Riigi teaduspreemiad 2021

„Kui suurimatele (mainekamatele, traditsioonikamatele, nagu on seda Veneetsia biennaal, Kasseli „documenta”, Münsteri kohaspetsiifiline skulptuuriprojekt, Baseli kunstimess) lisada uuemad, kuid sama pretensioonikad (Praha biennaal, sügise hakul avatavad İstanbuli biennaal ja Linzi uue meedia väljapanek, jne) ning kitsamaid valdkondi või kunstihoiakuid (“Ars Ornata Europeana”, Bilbao feministlik kunstiprojekt, jne) puudutavad kunstiüritused ka veel juurde arvata, siis neil kunstnikel, kuraatoritel, kriitikutel, kes vähegi tahavad praeguse kunstieluga kursis olla, peavad kohvrid küll kogu aeg pakitud olema ning Internet käepärast, et soodsaid pileteid hankida.”

Reet Varblane, Üliaktiivne mujal, vaikne Eestis. – Sirp  10. VIII.

„Noored loojad Baltimaadelt, Skandinaaviast, Venemaalt, Ukrainast, Ida-Euroopast, Saksast, Taanist, aga ka Moldovast ja Islandilt on loomas regionaalset kunstisuhtlusplatvormi, mis vabastab kohustusest iga jumala kahe aasta takka käia Veneetsia biennaalilt tuld toomas.”

Johannes Saar, Tagajärjed ja ettepanekud. – Sirp 28. IX.

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu see on, tuleb alustada tõdemusega, et Kasselisse reisimine pole mul kunagi lihtsalt käinud. Ja miks peakski. Lähimad lennusõlmed on Berliin ja Frankfurt ning edasine Deutsche Bahn pole ka just odavate killast. Kassel on suhteliselt mõttetu lokatsiooniga maakonnalinn, mille kunagine geopoliitiline erilisus, ootamatu piiriäärsesse tühitsooni kuulumine Teise maailmasõja järel, oli motivatsioonimootoriks XX sajandi teise poole edukaimale kaasaegse kunsti (KK) najal linna turustamise kampaaniale. Kasselisse juba ei satu, sinna tuleb minna. Ja et KK abil toimetatavate transformatsioonide tegelikust ulatusest aru saada, tuleks seda linna profülaktika mõttes külastada ka „Documenta’le” järgneva või eelneva aasta jõulukuul, mil Fridericianumi ees väljakul ruulib Bratwurst’iga vehklev Weinachtsmann ja Lolita Baris – mis „documenta”-suvel on mentaalne mix Veneetsia legendaarsest Harry’s Barist ja meie Levikast – valitseb täielik vaikus, kultuuri tuumatalv.

Esmakordselt käisin „documenta’l” 1997. aastal, seigeldes kümme Saksa marka taskus Kaliningradist Augustówisse, et jõuda Sorosi kaasaegse kunsti keskuse Kasselisse suunduvale ekskursioonibussile. Veider reis: kohale jõudsin hääletades, kolme uksega helesinise mossega, sest rongiühendus Poola piirilinnade Białystoki ja Augustówi vahel oli reisijate puudumisel peatatud. Ja kui meie kunstilõvidel Elkenil ja Sobolevil poleks olnud pohmakat, mistõttu bussi plaanipärane väljumine edasi lükkus, olekski ma jäänud maha sinna vastikusse Poola väikelinna ja kuulanud vastuseks  igale oma jõuetule abipalvele: „Ne razumim, govori po polski, govori po celoveceskomu!”

 Toonasel „documenta” X näitusel oli mõningaid väga tugevaid rangelt poliitilise attitude’iga kohaspetsiifilisi töid, mis minu ellusuhtumist siiani mõjutavad. Samuti teadvustus tugev teooria ja praktika sümbioos. Kuid üldjoontes levis idaeurooplaste hulgas armukadedus, et miks küll pole Ida-Euroopa kunst kuraator Catherine Davidile samavõrd huvitav kui näiteks Hiina kunst?1 Tõsi, tolleks ajaks oli Ida-Euroopa perestroika-impulss oma energeetika ammendanud ning ajalooloterii oli teinud valiku: oli lõplikult selge, kellest oli saanud Ilja Kabakov © ning kellest rahvakunstnik Raul Meel.  

Aga mulle isiklikult on siiani oluline toonane geopoliitilise avardumise tunne: Catherine Davidi kureeritud näituseplatvormis oli haaret, maailma kui terviku vastukarva paitamise pretensiooni. Tema programmiline postkolonialistlik multikulturalism tahtis näidata, et kultuur on justkui samavõrd tõhus ja kõikehõlmav kui majandus, mis on võimeline tegutsema planetaarsel tasandil ja reaalajas. „Kunsti poliitilisus seisneb tema võimes avardada aegruumi,”  kirjutas mõned aastad pärast järgmist, 2002. aastal Okwui Enwezori kureeritud „Documenta” XI näitust Nicolas Bourriaud.2

Paradoks on aga selles, et kui individuaalse töö tasandil tähendab see küll aeglustust tarbimises, süüvimist, kunstiga koos kunstist kõneldes veedetud aega, siis massiivse megaprojekti tasandil, mis koosneb sadadest hiiglaslikest töödest ja annab tööd tuhandetele kunstisipelgatele, toidab see samas ka kujutlust, ihapilti deliirsest karussellist, millest globaalne kunstieliit enam hetkekski maha ei astu. See igikestva Grand Tour’i kujund oli tänavu muide vormitud Veneetsia–Baseli–Kasseli–Münsteri pakettreisi turunduskontseptsiooniks. Siin kajastub esmalt vaikimisi orientatsioon Jaapani, India ja Hiina ning Ameerika külastajale, kel, kui juba Euroopasse tulek, pole mõtet paari-kolme päeva pärast pika lennureisi vaeva näha. On selge ka see, kuivõrd kaugel oleme ikka veel produtsentriikide staatusest: selliseid reisibüdžette, et õigel ajal õiges kohas olla, pole meil kahjuks ei Kaasaja Kunsti Eesti Keskuse ega ka Kumu direktoril. Nii ei tea ma kedagi Eestist, kes oleks selle karusselli kaasa teinud. Oleks siis vähemalt mõni kangelaslik kunstikruvi, kes soovides kordki elus ajalooliste sündmustega sünkida, Bigist 50 000  krooni  päikeselaenu võtnud, et seda pärast aastaid tasa teenida.

„Vot-vam realism performance’i-kunstis,” mida nii häälekalt nõuab Al Paldrok.

Aga veel veidi Kasselist. Määratlus „Documenta-Stadt”, mis käib ka „puhkeaastatel” linna nimega kaasas (umbes nagu meie „heade mõtete linn” või „paremaks muutumise maa”), on küllap ainuke omalaadsete hulgas,  puhtalt kaasaegse kunstiga bränditud linn maailmas, aga sealjuures suurema osa ajast tegelikult väikelinn, piinlikkuseni provintslik.  Kasseli fenomen kuulub vaidlustamatuna moodsa kunstiga natsitaaga vastu võitleva hea sakslase kultuuripaketi juurde, mida tarbivad hingelunastuseks kõik need bussitäied kooliõpetajaid, keskastme juhte ja suvekursuslasi, kellest koosnevad „Documenta’t” pärast avamisnädalat külastavad rahvamassid. Ja ma mõtlen massid.

 Tegelikult on see imetlusväärt, kuis Kasseli linn, Hesseni liidumaa ning Saksamaa Liitvabariik tegid 1955. aastast paari  kümnendiga ära Veneetsia kübaratriki, alustades seejuures absoluutsest nullist või isegi miinusseisust. Tähendab ju Veneetsia mitte ainult kunstibiennaali, vaid samavõrd aristokraadivõsude kunagist Grand Tour’i, Thomas Manni kuulsat novelli ja selle sugestiivset ekraniseeringut, kanaliromantikast nõretavaid arhitektuurivaateid, japside välkuvaid fotokaid ning iga rohkem kui saja-aastase kivi juures ohkavaid Pontiaci-müüjaid Atlandi tagant. Kassel seevastu ei tähenda peaaegu midagi. Et kohalikus muuseumis on mõned saalid absoluutselt tipptasemel Rembrandti, on KK kontekstis ebaoluline. Et siit pärinevad vennad Grimmid ning et seetõttu töötab siin rahvusvaheliselt tunnustatud folkloristikakeskus, pole „Documenta’ga” võrreldav teema. Just reisimajanduse mastaape pean sellega silmas.  Kunstirahva kultuuriteadvuses on see eelkõige paik, kuhu kondenseerub kord  viie aasta jooksul sajaks päevaks kunsti kogu kaasaegsuse kvintessents. Ja just selle järele tulid siia need 650 000 eelmise „Documenta” külastajat.3 Mina jäin toona, 2002. aastal „Documenta’st” ilma, Hamburgi „ArtGenda’ni” jõudsin, aga edasi jäi nii umbes sadakond eurot puudu.

Muide, kui keegi hakkas seda artiklit lugema, soovides rohkem teada saada pealkirjas välja kuulutatud kumminaisest, võib ta siinkohal sama hästi ka katki jätta.

Kumminaine on küll päriselt olemas, niimoodi kutsun tinglikult kadunud Jean Baudrillard’i ameeriklannast elukaaslast, keda kohtasin kummalistel asjaoludel  2003. aasta detsembris ühes Kasseli kalarestoranis. Kumminaise, päevapiltnik Baudrillard’i, kuraator Rene Blocki,  tema salapärase eesti armukese, Fredericianumi ning talviselt õõvastava Kasseli suhete analüüsimisele, mis kahtlemata on kõik KK s
eisukohalt olulised teemad, jõuan ma alles oma reisikirja teises  osas, mis võib-olla ei ilmugi kunagi…

Asi on Fredericianumis eksponeeritud  Baudrillard’i fotonäituses, mille avamisele ma pooljuhuslikult sattusin. Need fotod polnud just mitte liiga hea kunst, küll aga äärmiselt kujukas, ilus ja analüüsivääriline ebaõnnestumine. Küsimus on selles, kas see simulatsiooni ja tähenduse kokkuvarisemise (implosiooni) Ameerika, mille Baudrillard  oma kirjutistes nähtavale manab, pole talle fotokunstis mitte omamoodi palverännaku, omamoodi idolaatria objekt. Alles nüüd, neli aastat hiljem,  saan aru sellest, mis mind sel õhtusöögil häiris palju rohkem kui kuraatorite omavaheline vaevumärgatav rivaalitsemine teemal, kes kui lähedale Baudrillard’ile istub. See, et Baudrillard’il oli kummist naine, umbes nagu meie Tiina Park, muutis vana mehe tõsise kunstijutu paroodiaks. Reterritorialisatsioon läbib ikka kõik deterritorialisatsiooni etapid ning ajalugu kordub endiselt farsina.

See polnud kunagi nõudlik küsimus, sest Juhan Peegel ei nõudnud kunagi kelleltki midagi. See oli elujaatav ja kutsuv küsimus, sest Juhan Peegel teadis, et lihtsad asjad on tihtipeale need tähtsad ja head asjad, need on vaja vaid üles leida, neid on vaja märgata ja meelde tuletada. Ta küsis alati muhedalt ja malbelt ning sa ei pruukinud küsimusele isegi vastata, aga kõik läks ikkagi paremaks.

Nüüd tuleb meil see küsimus ise esitada ja ise sellele ka vastata. Me ei tohi seda unustada. Nii nagu me ei tohi ka unustada, et austus töö ja selle tegija vastu kasvatab lugupidamist, väärikust ja mõistmist. Kasvatab neid omadusi, mis annavad aegumatu väärtuse Juhan Peegli viimaseni läbi tunnetatud uurimustele eesti regivärsilise rahvalaulu keelest ning Eesti ajakirjanduse ajaloost ja kajavad vastu tema ilukirjanduslikust loomingust otsekui kivisse raiutud vanne: „On maailmas niisuguseidki kohti, mida ära vaadata ei jaksa. Aga see on siiski oma. Sünnikohta ega kodumaad ei saa valida ega vahetada. See antakse üks kord elus ja igavesti, jäädavalt. See on sünniomaselt armas, sest nii peab see olema, olgugi et ta on vaene ning sunnib rasket tööd tegema. Niisugune on selle maa käsk ja seda ei muuda miski. Teda peab armastama„ („Ood lõõtspillile”).

Vähim, mida meie, ajakirjandusosakonna vilistlased, oma õpetaja küsimuse meelespidamiseks saame teha, on Juhan Peegli preemia asutamine. Marju Lauristin, kes preemia ellukutsumise Juhan Peegli matusepäeva õhtul sõnastas, nimetas ka selle preemia olemuse. See võiks olla iga-aastane inimliku ja ausa ajakirjaniku preemia. Ausus iseenda, oma töö, inimeste ja elusündmuste vastu ning soe inimlikkus võiksid olla need tunnused, mis saaksid määravaks preemia laureaadi valikul.

Ükski sõna ega tegu ei asenda puhkama läinud Õpetajat. Kuid me saame teda iseendas  kanda, hoida oma tegudes ja mõtetes.  

Valged pika ninaga sead

Juhan Peegliga seoses mõtlen isiksuse mõõtmest, mõtte ja töö haardeulatusest. Mõned tema ütlused on kogu aeg kõllina meeles kõlanud.

Oli sügis 1981 ja Juhan Peegel luges ajakirjandusosakonna esimesele kursusele sissejuhatust ajakirjandusse. Üsna alguses ütles ta: „Kirjutada saab kõigest, mis issand sündida laseb.” – Mitte just kõige igapäevasem tõdemus tol ajal? On ununenud jutu taust. Võib-olla järgnes aja- ja ilukirjanduse seos, võib-olla vihje ajakirjanduse tollasele Aisopose keelele, jutt vajadusest otsida teemale adekvaatne vorm, keelekasutus. Meeles on aga tõdemus, et vähemalt võimalusena saab – tuleb – elu peegeldaja ja kajastajana näha maksimumi, mitte ühel või teisel ajal ja ühel või teisel viisil piiratud olusid, ning et väljenduse piiriks on lõpuks vaid iseenda suutlikkus.

Suure pildi haaramise vastaspoolus on tähendusrikka detaili vaist. Sellealast praktilist soovitust illustreeris Juhan Peegel niisuguse näitega: kui kirjutate lugu karjabrigadirist, siis mõelge, kas piisab, kui teate ise ja ütlete lugejale tema kohta „karjabrigadir”. Täpsustage, küsige üle, sest iga üksikasi on tähtis ja iga detail avardab tähendust, loob uue seose.

Selgub, et see on hoopis „valgete pika ninaga sigade lauda brigadir” – ja lugu on juba hoopis teise mõõtmega, sest kes oleks selliseid sigu näinud? Kui nüüd teatrimaterjalide kirjutamisel-toimetamisel tuleb tihtipeale teha tüütut tööd detailide täpsustamisega, meenuvad väga sageli need „valged pika ninaga sead” ning sunnivad mugavust ületama, fookust teravdama, veel kord küsima ja kahtlema.

Metsas käia on mõnus. Mitte ainult üksinduse pärast, sest üksi olla saab mujalgi. Metsa minna võib ju ka mitmekesi, sellepärast ei ole mets veel vähem mets – kuigi üksi olles tajutakse tugevamalt seda iseäralikku kõheduse, põnevuse ja selginemise tunnet, mis metsas käijat valdab (muidugi siis, kui ta ei unusta, kus ta on). Metsas toimub kogu aeg midagi. Seda saab jälgida, eristada, teadvustada ja meelde jätta, aga saab ka hõlmata tervenisti, ähmaselt ja ühekorraga, ilma midagi eraldamata ega välja võtmata. Siis on mets nagu laine, suur ja raskesti piiritletav liikumine, millega tuleb lihtsalt kaasa minna, nii hästi kui keegi oskab.

Muidugi pole kõik metsad ühesugused. Ehk täpsemalt, mets on küll sama mets, aga ta pole igal pool ühesugune – sama mets pole igal pool samasugune mets. Mõnedest kohtadest minnakse lihtsalt läbi, mõned teevad ettevaatlikuks, mõned peletavad eemale, ja mõned tõmbavad ligi või kutsuvad isegi tagasi. Selline kohataju võib aja jooksul veidi teiseneda, aga mitte täielikult ega ükskõik kuidas. Teatavad paigad jäävad samasuguseks, nad püsivad põhiliselt sellesamana, mis nad on kogu aeg olnud. Kui selline püsivus ületab inimese eluea, siis võib see paik jääda meelde nii kauaks, et mäletamise algust enam ei mäletata. Paiga vägi ulatab mäletamatusesse, ja võib, kummaline küll, tulla tagasi ja puudutada isegi siis, kui enam keegi sellest midagi ei tea.

Maavalla Koja, Tartu ülikooli ja Õpetatud Eesti Seltsi koostöös valminud kogumikus „Looduslikud pühapaigad” on keskendutud just sellistele kohtadele. Üldiseks lähtekohaks on kultuuritraditsioon: „Erinevalt Euroopa kultuurilistest tuumikpiirkondadest, kus looduslikud pühapaigad jäeti maha peagi pärast ristiusu vastuvõtmist, on teadmine nende pühadusest ja ravitoimest Eestis püsinud järjepidevalt kuni 19. ja kohati isegi 20. sajandini,” kirjutab arheoloog Heiki Valk. „Läänepoolses Euroopas ei ole looduslikke pühapaiku tavaliselt muististe hulka arvatud. Seega kujutavad Eesti ja teised Baltimaad endast laiemal läänepoolsel taustal silmapaistvat erandit. Põhjus on lihtne: tulenevalt ristiusu varasemast ning märksa põhjalikumast omaksvõtmisest on mälestused looduslikest pühapaikadest õhtumaises Euroopas enamjaolt täiesti kustunud ega kajastu 19. sajandil või hiljem talletatud pärimuses.” (Lk 135 ja 137.)

Kogumik ongi koostatud eesmärgiga juhtida tähelepanu Eesti kultuurilisele omapärale. Nagu selgitab Ahto Kaasik, on see omapära otseselt seotud suulise traditsiooni hämmastava pidevusega: „Looduslike pühapaikadega seotud ajaloolise mälu kõige teaberikkamaks hoidjaks on rahvapärimus. Folkloristide arvates sisaldab eesti hiiepärimus tõenäoliselt tuhandeid aastaid vanu ladestusi” (lk 43). Pealtnäha paradoksaalne on seejuures, et traditsiooni pidevus on pühapaikade väljaselgitamist ja uurimist ka takistanud: „Tõekspidamistest ja ajaloolisest kogemusest lähtudes ei julgenud traditsiooni järgijad oma teadmisi pühapaikadest võõrastele uurijatele või lugejatele kaugeltki alati avaldada. Ühelt poolt võib saladuse teatavaks tegemine tuua kaasa pühapaiga jõu kahanemise, teisalt võivad võõrad seda oma uudishimu või pahatahtlikkusega ka otseselt kahjustada” (lk 45).

Tänapäeval ei suuda saladus pärimusega seotud kohti tavaliselt enam kaitsta. Õnneks on enne Teist maailmasõda korraldatud kogumisaktsioon, mida Mall Hiiemäe nimetab „päästekogumiseks” (lk 221), kaardistanud just tihedamalt asustatud paiku: „See kogu Eestit kattev võrgustik on loomuldasa tihedam kultuuristatud aladel, mis on inimtegevusega rohkem seotud kui suured metsade ja soode alad. Meie mentaalse maastiku tunnussõnad on koppel, heinamaa, väli, põld, metsatukk, tee, piir, kivi, puu, veekogu, küngas, lohk, vanad ehitised ning nende varemed jpm” (lk 222). Kõik need paigad pole pärimuses muidugi võrdväärsed, mõned neist on tunduvalt olulisemad kui teised. Kaitse jaoks tuleb aga  kahtlemata arvestada kogu võrgustikku, sest üksikud eraldatud objektid keset tühermaad või vale ümbrust muidugi maastikku ei loo.

Väärtusetaju seisukohalt on kogumiku huvitavamaid tekste Auli Küti „Maarahva pühade puude ja puistutega seotud käitumisnormid”. Selgub, et looduslike pühapaikade olulisemaid tunnuseid on just nende puutumatus. Keelatud on paiga reostamine, puude raiumine, okste murdmine, karjatamine, kaevamine, kündmine, niitmine, vahel isegi mahalangenud okste ja puude koristamine. Kütt tsiteerib F. J. Wiedemanni 1876. aastast pärinevat teadet, kus just koristamiskeeldu rõhutatakse: „Hiiumaal olid veel poole sajandi eest [s.t 19. sajandi alguses] hiie-metsad (pühad metsatukad, kust keegi ei julgenud võtta isegi mitte ühtainust oksa, kuna see inimestele ja loomadele oleks õnnetust toonud; hoolimata seal valitsevast puupuudusest lasti mahalangenud halgudel tihedais kihtides mädaneda” (lk 193). Nii tuleb välja, et kultuuritraditsiooni jaoks kõige tähtsamad kohad on olnud täiesti metsikud: see, mida hoitakse, on tükike puutumatut ürgmetsa keset külasid, põlde ja karjamaid. Erandlikud on ainult ristipuud, millest kirjutab Marju Torp-Kõivupuu: nende aluseks on olnud „uskumus, et loodusobjekti siirdunud surnu hingest saab objekti kaitsevaim, mida nimetati haldjaks, hoidjaks, peremeheks, emandaks, isandaks” (lk 296). Kuid enamasti on väega kohtade tunnuseks just see, et inimese kohalkäimist ei reeda miski. Vägev mets elab täiesti oma elu, ja see teebki ta pühaks.

Meie pärimuses on ka palju lugusid, kus metsas kohtutakse kummaliste olenditega, saadakse uusi asju, kuuldakse saladusi, nähakse imelikku koda jne. Aastal 1888 on Mari Maater laulnud Oskar Kallasele laulu, kus minategelane kuuleb kolme käolaulu ja viib ühe neist koju ema kätte; sellest kasvab neiu, kellest saab tähemõrsja (vt  Vana Kannel VIII. Tartu 1999, lk 137-138). Seda saab mõista nii, et metsas leidub vägesid, mis pole seotud ainult maapealse ilmaga, vaid ulatavad isegi kaugete tähtedeni. Mets on kosmiline, seal toimub asju, mida ei saa enam seletada lihtsalt looduse ja kultuuri vahelise piiri õhenemisega. Seda äratundmist on suulises pärimuses sümboliseeritud lugematute mõistatuslike motiividega. Kõigele sellele on lähenetud kogumikus muidugi teaduslikust, positiivsest ja kultuuriloolisest vaatenurgast. Tähtis on aga see, et pühapaiku vaadeldakse kui tegelikku väärtust, mille eest tasub seista. See pole lihtsalt niisama. Vägev mets nõuab, et me võtaksime teda kuulda: ja kui kuuldut on viimaks mõistetud, tuleb see teha seaduseks.

Paganlik kultuur põhineb suulisel traditsioonil, kristlik kultuur piiblis kirjapandul. Vastristituid oli võimatu panna piiblit lugema, seetõttu tuli neile kristliku õpetuse põhitõed piltlikult ette maalida või skulptuuri raiuda. Kõige parem oli rakendada analoogia printsiipi, nt kristlikule pühakule anti paganliku jumala jooned. Siis oli kindel, et rahvas nad ära tunneb ja omaks võtab. Kuid sama hästi võis ka mõne reaalse inimese pühakuga seostada ja vastupidi. Näiteid võime leida Karja kirikust Saaremaal. Sealsed figuurid avavad nii mõnegi Eesti varasema ajaloo üllatava aspekti: näeme eesti ülikuid kõrvuti kristlike pühakutega ning seda, kuidas Püha Katariina ja Püha Nikolause legendi kaudu tehakse kohalikule ülemkihile elegantselt selgeks, miks kristlus on parem paganlusest. See näitab, et XIII sajandi lõpu Saaremaa ühiskond ei jagunenud vallutajateks ja alistatud talupoegadeks, vaid oli võrdsete ühiskond, kus sissetungija respekteeris kohalolijat. Selle taustal ei mõju enam üllatavalt arheoloogide mõned aastad tagasi välja käidud idee, et suuremate Saaremaa kirikute ehituse taga olid eestlased ise (nt Kaarma, Valjala). Ehitati need ju ajal, mil võim oli saarel saarlaste käes.

Keskaegse visuaalkultuuri parem tundmine aitab meil ka mõista Eesti vanimate kunstimälestiste, trapetsiaalsete hauaplaatide olemust ja tekkepõhjusi. Saare- ja Läänemaa kirikute ja kirikuaedade trapetsikujulisi hauakive on peetud paganlike eestlaste esimeseks kunstiliseks väljenduseks ning dateeritud need ajavahemikku XI – XIII sajand. Kuigi viimasel ajal on ilmunud mitmeid uurimusi, mis väidavad hauakivid olevat pärit vallutusjärgsest perioodist, ei taha rahvusromantiline kujutelm kuidagi kaduda. Oleme ikka kinni maailmapildis, mis jagab Eesti ajaloo ajaks enne ja pärast vallutamist. Tegelikult peaksime endalt küsima, kas 1227. aasta üldse oli mingi murdejoon ja kuidas ikka toimus paganluselt kristlusele üleminek. Valjala, Pöide ja Muhu hauaplaatidel näeme Gotlandi kirikute portaale meenutavat kujundust. On see juhus või kunstiajaloolase meelevaldne ettekujutus? Norra vanimate puukirikute (nt Urnesi) portaalid on aga sama kujuga mis Gotlandi pildikivid (mälestuskivid hukkunud sõdalastele). Tähendus on neil sama: uks siinpoolsusest teispoolsusse. Selline mõtteviis oli omane nii paganatele kui kristlastele. Ja samas teame ka seda, et kivist hauaplaat pandi XII-XIII sajandil kristlasest ülikule. Seega kõnelevad meie kunstimälestised siinsetest oludest selgemat keelt kui kirjapandud tekst.

Pildikeel funktsioneeris keskajal iseseisva meediana. Meie ülesanne on õppida seda nägema ja sellest aru saama.

Rakenduskeeleteaduse mõistest

Rakenduslingvistika sai omal ajal alguse võõrkeeleõpetuse moodsatele teaduslikele alustele viimisest, sest just see väljundvaldkond on tugevasti mõjutanud arusaamisi keele toimimisest, selle uurimise põhimõtteid ja meetodeid. Siiani tsiteeritakse S. Pit Corderi niisuguse sisuga raamatut “Sissejuhatus rakenduslingvistikasse” aastast 1977. Umbes selsamal ajal sai rakenduslingvistika Eestis ka arvutuslingvistika tähenduse, sest nii kasutati seda terminit NLi ülikoolides.

Pisitasa on valdkond paljuski muutunud, arenedes käsikäes sotsiolingvistikaga. Viimane käsitleb keelt ühiskonna infrastruktuurina, pidades silmas selle varieerumist ühiskonnaelu alade kui keelekasutusvaldkondade järgi ning ühiskonna ja tema liikmete ja eesmärkide järgi. Näiteks on keelekasutus eripärane täppissuhtluses, sh teaduses ja erialatöös; õppimises ja aimekirjanduses; mitut liiki ajakirjanduses; ametlikus suhtluses, sh õiguses ning sellele toetuvalt halduses ja asjaajamises; ilukirjanduses, filmis ja kujutavas kunstis jne. Neil valdkondadel on nii sõnade kui grammatika kasutamises ühine ja eriosa, nii ühiseid kui erinevaid tekstiliike. Olulisena on lisandunud veebisuhtlus, mis on teisendanud kõiki nimetatud keelekasutusvaldkondi ning lisanud uusi olukordi ja tekstiliike nagu välkpost, jututoad, videokonverentsid, blogid, uudisportaalid ja trükiajakirjanduse veebivariandid oma kommentaariruumiga jne.

Nii tekib mitmekesine tekstimaailm oma kasutusolukordade gammaga, mis sarnaneb valdkonniti või on neile eriomane. Keelekasutuse retooriline laad toetub seejuures enim olukordade ametlikkuse astmele äärmiselt normatiivsest ja vormelirohkest keelekasutusest formaaljuriidilistes tekstides kuni äärmise vabaduseni sotsiaalse distantsi miinimumis, mis iseloomustab inimeste lähisuhteid.

Keelevariante võib liigitada veel kasutajarühmade järgi, kes kombineeruvad mitmel alusel nagu sotsiaalne tunnus (iga, eriala, amet, staatus, emakeel vm) ja tüüproll vahetus suhtluses (õpetaja või õppija, arst või patsient, registraator või registreeruja, müüja/saalitöötaja või kauplusekülastaja jne) või vahendatud suhtluses (nt kolumnist või tema lugeja, saatejuht või televaataja, reklaamitoimetaja või selle sihtrühma liige vm). Kõik see kokku on keele rakendamine ühiskonnas ja kõik see oma mõõtmatu olustiku ja üha lisanduvate variantidega, mida tekstid lubavad abstraheerida, moodustab ka rakenduskeeleteaduse uurimisobjektide kogu.

Muidugi saab hea lugeja aru, et kõik need valdkonnad oma keelega annavad individuaalsete karakteristikutega väljundeid, tekstiliike ja konkreetseid tekste igas keeles lugematul määral, nagu avatud ja muutuvad süsteemid ikka. Kõike seda toetab keelepoliitika, keelekorraldus ja keelehoole oma tekstidega, mis määravad nii keelte staatuse kui ka rakenduslingvistika tähtsuse ühiskonnas, samuti rakendussuunitlusega keeleuurimise. Viimane määrab asjakohaste teadmiste rakenduse, sealhulgas näiteks sõnastiku- jm keeleteabekultuuri, keeletehnoloogia arengud ja kasutamise võimalused (nt eestikeelse arvuti- ja veebikeskkonna, k.a moodsaima suuliselt hallatava osa sellest, kõnesünteesi ja selle kasutamise nägemispuude korral jne) või keeleõppekultuuri kõige laiemas mõttes. Nii on rakendusallikas ühe või koos mitme keele teave, see esitatakse arvutiprogrammina, sõnastikus või laiemas käsitelukontekstis, õpetatakse emakeelt või võõrkeeli üld- või erikeele spetsiifikaga, neil või teistel alustel, koolis või ajakirjanduses, lastele või täiskasvanuile, töises vm kontekstis jne. Ühtlasi tuleb rõhutada rööpsete kultuuriuuringute osatähtsust, sest muutuv teksti- ja keeleruum on ühtlasi muutuva kultuuriruumi peegeldus ning see tuleb teadvustada – muuhulgas selleks, et teadvustada keelevariantide staatust ning keelelise viisakuse mõistet siin ja praegu. Alles seejärel on võimalik oma keelt suhestada teiste keeltega siin või mujal.

See kokku ongi rakenduslingvistika.