Olete oodatud Ekke ja Joel Väli näitusele „I’I“ Vabaduse galeriis. Näitus on avatud 29. 12. 2021 – 26. 01. 2022.
Ekke ja Joel Väli näitus „I’I“ on skulptorist vanaisa ja stsenograafia üliõpilasest pojapoja ühine väljapanek. „I’I-d“ võib vaadata kahe partneri (I kui inimene) ideaalse koostöö ehk ühildumisena. Ühisnäituse initsiaator ja elluviimise aktiivsem pool on pojapoeg Joel Väli, tema tehtud on ka vanaisa tööde valik. Teoste valikus ei ole ta lähtunud esteetilistest või kunstiajaloolistest väärtustest ja tähendustest, vaid lapsepõlvest kogemusest. Ekke Väli nihestatud inimkehad või ka kehafragmendid – kunstipublikule on kõige tuttavam puuduva väikese sõrme ja sigaretiga „Käsi“ (1981), mille üks pronksvariant asub Eesti kunstimuuseumi kogus – asusid toas, kus Joel suvel vanaema ja vanaisa juures viibides magas, ning on lapsepõlvest peale tekitanud aukartus- ja imetlustunde. Nihestatud inimkeha huvitab ka noort kunstnikku ja on ta vanaisa töödest lähtudes teinud enda tööd. Tinglikult võib väljapaneku jagada kaheks: aknapoolsem ehk esinduslik eestuba ja tagumine ehk peiduline tagatuba. Joel Väli kirjeldab väljapanekut: „I’I esinduslik eestuba seisab sotsiaalses ruumis, kus allutakse, kuulutakse, valitakse ja vastandutakse. Käed, tagumikud ja varbad unistavad iseennast korrates rohkemast: veel suuremast palgast, kõrgemast positsioonist, valjemast tunnustusest. Peidulises tagatoas kiratsevad ihad, väärtused ja käitumismustrid, mis ei mahu sotsiaalsete normide piiridesse. Selles ruumis ei täienda ühiskond identiteeti, vaid tühistab seda. Pinge all valguvad kehad välja oma tavapärasest vormist ja nihestavad niiviisi reaalsust.“ „Esinduslik eestuba“ ja „peiduline tagatuba“ on aga ainult tinglik jaotus, sest enamik külastajaid alustab väljapanekuga tutvumist just tagumisest ruumist ehk peidulisest tagatoast ja seetõttu puutub esimesena kokku normist väljapoole jäävate kiratsevate ihadega ning alles siis jõuab sotsiaalse korrastatuse ja hierarhia ruumi. Multiplitseeritud käsi, varbaid ja ka tagumikke võib vaadata ka fragmenteeritud autoportreedena, sest kunstnikud on võtnud vormi oma kehaosadelt. Joel Väli ise on mõtestanud „I’I-d“ kahe ruumina ja aja lõppematu kulgemisena nende vahel. Ekke Väli (1952) on kunstiakadeemias (siis Eesti Riiklik Kunstiinstituut) õppinud algul arhitektuuri ja siis skulptuuri, ta omandas skulptori hariduse 1979. aastal. Ta on tegutsenud vabakunstnikuna, kuid õpetanud kunstiakadeemia skulptuuri- ja disainiosakonnas 1979–2003. Näitustel hakkas ta esinema kohe pärast kunstiakadeemia lõpetamist, vabaplastika kõval on ta teinud mitmeid monumente kõikjal üle Eesti: Paul Kerese monument Tallinnas Tõnismäel, 1987–1991; Gustav Ernesaksa monument Tallinna lauluväljakul, 2004; Peeter Põllu monument Tartus, 2008; Volli Kalmu mälestusmonument Tartus, 2019, kui nimetada vaid mõned tema monumentide saagast. Ekke Väli on pälvinud Kristjan Raua ja Aino Kallase preemia ja Anton Starkopfi stipendiumi. Joel Väli (1997) õppis Taanis Odderi HŅjskole filmi, praegu õpib ta kunstiakadeemia stsenograafia osakonnas. Ta on teinud kunstnikutööd muusika-ja teatriakadeemia ning noorsooteatri lavastusele „Kõige all ja kõige kohal on …“, muusika- ja teatriakadeemia lavastusele Mozarti „Armastuse pärast aednikuneiu“, olnud kunstnik-lavastaja kunstiakadeemia ja Viljandi kultuuriakadeemia lavastusele „Jonnipunn“, kui nimetada mõned tema viimase aja töödest. Joel Välil on olnud näitus Vent Space’is ja ta on olnud tegev mitmete lühi- ja üliõpilaste- ning mängufilmide juures.
Galeriid toetavad Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital ja Liviko AS.
Paar aastat tagasi põlesin läbi. See juhtus Valgas, kus tegelesin „EV 100“ projektiga. Läbipõlemisel oli pikem eellugu ja hulk põhjuseid. Rääkida pole sellest siiani lihtne ja võimatu on seda mahutada mingisse loogilisse struktuuri. Võidakse arvata, et mul on sellega seoses väljapoole suunatud etteheiteid, sest selles loos on palju kriitilist. Aga nende mõtetega ma hoopis kirjeldan iseendas toimuvat. Ja nende mõtete toel on minus tekkinud tänulikkus selle kogemuse eest. Usun, et see oli vajalik õppetund.
Alustaksin Margaret Tali sõnadega, kes mõned aastad tagasi kirjutas artikli „Me peame rääkima depressioonist“ (Sirp 18. I 2019). Ta märgib seal nõnda: „Neoliberalistlik loogika eeldab vabakutselise jätkuvat ühelt projektilt teisele hüppamist, et toime tulla. Toibumiseks projektide vahepeal jääb aga aega üha vähem.“ Soovitan selle artikli uuesti läbi lugeda, see on praegust elu arvestades ülimalt asjakohane.
Mäletan päeva, kui olin Valgas avanud uue näitusepinna, olles seda eelnevalt kuu aega koos kahe sõbraga renoveerinud ja ette valmistanud. Keegi küsis minult, kus mu järgmine projekt toimub. Vabakutseliste maailmas ilmselt täiesti loomulik küsimus – oled vaevu midagi alustanud, kui pead juba mõtlema, kuhu edasi. Sa ei saa kunagi olla ihu ja hingega kohal, keskenduda, pühenduda. Sa oled nagu rändrohutirtsude parv, mis peab pidevalt asukohta vahetama, sest ressursid kuluvad kiiresti läbi.
Eemalt vaadates võib sellises ränduri elus olla palju vabadust, ja eks see on osaliselt tõsi ka, sõltub, millega võrrelda. Mind ennast ahvatles selline elu kunagi väga.
Kaasaegset kunsti on raske käsitada ajaloo osana, mis saab alguse Willendorfi Venusest ja koopajoonistest. Pigem võiks see alata istandusmajanduse ja Escrava Anastácia näomaskiga.
Valgas jõudis mulle eriti teravalt kohale, et see, millega ma tegelen, on ebanormaalne. Sain aru, et see riigist maha jäetud linn1 vajab tõelist pühendumist, hoolt ja armastust. Mitte ainult see linn, vaid igal pool ja igas eluvaldkonnas on vaja pühendumist ja stabiilsust. Vähemalt praeguses maailmas. Aga mina tundsin end nagu läbituiskaja. Sest minu arvates on isegi ligi kaks aastat (küll vahelduva eduga) kohapeal tegutsemist läbituiskamine. Kui teha lühikesi, paarikuiseid projekte, ei pane midagi tähele, sest kese on eemal, kindlas kohas. Pikem kohal viibimine kasvatab justkui juured alla ja ehk tuleb see valu just sealt. Igatahes, olles „EV 100“ kultuuriprogrammist finantseeritud, otse Tallinnast tulnud, üritades selles linnas kultuurielu matkida, tundsin end nagu riigibuss (vt üks „Tujurikkuja“ saade). See oli raske. Öelda galerii külastajatele, kooliõpilastele, et see on kõik, nüüd ma lähen ära ja ei tule enam tagasi. Eks see oli minu enda valikute summa ja ühtlasi paratamatus, et mul ei jätkunud jõudu edasi tegutseda nii nagu tegutsevad kahes samasuguses piirilinnas minu kolleegid – tegutsevad pühendumisega, pikki aastaid ühe koha peal elades. Minul aga on pidevalt tuli takus.
Valga linn lakkas minu sealoleku ajal ametlikus mõttes linnana eksisteerimast. Kui olin oma projekti lõpetamas, tekkis mul küünilisi mõtteid, et oleksin ju saanud matkida ka Valga haigla sünnitusosakonda ja muid avalikke teenuseid, mis sealt kadunud on. Olin kokku puutunud eluga, mis nõuab rohkemat kui lihtsalt üks projekt. Ja näinud oma peegelpilti. See tekitas minus palju kriitilisi mõtteid iseendast ja kogu meie kultuuri olemusest. Alustades hüperproduktiivsest projektimajandusest, mis mingis väga muutlikus kontekstis (aga elu ongi muutlik) võib osutuda jäigaks plaanimajanduseks – isegi siis, kui oled paindlik, nii nagu mina sain olla, sest mulle oli antud palju vabadust, mille eest olen tänulik. Lõpetades selle professionalistliku maskeraadiga, kus kõik kolleegid on üksteisele konkurendid, ruum on kitsas ja seinal särab autahvel.
Vaatemängukultuur ja selle tabud
Sellega seoses tekkis mul mõte, et meie vaatemängukultuuri mittevaatemänguline osa on selle tõrjutud varjukülg. Seal asub kõik mahasalatu ja see must mass, mis jääb autahvli taha, näiteks halvad inimsuhted, läbipõlemised, ebaõnnestumised, sigadused. Samuti on seal tabuteemad. Vaatemängukultuur põhineb konkurentsil ja perfektsionismil. See represseerib ja hirmutab meid, samal ajal meelitab ning ülendab väheseid väljavalituid. On kunstnikke, kes teadlikult vaatemängule vastanduvad, tegeledes elu varjukülgedega, ent nende tegevuse tulemuslikkus sõltub ikkagi soorituse perfektsusest ja selle kaudu osalevad nemadki vaatemängus, millega kaasnevad üksikud voorused selle vastuolu kompenseerivad.
Seda vaatemängu juhib justkui karismaatiline ja nartsissistlik arhetüüp. Me kõik oleme temaga kokku puutunud ja peame temaga pidevalt arvestama. Ta ei jäta kedagi külmaks ja igaühel on temaga mingisugune suhe – kas samastumine, vastandumine, allumine, vaatlemine või muu. Neoliberalistlik loogika, millest eespool oli juttu, kultiveerib pidevalt ellujäämisrežiimil hinge vaakuvat enesekesksust, kus kõikide probleemide algpõhjuseks on vähene rahastus ja marginaliseeritud staatus, võrreldes selle või teise valdkonnaga. Loomeprotsess näeb välja nagu pidev sõjaseisukord. Ja sõjas on lubatud kõikvõimalikud vahendid. Nartsissism on selles maailmas ilmselt kõige tavalisem egokaitse ja võib oletada, et ka üks levinumaid isiksusehäireid.
Vaatemängukultuuri peamised tabuteemad on loovus ja armastus. Sisult on need üks ja seesama asi. Tabud on nad seetõttu, et kunst on ajaloo vältel paljuski seisnenud selle ressursi ekspluateerimisel ja represseerimisel. Spontaanset ja loomulikku loovust koheldakse nagu evolutsioonist laokile jäänud atavismi, mis tuleb maha lihvida, selleks et olla professionaal. Mitmed mu tuttavad on kirjeldanud alandusi ja vägivalda, mida nad on kunstiharidust omandades kogenud. Ja tean ka ise, mida tähendab subjektiivsuse purustamine läbi alanduse ning sellele järgnev kildude kokkukorjamine, mille käigus tekib purustajaga tugev sõltuvussuhe. Ma ei tea ühtegi teist valdkonda, mis tegeleks sellisel viisil indiviidi subjektiivsuse standardiseerimise ja deformeerimisega. Võib-olla sõjandus ja luure? Selliste mõtete foonil on raske käsitada kaasaegset kunsti ajaloo osana, mis saab alguse Willendorfi Venusest ja koopajoonistest. Pigem võiks see alata istandusmajanduse ja Escrava Anastácia näomaskiga.
Armastus on liiga imal ja laialivalguv teema, nagu ütleb Katerina Gregos oma kuraatoriprojekti „Tänapäeva armastus“ tutvustavas videos. Kui nii mõjukas kuraator sellist sõnumit levitab, on selge, et armastus kuulub kaasaegse kunsti tabude hulka. Teda hoitakse kuskil pimedas keldris, samas keldris, kuhu on saadetud art brut. Ja ta on kahvatu nagu kartuliidu, mis pole kunagi päikest näinud. Armastus ja elurõõm olgu häbistatud ja alla surutud – nii kontrollib nartsissistlik arhetüüp oma pereliikmeid, oma kultuuri kasvandikke. Ja seetõttu ongi pereliikmetel armastusest kõige suurem puudus. Isiklikust, seltsimehelikust, struktuursest armastusest. Tobe on seda niimoodi tükkideks hakkida, aga ma usun, et sel on eri vormid ja kontekstid. See, millest on puudus, kompenseeritakse muuga. Siinkohal pean ütlema, et vahel meenutab mulle kultuuri hüperproduktsioon söömishäiret. Õgitakse ilma mõtlemata edasi ka siis, kui juba ammu on paha olla. Eriti hästi tuleb see välja kunstigaleriides, kus taldrik peab alati täis olema.
Kunsti tervendav mõju pole sugugi enesestmõistetav. Mul on sõber, kellel terapeut keelas kunstitegemise ära, sest kunstnikuidentiteet takistas teda arenemast ja kunst oli talle instrument, millega ta ennast pidevalt kahjustas, mis pani teda ennast vihkama. Kunst võib olla vaimse tervenemise edasilükkamine, nartsissistliku ego toitmine ja palju muud säärast. Kui see on ühtlasi elatusvahend, tekib suletud ring, millest pääseda on raske. Alexei Gordinil on üks maal, kus ilmselgelt liiga hästi elav kunstnik on endal veenid läbi tõmmanud ja verega seinale kirjutanud: „Happy artist is not an artist anymore“ („Õnnelik kunstnik pole enam mingi kunstnik“). See võib paista naljakas, aga ka ülimalt tõsine. Mis selle kunstnikuga juhtus? Kas ta oli ehk midagi väga olulist materiaalse heaolu vastu välja vahetanud? Või ta oli oma probleemid ära lahendanud ja pärast seda avastanud, et ta polegi kunstnik, sest kunst oli alati olnud nende lahenduste aseaine? Või kas ta toitus negatiivsetest mõtetest, mis sisustasid kogu ta elu? See paneb mind muretsema, et mõtted, mida avaldan, on liiga bravuurikad ja idealistlikud. Inimene on ju väga habras olend ja tema tasakaal ripub tihti õrnade niitide otsas. Ja vahel on hea, kui on olemas needki niidid.
„EV 100“ programmi raames Valgas avatud projektiruum Brīvības galerija ja Tanel Rander
Aga ma tahan siiski öelda seda, et armastust ja loovust on vaja just praegu, kui meie kõigi vaimne tervis vajab tähelepanu ja abi on kättesaadav vähestele. Ma ei arva, et professionaalne galeriikunst peaks nüüd uuest trendist innustunult kohemaid olukorda parandama hakkama. Armastus ja loovus ei ole teemapüstitused. Pigem on need vastupanu osavõtmatu distantsiga tehtud ajutistele püstitustele. Ja sellele, et hooajalised moesuunad meid endasse neelavad ja siis hiljem välja sülitavad. Armastuse ja loovuse abiga võime jälle saada psühholoogilisteks olenditeks.
Väljapääs
Aasta tagasi lugesin Dantet ja kirjutasin teksti Holger Looduse näitusele.2 Nii purgatoorium kui ka põrgu sattusid mu teele väga õigel ajal, Dante vaimne rännak inspireeris mind väga. On üks koht, kus Vergilius ütleb Dantele: „Tõin tarkuse ja kunstiga sind siia, nüüd olgu sul oma süda juhiks.“ Umbes sellises olukorras tundsin ka mina end olevat. Elu on iga päevaga üha kontrastsem. Pandeemia, kõikvõimalikud ähvardused ja laostumine ühel pool, teisel pool aga kasvav spirituaalsus. Midagi sellist, nagu oli Valgas. Ehk ühel pool on põrgu, teisel pool aga puhastumine, purgatoorium. Küsimus on selles, kas need on üks ja sama või kaks vastandlikku nähtust. Mina olen vastuse leidnud Dante ja Holger Looduse abil. Kui Loodus poleks oma näitusel eksponeerinud väikest purgatooriumi kujulist võtmehoidjat, poleks ma aru saanud, et purgatoorium ja põrgu on ühe ja sama kujuga. Just see, praegusele maailmale sümptomaatiline vormilahendus pani mind mõtlema, et me ei pruugi teada, kummas kohas asume. Purgatoorium on liikumine, protsess. Põrgu on lõplik ja pöördumatu kinnijäämine. Kuidas siis ära tunda, kus me oleme? Borges on öelnud, et põrgus pole patukahetsus lubatud. Ja kui pole kahetsust, pole ka lootust. Lootus on aga liikumine väljapääsu poole. Just see teadmine võib meile abiks olla.
Nagu ütles Margaret Tali: kultuuritöötjad on omamoodi ravitsejad või ühiskonna terapeudid ning vaimse tervise hoidjad. Ma ei ole kindel, kas nad seda praegu on. Või kui on, siis millist vaimset õhustikku nad kultiveerivad. Minu arvates on nad liiga palju mestis kunstituru ja edukusega. Või kuidas teisiti seletada seda, et galerii paneb oma veebilehel kunstiteose kõrvale suurelt üles hinnasildi? Kuidas peaks kunstiteos mõjuma, kui selle kõrval on rahanumber, mida teos väärt on? Kogu tööd selgitav jutt mõjub sellisel juhul lihtsalt vormitäitena. Ja näitustega kaasnev „haridustegevus“ on minu meelest pigem sisuturundus.
Olen kunagi kogenud kunsti tervendavat mõju ja seda, kuidas kunsti kaudu hakkavad elus imed sündima. Olen ka kogenud seda, kuidas kunst muutub toksiliseks ennasthävitavaks mustriks, samal ajal kui tema väline külg järjest enam professionaliseerub.
Ma tahaksin, et kunstis oleks rohkem spontaanset loovust. Aga kunstis ongi lõputuid loovuse ressursse. Mispärast siis on seal nii palju takistusi? Mispärast on seal standardid? Need on turbiinid, mis pöörlevad ja töötlevad loovuse kaubaks. Mulle ei meeldi need turbiinid. Tahan, et jõgi saaks vabalt voolata.
1 Mingi masinliku refleksi ajel tahtsin kõigepealt kirjutada „Jumalast mahajäetud linn“, aga siis sain aru, et seda pole Valga mitte mingil juhul. Galeriis töötades puutusin kokku eri religioonide ja kirikute esindajatega, jõin nendega teed ja ajasin juttu. Sain aru, et kirikud on seal väga olulised keskused ja sotsiaalse elu sõlmpunktid. Ja et vaimne elu mängib väga suurt osa jalgealuse ja tasakaalu leidmisel, ka siis, kui olustik on ebakindel. Nii et Jumalast maha jäetud ei ole Valga kindlasti.
Lapsest saadik on mulle Ernst Enno loomaloos enim meeldinud luulerida „hirm tõmbas roti kaasa“ ja see on mind kogu lõppeva aasta kummitanud. Enno salmis hirmutavad loomad üksteist bioloogia seisukohalt ebakorrektses, ent folklooris tuntud järjekorras hiir-rott-kass-koer-rebane-hunt-karu ja loo inimkeskne moraal on, et „ei võimu ole karul, sest mees on kaitsjaks talul“.
Talude ja meestega näib lõppeval aastal kehvasti olevat. Kuidas ka ei pingutaks, talu ikka puha kaitsmata ja peremeheks on kaasatõmbav hirm. Kui on juhid, saab ühiskonna kollektiivseid hirme juhtida ja sellele kiusatusele ei ole suutnud inimühiskonna juhid vastu panna juba aastatuhandeid, mis sest, et teadmised selle kohta, kuskohas ajus hirm tekib ja miks see on evolutsiooniline paratamatus terves loomariigis, on üsna uued.
Õigel ajal hirmu tunda on olnud ellujäämise seisukohalt vältimatu, loomariigi universaalne põhimõte on ju „võitle või põgene“. Selleks et moodne ühiskond normaalselt toimiks, peavad juhid suutma nii iseenda kuika kõigi juhitavate hirme alla suruda, maandada. Ei saa ju lõputult pakku joosta ega ka võidelda. See ei ole Eesti juhtidel tänavu hästi välja tulnud. Küllap on selle tagamaal omajagu alateadlikke või teadlikke kiusatusigi, aga uskugem pigem, et midagi vandenõulist siin ei sepitseta. Lihtsalt juhtus nii, et eelmise aasta pandeemiapaanikale otsustati tänavu küll leevendust tuua ja vaktsiinist oli ka abi, aga uued ja ootamatud Eestist sõltumatud välistegurid tõmbasid maa ja rahva uutesse hirmukeeristesse. Kliimakatastroof on endiselt kauge ja abstraktne ning hirmutab vaid noori aktiviste, selle vältimiseks vajalikku tegevust saab edasi lükata. Aga sõda ja majanduslik kokkuvarisemine plahvatanud energiahinna tõttu on nüüd ja kohe ukse taga. Sõja- ja vaesumishirm võib heaoluga keskmiselt harjunul nägemise ära võtta küll. Kuidagi tuleks see tagasi saada.
Vaenuõhutamise levikut, mis tundus paari aasta eest põletavaima päevaprobleemina, saab seadusega reguleerida. Riigijuhtide, arvamusliidrite ja „julgeolekukogukonna“ uue žanri hirmuõhutamisega sama lihtne ei ole. Vaenukõnel, kui see seadusesse panna, on mõõdetavad tagajärjed: on kannatanud, kurjategijad ja karistused. Hirmukõnel võib, aga ei pruugi üldse mingeid elulisi tagajärgi olla, kuid kuulajail võtab südame alt õõnsaks ning seetõttu võivad nad teha ettenägematult mõistusevastaseid otsuseid. Näiteks asuda toetama neid hirmuõhutajaid, kes pakuvad hetkehäda pikaajaliseks lahenduseks „turvalist“ riiklikku plaanimajandust. Või neid, kes peavad pingelistes suhetes riigijuhtide argiseid telefonikõnesid võrdväärseks Müncheni või Jalta ajalooliste sobingutega.
Kui öötaevas lööb särama mitmikraketiheitja hele laeng, teab igaüks, et jõulurahu on maale laskunud.
Faktid ei toeta üht ega teist, kuid faktid on sensatsioonist ja spekulatsioonist igavamad. Sotsioloog Frank Furedi käsitlusega hirmukultuurist võib nõustuda või mitte, aga raske on mitte näha selle elemente me argielus, eeskätt aina tihedamalt inforuumi täitvates hirmukõnedes, mis enam muust kui moraalsest segadusest tõukuvast fatalismist ei koosnegi. Majandus variseb kokku, pered paiskuvad vaesusse. Sõda tuleb ja kui mitte täna, siis homme kindlasti. Muidugi relvastume, muidugi on me kaitsetahe hiilgav, aga sellest, et üks me noorte põlvkond jälle maha tapetakse, pole pääsu. Nutke, Eesti emad, kuni on pisaraid!
Eesti kohta võib öelda, et oleme New Yorgi kaksiktorni hävingu järel supervõimu (vabandust, süvaliitlase) avantüristlikult käivitatud hirmukultuuris üks andekamaid õpilasi ja kahel põhjusel. Esiteks olime hetkeks, mil tekkis uus sõjaline olukord ehk USA ettekääne Lähis-Ida regioonis jõudu näidata, juba kümme aastat kinnisilmi jooksnud. Teiseks loodi sellele kasvupinnale tänini hästi toimiv ajuloputussüsteem, mille produktid USA-keskse julgeolekukonsensuse jutlustajatena täidavad parteisid, ametkondi, mõttekodasid ja meediat (möönan, eranditega).
Vastavalt Lennart Mere kujundlikule üleskutsele minna tagasi Euroopasse hakkasime kiiresti lääne poole liduma juba enne Venemaa vägede Eestist lahkumist. Kujundina oli see väärt sõnum, mis inimesi pingutama sundis, aga alltekstis kajas sealt vastu hirm, kõik need hüüded: mitte iial enam üksi, NATO-le ei ole alternatiivi, meie julgeoleku võtmed on Washingtonis, sest Euroopa Liit meid ei kaitse jne. Ega jooksma oleks ju pidanudki, nii geograafiliselt kui ka kultuuriliselt olime jooksmatagi täitsa Euroopas. Võinuks paigal seista, naabritega sõbraks saada ja neilt õppida, aga jooksime. Ja sellise hooga, et jõudsime kordagi tee äärde jääjatele kõrvalpilku heitmata (ja ega meil rohusööjate silmi olegi) otsejoones lõplikku turvapessa Washingtonis välja. Sinna, kus olid tõe allikad.
Hirm on meid sinna tänaseni jätnud, see on muutunud osaks me kultuurist – ja julgeolekulisel USA-lembusel on hoopis laiaulatuslikumad mõjud kui kaitsekulud ja iga kord piinlikkust tekitav varjamatu pugemine suurriigi esindajatele, kui õnnestub kasvõi hetkeks kohtuda. Selle siirdeid näeb inglise keele pealetungis algkoolist ülikoolini, arusaamades maksudest ja majanduse struktuurist, solidaarsuskaos ühiskonnas ja suhetes naabritega, kellega Eesti peaaegu ei suhtlegi. Hirmu majandamise alal töötab kasvav hulk spetsialiste riigikaitse, eriti aga selle kommunikatsiooni alal ja neid võrsub aina juurde ka ettevõtluses ja meedias. Kes siis välis- ja kaitsepoliitika, majanduse või ajakirjanduse alustalade seast ei oleks käinud kõrgematel riigikaitsekursustel, saanud reservohvitseriks või poleks innukas kaitseliitlane? Ja kes neist ei oleks aktiivne subjekt infoväljal ning ikka sõja-, mitte rahusõnumiga?
Nii polegi ime, et hirmuõhutajate kõrvale enam ammu meedias muid peaaegu ei mahu ja puudub poliitiline debatt. Hirmukonsensus võimaldab sõjanduslobil vähimagi kriitikata koostada ja valitsusel kehtestada strateegiadokumente, kus erinevalt muudest elutähtsatest valdkondadest raha ei ole iial probleem. Kes ja millal on otsustanud, et rahvusvaheline kokkulepe anda 2% SKTst riigikaitsele, mille täitmises Eesti oli, nagu ikka, klassi parim, on asendunud kaitseministeeriumi kantsleri Kusti Salmi ajakirjas Diplomaatia väljendatud seisukohaga, et 2% ei ole enam piisav?
Läinud nädalal kinnitas valitsus ajakirjanduse üldise heakskiidu saatel riigikaitse arengukava aastani 2031. Osavamad hirmukõnelejad on juba jõudnud kasutusse võtta igaühe turvatunnet suurendavad uudissõnad ja -väljendid nagu mitmikraketiheitja, heidutuse tööriistakast, lase-ja-liigu tüüpi olukord, meresõjavõime, võimearendus jms. Kaitseministeerium kuulutas pressiteates: „Arengukava sõjalise kaitse osa kogumaht on üle 8 miljardi euro. Võimete täiendavaks loomiseks on kaitseministeeriumi valitsemisalas läbi viidud kokkuhoiule ja efektiivsusele suunatud reforme (nt personaliteenuste konsolideerimine). Suur osa riigikaitsele suunatud vahenditest leiab tee Eesti majandusse.“
Üks lause kõlab nagu ähvardus, teine nagu anekdoot. Kaheksa miljardit ja ei ühtki küsimust, kuigi ei ole keeruline ennustada, et sõjaväe soovitud mahus poodlemine läheb lõpuks tunduvalt rohkem maksma, aga tehakse igal juhul ära, kui hirm ei kao. Võrdluseks: kui valitsus kinnitas hiljaaegu kultuuri arengukava, ei olnud selle küljes ühtki julgustavat hinnasilti. Ju vist peame selle kohta arvama, et kuigi põhiseaduse sissejuhatuses ei ole edukat sõjapidamist, erinevalt keele ja kultuuri hoidmisest riigi tähtsaima ülesandena märgitud, on hirmukultuuri tõlgenduses asjad just vastupidi.
Ei üksikisikult, inimhulgalt ega rahvalt ole loota, et suure hirmu all tegutsetaks humaanselt või mõeldaks kainelt, nentis Bertrand Russell Teise maailmasõja ajal. Hirmuõhkkonda ei saa ega tohi normaliseerida, muuta inimeste argipäeva osaks. Kuigi sõjaõhutamine on kestnud juba aastaid, ei ole see siiski muutnud me kultuuri pöördumatult. Oleme kukkunud sügavasse hirmuauku ja on aeg hakata sealt tasapisi välja ronima. Jõudu selleks uuel aastal!
Literaat tuli üle Raekoja platsi, mida täitsid putkad; külmas õhus hõljusid kapsaaurud ja kõlaritest kostis kellegi jorin. It’s the most wonderful time of the year. Literaat tundis, kuidas hooaeg ja pimedus muudavad ta kurjaks nagu teismelise. Rahvas tatsas tutimütsilettide vahel ja jõi glögi, Literaat mõtles, kas ta peaks tundma perversset rõõmu või moraalset kahetsust, et ta kapitalistid välja oli vihastanud. Kes ütles, et kapitalist ei solvu! Ei teagi, kumb solvub rohkem, kas kapitalist või kommunist; turg justkui ei tohiks solvumist lubada, aga kus sa sellega. Ikka juhtub, et kellegi kaupa ei taheta, sest ta on nii vastik. Kirjastus Kaun oli otsustanud kinkeraamatuna välja anda jutuajamised seltskonnasaatest, kus inimesed rääkisid oma vanadest armastustest. Literaatki oli sinna esinema roninud, suurest edevusest (edevuseta poleks ta ka loovisik olnud), ühe vana kallimagi kaasa sebinud (nüüdseks oli too tubli ametnik Brüsselis). Pika intervjuu eest, mis pidi koos kümne samalaadsega vahvas kogumikus ära trükitama (fotod, saatke meile armsaid fotosid!), pakuti honorariks summat, mille eest saab osta ehk kolm-neli pudelit veini. Mis on raamatu tiraaž, nõudis Literaat, ja mis tuleb kirjastuse omahinnaks? Vana armastus arvas, et täitsa lahe, et ta raamatusse pannakse. Kapitalistid vastasid, et paberi hind on tõusnud, kulusid palju.
Mis on prognoositav tulu, küsis Literaat, ja talle öeldi: kuulge, selliste projektide toel saame välja anda väärtkirjandust! Kena, leidis Literaat, aga nii öelgegi: soovime annetust. Pole vaja inimesi minihonoraridega narrida. Võite me intervjuud kasutada ja mu honorari endale jätta, ostke omale selle eest kommi. Aga nüüd kapitalistid solvusid ja otsustasid „tekkinud olukorda arvestades“ koostöö lõpetada.
Vaat kus, mõtles Literaat. „Olukord“ on Leedu-Valgevene piiril ja mitte te soojas kontoris, mimoosid. Kui raamat müüb, arvas ta, peaks eetiline kirjastus maksma autorile tulust vähemalt poole. Pigem rohkem: pole autorit, pole produkti. Või on autorist eetiline aidata kaasa kasumile ja pidada ülal kontoris istujaid, sest eks ole jumalaloomakesed nemadki? Ja omanikudki on jumalaloomakesed, ja nad on sellised, nagu nad on, sest ka teised on sellised, tähendab, pekkis.
Literaat nägi küll, et mupo oli tõmmanud tolle maja ette kollase lindi, üle terve kõnnitee, aga teda ei huvitanud; ta lükkas toikad ja lindi eest ja astus vihaselt mööda jääd edasi. Oli see tuulehoog või mis, aga järgmisel sekundil langes katuselt alla kõva valge kamakas ja raevukas Literaat kukkus. Selsamal hetkel, kui Literaat kamakaga pähe sai, sündis jõuluime ja siga hakkas kõnelema. See oli mahesiga, kel polnud nime, sest temasuguseid oli kümneid, ja seakasvataja Rain oli otsustanud ta jõuluks maha lasta, ilma tapamaja stressita, mis takistab lihas mõnusa piimhappe tekkimist.
„Mis te mu kilo eest küsite?“
Raini abiline Hart võpatas. Mitu eurot, küsis siga, ma olen sisulooja, olengi sisu, mul on õigus teada! Vittu, pomises Hart. Rain astus lähemale. Oota, mis, räägibki või, küsis ta, ja siga ütles, et kui ta peab end ohverdama, tahab ta ometi teada, kuidas tema hind kujuneb, kui palju maksavad Rain ja Hart makse, milline on nende netotulu, ja kas nad on selle eest hoolitsenud, et sealiha antaks abivajajaile tasuta. Mis sa kraaksud, ütles Hart, kui oli end veidi kogunud, mis kuradi sisulooja, oleme sind ilgelt kalli mahesööda peal nuumanud. Kui meie poleks nii otsustanud, poleks sa, raisk, sündinudki! Siga tõusis aia najale ja küsis: ja nüüd te võite mu üle otsustada? Nagu Vana-Rooma perekonnapea oma järglaste elu üle? Teie, kellel teil on tootmisvahendid, et luua kannatavat elu, arvate, et see on teie õiguspärane omand?
Mis kuradi illi ta ajab, küsis näost punane Hart. Mõnitab? Rain tegi käega keelava liigutuse, aga juba oli hilja, käis pauk. Kuul läbistas sea aju. Mida sa tegid, ütles Rain, me oleks temaga kõvasti teeninud! Ja nüüd on tal stressihormoonid veres, piimhapet tekib vähem, maitse tuleb tuim, värv kahvatu. Sorry, ütles Hart, närvi ajas. Aga turul maheliha ikka läheb, vahet pole.
Norrast pärit ütlus „Det finnes ikke dårlig vær, bare dårlige klær!“ ehk „Pole halba ilma, on vaid vale riietus“ läheb ikka käiku, kui mõni ei taha väljas olla või kipub vihma, lume või rõskuse üle liialt kurtma.
Ütlus sobib pisut ümbersõnastatuna ka linnaruumi kohta. Mitu korda aastas võib meid tabada mõte, et pole midagi ebameeldivamat kui õue minna. Kord on erakordselt vihmane, siis ekstreemselt kuum, seejärel ebaharilikult külm või nii tavatult palju lund, et sahad ei suuda olukorda kontrolli all hoida. Seejärel valitseb aga tavapärane kehv suusailm ehk vihma ja lörtsisegune niiskus. Pimedus saadab kogu seda virvarri suurema osa ajast nii ehk naa.
Virisemise asemel võiks aga ehk moodsa positiivsusega küsida, kuidas linnaruumis kogu see paratamatus hoopis enda kasuks pöörata ja vihmast ning lumest oma kaubamärk vormida. Paaril päikeselisel päeval tehtud rannapildid riiki tutvustaval veebilehel on kaunid küll, kuid tegelikkus on ikka enamasti teistsugune.
Eeskuju tasub näiteks võtta Göteborgist. Selles Rootsi suuruselt teises linnas on seatud eesmärk olla maailma parim vihmane paik. Endale on esitatud küsimus: kui linnas on ligi poole aasta jagu vihmaseid päevi, siis kuidas pöörata see häbenemise asemel enda kasuks? Mida eesmärgi täitmiseks ja küsimusele vastamiseks siis tehakse? Näiteks ei püüta vihmavett iga hinna eest tänavate alla torudesse ajada. Selle asemel kavandatakse mänguväljakud, mis muutuvad eriti lõbusaks imedemaaks just vihmastel päevadel: mängida saab pori ja veega, jälgida, kuidas vesi voolab ja maapinnale teed uuristab.
Vaadata võib ka Vancouveri poole, kus sajab 160 päeva aastas. See Kanada linn turundab ennast muu hulgas vihmale viitava kalambuuriga – Raincouver. Näiteks 2019. aastal viidi seal läbi avalik ideekorje-võistlus „Elu vihmavarju all“ („Life Between Umbrellas“), mille käigus linlased pakkusid lahendusi, kuidas võtta vesistest päevadest linnaruumis maksimum. Ühes võidutöös pakuti välja katta Vancouveri üks väljak läbipaistva varikatusega, mis suunab vihmavee väljaku keskele vihmaaeda. Teises töös aga pandi ette tuua looduses voolav vesi ehk jõed ja ojad, mis on viidud maa alla peitu, tagasi maa peale ja kasutada vett tänavate ilmestamiseks.
Talvise linnaruumi kujundamisel on põhjust jälle Kanada poole vaadata. Winnipegi linnas on juba 2009. aastast käimas projekt „Soojad hütid“ („Warming Huts“), mille käigus püstitatakse talvel kinni külmunud jõe jääle põneva vormiga väikesed installatsioonid, mis võivad, aga ei pruugi pakkuda peavarju, kuid annavad kindlasti hingesooja ja valgusmängu või arhitektuurilahendusena ka elamuse. Nii luuakse talvel avalikku ruumi hoopis juurde: seda jääkaanega kaetud omanäolist paika, kust avanevad linnale hoopis teistsugused vaated, suvel ju pole.
Millest siis pihta hakata, kui kohe tervet rehkendust teha ei jõua ehk kogu linna valguse, vihma või lume vaatenurgast strateegiliselt läbi mõelda? Alustada võib ka väikestest asjadest. Meeleolukas valgustus, lumelinn, uisuväljakud (ka tasuta kasutamiseks) on olulised, kuid eelkõige on vaja meeles pidada, et linnas elavad inimesed, mitte bussid, autod või tõukerattad. Lumesajusel päeval tuleks esmalt lükata puhtaks kõnni- ja jalgrattateed ning alles seejärel mootorsõiduki rada. Kui linnaruum on kutsuv, mänguline ja elamuslik, pole mingi mure kapinurgast üles leida karupüksid, vatijoped, villased sokid ja kummikud ning tõdeda, et halba ilma pole tõesti olemas.
Neoliberalismi ja populismi paratamatus ehk XXI sajandi demokraatliku kapitalismi anatoomia
TÕNIS SAARTS
Tihti näevad paljud vasakpoolsed intellektuaalid ja poliitikud neoliberalismi vandenõuna, „Chicago poiste“ (Chicago majandusmõtte koolkond) osava turunduskampaania kahetsusväärse tulemina. Just nemad müüsid omal ajal valitsustele maha idee minimaalriigist ja piiramatutest turuvabadustest. Nii võimaldasid nad kapitalil hakata taas võimutsema ühiskonna üle, lõpetades varasema palju võrdsema tööstuskapitalismi kuldajastu. Samamoodi mõistavad paljud vasakintellektuaalid ka populismi ja äärmuslike erakondade esiletõusu: nende eesotsas on osavad ja kurjad demagoogid, kes lihtsalt hullutavad rahvast. Usutakse, et küllap on neid ohjeldades ja paljastades võimalik populistide toetus peagi taas alla tuua ning harjumuspärase poliitikategemise juurde naasta.
Kolm müüte purustavat tõdemust
Hiljuti ilmus kaks märgilist raamatut, mis lahkavad põhjalikult XXI sajandi kapitalismi anatoomiat ning demokraatia ja kapitalismivahelisi uusi pingekohti – Torben Iverseni ja David Soskice’i „Demokraatia ja majanduslik jõukus. Kapitalismi areng ja muutused läbi viimase turbulentse sajandi“ („Democracy and Prosperity. Reinventing Capitalism Through a Turbulent Century“) ja Carles Boixi „Demokraatlik kapitalism teelahkmel. Tehnoloogiline pööre ja poliitika tulevik“ („Democratic Capitalism at the Crossroads. Technological Change and the Future of Politics“), Neile sekundeerib Gábor Scheiringi „Liberaalse demokraatia kriis: autoritaarne kapitalism ja jõukust kontsentreeriv riik Ungaris“ („Retreat of Liberal Democracy: Authoritarian Capitalism and the Accumulative State in Hungary“), mis aitab mõlema raamatu ideestiku asetada Ida-Euroopasse ja nii eesti lugejale lähemale tuua.
Nende kolme raamatu põhiväited on kokku võttes järgmised. Esiteks, neoliberalism pole mingi pealesurutud kapitali vandenõu ühiskonna vastu, vaid suur osa neoliberaalsest poliitikast on paratamatu kaasnähe liikudes klassikalisest tööstusühiskonnast (fordismist või Detroiti kapitalismist – nagu kutsub seda Boix) teadmispõhisesse majandusse (või Silicon Valley kapitalismi). Enamgi veel: neoliberalismil on arenenud demokraatiates valijaskonna laialdane poolehoid ja seda ennekõike globaliseerumisest ja teadmispõhisest majandusmudelist võitnud uue keskklassi hulgast. Samuti on vale käsitleda rahvusriike kui neoliberaalse globaliseerumise ohvreid, kes muudkui peavad makse alandama ning kapitalile järeleandmisi tegema. Uues teadmispõhises majandusmudelis on jäme ots endiselt rahvusriikide ja nende valitsuste, mitte anonüümse globaalse kapitalismi käes, väidavad Iversen ja Soskice.
Teiseks, teadmispõhisele majandusele üleminek sünnitab paraku ka võitjaid ja kaotajaid. Uued lõhed ei jookse mitte ainult väärtuste, vaid ennekõike haridustaseme ja elukoha (stagneeruvad maapiirkonnad vs. kosmopoliitsed teaduspõhise majanduse keskustena toimivad linnad) järgi. Kaotajad (töölisklass ja fordismiajastu keskklass) ei kavatse aga alla anda ning on asunud neid esindavate populistlike erakondade selja taha. See muudab populistlikud parteid ja nendega kaasas käivad uued konfliktiteljed (väärtuskonfliktid, globaliseerumise võitjad vs. kaotajad) tänapäeva poliitika struktuurseks pärisosaks, mitte moevooluks, mis peagi sumbub.
Kolmandaks, üleminek uude teaduspõhisesse majandusmudelisse on lõhkunud konsensuse, mis fordismi või Detroiti kapitalismi kuldajal (1945–1970) valitses. See konsensus põhines võrdlemisi võrdsel tulujaotusel, tugeval heaoluriigil ja mõõdukal tsentristlikul erakonnapoliitikal. See on asendunud kasvava ebavõrdsusega (mida teaduspõhise majanduse võitjad ei rutta leevendama), millele lisandub veel ülimalt polariseerunud erakonnapoliitika tagasitulek. Vanades demokraatiates populistid vaevalt enamiku valijaskonna toetuse pälvivad, sest uuest teaduspõhisest majandusmudelist võitjate osakaal on liialt suur, et lubada populistidel ajaratas tagasi pöörata. Küll aga on kõige ohustatumad majanduslikult perifeersemad uued demokraatiad – ennekõike Ida-Euroopas, kus uuest teaduspõhisest majandusmudelist võitjate osakaal jääb alla kaotajate omale.
Neoliberalismi paratamatus
Paljud majanduse, kihistumise ja heaoluriigiga tegelevad teadlased peavad sõjajärgset tööstuskapitalismi ajastut (1947–1970), mida Iversen ja Soskice nimetavad fordismiks ja Boix Detroiti kapitalismiks, tõeliseks kuldajastuks. Tootmisliinidele toetuv, kuid võrdlemisi keerulistel seadmetel opereerimist nõudev, tööstusliku masstootmise mudel vajas võrreldes varakapitalismiga oskustööjõudu, kel pidi olema vähemalt kesk- või keskeriharidus. Fordistlik masstootmine osutus niivõrd efektiivseks, et tööviljakus kasvas võrreldes varasemaga mitmekordseks, tuues sõjajärgses Euroopas ja USAs kaasa pretsedenditult suure majanduskasvu perioodi 1945–1975.
Tänu investeeringutesse inimkapitali (haridustaseme kasv) ja üldisele majandusarengule tõusid jõudsalt töölisklassi sissetulekud ja tasandusid senised teravad varanduslikud lõhed. Selle kapitalismimudeli peamiseks võitjaks oligi valge oskustöölisest mees, kellele tagasid palga- ja töökohakindluse tugevad ametiühingud ning kelle perekonna sotsiaalse turvalisuse eest hoolitses hällist-hauani helde heaoluriik. Pretsedenditu heaolu kasv ning ebavõrdsuse taandumine vähendasid kõikvõimalike äärmusideoloogiate (kommunism ja fašism) kandepinda, mistõttu erakonnad liikusid tsentrisse ja sotsiaalse turumajanduse ümber tekkinud laialdane konsensus viis mõõdukate laiahaardeparteide sünnini.
Kõik see hakkas vaikselt murenema 1970. ja 1980. aastatel. Nii Iversen ja Soskice kui ka Boix näevad peapõhjusena info- ja kommunikatsioonitehnoloogilist (ICT) revolutsiooni, millega käis kaasas globaliseerumise süvenemine (Boixi järgi Globalization 2.0). Infotehnoloogilise arengu ja tootmisprotsesside automatiseerimisega aegusid paljud rutiinsed tööd nii tööstuses kui teistel elualadel (näiteks arveametnikud kontoris). Hinda tõusis hoopis kõrgharidusega spetsialist, kellelt nõuti kognitiivseid võimeid, abstraktset ja loovat mõtlemist.
Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia plahvatuslik areng ning ka muutused transpordis ja logistikas tegid äkki võimalikuks tootmise üleviimise odavama tööjõuga arengumaadesse, sest koordineerimis- ja juhtimiskulude vähenemine pluss logistika lihtsustamine muutis selle kasumlikuks. Nii sündiski globaliseerumismudel oma hargmaise tootmise ja suurkorporatsioonidega, kus tootmine käib arengumaades, kuid peakontorid on oma hästimakstud valgekraeliste töökohtadega rikastes riikides. Kõige sellega kaasneb jõudsalt kasvav üleilmne kaubandus, investeeringud ja ulatuslik tööjõuränne.
Uue teadmispõhise majandusmudeli ja globaliseerumise peamiseks kaotajaks on olnud fordismiajastu suurim võitja ehk valge (valdavalt meessoost) oskustööline. Esiteks on tema oskused jalgu jäänud uutele tehnoloogiatele. Teiseks, paljud talle sobilikud töökohad on digitaliseerimise ja automatiseerumise tõttu kadunud või siis muutunud alamakstuks. Kolmandaks, ta peab kaudselt konkureerima arengumaade töölistega ja otseselt sisserändajatega oma koduriigis. Võitja on aga kõrgharidusega keskklassi esindaja, kellele pakuvad uus teadmispõhine majandusmudel ja üleilmastumine jätkuvalt arenguvõimalusi ning kelle sissetulekute kasv on olnud märkimisväärne.
Nii Iversen ja Soskice kui ka Boix ei näe turupõhist paindlikkust tagava neoliberaalse majandusmudeli taga mingit ideoloogilist vandenõu, vaid see on uue teadmispõhise majanduse ja globaliseerimise paratamatu kaasnähe. Globaliseerumise puhul oleks olnud mõeldamatu, et valitsused poleks lõdvendanud kaubanduspiiranguid ja lihtsustanud kapitali liikumist, pidurdades seeläbi sihilikult info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate kaudu avarduvate turuvõimaluste kasutuselevõttu.
Olukorras, kus haritud keskklassi inimeste karjääriteed on vähem lineaarsemad kui fordismiajastul, on samavõrd loomulik, et meil on senisest paindlikum tööõigus ja tööturg. Teadmispõhises majanduses tegutsevad ettevõtted on rohkem võrgustikupõhised, hargmaised ja lähevad oma tegevuses julgemalt riskile kui omaaegsed tööstusgigandid, mis omakorda nõuab paindlikumaid konkurentsireegleid ja investeeringuteks mitmekesisemaid finantsinstrumente. Lühidalt, vanad rigiidsed fordistlikud töösuhted, palgaläbirääkimised ja finantsinstrumendid ei sobitunud enam uue majanduse iseloomu ning kõrgharitud mobiilse keskklassi vajaduste ja karjäärimudelitega.
Niisiis kõik see, mida neoliberalismi puhul maapõhja neetakse (kapitali vaba liikumine, finantsturgude vähene reguleeritus, vabakaubandus, paindlikum tööturg, töökohtade liikumine Aasiasse jne) on midagi sellist, mille pealetungi oleks valitsustel, kes tahtsid, et nende riigid uuest teadmispõhisest majandusmudelist võimalikult palju kasu saaksid, mõttetu olnud takistada.
Egoistlik uus keskklass
Iversen ja Soskice väidavad koguni, et uuel teadmispõhisel majandusmudelil ja sellega seotud neoliberaalsel poliitikal on olnud laialdane valijaskonna toetus ning see toetus on tulnud uuelt haritud keskklassilt, kes sellest mudelist kõige rohkem kasu lõikab. Teine grupp, kes seda poliitikasuunda on toetanud, on nn lootusrikkad valijad (aspirational voters), kes usuvad, et võib-olla tulevikus on vähemalt nende lapsed võitjate poolel.
Seepärast on valitsused ellu viinud uut keskklassi, tema eduvõimalusi avardavaid, paindlikumaid ja turupõhisemaid majandus- ja tööturu poliitikaid ning jõudsalt investeerinud kõrgharidusse kui uue majandusmudeli alussambasse. See on omakorda taganud majanduskavu, mille eest on seesama keskklass erakondi tagasivalimisega premeerinud. Juhul kui valitsused astunuks fordismiajastu kaotajate selja taha, et iga hinna eest vana süsteemi säilitada, oleks see olnud poliitiline enesetapp. Niisiis on küsimus ratsionaalsuses ja paratamatuses, mitte „Chicago poiste“ osavas ideeturunduses.
Iversen ja Soskice üritavad kummutada veel üht neoliberaalset üleilmastumist puudutavat müüti, mis käsitleb kapitali vaba liikumist (footloose capital). Teisisõnu, globaliseerumisalases kirjanduses avaldatakse tihti muret, et kui riigid ei vähenda makse ega taga ettevõtetele muid turuvabadusi, siis kapital liigub mujale, mis teeb riikidele peaaegu võimatuks globaalse kapitali diktaadile vastu seista. Iversen ja Soskice aga väidavad, et kapital on arenenud ja teadmispõhises majanduses palju vähem liikuv, kui arvame. Nimelt seondub kõrgtehnoloogiline tootmine ja arendustöö väga kindla kohaga (suurlinnad, smart cities) ja on koondunud nn nutiklastritesse (skill clusters), kus vastav oskustööjõud on kohapeal kättesaadav ning vajalik infrastruktuur (transpordivõimalused, ülikoolid) ja muud lisandväärtust tootvad võrgustikud on samuti kohaspetsiifilised.
Seetõttu ei ole võimalik neid ettevõtteid niisama lihtsalt ümber paigutada, kui riigid on otsustanud makse tõsta või panna neile muid kohustusi. Silicon Valleyt ei kolita Nigeeriasse Lagosesse, kui USA valitsus otsustab kehtestada digimaksu. Küll on seesugune ümberpaigutamine täiesti võimalik vähem teadusmahuka tootmise (nt tekstiilivabriku) puhul. Niisiis jäävad rahvusriigid ja nende valitsused ka uues kõrgtehnoloogilises globaliseeruvas maailmas põhitegijaks, kes võivad vajaduse korral tõsta makse, teha investeeringuid avalikesse teenustesse ja pakkuda kaotajatelegi sotsiaalseid garantiisid.
Siinkohal tulebki eespool kirjeldatust välja, et ebavõrdsus pole mitte anonüümse globaalse kapitalismi sünnitatud paratamatus, vaid poliitiliste valikute tagajärg. Nimelt ei soovi paindlikumast, globaliseeruvast teadmuspõhisest majandusest kasu lõikav uus haritud keskklass sugugi hakata oma võiduvilju niisama lihtsalt jagama kaotajatega, s.t fordismiajastu vana keskklassi ja töölistega, ning neile kaotusi kompenseerima. Ilmselt teeksid nad seda alles siis, kui kaalukas osa neist näeb, et nende enda võimalused hakkavad mõne tõsise majanduskriisi või struktuurse muutuse tõttu ahenema. Nii käib kasvav ebavõrdsus ja piiratud ümberjagamine uue Silicon Valley kapitalismiga paratamatult kaasas.
Populismi vältimatus
Üleminek teadmispõhisesse majandusse sünnitab võitjaid ja kaotajaid. Töölisklass, maapiirkondade elanikud ja osa teenindussektori töötajatest on populismile eriti vastuvõtlikud. Need grupid kogevad vähenevaid või stagneeruvaid sissetulekuid, haridus- ja eduvõimaluste kitsenemist isegi oma lastele, kui automatiseerimine hakkab ohustama veelgi suuremat hulka töökohti.
Erinevalt mõnest teisest autorist, kes näevad parempopulismi tõusu taga ennekõike väärtuskonflikti (kus liberaalsem ja kosmopoliitsem osa ühiskonnast vastandub rahvuslikult meelestatud konservatiividele), tõstavad analüüsitavate raamatute autorid kilbile majanduslikud ja struktuursed põhjused. Kuna haridustase mõjutab inimeste karjäärivõimalusi teadmispõhises ühiskonnas kõige enam, siis on madalama hariduskapitaliga valijad kõige altimad populistlikele parteidele poolehoidu avaldama. Peale selle vajutab kõrghariduse omandamine pitseri ka inimese maailmavaatele, kultiveerides palju liberaalsemat, kosmopoliitsemat ja mitmekesisust soosivamat eluhoiakut.
Teine mõjur on elukoht. Fordismiperioodil õitsesid suurte tööstuskeskuste kõrval ka väikelinnad, kes neid teenindasid või ise tööstusettevõtteid evisid. Teaduspõhises majanduses jaotuvad aga viljad geograafiliselt palju piiratumale alale: uued keskused on enamasti ülikoolilinnad ja kosmopoliitsed metropolid, mistõttu väikelinnad, maapiirkonnad ning väheatraktiivsed endised tööstuskeskused jäävad sellest kuldsest ringist kõrvale. Sellega seoses jäävad uue majanduse viljadest ilma ka sealsed elanikud, ennekõike noored. Nimelt tõmbavad uued teadmispõhise majanduse keskused ligi kõrghariduse poole pürgivaid noori, seal tekivad võrgustikud ja sidemed, mis aitavad neil hiljem leida tasuvat tööd ja liituda nutiklastritega.
Neis klastrites töötavad mitmekesise taustaga inimesed – rass, rahvus, seksuaalsus, nahavärv ei mängi saavutustes mingit rolli. Väikelinnade vähemharitud noored jäävad aga neist võrgustikest kõrvale, on sunnitud töötama vähemtasustatud sektorites ja võõristavad linnade kosmopoliitset elustiili. Niisiis võimendavad regionaalsed lõhed hariduslikku ebavõrdsust, see omakorda toidab väärtuskonflikte, polariseerumist ja populismi – nii see Silicon Valley kapitalismi täiuslik nõiaring toimibki ja taastoodab end.
Kaotajate jaoks on riik murdnud fordismiajastul toiminud ühiskondlikku lepingut. Selle lepingu sisu oli, et valge töömees on au sees, ta suudab oma perele (heaoluriigi abiga) tagada sotsiaalse turvalisuse ning tema patriootlik ja konservatiivne eluhoiak on samuti ühiskonnas igati esiplaanil. Mida näeb see valge töömees siis nüüd? Äkki on sellesse lepingusse kaasatud ka immigrandid (kellega ta peab konkureerima), traditsioonilised pereväärtused ja soorollid murenevad, raske töö tegijate asemel saadab edu hoopis „sooja õhu liigutajaid“ (kõrgharidusega spetsialistid), palgad vähenevad, sotsiaalsed garantiid kaovad jne. Seega pole ime, et populistlikud erakonnad ründavad kõiki uue avatud teaduspõhise majanduse sümboleid ja väärtusi – kosmopoliitsete linnade elustiili kirjusust, soolist võrdõiguslikkust, avatud kaubavahetust, sisserände tekitatud etnilist kirjusust, Euroopa Liitu kui rahvusriikluse antipoodi jne.
Boix toob oma raamatus esile alarmeeriva trendi, kus pärast viimast majanduskriisi (2008–2011) on toetus populistlikele ja süsteemivastastele erakondadele kasvanud rekordkõrgeks: Euroopas hääletab pea iga neljas valija populistide poolt ning nii suurt toetust pole süsteemivastased erakonnad nautinud suurest depressioonist (1929–1932) saadik. Mõelgem sellele!
Boix seletab populistide edu kõigi muude põhjuste kõrval ka sellega, et nad jätavad oma sotsiaal-majandusliku programmi sihilikult hägusaks, mis võimaldab neil lubada maksulangetusi potentsiaalsetele keskklassi valijatele ning samal ajal rääkida töölisklassile sotsiaalsetest garantiidest. Seesugune töölisklassi ja alama keskklassi koalitsioon võib neile tagada märkimisväärse häälesaagi. Lisaks sellele on populistid oskuslikult otsi kokku sõlmides loonud sidusa narratiivi sellest, mis kõik teadmuspõhisele globaliseerinud majandusele üleminekuga on viltu läinud. See narratiiv on mõistetav ja kõnetab paljusid. Populism on tänapäeva demokraatia ja majandusmudeli struktuurne ning vältimatu osa.
Ohustatud Ida-Euroopa
Üleminek Silicon Valley kapitalismile ning populistide terav vastureaktsioon sellele on murendanud lõplikult sõjajärgse konsensuse, millel lääne demokraatiad on seni turvaliselt püsinud: üsna võrdne tulujaotus, tugev heaoluriik ja mõõdukas tsentristlik erakonnapoliitika. Kõik see on ajalugu ning asendunud jõudsa ebavõrdsuse kasvuga, mida teaduspõhisest majandusest tulu lõikav haritud keskklass ei rutta sugugi leevendama. Uus olukord viib erakonnapoliitika kasvava polariseerumiseni ja äärmuste esile kerkimiseni – seda tasemeni, mida pole nähtud alates 1930. aastatest.
Kas see ohustab liberaalseid demokraatiad? Kui Boix on rohkem mures, siis Iversen ja Soskice usuvad kindlalt, et populistid vaevalt suudavad teadmispõhisele majandusele ja liberaaldemokraatiale tõsist väljakutset esitada. Populistidel on raske moodustada enamuskoalitsiooni veenmaks uut keskklassi ja sinna püüdlevaid valijaid, et nende globaliseerumist tagasirulliv, pealesurutud konservatiivseid väärtusi ning elustiili edendav mudel töötab paremini kui liberaaldemokraatia.
See ei tähenda muidugi, et me ei peaks populistide väljakutseid tõsiselt võtma. Ühe olulisima sammuna soovitavad Iversen ja Soskice investeeringuid haridusse, sest on selge seos, et neis riikides, kus haridussüsteem on suletum, ei toeta töökohapõhist ümberõpet ja põlvkondadevahelist mobiilsust (USA, UK, Ida-Euroopa) on populiste saatnud suurem edu kui näiteks võrdsemate haridusvõimalustega Põhjamaades.
Ometi märgib Boix, et Silicon Valley ja globaliseerumise šokis saavad ilmselt kõige enam kannatada uute demokraatiate perifeersemad majandused. Ja tõepoolest, seda perspektiivi avabki Ungari näitel Gábor Scheiring oma eespool mainitud raamatus. Kuna Ungaris on uuest globaliseeruvast teadmispõhisest majandusest kasusaajate ring võrdlemisi kitsuke, siis Fidesz on oma parempopulistliku ja konservatiivse ühiskonnaprojekti taha koondanud muljetavaldava vastukoalitsiooni: maapiirkondade elanikud, töölisklass, omamaised väike- ja suurettevõtjad. Kõik nad tunnevad, et lääne kapital ekspluateerib neid ning EL ohustab Ungari-päraseid traditsioonilisi väärtusi. Kas Eestis on Silicon Valley kapitalismist kasusaajate koalitsioon arvukam ja laiapõhjalisem kui paljudes teistes Ida-Euroopa riikides? Jah- või ei-vastus sellele küsimusele otsustab lähikümnenditel liberaalse demokraatia saatuse ka siin.
Kas olete saanud kuu ajaga ministriametis piirid paika, milline on see kultuur, mida ministeeriumist juhtima peate, ja milline see, mille toimimisse ei ole vaja sekkuda?
Piiri tõmmata on keeruline, kultuur on igal pool. Millesse ministeerium moel või teisel peab sekkuma, on määratletud eelarvelise panusega. Kuid see ei tähenda, et tegeleksime ainult selle kultuuriga, mis on meie sihtasutused ja partnerorganisatsioonid, vaid ka sellega, mida rahastab kultuurkapital, mis tuleb ja lainetab vastavalt inimeste huvidele nö projektipõhisena.
Loovisikud on tulemusele orienteeritud ja ootavad ministeeriumilt sedasama. Mida kuni valimisteni loodate saavutada, et saaks öelda: tehtud, valmis?
Aeg on iseenesest napp, aga selle koalitsiooni rajajooned on tema tekke ajal maha pandud ja protsessid käivitatud. Valitsuse tegevusplaanis on meie ministeeriumil terve hulk ülesandeid, millest võib öelda, et oleme poole juba täitnud. Arengukava „Kultuur 2030“, mida päris pikalt tehti, on valitsuses kinnitatud, töötasin selle päris põhjalikult läbi, et seda valitsuses kaitsta. Samamoodi „Sidusa Eesti“ programm.
Kultuurivaldkonda erakonnastada ei saa, küll saame anda mingeid aktsente, millega toimetada. Üks neist on inimeste toimetuleku küsimus sotsiaalselt mõeldes, kindlust homse ees ja turvatunnet tuleb luua. Üks on juba ka enne kriisi välja antud loometoetus, mida siis taotles alla saja inimese aastas – ja see näitas, et tavatingimustes ei ole kultuur midagi sellist, mis elab muu ühiskonna arvelt. Kultuuriinimesed on ise päris tublisti hakkama saanud. Loomulikult siin tekib näiteks kahe suure filmi vahele mingi aeg, kus inimesel ei ole hõivet, ja siis on riigi kohus teda toetada, et ta valdkonda alles jääks.
Vabakutseliste toimetuleku osas on uuring tehtud ja poliitikasoovitused antud. Mis nüüd järgmiseks juhtub ja kui kiiresti?
Väga selget plaani kolleegidega sotsiaalministeeriumist ei ole jõudnud veel paika panna, oleme Signe Riisaloga teemasid, mis meil on ühised, vaid põgusalt puudutanud. Mina olen markeerinud seda, mis puudutab kultuuriinimeste sotsiaalseid garantiisid, haigekassat jne. Ja mismoodi tagada baasvajadust, et miinimum tõuseks. Aga see üksi ei lahenda sektori kogu palgamuret ära, sest palgamaksjad on erinevad. Ühel poolt riik, siis kohalik omavalitsus, kelle võimekus on riigi omast mõnevõrra väiksem, sellest omakorda veel väiksem on kolmanda sektori võime palka maksta, seda ülespoole tuua ja ühtlustada, võttes orientiiriks Eesti keskmise palga. Õpetajate palk liigub päris mõistlikus tempos, kultuuri osas võiksime sinna järele jõuda.
Kohtumisel Põlvas küsisin vallavanemalt, kuidas on sealses raamatukogus. Nelja inimese palga maksab riik, nemad saavad siis uuest aastast 1400, aga valla palgal olijad samal ajal 900. Selle vahe peaksime suutma ühiskonnana kinni maksta.
Kuidas seda teha, kui omavalitsusi käskida ei saa ja neile raha kuskilt juurde ei teki?
Tiit Terik: „Täna välja pakutud variant on teha vajalikke muutusi ministri määruse tasandil, palju operatiivsem ja paindlikum, aga inimesed valdkonnas kardavad, et tekib poliitilise riski küsimus. Kui pilt seinal muutub, muutub ka poliitika, vaade valdkonnale.“
Seda võiks nimetada ühiskondlikuks leppeks: omavalitsusjuhid saavad isekeskis kokku leppida, et panustavad oma eelarvest valdkonda rohkem kui seni. Ühekordset suurt palgahüpet on tõenäoliselt naiivne loota, aga omavalitsuste huvi ju on, et aknas tuli põleks ja inimesed jääksid kohapeale. Kui mõtleme selle ringi läbi, et raamatukogul või kultuurimajal oleks võime ka muid teenuseid pakkuda, oleks midagi, mida pakkuda ka lastele huvitegevusena, siis inimene jääb alles Vana-Roosasse ja Vastse-Kuustesse ja see on ühtlasi ka omavalitsuse rahakotti jõudev maksuraha. Kui omavalitsuse elanike nimekirjas on ainult eakad, kes vajavad suuremat eelarvelist tähelepanu sotsiaalvaldkonnas, siis maksuraha peale ei tule.
Omavalitsuste rahaline suutlikkus erineb üksjagu palju. Kas vaesemate järeleaitamiseks peab midagi tegema riigi keskvõimu kaudu, rohkem siirdeid, mingi valemi järgi omavalitsusi ebavõrdselt kohtlema?
Hoolimata sellest, et Tallinn on mulle kodulinnana südamelähedane, siis suure omavalitsusena saab ta paljude asjadega ise hakkama, mida teised ei suuda, ja peab neid rohkem aitama. Ka kultuuriranitsat oleme mõelnud meetmena, mis võiks lapsi ja noori rohkem kultuuri juurde tuua, seades sisse koefitsiendid, mis mõjuks väiksematesse piirkondadesse, kust on kultuuri nautima kaugem tulla. Kui oleksin praegu Tallinnas ametis, näeksin seda oma subjekti positsioonilt ühtemoodi, aga vaadates suurt pilti, siis jah, meil ongi vaja mujale anda rohkem tuge.
Kas see ei ole vastuolus demograafiliste trendidega, mis on püsivad, sõltumata sellest, kui palju kahaneva elanikkonnaga piirkondadesse raha juurde anda? Miks arvata, et tallinlased ja tartlased sellega lõputult nõus on?
Ma ei usu, et tallinlaste huvides on see, kui kõik lõpuks Tallinna kolivad. Meie huvi riigina on, et tuli põleks ja korstnast tõuseks suitsu võimalikult igas Eesti paigas, et ei tekiks sellist olukorda, kus kogu rahvas jookseb suuremate linnade ümbrusse kokku. Esiteks on see julgeoleku küsimus. Kui meil on julgeolekuga kehvasti, siis kes kultuuri ja inimest kaitseb? Tallinlasena ma täna ei tunne küll end seetõttu kehvasti, et me muude piirkondade puudujääke tasandame. Üksikisiku tulumaksu maksan ikka oma elukoha omavalitsusse.
Ütlesite, et enne pandeemiat tuli suurem osa loovisikutest toime. Ma järeldan sellest, et kultuuri rahastamise proportsioon riigieelarves jääb paika umbes kahe protsendi juurde. Kas see on piisav või olete kuskilt leidnud hädalisi, katmata alasid või tegevust, mis hädasti finantseerimist vajaks?
Viirus on kahtlemata kärpinud võimalust omatulu teenida. Näiteks Draamateater suutis ise teenida 45% oma kuludest ja ülejäänu tuli riigi toetusena. See võiks kriisi järel taastuda. Aga see, mida on vaja anda kriisi ajal, on erakorraline abi. Kui küsimus on baasrahastuses, siis arvan, et oleme juba kriisijärgses olukorras, kus näiteks energia kallinemine tõstab asutuste baaskulutusi ja me ei saa seda kuidagi kompenseerida inimeste arvelt. Nad peavad ju suutma ka kodus elektriarveid maksta. Ma ei usu, et rahastamises mingit vähenemist näha oleks. Sinna juurde tahaks, et omavalitsused oma tegevusse, milleks küsivad riigi raha, leiaksid samaväärselt juurde oma eelarvest. Seda võiks arutada, kuidas saaks rahastajate ringi laiemaks. Mitte et riik siis oma raha kuidagi vähemaks võtaks.
Omatulu teenimise koha pealt on institutsioonide võimalused sõltuvalt tegevusalast ja -kohast väga ebavõrdsed. Põhirahastaja on saanud öelda, et teie suudate, teenige omatulu. Seetõttu nüüd on paremad omatulu teenijad kriisi ajal jäänud raskemasse olukorda kui teised ja seda eriti järgmise aasta eelarves. Kas seda häda on kuidagi võimalik leevendada?
Põhiprintsiip on, et asutuse eelarve paneb kokku asutuse juht ja nõukogu, kus on ka ministeeriumi inimesed, kinnitab selle. Küsisime ka asutustelt selle aasta võimaliku lisavajaduse kohta. Näiteks olen rääkinud Draamateatri ja Vanemuise juhtidega. Olen kuulnud ka mujalt: selle aastaga tullakse toime ja kuna eelarve (piletimüük) planeeriti väga konservatiivselt, siis jäävad selle aasta lõpust väikesed võimalused ka järgmisse aastasse. Kas see kustutab kogu kallinemise – no vaevalt. Me saame seda eelarveprotsessis vaadata dünaamikas, et kas ja mismoodi hakkab energia komponent eelarves põhjustama suuri probleeme. Riik on asutanud sihtasutused väga selge vajaduse või tahte väljendusena ega saa neid jätta. Kas see tähendab, et anname blankoveksli, et tulgu mis tuleb, maksame kõik kinni? Tõenäoliselt nii julgelt öelda ei saa, aga lahendusi selleks, et hoolimata, milliseid uperpalle elu teeb, seisame selle eest, et orkester ja näitlejad oleksid laval ning publik saalis. See eeldab ühiskondlikku kokkulepet, kui palju oleme valmis koormat kandma. Keegi teine seda kinni ei maksa. Kui oleme kohustuse võtnud põhiseadusesse, siis peame seda ka kandma.
Sihtasutuse juhatus ja nõukogu võib koosneda toredatest inimestest, kes teevad väga õige otsuse plaanide ja vajaduste kohta. Aga kui otsus tehtud, peab ikka tulema ministeeriumisse küsima ja siis juhtub, nagu juhtub.
Hoolimata sellest, kui head ajad meil parasjagu on, konkureerivad riigi rahakoti peale kõik valdkonnad. Üritame selles keerulises olukorras leida balanssi. Kui mina valitsuse laua taga räägin, et oleks mõistlik mõni spordivõistlus Eestisse tuua, siis taristuminister näiteks ütleb, et saab sama raha eest teha Raplamaal mingid teelõigud tolmuvabaks. Omavalitsusjuhina tean, et liidu läbirääkimistel valitsusega oli kohalike teede küsimus üks tähtsamaid. Mis meil elu Eesti igas nurgas hoiab – kas teater, kultuurimaja, tolmuvaba tee, kiired ühendused keskuste vahel, interneti levik väikesaartel õppimiseks ja kaugtööks? Konkurents samale rahale on päris tihe. Kõik sõltub sellest, kuidas valdkonna minister suudab oma vajadused esile tuua, teisi veenda. Neetult keeruline olukord, sest kui läheb valikuks, kas üks või teine, siis vastutusest selle maja ülesannete ees seisan selle eest, aga samas pean mõistma, et näiteks tuulepargi rajamine Saaremaa rannikule tagamaks meile varustuskindlust on sama oluline. Teede küsimus, õpetajate palgaraha … Konkurents piiratud ressursile sunnib meid tegema valikuid, mis alati ei vasta kõikide soovidele.
Seesama palgaküsimus. Võrdluses teistega oleme märganud, et kultuuritöötajate palgakasvuga juhtuv on juhuslik, mõnel aastal saab ja teisel üldse mitte sõltumata riigi üldisest majandusseisust. Tekib mahajäämus, mida kangelaslikult ületatakse, kuni uue mahajäämuse tekkeni. Kas oleks võimalik kuidagi pikemaajaline kindlus, stabiilsus saavutada?
See on riigieelarve läbirääkimiste oluline küsimus. Palga baasvajaduse katmine tuleb valdkonda tuua. Mahajäämus jääb järgmisel aastal suurusjärku 150 eurot inimese kohta kuus. Omavalitsusi ja MTÜsid arvesse võttes on mahajäämus suuremgi. Kust seda rahastada? Kas võtame riigieelarvelised vahendid ja jagame palgatõusu tagamiseks laiali või tõstame teenuste ja piletite hinda, mis toob tagasilöögi kultuuri kättesaadavuses, kus eesmärgiks on, et kultuuris osalemine oleks võimalikult suur.
Palgapoliitikas on viimaste aastate kurss olnud tõsta alammäära. Mingil hetkel viib see selleni, et miinimumpalka saavad ka kõik need, kes enne pisut kõrgemal olnud. Neil võib siis motivatsioon kaduma minna.
On õige, et kui vahet tasandame, aga teised ei suuda eest ära liikuda, oleme olukorras, kus lavatöölisest näitejuhini saavad kõik 1400. Loomulikult on diferentsi puudumine probleem. Kas suudetakse omatuluna vajalik juurde teenida? Siin asutuse juht ongi lõppotsustaja ja tal peab erisuste tegemiseks puhvrit olema.
Praegune sõnum on see, et võid olla 20–30 aastat alal tegutsenud professionaal, end arendanud ja koolitanud, aga ikka jääd kõigest miinimumi peale.
Asutuste juhid tegelikult teevad diferentsi. Nimesid nimetamata, üks teatrijuht nimetas mulle mitut näitlejat, kelle hind ongi kõrgem. Talle tulebki suuremat palka maksta, sest tema on see, kes afišil väljas ja publikut toob. Meil on kujunenud näitlejad ja artistid, kes paistavad rohkem välja, on publiku lemmikud. Kui ikka on võimalik ühe nimega rohkem publikut tuua ja omatulu teenida, siis tuleb artist kinni maksta.
Ministeerium on aastate jooksul tellinud hulga uuringuid ja analüüse, kuhu valdkonna asjatundjad on panustanud. Ajuti kerkib küsimus, et millal on piisavalt uuritud ja otsusteni jõutakse. Kas teadmist juba küllalt ei ole?
Uurima peab pidevalt, aga protsess ei saa selle taha seisma jääda. Keda otsus, sh rahastamisotsus puudutab, see peab olema otsuse kujunemise protsessi kaasatud. Kaasamise sisulist tähendust ei mõisteta ühiskonnas piisavalt hästi, olen seda oma magistritöös uurinud ja julgen väita, et näiteks aktiivsete kodanike ja võimu suhetes ei ole usaldust, kuna teineteist ei tunta piisavalt palju. Kui võtta kultuuri arengukavad, kuhu paljud on panustanud, siis seal tekib teinekord emotsiooni ja regulatsiooni kokkupõrge. Progressi ja paremate tingimuste huvides tahame arusaadavalt palju asju, aga me võimalused ja ressursid ei tule sellega kaasa. Rahastamine on üks, regulatiivne raam teine pool. Käisin riigikogus kaitsmas etendusasutuste seaduse eelnõu ja tean, et teatritel on mitmeid ettepanekuid seadusesse kirjutamiseks, aga kui elu muutub kiiresti ja tahame pauku teha teistmoodi, siis peame jälle hakkama parlamendis seadust muutma. Täna välja pakutud variant on teha vajalikke muutusi ministri määruse tasandil, palju operatiivsem ja paindlikum, aga inimesed valdkonnas kardavad, et tekib poliitilise riski küsimus. Kui pilt seinal muutub, muutub ka poliitika, vaade valdkonnale. Siin julgen küll inimesi rahustada, et kultuuripoliitikas ei leiduks nii pöörast ministrit, kes hakkab teatritele repertuaari ette kirjutama. Riik ei hakka üle reguleerima. Kontserdi või filmi jaoks ei ole seadust, aga rahastatakse. Mis proportsioonis, see on diskussiooni koht, kas rohkem solidaarselt või osaluse pealt. Mis raamistikku puutub, siis las parem otsustavad juhid ja kollektiivid, see ei ole ametkondliku või poliitilise struktuuri ette kirjutada.
Dokumendist dokumenti pärandub lause, et „kultuurkapitali aluspõhimõtteid ei muudeta“. Kas kulka siiski ei vääriks edasiarendamist, millegi lisamist, mida seal seni olnud ei ole?
Ma ei näe kriitilist vajadust selle protsessi avamiseks. Loomeliitude juhtidega kohtudes tekkis ka küsimusi, et miks me ei tee mõnele valdkonnale sihtkapitali juurde. Inimesi, kes tahaksid protsessis rohkem sees olla, on peale ajakirjanike veel, aga neid on külgnevate sihtkapitalidega võimalik kaasata praegugi. Jah või ei ütlemiseks ei ole ma teemaga piisavalt süvitsi veel läinud.
Kultuuris, nagu teaduseski, tuleb ikka juttu ka eraraha juurdetoomisest. Kas teie arvates on ettevõtjate jaoks olemas tingimused, mis panevad kultuuri toetama, või oleks reeglites midagi vaja muuta?
Usun, et siin on põhjust läbi vaadata maksuseadused. See, kas ühiskonna hüvanguks mingeid väljamakseid tehes on võimalik läheneda maksuküsimusele teisiti. Kulka niikuinii, aga pisut katsetatud mõte, millega edasi liikuda, on kultuurikiirendi. Kui seal on võimalik avaliku raha kõrvale eraraha kaasata, siis kas riik saab seda käsitleda maksudest eraldiseisva rahana? Kas jõuame selle enne valimisi ära lahendada, ei ole kindel. Kas ka kulkasse saaks eraraha toetusi juurde teenida, see küsimus oli kulka juhtide töövestlustel ka üleval.
Nii et praegu jääb see maksuseaduste taha?
Minu tunnetuses küll ja teistpidi selle taha, et viirusest tulenev olukord on mõnevõrra täbar. Viirusevabas olukorras, kus elu toimuks segamata ja ka ettevõtjatel oleks rohkem kindlust, saaksime selle küsimuse kultuuri suhtes positiivselt kiiremini lahendatud. Praegu üritavad paljud lihtsalt ise ellu jääda ega mõtle palju sellele, kas ma ühiskonda midagi ka tagasi panustan. Maksuteema on eraraha kaasamiseks kultuuri kindlasti vaja poliitilisel tasemel läbi vaadata.
Iga käsitletud teema viib lõpuks ikka otsapidi rahandusministrini välja.
See on samamoodi ka linnavõimu juures. Kui mõne mõttega välja tuled ja poliitilisel tasandil arutad, jõuab alati küsimuseni, mida linna finantsdirektor sellest arvab. Tema jälgib rahakoti tervist ja tõenäoliselt kunagi populaarsusvõistlusel ei võidaks. Aga ma ei kadesta ka peaministri rolli selle juures, kui ta ütleb mõnele, et see peab ilma jääma.
Kas kultuuri rahastamise ja maksude küsimus on aasta pärast populaarsusvõistlusel tähtis teema või mitte?
Minu ülesanne on need teemad tähtsaks teha. Aga aeg on praegu sant ka Maslow’ püramiidile mõeldes: inimene hoolitseb enne ikka põhivajaduste eest ja alles siis jõuab hingeharimise juurde.
Ja lõpuks, kui pandeemiaga ikkagi ühele poole ei saada, kas teil on sahtlis juba ka valmis pakett, millised toetusabinõud kultuurisektorile suunata?
Valmis stsenaariumi ei ole. Kultuuri jaoks ei ole standardprotseduure, nagu on näiteks piiriülese massirände puhuks. Aga meil on kindlasti ülem eesmärk kanda inimesed kriisist läbi, nii et pärast kriisi oleks publik saalis ja näitlejad laval, inimesed kõik elus ja terved. Kui peame tegema eelarvelisi valikud, kas hoida need inimesed valdkonnas, mitte ehk ideaalsetes tingimustes, aga kultuuri juures, mitte uut tööd otsimas, siis see on kindlasti prioriteet betooni ees.
Monumentaalsete mõttelooraamatute kõrgelt hinnatud tõlkija ja Vikerkaare toimetaja Triinu Pakk avaldas hiljaaegu esseeraamatu „Aja lood ja legendi sinepiiva“. Siinses vestluses tuleb juttu tõlkimisest, ajaloost, antropoloogiast ja nende kaudu inimesest rääkivast raamatust ning tõlgitu ja kirjutatu tähendusest ja mõjust.
Su pikas tõlgete reas on arvukalt teoseid, mille lugeminegi on „omaette epohh inimese elus“. Poliitilise mõtte alustalad Burke’ist ja Gibbonist Popperi ja Skinnerini, hulganisti kaalukat antropoloogiaklassikat eesotsas Frazeriga, Gravesi „Kreeka müüdid“… Kuidas on sulle nii palju suuri asju ette juhtunud ja kuis on võimalik kõigi nende gigantide maailma viimse nüansini ulatuva põhjalikkusega sisse elada?
No ega ma päris normaalne pole vist kunagi olnud. Olen kindlasti elanud raamatutes rohkem kui nn päris maailmas – miks peaks argireaalsust pidama „pärisemaks“ kui raamatuid, seda ma ei tea. Olin haiglane lapsuke, kellele pikka aega luges ja laulis vanatädi Pauline Lairand, fenomenaalse mälu ja silmaringiga kolme keelt valdav, ehkki vaid kuus klassi koolis käinud inimene, kes ise vääriks raamatut. Temaga laulsin lasteaiaeas vene- ja saksakeelseid laule, neid keeli sugugi oskamata, kuulsin jutte venestamisaegsest koolist, sõdadest jne.
Ise hakkasin sellise hellitamise peale lugema alles kuueselt, aga kuidagi ühe hoobiga: esimene loetud raamat oli Nikolai Tšukovski „Fregatijuhid“, maadeavastajatest – ja edasi läks robinal. Homeros, Shakespeare, Tolstoi „Sõda ja rahu“, mingid Thackerayd, näpuotsaga Dickensit, Stendhali ja Hugod, ohjeldamatult Balzaci jne sai läbitud varateismelisena. Kogu kooli- ja ülikooliprogramm oli mul ette ära loetud, kui nõukogude rämedam klassika välja arvata, terase karastumisest ei tea ma midagi.
Kui küsimuse juurde tulla, siis eks see sealt kuidagi tule. Palju asju oli varasest lapseeast elementaarse vaimumööbli seas olemas, nende peale oli lihtne edasi ehitada. Ja mul vedas õpetajatega, nii Tallinna VII keskkoolis kui ka hiljem Tartus, kus sattusin õnnekombel erikoolide ja -klasside lõpetanuist koosnevasse eksperimentaalgruppi. Inglise keele õppejõud Krista Soomere (praegu Vogelberg) lõi meil kõigil silmad särama ja tutvustas muude n-ö keelatud rõõmude seas – kultuuriantropoloogia oli ju nõukogude ajal keelatud – ka Frazeri „Kuldset oksa“. Ja 90ndate keskpaiku ajas sõber Tõnn Sarv mind selle tõlkimiseks kirjastuste ja fondidega kontakti võtma ja lepingut tegema. Ja nii see läks: osa asju küsisin ja ajasin välja ise, teisi pakuti; pakkumiste seast valisin võimalusel endale meelepärasemat. Viimasel ajal on pakkumised üha huvitavamad, nii et ise üritamiseks väga ruumi ei jäägi, ehkki, kui miski eriti isu teeb, siis ikka proovin.
Sinu seatud latt tõlkekvaliteedi, keele, kultuurilooliste nüansside ja konteksti tundmise osas tekitab aukartust ja hirmugi. Mida tähendab Gibboni ja Skinneri jt tõlkimine? Kuidas jõuda selleni, et tekst saaks nii klaariks, et seda sinu tasemel tõlkida?
No eks ikka mängib lugemus … Headelt õpetajatelt saadud teadmised, peale keeleoskuse ka laiem kultuuritundmine ja seostamisoskus. Elupõline ajalookirg, sest kõik need asjad on suure ajaloohoovuse eri tahud. Gibbon vaimustas ja heidutas ühekorraga: XVIII sajandi keel on tänapäeva keelega petlikult sarnane, toonaste eritähenduste paikasaamiseks istusin alatasa suures Oxfordi sõnaraamatus. Pealegi osutus Rooma asjadest vaata et keerukamaks XVIII sajandi Inglismaa ja laiemalt Euroopa poleemika, millesse Gibbon on mõnusa irooniaga panustanud joonealustes. Neisse süvenemine oli tõeline lust, siin-seal kommenteerisin neid ise, et lugejagi saaks raamatu sellest aspektist aimu.
Ja ka Skinneri puhul tuli süüvida aja- ja vaimuloolisse tausta. Ega selliste teoste tõlkimiseks saagi vist ennast teadlikult n-ö projekti korras ette valmistada, kui just sellele aastaid ei pühenda, vaja on varasemat fooni, mida vajadust mööda täiendada. Tõlkimine on sõna tõsises mõttes elukestva õppimise projekt. Aga kui lapseeast on kaasas renessansiinimese ideaal hõlmata kõiki inimteadmisi, kui Euroopa kirjandusklassika on kuidagi sisse kasvanud, Rooma ajaloo daatumid meenuvad kergemini kui Eesti omad … noh, siis nii vist ongi, et selline tekst on kuidagi omane.
Triinu Pakk: „Kes ma siis olen – kas see, milleks mind teeb väline sattumus ja surve, või see, mida tajun sisimas, kus olen vaimus? Minu vaimu on lapsest peale köitnud Vahemere maad – aga kui ma poleks sündinud keskkonda, mis sisaldas sellist vanatädi ja ema ja suurt raamatukogu, siis poleks ma neist võib-olla teadnudki.“
Monumentaalsele vaimutööle vaatamata oled ebakohaselt tagasihoidlik. Omapärase ja hea kirjutajana leiad õigustuse oma mõtetega ulatuslikumalt välja tulla pigem tõlgete varjus. Miks oled jõudnud oma raamatuni alles nüüd?
Raamat pole ju kunagi olnud eesmärk iseeneses … küllap oleks võinud teha varemgi, aga siis lahjema, sest ma poleks veel teinud ja mõelnud kõike vahepeal tehtut ja mõeldut. Mineviku hiiglaste mõtteid vahendades saan alailma aru, kui vähene on mu enda teadmine, kui palju rohkem ja paremini on juba öeldud ja arutletud. Vahel mõtlen, et võiksin maailma suurest hoovusest tuua midagi oma kohalikku hoovusse – ja saan aru, et tihti on targem leida ja tõlkida mõni hea raamat kui hakata ise jalgratast leiutama. Kuigi, ei saa salata, olen jalgrattaid ka leiutanud ja siis sedastanud, et need on ammu ära leiutatud, hulga uhkemate kellade ja viledega. Pealegi on ainult enda mõtted igavad – huvitav on siis, kui keegi sulle midagi uut ütleb. Kunagi ütlesin naljatamisi, et tõlgin selliseid raamatuid, mida lugeda ei jõua, aga tunda tahaks. See on vaid poolenisti nali: tõepoolest ei jaksa süveneda sellistesse teostesse igapäevatöö kõrvalt, nii et ainus viis neid tundma õppida ongi teha neist oma tööobjekt. Tõlkides saab rohkem aru ka.
Oled tihti lähtunud toimetajatöö tarvidusest, ohverdades oma huvid ajakirjanumbri fookusele jms. Loo Emersonist lõpetad, lootes, et jätkamiseks leidub ehk kunagi õigustus mõne uue tõlke näol. Kas sa pole mõelnud, et õigustuste otsimise asemel kirjutadki ise raamatu Emersonist, antropoloogiast, poliitilise mõtte ajaloost?
Nagu öeldud: neid raamatuid on juba nii palju kirjutatud. Miks peaksin mina isehakanuna suutma teha midagi paremat? Jah, võib-olla mingi üldise sissejuhatuse, pidades silmas Eesti lugejaskonna eripära. See nõuaks siiski suurt uurimistööd, kindlasti leiaks lähtekultuuridest ka häid tutvustusi tõlkimiseks. Olen küll mõelnud teha Emersoni esindusliku tõlkevaliku, millele võiks kirjutada natuke põhjalikuma saatesõna. Taotlesin selleks kunagi Henno Rajandi nimelist stippi, aga see läks paremale kandidaadile. Rohkem ei ole üritanud ka: peab ju edasi elama, tuleb uusi pakkumisi, tekib endal uusi ideid … ühe külge kinni jääda ma pole osanud. Emersoni võiks kunagi ehk uuesti üles võtta küll.
Kas on juhus (formaalsus, mis ei vääri tähelepanu), et peatoimetajad, esiplaanil suurte mõttevoolude maaletoojad jne on meil ikka mehed? Naised ei tüki esile, isegi kui nad on teinud nii suuri asju nagu sina, Kaia Sisask, Mirjam Lepikult, Ene-Reet Soovik, Tiiu Hallap, on nad keeletoimetajad, tõlkijad.
Esiteks, ärme unusta LRi pikaajalisi peatoimetajaid Anu Saluäärt ja praegu Triinu Tamme – ja Keele ja Kirjanduse eesotsas on ju Johanna Ross. Nendelt oleks huvitav küsida, kuidas nad on toime tulnud ja tulevad. Mulle tundub, et hoolimata meeste-naiste võrdsuse jutust on Eestis ikkagi vaikesätteks, et põhiosa lastega seonduvast teevad naised. Võib ju üritada osa toimetusi lapse isale delegeerida, aga see kipub nõudma seletamist ja vastupanu ületamist, nii et tihti on valutum asi oma töö arvelt ära teha.
Teiseks, ega suuri asju jõuakski teha, kui kogu aeg peaks esile tükkima. Sa kas süüvid suurde raamatusse, loed taustamaterjale, uurid oma asja – või promod ennast, püsid pildil. Kahte korraga ei saa. Vähemalt kui oled naine ja ema ja pead lisaks leivatööle pisutki hoolitsema kodu ja laste eest. Tuleb valida: suured teosed või odav kuulsus. Ärgu nüüd mehed-käilakujud solvugu, ega ma neid surmtõsiselt odava kuulsuse jahtijaiks pea. Ma mees pole olnud, ei tea, kuidas nemad oma asju seavad.
Kuidas oled leidnud oma esseistikäekirja, Skinneristki mitmetahulisema ja rammusama lähenemise kontekstile? Poliitika, riikluse, ajaloo, religiooni jm suurte teemade kõrval kohtame su raamatus inimese paratamatu ebatäiuslikkuse, pahede, väikluse, solvumiste, kire ja lihalikkuse suretamise võimatuse jms diskreetset esitust. Paatosliku moralismi ja idealismi asemel näid sa teinekord hindavat hästi esitatud maisust? On kõrged ja madalad, suured ja „tühised“ asjad lahutamatumalt seotud, kui tavatseme arvata?
Jah, paatoslikku moralismi ja idealismi ma umbusaldan, need kisuvad õõnsaks trummilöömiseks. Kõik on meie kahetises inimsuses kinni: oleme ühtaegu vaistudele alluvad loomad ja vaimsed olendid. Kui ihu vireleb ja kannatab, ei suuda ka vaim tavaliselt kuigi kõrgelt lennata. See hea elu, mida moodsad riigid oma kodanikele tahavad võimaldada, tähendab ju ka valdavalt ihulikku heaolu – selle pinnalt loodetavasti peaks siis vaim hakkama kõrgustesse pürgima. Iseasi, kas ta seda teeb … pigem kahjuks näib, et tulemuseks on tihti hulk õitsvaid ihusid, keda vaid harva, kui üldse, häirib vaimne tegevus.
Esseistikäekiri on iseasi – minult on nõudnud tõsist eneseületust üldse kirjutama hakkamine. Olen ju kogu aeg silmitsi mõtteloo suurkujudega, pole ka nii ennasttäis, et end nendega kõrvutama tikuks. See tähendab, et enamasti kerkib kirjutama hakates küsimus, milleks ometi. Tõlkijana suudan oma tõlgetega Eesti mõttemaastikku natuke rikastada, ise kirjutades tundub see küsitavam. Nii et kõigepealt tuli ületada küsimus, miks üldse, pärast seda tuli lihtsalt enesekriitiline lugemine – ennast lugedes ei tohi piinlik hakata.
Su raamatu kompositsioon ja struktuur on keerukas, haruldane filosoofiateostegi seas, kindlasti mitte kokku pandud pühapäeval pärast kolme, mil Heino Eller olevat lubanud su viite järgi kergema muusikaga tegeleda. Ometi liitub eri aegadel kirjutatu osadest suuremaks mõjuvaks tervikuks. Mis ühendab su mitmekesistel ajenditel sündinud töid ja millised on su raamatu esseede ja arvustuste rõhuasetused?
Jah, see juhtus vist esmaspäeva pärastlõunal … Nagu tagakaanetekstis öeldud: ühisnimetaja on ajalugu. Teemaringide piirid on mu silmis kaunis poorsed, valdkonnad sulanduvad üksteisesse. Rooma impeerium ja klassikaline mütoloogia seonduvad XVIII sajandi Inglismaa ja Euroopa ajaloo- ja piiblilooaineliste väitlustega, Aafrika teemad sealsete riikide ja Euroopa koloniaalajalooga, koloniaalajalugu Burke’i parlamenditegevusega, kõigil teemadel on omajagu pistmist poliitikateooria ja õiguse kui mis tahes ühiskonna selgrooga. Töid valides püüdsin järgida Clifford Geertzi õpetust. Akadeemilise elu tükeldatuse kohta ütles ta, et ei tohi jääda oma elu välja mõõtma teelusikatäite kaupa – essee siia, ettekanne sinna –, vaid tuleb eri tellimused enda kasuks pöörata, kogudes üksikute esinemiste (või tekstide) toel seostatud pagasi. Kui mul on see õnnestunud, võin endaga natuke rahul olla.
Sissejuhatuses räägid lugude toel anarhia rööpashoidmise püüdest, ent lugudega seod sa, eksmustamäelane Valencias, end üsna eelarvamusvabalt, haarates Egiptimaast ja Roomast Briti saarte ja Aafrika sügavikeni. Mida tähendab sulle identiteet? On seesugune nähtus olemas, kui püsiv see on ja millega seotud? Kuis on su arusaamine sellest elu jooksul muutunud?
Identiteet on mind alati pisut kummastanud. Lapseeast mäletan tunnet, nagu vaataksin üle iseenda õla, jälgiksin end huviga … Ihulike olenditena me sünnime mingisse kohta, aega, sotsiaalsesse keskkonda, sünd on paratamatus ja sattumus; vaimselt suudame haarata väga kaugeid aegu ja kohti, ja mõnikord võib vaimne kogemus näida reaalsem kui argiümbrus. Kes ma siis olen – kas see, milleks mind teeb väline sattumus ja surve, või see, mida tajun sisimas, kus olen vaimus? Minu vaimu on lapsest peale köitnud Vahemere maad – aga kui ma poleks sündinud keskkonda, mis sisaldas sellist vanatädi ja ema ja suurt raamatukogu, siis poleks ma neist võib-olla teadnudki. Ja ka keskkonna olemas olles sõltub inimesest, kas ta konstrueerib endale ise mingi identiteedi või võtab üle teda ümbritsevad lood või vastandub neile või jääb neist irdu oma maailma. Mina Nõukogude Eesti reaalsusega väga ei suhestunud: õnneks oli mul fantastiline ema, kes rajas maakodust oma suveräänse vaba vaimsusega oaasi. Iseseisvusaja algul otsisin identiteedile tuge tõlkijamissioonist. Aga lapseeast omane jäi peale, Vahemere ääres ma nüüd olen; tõlkimist see ei takista ka. Pole veel jätnud mõtet, et kunagi jõuan ka päriseks Kreekasse – tee Ithakale küll, teadagi, on pikk ja keeruline …
Oled nagu Burke, liiga suur, haaramatu haardega. Teid näib ühendavat ka skepsis abstraktsete ideede või teooria osas, mida asendab kujunenud olude ja konteksti tunnetamise püüd. Suhtumine religiooni paistab teil aga erinevat: su kangelased enamasti mäslevad religiooni või selle rudimentide vastu. Seesugune suhtumine näib avalduvat sinugi vaadetes ebausu, new age’i jms kõige rafineeritumategi avalduste suhtes?
Abstraktsetel ideedel ja teooriatel on see häda, et alati kummub mõni inimsuse muhk või kühm neist välja. Inimest tuleb lihtsustada, et ta teooria sisse ära mahuks. Selline prokrusteslik tegevus äratab minus õõva, mulle meeldivad just eripärased muhud. Pealegi on ajalugu näidanud, mis saab siis, kui suured teooriad konkreetseks poliitiliseks süsteemiks vormitakse. Vaevalt keegi meist Nõukogude Liitu tagasi tahaks, on ju.
Religiooniga on keerulisem lugu, sest see näib paljudele inimestele vajaliku hingepidemena. Kahtlemata on see samuti süsteem, mis tahab inimest oma sirgjooni pidi õigeks ajada. Viimasel ajal, pärast Roy Rappaporti raamatu „Rituaal ja religioon inimsuse saamises“ tõlkimist (ilmub in spe 2022), olen aga hakanud mõtlema pühaduse rolli üle kas või meie igapäevaotsuste sanktsioneerimisel. Kas oleks nt vaktsineerimine Eestis läinud lihtsamalt, kui meil oleks mingi üldiselt austatav, pühitsuse sanktsioneeritud autoriteet, kes seda propageeriks? Praegu näib, et pühadus on lahtunud ja tõed ja ebatõed võitlevad võrdsena ilma pühitsuse tõepõhjata turuplatsil – ja sellest ei paista suurt head tulevat. Nii et võib-olla hakkan ma selles küsimuses Burke’ile lähenema. See ei tähenda, et ma tingimata new age’i heaks kiidaksin.
Ent sinugi raamatus tuleb ju välja illusioonide positiivne roll „barbarite ja harimatute“ rahustamisel, Frazer toonitab, et eraomand, abielu, valitsus jms kasulikud institutsioonid on võlgu ebausule jne. Milline peaks olema illusioonide ja teadmiste roll ja vahekord inimese ning ühiskonna enesemõistmises ja elukorralduses?
No minu ja Frazeri vaated ei pruugi tingimata kattuda, ehkki selles asjas ma temaga ei vaidle. Üldiselt seostub see eelmise küsimusega, religiooni ja pühaduse lagunemise ja selle tagajärgedega. Rappaport lõpetab oma raamatu üleskutsega luua uus, keskkonna säästmisele suunatud religioon, sest ei näe muud viisi ähvardava ökokatastroofi tõrjumiseks. Samas räägib ta sellega endale vastu: pühaduse alus on tema meelest selle arvatav iidsus – uus religioon aga mõistagi iidne olla ei saa. Ja uususundite tehtud iidsusepüüd – mingi tihti koomilisevõitu show, millega püütakse iidsust markeerida – minu silmis katset ei läbi. Nii et olen üpris pessimistlik. Ma ei nimetaks seda võib-olla illusiooniks, aga mingit emotsionaalselt haaravat lugu oleks vaja küll.
Kas sa ei pelga, et maailma alustalasid, mis, nagu eessõnas kirjutad, on löönud tõe, rituaali ja pühaduse rappudes uusajal vankuma, puhtalt mõistusega, illusioone umbusaldades, kindlamaks ei saa?
Just seda pelgangi – ja loodan, et keegi jutustab kokku ühe uue suure loo, mis tõmbab inimesed kaasa, nad liidab ja konstruktiivselt tegutsema paneb.
Von Krahli teatris lummab praegu vaatajaid Juha Jokela „Fundamentalist“, mis räägib intellektuaalist, kes jube tark olles inimeste isiklikku ja vaimset maailma tahtmatult lõhub. Kas intellektuaalne töö tohib olla instrumentaalne, inimeste eluilma terve ja toimivana hoidmise vajadusest lahutatud?
Selle küsimusega pistsid kurikuulsalt rinda aatomipommi leiutajad ja taipasid liiga hilja, et ehk poleks tasunud. Sinu mainitud näidendit ma kahjuks ei tunne ega saa küsimusega väga konkreetselt suhestuda. Pealkiri viitab, et tegu on usufanatismiga, ja selle lammutav jõud on teada-tuntud – aga kuidas seda saaks takistada?
Üldisemalt mõtlen, et ega teadusele kätt ette panna ei saa. Teadus ei tea pihta hakates ju ise ka tihtilugu, kuhu ta välja jõuab, ega sea tingimata eesmärgiks midagi laastavat; oluline on see, kuidas ja milleks teaduse tulemusi kasutatakse. Seda tasuks küll ehk täpsemalt jälgida – ja mõnikord on ajaloos püütudki seda teha. Huvitava faktina meenub, et nt Louis XV-le olevat üks leidur pakkunud „kustutamatut tuld“, millega saaks hävitada terve linna, ja kuningas käskinud oma kassal talle tasuda tingimusel, et ta õudse leiutise jäljetult hävitab. Tänapäeval paraku valitsuste, komisjonide ja lobide võrgustikus midagi nii ilusat juhtuda vist ei saa.
No ja üks asi on sihipärane relvade leiutamine, teine asi külm intellekt, mis samuti võib koledasti lammutada, kui teda ei juhi empaatia ega muud inimlikud tunded. Ja siis on veel mõtlejate vaimutöö ja selle käekäik pärast nende surma. Vähe on sellist, mida ei saaks kurjasti kasutada. Tänapäeval tundub, et kõike tuleks vaagida inimeste ja laiemaltki kogu elava eluilma hoidmise kaaludel – aga kuidas? Trumpi võimuletulekul nägime ju, kui raske oli takistada teda mitmesuguseid keskkonna või inimeste hüveks loodud süsteeme lammutamast. Ja vahel saab ammu surnud mõtleja pärand millegi koleda õigustuseks – aga kas saab nt Nietszchele või Carlyle’ile süüks panna, et nad Hitlerile meeldisid? Nojaa, Carlyle’i õudne retoorika on minu meelest küll musternäide seda sorti, võiks peaaegu öelda loodusjõust, mis teatud romantiseeriva vaimulaadi kergesti võib n-ö halvale teele viia. Aga ta ise uskus, et see tee on hea. Mis kohut sa sedasi mõistad?
Kas intellektuaalid ei ehita teinekord vaimsete varade tarvitamise ette liiga kõrgeid barjääre? Burke, Gibbon, Machiavelli jne olid kõik seotud päevapoliitikaga. Meie poliitikasse nende eestindused tuntavalt ei ulatu ja intellektuaalid krimpsutavad pigem nina, kui mõttelugu poliitikaga nüansse peenelt tundmata kokku segada. Poliitikud korjavad aga hääli, sättides oma pildiga auto koroonaajaks tehtud kilest välijaoskonna kõrvale parklasse, nagu Lauri Laats. Milline võiks olla päevapoliitika vahekord poliitilise mõtte ajaloo ja teooriaga? Mida on ajaloost õppida ja kuidas on lood meil?
Praeguse poliitika osas olen ma ka pessimist. Poliitikud võiksid muidugi olla targemad – aga kas neid siis valitaks? Valitud saamiseks peavad nad olema meelepärased kõige madalamagi laubaga valijale. Nii et mingeid barjääre pole minu arust kellelgi siin tarvis ekstra rajada, barjäär paistab tekkivat iseenesest, algavat õigust öelda koolipingist. Kui kooliprogrammis oleks rohkem rõhku humanitaarial-sotsiaalial, siis see ehk aitaks harida, kasvataks targemad valijad. Populism pole ju midagi uut: saaks näidata, kuhu see varem on viinud ja mismoodi sellest on välja tuldud. USA jõudis Trumpi ajal juba mõningate Rooma impeeriumi skandaalsemate seikade ligidale: nt a. D. 193 pandi Rooma impeerium n-ö oksjonile, märatsevad pretoriaanid (ihukaitseväed) sulgesid paar-kolm kandidaati nende koju ja lubasid kõige suurema rahapreemia pakkuja imperaatoriks kuulutada. Võitjaks tuli senaator Didius Julianus, aga kauaks tal impeeriumist rõõmu polnud: ta valitses 28. märtsist 2. juunini, siis mõrvati ta enne Septimius Severuse linnamarssimist ja Severusest sai järgmine imperaator. Ma ei ütle, et Trump oleks USA lausa üles ostnud, aga tema korruptsioonis, oma ebakompetentsete pereliikmete kõrgetele ametikohtadele upitamises, riigipöördeplaanis ja Kapitooliumil reaalselt aset leidnud märatsemises on minu meelest paralleelid Didius Julianuse episoodiga olemas. Kuni selleni välja, et Kapitooliumi politseijõudude seas oli neid, kes tundsid mässajate vastu sümpaatiat – siin on analoogia Rooma korrumpeerunud pretoriaanidega.
Demokraatia üldisem probleem on minu meelest lühikese valimistsükli ja langeva vaimse lati oht. Valijad ei oska oma hetkehuvidest kaugemale mõelda, poliitikud on aga valitud saamiseks sunnitud need hetkehuvid kilbile tõstma. Seejuures tuleb valijahulkade võitmiseks oma sõnumit aina enam lihtsustada, sellevõrra kahaneb aga valijate valmisolek sõnumi üle järele mõelda ja nii langeb iga järgmise valimistsükli latt paratamatult aina allapoole. Me oleme jõudnud üpris madalale, aga kardetavasti on veel, kuhu langeda … Kuidas selle vastu saaks aidata Burke jt, seda ma ei tea. Alustada tuleks ehk tõesti sellest, kuidas haridust parandada: palju kiidetud PISA-testid ei paista tagavat seda sorti tarku valijaid, kes näevad oma ninaotsast kaugemale. Ma ikka mõtlen aeg-ajalt ladinatüvelise sõna „education“ peale, mis tähendab otsesõnu väljajuhtimist – inimese nõmedusest välja juhatamist. Skinneri tõlkimisel näiteks oli mul selle sõnaga vahepeal tükk tegemist: see katab ühekorraga nii meie mõistes „hariduse“ kui ka „kasvatuse“, aga mõlemal juhul lähtutakse just isiksuse eeldustest ja vajadustest, nii et ei „haridus“ ega „kasvatus“ ole tõlkevasteks päris adekvaatsed. Tänapäeva konveierharidus, mis taotleb kõigi ühekujuliseks vormimist ühte mõõtu teadmisportsudega, ei tundu soosivat ei ratsionaalse mõtlemise ega pikema tulevikuperspektiivi hindamise oskust, vähemalt kui vohavaid vandenõuteooriaid ja kõiki neid „oma peaga mõtlejaid“ vaadata. Kui haridus/kasvatus suudaks tagasi – või pigem siiski edasi – isiksuse individuaalse arendamise poole liikuda, siis ehk on lootust.
Miks üldse sügavuti poliitilise mõtte ajaloo ja teooriaga tegeleda? Miks meil on seda vaja?
Esiteks muidugi on kõik millestki pärit: ajaloosse süvenedes õpib seoseid nägema, näeb riikluse eri vorme, eri võimalusi olla inimene. Teoreetikuambitsiooni mul pole, olen lihtsalt püüdnud paremini aru saada, mida on need mõtlejad omas ajas oma lugejatele tähendanud – ja missugused üldse need eri ajad on olnud. No lihtsalt on kohutavalt põnev, kuidas on elatud ja mõeldud teistel aegadel. Nt kui nõukaaja laps loeb Shakespeare’i koos XX sajandi eesti lugejaile mõeldud kommentaaridega, on ju ilmne, et elatakse eri reaalsustes: Shakespeare’i maailmas on sarvekandjaid, filosofeerivaid printse, vaimolendeid, mereretki, kadunud ja taasleitud sugulasi, suurejoonelisi roimi, loitse, maagiat; nõukogude olevikus on sõrgade ja sarvede kogumispunkte, silmakirjalikke parteiideolooge, ajaloolist materialismi, piiritsoonina suletud randu, kadunuks jäänudki sugulasi, õõnsaid loosungeid ja mustkunsti stiilis „oli inimene, pole inimest“. Kahe maailma piirid krigisevad kokku hõõrdudes, fantaasia läheb tööle, mõtled, misasi on inimene olla. Mida muud üldse vaja?
Skinner on tuntud tublilt empaatilise suhtumise poolest Machiavellisse, kes on läbi aegade tekitanud paljudes võõrastust. Kuidas tuleb lugeda Machiavellit, kelle kirjutatu näib lõpmatute sigaduste indulgentsina?
Kui vaadata Machiavelli ajaloolist konteksti, siis ega ta midagi nii kohutavat ei kirjutanudki. Renessansiaja Itaalias, kus väikesed linnriigid omavahel rivaalitsesid, intrigeerisid ja kordamööda paavsti, Prantsusmaa ja Püha Rooma keisririigi tallermaaks said, tehti lõpmatuid sigadusi igal pool, tema lihtsalt julges neist kirjutada, selmet puhuda aatelist mulli üllastest ja jumalakartlikest – s.t täiesti ulmelistest – valitsejatest. Kõige enam pannakse talle vist pahaks, et ta lubab valitsejal kasutada võimu säilitamiseks kõiki vahendeid, aga lõpuks oli võimu säilitamine valitseja konstruktiivsete plaanide teostamise eeldus, muidugi, kui tal juhtus neid olema. Sel perioodil vapustavad ühiskonda ju pidevad võimuvõitlused ja sisetülid, inimesi mõrvatakse ja hukatakse ja pagendatakse, Firenze vabariigi ajaloos puhuti iga mõne aasta tagant. Selle valgel võib tõesti mõelda, et oleks parem, kui üks tugev valitseja võimu kindlalt enda käes hoiaks ja laseks inimestel rahus elada. Minu arust on Machiavelli realist, kes lootis tormilises poliitikamaailmas kuidagi oma pisut epateeriva tekstiga endale teed rajada, olgugi edutult. Mõned ta mõtted, nt tugeva meeskonna vajalikkusest, valitseja olgu või näivatest väärt omadustest, mõne karmi otsuse vajalikkusest selleks, et kindlamalt alal hoida seadust ja korda, on täitsa mõistlikud. Teda tuleb samuti lugeda ajaloolises kontekstis, mitte meie arusaamade valguses.
Kui lugeda lääne geopoliitikat puudutavat kirjandust, tõmmatakse seal sageli piire bütsantsi jms mentaliteedi ja väärtustega. Tundub, et kui oleme kodustanud Machiavelli, on selliste piiride tõmbamine raskem?
Minu arust on nii Bütsantsi kui Machiavelli puhul natuke tegemist klišeedest lähtuva demoniseerimisega. Tõsi, Bütsantsi õukonna võimuvõitlused olid üsna ilged, aga õukonnast eemal ja rahutute perioodide vaheaegadel võimaldas see impeerium pikalt rahuliku ja stabiilse äraelamise miljonitele alamatele. Ma arvan, et võiksime mõlemaga paremini tutvuda.
Oled skeptiline Eesti enesekuvandit kandvate aluslugude osas, nagu laulurahva ning muistse vabadusvõitluse ja orjaöö müüt, nähes neid luululiste ja suletust võimendavate, aga ka naabritele vastandumist ja teistele tehtavat ülekohut õigustavana. Sakslastele me ju ei vastandu ammu enam. Ehk võinuksime kohaliku vene vähemuse suhtes olla suuremeelsemad. Ülekohut oleme teinud ehk Lähis-Idas. Aga kuidas need asjad ikkagi seotud on?
Noh, nende aluslugude kohta olen öelnud, et need võivad suletust võimendada, mitte et need tingimata seda teevad. Kuidas see kõik seotud on? Lugudel on kaasakiskuv võim ja igasugu häid lugusid saab kuritarvitada. Minu meelest on heade lugude kuritarvitamise oht praegu suur. Kõiki niisuguseid identiteete, olgu need seotud laulupeo või orjaööga, saab kasutada nii inimeste ühendamiseks kui ka lahutamiseks, kellelegi vastandamiseks, ja noid, kes on valmis seda tegema halvimas mõttes Machiavelli vaimus, on paraku palju.
