Riigi Infosüsteemi Amet

Kavandatuga võrreldes kaotab kultuur rahandusministeeriumi eelnõu järgi eelarvelist raha 231 miljonit krooni. Mida see kaotus kultuurielus kõige rohkem mõjutab?

Lepime kokku, et räägime konsolideeritud eelarvest, sest see ei sisalda asutuste sisekäivet ja annab ühese lähtepunkti.

Kultuuriministeeriumilt nõuti 189 miljoni kroonist kärbet, tänane kärpesumma on siiski 170 148 778 krooni. See summa sisaldab kärpeid nii 2008. aasta eelarvest kui ka 2007. aasta jääki summas 867 231 krooni.

Täpsemalt seletatuna on kärpekava 230,88 miljonit krooni, sellest 57,62 kultuurkapital ja 0,2 hasartmängumaks. 2,0 on ümbertõsted, 170,2 kärped ja 0,86 on tuludest lähtuv kulude muutus, mis sõltub täpsemalt majandustegevuse tuludest.

Paraku tuli üle vaadata kõik investeeringud, sealhulgas ka prioriteetsed, nende hulgas kahjuks ka kultuuri ja arhitektuuri kinnismälestiste omanikele mõeldud muinsuskaitse avariirestaureerimistöödeks ette nähtud eraldised. Teisiti poleks saanud nõutud kokkuhoidu eelarves teha ja oleks pidanud vähendama kultuuritöötajate palku. Seega personalikulude osas vähendusi planeeritud ei ole, samuti jäid puutumata enamik programmideks eraldatud vahendeid. Vähenevad ka tegevus- ja halduskulude katteks planeeritud vahendid. Kuigi suunasime 2008. aastal riigiasutuste eelarvesse lisavahendeid kommunaalkulude hinnatõusu katteks, oleme nüüd sunnitud majandamiskulusid siiski 3% ulatuses kärpima.

Kas ja kuidas on eelarvete kärpimisel silmas peetud võrdse/õiglase kohtlemise printsiipi?

Kärbete tegemisel investeeringutoetuste osas saime arvestada selle rahaga, mis oli negatiivse eelarve tegemise protsessi alustamise hetkel veel lepingupartneritele üle kandmata. Püüdsime võrdse kohtlemise printsiibist lähtuda nii palju kui võimalik. See tähendab, et investeeringuid vähendati kuni 50% ja tegevuskulusid ca 3%.

Eelarve järgi oli kavas soetada materiaalseid ja immateriaalseid varasid 129,3 miljoni eest, nüüd 36,6 miljoni võrra vähem (kahanemine 28%). Mis ja kellele jääb soetamata selle artikli alt?

Kui konkreetseid asju eraldi välja tuua, siis jääb planeeritud toetusest ilma Eesti Kunstimuuseum, edasi lükkub ka Kanuti ja Tallinna muuseumide ühise fondihoidla ehitus ning Vanemuise teatri renoveerimine. Kokkuhoiu tõttu vähenevad poole võrra kinnismälestiste avariirestaureerimistöödeks mõeldud summad, 3,5 miljoni võrra jääb väiksemaks rahvusraamatukogu digitaalraamatukogu ja digitaalarhiivi ettevalmistamiseks kavandatud summa.

See ei puuduta küll otseselt eelarveartiklit 15, aga kokkuhoiukava puudutab ühe suurema objektina ka Ugala teatri renoveerimist, kus 2008. aasta eelarvesse planeeritud 14,5 miljonist jääb pärast lisaeelarve jõustumist vaid ligi 5 miljonit. Selle summa toel sai valmis küll renoveerimisprojekt, aga ülejäänust tuleb esialgu loobuda. Tegevuskulude osas otsustab nüüd iga asutus ise, millistest kuludest kokku hoitakse.

Kõige suurema osa kultuuriministeeriumi kärbetest moodustab Eesti Kultuurkapitali eelarve vähendamine 57,6 miljoni ehk 13,1% võrra. Millistele arvutustele-kaalutlustele see kärbe toetub? Või oli see lihtsaim kärpimise koht? Kuidas kavatsetakse toimida juhul, kui aktsiiside laekumine normaliseerub ja aasta teises pooles ilmneb antud kärpe põhjendamatus? Kas siis üritatakse kulka laekumistest katta kõige valusamaid puudujääke-kärpeid muudel ridadel?

Kultuuriministeerium ei ole teinud kärpeid kultuurkapitali eelarves. Kultuurkapitalile eraldatavad vahendid prognoosib rahandusministeerium vastavalt tubaka- ja alkoholiaktsiisi ning hasartmängumaksu tegelikule laekumisele. Selle summa vähendamine eelarves on seotud prognooside erinevusega 2007. ja 2008. aastal, kui saadi teada tegelikud laekumised.

Kultuurkapitali sihtkapitalid teevad oma otsused iseseisvalt. Kuna ministeerium programmitoetusi ei vähendanud, siis siin kääre ei teki.

Sihtotstarbelisi eraldisi põhivara soetamiseks kärbitakse 100,8 miljoni võrra, see tähendab 34%. 55 miljonit sellest langeb KOV üksustele-asutustele? Mis sealt kaotsi läheb, mis jääb soetamata ja kellel?

Suure osa ministeeriumi eelarvest hõlmavad riigiasutuste investeeringud ning kohalike omavalitsuste kultuuri- ja spordiobjektidele eraldatavad investeeringud. Kokkuhoiukava raames tuli üle vaadata kõik kultuuriministeeriumi eelarvest rahastatavad investeeringud ja selle tulemusel tehakse neid väiksemas mahus. Nii lükkuvad kahjuks edasi renoveerimise tähtajad mitmete objektide puhul, mis peaksid korda saama riigi ja kohalike omavalitsuste koostöös.

Miks on põhivara soetamise real koheldud asutusi nii ebavõrdselt (eriti suhtarvudes vaadatuna)? Rahvusringhääling kaotab 42,6%, rahvusraamatukogu ainult 20%. Sama puudutab valitsussektori sihtasutusi, mille hulgas teatritest silmatorkavalt saab kannatada Ugala (68%), mille 14,5 miljonist jääb alles ainult 4 miljonit, Tehvandi Spordikeskus aga ei kaota sentigi oma 28,5 miljonist. Miks nii?

Vahe tuleneb sellest, et aprillis nõudis rahandusministeerium külmutamiskava, et see sügisel uuesti üle vaadata ja võimalusel lahti sulatada. Üsna peagi selgus, et tuleb koostada hoopis negatiivne lisaeelarve. Selleks ajaks oli suur osa kultuuriministeeriumi eelarvest juba lepinguliste kohustustega kaetud ja välja makstud. Nõnda otsustasime ministeeriumis, et kärpida saab investeeringute osa, kus on töid võimalik edasi lükata või riigihanked peatada. Kuna otsustasime investeeringutest kärpida 50%, siis tegime tõesti erandi rahvusringhäälingule ja vähendasime nende investeeringut 42,6%. Mis puudutab rahvusraamatukogu, siis neile olime investeeringute summad juba üle kandnud ja kärpe tegemine oli võimalik vaid 25% ulatuses. Ugala puhul on tegu renoveerimistööde alustamisega, kus otsustasime rahastada projekteerimist, aga külmutasime ehituskulud. Veelgi kulukam on alustada mahukate töödega, kui need võivad kohe seiskuda. Tehvandi puhul on tegemist tagasimaksetega krediidiasutustele ja seal ei saanud protsendikärbet rakendada.

Mis on juhtunud, võrreldes riigieelarve koostamise ajaga, et eriti kontserdiorganisatsioonid, aga ka teatrid ja muuseumid saavad oma tegevuskulusid suurendada (ilmselt kaupade ja teenuste müügi tulude suurendamise arvelt)?

Tegemist on tulude täpsustatud prognoosiga, mille asutused esitasid sel kevadel. Kui eelarve koostamisel eelmisel aastal lähtuti pigem konservatiivsuse põhimõttest ega tahetud eelarvesse planeerida erakorralisi tulusid või puudus kindlustunne ühekordsete ürituste toimumise osas, siis nüüd korrigeerisid asutused oma majandustegevusest laekuvate tulude osa. Lisaeelarve koostamisel soovis rahandusministeerium, et jooksva aasta eelarves täpsustatakse ka tulude osa.

Kas ja kuidas, kelle tarvis ja milleks me seda aastapäeva aga õigupoolest tähistama peaksime? Jättes selle vajalikkuse küsimuse praegu lahtiseks, võib osutada, et esmajoones seostub selle tähtpäevaga nimetamise probleem. 800 aastat Eesti ristiusustamisest? Aga kui ristiusk oli Eestis selleks ajaks juba mõningal määral tuntud? Ehk siis juba 800 aastat Eesti kirikut? Kuigi, selleks oleks olnud õige aeg eelmisel aastal, nimetati ju esimene piiskop siinmail ametisse 1207. aastal; samal ajal oleksime võinud tähistada ühe veelgi varasema misjonipiiskopi Fulco ametissenimetamise (1167. aastal) 840. aastapäeva. Või hoopis 800 aastat Eesti tule ja mõõgaga vallutamise algusest? Siingi võiks aga visata õhku küsimuse: mida me õigupoolest teame võimu ja maavalduste jaotumisest pärast krestomaatiliseks kuulutatud Saaremaa vallutamist? Ja muidugi, alati jääb võimalus tähistada ka Eesti Euroopaga liitumist. Seega toob seegi juubel ilmekalt esile tõsiasja, et mis tahes aastapäevad on vajalikud esmajoones neid loova ja kehtestava identiteedi jaoks. Kui „Eesti Vabariik 90” on teinud jõulise valiku 1930. aastate rahvuspedagoogilise identiteedi kasuks, siis küsimuses, milleks ja millisena vajab Eesti mälestust oma keskajast, tundub praegusajal olevat märksa vähem konsensust. See mõningane kahevahelolek võib aga endas kätkeda ka tänuväärseid impulsse toonaste aegade ajalootõlgenduse ümbermõtestamiseks.

Nagu ülal viidatud, tugineb Eesti ajaloo raamjutustus suuresti ühele teosele, Henriku Liivimaa kroonikale. See tekst, mis kirjeldab XIII sajandi alguses Liivi- ja Eestimaal aset leidnud ristisõdasid, on ühtlasi esimene siinsete alade kohta kirjutatud ajalooteos. Henriku kroonika kujutab endast Eesti ajaloo omalaadset tüviteksti, mida rahvuslik ajalooteadvus on püüdnud enda jaoks tõlkida, kasutada ja ära kasutada XIX sajandi keskpaigast alates. Just sellele teosele tuginevad mitmed meie arhetüüpsed ajalookangelaste ja vaenlaste kujud, nagu rajaneb ristisõdade tõlgendamisele muistse vabadusvõitlusena ka Eesti ajaloo ideeline selgroog – igikestev võitlus kaotatud vabaduse taastamise nimel. Ühelt poolt näiksegi, et pole ühtegi teist ajalooallikat, mida me nõnda hästi tunneme: mitmed selle katked, tegelased ja metafoorid on saanud igituttavaks ajalooromaanide ja -õpikute vahendusel. „Laula, laula, pappi!” Teiselt poolt on aga meie suhe selle kroonikaga olnud alati pingeline: kroonika, mis tähistab kirjutatud ajaloo sündi, markeerib ühtlasi võõra võimu algust.

Seda üllatavam on tõdeda, et õigupoolest ei ole me tahtnud sellest ajalookroonikast enesest, tema autori väljendatud mõtte- ja väärtusmaailmast kuigi palju teada. Ehkki Henrikuga lähema tutvuse sõlmimine võiks meil ühtlasi aidata selitada oma suhtumist vanemasse ajalukku. Rahvuslike tõlgenduste taagast vabanemisel võivad osutuda vägagi avastuslikuks just need vaatenurgad, mis on tekkinud sellele tekstile n-ö väljastpoolt lähenemisel. Viimase aastakümne jooksul on Henriku kroonikast saanud tõeline täht ka rahvusvahelisel teadusareenil: on ilmunud mitmeid uusi tõlkeid ja vanadegi tõlgete uustrükke, üha sagedamini kohtab tema nime uurimustes ja konverentsiettekannetes, kus tema vaateviisi kasutatakse oma ajastu ristisõjaideoloogia hiilgava näitena. Kummatigi on see mahukas uurimistöö, mida Henriku kroonika kohta on tehtud üle Euroopa, jäänud siiani laialipillutatuks.

Uute tõlgenduste koondamise on seadnud endale eesmärgiks Tallinna ülikooli keskaja keskuse ja Põhjamaade keskajauuringute tippkeskuse koostöös 22.–24. maini korraldatav konverents „The Chronicle of Henry of Livonia: Crusading and Chronicle Writing at the Medieval Baltic Frontier” („Henriku Liivimaa kroonika. Ristisõda ja ajalookirjutus Läänemere keskaegsel rajamaal”). Üritusel osalevad ettekannetega praegusaja tuntuimad Henriku kroonikaga tegelevad ajaloolased, arheoloogid ja kirjandusteadlased Skandinaaviast, Inglismaalt, Ameerikast, Itaaliast, Lätist ja Eestist. Sest lõppude lõpuks kujutavad ju tähtpäevad endast ühtlasi ka tänuväärset võimalust lihtsalt teemade ja ajaperioodide juurde tagasi pöörduda.

Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Boriss Pasternaki 1999. aastal eesti keeles ilmunud suurteoses „Doktor Živago” esitatakse panoraamne pilt Venemaa arengust alates XX sajandi algusest kuni umbes viiekümnendate aastateni. Märksõnadeks on vägivald ja viletsus, vaimusuurus ja armastus, ühe ajastu kokkuvarisemine ja uue sündimine, kuid eelkõige räägitakse selles romaanis inimese hingest. Seda raamatut võib vaadelda kui veenvat nägemust inimeste kannatustest, otsingutest, lõpututest katsumustest, mida elu ikka ja jälle nende ette veeretab. Inimene on igavesti määratud seisma silmitsi mingite kusagilt kõrgelt ja kaugelt juhitud protsessidega, mida viiakse ellu teiste inimeste kätega, kes on aga ise samasugused etturid üleinimlikus draamas (tsiteerides B. Spinozat „…ja mässame kui vastupidistest tuultest aetavad merelained, teadmata oma lõpust ja saatusest”).

Teistest romaani tegelastest erineb aga kardinaalselt üks isik, nimelt doktor Juri Živago (pool)vend Jefgraf, kes hakkab revolutsioonist peale üha sagedamini peategelase saatust määrama. Minu arvates on just see tegelane kogu romaani võtmeisik, kuigi ta vilksatab raamatu lehekülgedel peategelase kõrval suhteliselt harva. Tema sünniaeg on umbes XX sajandi alguses, tal on tõmmu välimus ja kirgiisi pilusilmad. „Selles näos oli samas midagi aristokraatlikku, too põgus säde, too varjatud peenetundelisus, mis tundub olevat kuskilt kaugelt pärit ning ilmneb inimestes, kes on keerukal kombel segaverelised” (lk 191).

Juba 1918. aastal Omskis elades teab poolvend asju, mida teised veel isegi ei aima, ning soovitab doktoril aastaks või paariks koos perega Moskvast kuhugi maale minna (lk 206). Hiljem hoolitseb Jefgraf doktori eest hea haldjana, olles võimeline kõige vaesematel aegadel muretsema defitsiitseid toiduaineid ja lahendama kõiki probleeme (lk 285). 1930. aastate alguses, kui doktor on elust muserdatud ja alla käinud, organiseerib Jefgraf, kes saabub juhuslikult jällegi Moskvasse, tema linnast kadumise. Ta varustab doktorit rahaga, muretseb talle lisaks uue elamise ja töökoha ning lubab koguni teha lõpu tema perekonna ebakindlale olukorrale Pariisis (lk 481).

Poolvenna hoolitsevat kätt saab tunda doktor Živago terve oma kannatusterohke elu ja ka doktori matuste korraldamine lasub Jefgrafi õlgadel (lk 496). Hiljem, sõja ajal, on Jefgraf juba kindral Živago, kes võtnud ette doktori alles jäänud kirjatööde kogumise ja neist ülevaate tegemise (lk 499). 1950. aastate alguses lehitsevad doktori vanaks jäänud sõbrad Jefgrafi koostatud vihikut peategelase kirjatöödega, mis oli neile korduvast lugemisest juba pooleldi pähe kulunud (lk 511). Sellega romaan lõpebki, omamoodi optimistlikult, millegi uue ja vabastava eelaimdusega vaiksel suvisel õhtul Moskvas.

Üliinimesed meie hulgas

Kes aga oli Jefgraf, kas Pasternaki loodud müstiline tegelane (deus ex machina), kes võeti appi puht kompositsioonilistel eesmärkidel, et ülevoolavat materjali ja sündmustikku raamidesse saada, või hoopis täiesti reaalselt esineda võinud persoon? Kui pidada võimalikuks teist varianti, sai doktor Živago vend Jefgraf olla vaid KGB (Tšekaa, NKVD või kuidas soovite) töötaja. Mitte üheski teises riiklikus struktuuris töötaval inimesel ei saanud olla niisuguseid võimalusi tolleaegsel Venemaal. Tema suurele mõjukusele, informeeritusele ja erilistele sidemetele võimudega on romaanis korduvalt vihjatud, kuigi otseselt töötamist (kompetentsetes) organites kuskil ei nimetata. Peale seal lihtsalt töötamise oli ta ka edukas, millest räägib fakt, et ta oli noor (KGB) kindral sõja ajal. Arvestades, milline suurpuhastus tehti Punaarmees 1930. aastate lõpul, pidi Jefgraf olema selle üks läbiviijatest. Seega ei olnud ta mitte üksnes sidemetes võimudega, vaid kuulus selle tippu ja oli ise mingil määral võim personifitseeritud kujul.

Ei maksa arvata, et Pasternaki romaan kujutab endast vaid Venemaal XX sajandi tegelike sündmuste realistlikku analüüsi. Suur looming sisaldab alati endas midagi sügavamat ja mõnikord isegi sellist, mille autor on sinna pigem alateadlikult pannud. Tundub, et antud juhul on Pasternak pigem püüdnud luua terviklikku pilti kaasaegsest ühiskonnast, sotsiaalsest organismist („linnast”) ning seal elavatest inimestest, kellest üks on Jefgraf Živago. Kindlasti ei ole põhjust väita, et kirjanik Pasternak kaldus idealiseerima KGBd ja sealseid töötajaid, pealegi olid tal endal selle organisatsiooniga kibedad kogemused. Niisuguse tegelaskuju olemasolu romaanis ei saa aga olla juhuslik ning näib, et seda saab seletada paljuski vene inimeste psüühilise laadi ühe tahuga, mille Pasternak geniaalselt oma teoses on edasi andnud.

Proovin kirjeldada selle sisu, mille põhiideede hulka kuulub uskumine, et kuskil on keegi (miski), kes teab alati kõike, kelle kontrolli all on toimuv algusest lõpuni. See miski, keegi teab koguni täpselt iga inimese tähendust omas ajas, rolli toimuva taustal ja määrab vastavalt sellele ka inimese elukäigu. Ka siis, kui esmapilgul näib tegemist olevat kaosega, asjade totaalse kontrolli alt väljas olekuga, kui miski nagu ei suuda tagada eesmärgipärast tegevust, ilmneb pärast, et kõik oli mingil tavalise inimese jaoks tabamatul keerulisel viisil plaanitud. Lõpuks tuleb esile kogu faabula mõte, mingi suur idee, mille nimel on toodud kõik esimesel pilgul mõttetud ja loendamatud ohvrid.

Neis arusaamades ei oleks ju midagi eriskummalist ega võõristavat, kui see miski oleks Jumal või saatus või midagi muud ebaisikulist. Venelikus mõttelaadis taandub aga see kõik ühel hetkel mingitele inimeste enda poolt loodud institutsioonidele ja konkreetsetele isikutele. Toimuks nagu kaks erinevat protsessi, mille käigus omandab mingi institutsioon esmalt ebamaise, üleinimliku mõõtme ja pärast hakatakse jumalikustama konkreetseid selle institutsiooniga seotud isikuid. Niisugune vaimne mõttekäik on tegelikult väga eriline ja iseloomustab paljuski slaavilikku mõtlemist, kus religiooni valdkonda kuuluv seostub vahetult igapäevaeluga. Kui aga väita, et nähtus on seotud eelkõige ebausuga ja levinud valdavalt lihtsamat sorti vähese kooliharidusega rahva hulgas, siis nii see ei ole.

Olen elus piisavalt palju kokku puutunud nii lihtsate kui ka kõrgelt haritud venelastega ja mulle tundub, et niisugune mõtteviis on pigem üldlevinud. Võib-olla on tegemist mingi idaslaavi tsivilisatsioonilise arhetüübiga, mis on ühine väga erineva haridusliku ja muu taustaga inimestele Venemaal ja endises Nõukogude Liidus. Selle stereotüübi järgi peab leiduma nii suures ja rikkas riigis nagu NSVL (praegune Venemaa) kindlasti mingeid „harmoonia saarekesi”. Siinkohal tulevad meelde nõukogudeaegsed sõjaväelood salajaste (sageli tuumarelvaga seotud) vägede kohta, mis olevat asunud kusagil eriliselt salajastes kohtades, kus pidi valitsema kord, puhtus ja distsipliin. Sealsed sõjaväelased olevat kandnud erilisi mundreid ja nad olevat olnud kõik kasvult kaks meetrit pikad ning nende näod olevat meenutanud välja kitkutud (või kiirituse tõttu välja langenud) kulmude tõttu maaväliste tsivilisatsioonide esindajaid. Ja nendega juhuslikult kokku sattunud seeneline jäi igaveseks teadmata kadunuks.

Paraku käisid Vene sõjaväes sundaega teenimas pea eranditult kõik meessoost Eesti päritolu inimesed, kes nägid seal ainult mõttetut aja surnukslöömist, varastamist ja „bardakki”. Nad kõik teadsid rääkida kirjaoskamatutest ohvitseridest, nõmedatest seersantidest ja ennast täis polkovnikutest. Nad võisid meenutada maju, mis ehitati kivide vahele vett ja liiva pannes, sest tsement varastati ära ja müüdi viina eest kohalikele. Samuti mäletasid nad lennukeid, mis kukkusid taevast alla seetõttu, et keegi oli kütusemõõtja ära varastanud ja piloot ei saanud aru, et kütus on otsas. Jne, jne. Seega ei olnud müüdil eriliselt tugevast ja võitmatust salajasest Punaarmeest tegelikkusega midagi ühist ja Nõukogude Liidu kokkuvaris
emisel ilmnes kõigile mitte isegi nii väga ootamatult, et hiiglase jalad olidki savist. Tänapäevalgi näeme televiisorist roostetavaid Vene aatomiallveelaevu-vrakke, millega midagi peale ei osata hakata ja mis kujutavad endast täiesti reaalset keskkonnaohtu, ning Punasel väljakul paraadi ajal välja surevaid soomustransportööre. Nii et kõik on ikka nii nagu vanasti.

Tõrgeteta töötav salasilm

Uskumus püsib aga visalt, et selles riigis, kus väliselt võib valitseda kaos ja anarhia, toimib samal ajal mingi varjatud „relvastamata silmale” nähtamatu struktuur häireteta. Just KGB (täna FSB) on selline, kus justkui töötavad parimatest parimad inimesed, nagu kunagi omavahelises jutuajamises üks siinne sotsioloogiaprofessor mulle ütles. Seal on ametis inimesed, kes on üle igapäevastest muredest, kes teavad kõike ja on kõikvõimsad ning kes võtavad enda peale lihtsate inimeste käest vastutuse kõige toimuva eest. Nende heaks töötavad terved instituudid, kus viljeletakse tipptasemel sotsiaal- ja inimteadusi, rääkimata insenerimõtte saavutustest. Selles veendumuses, et ühiskonnas saavad olla mingid harmoonilised arhipelaagid, on oluline annus müstitsismi. Kuna seda võib kohata nii asotsiaalide kui ka kõrgelt haritud professorite hulgas, tundub, et niisugust kuvandit on sihipäraselt loodud Nõukogude Liidus ja taastoodetakse teadlikult ka tänasel Venemaal.

Selle stereotüübi elujõulisuse vaieldamatuks tõendiks oli KGB taustaga Vladimir Putini erakordne populaarsus vene rahva hulgas, tema valimine kaheks perioodiks Venemaa presidendiks ning tema jäämine rahvuslikuks liidriks ka pärast ametliku valitsusaja lõppemist. Inimene, kes suure riigi mastaabis tuli „ei kusagilt” ja oli „eikeegi”, pandi sisetülidest lõhestatud Venemaal probleemideta peremeheks, omandas pärast poolt aastat võimul püsimist erakordse autoriteedi ja populaarsuse. Rahvusvaheliste, läänelike kriteeriumide järgi oli pigem tegemist matslikult käituva persooniga (solvas muu hulgas avalikult härrasid Solanat ja Barrosot, kutsudes neid Moskvasse ümberlõikamisele), kes ülikoolis õppides olevat enda sõnade järgi tegelnud peaasjalikult õllejoomisega.

Putini nagu Jefgraf Živagogi kohta on aga autentset informatsiooni saadaval väga vähe. Millalgi avaldati kuskil välismaises ajalehes artikkel Putinist kui maailma kõige rikkamast riigipeast, kelle varandus on võrreldav Bill Gatesi omaga. Putini kommentaar asjale oli, et tegemist on „täieliku pasaajamisega”, ajakirjaniku oma nina nokkides loodud uudisega. Mõni aeg tagasi andis üks Vene kõmuleht teada Putini modellist armukesest kui tema tulevasest abikaasast. Mõne nädalaga läks leht pankrotti, sest selle omanik keeldus edaspidi finantseerimast „niisuguse suunaga meelelahutust”. Nii et Putini kohta ei tea me peaaegu mitte midagi. Kui aga lähtuda slaaviliku võimu reeglitest, ei peagi rohkem teadma, sest teadmine kaotab oreooli. Tundub, et vene inimesed ei tahagi enamasti teada, kes neid valitseb, ja neile piisab üksnes viidetest, et tegemist on tõsise, energilise inimesega, kelle taga on müstiline organisatsioon. Võimalik, et kardetakse isegi pettuda, kui ilmneb, et tegemist polegi mingi erilise inimesega. Sest võib-olla oli eelmine Venemaa president ülikoolis KGB „prooviajal” oma kursuse koputaja, kes kandis labaselt kaaslaste peale keelt. Äkki ilmneb, et Saksamaal teenides pidi ta mõnikord käima valehabemega või koguni naisteriietes oma delikaatseid ülesandeid täitmas, mis pole ühe normaalse mehe jaoks just eriti auväärne tegevus.

Küsimus pole loomulikult isikutes, vaid hoopis institutsioonides ja nende loodavas auras. Kes konkreetselt „isakese” rolli täitma määratakse, sõltub paljudest asjaoludest ja võib-olla isegi juhusest. Aga kindlasti ei ole juhus, et Venemaad valitseb jätkuvalt kindlal käel ühest organisatsioonist pärit seltskond. Kui üritada ennustada suunda, kuhu võiks varasemalt mentaalselt baasilt võrsunud Venemaa areneda, kas lääneliku demokraatia või mingil ainult sellele ühiskonnale iseloomulikul viisil, siis tundub usutavam just teine võimalus. Venemaa uus vaieldamatu eliit, mis tekkis pärast vana aristokraatia hävitamist, pärineb KGBst ja selle tänastest järglasorganisatsioonidest, Vene sise- ja välisluurest. Seetõttu pole ka tehtud vähimatki katset demüstifitseerida ja deidealiseerida KGBd ja selle organisatsiooni tegevust, sest just luure kõikvõimsus võimaldab praeguste reeglite järgi seda riiki üldse valitseda ja pole ka näha, et tulevikus võiks keegi muu valitsemisega sama efektiivselt hakkama saada. KGB taustaga eliit on kujunenud Venemaal omamoodi vaimuaristokraatiaks ja see on vene rahvale paraku palju vastuvõetavam kui tänastest oligarhidest ja uusrikastest kujuneda võivad venemaised Rockefellerid ja Vanderbiltid. Lihtne vene inimene peab kohalikke miljonäre jätkuvalt varasteks, kes on nende emakese Venemaa halastamatult paljaks riisunud.

Paranemine algab äratundmisest

Läänelik suhtumine väidab selgelt, et inimene on Jumala looming ja riik inimese looming, mistõttu inimene on riigist põhimõtteliselt tähtsam. Iga inimene on aga vaid surelik kõigi oma tugevuste ja nõrkustega. Võim teiste inimeste üle rikub inimest, absoluutne võim rikub inimest absoluutselt ning samasugune on olukord ka absoluutse teadmisega. Kui kuskil tekib grupp inimesi, kes teavad ühiskonnas toimuvast ja teistest inimestest väga palju, samas kui nende endi kohta on teada väga vähe, tuleb selles näha demokraatia jaoks ohusignaali. Põhiline probleem kõikvõimalike salastruktuuride ja eriteenistuste tegevuse puhul demokraatliku ühiskonna tingimustes ongi see, kuidas neid kontrolli all hoida ning kes ja kuidas peaks seda efektiivselt tegema. Vastasel korral võivad need struktuurid koos vahendite raiskamisega hakata tegelema mingite oma hämarate asjadega. Need võivad muutuda mingiteks nähtamatuteks valitsejateks, kellelt tavaline inimene võib karta, mida tahes.

Demokraatlik ühiskond ei vaja ega talu põhimõtteliselt selliseid kõiketeadvaid, luust ja lihast inimestest koosnevaid, kuid üliinimlikke struktuure, sest see läheb vastuollu võrdsuse, vastutuse, läbipaistvuse ja seaduslikkuse nõuetega. Paradoks on paraku selles, et iga riik vajab oma funktsioonide teostamiseks eriteenistusi ja ka riiklike saladuste kaitsmist. Ilma selliste struktuurideta võib riik laguneda, kuid mingil juhul ei saa demokraatlikus ühiskonnas olla blankoveksliga varustatud struktuure. Nende ülesanded saavad olla üksnes konkreetsed ja selgelt piiritletud ning niisuguseid teenistusi ei saa kunagi pidada tõe monopoli valdajateks. Täielikku tõde ei tea ega saagi teada keegi ja jumalikule tõele saab ligineda üksnes kõigi inimeste ühiste jõupingutustega. Seetõttu pole demokraatias veenvad ka viited mingile „luurajate Valhallale”, kus kõigi hämarate asjade tegelikud tagamaad lõplikult selgeks saavad. Niisugune arusaam on paljuski selge viide venelikule, idamaisemale arhetüübile, sest vabas ühiskonnas elav inimene niisugustesse asjadesse ei usu ja küsib ikkagi, kas luurajate hulka (nagu igale poole mujalegi) äkki ka omakasupüüdlikke sahkerdajaid ja muidu bluffijaid sebima ei satu. Niisugustes struktuurides ei tööta läänelike arusaamade järgi pigem mitte üliinimesed, vaid küllalt sageli hoopis „pahad poisid”, kes võivad vähese kontrolli tingimustes kergesti hakata ulakust tegema ja neile antud suuri volitusi kuritarvitama. Samas ei ole vastavate teenistuste kontrolli all hoidmiseks muud reaalset võimalust kui vaid neile riigi poolt eraldatavate vahendite kaudu. Piisab, kui sellise riikliku struktuuri finantseerimise kraanid kinni keerata ja senisest kõikvõimsast institutsioonist saab hingevaakuv moodustis.

Tulles nüüd tänase Eesti juurde, näeme liiga sageli seesuguste stereotüüpide levikut ka siin. Ei ole kahtlust, et nõukogude periood andis meile võimaluse „doktor Živago venna” fenomeniga põhjalikult tutvuda ja harjuda. Domineeriv suhtumine anna
b aga väga sageli põhjust arvata, et võtame neid asju endiselt pigem venelikult. Mäletate vanameister Krossi tuntud romaani „Keisri hull”, mis sisendab sedasama salajase targa võimu stereotüüpi? KGBd kui organisatsiooni pole siiani demüstifitseeritud ega deidealiseeritud ja pigem jätkub tänaseni varasem vaikimine. Koputajad ja KGB-lased on endiselt eksperdid ja valevanduja võib oma minevikku uhkusega esitleda sõnadega „KGBsse ju lollpäid tööle ei võetud”. Väga tänapäevane on Jaan Isotamme mõne aasta tagune tähelepanek, mille järgi „viimase ülemtšekisti Sillari poole pöördub ajakirjandus igal sobival ja sobimatul juhul, nagu oleks tegemist mingit absoluutset tõde kuulutava oraakliga”. Või toome välja mõnede ajaloolaste KGB arhiivi andmetele tuginevad leiud, mis suhteliselt kriitikavabalt absolutiseerivad neis arhiivides leiduva kui mingi „kõrgema instantsi tõe”.

Kokkuvõtvalt jääb üle nentida, et sedasama „doktor Živago fenomeni”, mille tõi välja Pasternak oma romaanis „Doktor Živago”, kohtame mentaalse struktuurina ka tänases Eestis. Iga kord me ei oska seda isegi tähele panna, kuna oleme vaimselt rohkem kinni nõukogude ajas, kui seda endale tunnistada julgeme. Muutumiseks on vaja aga jõupingutusi ja aega, seda viimast vähemalt põlvkonna jagu, kuid vaimse muutumise esimene samm on selle nähtuse äratundmine oma vaimumaailmas.

Majanduskliima muutumise tõttu mulluste valimiste järel sõlmitud koalitsioonileping enam ei kehti. Nagu poliitilises slängis öeldakse: kõik teemad on jälle avatud, laual. Mida see konkreetsemalt kultuurielus muudab? Millised märksõnad lähiaastaid iseloomustavad?

Esiteks on negatiivne lisaeelarve tänaseks juba valitsusest riigikokku arutamisele jõudnud. See on protsesside algus, negatiivset lisaeelarvet tehes mõtlesime ikka kaugemale, sest tänavu toimuv mõjutab ka järgmiste aastate võimalusi. Kui räägime järgmise aasta kärbetest, siis räägime esimeses järjekorras summadest, mis on vaja kokku hoida, et mahtuda järgmisel aastal eelarve piiridesse. Tänase päeva seisuga ei ole numbreid avalikkusele väga konkreetselt välja käidud. See võib olla ehmatav, aga järgmiseks aastaks on võrreldes tänavuse aasta vabade vahenditega ehk vahenditega, mis ei ole seotud euroraha, seadusega fikseeritud kulude, samuti finantstehingutega (näiteks juba varem tehtud ehituskulude tagasimaksed pankadele) vähenemine üle 20%. Vähenemine on võrdluses praegu kehtiva 2008. aasta eelarvega, lisaeelarvega tehtav kokkuhoid siin ei kajastu.

See tähendab siis, et 2009. aasta eelarve on enam-vähem sama suur kui 2007. aasta eelarve.

Isegi veel väiksem.

See on siis iseseisva Eesti uuemas ajaloos esmakordne, et kultuurieelarve väheneb absoluutarvudes.

See kehtib kõigi valdkondade kohta. Summa summarum on kultuuriministeeriumi eelarve vähenemine 8% kehtiva eelarve suhtes, kui arvestame kõiki rahavooge. Absoluutselt kõik ministeeriumid, v.a kaitseministeerium, saavad väga valusalt pihta. Kindlasti pole kultuuriministeerium rahavoogude vähenemise mõttes teistest drastilisemas olukorras.

Mille pealt on üldse võimalik kokku hoida? Suurim kulu kultuuris on ju palgakulu, olgu tegu ringhäälingu, muuseumide või teatriga. Ka küttearvet ei saa maksmata jätta. Palku vähendada ei saa, kuid kas on üldse millestki rääkida ametiühingutega, kes kindlasti eeldavad vähemasti 10–15% palgakasvu ka järgmisel aastal?

Meie seisukoht on küll, et palkade arvelt kärbet teha pole võimalik. Ma ei kujuta ette, kuidas kehtivatest kultuuritöötajate palkadest saaks midagi maha võtta. Küll aga vaatame tegevuskulusid, mille sisse käivad ka palgad. Me ei sunni asutuste juhte kärpima palgakulusid, kokkuhoid peab tulema kõigi tegevuskulude pealt. Seda ka ministeeriumis endas, kuigi väikeses asutuses, nagu ministeerium on, tuleb marginaalne summa kokku.

Palgakulud ei ole need, mille arvelt kultuurielus saaks kokku hoida. Situatsioon on väga valus. Aga küsimus pole võitluses, mida siis kultuuriminister oma valdkonna eest peab või ei pea. Praegu on meil olemas valitsuse otsus RESi üldiste raamide osas. Läbirääkimised 2009. aasta eelarve täpsete summade üle pole veel ministrite vahel alanud. Need on planeeritud juunikuusse. Kultuuriministeerium on oma rahulolematust 2009. a eelarve võimaliku vähenemise pärast väljendanud ka juba RESi arutelude ajal.

Igal juhul taotleme kultuuritöötajate palgatõusu. Kui suur või väike see saab olema, selgub siiski alles sügiseks.

Oluline teema aruteluks on ka nn ringiraha seaduse kehtestamine ja raha eraldamine. Praeguse seisuga tundub, et see võib kahjuks lükkuda aastasse 2010. Ma loodan siiski väga, et riigikogu suudab vähemasti vastu võtta vajaliku seaduse, mis hetkel on omavahelistesse vaidlustesse takerdunud. Alustamise tähtajaks võiks sel juhul olla 1. jaanuar 2010, neli kuud hiljem kui ministeeriumi pakutud ideaalvariandis.

Riigikogu praeguse koosseisu ajaks on pilt majanduses enam-vähem selge, mingeid suuri, etteaimamatuid pöördeid siin ei tule, olgu siis majanduskasv 0, 2 või 4 protsenti. Millegi uue ja suure algatamiseks ei teki ühelgi juhul vaba raha. Praegu käib pigem hädapärast äraelamine. Mõni te erakonnakaaslane on väljendanud mõtet, et kui juba kärpida, siis loobuda ühest ja kallist avalikust tegevusest-teenusest kui et jahtida igalt poolt sente taga. Ka kultuurivaldkonnas võib küsimuse nii püstitada. Mis see on, millest loobumist võiks üldse kaaluda või mille algatamist edasi lükata?

See on valus küsimus. Läbirääkimised rahandusministriga pole veel alanudki ja ma ei tea, kuhu me lõpuks jõuame. Ma loodan kogu jõuga siiski võidelda. Aga ma tean, mis kindlasti tuleb ära teha, millest loobumine ei tule kõne alla. Eesti Rahva Muuseum, mille ehitamise skeem õnneks põhineb euroraha kasutamisel ja kultuurkapitali kaudu laekuval. Seetõttu ongi oluline rääkida eurorahast, mis on meie riigieelarves sees. Ja kuigi need on suunatud summad, mistõttu mõnele tundub, et ei saa jagada vasakule-paremale, on see siiski raha, mis tuleb kultuurile, ja see 1,4 miljardit pole väike raha.

Euroopa raha kasutamise võimalus on meil tagatult olemas aastani 2013. Praeguseks on kõlanud arvamusi, et kui meil läheb kõik hästi, siis ei pruugi me ELi järgmisel eelarveperioodil massiivse abi saajate hulgas enam olla. Kultuuri suurehitiste valmimise ajahorisont on ikka pikem kui viis aastat. Nii ERMi kui ka Kumu puhul on sõnadest tegudeni jõudmiseks läinud paarkümmend aastat ja rohkem. Selliseks ajaks ei saa me ju ELi toetusega arvestada. Kas Eesti riigil on kultuuri suurehitiste osas üldse mingi pikem selge plaan, et mida on vaja ja millises järjekorras? Viimati arutas parlament seda 1997. aastal.

Arutelu tähtsate kultuuriobjektide üle on sisuliselt alanud läbi regionaalministri määruse, mille ta nüüd alla kirjutas (28. mail allkirjastas Siim Kiisler määruse, mille järgi toetatakse lähiaastatel Euroopa Regionaalarengu Fondist üleriigilise tähtsusega kultuuri- ja turismiobjekte 791 miljoni krooniga – toim) ja mille voorud on avatud. Kaks aastat tagasi lepiti üle riigi suuruse järjekorras objektid kokku: Narva kindlus ja Kuressaare linnus, meremuuseum ja Tehvandi, ERM samas nimekirjas. Loomulikult nõuab see igaühelt kandideerimist ja projektikirjutamist vastavalt Euroopa nõuetele. Selline avalik arutelu ongi, neid on pidanud valitsus olulisteks kultuuriobjektideks ja teoreetiliselt jõuab aastaks 2013 nende objektidega ka ühele poole. Selle aja ja rahaga saab hakkama.

1997. aastal otsustati ära muusikaakadeemia, Kumu ja ERM. Praegu ei ole ehk veel õige aeg rääkida väga pikalt ja kaugele ette, sest samast otsusest on EMTA saal jäänud ehitamata, üks osa projektist tegemata. Minu meelest peame tõsiselt vaeva nägema, et see lubadus saaks täidetud. See puudutab küll haridusobjekte, sest EMTA kuulub avalik-õigusliku kõrgkoolina haridusministeeriumi haldusalasse. Meie seisukoht on, et see asi tuleb lõpule viia.

Sama probleem on ju nüüd kunstiakadeemia uue võimaliku hoonega. Hariduse ja kultuuri suurehituste puhul on nende eestkõnelejad, huvirühmad, väga autoriteetsed, mistõttu poliitiline võim on sundseisus juba ammu enne sisulise arutelu algust uue objekti vajalikkuse üle: me kas anname raha või oleme rahvuskultuuri vaenlased. Kas pole nii, et meil on praeguseks juba 100 aasta peale ette mõttes planeeritud ooperiteatreid ja muud, küsimata, on meil neid vaja või on meile jõukohane neid pidada, piisava professionaalsusega täita? Kas sellise lõksu vältimiseks poleks just mõtet parlamendi poole pöörduda?

Maailmamajanduse praegune situatsioon ongi hetk, mil tuleb ja on võimalik arutada põhjalikult läbi ja püüda ka konsensust saavutada vajaduste ja võimaluste osas. Kui ei olda parasjagu kõrgseisus, vaid pigem madalseisus, ollakse ka aruteludes kainemad. Unistada tasub alati, aga pragmaatikuna arutaksin ma praegu tegelikke võimalusi. Ma olen täiesti veendunud, et meie rahvusooper vajab laiendust, oluline on just saal, sest praegune ei vasta kaasaja nõuetele. Oluline on arutada, kas ooperimaja võiks olla järgmine objekt, mida tegema hakatakse. Rahvusringhäälingu maja on teema, mis ehk leiab lahenduse olemasoleva kinnisvara realiseerimise abil. Rahvusooperis olemasol
eva maja müük muidugi kõne alla ei tule. Ooper võiks olla parlamendi järgmine oluline otsus. Tänast situatsiooni vaadates ei julge aga küll mingit täpsemat tärminit välja pakkuda, et millal. ERMiga sarnane, kultuurkapitali kaudu rahastamise skeem võiks jätkuda ka rahvusooperi puhul.

Aastakümneid väga rikas Norra riik jõudis tänavu Oslo ooperimaja valmimiseni 127 aastat pärast esimese otsuse tegemist. Kas ei peaks ka meie oma väga ambitsioonikate plaanide puhul pigem silmas pidama 50 ja 100 aasta perspektiivi, kui maailma kogemus näitab, et kiiremini ei tule välja?

Eesti, meie kultuurirahva ja parlamendi ambitsioonikus on meile täna andnud võimsaid otsuseid ja samme. Täna on meil hea toetuda parlamendi otsustele, mis sest, et me ei suuda neid täita nii kiiresti, kui alguses lootsime. Aga põhimõtteline, strateegiline otsus selle kohta, mis on järgmine, peaks tehtud olema. Vastavalt võimalustele siis ehitame. Norra näitele lisaks: Uppsala kontserdimaja arutati ja ehitati ka kokku 40 aastat. Meie oleme mõne aastaga avanud kolm kontserdimaja: Tartus, Pärnus ja Jõhvis. See on pretsedenditu regionaal- ja kultuuripoliitiline otsus ja tegu positiivses mõttes. Aga täna maksame jätkuvalt nende majade ehitamise finantskohustusi. Kui inimestele praegu tundub, kas siis praegu ei tehtagi midagi, siis peame endale aru andma, kui palju me viimaste aastatega oleme saanud investeeringuid, mille finantskohustusi peame tasuma veel mõnda aega.

Küsimus ongi selles, et kui nüüd on väga edukalt realiseeritud ruumiprogrammi, ehk siis keskenduks vahelduseks sisule. Et enne järgmisi ehitusi oleks tekkinud võimalused maksimaalselt ära kasutatud.

Ma olen täitsa nõus. Küsimus pole ainult rahas, mis on ministeeriumi real. Kindlasti saame oma riiki kõige paremini tutvustada läbi kultuuritegevuse, kultuuriekspordi. Sellekski peaks aktiivselt Euroopa raha taotlema.

Oludes, kus raha juurdevool ei ole võrreldav viimaste aastatega, peaks ühiskond ehk ka uuesti läbi arutama, kui suurel määral on üldse riigivõimu asi kultuurielu juhtida ja korraldada. Kas riiklikku tegevust on vähe, palju või parasjagu? Või on tegevusi, mis tuleks ära anda, ümber korraldada?

Oleme algatanud siin protsessi, n-ö vähem riiki. Kolmas sektor, loomeliidud jt on päris tugevad ja ma leian, et mitmed programmid, toetused, mida ministeerium praegu paralleelselt kultuurkapitaliga jagab, kogudes kõigepealt taotlusi, moodustades komisjone jne, tuleb suunata loomeliitudele, et nad ise otsustaksid. Muidugi võib ju küsida, et kas ei teki seal mingeid klanne, erapoolikut jagamist, kellegi tõrjumist. Sellest ei saa lähtuda. Ministeeriumi asi on teha suuremat kultuuripoliitikat, mitte otsustada ühekordseid pisiasju.

Programmidele kulub üsna tilluke osa valitsemisala eelarvest. Kas aga kõigi nende asutuste-institutsioonidega, mis raskeimad ajad 1990ndatel üle elasid, enam iial mingeid muutusi ette ei võeta ei omandivormis ega juhtimises, olgu välisilm, milline tahes?

Avalik-õiguslikega ei võta me kindlasti midagi ette, nende elu on seadusega otsustatud. Muuseumivõrgustikust räägime küll. Sel aastal tuli siseministeeriumi alt meile 15 maakonnamuuseumi. Töörühm teeb praegu tõsist tööd, et seda struktuuri korrastada. Jääks võib-olla 5-6 keskset sihtasutust, mille juures oleks siis tütarasutused, filiaalid ja filiaalikesed. Kui juhtimine on korrastatud, saab keskenduda sisulisele tegevusele ja muuseumide teadustööle.

Raamatukogusid on ministeeriumi alluvuses väga vähe, me toetame omavalitsuste raamatukogusid teavikute ostmise süsteemi kaudu. Teatritest – arengukavas on kirjas, et need peaksid kõik muutuma sihtasutusteks. Selleks, et neil oleks rohkem iseseisvust, alates piletihinna määramisest kuni omatulude kasutamiseni. Protsess on alanud, aga kõik teatrid pole veel oma omandivormi muutnud.

Ka sihtasutustena jääksid teatrid siiski otse riigi alluvusse ja kontrollida. Miks mitte omavalitsustele?

See on arutamise koht, kuid ausalt öeldes peab siin olema omavalitsuse huvi ka, sundida neid ei saa. Ma ei ole küll praegu valmis ütlema, et nõuame näiteks Endla teatri Pärnu linna sihtasutuseks minekut. Ei ole välistatud, et Pärnu linn võiks sihtasutuses osaline olla.

Mu küsimus on ajendatud sellest, et kui kõigis eluvaldkondades räägime kodanikuühiskonna arendamisest, sellest, et riik ei tähenda valitsust ja parlamenti, vaid kodanikkonda, siis kultuuri valdkonnas ei ole otsustamine kodanikele alati piisavalt lähedal ja neid võiks rohkem usaldada, keskvõimu kontrolli ja juhtimist vähendada. Ettekujutus, et riik just valitsuse kujul vastutab kogu kultuurielu eest, on üks okupatsiooniaja pärand, mida on mugav meie põhiseaduse sissejuhatuse abil edasi venitada. Miks ei võiks kultuurielus otsustamine olla kodanike käes, lähemal?

Muidugi võiks, küsimus on selles, millal see võiks juhtuda, kas täna, kümne või enama aasta pärast. Arvan küll, et asutused peaksid olema palju iseseisvamad. Minister ja nõunikud ei peaks meeletult neid kõiki juhtima. Sihtasutuste puhul see nii juba ongi. Teatreid juhib ikka teatrite juhtkond, mitte ministeerium. Peamine on siin rahavoog. Etendusasutuste liit on küllalt tugev organisatsioon, samuti teatriliit, mis teeb võimalikuks ministeeriumiga kolmepoolsete kokkulepete sõlmimise. Sedakaudu on kokku lepitud tänane efektiivne rahastamismudel.

Kultuurisektoris õnnestus pea kõigil, kes okupatsiooniajal olemas olid, end ka iseseisvuse ajal põlistada ning praeguseks on peaaegu võimatuks muutunud ühegi n-ö rasked ajad üle elanud asutuse eksistentsi küsimärgi alla seadmine või sulgemine. Kogu struktuur, aga ka selle rahastamise proportsioonid on paigas.

Kuid mis on selles halba, kui kultuuris tuleb institutsioone aina juurde ja neid suudetakse toetada?! Kas või näiteks erateatrid, millest igaühel on oma nišš ja oma publik ja mis tänu toetusele on ka ellu jäänud. Neil pole publiku puudust, pole seda ka riiklikel teatritel. Mille siis peaks sulgema?

Ma piltlikustan siis. Rahandusminister ütleb kultuuriministrile, et sul on teatrid Tartus, Viljandis, Rakveres ja Pärnus, aga raha on ainult kolme jaoks. Kultuuriministril on väga halb, ent siiski võimalik valik, neljast üks tuleb ohverdada. Juhul, kui need oleksid linnade teatrid, siis oleks igaühel üks ja igaühe valik oleks – kas kõik või mitte midagi. Tähendab, munitsipaalalluvus annaks raskema aja üleelamiseks isegi kindlama garantii, riigi omandina on  seisund ohustatum.

Ma ei ole selles väga veendunud. Kui ma Tartu omavalitsuses töötades oleksin pidanud otsustama, kas Vanemuise teatrit on võimalik võtta linnale, siis toona oleksin öelnud, et ainult koos riigilt tuleva rahaga. Praegu ei ole kohalikel omavalitsustel mitte midagi võimalik automaatselt üle võtta. Kultuurivaldkond on kindlasti ka regionaalpoliitika ja teie näites kaalukausile pandud valiku asemel oleme me öelnud, et igal juhul pingutavad kõik natuke rihma, aga kõik jäävad alles. Kuidas saaks näiteks Pärnu inimestele öelda, et hakake õige Tallinnas teatris käima?

Selle aasta maksulaekumine kultuurkapitali on olnud väga ebastabiilne eriti tubakaaktsiisi ja hasartmängumaksu osas. See erineb väga suurelt sellest, mis sügistalvel eelarvesse kirjutati. Seega, kui kultuurkapitali kaudu jagatakse raha ka püsitegevuseks, on see üsna riskirohke teguviis.

Kindlasti ei ole suurem osa kultuurkapitali kaudu jagatavast rahast püsitegevuseks. Kultuurkapitalist jagatakse raha vastavalt sellele, kuidas eelmises kvartalis reaalselt maksuraha on laekunud. Ühelgi sihtkapitalil pole ka kunagi kogu raha viimse sendini ette ära jagatud. Pikemaajalised kohustused nagu stipendiumid, elutöötoetused, aga ka aastaks ette määratud toetused näiteks kultuurilehele, Eesti Instituudile, moodustavad vaid osa igas jaotuses, mistõttu loodetust kehvem laekumine nende rahastamist oh
tu ei sea.

Pealegi, kõigele vaatamata on tänavune laekumine eelmise aasta omast suurem. Ja kui kultuuriministeeriumi järgmise aasta eelarve tervikuna väheneb, siis kultuurkapitali eelarve kindlasti ei vähene. Nii et kultuurkapitali osas pole pessimismiks põhjust.

Kuidas jääb aga kultuurkapitalis oleva ehituslaenuga? Kui seda raha piisavalt ei laeku, siis ega panka ei pruugi huvitada, miks raha pole, ta tahab oma ikka kätte saada.

Need on ajatatavad graafikud. Näiteks Kumu tagasimakseteks kuni 2010 oleme kenasti graafikus. Vahepeal oli lootus, et saame isegi kiiremini. Ka tulevikus, Eesti Rahva Muuseumi puhul on riskidega arvestatud.

Riigi praeguses finantsseisus ei ole oodata ega loota ka neid sadu miljoneid, mida vajaks kultuuri-, eeskätt arhitektuuripärand. Kas ka siin loodame ainult n-ö rikkama Euroopa abile, kuna endal kulub kogu raha mujal ära?

Muinsuskaitse valdkonnas on suuremad kulud seotud ehitusega, need on restaureerimistoetused. Uuringutele ja järelevalvele kulub vähem. Muinsuskaitseamet on ministeeriumi ainus otsene allasutus ja kõik, mis puudutab kokkuhoidu, puudutab ametit täpselt samavõrra kui ministeeriumigi ja kõiki teisi. Siiski on Euroopast tulev raha väga oluline ja seda on võimalik taotleda, kuna paljud kaitsealused objektid on ka turismi seisukohalt olulised.