Toeta
Otsi

Riinu Rannap

  • Uued ideed sünnivad distsipliinide kokkupuutel ja ristteedel

    ANN MIRJAM VAIKLA

    VIII Artishoki biennaal „Taimed kui tunnistajad“ toob Tallinna botaanikaaeda kokku kümme kunstnikku või kollektiivi ja kümme kirjutajat. 29. septembrist 8. oktoobrini vältab biennaali avamismaraton, mille jooksul esitletakse kümmet uut kunstiteost ja sadat kunstikriitilist teksti. Näitus on vaadata oktoobri lõpuni.

    Peeter Laurits kureerib 2021. aastast rahvusvahelist teadus- ja kunstisümpoosioni „Biotoopia“. Selle kunstiprogrammi kuulub sel aastal ka Artishoki biennaal. Kunstnikuna on tema peamisteks väljendusvahenditeks fotograafia ja digitaalsed manipulatsioonid. DeStudio koosseisus tegeles ta meediakriitiliste mängudega, kuid pöördus peagi süva­ökoloogiasse, kolis metsa ning ühendas oma elus ja loomingus neoliitilised ning postindustriaalsed põhimõtted. Praegu on tema loomingu keskmes posthumanistlik eetika.

    Milliseid mõtteid äratab biennaali pealkiri „Taimed kui tunnistajad“? Kuidas seda mõtestad?

    Biennaali pealkiri „Taimed kui tunnistajad“ tähistab nüüdisaegset anarhiat: multikultuurilisust ja lugupidavat huvi teiste eluvormide vastu. Algselt tähistas „anarhism“ iseorganiseeruvat ühiskonnakorraldust, kus hierarhiad ja võimukeskmed on nõrgad, kus koostöö on olulisem kui võitlus ja konkurents. Selline mudel kapitalismi tarvis ei sobi ning anarhismi mõistet on seetõttu võltsitud ja julmalt demoniseeritud. „Taimed kui tunnistajad“ dedemoniseerib nüüd omakorda anarhismi. Seal antakse hääl taimedele, keda, olgem ausad, väga vähesed meie seast on pidanud tunnetavateks ja suhtlevateks elusolenditeks. Sealjuures tõstetakse taimed passiivsest aktiivsesse, tunnistaja rolli.

    Sind tuntakse hästi nii sinu kirjutiste kui ka kujutiste (fotograafia) kaudu. Kas ja kui, siis kuidas erineb kirjutamisprotsess kujutamise omast?

    Pildistamisel ja kirjutamisel on ühisjooni vähe. Kirjutades või pilte tehes aktiveeruvad minus kaks isiksusetüüpi. Pilditegemine on väga introvertne ja intuitiivne tegevus, kus ma hoian vaatevälja võimalikult avarana ja kõik uus, võõras ja kummaline on huvitav, seal ma mängin ootamatute ja raskelt defineeritavate seostega. Pilte tehes on mul silmad ees ja taga.

    Kirjutamine on aga mõtte järgimine üksisilmi, hästi fookustatud ja keskendatud tegevus. Mõlemal on oma eelised ja viimasel ajal olen püüdnud neid teineteisele lähendada, lõimida oma pilte tekstidega. Nii tundub mulle ruumilisem ja huvitavam.

    Mille poolest erineb Artishoki kirjutamisprotsess varasemast? Kas lähened autoripositsiooni kaudu?

    Peeter Laurits: „Mida avaramaks oma diapasooni kasvatame, seda rikkamad on me elamused.“

    Oma autoripositsiooni püüan jätta pigem tagaplaanile ning keskenduda vaadeldavate autorite autoripositsioonile. Oma positsioonist ehk siis tõekspidamistest, maitsest, eelarvamustest mõistagi ei pääse me kunagi päriselt, see jääb alati fooniks. Küsimus on doseerimises ja selles, kas kunsti arvustaja hakkab dotseerima, kas ta hakkab peale suruma oma vaatenurka.

    Kunstimaitsmine on mitmekülgsuse ja avatuse proovikivi – kui erinevaid maailmu suudame oma maailmast läbi lasta. Budistliku templikunsti maitsmiseks ja mõistmiseks ei ole modernistlikest vaatenurkadest kuigi palju abi, nende alusel ei saa arvustada pühasid kujutisi. Rokokoo tundmine aitab aga märgata uusi tahke näiteks juugendstiilis. Mida avaramaks oma diapasooni kasvatame, seda rikkamad on me elamused.

    Prokrustes oli kreeka mütoloogias üks hullust sepast koll, kes hirmutas inimesi Atika maanteedel: ta venitas möödakäijad oma sepapihtidega suuremaks ja raius kirvega parajaks, et nood täpselt tema raudvoodisse mahuksid. Olen kohanud kunstikriitikuid, kes võtavad mõne suvalise ja väga kitsa, parasjagu moes parameetri ja uhavad siis kirjutada, kas teos on piisavalt postkolonialistlik, feministlik vms. Püüan sellist lähenemist vältida, loodan, et see õnnestub.

    Milliseid mõtteid tekitab biennaali toimumiskoht Tallinna botaanikaaed?

    Botaanikaaed on üks mu lemmikkohti Tallinnas: park on vaimustav ja palmimajas on soe. Ma enamasti püüan külastada botaanikaaedu, kui kuhugi reisin. Mingil määral avavad need kultuuri suhte loodusega. Chiang Mai botaanika­aia kollektsioon Taimaal on koostatud taksonoomilisest ekstaasist aetuna, koondades näiteks sadu banaani- ja tuhandeid orhideeliike. Suurem osa kümne ruutkilomeetri suurusest alast on külastajatele suletud teaduslik eksperimentaalaed, kus uuritakse ja säilitatakse Tai taimeliike.

    Tallinna botaanikaaed paistab silma väga hea maastikuarhitektuuri poolest. Kahjuks rikub seda hiljuti tekkinud tara, mis lõikab aia ära Pirita jõe ürgorust. Tarastamisest on viimastel aastakümnetel saanud eestlaste rahvustrauma, eukleidiline ärevushäire. Botaanikaaiale pole sellist asja üldse vaja, Tartu oma saab suurepäraselt hakkama pärani väravatega ja varem polnud ka Tallinnas mingit tara. Tara mõjub halvavalt ka piletikäibele. Aias jalutavatest inimhulkadest ostaksid paljud aeg-ajalt ka palmimaja pileti.

    Milliseid sisulisi ristumispunkte näed „Biotoopia“ ja VIII Artishoki biennaali vahel?

    Seosed „Biotoopia“ ja VIII Artishoki biennaali vahel on täiesti ilmsed. Need mõlemad on osake suurest globaalsest kultuurilainest otsimaks inim­tsivilisatsiooni ja biosfääri uusi suhteid. Asfalteeriv, raadav ja kaevandav inimmass on kasvanud nii suureks, et surub elusat järjest ahtamasse perifeeriasse. Koloniaalsõda eluslooduse vastu ei tõota meile midagi head, sest ühe sõda kõigi vastu lõpeb alati selle ühe hävitava lüüasaamisega. Me ei hääbu küll esimestena, aga elusloodus teiseneb ja elab meid üle.

    Sellepärast me otsimegi praegu uusi visioone, lugusid ja narratiive, mis lähendaksid meid uuesti teiste eluvormidega, aitaksid meil ennast koomale tõmmata ja teha ruumi vääriselupaikadele, õpetaksid meile anarhilisi, isereguleeruvaid suhteid ja koostööd võõraste huvide ning vajadustega. Selle juures on interdistsiplinaarsusel väga suur roll, sest uued ideed sünnivad enamasti distsipliinide kokkupuutel ja ristteedel.

    „Biotoopia“ üritab kokku tuua sarnaselt mõtlevad teadlased, filosoofid ja kunstnikud. 18. augustil toimus Viinistul „Biotoopia“ metsakontsertprogramm David Rothenbergi, Taavi Varmi, Nuno Correia ja Vaim Sarvega. VIII Artishoki biennaal ühendab aga taimedele keskenduva kunsti taimsele keskenduva kunstiteooriaga. Selles mõttes oleme me väga sarnased.

  • „Jääv armastus sealpool surma“

    KLAARIKA KALDJÄRV

    Selle aasta märtsis loeti Jüri Talveti tõlkeluulekogumiku esitlusel Tartus ette üle tosina luuletuse, lugejateks Talveti kolleegid, endised ja praegused üliõpilased. Kõlas ukraina, inglise, hispaania, poola, portugali ja itaalia keelest tõlgitud tekste, mis moodustavad vaid väikse osa kahte köitesse kogutud luuletustest, kuid seegi näitas üldpildi rikkalikkust ja tõlkija haaret. Mitmed kolleegide seast olid valinud hispaania keelest tõlgitu – eks Talvet ole olnud sillaks või väravaks sellesse natuke kaugesse ja võõrasse maailma. Võib-olla ongi võõra maailma köitvuse põhjuseks see midagi teistsugust, millele niikuinii päris ligi ei saa ja mis mõjub seetõttu eriti lummavalt, mine sa tea. Igal juhul sai kuulda Machado Kastiilia väljadest („Duero kaldal“ – „A orillas del Duero“), Juan de la Cruzi müstilistest jumalakogemustest („Pime öö“ – „Noche oscura“), Lorca kaugest Córdobast („Ratsaniku laul“ – „Canción del jinete“) ja Lope de Vega mänglevast soneti kirjutamise sonetist („Kiirsonett“ – „Soneto de repente“). Selle viimase luges tabava teatraalsusega ette Arne Merilai, kes ühtlasi nimetas hispaania maailma (kirjanduse) kahe seguneva poolusena mängu ja surma. Eks ta natuke klišeelikult kõla, aga võib-olla on tõsi siiski.

    Olemise ängistus barokkluules

    Surmapoolust esindas tol raamatuesitlusel Quevedo ja üks tema kuulsamaid luuletusi „Jääv armastus sealpool surma“ („Amor constante más alla de la muerte“). Francisco de Quevedo elas vastuolude ajajärgul, barokiaja Hispaanias, kus Ameerikast toodud kuld ja hõbe kulus sõjapidamisele protestantlike riikidega, samal ajal kui riigis valitses viletsus ja mahajäämus ning katoliikliku verepuhtuse saavutamise nimel kiusati taga mauridest ja juutidest sisevaenlasi. Kõik see viis viimaks selleni, et maailma valitsenud impeeriumist sai teisejärguline riik. Ja siiski sündis nendest vastuoludest hispaania kirjanduse kuldajastu, kogu oma jõulisuses ja väljendusrikkuses. Vastuolulisus iseloomustab ka barokiaja kultuuri. Moes on luksus, edevus, kunstlikkus, vaimukus, teravmeelsus, sest ebakindlus sunnib pidevalt reaalsuses kahtlema ja rõhutama selle mööduvat, ajalist olemust, ebapüsivust, illusoorust. Barokiaja kirjanduses saavad korduvateks kujunditeks maailma hullus, elu kui unenägu, inimese elu kui teater, teemadeks olemine versus näimine, pettus ja pettumus (engaño/desengaño), sellest tulenev üksindus ja eksistentsiaalne äng.

    Quevedo oli oma aja intelligentsemaid kirjanikke, tuline, poleemiline, salvav, antisemiitlik, misogüünne, patriootlik traditsionalist, samal ajal ka manduva, labase ja võltsi ühiskonna kriitik, kes kirjutas lõikavat satiiri paljude kohta. Oma jao said kirjanikud, naised, rätsepad, advokaadid ja arstid, sarvekandjad, homoseksuaalid, juudid, katalaanid ja teisedki, nahutada inimlik edevus ja võlts olek: vanad naised, kes üritavad näida nooremad, argpüksidest kiidukuked, ebavooruslikkus, müüdavus, Itaalia pankuritelt laenamine, edevus, tööpõlgus, võlts aumõiste, tühikargamine jne. Tema loomingus on ideaaliks müütiline minevik, vapruse ja kasinuse ajad, enne läänemaailma vallutusi, Ameerika metalli, kaubandust idamaadega, enne raha valitsemist, enne kapitalismi. Kaubandus, raha ja kuld on inimese tasakaalust välja viinud, kaubastanud inimestevahelised suhted. Tuntud on Quevedo luuletus „Poderoso caballero es don Dinero“, Talveti tõlkes „Jätab kõik rivaalid maha saks, kel nimeks Raha“ (uues kogumikus seda teksti ei ole). Enam-vähem üks kolmandik Quevedo luulest on aga armastusluule ja seal, eriti sonettides, avaldub teravalt seesama olemise ängistus – elu lühidus, surma lähedus. Elu ei peatu kunagi mingis punktis, vaid on pidevas liikumises, olemine on kogu aeg ka mitteolemine, surma poole teel. Mitmed neist on suurimad hispaaniakeelsed armastusluuletused ja ühtlasi kogu petrarcaliku sonetitraditsiooni parimad näiteid.

    Üks luuletus, kaks tõlget

    Raamatuesitluse tarvis teksti otsides selgus, et on olemas kõnealuse soneti kaks tõlget, kaks versiooni. Sama teksti kahe või rohkema tõlkevariandi puhul saab alati nähtavaks tõlkimise subjektiivsus, arbitraarsus, lõplikkusetus, kinnistamatus (mõned tõlketekstid võivad vastuvõtvas kultuuris muidugi ka kinnistuda, saada nii-öelda iseseisvaks, lähetekstist sõltumatuks). Üheainsa tõlketeksti puhul võib meile jääda mulje, et see ongi originaali aseaine, seesama teises keeles. Seda uskuda on muidugi enesepett, aga mis parata, selline on meie lugemisharjumus. Sellega seostub näiteks tsiteerimise küsimus: kui tõlgitavas tekstis on katkend või tsitaat tekstist, mis on juba tõlgitud, peaks justkui tingimata kasutama just seda (nt kui tõlgime romaani, kus tegelane tsiteerib Shakespeare’i sonetti, siis otsime üles eestikeelse tõlke), nii on kombeks. See komme omakorda osutab sellele, et mis kord tõlgitud ja avaldatud, on oma lähteteksti esindaja ja asendus. Olemegi uuesti ringiga sealsamas tagasi. Kui on tehtud juba mitu tõlget, on tunne palju vabam ja soovi korral võib kas või ise proovida.

    Varem on „Jääva armastuse“ tõlge ilmunud Quevedo valikkogus 1987. aastal („Valik luulet“1) ja 1993. aastal „Maailmakirjanduse lugemikus“2. Uue kogu tarvis on tõlkija peaaegu kõiki Quevedo luuletusi kohendanud, enamasti teinud mõne väikse muudatuse (mõnel juhul on tegu ainult kirjavahemärgi või kokku-lahkukirjutusega), kuid kõnealune sonett on ainsana läbi teinud põhjaliku teisenemise. Tõlkeuurijale on see muidugi huvitav küsimus: miks on tehtud kaks erinevat varianti, kas põhjus on sisuline, vormiline või mõlemat? Silmas tuleb pidada, et vormikindla luule tõlkimise puhul on vormist tingitud otsused vägagi määravad. 1987. aasta kogumiku eessõnas selgitab Talvet veidi ka tõlkimise problemaatikat, sealhulgas värsitehnilist: „Käesolevas tõlkevalikus on teadlikult püütud vältida mingit ainsat vahenduspõhimõtet. Valdav osa tõlgetest järgib hispaaniakeelsete originaalide meetrikat ja rütmi“.3 Esimeses variandis on tehtud viimast küllaltki täpselt: read on üksteistsilbikud, täisriimid on olemas (Quevedo kasutab hispaania keeles n-ö lihtsalt kättesaadavaid täisriime). Teises variandis on nendest kahest elemendist justkui tahetud lahti saada: asemele on tulnud assonantsriimid, subjektiivselt võib öelda, et rütm on läinud kiiremaks, võib-olla ka kirglikumaks. Edasi tuleks vaadata, kas ja kuidas erinevad kaks tõlkeversiooni sisuliselt, kas mõni kontseptsioon, tõlgendus on muutunud.

    Kõnealune sonett on üks analüüsitumaid hispaania kirjanduses ja kõik on nõus, et sõnum on justkui selge: ma võin küll surra, aga minu armastus ei sure. Ent kuidas lugeja selleni viiakse? Ridahaaval mõttekäiku jälgides ei ole tähendused üldse mitte üheselt mõistetavad. Luuletuses on kaks peamist vastandust või paradoksi. Esimene on kontrast surma absoluutse paratamatuse ning armastuse absoluutse väärtuse vahel. Mõlemad on vääramatud: surm tuleb ning armastus on ja jääb. Teine paradoks on hinge ja keha vastandumise küsimus: kummas neist elab armastus? Armastus ei sõltu siin mingist konkreetsest objektist: ei mainita ühtki inimlikku, maist omadust, vaid ainult armastust kui jäävat suurust.

    Vaatan siinkohal stroofide kaupa mõnesid tõlgendusvõimalusi, sest artiklite, sidendite, asesõnade, eessõnade, komade, aluse-öeldise suhte ja üldise lausestruktuuri ambivalentsuse tõttu on variante rohkemgi. Teksti hispaania keeles lugedes jääb see ambivalentseks nii, et erinevad tõlgendused ei välista üksteist, tõlkimisel on selle saavutamine peaaegu võimatu ja saab ainult kirjeldada, millise valiku tõlkija on teinud. Quevedo on käänanud, kui rütm seda nõuab, lause­ehituse sobivamaks: värsirida ei võrdu lausega, osa lausest on viidud teisele reale (siire), tegusõna või omadussõna on kasutatud mitmel real või stroofis paikneva nimisõna tarvis (tseugma), sõnajärg lauses on ebaloomulik (hüperbaton). Neid võtteid tõlkes kasutatud ei ole.

    Amor constante, más allá de la muerte

    Cerrar podrá mis ojos la postrera
    sombra que me llevare el blanco día,
    y podrá desatar esta alma mía
    hora a su afán ansioso lisonjera;

    mas no, de esotra parte, en la ribera,
    dejará la memoria, en donde ardía:
    nadar sabe mi llama la agua fría,
    y perder el respeto a ley severa.

    Alma a quien todo un dios prisión ha sido,
    venas que humor a tanto fuego han dado,
    medulas que han gloriosamente ardido,

    su cuerpo dejará, no su cuidado;
    serán ceniza, mas tendrá sentido;
    polvo serán, mas polvo enamorado.

    FRANCISCO DE QUEVEDO

    Katräänid

    Esimeses salmis kirjeldab Quevedo surma hetke: surm (la postrera sombra / „viimne vari“) sulgeb mu silmad (cerrar mis ojos) surmapäeval, mil algab igavik (el blanco día / „valge päev“) ja surmatund (hora lisonjera / „õnnis tund“) vabastab mu hinge ängistusest (afán ansioso / „ihalev ind“), mis valdas mind soovitud armastust otsides. Seos viimse varju ja valge päeva vahel pole aga sugugi selge: võib ka olla, et surm (viimne vari) võtab, röövib temalt valge päeva, s.t elu (valguse), mis vastandub surmale (varjule).

    Tõlked:

    I

    Nüüd viimne vari las mu silmi vaotab
    ja helge päeva põgenema ajab,
    las mu hingegi võtab, kui ta vajab
    ja ahnelt meelitledes seda taotab.

    II

    Las pimestab mind vari viimane
    las valguse mu silmist ajada,
    mu hingki võtku, kui nii tahab ta
    ja ahvatades seda ihaleb.

    Esimene: surm sulgeb silmad ja elu lahkub ja surm võtab ka hinge. Teine: surm pimestab, võtab silmist valguse ja võtab ka hinge. Teises versioonis on kadunud helge päev, selle asemele on tulnud valgus silmis, kuid nii või teisiti on tegemist surma ja elu vastandusega. Seega ei ole võimalust, et valge päev on surmapäev. Kolmas-neljas rida jätkab surma kõikevõitvat teemat (surm võtab hinge) ega räägi surmast kui õndsast tunnist, mis hinge selle ängistusest vabastab.

    Teine salm räägib Quevedol hinge teekonnast surematusesse (teisel pool allilma jõge) ja armastuse mälestuse püsimisest: minu hing ei jäta mälestust armastatust siitilma, elavate maailma, kus see hing põles armastuses, vaid suudab ületada jõe hirmuta (nadar sabe mi llama la agua fría / ujuda suudab minu leek külmas vees) ja üle astuda allilma või surma seadustest (perder el respeto a ley severa / kaotada austus karmi seaduse vastu), mis kohustavad unustama endise elu, kui on ületatud surmajõgi. Siin on suurim küsimus, kes ei jäta või kes ei luba (sest hispaania verb dejar tähendab mõlemat) – kas hing või tund või viimne vari, kes põles, kas hing või mälestus? See mitmekordistab tõlgendusvõimalusi: kuid see meeldiv tund (surm) ei luba vastaskaldale mälestust armastatust, milles hing armastades põles; hing jõuab surmakaldale ilma üheta oma omadustest, milleks on mälestus, milles elab armastus, mis on võimeline naasma; surma vabastatud hing ei jäta mälestust, milles ta ise lõõmas armastusest, s.t surm ei too kaasa unustamist.

    Tõlked:

    I

    Kuid ei, sealt, kus end teine kallas laotab,
    kus hõõgus hing, sealt mälestusi kajab:
    tee läbi jäise vee mu tuli rajab
    ja hirmu karmi käsu vastu kaotab.

    II

    Kuid ei, seltsamalt kaldalt eelmiselt,
    kus põles hing, sealt kuma loidab taas:
    tee läbi jäise vee teab rajada
    mu mälu – karmgi käsk ei hirmu tee.

    Esimene: teisel kaldal hõõgus hing, seal on mälestused, mille kaja ulatub sinna, kuhu suundub nüüd tuli (hing, kirg, armutuli?). Teine: mahajäänud kaldalt, kus põles hing, seal kumab midagi, ilmselt kirg (seda näeb mälu, kes läheb läbi jäise vee). Niisiis jäi midagi maha ja tagasi vaadates on see näha: esimeses variandis jääb maha mälestus ja üle surmajõe ujub hing, teises jääb maha kirg ja üle jõe ujub mälu. Seega on siin kontseptuaalne erinevus, ent see on ehk juhtunud vormilisel põhjusel ja pole olnud taotluslik.

    Tertsetid

    Esimese tertseti värsid selgitavad Quevedol keha ja hinge vahekorda ja kirjeldavad paika, kus asus kirg; teise tertseti read, paralleelselt kolme esimesega, esitavad üldise arusaama armastusest ja selle võidust surma üle. Minu hing, mille on vangistanud armastuse jumal (või on hing olnud vanglaks ühele jumalale, armukirele), jätab minu keha, aga mitte hoole minu armastuse eest. Minu sooned, mis on andnud elu minu armu­kirele, kaovad, aga nad on endiselt olulised, sellel on mõte (tendrá sentido). Minu üdi (luud), mis on põlenud selles armastuse tules, saavad tuhaks, põrmuks, aga see viimne tükike kehast on „armunud tuhk või põrm“. Hinges on endiselt armastus ning tuhk ja muld eitavad oma pelka füüsilist reaalsust tänu personifikatsioonile: neil on mõte, see on armunud muld. Hing, veenid ja üdi esindavad metafoorselt keha, seda, mis ei hävi, mis ei saa ei mullaks ega tuhaks.

    Tõlked:

    I

    Hing, mille vangla võrdus jumalaga;
    veen, mis kõik tuled pani lõkendama;
    üdi, mis lõõmas auga hiilgavaga,

    jätavad keha, kuid on kirg neis sama;
    neist saab tuhk, ei neis tunne hääbu aga;
    saab põrm, kuid põrm jääb ikka armastama.

    II

    Hing, mille vanglaks jumal ise hakkas,
    veen, millest toitus kireleegi sarm
    ja üdi see, mis helendades lõkkas,

    jätavad keha, kuid neis püsib tarm,
    saab tuhk neist, ent ei tuhas tunne lakka,
    saab põrm – kuid kestma põrmuski jääb arm.

    Hing, mis oli vangis jumala käes (kuigi esimene tõlge on ambivalentsem), veen, mis toitis tuld ja leeki, üdi põles eredalt, jätavad keha. Neis lõõmab endiselt kirg või püsib ind, tuhas tunne ei kao. Neist saab põrm, ent viimases reas on erinevus tegijas: esimeses variandis põrm armastab endiselt, teises aga on peategelaseks arm, mis põrmus endiselt kestab.

    Kui vaadata luuletuse ajalist paigutust, siis toimub kõik enne surma. Quevedo kasutab kõigepealt hüpoteetilist tulevikku (podrá): surm võib seda teha või juhul kui surm seda teeb. Tõlkes on öeldud „las ta teeb, kui tahab“, mis täidab sama funktsiooni hästi. Tähelepanuväärne on see, et kuigi jutt käib kõige tõsikindlamast asjast maailmas, surmast, jääb mulje, nagu oleks see vaid üks võimalikest sündmustest. Kui surm peaks tulema, siis oskab mu hing ujuda ja kõik, mis on olnud, jääb elama.

    Oluline on mainida tõlgete puhul ka muutust pealkirjas: „teispool“ surma on nüüd „sealpool“ surma. „Teispool“ viitab teispoolsusele ja on ehk rohkem seal, kust tagasi ei tulda. „Sealpool“ on kergem: siin ja seal võivad ka kohad vahetada, seal on lihtsalt seal kusagil kaugemal. Hispaaniakeelne „más alla“ on sõna-sõnalt tõlgituna „seal kaugemal, sealpool, sealt edasi“. Siiski võib öelda, et teises tõlkes ei ole muudetud sisulist tõlgendust ja selles mõttes olulisi erinevusi ei ole. Teine tundub olevat vabam, ei üritatagi korrata või olla seesama, mis originaal, ja kadunud on mõned kontseptsioonipaarid (vari – valge päev; vesi – tuli; armastav põrm).

    Hispaania keeles on selle soneti mõistmise keerukusele vastukaaluks retsiteerimise ilu. Quevedol domineerib alati meetrika süntaksi üle, tuues kaasa paradoksaalse efekti: semantilise käänulisuse ning samal ajal meetrilise selguse ja kindluse – poeetiline rütm asendab loogika. Sonett lõpeb kindla võiduga surma üle ning poeedi kindla võiduga ideoloogilise ja semantilise keele­mateeria üle. Luuletuse suurus seisneb autori võimes materjali organiseerida ja kõlama panna nii, et lugejale jäävadki meelde eelkõige esimene ja viimane rida, surm ja selle võitmine. Vahepealne pole nii selge ja kinnitab suures osas põhiideed. Ja niisugune lugemisvõimalus on tõlkes samuti olemas.

    Ent kuigi luuletuse sõnum on justkui helge, jääb siiski püsima mingi valu ja pinge, lahendust ei tule. Lõpetame tõlkija sõnadega: „Tegelikult ei saa armastus Quevedol kunagi surmaks kui rahuks, vaid on üha palju lähemal suremisele (elule), ahastusele ja valule, mis, küündides teispoolsesse, siinpoolset teispoolsega seovad. Quevedo parimate luuletuste veetlus on just selles, et nende eri osad omavahel konflikteeruvad, teevad võimatuks luuletuse ühesuunalise ja sirgjoonelise arengu. Nii võimenduvad ahastus ja kirg kui seisakut välistav seisund orgaaniliselt kogu luuletuse materjali kaudu, neid ei anta edasi pelga ideena.“4

    Tänan nõuande eest Maria-Kristiina ja Rebekka Lotmanit.

    1 Francisco de Quevedo, Valik luulet. Koost ja tlk Jüri Talvet. Eesti Raamat, 1987.

    2 Maailmakirjanduse lugemik keskkoolile. Koost Jüri Talvet. Koolibri, 1993.

    3 Francisco de Quevedo, Valik luulet, lk 37.

    4 Samas, lk 32.

  • Hea avalik ruum pole ainult suurlinnade privileeg

    KAIRI TILGA

    Hea elukeskkonna ja avaliku ruumi kui ühishüve teema on viimaste aastatega jõudnud nišist peavoolumeediasse. Suurem hüpe avalikus arutelus toimus 2020. aasta suvel, kui ilmus praeguseks juba ruumilise arengu tüvitekstiks saanud Eesti inimarengu aruanne „Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud“.

    Aruande lähtepunkt on tõdemus, et oleme inimarengus jõudnud kõige kõrgemalt arenenud riikide sekka (ilmumisajal oli Eesti inimarengu indeksis 30. kohal), mis tähendab, et ei tegeleta enam ainult baasvajaduste korraldamisega, vaid ühiskond on valmis mõtestama elukeskkonna kitsaskohti ja arenguvõimalusi. Eeldatakse, et avalik ruum peab olema kvaliteetne, ja soovitakse neil teemadel kaasa rääkida. Aruande eesmärk oli uurida looduskeskkonna, linnaruumi, aruteluruumi ja asustusstruktuuri mõju elukvaliteedile ja ühiskonnaprotsessidele, levitada arusaama, et see, kuidas suhtutakse enda ümber olevasse ruumi, seda korraldatakse ja jaotatakse, kas soosib inimeste tervisekäitumist, kogukondlikkust ja sidusust, kodanikuosalust, turvalisust, elurikkust, kohalikku majandust ja kultuuripärandi säilimist või on kõige selle saavutamisel takistuseks.

    Linnaruumi on peetud ikka miskiks, mille üle arutatakse ja sageli ka kakeldakse Tallinnas ja Tartus. Aga meil on veel hulk linnu, kus need jutud on kas rääkimata või alles teemaks kujunemas. Ka väikelinnades on vaja koos linlastega mõtestada avalikku ruumi, tõsta elanike ja otsustajate teadlikkust selle mõjust igaühe tervisele ja igapäeva liikumisvalikutele ning avastada ruumi parandamise ja rikastamise kaudu uusi arenguvõimalusi. Aktiivseid kogukondi või võrgustikke, kes oma kodukoha arendamiseks sõna võtavad, muutusi soovivad algatada ja koostööd teha, on juba mitmeis paigus. Loov Viljandi on näiteks üks esilekerkivamaid. Ärksad kodanikud pole takistus, vaid ressurss, mida ka omavalitsused saaksid ja peaksid palju rohkem jõustama ja rakendama, et luua paremat ja mitmekesisemat elukeskkonda.

    Näituse osa oli ka avaliku ruumi hindamise kompass-ketas „Kodukoha kompass“ Narvas. Näitusega uuriti ühtlasi, kui rahul on linlased oma kodukandiga. Küsimustele sai vastuseks anda hinde ühest seitsmeni. Kogunenud tagasiside põhjal joonistusid välja väikelinnade mured ja rõõmud.

    Just sel eesmärgil rändas Eesti inimarengu aruandest tõukunud ja seda populariseerinud näitus „Kodukoha kompass“ (Eesti Koostöö Kogu, näituse kuraatorid Teele Pehk ja Elo Kiivet) koos vestlusringide programmiga läbi Eesti väikelinnade. 2020. aasta augustist kuni 2022. aasta suveni pandi näitus üles Paides, Rakveres, Narvas, Põlvas, Võrus, Raplas, Kuressaares, Kärdlas, Valgas ja Viljandis. Väljaspool tuuri on näitus kohalike initsiatiivil jõudnud ka Kiviõlisse ja Karksi-Nuia. Tänavu augustis jõudis näitus linnaruumifestivali „Tulevik on täna(v)“ raames kaheks päevaks ka Tallinna.

    Suuremas osas väikelinnades, kus näitus peatus, on viimastel aastatel esimesi suuremaid ruumiuuendusi tehtud, olgu see siis uus keskväljak, peatänav või riigigümnaasiumi hoone. Iseasi, kuidas need uuendused välja on tulnud ja kas need on ka ruumi paremaks teinud. Näituse eesmärk oligi suuresti vaadata, kas väljak on täitnud ka oma eesmärki ja pannud linlased mõtlema ja arutama, uurida, kas see on meeldiv ajaveetmispaik, kus soovitakse olla. Näituse keskne küsimus oli, mis teeb ühest kohast, nagu seda on linn, linnaosa, küla, tänav või keskväljak, sellise paiga, mis soodustab suhtlemist, suurendab kogukonnatunnet, loob paiga identiteeti, inspireerib igasuguses eas inimesi õue tulema ja (autota) liikuma. Näituse eesmärk oli inspireerida ja tõsta elanike teadlikkust avalikust ruumist ja selle mõjust heaolule. Näitusega koos liikus läbi linnade ka küsimustega kompass-ketas kodukoha avaliku ruumi hindamiseks. Igale küsimusele sai vastuseks anda hinde ühest seitsmeni. Tagasiside põhjal joonistusid juba poole ringreisi peal välja väikelinnade samad mured ja rõõmud ning leidsid kinnitust ka teadlaste inimarengu aruandes välja toodud järeldused. Siinkohal pakun tulemuste üldistuse ja toon välja mõned tähelepanekud. Valgas, Raplas ja Viljandis koguti kettale eraldi noorte hinnangud. Kõigis kolmes linnas oli noorte tagasiside kokkuvõttes märksa positiivsem kui täiskasvanute oma. Noored on küll rohkem rahul, ent valdkonnad, mis ka neilt vähem hinde­punkte pälvisid, olid samad: kaasatus otsuste langetamisel, tänavaruumi atraktiivsus ja jalgsi ning rattaga liikumise tingimused. Ka noored soovivad aktiivsemalt osaleda ruumi loomises ja nende vajadusi tuleks kaardistada senisest palju enam.

    Millest ketas kõneleb?

    Suurima probleemina tuli kümnes väikelinnas kompass-ketta küsimuste tagasi­sides välja inimeste vähene kaasatus otsustusprotsessi. Teema sai enamasti keskmisest vähem, seitsmest võimalikust kaks kuni kolm hindepunkti. Vaid Võru linnas hindasid osalejad oma võimalust kaasa rääkida keskmisest paremaks (4,2). Tallinnas kahe päeva jooksul kogutud tagasisides küündis see-eest keskmine hinne vaid napilt üle kahe (2,2). See, kui mugavad ja head võimalused on loodud inimestele kaasarääkimiseks ja ideede esitamiseks ning kas nendega ka arvestatakse, näitab, kui avatud ja osalust soosiv on kohalik võim. Tugevamad kogukonnad ja paremad paigad luuakse seal, kus elanikel on lihtne otsuste tegemisel kaasa rääkida. Avatud ja kaasav valitsemiskultuur vajab kohalikul tasandil parandamist kõikjal üle Eesti.

    Teise murekohana kerkis esile kodulinna tänavaruumi kehv kvaliteet. Atraktiivse, suhtlemist ja õues viibimist soodustava tänavaruumi olemasolule antud keskmised hindepunktid jäid enamasti kolme ja nelja vahele. Väga hea oli see vaid Kuressaares (lausa 4,9), Võrus (4,7), Raplas (4,1) ja Valgas (4,1). Kui ruum ei kutsu õues aega veetma ega soosi spontaanseid suhtlushetki, mõjutab see vaimset heaolu ja liikumisharjumusi. Tagasiside näitab, et ka väikelinnades soovitakse näha kvaliteetsemat ja mitmekesisemat avalikku ruumi.

    Kolmandana tõusetus ootuspäraselt nüüdisaegsete eluruumide puudujääk. Ka inimarengu aruandes tõdetakse, et renoveeritud korterite või uusarenduste puudumine on maakondade keskuslinnades arengupidur. Eriti kesiselt hinnati atraktiivsete ja eri tüüpi eluasemete saadavust Põlvas (2,6), Kärdlas (2,9), Rakveres (3,0). Üle nelja sai hindeks vaid Viljandi linn (4,6) ja ainsana üle viie vaid Kuressaare (5,1).

    Küsimusele, kas kodukandis on mugav käia jalgsi või rattaga koolis, tööl, poes, arsti juures ja raamatukogus, vastasid väikelinlased erinevalt. Pigem peetakse olukorda rahuldavaks, kõige kehvem oli see Rakveres (3,8), Viljandis (3,8) ja Põlvas (4,0). Kõige paremateks hinnati kõndimise ja rattaga liiklemise võimalusi Kuressaares (4,8) ja Raplas (4,6).

    Kõikjal linnades said rahuldava või pigem hea hinnangu suhtlusvõimalused, sealhulgas hinnati kultuurielu mitmekesisust ja võimalust tegevuses osaleda, ning puhkealade ja teenuste kättesaadavus. Viimase osas oldi kõige rahulolevamad Kuressaares (5,2), Võrus (4,8) ja Põlvas (4,5). Kehvemaks hindasid oma tingimusi Viljandis (3,8), Paides (3,9) ja Narvas (3,9) vastanud.

    Ülekaalukalt kõige paremaks peeti kõikjal linnade turvalisust ja looduskeskkonda ning rohealasid puudutavat olukorda. Oma võimalusi kodu lähedal looduses aega veeta hinnati eriti kõrgeks Kuressaares (6,5) ja Kärdlas (6,1), Narva keskmine hinne oli selle küsimuse puhul ainsana alla viie (4,4). Üldiselt tunnevad inimesed kõikjal nendes linnades ennast ka turvaliselt ning peavad linnaruumi puhtaks, hooldatuks ja piisavalt valgustatuks. Ka siin oli kõige kehvem keskmine hinne Narvas (4,1).

    Raamatukogu kui hea avalik ruum

    Peaaegu kõikjal üle Eesti oli „Kodukoha kompassi“ näitus üleval raamatukogus. See oli Eesti Koostöö Kogu teadlik valik, sest kui rääkida heast, kättesaadavast, suhteid soosivast ja üksildust vähendavast avalikust ruumist, siis tuleb jalakäijaga arvestavate linnatänavate, keskväljakute ja rohealade kõrval rääkida ka raamatukogudest. Raamatukogu on võimas, ent alamärgatud sotsiaalne taristu, millel on eriti positiivne mõju haavatavatele rühmadele, sest see on turvaline koht, kus olla, suhelda teiste inimestega, pääseda tasuta ligi tehnoloogiale ja internetile, digiteenustele ja muidugi kultuurile. Raamatukogude roll on vaikselt muutumas ka Eestis. Kui riik ja omavalitsus ei näe raamatukogus pelgalt laenutusasutust, vaid piirkonna ankrut, suhtlemiseks ja dialoogi pidamiseks sobivat heaoluruumi, kus kaasatakse inimesi ning võimestatakse neid jätkusuutlikult elama, jõuaks raamatukogu kui üks osa heast avalikust ruumist ka prioriteetsete arendusprojektide pingeritta. Just raamatukogud saavad ärgitada inimesi kokku tulema, et kohaliku elukeskkonna teemadel arutleda. Näitusetuuri jooksul peeti väikelinnade raamatukogudes 16 avalikku loengut, mille raames räägiti elurikkuse loomisest linnaruumis, tervise ja linnaruumi seostest, keskväljakute elustamisest, kaasarääkimise oskuste parandamisest, kultuuripärandi kasust väikelinnadele ja paljust muust. Loengupidajatena olid kaasatud oma ala eksperdid: Eesti inimarengu aruande 2020 peatoimetaja Helen Sooväli-Sepping, elurikkuse eestkõnelejad Merle Karro-Kalberg, Karin Bachmann ja Anna-Liisa Unt, demokraatia edendaja Teele Pehk, urbanist Elo Kiivet jt.

    „Kodukoha kompass“

    Küsimused kodukandi avaliku ruumi kohta

    Kas mul on kodukandis jalgsi ja jalgrattaga mugav liigelda?

    Kas mu kodukoha avalik ruum ehk tänavad ja hooned on olemiskohana ligitõmbav?

    Kas saan kodu lähedal soovi korral igal ajal loodusesse minna?

    Kas saan vabalt minna mängu- ja puhkealale? Kas teenused vastavad minu vajadustele?

    Kas mu kodukandi elamispinnad vastavad inimeste vajadustele?

    Kas minu kodukoha identiteet on positiivne ja seal on ajaveetmiseks piisavalt eriilmelisi kohti?

    Kas tunnen end oma kodukoha avalikus ruumis turvaliselt? On see hooldatud ja korras?

    Kas mul on võimalik osaleda kodukohta puudutavate otsuste tegemisel ja aidata kaasa olukorra parandamisel?

    Mõju

    Näituse ja sellega kaasnenud loengu tulemusel rajati näiteks Rakveres 2021. aasta kevadel esimene elurikkuse lilleniit. Tänu näitusele leidsid üksteist Viljandi kogukonnaühendus Loov Viljandi ja Viljandi linnaraamatukogu ning koostöös korraldati raamatukogus enne kohalike omavalitsuste valimisi kõigi erakondade, valimisliitude ja üksikkandidaatide debatt linnaruumi ja kaasamise teemadel. Just linnaruumi teemad ühendasid ja lõid võimaluse täiesti uut laadi koostööks, mis on edukalt jätkunud ka pärast näitust.

    Hiiumaa vald kasutas näituse ja kompass-ketta jõudmise Kärdlasse ära ka laiemalt tagasiside saamiseks Hiiumaa avaliku ruumi kohta. Küsimustik tehti virtuaalselt kättesaadavaks ja tagasiside sai sisendiks valla üldplaneeringu koostamisel ja arengukava uuendamisel.

    Ka Võrus kasutas Võrumaa arenduskeskus näituse võimalused ära ja kogus tagasisidet ka väljapool Võru linna elavatelt inimestelt. Noortesaate „Nova“ raames käisid näitusel ka Võru gümnasistid ja rääkisid ise, milline on nende arvates hea linn, kus nad sooviksid elada.

    Tänaseks on Eesti Koostöö Kogu teinud kõik näituse materjalid e-kodukoha kompassi käsiraamatuna digitaalselt kättesaadavaks.1 Lisaks näituse tekstidele saab vabavarana kasutada ka kompass-ketta paigahindamise metoodikat. Käsiraamatusse oleme koostöös MTÜga Elav Tänav lisanud ka esmakordselt Eestis kokku kogutud ja kirjeldatud 12 näidet ja kogemuslugu, kuidas oma linn n-ö kodustada ja õdusamaks muuta. Need annavad inspiratsiooni igale aktiivsele kodanikule ja kogukonnaühendusele, aga ka omavalitsustele ja asutustele, kui on soovi avaliku ruumi parendamisse panustada.

    Mõnusad väikelinnad

    Linnaruumi visioonide koostamisel on aina levinum 15 minuti linna kontseptsioon. Soovitakse, et jalgsi käies saaks kätte kõik olulised teenused, et kodulähedane avalik ruum kutsuks õue ning suhtlema. Nii mitmeski meie väikelinnas ei peagi palju tegema – need juba on 15 minuti linnad. Seega, teadlik keskuste tihendamine ehk oluliste teenuste ja asutuste keskusesse toomine, jalakäijasõbralike tänavavõrgustike ja mitmekesiste olemis- ning kohtumispaikade loomine, kultuuripärandi suurem kasutuselevõtt ja mitmekesiste sündmuste ning algatuste soodustamine teeb väikelinna atraktiivsemaks ja loob suure potentsiaaliga elukeskkonna, mis meelitab aina rohkem ka suurtest linnadest ära. Šoti päritolu arhitekti, raamatu „Pehme linn“ autori David Simi järgi suurendavad seesugused mõnusad linnad heaolu ja omavahelist läbikäimist. Mida tihedamates suhetes oleme, seda paremini peame vastu ka kriisidele. See on osa ennetusest. Nagu ütles inimarengu aruande üks autor Antti Roose: „Mitte objektid, vaid ilu ja elu päästavad linna. Kodulinn saagu kauniks ning peatänav pulbitsegu elust“.2

    1 www.inimareng.ee/kodukohakompass.html

    2 Antti Roose, Hea Eesti linn. – Postimees, 13. VI 2020.

  • Viimsi kunstide maja praktiline kultuurikombinatsioon

    TRIIN OJARI

    Viimsi Artium. Arhitektid Siiri Vallner, Indrek Peil, Mari-Liis Sõber, Ko Ai, Arseniy Kukuškin, Ivo-Martin Veelma ja Allan Pits (Kavakava arhitektuuri­büroo). Ehitas Nordlin Ehitus OÜ. Avati augustis 2022. Rahvus­vaheline arhitektuurivõistlus toimus 2018. aastal. Võidutöö „Robin“ autorid Siiri Vallner, Indrek Peil, Ko Ai, Kristel Niisuke.

    Viimsi valla keskusesse Haabneemes on Lubja klindi ja Randvere tee vahelisele ribale uuel sajandil ridamisi hooneid tekkinud, ikka vastavalt vajadusele: kaubanduskeskus, lasteaed, keskkool, spordihoone koos staadioniga, lasteaed-algkool. Kõik need olid olemas ka endise eliitmajandi Kirovi kalurikolhoosi keskuses, mis moodustab tänapäevani Haabneeme ruumilise südame – paraku see enam ei tuksu. Omaaegne nelja meetri laiuste koridoride ja klaasfuajeega kontor ning vitraažidega kaubanduskeskus seisavad pooltühjalt, Leo Lapini kujundatud romantilist tehismaastikku „Punast Pompeid“ pole seal vahel enam ammu. Mahajäetud koolimaja esiküljel uhkeldanud talveaias ulub kuivanud eksootide vahel tuul. Nelja aasta eest lammutati Ado Eigi kavandatud, muinasjutulossi meenutanud lasteaed, kus esikolhoosi külastanud Mihhail Gorbatšov käis omal ajal laste päid silitamas.

    See kõik ei toimu kauges maanurgas, kus rahvast ja rahast puudus, vaid Tallinna külje all 21 000 elanikuga jõukas vallas, mille ruumiline areng (loe: uute kaubanduskeskuste ehitus) on alevi südames laiutava eraomaniku huvipuuduse tõttu pressitud selle servadesse. Elamuehituse buumi tõttu pidevalt uusi koole ja lasteaedu vajaval vallal pole jäänud muud üle kui ehitada teisele poole teed uus ühiskondlik telg. See on õpikunäide erasurvele allutatud planeerimisest, kus avaliku võimu käed on jäänud kas liiga lühikeseks või on suikuva suburbia staatusega rahuldudes elukeskkonna ruumilisse kvaliteeti panustamine jäänud tähelepanuta. Kui omaaegsed rikkad kolhoosid trumpasid üksteist üle keskusehoonete ja spordisaalidega, „sest rahaga polnud suurt muud teha kui ehitada“1 ning arhitektuuril oli nende meelest semantiline osa, siis uue aja tulles kadus nii raha kui maaomand, uus Haabneeme trumpab vaid kaupluste ja elamute rohkusega. Ometi on looduslikud kohaloome eeldused suurepärased: klint, meri, mõisapark.

    Nõukogude ajal oli klint militaartsoon ja mere ääres laiutas kalatööstus, kuid loogilisi ühendusi mere, klindi looduskaitseala ja pargiga ei ole tänapäevani loodud.

    Koolist kultuurimajaks

    Haabneeme lähistel üleskasvanuna mäletan Lubja klinti kui metsikut kohta, kus kasvas tihe mets, mäe sees oli koobas ja rikkalikult kasvavat karulauku viisid mutikesed kevadel hommikuste bussidega linna turule. Muidugi oli poolsaar ka militariseeritud, kolhoosiasula ideaallinnaku kõrval klindil varjas ennast traataia taga teine, palju inetum maailm ning ümmargused sõjaväe kütusemahutid mäe all reas olid ühed selle märgid. Uus aeg on toonud siia terviserajad, suusamäe, vaatetrepi ja muu pehme infrastruktuuri, nagu ka mainitud ühiskondliku hoonerea, kõigil nägu Randvere tee poole.

    Algselt noorte talentide kooliks kavandatud hoonest sai lõpuks kogu piirkonna kultuurisüda.

    2018. aastal korraldas vald arhitektuuri­konkursi rivi viimasele majale: sinna pidi tulema kõlava nimega Viimsi noorte talentide kool ehk maja seni sobilike ruumideta tegutsenud muusika- ja kunstikoolile, millega uue algatusena liideti teaduskool. Vallavanem Siim Kallase juhitud žürii otsustas esikoha anda Kavakava tööle. Mitte just kõige parema krundi põhitrumbiks on metsikuvõitu loodus ning nii tegid autorid selge liigutuse, keerasid maja küljega tee poole ja sidusid hoone tagakülje klindialuse maastikuga, nii erines kavandatav maja otsustavalt teistest naabritest. Kui ringja kujuga teise preemia vääriliseks valitud võistlustöö Molumbalt ja ruutjas kolmanda preemia lahendus Saltolt pakkisid saalid hoone keskele ja klassid koos ühisruumidega sinna ümber, siis Kavakava lahenduses on suur saal pikaks venitatud ristküliku servas, klassid on klassikaliselt kahel pool koridori ning risti läbi maja kulgev fuajee jätkub kummalgi pool maja jalgteena.

    Artium ei ole kohe nõudlikuks kontserdimajaks projekteeritud, valla soovid paisusid kavandamise käigus ja võimalik, et sel juhul oleks ka teine krunt leitud. Algselt vaid lastemuusikakooli vajadusteks mõeldud saalist sai töö käigus rahvusvahelise kontserdipaiga ambitsiooniga kompleks, mille muudetava lahendusega saalides saab ka teatrit teha ja muid esinemisi korraldada. Sellisena on Artium valla märkimisväärseim investeering avalikku hoonesse ja seni kultuurinälga linnas kustutanud viimsilastel on nüüd võimalus oma rohelist jalajälge vähendada – piirduda lühema autosõiduga või tulla rattaga.

    Suurt kultuuriobjekti on varemgi Haabneeme kavandatud: selle sajandi alguskümnendil ehitusbuumi ajal räägiti mere äärde ooperimaja ehitamisest, vaibunud pole idee nüüdki.2 Artium on selle kõrval äärmiselt praktiline kultuurikombinatsioon, kus saalid on ristkasutuses ning kogu tegevuse konverentsist laste pillimänguni saab paigutada üksteist segamata päevaplaani. Ringrõduga 457 kohaga suure saali akustika timmis suurepäraseks Linda Madalik ja nüüd on meil Tallinnast lühikese autosõidu kaugusel juba kaks hea akustikaga saali: Arvo Pärdi keskuse oma Laulasmaal ning Artium Viimsis, viimasesse mahub vajaduse korral sümfooniaorkestergi esinema. Millal Tallinn järele jõuab?

    Artiumi arhitektuurilahendus on koolimajalikult ratsionaalne ja loogiline, materjalimängu ja muusse tulevärki pole panustatud. Praeguse üleüldise kokkutõmbamise ja alalhoidlikkuse ajal on see igati adekvaatne lahendus. Linna poolt tulijale avanev umbes saja meetri pikkune peafassaad jätab domineerima madala horisontaalse mahu, millele roostekarva metallribid akende ees annavad tehaseliku ilme – kultuuri viljelemine ja industriaalne väljanägemine on harjumuspärane liit. Plaanilt ristkülikukujulise maja metsapoolne nurk on ära lõigatud ja teise korruse tasandil on külik kahe täisnurga all liituva galerii abil taas tervikuks joonistatud. Galeriide all vohab loodus, sooja suvega kõrgeks kasvanud tihe alustaimestik peegeldub vastu hoone ehk kõige edevamalt mõjuval peegelklaasist otsafassaadil. Otsustavalt maastikku lõikuvat tagakülge vaadates tõden, et tulevärk on, aga hübriidne ning pigem performatiivne kui visuaalne, seda võib kogeda maja ümber ja peal liikudes, aja jooksul metsistuvat piiri maja ja mittemaja vahel ette kujutades.

    Loodus kui dominant

    Hoone ühe arhitekti Siiri Vallneri sõnul on tal isegi hea meel, et lähteülesandes ei olnud kontserdimaja, vaid huvikool: „Muidu oleks see kohe paine peale pannud, et tuleb glamuursemat asja teha.“ Kavakava tugevuseks on alati olnud kontekstist maksimum võtta, luua kujund. Olgu see Narva kolledž oma tagurpidi barokkfassaadiga või kohe pärast Viimsit võidetud keskkonnamaja konkurss, kus Lennusadama kõrvale kavandati puidust kaarmaja. „Krundi põhiväärtus on loodus ja püüdsime maja võimalikult palju just klindi ja sealse taimestikuga siduda. Kõik uued koolihooned klindi all reas suhestuvad ainult autoteega. Tahtsime viimase majaga selle teiseks pöörata, muuta loodus dominandiks.“

    Nõukogude armeele kuulunud sõõrjatesse kütusemahutitesse on rajatud galeriid. Olemasoleva ja uue kontrast loob efektse ruumi, mõlema tünni ümbersünd on õnnestunud.

    Peasissepääs on maja kõrgest keskosast, kus asub fuajee pääsudega saalidesse, üleval on rippuv rõdu, ruumilistest kassettidest lagi, lai trepp viib koolitiiba, siit haarab silm kohviku ja garderoobi ning ühtlasi metsavaate läbi maja, kuhu avaneb vestibüüli klaasitud vastaskülg.

    Umbes 400 lapsele mõeldud muusika-, kunsti- ja teaduskool on jagatud tiibade vahel, ent juba tellijale oli tähtis kunstide vahel sünergia loomine, eri koolides käivate laste kokkuviimine. Ehkki huvikooli osa koosneb nagu ikka klassidest, on arhitektid ühisruumid ajanud nii suureks kui võimalik, ühes neist on näiteks pikk köögilett, teises tumbadega lebola ning pääs katuseterrassile. Kõigi kolme kooli direktorid istuvad samal korrusel kõrvuti kabinettides. „Koolijuhid ilmselt alles hakkavad seda sünergia mõtet avastama,“ arvavad arhitektid. Nende soov oli kaotada tüüpiline koolitunne ja ruumihierarhia, sealhulgas tavapärane õpetaja positsioon klassiruumis – näiteks ei olnud ette nähtud õpetajalaudu. „Ehituse ajal need siiski sinna tekkisid, see ei peaks nii olema,“ arvab Vallner: „Meie mõte oli see, et kui laps läheb huvikooli, siis ta tahaks, et see oleks täiesti teistsugune kui tavakool. Samas ei tohiks see tunduda suvaline, vaid ikka oluline ruum. Võimalik, et kui oled paarkümmend aastat juba huvikooli õpetaja olnud, siis ei oska sa teistsuguses ruumis õieti käituda, pole lauda, mille taha varjuda.“ Olen Siiri Vallneriga mõttes nõus: Kirovi-ajal oli kunstikool keskkooli ruumides ning sinna minnes ei tajunud tõepoolest mingit erinevust.

    Puit pehmendab üldilmet nii sees kui väljas, kõik interjöörid on viimistletud heleda vineeri või puiduga, muusikaruumides, sh suures saalis, on läbivalt kasutatud tamme. Fuajeest ei puudu taimed, trepi alla on peidetud salaurkad ning aja möödudes annavad praegu ülimalt neutraalse ilmega ruumides tooni hoopis noorte talentide värvikad käed ja teod. Loodetavasti hakkab edaspidi koolipere, mitte anonüümne haldusfirma, hoolitsema ka suure katuseaia peenrakastide ja kasvuhoone eest – linnaaiandusest on saanud kogukonnaliikumise lemmikatribuut, aeglast ja hoolivat elustiili sümboliseeriv nn pehme ruum.

    Asukoha eripärast tõukuvad lisandused väliruumile on Nõukogude armeele kuulunud sõõrjatesse kütusemahutitesse loodud galeriid – üks korralik ja katusega, teine lahtine ja vabaõhuline. Algselt tähetornina plaanitud kunstigalerii musta värvi ülakorruse lagi ongi kuplikujuline, alumises helevalges saalis tõmbab tähelepanu lae puidust tugikonstruktsioon. Olemasoleva ja uue kontrast loob efektse ruumi ning mõlema tünni ümbersünd on õnnestunud. Samasugust Nõukogude mahuti­arhitektuuri taaskasutust võib näha ka mujal, näiteks Viinistul ja Lasva veetornis. Kuna mahuteid on klindi all ridamisi veelgi, annan kiusatusele järele ja poen hoiatussildi alt ka järgmisse, mis on endiselt looduse meelevallas ja kus jalgealusest niiskest paksust rohelisest vaibast kõrguvad taeva poole puud. Mõtlen endamisi siia tulevast kinni müüritud salametsast … Tünnide juurest alla asula keskusele vaadates tajun ruumi poliitilisust: minu ees laiub lähiajaloo ruumiideoloogiat illustreeriv kasumikiirendi, kinnisvaraärimeeste planeeritud ruum; needsamad tünnid aga ei teeni kedagi ega midagi, nad on kõigile avatud metsapaviljonid vabalt valitava otstarbega. Asukoht majade taga peidus muudab nad justkui isiklikuks sündmusruumiks, kuhu jõudmiseks tuleb veidi vaeva näha.

    Lahkudes näen kooli kõrval võsas turritamas traati ja betoonist aiaposti, mis kunagi kogu seda ala teest eraldas. Mulle kui kunagisele kohalikule on see tähenduslik. Miski pole kunagi päriselt kadunud, eri aegade ruumilised jäljed on siinsamas alles, lohakalt pilla-palla, aga üks ei varjuta siiski teist. Loodan, et omavalitsuse soov siinset ruumilist keskkonda mõtestatumalt edasi arendada ei kustu.

    1 Kirovi kolhoosi arhitekti Rein Hansbergi kommentaar. Vt Triin Ojari, Viimsi keskuse muutumised ajas. – Maja 2002, nr 4, lk 50.

    2 Veel eelmise aasta Viimsi valla kaasava eelarve rahvahääletusel oli ühe ideena kirjas ooperimaja ehitus Miiduranna sadamasse. – Viimsi Teataja 22. X 2021.

  • Tippatleedi dilemma ehk Kuidas Georg Hackenschmidt suurendas elukutselise maadluse kui meelelahutuse tähtsust

    KALLE VOOLAID

    Tartus sündinud Georg Hackenschmidt oli elukutseliste maadluse maailmameister ja ühtlasi esimene Eestist võrsunud sportlane, kes on võitnud medali rahvusvahelisel suurvõistlusel, mistõttu pole kahtlustki, et tema panus Eesti spordilukku on harukordselt tähtis. Kuid suur on ka tema rahvusvaheline tähendus. XX sajandi algul aitas Hacken­schmidt oma tegudega kaasa elukutselise maadluse kujunemisele üheks tähtsamaks spordialaks maailmas Esimese maailmasõja eelsel ajal.

    Georg Hackenschmidt (u 1905).

    Maadlusest sai sõu

    Võimsate füüsiliste eeldustega Hacken­schmidtist ehk Hackist, nagu teda maailmas tihti kutsuti, kujunes rahvusvaheline superstaar, kes maailmameistriks kerkinuna  valitses vankumatult oma ala pikki aastaid ja teda on nimetatud üldse esimeseks üldtunnustatud maailmameistriks elukutseliste maadluses. Tema tegevus tõukas tagant ka profimaadluse kiiret väljaarenemist masse hullutanud meelelahutuseks.

    Iseloomulikult kirjeldab oma mälestustes1 neid sündmusi ja oma osa toimuvas ka Hackenschmidt ise, tõdedes dilemmat olukorras, kus ta oli küll kokkuleppematšidele minemata tõusnud maadlusmaailma tippu ausal teel, ent pidi seejärel aset leidnud alasiseste muutuste tuules ikkagi tublisti sisekaemusega tegelema. Sest aus võistlusmaadlus hakkas neil aegadel teed andma meelelahutuslikele maadlusetendustele.2 Mehed, kes olid vahetus võistluses tartlasele selgelt alla jäänud, asusid nüüd korraldama omi kõlavate nimedega turniire, kus kehtisid nende endi reeglid ja eelnevalt kokku lepitud tingimused nii kohtumiste pikkuse kui ka võitjate osas. Sedasi pole midagi imestada, et toona toimus mõnigi kord ühe kalendriaasta jooksul rohkem kui üks maailmameistrivõistluse nime kandnud jõuproov.3 See kõik oli tollal võimalik, kuna profimaadluses puudusid rahvusvaheliselt ühtselt arusaadavad reeglid.

    Neile aina suuremat rahvusvahelist edu saatvatele uut tüüpi turniiridele ei valitud osalejaid enam maadlusoskuse põhjal, vaid võime järgi publiku meelt lahutada. Areenil esinejad pidid panema pealtvaatajad uskuma, et ei nähta mitte kokkulepitud stsenaariumi järgi esitatavat vaatemängu, vaid ehtsat mõõduvõttu. Arusaadavalt ei olnud säärane areng tõsise spordimehe hingega Hackenschmidtile sugugi meelepärane. Mornilt võttis ta toimuva kokku, ohates, et „sellel kõigel pole tõelise maadlusega loomulikult vähimatki pistmist“.4

    See teise tuntud eestlasest jõumehe Georg Lurichi väljakutse Hackenschmidtile ja Madralile aastast 1904 kuulub nüüd Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi kogusse.

    Muutuv mees muutuvas ajas

    Pealegi ei oodatud neil etendustel lavale lihtsalt maadlejaid, vaid midagi enamat. Õnnestumisele aitasid siin kaasa värvikas väljanägemine, atraktiivne esinemismaneer, kõlav lavanimi või ükskõik milline muu eripära, mis rahva asjaosalistest rääkima pani. Kusjuures publikule meeldis see kõik niivõrd, et edukamad vägimehed leidsid maadluses endi jaoks ühtlasi hea sissetulekuallika!

    Uute oludega tuli tahes-tahtmata kohaneda ka Hackenschmidtil, kes soovis ju maadluses ikka edasi tegutseda. Seadnud end 1902. aastal suurema läbilöögi ootuses püsivalt sisse Inglismaal, leidis ta sealt häid nõuandjaid. Pikemaks osutus tema koostöö teatriimpressaario Charles B. Cochraniga (1872–1951). Selle meelelahutusmaailmas hästi tundnud mehe jaoks ei olnud vahet, kas turundada teatrit või sporti, sest igal juhul oli tegu äriga, kus tuli tema sõnutsi osata „tunnetada publiku maitset ja ennetada selle soove“.5

    Meestel kujunes välja usalduslik vahekord. Cochran nägi loomupäraselt tagasihoidliku hoiakuga ja välisest särast-kärast mittehoolivas Hackenschmidtis rohkesti potentsiaali ja võttis atleedi meelsasti oma hoole alla, maadleja aga tegi enda kallal jõudsalt tööd ning õppis arvestama nii korraldajate ja pealtvaatajate tahtmistega kui ka vastaste tasemega.

    Esialgu väljaspool pealinna (Liverpoolis, Manchesteris jm) endale nime teinud, ent viimaks Londonis kanda kinnitades õnnestuski Hackenschmidtil inglise publiku südamed võita. Enamgi veel – Cochrani tagantjärelehinnangu kohaselt oli just Hackenschmidt mees, kes käivitas neil aegadel Inglismaal ainulaadse maadlusbuumi ning tegi matil rassimise huvipakkuvaks kõigile ühiskonnakihtidele.6

    Case study: Hackenschmidt vs. Madrali

    Selle eduloo teokssaamiseks oli kõigepealt vaja päästikut, milleks osutus 1904. aastal Londonis suure kära saatel aset leidnud Georg Hackenschmidti ja türklase Ahmed Madrali maadlusmatš. Seda vastasseisu võib Charles B. Cochrani meenutuste7 toel võtta lausa mainekujunduse musternäitena, kus olid olemas kõik intriigiks vajalikud elemendid. Tundmatu, kuid põneva väljakutsuja rolli sobitus seal eksootilise väljanägemisega Madrali, „Türgi sultani lemmikmaadleja“, kelle oli Londonisse meelitanud varem Hackile omavahelises maadluses alla jäänud ja nüüd revanši ihkav kreeka päritolu maadleja ja maadluspromootor Antonio Pierri (1859–1912).

    Hacki täita jäi siin aga senise soosiku roll, kelle positsiooni uustulnuk vankuma lõi.

    Ahmed Madrali (u 1905).

    Samuti kuulus asja juurde avalik väljakutse, mille Pierri ja Madrali esitasid Hackile mõistagi võimalikult skandaalsel ja kärarikkal moel, olles selleks sisse tunginud ühele Hacki maadlusõhtule ning olles varem samasse saali sokutanud ka endi kinni makstud klaköörid, selleks et rahvas toimuvale ikka elavalt reageeriks ja algusest peale kindlasti Madrali poolel oleks. Sedavõrd kavalalt vette heidetud söödu neelaski lihtsameelne avalikkus alla ning Hackil tuli väljakutse vastu võtta olukorras, kus Madralist oli üldsuse silmis saanud soosik ning ajakirjanduski kippus jagama üldlevinud meelsust, mille kohaselt tuleb Hackil türklase vastu sedakorda kaotusega leppida.

    Põnevus suure vastasseisu eel paisus kui pärmi väel ja kui see õhtu viimaks käes oli, ummistasid Londoni tänavaid säärased maadlussõprade massid, et need olevat põhjustanud linnaliikluses paraja kaose. Publik täitis pilgeni ka võistluspaigaks valitud Olympia hiigelareeni.8

    Kuid oh imet! Kui mehed lõpuks maadluse juurde jõudsid, pakkus matš kõigile varasematele arvamistele risti vastupidise tulemuse, sest ülimalt keskendunud Hackenschmidt tormas oma vastasele kohe metsiku hooga peale ja heitis türklase matile säherduse pauguga, et vaese Madrali käsi läks liigesest välja ja ta jäi oimetuna maha lebama. Võistlus lõppes, enne kui see alatagi oli jõudnud, vähem kui minutiga ja Hacken­schmidti võiduga.

    Meeldejäävalt on pealtnägijad kirjeldanud ka kohtumisele järgnenud sündmusi Olympias, kus joovastuses publik olevat maas lamavat türklast peaaegu jalge alla tallates hõisete saatel ja laulu üles võttes lavale sööstnud ning siis võidumehe ümber tungeldes püüdnud teda õlgadele tõsta, samal ajal kui kohal viibinud naisterahvad kaasa kiljudes taskurätikutega lehvitasid.9 Pidi see alles olema vaatepilt!

    Igatahes, nagu öeldud, osutus see võit Hackenschmidti karjääris märgiliseks. Emajõelinnast oma maailmavallutust alustanud jõumees sai Inglismaal rahvuskangelaseks, kellele edaspidi enam truudust ei murtud. Kõnealust kohtumist aga jäädi udusel Albionil mäletama ühe tähelepanuväärsema spordisündmusena.

    Kalle Voolaid on Eesti Spordi- ja Olümpia­muuseumi teadur.

    Georg Hackenschmidti reklaampostkaart (1902).

    Georg Hackenschmidt

    1. VIII 1877 Tartu – 19. II 1968 London

    Georg Hackenschmidt oli tõstja ja maadleja, 177 cm, 101 kg*, hilisem elukutseliste maailmameister maadluses. Võitis 1898. aastal Viinis amatööride seas MMi pronksi tõstmises ning (mitteametliku) EMi kulla maadluses, korrigeerides sealsamas ka üht tõstmise maailmarekordit (85,5 kg ühe käega rebimises). Sedasi sai temast esimene Eestist võrsunud sportlane, kes on rahvusvahelistel suurvõistlustel medali võitnud ja/või maailmarekordi püstitanud. Maadlejana kandis ta maailmas hüüdnime Vene Lõvi.

    * Andmed Hackenschmidti mõõtude kohta pärinevad „Eesti spordi biograafilisest leksikonist“. https://www.esbl.ee/biograafia/Georg_Hackenschmidt

     

    1 Georg Hackenschmidt, Hack. Maailma parima maadleja lugu. Tartu 2022, lk 95–98.

    2 Hackenschmidt ise kasutas selle kohta väljendit show wrestling.

    3 Üks versioon varajaste maailmameistritiitlite jagunemisest suurturniiridel on leitav siit: http://www.wrestling-titles.com/europe/t-world-gr-h.html

    4 Georg Hackenschmidt, Hack. Maailma parima maadleja lugu, lk 95–98.

    5 Oma tegevusest impressaariona, kohtumisest Hackenschmidtiga ja veel paljust muust pajatab Charles B. Cochran oma mälestusteraamatus „Showman Looks On“ (London 1945).

    6 Charles B. Cochran, Showman Looks On, lk 272–278.

    7 Charles B. Cochran, Showman Looks On, lk 272–278.

    8 1886. aastal Londonis avatud suur siseareen, populaarne näituste, spordivõistluste jms korraldamise paik.

    9 Omaaegseid lehelugusid toimunust on vahendatud nt siin: Georg Hackenschmidt, Hack. Maailma parima maadleja lugu, lk 119.

  • Suu naerab, süda muretseb

    MERLE KARRO-KALBERG

    Rändnäitus põhineb 300 000 elanikuga Poola linnas Katowices korraldataval sama pealkirjaga loenguseerial ja koondab üle ilma esinema kutsutud ruumiloojaid ning näiteid nende loomingust. 2004. aastal alustatu on tugevalt mõjutanud Poola arhitektuuri nooremat põlvkonda, kes tõi postkommunistlikku, nõukogulikust vaimust räsitud riiki värskeid arhitektuurituuli ning ärgitas Katowice linnavõimu mõtlema ka omaenda linnaruumi ja arhitektuuri peale. Nagu Eestis, nii eelistati ka Poolas vaadata läände, ihaldati moodsust ja uudsust. Üleminekuaastatel tehti tulevikku vaatavaid valikuid ning nagu ütleb näituse üks kuraatoreid, arhitekt Wojciech Fudala, taheti riiki nüüdisajastada. Näituse avamine andis hea põhjuse rääkida loenguseeria kuraatorite, arhitektide Justyna Boduchi ja Wojciech Fudalaga Poola arhitektuuri seisust.

    Poola arhitektuur ja disain näikse olevat kahestunud. Sõites autoga läbi Poola tekib üks mulje: silma jäävad detailirohked nikerdused, slaavilik värvikasutus, baroklik lopsakus. Kui aga süveneda, selgub, et Poola nüüdisarhitektuur ja -disain on väga minimalistlikud, Põhjamaade niigi kasinast disainikeelest on veel edasi mindud ja kõigest üleliigsest lahti öeldud. Üks mu lemmik-ehtekunstnik, arhitekt Agata Bieleń on samuti pärit Poolast. Tema looming toetub üdini modernistide tunnuslausele „Vähem on rohkem“. Millest selline vastuolu?

    Justyna Boduch ja Wojciech Fudala avasid augusti lõpus kunstiakadeemias näituse ja rääkisid Poola arhitektuurist.

    Justyna Boduch: Poola asub Euroopa keskel, kultuuriliselt oleme mõjutatud nii idast, läänest, põhjast kui lõunast. Meie riik on suur ja selles on palju omanäolisi piirkondi.

    Wojciech Fudala: Kuni 1989. aastani oli Poola Nõukogude võimu all. Kui oma riik ühtäkki välja kuulutati, olid arhitektid võimaluste ees, mida neil varem ei olnud, nad said ehitada ja kavandada objekte, millele varem tellimus puudus. Ei olnud ka seadusi, puudusid reeglid. See on põhjus, miks arhitektidele pärast režiimi kokkukukkumist liiga palju vabadust anti. Poola arhitektide liit koos arhitektide kojaga teevad seniajani tööd selle nimel, et seada piirid, kes võib arhitektina tegutseda ja missuguste reeglite järgi arhitektuuris tegutsetakse, selleks et riik oleks ruumiliselt paremini korrastatud.

    Millisel positsioonil on arhitektide liit? Kui palju arhitekte kuulda võetakse? Kas arhitektide häält on kosta?

    Fudala: Arhitektide hääl peaks valjemalt kõlama. Näiteks valitsuses ei ole ühtegi arhitektiharidusega liiget, parlamendi 500 liikme hulgas on neid üks-kaks, samal ajal on palju advokaate, arste jt spetsialiste. Kaks liiget viiesajast pole ilmselgelt piisav, et ruumiteemadega süvitsi ja strateegiliselt tegeleda. Väga raske on jõuda otsustajateni, et julgustada neid midagi teisiti tegema.

    Boduch: Ka õppimis- ja teaduse tegemise võimalusi võiks rohkem olla, näiteks et tuntaks paremini elamuarenduse regulatsioone ja suundumusi. Kui ehitusreeglid on liiga lõdvad, ei ole ehitatud keskkonnas ka harmooniat. Tuleb teada, mis osa on arhitektuuril ja disainil keskkonna ja majanduse probleemide lahendamisel.

    Fudala: Meil on palju noori arhitekte, kes soovivad liiduga liituda, kes on valmis erialaselt liidu töösse panustama. Noorte suurem osakaal tugevdab organisatsiooni, annab elujõudu.

    Ise olete samuti arhitektid. Kui palju saate ennast loominguliselt väljendada, millal tuleb piir ette?

    Boduch: Alustasin Katowices oma karjääri suures tuntud büroos. Sain hea kogemuse, projekteerisin suuri hotelle, kontserdisaale ja elamuid. Kuid peame siinkohal rääkima ka töö tasustamisest ja teadmisest, kuidas ettevõte toimib. Üldist tasustamise korda pole kokku lepitud ja noored ei tea, kuidas oma firmat üles ehitada, kui palju oleks paslik mingi töö eest küsida. Nii kõiguvad hinnad seinast seina ning alatihti valib tellija loomulikult odavaima pakkumise. See paistab välja ka arhitektuuri ja projektide üldisest kvaliteedist. Harva saab odavaima hinnaga parima tulemuse.

    Mul on nüüd oma büroo, kuid pean tihti konkureerima pakkumistega, mis on alla turuhinna. Tellija valib tihti osavaimalt pakutu, mille taga võib olla keegi, kellel polegi arhitekti haridust või sellist kogemuspagasit nagu minul.

    Fudala: Me oleme noored arhitektid, kuid me ei saa revolutsiooni teha. Esmalt peame liidus õppima, kuidas asjad käivad ja seejärel saame samm sammu haaval tutvustada uusi ideid, kuidas süsteem paremini toimiks. Pean väga väärtuslikuks seda, et liitu kuuluvad eri vanuses arhitektid – on väga kogenuid, kuid ka alles alustavaid. Noored õpivad vanadelt, vanad noortelt, koos tekib edasiviiv sünergia.

    Kuhupoole Poola arhitektuur areneb?

    Fudala: Üks kitsaskoht on mainitud puudujäägid hinnastamises ja reeglites. 20 aastat tagasi oli Poola maailmast eraldatud, me ei teadnud, mis toimub Taanis, Hollandis või mujal, kus sünnivad edasiviivad mõtted. Praegu toovad kõikvõimalikud internetiportaalid nüüdisarhitektuuri koju kätte. Meil on ka omajagu ambitsioonikaid arhitekte, kes ei taha nähtut kopeerida, vaid saada inspiratsiooni ning arendada midagi uut ja oma. Näiteks Robert Konieczny püüab iga projektiga luua midagi värsket, pakkuda oma loominguga inspiratsiooni hoopis teistele.

    Boduch: Tulevikule mõtlemine teeb mind ärevaks. Arhitektuur on seotud riigi majandusega. Üleüldine kiire inflatsioon vähendab tellimuste hulka. Riigi arengu keskmes olid enne kestlikkus ja loodushoid, nüüd võib see kõik pöörduda. Ukraina sõda on meie riiki kõvasti mõjutanud ja me ei tea, mida see arhitektuuris endaga kaasa toob.

    Eestis on arhitektuuri tellija, eriti suurte objektide tellija, eelkõige riik või omavalitsus. Teie jutust jääb mulje, et Poolas hindab head arhitektuuri paremini erasektor.

    Fudala: Jah, me räägime suures osas ikkagi erakliendist. Kui omavalitsus soovib rajada uue hoone, siis tavaliselt ei korraldata arhitektuurivõistlust, vaid viiakse läbi tavaline riigihange, mille peamine hindamiskriteerium on madalaim hind. Teeme kõvasti tööd selle nimel, et tõestada, et arhitektuurivõistlusega on võimalik saada 20, 50 või isegi 100 head lahendust, mille hulgast saab valida parima.

    Meie kodulinn Katowice on hea näide, kuidas arhitektuurivõistlusega parandatakse linnaruumi. Näiteks rajati Katowicesse Poola suurim kontserdimaja (Konior Studio, 2014) just võistluse tulemusel, samuti konverentsikeskus ja Sileesia muuseum (Riegler Riewe Architekten, 2013). Olud paranevad ja kindlasti aitavad head näited arengule kaasa.

    Katowice kontserdimaja on hea näide, kuidas arhitektuurivõistlus kogu linnaruumi kvaliteeti tõstab (Konior Studio, 2014).

  • Vambola Velli-Vällik 3. III 1937 – 6. IX 2022

    Lahkunud on Eesti Televisiooni ja Eesti Telefilmi kauaaegne helirežissöör Vambola Velli-Vällik.

    Vambola Velli-Vällik pühendas filmi­kunstile 43 aastat. Ta töötas Eesti Televisioonis ja Eesti Telefilmis aastatel 1959–2002. Olles aastatel 1960-61 uudistetoimetuse autojuht, ehitas ja sisustas Vambola Eesti Televisiooni esimese filmivõteteks vajaliku helibussi. Üsna pea sai temast helitehnik ja helioperaator. Alates 1970. aastast tegutses ta Eesti Telefilmis ja televisioonis helirežissööri ja muusikalise kujundajana kuni aastani 2002.

    Poisikesest peale tundis Vambola huvi elektroonika, fotograafia ja muusika vastu. 12aastaselt ehitas ta oma esimese raadiovastuvõtja. Kuna 1970. aastatel nappis fotograafiaalast kirjandust, kirjutas ta õpiku „Fotograafia noortele“. Kõik need huvialad viisid Vambola pärast kolme aastat armeeteenistust Novaja Zemlja tuumapolügoonil tööle alles äsja alustanud Tallinna Televisiooni stuudiosse. Vambola on oma pika ja väga huvitava tööelu jooksul olnud filmigrupile alati hea partner ja teinud koostööd selliste režissööridega nagu Sulev Nõmmik, Hagi Šein, Andres Sööt, Mati Põldre, Dorian Supin, Mark Soosaar, Jüri Sillart, Vello ja Virve Aruoja. Helirežissöörina oli ta tegev üle saja dokumentaal-, muusika- ja mängufilmi juures. Olgu mainitud vaid mõned: „Hamlet“ (1970), „Noor pensionär“ (1972), „Siin me oleme“ (1978), „Jaan Oad“ (1982), „Ratastoolitants“ (1986), filmid Arvo Pärdist „Siis sai õhtu ja sai hommik“ (1989) ja „Arvo Pärt – isegi kui ma kõik kaotan“ (2015), „Mina, Lennart Meri…“(1993), „Griša“ (1996). Erilist heameelt valmistas Vambolale aastatel 1989–1997 Arvo Pärdist tehtud salvestiste, kuid siiani kasutamata jäänud ajalooliste materjalide korrastamine koostöös Dorian Supiniga.

    Alates 1982. aastast oli ta Eesti Kinoliidu liige, 1989. aastal pälvis Eesti NSV teenelise kunstitegelase nimetuse.

    Hagi Šein: „Vambola oli professionaal, iga võttegrupi raudvara nii tundlikus asjas nagu filmiheli kord on. Teada oli, et Vamps tuleb alati toime, ka täbaras olukorras ja rasketel võtetel. Kolleegina oli ta soe ja väga eetiline mees, temast õhkus heatahtlikkust, muhedust ja optimismi, ikka valmis lugusid rääkima, sageli kerge skepsise ja irooniaga kildu viskama või mõne elutarga lausega üllatama. Talle vastu tulles kohe pidid naeratama, sest tema silmades oli enamasti sära ja näos naerukurd. Helge mees oli ja mälestus temast on ka helge.“

    Eesti Televisioon

    Eesti Kinoliit

    Eesti Filmi Andmebaas

    Ärasaatmine Pärnamäe krematooriumist 12.09 kl 12.30.

    Lilli ja pärgi palutakse mitte tuua

  • Tähtede- ja distsipliinidevaheline

    AURORA RUUS

    Udo Kasemetsa teose „Timetrip to Big Bang and Back“ ehk „Ajarännak Suure Pauguni ja tagasi“ AR-esiettekanne 27. VIII Tartu Uues teatris festivalil „Tartu interdistsiplinaar“ (23. – 27. VIII). Ansambel U: koosseisus Tarmo Johannes, Helena Tuuling, Merje Roomere, Levi-Danel Mägila, Taavi Kerikmäe ja Vambola Krigul. AR-lahenduste autorid Tarmo Johannes ja Kristjan Jansen, visuaal­kunstnik Mikk-Mait Kivi, abistavate tarkvaralahenduste autor Tarmo Johannes, instrumentide ehitajad Hans-Gunter Lock, Vambola Krigul ja Levi-Danel Mägila, heliefektide autor Taavi Kerikmäe, valgustaja Hannes Einpaul.

    Festivalil „Tartu interdistsiplinaar“ kandis ansambel U: teadaolevalt teist korda ette Udo Kasemetsa teose „Timetrip to Big Bang and Back“ ehk „Ajarännak Suure Pauguni ja tagasi“. Kuna Kasemetsa (1919–2014) nimi ega looming pole kahjuks kuigivõrd sügavale siinsesse kultuurikihti juurdunud, on teda muuhulgas tituleeritud Eestis kõige vähem tuntud kuulsaks eesti heliloojaks. 1944. aastal Saksamaale põgenenud ning seejärel 1951. aastal Kanadasse emigreerunud Kasemets oli sealses muusika­elus ütlemata ere figuur, kes äratas tähelepanu oma julge ja kompromissitu loominguga. Rahvusvaheliselt kõrgel tasemel ja uuendusliku loojana korraldas Kasemets näiteks 1963. aastal neljast kontserdist koosneva sarja „Men, Minds, and Music“ ehk „Mehed, mõtted ja muusika“, mida on nimetatud Toronto esimeseks avangardistlikuks muusikaürituseks.1 Kõrgest lennust hoolimata ei ulatunud tema looming ja ideed põhimõtteliselt üldse raudse eesriide taha ning Kasemetsa nimega assotsieerub ehk pigem tema isa, koorijuht, helilooja ja muusikateadlane Anton Kasemets.

    Just nimelt isast inspireerituna soovis ka Udo Kasemets saada dirigendiks, ent selleks et muusikaga tõsiselt tegeleda, pidas ta vajalikuks mõista, mis on üleüldse muusika kui selline. Seepärast alustas ta hoopis kompositsiooniõpingutega, et jõuda helide tundmaõppimise kaudu muusika tõelisele olemusele lähemale. Sel teekonnal osutus üheks verstapostiks näiteks itaalia renessansshelilooja Giovanni Pierluigi da Palestrina muusika, mida tutvustas Kasemetsale tema toonane kompositsiooniõpetaja Heino Eller. Palestrina muusika, kus iga hääl on sõltumatu ja iseseisev, moodustades seeläbi keerulise, ent ühtse terviku, võimaldas tal mõista, et muusika komplitseeritud reeglite ja süsteemide taga on midagi palju suuremat ja põhjapanevamat kui pelgalt arvsuhted. Selle illustreerimiseks tõmbas Kasemets paralleeli tähistaevaga, mille ilu ja võlu nautides jõuame tõdemuseni, et universumi korrastatus kõige nähtava taga on kõikehõlmavam kui see, mida suudame oma inimliku tunnetusega kirjeldada. Sellest tulenevalt mõistis ta, et ka muusika inimliku korrastatuse taga peitub midagi palju enamat ja keerulisemat, kui oskame isegi ette kujutada.2

    Sellisest mõttekäigust inspireerituna sai Kasemetsa üheks sooviks kirjeldada maailma enda ümber helide abil, sest just muusika on läbi ajaloo olnud üks süsteeme, mille kaudu inimene on proovinud universumit ja omaenda eksistentsi seletada. Peale Palestrina mängis sel teekonnal tähtsat rolli ka John Cage ning tema artiklite ja loengute kogumik „Silence“ ehk „Vaikus“, millest pärit ideid Kasemets üle võttis ning edasi arendas. Ühe olulise punktina hõlmas see samuti küsimust muusika eksistentsi ja identiteedi kohta, mida komponist helisid seades püüab kuuldavale (ja nähtavale) tuua.

    Udo Kasemetsa teose „Messiermusics“ ettekande tarvis valmistas ansambel U: liige Vambola Krigul eksperimentaalse keelpilli Amaranth, mis on justkui koto, gayageum’i ja kandle hübriid. Seni ainsa Amaranthi on välja töötanud ja valmistanud Gayle Young. Pillil on 24 keelt ja 15 keelel on eraldi roop, mis võimaldab nende keele pooled panna eri helikõrgusele. Seetõttu sobib pill hästi mikrointervallika ja eksperimentaalsete temperatsioonide tarbeks.

    Ansambel U: esituses kõlanud teos „Timetrip to Big Bang and Back“ on siinkohal üks markantsemaid näiteid, kuidas otsida sellistele küsimustele vastuseid muusika kui omaette süsteemi abil. Stephen Hawkingi raamatust „Aja lühilugu. Suurest Paugust mustade aukudeni“ inspireeritud teos on katse kujutada muusikas teekonda Maalt universumi piirile ning seejärel pärast Suurt Pauku käia läbi elu tekkefaasid elementaarosakestest DNA ja rakutuumadeni. Kasemets ise on selle teose kohta öelnud: „„Timetrip to Big Bang and Back“ lähtub tõdemusest, et kui vaatame öisesse taevasse, siis näeme AEGA – valgust, mille taevakehad on saatnud välja sekundeid (Kuu), minuteid (Päike, siseplaneedid), tunde (välisplaneedid), päevi (komeedid), aastaid, tuhandeid ja miljoneid aastaid (tähed, täheparved, galaktikad) tagasi. Tänapäeva parimate teleskoopidega võime jõuda universumi servani välja, s.o punkti, kust AEG algab. Teose esimeses osas alustame reisi punktist PRAEGU ning liigume üha suureneva kiirusega kaugemale, kuni jõuame universumi piirini, MILLE TAGA POLE MITTE MIDAGI – EI AEGA, EI RUUMI.“3

    Tuleb tunnistada, et niivõrd ambitsioonikat ja komplitseeritud teost ning seega parasjagu arvustatavat kontserti on raske ning tõtt-öelda ka üsna tulutu ümber jutustada, sest juba ainuüksi muusika kirjeldamine sõnadega on eos luhta läinud ettevõtmine – rääkimata sellisest muusikast, mis püüdleb universumi ja inimeksistensti selgitamise poole. Seetõttu oleks ehk paslikum kirjeldada seda, kuidas see tähendab, mitte seda, mida see kõik tähendab. Ka Kasemetsa arvates sünnib ju muusika kuulaja personaalse kogemusena ning helilooja roll on vaid tekitada olukordi, kus kuulaja meeltel oleks midagi haarata.

    Kuulaja positsioonilt oli niisiis ansambel U: etteaste tehniliselt meisterlik, emotsionaalselt laetud ja filigraanselt läbi tunnetatud ning puhus hõõguvad söed eredateks leekideks, mis valgustasid Kasemetsa teose kõige pimedamaid kihte ja õrnemaid nüansse. Kuigi sel korral ei kantud küll teost ette täismahus, näitlikustasid välja valitud osad tervikut ammendavalt ja tabavalt. „Harmonices Mundi of Johannes Kepler“ viiulile ja elektroonikale, esimene ette kantud osa, juhatas sisse kaasahaarava, ent kontemplatiivse rännaku tähtede ja planeetide vahele. Äkilist sööstu avakosmosesse kiirendas veel spetsiaalselt selle teose jaoks loodud kujundus, seega esimest korda ilmavalgust näinud liitreaalsus (AR). Läbi isikliku nutiseadme kaamerasilma avanes kuulajail võimalus seekord ka nägijaks saada, sest kaamera saali poole suunamisel ilmus ekraanile efektselt teostatud esteetiline avakosmos, kus säravad tähed liikusid esinejate ümber ringi. Võimalus paralleelselt kahes ühtesulanud maailmas viibida rikastas muusikalist kogemust ning andis hoogu esialgu veel kohmetule kujutlusvõimele. Kujundusest inspireerituna pääses suletud laugude all muusika veel enam mõjule ning seepärast on siin põhjust nii heliloojatele kui ka interpreetidele kompliment teha, sest ainult muusikaga suudeti sedapuhku korda saata enam kui nii mõnegi filmi audiovisuaalse tervikuga.

    Kasemetsa muusika loodud aegruumis triivides ning sinna ehk märkamatult ära uppudes avanes võimalus avastada muusika olemus ja selle võime omal moel maailma selgitada. Siinkohal on ehk põhjust meelde tuletada, et muusika olemusest mõtlemine ei võimalda seda olemust ennast luua, vaid pelgalt avastada. See tähendab, et muusika idee, mida ka Kasemets taga ajas, on omal moel midagi universaalset ja ajas püsivat, mida inimene saab oma ajastust ja võimalustest lähtuvalt üha uuesti avastada ning tõlgendada. Kasemetsa ambitsioon muusika abil maailma ja aega seletada on kahtlemata asjakohane. Püüti ju juba Vana-Kreekas sfääride harmoonia varal seletada nii universumit kui ka meie eksistentsi, sest sellise arusaama järgi on muusika vanem kui meie.

    Võib-olla tuleb muusikale ja ajale veel aega anda, et inimene seda kõike päriselt kunagi mõistaks. Ent kui on midagi, millega üldse ei tohiks aega minna, siis on see Udo Kasemetsa ja tema loominguga tutvumine, sest mitmeid kunstnike ja heliloojate põlvkondi mõjutanud Kasemets on nii tähtede- kui ka distsipliinidevaheline ning lepitab need omavahel. Seda, mis on muusika ja mis on aeg, näitab vaid aeg: „Miski ei ole muusika selgemalt ja lepitavamalt kui aeg. Muusika lepitab aja, s.t. iseenda. Mis aeg on ja mis ta ei ole, seda ta on ja mõlemat. Sellepärast vajab ta lepitust, mis võib ka kuuldavale (nooditundjale ehk nähtavalegi) tulla, ja siis nimetatakse teda muusikaks.“4

    1 Tõnn Sarv, Mängurõõm, Udo Kasemets 1919–2014. – TMK 2019, nr 11. http://www.temuki.ee/archives/2170

    2 Tarmo Johannes, Udo Kasemets – kõige vähem tuntud kuulus Eesti helilooja. – EKA vabade kunstide ühisseminar, 2020. https://www.youtube.com/watch?v=iKb8jHCeNVk

    3 Udo Kasemets, Musicworks 57. Canadian Music Centre, 1993.

    4 Madis Kõiv, Muusika ja aeg. Rmt: Luhta-minek. Koost Aare Pilv. Ilmamaa, 2005, lk 552.

  • Kaanetekst

    JANEK KRAAVI, PILLE-RIIN LARM

    Lydia Kang, Oopium ja absint. Inglise keelest tõlkinud Evelin Banhard, toimetanud Piibe Kohava. Kujundanud Edward Bettison ja Jan Garshnek. Rahva Raamat, 2021. 430 lk.

    Algupäraselt 2020. aastal ilmunud romaan on keskmiselaubalise kirjanduse hea näide, mis saavutas menukuse ilmselt mitme kirjandusliku elemendi koosmõjul: a) tegemist on ajaloolise kriminaalromaaniga, milles mitmeid huvitavaid pöördeid, aga põnevust tekitatakse ka b) pidevate viidetega Bram Stokeri romaanile „Dracula“ ning vampiiri motiivi jõulise kasutamisega, kuid paralleelselt toimub siin c) ajaloolise New Yorgi narratiivi ja ülemöödunud sajandivahetuse progressi, eriti meditsiinidiskursuse kirjeldamine ja lõpuks d) on siin väga selgelt esile toodud tänases maailmas aktuaalsed soo- ja klassiküsimused, millest lähtudes ehitatakse üles peategelane ja teda ümbritsev suhete võrgustik, mistõttu ei muutu lugu liiga melodramaatiliseks; tähelepanuväärne tegelane sotsiaalses registris on episoodiliselt sekkuv legendaarne naisajakirjanik Nellie Bly. Romaani pealkiri annab märku narkootikumide tarvitamise ajaloolisest narratiivist, mis omakorda on seostatav tänapäeva opioidiprobleemidega ja üldisema kultuuri tumedamasse poolde kuuluva sõltuvustemaatikaga, mistõttu ka tegelaste galerii on värvikas, ühiskonna eri kihte kaasav, kuid tuumaks jääb siiski perekonnatroop, mille kaudu juhatatakse lugeja Madison Avenue ülemöödunud sajandivahetuse rikaste maailma ja majapidamisse. Väga mitmekihiline, eesmärkidelt ja temaatiliselt laiahaardeline romaan ning kõige nende sidumisega tervikuks on autor ladusalt toime tulnud.

    JANEK KRAAVI

    Piret Põldver, Hoog. Toimetanud Brita Melts ja Aro Velmet. Illustreerinud Markus Kasemaa, kujundanud Anu Jalas. Kastani Tänava Kirjastus, 2022. 160 lk.

    Võta pits ja pea aru, ütleb vanasõna. Pea aru ja ära võta pitsi, võiks resümeerida Piret Põldveri raamatu „Hoog“ – tee hoopis midagi muud. Teose esimese osa minategelane paraku ei tee, vaid käib ikka edasi samades lokaalides ja esitluspaikades, kus varemgi. Neid on Tartus tihedalt ning joovastavaid jooke tarbitakse seal palju. Kaineks jääda otsustanud minategelane tuleb siiski toime, eneseületus paistab eriti ilmne tema sõbra Kristiani käekäigu taustal. Isegi kõige rämedamaid episoode käsitleb Põldver õrnalt ja poeetiliselt, jutustaja hoiak võib kohati olla küll (enese)irooniline, kuid ei mineta pieteeti ega empaatiat. Raamatu teine osa mõjub ajakirjanduslikumana: küsitletud on seitset n-ö pausil alkohoolikut ja üht endist kaassõltlast. Avameelsed intervjuud lisavad keerulisele teemale üha uusi tahke, muu hulgas on huvitav saada aimu Anonüümsete Alkohoolikute rühmades toimuvast. Kui raamatu esimese osa sisekaemuse üheks märksõnaks kujuneb „ärevus“, mida on püütud joomisega summutada, siis teose edenedes jääb kõlama joomist normaalseks pidava ühiskonna vastutus/vastutamatus. Ennekõike on aga „Hoog“ ehk lugu mitmesugustest sõprustest ja iseendaga sõbraks saamisest. Nukker ja puudutav raamat.

    PILLE-RIIN LARM

  • Kuidas korraldada kaost?

    JÜRGEN ROOSTE

    Näitused „Leonhard Lapin 75“ Pärnu linnagaleriis 30. VII – 27. VIII; skulptuurinäitus „Vorm“ Pärnu Loovlinnakus ning linnaraamatukogus 30. VII – 31. VIII; Toomas Kuusingu linoollõikenäitus „Harilikud maailmad“ Pärnu linnaraamatukogus 30. VII – 31. VIII; David Wilkinsoni fotosari „Suur reede“ Tartu ülikooli Pärnu kolledžis 30. VII – 31. VIII.

    Al Paldrok on end naha ja karvadega andnud kunstisuvekuradile Pärnus, see kurat kipub muidugi hinge kallale, aga tollest pole kunsti nimel vast kahju … Eriti, kui saab sõbrale teha mälestusnäituse. „Leonhard Lapin 75“ on selles mõttes Eesti kohta üsna haruldane ja erakordne nähtus ja näitus, et peaaegu kõik tööd pärinevad Al Paldroki enda kogust: need on aja jooksul Lapinilt soetatud, ostetud, kingiks saadud, üheskoos trükitud jne. Selles mõttes on see täiesti teistmoodi pilk Lapinile – ühe inimese pilguheit.

    Paldroki Lapin. Läbilõige on korralik, isegi pea kõikehaarav. Mõnest tuttavast tööst („Naine-masin“) on hilisemad ja teistmoodi trükid, mõned teemad ongi seotud Paldroki ja Lapini ühistööga: Al hankis näiteks „Templi“ sarja jaoks väärispuidust materjale. Nõnda on valminud ka „Arhitektoon 2021“, justkui oreliviled, justkui veider palakas pühast seinast või müürist … Miniatuursed templid-pühamud nõjatuvad Lapini fantastilisele sisearhitektuurile: ta sai sõpradelt kingiks pahatihti veidraid pisiobjekte või tõi neid ise retkedelt kaasa ning lõi nõnda omalaadses religioosses palangus noid objekte ühendades, neile maalides või värvi pritsides, neist ootamatuid kombinatsioone tekitades (nt „Õie sarkofaag“) uusi töid. Jaa, tehnika on vana ja tuttav XX sajandi kunstist, aga Lapinil on selle sees täiesti äratuntav oma käekiri, oma hingus.

    Lapini suured armastused on pea kõik kohal: arhitektoonid, malelauad, triipkoodid, hipiilmamõjuline kunst ning nõukogude avangard, mis toonaseid asjapulki ärritas, sinimustvalged ja „kiimamasinad“. „Linda leekides“ kirjaga „Love“ ning „Kägar“ 1972. aastast. Kristjan Jaak ja Lydia Koidula õitsevad kõrvuti …

    Taje Paldrok on näituse kujundamisel jätnud keskele sõbraliku, maailmale ja inimestele oma süle ja südame avanud, Tiiu Kirsipuu käe all skulptuuriks saanud Lapini enda, kel rinnal triipkood ning seljas Leonhardi enese vana pintsak. Kohe selle taga/kõrval asub Lapini varase töö „Äralennanud süda“ (1971) järgi tehtud 2021. aasta versioon, üks ta viimaseid trükitud asju vast üldse (vana koomiksi põhjal). Nõnda on siin võimalik ära näha ka toonased tõelised rariteedid – eesti avangardi õied.

    Leonhard Lapini näitus avati Jürgen Rooste ja Kalev Vapperi performance’i – malemänguga, kus malenuppe asendasid arhitektoonid ja abjektid ning tuline võitlus vaheldus Albert Trapeeži luule ja Lapini mälestuste lugemisega. Mäng jäi pooleli, sest sisenes Peeter Volkonski, jalas kollased sandaalid ja hing ihkamas skandaale.

    Leonhard Lapin oli vastuolude mees ja kunstnik: religioosne mässuline, kelle usk on kunst ise … natukese budismi ja anarhismi ja erootikaga … Seejuures peitus tas sügav rahvuslane, kes võitluslikult sinimustvalgete palakatega mängib (või siis vajadusel ENSV lippu rapib). Ning siis mängur-peiar-trikster, kes reeglitest sugugi ei hooli.

    Näitusel on ka „Vaikiv pasun“, Al ja Taje Paldrokile pulmadeks kingitud kompositsioon, mis seob selle kuidagi üheks sõlmeks. Ühesõnaga, suur juubeli- ja mälestusnäitus, aga esmalt sõbra austusavaldus sõbrale, sõbra tööd sõbra elus, ja seda saab nüüd lugeda mitut pidi.

    Tänapäeva pühahunnikud. Nüüdis­skulptuur on üks keerulisemaid asju, mida uurida-vaadata, sest kuigi selles on palju täpsust-teravust-teadlikkust-süstemaatilisust (nagu eelmainitud Lapini arhitektoonides, mis on küll väikesed, aga kujuteldavad tohutusse ruumi), kukub teinekord skulptuuriks kokku justkui … hunnik midagi, mis nõuab konteksti, tausta, et tollest kõnelda. Kas näiteks Saaremaa randadele laotud kivihunnikud on inimeste juhukunst või religioosne-animistlik nähtus või niisama lollitamine? Mahuks see kunsti alla olemuslikult?

    Näituse „Vorm“ iseloomustamiseks on kirjutet: „Nähtumuse materiaalne loomus eeldab tema ruumilist piiritlemist, ent nähtumuse sisemine loomus ei ole piiratud mateeria ulatusega ruumis. Mida sügavamale me tungime nähtumuse sisemusse, energia loomusse, seda enam muutub nähtumus ise ruumiliselt vähem piiratuks, muutub üha suuremal määral asukohatuks. Mis osa on selles protsessis vormil? Kas sisu on primaarsem kui vorm või vastupidi. Või ongi vorm sisu?“ See on väga-väga, liiga üldine ning nõnda võikski öelda, et tegelikult ühendab näitust nonde kokkutulnud autorite kogum, mis pole sugugi koherentne või harmooniline ühendus.

    Loovlinnakus ning veidi ka linnaraamatukogus, selle ümbruses on võimalik noid töid näha. Raamatukogu kõrval seisab Piret Meose „Sisenemine omailma“, õõnsa kiviplokisamba põiming peeglite ja tuulevurridega. See on interaktiivne teos, mis eeldab, et vaataja ka iseend tolles peeglistikus näeb – muidugi, vana ebausk tuleb meelde, aga võib-olla see ongi ohtlik ja põnev. Ma hakkasin mõtlema, miks pole selliseid töid me linnaruumis, igal pool ja palju, inimlikke-veidraid-teistsuguseid, mõtlema ja mängima panevaid.

    Ma ei teagi, kas siia sarja (samale näitusele) ikka paigutuvad raamatukogus eksponeeritud Vello Vinna ja Kiwa ühistööd. Kiwa on aidanud Vinna erilisel laadil ruumiliseks kerkida, loonud põneva, irratsionaalsete mõõtmetega labürintmaailma, kus Vinna mustrid ja valemid teistmoodi esile tõusevad. Igatahes oluline ja teistmoodi, ootamatu väga äge koostööprojekt. Aga kuidas asetub see teiste näituste sisse või vahele? Võib-olla eeldaks see omaette ruumi ja aega.

    Ingerisoome kunstniku Eero Ijavoineni osa töid on ka omamoodi arhitektoonid, aga mõned esmapilgul ka lihtsalt puujupid, naelad-pakud („Apoliitilised kodanikud“), on ka üks veider lind. Neis kujudes on ürginimese püüdu asetada objektid vertikaali või lüüa need miskiks olendiks kokku, minekut asjade alguse juurde: nüüdisskulptuuri saab vahel mõista just selle kaudu, kui naaseme oma juurte juurde, loomuliku, peaaegu irratsionaalse-animistliku-religioosse vajaduse juurde luua kunsti, püstitada midagi püha. (Või siis ka mitte, see võib olla hoopis Jüri Ojaveri „Kaks räpast lipsu“.) Johannes Luige nimetu istuv mees omaenda pakkekastil. Muide, see nimetute tööde vaev ikka kipub mulle kallale: kuidas sa oled kunstnik, teed midagi oma kahe valge käega, midagi imelist, justkui lapse või olendi, ega suuda panna sellele nime? „Abstraktsioon 2“, „Nimetu 3“, „Värvid 12“ … Seaküla Simsonil nt on jõudu nii pealkirjades kui ka töödes: „Mõttetu skulptuur“ ja „Rahvuslik puravik“ (teadagi, mille moodi see puravik paistab). Ahti Seppeti tööd meenutavad veidi Lapini asju (pigem küll vaid pindselt: asjade komponeerimise poolest, ja et on kasutatud malelauda), aga „Pühendus Louise Bourgeois’le“ veidra ämmelgas-olendina hakkas tööle, kuigi seda peaks vist vaatama abstraktsioonina ning küsima: „Mis asi see nüüd peaks olema, moodne kunst või?“

    Mari-Liis Tammi „Pianissimo“ on imeilus redel taeva. Kas seda kasutavad ka Tõnu Smidti kimäärid-kännud? Nende puhul tekkis mul küsimus, kas nood kännud pole ise juba ägedad, et võta ja jäta nood juurikad-puupalakad sellisena, nagu nad on. Taje Paldroki invasiivsed tulnukad vaatavad lummatult ja lummavalt toda inimeste jahmerdamist oma klaaskastist.

    Üle mitme-setme aasta kohtasin Toomas Altnurme uut teost (mitte et ta vähe looks, ma pole nägema sattunud): „Kineetiline pühadus“ on tõesti mingi harf või ingellik ilmutus. Aga kogu kujude allee parim töö on raudselt (sõnast „raud“) tiimi Ott Jeeser, Mari Prekup ja Märt Vaidla loodud „Lõpuks vorm“, rist-jõusaalimasin, imeline ja kohutav idee, mitmekihiline mõttelt ja uskumatu teostuselt.

    Kuigi kogu näitus on täis justkui juhuslikkust ning kõik haagid ja seosed ei ole lõpuni põhjendet (ei peagi olema, kui on nii lai teema nagu „vorm“, pealegi on säärastel näitustel karnevaliaurat, mis kõik kokku toob ja ühendab – nagu lõputu kevadnäitus, a lusti ja kaose ja kulgemisega), siis miskid asjad kuidagi haagivad või meenuvad. Heleliis Hõimu hiidputukad jäävad kummitama, Mari Lapinsalo on loonud „Vaese mehe kosmoselaeva“ titekäruna, taanlase Brian Sibola Hanseni „Zlatan Ibrahimovići jalg“ ning Lauri Tamme Johannes Kotka monument haagivad ootamatult, mõlemad ägedad tööd.

    Kunstnike Maja eest leiab veel Anonymous Bohi värvilise kaablirullidest „Igiliikuri“, mis meenutab praegu miskipärast tanki, aga see on praegu. Loovlinnakust jälgivad toda mängu seintelt von Lõnguse veidi morbiidsed tööd. See loob tõesti rändava tsirkuse või karnevali või lõbustuspargi meeleolu, ja veel veidram on toda kõike vaadata tühjal päeval, kui pole hulki ega inimesi … Ma ei rääkinud kõigist töödest: kõik ei jää meelde, kõigest ei oska rääkida, kõik ei mahu minu maailma – see pole hinnang, vaid paratamatus.

    Kaos või juhuslikkus? „In-graafika“ näitused Pärnu keskraamatukogus on alati värvikirevad ja kaootilised. Kui on ka ühisnimetajaid, siis mitte liialt, ent tegemist on enamasti tugevate graafiliste disaineritega – ja isegi sellises kaoses on sääl alati miskit põnevat. Marko Kekišev on tugev teejuht ja kuraator tollele projektile … aga tänavu jäi see liiga juhuslikuks. „Unprectability“ ehk ettearvamatus või ennustamatus oli teemaks. Muidugi olid paljud haaranud sõjateemast. Võib-olla olekski pidanud sellele rihtima kuidagi, ägedaid töid ju oli küll, Andra Seepteri hipsterlikust keskmisest sõrmest Anna Blacki okkalise „Peace by Russia’ni“, või samas reas Erik Teemäe „Who is Next“ või Janno Preesalu kirillitsas ja punamustas „Ennustamatus“, Marcin Grabia sõjateemalised tööd, Mait Kroonmanni rusikad („Kummast käest“) jne. Nende kõrval veel mõned absurdivõtmes või sürrilaadsed ägedad asjad, nagu Anna Lukjanova ennast ründav elevantmadu või Berta Kisandi naine-õun-madu.

    Nende kõrval mõjus aga „niisama graafiline disain“ või plakatikunst kuidagi tühjalt ja nõmedalt ja tulutult. Võib-olla pole asi üldse näituses või selle tegijates, vaid minus ja mu meeleseisundis peidul, aga tahtnuks Kekiševilt seekord keskendunud ja teravat asja, võitlusvalmis asja, võimsat asja. Pole aeg või aasta lihtsalt kenadeks kujunduskatseteks, kusjuures hämmastavalt palju oli sääraseid asju, mis mõjusid koolitööna või algaja arvutigraafiku soperdise või lihtsalt fondikatsetusena. Varem pole see mind nõnda häirinud, tänavu häiris.

    Sellele vastukaaluks lasus küll väga hästi nongrataka Toomas Kuusingu „Harilikud maailmad“ raamatukogu trepigaleriis: Kuusing on ilmselgelt Alliku õpilane, ilmselgelt tugeva käekirjaga, mõjus inimese- ja stseenikujutaja, sageli on tal pildil inim- või olendigrupid või mingi absurdihetk. Ütleme nii, et Alliku-järgsuses on Kuusingut väga vaja selles positsioonis ja sellise andega, nagu ta on. Ta on ise, aga tuleb Allikust.

    Pildipiibel. David Wilkinsoni fotosari suure reede sündmustest on lihtne, aga uskumatult imeline. Pildipiiblid kirikutes võlusid mind vist juba pisikesena: ma jäin neid sama lummatult-hirmunult vaatama nagu Jüri Arraku „Suure Tõllu“ illustratsioone, justkui midagi hirmsat, millelt ei saa pilku pöörata, eriti, mis puudutab just toda suure reede osa.

    Wilkinson on lavastanud oma fotod kohal viibinud rahvusvahelise (sh ka eestlastest) kunstnike kambaga, parajate hulludega, ütlen ma ausalt. Stseenid on nagu tänapäevasest fotoalbumist ja tuttav mütoloogia (või tõestisündinud lugu, sest üsna nii see võiski ju olla) saab järsku sellise kriipiva mõõtme, nagu oleks sõpruskond selle Instagrami pannud.

    Nii et ma tundsin mingit pühaduselumma. Pietà on taaslavastatud kahe tüdrukuga, väga nüüdisaegne lähenemine muidugi, aga selles on valu, see neetud valu, ja ka religioon olemas. Mind usklikuna need pildid ei solva, vaid ülendavad, tõstavad sellesse meeleseisundisse, kus ma olin äkki vahest lapsena pildipiiblit uurides. Nüüd, nähes päris inimesi, päriselt äranähtud tuttavaid inimesi, piltidel nois stseenides, tuleb pähe, et kunagi olid need ju ka inimesed …

    Kunstil ei ole üht eesmärki, üht rolli, üht lohutust või kohustust – see on võimalus olla inimene, valu- või paitegevas mõttes, elu lembehaardes, ta lämmatavas maadlusvõttes. Isegi, kui see kõik juhtub Pärnus.

Sirp