Toeta

Riigi teaduspreemiate laureaadid

  • Pidulauas jääb kaks tooli tühjaks

    PILLE-RIIN PURJE

    „Nende poeg“, EMTA lavakunstikooli magistrandi Eduard Tee lavastus, autor Eduard Vilde, lavastuses kõlavad ka tekstid evangeeliumist ning Fjodor Dostojevski „Vendadest Karamazovitest“, kunstnik Ksenia Kharkmaa. Mängivad Getter Meresmaa, Karl Robert Saaremäe, Riho Rosberg ja Piret Simson, lavastuses teevad kaasa duo Paulina&Miia (Muba), vokaalansambel Rejoice (dirigent Sergei Mironov), Grete Alavere, Karmen Parijõgi ja Olga Malkina. Esietendus 27. V teatri- ja muusikamuuseumis.

    EMTA lavakunstikooli magistriõppe kursuse 2022–2024 teema on lavastaja töö näitleja ja tekstiga. Lühike mänguperiood kuulub õppelavastuse juurde, „Nende poega“ mängiti kõigest neli korda, nii sisu kui ka osaliste ansamblimängu poolest väärinuks see süvenemise aega ja pikemat eluiga.

    Eduard Tee magistrilavastus üllatab kõigepealt algmaterjali valikuga. Eduard Vilde „Nende poeg“ (1904) ei kuulu klassiku tuntumate teoste kilda. Kogutud teoste eessõnas (XIX anne, 1934) nendib Vilde lühidalt: „Kolmest novelletist („Viimne öö“, „Nende poeg“, „Äi“) hõngab Konstantin Päts’i noore „Teataja“ ründamisõhin.“ Autor lisab, et „Nende poeg“ ja „Viimne öö“ ilmusid saksa keelde tõlgituna ajakirjas Die Neue Welt. Vilde kolme lugu ühendab vanade inimeste kurb-terav üksilduse ja kõrvalejäetuse teema, edukam ja jõukamal järjel noorem põlvkond häbeneb vanemaid. Muide, traagilise finaaliga „Viimne öö“ peegeldub Urmas Lennuki algupärandis „Ääremaa“.

    Veel suurem üllatus on Tee lavastuse publikut kaasav vorm. Pileti ostja pidi valima, kas saada osa pereõhtust või jääda vaikseks jälgijaks. Tekkis kiusatus vaadata lavastust kaks korda: esmalt osaleja, seejärel vaatlejana, vastupidises järjekorras kaoks üllatusmoment. Nägin siiski ainsa korra, jälgijana. Mõlemad variandid on kaasakiskuvad.

    Riho Rosberg Mihklina ja Piret Simson Marina mängivad täpse tasase väärikuse ja napi huumoriga abielurahva harjumuspäraseid nägelusi, ühtehoidmist, lootusrikast elevust pojaga kohtumise eel.

    Etendus teatri- ja muusikamuuseumi Peeter Süda nimelises saalis algabki publiku liigitamisega. Lahkesti suunatakse osalejad kaetud lauda, mis paikneb saali keskel lavapoodiumi ees; publik ümbritseb lauda kolmest küljest. Põlevad küünlad lisavad pidulikkust, ent haakuvad vargsi ka peielauaga … Kandlemängijate duo loob meeleolu. Ontlikud teenijatüdrukud serveerivad jooke. Viimaks istuvad lauda ka võõrustajad: pisut ehk ebaleva olekuga piduperemees Johannes (Karl Robert Saaremäe) ja tema veetlev abikaasa (Getter Meresmaa), kes külalistega ladusalt suhtleb ning kõike paindlikult korraldab. Esietendusel jäi laua ääres juhtumisi (?!) kaks tooli tühjaks, loo hilisemas arengus mõjus see iseäranis valusalt.

    Ligi pool tundi kestab see näiliselt sissejuhatav osa ehk sulnis vestlus laua ääres. Külalised esitlevad endid. Põnev oli jälgida, kuis enamasti öeldi oma õige nimi ja amet. Oleks ju olnud võimalik valida väljamõeldud rollinimi, hoopis teine elukutse, mida iganes. Aga no mis viga seda kõrvalt soovitada! Tutvumistseremooniale järgneb seltskondlik mäng: palutakse ette lugeda ja mõtestada taldrikute alla peidetud sõnumeid, mis pärit evangeeliumist. Läbivateks märksõnadeks häbi, häbenemine, andestamine … Iga sõna hoolega kuulatades ja mõtestades liigutakse loo tuumale lähemale.

    Ühtäkki saabub hetk, mil Johannes loeb ette lihtsa ning tähendusküllase sõnumi: „Austa oma isa ja ema.“ Hetkega muutub mängu olemus. Võinuks öelda, et algab päristeater, kuigi see väide on petlik, sest kõik on juba alanud.

    Saalis kustub valgus, üksnes küünlaleegid hubisevad. Pikkamisi avaneb eesriie. Laval näeme Johannese ema Mari ja isa Mihklit, kes on võtnud ette pikema teekonna, et kuulata poja jutlust. Piret Simson ja Riho Rosberg mängivad täpse tasase väärikuse ja napi huumoriga abielurahva harjumuspäraseid nägelusi, ühtehoidmist, lootusrikast elevust, et nad saavad esimest korda oma poega kirikukantslist kuulda-näha ja üksiti pojale külaskäiguga „teadmata rõõmu“ teha.

    Veel kord teiseneb õhustik, kui toolid laua ümbert kirikupinkideks paigutatakse. Mihklil-Maril on oma pink ühes võetud. Nüüd ollakse kirikus, kus kõlab kaunis laul (vokaalansambel Rejoice). Lava saab valgustatud nõnda heledasti, et lausa pimestab. See prožektorite võimsus isegi häirib, jutluse ajal ei näe õpetajahärra silmi, ehkki seegi võib olla taotluslik.

    Küll aga torkab silma, et kaasavas lavastuses osalejad jäävad kõik nagu kokkulepitult meieisapalve ajaks istuma, õpetaja sõnade peale tõusevad püsti üksnes Mari ja Mihkel kui ehedad kirikulised. Ilmselt tunnevad osalejad end üha mugavas külalise positsioonis, keeldudes koguduseliikme rollist? Selline mõttekäik teeb meele kurvaks, samal ajal võimendab loo sõnumit: sõnade ja tegude vastuolu, austamise ja häbenemise vaekaalusid. Ja küsimus pole siin vaatleja kõrkuses ega lahmivas hukkamõistus, vastupidi, mõtlen häbiga pooleks, kuidas ma ise antud olukorras talitaksin. Süda käsib tõusta, aga kas söandaksin …?

    Aegamisi ja pöördumatult süveneb arusaam, et publiku kaasamise idee ei ole Eduard Teel niisama efektne nipp, see just muudabki osaduse sündmustega vahetuks, toob lavaloo hingele ligidale, sunnib oma südametunnistust läbi katsuma. Avardab samastumist, olgu siis kaetud laua ääres või seda poolkohmetult nautlevat laudkonda õige ligidalt jälgides. Kui Vilde jutustus lähtub vanade vaatepunktist, jälgib Mari ja Mihkli teekonda, lisades distantsiteravust leidliku pealkirjaga „Nende poeg“, siis lavastuses jääb sisemine vastutus ja süütunne meie, publiku kanda. Hajub piir vaatlejate ja osalejate, nende ja meie, tema ja minu vahelt.

    Karl Robert Saaremäe mängib poeg Johannest, kel ristinimeks kodusem Jaan, hinnanguvabalt, üsnagi sümpaatsena. Tema sisemised heitlused võiksid keerukamad või läbipaistvamad olla, ent lavastaja eesmärk pole „ründamisõhin“, just neutraalse sõbraliku oleku kaudu muutub poja kõnelus vanematega leebelt ükskõikseks. Nagu ka minia enesekindel veendumus, et külainimesed ei kõlba tähtsate peovõõraste sekka. Võib mõelda ka niipidi, et kogu Mari ja Mihkli külaskäik taastub poja kujutluses kahetseva mälupildina. Siis muutub hoopis teisiti kõnekaks ka koguduse hoolimatus.

    Jutlusejärgne stseen, mil lava aheneb kitsukeseks teenijatoaks, kus vanemad nõutult ootamas ning viimaks ometi nälga kustutamas, on Rosbergil ja Simsonil mängitud mõjusa lihtsuse ja hingevaluga. Nagu ka üksmeelne otsus jälle koduteele asuda, kuna siin öömaja ei pakuta.

    Kodutee tuisuilma aimuses vilksatab korraks üks Vilde kuulsamaid ja meisterlikumaid jutte „Kupja-Kaarli adjustaadid“, kus asjata tööd otsinud vana mees lumehanges surnuks külmub. Kas Kaarlil ka poeg oli, sellest Vilde vaikib.

  • Ekke Märten Hekles 26. IX 1997 – 4. VI 2024

    Lavakooli XXIX lennu lõpetanute mõtete ja meenutuste kollaaž Ekke Märten Heklesest.

    Ekke! Kirjutan hommikuhämarikus, mis eelneb päikesetõusule, sest iga uue päevaga sünnib tänutunne. Ma tänan Sind olemast!

    EKKE!

    Ebamaine

    Kordumatu

    Kurioosum

    Ehe

    Kaunivaatelise ilmega mees

    tuikab ringi kui veresoon.

    Üheks mõtteks peatub me ees,

    siis jälle kaob kui sesoon.

    Ekke oli kunstnik.

    Ekke oli alati ühe jalaga ma peal ning ülejäänud kehaga kuskil asteroididel ja igavikulistes ruumides. Sestap ta ka paindus, nagu oleks ta tehtud plastiliinist, mitte luust ja lihast nagu teised inimesed. Ekke kõnnak oli üle päka hiiliv, mõnikord ei pruukinud teda ruumis tähelegi panna, ometi nakatas ta oma geniaalse huumori ja sundimatu olekuga teisi rahu ja rõõmuga. Ekkel olid erakordselt ilusad jäsemed. Eriti eredalt jäävad meelde tema peenikesed toonuses käed hõljumas mõnel festivalil teknomuusika saatel. Ja muidugi alati ootamatud spagaadid, milleks ta igas olukorras võimeline oli.

    Tema naljades oli alati mingisugune sügav teispoolsuse vägi. Tal oli erakordne võime märgata detaile, veidrusi ja naljakaid hetki, et nendest argipoeesiat välja võluda. Ta oli seetõttu justkui mikroskoop-teleskoop, kelle läheduses said teised osa tema avarast maailmatajust. Tema ilus siiras naerukõla oli tohutult nakatav.

    Ta oli soe ja ootamatu nagu luuletus, mida pole võimalik võõrkeelde tõlkida.

    „Ek-ke, ei hak-ka ma-ga-ma, meil hakkab loeng, meil hakkab kirjanduse loeng,“ oli üks viisijupp, mis sündis esimesel kursusel, et innustada nii Ekket kui ka meid kõiki nendes pikale venivates päevades rohkem päikest nägema. Ekke oligi päike. Väike Päike. Sest kui ka Ekke oli loengus, siis piisas ühest pilgust talle ja ta vaatas sulle otsa oma kivinäo, stoilise oleku ning poolvidukil silmade taga peituva suure küsimusega: „Kas sina saad aru, miks me peame siin olema?“ Ei saanud, aga Ekkest leiti see rõõmu toov päikesekiir!

    Ühel etendusel, kui sadas vihma, kukkusime Ekkega mõlemad keset lava mutta. Tema kukkus põlvili, mina kukkusin näoli. Vaatasime teineteisele otsa ja naersime kõva häälega keset stseeni, mis iseenesest pidi olema pingeline ja isegi hirmus. Seejärel üritasime meeleheitlikult mitte edasi naerda.

    Ekke oli laval täiesti ootamatu partner. Diplomilavastust mängides ajas see mind algul närvi. Et kuidas nii saab, proovis on ju kõik kokku lepitud ja Ekke mängib jälle täiesti teistmoodi. Aga siis püüdsin minna mänguga kaasa, vaadata, kuhu see viib. Kui suutsin enese samamoodi avada nagu Ekke, sündisid laval täiesti erilised hetked. Igal etendusel ootasin, kuhu me seekord jõuame.

    Ekkel oli oma aura. Nii laval kui ka elus. Soe ja helge aura. Ekke oli õrn sõber ja rahulik hing, kelle ülipehmetes, ülisoojades ja ülisüdamlikes kallistustes jäi aeg seisma. Eriti puudutasid mind meie omavahelised tõsised hetked. Siis oli ta järsku nagu mitu aastakümmet vanem. Neil hetkedel õppisin temalt väga palju.

    Igatsen enim tema kohalolu, kitsas tugitoolis kassilikult kerra tõmbunud sooja kogu, rõõmu temaga taaskohtumisest.

    Kui ta midagi ei teadnud, siis ta ütles kohe, et tal pole halli aimugi, miks see siin on või miks see nii käib, ja naeris oma armsat naeru. See on nii oluline oskus. Olla truu iseendale. Aga Ekke isegi ei maadelnud sellega. Ta lendas sellest üle. Olla see, kes ma olen. See ongi Ekke.

    Ekke. Kõik, kes tundsid, armastasid. Ekke.

    Ära unusta saata siiajäänutele tihti oma naeru!

    Ma ei tea, see järelhüüde värk on kuidagi liiga lõplik. Pole üldse ekkelik. Selline tunne, et midagi veel juhtub. Või algab.

    Kursusekaaslased EMTA lavakunstikooli XXIX lennust

  • Sel suvel räägime läti keeles!

    EVELIN ARUST

    Eestlasel on ikka kombeks teha lühemaid nädalalõpureise lähimate naabrite, soomlaste või lätlaste juurde. On ju huvitav, kuidas elavad teispool piiri üsna sarnased, kuid siiski nii erinevad inimesed. Kui soome keelest saab eestlane miskit aru ka siis, kui keeleoskust koolipingis või keelekursustel pole omandatud, siis läti keel jääb suures osas mõistatuseks. Eks enamasti teatakse, et lõunanaabrite juures on üks hea suvine maiustus „saldejumps“, õieti „saldējums“ ehk „jäätis“, ning mööda linnu looklevad „ielas“, see on „tänavad“. Riia bussijaama „autoosta“ jõudes on tõesti tunne, et tuleks auto osta, ja kuigi Lätis pole karusid nähtud juba 1920. aastate lõpust saati1, siis vaatab peaaegu iga eestlase raamaturiiulist vastu vähemalt üks „lācis“2 ehk „karu“. Nojah, on ju ka lätlaste kunsteepos „Lāčplēsis“, mille nimitegelane on eesti keeli Karutapja.

    Sel suvel võib Lätti minnes aga mureta olla, kuna Ilze Tālberga koostatud raamat „Räägime läti keelest“ sobib hästi just taskusse või kotti pista. Eesmärk, nagu on sedastatud raamatu eessõnas, on tutvustada laiale huviliste ringile lühidalt, milline näeb läti keel välja (sellele aitavad kaasa illustratsioonid) ja kuidas see kõlab (selles osas on abiks läti keele õppematerjalide lehekülg sisu.ut.ee/latikeel).

    Liivimaa mälujälgi

    Alustuseks värskendatakse raamatus teadmist, millistel Liivimaa nüüdsetel Läti linnadel on olemas ka eestikeelne nimi. Mõni lõunaeestlane on kindlasti üle piiri Ruhja (Rūjiena) sedasama saldejumpsi (Rūjienas Saldējums) ostma lipanud. Volmari (Valmiera) mõisa (Valmiermuiža) õlugi pole mitmetele tõenäoliselt võõras. Võnnu (Cēsis) lahingu võit Landeswehri üle on aga andnud meile võidupüha. Millised Läti linnad peituvad Lemsalu, Üksküla, Lutsi, Aluliina, Heinaste jt taga, seda saab igaüks kaardil näpuga järge ajades ise uurida.

    Läti kavalus

    Läti keelele lähenetakse raamatus tähestiku kaudu, mis põhineb samamoodi ladina tähestikul nagu eesti keele oma. Võõrnimed kirjutatakse läti keeles teatavasti häälduspäraselt. Millised tähed esinevad aga ainult võõrsõnades? Eestlane võiks ehk arvata, et need on kas haagi või sedii ehk üla- ja alakomaga (peenendusmärgid) č, ģ või ķ? Vastus on: ei ükski neist. See võib ehk üllatada, aga need tähed on f ja h. Näiteks sõnas „hokejs“ („hoki“), mis on üks lätlaste lemmikspordialasid. Makroni ehk pikendusmärgiga vokaal (ā, ē, ī, ū) hääldub aga üsna samamoodi nagu meie pikk vokaal (aa, ee, ii, uu). Naljaga pooleks võiks öelda, et lätlased on lihtsalt kavalamad ning hoiavad nii kirjutades aega kokku. Kuidas käitub läti keeles e ning millal tuleb e-tähe häälduses mängu eesti keelele tuttav ä? Mismoodi muutub o oma- ning võõrsõnade puhul ning millistes sõnades esinevad peenendusmärgiga kaashäälikud? Ka sellest saab raamatus aimu.

    Läti keele õppijale on hea uudis, et läti keeles on poole vähem käändeid – vaid seitse. See-eest tuleb lisaks olevikule ja minevikule selgeks teha tegusõnade tulevikuvormid, rääkimata tegusõnade eesliidetest, mis võivad selle tähendust kas täielikult või ainult mõne nüansi võrra muuta. Näiteks „rakstīt“ („kirjutama“) ja „ierakstīt“ („registreerima, salvestama“) või „ēst“ („sööma“), „apēst“ („ära sööma“), „ieēst“ („midagi halba, kahjulikku sisse sööma“). Harjumatu on eestlasele läti keeles ka grammatiline sugu. Kui sõna lõpus on –s, -š, –is või –us, on sõna meessoost. Naissoost sõnade lõpus on aga –a, –e või ka –s (naissoost s-lõpulised sõnad tuleb paraku pähe õppida, näiteks „sirds“ ehk „süda“, „zivs“ ehk „kala“ ning „nakts“ ehk „öö“). Grammatiline sugu on nimisõnadel, mis tähistavad rahvust ja ameteid, näiteks „skolotājs“ („õpetaja“), ja „skolotāja“ („õpetajanna“) ning ees- ja perenimedel: Edgars Kalns – Anna Kalna („kalns“ ehk „mägi“). Raamatus on välja toodud huvitav fakt, et eesti kirjaniku August Gailiti perekonnanimi on läti päritolu ning tuleb sõnast „gailis“ ehk „kukk“, mis kirjaniku nimes esineb deminutiivses vormis „gailītis“.

    Mööda ei ole mindud läti ja eesti keele sarnasustest. Välja on toodud sõnu ning fraase, millel on mõlemas keeles sama tähendus (näiteks „pudele“ ehk „pudel“, „naba“ ehk „naba“, „lampa“ ehk „lamp“ ning „vēl putru“ ehk „veel putru“, samuti samakujulisi sõnu, millel hoopiski erinev sisu (näiteks „alus“ ehk „õlu“, „aita“ ehk „lammas“, „maks“ ehk „rahakott“). Lõpetuseks õpetatakse tervitus- ja viisakusfraase.

    Läti Ülikooli eesti keele tudengite ja Tartu Ülikooli läti keele tudengite keelekohting 3. mail siinse kõrgkooli maailma keelte ja kultuuride instituudis.

    Mainimisi on juttu ühest läti keelele väga omasest nüansist, deminutiividest: lätlastele meeldib kasutada vähendussõnu – seda mitte ainult lapsekeeles, vaid igapäevaelus. Kui eestlased külastavad jõuluturgu, siis lätlased jõuluturukest, kui meie loeme raamatut, siis lõunanaabrid raamatukest. Lätlased ei kõnele muidugi ainult deminutiive kasutades, kuid teevad seda palju sagedamini kui eestlased. „Räägime läti keelest“ eessõnaski ütleb autor: „Hoiad käes läti keele raamatukest“. Formaadilt võib tõesti seda raamatut hellitavalt raamatukeseks kutsuda, kuid sõnakasutus tuleneb tõenäoliselt autori keeletunnetusest.

    Rohkem läti värki

    Raamatult oleks oodanud näitesõnade tihedamat seotust Läti kultuuriga, et saada keeleõppe kaudu aimu Lätist kui sellisest. Tõsi, koostaja on tutvustanud pisut läti perekonnanimesid, kuid näitesõnad on pigem juhuslikud ning ilmselt sellised, mille toel on harjutud grammatikareegleid tutvustama. Sama käib ka illustratsioonide kohta: need võinuks teha veelgi lätipärasemad või Lätiga seotumad. See muidugi ei ole sisulises mõttes möödalask, kuid olnuks tervitatav sellegipoolest.

    „Räägime läti keelest“ on ühtlasi hea lisandus üle-eelmisel aastal ilmunud Contra humoorikale raamatule „Kuram, vedas! Kuram vedas? Veider läti-eesti-läti sõnaraamat“3, mis on samuti illustratsioonidega näitlikustatud omalaadne keeleõpperaamat, kus näidatakse nalja kaudu kahe keele sarnasusi ning erinevusi. Ilze Tālberga on keskendunud rohkem keelele ning keelereeglitele, andes keeleteadmiste põhja, millega Contra lõbus sõnaraamat taas kätte võtta ning seda uue pilguga lehitseda.

    Liitugem Läti-huviliste rühmaga

    Kel huvi läti keelt tõsisemalt õppida, uurida kõiki neid esmapilgul hirmutavaid tegusõnade eesliiteid, tulevikuvorme ja kummaliste krõnksudega tähti, siis on kõige parem liituda läti keele õppijate rühmaga, näiteks Tartu ülikoolis, kus alg- ja järgteadmiste omandamist juhendab just Ilze Tālberga, kelle juures olen läti keele baasteadmised saanud ka ma ise. Kuidas läti keele õppimine välja näeb? Keeleõppe metoodika on sama nagu iga keeleõppe puhul. Alustatakse tähestikust ning häälikutest. Kõige raskem on eestlasele susisevate häälikute õige tonaalsuse leidmine, pikkade vokaalide hääldamine korrektses rütmis ning läti keele kõla tabamine. Eestlane tahab ikka läti keelt rääkida otse, nii nagu tähti kokku loeb, ning hääldada pehmelt nagu oma emakeelt. Ka läti keele hääldus võib olla pehme, aga sel juhul on palatalisatsioon maksimaalne, mida eesti keeles ei kohta.

    Kokkuvõetult: raamatust „Räägime läti keelest“ leiab läti keelele iseloomulikke nüansse ning väljendeid, millega tuua Lätis reisides lõunanaabrite näole naeratus. Pole vaja karta, et raamat ehmatab keeruliste grammatikareeglite või pikkade nõudlike fraasidega – see raamat tekitab huvi. Sellises formaadis võiks aga tulevikus kujundada raamatusarja, kus igas järgmises osas tutvustatakse sama mänguliselt ja lihtsalt juba keerulisemaid keelekonstruktsioone. Keelehuvilisele inimesele, kes kursustel osaleda ei soovi, kuid tahaks mõningaid sõnu ja fraase ning keelereegleid tundma õppida, võiks selline ülesehitus sobida, kuna on piisavalt lühike ja kompaktne, et küllastumust või tüdimust ei tekiks.

    1 https://novaator.err.ee/1608354686/lugeja-kusib-miks-latis-karusid-ei-ole

    2 Osutan läti kirjanikule Vilis Lācisele, kelle teoseid tõlgiti Nõukogude ajal rohkesti eesti keelde.

    3 Ilze Tālberga, Kuram, kus keeleõppijal on vedanud! – Sirp 27. I 2023. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/varamu/kuram-kus-keeleoppijal-on-vedanud/

  • Loe Sirpi!

    Édouard Louis’ „Muutuda: meetod“

    Ilze Tālberga „Räägime läti keelest“

    Hiiumaa III kirjandusfestival

    muusikalavastus „Mere laul“

    kontsert „Unustatud rahvad“

    festivali „Odessa Classics Tallinn“ kontsert „Pühendusega Valentõn Sõlvestrovile“

    mütopoeetiline oratoorium „Emajõe sünd“

    näitus „Kaose Kogudus 101“

    näitus Diana Tamane ja Thea Gvetadze „Ruum mitmele“

    VAT-teatri „Haihtuv Tallinn“

    Eesti Noorsooteatri „Süüde“

    Eduard Tee „Nende poeg“

    Intervjuu Luksemburgi näitlejanna Vicky Kriepsiga

    mängufilm „Ärge oodake maailmalõpust liiga palju“

    Bangalow Bill, „Limonaadiautomaatide elust“ 

    In memoriam Ekke Märten Hekles

    Järgmine Sirp ilmub 26. juulil.

    Esiküljel muusikateatri lavastuse „Vankumatu“ lavastaja-helilooja Astra Irene Susi. Foto Piia Ruber.

  • ,

    Anne Parmasto rohelised vormid Vabaduse galeriis

    Neljapäeval, 20. juunil kell 18.00 avab maalikunstnik Anne Parmasto Vabaduse galeriis isikunäituse „Rohelised vormid“.

    Peamiselt abstraktset tahvelmaali viljelev Parmasto toob Vabaduse galeriisse ekspressiivse ja värviküllase valiku maale, mille üks keskne ja korduv motiiv on kasvu ja õitsemise poole püüdlev taimede rohelus.

    Enda kõige uuemat loomingut esitleva näituse saateks kirjeldab kunstnik maalimist kui teekonda horisondi suunas – iga samm selle poole viib seda sama palju kaugemale.

    Anne Parmasto (s. 1952) on Eesti Kunstnike Liidu, Eesti Maalikunstnike Liidu, Tartu Kunstnike Liidu ja Austria päritolu kunstnike grupi Rabnitztaler liige. Ta on lõpetanud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) 1981. aastal teatridekoraatorina. Peale ERKI lõpetamist töötas Parmasto kunstnikuna Tallinna Kaubamajas ja vabakutselise kunstnikuna. Näitusetegevuses on ta aktiivne alates 1983. aastast on – toimunud on üle 40 isiknäituse ja mitusada osalemist grupi- ja ülevaatenäitusel, sealhulgas Eestis, Austrias, Belgias, Itaalias, Lõuna-Koreas, Luksemburgis, Prantsusmaal, Rootsis, Saksamaal, Soomes, Türgis, Venemaal, Valgevenes, Ameerika Ühendriikides. 2019. aastast on Parmasto Tartu Ülikooli emeriitdotsent, ta on olnud ka maalikunsti ja kompositsiooni õppejõud aastatel 1998–2019 Tartu Ülikoolis ja 1981–1994 Tallinna Ülikoolis. Teda on tunnustatud Tartu Ülikooli aumärgi, Ado Vabbe preemia ning Konrad Mäe medali ja preemiaga.

    Näitus jääb avatuks kuni 17. juulini, 2024.

    Vabaduse galeriid toetavad: Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, AS Liviko.

     

  • Sel reedel Sirbis

    Esiküljel muusikateatri lavastuse „Vankumatu“ lavastaja-helilooja Astra Irene Susi

    Järgmine Sirp ilmub 26. juulil.

    GREGOR KULLA: Mis on vabadus?
    Kuidas saada vanast lahti ja edasi liikuda? Tuleb unustada, et teha ruumi uuele kogemusele. Unustamine on vabadus. Vaid see teeb võimalikuks kogeda igavest muutumist.
    Muusikateatri lavastus „Vankumatu“ 15. VI (esietendus) EMTA black box’is. Lavastaja-helilooja Astra Irene Susi, tugidramaturgid Heneliis Notton ja Martin Kirsiste, kostüümikunstnik Karl-Christoph Rebane, stsenograaf Kairi Mändla, loovprodutsent Anita Kodanik.
    Minu meelest on selle lavastuse keskmes kas jutustus või tunne. Laval nähtust selle kogemiseks mulle ei piisanud. Lavastus on kui selle jutustuse või tunde võimalik tõlgenduste kobar. Kobar, sest tükk on võtnud vormi poolest eeskujuks varietee, mis sisaldab erisuguseid tantsu- ja laulunumbreid. Numbrid ühtset tervikut ei moodusta ega peagi, sest varietees seda ei taotleta. Minu arvates oli vorm ka selle lavastuse üks põhimõõtmeid. Numbreid ühendab ühine alge.

    Esiküljel muusikateatri lavastuse „Vankumatu“ lavastaja-helilooja Astra Irene Susi. Foto Piia Ruber.

    MÄRT VÄLJATAGA: Ei ole lõppu raamatute riiul
    Miks on nii, et mõni rahvaraamatukogu tuleb toime nõukaaegseid raamatud massiliselt maha kandmata ja teine ei tule?
    Eelmisel suvel juhtus nii, et mul läks toimetajatöös kibekiiresti tarvis kaht nõukaaegset raamatut: Tšõngõz Ajtmatovi „Ja sajandist on pikem päev“ (1983) ja Alberts Belsi „Juured“ (1987). Ühe ingliskeelse ettekande tõlkes oli tarvis pikad tsitaadid asendada eesti vastetega. Meenus, et lapsepõlves olid need „Nüüdisromaani“ sarja köited endalgi koduriiulis olnud, aga pärast mitut kolimist neid enam ei leidnud. Olin aga kindel, et küll ma need juba mõnest Tallinna raamatukogust kätte saan. Aga võta näpust!

    PILLE-RIIN LARM: Laenutustasu – nii ja naa
    Igal suvel pärast jaanipäeva võib oodata uudiseid raamatute laenutustasu kohta. Sirbi trükkimineku ajal ei ole nimekirjad ega summad veel kinnitatud, aga üht-teist saame juba lugejatele teada anda.

    TARMO SOOMERE: Tarkuse kurnamisest ja kasutamisest
    Eesti on läinud liiga palju tarkade kurnamise ja neile päitsete pähe panemise teed. See on üks kriisidest, milles praegu oleme.
    Eesti kõige olulisem ressurss on meie rahva ajud. Neid ei ole võimalik ei arendada ega rakendada ilma looduse rikkust pruukimata. Teisalt, loodusvarade mõistlik kasutamine eeldab suurt tarkust, hoolikat ajastust ja maailma arengu põhjalikku tunnetust. Aga ka riigimehelikkust ja vastutustundlikkust.

    PRIIT VAHTER, MAAJA VADI: Tehisaru majandustegevuses
    Aatomiku laulust tuntud sõnad „ … olen ise väike, kuid mu jõud on suur“, näitavad hästi tehisaru olemust ja tulemist – nähtamatu nähtus liigutab majandus- ja sotsiaalelu tugevasti ning mitmes suunas. Tehisaru iseloomustab, et see püüab jäljendada ning täiustada paljusid inimlikke omadusi ja võimeid, avades tee uuenduslikeks rakendusteks, mis võivad ületada inimvõimeid.

    MERLE KARRO-KALBERG: Tartu kõige romantilisem park
    Keset Tartut kõrgub Toomemägi, paik, millel on hulgaliselt tähendusi, kihistusi, millega paljudel seostub romantilisi mälestusi. Sellel looduslikul kõrgendikul on olnud Tarbatu linnus, millest sai alguse Tartu linn. Siin on laiunud linna karjamaad ning XIX sajandil rajas ülikool siia valgustusajastu ideede järgi pargi: istutati puud, rajati sillad ja ülikooli hoonestus, nagu tähetorn ja anatoomikum, ning sellest sai linna vaimuelu keskus. Nüüdseks on Toomemägi natuke unustuse hõlma vajunud paik, kuhu niisama ei satu. Jalutuskäik Toomele tuleb ikka ekstra ette võtta.

    TOMOMI HAYASHI: Arhitektuur on tuleviku loomine
    Arhitektuurimaailma tähtsaima Pritzkeri preemia selle aasta laureaat Riken Yamamoto pälvis tunnustuse kogukonda toetava ja elanikke kokku toova arhitektuuri eest. See uudis on meeldiv üllatus, sest Yamamotot olen kooliaastatel Yokohamas mitu korda kohanud. Ta külastas aeg-ajalt arhitektuuristuudiote ülevaatusi ja jagas mõtlemapanevaid kommentaare.

    MAROŠ KRIVÝ: Arhitektuuri viib edasi teadlik unustamine
    2024. aasta kevadsemestril kandis EKA arhitektuuri osakonna avatud loengute sarja ümberõppimise teema ehk seni omandatu kõrvalejätmine, n-ö teadlik unustamine, vanast lahtilaskmine ning maailmapildi avardamine.

    EERO EPNER : XX sajandi esimese poole kunst igatseb uute vaatenurkade järele
    Eesti XX sajandi esimese poole kunstiajalugu on ühelt poolt justkui hästi uuritud. Meil on monograafiad, kataloogid, toonaste autorite näituste rida on pikk, kuid juba pikemat aega on märgata, et uusi uurijaid, aga ka sellele perioodile keskendunud näitusi kohtab pigem harva.
    Kirjalikus vestlusringis rääkisid sel teemal Eesti Kunstimuuseumi peadirektor Sirje Helme, Tartu Ülikooli kunstiajaloo õppetooli õppejõud Tõnis Tatar ja Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi doktorant-nooremteadur Ragne Soosalu.

    Ava maailm ühe sõnaga. Dārta Ceriņa vestles Vicky Kriepsiga
    Ei hakka varjamagi, et sellise kolmiku nagu särav näitleja Vicky Krieps, luuletaja Ingeborg Bachmann ja lavastaja Margarethe von Trotta loovkooslus filmis „Ingeborg Bachmann. Teekond kõrbe“ on väga paeluv. Film esilinastus 2023. aasta Berliini filmifestivali võistlusprogrammis.

    Intervjuu lühifilmide festivali „Valga Hot Shorts“ korraldajate Gert Põrgi ja Johannes Lõhmusega

    TRIIN KRÖÖNSTRÖM: Kuidas me saime ta unustada?
    245 aastat tagasi, 1778. aasta novembris sai Rae mõisast linna tulnud noormees Jakob Niemann Püha Vaimu koguduse kooli õpetajaks ja jäi selle ameti peale 52 aastaks. Püha Vaimu kool oli enne lihtrahvale mõeldud elementaarkoolide asutamist kõige olulisem eesti lastele suunatud kool Tallinnas; XIX sajandi alguses oli see gümnaasiumi järel suuruselt teine kool, seal õppis igal aastal ligikaudu 100 last lugema ja kirjutama.

    MATI RAHU: Kinkeautorsuse ülistuseks (konverentsiettekanne)
    Lugupeetud juhataja, head osalejad. Tänan teaduseetika konverentsi korralduskomiteed, kes palus mul avaldada arvamust tegevuse kohta, mis on kantud küsitavate uurimistavade hulka. Jah, seekord räägin nn kinkeautorsusest. See tähendab, et kui võtame ette mingi üllitise, võib selle autorite hulgas olla isikuid, kes mingite kriteeriumide järgi või kellegi arvates ei sobi sinna.

    MARTIN ALTRAJA: Muutus ei hüüa tulles… või siiski?
    See, mis on juhtunud viimase 200 aastaga, ei pea tingimata juhtuma igavesti. Pigem on ebatõenäoline, et tööstusrevolutsiooniga alanud kiire progress sama kiirelt jätkub. On loodusteaduslik tõsiasi, et piiratud ressursside tingimustes ei saa majandus lõpmatuseni kasvada. Seetõttu on paratamatu, et kasvul põhinev majandusmudel jõuab ükskord lõpule ja on väga võimalik, et see juhtub veel meie eluajal.

    BANGALOW BILL: Limonaadiautomaatide elust

    MARJU HIMMA: Kas ja millal peab ajakirjanikke premeerima?
    Mis tahes valdkonnas teevad preemiad head, kuid neil on mõju kogu valdkonnale ning peale tunnustuse võib preemia määramisel olla ka miinuspool. Ajakirjanduses on preemiate mõju uuritud üksjagu ning tulemuste varal võib tõmmata paralleele muude valdkondadega.

    Arvustamisel
    Ilze Tālberga „Räägime läti keelest“
    Édouard Louis’ „Muutuda: meetod“
    Hiiumaa III kirjandusfestival
    muusikalavastus „Mere laul“
    kontsert „Unustatud rahvad“
    mütopoeetiline oratoorium „Emajõe sünd“
    festivali „Odessa Classics Tallinn“ kontsert „Pühendusega Valentõn Sõlvestrovile“
    Eesti Kunstnike Liidu 2024. aasta kevadnäitus
    näitused „Kaose Kogudus 101“ ning Diana Tamane ja Thea Gvetadze „Ruum mitmele“
    Von Krahli teatri ja EMTA lavakunstikooli „Ei usu!“
    VAT-teatri „Haihtuv Tallinn“
    Eesti Noorsooteatri „Süüde“
    Eduard Tee „Nende poeg“
    mängufilmid „Ärge oodake maailmalõpust liiga palju“ ja „Homme on ka päev“

     

  • ,

    Eestis näeb esmakordselt suurt Ladina-Ameerika kunsti näitust

    Diego Rivera (1886–1957). Väike tantsija (Tantsiv poiss Huejotzingost). U 1946. Akvarell, tint. © The Phoebus Foundation, Antwerpen

    21. juunil avatakse publikule Kumu kunstimuuseumi suures saalis rahvusvaheline näitus „Ajalugu ja müstika. Ladina-Ameerika kunst ja Euroopa“. Tegemist on seni suurima Ladina-Ameerika kunsti väljapanekuga Eestis. Näitusel näeb teoseid kahest eri ajastust: Hispaania koloniaalperioodist 17.–19. sajandil ning 20. sajandi esimesest poolest. Näitus toimub koostöös The Phoebus Foundationiga, millele kuulub Euroopa üks tähtsamaid Ladina-Ameerika kunsti kogusid.

    „Meil on ülimalt hea meel näidata oma Ladina-Ameerika kunstikogu esmakordselt väljaspool Belgiat. Enamik eksponeeritud teostest on spetsiaalselt selle näituse jaoks restaureeritud, et iga teost saaks esitleda kogu oma ilus. Soovime pakkuda parimat kunstielamust, et kogu näitus rõõmustaks külastajate silma,“ ütles The Phoebus Foundationi tegevjuht Katharina Van Cauteren.

    „Näituse keskne teema on Ladina-Ameerika ja Euroopa kunstisuhted, eelkõige Euroopa mõjud Ladina-Ameerika kunstile. The Phoebus Foundationi kogudest lähtuvalt on näitusel koos kahe eri ajastu kunst: koloniaalmineviku avamine loob tausta 20. sajandil juba iseseisvate Ladina-Ameerika riikide kunsti vaatlusele. Mõlemal perioodil näeme, kuidas euroopalik põimus kohalike põlisrahvaste pärandiga, mille tulemuseks on Ladina-Ameerikale iseomane pildikeel,“ tutvustasid näitust kuraatorid Sirje Helme ja Kadi Polli.

    17.‒19. sajandi Uus-Hispaania ja Peruu asekuningriikide usupiltide ning rassi- ja klassisuhteid avavate maalide kõrval on väljas Argentina, Colombia, Kuuba, Mehhiko, Tšiili, Uruguay ja Venezuela 20. sajandi modernistlike kunstnike tööd. Teiste seas on esindatud Ladina-Ameerika kunsti suurkujud Diego Rivera, Joaquín Torres-García, Roberto Matta, Julio Alpuy, Antonio Berni ning Fernando Botero, aga ka tänavusel Veneetsia kunstibiennaalil tähelepanu saanud Líbero Badíi ja Wifredo Lam. Kokku on eksponeeritud sadakond teost – neist suurimad 2‒3 meetri kõrgused skulptuurid.

    Näituse eraldi alateemana näeb Kumu 4. korruse projektiruumis Briti päritolu sürrealistliku kunstniku ja kirjaniku Leonora Carringtoni (1917–2011) seitset maali. Carrington veetis suure osa oma elust Mehhikos ning sellest ajast pärinevad ka The Phoebus Foundationi kogu tööd. Viimastel aastatel on Carringtoni sügavalt isikupärane looming pälvinud ohtralt tähelepanu ja temast on saanud kõige kallim briti naiskunstnik kunstiturul. Ühtlasi haakub väljapanek 2024. aastal tähistatava sürrealismi liikumise 100. aastapäevaga.

    Mõlema väljapaneku jõuliselt värvilise ruumikujunduse on loonud kunstnikud Kristi Kongi ja Kaarel Eelma. Peresid ootavad suure saali näituse juurde loodud tegevustoad. Näitusega kaasneb raamat, mis sisaldab ülevaateid ja reproduktsioone nii koloniaalkunstist (kuraator Kadi Polli) kui ka 20. sajandist (kuraator Sirje Helme). Näituse graafilise disaini ja raamatu kujunduse autor on Külli Kaats.

    Näituse avaprogramm leiab aset pärast jaanipäeva. Kolmapäeval, 26. juunil toimub eksklusiivne kuraatorite Kadi Polli ja Sirje Helme ühistuur. Neljapäeval, 27. juunil on huvilistel ainukordne võimalus osaleda The Phoebus Foundationi maalikonservaatori Carlos Gonzáleze ingliskeelsel erituuril, mis avab näitusel eksponeeritud koloniaalperioodi teoste põnevamaid konserveerimislugusid. Laupäeval, 29. juunil toimuvad näitusel ekskursioonid eesti, inglise ja vene keeles ning töötuba lastele. Juuli ja augusti igal teisel pühapäeval saab osaleda eesti- ja ingliskeelsetel ekskursioonidel. Suvise publikuprogrammi peasündmus on Ladina-Ameerika teemaline Kumu hoovifestival 24. augustil.

    Näitus „Ajalugu ja müstika. Ladina-Ameerika kunst ja Euroopa“ Kumu suures saalis ja Leonora Carringtoni teoste väljapanek 4. korruse projektiruumis on avatud 3. novembrini 2024.

    Näitus toimub Eesti Kunstimuuseumi ja The Phoebus Foundation SON-i (Antwerpen, Belgia) koostöös ning Katoen Natie Grupi ja Indaver Grupi toetusel. Värvidega toetab näitust Akzo Nobel Baltics AS.

    The Phoebus Foundation on Belgias Antwerpenis tegutsev heategevuslik kunstifond. Kunsti kogumise kõrval tegeletakse kunsti konserveerimise ja teadusuuringutega. Nende jõupingutuste tulemusi jagatakse võimalikult laialdaselt näituste korraldamise, teoste välja laenamise, kultuuriürituste, sümpoosionide ja trükiste kaudu.

  • Mitte miski ei kao, kõik tähendab kõike

    JUHAN RAUD

    Jevgeni Zolotko isikunäitus „Aadama saladus“ Kumu kunstimuuseumi 5. korrusel 31. V 2024 – 5. I 2025. Kuraator Triin Tulgiste-Toss (1987–2024).

    Jevgeni Zolotko on skulptor ja installatsioonikunstnik, kelle teosed moodustavad omamoodi totaalse maailma, milles kohtuvad surm ja elu, keel ja religioon, vaikus ja öö.

    See maailm on sageli monokroomne, natuke kõhe, kuid samas ka ilus ning ei lähe pikka aega meelest. Kunstnik huvitub põhilisest ega kohku tagasi apooriate ees. Selles totaalses maailmas läheb suhtlus justkui kaotsi, igasugune dialoog Teisega on võimatu ja muutub samal ajal just nimelt võimalikuks. Nii keeles kui ka selle puudumises on midagi tontlikku.

    Keelele ja surelikkusele viitab ka Zolotko suure isikunäituse pealkiri „Aadama saladus“. Kristliku mütoloogia kohaselt oli Aadam esimene loodud inimene, kellele anti ülesandeks loomadele nimed panna. Mida see tähendab? Kas üldse midagi? Kumu näitus toob kokku mitmed Zolotko varasemad installatsioonid ja teosed, mida saadavad nüüd ka mõned uued tööd.

    Nagu võiks tema teoste tunde­laadist arvata, on Zolotko ise napisõnaline, ent oma väljenduses äärmiselt täpne. Natuke nukra olekuga, ent mõnusalt kuiva huumormeelega. „Metafüüsikast kõva häälega ei räägita,“ ütleb ta enne intervjuu algust vaikselt ja muigab.

    Jevgeni Zolotko: „Ma ei saa teha ennast oma töö materjaliks. See on minu jaoks ebaeetiline.“

    Näituse pealkiri „Aadama saladus“ viitab kristlikus pärimuses keelele. Saladustest ei saa ehk otse rääkida, aga milline on sinu suhe keelde?

    Aadamal oli võime nimetada asju. Anda neile tähendus. Sisu. See oligi tema saladus. Teha asjadest mõisted … Sellises platonlikus mõttes. Vähemasti mina loen seda nii.

    Minu suhe keelde on samasugune nagu igal inimesel. Ma eksisteerin selles.

    Miks keel sind huvitab? Sa oled öelnud, et sind paelub keele ja ainelise maailma omavaheline suhe. Kas keel toob meid maailmale lähemale või eraldab meid sellest?

    See toimib mõlemas suunas. Keel toob meid lähemale maailma mõistmisele ja samas … esineb barjäärina. Viimase piirina.

    Minu suhe keelde on üsna lapsik, ma arvan. Seda võib illustreerida näiteks nii, et kusagil on seletav sõnaraamat, kust sa leiad sõna „asi“ ja selle seletus on … „ese“. (Muigab.) Ja siis sa leiad samast sõnaraamatust sõna „ese“ ja selle seletus on „asi“. See illustreerib üsna selgelt seda klaaslage, mida keel meile loob. Iseloomustab hästi kogu verbaalsuse sfääri.

    Aga mulle näib, et inimesel on üsna loomulik huvi selle vastu, mis on selle sfääri taga, mis on verbaalselt väljendamatu. Nii et siin midagi erilist ei ole, ma olen lihtsalt hariduselt skulptor ja nii ehk naa esemelise maailmaga väga otseses kontaktis – nii et võib-olla seetõttu ma näen seda konflikti seal … Võib-olla see ei olegi konflikt, kuid siiski teatav erinevus keele ja esemelisuse stiihia vahel. Ma näen nende kokkupõrget ja koostööd.

    Sa ütled, et su suhe keelde on samasugune nagu kõigil teistel. Samas, inimeste suhtumised võivad sõltuvalt keelest väga erinevad olla. Iga keel kujundab ja vormib selle kõnelejate mõtlemist. Keel annab alati mingid piirid, mingid võimalused ette.

    Ma ei ole keeleteadlane ja ma võin siin puht amatöörina arvata, et see on kana ja muna küsimus, kumb oli enne. Kas keel mõjutab meie teadvust ja ettekujutust maailmast või vastupidi? Ma arvan, et see on vastastikune. Mul tuleb kohe meelde, see oli vist väike Mikroneesia hõim, kellel polnud keeles ei tuleviku-, ei minevikuvormi. Sisuliselt nende keele järgi nende maailmas eksisteerib ainult olevik. Või kõik toimub samaaegselt.

    Kindlasti see erineb drastiliselt näiteks Euroopa keeltest, aga ma arvan samas, et meie teadvused ei ole nii erinevad. Ja mingid baasmõisted ikka jäävad. Võib-olla need baasmõisted jäävadki verbaalsusest väljapoole.

    Siin on paradoks?

    Jah. (Naerab.)

    Teoses „Vaikiv“ kuuleme kellestki, kelle võime sõnu ja lauseid moodustada on salapäraselt või lausa ulmeliselt häiritud ning kes hakkab siis lalisema. Uuritakse, mida see tähendab või ei tähenda. See meenutab mulle õigeusu kirikus leiduvat nn jurodivõi-traditsiooni.

    Jah. Jumala ullike.

    Ma oletan, et see seos on seal tahtlik? Kas see ullike on jumalale kuidagi lähemal või puhtam? Või on ta just maagiline kuju, kes on kuidagi ohtlik?

    Eks ta seal videoseerias sinnapoole kaldub. Kui me neid videolõike ja nende tegelaste mälestusi vaatame, siis mõned vihjed sellele traditsioonile võivad seal teoses tõesti olla, aga meelega ma seda seost ei teinud. Jurodivõiga otsest seost ei ole, aga eks see teema kerkis esile. Ma arvan, et selle looga ma edukalt välistasin sinna traditsiooni paigutumise.

    Jurodivõi on õigeusu kiriku kui institutsiooni väline nähtus, aga samas on see minu meelest üsna traditsiooniline asi. On olemas selge kaanon, milline jurodivõi on, kuidas ta peaks käituma ja mida ta teeb või ei tee. See on teatavatele reeglitele vastav. Antud juhul nendes videotes ei ole sellist asja.

    Kas keel ja surm on sinu meelest kuidagi seotud?

    Tingimata. Aga ma ei tea, kuidas. Ma tean, et inimesed surevad. Ja keele kohta ma tean, et see on piiratud. See ei väljenda maailma täiuslikkust.

    No vaevalt, et nad on kuidagi otseselt minu peas seotud! Aga näiteks visuaalse keele abil saab ehk surmaga võistelda ja saavutada selle abil näiline surematus.

    Sa justkui üritad oma loomingus ära võtta mateerialt igasuguse semantilise tähenduse, mis sellel võiks olla.

    Jah! Antud juhul ongi see näitus, enamik nendest töödest või õigemini kogu selle näituse ülesehitus eelkõige semantiline entroopia – sõnad ja sõnade kandjad kaotavad tähendust. Kaotavad ja kaotavad, me viime selle lõpuni välja, nende hauaplaatideni. Selle muruni välja. Jääb järele ainult muru ja loodus. Aga paradoksaalsel viisil, kui me raiume nendelt hauakividelt ka nimed maha … nad hakkavad tähendama. Siin on selline hetk minu jaoks, mis on maagiline. Tähendust hävitades me loome tähenduse. Ei ole võimalik tähendusest lahti saada. Ei ole võimalik jõuda puhta mateeriani. Vaatamata sellele, et need kivid on puhas materiaalne fakt. Kogu see hävitustöö, mis oli enne nii-öelda juhtunud sellel näitusel kuidagi viib selleni, et surmaga sa võidad surma. See on võib-olla kogu näituse põhimotiiv.

    Mis on sinu jaoks kunstis huvitavam, kas elu või surm? Kohalolu või puuduolek?

    Ma ei tee nendel vahet. Elu ei lõppe surmaga ja surm on lihtsalt elu osa. Võib-olla kui ma suren, siis ma saan sulle vastata, kumb mind rohkem huvitab. (Naerab.) Praegu mind huvitab rohkem … pigem elu.

    Mulle tundub, et sa tegeled oma loomingus millegi väga paradoksaalsega: miski, mida pole, on kohal. Või siis miski, mis on olemas, on samal ajal ka puudu. Selles on midagi kummituslikku. Kas sa usud tontidesse? Selle sõna kõige laiemas, poeetilisemas tähenduses: tondid kui varemed, salvestised, mälestused, jäljed minevikust …

    Tontidesse mitte kui olenditesse, aga jah kindlasti, kui rääkida näiteks interjööridest või varemetest, siis me loeme sealt välja mingit hulka infot, mida me ei teadvusta. See jääb kuhugi alumise koore sisse, aga me loeme mingeid asju välja füüsilises maailmas, mille puhul me ei saa seletada, kuidas me selle info saime või kuidas see meile vastava emotsionaalse seisundi tekitas. Sellesse ei pea uskuma, see lihtsalt on olemas.

    Kas katse semantika kaotada on katse vaadata maailma nii-öelda inimjärgse pilguga? Inimest pole, inimese pandud tähendusi enam ei eksisteeri. Samal ajal see on ise väga tähenduslik, inimlik žest …

    Ma saan öelda seda, et see, mis jääb alles pärast inimest, see inimjärgne maailm on juba siin. See on meie ümber. See, kas me oleme siin või mitte, ei tee maailmale mingit vahet. Maailmaga on kõik hästi, see on alati olemas. Meie oleme need, kes on kahtlases positsioonis.

    Su töödes näib olevat teatav pinge eituse ja jaatuse vahel. Apofaatilise ja katafaatilise teoloogia vahel.

    Ma olen alati unistanud sellest, et mul õnnestuks väita seda, et … (Mõtleb.) Palju on räägitud minu loomingu puhul, et see on kuidagi tume, arusaamatu … Kõik lõppeb, siin on mingi posthumanistlik asi … Aga mul ei õnnestunud kunagi seda kunstilist lauset päriselt lõpuni sõnastada, jäi ainult esimene osa sellest. Et kõik hävib ja hääbub.

    Aga seekord, imelisel kombel, õnnestus mul siin näitusel see lause lõpuni öelda: et tegelikult ei hävi. Kõik ärkab ellu.

    Sa oled öelnud, et sa ei taha ennast eriti väljendada. Räägi sellest natuke lähemalt.

    Ilmselt ma pidasin silmas enese­väljendust. Sellist autobiograafilist, oma sisemise argielu väljendamist. Ma olen endaga nüüd nelikümmend aastat elanud koos: see on üsna igav. Ma ei arva, et kellelgi peaks olema huvi oma tähele­panu sellele pöörata. Meid on kaheksa miljardit. Kui kõik ennast väljendaks, jääks ainult sada arhetüüpi alles.

    Ma ei saa teha ennast oma töö materjaliks. See on minu jaoks ebaeetiline.

    Saad sa öelda, miks?

    See on intuitsioon või lihtsalt sisetunne. Mingisuguseid asju ma ei saa teha ja mulle tundub, et see on minu mingi selline isiklik eetika.

    „Vaikiv“ tuli algselt välja aastal 2020 ja „Armastus“ aastal 2021. Kas nende tööde tähendus on ka vahepealse aja jooksul muutunud?

    Tähendus? Ei, tähendus jääb samaks. Nüansid on erinevad. Need asjad, mis on muutunud on üsna formaalsed, kuigi paratamatult need mõjutavad töö sisemist struktuuri ka. Põhimõtteliselt, sisuliselt on tegu samade teostega, aga … (Mõtleb.) See on sama tekst, aga võib-olla natuke teises šriftis.

    Tähendus ei kao. See on minu positiivne sõnum. Mitte miski ei kao, kõik tähendab kõike. Kõik on hästi. Maailm on terviklik.

    Siin näitusel on mitu tööd või tööde seeriat kokku pandud, mis muidu on eraldi. Kuidas see kontekstivahetus neid muutis?

    Drastiliselt. Hiljuti rääkisime sellest Peeter Krosmanniga. Ta ütles, et ta on natukene kade. Kui tema maalib maali ära, siis ükskõik kus ta seda ka ei näita, maali omadused jäävad ikkagi püsivalt samaks. Aga installatsiooniga on niimoodi, et kui sa paigutad selle uude ruumilisse olukorda, kas või muudad natukene valgust, siis selle töö sisemine kvaliteet muutub. Võib-olla mitte põhimõtteliselt, aga märgatavalt. See on iga kord veidi uus töö. Mingi osa sellest on uus.

    Ja siin näitusel juhtus sama. Need vanad tööd, mida siin näitusel näidatakse, on samuti uued. Nad on saanud kvaliteete, mida neil enne ei olnud ja võib-olla kunagi ei tule.

    Saad sa tuua mõne näite neist omadustest?

    Ma arvan, et kõige rohkem on praegu ikkagi „Vaikiv“ saanud deformeeritud ruumi poolt, sest näituse ruum on ka minu loodud, „Vaikiva“ pinnalaotus ja kõik muu on võrreldes eelneva ekspositsiooniga suurel määral minu tehtud ja minu kontrollitud. Minu jaoks on see teos nüüd palju selgemalt loetav. Ja võib-olla lineaarsus, mida ma samuti taotlesin, on nüüd tugevamalt esile tulnud.

    Oled öelnud, et see on sinu viimane näitus. Miks?

    Sest see on viimane. Ma arvan, et … aitab.

    Aga lõpp ei ole kunagi ainult lõpp?

    Jah, midagi muud võib olla ka … On väga palju põhjusi, miks ma ei taha jätkata. Mina olen ammendunud selle žanri jaoks ja see žanr on ammendunud minu jaoks. Meil on olnud väga pikk ja produktiivne romaan, aga ma arvan, et on aeg minna lahku.

  • Erakonnad nurjasid eurovalimised

    KAAREL TARAND

    Nädal pärast valimistulemuste selgumist on võidu- ja leinapeod peetud, vaatlejad, eksperdid ja ajakirjanikud saanud valimissündmuste kõik küljed ära analüüsida ning esitada servast serva spekulatsioonid selle kohta, mida järellainetus võiks siseriiklikult nüüd kaasa tuua. Seetõttu on justkui patuasi raisata leheruumi veel ühele kommentaarile, kuid oleks siiski imelik jätta kaalukas ja avalikkuse meeli kuude kaupa köitnud demokraatia protseduur kultuurilehes üldse kokku võtmata. Seda eriti asjaolu tõttu, et tegu oli ju ka omamoodi kultuurisündmusega. Valimisvõistlus andis vaatajale hea pildi Eesti poliitilise kultuuri arengukursist ja hetkeseisust ning võistluses osalejad ei ole kunagi varem panustanud nii palju meelelahutuslikkusele. Kuigi professionaalselt see neil küll välja ei kukkunud.

    Jääb üle vaid nõustuda president Toomas Hendrik Ilvese napi hinnanguga, et valimisdebattide tase oli nigel ja diskussioonid lapsikud. Ilves ei avanud lühiintervjuus juhtunu põhjusi, aga kui küsida, kes selle jama korraldas ja põhjustas, siis kindlasti mitte ajakirjandus ega ka valijaskond, vaid ikka erakonnad, kel on jäägitu vajadus igal avalikul sündmusel domineerida ja etendada peigmeest ka seal, kus tegu ei ole üldse pulmadega. Kehtiva seaduse alusel on erakondadele selleks loodud ka soodsad tingimused, aga kas see on kooskõlas valijaskonna soovidega, on enam kui küsitav. Ja mitte ainult: fundamentaalne küsimus on, kui täpselt on ses seaduses järgitud põhiseaduse nõuet, et iga võimutasandi valimised peavad olema vabad, üldised, ühetaolised ja otsesed. Kui õigusega valida ja pääseda hääletama on kodaniku seisukohast kõik korras, siis õigusega kandideerida ehk passiivse valimisõigusega mitte sugugi, mis omakorda piirab ka hääletaja valikuvõimalusi.

    Kõigepealt, millise sõnumi andis valijaskond? Asjatundjad on korduvalt osutanud, et Euroopa Parlamendi valimised on Eestis kujunenud suurel määral isikuvalimisteks. Rahvas tahab nii ja see vaatab vastu valimistulemustest. Hoolimata nimekirjadest ja nende värvidest valiti inimesi. Seitse paremat kogusid kokku ümmarguselt 59% kõigist antud häältest, järgmised seitse üle 21% ning kolmas seitsmik veel 8%. Seega oli ülejäänute kandideerimine toetajatena üsna mõttetu ega avaldanud valimis­tulemuse esinduslikkusele peaaegu üldse mõju. Nad raiskasid parteiliste juhtkondade tahtel ning valimisreeglite kaudsel sunnil ainult oma aega.

    Sisepoliitilises infotulvas on valijal lootusetu leida üles suuremaid Euroopa teemasid kui need, mis mahuvad kilekotti.

    Isikuvalimistele osutab tõsiasi, et mõne erakonnaga lõdvalt või mitte üldse seotud kandidaat, kes ei ole tuntud üli­innuka parteitöötaja ja „maailmavaate propageerijana“, aitab oma nimekirjal saavutada tunduvalt parema tulemuse, kui erakondade populaarsusküsitluste järgi võiks eeldada. Ükski Brüsselis täiskohaga tööl rahvaesindaja ei saa samal ajal olla aktiivne tegija Eesti poliitikas ega juhtival kohal oma erakonnas, rääkigu mõni muinasjutuvestja oma erakordsetest võimetest ja teleporteerumise oskusest mida tahes. Valijad, ükskõik, kas teadsid praegu ametis saadikute tööst piisavalt või mitte, väljendasid nende tööga üldist rahulolu ja peaaegu kõik, kes seda soovisid, valiti ka ametis jätkama. Võiks isegi küsida, et milleks kogu pikk ja kurnav valimismaraton, kui ametis jätkamise oleks saanud kinnitada palju odavama meetodiga. Loosirattas oli vaba ainult üks, Andrus Ansipi loobumisega tekkinud koht. Parem, kui ei oleks olnud.

    Mängus on üldse väga vähe mandaate (kõigest seitse), mistõttu ei ole kuidagi võimalik neid jaotada õiglaselt ja proportsionaalselt siseriikliku erakondade toetustabeli alusel. Teisisõnu, väga suur hulk antud hääli seetõttu üldse esindust ei saanud ja läks raisku, sedapuhku ligi 20%. On olemas ja kasutusel valimissüsteeme, millega sellist raiskamist vältida ehk tagada ausam konkurents. Kuid, nagu teada, ei ole see ainus ausa konkurentsi probleem valimistel.

    Osa neist tiirleb raha ümber ja on jõudnud otsaga ka riigikohtusse, mis on väga tugev kohustav signaal parlamendile vähemasti Euroopa Parlamendi valimise seadus hoolega läbi töötada ja paremaks teha. Üks element on ammu mõtte kaotanud kautsjon, mis valimistulemuse järgi mõnele tagastatakse, mõnele mitte. Teiseks rahaline eelis, mis on neil inimestel/erakondadel, kel õnnestus edukas olla viie aasta tagustel valimistel. Eestis on veel lõpuni vaidlemata, kas üldse ja milleks tohiksid ametis saadikud kasutada neile kuluhüvitisteks antud Euroopa maksumaksja raha või siis toetust, mida nad saavad oma nn parteiperedelt ehk Euroopa tasandi erakondadelt Brüsselis. Eesti seaduse järgi see aus ega õige välja ei näe.

    Kuid suurima rahalise ebavõrdsuse tekitab hoopis see, et parlamendierakondadel on vastavalt mandaatide arvule riigikogus kampaaniaks kasutada ka Eesti maksumaksja raha riigieelarvelise toetuse kujul, ülejäänutel aga ei ole. Nagu teada, ei taga suur rahakott alati edu, kuid saavutused siseriiklikel valimistel ei tohiks anda paremat stardipositsiooni Euroopa Parlamendi valimistel.

    Ja üldse, mismoodi need Eesti erakonnad ja nende poliitilised programmid Euroopa tasandil asjasse puutuvad, kui Euroopa Parlamendis on iga saadik tõendatult vabamandaadi omanik ja sealsetes poliitperedes-fraktsioonides ei ole iial kehtinud range meelsus- ja hääletusdistsipliin, mis toimib riikide parteides ja parlamentides?

    Ei puutugi. Nagu äsja lõppenud kampaanias järjekordselt kinnitust leidis, suudavad suure kulutamisvõimega erakonnad täita kogu ilmaruumi asjassepuutumatu info ja jutupunktidega, mis hävitab ka iga neid sundkorras papagoina kordava kandidaadi isikupära ning jätab valija päristeemade ja võimalike lahenduste osas pimedusse. Kas valijaskond soovis seda? Ma ei tunne ühtegi, kellele toodetud müra meeldinuks. Ka parem osa haritud kandidaatidest oli päevast päeva õnnetu, kuid võimetu asja muutma.

    Alternatiiv oleks ausad ja puhtad isikuvalimised, mis välistaksid parteide vahetu sekkumise. Ei oleks erakonna kaubamärgiga nimekirju, vaid ühetaoline teadmiste ja isikuomaduste võistlus. Ei oleks kautsjonit, iga kandidaadi tõsiseltvõetavust kontrollitaks hoopis toetusallkirjadega, näiteks peaks isikul kandideerimiseks olema ette näidata tuhat toetusallkirja. Igal kandidaadil oleks oma isiklik kampaaniafond, millesse juriidilised isikud (sh eriti erakonnad) ei tohiks sissemakseid teha ja mille üksikannetustele, aga ka kogusummale võib soovi korral seada mõistliku ülempiiri, et rikkam rahvas liialt priiskama ei hakkaks.

    Selline süsteem võimaldaks Euroopa tasandi poliitikas osalemist ka neile, kes praegu on takistatud, kuna nad ei meeldi parasjagu oma erakonna juhatusele või diktaatorile või erakondadele üleüldiselt, sest ei kuulu neisse ja on seetõttu kartellivälised paariad.

    Ka valija elu läheks lihtsamaks, kui asendada praegune ühe valikuvõimalusega, sisuliselt nimekirja valimise ning sellesisese häälte ülekandmise süsteem teistsuguse, näiteks kolme pingeritta pandud eelistuse süsteemiga. Julgen arvata, et neil, kes kellegi Euroopa Parlamenti valisid, oli oma teine ja kolmas eelistus olemas ja tihti mitte sugugi samas nimekirjas. Miks siis mitte anda võimalust seda väljendada ning sedakaudu valimistulemust täpsuse suunas mõjutada! Täiesti võimalik, et selliste muutuste tagajärjel valitaks lõpuks ikka neidsamu inimesi, keda kehtiva korra järgi, aga kindel on, et valija oleks tulemusega rohkem rahul ja lepiks sellega meelsamini. Samuti oleks põhiseaduse mõte paremini täidetud ning, mis kõige parem, paraneks kodanikkonna teadmised Euroopast ja oskus kontinendi arengut mõtestada ja suunata.

  • Õigluseta ülemineku teel

    ARO VELMET

    Rohelised kaotasid, paremäärmuslased võitsid. Selline on Euroopa Parlamendi valimistulemuste lühikokkuvõte. Veel enam, paljud Euroopa paremradikaalidest ehitasid oma kampaania üles teadlikult rohepöördele vastandudes. Saksamaa AfD võitles suure osa viimasest aastast õhksoojuspumpadega, Itaalia valitsus keelustas laboris kasvatatud liha ja juttu „ökodiktaatorlusest“ kuulis kõikjal, Hollandist Eestini. Parem­jõudude kampaaniale lisasid auru Lääne-Euroopa põllumeeste protestid, mis seadsid kahtluse alla uute keskkonna­reeglite mõttekuse ajal, mil väetiste, seemnete ja kindlustuse kallinemine on teinud farmerite elu juba niigi raskeks.

    Nurjatu probleem, kas pole? Hinna­tõusul on mitmeid põhjusi, aga suur osa neist on otseselt seotud muutuva kliimaga. Näiteks on kindlustus kallim seepärast, et saagikust pärssivaid ilmaolusid – olgu paduvihmade või kuumalainete näol – tuleb ette sagedamini kui seni. Niisiis nõutakse kliimapoliitika vastu võitlemist sageli seetõttu, et juba muutunud kliima on teinud elu liiga kalliks. Paremääre lubadused on sama heasoovlikud nagu naabril, kes soovitab uputuskahjude eest tasumiseks drenaaž ehitamata jätta. Pole vahet, kas ta on loll või küüniline, vastu pükse saad ikkagi.

    Ent peeglisse peavad vaatama ka peavoolu rohepoliitikud. Mitte ainult need, kes kuuluvad vastavat värvi parteisse, vaid eriti need, kes tegutsevad tsentriparteides, noh, nagu Reformierakond. Rohepöörde uurijad on aastaid rõhutanud, et Euroopa taristu ja tööstusbaasi ümberehitamisega peab kaasas käima ka aktiivne sotsiaalpoliitika, nn õiglane üleminek. Ida-Virumaa kaevurid ei ole süüdi selles, et terve põlvkonna keskkonnaaktivistide hoiatustest hoolimata usaldati ökoloogide ja majandusteadlaste asemel Juhan Partsi ning ehitati viimase võimaliku hetkeni uusi tossukorstnaid. Samamoodi ei pea ka Euroopa põllumehed maksma aasta­kümnete halbade poliitiliste otsuste eest. Stabiilne kliima ja sellega kaasnevad hüved tagavad meie kõigi heaolu, sestap tuleks ka üheskoos nende eest seista ja hoolitseda, et rohe­pöördes „kaotajaks“ jäänutest ei saaks head sihtmärki populistidele. Kui selleks ei motiveeri ligimesearmastus, siis võiks kannustada vähemalt kartus fašismi ees.

    Tsentrirohelised on õiglase üleminekuga suhestunud peamiselt kahel viisil. Esimene, liberaalne variant on deklareerida, et õiglus on oluline, jätta sellele minimaalne võimalik eelarve (õhuke riik, tervistav konkurents) ja lõpuks jaotada seda piskutki nii, et suurem osa rahast satub sõbralike ettevõtjate, mitte reaalselt kannatajate taskusse. Teine, konservatiivne variant on öelda midagi stiilis, et me ei taha arbuusikujulist rohepööret, mis on pealt roheline, seest aga punane nagu sotsialism. Ei veena: energiaturg, põllumajandus ja transport on kolm valdkonda, kus pole vabaturumajandust kunagi olnud. Teatavasti läheb kolmandik ELi eelarvest põllumajanduse subsiidiumidele ja fossiil­kütuste otseste ja kaudsete dotatsioonide summa ulatub IMFi andmeil 2023. aastal üle seitsme triljoni dollari. Nii et punane on see arbuus niikuinii, aga koor võiks tal vähemalt pruuni asemel roheline olla.

    Füüsikaseadusi valimistele ei panda, sestap peaks olema selge, et poliitilise patiseisu lahendus ei saa olla rohepöörde ohverdamine, vaid sellele tuleb külge keevitada jõuline sotsiaalpoliitika. Paraku on tsentriparteid jõudmas valedele järeldustele: Saksamaa CDU on juba teatanud, et ELi plaan 2035. aastaks bensiinimootoriga autode tootmine lõpetada tuleb tühistada. Prantsusmaa Les Républicainsi paremtsentristid teatasid just koostööplaanidest populistliku RNiga. Taas peab paika tõdemus, et paremääre tõusuga kaasneb konservatiivide radikaliseerumine.

    Kui tahta näha mingitki valguskiirt, siis ehk selles, et neil Põhjamaadel, kus parempopulistid on võimul, kaotasid nad Euroopa Parlamendi valimistel toetajaid. Praktikas selgub üsna kiiresti, et luulude ja jauramisega eriti hästi riiki ei valitse. Ent selleks ajaks, kui ülejäänud Euroopa selle õppetunni kätte saab, on kuumalained taas mõne kraadi võrra kangemad.

     

Sirp