Hiljuti puhkesid kired Eesti muusikaauhindade gala ümber. Teine Eesti muusikatööstuse oh kui glamuurne suurüritus on „Eesti laul“, millest on nüüd Tomi Rahula juhtimisel saanud vaat et pool aastat kestev meediatüütus.
Kolm aastat olen mõelnud, et lasen Rahulal rahulikult atra seada ja pakkunud talle Sirbi autori kaudu võimalust ka oma seisukohti selgitada (ta keeldus). Mõned aspektid on selle aja jooksul paremaks timmitud – isegi märkimisväärselt –, kuid kohati näib, et Rahula kontseptsiooniga „Eesti laul“ ei ole enam hästi kooskõlas rahvusringhäälingu seaduses sätestatud ülesandega toetada eesti keele ja kultuuri arengut. Mõned põhjendused.
See ei ole okei, et alles siis, kui avalikkuse ees on pool lauludest välja praagitud, selgub, et paljud võistlejad ei suuda laval esineda. Videodisko ei sobi võistluse alguseks.
Millegagi peab ETV oma vaesuse juures eetrit täitma ja seda sorti suurprojektile saab raha taha, aga nii pika võistluskummi venitamisega saab neist lauludest villand. Jalgpallivõistluste skeem ei ole igas valdkonnas parim lahendus. Kas uuel hooajal lisanduvad ka alagrupikohtumised?
Jääb arusaamatuks, miks peab poolfinaale korraldama tühjas Saku suurhallis, mis mõjub nagu kummituslik tapeedipood. Kas lauljad harjuvad lavaga ja helirežissöör harjutab oma tööd?
Lava võib olla suurem kui kunagi varem, aga kui ei ole head kunstilist visiooni, mis artisti seal särama paneks, pole sest abi – Eurovisioni lauluvõistlusel annab see eriti tunda. Pärast seda, kui Ove Musting muusikarežissöörina „Eesti laulu“ tiimis oma töö lõpetas, on tulemus olnud nadi. Tänavused poolfinaalid jätsid suisa diletantliku mulje: kaamera hüples kõledas Saku suurhallis sihitult ringi (kui just artisti tiim polnud idee taga) ja järsku mõistsin, et ka eelnenud videovoor oli hale üritus veeretada vastutus võistlejate kaela.
Anda publikuga kontserdi eriluba seda sorti suurtele tele-show’dele, kui teised suurürituste korraldajad pole koroona tõttu saanud juba mitu aastat tegutseda, on valitsuse vildakas poliitika. „Eesti laulu“ tiim peaks ometi mõistma, et muusikasektori tugistruktuurile antakse küll ühekordne toetussüst, kuid pikas plaanis tekitab see valdkonnas paksu verd ega aita suurüritusi avada.
Rahula produtseeritud aastatel on „Eesti laul“ silma paistnud sellega, et meedias domineerib kollane tingel-tangel. Muusikale pööratakse tähelepanu järjest vähem ja kahjuks ei soovi ka peaprodutsent ise meedias sisulistest küsimustest rääkida.
Rahula on soovinud võistluslugudele suuremat kõlapinda ja selleks on projekti kaasatud ka erameedia. Tõesti, paljud lood jõuavad seeläbi eraraadiote playlist’i, ent kui eelvaliku teevad oma playlist’i raame silmas pidades raadiokanalite esindajad ja kerge popi viljelejad, ei ole lootustki, et „Eesti laul“ näitaks teed mitmekesisema muusikavaliku poole.
Kui Eurovisioni lauluvõistlusel näeme, et lõpuks ometi saavutavad häid tulemusi omapärased artistid ja ootamatud lahendused, nagu oli „Eesti laulu“ algatades Heidy Purga visioon, siis Eestist ei pääse eripärasemad lood enam ammu edasi.
Oleksin naiivne, kui nõuaksin, et Eurovisioni lauluvõistluse eelvooruna korraldatav lauluvõistlus käiks Eesti üldise muusikatasemega enam-vähem ühte jalga, aga tahaksin siiski, et rahvusringhäälingu suurüritusel vaadataks kommertskanalite huvidest ja maitsest veidi kaugemale ning loodaks Eesti muusikavaldkonnale ja igas vanuses ja ühiskonnagrupis publikule suuremat väärtust.
Haridusleppe toetuseks korraldasid 9. detsembril 2021 Eesti Üliõpilaskondade Liit, Eesti Haridustöötajate Liit ja Akadeemiliste Ametiühingute Nõukogu Tallinnas ja Tartus avalikud koosolekud.
Infotehnoloogia (IT) eriala kui Tartu ülikooli hinnatumaid oli alles hiljuti ajakirjanduses esil, kuna vähendati vastuvõetavate tudengite arvu. Selge on, et IT-erialade õpetamist takistab õppejõudude nappus, mille üks põhjus on nende madal ja ebastabiilne palk. Mis saab IT-haridusest, mida võib pidada üheks Eesti tähtsamaks majanduskasvu teguriks? Samuti nõuavad ülikoolide rektorid tegevustoetuse 15%-list tõusu, ähvardades vastasel juhul jätta haridus- ja teadusministeeriumiga halduslepingud sõlmimata. Mis toimub Eesti kõrgharidussektoris ja mis põhjustab nii tuliseid reaktsioone?
On iseenesestmõistetav, et (kõrg)hariduse alarahastus takistab majanduskasvu. Kui pole piisaval arvul kõrge tasemega õppejõude, kes õpetavad ülikoolides, siis pole mõtet majanduskasvust rääkidagi. Majanduskasv saab olla vaid innovatiivseid lahendusi kasutav, loodust ja inimest hoidev, kaitsev ja väärtustav ning paljudes majandusharudes tähendab see kvaliteetselt kõrgharitud töötajaid. See omakorda eeldab hästi rahastatud üldharidussüsteemi, kuna, nagu president Alar Karis hiljuti märkis, „haridust tuleks vaadata tervikuna – kõrghariduse olukord mõjutab ka üldharidust ja vastupidi, samuti ei tohi hariduse eri osad muutuda üksteisele rahastuse pärast konkurentideks“.[1]
Sellest lähtudes on Eesti Üliõpilaskondade Liit, Eesti Haridustöötajate Liit, Akadeemiliste Ametiühingute Nõukogu (TÜ, TLÜ, EMÜ, TKTK ametiühingud), Eesti Kõrgkoolide, Teadus- ja Arendusasutuste Ametiliitude Ühendus Universitas, Eesti Õpilasesinduste Liit ja Eesti Noorte Teaduste Akadeemia koostanud haridusleppe koos keskse sõnumiga, et „kvaliteetne, kättesaadav ja stabiilselt rahastatud haridus on Eesti inimeste heaolu ja ühiskonna kestlikkuse jaoks strateegiliselt määrava tähtsusega“. Erakondade allkirjastamist ootav lepe näeb ette nii kõrghariduse riigipoolset rahastamist kui ka üldharidusõpetajate palgafondi suurendamist vähemalt 1,5%-ni SKTst, tasuta eestikeelsele kõrgharidusele kui avalikule hüvele vaba ligipääsu tagamist, karjäärisüsteemi väljatöötamist ning muid meetmeid, mis parandaksid üld- ja kõrghariduse kvaliteeti ning tagaksid haridussüsteemi jätkusuutlikkuse.
Haridustöötajate Liidu juhatuse esimees Reemo Voltri on rõhutanud, et „me vaataks ja väärtustaks kogu haridussektorit tervikuna, sest iga osa on oluline: nii alusharidus, põhi- ja keskharidus kui ka kutseharidus ning kõrgharidus. Me peame jõudma olukorrani, mis on sätestatud haridusleppes: 1,5 protsenti SKTst kõrgharidusse ja 1,5 protsenti SKTst õpetajate palgafondi – ainult nii saame tagada tasuta eestikeelse ning kvaliteetse hariduse jätkumise Eestis.“
Haridusleppe toetuseks korraldatud avalikel koosolekutel tõdeti, et oleme murdepunktis. Ees on otsused, mis määravad ära Eesti kõrghariduse tuleviku.
Haridusleppe toetuseks korraldasid 9. detsembril 2021 Eesti Üliõpilaskondade Liit, Eesti Haridustöötajate Liit ja Akadeemiliste Ametiühingute Nõukogu Tallinnas ja Tartus avalikud koosolekud. „Kõrghariduse rahastamise tase on jõudnud seisu, kus uute investeeringuteta toimub vaid kvaliteedi langus. Tudengite toetuste ja stipendiumide kättesaadavus on aga riiklikult oluline küsimus, sest need võimaldavad kõrgharidust omandada kõigil neil, kes on selleks akadeemiliselt võimekad, ning keegi ei pea haridusteed pooleli jätma kehva majandusliku olukorra tõttu,“ põhjendas koosoleku vajalikkust Eesti Üliõpilaskondade Liidu juht, üliõpilane Marcus Ehasoo.
Koosolekul osalesid (üli)õpilased, õppejõud, õpetajad ja teised kvaliteetse kõrghariduse toetajad. Koosolekud toimusid ajal, mil riigikogus aruti ülikoolihariduse tulevikku kui riikliku tähtsusega küsimust ning ülikoolide ja akadeemiliste ametiühingute esitatud nõudmisi rahastamise suurendamiseks. Eesti maaülikooli ametiühingu juhatuse esimees Heiki Lill tõi välja absurdse olukorra, et üks päev pärast 8. detsembril 2021 toimunud kõrgharidusele raha määramist hakati riigikogus arutama kõrghariduse rolli, kvaliteeti ja rahastamise aluseid. „Niikaua kui esmalt kinnitatakse kõrghariduse aastane rahastus ning seejärel hakatakse arutama alles selle valdkonna vajadusi, ei muutu midagi paremaks,“ oli Lill veendunud.
Selged ja teravad sõnad leidis Tartu ülikooli rektor Toomas Asser, kes koos teiste ülikoolide rektoritega 9. XII riigikogu koosolekul viibis. „Arutelu riigikogus ei olnud järjekordne kõrghariduse rahastamise arutelu. Selle kinnituseks olid riigikogus kohal kõikide ülikoolide rektorid. Selle kinnituseks seisid kõrghariduse ja õpetamise eest Tallinnas ja Tartus tänavatel õppejõud lektorist professorini. Me kõik teame, et see on enneolematu.“[2] Riigikogu kõrghariduse toetusrühma esimees Margit Sutrop ütles riigikogu ees kõrghariduse toetusrühma raportit „Kõrghariduse roll, kvaliteet ja rahastamise alused“ tutvustades, et „arutelu kõrghariduse rahastamise aluste üle peaks pidama silmas, et lahendamist vajab korraga mitu probleemi: kõrghariduse piisava rahastuse tagamine, võrdsete võimaluste tagamine kõigile võimekatele (sõltumata õppija rahakotist, kodusest keelest või elukohast), tööturule vajalike spetsialistide andmine, kõrghariduse kvaliteedi tagamine ja eestikeelse hariduse jätkusuutlikkuse tagamine.“[3] Just see ongi haridusleppes kirjas. Akadeemilised ametiühingud hoiavad teemat päevakorral. Toetavalt suhtub president Alar Karis ja toetust on tulnud ka teistelt ametiühingutelt ning Eesti Ametiühingute Keskliidult.
Erakondade allkirjastamist ootav hariduslepe näeb ette kõrghariduse riigipoolset rahastamise ja üldharidusõpetajate palgafondi suurendamise vähemalt 1,5%-ni SKTst.
Kõrghariduse alarahastusega kaasneb veel üks ulatuslik probleem – kõrgharidussektoris tegutsevad akadeemilised töötajad ei ole tihtipeale täiskohaga õppejõud, vaid palka makstakse neile teadusgrantide rahast, mille nad on suuremalt jaolt endale ise taotlenud. See osa töötasust on justkui loterii, sest teadusgrantide taotlemise edu määr jääb 10% ja 20% vahele, hooajaliselt võib olla veelgi madalamal tasemel. Seega on töö tasustamine kõrgharidussektoris väga ebastabiilne, mis omakorda vähendab akadeemiliste ametite atraktiivsust noorte hulgas. Ametiühingud on lahendusena välja töötanud akadeemilise töötaja põhipalga kontseptsiooni, mis tagaks kõigile akadeemilistele töötajatele kindlaks määratud põhipalga ja annaks neile palga stabiilsuse garantii. Pakutud lahenduses suhtutakse akadeemilisse töösse, nagu see on, mitte eraldi haridus- ja teadustööna, vaid nende lahutamatu kooslusena, nii nagu Wilhelm von Humboldt kakssada aastat tagasi on oma haridusideaalina kirjeldanud. Eesti praeguste akadeemiliste töötajate arvu kohta, mis on nii Euroopa Liidu kui ka Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) keskmisest väiksem, oleks selline mudel rahastatav teadusleppes kokku lepitud 1%-ga SKTst, kui seda suunataks õigel viisil vajalikesse kohtadesse.
Akadeemiliste ametiühingute esindajad võtsid osa ka töörühmadest, kus arutati teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse eelnõu. Kuigi arutelus keskenduti organisatsioonidele ja neid ühendavale taristule, on olukorra lahendamiseks ülimalt tähtis see, millise kanali kaudu akadeemiline töötaja saab oma stabiilse sissetuleku, vähemalt sel määral, nagu on ülikool sätestanud antud ametikoha miinimummäära, kirja pandud töölepingus ja iga viie aasta tagant kontrollitud töötaja atesteerimise käigus. Sõna „miinimummäär“ osutab sellele, et kes soovib oma töö eest rohkem palka saada, peaks ikkagi osalema teadusgrantide taotlemisel. Taotlusvoorud osutuksid vähem loteriiks, kuna osalejaid on vähem, ja võiksid kujuneda konkureerivate ideede võidujooksuks suuremate võiduvõimalustega. See lihtsustaks ka nende tööd, kes hindavad granditaotlusi. Kasu ei saa ainult üksik akadeemiline töötaja, tema töörühm ning haridus- ja uurimisvaldkond (mis ei oleks enam nii suures sulgemisohus), vaid Eesti kõrgharidussüsteem tervikuna, mille stabiilsus toetab akadeemilist vabadust.
Lõpuks tõstaksin esile Tartu ülikooli Euroopa Liidu ja Venemaa uuringute professori Viacheslav Morozovi sõnad 9. XII avalikul koosolekul peetud kõnest: „Oleme täna murdepunktis. Ees on otsused, mis määravad ära Eesti kõrghariduse tuleviku. Meie kõik oleme panustanud sellesse, et Eesti ülikoolid võiksid pakkuda maailmatasemel haridust – kõigepealt eesti keeles, aga ka inglise keeles, mis on tänapäevase teaduse, ettevõtluse ja poliitika lingua franca. Meie kõik armastame oma tööd ega kurda, et töömaht läheb regulaarselt üle töölepingus sätestatud piiri. Samal ajal ei saa ega tohi me leppida olukorraga, kus grantide hankimisest, taotluste kirjutamisest ning aruannete koostamisest saab meie põhiline tööülesanne, nii et õppe- ja teadustöö kvaliteet nihkub teisele või kolmandale kohale. Kus nooremate kolleegide madal sissetulek ei luba neil pühenduda teadusele ja oma uurimis- ja õpetamisoskuste arendamisele. Kus ainete valik muutub aina kitsamaks, sellal kui rühmade suurus aina kasvab.
Tasuta kõrgharidus teeb Eestit mitte ainult targemaks, vaid ka võrdsemaks ja sidusamaks. Olgem aga ausad: isegi praegu ei ole haridus meie tudengitele täiesti tasuta. Üle 80 protsendi nendest peavad õpingute kõrval töötama. [—] Oleme murdepunktis ka globaalselt. Kliima muutub, pandeemia lõppu pole näha, demokraatlikud ühiskonnad polariseeruvad ning sattuvad populistide mõju alla. Vana usk, et turu nähtamatu käsi paneb kõik paika, on äärmiselt naiivne, kui mitte pahatahtlik. Kasvuhoonegaaside emissioonid iseenesest ei vähene ega vaktsiinid vaestele riikidele iseend ei tarni. Avaliku hüve nimel tuleb teha valikuid, teha otsuseid. Haridus on ka avalik hüve ja selle eest peab ühiskond maksma solidaarselt.“[4]
Sellele ei ole enam midagi lisada.
Stefan Groote on Tartu ülikooli füüsika kaasprofessor ja ametiühingu juhatuse liige.
Teel süsinikust vabaks II. Mängureeglid ehk elektriturg
MARTI JELTSOV
Eelmises artiklis1tuli nentida, et see „mis on toonud meid siia, see enam edasi ei vii“. Aga enne Eesti tulevikuenergeetika visiooni visandamist tuleks lugejale tutvustada energiakaubanduse peamisi mängureegleid ehk elektriturgu.
Elektrienergia on kaup. Kaup, mida on tarvis toota. Ja toota puhtalt. Seejärel tuleb toodetud elekter kusagilt kaugel asuvast jaamast mööda kaablite kiirteed kohalikku alajaama tuua (kõrge pingega nn põhivõrk) ja lõpuks tarbija kodukandis laiali jagada (madalama pingega nn jaotusvõrk). Elekter peab saabuma kasutajani täpselt sellisel hulgal ja ajahetkel, kui seda vaja on. Elektrienergiaga varustamise eest saab tarbija arve, kus on kirjas eraldi kulud tarbitud elektrienergia, võrguülekande tasude ning maksude (aktsiis ja käibemaks) eest. Lisandub taastuvenergia tasu.
Oma elektriarvet saab mõjutada kahel moel. Üks võimalus on vähem tarbida. Tahaksin öelda, et see on peamine võimalus, kuid juhul, kui on juba kasutusel võimalikult säästlikud seadmed ja ilmset raiskamist ei ole, siis on keeruline soovitada veelgi väiksemat tarbimist, sest see tuleks ilmselt juba elukvaliteedi arvelt. Seega jääb vaid üle püüda mõjutada ostetava elektri hinda, sest võrgutasu, maksude ja taastuvenergia tasu fikseerib riik.
Miks me reguleeritud hinda ei taha?
Esmapilgul võib paista, et kui elektri hind on riigi poolt tsentraalselt määratud, on see hea. Kas see tähendab ka parimat hinda ja jätkusuutlikku energeetikat, on omaette küsimused.
Mida tähendab reguleeritud hind tootmise poole pealt? Tootmine on peamiselt monopoolsete riigiettevõtete pärusmaa, sest milline eraettevõtja soovikski osaleda turul, kus tema toote hind on kindlaks määratud ja allub suuresti poliitilistele tõmbetuultele. Mis tahes ettevõtja (riigi või era-) huvi oma ettevõttesse investeerida on sellises olukorras igal juhul pärsitud, kuna tulud on ju niikuinii piiratud. Ainus võimalus väärtuse kasvatamiseks (mis peaks iga ettevõtte DNAsse kuuluma), on kulusid kokku hoida, kuid üldjuhul on sellelgi piir ees ja ilmselt kannatab lõpuks toote kvaliteet või jääb tootjaid vähemaks.
Ning miks ei ole reguleeritud turg tarbija jaoks ideaalne? Keskselt määratud hinna korral ei ole kuidagi võimalik tagada, et müüdava elektri hind vastab tootmise tegelikele kuludele. Hind võib tõusta tooraine kallinemise, kuid ka halbade juhtimisotsuste tõttu või pelgalt soovist suuremat kasumit teenida – tõhus kontrollimehhanism puudub. Lisaks ei tasu fikseeritud hinna tingimustes loota erilist motivatsiooni tarbimist mõistlikult juhtida, nagu näiteks tangitakse autot siis, kui kütus on odav või ostetakse lennupiletid aegsasti ette. Tulemuseks on mitteoptimaalne elektri hind, mis mõjub halvavalt kas ühele või teisele poolele.
Ehkki ajalooliselt ongi riigid ise elektri hinda määranud, on just eelkirjeldatud probleemide ennetamiseks ning elektrisüsteemi tarbimise ja tootmise tasakaalus hoidmiseks kasutusele võetud turg.
Joonis 1. Nord Pooli elektrituru hinnapiirkonnad ja hinnad 1. veebruaril.
Elektriturg
Alates 2010. aastast toimib Eesti elektrikaubandus läbi Nord Pooli turu, mis loodi juba 1991. aastal Norras. Nord Pooli platvormil saab kaubelda viieteistkümnes Euroopa riigis (vt joonis 1). Kokku tegutseb ligi kolmekümnes Euroopa riigis umbes viisteist elektriturgu, mille kaudu on lausa 96% Euroopa tarbimisest rohkem või vähem hästi ühendatud.2
Elektrituru peamine eesmärk on tagada süsteemis tarbimise ja tootmise tasakaal igal ajahetkel ning teha seda võimalikult madala hinnaga. Hästi toimiv turg soodustab tõhusamate tootmisliikide arendamist, tarbimise juhtimist ning tagab varustuskindluse. Seda nii tarbimisvajaduse katmise kui ka võrgusageduse hoidmise aspektist, mis on tähtis, kuna elekter ei ole suures mahus hõlpsasti salvestatav ning ebatasakaalu võimalikud tagajärjed on, parema sõna puudumisel, katastroofilised. Kirjaniku kujutlust Euroopa laiaulatuslikust elektrikatkestusest võib lugeda Marc Elsbergi raamatust „Elektrikatkestus“ („Blackout“).3
Kõrgeima hinna pakkuja määrab hinna
Meie elektriturg töötab päev-ette-oksjoni põhimõttel. Täna teatavad tarbijad turule, mitu ühikut energiat nad soovivad homme iga tund tarbida ja tootjad ütlevad, mis hinnaga nad suudavad homme iga tund elektrit toota. Lihtsustatud, kuid tüüpiline elektri pakkumiste hinnakõver on näidatud joonisel 2, kus kõik tootmisliigid on hinna järgi kasvavalt ritta seatud. Päevastel tundidel on tarbimine üldjuhul suurem kui öösel, mistõttu tuleb tööle lülitada kallimad tootmisliigid. Just see kõige kallim elektritootja, mis tuleb käivitada, et konkreetsel tunnil hakkama saada ehk tarbimine katta, määrabki vastava tunni hinna. Seda (kõige kõrgemat) hinda saavad ka kõik ülejäänud, küll madalama hinnaga pakkujad, aga seda on tarvis, et süsteem oleks tasakaalus. Joonise 2 näitel määrab päeval hinna maagaas ja öösel näiteks Põhjamaadest pärinev tuumaenergia. Reaalsuses on ka tarbimise poole peal pakkumised, kuid võimalused tarbimist juhtida on siiski väga piiratud.
Võib juhtuda, et eelmisel päeval tehtud tarbimise ja tootmise hinnangud muutuvad – suur tööstustarbija vähendab tootmist või ootamatult tõuseb tuul, läheb külmemaks või tekivad taevasse pilved. Vajalikeks korrektuurideks kaubeldakse ka nn päevasisesel turul kuni reaalse tarneni.
Joonis 2: Elektri hinna kujunemine. Nii iga tunni, mõnel pool ka 15 minut kohta.
Kõik oleks justkui korras. Tehniliselt toimibki elektriturg täpselt nii, nagu ette nähtud, kuid miks on meil siis probleeme kõrge hinna, suurte hinnakõikumiste ja aina süveneva tootmisvõimsuste puudusega? Selle mõistmiseks tuleb süveneda detailidesse.
Elektri hind ei peegelda alati reaalseid kulusid
Kõigepealt on tähtis aru saada, mida pakutava elektri hind näitab. Nord Pooli turul on kasutusel nn lühiajaliste marginaalkulude (ingl short-run marginal cost) hinnastamise meetod, kus iga tootja pakub oma elektrit hinnaga, mis kataks vaid sellel tunnil tootmiseks tehtavad kulud. Need kulud sisaldavad üldjuhul kütust, makse, tööjõukulu ja saastetasu. Seega ei kajastu hinnas tootmisüksuse planeerimiseks, ehitamiseks, võrku ühendamiseks, rahastamiseks, jäätmekäitluseks või muud süsteemi talitlemiseks vajalikud tegelikud, tihti pikaajalisema loomuga kulud. Kuid elektritootmisvõimekuse loomiseks on need siiski tarvis teha. Ehkki selline meetod on kasutusel pea kõigil elektriturgudel üle maailma, on sellega seotud probleem, mis on hästi sõnastatud „Elektrituru käsiraamatus“:4 „Elekter, mille hind ei kata elektritootmise ja ülekandega seotud kulusid, osutub hiljem üldjuhul oluliselt kallimaks.“
Fossiilkütuste omavaheline võitlus
Ajalooliselt üks suuremaid ja odavamaid elektrienergia allikaid on olnud mingi tahke fossiilkütus (süsi, ligniit, kukersiit ehk põlevkivi), mille hinna määrab suuresti kütuse hind. Toetamaks üleminekut puhtamale tootmisele lisandub Euroopas ka CO2 tasu. CO2 hinna tõusuga pidi kaasnema väiksema CO2 heitmega gaasi konkurentsivõime kasv, söejaamade sulgemine ja taastuvenergia lisandumine. Söejaamasid ongi suletud, kuid tuule- ja päikeseelektrit ei ole kindlasti piisavas mahus lisandunud ning kõrge CO2 hinna kõrval tõusis kõrgustesse ka maagaasi teine peamine hinnakomponent ehk gaasi enda hind. Ja olemegi leidnud end olukorrast, kus veel alles olevad, kuid väga saastavad söejaamad on turul konkurentsivõimelised ja panustavad mitmel pool, sealhulgas Eestis, oluliselt varustuskindlusesse. Millegipärast on neid jätkuvalt tarvis. Sõltumata sellest, kas gaasienergia kallinemine oli ennustatav või mitte, on kirjeldatud dünaamika end nüüdseks elus näidanud ja heaks õppetunniks tulevikku vaatamisel. Söe- ja ka mõnede tuumajaamade turult lahkumise järel tekkinud puudujääk on lihtsalt liiga suur, et seda saaks sujuvalt gaasiga asendada. Samuti tõuseb kiirelt nõudlus gaasi järele ka Aasia suurriikides.
Tagatipuks oleme pelgalt kõrge hinna juurest jõudnud olukorda, kus nii Eesti kui ka teised Euroopa riigid on otsustanud hakata maksma inimestele toetusi, et tuba oleks soe ja telefon laetud. Järelikult on kusagil mingisugune turutõrge. Kõrgel hinnal saab olla kaks põhjust: kas elektri tootmiseks vajaliku kütuse hind on kõrge või on turul nii vähe tootjaid, et muidu pigem reservis olevad kallid elektrijaamad (gaas, õli) on üha rohkem kasutusel. Praegu on hinnad kõrged mõlemal põhjusel korraga – odavat tootmist on palju suletud ja aina kasvav nõudlus upitab iga sobiva kütuse hinda.
Mõeldes dekarboniseerimise eesmärkide, järgmiste söe- ja tuumajaamade sulgemiste ning sellest tuleneva stabiilse ja juhitava elektri vajaduse kasvu peale, on ilmne, et elu elektriturgudel lihtsamaks (odavamaks, stabiilsemaks, ennustatavamaks) ei muutu.
Miks lisandub puhast energiat visalt?
Siinkohal tuleb naasta alguses puudutatud õiglase hinna ja marginaalkuludel põhineva hinnastamise teemade juurde. Jätkusuutlik elektri hind on nii madal kui võimalik, kuid piisavalt kõrge, et motiveerida investeeringuid uutesse tootmisvõimsustesse. Mäletatavasti eelnes käesolevale energiakriisile väga odava elektri hinna periood ja igasugune isu investeeringute järele puudus. Kui eraisikutest mikrotootjad välja jätta, siis ei ole Eestisse aastaid ehitatud midagi, mis võiks usutavalt asendada põlevkivi. Odava elektri hinna põhjuste seas olid nii madalad CO2 tasud, madal gaasi hind, juhitava baasvõimsuse piisav hulk turul kui ka meie piirkonnale väga tähtis Põhjamaade hüdroreservuaaride tugev tase. Igal juhul ei olnud elektri hind jututeema.
Peale tänase ja homse hinna on elektrituru ja kogu elektrisüsteemi pikaajalise toimepidevuse jaoks oluline hoopis hinnaprognoos 5, 10, 20 aasta pärast. Kui me prognoosime praegusega võrreldes energiaportfellis tunduvalt suuremat vahelduva loomuga taastuvenergia osa, siis sama hinnastamise korral on oodata veelgi madalamaid turuhindu. Aga miks?
Kannibalism!
Elektriturul on kaks osapoolt, mis iseend söövad. Kaks kannibali.
Esimeseks on juhitamatu tuule- ja päikeseenergia. Tänu juhitamatusele on neil kogu aeg turul n-ö roheline tuli. See on saavutatud null hinnaga pakkumiste abil. Isegi negatiivse hinnaga pakkumiste kaudu, kuna taastuvenergia tootjad saavad toodangu eest turuväliselt ehk läbi riiklike toetuste igal juhul tasutud (eelmises osas on kirjas, kui suured need toetused on olnud). Ehk mida tuulisem, päikeselisem on, seda madalam on elektri hind. Kui need tootjad oleksid päriselt turul, siis tähendaks see neile ka väiksemaid tulusid. Aga praegu on mõjutatud kõik teised peale nende, keda toetatakse.
Teine kannibal on energiasalvestus. Salvestamine on hästi tähtis. Salvestamise eesmärk on panna energiat kõrvale siis, kui seda toodetakse liiga palju, ning pakkuda seda tarbijatele siis, kui tootmist napib. Ühesõnaga, osta siis, kui on odav, ja müüa siis, kui on kallis. Kõlab mõistlikult. Aga ainult seni, kuni salvestus päriselt soovitud eesmärki täidab ehk hinnakõikumise ära silub – vastasel korral kaob salvestuse majanduslik mõttekus, vähemasti otseses turukonkurentsis.
Tagajärjeks on olukord, kus vaadates tuleviku elektri turuhinda, mis taastuvallikate lisandudes veelgi langeda ähvardab, investeeringud energeetikasse katkevad. Kusjuures tasub meeles pidada, et energia hinnalangus on näiline – tegelikult ei ole ju võimalik elektrit kuludeta toota, mistõttu maksame energiatarbijana tootjatele mingil muul, turuvälisel moel.
Võimalik lahendus peitub nende kahe sõltumatu kannibali kombineerimises juhitavaks energiasüsteemiks. Kodudesse soovitatakse juba nüüd osta päikesepaneelide kõrvale aku. Kui suurte tuule- ja päikeseparkide arendajad integreeriksid oma süsteemi akud või vesiniku (jah, vesinik ei ole energia allikas, vaid vesinikku saab toodetud energiat salvestada), siis saaksid nad vajaduse korral energia salvestada, salvestatud energia väärtust prognoosida ja õigel hetkel seda võrku müüa. Täpselt nii, nagu reservuaaridega hüdroelektrijaamade omanikud oma vee väärust (ingl water value) pidevalt hindavad ja ümber hindavad ning õigel hetkel elektriturule või võrguteenusteks pakuvad. Selline lahendus aitaks kaasa õiglasele turuhinnale, elimineeriks iseenda kasumi ära söömise ja lisaks elektrisüsteemi juhitavust, vähendades varustuskindlusega seotud riske.
Elektriturg on keerulisem, kui esmapilgul tundub, kuid võrreldes reguleeritud turuga kindlasti jätkusuutlikum tulevikulahendus.
Kokku võttes on elektriturg keerulisem, kui esmapilgul tundub, kuid võrreldes reguleeritud turuga kindlasti jätkusuutlikum tulevikulahendus. Igal juhul on hinna määramise meetod väga tähtis. Hinnamoonutuste korral tekivad pinged ja süsteem võib rikki minna. Turg on ise väga hästi ilmestanud oma kitsaskohti. Hinna kaudu. Ebamõistlikult madalad hinnad on kaua investeeringuid pärssinud ning järsku ja suurel määral muutuvad hinnad osutavad juhitava elektritootmise vajalikkusele. Perpetuum mobile’t ei ole leiutatud – elektri tootmisel on kulud ja negatiivne hind ei ole mõistlik – kui midagi üldse, siis saadab turg signaali: „Ei, aitäh. Me ei soovi seda energiat. Mitte sel hetkel.“ Kuid tõhus turg eeldab mitmeid pakkujaid, kes tegelikult kõik vajavad võrdseid mängureegleid.
Marti Jeltsov on füüsik ja tuumaenergeetik, Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi tuumateaduse ja tehnoloogia töörühma juht, Fermi Energia tehnoloogiajuht.
Energeetika ja kütuste tulevik ehk Viiekümne viiendaks vormi
ALLAN NIIDU
Euroopa Liidu plaan „Fit for 55“1 määratleb käesoleva seisuga ka Eesti energeetika ja kütuste tuleviku. Plaan sisaldab kokku nelja põhilist meedet.
• Kasvuhoonegaaside heitmete vähendamine – võrreldes 2005. aastaga peaks üldine heide vähenema 2030. aastaks 61%.
• Taastuvenergia kasutuse suurendamine – 2030. aastaks peaks taastuvate energiaallikate osakaal suurenema kogu energiaallikate jaotuses vähemalt 40%-le.
• Energiatõhususe parandamine – energiatõhusus peaks suurenema 36%-le lõpptarbimise ja 39%-le primaarenergia tarbimise puhul.
• Alternatiivkütuste taristu loomine, mille raames tuleb tagada sõidukite laadimis- ja alternatiivkütuste tankimistaristu kasutuselevõtt ning sadamas seisvatele laevadele ja lennujaamas seisvatele lennukitele alternatiivne energiavarustus.
Viimased kolm meedet tulenevad heitmete vähendamise nõudest, sest selleks ongi kõik ülejäänud ettevõtmised vaja ellu viia. Milline on selle plaani mõju Eestile?
Siinne hetkeolukord
Eesti energiatarve aastas on u 32 TWh,2 millest omakorda ligikaudu 5,6 TWh moodustab soojuse tarbimine, 7,2 TWh elektritarbimine, 9,2 TWh transpordikütused ja ülejäänud 10 TWh muud kütused. Sektorite kaupa jaguneb energiatarbimine järgnevalt: tööstus 4,74 TWh, transport 9,2 TWh, äri- ja avalikud teenused 5,48 TWh, majapidamised 10,99 TWh ja muud kulud 1,28 TWh. Eelnevast on näha, et umbes kolmandik kogu Eesti energiast tarbitakse kodumajapidamistes ja peaaegu kolmandik transpordis, seega peaks nendes sektorites toimuma ka kõige suuremad muutused, et ühiskond saaks seatud eesmärke täita. Samuti kehtib Eestis riiklik energia- ja kliimakava aastani 2030, mille kohaselt peaks energia lõpptarbimine jääma samale tasemele praegusega, see on umbes 32-33 TWh aastas. Sellest tulenevalt tuleb peale transpordi dekarboniseerimise (loe: kasvuhoonegaaside heitmete vähendamine) tegeleda ka energiatõhususega laiemalt, nt elamufondi soojustamisega, soojus- ja elektrienergia kadude vähendamisega jne.
Täpsemalt on Eesti riikliku energia- ja kliimakava eesmärgid:3
• Eesti kasvuhoonegaaside heitme vähendamine 80% aastaks 2050 (sh 70% aastaks 2030).
• Jagatud kohustuse määrusega kaetud sektorites (transport, väikeenergeetika, põllumajandus, jäätmemajandus, metsamajandus, tööstus) vähendada aastaks 2030 võrreldes 2005. aastaga kasvuhoonegaaside heidet 13%.
• Taastuvenergia osakaal energia summaarsest lõpptarbimisest peab aastal 2030 olema vähemalt 42%.
• Energia lõpptarbimine peab aastani 2030 püsima tasemel 32-33 TWh/a.
Nagu näha, on areng laias laastus samal joonel „Fit for 55-ga“.
Transpordi tulevik
Nii Tallinn kui Tartu plaanivad mõne aasta pärast tuua linnaliinidele vesinikubussid. Pildil vesinikubuss Prantsusmaal.
Kui viime kogu transpordi üle elektrile, peaksime suurendama elektritootmist enam kui kaks korda eeldusel, et elektriautode energiakulu on võrreldav sisepõlemismootoritega varustatud autodega. Tegelikkuses on elektrisõidukid enam kui kolm korda tõhusamad, mistõttu elektrienergia tarbimine võiks isegi väheneda. Ilmselgelt ei plaanita viia kogu transpordisektorit üle elektrile, sest praegu pole elektriveokid veel konkurentsivõimelised ja rasketranspordis on seega võetud suund pigem vesiniku ja lennunduses nn SAFide (sustainable aviation fuel, maakeeli jätkusuutlikud lennukikütused) kasutusele võtmisele. Samuti pole laevanduses leitud selget lahendust fossiilsete kütuste asendamiseks.
Väike kõrvalepõige lennundusse. Mis asi see SAF siis on? Allikaks on orgaanilist ainest sisaldavad materjalid, nt toiduõli ja muud loomadelt või taimedelt saadud õlid, kodudest ja ettevõtetest pärit tahked jäätmed, nt pakend, paber, tekstiil ja toidujäägid, mis muidu läheksid prügilasse või põletataks. Teiste võimalike allikate hulka kuuluvad metsanduses tekkivad jäätmed, näiteks puidujäätmed, ja energiakultuurid, sealhulgas kiiresti kasvavad taimed ja vetikad. Heaks näiteks on loomsete ja taimsete rasvade vesiniktöötlusel saadud vedelkütused (süsivesinike segud), mida muu hulgas toodavad ka Neste4 ja BP.5 Lisaks loodetakse lennunduses viia lokaalne lennuliiklus üle elektrimootoreid kasutavatele lennukitele, mida saaks käitada kas akudelt või vesiniku kütuseelementidelt. Eestis tegeleb alternatiivsetel kütuseallikatel põhineva lokaalse lennunduse edendamisega Lennundusklaster. Tänapäeva tootmisvalmis, kuid mitte veel tootmises olevad väikelennukid, milles on üheksa reisijakohta, suudavad ühe laadimisega lennata u 600 km kaugusele. Seega on meil oodata Eesti-siseste lendude elektrifitseerimist.
Ka laevanduses otsitakse võimalusi fossiilkütuste asendamiseks. Kõige lihtsam oleks minna sama teed nagu lennunduses, ja vähemalt esimeses järjekorras ongi see plaanis – kasutada nn jätkusuutlikke kütuseid, näiteks biometaani (ka diislit ja kütteõli), mis võimaldaks maagaasiga vms kütusega sõitvatel laevadel nende eluea lõpuni opereerida. Probleemiks on siinkohal raskete naftafraktsioonide asendamine, sest nendele lihtsat asendust loodusest ei leia. Väikelaevadel oleks võimalik kasutada elektrimootoreid, mida saaks sarnaselt väikelennukitega käitada akudelt või vesiniku kütuseelemendilt, kuid suurte laevade puhul osutuvad akud liialt raskeks ja vesinik liialt kergeks. Vesiniku energiatihedus ruumala kohta on sedavõrd madal, et suured kaubalaevad oleks sunnitud oluliselt vähendama veetava kauba koguseid. Aga iga tonn kaupa, mis jääb vedamata, vähendab ühtlasi majanduslikku tasuvust. Flirditakse ka mõttega ammoniaagist, mille mahuline energiatihedus on suurem kui vesinikul, kuid see jääb siiski alla maagaasile ja vedelkütustele.
Raudteetranspordiga on mõnevõrra lihtsam kui lennukite ja laevadega, sest siin on kaks kindlat alternatiivi: elektrifitseerimine ja vesiniku kasutamine. Elektrifitseerimine on kallis lõbu – Eestis tuleks elektrifitseerida u 800 km raudteed, millele kuluks umbes 300 mln eurot. Vesinikule üle minnes pole vaja raudteed elektrifitseerida, kuid tuleks hankida uued rongid või olemasolevad ümber ehitada. Norra ja Ameerika Ühendriikide raudteeliinide võrdlus6 tõi välja vesinikurongide eelise elektrifitseerimise ja akurongide kasutuselevõtu ees pikaajalises võrdluses (10–30 aastat). Norras vaadeldi 771 km pikkust Trondheimi ja Bodø vahelist liini ning Ameerika Ühendriikides Kansas City ja Los Angelese vahelist 2883 km pikkust liini. Norra puhul olid kapitaliinvesteeringud suurimad elektrifitseerimise korral ja Ameerika Ühendriikide puhul akutehnoloogiate kasutuselevõtu korral. 2020. aasta seisuga olid mõlemal juhul kõige väiksemad kapitalikulud kiirlaadimissüsteemi loomisel, kus akude hulka rongis vähendatakse peatustes akude kiirlaadimise arvelt. Tulu ja kulu suhe seevastu oli odavaima kapitalimahutusega tehnoloogilisel lahendusel üle ühe ainult Norra liinil, Ameerika liinil oli mõttekas kasutada ainult elektrifitseerimist. Kui arvestada tehnoloogia arenguga, näiteks mastaabiefektist tuleneva toodetava ühikuhinna odavnemisega, siis kümne aasta perspektiivis, aastaks 2030, muutuks olukord juba mõnevõrra – Norra liinil oleks vesinik väikseima kapitalimahukusega, parima tulu ja kulu suhtega (2,24) ning lühima tasuvusajaga (1,4 aastat). Ka Ameerika Ühendriikide liinil on kümne aasta perspektiiv veidi teistsugune, vesinik oleks nüüd konkurentsivõimeline – tulu ja kulu suhe 1,22 ning tasuvusaeg 5 aastat. Kiirlaadimissüsteem on veel mõnevõrra kasulikum, kuid püütavas kauguses. Siit järeldub, et valik raudteetranspordi elektrifitseerimise ja mõne muu tehnoloogilise lahenduse vahel sõltub konkreetsest juhtumist. Eestis on vähemalt üks ettevõte, Operail,7 otsustanud oma veduripargist kuni 40 vedurit üle viia vesinikule ja kasutada neid keskkonnasäästlike manööverveduritena.
Ühistranspordiga jätkates: ka busside puhul on kaks põhilist valikut fossiilsetest kütustest loobumiseks – elektribussid akutoitel või vesinikutoitel. Tavabuss, see diislineelaja, maksab u 250 000–300 000 eurot, akudel töötav elektribuss umbes 500 000 eurot ja vesinikubuss u 600 000–650 000 eurot. Lisaks puudub nii elektribussidele kui ka vesinikubussidele vajalik laadimis- ja tankimistaristu. Tehnoloogilise küpsuse seisukohast on praegu eelistatud akudel töötavad elektribussid. Seda teed on läinud Hiina ja kavatseb teha ka Tallinna linn, plaanides soetada 15 uut elektribussi ja ehitada välja vastav taristu. Elektribusside poole vaatab ka Austraalia. Seevastu Tartu peab plaani pikemas perspektiivis tuua mängu vesinikubussid ja koostöös erasektoriga rajada ka vastav tankimistaristu. Laias laastus hinnatakse akudelt käitatavate elektribusside sobivus linnakeskkonda heaks, kuigi künklikel aladel ja erakordselt palavas või külmas kliimas võib busside sõiduulatus kahaneda. Siin on selge eelis vesinikubussidel, millel on need puudused palju väiksemad. Austraalias korraldatud uuringu kohaselt8 on elektribussidel majanduslik eelis seni, kuni vesiniku hind pole langenud kuni 1,26 EUR/kg. Heitmekoguste seisukohast oleks parim akutehnoloogial põhinevate busside ja vesinikubusside kooskasutamine, kui elektrihinnaks arvestada 0,214 EUR/kWh.
Eratransport vajab samuti dekarboniseerimist. Selleks on vähemalt üks hea põhjus – lokaalne õhusaaste, mis põhjustab ainuüksi Euroopa Liidu 27 liikmesriigis umbes 350 000 surma aastas. Ülemailmselt ulatub surmade arv miljonitesse. Õhusaaste mõju sai küllaltki hästi selgeks COVID-19 leviku ajal, kui satelliidipiltidelt oli selgelt näha õhusaaste ulatuse vähenemine.9 Paljude linnade elanikud said lõpuks näha selget taevast. Milline tehnoloogia võiks siin osutuda eelistatuks? Seni kuni elektrilaadimistaristu jõuab sammu pidada, on esimeseks valikuks akudel töötavad elektriautod, sest tehnoloogia on küpsem kui vesinikuautodel ja hinnad paljudel juhtudel soodsamad. Globaalselt, nagu ka Eestis, on vesinikutaristu puudumine üks suuremaid takistusi vesinikuautode kasutuselevõtuks. Riigid ja riikide ülesed organisatsioonid on murest teadlikud ja plaanivad taristu arendusse investeeringuid suunata, nt Euroopa Liit plaanib aastaks 2050 investeerida 180–470 miljardit eurot, s.o 6–16 miljardit eurot aastas.10 Ka on elektriautod praegu veel 20–30% odavamad kui vesinikuautod, seega eratranspordi valikusse jääb praegu vaid elektriauto. Siingi on taristuprobleem, olemasolevatest ülekandevõimsustest ei piisa, kui eeldada eratranspordi märkimisväärsel määral elektrifitseerimist. Nagu näha, on transpordi dekarboniseerimine suur globaalne katsumus, millele ühest lahendust pole. Tuleb suurendada elektritootmist tuulest ja päikesest ning paigaldada uus või täiendada olemasolevat taristut nii elektrivõrkude kui ka vesiniku osas.
Elektri tootmine
Praeguste plaanide kohaselt peaks Eestis aastaks 2030 olema paigaldatud piisavalt tuulegeneraatoreid (võimsusega umbes 2,5 GW) tagamaks kogu riigi elektriga varustatus praegusel tasemel (umbes 8,5 TWh aastas), elektrit peaks sel puhul isegi ekspordiks üle jääma. Kuna tuuleenergia, aga ka päikeseenergia on katkendlik, siis tuleks mõelda vähemalt kolmele tähtsale aspektile – kuidas elektrienergiat salvestada selleks puhuks, kui tuult ei puhu või päikest ei paista; kuidas tagada elektrivõrgu stabiilsus, sest tootmine ja tarbimine peavad olema tasakaalus ja kuidas toodetud elekter tarbijani suunata. Esimese murekoha lahenduseks on pakutud erinevaid võimalusi alates vee pumpamisest teatud kõrguseni ja siis allavoolu läbi turbiini juhtimist, kui peaks elektrit vaja minema (mehaaniline salvestus e pumphüdroelektrijaam) ja akudest (näiteks sulasoolaakud) kuni vesiniku tootmiseni läbi vee elektrolüüsi. Teise murekoha lahenduseks vajatakse reguleeritavaid tootmisvõimsusi (nt maagaasil või vesinikul töötavad elektrijaamad), mis tagaksid kvaliteetse elektrivõrgu ja kolmandaks on vaja ehitada uusi ülekandeliine, sest plaanitavad tuulikupargid ei asu traditsioonilisel elektritootmise alal, s.t Ida-Virumaal.
Eestis on plaanis pumphüdroelektrijaamu ehitada kaks, esimene Paldiskisse 500 MW võimsusega ja teine Alutagusele 50 MW võimsusega. Võrreldes Eesti elektritarbimise tippkoormusega (ca 1600 MW) on seda võrdlemisi vähe, eriti kui arvestada vajadusega energiat salvestada rohkemaks kui mõneks päevaks. Suuremastaabilist akupankade rajamist pole teadaolevalt Eestisse planeeritud, kuid tehnoloogiate küpsedes võib seda kaaluda. Tõsi, kõige mastaapsemaks energiasalvestiks peetakse vesinikku, mida on võimalik kasutada energiakandjana ja ka keemiatööstuse toormena – kaks kärbest ühe hoobiga. Vesinikku saab kasutada ka võrgukvaliteedi tõstmiseks, nimelt on juba elektrigeneraatoritele välja töötatud turbiine, mis võimaldavad kasutada kütusena vesinikku. See lahendaks probleemi, kus mingi osa elektrivõrgust võib kokku kukkuda madalakvaliteedilise elektri n-ö liigtootmise tõttu.
Soojusenergia tootmine
Praegusel ajal toodetakse soojust põhiliselt koostootmisjaamades, elektrijaamades ja katlamajades. Loobudes fossiilsetest kütustest kunagi kauges tulevikus (2050. aastal on maailmas tõenäoliselt ikka veel fossiilsed kütused kasutusel), tuleb ka soojamajandus ümber kujundada. Elektritootmise saab üle viia süsinikuneutraalsele alusele, kasutades tuult ja vesinikku ning vesiniku koostootmisjaamasid. Lisaks saab kasutada biokütuseid (biojäätmeid), millest kõige mõistlikum on biogaas ja sellest saadav biometaan.
Biogaasi potentsiaal Eestis on hinnanguliselt 3,8 TWh aastas arvestatuna metaanile,11 millest jääb üle umbes 253 miljonit Nm3 biogeenset süsihappegaasi, mida saaks väärindada metaaniks, kasutades vesinikku ja ürgseid mikroorganisme arhesid.12 Nii saaks suurendada ainuüksi biogaasi kõrvalsaaduse metaaniks muundamise kaudu biometaani potentsiaali 2,5 TWh13 võrra aastas, mis ühtlasi oleks ka üks vesiniku salvestamise ja süsinikuringes osalemise võimalustest. Väga tõenäoliselt tuleb mõelda ka soojuspumpade ja geotermaalenergia laialdasemale kasutuselevõtule.
Tulevik
Eestis on energiasüsteemi ümberkujundamine süsinikuneutraalseks väga suur väljakutse, sest ümber tuleb teha kõik energiasüsteemi osad – elektri- ja soojatootmine ning transpordisüsteem. Eeldatavad investeeringud ulatuvad tulevastel kümnenditel Euroopa Liidu ulatuses sadadesse miljarditesse eurodesse ja Eestis kümnetesse miljarditesse. Seega lihtsaid ja kiireid lahendusi ei ole.
Allan Niidu on Tallinna tehnikaülikooli Virumaa kolledži abiprofessor.
6 Federico Zenith, Raphael Isaac, Andreas Hoffrichter, Magnus Skinlo Thomassen, Steffen Møller-Holst, Techno-economic analysis of freight railway electrification by overhead line, hydrogen and batteries: Case studies in Norway and USA. – Proceedings of the Institution of Mechanical Engineers, Part F: Journal of Rail and Rapid Transit 2020, 234(7), 791–802. doi:10.1177/0954409719867495
8 David A. Hensher, Edward Wei, Camila Balbontin, Comparative assessment of zero emission electric and hydrogen buses in Australia. – Transportation Research Part D: Transport and Environment 2022, Volume 102, 103130. https://doi.org/10.1016/j.trd.2021.103130.
Aasta esimene kuu võlgneb teatavasti nimetuse rooma jumalale Janusele, keda kujutati tavaliselt kahe peaga, millest üks vaatab minevikku, teine tulevikku. Üht ei saa olla teiseta: Janus on ülemineku, alguse ja lõpu, avanevate ning sulguvate uste sümbol. Kahesuunalisust peegeldav jaanuari kontserdielu ühildus nimetuse tähendusega rõõmustavalt kenasti: tunnustavaid, mälestuslikke ja kohati nostalgilisi tagasivaateid tasakaalustas paljulubav pilguheit olevale ja tulevale. Oli sujuvaid üleminekuid ühelt žanrilt teisele, oli kollektiivide sümbioosis koostööd. Tähtis on aga see, et mis tahes suunda üks või teine kontsert ka kaldus, pakkus enamik sügava kunstilise elamuse. Siinkohal ei ole tegu mõõdutundetu takkakiitmisega, vaid minu tõsimeelse arvamusega, et Eesti muusikaelus on väga paljud asjad hästi või – kui olla eestlaslikult kitsi – häda pole midagi. Kinnitagu seda pikaajalise välismaa kogemusega tšellisti Indrek Leivategija tõdemus ERSO kontserdile „Talveromantika“ eelnenud vestlusringis: Eesti kontserdielu, eriti Tallinna väiksuse juures, on tõeliselt heal tasemel ja rikkalik.
Mineviku teed viisid aasta algul üht- või teistpidi ikka justkui rondovormis Ester Mägi juurde. Maestra 100. sünniaastapäev andis põhjuse avaldada talle austust mitmel kontserdil, kuid tuleb öelda, et tema loomingut on põhjust püsivalt repertuaaris hoida ning pidevalt esitada – see pole tänuväärne üksnes mälestamiseks. Parafraseerides Cyrillus Kreegi koorilaulu: kui suur oleks meie vaesus Ester Mägita. Tema pärandi esitajaskond hõlmab mees-, nais- ja segakoore, kammeransambleid, soliste ning suuremaid ja väiksemaid orkestreid. Mägi teostest saab edukalt panna kokku vaheldusrikka ja põneva autorikontserdi või kõrvutada seda XX sajandi väljapaistvate heliloojate muusikaga, näiteks Rahmaninovi omaga (ERSO kontsert „Talveromantika“).
Eredaima elamuse pakkus Mägiga seoses Eesti Kontserdi kureeritud „Maestra Ester Mägi 100“, mis toimus täpselt helilooja sünniaastapäeval, 10. jaanuaril ning mille kava oli koostatud koos helilooja endaga tema 99. sünnipäevaks. Mitme kollektiivi ja solistide ühispingutuses realiseerunud kontserdil oli tunda läbimõeldud kontseptsiooni, mis tekitas terviku tunde ning mille meisterlik teostus lausa sööbis mällu. Ilusa kaarega kava algas hämaras saalis Hans Christian Aaviku tundliku ja nüansirikka viiulisoologa, mis lõi erilise õhkkonna ning eelaimuse, et kõik, mis järgneb, on privileeg, võimalus saada osa millestki suurest ja imelisest – Kunstist. Õhtu meeldejäävamad hetked kinkis aga Eesti Rahvusmeeskoor, kelle dünaamilised varjundid, kõla kaunidus ning häälte sulandumine oli imepärane ja puudutas hingepõhjani. Koori stabiilselt kõrgest tasemest andsid tunnistust ka teised ülesastumised nii kontserdisarjas „Lõunamuusika“ kui ka „Mustonenfesti“ galakontserdil.
Mägi „Kerkokella“ kuulates jäin mõtlema, et sellises meeskoorikõlas on midagi nii üdini eestlaslikku, et see moodustab lahutamatu osa minu kultuuriidentiteedist, on mingi põhjapanev sümbol. Mil määral on aga sügavalt rahvuslikul muusikal laiemat kandepinda? Kas Mägi muusika saab esile tuua sama helli tundmusi teistsuguse kultuurikoodiga kuulajas-esitajas? Kas tema loomingu lävepakk pole ehk väljast tulijale kõrge? Eesti muusika- ja teatriakadeemia kontserdil „Jubilate. Ester Mägi 100“ esitas mitmeid Mägi kooriteoseid EMTA koor, mis on viimastel aastatel koosnenud juba suuresti välistudengitest. Otsides vastust, miks ei puudutanud Mägi looming mind sellel kontserdil niivõrd sügavalt, jõudsin järeldusele, et õppekoori staatuse kõrval võis märkimisväärset rolli mängida just asjaolu, et tema muusika ei avane kultuurilisele teisele just kergesti. Niisiis, kui näiteks Pärdi universaalseks nimetatud looming elab tõenäoliselt edasi ka eestlasteta, siis Mägi pärandi peamised säilitajad ja edasikandjad saame olla ainult me ise, kes me mõistame seda kõige paremini.
Mingis mõttes eelmise vastandina, kuid ühtlasi paralleelina mõjus Kristjan Randalu loomingule pühendatud autoriõhtu „Sinu hommikuvalguse hetk“, esimene uues Tõnu Kaljuste juhitud sarjas „Autoritund“. Randalu etteastes Tallinna Kammerorkestri ja Eesti Filharmoonia Kammerkooriga oli tunda tuleviku hoovusi, vastupandamatut energiat, n-ö värsket rõhku. Tunni jagu muusikat oli psühholoogiliselt pinev ning haaras jäägitult. Võib öelda, et keskmise teose „Nach dem Anfang vom Ende“ ehk „Pärast lõpu algust“ ajal tekkis minus kuulajana isegi nn flow-seisund, kui ajataju kaob ning ollakse sada protsenti protsessi, seekord siis muusikasse sukeldutud. Januse kui üleminekusümboli valguses saab rääkida Randalu muusika žanriülesusest, nooditekstiga fikseeritud muusika ja improvisatsiooni sünergilisest kohtumisest. Randalu teostes omandavad kordused uue tähenduse: ostinaatsed motiivid ja rütmid otsekui kaevavad üha sügavamale, kuni eraldub räbu ja tuleb esile ehe ja päris, ajatu ja igavene. Tahtmatult tekkis võrdlus Ester Mägi loominguga, kuigi džässpianisti looming ei tekita samu rahvusliku varjundiga hardumusnoote. Helikeel, tekstide valik ja pealkirjad on tunnetuslikult teistsugused ning mõistetavad rahvusüleselt, kuid huvitav on see, et need kaks eri liikumistrajektoori jõuavad lõpuks ühte ja samasse kohta – oluline on inimese ühtsus looduse ja iseendaga.
Erakordselt õnnestunud mineviku, oleviku ja tuleviku ristumispunktiks osutus „Mustonenfesti“ avakontsert. Esimeses pooles mälestati holokaustiohvreid Schönbergi ja Regeri loominguga, teise poole lihvitud pärl oli aga Pärdi „La Sindone“ just Vadim Repinile kirjutatud sooloviiulipartiiga. Schönbergi „Kuus laulu“ op. 35 oli avaloona kuulajale võib-olla liiga tahke, „Ellujäänu Varssavist“ aga ekspressiivne ja mõjus, nii et aplaus tundus isegi veidi kohatuna. Meeskoor imponeeris Regeri „Reekviemis“ taas nii jõulise ja kandva forte kui ka imetlusväärse piano ja sügava tooniga. Kontserdi teise poole lõi särama kõrgelt hinnatud viiuldaja Vadim Repin, kelle meisterlikkus tuli esile nii virtuoosses Mendelssohni kontserdis kui ka mõtlikus ja sugestiivses Pärdi orkestriteoses.
Kõiki kolme siinkohal esile toodud kontserti ühendab peale eri moodi väljendunud ajalise ja stiililise duaalsuse hästi läbi mõeldud ja komponeeritud kava, vokaal- ja instrumentaalmuusika lõimumine ning interpreedid, kes tehnilise laitmatuse kõrval oskavad ja armastavad esitatavat muusikat mõtestada. Sedasama võib öelda ka kahe väiksemale kuulajaskonnale mõeldud väga sümpaatse kontserdi puhul: Floridante „Uuestisünni“ ja Hortus Musicuse sarja „Mööda Euroopat“ esimese kontserdi kohta, kus sedapuhku peatuti Prantsusmaal. Mõlema kollektiivi juures on imetlusväärne, kuivõrd suure kire ja pühendumusega suhtutakse repertuaari, mis ei ole kaugeltki paljude inimeste kuulamisedetabelis, ning kui hästi antakse minevikumuusikat edasi, nii et hea kogemuse saab ka žanrivõõram kuulaja.
Floridante kontserdil, kus publiku ja muusikute vahemaa oli äärmiselt väike ning eksimisruumi lihtsalt polnud, oli viiest lauljast koosneva ansambli laitmatu kooskõla ja intonatsioonipuhtus tõeline nauding. Äärmiselt võluvad olid Maria Valdmaa hõbedaselt selged ja helisevad soolod, milles paljastus laiem tundepalett, kui madrigalilt võiks esmapilgul oodata. Ka Hortus Musicuse kontserdi eredamateks osadeks kujunesid Anto Õnnise, Tõnis Kaumanni ja Riho Ridbecki esitatud vokaalnumbrid, milles oli mõnusat huumorit ja kelmustki, ennekõike aga naudingut muusikast enesest.
Kui jaanuari tõelised muusikaelamused kokku võtta, jääb vaid soovida, et Januse kaks nägu oleksid kontserdielus printsiibina kohal ka kõigil järgmistel kuudel, sest eks olegi õnnestumise võti ju eri vaatenurkade tasakaal.
Maarin Ektermann ja Airi Triisberg on teinud suure ja igati kiiduväärt töö (vt Sirp 14. I): nad mitte ainult ei ole kunstnike ja ka teiste kunstitöötajate õiglase tasustamise teemat kuumana hoidnud, vaid on töötanud välja selged ja ka vettpidavad mõõdikud, mille järgi õiglast tasu maksta. See pole vaid kahe idealisti unistus, sest eelnenud aruteludesse kaasati kunstnikke, kunstitöötajaid ja institutsioonide esindajaid. Et asi ei jääks pelgalt soovunelmaks, on Ektermann ja Triisberg kutsunud kunstitöötajaid – kunstnikke, kuraatoreid, tekstikirjutajaid – üles ignoreerima ebaeetilisi tööandjaid, kes ei järgi väljatöötatud mõõdikuid.
Ektermann ja Triisberg ei ole sinisilmsed idealistid, nad tunnistavad, et kunstivaldkond on alarahastatud ja esitatud skeem on eelkõige töövahend. See ei ole kohustus ega ka poliitiline otsus. Kuidas siis ikkagi toimida, et väljatöötatud vahend ei kuuluks ulmevaldkonda ega oleks pelgalt eesmärk (või ka lohutus), mille nimel elada, et lapsed või lapselapsed võiksid nautida helget ja õiglast tulevikku?
Kõik kunstiinstitutsioonid on ühel meelel, et kunstnikele ja teistele kunstitöötajatele tuleb maksta õiglast tasu, aga nad on skeptilised või vähemalt ettevaatlikud selle suhtes, kuidas see tegelikkuses välja näeb. Just nii, nagu seisis Eesti kunstimuuseumi juhtide vastuses üle-eelmises Sirbis (21. I).
Tasu juba makstakse
Vähemalt üks saavutus on kunstnike (õiglase) tasustamise eest võitlemise tulemusena juba näha. Suur osa kunstiinstitutsioone on hakanud kunstnikele (ja ka teistele kunstitöötajatele) näituse eest maksma, olgu siis esinemise või sellele kaasaaitamise puhul. Tarbekunsti- ja disainimuuseumi juhataja Kai Lobjakas ütleb: „ETDM maksab küll kunstnikele vastavalt võimalustele tasu, kuid oodatava normaalsuse tagamiseks on vajalik stabiilne rahastus.“ Tartu kunstimuuseumi juhataja Joanna Hoffmann: „Tartu Kunstimuuseum maksab kunstnikele tasu, ent täna puudub rahaline võimekus esitatud ettepanekute ulatuses selle tegemiseks. Meie näitusetegevust toetab paraku kulka, oma eelarvelistest vahenditest selleks raha ei jätku.“ Eesti Rahva Muuseum ei ole otseselt kunstiinstitutsioon, kuid kunstnike õiglase tasustamisega lähevad ka nemad kaasa. Direktor Kertu Saks: „ERM teeb mõistagi kõik enda poolt oleneva, et maksta kunstnikele, kes ERMi puhul saavad olla peamiselt näituste loomega seotud kuraatorid ja disainerid, väärilist tasu ja oleme seda ka seni teinud.“ Kuid neil on tõsine soov, et „tariifid oleksid kehtestatud kunsti valdkonna alaliite ühendava esindusorganisatsiooni poolt, nagu teatri valdkonda ühendab Eesti Etendusasutuste Liit, mis tegeleb kõigi alavaldkondade kollektiivlepingute ja tasutariifidega.“ See annaks neile kindluse, et kokkulepe on valdkonnaülene ja nad saaksid ka vastuse küsimusele, kes kuulub või ei kuulu tariifidega töötasu maksmise nõude alla.
Tallinna Kunstihoone ei saa kriitikutelt kiita mitte ainult näituseprogrammi, vaid väga hea korraldusstandardi eest. See eeldab korralikku rahastust. Tallinna Kunstihoone juhid on võidelnud oma asutusele välja korraliku eelarve ja seal makstakse kunstnikele peaaegu õiglast tasu. Dan Perjovschi koha- ja ajaspetsiifiline teos Corina L. Apostoli kuraatoriprojektis „Mis sillutab teed uuele maailma“ Tallinna Kunstihoones 2021. aasta sügisel.
Peeter Talvistu toob Tartu Kunstimaja puhul välja järgmised tasutariifid: „Varasemalt oli töötasu palgafond 240 eurot, kuid sellest aastast soovime selle tõsta 300 euro peale. Näitustega kaasnevate ürituste puhul tasume kulusid ja maksame (väikesi) tasusid vastavalt kokkuleppele. [—] Raha kunstnikutasude maksmiseks tuleb kultuurkapitalilt ja Tartu linnavalitsuselt ning taotletakse tervele aastale korraga.“ Kõige korralikumalt maksab kunstnikele ja külaliskuraatoritele Tallinna Kunstihoone (vt kõrval toodud kommentaari).
Väikelinnade näitusepaigad
Kurvemad on lood väiksemate linnade galeriide ja näituseasutustega. Vana-Võromaa kultuurikoja ja ka Võru instituudi juht Rainer Kuuba: „[—] kes ei ole koosseisulised töötajad, nende töötasu lepitakse kokku eraldi ja tuleb meil reeglina eraldi küsida, seda peamiselt kulkast. Mõnel üksikul juhul ja väikeses mahus saame tasuda ka instituudi oma eelarvest (s.t kas riigieelarvest eraldatud rahast või omatuludest). Eelarvega on selline seis, et riigieelarvest antava rahaga ei saa isegi koosseisus olevatele kõikidele töötajatele aasta lõpuni palka maksta.“ Ka Haapsalu Linnagalerii galerist Agur Kruusing on nõutu: „Haapsalu galerii on suures sõltuvuses kulka rahastusest ja tegelikult kunstnike vastutulelikkusest, kuna peaksime teenima ühe kolmandiku oma kuludest ise. Oleme linna eelarveline asutus ja kuulume kultuurikeskuse alla. Linn panustab siin ühe kolmandikuga ja kultuurimaja leiab oma tegevusega teise. Kolmanda kolmandiku, vähemalt osalise, oleme saanud seni kulkast. Haapsalu suguses linnas piletiraha sisseviimine poleks mõistlik ja ei tuleks sealt ka mingisugust raha. Samuti puudub tegelik kunstiturg. Vähemalt sellisele kunstile, mida mina tahan näidata.“ Pärnu Linnagalerii galerist Alar Raudoja: „Ettepanekud on toredad ja ka mõõdikutel pole viga. Aga kes selle „toreduse“ kinni maksab? Pärnu Linnagalerii on Pärnu linna allasutus ja raha peaks tulema linna eelarvest. Seni oleme olnud võimelised maksma aastas kahe näituse kuraatoritasu. Kõigi teiste kuludega on pidanud kunstnikud ja kuraatorid ise hakkama saama, seda enamasti kultuurkapitali abiga.“
Natuke positiivsemad on uuemad kunstigaleriid, näiteks Kogo Tartus ja Rüki Viljandis. Nad on seadnud kunstnike tasustamise endale eesmärgiks, kuid nemadki ei ole võimelised õiglast tasu tagama. Kogo galerii tegevjuht Liina Raus: „On fakt, et praegu seda raha valdkonnas ei ole, ei ole õiglaselt tasustatud ei kunstnikud, ega ausalt öelda ka galerii tööjõud. Kogo galerii maksab kunstnikele litsentsitasu, teose/teoste näitamise õiguse eest ja oleme püüdnud seda iga aastaga kasvatada. Püüame üldiselt maksta kindla süsteemi järgi ja nii eesti kui väliskunstnikele võrdselt (siiani on see õnnestunud), isikunäituse eest kõige rohkem ja vastavalt duonäituse eest või osaluse eest grupinäitusel vähem. Kunstnike ja kuraatorite tasu küsime aastaks ette tegevustoetuse taotlemisel kultuurkapitalist. Galeriid toetab lisaks kultuurkapitalile ka Tartu linn – galerii aastaeelarve on üks kolmandik Tartu linna vahenditest ja kaks kolmandikku kultuurkapitali vahenditest. Lisaks teeme pidevalt pingutusi, et teenida rohkem ka omatulu, mis natuke aitab kitsikust leevendada.“ Kui aga vaadata suviseks turismimagnetiks kujunenud Peipsi-äärset Voronja galeriid, siis on tegelikkus veel nutusem (Sirp 4. II).
Nokk-kinni-saba-lahti olukord
Ainus võimalus, et käituda südametunnistuse järgi ja õiglaselt, on pöörduda kultuurkapitali poole. Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali nõukogu saab aga niigi taotlusi ligi kolm korda suuremas mahus, kui on jagamiseks raha. Nõukogu esimees Maarin Ektermann: „Kulka rahastab projekte vastavalt oma võimalustele: alates eelmisest koosseisust oleme pannud kaasa ka igale vastusele numbrid, mida antud taotlusvoorus kokku küsiti ja millist summat seekord jaotada sai. Käärid valdkonna ootuste ja kulka võimaluste vahel on tohutud. Seega on edaspidi üsna tõenäoline, et pea kõigilt taotlustelt tuleb midagi maha võtta, kui üldse toetusotsus tehakse. Tuleb tähele panna, et kunstnike õigustatud ootus tasudele tähendab ka seda, et üldarvestuses jääb kulka raha veel vähemaks, kuna oleme oma koosseisuga siiski toetanud põhimõtet, et kui taotluses on kõik korras, siis pigem anda vähemalt 75% ligidale (võib mõjuvatel põhjustel ette tulla erandeid, see ei ole siiski reegel).“
Positiivi galerii on tüüpiline ühe inimese ettevõtmine: Kristel Schwede korraldab näitusi, annab välja ajakirja Positiiv ja teeb ka ise kunsti. Laura Laasiku näitus „Tekk“ oligi mõeldud läbi akna vaatamiseks, sest möödunud aasta aprillis ja mais olid kõik kultuuriasutused koroonaepideemia tõttu suletud.
Kui institutsioonidel on siiski väikest manööverdamismaad – vaadata üle oma kogu programm ja korrigeerida selle vajadusi –, siis füüsilisest isikust näitusekorraldaja (kuraator) on hoopis keerulises olukorras. Ise töötab ta tasuta, sest füüsilise isikuna ei saa ta endaga töölepingut teha või ka kuidagi teistmoodi maksta ning kui on kulkast projektile saanud 75% või vähem ja ka mujalt juurde pole tulnud, siis on tal kaks võimalust: püüda kunstnikele siiski õiglaselt maksta, kuid selle hinnaks tuleb tuua teoste korralik esitamine või vastupidi – näidata töid nii hästi kui vähegi võimalik, kuid maksta kunstnikele märgatavalt vähem, kui on õiglane. Midagi pole teha, arusaam, et kunstnik on just nii hea, kui on tema viimane teos, kehtib meilgi. Tegelikkus on aga veelgi kurvem, sest kärpida tuleb nii kunstnikutasu kui ka perfektse esitamise pealt. Maarin Ektermanni soovitus õiglaseks käitumiseks on vaadata võimalused üle ja kui neid napib, siis jätta projekt ära: „Minu isiklik eetika ei luba näiteks teha projekte, mille puhul ma eeldan tasuta tööd. [—] Tööeetika on ikka igal kunstivälja inimesel isiklik ja seda kulka ette ei kirjuta.“ Väljapääsuna näeb ta „kunsti ja tegelikult ka kogu kultuurielu aeglustumist“. Ja et „uuenenud situatsioonis on kuraatoril senisest tunduvalt vastutusrikkam roll, nii sisuliselt kui ka eetilisest aspektist vaadatuna projektide ellu kutsumisel ja kunstnike kaasamisel“.
Eks see nokk-kinni-saba-lahti olukord ole, sest taotlus ei saa olla ebamäärane, seal tuleb ära tuua osalevate kunstnike nimed ja ka teosed, näitusepaik ja võimalikult täpne eelarve. Seega arvestavad näitusepaiga töötajad ja kunstnikud just selle projektiga, on selles osalemiseks juba ettevalmistusi teinud. Neid ei saa alt vedada. Mis puutub aga eelarvesse, siis praeguses maailmas ei saa isegi mitte kuu aega ette näha, kui palju midagi maksma läheb, mis siis veel aastast rääkida. Kulka sihtkapitali nõukogu saab juurde võimu, aga veel enam kaasneb sellega vastutust. Kas minna ainult tippude toetamisele ja mida see kogu valdkonna toimimisele tähendab? Pealegi ega ainult erakordne andekus ei taga tippu jõudmise.
Galeriide toetusmeede tagasi
Kui reaalne on, et kunstivaldkonna käigus hoidmiseks ja arendamiseks tuleks riigilt raha juurde? Iseäranis praeguses olukorras, kus riigikaitse, tervishoid, haridus, teadus jne nõuavad meeleheitlikult raha. Kultuuriministeeriumi kunstide asekantsler Taaniel Raudsepp: „Väga keeruline on ennustada ministeeriumi võimalusi 3-4 aasta pärast, aga igal juhul sõltuvad eelarveotsused demokraatlikust protsessist ehk otsused teeb vabariigi valitsus. Selleks, et võimalused kunstnikutasusid riigi poolt ühel või teisel viisil hüvitada selles ajaraamis tekiks, on praegu viimane aeg lisaks ettepanekutele valdkonnal esitada põhjendatud argumentatsioon ja kalkulatsioonid.“
Ühe lihtsa võimalusena on eelkõige väikelinnade institutsioonid näinud kultuuriministeeriumi galeriide toetusmeetme taastamise. Või kui tahta seda ajakohastada, siis miks mitte (taas) mõelda Haapsalu galeristi Agur Kruusingu ettepaneku peale: „Riik võiks ülal pidada igas Eesti suuremas linnas ühte galeriid ja kataks selle tulud koos kunstnikupalgaga. Ehk siis kõik esinejad saaksid vähemalt Eesti keskmise palga. Kasvõi ühekordse. Ideaalne oleks olukord, kus esineja saab palka terve aasta, kui ta teeb näituseks ettevalmistusi. See oleks loogiline süsteem, aga kuulub vist rohkem ulmevaldkonda.“
Ulme või mitte, kuid kui koos kas või soovunelmana terendava eesmärgi poole liikuda, siis võiks see ju ka täituda. Iseäranis kui asekantsler toetab: „Kuna tegemist on ka kultuuri arengukava ühe olulise katuseesmärgiga – loometöö tasustamine on meie üks lähiaastate fookusi koos sotsiaaltagatiste kättesaadavuse parandamisega läbi loovisikute ja loomeliitude seaduse väljatöötamiskavatsuse (www.kul.ee/LLSVTK) protsessi – on ministeerium ja ametkond siin igal juhul valdkonnaga samas paadis.“ Ka kunstnike liidu president Elin Kard on sama meelt: „Aastaid oleme rääkinud valdkonnasiseselt, et meie võimalused on ebapiisavad, suutmata samas öelda, millised on meie vajadused täpsemalt, et olukorda leevendada. Arvestades probleemide komplekssust ning meid ümbritsevaid kobarkriise, on lihtsaid ja kiireid lahendusi hetkel keeruline, aga mitte võimatu leida.“ Loodav kunstimajade liit saaks esindus- ja huvikaitseorganisatsioonina tegeleda lobitööga ehk seletada poliitiliste otsuste tegijatele kunsti tähtsust ja vajalikkust ühiskonnas ning kunstnike tasustamise olukorra absurdsust. Nii kinnitas Tallinna Kunstihoone juhataja Paul Aguraiuja, loodava kunstimajade liidu üks asutajaid.
Kui seljad kokku paneme ja juriidiliselt asjad korda ajame, siis loodetavasti rabeleme välja nokk-kinni-saba-lahti olukorrast. Aga seni, et õiglus ei seisneks vaid kunstitippude rahastamises ja mõne institutsiooni eelarves, katsume lähtuda tegelikkusest, kuhu Tallinna Kunstihoone kõrvale mahub ka Voronja galerii, Kris Lemsalu kõrvale Toomas Kuusing.
Kommentaar
Vastutust kunstniku palga eest ei tohiks panna kunstimajade peale, nad on ju ainult vahelüli, kunstiteoste vahendajad vaatajaskonnale, ühiskonnale. Kunst on tähtis kogu ühiskonnale ja tasustamine peaks olema ka riigi rahakoti põhine.
Siiani on kunstnikud küsinud kultuurkapitalilt loometoetust, et oma projekt ellu viia, mõnikord lisaks ka teoste vormistamise tasu, mõlemal juhul koos kunstimaja kinnitusega, et näitus ikka toimub. Saab küsida ka loomestipendiumi. Kui see süsteem ja summad on ajale jalgu jäänud, siis võib ju näituse tegemiseks kokku leppida mõne mõõdikutes välja käidud summa. See võiks olla võrdne kõigile küsijaile.
Väikeste eragaleriide eelarves on püsituluread nagu „entusiasm“ ja „lootus, et ehk ikka saame hakkama“. Nendest õiglase kunstnikupalga väljavõlumine ei aja isegi nutma, vaid naerma, soov on nii eluvõõras. Las kunstimajad tegelevad oma tööga, hakkamasaamise muresid ja kulusid on juba piisavalt nii suurtel kui ka väikestel, eriti viimastel koroona-aastatel: jooksvad kulud, järjest kasvavad remondi- ja ehitusmaterjalide hinnad, vähenev külastajate arv (koroonapassid), vähenevad müügitulud (inimesi käib vähem, ostujõud on väiksem), suurenevad tööjõukulud jne.
Galerii Positiiv on seitsmendat aastat tegutsev rendigalerii, tegutsen seal üksinda ja annan välja ka ajakirja Positiiv ning teen oma kunstiprojekte. Panus, mida siiani olen galeristina näituste korraldamiseks andnud (kunstnikuga kaasamõtlemine näituse ettevalmistamisel, abi installeerimisel ja deinstalleerimisel, näituseinfo jagamine kultuuri- ja ühismeedias, personaalne näituse tutvustamine külastajatele, artikkel ajakirjas Positiiv) ongi minu võimaluste piir.
KRISTEL SCHWEDE
Kommentaar
Tallinna Kunstihoones pingutame pidevalt selle nimel, et saaksime kunstnikele tööd väärtustavat tasu maksta. Alates 2022. aasta jaanuarist on Tallinna Kunstihoone suure saali isikunäituse tasu 4200 eurot (bruto), mis on kolmekordne kultuuritöötaja miinimumpalk. Tallinna Kunstihoone galeriis ja Tallinna Linnagaleriis on soolonäituse kunstnikutasu 1680 eurot (bruto), mis on 1,2 korda kultuuritöötaja miinimumpalk. Suurima heameelega maksame need kunstniku soovil välja töölepingujärgse töötasuna: neile summadele lisanduvad meie kuluna tööandja maksud (sotsiaalmaks ja töötukindlustus). Soolonäituseks peame kuni kolme osaleva kunstnikuga näitust. Kahe või kolme osaleja puhul lähevad summad vastavalt jagamisele.
Mõistan, et need kordajad ei pruugi olla piisavad, kuna suure isikunäitusega teeb kunstnik tihti tööd kauem kui kuus, kaks või ka kolm kuud. Kahjuks praegu Tallinna Kunstihoone eelarves rahalisi vahendeid rohkem ümber tõsta võimalik ei ole.
Nii Tallinna Kunstihoone kui ka meie galeriide grupinäitustel maksame jaanuarist uute teostega esinevale kunstnikule kunstnikutasu 630 eurot (bruto), mis ületab täpselt sotsiaalkindlustuse saamise piiri. Olemasoleva töö eksponeerimise ja/või mugandamise eest on brutotasu 280 eurot. Needki summad maksame hea meelega töötasuna, s.t sotsiaalmaks saab makstud meie poolt lisaks. Kahjuks erandina ei saa me grupinäituse tasusid maksta kevadnäitusel, kuna osalevate kunstnike arv on väga suur ning meie eelarves ei ole selleks võimalusi. Õnneks on tegu (Tallinna Kunstihoone ainsa) müüginäitusega, kus suur osa töödest leiab uue omaniku ning Tallinna Kunstihoone ei võta müügilt komisjonitasu. Võrreldes meie poolt varem makstuga on 2022. aastast kunstnikutasud 20–53% suuremad. Edaspidi jätkame nii, et kui tõuseb kultuuritöötaja miinimumtasu või sotsiaalkindlustuse miinimummäär, tõusevad automaatselt ka Tallinna Kunstihoone makstavad kunstnikutasud. Loomulikult unistame ja loodame, et saame suurendada ka miinimumide kordajaid ning jõuda lähemale Airi Triisbergi ja Maarin Ektermanni kirjeldatud ideaalile.
Lisaks tasudele ning kuraatori ja projektijuhi pakutavale sisulisele toele panustab Tallinna Kunstihoone meie eksponeeritavate kunstnike töösse ka installatsiooni, turunduse ja tõlgete kulude täieliku ning produktsioonikulude osalise katmisega. Tallinna Kunstihoone oma tegevuse jaoks kultuurkapitalist raha ei taotle. Külaliskuraatoreid tasustame kunstnikega samadel alustel.
Tartu ülikooli Aasia keskuse analüütiku ja Johan Skytte poliitikauuringute instituudi õppejõu Urmas Hõbepapli uurimisteemade hulka kuuluvad ajaloo- ja identiteedipoliitika, ida ja lääne kultuuri kokkupuuted ning Hiina Rahvavabariigi ühiskond ja poliitika – teemad, mis ongi alljärgnevas jutuks.
Mis mulje on Peter Frankopani Siiditeede raamatud sulle jätnud?
Ajaloofookusega „Siiditeede“ üldistused on huvitavad. Küllap on Frankopanil õigus ajaloolasena teha sääraseid üldistusi. Ta on põiminud meisterlikult Euraasia ajaloo eri tahud, näidates, et Euroopa ajalugu on Aasias toimunuga tihedalt seotud. Meie europotsentrilises ajalookäsitluses on pahatihti jäetud need suured ja olulised seosed tähelepanuta. Tänapäeva ühiskonna vaatlejana Frankopan mind sedavõrd ei võlu, sest kuigi „Uute Siiditeede“ raamatus ei ole midagi otseselt väära, jääb analüüs õhukeseks. Autor kappab seal ühelt teemalt teisele, hinge tõmbamata, ja külvab lugeja üle infoga, mis on enamasti juba teada (nüüdseks osaliselt vananenudki). „Uusi Siiditeid“ lugedes on tunne, nagu loeks eilset ajalehte. See ei ole muidugi autori süü, et mina olen sattunud seda 2018. aastal ilmunud raamatut lugema alles 2022. aasta algul. Küll aga kinnitab mu väidetu veenvalt, et vahepeal on palju vett merre voolanud.
Taliban ei ole enam Afganistanis tegutsev mässumeelne punt bandiite, mitmed Hiina suurprojektid (nt 17 + 1) on oma tõelist palet näidanud ja muidugi ei saa mööda minna COVIDist, mis on muutnud nii väärtusahelaid kui ka poliitilisi suhteid. Näib, et Frankopani teine Siiditeede raamat ilmus väga valel ajal, sest maailma ootas just siis ees palju suuri muutusi. Seega on küsitav, kas sääraseid raamatuid peakski enam kirjutama. Küllap neid ostetaks, kui autorid on sama nimekad nagu Frankopan, Friedman või ka Trump, ent suuremat mõtet ei näi neil olevat. Raamatu „Siiditeed“ peatükke olen soovitanud lugeda oma tudengitel, kes kuulavad ainet „Sissejuhatus glokaliseerumise uuringutesse“, kuid raamatut „Uued Siiditeed“ ma soovitada ei julge. Nagu autor ka ise ütleb, hakkas ta seda kirjutama tegelikult esimese raamatu viimase peatükina. Ja selleks oleks see pidanud ka jääma.
Vaatamata „Siiditeede“ raamatu edule ei paista Frankopan uskuvat, et lääne inimene on võimeline ida tõsiselt võtma, ja osutab lakkamatult dissonantsile ida edu ja lääne suutmatuse vahel seda tajuda. Kui adekvaatselt lääneriikide juhid, meedia ja avalikkus idas toimuvast aru saavad?
Lääne suhtumine itta on kiiresti muutumas: räägime aastatest, kui mitte kuudest, kuigi on tajuda ka pikemat trendi. Üks inimene, asutus, riik teise järel on aru saanud, et Aasiaga tuleb tegeleda – lääs on ärkamas XIX sajandi varjust. Toona oli aeg, mil koloniaalimpeeriumid näitasid õhtumaade poliitilist üleolekut ja valgustusajastu ideed lääne kultuurilist üleolekut. Ja kuigi lääne koloniaalimpeeriumid lagunesid juba XX sajandi keskel – kas Hiina ja Venemaa on samasugused impeeriumid, on muidugi teine teema –, säilis läänes üleolekutunne veel pikka aega ning orientalismi mõttemustritest ei ole me tänini lahti saanud.
Urmas Hõbepappel: „Ka Uue Siiditee initsiatiivi investeeringute taga on soov poliitiliselt ühte või teist riiki mõjutada. Majanduslikud huvid ei ole sugugi alati esmatähtsad.“
See väljendub meie välispoliitilistes otsustes, väärtushinnangutes ja suhtumises idamaade kultuuri. Hommikumaid peetakse eksootilisteks, feminiinseteks, ebaratsionaalseteks, andmata endale aru, et selline hinnang peegeldab pigem lääne ühiskonna soovi näha end maskuliinse ja mõistuslikuna, ei midagi enamat. Räägitakse küll kultuurierinevustest, et peab õppima erinevusi hindama, mitte eeldama idamaades ühiskonnalt lääne väärtushinnangute jagamist. Teod seda tõdemust siiski ei peegelda ning äkki ei hakkagi kunagi peegeldama. Kuni seda ei juhtu, on Frankopanil õigus: lääs ei võta ida tõsiselt.
Seetõttu on tekkinud olukord, kus idas tuntakse läänt palju paremini, kui läänes idamaid. Pigem mõistavad nemad meie inglise keelt, kui meie nende hiina või jaapani keelt. Lääne (eelkõige muidugi Ameerika) kultuur on Aasias kättesaadav ja mõistetav, vastupidiseid näiteid on palju vähem. Kuigi, viimasel ajal on ka vastupidiseid ja muret tekitavaid suundumusi: Hiina on vastamas samaga, piirates inglise keele levikut oma kodanike seas. Näiteks tühistas Shanghai linnavalitsus inglise keele eksamid, et teha ruumi hiina keelele ja matemaatikale, võõrkeelsed ja välismaal välja antud kooliõpikud on range kontrolli all jne. Suundumus on selge: Hiina käsitab end lääne maailma vastandina ja püüab end igasugu läänelike mõjude eest kaitsta.
Kuidas on lugu Eestis? Venemaa osas peame end liitlastest läbinägelikumaks. Kas oleme institutsioonide, avalikkuse, arusaamade jms tasemel valmis mõistma XXI sajandi Aasiat?
Eestis ei olda valmis mõistma XXI sajandi Aasiat, sest meil ei ole piisavalt inimesi, kes oleksid suutelised Aasias toimuvat jälgima ja mõtestama. Meil ei ole isegi piisavalt inimesi, kes oskaksid Aasia keeli, aga eks me pinguta selles suunas. Tartu ülikool avas hiljaaegu magistriõppekava, mille eesmärk on tutvustada tänapäeva Aasia ja Lähis-Ida poliitika, majanduse ja ühiskonna toimimist. Tallinna ülikoolis tehakse selles suunas palju väärtuslikku, õpetades keeli. Ja on isegi keskkoole, kus saab näiteks hiina keelt õppida. Nii et olukord ei ole lootusetu, aga pikk tee on veel ees.
Kas Hiina on oma grandioosse projektiga „Vöö ja tee“ ning hiiglaslike investeeringutega arengumaade majandusse jm saatnud korda midagi nutikalt tulusat, mida lääs üleoleva ja rumalana pole suutnud? Kas Trumpi ja Brexitit jälgides on palju olulisem Siiditeede uuestisünd märkamata jäänud, nagu väidab Frankopan?
Seda ma ei ütleks. Siiditeedest on räägitud palju, vähemalt teatud ringkonnas, vahest liigagi palju. Nagu Hiina puhul tavaks, nähakse ka uue Siiditee algatuses mingit tonti, et sellega liitunud riigid satuvad võlaorjusse jne. Praeguse seisuga võib seda Pekingi projekti pidada vähemalt osaliselt läbikukkunuks, samuti meid otseselt puudutavat 17 + 1 projekti. Teid ja sadamaid on ehitatud, aga mitte ligilähedaseltki nii suurelt, kui esialgsed eesmärgid lubanuks arvata. Investeeringud ei ole end tasa teeninud, ei poliitiliselt ega ka majanduslikult. Ma ei taha öelda, et uue Siiditee initsiatiivi peaks eirama kui tähtsusetut. Välispoliitilise ambitsioonina on tegemist väga olulise Hiina strateegiaga, aga iga Pekingi algatust tuleb võtta mõistusega. Esialgu näis, et uue Siiditee projektiga tahetakse vallutada maailma, ujutada kogu Euraasia üle odava Hiina raha, betooni ja terasega. Seda ei ole juhtunud ja ilmselt ei juhtugi.
Üks Frankopani argumente on, et samal ajal kui Euroopa ja muu läänemaailm laguneb koost – näiteks toob ta Brexiti, Trumpi märatseva poliitika ja paremäärmusluse –, sõlmivad Siiditee riigid üha uusi koostöölepinguid. Ehitatakse uusi transpordikoridore, maagaasi- ja naftajuhtmeid ning sadamaid. Nimekiri Aasia riikide koostöö kohta on muljetavaldav. Seejuures on Frankopan jätnud tähelepanuta, et Euroopa ja Ameerika Ühendriigid on juba ammu omavahel nii tihedalt seotud, et ükski Aasia piirkond ei küüni selles vallas ligilähedalegi. Mõistagi teevad arengutendentsid Euroopas ja Ameerikas muret, ent Frankopani argument ei pea sellele vaatamata vett. Euroopa Liit on endiselt ülekaalukalt kõige tihedamalt seotud piirkond maailmas, nii poliitiliselt kui ka majanduslikult.
Kuidas hinnata Hiina majanduse esiletõusu? Kas sealne panustamine uutele tehnoloogiatele, sealhulgas tehisintellekti arendamisele, võimaldab selja taha jätta veel hiljaaegu levinud hinnangu Hiina kui odava tööjõuga allhankeriigi kohta?
Hiina majanduse esiletõus viimase kolmekümne aasta vältel on muidugi võimas ja avaldab muljet. Ja areng jätkub, vaatamata aeglasemale majanduskasvule. Hiina ametlikus kõnepruugis peetakse normaalseks, et Hiina majandus kasvab aastas kuus, mitte kümme protsenti, nagu see oli pikka aega. Hiina ei ole enam odav allhankeriik, vähemalt mitte ainult. Hiina ühiskonna keskmine elatustase on tõusnud nii kõrgele, et odavat tööjõudu napib, mistõttu ei saa ka enam odavalt toota. Odavad töökohad liiguvad Kagu-Aasiasse ja mujale. Hiina liidrid teavad, et majandus tuleb kiiresti ümber struktureerida, uutele tehnoloogiatele panustamine on aga üks viise, kuidas seda teha. Õigupoolest on see ainus viis, sest hariduse reformimisega ollakse seal juba lootusetult hiljaks jäänud. Nagu kirjutab Scott Rozelle oma suurepärases raamatus „Nähtamatu Hiina“, ei ole seal praegu ega ka lähitulevikus võtta uusi kõrgelt haritud ja heade kognitiivsete oskustega töölisi, keda on majanduse ümberstruktureerimiseks hädasti vaja. Vähemalt pole neid piisavalt. Hea linna-haridusega noored napsatakse kohe tööturule, aga neid on vaid umbes 30% noortest ja neist ainuüksi ei piisa. Võiks ju arvata, et hea ongi, kui meie geopoliitiline rivaal maadleb majandusraskustes, kuid kui Hiina majandus takerdub keskmise sissetuleku lõksu, kannatavad kõik, ka meie.
Uute tehnoloogiate ja eriti tehisintellektiga seoses tõstatub aga teine probleem. Maailmas on tekkimas kaks vastandlikku ühiskonnamudelit. Üks on läänelik, kus ülim väärtus on üksikisiku vabadused ja eraomand ning kus poliitilised lahkarvamused lahendatakse debati ja valimistega. Seejuures eeldatakse, et tõde on suhteline ja ühelgi ühiskonnagrupil ei ole absoluutset õigust teiste eest otsustada. Teine mudel on nn Hiina oma. Hiina Kommunistlik Partei on veendunud, et nende päralt on tõe monopol. Kui tõde on kord tuvastatud – ja HKP liidrid usuvad, et tõde on tuvastatud –, siis on nende moraalne kohus teha kõik võimalik, et valitseda ühiskonda selle tõe kohaselt. Seetõttu on nad veendunud, et parteil on õigus üksikisiku ja vähemusrühmade õigusi väärata. Säärased autoritaarsed režiimid on teatavasti suhteliselt kiiresti kokku kukkunud, kuna ei ole olnud piisavalt infot, et ühiskonda korralikult valitseda. Ent tehnoloogia arengu tõttu võib esimest korda ajaloos olla käes hetk, mil autoritaarne võim jääb kauaks püsima.
Esimest korda võib olla säärasel režiimil ühiskonnas toimuva kohta piisavalt infot, et ennetada kõiki kriise ja vältida poliitilise eliidi lõhestumist. See on väga hirmuäratav alternatiiv läänelikule liberaaldemokraatiale.
Xi peab sotskitšilikke kõnesid, mille pealkirjaks pole midagi tagasihoidlikumat kui „Inimestevahelise sõpruse edendamine ja parema tuleviku loomine“. Samal ajal keelatakse tadžikkidel paastuda, kasahhidele tehakse ümberõppelaagrites šokitalisuplust – meetod, mida mäletan lapsepõlvest raamatust „SS tegutseb“. Kui suur sõber on Hiina Kesk-Aasias jm Siiditeede kulgemise piirkonnas tegelikult?
Neis kõnedes väljendub juba eespool mainitud Hiina liidrite veendumus, et tõde on tuvastatud ja rakendatav. Hiina juhtkond järgib pimesi marksistlikku maailmanägemist. Marksismis, mida Xi on oma kõnedes korduvalt ülistanud, lähtutakse tõdemusest, et ühiskonna arengut tõukab tagant materialistlik areng. Selles paradigmas on peaaegu kõik mõõdetav ja seetõttu ka ennustatav – tõde on käega katsutav. Niisiis ei ole siin vastuolu. Xi ja tema kaaskondlased usuvad, kui kasutada sinu näidet, et tadžikid, kasahhid ja teised vähemusrahvused tulebki nende endi hüvanguks ümber õpetada. Ja mitte ükski meetod ei ole nende hinnangul selleks liiga karm, sest vastasel korral elavad nad vales.
Radikaalseid meetodeid julgeb Hiina juhtkond seni kasutada siiski vaid kodus. Xi ega ükski teine HKP juht ei lähe Tadžikistani või Kasahstani liidritele ette kirjutama, kuidas nad oma riiki peaksid valitsema. Hiina juhtkonnale on endiselt tähtis, et üks riik ei sekkuks teiste siseasjadesse. Seda rahvusvahelise õiguse normi rõhutades püütakse end kaitsta lääne etteheidete eest, mis puudutavad inimõigusi ja vähemuste õiguste rikkumist. Ja selleks ei tohi nad ise selle põhimõtte vastu eksida. Kui suur sõber on Hiina Kesk-Aasia vabariikide arvates? Seda on raske hinnata. Majanduslikult on Hiina selles piirkonnas oluline tegija, ent julgeolekupoliitiliselt on endiselt suur Venemaa roll. Kesk-Aasia riigid püüavad seal kahe suure vahel hakkama saada ja ühte teise vastu välja mängida. Aeg näitab, kui suureks kasvab Hiina mõjuvõim selles piirkonnas.
Hiina puhul tuuakse esile, et see riik ei pea sõdu, on vähendanud tohutult vaesust ja toetanud uusaegse perifeeria esiletõusu. Mida võib välja tuua, kui võrrelda USA ja Hiina käekirja maailmas juhtrolli poole püüdlemisel?
Ameerika ja Hiina hegemooniapüüdlusi võrreldes on leitud, et Ameerika lähtub väärtustest, s.t kui üks või teine režiim ei austa inimõigusi, siis majandusabi ei anta. Hiina abi ja investeeringud maailma riikidele olevat aga selle käsitluse järgi väärtushinnangutest vabad, koostööd tehtavat kõigi potentsiaalsete osapooltega. See hinnang ei pea paika. Ameerika Ühendriikides on selle suhteliselt lühikese ajaloo jooksul tehtud palju omaenda väärtusi eiravaid otsuseid: on kukutatud terve rida demokraatlikult valitud Ladina-Ameerika režiime, peetud katastroofiliste tagajärgedega sõdu jne. Hiina liidrid on selles valguses välja toonud, et nemad nii silmakirjalikud ei ole ja leiavad, et iga riigi sisepoliitika on vaid selle riigi asi, nagu juba mainitud. Seejuures vaadatakse ka Hiinas vägagi teraselt, kuhupoole üks või teine riik oma välispoliitilistes hinnangutes kaldub. Arvestades, et suur osa Hiina välisinvesteeringuid tehakse suurte riigile kuuluvate pankade kaudu, on HKP-l märkimisväärne roll oma poliitilise tahte pealesurumises. Ka uue Siiditee investeeringute taga on soov ühte või teist riiki poliitiliselt mõjutada ning majandushuvid ei ole sugugi alati esmatähtsad. Kokkuvõttes, suurriigid käituvad oma imperialistlike eesmärkide kohaselt, olgu tegu kunagise Briti impeeriumi või tänapäeva Hiina ja Ameerika Ühendriikidega. Meile sobib Ameerika liitlase roll loomulikult paremini kui Hiina mõjusfääri kuulumine – ja seda positsiooni tuleb kaitsta.
Peter Frankopani 2015. aastal ilmunud „Siiditeed. Maailma uus ajalugu“ osutus ootamatult tõeliseks šedöövriks ja nii ta kirjutas sellele 2018. aastal järje. Tema meelest on ajaloolaste ja oma kaasaja vaatlejate suurimaks ülesandeks püüd näha tervikpilti: „Mõistmine, kuidas ülemaailmse geopoliitilise mosaiigi tükid omavahel kokku käivad, aitab paremini selgitada nii maailma ähvardavaid nõrkusi ja ohte, kui leida koostöövõimalusi, mis võivad viia paremate otsuste langetamiseni“ (lk 186).
„Kardan, et meie seitsmekümne aasta pikkune puhkus ajaloost võib olla läbi,“ ütles Suurbritannia kaitseväe staabi ülem kindral Sir Nick Carter 2018. aasta suvel peetud loengus. Elame lakkamatu konkurentsi ajastul, mida iseloomustavad keerulised küsimused „sõjapidamise areneva loomu osas“. On ääretult tähtis teadvustada, et relvana saab kasutada „energiat, raha, korrumpeerunud äritavasid, küberrünnakuid, atentaate, võltsuudiseid, propagandat ja ka vanamoodsat sõjalist hirmutamist“. „See, mida mõistame relva all,“ hoiatas ta, „ei pea enam pauku tegema.“ Uue ajastu paratamatuseks on, et „meie riigi konkurentidest on saanud rahu ja sõja vaheliste kitsaskohtade ärakasutamise meistrid“ (lk 173).
Tuleviku võitjad ja kaotajad selgitatakse välja selle järgi, millised sihtkohad, hotellid, mugavused, menüüd ja turismiobjektid ahvatlevad kõige enam Aasia elanikke, keda on praeguseks ligi 4,5 miljardit ning kelle arv jätkab kasvamist – ja kes jätkavad rikastumist. Kasvu mastaabist annavad aimu Maailmapanga ja Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) andmed, mille kohaselt ei asu ükski kümnest kõige kiirema majanduskasvuga riigist läänepoolkeral ega pole seda olnud viimase kümne aasta jooksul.
XXI sajandi staarid
Maailma ajalugu on kujundanud paljuski sündmused, mis on leidnud aset Siiditeede ääres – sama kehtib ka maailma tuleviku puhul. Kaspia mere idakaldal asuvas maagaasi poolest rikkas Türkmenistanis inkorporeeriti Siiditeed lausa 2018. aasta ametlikku tunnuslausesse: „Türkmenistan – suure Siiditee süda“. Frankopan väidab: „Ükskõik kui traumaatiline või koomiline näib poliitiline maailm olevat Brexiti ajastul, Euroopa kaasaegse poliitika kaoses või Trumpi juhtimise all, siis on XXI sajandi tõelisteks staarideks ikkagi Siiditeede riigid. Tänapäeva maailma tähtsaimaid otsuseid ei langetata enam Pariisis, Londonis, Berliinis ega Roomas nagu sada aastat tagasi, vaid hoopis Pekingis ja Moskvas, Teheranis ja Ar-Riyadis, Delhis ja Islamabadis, Kabulis ja Talibani võimu all olevates Afganistani piirkondades, Ankaras, Damaskuses ja Jeruusalemmas“ (lk 10).
XX sajandi alul räägiti palju „kollasest hädaohust“. Praegu enam sellist poliitiliselt ebakorrektset sõnastust ei kasutata. Ent tõsi on, et Hiina majanduskasvu tempo ja ulatus on märkimisväärne. Hiina SKT moodustas 2001. aastal vaid 39% USA SKTst (ostujõu pariteedi alusel), kuid 2008. aastaks oli see kasvanud 62 protsendini. Aastal 2016 moodustas Hiina SKP juba 114% USA SKTst ning tõenäoliselt intensiivistub kasv veelgi.
Saksa välisminister Sigmar Gabriel ütles ta 2018. aasta veebruaris: „Hiina näib praegu olevat ainus riik maailmas, millel on olemas reaalne globaalne ja geostrateegiline kontseptsioon,“ kusjuures „Hiinal on täielik õigus sellist kontseptsiooni välja töötada.“ Probleem on hoopis see, et Euroopal ja läänel puuduvad sidusad mõtted, kavad, vastused, ja paistab ka, et ideed. „Võime end süüdistada tõsiasjas,“ ütles Gabriel, „et meil kui „läänel“ puudub strateegia globaalsete huvide vahel uue tasakaalu leidmiseks, mis põhineks lepitusel ja ühistel lisaväärtustel ning mitte nullsummamängul, mille eesmärgiks on ühepoolsete huvide täitmine“ (lk 147 jj).
Frankopan ütleb tunnustavalt president Xi Jinpingi juhitud Hiina kohta: „Raske on ette kujutada suuremat ja ambitsioonikamat visiooni. Uued Siiditeed pole lahutamatu osa mitte ainult Hiina majandus- ja välispoliitikast, vaid ka sellest, millisena näeb Hiina maailma ja kuidas valmistatakse riiki ette tulevikuks“ (lk 100). „Vöö ja tee“ initsiatiiv on sajandi projekt, ütles Xi 2017. aastal. Hiina Arengupank, mis on üks riigi peamistest finantsasutustest, teatas 2015. aastal, et on reserveerinud 890 miljardit dollarit, mis suunatakse ligi 900-le peamiselt transpordi, taristu ja energiarajatiste arendusega seotud projektile. Kuus kuud hiljem teatas Hiina impordi-ekspordipank, et on hakanud rahastama „Vöö ja tee“ initsiatiivi raames enam kui tuhandet projekti 49 riigis (lk 63 jj). Nagu ütles Kambodža peaminister Hun Sen: „Teistel riikidel on palju ideid, aga neil pole raha. Ent kui Hiina tuleb koos ideega, siis kaasneb sellega ka raha“ (lk 121).
Inimkonna nimel
Hiina president Xi Jinpingi sõnul on „Vöö ja tee“ initsiatiiv kõigile kasulik, kuna loob kogukonna, millel on ühine tulevik inimkonna jaoks. Seda kinnitab nii „Vöö ja tee“ initsiatiivis osalevate riikide ja Hiina vaheline kasvav kaubandus, mis on ületanud nüüdseks 5 triljoni dollari piiri, kui ka suur roll, mida Hiina mängib nende riikide „rahus ja arengus“. Xi märkis, et algatus pole geopoliitiline ega sõjaline liit ega ka Hiina klubi, vaid pigem avatud ja kaasav protsess, mille eesmärk on parandada ülemaailmseid arengumudeleid, ülemaailmset juhtimist ja majanduskoostööd (lk 167).
President Xi teatas 2017. aastal Davosi majandusfoorumil peetud kõnes, et riigid peaksid tegema koostööd, mitte töötama üksteise vastu. „Meie tõeliseks vaenlaseks pole naaberriigid,“ ütles ta, „vaid hoopis nälg, vaesus, ignorantsus, ebausk ja eelarvamused.“ Xi sõnul ei saa see olla õige, et „maailma rikkaimal ühel protsendil inimestest on rohkem varasid kui ülejäänud 99 protsendil, samas kui paljude perede jaoks on sooja kodu, piisava toidu ja kindla töö olemasolu ikka veel kauge unistus“. Xi lõpetas oma kõne: „Kui seisame silmitsi raskustega, siis ei tohiks me nende üle kurta, teisi süüdistada, usku kaotada ega vastutuse eest põgeneda. Peaksime käed ühendama ja väljakutsele vastu astuma. Ajalugu loovad julged. Suurendame enesekindlust, asume tegutsema ja marsime käsikäes helgema tuleviku poole.“ Frankopani meelest see „illustreerib suurepäraselt Hiina püüet nõuda endale ülemaailmsel areenil liidrirolli, mis oleks kõigile meelepärane“ (lk 178).
Eriti silmatorkav on hiinlaste tegutsemine Aafrikas. Menukaks on osutunud Hiina kava pakkuda 30 000 Aafrika üliõpilasele stipendiume. Vähem kui 15 aastaga on Hiinas õppivate Aafrika üliõpilaste hulk kasvanud 26 korda, Hiinas õpib nüüd rohkem inglise keelt kõnelevaid Aafrika üliõpilasi kui Suurbritannias või USAs (lk 83). See on teravas kontrastis lääne toimimisega. Aafrikas tegutsemine ja Aafrikaga suhtlemine on midagi sellist, mida USA-l pole õnnestunud pikka aega konstruktiivselt teha – 2013. aasta andmed näitavad, et vähem kui üks protsent USA välismaale tehtud otseinvesteeringutest oli suunatud Aafrikale, mille 1,2 miljardi suurune elanikkond kasvab hoogsalt. See põhjustab paratamatult lünki teadmistes, logistilisi raskusi ning motivatsiooni ja usaldusväärsuse küsimusi seoses investeeringute, projektide väljatöötamise ja valmisolekuga osaleda arenguprogrammides.
Aasia riigid on aktiivselt asunud tegutsema, et püüda tulevikuks valmistuda. Pea kõigil on olemas kavad lühikeses ja keskmises perspektiivis ilmneda võivatest võimalustest ja ülesannetest ühes analüüsiga, kuidas nendega kõige paremini toime tulla. Kuid tulevikuks laiaulatuslike kavade tegijate nimistust puudub silmatorkavalt Euroopa Liit. Mõne arvates pole tegu ainult positiivse, vaid ka teadliku otsusega. Euroopa Liit, kuulutas Theresa Fallon, kes vastutab ELi ning Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna suhete eest, „ei tegele geopoliitikaga“.
Euroopa liigub vastassuunas
Euroopa ei liigu võrreldes Siiditeede ja Aasiaga mitte niivõrd erineval kiirusel, kuivõrd vastassuunas. Samal ajal kui Aasias räägitakse ühenduste tihendamisest ja koostöö tugevdamisest, keskendutakse Euroopas lahutamisele, uute tõkete püstitamisele ja „kontrolli tagasi võtmisele“. Brexit on kahtlemata heaks näiteks, kuid seda tendentsi sobivad illustreerima ka Euroopa Liidu vastased liikumised Itaalias, Saksamaal, Poolas, Ungaris ja mujal ning sadade tuhandete inimeste toetus Šotimaa ja Kataloonia iseseisvumisele.
Loomulikult ei ole Hiina abi läbinisti üllas. Peking jagab oma raha harva toetustena ning eelistab anda laene, mis on sageli kõrge intressimääraga, tehes nende tagasimaksmise kalliks. Selles mõttes meenutab „Vöö ja tee“ initsiatiiv finantsskeemi, mis mõeldud aktsionäridele (ja Hiina riigile) kasumi teenimiseks, mitte filantroopset püüet parandada naaberriikide elukvaliteeti. Kõige silmatorkavamaks näiteks toob Frankopan Sri Lankale ehitatud Hambangtota sadama, mis lõpetas pea kohe laenu tagasimaksete tegemise. Lahenduseks anti sadam 99 aastaks rendile ühele Hiina ettevõttele. See jätab uuskolonialismi mulje – tuletab meelde, kuidas britid olid allutanud XIX sajandil oma võimule Hongkongi-taolisi sadamaid.
Kui jagada riigivõlg kõigi kodanike vahel, siis võlgnes iga angoollane Hiinale 2017. aasta 31. detsembri seisuga 754 dollarit – tegu on märkimisväärse summaga riigis, kus elanike keskmine aastasissetulek on vaid 6200 dollarit. Lugu on veelgi trööstitum Kõrgõstanis, kus riigivõlg on 703 dollarit kodaniku kohta (võrreldes inimeste vaevu 1000 dollari suuruse aastasissetulekuga) (lk 85). Hiina huvide laienemine pole toimunud ainult laenude teel – selleks on kasutatud ka varade omandamist, mille puhul näib olevat tegu osaga suurest ühendstrateegiast. Hiina ettevõtted on omandanud täielikult või osaliselt laevaterminale nii Hispaanias, Itaalias kui Belgias.
Mõni areng on kõrvalt vaadates tragikoomiline. Hiina on näiteks tekitanud suuri probleeme eeslitele ja eeslikasvatajatele Kesk-Aasiast Lääne-Aafrikani. Eeslinahkadest valmistatakse populaarset želatiinitaolist Hiina alternatiivmeditsiini toodet ejiao’d, mis väidetavalt leevendab valu ning peaks ravima ka aknet, ennetama vähki ja parandama libiidot. Nõudlus ejiao järele on viimase 25 aasta jooksul Hiina eeslite populatsiooni poole võrra vähendanud, mistõttu on eesleid hakatud hankima mujalt. Eeslite hinnad on Tadžikistanis neljakordistunud ning ka Aafrikas on nende hind järsult tõusnud. Kuna eesleid kasutatakse ka koormaloomadena ja neil on tähtis osa põllumajanduses ja toiduainete turgudele toimetamises, siis ähvardab loomade hulga järsk vähenemine (ja nende hinna tõus) destabiliseerida põllumajandust riikides, kus selle tasakaal on niigi väga ebakindel. Just sel põhjusel on nii Nigeris, Burkina Fasos kui ka mujal Aafrikas keelustatud eeslite eksport Hiinasse.
Frankopan sedastab, et mõnes ringkonnas tuntakse kurbust maailma pärast, mis näib meie silme ees koost lagunevat. „Euroopa Liit,“ ütles Canterbury peapiiskop 2018. aasta suvel, „on toonud rahu, jõukust, kaastunnet vaeste ja nõrkade vastu, eesmärke kõrgemale püüdlevatele ja lootust kõigile selle kodanikele.“ Kuid Frankopan, kes ise jagab vaikimisi just samu aateid, tänitab: „See kommentaar reedab nii ääretut eurotsentrismi kui ka ajaloolise perspektiivi puudumist nii maailma ajaloo kui ka EL-i enda suhtes. Tegu on sümptomaatilise melanhooliaga, mis saadab sajandeid päikesekiirte soojuses peesitanud, kuid nüüd varjudesse vajuma hakanud maailma“ (lk 146).
Kui läheb tuleviku täpselt ette kuulutamiseks, olen skeptiline. Näiteks: „Aasias toimuvate muutuste ja kasvu tempo on mastaabilt jalustrabav. Ühe hinnangu kohaselt jõuab Aasia linnade SKP 2027. aastaks Põhja-Ameerika ja Euroopa ühise SKP-ni ning ületab seda kõigest kaheksa aastat hiljem juba 17 protsendiga“ (lk 15). Selline täpsus on naljakas. Aga asi ise on naljast kaugel. Frankopanil ei ole pisimatki lootust Euroopa tuleviku suhtes. „Uute ühenduste loomise ja vanade sidemete uuendamise juures torkab silma läänt ähvardav oht muutuda üha tähtsusetumaks. Kui lääs otsustabki toimuvast osa võtta ja mõnda rolli mängida, siis seisneb see pea alati vaheleastumises või sekkumises, mis tekitab rohkem probleeme kui lahendab, või takistuste ja piirangute kehtestamises, mis piiravad teiste kasvu ja väljavaateid. Maailma oma näo järgi kujundava lääne ajastu on ammu möödas, ehkki seda ei paista taipavat need, kes arvavad siiani, et teiste saatuse üle otsustamine on asjakohane ja võimalik“ (lk 183).
Alanud kuu igal reedel mõtleb Sirp Juri Lotmanile, kelle 100. sünniaastapäev on tänavu 28. veebruaril.
Oleme põhja minemas – meeleolu reibas.
Juri Lotman (14. VI 1993)
Küsimus vastandlike äärmuste, vaimuelu õitsengu ja barbaarsuse kooseksistentsi võimalikkusest kuulub suurimate kultuurilooliste mõistatuste hulka ja ootuspäraselt on see saanud hulgaliselt lahendusi. Juri Lotman puudutab probleemi korduvalt, iseäranis essees „Nõiajaht. Hirmu semiootika“. Juba selle algusosas osutatakse Jean Delumeau raamatule „Hirm õhtumaadel XIV–XVIII sajandini“: „Uuemad uurijad viitavad ikka visamalt sellele, et hirmu kasvu soodustas trükikunsti edendamine, mis seninägematult hoogustas demonoloogilise kirjanduse levikut“ („Hirm ja segadus“, Varrak, 2007, lk 52).
Prantsuse ajaloolane näitab lugejale nii-öelda medali teist poolt. Pikka aega oli tavaks kujutleda, et trükikunsti leiutamine edendas uusaegse maailmanägemise ilmumist ja kindlustumist kõige tõhusamalt, kuid nüüd selgub, et erakordne leiutis võis tugevdada ka vaimupimedust. Üldse tuleks tõdeda, et Delumeau raamatus esitatakse tavakujutlused äraspidiselt, teos tahab öelda: kõik teavad, et süngele keskajale järgnes elurõõmus taassünd, millele Ulrich von Hutteni „Oo sajand, oo teadused, rõõm on elada …“ sobib lipukirjaks kõige paremini, kuid lähemal vaatlusel selgub, et toda näiliselt jaatavat aega valitses suuresti hirm. „Kas pole mitte seost ohutunde ja kultuuritaseme vahel?“ (op. cit., lk 67).
Muidugi on, vaimuelu saavutused pole varjukülgedest ilma, kuid katse neid mõista peaks algama tollase kultuuritaseme iseärasuste selgitamisest. Nõiajahi saab tuletada ühiskonnaoludest, kuid päris kindlasti tuleks seejuures arvestada ka eelloo, s.t määratu tagapõhjaga, millest lõppsaadusena pidid võrsuma ohutunne ja sotsiaalset laadi hirm. Aga just seda on kergem nõuda kui teha: kuidas eeldada mõistvat suhtumist praegustelt inimestelt, kui mõiste „vaimne vägi“ on meile muutunud arusaamatuks? Võtab keegi tõsimeeli nõidumist, siis seda peetakse ebausuks, räägib keegi jumalast, siis ta arvatakse usklike hulka. Ometi tähistavad mõlemad mõisted olemuslikult üht ja sama, s.t vaimset väge. Usub keegi jumalat, siis ei tohiks ta nõiduse tõesuses kahelda.
Selles suhtes oli varasemail ajastuil lihtsam: Jumal ise andis inimestele ühetähendusliku juhise „sa ei tohi nõida ellu jätta!“ (2 Mo 22. 17). Tohime seega möönda, et arvutuile tõendeile nõiajõu vägevusest, mida inimestel tuli pikki sajandeid kogeda, lisandub jumalik autoriteet. Niisiis pole nähtuses midagi ebaloomulikku. Ainsana näib selgitamist väärivat küsimus, mispärast ilmusid paavsti nõidusevastane bulla ja kurikuulus „Nõiahaamer“ alles XV sajandi lõpul, s.t uusaja koidikul. Ja mispärast saavutas nõidade jälitamine haripunkti alles XVII aastasaja esimesel poolel?
Igati rahuldav vastus sisaldub pealkirjas, mille Jacob Burckhardt on „Itaalia renessansikultuuris“ andnud ühele peatükile: „Inimese avastamine“. Hiliskeskajal tegutsenud kunstnikud hakkasid inimest kujutama üha tõetruumalt, jõudes pärast perspektiivi avastamist säärase loomutruuduseni, et seda saaks pidada fotorealismiks. Keegi ei andnud maalijaile suuniseid, ilmselt nad tundsid, et selline kujutamisviis on kõige parem. Tõetruu kujutamine oli muutunud väärtuseks omaette, ka selles saab väljenduse inimese avastamine.
Kuidas seostub kunstnike uuenenud suhtumine nõidade arvukuse kasvuga? Väga lihtsalt, inimene oli kõikides valdkondades muutunud sedavõrd oluliseks, et tema abita ei saanud enam läbi isegi kurat. Sootuks teistsugune olukord valitses keskajal: kõik oli pisikesi kuradeid, s.t vaimseid vägesid nii täis, et lihtsurelike kaasabi ei vajatud. Ja mis eriti oluline: kurat, valede esiisa, suutis luua ainult petuilminguid, mis ei suutnud tõelist kristlast kahjustada. Milleks karta koletist, kes ristimärki nähes kabuhirmus põgeneb (kardab nagu vanakurat risti)? Hiliskeskaegses kirjanduses, oli kurat naljanumber, midagi kohtlase vanapagana taolist.
XV sajandi teisel poolel hakkas olukord halvenema: üha vähem usuti kuradisse, kes tegutseb inimese kaasaaitamist vajamata. Usuti, et vihmavesi jääb ilmumata siis, kui mõni vanem naine on selle oma loitsudega ära kuivatanud. XV sajandi teisel poolel oli nende halbade inimeste hulk võimendunud nii suureks, et jumala asemik ise, kristliku maailma pea, pidas tarvilikuks pöörata neile tähelepanu. Ja siis hakkasid ilmuma „Nõiahaamri“ väljaanded, kus selgitati, kuidas saavad kristlased end deemonlike jõudude eest kaitsta. Nood olid muutunud nii vägevaiks, et teoses jagati suuniseid sellegi kohta, kuidas uurijad ja kohtunikud peavad pea kõrvale pöörama, kui nõid piinakambrisse tuuakse – too võis ju nad ainukese silmavaatega (kui pilgud kohtusid) oma meelevalda saada.
Lisamatagi peaks selge olema, et iga uus surmaotsus kinnitas kahtlustuste ja süüdistuste põhjendatust. Kes siis inimesi ilma põhjuseta tuleriidale saadab? Nii hakkas toimima saatuslik seaduspärasus: mida rohkem nõidu hävitati, seda arvukamalt neid ilmus. Üldnähtusena kuulub nõiajaht uusaja ilmumise näitlikustajate hulka. Ühele suurnähtuse harudest siiski rahuldavat vastust ei leidu. Mispärast kalduti arvama, et ennekõike tegutseb kurat naiste vahendusel? Meessoolised nõiad muidugi ei puudunud, kuid naiste kõrval jäid nad vähemusse. Just selles vähemuslikkuses on põhjust näinud Juri Lotman: „Hirmu objekti esmane tunnus on – olla vähemus. Ühiskond valib välja oma reaalselt kõige kaitsetuma osa – need, kellele langeb osaks kõige enam sotsiaalset ülekohut – ja ülendab ta vaenlaseks.“ (op. cit., lk 58).
Varakristliku levitõe kohaselt on naise kaudu patt maailma ilmunud ja sellepärast tuli naise kaudu ka lunastus; teadagi niimoodi tõestati, mispärast pidi tõeline Jumal sündima lihalikust naisest. Ühtaegu tähendas see naise ja üldse inimese määratut ülendamist, tulevane Homo deus (Yuval Harari) oli selle kujutlusega paigale pandud.
Religioossuse seisukohalt osutus selline liit, meessoolise jumala sündimine lihalikust naisest, väga mõjusaks ja viib mõttele mõlema soo edasisest võrdsusest, kuid selleni siiski ei jõutud; meenutagem, et Ema jäi kõigest eestkostjaks Poja juures. Iseäranis saatuslikuks aga osutub naissoole kujutlus algusest: kiusav kurat oleks ju väga hästi võinud ka Aadama poole pöörduda, kuid miskipärast pälvis tema eelistuse Eeva – ju siis kiusaja teadis, kelle juures ta pääseb mõjule. „Kao, naine, nõrkus on su nimi“ („Hamlet“). Sellest algusest lähtub kristlik traditsioon: noore ja ilusa naise kujul tavatses saatan ilmuda kõrbepühakuile, ei olnud tal mõtteski eeldada, et mõni nendest võiks olla teistsuguse orientatsiooniga. Kuni tänase päevani on tõelise kristluse kantsid, näiteks kloostrid Athose mäel, naistele ligipääsmatud. Mida siis imestada, kui varauusaegse ühiskonna sõgestunud liikmetele tundus, et kurat, toeks iidne traditsioon, saab naise endale liitlaseks hõlpsamini kui mehe? Kuidas ka suhtuda – õhtumaade kultuuriloost jääb see nähtus lahutamatuks. Pole vähimatki alust varju valgusest lahku kiskuda.
Millest mõtled, kirjanik? – Kadunud põlvkond ja lootus
KATRIN PAUTS
Nagu tavaliselt, läks mul kaamose ajal rütm sassi: magan kogu päeva, virgun alles 16 paiku ja olen siis järgmise hommikuni ärkvel. Loll tsükkel, mis võtab võimust salalikult ning end sellest välja kangutada on ääretult vaevarikas. Hetk pärast südaööd värskendan telefonis infot, et näha, mitu minutit hiljem päike täna loojub. See pakub suurt lohutust. Päev on juba rohkem kui tund aega pikem kui aastaringi pimedaimas punktis, meedias aga kuulutatakse üha suurema kindlustundega rõhuva katkuaja peatset lõppu.
Kaks kuud ei näinud ma aga üldse päevavalgust. Detsembris ja jaanuaris elasin vabatahtlikus polaaröös, mis mõjutab keha ja vaimu. Esiteks oleksid nagu narkouimas. Katkendliku päevaune ajal kipuvad unenäod ja ärkvelolekud sassi minema. Ei tea enam, mis on reaalne. Ei usalda oma meeli. Kardad mõistust kaotada. Teiseks võõrandud ümbritsevast. Lähedased sõbrad tunduvad äkki võõrad. Nende elu jookseb teises kanalis, pole enam kokkupuutepunkti. Ometi ei vahetaks ma millegi vastu absoluutset üksindustunnet, mida saab kogeda ainult keset sügavat ööd. Kui päeval lähevad mõtted lappama, siis öösiti on pea selge. Kõik ju magavad ja mul ei teki neurootilist kihelust, kas olen ikka õiges kohas, teen õigeid asju, mõtlen õigesti. Ööüksindus on mu turvakamber.
„Eesti Päevalehe mõjukad 2021“. Esikohale tuli Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart.
Isoleeritust süvendab talvine auhinnahooaeg, kui kõik teised pälvivad nominatsioone ja preemiaid ehk kuuluvad tõeliste kirjanike tsunfti, aga mulle ei anta kunagi midagi. Äkki tundun komisjonidele liiga ülbe? Ebakindlusest tulenevad kaitsemüürid aetakse segi upsakusega? Tõenäolisemalt ei mõeldagi minust midagi. Ei panda tähele. Ei mäletata. Hoian ju omaette ega suhtle nn kirjandusringkonnaga. Kui kirjandusse tulles pidasin seda naiivselt erakule sobivaimaks loomealaks, olen nüüdseks aru saanud, et eksisin. Seltskondlikkus on siiski tähtis. Tuleb end õigetele inimestele tuttavaks teha ja meelde jätta, osaleda aktiivselt kirjanduselus, sõbrustada teiste kirjanikega. Kahjuks pole mul aimugi, kuidas sellega järjele saada. Kirjanike liidu akadeemilisevõitu üritused pakuvad huvi pigem vanemale põlvkonnale ja noorteosakonna jaoks olen oma 44 eluaastaga liiga vana. Iseasi, kas auhindu on inimesele üldse tarvis. Olen hakanud neist mõtlema kui hingemürgist, mis ei too peale laureaadi kellelegi midagi positiivset. Alati on rohkem neid, kes tunnevad pettumust ja tühjust: sa ei ole oluline, ei ole päris, ei kuulu kuhugi.
Mul on tunne, et kui üldse kuhugi kuulun, siis kadunud põlvkonda. Oleme hallid varjud, kes ei haagi praegu eriti millegagi. Näen, millise siira innuga lähevad kümmekond aastat nooremad kaasa nn woke-teemadega. Vanem põlvkond suhtub moodsatesse nähtustesse kahtluse või põlgusega. Ise asun kusagil vahepeal. Mõni teema kõnetab mind vägagi, paljud jätavad ükskõikseks ning mõne muutusega ei ole ma ühel lainel. Seetõttu ei tea ma, kuidas neist asjust rääkida. Mida üldse tohib öelda? Ühismeediaajastul domineerib pealiskaudne kiirsuhtlus, kus tehakse väga vähese info põhjal väga suuri järeldusi. Varjundite ja tooni tajumiseks pole aega. Inimesi lahterdatakse headeks ja halbadeks kärme näpuliigutusega. Olen pärast valusaid vitsu õppinud ühiskondlikel teemadel püsima vait nagu siga rukkis: kui mu mõtteid keegi ei tea, ei saa need mulle kahju teha.
Vana kolleeg Õhtulehest nurises ükspäev Facebookis, et kirjanikud ei soovi millegipärast poliitilistel teemadel sõna võtta. Kui Eesti Päevaleht viimati mõjukaid avaliku elu tegelasi kaardistas, nurises toimetus juhtkirjas, et loomerahva häält polevat enam kuulda. Ridade vahel anti mõista, et kultuur on suures pildis ebakaalukaks taandunud ega räägi olulistes asjades kaasa. Kas ei ole asi siiski muus? Tõnu Õnnepalu loobus kirjanikupalgast põhjendusega, et riigikirjanikuks hakkamine võib loomingut kammitsema hakata, kuid alateadlikult oleme kõik juba ammu need riigikirjanikud. Meie all mõtlen omasuguseid vabakutselisi, kes üritavad elatuda oma loomingust ehk suuresti kulka rahast. Paratamatult mõtled, kes komisjonides istuvad ja ega sa äkki vale puu all haukumise eest paariate nimistusse satu. Mõistlikum tundub vait olla, sh kultuuripoliitilistes küsimustes.
Tühjuse- ja tühisusetunne valdab mind aina sagedamini ka lugemisvara otsides. Viimase romaanivõistluse võitjad olid puha ajalooteosed. Mul pole põhjust nende tasemes kahelda, aga otsin kirjandust, mis just mind kõnetaks – oma põlvkonna lugusid, et leida segasel ajal mingit kinnitust ja pidepunkti. Facebooki-seinal kaasa kõnelejatega tõdesime, et enamik suuri nn põlvkonnaromaane jääb minevikku. Piir jookseb kusagilt Kaur Kenderi juurest. Pärast teda on tühjus. Isegi noored tegelevad meelsamini mineviku, ulme, maagilise realismi ja kurat teab millega, et jumala pärast mitte silmitsi seista praeguse reaalsusega. Sain kohe silmakirjalikkuse eest hurjutada, kuna mu viimane raamat „Külmkingauurija“ songib ju kah minevikus (õigustus, et tahtsin niiviisi pandeemiareaalsuse eest pageda, ei kõla vist kuigi veenvalt).
Mul on plaanis see põlvkonnaromaan kirjutada, ehkki kõigun oma lolli sünniaastaga üsna piiri peal ning vahel on mul x-generatsiooni vanema poolega suheldes tunne, et olen meelsuselt ja eluviisilt ikkagi rohkem millennial. Nojah, jooksingi jälle omadega puntrasse. Viimasel ajal on see mul valdav meeleseisund. Kes olen, mida tahan, kellega kuulun ühte? Vahel tajun end nagu teismeline, vahel nagu igand ning see segadus tundub olevat midagi enamat kui keskeakriis. Kas tulevikus on mulle kohta? Kellele ma üldse kirjutan?
Kirjanike liidu juubelijutt tuleks positiivselt lõpetada. Mulle teeb rõõmu, et keskealiste sõprade teismelised lapsed loevad paberraamatuid rohkem kui mina. Noorte hulgas olla paberraamat thing. Kui see peaks ainult illusiooniks osutuma, kavatsen sellesse ometi uskuda. Lootust lihtsalt peab olema!
