Toeta
Otsi

RAINER KUUBA

  • Võib-olla maailm ongi üks aed

    HASSO KRULL

    Dokumentaalfilm „Pingeväljade aednik“ (Eesti 2021, 60 min), režissöörid-stsenaristid-produtsendid Joosep Matjus ja Katri Rannastu, operaator Joosep Matjus, helilooja Mati Üprus.

    Amasoonia vihmametsi peetakse erakordselt liigirikkaks. Vihmametsas uidates võib tihti sattuda paikadele, kus on koos nii palju eri taimi, et tekib kahtlus: see ei saa olla juhuslik, siin on kunagi midagi toimunud. Nõnda asi ongi. Suure hulga vihmametsade pindalast hõlmavad endised aiad, kuhu toodi kokku just selliseid taimi, nagu aednikele parasjagu meeldis. Hiljem jäeti aiad maha ja liiguti edasi, kuid uus kooslus jäi alles, see võis isegi täieneda, kui endisi aedu külastasid linnud ja loomad. Kuna Amasoonia aednikel pole umbrohu mõistet, ei erinegi mahajäetud aiad oluliselt nendest, mis veel kasutusel on. Taimi paigutatakse nii, et nad omavahel hästi läbi saaksid, monokultuure ei istutata kunagi. Nii on aiad metsas lihtsalt intensiivsema liigi­rikkuse paigad, teatavad pingeväljad, mis inimese kohalolust kuigivõrd märku ei anna, kuid ei sobi ka naturalistliku kujutelmaga „metsikust loodusest“. Sest kui selline pingeväli ongi „loodus“, pole ta ometi päris „metsik“, ja kui ta vahest metsikuna paistabki, pole ta puutumata loodus, vaid metsik aed.

    Joosep Matjuse ja Katri Rannastu „Pingeväljade aednik“ paistabki esmapilgul olevat loodusfilm. Rahulik panoraamne vaade, kaamera aeglane liikumine, ilmselge tähelepanu taimestikul, kuid ilma ühtki liiki esile tõstmata. Selle keskel liigub ka inimene, kuid ta on rõhutatult tavaline, ei vaata kaamerasse, paistab olevat oma mõtetes. Mis mõtted need on, seda vaataja teada ei saa, aga ta kuulatab ümbrust, siis tõstab pilgu kuhugi, kus võib olla mingi objekt, kuid võib olla ka midagi ebamäärast, nimetut ja kujutut. Võib-olla ei tea ta päris täpselt, kuhu minna. Aga võib-olla on ta juba rändamas, me lihtsalt ei näe seda, sest siht on meie eest varjatud ja võib-olla rändaja endagi eest osaliselt varjatud. Võib-olla see on tema saladus.

    Nii luuakse juba filmi esimestel minutitel maheda määramatuse õhkkond. Me ei tea, mis järgmiseks juhtub, kuid see ei tekita ka ärevust, vaid hoiab üksnes alal õrna võbelust, kaasa minemise pinget. Inimene, keda filmis näidatakse, on kirjanik Mehis Heinsaar, aga see tõsiasi ei tundu esialgu kuigi oluline. Näeme küll, kuidas ta kirjutab, aga tema luuletusi kuuleme alles hiljem, enamasti kaadritaguse häälega. Üks esimesi stseene, kus ta midagi tõepoolest ütleb, on hiirte ootamine öösel: küünlad põlevad, aga hiired pole veel tulnud, ootus kestab, ja siis lausub filmi peategelane: „Jumala küllatulekut võiks ka sama tähelepanelikult oodata kui hiire, tegelikult. Siis oleks vaim kogu aeg virge.“ Mingit pikemat arutlust sellele ei järgne, Mehis vaikib ja mõne aja pärast hiir tulebki. Hiirt ei paista jumal huvitavat, ta on rahul sellega, mis ta eest leiab, ega kaota asjatult aega. Millist jumalat Mehis õieti mõtles, seda filmis ei täpsustata, kuid tema lausest jääb mulje, et tegu on ennemuistse, dionüüsilise jumalusega, kes rändab maailmas tundmatuna ringi ja võib ühel õhtul koputada igaühe uksele. Sellise jumala silmis on umbrohud ilusad lilled, mahajäetud maja on uhke nagu katedraal ja muidugi võib seal elada ka hiir, kelle soterdatud sodipodi jumalat kindlasti ei pahanda.

    Teatav murdepunkt on filmis Mehis Heinsaare ja Marko Kompuse vestlus. Kompuse kaudu tuleb sisse tugev irooniline register.

    „Pingeväljade aednik“ liigubki lakkamatult kuskil varjatuse ja varjamatuse piiril. Kuigi Mehis Heinsaare loomingust on juttu vaid ääri-veeri, on see siia ometi haaratud, puudutades kõike nähtavat ja isegi nähtamatut. Heinsaare novellidele on ju omane see, et midagi väga olulist jääb alati välja ütlemata, see jääb saladuseks isegi siis, kui loos peituv intriig leiab lahenduse ja dramaatiline pinge langeb. „Elu on igal ajal müsteerium,“ ütleb Mehis kohe filmi alguses. „Elad sa kõige paremal ajal või kõige igavamal ajal või kõige halvemal ajal, igal ajal on elu absoluutne ja täielik müsteerium.“ See pealtnäha lihtne mõtteavaldus annab tegelikult võtme, kuidas film on seotud kõigega, mida Mehis Heinsaar on kirjutanud – mitte metonüümiliselt, nagu portreefilmi puhul võiks eeldada, vaid sünekdohhi kaudu. Kõik, mida filmis hoomame, ja kõik, mida Heinsaare raamatutest loeme, on seotud ühe müsteeriumiga, mida võib nimetada ka eluks, aga mille peamine tunnus on ikkagi tõsiasi, et oluline osa sellest jääb alati varjatuks, ligipääsmatuks, kättesaamatuks, ükskõik kui osavalt seda ka ei kujutataks või kui targalt selle üle ka ei arutletaks. Nõnda ei olegi „Pingeväljade aednik“ päriselt portreefilm, sest Mehis on siin ise osa millestki, mille avaramat tähendust ta ei suuda hõlmata, sest seda ei suudagi hõlmata ükski konkreetne isik, tekst ega objekt. Kuid ilma hõlmamata suudab ta sellele ometi viidata ja sünekdohhi kaudu ongi kogu müsteerium nüüd täielikult kohal, nii palju, kui see üldse saab kusagil kohal olla.

    Kõike seda arvestades on täitsa loomulik, et Mehis filmis väga palju ei räägigi. Enamasti ütleb ta ainult nii palju kui parasjagu tarvis ja kunagi ei seleta see kõike, aga annab jälle kätte ühe niidi­otsa, mille kaudu võib edasi minna, isegi midagi avastada. Just tänu metonüümia puudumisele muutuvad igapäevased tegevused, automaatsed liigutused nüüd tähendusrikkaks, sest nad on reaalsusest vabad – vabad sellest, mida Roland Barthes kunagi nimetas reaalsusefektiks. Viimase põhiline funktsioon seisnes ju selles, et realistlik kunstnik kuhjab oma teoses mitme­suguseid detaile, mis pole sisuliselt kuigi tähtsad, aga aitavad tekitada illusiooni, et kõik sündmused on reaalsed, toimuvad reaalsuses. „Pingeväljade aednik“ on valmimise printsiibilt muidugi dokumentaalfilm. Aga mingit reaalsusefekti siin ei teki, vastupidi – ka täiesti tavalised asjad ei tundu siin enam olevat päris reaalsed. Kui tuppa tassitakse külmkapp, on see küll täiesti argine toiming, aga piirdub vaid puhta funktsionaalsusega ja ununeb kohe, muutudes nii kergelt ebareaalseks, ajutiseks ja mööduvaks. Reaalsus on kuhugi kaugele jäänud või õieti ta ei olegi siia jõudnud, ta lihtsalt ei ulatu siia, kus toimib müsteerium.

    Teatav murdepunkt on filmis Mehis Heinsaare ja Marko Kompuse vestlus, kus arutatakse ägedalt loomisprotsessi üle, vaieldakse Aleksander Suumani teemal (kas Vilsandil on ikka savi?) ja tehakse juttu isegi Nobeli preemiast. Kompuse kaudu tuleb sisse tugev irooniline register. Seda ennustas küll juba Mehise kujutluspilt põrgust, kuhu lähevad laisad loomeinimesed, kes ei viitsinud koristada, kuid sellegipoolest jääb Kompus filmi keskseks ironistiks. Iroonia tasakaalustab veidi Heinsaare luuletuste intensiivset emotsionaalsust, kuid ennekõike mahendab ta müsteeriumi lumma, mis muidu hakkaks vaatajat enda alla matma, mässiks ta oma nõiduslikku võrku nagu putuka. Iroonia hoiab müsteeriumi väge tagasi ja nõnda ühtlasi võimendab seda. Sest nagu vestluse lõpus välja tuleb, on ka Kompus ise tegelikult müsteeriumist lummatud: „Aga tegelikult, et sa oled selles universumis, et sa üldse olemas oled, selles ainukordsuses … See on ju seletamatu, see olemine ise. Olemisel ei ole ju seletust.“ Seega on see iroonia romantiline iroonia, teatav transtsendentaalne tembutamine, mille eesmärk on ilmutada hoopis midagi muud.

    Romantiline iroonia ei jää Matjuse ja Rannastu filmis üksnes sõnadesse, vaid toimib veel mõjuvamalt pildi tasandil. Vahel loob selle mõni jahmatav objekt (lippidest-lappidest torn), vahel situatsioon (flöödimäng varemetes), vahel tsitaat (nipernaadilik jalgrattasõit). Sageli on tegu mingi üllatava bricolage’iga, ette kavatsemata meisterdamisega, nagu improviseeritud seljatoega tool maha­jäetud bussipeatuses või lõunasöök tööpingil, kus toidukausside vahelt turritab välja sakiline ketassaag. Kõige tüüpilisem on aga see, et tegelane toimetab asju, mille mõte jääb vaatajale tabamatuks, ta näib justkui liikuvat ilma selge eesmärgita, uudishimu, aimuse või mängulusti ajel. Müsteerium valitseb nii tugevalt, et ta justkui tahaks selle käest pääseda, hoopis ära või mujale minna – seepärast on ta alatasa vaataja poole seljaga või paistab eemalt, on kuhugi kõndimas, metsatihnikusse või videvikuhämarusse kadumas. Aga järgmises pildis on müsteerium jälle tagasi, tegelane on ikka selle keskel, pääsu ei ole kuhugi ja ega ta ju seda õigupoolest tahagi.

    Nõnda muutub kõik, kus Mehis käib, selles filmis igavese tagasituleku aiaks. Võib-olla maailm ongi üks aed. Just selline aed, nagu Amasoonia vihma­mets, kus on väga raske vahet teha metsikul loodusel ja unustatud kultuuril, kus reaalsus on lihtsalt üks võimalik vaateviis, mille ulatus on üpris piiratud. Muidugi ei jõuaks see kõik meieni ilma meisterliku operaatoritöö ja täpse montaažita. Filmi põhitooni toetab väga keskendunult Mati Üpruse muusika, aeg-ajalt see lausa paitab kõrva (päris filmi lõpus näeme teda ka põgusalt koos Mehisega musitseerimas). Aga tõeliselt asendamatu on siin pingeväljade aednik ise, kes küll ainult osutab müsteeriumile, kuid kelleta niisugust filmi siiski kujutleda ei saaks, samuti nagu seda nüüd ei saa kujutleda ilma hiiretagi.

  • Tulevik ei ole oleviku pikendus

    AVELIINA HELM

    On hästi inimlik, ilmselt juba evolutsioonilistel põhjustel, võtta tulevikku ette kujutades aluseks just praegu eksisteeriv maailm ja elukorraldus ning pikendada seda järgnevatesse kümnenditesse ja sajanditesse vaid mõningate juba teadaolevate innovatsioonielementide lisamise abil. Nii sarnaneb tulevik meie peas enamasti olevikule. Vaid mõni väike lisand on juures, näiteks autod hakkavad lendama, kõik kodumasinad meiega suhtlema või inimesed liiguvad ringi hõbedastes liibuvates riietes. See on küll pisut ülepingutatud näide, aga samal ajal ka mitte: oleme osavamad detailide kujutlemisel, kuid ei suuda hästi ette näha muutusi suurtes süsteemides. Millised on saja või isegi viiekümne aasta pärast riigikorrad, seadused ja majandusruum, milline on keskkond ja loodus, millised on kollektiivsed ja isiklikud väärtushinnangud ning kombed? Nii kipume ka tulevikku planeerides ja otsuseid tehes eeldama, et tulevik on juba tuttava oleviku pisut täienenud versioon.

    Vähe sellest. Mitte ainult ei ole me puudulikud tuleviku (sh lähituleviku) protsesside ennustamises, vaid oleme ootamatult kehvad ka minevikus aset leidnud muutuste ulatuse mõistmises ja neist õppimises. Inimese tunnetuslik maailm on vaid 2–8 aasta pikkune – see on ligikaudu ajavahemik, mida suudetakse korraga hoomata ning mille vältel toimuv seatakse ümbritsevas keskkonnas omale standardiks. Nii kasutatakse oma maailmatunnetuse baastaseme määramisel vähem kui aastakümne kogemust. Minevikus olnu ja ka juba toimunud muutuste ulatus hägustub ning see omakorda pidurdab võimet mõista lähituleviku muutuste ulatust.

    Neile piirangutele lisanduvad veel umbusk ja võimetus aktsepteerida seda, mis ei lähe kokku meie piiratud olevikukogemusega. Nii ei kiputa tõsiselt võtma ka hoiatusi enneolematult kiiresti muutuva taustsüsteemi kõikehõlmava mõju kohta tulevikus: kliimamuutusest, elurikkuse kaost ning riikide ja ühiskondade reaktsioonist nendele muutustele. Muudmoodi ei saa seletada apaatsust, millega on võetud vastu teadlaste hoiatused inimkonnale, ükskõiksust, millega suhtutakse teadetesse looduse toimimise murenemisest, või küünilisust, millega käsitletakse kliimamuutuse ohtusid.

    Aga tulevik ajal, mil on toimunud suured taustsüsteemi nihked, nagu kliima­muutus, looduse degradeerumine ja kasvav keskkonnaalane ebaõiglus, ei sarnane praegusele. Neid muutusi ei saa hoomata kõhutunde järgi. Ainus(!) võimalus saada juba lähi­tuleviku kohta vähegi objektiivne maailmapilt on tugineda teaduslikule teadmisele ja ajaloost õpitule.

    Arvan, et just nende eelmainitud maailmatunnetamise piirangute tõttu on praegune rohepöördearutelu ja ka tegutsemine puhta rappa kiskunud. Vaidlus käib tasemel, mis viitab, et paljud arvajad pole kulutanud päevagi, et heita pilku pärismaailma projektsioonidesse ega tutvuda elurikkuse kao ja kliimamuutuse mõju ulatusega. Teadmatusest või küünilisusest püütakse kohati avalikkusele ja ka poliitikutele istutada pähe arusaama, et hea tuleviku toovad vaid väikesed disainimuudatused. Kahjuks kaaperdab selline mõtteviis ka sisulise tegevuse, sest kuidas muidu on võimalik seletada investeeringuid õlitehasesse, subsiidiumide suunamist metsade põletamisse põlevkivikateldes, looduskaitse ja inimese elukeskkonna kaitse naeruvääristamist, üleolevat suhtumist põllumajanduse ja metsanduse keskkonnamõjusse või senise jätkusuutmatu majandusmudeli kestmisse panustavate ülikallite taristuobjektide rahastamist. Sellise suuna jätkamise tegelik hind on kõrge ja aina tõuseb. Tahaksin, et selle üle peetaks sama kirglikku diskussiooni kui vältimatult vajalike muutuste rakendamiseks tehtavate investeeringute suuruse üle.

    Kliimamuutus, elurikkuse kadu ning kasvav keskkonnaalane ebaõiglus ei ole kommunaalprobleemid, vaid eluohtlik miiniväli. Juba lähitulevik ei sarnane karvavõrdki oleviku ega lähiminevikuga – käimas on ulatuslik süsteemimuutus. See poliitik, investor või kodanik, kes seda arvesse ei võta, elab ja otsustab kinnisilmi. Ära oota õiguskindlust, ära usu küünikuid ega populiste. Ainus pädev pikksilm tulevikku on teaduslik teadmine toimuvate protsesside ulatuse ja mõju kohta.

    Juba lähitulevik ei sarnane karvavõrdki oleviku ega lähiminevikuga – käimas on ulatuslik süsteemimuutus.

  • Muusika liigutab ja paneb liikuma

    MARIA MÖLDER

    Mingis mõttes on tore tõdeda, et hakkame jõudma ajajärku, kus muusikatööstuses on asjad justkui paika loksunud ja isegi üks väike pandeemiake ei kõiguta meid enam piisavalt. Koroonast paistab kõigil olema kopp ees, kuigi üks tervise- ja turvalisusteemaline vestlusring peeti Tallinn Music Week’il maha küll.

    Peale tavapärase enese- ja üksteise­kiituse, koostöö- ja kultuuridiplomaatia teemade jms keskenduti TMW konverentsil tänavu arusaadavalt palju live-muusika korraldamisele ja klubi­kultuurile. EV 30 puhul oli palju ka nostalgilist tagasivaadet muutustele Eesti ühiskonnas, muusikatööstuses ja klubi­kultuuris.

    Ühelt poolt leidub tegelasi, kes kaovad 1990ndate anarhiale mõeldes sügavale nostalgiamaailma, teiselt poolt on lõbus tõdeda, et Eestis on peale kasvanud uus muusikatööstuses sebijate põlvkond. Siinses muusikatööstuses peab see tähtsaks teetähiseks laulukirjutajate laagrite algust (2016, enne seda muusikatööstuses tegutsejaid nimetati MacGyveriteks), mitte näiteks TMWd, kus üldse algas siinse muusikatööstuse süstemaatiline omavaheline ja muidugi ka rahvusvaheline suhtlus. Selleta poleks saanud olla ka toda laagrit, sest polnud Music Estoniat, kes midagi sellist regulaarselt korraldanuks. TMW toimib seega üsna edukalt ajastute ja ka mõttemaailmade sillana.

    Koroonaaeg ja klubidele seatud alkoholimüügipiirangud on andnud suurepärase põhjuse rääkida sellest, miks on vaja muusikat ja kontserte, väljaskäimist, pidusid, seltskonda. Samuti sellest, millised on ealised ja sotsiaalsed erinevused, kas nende vastu tuleb ja saab võidelda, kas ühiskonna üheülbastamine on lahendus või oht.

    Elamuslik oli näiteks Kristjan Pordi ettekanne, kus ta arutles selle üle, kuidas muusika meid liigutab ja liikuma paneb ning mis meie närvisüsteemis ja organismis juhtub, kui ütleme, et miski tekitab hea tunde või rõõmustab-kurvastab.

    Niisiis on jõutud selleni, milline on muusika mõju ja miks on inimestel muusikat vaja. Tuntakse huvi, miks on vaja muusikat kuulata koos ühes ruumis ning milliseid keemilisi reaktsioone muusika nautimine ja muusika rütmis liikumine põhjustab. Siinkohal tahan rõhutada, et kindlasti saab teaduslikult tõestada, et eri muusika kuulamine mõjutab eri inimesi isemoodi. Kui ühele mõjub rahustavalt või hoopis ergutavalt klassikaline muusika, siis teisele mõni muu muusikastiil, ühele on sobiv suhtluskeskkond džässmuusikaga, teisele klassikalise muusikaga, kolmandale rokkmuusikaga, neljandale klubimuusikaga. Mõte on ikkagi selles, et igaühele leidub sobivat muusikat, mõnele isegi mitmesugust.

    Eestis ei ole mõistmine ja teist­suguse sallimine kahjuks kuigi üldine. Nõnda ei mõisteta eriti ka teistsugust muusikakultuuri, inimesi, kelle muusikaline keskkond ja muusikaline vajadus juhtub olema teistsugune. Näiteks noored tahavad olla osa mingist liikumisest, luua ise, olla loovas keskkonnas, kust saada uusi ideid.

    Eks ole inimene tõesti sotsiaalne loom (miks muidu annaks sel nädalal nii palju jutuainet asjaolu, et üks ühismeediaplatvorm paar tundi ei töötanud). Ja vist ka kõik voogedastusplatvormid (TMW-l esitleti ka värsket Eestis loodud kasutajakeskse maksumudeliga voogedastusplatvormi Fairmus) on varem või hiljem arendanud välja moodused, kuidas oma muusikamaitset sõprade-tuttavatega võrrelda. See aitab leida uut muusikat, kuid ikka mõnusas tuttavas mullis, mitte liiga kaugel oma senistest lemmikutest.

    Praegu on moekas rääkida, et kõigil peab ühiskonnas olema oma safe space, kuigi väikestesse turvalistesse mullikestesse kapseldumises peitub ka oht, et kaob igasugune üksteisemõistmine eri kultuurivoolude, põlvkondade ja teiste ühiskonnarühmade vahel. Enam ei mõisteta üksteist ja seda raskem on pidada keerulisi arutelusid, mis on ometi tähtsad.

    Kuidas luua kõigile turvaline olemine, katkestamata seejuures ühiskonna sidusust? Mina vastust ei tea, aga küsimus jääb kummitama.

     

  • Mihklikuu audiospaa

    ÄLI-ANN KLOOREN

    Septembrikuu jooksul sai kuulda suuremat osa Eesti tippkooridest (vaikis vaid Voces Tallinn). Oma roll oli siin Pärdi päevadel, kus kõlas rohkesti koorimuusikat. Eesti Filharmoonia Kammerkoori eesotsas on jälle Tõnu Kaljuste ja ilmselt tunnetavad paljud seda justkui rännaku lõpuna – kojujõudmisena. Kuigi kooriga on teinud suurepärast tööd mitmed dirigendid, on ometigi vahepealsed 20 aastat, mil Kaljuste pole olnud peadirigent, möödunud nii kiiresti, et näiteks mina – ma ei ole kindlasti ainuke – ei jõudnudki ümber õppida ja mõtlesin EFKst ikka kui Kaljuste koorist. Pärdi päevade kontsertide põhjal võib öelda, et dirigendi ja lauljate vahel on äärmiselt hea klapp ning nende koosmusitseerimisel on koori kõlakvaliteedis juba tekkinud mingi nihe: esitusstiil on muutunud kergemaks ja nõtkemaks. Üks suurepärane esitus järgnes teisele, oli see siis Arvo Pärdi, Tõnu Kõrvitsa või Maurice Duruflé teos.

    Pärdi päevadel toimunud Vox Clamantise kontserdil (dirigent Jaan-Eik Tulve) kõlasid Pärdi muusika kõrval norra helilooja Henrik Ødegaardi gregooriuse laulul põhinevad teosed. Täiesti lummavad olid Ødegaardi neli laulu „Maria Magdalena“ tsüklist. Niigi väike koor jagunes nende esitamiseks neljaks grupiks, asetudes kiriku eri külgedesse ja luues nii imelise akustilise efekti. Ikka peab imetlema koori ilusat sirget tooni ning täielikku üheshingamist, milleta ei ole võimalik esitada gregooriuse laulu, aga mis viib ka täiesti uuele tasandile näiteks Pärdi muusika esituse. Just sellest üheshingamisest, mis on muusikalise ime tekkimiseks nii vajalik, jäi puudu Collegium Musicalel (dirigent Kristel Marand) Pärdi ja John Taveneri teoste kontserdil. Kooril on hea kõla, aga siit-sealt kostis välja üksikuid hääli ning tekstiga peaks kindlasti rohkem tööd tegema. Mõne loo sõnum jäi ebamääraseks ja sellest ka kohatine ettekande igavus. Täiesti teisest puust oli koor aga Maria Fausti „Maarja missa“ esitusel: ilmselt leiti selle teosega parem kontakt ning tulemus oli suurepärane.

    RAMi kontsert „Centuries“ ehk „Sajandid“ (dirigent Mikk Üleoja), mille kavast moodustasid suurema osa uudisteosed, oli pigem muusikagurmaanidele – sellest kõneles ka saalis olnud publiku hulk. Aga need, kes olid kohale tulnud, said tõelise elamuse osaliseks. Ka RAMi puhul ei saa mööda nende kõlast: paneb lausa imestama, et tugevad eesti mehed on nii pehmete ja paindlike häältega. Äärmiselt mõjuv oli itaalia helilooja Giovanni Bonato teose „Lied der Lärche“ ehk „Lehise laul“ ettekanne. Nii koor kui ka Meelis Vind bassklarnetil viisid helilooja kavatsused täiuslikult ellu – tõid kuulajateni puude tekitatud muusika.

    Uudisteosed

    RAMi kavas olnud uudisteostest üllatas omamoodi (algul isegi ehmatas) Mart Jaansoni seitsmeosaline laulutsükkel „Hilised õied“ Martin Lipu tekstidele. Esimene osa on Jaansonil loodud nii miina­härmaliku helikeelega, et tekitas hetkeks kerge segaduse. Hinge puges väike kahtlus, et ilmselt peab heliloojal olema sellega mingi tagamõte, ja kavasse süüvimisel sai see kinnituse. Teoses on teadlikult jäljendatud tolleaegset helikeelt, et see sobituks paremini Lipu tekstidega. Mida osa edasi, seda rohkem tuleb sisse tänapäevasemaid intonatsioone ning moodustub äärmiselt sümpaatne tsükkel. Samal kontserdil kõlas esiettekandes ka Tõnis Kaumanni „Hanna kiidulaul“, kus kaunid diatoonilised lõigud vahelduvad keerulisemate moduleerivate vaheosadega. Sellest loost võiks kujuneda Kaumanni loomingupagasis samasugune hitt meeskoorile, nagu on tema „Ave Maria“ segakoorile.

    Uutest teostest jättis väga sügava mulje veel ERSO avakontserdil kõlanud Elis Halliku „The Firehearted“ ehk „Tulihingeliselt“. Teose ülesehituslik idee sarnaneb Luciano Berio „Sinfonia“ omaga, kus tuntud muusikapala(d) on põimitud originaalteose sisse. Hallik on oma loomingu liitnud Beethoveni avamänguga „Leonore“, mis kumab muutumatul kujul kord vähem, kord rohkem läbi keerulise helikeele, moodustades nii põneva ja vaimuka teose, mis segaste aegade tõttu on tahtmatult saanud ka programmiline. Nimelt leiab helilooja abikaasa, et teoses „The Fire­hearted“ kajastub see, kuidas kanti hooaja vältel keset kriisi ja segadust ette Beethoveni muusikat – kas või tühjale saalile. Loodan väga, et seda teost peagi veel kord ette kantakse, sest ühest kuulamisest jäi kindlasti väheks.

    Dirigendid

    Ikka peab imetlema Vox Clamantise ilusat sirget tooni ning täielikku üheshingamist, milleta ei ole võimalik esitada gregooriuse laulu, aga mis viib ka täiesti uuele tasandile näiteks Pärdi muusika esituse.

    Olen varemgi maininud, et põnevate kavade kokkupanemisel on ületamatud Tõnu Kaljuste ja Olari Elts. Kaljuste oli oma kavadesse valinud Pärdi sellise muusika, mida väga sageli ei kuule, näiteks „Cantique des degrés“ ja „Lamentate“, Elts rabas aga kuulajaid John Adamsi ja John Luther Adamsi loominguga. Eraldi tuleb ära mainida ERSO kontserdisarjas „Audiospaa“ ette kantud teise Adamsi teose „Become Ocean“ ehk „Ookeaniks saada“ vapustav ettekanne. Olin seda lugu mitmeid kordi salvestatuna kuulnud ja see jättis mingil määral neti­muusika mulje – meditatiivne muusika, mis sobibki helikandja vahendusel kuulamiseks. Elav ettekanne oli hoopis midagi muud: tõeline ookean oma tõusude ja mõõnadega vallutas kuulaja täielikult, nii et loo lõppedes oli raske sellest tundeseisundist välja tulla. Meeldiva üllatuse valmistas ka ERSO avakontserdil kõlanud leedu helilooja Justė Janulytė „Apnea“ ehk „Apnoe“. Kavalehelt loo tutvustust lugedes tekkis kerge eelarvamus: taas aeglased tempod ja märkamatult muutuv helipilt, midagi sellist, mida kuuleb praegusaja heliloojatelt (liigagi) sageli. Alati on rõõm suur, kui eelarvamused ümber lükatakse. Seekord oli tegemist erakordselt mõjuva, suure dünaamilise arenguga teosega, mis täitis saali erilise mitmekihilisuse ja ruumilisusega.

    Külalisdirigendina astus ERSO ees üles Jonathan Bloxham. Kontserdi avaloos, Benjamin Britteni teoses „Sinfonia da requiem“ ehk „Reekviem-sümfoonia“, oli dirigendi ja orkestri teineteisemõistmises tunda rabedust ning ebakindlust, aga ebalus kadus üsna ruttu. George Gershwini helitöö „Rhapsody in Blue“ ehk „Rapsoodia sinises värvitoonis“ ja Antonín Dvořáki seitsmenda sümfoonia ajaks oli dirigent pingest täielikult vabanenud ning musitseeriti hoogsalt.

    Külalisdirigendi kõrval sai kuulda ka külalisorkestrit, Janáčeki Filharmoonikuid Ostravast, dirigeeris Risto Joost. Erinevalt Bloxhamist läks Joosti ja orkestri koostöö käima esimesest löögist ning energia ei raugenud kontserdi lõpuni. Dvořáki üheksanda sümfoonia suure­pärane ettekanne võlus peale üldmulje ka üksikute detailidega, nagu puhas ja ühtlane puhkpilliansambel, karge ja fookuses keelpillide, eriti viiulite kõla.

    Solistid

    Solistidest olid septembrikuus kõige arvukamalt esindatud pianistid. Ostrava orkestriga esitas Béla Bartóki teise klaveri­kontserdi Lukáš Vondráček, äärmiselt omanäoline klaverimängija, kellel on ette näidata kuninganna Elisabethi konkursi võit. On iseenesestmõistetav, et sellisel pianistil on vapustav tehnika, aga see, kuidas Vondráček suutis erinevaid kõlavärve luua ja igale helile tähenduse anda, oleks olnud lausa erakordne, kui ei oleks olnud Ralph van Raati, teist suurepärast pianisti. Raat andis soolokontserdi Pärdi ja Hans Otte loominguga ning osales Pärdi „Lamentate“ ettekandel, aga tema lisapalana esitatud „Variatsioonid Ariinuška tervekssaamise puhul“ raputas tõeliselt läbi. Teos on ju tehniliselt nii lihtne, et seda mängivad muusikakooli algastme õpilasedki, aga hoopis teisel tasemel ettevõtmine on leida selle loo sügavam tähendus ja kõlavärvid. Igal juhul ei mäleta ma küll ühtegi teist selle teose Raati omaga võrdväärselt eredat ettekannet.

    Maksim Štšurad sai kuulda kahel korral: mängimas Gerswhini „Rhapsody in Blue’d“ ja kammermuusikat koos Linda-Anette Vertega. Gerswhini teose esitas Eestis paar aastat tagasi Wayne Marshall, ülevoolava mängu­stiiliga interpreet, kellele ei olnud probleem ka muusikat juurde improviseerida. Štšura käsitlus oli tunduvalt akadeemilisem ja vaoshoitum, kuid see ei ole kindlasti miinus, vaid lisab hoopis teatud salapära, kruvides emotsioone järk-järgult.

    Kindlasti ei saa mööda minna ka Tracy Silvermanist ja tema kuuekeelelisest elektriviiulist, millel kõlas ERSO „Audiospaa“ kontserdikavas John Adamsi „The Dharma at Big Sur“ ehk „Dharma Big Suris“. Teoses saavad kokku eri muusikastiilid: vihjed india raagadele, bluusile ja rokile segunevad n-ö klassikalise kontserdimuusikaga. Tulemus jätab üsna improvisatsioonilise mulje, kuigi kõik on noodis täpselt kirjas. Peab siiski tõdema, et elektriviiuli suurem mänguvõimaluste arsenal tuli välja alles lisapalas, kus oli tähtis roll luupimisel, mille abil lõi Silverman põneva mitmekihilise teose.

    Probleemid

    Nüüdseks on riiklikult tähtsad kultuuri­ehitised paika pandud. Kahjuks ei mahtunud nende hulka Helioru kontserdimaja, millest oleks saanud ERSO ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori kodu. Võiks ju mitte väga kurvastada ja mõelda, et küll järgmisel korral mahub. Aga millal on järgmine kord? See oli vist kultuuriminister, kes lohutas neid nimekirjast väljajäänuid, et EMTA uue saali valmimist tuli oodata 20 aastat – aga valmis see ju sai! Muidugi võiks siinkohal küsida, kui paljud muusikud ootasid seda pikisilmi, aga ei jõudnudki ära oodata. „Audiospaa“ kontserdil märkis tänapäevase saali puudumise ära ka Olari Elts. Estonia saal on ju armas ja hea akustikaga, aga see ehitati üle saja aasta tagasi. Vahepeal on orkestrite koosseis suurenenud, löökpille on tohutult juurde tulnud, nii et saal ei vasta enam tänapäeva vajadustele. Lava ruuminappuse illustratsiooniks sai vaadata Eltsi graatsilisi liigutusi, kui ta orkestrantide ja puldi vahelt oma kohale puges. Meie professionaalse muusika tippudel oleks väga vaja korralikke harjutusruume ja tänapäevast kontserdisaali, kuid kui imet ei juhtu, tuleb olukorraga leppida, sest praeguste plaanide kohaselt ei ole enne järgmist 20 aastat uusi kultuuriehitisi oodata. Tõenäoliselt on siis tegijad juba uued.

    Üllatused …

    … olid vaid toredad. Näiteks džässiklubi Philly Joe’s kontsert, kus bluusipõldu kündis ansambel T-40 (nimi on pandud nõukogudeaegse traktorimargi järgi) koosseisus Ülo Krigul, Reigo Ahven, Raul Ukareda ja Argo Toomel ning vahepaladena sai kuulda Ahvena stand-up’i moodi koomilisi ülesastumisi. Mind üllatas eelkõige Krigul kui suurepärane bluusi stiili klahvpillimängija. Ta on selles vallas küll juba kogenud tegija, aga mulle oli see midagi uut, mida tahaksin kindlasti veel kuulata. Ahven on alati osanud head nalja teha, kuid sel korral oli ta eriti hoos ja lisas niigi elamuslikule õhtule oma nüansi. Muidugi ei saa jätta mainimata ka Raul Ukareda kitarrimängu, mille virtuoossus ja kirglikkus avaldas muljet.

    Teine meeldiv üllatus oli vastvalminud Tabasalu gümnaasiumis antud kontsert. Harku valla 30. aasta­päeva puhul korraldatud festivalil „Meie inimesed“ esinesid Kristjan Järvi oma ansambliga ning Mick ja Angeelia Pedaja. Järvi elupaigaks on saanud Harku vald ja nii avanes kohalikele elanikele kodustes tingimustes võimalus osa saada tippmuusiku tegemistest. Vähemalt poole publikust moodustasid eakamad inimesed, kes tõenäoliselt tavaliselt sellisele kontserdile ei satu: kavas olnud muusika ühendas roki, popi, hiphopi ja ambient’i tunnuseid. Siin aga elas publik vanusele vaatamata kontserdile hoogsalt kaasa ning süda läks soojaks, kui nii noored kui ka hallipäised kuulajad esinejaid lõpuks püsti seistes aplausiga tervitasid. Sellisest kogukonda liitvast festivalist võiks kujuneda traditsioon – ja mitte ainult Harku vallas, vaid ka mujal.

  • Post-sõnastik LVII – Keskmiselaubaline kirjandus

    JANEK KRAAVI

    Lauba kõrguse metafooriga hakati elitaarkultuuri ja madalat populaarkultuuri eristama ülemöödunud sajandivahetusel. 1920. aasatel tuli käibele termin „keskmiselaubaline“, mida kasutati satiirilises retoorikas ja sageli solvanguna, kaasates või välistades nõnda legitiimsel kultuuriväljal osalejaid. Populaarkirjanduse uuringutes on selle sõnaga lahterdatud kahe maailmasõja vahelisel ajal eelkõige naisautorite kirjutatud ajaviiteromaane. 1960. aastatel nägi Dwight MacDonald keskmiselaubalisuse avaldustes populaarkultuuri hübriidvormi. See paigutub massikultuuri ja kõrgkultuuri vahele ja „teeskleb kõrgkultuuri standardite respekteerimist, samal ajal neid lahjendades ja vulgariseerides“.1 Laupade lahingu foonil võib küsida, kas tegemist on üksnes ajastu spetsiifikat kandva retoorilise žestiga või on see siiski sügavamate juurtega nähtus, mille mõju on tunda ka tänapäeva kultuuris. Postmodernistliku kõrge ja madala hägustumise taustal on keskmiselaubalisust kritiseeritud hierarhilise maailmapildi kinnistajana või suhteliselt anakronistliku mõistena raamatuturu ja -tarbimise seisukohalt. Nüüdiskultuuris on kasutatud ka sünonüümseid määratlusi „nobrow“ või „artertainment“, kuid nendele on omistatud pigem positiivne sisu, nt on kriitikud niimoodi sildistanud mitmesuguseid auhindu pälvinud või menukaks osutunud filme ja romaane. Keskmiselaubalisust tootvate institutsioonidena on praegu analüüsitud selliseid kirjanduskultuuri nähtusi nagu kohvik-raamatukauplused, kirjandusfestivalid, kirjandusauhinnad, soovitusnimestikud ja raamatuklubid, millele on lisandunud uued raamaturingluse võimalused ja lugejakesksed veebifoorumid.

    Eesti keeles ei ole seda metafoori eriti kasutatud, kuigi lähiajast meenub Aro Velmeti arvustus, kus ta iseloomustab sellega Delia Owensi menuromaani „Kus laulavad langustid“: „Viimaks on „Langustid“ hea näide kvaliteetkirjandusest, mis eksisteerib nn keskmiselaubalisel (middle-brow) tasandil. See on lihtsasti loetav, kaasahaarav, vormiliselt tuttav, ent samas sotsiaalselt tundlik ja selgete üldistusambitsioonidega, mitte lihtsalt „jutukas“. Selliseid teoseid naeruvääristatakse kahetsusväärselt palju, neil on kombeks figureerida müügiedetabelite tippudes, ent kultuuriajakirjandusest kipuvad nad välja jääma.“2

    See kirjeldus võtab nähtuse olemuse hästi kokku, kuid mõnda punkti võiks lühidalt edasi arendada ja täpsustada. Tänapäeva keskmiselaubalist kirjandust on süsteemsemalt käsitlenud austraalia õpetlane Beth Driscoll, kes defineerib middlebrow-kultuuri Pierre Bourdieu teooriale toetudes kaheksa tunnuse põhjal.3 Niisiis – keskmiselaubaline kirjandus on …

    … keskklassilik

    Kui kõrgkultuur assotsieerub aristokraatia ja jõukusega, siis keskmiselaubalisus pigem kodanliku keskklassi pärastsõjaaegsete hariduslike ja kultuuriliste püüdlustega. Varasemad teravad väljaütlemised väljendavadki eliidikultuuri kaitsepositsiooni järjest mõjukama keskklassi maitse-eelistuste taustal. Kuid siin on omad küsitavused, sest keskklass pole lihtsalt piiritletav nähtus, hõlmates paljusid sotsiaalseid gruppe, kellel on omakorda üsna erinevad kultuurilised harjumused. Keskmiselaubalist maitset on seostatud ennekõike väikekodanlike tarbijatega, kes teavad, et kultuur on tähtis, aga neil puudub kas perekonnatraditsiooni või kõrgema haridusega kaasnev kindlustunne legitiimse või tunnustatud kultuuri äratundmiseks. Siin osutuvad oluliseks kultuuri vahendavad isikud ja institutsioonid, kes mugandavad selle keskklassile ligipääsetavaks ja mõistetavaks.

    … kummardav

    Oma kultuurilises kapitalis kahtlevate keskklassi tarbijate silmis saavutab keskmiselaubalisus oma legitiimsuse tänu kõrgkultuurilisele osutustele ja suhetele akadeemilise väljaga. Näiteks osalevad kirjandusfestivalidel tunnustatud üldkirjanduse autorid, lugemisklubide valikusse kuuluvad aga Nobeli kirjanduspreemia laureaatide teosed või moodne klassika. Kummardusi õpetatud maitsele kohtab tänapäeva kvaliteetseriaalides ja juturaamatutes, kus viidatakse massiliselt kõrgkirjanduse süžeedele, tsiteeritakse klassikalisi autoreid ja antoloogilisi tekste. Eelmainitud Delia Owensi „Langustide“-raamatus nt loetakse ja kirjutatakse luulet, tegeldakse loodusteadusega ning kuulatakse kreveti­püügi kõrvale Miliza Korjuse plaate.

    … kommertsiaalne

    Pinge kunsti ja kaubanduslikkuse vahel peegeldab kirjandusvälja üht suuremat vastasseisu. Omal ajal kirjutas sellest väga mürgiselt Wirginia Woolf, väites, et keskmiselaubalisus pole „püüdlemine kunsti ega elu suunas, vaid tahe hõlmata mõlemat, kusjuures see on eemaletõukavalt ja eristamatult seotud raha, kuulsuse, võimu või prestiižiga“.4 Tänapäeva kirjastustööstuses on aga kasutusel keerulised turundusstrateegiad, nt Harry Potterist tehti täielikult meelelahutusbisnisesse uputatud narratiiv. Seda ei hinnatud üksnes kirjandusliku tekstina, vaid seetõttu, et loost ja tegelaskujudest sai totaalne meediafenomen (filmidest legodeni). Kaudsemalt on turundusega seotud raamatuklubide kuu teose programmid, seda suhet võimendavad aastapreemiad ja auhindade institutsionaalne mainekus. Eesti kirjanik Katrin Pauts, üks populaarkirjanduse olemusest teadlikumaid siinseid autoreid, on olukorra kokku võtnud ilma igasuguse keerutamiseta: „Kõnelda raamatute müügiarvudest ning promost oleks justkui halb toon – olen sihukest pirtsutamist kirjandusringkonnas küllalt tunda saanud. See ei takista samu pirtsutajaid veebipoe müügiedetabelitega vehkimast, kui nad ise parajasti kõrgemal kohal juhtuvad olema“ (Postimees 4. I 2018).

    … vahendatud

    Keskmiselaubalises kultuuris on kesksel kohal teoseid ja lugejaid vahendavad institutsioonid, näiteks lugemisklubid, raamatuühingud, raadioprogrammid, kommertslikud raamatuajakirjad, klassikaliste teoste seeriad, ajalehtede kirjandusküljed, teleprogrammid, nädala raamatut või suvelugemist suunavad nimekirjad jne. Kirjandusliku teksti tähenduse tekkimisel tegutseb palju spetsiifilisi agente, kellest kesksemad on teose väärtust hindavad kriitikud ja kirjastajad, kes teevad kultuuri kultuurilist kapitali vajavale keskklassi tarbijale kättesaadavaks ja tarbitavaks. Tehnoloogiliste võimaluste avardumisega vahendatus üksnes võimendub. Televisioon, mobiiltelefonid ja ühisvõrgustikud võimaldavad kirjandust veelgi jõulisemalt massiauditooriumile vahendada. Sisuliselt on see muutnud kõigi asjaosaliste suhtlemist, luues rohkem võimalusi lugejate reaksioonile ja hinnangutele. Goodreads ja Amazon on siin kõige käepärasemad näited. See tähendab ka kriitiku institutsiooni teisenemist, sest populaarkirjanduse ja keskmiselaubalisuse väärtused on eelkõige lugejakesksed, orienteeritud naudingule ja kasulikkusele. See väljendub nii raamatukaupluste kohvinurgakestes ja tugitoolides, kirjandusfestivalide massiauditooriumile toimuvates esinemistes jms.

    … naiselik

    Keskmiselaubaline kirjandus on traditsiooniliselt olnud kirjandusvälja feminiinne osa. Naisautorite ja naislugejate domineerimine selles valdkonnas on viinud selleni, et keskmiselaubalisust mõtestatakse sooterminites. Seejuures pole see lihtsalt kirjelduslik hoiak, vaid teatud tüüpi tekste madalamalt väärtustav mõtteviis. Kallutatud vaatepunkti põhjuseks on ajapikku kinnistunud arusaam, et mehed on kõrgkultuuri loojad, kirjutavad ja lugevad naised suhestuvad pigem kommertslikumate vormidega. Seesugust skemaatilist arusaama on viimastel kümnenditel muidugi tugevasti kritiseeritud. Kuid siin on ka sisulised eripärad, sest sugu oli ja on nende teoste üks kesksemaid teemasid. Nicola Humble on väitnud, et sellises kirjanduses käsitletakse keskklassi naiste änge, mille põhjustasid uued kohustused majapidamises. Pandlikud žanripiirid lubasid aga seda sorti kirjanduses muu hulgas uurida seksuaalsuse ja soolise identiteedi küsimusi. Naislugeja domineeriv roll ilmnes sümboolselt, kui inglise kirjanik Ian McEwan jagas ühes Londoni pargis tasuta oma romaane: kõik raamatutest huvitunud isikud olid naised, välja arvatud üks erand. McEwan kommenteeris seda nõnda, et kui naised lõpetaksid lugemise, tähendaks see sisuliselt romaani surma.

    … emotsionaalne

    Emotsionaalset tooni kirjanduses käsitatakse tavaliselt kui õrnust ja heldimust tekitavat sentimentaalsust. Antud juhul on asi siiski keerulisem, kuna eesmärgiks on haaravus ja lugemisega kaasnev afektiivne reaktsioon. See väljendub tegelaskujudele teenimatult osaks saanud kannatustele kaaselamises, aga ka autorite emotsionaalses esinemises auhinnagaladel jms. Lugemise puhul on kasutatud sõna „personalism“, mis seostub isiklikuma afektiivsuse ja kaasa­elamisega teose sündmustikule. Janice Radaway märgib, et selline lugemine on identifitseeriv, kontakti ja reaktsiooni sisaldav sündmus, pingestav kogemus, mille vältel tunnevad lugejad suuremat intensiivsust ja indu kui igapäevaelus.

    Teine pool emotsionaalsusest on teraapiline: lugemine leevendab vaimseid kõhklusi, maandab stressi ja alandab pingeid. Lugeja soovib n-ö samastuda tegelastega, kes meenutavad teda ennast, tema pereliikmeid või sõpru, eeldades ühtlasi, et romaanid kinnitavad ka tema ebakindlust ja hirme ning peegeldavad teda keerulise ja emotsionaalselt vastutustundliku inimestena. Seega hõlmab emotsionaalne lugemine paljud võimalused: intensiivse süvenemise (immersiivsus), kaastunde, jagatud intiimsuse ja teraapilise mõju. Need kõik saavad kokku nt raamatuklubis või lugemisringis.

    … lõõgastav

    Keskmiselaubaline kirjandus tähendab lõõgastavat, mitte akadeemilist lugemist. Kuigi taotletakse kõrgkultuurist lähtuvat prestiiži, töödeldakse see ümber lõõgastuse ja mugava tarbimise kontekstis. Piltlikult öeldes: ühte tüüpi raamatuid loetakse laua taga istudes, teisi mugavalt tahapoole naaldudes. Seesugune lugemine kuulub kehalise lõdvestuse juurde: loetakse nt vannis, voodis, diivani peal jne ning enamasti kodus. Sama hoiakut viljeldakse tänapäeva lugemisklubides, kus lugemine on ümbritsetud n-ö koduesteetikaga. Kohvilauas või suaree formaadis raamatutest rääkimine asetab need kodusesse intiimsesse sfääri. Samamoodi rõhutatakse kodust mugavust ja õdusust kirjandusest kõnelevate telesaadete või saatelõikude ülesehituses (diivanid, lilled, kaminad jms). Lõõgastav on muidugi suvelugemine, mille ruumilisteks markeriteks on rand ja lennujaama raamatupoed. Ka nende kohtade ümber kujunev lugemispraktika on olemuselt sama­sugune: loetakse töökohale vastanduvas keskkonnas puhkamise eesmärgil. Sama kehtib tegelikult ka avalike raamatu­ürituste kohta, mis on viidud traditsioonilisest akadeemilisest keskkonnast nt pubidesse, parkidesse jm. Samasse ritta paigutuvad kirjanike majamuuseumi külastused või jalutamistuurid raamatu tegevuspaikades. Keskmiselaubalisuse korral tähtsustatakse küll naudingulisust, aga ometi tähendab see mõnevõrra eesmärgistatumas vormis puhkehetke.

    … tõsine

    Keskmiselaubalises kultuuris segunevad intensiivselt ka moraal ja esteetika. Seda tüüpi kirjanduses ongi rõhutatud enam eetilisi kui kultuurilisi väärtusi. Domineeriva moraali kinnitamine võib kirjanduses kaasa tuua liialdatud kombelisuse ja konservatiivse maine, seda näiteks võrreldes radikaalsema avangardi või üldkirjandusega. Kuigi moraalne konservatiivsus kuulub juba ajalooliselt keskmiselaubalisuse juurde, võib seesugune kirjandus kanda ka progressiivset sõnumit, veenda lugejaid märksa liberaalsemalt suhtuma nt klassi-, soo- või rassiküsimustesse. Ühelt poolt küll populaarsus, auhinnatus, melodramaatilised troobid ja kindlapiirilised tegelaskujud, aga nendele lisanduvad sotsiaalsed ja eetilised dilemmad, haiguste, keskkonna jm omas ajas aktuaalsed teemad. Tõsidust on nähtud ka koostegutsemise ajendina, s.t lugemise kaudu saavad lugejad arendada mõtteid mingisse kogukonda kuulumisest. Intiimsed ja emotsionaalsed registrid teevad seega võimalikuks kokkupuute paljude poliitiliste ja sotsiaalsete teemadega, kasvatades kogukonnatunnet, mis hõlbustab eetiliste probleemide väljendamist.

    Paljud nendest tunnustest langevad ühte või piirnevad ajaviitekirjanduse joontega. Nõnda kuulub keskmiselaubalise tasandi juurde orienteeritus laiale auditooriumile ja üldarusaadavusele, kuid tähtsad on ka žanriootused ning meelelahutuslik aspekt, mida iseloomustab tugev rõhuasetus kaasahaaravale sündmustikule. Keskmiselaubaline kirjandus on osake suurest kultuuritööstusest, mis vahendab ja turustab lugusid peale raamatu ka kino, teleseriaali või teatrilavastuse vormis, kohanedes pidevalt uute tehnoloogiliste võimalustega (e-raamatud, audioraamatud jne). Keskmiselaubalisus on seega raskesti piiritletav nähtus, kuigi on tegemist ilmselt kõige massilisema suundumusega tänapäeva kultuuris.

    1 Dwight Macdonald, Masscult and Midcult. Esseys against the American Grain. – New York Review of Books, 2011, lk 35.

    2 Aro Velmet, Hea näide „keskmiselaubalisest“ kvaliteetkirjandusest. – Postimees 10. VI 2020.

    3 Vt Beth Driscoll, The New Literary Middlebrow. Tastemakers and Reading in the Twenty-First Century. Palgrave Macmillan, 2014, lk 17–44.

    4 Vt Virginia Woolf, Middlebrow. Rmt: The Death of the Moth (lk 113–119). Hogarth Press, London 1942.

  • Pühapaikadest looduse pühaduseni

    MATHURA

    Eesti presenteerimiseks ülejäänud maailmale on aja jooksul käibel olnud mitmeid juhtlauseid ja loosungeid. Küll on rõhutatud meie riigi külalislahkust („Welcome to Estonia“), küll püütud riigi ametlikust kolmetähelisest lühendist välja lugeda ingliskeelset superlatiivi kõigele, mida siin maal leidub (coolEST, kindEST, fastEST, jne). Räägitud on ka Eestist kui e-riigist ning meie e-võimekustest kui meie atraktiivsest visiitkaardist. Võimalus esitleda oma maad loodusliku mitmekesisuse ja ainulaadsuse kaudu on aga enamasti jäänud väärilise tähelepanuta.

    Ürgpuhtus või utilitarism

    Mõistmaks, millist rolli mängib loodus meie kui riigi ja rahva enesemääratlemises, tuleb esmalt vaadelda, millised on üldse võimalikud loodusega suhestumise viisid. Ameerika ökopoeetika uurija George B. Handley lahkas seda küsimust ajakirjas ISLE (Interdisciplinary Studies in Literature and Environment, Oxford University Press) 2000. aasta suvel nõnda: „Kõigi kultuuriliste ja looduslike märgisüsteemide otstarve on väljendada meile meie kuuluvust ühe või teise paiga suhtes. Neid süsteeme tuleb mõista tagurpidi, metonüümiana, kus üksik lubab meil jõuda üldiseni, iga märk tähendab tervikut, millesse see kuulub.“1 Ta toob näite Anton Tšehhovi näidendist „Kirsiaed“, mille tegelased mõisaproua Ljubov Andrejevna ja kaupmees Jermolai Lopahhin kehastavad kahte maailmavaatelist polaarsust. Esimene näeb teose keskmesse seatud vilja­puuaeda eedenliku külluse ja süütuse asemena ning on südamest õnnelik, kui teab, et aed pole inimkäe all muutunud: „Milline imeväärne aed! Valged õiemassid, sinine taevas …“2 Teise meelest on aial ja loodusel ainult üks, utilitaristlik väärtus, kirsiaiagi ainuke võimalik tähtsus ja tähendus on selle majanduslikult ja ühiskondlikult kasumlik omandiõigus.

    Väga üldistavalt peegelduvadki neis kahes suhtumises inimese kaks võimalikku lähenemist loodusele: seda saab näha elusorganismina, mille suurus on peale materiaalse ka esteetiline ja hingeline, või käsitletakse seda elutu mateeriana, millel ei saa olla muud otstarvet kui rahuldada inimese pragmaatilisi ambitsioone. Kahe maailmavaate lepitaja rolli jääb Tšehhovi näidendis üliõpilane Trofimov, kelle arvates ei saa maad seda puudutanud inimkäest lahutada. Tema siht on lähenemisviis, mis jätaks igaühele alles vabaduse suhestuda ümbritsevaga isiklikul ja ainuomasel moel.

    Igaühel võiks olla kuskil mõni hiis või ohvrikivi või lihtsalt meelerahu pakkuv paik, kus käia ja vaikida ja kuulatada, õppida taas ennast ja enda ümber elavat maailma kuulama.

    Samalaadsele dilemmale (ja trofimovlikule lahendusele) viitab oma romaanis „Vaalaratsanik“ ka maoori kirjanik Witi Ihimaera. Üks teose pea­tegelasi, hõimupealik Koro Apirana, pärib kaaslastelt rannale uhtunud valaskala kohta: „Te olete kõik seda vaala näinud. Olete näinud püha märki tema ihul. Kas see märk on juhuslik või on sellel sõnum? Kas ta kuulub tõelisesse või väljamõeldud maailma? On ta loomulik või üleloomulik?“3 Veendes teisi seejärel, et vaal peab vääramatult olema mõlemat, selgitab ta: „Kunagi oli meie maailm ühtne. Jumalad rääkisid meie esivanematega ja inimene sai rääkida jumalatega. Siis pani aga inimene selga kõrkuserüü ja seadis end jumalatest kõrgemale. Aja möödudes jagas ta maailma kaheks: selleks, mida ta suutis uskuda, ja selleks, mida ta uskuda ei suutnud. Tõeliseks ja väljamõelduks. Loomulikuks ja üleloomulikuks. Olevikuks ja minevikuks. Teaduseks ja fantaasiaks. Ta rajas müüri kahe maailma vahele ja nimetas kõik selle, mis jäi tema poolele, mõistusepäraseks ja kõik ülejäänu mõistusevastaseks.“

    Hiietraditsioon ja looduse elusus

    Otsides eestlaste juuri meie suhestuses loodusega, on üks kõnekas näide hiie­traditsioon. Olen isegi paljudes looduslikes pühapaikades käinud ning teinud järelduse, et hiite pühaks pidamise peamine põhjus polnud mitte niivõrd konkreetsete paikade pühadus, kuivõrd põhimõte, et üks osa loodusest tuleb jätta loodusele ja inimese praktilistest vajadustest puutumata. Hiite kummardamist mõtestades tuleb arvestada, et „vana aja inimesele“ oli maa tähtsus teistsugune. Maa oli tema vahetu elatusallikas, tema toimetulek ja olemasolu sõltusid otseselt sellest, kuidas ta maaga oskas ümber käia, kuidas sellega suhtles ja suhestus. Maa andis toidu ja kütte, võimaldas pidada loomi, kes omakorda andsid villa, nahka ja muid olulisi saadusi. Seda tähelepanuväärsem on veendumus, et inimene ei võinud kogu maad enda tarbeks kasutada.

    Loodusele pidi jääma tema sõltumatu ruum, mis tähendab, et loodus polnud tolle aja inimesele hingetu või elutu.

    Võiks isegi väita, et hiiekultuur väljendab inimese vajadust leida vastukaal argisele rassimisele. On ju teada, et hiites käidi loodust tänamas ja kehtis reegel, et oma tarbeks ei võetud sealt midagi: seal kuulus kõik loodusele, selle „vaimudele“, oli nende pärusmaa. Küllap olid omad kriteeriumid, kuidas pühad paigad välja valiti, aga tõsiasi, et mõne loodusliku pühapaiga leiame Eestimaal peaaegu igast suuremast asustusest, kinnitab, et printsiip looduse pühadusest oli tähtsam kui üksik püha koht. Inimesed tajusid ühel või teisel moel looduse olemuslikku vaimsust.

    Hiietraditsioonist peegeldub tegelikult vastu looduse elusus, aga ka selle isiksuslikkus või isikustatus. See põhineb arusaamal, et kõige taga seisab keegi, midagi ei ole tekkinud mittemillestki. Nähtav toetub nähtamatule, käegakatsutav käsitamatule. Looduse vaimud eksisteerisid selle aja kultuuris mitte ainult selle sõna abstraktses, vaid ka vahetus tähenduses – inimene adus, et jagab oma eluruumi enamate olenditega, kui on tema silmale nähtav või kõrvale kuuldav. Sama kinnitavad muistendid ja kohapärimused, kui kõnelevad mitmesugustest paralleelmaailmadest. See on kahtlemata tollase ja tänapäeval harjumusliku maailmapildi oluline erinevus. Pole parata, meie maailm on pigem Ihimaera kirjeldatud lahutatud reaalsus, kus kõik see, mis jääb väljapoole meie vahetut haarde- ja mõõteulatust, on meie meelest „mõistusevastane“ või „välja mõeldud“. Kunagise „kakspoolse“ tõeluse üks külg on meile ainsana alles jäänud.

    On ehk vaieldav, kas säärase perspektiivimuutuse taga on tõepoolest inimese kasvanud kõrkus, nagu Ihimaera väidab, või on põhjus milleski muus – võib ka argumenteerida, et enamus meist pole tänapäevaks loodusest ja maaharimisest kuigivõrd sõltuvad ning nõnda ei pruugi looduse reaalsust ka enam endistviisi tajuda, hoolimata alandlikust meelest. Oma osa annab perspektiivinihkele küllap ka nn teaduspõhise maailmapildi põlistamine, kui selle juures unustatakse, et tegelikkuse ühene tuvastatavus ja määratletavus on samuti lõpuks vaid kellegi tees. Igal juhul jääb alles küsimus, kas näeme looduses omaenda omandit või meiega jagatud andi. Kas inimesel lasub ka laiem vastutus looduse ja selle toimimise ees ning kas loodus – loodus kui selline – kannab endas põhimõttelist pühadust ja austusväärsust või mitte.

    Tulevikuperspektiivid

    Usun, et esivanemate maailma me kunagi päriselt ei taasta ja seda ei peakski püüdlema. Maailm me ümber on printsipiaalselt muutunud ja meie oleme muutunud ühes sellega. Küll aga tuleks edasi uurida kunagise traditsiooni tuuma – küsida, kuidas edeneda nii indiviidide kui ka ühiskonnana nii, et meie valikud oleksid elukeskkonda säästvad. Mulle on meelde jäänud üks kunagi kuuldud ettekuulutus India vanadest „Puraanadest“. Seal öeldi, et vaimselt degradeerunud ja looduskauge ühiskonna võimutsedes kaovad India suured jõed Ganges, Yamuna, Brahmaputra jt ükspäev maa pealt ehk saavad maa-alusteks jõgedeks. Ühe India suure jõe Sarasvatiga on see sisuliselt juba juhtunud. Mütoloogia jääb mütoloogiaks, aga mõte, kuidas inimeses pettunud loodus muudab end talle kättesaamatuks, väärib mu meelest tähelepanu. Miks peakski loodus, mida mõtlematult saastame või ümber kujundame, meile vastama, meid kosutama? Miks peaks midagi, mille elususse ja hingestatusse me ei usu, meile end avaldama?

    Üha enam urbaniseeruvas maailmas on loodust ja tema seaduspärasid aina keerulisem märgata ja mõista. Raske ongi mõista midagi, millega puudub vahetu kokkupuude. Looduseni jõudmine ja temalt millegi vastu saamine nõuab tänapäeva inimeselt üha teadlikumat pingutust. Oleme planeedina jõudnud punkti, kus linnades elavaid inimesi on praeguseks rohkem kui neid, kes elavad maakeskkonnas. Võib eeldada, et see tendents võimendub lähiajal veelgi, ning oleks väga naiivne arvata, et säärane muutus ei jäta jälge viisile, kuidas maailma mõtestame, milliseid eelistusi teeme, milliseid otsuseid langetame. Jääb vaid loota, et utilitarismi võidukäik ei ole valimatu, pealegi saab ka linnakeskkondade loodussõbralikumaks muutmiseks palju ära teha.

    Palju reisinud inimesena näib mulle, et me pole Eestis praeguseni päriselt aru saanud, kui haruldases positsioonis me planeedi laiemas ökoloogilises kontekstis asume. Otsides identiteeti kui n-ö kaubamärki, mis oleks võimalikult müüv ja seeläbi justkui ennetades „ostja“ huvi, oleme unustanud näha siinse looduse ainulaadsust. Mäletan kümnenditagust külaskäiku Kesk-Ameerika väikeriiki Guatemalasse, kus riiki tutvustav juhtmõte kõlas: Alma de la tierra, „maa hing“. Eesti juhtmotiiv võiks vabalt olla „Mine metsa!“ või „Läki omadega rappa!“. Vaimne ja ökoloogiline, ajastuid siduv Eesti saaks olla visiitkaart, mida vähestel on tänapäeva maailmas võimalik kopeerida. Looduslikel pühapaikadel oleks sellises enesekuvandis täita oluline roll.

    Esimene samm võiks aga olla inimese kui looduse kaitsja sügavam mõtestamine ja põhjendamine ühiskonnas, niisamuti kui looduse elususe oluliselt laiem peegeldus meie hariduskavades. Valitsev paradigma on inimest vägisi püüdnud taandada ratsionaalseks olendiks – aga ta on ka muud. Looduse märkamist saab ja tuleb õppida, looduse tajumist harjutada. Igaühel võiks olla kuskil mõni hiis või ohvrikivi või lihtsalt meelerahu pakkuv paik, kus käia ja vaikida ja kuulatada, õppida taas ennast ja enda ümber elavat maailma kuulama. Loodusest sõltumatuks jumalaks me ennast niikuinii teha ei saa, parem siis seda juba tunda ja sellega läbi saada.

    1 George B. Handley. A Postcolonial Sense of Place and the Work of Derek Walcott. Interdisciplinary Studies in Literature and Environment, Vol. 7 No. 2, lk 10.

    2 Anton Tšehhov. Kirsiaed. Tlk Ernst Raudsepp. Eesti Riiklik Kirjastus, 1958, lk 20.

    3 Witi Ihimaera. Vaalaratsanik. Tlk Mathura. Allikaäärne, 2014, lk 101.

  • Kalli-Maia Holland 28. III 1939 – 26. IX 2021

    Lahkunud on Kalli-Maia Holland, kolleegide ja tellijate seas armastatud ja hinnatud muinsuskaitsja, kes hoidis ja restaureeris Eesti kultuuripärandit üle poole sajandi. Oma töö eest pälvis ta mitmeti tunnustust, sh pärgas muinsuskaitseamet teda elutööpreemiaga ja ICOMOSi Eesti komitee valis ta oma auliikmeks.

    Kalli-Maia Holland oli hariduselt elektrivõrkude ja -süsteemide insener, aga kuna ta oli 1970. aastast peale omandanud vabariikliku restaureerimisvalitsuse igapäevatöös hulgaliselt kogemusi, oli ta haare palju laiem. Ta mõistis kõiki mälestiste uurimisel ja korrastamisel vajalikke töid ning tal oli teadmisi, oskusi ja soovi neid jagada.

    Kalli-Maia Hollandi restaureerimisfirma Vana Tallinn oli koos R-Projektiga esimene, kus julgeti 1988. aastal riiklikust süsteemist, toonasest RASist Eesti Ehitusmälestised, lahku lüüa ja hakata ise oma tegevust suunama. Just Vanast Tallinnast kujunes pärast kogu muinsuskaitsesüsteemi ümberkorraldamist 1990. aastate alul senise muinsuskaitse järjepidev edasikandja. Nagu omal ajal Kultuurimälestiste Riiklikus Projekteerimise Instituudis (KPRI), nii koolitati Kalli-Maia Hollandi eestvedamisel uut põlvkonda välja ka Vanas Tallinnas.

    Inimesi oskas Kalli-Maia Holland hoida: tal oli oma roll selles, et KRPIs oli Nõukogude ajal üsna turvaline töötada toonastel dissidentidel. Ta tunnustas kolleege ja oskas toetada hea sõnaga kriitiliseks kippunud vaidlustes. Meie pärandit hoidis ta au sees, tegutsedes ennekõike Tallinna vanalinnas.

    Vaikse ja leebe olemisega ning oma väljaütlemistes kindel Kalli-Maia Holland oli seeläbi ka väga autoriteetne. Ta ei olnud kinni rangetes põhimõtetes, vaid otsis pärandit väärtustavat lahendust. Tallinna vanalinnast leiab toredasti palju tema head muinsuskaitsja pilku ja puudutust.

    ICOMOSi Eesti Komitee

    OÜ Vana Tallinn

    Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakond

    Muinsuskaitseamet

    Tallinna Linnaplaneerimise Ameti muinsuskaitse osakond

  • Mis Venemaast saab?

    IRIS OJA

    Dokumentaalooperi „Russia: Today“ (2020) esietendus 30. IX Narva Vabal Laval. Helilooja Eugene Birman, libretist Scott Diel, dirigent Aivis Greters, ansambel Argentum: Agnese Pauniņa, Agate Pooka, Rūdolf Bērtiņš, Vitālijs Stankevičs ja Zigmārs Grasis. Lavastaja Sergei Morozov, videokunstnik Aleksandra Karelina, helirežissöör Margo Kõlar, produtsent Tonya Wechsler.

    Mis oli Venemaa? Mis on Venemaa? Mis Venemaast saab? Need küsimused esitati Helsingis, Riias ja Vladivostokis inimestele, kellele pakuti võimalus helikindlas kabiinis oma vastus anonüümselt salvestada. Saadud materjalist vormis kirjamees Scott Diel libreto Eugene Birmani ooperi „Russia: Today“ jaoks, mis esietendus Narva Vabal Laval 30. septembril. Tegemist on dokumentaal­ooperiga, kus uuritakse häält kui fenomeni instrumendi ja väljendusvahendina nii muusikas kui ka ühiskonnas.

    Millised olid küsimustele antud vastused? Kogutud materjal avaldatakse ka veebis, teoses tekstina kasutatud tsitaadid on kirjas partituuri esilehel. Näiteks:

    Tа русская идентичность Которую мы соотносим с русской классикой Она уже не существует. Некрофилия Слова любви к смерти, Драму, трагедию, Kатарсис, который ведёт, на самом деле, к смерти Любим больше, чем жизнь. (a young woman in Vladivostok)*

    Birman arutleb enam kui kahe aasta taguses intervjuus Baltic Timesile, kuivõrd on tänapäeva maailmas üldse võimalik anonüümseks jääda. Iseäranis Venemaal, tugeva Nõukogude Liidu pärandiga riigis, kus iga sõna võidakse kasutada sinu vastu. Eriti, kui ütlused salvestatakse ja need taasesitatakse teoses, mille tulevik ega levik ei ole inimese kontrolli all. Loomulikult paneb see paljud kõhklema ja loobuma, ent siiski koguti kokku üle kümne tunni materjali enam kui 300 inimeselt. See materjal paneb sügavalt järele mõtlema. Nagu ütles pärast ooperi esiettekannet vestlusringis libreto autor Diel: Venemaa asemel võiks vabalt olla ka Ameerika. Või, miks mitte, Eesti.

    Birmani ja Dieli duo on tuntud justkui poliitiliselt provokatiivsete teoste poolest: Ilvese-Krugmani Twitteri-debatil põhinev Twitteri-ooperiks tituleeritud „Nostra Culpa“ (2013), Tartu rahule pühendatud meeskooriteos „No. 289“ (2014), klassivahesid lahkav Wall Streeti liikumisest mõjutatud „State Of The Union“ (2015-2016), keskkonnaprobleeme käsitlev hologrammooper „Aria“ (2019) ja nüüd „Russia: Today“ (2020). Tuleva aasta jaanuaris kantakse Euroopa Parlamendis ette nende uusim ooper „En vertu de …“, kus käsitletakse Euroopa inimõiguste deklaratsiooni.

    Mina ei nimetaks nende loomingut provokatiivseks, pigem ärgitab see ärkama ja mõtlema. Nad ei vali poolt, vaid toovad avalikkuse tähelepanu keskmesse aktuaalsed teemad, mis lähevad neile korda. See ongi muusiku võimalus ühiskonna arengusse panustada, sest kõik ei mahu ju Toompeale või mõne teise riigi parlamenti-valitsusse.

    Dokumentaalooperi „Russia: Today“ ettekannet oli publiku käitumise tõttu saalist jälgida küllalt suur katsumus: inimesed ümberringi reageerisid, kommenteerisid, väljendasid oma arvamust. Iseenesest ju hea – järelikult läheb korda–, ent esinejad paistsid pisut kohkunud. Fotol on ansambel Argentum, dirigent Aivis Greters.

    Ent need teemad puudutavad lähedalt ka teisi inimesi. Loomulikult läheb venelastele korda nende maa saatus, ükskõik mis riigi kodanikud nad parasjagu on. Nii ka Narvas. Etendus oli välja kuulutatud ooperina, sissepääs tasuta. Viimane tähendab tavaliselt, et saali jõuab ka hulk inimesi, kes muidu ei hakkaks tulema, ja sel on nii hea kui ka vähem hea külg.

    Etenduskunstikaugem publik ootab ooperit vaatama minnes siiski hoopis midagi muud. Tegelikult hakkas teost ooperiks nimetama lavastaja Sergei Morozov, Birman on selle määratlenud stsenograafiaga liturgilise lavateosena.

    Esimese viie minuti jooksul lahkus saalist see osa publikust, kes sai aru, et nad on vales kohas. Pean nende lahkumist täiesti põhjendatuks: pole mõtet raisata tund aega oma elust millelegi, milleks ei olda valmis. Hoopis teisiti väljusid saalist inimesed etenduse teisest poolest alates või lausa enne lõppu: nemad läksid kolistades lava kõrvalt uksest, kõige vaiksematel hetkedel, väljendades oma meelsust. Korraldajate sõnul lahkus saalist etenduse jooksul kokku 13 inimest, mis on Narva Vaba Lava uus rekord.

    Hoolimata tõsiasjast, et esinejal on tohutult ebamugav, kui kuulajad saalist pagevad (demonstratiivselt või mitte), oli see selles kontekstis ometigi hea: järelikult oli tükk kõnetanud. Kõik ei peagi meeldima: valusad teemad peavadki ärevust tekitama ja kui kuulajal mõõt täis saab, võib ta küll lahkuda, aga ärgitatud mõtted temast ei lahku – ja see on kõige olulisem. Üldse oli seda ettekannet publiku käitumise tõttu saalist jälgida küllalt suur katsumus, sest inimesed ümberringi reageerisid, kommenteerisid, väljendasid oma arvamust.

    Jällegi, iseenesest hea – järelikult läheb korda –, ent esinejad paistsid pisut kohkunud ja mul kuulajana oli vahel päris raske keskenduda lavalt kostvale. Tõmbaksin piiri umbes sinna, kus spontaanne reaktsioon asendub kaalutletud seisukohanäitamisega. Näiteks kommenteeris üks härrasmees mu lähedal teose lõpu eel järjest rohkem just vaiksetel hetkedel. Tema etteastele järgnes lähinaabrite naerukahin. Tahes või tahtmata kuulati seega tema ütlusi vähemalt sama hoolega kui seda, milleks olime sinna kogunenud. Kontserdi lõpu vaikusse kostis temalt vaimukas „Наконец“.

    Laval olid dirigent ning elektrooniliselt võimendatud lauljad, kelle selja taga suurel ekraanil jooksis film, külgedel seisid kaks väiksemat ekraani tekstidega nii eesti kui ka vene keeles. Teos algas fonogrammilõiguga, millesse põimusid lauljate vilistatavad kiriku­kellade harmooniad. Lakoonilisel kavalehel polnud küll kirjas, mis helid olid eelsalvestatud, ent mingi kummaline sünge ilu oli selles seletamatus praginas. Hiljem kuulsin heliloojalt, et tegemist oli 2019. aasta Siberi metsade põlemise helisalvestusega.

    Ooper on üles ehitatud õigeusu panihhiida järgi. Teos on jaotatud kaheksaks osaks, mis on nimetatud leina­missa osade järgi, lõiguti kuuleb vene kirikumuusikast tuttavaid harmooniaid, samuti mõjutab kõla lauljate hääle­liikide valik: sopran ja metso­sopran, kontratenor/tenor, bariton ning basso profondo. Viimane hääleliik on harvaesinev eriti sügav bass, kelle põhiliseks kodumaaks peetaksegi Venemaad ning kelle osa Vene kirikumuusika traditsioonis on võimatu ülehinnata.

    Üldmulje vokaalansamblist oli väga hea, eriti veenvalt mõjus esimeses pooles alumine bass Zigmārs Grasis, kel oli seal kandev roll ja tõeliselt vaheldusrikas partii. Teose edenedes vaimustas järjest enam kontratenor Rūdolf Bērtiņši meisterlik häälekäsitlus igas registris, intonatsioonitäpsus ning lavaline enese­kindlus, ehkki tema vene keele hääldus vajaks pisut professionaalset nõu. Bariton Vitālijs Stankevičs oli kauni hääletämbriga kindel ansamblipartner. Sopran Agnese Pauniņa lapselikult süütu sirge hääl sobis imeliselt eriti rahvalikumate meloodiate puhul, ent jäi muudes kohtades ehk pisut jõuetuks. Metsosopran Agate Pooka jäi vahest kõige tagasihoidlikumaks liig sahiseva hääletämbri tõttu, mis ei haakunud hästi meeste selgete häältega ning kippus harmoonias kaduma.

    Suurel ekraanil näidati kaadreid Venemaa elust: peamiselt üldplaane loodusest, aga ka teedest, raudteedest jms. Aleksandra Karelinal oli õnnestunud tekitada justkui liikuvad maalid, koloriit meenutas väga XIX sajandi vene maalikunstnike töid. Film oli muusikale tasakaalustav partner, pehmendades ja mahendades oma traditsioonilisusega nüüdismuusika teravust ja tekstist lähtuvat pingelist õhustikku saalis.

    Tekstid, mida näidati koos eestikeelse tõlkega kahel pool lava ekraanidele, olid aga põhilised, mis pälvisid kohaliku publiku põhitähelepanu ja reaktsiooni. Eks see, kes tuleb üleskutse peale rääkima nii suurel ja olulisel teemal, on ikka keegi, kel on midagi südamel. Nii olidki inimesed rääkinud hinge pealt ära oma valu, mured ja hirmud, oma mõtted mineviku hiilgusest ja oleviku masendusest, aga ka lootusest – ehk tulevikus, ükskõik kui kauges, see kõik muutub. On mis on, aga jumal on meiega.

    Teose ettekande järel kuulutati välja väike vaheaeg, misjärel kogu loominguline meeskond rivistus publiku ette ning oli valmis vastama küsimustele ja kuulama rahva mõtteid. Neid jagus seinast seina, diskussioon võttis aega rohkem kui teose ettekanne. Oli inimesi, kes olid kolinud Venemaalt ära mõne või rohkema aasta eest ja hingepõhjani liigutatud, tänasid tegijaid pisarsilmi ning ütlesid, et see kõik on tõsi ja sellepärast nad sealt lahkusidki. Oli ka veendunud arvamusi, et autorid on inimeste ütlusi kas otseselt mõjutanud või siis jätnud välja kõik vähegi helgemad mõtted, et näidata Venemaa lootusetust. Kohalik mõjukas kultuuritegelane tänas esitajaid, ent küsis: „Mida ma peaksin mõtlema? Mida ma peaksin tundma sellist muusikat kuulates?“ Teos oli tema meelest mõttetu jama, emotsioonitu, sisutu ja ühetooniline. „Siin polnud ühtki helgemat kohta, ei ühtki mažoori,“ leidis ta.

    Ma poleks vist ise tõesti selle peale tulnudki, et tänapäeval oodatakse endiselt, et öeldaks ette, mida peab mõtlema. Eriti, kui tegemist on positsioonika muusikategelasega, kes kujundab ju ka kaasteeliste mõttemaailma. Olin üllatunud ka sellest, kui paljud tajusid teost negatiivsena. Mõtlesin passioonidele, mille temaatika on samuti ränk, ent mis pakuvad ometi lunastust. See on ju tohutu kergendus, kui inimene saab raske koorma hingelt ära öelda ja seda muusikas pühitseda. Mis võiks olla veel ilusam kui luua teos lihtsate inimeste südamevalust sündinud tekstidele, anda ka nende siseilmale hääl ja aidata seeläbi maailma muuta.

    Nagu helilooja Eugene Birman publikule ütles, ei pea tema oma ülesandeks kuulajale midagi ette öelda. Ei seda, mida peab tundma või mõtlema, ega ka seda, kelle poolt ta on. Ka libreto autor Scott Diel on alati rääkinud, et ei kirjuta poliitilisi tekste selleks, et mingeid arusaamu rõhutada või õhutada. Nad soovivad lihtsalt ärgitada inimesi iseseisvalt mõtlema. Igapäevameedias on ju nii palju teemasid ja kõik see muutub lõpuks justkui taustamüraks – oluline ei eraldu enam vähem olulisest. Ühiskonna valupunktid on aegade algusest andnud kunstiteostele tõukejõu. Inimene, kes läheb kontserdisaali, on avatud hoopis teisel tasandil kui hommikul raadiost uudiseid kuulates.

    Mis oli Narva? Mis on Narva? Mis Narvast saab? Need küsimused esitati „Russia: Today“ esiettekandele eelnenud päevil Narvas inimestele, kes said seejärel oma vastused anonüümselt salvestada. Saadud materjal transkribeeritakse ning tehakse samuti veebis kättesaadavaks. Selle alusel loodetakse tulevikus ka valmivat mitmesuguseid kunstiprojekte. Üleskutse jagada oma mälestusi, lootusi, arvamusi ja tundeid seoses Narvaga oli osa sotsiaal-kultuurilisest programmist „Narva: Tomorrow“, mis kätkes avalikke arutelusid ja töötube, kus püüti luua turvaline keskkond eri perspektiivide, vastastikuse mõistmise ning inspireerivate uute tähenduste tekkeks.

    Dokumentaalooperi „Russia: Today“ ettekannet Narvas võib vahest teatud mõttes pidada sotsiaalseks eksperimendiks. Eks kogu see projekt ole ühtaegu sotsiaalne uurimistöö ja kunstiteose loomine. Nagu itk: inimesed saavad oma kurbuse välja elada, et puhtamana ja lootusrikkamana edasi minna. Narvas oli huvitav kogeda, et publik osales aktiivselt nii verbaalselt kui ka füüsiliselt reageerides ettekandes, eriti aga vestlusringis pärast etendust. Inimene usub ikkagi seda, mida soovib, ja kuulaja võtab kontserdilt kaasa emotsiooni, millel muusika tema sees on vastu kajanud. Kunsti kogeja vastutab ise oma elamuse eest ja võimalus see saada on kõigil sama. Minu puhul jäi kõlama lootus ja helgus.

    * See vene identiteet, / mida seostame vene klassikaga – / seda ei ole enam. / Nekrofiilia, / armastusest surma / draama, tragöödia, / katarsise vastu, mis õigupoolest lõpeb surmaga … / armastame rääkida rohkem kui elu.

    (Vladivostoki noor naine)

  • Karmen Maat, Tartu ülikooli eesti kirjanduse magistrant 

    Erakogu
    Karmen Maat

    Olen viimase aasta jooksul pühendunud väliseesti kirjanike sõjaainelise proosaloomingu mõtestamisele. See teema on mind täielikult endasse haaranud, ent olen seejuures teadlik paratamatust distantsist: olen kasvanud täiesti teistes oludes ega saa nende olukorraga samastuda. Sellest hoolimata tahaksin Teist maailmasõda kujutavaid tekste ka õpingute lõppedes edasi uurida. Aga miks üldse peaksid nüüdisaja lugejat huvitama kodumaa kaotanud ja sõjale jalgu jäänud põlvkonna teosed?

    Pagulaste loomingu juurde tõi mind Austraalias tegutsenud eesti kunstnik ja kirjanik Gunnar Neeme, kelle käsikirjaliseks jäänud lühiproosakogumikku „Tuuleraudne“ analüüsisin oma bakalaureusetöös. Usun, et Neemele oli valusa kogemuse paberile talletamine üks viis läbielatuga toime tulla, nagu ka teistel kirjutavatel endistel sõjameestel.

    Neeme proosat uurides olin võlutud tema kirjutamisstiilist ja kohkunud vaenuaja koleduste kujutamisest. Sõjakirjeldused tundusid nagu õudusunenägu, aga veelgi hirmutavam on teadmine, et teose alus on midagi reaalset. Koolitundidest tuttavad faktid Teise maailmasõja kohta mõjuvad teistmoodi, kui lugeda, mida kogesid sõjas osalenud inimesed, kes olid sunnitud ellujäämiseks kodumaalt lahkuma. Mulle on elu iseseisvas riigis nii iseenesestmõistetav ja on keeruline ette kujutada teistsugust Eestit. Kaasmaalaste loodud ilukirjanduslikud tekstid avavad sõda inimlikust vaatenurgast: mida tunnevad oma riigist ilma jäänud põgenikud keset sõda ja eksiilis. Pagulaste teosed võimaldavad tutvuda eestlaste lähiminevikus toimunuga ning võivad aidata kujundada rahvuslikke hoiakuid ka tulevikus. Mul on vedanud, et kasvasin üles ja elan Eesti vabariigis – seda tuleks rohkem väärtustada.

  • Ikka veel mõistatuslik Konrad Mägi

    MAGDALEENA MAASIK

    28. IX avati Espoos EMMA kunstimuuseumis Konrad Mäe mahukas ülevaatenäitus: väljas on erakordselt suur osa kunstniku säilinud töödest – ligi 150 –, loodusmaalide kõrval on esil ka portree­maali paremik. Väljapanekut saadab näituse kuraatori, muuseumi juhataja Pilvi Kalhama koostatud raamat. Konrad Mäe elu ja kunsti analüüsivad uutest vaatepunktidest kuraatori kõrval ka Eero Epner, Bart Pushaw, Kai Stahl, Inka Laine ning meteoroloog ja teadus­kirjanik Seija Paasonen.  Näitus on avatud kuni 23. I 2022.

    Kuidas tekkis teil, soome kuraatoril, nii suur huvi Konrad Mäe kunsti vastu, et otsustasite EMMAs tema näituse korraldada?

    Muuseumi juhatajana möönan, et EMMA on moodsa kunsti muuseum ja seetõttu näitame aeg-ajalt ka traditsioonilist modernismi. Olen püüdnud näituse­programmi ehitada üles nii, et erinevaid nähtusi analüüsitaks siiani kestva modernismiajastu osana.

    Sellest vaatenurgast hindan Konrad Mäe loomingut kõrgelt ja leian, et teda tuleks käsitleda meie kaasaegse kunstnikuna, õigemini vaadata tema loomingut praeguse pilguga. Olen püüdnud leida möödunud kümnenditest erakordseid kunstnikke ja teemasid, et neid ümber mõtestada. Ma ei taha piirduda juba kirja pandud kunstiajalooga, vaid tuua vaatajani uusi teadmisi – üllatada vaatajat. Seega olen otsinud kunstnikke, keda ei ole meil liialt ekspluateeritud. Meil läks väga edukalt itaalia modernisti Carol Rama (1918–2015) näitus. See kunstnik pälvis laiema tähelepanu alles oma viimastel eluaastatel ja kahjuks suri vaid mõni kuu enne meie näituse avamist.

    Kunstiajaloolasena huvitab mind avangardistlik mõttesuund. Mulle tundub, et Mäe loomingus on palju ideid ja teemasid, mis seovad teda radikaalsete kunstnikega. Viimasel ajal juhtub üsna harva, et EMMAs ise näituse kureerin, sest mul on palju administratiivtööd. Kuna olin juba sukeldunud Mäe loomingusse, tundus ebaloogiline lasta kellelgi teisel see väljapanek kokku panna.

    Veel üks põhjus, miks siin näidata Mäe teoseid, on tema sidemed Soome ja teiste Põhjamaadega. Ta reisis kogu aeg ning veetis ka Soomes võrdlemisi palju aega, hakkas maalima just siin. Soome sõbrale saadetud kirjades on samuti huvitavat teavet. Soome muuseumides näidatakse üsna palju meie kuldaja modernistide teoseid ning seega on hea võrrelda neid Konrad Mäe loominguga ja tuua paralleele.

    Millal te esimest korda Mäe töödega kokku puutusite ja milline oli esmamulje?

    Usun, et Kumu püsinäitusel. Praegu on muidugi võimalik kunsti kogeda kus tahes, kui internet appi võtta. Juba nende üksikute tööde põhjal, mida nägin, sai mulle selgeks, et tahan seda kunstnikku lähemalt tundma õppida.

    Kui hästi Konrad Mäge Soomes tuntakse?

    Arvan, et üldsus teda ei tunne ja on ülim aeg olukorda muuta. Kunstiteadlased ja kunstiringkondades tegutsevad inimesed on temast muidugi kuulnud. Suur osa meie kunstiteadlastest uurib modernistlikku kunsti, sest see on meie kunsti kuldaeg ja seega väga tähtis etapp Soome kunstiajaloos. Seetõttu teatakse ka moderniste, kes tegutsesid väljaspool Soomet, kuid ilmselgelt on ka teemaga kursis olijate teadmistes lüngad.

    Panite näituse pealkirjaks „Maalikunsti müstika“. Mis tundub teile Mäe loomingu juures müstiline või mõistatuslik?

    Usun, et seal on palju mõistatuslikku ja peidetud tähenduslikkust. Kunstnik ei jätnud endast maha eriti palju selgitusi, mistõttu jääb osa tema loomingu mõistatusest tõenäoliselt igaveseks lahti muukimata. Seda saab korvata Mäe loomingut tundma õppides, sügavuti uurides ja tõlgendades. Loodan, et meie näitus ärgitabki seda mõistatust lahendama. Muidugi peegeldab Mäe looming ka aega, millal ta tegutses. Tema looming seostub sümbolismiga, aga minu arusaama järgi ei ole küsimus kindla stiili järgimises, kuigi ta oli teadlik oma aja kunstivooludest ja nende rikkalikest sümbolistlikest elementidest. Mäe loomingus on pigem tegu elu mõistatuslikkusega.

    Millistele Konrad Mäe käsitletud teemadele soovite oma näitusega tähelepanu juhtida?

    Kuraator Pilvi Kalhama tutvustab Konrad Mäe näitust Eesti Vabariigi peaministrile Kaja Kallasele.

    Mida rohkem ma Mäe teoseid läbi töötasin, seda segasemaks läks tema reise ja ka teoste kronoloogiat puudutav osa. Välismaalasena oli mul ka keeruline panna paika kõik need Eestimaa paigad, mida ta oli maalinud. Seega otsustasin jagada väljapaneku kaheksaks peatükiks või ruumiks, et külastajatelgi oleks tema loomingus kergem orienteeruda. Kuid selleks et näha Mäe loomingu tähtsaid teemasid, tuleb ruumijaotuse tinglikest pealkirjadest kaugemale minna. Peateemad on minu meelest kunstniku eriline suhe maastikuga, tema fantaasiaküllane värvi­filosoofia ja maali kui meediumi problemaatika. Nii mitmeski aspektis on tema lähenemine ebatraditsiooniline.

    Mida loodate selle näituse ja kaasneva raamatuga Soome publiku seas saavutada? Kas see võiks suurendada huvi ka muu eesti kunsti vastu?

    Minu soov on, et inimesed näeksid Konrad Mäe ainulaadsust ja mõistaksid, et modernismi esines mitmel kujul. Selle näituse abil kavatsen kirjutada ümber ka meil kehtiva kunstiajaloo. Just seetõttu on see EMMA näituseprogrammis nii tähtsal kohal ja sellepärast koostasime ka raamatu – raamat elab kauem kui näitus. Loodetavasti kasvab selle raamatu tõttu kunstniku loomingu tuntus Soomes ja ehk mujalgi. Ehk leiavad sellest midagi uut ka eestlased? Kuna Mägi on Eesti kultuuri ja kunstiloo üks suurkujusid, kartsin, et teda puudutavad lood ei ole eestlastele enam huvitavad. Seetõttu lähenesime tema töödele pigem konkreetsete teoste ning kunstiajalooliste tõlgenduste ja kunstikriitika vaatenurgast. Muidugi sisaldab raamat ka eluloolist teavet ja arhiivimaterjale, et anda artiklitele kontekst, kuid põhirõhk on siiski kunstiteostel. Usun, et selles vallas on veel palju tööd teha, ja loodan, et raamat inspireerib ja ärgitab ka Eesti kunstiteadlasi ja kunstihuvilisi teemaga edasi tegelema. Ütleme, et umbes 90% uurimistööst on teie kunstiajaloolased ära teinud (alati on midagi veel avastamata), kuid nüüd võiks keskenduda ennekõike kunstiteostele.

    Milline oli kogu protsessi käigus kõige huvitavam avastus?

    Kindlasti värvid. Konrad Mäe värvikäsitlus innustas mind algusest peale. Olen varemgi kirjutanud kaasaegse kunsti värvikasutusest. Mäe looming on aga erakordne. Tal ei olnud konkreetseid eeskujusid, aga sellegipoolest õnnestus tal ümber mõtestada mitmeid aspekte, mis on Põhjamaade kunstis üpris levinud. Kuigi Mäe maalid sarnanevad üsna palju Põhjamaade kunstnike töödega, pärineb tema värvigamma pigem Lõuna-Euroopa kunstist. Ta on kombineerinud toone vabalt ja ootamatult. Selline äärmuslik värvikäsitlus ja eri kunstivoolude ühendamine köitsidki mu tähelepanu. Kunstiajaloos vaadeldakse ühe kunstivoolu teisele järgnemist küllaltki ratsionaalselt ja kronoloogiliselt, ent Mäe teosed tõestavad, et alati ei ole see nii lihtne. Mägi oli olemuselt autsaider, tõeline avangardist. Talle ei läinud kaanonid korda. Olen püüdnud aru saada, kuidas suutsid toonased kunstnikud teha eklektikast oma loomingu keskse printsiibi. Mäe puhul võluvad just ebatüüpilised võtted ja elemendid.

    Eestis on Konrad Mäe teoseid eri nurga alt mõtestatud ja korraldatud tagasivaatenäitusi mitmeid ja mitmeid kordi. Miks peaksid eestlased tulema Espoosse „Maalikunsti müstika“ näitusele?

    Usun, et eestlased tunnevad Mäge läbi ja lõhki, nii et meie eesmärk ei ole neid harida, aga see on taas hea võimalus näha nii palju tema teoseid ühes kohas. Olen aru saanud, et nii suuremahulist Mäe isikunäitust ei ole ka Eestis kunagi korraldatud. Teiseks võiksid inimesed meile külla tulla, sest tore oleks taas meie saalides eesti keelt kuulda. Nii et on põhjust meid külastada ja hakata jälgima meie muuseumi tegemisi ka edaspidi. Olen väga tänulik meie Eesti partneritele: Eesti Kunstimuuseumile ja teistele muuseumidele, Enn Kunilale ja tema kunstikogule ning Konrad Mäe sihtasutusele. Tänu neile mõistan hästi, miks on Mägi eestlastele nii südame­lähedane.

Sirp