliselt vähetähtsad. Moodne ühiskond nõuab kas või ainult tööjaotuse ja spetsialiseerumise tõttu efektiivset ja usaldusväärset vahetussüsteemi. Seejuures peab olema lahendatud mõõtmise (ekvivalendi) probleem, vahetusel peab olema toimiv õiguslik raamistik koos õiguslike otsuste jõustamissüsteemiga. Suures plaanis ja enamiku tehingute puhul on vahetus tänapäeva majanduses samal viisil tehnoloogiline küsimus nagu vee üleslükkejõu või liikumisel hõõrdejõuga arvestamine tehnika puhul. See aspekt pole aga Sahlinsini jõudnud.

    Raamatu üsna raevukaid sõnavõtte peavoolu majandusteaduse suhtes võimendavad ka David Graeberi eessõnad. Selle kohta võib öelda niipalju, et eriti 1960. aastael hakkas paljudele sotsiaalteadlastele vastu, et majandusteadlased tungisid oma meetoditega teistele teadusaladele ega arvestanud sealjuures eriti konkreetse teadusharu ajaloolise konteksti ning väljakujunenud uurimismeetoditega. Sellest ajast on aga palju aastaid möödas ja majandusteaduses on nüüdseks tuldud teistele sotsiaal­teadustele lähemale. Sahlinsi käsitletavate teemade puhul oli selliseks uurijaks näiteks Elinor Ostrom, kes sai 2009. aastal ka majandusteaduse alal Nobeli mälestusauhinna majanduslike valitsemisstruktuuride analüüsi eest, eriti ühiskasutuses kaupade puhul.

    Sahlinsi raamatu kommentaaride osas on meeleolukas viide kahe Ameerika teadlase uurimustulemustele, mis on küll esitatud uudisena ülikooli aja­lehes. Seletus ilmus 1971. aasta 27. jaanuaril väljaandes Ann Arbor News pealkirja all „Kaks teadlast väidavad, et sipelgad on pisut laisad“: „Sipelgad ei ole üldse need, kes nad arvati olevat,“ ütlevad dr. George ja dr. Jeanette Wheeler. Abielupaarist teadlased on pühendanud aastaid sellele, et uurida neid olevusi, töökusest rääkivate valmide kangelasi. „Iga sipelgapesa vaadates jääb meil mulje tohutult aktiivsest tegevusest, aga see on pelgalt sellepärast, et sipelgaid on nii palju ja nad kõik näevad välja ühesugused,“ jõudsid Wheelerid järeldusele. „Sipelgaid individuaalselt vaadeldes võib näha, et paljud veedavad suure osa ajast lihtsalt logeledes. Ja mis veelgi hullem, töösipelgad, kes kõik on naissoost, kulutavad palju aega enda mukkimisele.“ Pole kahjuks teada, mida sipelgad sellest nende kohta antud hinnangust arvavad.

     

  • Kolm karu Punamütsikesega põlevas metsas

    PAUL EMMET

    Mängufilm „Leegitsev taevas“ („Roter Himmel“, Saksamaa, 2023, 103 min), režissöör-stsenarist Christian Petzold, operaator Hans Fromm. Osades Thomas Schubert, Paula Beer, Langston Uibel, Enno Trebs jt.

    Head sõbrad Leon (Thomas Schubert) ja Felix (Langton Uibel) sõidavad linnast Läänemere äärde, et tegelda suvises residentsis vaikselt töö ja aktiivse loomega. Nende auto ütleb aga poolel teel üles ning jala edasi liikudes eksivad nad metsa ära. Lõpuks jõuavad nad suvemajja, aga leiavad, et sinna on juba üks elanik sisse kolinud – elav ja kaunis Nadja (Paula Beer). Rahu ja vaikus ning lootus vaikselt oma teise probleemse romaani kallal töötada hakkavad Leonil vaikselt käest libisema.

    Lennukid ja helikopterid tiirutavad regulaarse kärarikkusega nende pea kohal, kuulutades ette metsatulekahju, mis võib nende suvemajakese muust maailmast eraldada. Meretuule tõttu ei ähvarda ümbruskonna metsi laastav tuletorm veel esialgu nende idülli lõhkuda. Leonist õhkub ebamugavustunnet. Pahurat kirjanikku tundub kõik ärritavat ning ta ei suuda hingerahu saada, kirjutab pidevalt kõike ümber ja vaevleb ängistuses enne lähenevat ja väga vajalikku kohtumist oma toimetajaga.

    Leon on tegelaskuju, kellele on raske kaasa elada, aga Thomas Schubert teeb oma töö vaimustavalt ära. Me peaaegu kuuleme, mida Leon mõtleb, kui ta närviliselt jõnksleva kardina vahelt Nadjat vaadates ise justkui selle kardina olekut peegeldab. Või siis, kui ta Nadja lihaselise, kuid lihtsameelse voodirõõmu, vetelpäästja Devidi (Enno Trebs) vastu oma hukkamõistvat ja põlglikku suhtumist välja näitab. Paula Beer teeb jahmatava ja ausa osatäitmise elust pulbitseva Nadjana, kellest õhkub enesekindlat seksuaalsust, avatust ja päikeselist suhtumist ellu, mis snooblikku Leoni üheaegselt ligi tõmbab ja eemale peletab.

    Leon (Thomas Schubert) õhkab Nadja (Paula Beer) järele, kuigi naise empaatiline ja avatud suhtumine maailma läheb Leoni isekuse ja enesekindlusetusega vastuollu.

    „Leegitsev taevas“ on läbinägelik ja koomiline torge kirjanike pihta, kes on tihti enesekesksed ja ülespuhutud ega suuda tegelikult teisi inimesi näha millegi muu kui abivahendite või väsinud stereotüüpidena. Leoni tundlikkus ja pirtsutamine, lähenev tähtaeg ja loomingulised vaevad teevad ta oma kaaslaste suhtes pimedaks, sest nood on talle ennekõike tüütu takistus ta „väärtusliku töö“ tegemisel. Kuigi Leon ei suuda esialgu äratada kaastunnet, on ta tegelaskuju halastamatult paljastav. Tuttav olukord igaühele, kes on sattunud mõnele kummalisele nädalavahetuse ettevõtmisele kodust eemal, kus kõik teised tunduvad olevat teisel lainepikkusel kui sa ise. Lisage kulbiga seksuaalset allasurutust, seltskond kauneid väljakutsuvaid noori ja armukolmnurk, mille Leoni kohalolek muudab lihtsalt üheks igavaks ruuduks.

    Kui Devid ja Felix üksteist leiavad, suudab Leon Nadjaga ikkagi kõik ära rikkuda, sest naise empaatiline ja avatud maailmavaade läheb Leoni isekuse ja enesekindlusetusega vastuollu. Näitlejatööd on haaravad ja esmaklassiliselt teostatud. Thomas Schubertil ei jää Leonina ükski pisiasi kahe silma vahele ja vaataja näeb maailma läbi tema silmade. Leoni piinad võtab kokku Heinrich Heine poeem „Asra“, kui selgub, et Nadjal on doktorikraad ja ta suudab seda luuletust peast tsiteerida. Piinad süvenevad veelgi, kui Nadja ning külla tulnud toimetaja-kirjastaja ja isafiguur Heinrich (Matthias Brandt) ta romaani põrmuks teevad ning ta on taas alguses tagasi. Tema katsed leida lunastust ja Nadjaga suhted ära klaarida pälvivad aga põlastuse, kuna Leon jätkab endale jala tahapanemist.

    Neljast värsist koosnev Heine poeem „Asra“ on „Leegitseva taeva“ loo keskmes, andes filmi kohta rohkelt vihjeid. „Päevast päeva imekaunis / sultanitar õhtupoole / kõndis ümber kaevu, millest / vesi purskas vulisedes. Päevast päeva nooruk ori / seisis õhtul kaevu juures, / milles vesi vulisemas; / kahvatudes päevast päeva. Ühel õhtul valdijanna / tuli, lausus kiired sõnad: / Tahan teada sinu nime, / sinu kodumaad ja peret! Ori ütles: Minu nimi / on Mohamet, koduks Jeemen, / ning ma olen Asra sugu – / sureme, kui armastame.“*

    „Leegitsev taevas“ on mõtlemapanev, tähendusrikas ja nutikas köögi-, ranna- ja aia-arthouse-draama: kergem kui Veiko Õunpuu „Roukli“ (2015), aga samas humanistlikus laadis ning fookusteravikuga inimeste tunnetele, hinnangutele ja paljastatud tõdedele. See tark kompaktne film näitab teravust ootamatult just siis, kui vaataja on juba looduskauni kandi ja kenade tegelaste lummuses end unistama unustanud. Kui teil on huvitavaid sõpru, kellega koos on kombeks Läänemere ääres aega veeta, võib päris koomilisel moel end ka ära tunda selles täiesti elulises, elegantses loos, mis on mõeldud toetama eneseotsinguid ja teiste mõistmist. Igaüks on igaüks.

    Tõlkinud Tristan Priimägi

    * Linnar Priimäe tõlge.

     

  • Kolja lähetamine

    TAMBET KAUGEMA

    Vanemuise „Neljas õde“, autor Janusz Głowacki, tõlkija Hendrik Lindepuu, lavastaja ja muusikaline kujundaja Stanislav Moissejev (Ukraina), kunstnik Volodõmõr Karaševski (Ukraina), valguskunstnik Imbi Mälk, muusika ja helikujunduse autorid Stanislav Moissejev ja Kaarel Kuusk. Mängivad Marika Barabanštšikova, Maarja Johanna Mägi, Kärt Kull, Piret Laurimaa, Ken Rüütel, Riho Kütsar, Veiko Porkanen, Margus Jaanovits, Robert Annus, Jüri Lumiste, Andres Mähar, Meelis Hansing ja Kaarel Kuusk. Esietendus 9. XII 2023 Vanemuise väikeses majas.

    Pärast Putini koka lühikest ja kuulsusetut sõjaretke, mille sihtmärk oli Venemaa pealinn, ei ole Tšehhovi õdede õhkamine „Moskvasse! Moskvasse!“ enam kaugeltki endise tähendusega. Eks see tähendus hakkas muidugi muutuma palju varem, sest vaevalt oskas Tšehhov XX sajandi lävepakul „Kolme õde“ kirjutades uneski näha, missuguste sõgedate aegade keerisesse paiskavad kurjategijatest riigijuhid Venemaa – ja nii on see kestnud praeguseni. Unistamine täiuslikust elust, õnneseisundi sidumine mingi kindla ja enamasti kauge paigaga ei ole aga kuhugi kadunud.

    Tšehhov ja „Kolm õde“ ei tulnud ilma asjata jutuks. Poola prosaist, stsenarist ja näitekirjanik Janusz Głowacki (Eestis teatakse tema näidendit „Antigone New Yorgis“, mille Peeter Raudsepp lavastas 1995. aastal Viljandi Ugalas ja Peeter Tammearu 2018. aastal Kuressaare teatris) on oma näidendi „Neljas õde“ tarvis laenanud karkassi Tšehhovi varasalvest ning seda tugevasti interpreteerinud ja modifitseerinud.

    Tragikoomikasse pööratud loo keskmes on kolm õde ehk Veera (Marika Barabanštšikova), Tanja (Maarja Johanna Mägi) ja Katja (Kärt Kull) ning juhmivõitu vend (tegelikult küll orvuna tänavalt sellesse perre sattunud ning, nagu lõpuks selgub, üldsegi mitte mingi tobuke) Kolja (Ken Rüütel), kes peab olude sunnil ja juhuse tahtel mitmel korral kehastuma samuti õeks. Tema see neljas õde ongi, keda nimetatakse näidendi pealkirjas. Kui lähtuda vene muinasjututraditsioonist, on tema vendadest see, kes sõidab ringi ahjuga ning kellel läheb kasinatest vaimuannetest hoolimata kokkuvõttes kenasti. Ega Koljagi saa kurta: peaosa lapseohtu prostituutide elust rääkivas dokumentaalfilmis „Moskva lapsed“, mis võidab kaugel ookeani taga Oscari, seejärel, tema teise Ameerika reisi aegu, tekivad küll mõned ärevamad hetked kokkupuutel sealse kuritegeliku maailmaga, ent onu juurest kaasa krahmatud kohvri sisu kompenseerib kannatused.

    Selgituseks neile, kellele jäi hämaraks, mis „Moskva lapsed“, olgu öeldud, et Głowacki on vajutanud „Neljandas ões“ ajamasina nuppu ja läkitanud õed koos võõrasvennaga elama 1990. aastate varakapitalistlikku Moskvasse, kus olud olid õige karmid. Tšehhovi õdede igatsetud paigast ei ole seal enam midagi alles. Neile, kellel on veel meeles Eesti 1990. aastate pöörasus, julgen kinnitada, et Venemaal oli olukord seitse korda hullem ja usutavasti pole see suhtarv ajas kahanenud. Sotsialismi rüpest lahkunud riigis oli kõik pahupidi pööratud nagu pea alaspidi hõljuvat poissi kujutaval Marc Chagalli maalil, mida lavalt mitu korda mainitakse. Pidetust ja seniste sotsiaalsete rollide tühistumist oli tunda nii inimeste eraelus kui ka ühiskondlikes suhetes. Tuli kohaneda uute oludega, sest miski polnud enam endine – isegi maksevahendina käibis peamiselt dollar.

    Kolm õde – Veera (Marika Barabanštšikova), Tanja (Maarja Johanna Mägi) ja Katja (Kärt Kull) – ning juhmivõitu võõrasvend Kolja (Ken Rüütel).

    Ega asjata esita õdede erukindralist isa (Riho Kütsar), muide, paras lakekrants, esimese vaatuse joomingu käigus filosofeerima kukkudes nelja tšernõševskilikult ajakohast küsimust: „Kes siin valitseb? Kuhu kõik raha on kadunud? Kuidas see kõik lõpeb? Kuidas elada?“. Ja veidi hiljem, veelgi viinast indu saanuna, tõdeb ta, et kogu maa on lõhki rebitud, nagu oleksid krantsid kallal käinud. Ent oli ka osavaid kohanejaid.

    Ülakorruse tasane naabripoiss Kostja (Veiko Porkanen), kes varem ei joonud, ei suitsetanud ega ajanud naisi taga, istus üksnes raamatukogus, nii et emal oli tema pärast tõsine mure, otsustas kohaneda ja ühines kohaliku maffiagrupeeringuga, nagu neid võis tol ajal leida igalt tänavanurgalt. Esialgu on ta küll veel kurjategijate ametiredeli alumisel pulgal ehk nende seas, keda võlgade pärast hirmutamiseks rõdult alla visatakse – allaviskajaks tõusmine pole sel tegevusalal niisama lihtne. Hoolimata teda painavast depressioonist on kohaneda õnnestunud ka armastatud lauljal Ivan Pavlovitš Petrovil (Jüri Lumiste), kes käib nüüd koos džässihuvilisest kurikaela Mišaga (Robert Annus) võlgnikke hirmutamas ja võlgu sisse nõudmas – ikka selleks, et see hämar ettevõtmine näeks tema toel soliidsem välja. Kõigil nii libedalt siiski ei läinud.

    Ka õdesid pole saatus hellitanud. Katja oli õppinud juurat, kuid nüüd töötab tsirkuses loomatalitajana. Palk on väike ja nõnda on ta sunnitud varastama oma hoolealuste kõhu kõrvalt liha, et õed saaksid aeg-ajalt midagi toitvamat haugata. Veera oli olnud varem õpetaja, aga nüüd on pühendanud armukesena oma elu poliitikust ülemuse Juri Aleksejevitši (Margus Jaanovits) ümmardamisele. Tanja õppis balletikoolis, sest õdede isa oli kuskilt kuulnud, et USAs makstakse Mihhail Barõšnikovile tohutuid summasid, ning nõnda lootis ta oma tütrele samasugust helget tulevikku. Viimased viiskümmend kaks aastat hoolsasti alkoholi tarvitanud erukindralit tabas aga järjekordne joomahoog ning tütre balletiõpingud pidid rahapuudusel katkema, mille üle Tanja küll suurt ei kurvastanud, sest tantsimine polnud niikuinii tema ala.

    Selline värvikas ja nukkerlõbus tegelasgalerii on kahtlemata mis tahes tragikomöödia edu pant, sest inimesed on meie suurim vara. Tragöödiate ja muidu raskemeelsete lavalugude rohkel ajal kulub „Neljanda õe“ laadis tragi­komöödia teatripildi mitmekesistamiseks kindlasti ära, seda enam et Venemaa veidra eluolu üle naermine teeb ajaloolistel põhjustel meele rõõmsaks igal eestlasel, ukrainlasel ja küllap ka poolakal. Venelased kohe teavad, kuidas võita sõpru.

    Mis poolakasse puutub, siis Głowacki näidend on rohkele ropendamisele vaatamata mitme kandi pealt vaimukas: seda nii ootamatute süžeekäikude (Kolja minek Sonjana Oscari-galale ja seejärel tema teistkordne lähetamine venelaste uuele igatsuste maale Ameerikasse) kui ka lihtsalt lõbusate lugude poolest (kas või erukindrali pihtimus, et pärast Kolja ärasõitu Ameerikasse on tal käsil elu pikkuselt teine kainusperiood, mis kestnud juba kaks päeva ja neli tundi – pikim karskus vältas seitse aastat, sünnist kuni seitsmenda eluaastani). Nelja Vene isevalitseja (Peeter I-st Putinini) portreede kuvamine lava ülaserva on liiga puust ja punaseks, niigi on aru saada, millest jutt käib, ent lavastuses on siiski mitmeid seiku, mille puhul saab tõesti tõmmata paralleele 1990. aastate ja praeguse Venemaa vahel ning tõdeda, et mitte midagi pole muutunud. Nii nagu võlanõudjad viskasid Kostja hirmutamiseks rõdult alla, nõnda on pärast sõja puhkemist hakanud Venemaal tähtsad isikud samuti aknast ja rõdult alla prantsatama, ent erinevalt peenrasse maandunud Kostjast ei kipu nad ellu jääma. Ukraina sõjasündmused tõi meelde ka stseen, kus värvikal Akulinal (Piret Laurimaa) aitab poja kaotusest imekähku üle saada uudis, et Kostja poolkogemata maha lasknud kaaskurjategijad korraldavad talle uhke matuse – kuuldavasti on praeguse Venemaa vaestes külades-asulates hakanud pärast poja või mehe rindel hukkumist nn vereraha eest kerkima uued elumajad.

    Küll aga kummitab „Neljandat õde“ komöödiate ja sealhulgas tragikomöödiate peamine häda, mis seisneb selles, et inimloomus on oma olemuselt traagiline (ehkki välja võib paista koomilisena) ning selleks, et nalja saada, tuleb võtta kaks-kolm iseloomujoont või neist tulenevat käitumismustrit ning neid korduste kaudu võimendada. Seejuures kipub sealt tagant aga kaduma inimene oma mitmeplaanilisuses. Raske õiglaselt hinnata, kas põhjus on selles, et ukraina lavastaja Stanislav Moissejev on toonud slaavi kultuuri­ruumist kaasa sealse maitse-eelistuse, mille kohaselt grotesksed stseenid võõbatakse üle iseäranis paksu värviga, või on põhjus hoopis vastupidine: lavastaja eriti ei sekkunud ja lasi näitlejatel omatahtsi hullata – nii lõbus on ju gaasi­pedaal läbi põranda vajutada. Tundub, et mõningane vaoshoitus oleks tulnud lavastusele kasuks. Muidugi võib sellele, miks Kolja käitub kodus alandliku koerana, leida mitu head põhjendust (kas või see, et ta leiti tänavalt nagu hulkuv koer), kuid see ei tee seda kõike kuigivõrd naljakamaks. Ent seda saab lavastuse kiituseks küll öelda, et kui pärast mõningast kohmitsemist alguses hoog üles saadi, siis enam see ei raugenud. Hoogne lavastus on aga peaaegu alati hea lavastus.

     

  • Müstika või müstifikatsioon?

    MIHHAIL TRUNIN

    Värske Rõhu noorest rõõmsameelsest toimetusest on kahtlemata saanud möödunud kirjandusaasta üks silmapaistvamaid tegelasi. Peatoimetaja Hanna Linda Korp külvas mitte ainult ühismeedias, vaid ka kultuuriajakirjanduses edukalt solidaarsuse meeme. Märkimisväärset tähelepanu äratas ka Andrus Kasemaa raamatu „Au kolhoosikorrale!“ arvustus, mille Korp on kirjutanud koos Joosep Normaga: autorid kritiseerivad teravalt praeguse valitsuse parempoolset liberaalset majanduspoliitikat, eriti seoses maksude ja sotsiaalse ebavõrdsusega. Värske Rõhu tegevtoimetaja Saara Liis Jõerand sai prestiižika Ants Orase nimelise kirjanduskriitikaauhinna. Tõlketoimetaja ja luuletaja Mirjam Parve pälvis Betti Alveri kirjanduspreemia. Proosatoimetajat Paul Rauda tunnustati Siuru stipendiumiga.

    Kuigi ma põhimõtteliselt ei kipu imetlema igasuguseid regaale, on need antud juhul auga välja teenitud. Toon andekate noorte saavutused esile, et veel kord kinnitada urbi et orbi: Värske Rõhk ja selle autorite ning väljaannete ring ei ole enam ammu Eesti Kirjanduse Seltsi ega Sihtasutuse Kultuurileht „noortesektsioon“, vaid nad on võrratud, omapärased ja absoluutselt sõltumatud tegijad kirjandusväljal.

    Ja kui veel paar aastat tagasi võeti kõigi „Värske raamatu“ sarjas aasta jooksul ilmunud teoste pääsemine Betti Alveri kirjandusauhinna lühinimekirja vastu rõõmsa üllatusega, siis nüüdseks see enam imestama ei pane. Nimetatud sari kindlustab särava ja paljulubava debüüdi, mis pälvib kirjanduskriitikute ja kirjandusauhindade žüriide tähelepanu. Kuid Mikk Tšaškini raamatul polnud siiski kohta Betti Alveri preemia mulluste nominentide seas.

    Lüürilised peegeldused

    „Paberist linn“ algab müstilise sissejuhatusega, kus antakse teada, et see raamat on „katse tungida [Tartus] elavate inimeste peadesse, et kuulda, milliseid lugusid nad endale jutustavad“, ja et need inimesed „on õnnetud, kuna neid pole keegi veel synnitanud“. Sellist sissejuhatust ei saa kirjeldada teisiti kui lendava fraasiga – selge, et miski pole selge. Tasub aga pöörduda programmluuletuse poole, mis kannab luulekoguga sama pealkirja, veendumaks, et Tšaškini luuletused ei ole midagi muud kui värssidesse jaotatud lüürilised miniatuurid, milles peegelduvad ümbritseva maailma nähtused läbi luulemina prisma. Luuletuses „paberist linn“ projitseeritakse 2020. aasta koroonaviiruse kriis Pompei surmale (lk 26):

    pilvitu taevas vappub ja paiskab tuhahelbeid
    mulle näkku || tee mis sa teed aga tee seda kähku
    ela ruttu ja põle läbi suudle kuni veel saad
    ja armasta kuni sa veel elad surnute seas
    [—]
    me vaid armastame yksteist ning iseend
    seni kuni suudlust saatvad sädemed
    põletavad linna me ymbert
    ja meie kahe myyt mattub tuhka
    ning kivistub ajalooks

    Ehkki Mikk Tšaškin väidab end luule puhul hindavat peamiselt teksti visuaalset esitust, ei piirdu ta oma debüütkogus õnneks nii vähesega ning pakub ka huvitavaid tähendustemänge. Foto ajakirjast Värske Rõhk nr 84.

    Sisu tasandil on pilt selge: jutt käib maailmakatastroofist ja sellest, kuidas armastus on tugevam kui katastroof (ning kuidas suudlusega kaasnevad kiresädemed võivad olla eredamad kui Vesuuvi vulkaani sädemed). Ent veelgi huvitavam on see, kuidas luuletus on tehtud. Esimeses reas asenduvad tavapärased eesti „lumehelbed“ „tuhahelvestega“, luues nihke, mis põhjustab pilvise taeva (millega tavaliselt seostatakse lumehelbeid) asendamise pilvituga. Järgmise rea sisemine riim (allajoonitud sõnad) on motiveeritud järgnevalt: esimese süntaktilise perioodi lõpp (tsitaadis tähistatud kahe püstjoonega) riimub realõpuga. Sõnavara tasemel ilmneb peegelkordus: esimese salmi võtmesõnu korratakse viimases salmis, kuid vastupidises järjekorras (tsitaadis on kõik paksus kirjas esile tõstetud). Kokkuvõttes pole siin mingit müstikat – ainult puhas poeetiline tehnika.

    Kriitikud, kes on juba „Paberist linna“ käsitlenud, võtsid autori selgitused luulekogu kohta kriitikavabalt omaks ning asusid müstikat otsima visadusega, mis väärinuks paremat rakendust. Eelmise aasta lõpus Värskes Rõhus1 ja Loomingus2 ilmunud arvustustes rõhutatakse, et Tšaškini poeetiline stiil on lakooniline ning tema teose peateemad hõlmavad kaduvust, minnalaskmist ja inimhinge keerukust. Samuti tuuakse esile looduse elemendid ja luuakse emotsionaalselt kõle atmosfäär. Mõlemad arvustused peegeldavad „Paberist linna“ melanhooliat ja tühjusetunnet, samuti religioosset dimensiooni ja eluväsimust.

    Kõik need tähelepanekud on ühtaegu õiged ja meelevaldsed. Nagu teada, erilist teaduslikku või poeetilist sisu iseenesest ei eksisteeri – on olemas vaid teaduslik või poeetiline väljendus. Religioosne ekstaas, maailmakurbus või moraalne imperatiiv ei ole luules nii määravad kui õigesti valitud sõnad, mis on omavahel edukalt kokku pandud.

    Tšaškin näib mõistvat suurepäraselt, et sõna „müstika“ on kooskõlas sõnaga „müstifikatsioon“ – ja just selles seisneb tema luule tuum. Näiteks luuletuses „tartute vahel“ (lk 29), mille pealkirjas on viide Käsu Hansu nutulaulule „Oh, ma vaene Tarto liin“ (1708), on kolm rida kaldkirjas ja neist mõlemal pool ellips: „… kivi kivi peale …“, „… siit sinna minna ei saa / kuristik me vahel …“. Kunstlikult konstrueeritud luuletuse fragmendid ärgitavad lugejat tajuma neid tsitaatidena näidatud allikast, kuigi XVIII sajandi tekstis selliseid ridu ei ole.

    Toon veel mõned näited foneetilistest ja isegi visuaalsetest kooskõladest (lk 16):

    Kaarsild kõigub yle vee.
    (Taevas on tume, tume on see.)
    Midagi ei näe – lumesein on ees.
    Kõnni, kõnni edasi veel.

    Sisu lihtsust ja riimide näilist vähenõudlikkust kompenseerib efektne peegelriim teise ja kolmanda ridade vahel: see – ees. Vaatleme veel, kuidas refrään (mis on üldiselt üks peamisi võtteid Tšaškini kogus) täiustatakse naabersõnade assonantsi abil (lk 23):

    must lumi
    sa langed sa langed
    me kodude katustele
    söövitades neisse auke
    elu- ja lastetoad
    nii elutud, lastetud

    must lumi
    sa langed sa langed [—]

    Või radikaalsem näide, kui luuletuse peateemaks saab refrään, mida tugevdavad arvukad anafoorid (lk 51):

    must must must
    must maa ilma ühtegi
    heledama triibuta
    must maa kui sellel astun
    mustaks saavad saapad
    mustaks saab syda
    [—]
    aga hommik toob lumesaju

    Viimases näites toimib viimane rida kontrastina kogu luuletusele. Järgmises näites muutub vahekord ning juba kolmandik luuletekstist vastandub eelnevale (lk 38):

    Sõnadeta vajutan
    kylmad käed (nii kylmad käed)
    vastu omaenese tukslevat sydant.
    Seal kuskil, mu pluusi ja naha ja luude all
    peab olema parem maailm. Kuid sa võtad mu käed
    kohe ära, justkui oleksin ma laps,
    kes katsunud tulist pliiti.

    Siin näeme peaaegu kõiki Tšaškini poeetilise stiili iseloomulikke jooni: leksikaalsed kordused ja foneetilised kooskõlad (näiteks „tukslev“ ja „tuline“ kui südame ja pliidi opositsiooni määratlused, millel on samad algushäälikud). Lisaks kasutab ta kontrastitehnikat, mis põhineb enamasti peegelkompositsioonil.

    Millest koosneb luuletus?

    Tšaškini luules on märgatav keskendumine visuaalsusele nii kompositsiooni- kui ka metatasandil. Luulekogu „Paberist linn“ mõistmiseks pöördume teise võtmeteksti juurde – Tšaškini ja samuti Värske Rõhu ringist pärit luuletaja Johan Haldna avaliku kirjavahetuse poole, mille korraldas Hanna Linda Korp. Selles kirjavahetuses käsitletakse luule ja proosa olemust, loomeprotsessi ja individuaalset stiili. Tšaškini ja Haldna dialoogi märksõnad on rütm ja visuaalsus. Haldna küsimusele, kui tähtis on talle luuletuste rütm,3 vastab Tšaškin: „Rytm pole minu jaoks väga oluline, ausalt öeldes. Ma pole kunagi värsimõõdus kirjutanud ja ka vabavärsi puhul on see minu arvates pigem teisejärguline. Olen kyll siin-seal sellega katsetanud, aga enamus rytmist on mul ikka suvaline. Minu jaoks on kõige tähtsam sisu.“ Kirjasõbra hämmeldunud vastuse peale, et ehkki rütm ei pea olema luuletuses alati läbi mõeldud, on see siiski luule kui žanri põhikomponent, lülitub Tšaškin hoopis arutlusele visuaalsuse üle, kinnitades: „Kuid luule puhul köidab mind enim see, kuidas mingi luuletus paberil välja näeb, seda sõna otseses, visuaalses mõttes. [—] Võibolla selles seisnebki minu jaoks luule ja proosa tegelik vahe – visuaalses esitatuses.“4

    Ometi ei piisa isegi Tšaškinile poeedina ainult ridade paigutusest leheküljel ega sellest, kuidas tähtsad korduvad sõnad on teksti küljenduses esitatud. Peaaegu iga „Paberist linna“ luuletus algab selge visuaalse kujundiga, mõned neist kujunditest korduvad tekstist teksti: lumi, taevas, pilved, vihm, tähed, päike ja puu. Asi ei piirdu seejuures visuaalse kujundi sissetoomisega, vaid sõnad hakkavad mängima oma topelt­tähendustega, luues uusi assotsiatsioone ja tähenduskihte. Toon näitena kogumiku ühe õnnestunuima luuletuse (lk 27):

    kleebin helendavaid tähti lubjatud taevasse
    sean redeli vastu pilvi
    vend ei ulatu ju nii kõrgele kui on me arusaamade lagi
    määrdundvalge ja ämblikuvõrke täis

    sa armasta vaid ja ära kysi
    miks vaikivad pruunid papist põrandad
    kui vend kõnnib mööda neid
    astub yle raudteedest ja suurlinnadest
    justkui läheks mööda vett
    akna juurde kust midagi ei paista
    aga vend ei vaatagi – ta kujutleb

    et kord kukuvad tähed taevast
    ja põrand kulub olematuks auguks
    ja linnad ning raudteed pannakse kasti
    ja viiakse pööningule rottide närida
    me maalmast saab siis pärl
    kellegi palvekees

    Pole kahtlust, et see luuletus kirjeldab remonti, tõenäoliselt lastetoas, kus elab luulemina väike vend. Kasutades formalistlikku terminoloogiat, on esimese salmi kolmes esimeses reas asjad tõstetud välja taju automatismist. Esimeses reas asendatakse lagi „lubjatud taevaga“ ja loomulikult vaatab Jaakobi redel taevasse. Järgmises reas pööratakse kõik tagurpidi: sõna „lagi“, mille lugeja peaks esimeses reas ära arvama, ilmub kolmandasse, kuid ülekantud tähenduses. Ja ainult salmi viimane rida asetab argise pildi oma kohale: lagi on valgeks lubjatud ja kaetud (fosforit helendavate?) tähtedega. Teises salmis on lagi vastandatud põrandale – nagu renoveerimisel tavaline, kaetud pruuni papiga (ja aken, muide, on samuti millegagi kaetud). Konstruktoriga mängiv väike vend loob aga eraldi ruumis oma maailma, selleks on tal vaja vaid omaenda kujutlusvõimet. Siin järsku lõpeb teine salm. Ja kolmas salm tekitab taas pinge sõnade ja kujundite otsese ja ülekantud tähenduse vahel, mille tulemusena muutuvad eelmise salmi ülevad linnad ja raudteed laste mänguasjadeks.

    Selline balansseerimine abstraktse ja konkreetse vahel kujutab endast keeleliste tähenduste mängu. Iseasi, kas luuletaja, kes hindab luulet peamiselt visuaalsuse kaudu, on selle aspekti peale mõelnud.

    Tšaškini viimati mainitud luuletuse vaieldamatu tugevus on väljendamise deautomatiseerimine. Nagu Jan Mukařovský on selgitanud, seisneb poeetilise keele põhifunktsioon, vastandudes kirjakeelele, keelelise väljendamise aktualiseerimises, muutes selle eesmärgiks omaette.5 Luules saavutatakse aktualiseerimine, kui kujundatakse ümber keeleliste elementide vahelised suhted. Kirjakeeles ei pruugita mõtiskleda komponentide vaheliste suhete üle, kuid luulekeeles need suhted aktualiseeritakse. Näiteks võib leksikaalse tähenduse üle domineerima hakata teksti rütm, intonatsioon või kõlaline pool. Autor ei vala etteantud sisu keelelisse vormi, vaid loob vormi ja sisu loomeakti käigus. Siin on võtmemõisteks dominant – komponent, mis määrab, mis poeetilises teoses on esiplaanil ja mis jääb taustaks. Selleks võib olla näiteks kirjakeele norm või traditsiooniline esteetiline kaanon.

    Tšaškini luulekogu dominandiks on kujundite visualiseerimine. Lõviosa kogumiku luuletustest näib olevat kirjutanud kohusetundlik õpilane, kes on luulekäsiraamatust kunstilised võtted ausalt üle võtnud – enamikku neist olen kirjeldanud eespool. Raamatu lõpupoole leiab mõned katsetused riimimisega, näiteks „tyhjaks nutetud kuud / vägisi võetud suud // vihm vastu aknaklaase / teisel pool purunenud vaase“ (lk 54) jne, kus, nagu tänapäeva räpis, mängib otsustavat rolli riim, ent puudub selge rütmiline struktuur.

    Tšaškini luuletusi võib nimetada korralikeks. Kuid see „nagu kord ja kohus“ meisterlikkus paljastab ühe nõrga koha: enamasti muutuvad tekstid, mis on loodud ühe kindla mudeli ja piiratud kunstivõtete abil, kiiresti etteaimatavaks ja kaotavad sellised poeetilise loomingu kohustuslikud elemendid nagu inspiratsioon, intuitiivne ettenägelikkus ja improvisatsioon. Võimalik, et just see mõjutas Betti Alveri auhinna žürii otsust, mis jättis viisaka raamatu „Paberist linn“ nomineerimata. Soovin siiralt, et Tšaškini kvaliteetsete luuletuste taustal saaks aktualiseeritud ja hakkaks domineerima selline poeetiline inspiratsioon, kus tavalist nähakse uues, mittetriviaalses valguses.

    1 Rahel Ariel Kaur, Preapokalüptiline inimhing ja keegi meist kõrgemal veel. – Värske Rõhk 2023, nr 86, lk 104–108.

    2 Iiris Viirpalu, Ilus viis hääbumiseks. – Looming 2023, nr 11, lk 1582–1585.

    3 Luuletaja jälgib rütmi. Vladimir Majakovski on kirjeldanud, kuidas ta „lihvib ja kujundab“ eri kiirusega kõndides oma teksti rütmi – „igasuguse luuleteose põhialust, mis seda kõminana läbib. Selles kõminas hakkad pikkamisi eraldama üksikuid sõnu.“ Vt Vladimir Majakovski, Kuidas teha värsse? Tlk Aira Kaal. Eesti Riiklik Kirjastus, 1958, lk 30.

    4 Vt Loobumise struktuur. Loomise anarhia. Mikk Tšaškini ja Johan Haldna kirjavahetus. – Värske Rõhk, 2023, nr 84.

    5 Selles lõigus jutustan ümber Mukařovský tšehhikeelse artikli „Kirjakeel ja poeetiline keel“ („Jazyk spisovný a jazyk básnický“). Kuna tšehhi keelest eesti keelde tõlkimine ei kuulu minu pädevusse, ei söanda tsiteerida. – Vt Spisovná čeština a jazyková kultura. Melantřich, 1932, lk 123–156.

  • Unenägu leinaga leppimisest

    MARIA MUUK

    Hanna Samosoni näitus „Võlukunst on mõnikord väga lähedal eimillelegi“, kuraator Siim Preiman. Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis 9. XII 2023 – 25. II 2024.

    Sõbralikud kivielukad. Õrnus ja hool ilmutavad end tibusammul „Külluse aias“.

    Ma nägin unes, et olin looduspargis. Aga seda ei olnudki olemas, see oli genereeritud mingisuguse uue immersiivse VR-AI-tehnoloogiaga. Nii et kui istusin järvekail ja vesi tõusis, ei saanudki ma märjaks. Päästerõnga kõrvalt infotahvlilt võis lugeda, et viibisime aastas 1986 – kliimakriisi koit, viimane hetk, kus oleks veel saanud midagi päästa. Oli sinine ja värske ja düstoopiline ja segadusse ajav. Olin pettunud, sest kõik teised paistsid virtuaalturismi nautivat elusloodust leinamata. Või äkki ongi mänguline eskapism-hedonism see, millega oma leina taltsutatakse?

    Ma ei tea. Aga see maailmalein on nüüdseks igal pool ja me ei räägi sellega koos elamisest piisavalt. Igaüks on omaette, kuigi lein on kõigil ühine. Salapärane reisisaatja teekonnal ennustamatusse asendustulevikku. Kodune küüditaja.

    Kuidas inimene käitub leinaga kohtudes – kui ta taipab, et sellest, mille poole ta oli pürginud, ei saanud asja? Minu meelest on loomulik kähku suunda vahetada, mööda kaljuserva teisele poole edasi turnida, otsida aktivistlikult uusi nukke ja õigena näivaid tugipunkte, et mitte kukkuda pead­pööritavasse kuristikku, mis ometi nii selgelt ja ähvardavalt meile otsa põrnitseb. Arvasin, et see on igati loogiline reaktsioon, aga keegi teine ei tulnud minuga kaasa. Ühed pugesid koopasse ja kükitavad seal, lein kuhjana kuklas, lastes tal endale kõrva sosistada, et nad ei saa hakkama. Teised põgenesid leina silmates padavai vastassuunas. Kuristiku suunas.

    „Katastroofi saab veel ära hoida, kui me kähku tegutseme.“

    „Need silmakirjatsejad seal on kõiges süüdi, mina ei saa midagi teha.“

    „Küllap keegi midagi välja mõtleb, kõik saab korda.“

    Keegi ütles hiljuti, et me elame taas müütide ajastul, kus kõige võimsam müstiline loits võidab enamuse südame. Juureldes Hanna Samosoni näituse „Võlukunst on mõnikord väga lähedal eimillelegi“ pealkirja tähenduse üle, haakub see nukker tõdemus selle lausega enim. Justnagu hiliskeskaja kobarkriisides vaevlevas Euroopas, kus „inimesed teadsid, et [—] maailm on haige [—] kuid neil polnud aimugi, kuidas seda haigust ravida,“1 üritame oma ilmavalu ümber veenda ja ära ajada ebarealistlike muinasjuttude ja võimatute trikkidega. („See oli lõputute tapmiste, arutu ebausu, uskmatute rüütlite ja isiklike huvide järgimise orgia.“2 Tuleb tuttav ette?)

    Võlukunst on võime jätkata elamist väljasurevas maailmas. Tegelemata juurpõhjustega põhineb see võime enamasti reaalsuse eitamisel, ignoreerimisel, minema ajamisel. Ammutame elujõudu virtuaalsetest piltidest, mängudest ja parematest aegadest, lükates kuristiku ja leinaga tõtt vaatamist aina edasi. Elujõu leidmine leinast on hoopis teine asi ja selle lähedusse Samosoni näitusel ka jõutakse.

    Tõele au andes jutustab Kunstihoone rõngassaali moodustatud muljetavaldav labürint nähtavasti isiklikumat laadi kaotusest, aga on igati avatud ka maailmavalulisele tõlgendusele. See unenägu ei ole sinine ja värske, vaid tume, toores ja siiras ning sellisena liigutav, suhestutav ja mõjus. Alguses olemegi taipamise kuristiku serval („Enriko“). Taipame mõndagi. Esiteks: me ei saa üksteise reaktsioone kokkukukkumisstressile mõista ega kontrollida. Teiseks: edasiliikumine ilma kaitsvate müütideta on hirmus ja valus, aga võimalik. Kolmandaks: pilvepiir paistab.

    Müüt on muu hulgas minapilt, mida lein lammutab. Mina tajusin pärast aastaid kestnud optimistlikku karjäärirajal ronimist, mida pidasin oma kutsumuseks, et omandatud teadmistest pole tänapäeva maailmas ringiliikumisel mingit kasu. Hing keeldub ettevõetud teed mööda edasi minemast. Aknast lendavad välja võltslootused, eneseusk, kontroll ja kardetavasti liiga palju muudki. Hauaküünlaid süüdatakse eelkõige iseenda agentsusele („Emeriit“).

    „Esimene samm stabiilsuse suunas on tunnistada, et asjalood on halvad ja lähevad veel halvemaks, ükskõik mida me teeme,“ kirjutab Jem Bendell, süvakohanemise (deep adaptation) kontseptsiooni ja üleskutse autor oma hiljutises suurteoses „Kokku kukkumine“ („Breaking Together“). „Alles siis tajume selgelt, milliseid aspekte maailmast me soovime säilitada.“

    Hõimuühiskondades oli leinamine ja puhastav itk harjumuspärane kollektiivne rituaal.3 Midagi selletaolist võiks taas ilmuda ka tänapäeva ühisellu ja poliitikasse. Mõelda vaid – riigikogus algaks iga esmaspäev trummitagumise ja jõriseva joiuga meenutamaks hukkunuid ning tunnistamaks oma võimetust väljasuremise vastu midagi ette võtta. Tausta­visuaaliks sobiks hästi Samosoni peegelvõimendatud raevukas ja lõputu inimpõhjustatud veeuputus („Õnneratas“).

    Praegu on leinaga tegelemine massi­hävingutest hoolimata pigem isiklik haigus. Soovitakse „head kosumist“ ja jäetakse üksteist üksi. Nagu paljud, leiab Samoson lohutust eelkõige loomadelt, elus ja eluta looduselt, mille vaheline piir muutub aina hägusemaks, andes ka surmale elavama tähenduse. Rongi­vaguni kirstjas pimeduses toimuvad läbisegi hiirte ja lindude matused ja tervenemised („Uus maailm“); peatusesilt palvega („Välja“) toimib ühtlasi haua­tähisena, millele peagi lisanduvad tantsu vihtuvad sõbralikud kalmukivid. Karnilikud plastkardinad justkui viitavad, et me kõik oleme lihakehad, aga nõidkunstnik Johanna maalib verega pühapilte. Õrnus ja hool ilmutavad end igal tibusammul ja ümberringi hõljub korraga neile pühendatud katedraal („Külluse aed“). Hoovi on püstitatud kunstniku koera auks tempel.

    Lein, millega süvakohanetakse, võib tasapisi anda palju rohkem elujõudu kui tuimastavad müüdid ja petlik asendustegevus. Mis oleks, kui prooviksime ühiskonnana lasta end leinal õpetada? Avalikult tunnistada, et me ei saa ega oska; et meie kahetsus ravimatult haige maailma pärast on jagatud; anda imelugude võimuvõitluse asemel platvorm võimalustele, kuidas oma oskamatuses endale ja üksteisele toeks olla, andeks anda …

    Näituselt lahkujat jääb ilmselt päevadeks kummitama poplaulu refrään „Pidime lahti laskma, sest vabadust ei saa keelata ära.“ Suva see mina-pilt. Ma olen ju kõik – kivi, puu, vesi, kuu, loom, lind, pilvepiir – ja nemad mina. Küllus ja vabadus võivad ka olla väga lähedal eimillelegi.

    1 Norman Davies, Euroopa ajalugu, lk 367

    2 Samas, lk 399

    3 Camille Barton, The GEN Grief Toolkit https://global-diversity.org/grief-toolkit/

     

  • Kehamälu poeesia

    KÄRT KOPPEL

    e-lektroni „Maastik. Keha. Meeleseisund“ („Body of Dreams“), lavastajad Rūta Ronja Pakalne ja Laura Kvelstein, dramaturg Alissa Šnaider, helikujundaja Israel Bañuelos, valguskujundaja Chris Kirsimäe, kunstnik Pire Sova. Etendavad Marta Jamsja, Maria Solei Järvet, Pääsu-Liis Kens, Rūta Ronja Pakalne ja Laura Kvelstein. Esietendus 7. XII 2023 e-lektroni kunstisaalis.

    Varvast saab sirutada, painutada ning relevé’sse tõugata. Reilender vaheldub pirueti ja väljaastega. Üle põranda rullile järgneb raputus ja lõdvestus. Keerd, pöörd, sirgjoon, kaar ja siksak. Sussi sahistamine, jalgade põntsumine ja tossude kriuksumine. Rūta Ronja Pakalne ja Laura Kvelsteini tantsulise luuleteose „Maastik. Keha. Meeleseisund“ („Body of Dreams“) riimid moodustavad tantsijate keha- ja liikumismustrid.

    Keha on isiklik ning selle kogemused niisamuti, ometi on ta kohati avalikum ja haavatavam kui mõtted või sõnad: liikumine toob päevavalgele harjumused, ka need, millest ise teadlik ei olda. Kuidas kipume seisma, kui mõtleme, mida teevad käed, kui on ebamugav, millises ruumi osas tunneme ennast kindlalt, kuidas reageerime puudutusele ning millised liigutused on meile omased? Laval on viis unenäolist unistuslikku keha, kes üritavadki minna selle kõige sisse.

    L-kujuline lavaruum on targu paigutatud nõnda, et osa laval toimuvast ei jõua kolmandiku publiku vaatevälja, vaid too peab terviku kogemiseks nägemise kõrval tuginema ka teistele meeltele. Õigupoolest jätab kogu teos vaatajale rohkelt ruumi oma tõlgenduseks, seega võtan vabaduse seda kahe etenduse toel ka siinkohal teha.

    Rūta Ronja Pakalne liikumine meenutab kõige enam nüüdistantsu: argi- ja tantsutehnilise liikumise põimitus ning pidevad kontrastid liigutuste sujuvuses, aja- ja ruumikasutuses.

    Laval on viis erisuguse kehakooliga tantsijat, vähemalt selline mulje jääb. Pääsu-Liis Kensi keha tundub peale vaadates õrna ja haprana, mistõttu üllatab tema otsusekindel ja jõuline liikumismuster. Iluuisutamise ja klassikalise tantsu graatsilised painutused ja piruetid vahelduvad somaatilise, impulssidest tõukuva liikumisega. Maria Solei Järveti keha kõneleb show– ja võistlustantsu treeningutest: sirutatud varbad, järsud pöörded, efektsed jalatõsted ja enesekindel publikuga flirtiv pilk. Marta Jamsja ja Rūta Ronja Pakalne liikumine meenutab kõige enam praegust nüüdistantsu: argi- ja tantsutehnilise liikumise põimitus ning pidevad kontrastid liigutuste sujuvuses, aja- ja ruumikasutuses. Kõik nad on omanäolised, kuid sobivad seejuures kaanonisse.

    Laura Kvelsteinist on esmapilgul lihtne üle libiseda. Tema rahulikum, pärimus- ja klassikalise tantsu samme sisaldav kulgemine ei püüa poognate efektsusega pilku, nagu teevad seda teised. Kvelstein jääb tagaplaanile, tulles seejuures kõige lähemale: ta istub publiku lähedale ning laseb vaadata, kuidas ta mõtleb. Teisel etendusel saab temast kõige huvitavam tegur selles lavastusevõrrandis.

    Kvelstein on introspektiivne: ta ei tegele enda näitamisega, pigem kogemisega, mida pakub publikule vaatamiseks. Ta peatub oma liikumiskombinatsioonides uuesti ja uuesti, tundub, et just hetkedel, kui ta märkab, et hakkab end rohkem näitama kui jagama. Sujuvalt liikuvaid võimekaid kehi on alati nauding jälgida ning seda ka tantsijad pakuvad, kuid Kvelsteini liikumine tungib sügavamalt naha alla, pannes pead murdma, mida ta mõtleb, meenutab ja kuidas oma keha kuulata proovib.

    Nüüdisetenduskunstide praeguseks peavooluks on kujunenud hektiliselt vahelduvad fragmentaarsed stseenid, mis meenutavad ühismeedia pideva infovoolu läbihekseldamist. „Maastik. Keha. Meeleseisund“ („Body of Dreams“) liigub aga sellele suundumusele vastuoksa: tantsijate katkendlikke liikumis­jadasid saadab sujuvalt muunduv heli- ja valgusmaailm. Ühe lavapildi teisenemist märgata on keeruline, sest teos voolab. Esialgu voolab ta pimedusest valgusesse ning pärastpoole ringiga tagasi hämarusse. Võib-olla ei suutnud vool publikut täielikult oma hoovusesse kaasa tõmmata, kuid vastuvoolu see ka liikuma ei hakanud – läks ikka sinna suunda, kuhu tegijad juhatasid.

    Olen selle poolt, et ajastu, kus püss võib laval olla ainult juhul, kui see pauku teeb, on möödas. Lavakujunduse funktsioon ei pea olema enam ainult praktiline, kõike ei pea kasutama, põhjendama ega tõestama. Ruumikujunduse rõhk on pigem sünesteetilise keskkonna ja atmosfääri loomisel: lavaruum (sh heli- ja valguskujundus) võiks publiku tajudega manipuleerida sama intensiivselt kui laval juhtuv.

    e-lektroni kunstisaali L-kujuline lavaruum oli huvitav lahendus ning tundus terviku „mälu“ kontseptsiooni toetavat, kuid laest alla rippuvad lahmakad mustad läikivad kiled ning esimese rea toolide alla laotatud kivikillustik jäid mõistmatuks. Ei märganud, et mõni etendajatest oleks kummagagi suhestunud. Ka unenägudes kohtab alatihti olukordi ja objekte, mille reaalsuses tollel hetkel kahelda ei oska, kuigi tagasi mõeldes võivad need tunduda väga häirivad. Kas kile ja killustik võisid saali jõuda kuskilt selle nurga pealt?

    Chris Kirsimäe valgus seevastu raamistas etenduse kulgu oskuslikult. Lihtsad valguspildid sulasid ühest teise sama sujuvalt, nagu sobrasid tantsijad oma mälupiltides. Niimoodi toimis ka Israel Bañuelose abstraktne helikujundus: täpseid fragmente ei suudagi eraldada, kuid see loob kulgemist soodustava atmosfääri.

    Tantsijate liikumine teeb publiku silmadele pai, pärast ruumist lahkumist on aga tunne, nagu oleks uinunud. Silmalaud on rasked ja mälupildid hägusad. See vahest eesmärk oligi?

     

Sirp