repudiandae

Eestis märtsis alanud saksa kultuuri invasioon festival “Ruhrpott” saab suurema hoo sisse aprillis ja mais. Mida see lähemalt hõlmab ja mis tähendust kannab?

“Ruhrpoti” festival on Saksamaa Nordrhein-Westfaleni liidumaa kultuurifestival Eestis. “Ruhrpott” sai festivali pealkirjaks, sest see on üks selle piirkonna saksakeelsetest nimetustest ja võiks tõlkes tähendada Ruhri katelt, mis assotsieerub pulbitseva, podiseva pajaga, hõlmates industriaalset ajalugu ja urbanistlikku tänapäeva, aga ka elavat kultuurielu. “Ruhrpoti” puhul on oluline selle festivali eellugu. Tegelikult ulatati meile käsi sealtpoolt. Dortmundi linn ja Nordrhein-Westfaleni liidumaa riigikantselei tegi ülemöödunud aasta lõpul Eesti riigile meie Berliini saatkonna kaudu ettepaneku, et Eesti oleks külaline nende üle kahe aasta toimuval rahvusvahelisel kultuurifestivalil “scene nrw”.

Möödunud suve “scene nrw” polnud ju ainult Eesti, vaid kolme Balti riigi kultuurifestival. Dortmundis, aga ka Düsseldorfis tunnistasid nii linna kui ka liidumaa kultuurijuhid ühest suust, et nad ei osanud ette näha, et festival osutub nii edukaks, et nii palju inimesi seda külastab. Nad avaldasid isegi arvamust, et oleksid võinud organiseerida iga Baltimaa festivali eraldi.

Kuidas pandi kokku praeguse festivali eellugu, mulluse festivali kava?

See oli suur ja paindlik koostöö. Palju ettepanekuid tuli Eesti poolelt: Reet Weidebaum kultuuriatašeena võttis ühendust nii Goethe instituudi kui ka teiste partneritega Eestis. Oli teada, milliseid kultuurivaldkondi oleks seal mõistlik ja huvitav tutvustada. 

Kuigi festivali koordinaator oli Dortmundi linn, siis festival ise toimus kaheksas paigas. See oli suurejooneline ja mahukas üritus. Saksamaalt käisid siinseid partnereid väisamas nii-öelda skaudid. Näiteks Kölni linn ütles, et neid huvitab filharmoonia kammerkoor või see või teine kvartett või elektronmuusika ansambel. Sealt signaliseeriti huvi, siit reageeriti, et meil on need ja need huvitavad tegijad. Ettevalmistamise käigus avastasime, et väga paljud kontaktid olid juba pikaajaliselt ning intensiivselt toiminud. Samad kontaktid leidsidki festivalil väljundi. See oli loomulik käik.

Moodsa tantsu puhul oli selge, et Eestit esindab Kanuti Gildi saal ning Priit Raua kaudu läheb võimas programm Nordrhein-Westfalenisse. Kui nüüd hakkasime “Ruhrpoti” programmi kokku panema, siis oli samuti selge, et tantsu puutuv käib läbi Kanuti gildi saali. Kui vaadata seda tantsukava, mis sealt meile tuleb, siis viiest projektist on kolm osalusprojektid, kus on tegemist Eesti ja Saksa (varasema) koostööga. Nendest tuleb välja ka see, et Nordrhein-Westfalen on rahvusvaheliselt väga avatud, sest selle liidumaa egiidi all ning nende oma kunstnikena esitletakse korealasi, jaapanlasi, itaallasi, portugallasi. Mitmemärgiline tantsuprogramm osutab koostöö pikaajalisusele ja viljakusele.

Kuidas praegune programm välja kujunes?

See oli sama rada kulgev orgaaniline protsess. Eesti programmi üldkoordineerimine tuli Goethe Instituudile ning kuna meie omakorda olime mullu kaasatud Saksa programmi kokkupanemisse, siis me ka teadsime, mis organisatsioonid ning tegijad seal käisid, kelle huvi nad pälvisid ning mis kontaktid neil juba on. Mängima hakkasid juba toimivad suhted. Tihtipeale võtsid Nordrhein-Westfaleni esindajad ise ühendust ja ütlesid, et nägid meie oma valdkonna esindajaid, et see oli põnev  ja nüüd tahavad nemad Eestisse tulla. Näiteks tunnustatud kaasaegse muusika interpreteerija Minqueti kvartett.

Mida me võiksime sellest festivalist õppida?

Kui süveneda esmapilgul võõrana tunduvasse regiooni, siis sealt võib leida palju tuttavlikku, võib aga ka palju uut õppida, leida mudeli, mida saab omakorda teistes situatsioonides rakendada. Ruhri piirkond Euroopa südames, mis on perifeeria, teisest küljest aga avatud kese, omapärase identiteediga regioon, kus saavad kokku klišeed, mida mängitakse kelmikalt välja ja millega veetakse  ninapidi nii iseennast kui publikut. Klišeede varjus leitakse ka endale üllatusi, millega üllatada ka külalisi. See on vahva kogum.

Mis sulle endale on “Ruhrpotis” kõige olulisem?

See viis, kuidas festival on sündinud. Ka see, et festivali on Eestis tähele pandud, ilma et oleksime kõvasti trummi löönud. Festivali jälgitakse pisut üllatunult, isegi imestades, aga suure huviga. “Ruhrpott” sisaldab mitmesuguseid valdkondi ja vägagi võimsalt. Fotokunsti poolelt tuleb Eestisse tuntud fotograaf Martin Rosswog, kes on pildistanud Peipsi-äärseid külasid ning näitab meile, kuidas me elame. Festivali projekte võib pidada mõneti nišinähtusteks, kuid need on siiski kvaliteetsed kultuurikandjad.

Festivali kogutegevus polegi suunatud laiale publikule: festivali raames toimuvad ekspertide kohtumised, töötoad, kokku saavad Balti filmi- ja meediakooli ning Kölni kõrgema meediakooli tudengid ja õppejõud, et koos midagi edasi teha. Ka Münsteri muusikakõrgkooli ja Eesti muusikaakadeemia meistriklassid on vahetusprojekti osa. Tallinn hakkab kultuuripealinnana kindlasti suhtlema Esseni ja kogu Ruhri piirkonna esindajatega, sest 2010. aasta kultuuripealinn on Essen. Meil on huvi üksteise vastu ning soov teise kogemusest õppida.

Nordrhein-Westfalenis on järjest rohkem hakatud mõtlema ka turismi arendamise peale, et luua oma piirkonnale järjest positiivsemat mainet. Ehk avastavad Ruhri inimesed vastastikuse koostöö raames ka Eesti kui seni tundmatu põneva turismimaa?

Mida võiksime ja peaksime neilt õppima, on see, kuidas on vanad tööstuskompleksid ja -maastikud taas ellu äratatud ja uuesti kasutusele võetud. Sellele küsimusele on loominguliselt lähenetud. Ka näiteks Ida-Virumaa probleemide lahendamisel oleks neilt palju õppida. Kutsun üles selle valdkonna inimesi koostööle. Goethe instituut on valmis vahendama.

Tosinkond aastat tagasi enne 70. sünnipäeva pikemalt juttu ajades rääkis Kaljo Kiisk mulle muu hulgas järgmise loo: “Käisime koolipoistena juba varakevadel meres ujumas, kui horisondil veel jäätükid hulpisid. Meil, poistel, oli selline loll komme mööda mõrratiiba sügavuse poole liikuda ja sukelduda alla vaatama, mis mõrrapäras sees on. Ükskord ma järsku tundsin, et jalg on võrgus varbaid pidi kinni. Jäin rahulikuks, tegin “kella”, tõmbasin pea põlvede ligi ja tundsin, kuidas õhk hakkab lõppema, ja äkitselt ka seda, kuidas võrk varvaste ümbert lahti läks. Ma sain pinnale. Hiljem rääkisin seda kodus ja isa ütles: “Jumala eest! Kui sa oleksid ära uppunud, siis oleksid oma esimese nahatäie saanud.”” Aga Kiisk ei uppunud, omal uljal kombel suples ta jäätükkide vahel nii karges meres kui ENSV kultuurielus.

Kaljo õppis Jõhvi algkoolis, kus ta ema oli õpetajaks, noorest peast mäletas ta hästi Pätsi residentsi aiamajandust, taluperenaiste kooli. Pärast Vaivara algkooli lõpetamist läks Kaljo Kiisk kolmeks aastaks Narva kooli, tegi treener Apsi käes all poksi, õppis Tallinna kommertsgümnaasiumis.

Kiisk tunnistas 1995. aasta sügisel: “Narva jõe ja Sinimägede maapealne põrgu on mul läbi elatud. Olen selle kõik kaasa teinud. Pärast sõda olin natuke aega peidus.” Küsisin, et kas 1944. aasta suve saladuse pidamine oli koormav, tekitas alateadlikku valmisolekut ja hirmu? Kiisk vastas: “See oli suureks koormaks. Ma ei taha sellest pikalt rääkida ega edvistada. Olete esimene ajakirjanik, kellele seda räägin, varem pole ka küsitud. Omal ajal vahetasin koole, sest hakati huvi tundma, kus ma tol aastal olin. Abiellusin 22aastaselt, abikaasa teadis, sest abikaasa vennaga koos läksime. Aga minu laps, lapselaps ja väimees said sellest teada alles pärast 1990. aastat.”

Rakvere keskkooli lõpetas Kaljo Kiisk 1946. aastal ja läks tehnikamehest isa jälgedes paariks aastaks polütehnilisse instituuti keemia- ja mäeteaduskonda. “Teisel kursusel lugesin lehest, et korraldatakse vastuvõtt Tallinna teatriinstituuti. Ma ei tea isegi, mis vägi mind sinna Põldroosi, Põlla, Rebase ja Moori ette viis. Õppisin kahes instituudis korraga, kuni see välja tuli. Otsustasin teatri kasuks.”

Edasi tuli neli majanduslikult rasket aastat Moskvas GITISes, kus õpetasid Sudakov, Rajevski, Knebel, Popov, Abdulov, Anders. 1953. aastal naasis Kaljo Kiisk Tallinna ja lavastas koos Kulno Süvalepaga “Kevade”, mida etendati üle 250 korra. Aga palk teatris oli nigel, 690 rubla vanas vääringus – ja Kiisk läheb filmi. Esialgu napsilembeste vene külalisrežissööride toeks teiseks lavastajaks, näitlejatega töötama. Kuid teadmajanune Kiisk käib ka montaažis, laboratooriumis, loeb filmikirjandust. Läheb oma arust paariks päevaks Leningradi ja jääb sinna pikemaks ajaks. “Asja kõige suurem võlu oli see, et ma sain kokku kuulsate lavastajatega. Jossif Heifits – mees, kes on teinud parimad filmid NSV Liidus, võttis mu oma tiiva alla ja me saime pärast sõpradeks. Tema tegi mulle väga paljud asjad selgeks. Lenfilmi režissöör Rappaport, kes filmis “Elu tsitadellis”, ütles mulle: “Kaljo, ära mine Tallinna, tule minu juurde teiseks režissööriks.” Aga ma kartsin, sest Lenfilm oli suur masinavärk, mille hammasrataste vahele võis kergesti hoopis ära kaduda.”

Oma loomingus Kaljo Kiisk rangest režiistsenaariumist ei lähtunud. “Näitleja improvisatsioonivõime on tema loominguline alge. Olles ise režissöör, oli mul “Hullumeelsust” filmides maailma tasemel näitlejate koosseis. Iga mees tuli valmis osaga, minu tööks oli kõik ühe katuse alla panna, et ka nemad rahule jääksid. Emotsionaalne näitleja ilma peata on lihtsalt vulgaarsus, mis purskab vatti.”

Kaljo Kiisk tegi Eestis 17 täispikka mängufilmi, juhatas 25 aastat kinoliitu. “Need kinoliidu aastad olid elu ilusamad, töörohked ja huvitavad. Sain väga-väga palju kogemusi ja oskusi inimestega suhelda. 1965. aastal kutsuti mind mitu korda välja. Üks asi on mul südamel, millest tahaks rääkida. Tol ajal oli parteibüroo liige Peeter Künnapuu. Ta tuli ise minu juurde ja ütles: “Kaljo, tead mis? Nüüd läheb asi hulluks! Sa oled juba neli aastat ainuke loomingulise liidu juhataja NSV Liidus, kes pole veel parteisse astunud.” Ma vingerdasin, et ma ikka ei sobi, ei suuda… Pidasin paar sekundit pausi ja jutustasin talle, kus ma olin 1944. aastal. Keegi seda ei teadnud ega saanud ka hiljem teada. Minuga pole keegi sel teemal vestelnud. Eesti laskurkorpuses politrukiks olnud Künnapuu vaatas paar sekundit maha ja ütles: “Kaljo, seda jutuajamist pole meie vahel olnud. Homme annad avalduse, kõike head.” Haruldane inimene oli, ja ta vaikis mu minevikust.”

Kaljo Kiisk kikivarvul ei käinud ega inimestega poolihääli ei rääkinud. Ta ütles alati valju häälega oma arvamuse välja, oskas vastutada ja inimesi mõista. “Ebaõnnestunud valikud töö vallas on seotud ebaleva olukorraga enda sisemuses,” tunnistas Kiisk tosinkond aastat tagasi.

Nüüd on ta läinud sinna, kust valju häälega enam tagasi ei tulda. Ometi tuleb ta ikka ja jälle tasahilju tagasi meelde nende, kes mäletavad, ja neid on väga palju. Kaljo Kiisk süttib ikka ja jälle selles kogumis niikaua, kuni hingab see kogum, ja mille nimi on eesti kultuur.

“Eestlased on öise eluviisiga rahvas ja neile meeldib öö otsa väljas olla. Siiski pole Tema Majesteedi aukonsulil üldiselt just kuigi soovitatav viibida kabareerestoranides pärast kella kahte öösel, kuna aeg-ajalt leiab aset siiski teatud intsidente”

(Eluolu kohta Tallinnas, (Eestis).

Välisministeeriumi ringkiri, 28. aprillil 1937)

Graham Greene külastas esmakordselt Eesti pealinna Tallinna, mis jääb umbes 250 miili St. Peterburgist lääne poole, 1934. aasta kevadel “ilma erilise põhjuseta”, nagu ta kirjutab oma memuaarides “Ways of Escape” (“Põgenemise viisid”) “kantuna soovist põgeneda mõnda uude kohta”. Tema kaasreisija lennul Riiast Tallinnasse oli endine anglikaani vaimulik, kes oli Tallinnasse saadetud välisministeeriumi diplomaadina. Mõlemad lugesid juhuslikult Henry James’i romaani sama väljaannet ning leidsid end varsti vestlemas. Hiljem veetsid nad Greene’i sõnul koos Tallinnas “palju õnnelikke tunde”, kui “ma ei otsinud just parasjagu edutult bordelli”. (Kõnealust lõbumaja soovitas Londonis romaanikirjanikule paruness Budberg, kes oli Balti pagulane ning H. G. Wellsi armuke. Bordell oli kuulus oma suurepärase antikvaarsuse  ja diskreetsuse poolest.) Greene kirjeldas kohtumist kui ühte “kõige meeldivamat” oma elus.

Hoolimata sellest, et teoses “Põgenemise võimalused” diplomaadi nime ei mainita, saab välisministeeriumi toimikute põhjal tema isiku tuvastada, mehe nimi oli Peter Edmund James Leslie ja ta määrati 12. veebruaril 1931. aastal Tallinnasse Tema Majesteedi asekonsuliks. Ükskõik, kuidas vaadata, Leslie oli elanud põnevat elu. Enne Esimest maailmasõda oli ta olnud Ida-Londonis Ülestõusmise kiriku õpetaja, jutt käib tornidega ehitud punastest tellistest hoonest Victoria dokkide juures. 1916. aastal välja antud piiskopkonna aastaraamatus mainitakse “kõrgeaulist Leslie’t” anglikaani sõjaväekaplanina; kui sõda läbi, vahetas ta aga usku, hakkas katoliiklaseks, ja läks sõjaväe relvamüügi varustusega tegelevasse firmasse (William Beardmore & Co) müügiagendiks. Kuigi ta ei olnud jõukas, liikus ta ringi kõrgklassi seltskonnas ja talle kuulus ka teatud hulk Lõuna-Aafrika teemandikaevanduse aktsiaid. Temas võib üsna kergesti leida ühiseid jooni mõne Eric Ambleri romaanis tegutseva salakuulajaga ning tundub olevat tõenäoline, et ta võiski olla Briti valitsuse spioon.

1930. aastatel töötas Greene’i vend natsi-Berliinis ajakirjanikuna Daily Telegraphi juures; Greene võttis taga ühendust en route Tallinnasse 1934. aastal. Pole täpselt teada, kui palju ja kuidas kirjanik Hitleri-Saksamaal ringi liikus. On teada, et 4. mail istus Greene kesköise rongi peale, mis väljus Berliinist Läti pealinna Riiga, kust ta lendas 12. mail väikese propellerlennukiga edasi Tallinnasse. Aukonsul Leslie lendas sama lennukiga. Tallinnasse saabumisel jõi Greene Leslie’ga Lai tänav 17 Briti saatkonnas teed ning siis avastasid nad koos vanalinna. Tallinna keskaegsed gildihooned, vene kiriku sibulkuplid ja siinsed konarlikud munakiviteed vaimustasid Greene’i. Paruness Budbergi juhtnöörid aga osutusid kas puudulikuks või ebaadekvaatseks, kuna romaanikirjanikul ei õnnestunudki leida seda lõbumaja, mida paruness oli soovitanud. Samal õhtul, veel enne naasmist Harju tänava Kuldlõvi hotelli, kus ta peatus, kutsus Greene Leslie rohke viinaga õhtusöögile. Pärast kirjutas Greene oma toas veidi napsisena oma naisele Vivienile kirja.

“…mul on siin õnne olnud. Riiast saja miili kaugusele saab rongiga 10 tunniga ja ühe otsa lennukipilet maksab ainult 25 naela, kaunis lend piki Läänemere kallast. Teel lennuväljale oli mul õnne jagada taksot Tallinna asekonsuliga. Pärast kohalejõudmist jõime koos teed. Ta on meeldiv, elus üsnagi pettunud tegelane, katoliiklane, kes ei loe midagi peale Henry Jamesi teoste! Kui ta oma kohvri lahti pakkis, märkasin, et ta kannab kaasas romaani “The Ambassadors” (“Saadikud”) köidet. Nii me siis peaaegu et langesimegi teineteise käte vahele… Ta on Tallinnas elanud vaheaegadega kokku 12 aastat sellest ajast, kui töötas sõjavarustusfirma müügiagendina. Ma kutsusin ta täna õhtust sööma ja ka homme õhtustame koos. Siin on kõik uskumatult odav. Me sõime kahekesi õhtust, tellisime 6 pitsi viina, maitsva hors dóeuvres’, 2 Viini šnitslit praetud kartulitega ja kaks klaasi teed. Arve ühes siinses uhkemas restoranis tuli kokku 3/6 d…”

Greene lõpetab: “Head ööd, mu kallimast kallim, ma lähen varakult voodisse, kuna olen joodud viinast unine” ja kirjutab alla: “Sinu Tyg”.

Naasnud 1934. aasta kevadel Inglismaale, soovitas Greene Briti diplomaati oma vennale Hugh’le. “Leslie, kena asekonsul Tallinnas, kirjutas mulle ja palus võimalust Sinuga tutvuda. Ta sõidab Berliinist läbi samal ajal, kui Sul on puhkus, ja ma soovitasin tal teel tagasi Eestisse Sind üles otsida.” Tõendid viitavad sellele, et “kena” Leslie oli Greene’i esimene (ja võib-olla mitte tahtlik) kokkupuude Briti luurega. Tallinna tunti tol ajal salaluure keskusena, kuhu olid sisse imbunud valgevenelastest intrigandid eesmärgiga takistada Stalini ligipääsu linnale. Hoides Eesti pealinna Tallinna oma kontrolli all, olnuks Stalinil võimalik Nõukogude Liitu kaitsta Lääne- ja Põhja-Euroopa riikide rünnakute eest ja valitseda kogu Baltikumi territooriumi. Välisministeeriumi ametnik (nimi loetamatu) on märkinud: “Leslie on üks parimatest (SIS – the Secret Intelligence Service (salaluure) või M16) esindajatest, kes meil Ida-Euroopas on”. (Londoni avaliku teabe toimik PO 369/1757.)

Veidi aega pärast sõda pani Greene kirja filmi “Nobody to Blame” (“Pole kedagi süüdistada”) visandi, kus on juttu Briti päritolu Singeri õmblusmasinate müügiesindaja tegevusest Eestis (“Latesthia”), too osutub SISi spiooniks. Film jäi tegemata kuna see oleks pilganud salateenistust, kuid selle käsikiri sisaldas materjali, mille põhjal pidi tehtama “Meie mees Tallinnas”, mille pealkirjaks sai siiski “Meie mees Havannas” (1958). 1988. aastal, enne oma esimest külaskäiku Tallinna, kirjutasin Greene’ile ja küsisin, miks valis ta 1930ndate aastate Eesti asemel filmi tegevuspaigaks 1950ndate Kuuba. Greene vastas, et salateenistusest kõnelev komöödia Hooveri müügimehest, kes tõmmatakse salaluure maailma, tundub usutavamana Castro-eelses halva kuulsusega ööklubidega Havannas kui Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Tallinnas. Oma vastuse võtab ta kokku sõnadega: “Kuubat ma juba tundsin ja minu sümpaatia kuulus mägedes pesitsevatele fidelistidele… Vaevalt suudaksid vaatajad samastuda filmi peategelasega, kui too on olnud seotud Hitleri sõjakäiguga.”

Loomulikult on raske leida erinevamaid riike kui Kuuba ja Eesti. Siiski sarnaneb Greene’i Kuuba “meelelahutustüki” peategelane, Hooveri müügimees Wormold Leslie’ga, endise relvamüügi agendiga Balti riikides. Kui Wormoldi kohta väidetakse filmis, et “ta ei ole naistest huvitatud”, siis Leslie (oma teoses “Põgenemise viisid”) tegelikult “kardab naisi”; mõlemad on vanamoodsad kaupmeestest õpetlased, veelgi enam, nad mõlemad armastavad viina ja raamatuid.

Peter Leslie viimane kiri läks teele Damaskusesse, pärast seda läks ta erru, tõmbus Norwich’i (tema vähesed veel elavate kirjas tuttavad meenutavad teda suursuguse, paljulugenud mehena, kes kogus marke, oli tõenäoliselt homoseksuaal ja kandis tema reisikonsultandi sõnul kaherealisi kriiditolmuseid ülikondi, mis “olid kandmisest peaaegu rohelised”.) Pärast kohtumist Tallinnas kaotas Greene Leslie silmist ja oletas, et ta “kadus pildilt” 1940. aastal, kui Stalin tungis Balti riikidesse ja paigutas sinna oma väed. Tegelikult pandi Leslie siis, kui Vene tankid Tallinnasse sisse sõitsid, vastutama Briti huvide eest linnas, ja lennutati hiljem turvalisuse huvides üle Soome lahe. (Tallinna Briti saatkonnast sai nõukogude vereü
lekandejaam) Umbes 30 aastat hiljem – nagu välk selgest taevast – sai Greene Leslie’lt kirja. See oli kirjutatud 1969. aasta suvel. Leslie oli just lõpetanud Greene’i viie Henry Jamesi käsitleva essee lugemise teosest “The Lost Childhood” (“Kadunud lapsepõlv”), ja see tõi meelde mälestused Balti riikides veedetud ajast. Greene oli kuuekümne nelja aastane ja just avaldamas oma kahekümne esimest romaani “Travels with My Aunt” (“Rännud tädiga”). Tema suureks üllatuseks soovis endine asekonsul talle kinkida oma Jamesi teoste esmaväljaanded. Pärast kolmekümmet aastat vaikust tundus see pakkumine olevat eriliselt heldekäeline. Nii sai alguse meeldiv kirjavahetus, mis kestis 11 nädalat ning mille vältel vahetati 5 kirja. Kirjavahetuse käigus Greene avaneb ja osutub seltskondlikuks ning tähelepanelikuks meheks, kes ei sarnane just kuigi palju sellele tõreda ja enesesse süüvinud katoliiklasega, keda tunneb avalikkus. Kuni tänase päevani pole Greene’i ja Leslie’ kirjavahetust avaldatud (kirjad on hoiul Massachusettsis Bostoni kolledži John J. Burnsi nimelises raamatukogus).

(Times Literary Supplementis ilmunud katke Ian Thomsoni toimetatud Graham Greene’i artiklite kogust “Articles of Faith”)

Inglise keelest tõlkinud Ester Rooste,

kirjad ise ilmuvad juba järgmises Sirbis.

Konverentsiks on ilmunud “Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 2”.

Maailma ülikoolides õpetatava erialana on rakenduslingvistika pisut üle 40 aasta vana. Eelmisel aastal ilmunud Lancasteri ülikooli professori Martin Bygate’i mõtisklus rakenduslingvistika moodsate suundade üle on jätnud mulle mulje, et lingvistika ongi rakenduslingvistika. Või õigemini, et lingvistika ilma tegeliku kasutuseta, puhta teoreetilise mänguna on üks ilus mäng, aga muidu veretu värk. Kuid uurimisala pole justkui päris õige, kui alatasa poleks tarvis otsida tasakaalu selle valdkonna teooria ja praktika, insaideri ja autsaideri positsiooni vahel.

Eile, 20. aprillil alanud rakenduslingvistika konverentsi peateemaks on suhtlus, eelkõige töine suhtlus. Me aimame, et keelekasutust juhivad teadvustatud või teadvustamata reeglid ja tavad, suhtlusvõtted ja -mallid, rollisuhted, hoiakud ja eesmärgid. Millised need on, kuidas keel neid peegeldab, mis eripära on ühe või teise töise suhtluse keelel, kuidas mõjutab suhtlust kultuur, millega keelekasutaja kokku puutub, kes suhtleb kellega jne, seda püütaksegi konverentsil vaagida.

Konverentsipäevi aitavad sisse juhatada ja raamistada kutsutud ettekandjad: János Pusztay (Szombathely, Ungari) kõneleb Kesk-Euroopa ühtlaseks muutuvast keelepildist, Reet Kasik (Tartu ülikool) räägib võimu keelest ehk sellest, kuidas riik suhtleb kodanikuga. Keele rolli võimu juures kiputakse tihti alahindama, samas on selge, et kelle käes on võim, see määrab muu hulgas ka suhtlusviisi. Asja teadvustamine on esimene samm vabaduse suunas. Mare Koit (Tartu ülikool) nendib, et suhelda arvutiga loomulikus keeles pole seni veel kaugeltki igapäevane nähtus, aga… kas me seda tahamegi? Või kui tahame, siis kuhumaani? Kas me lepime arvutiga, mis suhtleb meiega kui masin või peaks arvuti suhtlejana olema võimalikult inimesetruu? Jaakko Lehtonen (Jyväskylä ülikool) tõmbab suhtlusarutlusse eri kultuurid, pidades ettekande teemal “National cultures and the language of pictures” (“Rahvuskultuurid ja piltide keel”). Kultuurierinevustega põrkumist puudutatakse mitmes muuski ettekandes: räägitakse eestlastest ja soomlastest, eestlastest ja venelastest, põhjaeestlastest ja lõunaeestlastest.

Rakenduslingvistika kõige põlisem ala on võõrkeeleõpe, millele nüüdsel ajal lähenetakse kõikvõimalikest keelelistest ja mittekeelelistest vaatepunktidest, teemade ring ulatub isiklikest keeleõppimismälestustest kuni sotsiaalse tausta vaatluseni. Mitmes ettekandes on keeleõppele lähenetud just suhtluse kaudu, kas siis õpetajat, õppijat või tegevust ennast silmas pidades.

Konverentsi temaatikat laiendavad muud (rakendus)lingvistika valdkonnad, kõik miskitpidi seotud suhtlemisega. Juttu tuleb korpuslingvistikast, sõnavarast, leksikograafiast, kõnelejast kui loojast, keeleomandamisest, eraldi töötoas tegutsevad lapsekeele uurijad meilt ja mujalt.

Kõik meie rakenduslingvistika konverentsid on peegeldanud seda, kuidas ühe nimetuse all saavad kokku keel ise (ka teoreetiliselt, alates väikseimast hääldusüksusest) ja selle tegelik kasutamine, keel kui protsess (keele kadu, suhted ja liikumised emakeele ja teise keele vahel) ja keelekasutaja (inimesed, nende kogemused, suhtumised ja motivatsioon).

Konverentsi kava ja teesid ühingu koduleheküljel www.rakenduslingvistika.ee.

Werner Horvath. Fragment maalist “Sigmund Freud”. Õli, lõuend, 1994. Freud leidis ülisuure hõlmavusega sümbolid, mis ühtmoodi heitsid valgust niihästi magava Viini naise kui ka pulmi pidavate beduiinide hingeelule. netifoto

Pealkiri on vist sedapuhku nii eriskummalise kõlaga, et tähenduse selgitamisele tuleb pühenduda silmapilkugi kaotamata. “Platonism” märgib mõtlemisviisi platonlikus vaimus: on mingi nähtus saanud meilt mõtestuse ja sõnalise esituse, siis ühtlasi see tähendab, et meie, olles esile toonud kõnealuse nähtuse vaimse olemuse, oleme esinenud platonismi viljelejaina. Platoonikud, täiesti olenemata sellest, kas me “vaimsest olemusest” (s. t jumalikkusest) räägime muigamisi või tõsitoonil, oleme möödapääsmatult kõik.

Viimasena toodud väide seostub hõlpsasti suurimaga kõigist küsimustest: küsimusega meie vaimse suutluse päritolust ning selle olemusest. Platon, taotledes mõtlemisviisi võimalikult suuremat järjekindlust, tõmbas maisuse ja vaimu vahele rõhutatult rasvase eraldusjoone: vaim, nagu ajaliku aine vastandile kohane, olevat muutumatu, igavene ja maisusest, vähemasti kõige tähtsamates suhetes, täiesti sõltumatu. Mõtleja hoiak oli neis asjus sedavõrd surmtõsine, et ta ei kohkunud tagasi väitest: õppimine olevat unustatu meeldetuletamine. Aristoteles teadagi kärpis oma õpetaja radikalismi õige tunduvalt; tänu temale oleme juba üle kahe aastatuhande teadlikud kahest suurtõest: 1) “inimene on sotsiaalne olevus” ja 2) inimhing on sündides tabula rasa. Ühiskond esineb filosoofil suurolendina, kes iga üksikliikme puhastahvli täis kirjutab. Niisiis saadakse vaimne suutlus ennekõike ühiskonnalt.

Ootuspäraselt püüdleb ühiskond selle poole, et kõik liikmed oleksid võimalikult ühesugused. Kes siis ei teaks, et monoliitsus mõjub tugevdavalt, sellal kui hälbijad toimivad lagundajaina? Üksikliikmete sarnastamist edendades jõuab ühiskond oma arengus seadusteni, mille järgimine arvatakse igaühele kohustuslikuks. Järgitakse seda kuulekamalt, mida rohkem ollakse veendunud seaduste inimüleses päritolus. Seadus peab tingimata inimesest kõrgem olema, vastasel korral ta oma peaülesannet, s.o olla ühiskonna valitseja ja ühtaegu ühendaja, lihtsalt ei suuda täita.

Seadus, sotsiaalset laadi platonism, oleks esimene kolmest, mis käesolevas arutluses peab saama mingi selgituse. Eks ole vaimsus tervikilminguna nii hõlmamatu, et ainuüksi sotsiaalsusest ei piisa. Milles võiks selle ebapiisavuse põhjus seisneda konkreetsemalt? Ilmselt tuleks tunnistada ka teist, individuaalset laadi platonismi. Seadused, kui kasutada platonliku värvinguga mõistestikku, on nii-öelda killud, mis tahavad esitada hõlmamatu õigluse-eidose üksiktahke, kuid alati see rahuldavalt ei õnnestu. Õiglus kui selline on küll täies ulatuses meile kõigile lähenematu, kuid mingi kujutlus õiglusest (mis meile endile tundub piisavalt terviklik) elab meist igaühes. Ja väga hõlpsasti võib juhtuda, et meie kujutlus õiglusest satub seadusega vastuollu. Või siis käesolevale kirjutisele kohasemas sõnastuses: sotsiaalset laadi platonism ja selle individuaalset laadi täiendaja ei kooskõlastu. Seda on esinenud juba aastatuhandeid ja see kajastub isegi folkloorses vaimuvaras. “Väiksed kelmid kõlguvad võllas, suured sõidavad tõllas.” Plutarchoselt pärinevas Soloni eluloos esitatakse üks selle humorismi algvariante: seadused on nagu ämblikuvõrgud, millest suuremad putukad lendavad erilise vaevata läbi, väikesed jäävad aga kinni.

See kõik on liigagi hästi teada, kuid millegi seadusest paremani pole paraku suudetud jõuda. Ainsa korvava tegurina tuleb arvesse kohtumeeste isiksus; advokaat ja prokurör peavad hoolt kandma, et sotsiaalset laadi platonismi kõrval leiaks väärilist arvestamist ka too teine, individuaalse värvinguga platonism. Keskaegseis oludes oli juriidiline terminoloogia arusaadavam; tollal nimelt kutsuti advokaati ja prokuröri jumala ja kuradi advokaadiks (advocatus diaboli ja advocatus Dei). Need kaks pidid tagama, et kõik hea ja kuri, mis ju sisaldus igas süüdistatavas, saaks esile toodud; alles pärast seda sai seadus toimida täiusliku õiglusega.

Kogu see ettevalmistav jutt kahest platonismist oli tarvilik selleks, et mõista kolmandat, Freudi platonismi. Teadagi kuulus psühhiaater algusest peale materialistliku mõtlemisviisi eelistajate hulka, kellele kõige rohkem meeldinuks loobuda platonismist põhimõtteliselt, kuid see polnud paraku võimalik. Noor Freud lahkab kalaajusid, kasutab nende uurimisel mikroskoopi ja unistab psühholoogia taandamisest füsioloogiale, kuid temalgi, sarnaselt praeguste aju-uurijatega, tuleb iga oma järjekordse pisiavastuse puhul nentida: see ütleb vähe. Galilei suurjuhis (muuta mõõdetamatu mõõdetavaks!) pole vaimunähtuste puhul süsteemsemalt järgitav ja nii tuleb Freudil leppida tolle kõige äraproovitumaga, platonistliku kõrvutamisega, vähem üldiste nähtuste suursümboleist tuletamisega.

Eesmärk seisnes inimpsüühe kui sellise selgitamises ja seepärast ei tulnud lähtuda mitte ühiskonna liikmest, vaid inimesest kui sellisest: Freudi lähtepunktiks kujunes Aristotelese üldtuntud määratluse vastand: inimene on asotsiaalne olend. See ei tähenda, et ta igasugusest sotsiaalsusest vaadanuks mööda põhimõtteliselt. Nii näiteks raamatus “Tootem ja tabu” leidub mööndus: “…aga tabu pole neuroos, vaid sotsiaalne moodustis.” Sellegipoolest polnud psühhiaatril kunagi kahtlust selles, et inimene on esmane ja ühiskond teisene. Sootsium sai teoks alles inimeste ühinemisel kogukonnaks, kusjuures nende eripära andis varjundi ka tõekspidamistele, mis tolles ühiskonnas ajapikku kujunesid. Mida täiuslikumaks on ühiskond arenenud, seda rohkem kätkeb ta endas kõikvõimalikke keelde ja seda suuremal määral allutatakse hingeelu avaldused kontrollile. Sunnivabamalt saab selliste ületsiviliseeritud inimeste hingeelu avalduda alles eriseisundis, näiteks unes, kuigi tsensuurist täiesti vabad pole isegi mitte unenäod; unenägude katkendlikkus, arvas Freud, johtub lõppeks sotsiaalse aluspõhjaga tsensuurist.

Õnneks polnud euroopalikkus sadakond aastat tagasi veel kaugeltki ainuvalitsev; hulgaliselt leidus algelisema korraldusega ühiskondi, mille liikmeid keelud igal sammul ei kammitsenud. Just nende tavasid, arvas psühhiaater, tuleks uurida ennekõike, kui me tahame saada ettekujutust inimpsüühest kui sellisest. Nõnda siis Freud aina uuris nn looduslaste elukorraldust, et jõuda suursümboliteni, mida saaks võtta aluseks kõigi inimeste hingeelu tõlgendamisel. Mis on kõigile inimestele ühine? Loomulikult seksuaalsus; sellest kõik algab ja sellega kõik lõpeb. “Valdav osa unenägudes väljenduvaist sümboleist on seksuaalsümbolid.”

Pärast seda suurtõdemust jäi vaid täpsustada sümboolika avaldumisviise. Ilmekas näide leidub psühhoanalüüsi sissejuhatavalt tutvustavate loengute täiendusköites, mis pidi varem väidetule lisama kinnitust. “Me väitsime, et mantel naise unenäos tähendab meest. Praegu ma loodan, et Teile avaldab muljet, kui saate kuulda, et Th. Reik annab meile 1920. aastal teada: “Beduiinide ülimalt arhailises pulmatseremoonias katab peigmees pruudi erilise, “abaks” nimetatava mantliga, kusjuures ta tegevust saadavad rituaalsed sõnad: “Nüüdsest peale ei kata sind peale minu keegi teine.”

Asjasse mittepühendatu saaks ju väita, et mantlil, mida mõni tollane viinlanna magades täheldas, pole midagi ühist beduiinide pulmarituaaliga, aga just see oleks eksitus; meie igatahes eelnenu põhjal teame, et psühhiaater oli leidnud ülisuure hõlmavusega, Platoni eidostega võrreldavad suursümbolid, mis ühtmoodi heitsid valgust niihästi magava Viini naise kui ka pulmi pidavate beduiinide hingeelule. Oma täpsustamistöös liikus Freud järjest kaugemale, laskmata end kohutada ka ebameeldivatest tõdedest. Eriliselt juhitakse tähel
epanu hamba väljatõmbamisele, mida ju unenägudes võib samuti ette tulla: polevat mingit kahtlust, et unes välja tõmmatud hammas tähendab kastreerimist, onaneerimisega pälvitud karistust. Loomulikult suutis psühhiaater nii suure äratundmiseni jõuda alles aegamööda ning järk-järgult. Esialgu elas temas ainult veendumus, et ümberlõikamises tuleks näha kastreerimise asendamist pehmendava ekvivalendiga. Aastaid jätkunud tegelemine etnograafilise ainesega lisas kujutlustele selgust, kuni see lõpuks võimendus täielikuks. Freud juhtus nimelt lugema, kuidas mingi Austraalia pärismaalaste hõim tähistab täisealiseks saamist ümberlõikamisega. Ja kohe sealsamas anti teada: selle hõimu lähikonnas, peaaegu naabruses, asub teine hõim, kelle liikmete seas on tavaks tähistada täisealiseks saamist hamba väljatõmbamisega. Niisiis polnud kahtlust, et need kolm, hamba väljatõmbamine, ümberlõikamine ja kastreerimine, tähendavad olemuslikult sedasama.

Kultuuriloolise tõigana väärib märkimist: Freudil polnud kahtlust, et “püha arv” (3) tähendab unenägudes alati mehe suguelundeid. Märkimisväärsena ilmub pisiasi siis, kui tuletada meelde juttu seksuaalsuse sakraalsusest, mida ju kahekümnenda sajandi vältel võis õige sagedasti kuulda. Freudi tõlgendus veenab, et ta mõtles oma ajaga unisoonis. Üldse saavad tema üldisimad tõekspidamised paremini mõistetavaks alles siis, kui ollakse tuttav üldolustikuga, mis valitses XIX sajandi teisel poolel. Ja mõnelgi juhul, tohib arvata, võiks olla kasu ka kõnealuse aastasaja esimese poole arvestamisest. Sääraste hulka kuulub näiteks varasem lapseiga, mille määravust tulevase isiksuse kujunemisel Freud esimesena täies ulatuses näitas. Võib-olla tohiksime selle toonituse eellugu alustada juba romantikuist, kes käsitlesid lapsepõlve ainulise, kõigest muust erineva elueana. Algselt luuleline kujutlus küpses sajandi lõpul teaduslikku laadi täpsustuseks.

Pisinäited Freudi loomingust, mida pakub käesolev kirjutis, on ettekavatsetult humoristlikud ja nn odavale populaarsusele sihtivad; oleks ju kohatu halvustada tõsimeeli inimest, kes unenägude ebamäärasuse selgitamise nimel tegeles isegi hiina keelega, et siis veenduda selle keele ehmatamapanevas ebamäärasuses. Kui Freud mõnelgi juhul pidi vastuseid otsides piirduma sõnalise meelevaldsusega, siis põhjus ei seisnenud niivõrd tema suutmatuses, kuivõrd inimlikus piiratuses, meie kõigi pärisosas. Vaimunähtused pole ikka veel mõõdetavad ja füsioloogiale taandatavad; hea oleks juba, kui suudaksime vaimsusele leida kõiki rahuldava määratluse. “Platonismid” igatahes, millega käesolevas kirjutises läbi aetakse, täiusele ei pretendeeri. Aga olgu sõnalised küsitavused millised tahes, vaimsuse fenomeni tõelust nad ei kaota. Ja mida proportsionaalsemalt õnnestub meil erinevaid platonisme arvesse võtta, seda rahuldavamaks kujuneb vaimuelu käsitlus.