Reisikiri

Aga algusesse. Esimesed sõnumid Marimaal juhtunu kohta ilmusid meie päevalehtedes 18. augustil. (Olnuks kena mainida, kust teated pärinevad ? Soome-Ugri Rahvaste Infokeskuselt.) Ütlen ausalt, et suhtusin toimetusse saabunud teksti algul kriitiliselt, sest ühe allikana oli selles viidatud agentuurile Regnum. Ma ei tea, kas kõik ikka teavad, millega on tegemist. Kuigi väliselt on Regnum sarnane sadade teiste www infokanalitega, näiteks meie Delphiga, on sarnasus näilik. Regnum on propagandatoru, poolametlik Kremli käepikendus kultuuri ja rahvussuhete alal, mis on suunatud nn lähivälismaale ja Vene Föderatsiooni rahvusvähemustele. Regnumi ülesanne on konkureerida Lääne massiteabevahenditega nende piirkondade elanike mõistuse ja meelte pärast, tuua kadunud lambukesed tagasi karja juurde. Kaugemaks eesmärgiks on mõistagi bloki või liidu loomine, midagi analoogilist ja vastukaalulist Euroopa Liidule. Jättes kõrvale sellise plaani realistlikkuse, on Regnum omas laadis professionaalne. Nad susivad ja võimendavad, kus aga annab, ent erinevalt oma eelkäijatest alati labidaga lööma ei lähe. Tõde ja vale on osavalt segatud. Regnumist võib lugeda ka anekdoote, spordiuudiseid (kuigi needki on juba ?kallutatud?) ja inimliku huvi lugusid (näiteks et keegi 42aastane debüteeris Playboy esikaanel). Aga tähelepanelik lugeja märkab uudiste valikul peagi teatavat tendentsi. Teretulnud on kõik, millest ühelt poolt on võimalik välja lugeda vene vähemuste ahistamist postsovetlikes riikides ja russofoobiat laiemalt, millele saab näpuga näidata kui Euroopa Liidu vaimu eiramisele ja riiklikule ebaküpsusele. Teiselt poolt läheb kaubaks kõik, mis näitab, et neis riikides on piisavalt ühiskondlikku tahet ja jõude, kes sooviksid eelmainitud tendentsidele vastu astuda. (Eks ole, Mailis Reps astus!)

Ega ilmaasjata saanud Regnumi direktorist Modest Kolerovist käesoleva aasta märtsis Putini uue ?välismaaga interregionaalsete ja kultuurisidemete arendamise ametkonna? juht. Kolerov on öelnud Venemaa soome-ugri rahvaste kohta, et need peavad küll arendama kõige laialdasemat dialoogi vastavate rahvusvaheliste organisatsioonidega, samas aga aru saama ?oma siseriiklikust vastutusest? piiri taga.

Loomulikult on Balti riigid Regnumi üks sihtgruppe ja Pribaltika kohta on omaette link. Muide, aasta tagasi oli Tallinnas järjekordne soome-ugri rahvaste foorum ja endastmõistetavalt tõusis üheks teemaks nende tagakiusamine Venemaal. Siis helistatigi allakirjutanule kui kultuurilehe peatoimetajale Regnumist ja taheti teada, miks meil setusid rõhutakse. Oli vaja tasakaalustavat komprat, loomaks pilti, et ?teie rõhute omi, meie omi, see on üldinimlik ja igavene, mingit kisa tõsta pole mõtet?.

Ülem Õpetaja ei tohi eksida

Ent kahjuks sai peagi selgeks, et asi polnud Regnumi oskustes ära kasutada haridusministri keelevääratust. Kuulsin minagi Repsi suulist venekeelset juttu, mille puhul rääkida puudulikust keeleoskusest, kontekstist irrutamisest või muidu vääriti tõlgendamisest on abitu hädavale.

Siin ei ole praegu tegemist erakondliku kemplemisega enne valimisi. Asi ei piirdu ka rahvusvahelise skandaaliga, vaid puudutab Eesti tulevikku. Haridusminister on ju piltlikult öeldes Ülem Õpetaja, kõikide nende meie kooliõpetajate pealik, kes peavad hoolt kandma meie järeltuleva põlve hingeliste väärtuste eest.

Tegemist on ülimalt ohtliku sümptomiga. Ma saan inimlikult aru ja mind ei üllata, kui arvamusuuringute järgi ikka veel nii paljud inimesed peavad oma elu nõukaajal paremaks praegusest. Tegemist on ju eeskätt pseudosolidaarsuse ja  -turvalisusega, mille suhtes inimese mälu on valiv. Ent kuidas on võimalik, et inimesed unustavad ühe toonase ühiskonna kõige tähtsama tunnuse: totaalse valetamise ja topeltmoraali? Valetati lasteaiast surmani. Kõik teadsid, et ajalehed, raadio ja tv ei räägi tõtt, et kõnepuldist luisatakse jne. Me nägime seda läbi, 99 protsenti komparteilasi kaasa arvatud. Sellise ühiskonna ?tõeministeerium? asus Moskvas. Kuidas on võimalik, et juba kasvab meilgi üles põlvkond, kes Lääne sinisilmsete intellektuaalide eeskujul pokazuhhat tõe pähe võtab?

Aga äkki ei peagi välispoliitika olema haridusministri tugevaim külg? Ent Mailis Reps on ka oma erakonna välissekretär. Tähendab, kui erakonnal läheb hästi, pole ebaloogiline, et teda pakutakse välisministriks.

Mihhail Lotman kirjutas Eesti Päevalehes, et ohtlikum kui Repsi suhtlemine Vene meediaga võib olla see, kuidas serveerib toimunut Katrin Saks, kes koostab sama külaskäigu põhjal Euroopa Nõukogu parlamentaarsele assambleele raportit soome-ugri rahvaste olukorrast Vene Föderatsioonis. Lugesin ka Saksa intervjuud Regnumist. No sellelt suunalt küll midagi karta pole. Ausõna, poliitik peab oskama (muidugi mitte alati) ka diplomaatilist ümmargust juttu ajada. See kuulub tema ametioskuste hulka.

 Muide, haridusministri ? eeldustekohaselt nõustajate abiga varem valminud ? kõne mainitud kongressil oli igati tasakaalustatud. Samas tonaalsuses oleks pidanud minister suhtlema ka meediaga. Abid ja nõustajad peaksid oma ministrit enne sääraseid kohtumisi instrueerima ja treenima. See on nende otsene kohus. Eriti, kui tegemist on noorukeste praktikantministritega, kel puudub elukogemus.

Peaminister ütles, et ta usaldab Repsi ja asi on tema jaoks lõppenud. Kuidas saab nii öelda? Ja kuidas seda mõista? Et minister läbis edukalt valedetektori kontrolli ja osutus ?eestimeelseks?? Või et ta püüab edaspidi hoiduda reha otsa astumast?

P. S. Nädalavahetuse jutusaates üks ajakirjanik mõneti õigustas Repsi, väites, et Eesti ise rakendab topeltstandardeid. Näiteks Hiina välisministri käest ei küsitud, kuidas Tiibetiga on? Aga see paralleel ei päde. Nõnda küsida oleks võinud ajakirjanik või valitsusvälise organisatsiooni esindaja, mitte riigitegelane. Viimasel juhul olnuks tegemist protokollilise lapsusega. Me ju teame, kuidas Tiibetis lood on. Või kas Bush, Chirac või kes tahes ei tea? Maailm on ja jääbki täis topeltstandardeid. Poliitikute asi on selles ebatäielikus maailmas ära tabada, millal on perspektiivikas mõnest topeltstandardist loobuda, nii et sellel oleks ka positiivne praktiline väljund.

Kes seda ei taipa, sel pole rahvusvahelisse poliitikasse asja.

24.VIII

Palju on ka neid, kes leiavad, et uus Euroopa on noor, tugev, kirglik ja arenemisjanuline. Ta teab oma huve ja eesmärke ning on võimeline näitama õigeid arengusuundi ka vana Euroopa kergelt seniilsetele ja arengupotentsiaali minetanud riikidele. Eestis, kus põlvkondade konflikti rõhutamine on 1990. aastatel kuulunud poliitilise ideoloogia ja retoorika raudvarasse, on rumsfeldliku dihhotoomia populaarsus igati mõistetav. Ning tõepoolest, miks mitte hellitada mõtet, et oleme uue ja ulja tuleviku-Euroopa ehitajad. Oleme need, kes avavad aknad ning lasevad värskendavatel tuultel puhuda läbi ämblikuvõrkudesse mähkunud aastatuhandeid vanade institutsioonide ning pillutada universumisse arengu teel seisvad tõekspidamised ja traditsioonid.

Ilmselt lähtus Rumsfeldi mõttearendus siiski tavapärasest geopoliitilisest maailmakäsitlusest. Uus Euroopa ehk endine postkommunistlik Kesk- ja Ida-Euroopa on Ameerika sõjapealiku mõttes USA-meelne. Vana Euroopa, peamiselt siis Prantsusmaa ja Saksamaa, USA-vastane. Eesti pole vastu vaielnud ja on seega USA-meelne riik. Aga mil määral? Ajalukku vaadates tuleb tõdeda, et eestlaste USA-meelsus on üsnagi hiline nähtus ning seostub peamiselt XX sajandi teise poolega. Erinevalt paljudest teistest Kesk-, Ida- ja Põhja-Euroopa rahvastest (poolakad, leedulased, ukrainlased, tšehhid, ungarlased, aga ka soomlased ja rootslased) puudus USAs kuni külma sõja alguseni märkimisväärne eesti kogukond.

USA-meelsus kujunes järk-järgult külma sõja jooksul. USA aseriigisekretär Sumner Welles kuulutas 1940. aasta juulideklaratsioonis, et USA ei tunnusta Balti riikide okupeerimist Nõukogude Liidu poolt. Riigidepartemang tunnustas seejärel Eesti peakonsulaati New Yorgis kui jätkuvalt diplomaatilise staatusega välisriigi esindust. Peakonsulaat ise ning USA eestlaskonna kasvades ka eestlaste organisatsioonid vastasid omaltpoolt avaldustega, mille eesmärgiks oli kinnitada usalduslikkust ja lojaalsust USA-le ja tema poliitikale. Omapäraseks näiteks on siinjuures New Yorgi peakonsulaadi välispoliitilist laadi avaldused seoses mõne külma sõja pöördelise sündmuse või kriisiga. Paljudes avaldustes kiideti heaks USA sõjalise jõu kasutamine rahvusvahelistes konfliktides. Enesestmõistetavalt puudus avaldustes igasugune kriitiline alatoon USA aadressil. Nii näiteks esitas New Yorgi peakonsulaat 1949. aastal riigidepartemangule avalduse, kus tervitas Põhja-Atlandi lepingu allakirjutamist Washingtonis ja NATO loomist. Avalduse tekstis öeldakse muuhulgas, et eesti rahva seisukohalt oli õige, kui rahu Euroopas ei soovitud hoida “iga hinna eest”. NATO sõjaline sekkumine Nõukogude Liidu võimu vähendamiseks Ida-Euroopas ja võib-olla ka Balti riikide vabastamiseks oli täiesti aktsepteeritav asjade areng.

1970. aastal esitas peakonsulaat riigidepartemangule avalduse, millega avaldas täit toetust USA poliitikale Kagu-Aasias, s.t sõjale Vietnamis, Laoses ja Kambodžas. Külm sõda kujundas välja Eesti USA-meelsuse põhisuunad ja retoorika. USA oli ja on ka praegu Eesti peamine strateegiline liitlane. USAs nähakse Eesti peamist julgeolekugarantiid. NATO-liikmesus ja liitlassuhe USAga on Eesti julgeolekupoliitilises mõtlemises samastatud. Eesti on toetanud USA poliitikat kõigis külma sõja järgsetes kriisides. Kõige selgemalt 1999. aastal Kosovos ning 2001. aastast peale Afganistanis ja Iraagis. Eesti välisministeerium ei kritiseeri USA välispoliitikat mingis vormis. Eesti ühineb vajadusel USA poliitikat toetavate avaldustega (näit nn kümne kiri 2003. aastal). Väeüksuste saatmist Iraaki ja Afganistani ei peeta Eestis mitte üksnes lojaalsusavalduseks USA-le vaid ka kasulikuks harjutuseks ja õppetunniks Eesti sõjaväelastele. Eesti välispoliitiline juhtkond on teinud selge valiku USA kasuks. See ilmneb muu hulgas leiges suhtumises Euroopa Liidu kaitsepoliitikasse ning arusaamises, et Eesti võib osaleda USA juhitavates sõjalistes operatsioonides ka juhul, kui viimastel puudub ÜRO heakskiit.

USA-meelsus peegeldub Eesti suuremate ajalehtede veergudelt. Eesti Päevalehe ja Postimehe toimetus ei kirjuta, et USA tegi Iraaki tungides valesammu ning et see sõda on väär. Üldiselt kujutatakse Iraagis ja Afganistanis toimuvat samuti nagu nõukogude ajakirjanduses komsomoli lööktööd Kasahstani uudismaadel ja BAMil – raske, aga vajalik. Eriti Iraagi puhul üritatakse valida võimalikult pehmeid väljendeid. Juhul kui tegelikkus erineb väga selgelt USA kavandatud tulevikustsenaariumidest (teisisõnu, kui planeeritud liberaalsest läänelikust demokraatiariigist kujuneb lõppude lõpuks ikkagi fundamentaalne islamivabariik), mainivad EPL ja PM kindlasti, et olukord on “keeruline”, mitte aga, et USA on oma välispoliitikas teinud valearvestuse. Jaan Kaplinski taolised ülikriitilised USA-vastased intellektuaalid on Eesti meedias marginaalses vähemuses.

Kas lisaks välis- ja julgeolekupoliitikale on Eesti USA-meelsus veel kuidagi selgelt tajutav? Jah, loomulikult, kõlab arvatav vastus. Eesti toetab ameerikalikku liberaalset majandus- ja sotsiaalmudelit. Väites seda, saame taas toetust rumsfeldlikult vana ja uue Euroopa dihhotoomialt: vana Euroopa toetab ebaefektiivset sotsiaalset heaoluriigi mudelit, uus Euroopa efektiivset liberaalset turumudelit. Vana Euroopa üksnes tahab USA-le majandusarengus järele jõuda, uus Euroopa teab, kuidas seda teha.

Kuid ikkagi, mis on siin pistmist USAga? Milton Friedman? Reiganoomika? Siinkohal tahangi väita, et Balti riikides ja mujal Kesk- ja Ida-Euroopas praegu viljeldaval liberaalsel majanduspoliitikal on USAga sama vähe ühist kui Euroopa Liidus viljeldaval protektsionismil Saksamaa ja Prantsusmaaga.

Liberalism on omamaise majanduse turgutamine väliste ressursside abil. Kui riik on ülimalt rikas, vajab ta liberalismi, et leida oma toodetele järjest uusi turge ning sellega oma rikkust säilitada ja kasvatada. Kui riik on vaene, vajab ta liberalismi, et meelitada väljastpoolt oma majandusse raha, mis seal puudub. Eesti liberalism pole teadlik ameerikaliku mudeli kopeerimine. See on madala majandusliku arengutasemega kaasnev nähtus, mis kaob rikkuse kasvades. Kunagi, kui oleme juba heaoluühiskonnas, vihastame, kui värskelt iseseisvunud Mari-, Mordva- ja Udmurdimaa üritavad madalate maksude, odava tööjõu ja marginaalsete sotsiaalkulutuste abil meilt investeeringuid ja töökohti ära meelitada.

Reykjavíkis on püsti pandud ausammas USA ja Islandi heade poliitiliste suhete auks. Juba Icelandairi lennukisse istudes on tunne, nagu ei lõpeks lend mitte Islandil, vaid USAs. Reklaamitakse New Yorki ja kõlavad Frank Sinatra laulud. USA kongress on kinkinud 1930. aastal Islandi parlamendi Althing’i 1000 aasta juubeliks islandlastele Reykjavíki asutaja Ingolfur Arnarsoni hiigelkuju. Keflavíki õhu- ja merejõudude baasist kontrollib USA Põhja-Atlandit. Reykjavíkis kohtusid 1986. aastal Ronald Reagan ja Mihhail Gorbatšov, et tõdeda ameeriklaste võitu ja venelaste allajäämist külmas sõjas. USA soovitusel tunnustas Island esimese riigina 1991. aastal Eesti iseseisvust.

Milliseid USA-meelsuse sümboleid on Eestil siia kõrvale pakkuda? Lisaks välis- ja julgeolekupoliitilisele retoorikale suurt ei midagi. Eesti USA-meelsus on elitaarne, kitsalt piiritletud ja traditsioonidevaene.

Reykjavíkis 11. – 13. VIII Põhjamaade Poliitika-uuringute Assotsiatsiooni  (NOPSA) 14. konverentsil  peetud ettekande põhjal.

Mis siis on rahvaste õiguste osas muutunud nüüd, mil me oleme pool sajandit vägivaldset võõrvõimu suutnud üle elada, oleme oma iseseisvuse taastanud ning saanud ÜRO, NATO ja Euroopa Liidu liikmeks? Juba see asjaolu, et rahvaste õigusi käsitletakse tihti isikuvabadustele ja inimõigustele vastanduvana, näitab, et siin on midagi korrast ära. See sarnaneb usuvabadusega N Liidus, kus uskuda nagu võis, kirikuskäimine tõi aga õnnetuse kaela. Ja tõepoolest: Venemaa president teatas hiljaaegu, et mingist varasemast Eesti-Vene rahuleppest (Tartu rahu) rääkida on täiesti kohatu, Eestit puudutavad lepped on alati sõlmitud suurriikide vahel Eesti selja taga ning mingist vabandamisest sellega seoses rääkida ei tasu. Hüva, Venemaa Venemaaks, nagunii on kõik ühiskondlikud arengud toimunud seal Lääne-Euroopaga võrreldes mitmesaja-aastase hilinemisega. Palju tähenduslikum on aga Prantsusmaa presidendi soovitus Eestile (ja teistele uutele EL liikmetele) Iraagi küsimuses suu pidada. Eks ole: mustanahaline sisenes valgetele määratud vagunisse ja visati sealt pikemata välja. On siiski ka mõningaid positiivseid märke, millest olulisim on president Bushi Riias peetud kõnes sisalduv Jalta kokkulepete taunimine, mis annab lootust, et midagi on siiski muutunud.

Kus me siis praegu paikneme? Tahaks loota, et mitte enam orjaajas, kuid võrdsuse ja võrdõiguslikkuseni on veel pikk maa. Keda toodud näited ei veennud, need mõelgu Vene vägede väljaviimise ja riigipiiriga seotud lepingutele. Vene poole positsioon ja käitumine neil läbirääkimistel on muidugi selge: tema seisukohalt on mõlemal juhul tegemist kuulmatu jultumusega, umbes sellisega, nagu oleks neegerori tulnud plantaatori tütre kätt küsima. See, et esimesel juhul väed (ehkki ilma sõjaväepensionärideta) siiski välja viidi, on Lääne, eriti USA surve tulemus ja see annabki lootust. Ent need lepingud on ikkagi lootusetult ebavõrdsed ja ebaõiglased. Võib öelda, et meie eluga küll arvestati, mitte aga meie väärikusega. Asja piltlikustamiseks tasub küsida, kas keegi “vanadest” Euroopa riikidest oleks nõus pidama läbirääkimisi, seda enam sõlmima lepingut tingimustes, kus teine pool on pool sajandit antud riiki okupeerinud, represseerides ja hävitades kuuendiku riigi rahvast, omastades selle riigi vara ning sundides sellele rahvale peale alandava ja arulageda riigikorralduse, mis on paisanud riigi tema arengus aastakümneiks tagasi, ning kui sellele lisaks see teine pool taotleb oma kodanikele selles riigis eriõigusi ning osa tema territooriumist. Või kas keegi usub, et Venemaa oleks nõus pidama Eestiga mis tahes läbirääkimisi, kui Eesti oleks Venemaa ees süüdi kõige minimaalsemaski osas sellest, mida on Eesti Venemaa käe läbi pidanud taluma, näiteks kui ta oleks Moskvast vägivaldselt ära viinud ja keelduks tagastamast sealse riigivõimu sümbolit, näiteks Monomahhi mütsi – presidendi ametiraha analoogina? On selge, et eladeski mitte.

Mis saab edasi? Eesti positsioon maailma riikide seas on praegu umbes sama neegri seisundiga USAs XX sajandi algul: ühes servas Lõuna plantaatorite võsukesed (pro Venemaa), kelle jaoks iga neeger oli eelkõige ärakaranud ori, teises Põhja abolitsionistide järeltulijad (eelkõige Põhjamaad: Island, Taani), põhimassi moodustasid aga nn neutraalsed, kelle jaoks olid neegrite probleemid kas tülikad või ei läinud korda (Prantsusmaa, Saksamaa jpt). Nagu ajaloost teada, oli neegriliikumises sel ajal kaks vastandlikku suunda. Üks ja sel ajal domineeriv, mida esindas Booker Washington, oli tüüpilises “Onu Tomi onnikese” stiilis: püüda kohaneda ja alandlik olla, kannatada ära, mitte valgeid ärritada, lootuses, et asjad hakkavad aja jooksul siis iseenesest muutma. Seda laadi seisukoht on domineeriv ka Eestis ning selle pea täiuslik näide on Holger Müller (Sirp 15. VI). Teine, mille silmapaistvaim esindaja oli DuBois, vaatles neegrite seisukorda üldise ühiskondliku arengu kontekstis, rõhutas nende seisundi ebaõiglust ja ebaloomulikkust ning sellest johtuvat kogu ühiskonna arengut pärssivat mõju. Ajapikku jäi teine seisukoht siiski peale, ehkki otsustav läbimurre tuli pool sajandit hiljem. Ning selleks läbimurdeks oli vaja tegu, oli vaja neegrinaist, kes otsustavalt keeldus bussis tõusmast valgetele määratud istekohalt. See tegu ajendas omakorda tegevusele Martin Luther Kingi ja nii see läks.

Milline oleks see “tegu” Eesti mõttes? Ilmselt seesama: mitte aktsepteerida vaikimisi oma teisejärgulisust, alavääristatust siis, kui see ilmneb rahvusvahelises praktikas, sõnades on enamasti kõik “poliitiliselt korrektsed”. Eesti peaks käituma normaalse iseseisva riigina, nii nagu iga teine, sõlmima ainult neid lepinguid, mis on temale kasulikud ning tingimustel, mis on temale vastuvõetavad. Pärast seda, kui oli osutunud, et piirilepe Venemaaga ei olnud Euroopa Liitu ja NATOsse pääsemiseks Eestile tingimata vajalik, ei oleks Eesti pidanud seda sõlmima enne, kui Venemaa tunnustab Eesti okupatsiooni ja vägivaldset anneksiooni. Enne selle tingimuse täitmist tulnuks välistada igasugu poliitiliste lepete sõlmimine Venemaaga, sest ilma selle eelduseta ei ole nende lepete reaalseks toimimiseks mingisugust kindlust. Pärast Chiraci eelmainitud sõnavõttu oleks Eesti pidanud kutsuma välja Prantsusmaa suursaadiku, et pärida aru, kas see tähendab Prantsusmaa taganemist Euroopa Liidu aluseks olevast riikide võrdõiguslikkuse põhimõttest. Mis puutub presidendi ametirahasse, siis siin on kõik selge: varastatud asja asukoht on teada, röövel on teada, viimane keeldub tagastamast – järelikult tuleb asi anda kohtusse.

Eelöeldu ei tähenda, et Eesti saaks oma eesmärke saavutada jäikuse ja konfrontatsiooniga, olgu need eesmärgid siis kui tahes õiged. Riikide ja rahvaste reaalne võrdõiguslikkus on globaliseeruvas maailmas riikidevahelise koostöö vältimatu eeldus – see on meie lähtepunkt ning seda tuleb meil tõestada oma initsiatiiviga ja reaalse, mitte rehepapiliku panusega sellesse koostöösse, nii ELis kui ka mujal. Loomulikult on ka sel juhul meile teatud vastasseis ja ebameeldivused garanteeritud: nii nagu enamikul ameeriklastest oleks olnud mugavam, kui neegrid oleksid rahuldunud oma saapapuhastaja ja mustatöölise rolliga, nii oleks harjumuspärane status quo rahulikum enamikule riikidest. Ning see, mida igal hetkel on võimalik taotleda ja teha, sõltub konkreetsest olukorrast. Vahel ei olegi muud võimalust kui kapitulatsioon, kuid see ei ole kindlasti mitte meie variant siin ja praegu. Igal juhul jääb võrdsuse taotlemine alati iga riigi ja rahva eesmärgiks ning ehkki igas konkreetses olukorras tuleb selle saavutamiseks vajalikke vahendeid vaagida, on nende a priori populismiks kuulutamine, nagu seda viimasel ajal mitme poliitiku suust kuulda on võinud, arusaamatu.

Ja viimane asi: kas meil on mõtet taotleda seda riikide ja rahvaste võrdväärsust? Võib-olla elame edasi samamoodi nagu seni, lootes, et selliseid olukordi ja selliseid valikuid nagu enne Teist maailmasõda enam ei tule? Peale selle, kui oma rahvusel, oma rahval, seega ka oma riigil puudub mõte – nagu seda arvab Holger Müller –, kui see on kõik ajutine ja anakronistlik, miks siis mitte lahustuda teistes rahvastes või miks mitte muutuda rahvusetuks maailmakodanikuks? See diskrimineerimine, millest eespool on olnud jutt, toimib ju riikide ja rahvaste tasemel, üksikisikuid – kui neil õnnestub oma rahvas maha salata – see ei puuduta.

See, mida teha, on poliitiline valik ja iga inimese vaba valik; kes otsustab mängust välja astuda, seda ei saa keegi keelata. Kuid alla jõuab alati anda. Kuni on lootust, et kultuuril, seega kõigil erinevatel kultuuridel, on globaalses ühiskonnas ka tulevikus oma osa täita, tuleb igal rahval täita oma kultuuri eest hoolitsemise kohust. Inimene võib alaväärsuskompleksist hoolimata kuidagi oma päevad vanaduseni veeretada, rahvad seda ei saa, kellel pole võimalik endast lugu pidada, need haihtuvad peagi olematusse.

Ka need, kes USAd vihkavad, möönavad, et nad oskavad asju ajada ning saavad tööd kiirelt tehtud. Miks mitte nüüd? Kuigi praegune katastroof on  suurem kui 9. septembril 2001. aastal  New Yorgis juhtunu, mahuvad nad siiski ühte kategooriasse. Ja toona toimis kõik tõhusalt, rahva moraal oli tasemel, juhid olid platsis ja innustasid.

Juhtkonna ja põhiseaduse süü?

President oli  apaatne ja segaduses, Rumsfeld reageeris nagu Iraagi puhul (jamasid juhtub – stuff happens), Cheney jäi Wyomingisse puhkusele ja Condoleezza Rice jälgis Broadwayl show’d “Spamalot” – samal ajal kui vesi New Orleansis vaeste ukse all tõusis.

Me kujutleme Ameerikat valdavalt kui ülidünaamilist ühiskonda, kus kõik käib üks-kaks-kolm. See on aga ainult üks külg. Ameerika on vastuolude ühiskond. (Tüüpnäide võiks olla suhtumine seksi, mis on ühelt poolt äärmiselt väikekodanlik, teiselt poolt on  seal ka seksi alal võimalik saavutada rohkem kui kuskil mujal ilmas.) Ameerika on ka äärmiselt bürokraatlik. New Orleansi puhul oli tegemist  linna, osariigi ja keskvõimu tasandiga. Need kolm polevat “saanud üksteisega kõnelda, kuna põhiseaduslikult polevat vastavat  foorumit”. Punast  Risti ja abisaadetisi ei lastud linna, kuna oli mingi ületamatu  bürokraatlik tõke.  Ja kui lugeda, mis nüansside üle vaieldakse süüdlast otsides USA  ajalehtedes, siis on see arusaadav ainult ameeriklastele endile.

Enamiku Euroopa rahvaste identiteedi keskne element on solidaarsus isekeskis. Telepildis Katrina ajal toimuvat jälgides võis tunduda, et Ameerika rahvuslikus identiteedis mängib solidaarsus väikest rolli.  See identiteet, kujunenud sulatuspotis,  ei rajane niivõrd ühesugustel  kultuurilistel traditsioonidel, kuivõrd ühisel kujutlusel ameerika unelmast isiklike saavutuste valdkonnas. Ameeriklased ei püüa õnnetust sotsialiseerida, nagu juhtuks Euroopas, vaid  seda pallitatakse ringi ja otsitakse süüdlast. Kui viimast on  võimalik leida väljaspool Ameerikat, siis on sel  ühendav jõud (nagu 9. IX puhul). Aga kui õnnetuse põhjus on  looduslik, mis jääb väljapoole militaarvõimsuse kompetentsi, ja pikemaajalised põhjused on kodused ja hajusad, siis paistab ameeriklaste võimaluste  ja nende tegeliku reaktsiooni vahel valitsevat kuristik.

Rohkem riiki või vähem

Rikkaimale maale pakutakse seda, mida muidu kõige vaesematele. Abistamise motiivid võivad olla mitmesugused: sõprus ja solidaarsus, aga ka varjatud ilkumine. Kuigi ilmselt kõik tunnevad kaasa lihtsatele ameeriklastele, on nende juhtkonnaga teine tubakas. Seepärast – kellel lubada end abistada?  Dr Rice  on öelnud, et ühtegi pakkumist, mis leevendaks kodanike kannatusi, ei lükata tagasi. Samas pole mu teada ikka veel selge, kelle pakkumised siis vastu võetakse.

Tsunami tagajärgedega  heitlev Sri Lanka andis 25 000 dollarit, vaene Afganistan  100 000. Aga kuidas suhtuda Castro ja Chavezi pakkumisse? Saksamaa saadab 70 000 valmiseinet, aga näe, Schröder pidi esimeses valimisdebatis ikka suskama, et “kriisiolukorras ei ole meil vaja nõrka riiki, vaid tugevat riiki, on vaja rohkem riiki”.

Seoses sellega on ilmnenud kaks vastukäivat mõttemalli.

Kahtlemata on newyorklased natuke teisest ainest kui neworleanslased.  Esimesed sarnanevad londonlastega, samas kui New Orleansi kõrtsides on saadaval kange “Orkaani”-nimeline kokteil. Seal on suhteliselt palju  töötuid ja asotsiaale. Sellest ka  rüüstamine. “Inimestele, keda on kogu elu rõhutud, on see võimalus ühiskonnale tagasi teha,” jõudis AP  vahendusel maailmani ühe marodööritseja kreedo.

Üks mõttemall peabki süüdlaseks asjaolu,  et New Orleansis on nii palju ühiskonnaga lõdvalt seotud isikuid, kes ei tundnud, et nende asi on mängus. Heaoluühiskond polevat halb mitte ainult sellepärast, et ta viib riigi pankroti äärele nagu Euroopas, vaid kuna vaesteabi närvutab kodanikkonda, õõnestab  iseendale lootmist, suurendab võõrandumist.

Sellele vastupidise mõttekäigu kohaselt  oli põhjuseks nimelt riigi kohaloleku nõrkus.  Ja et Euroopas poleks kunagi vaeseid niimoodi ilma hoolde jäetud. Maksude alandamine on olnud  USA presidentide refrään. Keegi ei taha maksta makse ja kõik on sellega harjunud. Sellepärast roostetab suur osa Ameerika infrastruktuurist  nii otseses kui kaudses tähenduses. See on õppetund kõikidele, kaasa arvatud Eestile. Ei ole võimalik kõiki asju erasektori kraesse ajada. On kollektiivseid alasid, kus tuleb teha esimesel hetkel vähevajalikuna näivaid ja seetõttu ebapopulaarseid investeeringuid, ja see peaks jääma riigi mureks.

Iraak ja  Louisiana – ühendatud anumate seadus

Minus tekitas algul vastumeelsust etteaimatav paralleelide vedamine looduskatastroofi tagajärgede käsitlemise ja saamatuse vahel Iraagi sõjajärgses ülesehitustöös. Aga siin on tõesti kokkupuutepunkte. Enam-vähem needsamad neokonide tarkpead, kes ei näinud ette ega tahtnud viimase ajani tunnistada, et Iraagis ei tulista liitlasvägesid üksikud desperaadod, vaid tegemist on kohuva kodusõjaga, needsamad on suurel määral vastutavad ka valitsuse nõrga esinemise pärast orkaaniga toimetulemisel.

Kõlab paroodiana, aga  2003. aastal suunati Kagu-Louisiana  linnapiirkonna  üleujutuse kontrolli projekti rahadest suur osa  Iraagi sõjakulude katteks. Raha New Orleansi kindlustustöödeks  kärbiti poole võrra ja töödeks Pontchartraini  järve ääres peaaegu kahe kolmandiku võtta.

Selle aasta alguses oli  USA armee inseneride korpus nõudnud 27 miljonit dollarit,  et remontida kõnealuseid tamme. Bush tahtis seda vähendada kolmele ja pani ühtlasi ette, et üleujutuse ärahoidmiseks mõeldud summasid kärbitaks 78-lt  30-le miljonile. Vabariiklaste kontrollitud kongress  kinnitas lõpuks vastavateks arvudeks  5,7 ja 36 miljonit.

Laiemalt võttes on aga tähelepanu koondamine võitlusele  terrorismi vastu taandanud rahvusliku kriisikeskuse (FEMA) kabineti tasandi ametkonnast  rahvusliku julgeolekukomitee  teisejärguliseks allüksuseks.

Kuidas mõjutab toimunu Ameerikat?

Just neil päevil oli Bushil kavas läbi suruda järjekordsed maksusoodustused pärandamiselt, investeeringutelt ja dividendidelt. Ja kavatseti kärpida vaestele mõeldud programme (Medicaid, toiduabi). Nüüd pandi need  vaikselt kõrvale. Esialgu.

Muidugi ei jäetud New Orleansis inimesi hätta sellepärast, et seal on palju  mustanahalisi. Valge eeslinnaelanik on avaliku rassismi suhtes väga tundlik. Aga ta  võib mõelda, et kas polnud tegemist nendega, kes tarbivad enim sotsiaalabi, meie  kõikide raha?  Seetõttu pole kindel, et toimunu muudaks kardinaalselt üldisemaid suhtumisi.

On aga selge, et 2008. aasta valimisteks ei suuda  vabariiklased üle meelitada üht segmenti mustanahalisi valijaid, nagu Karl Rove plaanis. Tegemist on osaga laiemast sotsiaalsest  mustrist. Miks  ikkagi afroameeriklastel ei lähe nii hästi kui mõnel teisel etnilisel  vähemusel, näiteks aasia päritolu ameeriklastel, kes on esimestest elutasemelt mööda läinud?

Ameerika võib kalduda isolatsionismi. Inimesed võivad hakata järjest rohkem mõtlema, jälgides telepilti Iraagist, et mida kuradit me seal teeme, kui kodus on säärased probleemid.

Hoobi  sai neokonide kõrkus: nad arvasid, et Ameerika saab maailma ümber kujundada. Võimalik, et Bush  määrab nüüd teiseks ülemkohtu liikmeks tsentristi või koguni liberaali.

Lihtne kompetentsus võib tõusta  poliitiliseks vooruseks. See on samm edasi Rudy Giulianile teel vabariiklaste presidendikandidaadiks, sest tema toonane kompetentsus
on rabavas kontrastis Bushi mökutamisega.

14. IX