Viimastel aastatel on aina enam kuulda, et kõigi kerkinud probleemide põhjus on ühismeedia. Kriitika on muidugi vajalik. See, mida kriitilise analüüsi pähe pakutakse, on aga enamasti hoopis tehnopaanika või kriitikahaip. Kriitikahaip (ingl criti-hype, tehnoloogiauurija Lee Vinseli mõiste) võtab mõne tehnohaipiva väite, nt et algoritmid lahendavad kõik probleemid, kuna on nii targad, objektiivsed ja tõhusad, ja kordab selle lubadusi melodramaatilises võtmes – nt et algoritmid orjastavad inimesi, kuna kontrollivad, mida nad mõtlevad.
Tehnopaanika on moraalipaanika liik ehk peamiselt meedia vahendusel leviv avalik keskustelu, mis võimendab üldsuse muret eeldatavalt uue tehnoloogia tõttu ohus olevate väärtuste, ühiskonnakorralduse või rahva tervise pärast. Netflixi filmis „Ühismeedia dilemma“1 sõna saav tehnoloogiaeetik Tristan Harris ning ka sotsiaalpsühholoog Jonathan Haidti hiljutine kohati elevust tekitanud essee2 tegeleb kriitikahaibiga. Eesti meedias leviv ühismeediasõltuvuse ning digidementsuse narratiiv on aga ilmne tehnopaanika. Mõistagi toidavad ja põlistavad need kaks teineteist.
Enamik paanika ja haibi käigus ühismeediale tehtud etteheidetest – eriti kausaalsed väited, et ühismeedia põhjustab poliitilist populismi või depressiooni – ei ole teaduslikult tõsiseltvõetavad. Polariseerumine, väärinfo ja konspiratsiooniteooriad olid olemas enne ühismeediat. Tänapäeva infokaose allikas on usaldus- ja legitiimsuskriis, mille on omakorda põhjustanud sajandijagu majanduskrahhe, toimimast lakanud institutsioone ja kõikjale imbuvat turundusloogikat.3 Filtrimullide ja kõlakodade teooriad on samuti empiiriliselt ümber lükatud. Jah, inimestele on omane sotsiaalne homofiilia (sarnased tõmbuvad) ja selektiivsus (usume meie tõekspidamisi toetavaid sõnumeid), ent uuringud on näidanud, et ühismeedias puututakse kokku suurema hulga erinevate arvamustega kui mujal. Kõlakodadena toimivad huvipõhised kogukonnad, ent need moodustavad osalejate internetikogemusest vaid murdosa, mille ümber on ka kapseldujate inforuumis vältimatu paabel.
Ka vaimse tervise ja ühismeedia seostes on mustvalged väited pigem problemaatilise andmeanalüüsi või uuringudisaini tulemus. Viimase viie aasta jooksul on hakatud uuesti analüüsima andmeid, mille põhjal on seni esitatud sensatsioonilisi väiteid. Nii on selgunud, et ühes populaarses raamatus depressiooni tekitavaks kirjutatud nutiseadme- ja ühismeediakasutus mõjutab vaimset heaolu umbes sama palju kui kartulite söömine ja mitu korda vähem kui prillide kandmine, rääkimata siis koolikiusu kogemisest.
Ma ei väida, et ühismeedia on hea ja kasulik ning seda pole vaja kriitiliselt analüüsida. Mõistagi on. Mitmele varasemale hädale on ühismeedia mõjunud steroidina, teiste puhul on probleemid platvormi-, kasutusviisi- ja isiksusespetsiifilised. Sellisena tuleb neid ka uurida. Selle asemel et üritada kümnendat korda tõestada, et ühismeedia sõltuvus või algoritmiline radikaliseerumine on läbiv probleem (ei ole!), on vaja süveneda sellesse, mis toimub nende u 5% ühismeediakasutajatega, kelle puhul on võimalik teataval määral sõltuvust mõõta, või selle mikrogrupiga, kes koondub veebis vihkamise, hirmu ja tülgastuse ümber.
Siin teevad kriitikahaip ja tehnopaanika meile karuteene. Mõlemad toimivad küll ühiskondliku ventiilina ja meelelahutusliku düstoopse ärevuspornona, ent kui piisav hulk olulistel positsioonidel töötavaid inimesi peab neid veenvaks, hakkab ärevusporno kujundama poliitikat ning suunama teadusuuringuid. Selle asemel et tegeleda tõepoolest individuaalset ja kollektiivset heaolu ohustavate tehnoloogiate, ettevõtlusmudelite, seaduste ja nende puudumisega, selle asemel et kuulutada välja rahastusskeeme uuringute jaoks, millele on vaja ja saab vastata, kulutatakse kollektiivselt aega, raha ja vaimujõudu, et toota lahendusi väljamõeldud probleemidele.
1 „Social Dilemma“, Jeff Orlowski, 2020.
2 Kui loete Jonathan Haidti esseed „Why the Past 10 Years of American Life Have Been Uniquely Stupid“ (The Atlantic 11. IV 2022), soovitan kindlasti lugeda ka The New Yorkeris ilmunud Gideon Lewis-Krausi lugu „How Harmful Is Social Media?“ (3. VI 2022).
3 Ajaloolise analüüsi jaoks soovitan W. Lance Bennetti ja Steven Livingstoni kogumikku „The Disinformation Age“ (Cambridge University Press 2020).
„Röövimine päise päeva ajal. Ajaloo vähim laenutushüvitis raamatukogude aastal“
LEA LARIN
Selliselt pealkirjastas autorihüvitusfond oma pressiteate ja põhjust on selleks küllaga. Nimelt eraldas kultuuriministeerium laenutushüvitisteks läbi ajaloo kõige väiksema summa – 124 671 eurot, millest pealekauba tagastatakse tulumaksuna riigile 23 000 eurot.
Laenutushüvitist on riik kohustatud autoritele maksma õiguse eest laenutada raamatukogudest raamatuid ilma nende loata. Autoriõiguse seaduse kohaselt ei saa autorid lubada ega keelata oma teoste laenutamist ega leppida kokku laenutamise tingimustes. Seega sõltub kirjanike elatusallikas osalt riigi suvast: selge ju, et raamatu laenutamise võimalus kahandab raamatu võimalikku müüki.
Kuidas siis saab olla nii, et kultuuriministeerium otsustab autoritele laenutushüvitiseks vähem raha anda? Ministeeriumi esindaja on kahanemist põhjendanud asjaoluga, et eelmisel aastal määrati erandina koroonakriisi tõttu hüvitiseks rohkem raha. Kuid sellest hoolimata on sel aastal tegu läbi ajaloo kõike väiksema eraldisega. Siin on palju vastamata küsimusi. Mille alusel laenutushüviste summa üldse määratakse või kujuneb? Kas lihtsalt meetodil „see, mis eelarves üle jääb“? Kui arvestamise aluseks oleks reegel või meetod, peaks summa suuruses olema mingigi loogika, mitte lihtsalt tuim teade, et „kultuuriministeerium on eraldanud ajaloo kõige väiksema summa“.
Seesugune suvalisus näitab ebameeldivat kalki üleolekut loojate suhtes, kes peavad ebakindluses kerjuse moodi almust ootama – kui palju siis sel korral suvatsetakse hüvitist maksta. Iga-aastane ebamäärasus ei võimalda autoritel – kirjanikel, tõlkijatel ja illustraatoritel –, kuigivõrd oma elu planeerida. Iial ei tea ju ette, kui palju arvele laekub. Mille eest seekord arved tasuda?
Süsteem on arusaamatu ka selle poolest, kuidas konkreetselt autoritele tasu arvestatakse. Näiteks Mart Sandril on 1818 laenutust, hüvitis 126 eurot, ja Mart Juurel 1615 laenutust, hüvitis 125 eurot. Neist esimene saab kahesaja enama laenutuskorra eest ühe euro võrra rikkamaks. Samal ajal Lauri Räpil on 1404 laenutust ja hüvitis 154 eurot, tema saab neist mõlemast rohkem.
Autorihüvitusfond ütleb küll, et „iga konkreetse autori hüvitis arvutati välja tema teoste laenutuste arvu, autorluse kategooria kordajate, kaasautorite arvu ja illustratsioonide mahu kordajate põhjal,“ aga andke andeks, sellest ei saa ka parima tahtmise korral midagi aru. Selge on see, et laenutushüvitised on häbiväärselt nirud. Võrdluseks maksab Soome riik laenutushüvitiseks 14 miljonit eurot. Millest elab Eesti kirjanik, kui tema elutöö eest kujuneb „hüvitisühiku täismaksumuseks originaalkeelse teose originaalteksti autorite kategoorias 0,1348 eurot“?
Elukallidus aga tõuseb. Ning iroonia tipuna on riiklik raamatukogude teema-aasta. Absurdi leiab süsteemist veel. Miks peaks autor oma soovi laenutushüvitist saada pidevalt uuendama (või muidu ei saa sentigi)? Selline mangumispõhisus tundub nagu natuke sellise võttena, et ehk pole kõik pidevast uuendamisvajadusest teadlikud või ehk keegi unustab, ja jee, saabki maksmata jätta.
Vähim, mida riiklikul raamatukogude aastal tuleks teha, on muuta süsteem läbipaistvaks ja arusaadavaks, alates sellest, mille alusel laenutushüvitiseks raha eraldatakse, nii et oleks ette teada tuleva aasta kogusumma, kuni selleni, kuidas autorile hüvitist arvestatakse. Süsteem peaks olema õiglane, selge ja lihtne, kuna laenutuste arv on digitaalselt täpselt loendatav. Iga laenutuskorra eest peaks olema määratud kindel taks.
Sõda Ukrainas algas ootamatult ja sama ootamatu on, et see kestab juba nii kaua. Seda kriisi on käsitletud eri külgedest, kuid sõjaliste, poliitiliste, majanduslike, õiguslike, humanitaarsete jt aspektide kõrval teisenevad ka stereotüübid. Võib välja tuua kolm teemat, kus muutused harjumuspärastes arusaamades on juba praegu ilmsed: kõigepealt Ida-Euroopa tähendus läänes, siis Eesti rahvusrühmade hoiakud ja eelarvamused üksteise suhtes ning seejärel soorolle ja julgeolekut puudutavad käibetõed.
Esiteks, miks paljud läänes ei suuda või taha mõista, et üks pool ehk Venemaa on agressor ja teine ehk Ukraina on ohver? Miks üritada leida mingisugust keskteed? Millest püüd iga hinna eest Venemaaga võimalikult hästi läbi saada? Venemaa idealiseerimisel on pikem ajalugu. Külma sõja ajal olid lääne üliõpilaste ja vasakpoolsete vastasteks pigem Euroopa kolonialismiajalooga riikide nagu ka Ameerika Ühendriikide valitsused, mis eri kontinentidel konflikte alustasid, sõdu vallandasid, valitsusi vahetasid, olid vabaduse ja inimõiguste nõudmises mõnede hinnangul silmakirjalikud jne. Vietnami sõja vastu protestiti lääneriikides palju ja see oli kõigile näha. Hiljem tulid suurema avalikkuse tähelepanu alla Iraak ja Afganistan, mille puhul sõjalise sekkumise õigustatuses samamoodi kaheldi. Sellega liitus maailma vaesemate piirkondade ekspluateerimise hukkamõist.
Tavaline oli, et n-ö progressiivselt meelestatud tudeng Lääne-Euroopas, USAs ja mujal kleepis oma ühiselamutoa seinale Che Guevara ja Karl Marxi pildid. Kiruti kapitalismi ja kiideti kommunismi. Nõukogude Liidus ja Ida-Euroopa nn sotsialismimaadel toimuva kohta teati vähe ja neid käsitleti ühtsena – nad olid ju ikkagi teisel poolel raudset eesriiet. Etteheiteid, mida neile maadele avalikkuses tehti, võeti kui lääne peavoolumeedia ja poliitikute propagandat – et küllap on see liialdatud ja moonutatud. See suhtumine ei kadunud pärast idabloki lagunemist. Jäi kaks stereotüüpi: idealiseeritud pilt Nõukogude Liidust ja selle järglasest Venemaast. See kujutas endast endiselt peamist ideoloogilist alternatiivi lääne valitsustele, neoliberalismile jne. Teisest küljest nähti Ida-Euroopat ikka üsna üheülbalisena, et see on „üks vene värk kõik“. Kui 2022. aastal sõda Ukrainas lahti läks, ei soovitud ega osatudki näha Venemaa ja Ukraina positsioone nii nagu meie. On teada lugusid, kuidas Lääne-Euroopast paari kümnendi eest Eestisse kolinud haritlased pidid kõigepealt ise üle saama Venemaa idealiseerimisest. Nüüd on tulnud neil vestlustes oma sugulastega Lääne-Euroopas omakorda seletada, mis Ukrainas tegelikult toimub. Kuid isegi neil ei ole see olnud lihtne.1
Pildi teeb kirjumaks ka lääne suhtes kriitiliste lääne tudengite ja akadeemikute küsimus, miks pole teised konfliktid pälvinud samasugust kajastust kui Ukraina sõda. Nende meelest ei tohiks teha konfliktidel vahet, otsekui oleks ühe piirkonna inimeste kannatused olulisemad kui teised. Üks selline väide on olnud järgmine: väljaspool Euroopat toimunud konfliktide ohvrid pole olnud sama tähtsad seetõttu, et ukrainlaste puhul on tegemist „valgete“ inimestega. Vastuseks võib öelda, et selliseid vahesid tõesti ei tohi teha, kuid neid asju ei saa tagasiulatuvalt muuta. Kas peame võtma ukrainlaste kannatusi seetõttu kergemalt, et mõni konflikt mujal on jäänud piisava tähelepanuta? Kindlasti mitte. Tuleb olla tähelepanelikum ka mujal toimuva suhtes, aga see ei tähenda, nagu poleks praegune keskendumine Ukrainale õigustatud. Seda enam et „rassismile“ viitavat argumentatsiooni Ukraina sõja tähtsuse vähendamiseks ja tähelepanu mujale juhtimiseks – ja ilmselt mitte maailma eri konfliktipiirkondade ohvrite huvides – on juba kasutanud ka Vene propagandistid.
Eelnevaga on seotud Teise maailmasõja järgne patsifism Euroopas, eriti Saksamaa patsifism ja käsitus Saksamaast kui olemuselt rahumeelsest riigist. Selle eestvedajad olid suuresti taas lääne suhtes kriitilised lääne noored haritlased. S.o need, kes USA ja NATO vastu 1970ndatel ja hiljem demonstreerisid, aheldasid end raudteede külge, et takistada relvade transporti. Nad kartsid, et militariseerimisega kaasneb uus oht Euroopale, uus oht Saksamaale. Needsamad hirmud kerkisid nüüd Ukrainaga seoses uuesti üles. Mil määral Saksamaa on Teise maailmasõja järel olnud patsifistlik, on ka ise vaidlusküsimus.2 Kuid sellel taustal on osa poliitikuid Saksamaal nõudnud, et Ukrainale relvaabi ei antaks. Loomulikult tunnistades, et sõda on ebaõiglane, ent kasutades argumenti, et mida pikem sõda, seda rohkem kannatavad just ukrainlased. Ilmselt on ukrainlaste seisukoht täpselt vastupidine. Paljud Saksamaa poliitikud usuvad ka seda, et mida rohkem on Venemaa Euroopaga majanduslikult seotud ning mida suurem on vastastikune sõltuvus, seda turvalisem.3 See usk pole end õigustanud. N-ö meie poole jaoks töötasid mõlemad lähenemised algusest peale omaenda eesmärkidele vastu. Kui sõjalist abi Ukrainale ei anta, kui majanduslikke suhteid Venemaaga läbi ei lõigata, siis lõpuks kannatab just rohkem inimesi.
Vene identiteedi alus oli näha end kangelasliku rahvana, kes ühtaegu kõige rohkem end ohverdas Teises maailmasõjas. Sellise identiteedi kõrval on Vene avalikkuses ja meedias praegu hakatud kasutama teistsugust messianistlikku käsitust, s.o oma rahvast kui maailma päästjast, äravalitud rahvast. Pildil Surematu polgu marss Rostovis 9. mail 2013.
Nii et mis puudutab lääne vasakpoolseid, nii noori, aga ka selliseid tuntud isikuid nagu Noam Chomsky, kes on püüdnud Ukraina küsimuses Venemaa tegevust õigustada, siis esiteks on Putini Venemaa nende ideaalidest väga kaugel. Valitseb väga suur sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus, piirkondade arengutase on väga erinev jne. Eelkõige tuleks aga mõista, et sinu vaenlase vaenlane ei ole su sõber. Iga USA-vastane ei jaga sinu väärtusi, isegi kui ta kritiseerib USA ja muude lääneriikide valitsusi samamoodi nagu sina. Sellest näib olevat raske aru saada. Igal juhul on Venemaa agressiooniga Ukrainas teinud pikkadeks aastateks suure karuteene nii patsifismile, vasakpoolsusele kui ka mitmetele teistele liikumistele.
Kui proovida selle kõige taustal ennustada, kas lääne senine käsitus Ida-Euroopast jääb püsima, siis on vastus, et see muutub kindlasti. Ei saa jääda positsioonile, nagu oleks Ukrainas toimuv Venemaa asi või nagu oleks tegemist Venemaa „kolooniaga“, mille pärast pole mõtet Venemaaga vastasseisu minna. Veel hiljuti on kuulda olnud pakkumisi, et Ukraina peaks siiski vene keele staatuse osas vastu tulema või isegi oma territooriumist midagi loovutama, et Putin saaks „näo säilitada“. Kuid üha enam saadakse aru, et tuleb võtta pool, ning sellega uueneb Ida-Euroopa tähendus. Just mitmed Ida-Euroopa riigid on kõige selgemalt kõnelenud ja tegutsenud Vene agressiooni vastu.
Teiseks on Ukraina sõja tõttu märgata muutusi kodusemates stereotüüpides. Eriti selles, kuidas vene taustaga inimesed tajuvad uues kontekstis suhteid eestlastega ning kuidas eestlased tajuvad vene taustaga inimeste vaateid. Suhtumisi on mitmesuguseid, kuid mõned arengusuunad on silma jäänud. Võib öelda, et halvemad ootused on olnud isetäituvad. Paljudele vene taustaga eestimaalasele on tundunud aastakümneid, et neisse ei suhtuta hästi. Ja kui nüüd abi vajavad ukrainlased hästi vastu võeti ja koheldi neid nii, nagu väidetavalt mitte kunagi vene taustaga inimesi, siis oleks nagu see positiivse suhtumise puudumine venelaste suhtes ilmseks saanud. Ent valukoht pole mitte ressursid, mida ukrainlased saavad, kuid mida siinsetele venelastele ei ole antud. See on tunnustuse puudus, just see on põhjus, miks siinsed vene taustaga inimesed on pidevalt rõhutanud Teise maailmasõja pärandit kui venelase positiivse identiteedi alust ja seda ammu enne Ukraina sündmusi. Sooviti näha end kangelasliku rahvana, kes oli seejuures toonud Teises maailmasõjas kõige suuremaid ohvreid.4 Sellise identiteedi kõrval on Vene avalikkuses ja meedias hakatud praegu kasutama teistsugust, messianistlikku käsitust, s.o näidatakse oma rahvast kui maailma päästjat, äravalitud rahvast.
Kuigi see mõtteviis on vanem kui Teise maailmasõja kangelase ja ohvri kuvand, siis vaevalt leiab niisugune arusaam läänes sellist mõistmist kui Teise maailmasõja kangelase ja ohverdaja oma. Viimane oli maailmas vastuvõetav, kuigi Punaarmee kuritegudest üritati samuti rääkida. Nüüd on Teise maailmasõja võidule rajatud positiivne maine murenenud. Vene sõdur ei ole paljudele enam kaitsja ja vabastaja, vaid agressor. Kui võtta arvesse, et eestlastele on ette heidetud, et nad on rõhutanud vajadust olla Venemaa suhtes valvel ja kõnelenud viiendast kolonnist, siis on mõlemal juhul sõnum – „mis me kogu aeg rääkisime“ – kahjuks õigeks osutunud. Kui osa siinseid venelasi on võtnud valulikult seda, et eestlased on Venemaa suhtes liiga negatiivsed, skeptilised ja ettevaatlikud, siis nüüd võib öelda, et eestlastel on olnud õigus: Venemaa ongi ohtlik, üritataksegi impeeriumi kunagist võimsust taastada.
Rahvussuhetega seotud halvad stereotüübid on mõlemalt poolt tuge saanud. Seda võimendab ja teeb ilmsiks juba käibel terminite muutumine. Näiteks meie meedias räägiti konflikti alguses „Putini sõjast“ ja „Putini režiimist“, kuid nüüd kõneldakse Ukrainas toimuvat sõda kommenteerides „venelastest“, „venelaste“ rünnakutest, „venelaste“ kaotustest. See vene rahvuse kuvandile ning eestlaste ja venelaste suhetele, ka lõimumisplaanidele, kindlasti kasuks ei tule. Neid uuenenud halbu stereotüüpe pole lihtne taas tagaplaanile lükata.
Kolmandaks muutuvad soorollide ja julgeoleku kohta käivad stereotüübid. Nende teisenemise üks silmapaistev tahk on teisenenud sõnavara. Juba konflikti alguses võis meedias märgata erinevust tavapärasest kõnepruugist. Vandumine ja „poliitiliselt ebakorrektne“ sõnavara on tarvitusel viisil, mis varem olnuks mõeldamatu. Üks võõrastav tõsiasi on see, et vastast sõimatakse lahinguolukordi kajastades mõlemal poolel „homoseksuaaliks“ (kasutuses on küll teine sõna). Kuid nii mehed kui ka naised kasutavad meilgi avalikult nüüd selliseid sõnu, mis enne kõnealust konflikti polnud mõeldav, näiteks seoses põhja lastud vene sõjalaevaga, millel soovitati teatavasse kohta minna. Võimalik muidugi, et vandumine aitab konflikti ja julmustega paremini toime tulla.5 Vandumine ja vägisõnad on aga traditsioonilise vaate järgi ka maskuliinsuse üks avaldus, seni on olnud ropendamine pigem „meestele lubatud“. Selles valguses tekib küsimus, kas muutuvad naisi ja vandumist puudutavad stereotüübid või on see lihtsalt paternalistliku ja meheliku konteksti tulem, et vandesõnad on saanud Ukraina sõjast rääkides igapäevaseks.
Naistel on selles konfliktis kanda väga erinevad rollid: nad on põgenikud, haavatud, tapetud, vägistatud, lastega põgenema sunnitud, oma meestest lahutatud ja leseks jäänud. Nad on ka olulised naiste kannatustele tähelepanu pöörajad, protestijad, vägistamise hukkamõistjad, seistes veristes riietes Vene saatkondade ees. Aga naised on olnud Vene poolel ka sõjaõhutajad – ja neid on nii lihtrahva kui ka vene meediastaaride sekka kuuluvate naiste seas. Ning naised on ka sõdijad. Oleme näinud pilte ukraina naistest relvadega, neid on võitlemas täna kümneid tuhandeid. Need pildid jäävad meelde, sest need sündmused toimuvad meile nii lähedal ja muudavad meie traditsioonilisi ettekujutusi naistest konfliktides.
Ka julgeolekupoliitika ja soorollide vahekord on seoses Ukraina sündmustega suurt tähelepanu äratanud. Mõni aeg tagasi tekkis ka meie meedias sõnasõda selle üle, milles seisnevad feministlik ning mittefeministlik välis- ja julgeolekupoliitika. Kuivõrd oleks naiste suurem roll otsustusprotsessides olukorra ära hoidnud või vähemalt seda muutnud? Kuivõrd võib agressiivsust, vägivaldsust, oma tahte pealesurumist, vallutusiha jms sõda soodustavat pidada mehelikeks loomuomadusteks?6 Ühe levinud vaate naiste mõjust poliitilistes otsustusprotsessides esitas peaminister Kaja Kallas selle aasta aprilli keskel, leides suurt vastukaja välismeedias. Nimelt seisukoha, et kui juhtide seas oleks rohkem naisi, oleks sõdu vähem.7 Huvitavad olid meie ajakirjanduses ilmunud lugudes viited feminismi vastandlikele käsitustele, kui ühest küljest öeldi, et me „ei saa olla pehmed“, s.o feministlik võrdsustati „pehmega“, ning et me ei saa „tugineda abstraktsetele ideedele, vaid peame tuginema konkreetsetele sammudele“.8 Teisest küljest aga öeldi, et „feministiks olemine tähendab ennekõike kõikidest inimestest hoolimist“.9
Kuid poliitiline tegelikkus on pakkunud juba neile küsimustele vastuse, kuna just naisjuhid on vedanud otsuseid, mida varem ei peetud tähtsaks või ei julgetud neid teha. Soomes ja Rootsis pole aastaid NATO liikmesuse peale tõsiselt mõeldud, pigem tundus neutraalsus end ära tasuvat. NATOga liitumises nähti varasema lähenemise korral „pehme“ neutraliteedi lõppu ja suuremat potentsiaali konfliktides osaleda, s.t hoopis väiksemat julgeolekut. Nüüd aga tehti kannapööre: julgeolekugarantiina nähakse just NATOga liitumist ning selle põhimõttelise muutuse käilakujud on Soome ja Rootsi naispeaminister. Konkreetsema lähenemise on omaks võtnud ka Lääne-Euroopa naisvälisministrid, nt Saksamaa välisminister Annalena Baerbock, kes on Ukrainat toetanud selgemalt kui mitmed meessoost valitsusjuhid. Seega mängitakse praegu ümber ka vanad soorolle ja julgeolekut puudutavad stereotüübid nii meil kui ka Euroopas laiemalt.
1 Huvitav ja kahtlemata vaidlusi põhjustav on ukraina kirjaniku lugu, mis käsitleb selle kõrval „miks Lääs on Vene totalitarismi suhtes pime olnud“ ühtaegu vene kirjanduse ja kultuuri taustarolli Vene poole agressioonis ja selle sõdurite tegutsemises Ukrainas. Vt Oksana Zabužko, Kas tõesti pole ilmas süüdlasi? – Vikerkaar 2022 (aprill). http://www.vikerkaar.ee/archives/28420. Vt ka Viivi Luige artiklit „Kogemuse vääramatus“, https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/kogemuse-vaaramatus/
3 Vt nende argumentide kohta ka Jüri Reinvere „Saksamaa näeb sõda teisiti“, https://arvamus.postimees.ee/7511742/saksamaa-naeb-soda-teisiti; vt ka https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120009129/essee-kust-tulevad-saksamaa-hoiakud-venemaa-suhtes-30-aastat-joukust-ja-rahu-turvalises-kesk-euroopas-tegi-meid-mugavaks
4 Vt ka https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/ohvristaatus-positiivset-identiteeti-korvamas/
Eesti kultuuriavalikkusel ja kogu Eesti rahval on põhjust leinaks. Meie kirjandusmaastikku ilmestava puiestiku helladest velledest on langenud üks kõrgemaid, mastipuu Mats Traat. Aastaringe kogunes peaaegu kaheksakümmend kuus – väärikas iga väärikalt täidetud elule. Ent lein jääb leinaks east hoolimata, sest inimelu ei tähista mitte ainult selle lõplikkus, vaid ka ainukordsus. Kirjaniku viimaste aegade raamatuks, mille poole ta ikka ja jälle pöördus, oligi 1979. aastal ilmunud ning Traadi peateost, jõgiromaani „Minge üles mägedele“ (1987–2010) sisse juhatanud lühiromaan „Puud olid, puud olid hellad velled“, lugu noorest mehest, kellele oli määratud peremeheks saada, kuid kes hindas üle kõige inimese õigust eneseteostusele vaba ja õiglase valiku alusel.
Oma suurte eelkäijate Tammsaare, varasema Ristikivi ja osalt kaasaegse Krossi kõrval oligi Mats Traat eesti eetose kirjanik. See tähendas süüvimist eestlase olemusse, tema kujutamist kõigis vastuoludes, eestluse eksistentsi ajalooliste ning kohalike tingimuste panoraamset ning ühtlasi psühholoogilise veenvusega kirjeldamist. See tähendas hoolt ja muret selle üle, mis meist saab, ning ikka ja alati ka lootuse sisendamist, et saabuvad paremad ajad, elu võidutseb surma üle ning ilu jäävuse seadus maksab. Ja nii juba 1960. aastate algusest peale eneses sihiteadlikult kirjaniku kutsumust ning kohustust arendades – see tähendas ühtlasi ühiskonna suhtes moralisti positsiooni hõivamist – kirjandus- ja stsenaristikoolituse toel. Nii et kui kuuekümnendate põlvkonna avamanifestiks kujunenud esimeses luulekassetis „Kandilised laulud“ (1962) näeme Traadis linnastuva tegelikkusega vaevaliselt kohanevat külanoorukit, siis edaspidi astub kümnetes luulekogudes, aga veel enam proosas, romaanides ja novellides Traat meie ette kirjaniku ja kodanikuna Eesti maaelu säilitamise ja kestmise eestseisjana. Ja siinkohal on oluline rõhutada, et haritud maa tähendab või koguni eeldab ühtlasi vaimu- ja hingeharimist. Seda jäävad sümboliseerima kaks Traadi suurromaani ning ühtlasi eesti kirjandusklassikasse kuuluvat teost: mitmes kordustrükis ilmunud eesti maaelu ajaloolist ringkäiku kujutav „Tants aurukatla ümber“ (esmatrükk 1971) ja „Pommeri aed“ (1973). Viimati nimetatu on ühtlasi ülemlaul õpetajale kui maa soolale.
Jah, looja on küll lahkunud, kuid tema loodu ootab taasavastamist ning omaksvõttu.
Muidugi ei ole ei Mats Traat ega tema hingesugulane ja põlvkonnakaaslane Hando Runnel Eesti põldude, metsade, koplite ja külaelu viimased mohikaanlased – küll aga kaitsevaimud, kes on tunnistajaks, et võõrvõimu vägistatud nõukogulikust mülkast on taas puhkenud Eestist „ilus maa“, mille üle tasub uhkust tunda ning mida imetleda.
Kui räägime mastipuu langemisest ning sellega kaasnevast leinast, korvab seda sügav tänulikkus. Meenutagem üht eesti regilaulu varasemasse kihti kuuluvat suure tamme lugu, mis on Kreutzwaldi töötluses jõudnud otsapidi „Kalevipoegagi“. Kui suur tamm otsekui ilmapuu on langenud, siis saab sellest kümneid ja sadu igapäevaeluks ja elu kestmiseks tarvilikke esemeid, saab pärandus, mida kasutada ja kasvatada. Ent nagu laulus, kus tammest jäänud aine võtab uue kuju üksnes tänu osavatele kätele, nii ootab meid ees ka Traadi määratult mahuka loomingu puhul selle sidumine eesti kirjanduslooga. Traadi luulekosmos, mida kroonib „Harala elulugude“ (1976–2021) sari, vajab tähtkujude eristamist, Traadi kultuurilooline novellistika mustrite selgitamist. Ees ootab ka Traadi „nurgelise“, eksistentsialistlikust hoiakust laetud skeptilise, puhuti iroonilise või koguni sarkastilise ja raskemeelse, aga ka filosoofilis-religioosseid kõrgusi puudutava stiili uurimine. Jah, looja on küll lahkunud, kuid tema loodu ootab taasavastamist ning omaksvõttu.
Mats Traadi kui eesti kirjanduse mastipuu langemine toob esile aga ühe teisegi paralleeli. Pole kahtlustki, et see paatos, mille andis paese ja rabadest piiratud Põhja-Eesti talumaastiku ning eesti taluelu lausa vanatestamentlikku jäädvustamisse Anton Hansen Tammsaaare oma „Tõe ja õiguse“ esimese ja viienda köitega, leiab rööbiklikku kujutamist Mats Traadi peateoses „Minge üles mägedele“. Kui „Tõe ja õiguse“ lõpuköites heidab vana Andres värsketele heintele puhkama, tundes ette surma kohalejõudmist, on ta ainus küsiv mõte, kas liigveest vabanemiseks kaevatud kraav sai valmis ning jõgi vabalt voolama. Saanud vastuseks, et see nii ongi, jääb Andresel – aga jääb ka Traadil – üle üksnes ohata: teeline võib nüüd südamerahus Jumala palge ette astuda, sest tema töö on tehtud. Traadi elutöö – jõgiromaani lõpulehekülgedelt võib lugeda, kuidas rahvas Palanumäele tõuseb, selleks et näha seda ümbritsevat tõotatud maad. Mägi aga, nagu kirjutab Traat „ulatus oma ürgsel tasandil kõigest üle, kõigest kõrgemale, otsekui kustumatu lootus, ja jäi endisest elust kõige kauemaks nähtavale; tema peale ajahammas ei hakanud“.
Ajahambale igal juhul alla jääv inimene elab ja teeb oma töö. Ning kui uued põlved seda ei jätka või selle koguni hülgavad või unustavad tehtu ja loodu, siis tühistub ka inimese elu ja töö. Nõnda on Mats Traadi looming ühtlasi ka vastus Sisyphose müüdile. Jah, kivi veeretamine mäkke, selleks et näha, kuidas see ajahambast puretuna taas orgu variseb, võib ju olla absurdne ettevõtmine, ent inimese suurus ja ülevus seisneb selles, et ta uuesti sellele kivile järele läheb ja mäkketõusu jätkab.
Mats Traadi esimeseks trükiprooviks oli 1958. aastal Elva rajoonilehes Uus Tee ilmunud novell „Lõppematu tee“, mis oli võitnud sealse jutuvõistluse II preemia. Kirjaniku paljukordsest tunnustusest ümbritsetud elutee on nüüd lõppenud, ent tema loomingu lõppematud allikad jäävad toitma eesti kultuuri niikauaks, kuni meil endil jagub jõudu ja kohustust nende allikate kohale kummarduda.
Mitte peast, vaid hingelt ja südamelt soe ning aval – nii mäletan vanemat kolleegi, arhitektuuriajaloolast ja kunstiakadeemia emeriitprofessorit Leo Gensi (28. VI 1922 – 31. X 2001). Oma põlvkonna, s.t Nõukogude Eesti juudi soost õppejõudude seas oli ta erand, sest erinevalt Lotmanist, Bernsteinist, Bronsteinist ja teistest polnud ta Venemaalt siia saadetud ega varjunud, vaid siin sündinud, meie oma juut. Ta kuulus orgaaniliselt eesti kultuuri, mis määras ära ka tema erineva, eestikeskse uurimisprofiili.
Meie oma juut
Leo Gensi vanaisa oli Vilno/Vilniuse kubermangu väikelinna kindameister. Äritalent tõi ta 1885. aastal Tartu, kus esialgu avas galanteriipoe, varsti oli neid mitu, siis tulid majad ja lõpuks ostis ka Bellevue hotelli. Leo isa Julius Genss oli küll lõpetanud 1911. aastal Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja see tagas talle sissetuleku, aga tema hing kuulus kunstile. Ta oli üks Pallase ühingu asutajaid ja kooli esimesi kunstiajaloo lektoreid. Leo Gens mäletas ikka, kuidas Konrad Mägi oli teda isa kabinetis jala peal kiigutanud. Genside Õismäe korteris, kuhu Leo hea meelega külla kutsus, oli karjala kasest ampiirsekretäri kohal seinal Konrad Mäe portree tema tädist, kellele sõjaaegses Tartus sai osaks paljude juutide kurb saatus. Sohva kohal seinal oli tumedast puust Starkopfi skulptuurigrupp, isa suure kunstikogu väheseid riismeid. Äge, et Julius Genssi huvitas nii uus edumeelne eesti kunst kui ka vana juudi kultuur. Ta tellis Ado Vabbelt illustratsioonid heebreakeelsele pärgamendirullile „Canticum canticorum“, mille Leo Gensi Münchenis elav tütar Julia on taas lahkelt Eestisse näitamiseks toonud, seekord Ado Vabbe suurnäitusele Tartu kunstimuuseumis.
Leo Gens ütles ikka, et tema eesti keel tuli tänavalt teiste poistega mängides, sest isa rääkis temaga jidišis ja ema vene keeles, või oli see vastupidi, bonne, vaesunud baltisaksa aadlipreili, pidi tagama prantsuse keele, koolis käis Leo Gens saksa algkoolis. Uue aja algul Saksamaale kolinud tütre kunstiajaloo õpingute abistamiskatsed ei läinud Leol läbi, sest sealsed õppejõud said aru, et nii vanaaegses baltisaksa keeles sai ainult isa kirjutada. Kui 1990ndatel ilmusid EKA kunstiteaduse instituuti väliskolleegid, sai vanematest õppejõududest Gens inglise keeles kõige paremini hakkama.
Leo Gens Sirbi kunstitoimetajate Mirjam Peili ja Tiina Käeseli vahel EKA (siis veel ERKI) 70. aastapäeval 1984. aastal.
1934. aastal kolisid Gensid Tallinna. Leo käis algul reaalkoolis ja pärast juudi gümnaasiumis, õde Inna Lenderis. Nad üürisid Roosikrantsi tänavas Lindgreni projekteeritud Akeli majas isa raamatu- ja kunstikogu pärast hiiglasliku korteri, kus nüüd on Jaapani saadiku residents. Gens mäletas trepilt nende kohal elanud Eugen Habermanni pikka figuuri ja käeliigutust, millega ta käsipuust haaras. Siis ta ei teadnud veel, et asub aastakümneid hiljem naabrionu arhitektuuriloomingut uurima. Tea kui oluline isiklik mälupilt oli, aga Habermannist inimesena on väga vähe teada, sest ta uppus juba 1944. aastal teel Saksamaale ja tema isiklikku arhiivi meil pole. Alles 1998. aastal, teel Stockholmi DOCOMOMO konverentsile tunnistas Gens noorematele kolleegidele, et oli seal juba 1936. aastal koos isaga Rakenduskunstnike Ühingu (RaKü) ekskursioonil käinud. Muidugi oli ta kõigis nõukogudeaegsetes ankeetides salanud kapitalistliku riigi külastamist kodanlikul ajal.
TPI tudengina mobiliseeriti Gens 1941. aastal Punaarmeesse, kuid tal õnnestus suur osa sõjaajast õppida Taškendi ülikoolis ja 1946–1949 sai ta neis oludes korraliku kunstiajaloo alase hariduse Leningradis Repini-nimelises kunstiinstituudis, s.t endises kunstide akadeemias. Õige nõukoguliku haridusega spetsialist kulus ära Tartus Pallase riismeist loodud riiklikus kunstiinstituudis. Ent Gensilgi õnnestus neil aastail puhastustes räsida saada. Inna Gensi mäletamist mööda oli parteist, kuhu Leo oli sõja ajal astunud, väljaviskamise põhjus oma kodanliku päritolu varjamine, sest ta oli ankeeti kirjutanud, et on teenistuja perest, mis ju ka polnud vale. Isiklikus plaanis ei olnudki see Gensile ehk kõige hullem, et Tartu kunstikõrghariduse likvideerinud Venemaa eestlane Friedrich Leht lasi ta edasi suunata Tallinna Eesti Riiklikuks Kunstiinstituudiks (ERKI) ümber nimetatud kooli. Kokku jõudis Leo Gens kunstiajalugu õpetada üle 100 semestri. Tänu hoogsale kõnemaneerile, laiadele teadmistele ja sõbralikule huumorile olid ta loengud populaarsed, nagu ka tema vilgas tegevus giidina. Kui Nõukogude ajal õpetas ta kunsti-, sh eriti arhitektuuriüliõpilasi, siis 1990ndatel lisandusid oma kunstiteaduse eriala tudengid.
Kriitiline arhitektuuriajalugu
1950.–1960. aastatel kirjutas Gens palju kunstikriitikat, rohkem tarbekunstist, aga ka näiteks fotost. Maitseotsustused langetas ta välkkiirelt, arvustuse laused kujunesid juba näitusel tuttavatega vesteldes. Selge, et nad Bernsteiniga olid õige parteilise suuna vedajad ja eesti kunstnike ümberkasvatajad, mistõttu kunstnikud neid usaldusväärseks ei pidanud. Veel 1970ndatel kasutati teda ära Tallinna kümne liiga innuka arhitekti mahasurumiseks. Gensi meelest ajasid nad ühist asja, ainult et temal tuli vanema ja parteilisemana manitseda, mis aga Lapinile-Künnapule mõjus nagu punane rätt härjale. Pärast Nõukogude aega Gens ei salanud, et on noorest peast häbenemisväärset kirjutanud.
Kandidaadiväitekirja kaitses Gens 1967. aastal Tartu ülikoolis kujur Jaan Koortist, kes oli 1934 Nõukogude Liitu asunud ja vääris seetõttu kunstiajaloo tähelepanu. Ent skulptuuri asemel hakkas Gensi üha enam huvitama veelgi ruumilisem kunst – arhitektuur.
Toonases eesti arhitektuuriajalooteaduses oli kõige õigem uurimisobjekt keskaegne ehituskunst, võib-olla ka järgnenud sajandite suurte stiilide ajalugu. Historitsism ja juugend tähistasid allakäiku, Eesti ajast ei tohtinud ja Nõukogude ajast ei tahtnud hästi kirjutada. Ent nõukogude teleoloogiline maailmapilt nägi ette ajalookirjutuse jõudmise helge kaasajani. Kui juba 1950ndate algul hakati Harald Armani eestvõttel koostama „Eesti arhitektuuri ajalugu“ (1965), siis leiti nooruke Gens, kellele sai anda nende ebaoluliste uuema aja peatükkide kirjutamine. Gens aga süvenes ja vaimustus ning kirjutas järgmiste kümnendite jooksul XIX ja XX sajandi arhitektuuri suureks – see oli tema kriitiline arhitektuuriajalugu. Ammu eksisteerinud Köleriga alanud eesti oma kunstiajaloo kõrvale seadis ta Hellati ja Burmaniga alanud eesti oma arhitektuuriajaloo, rahvusliku ehituskunsti. Seemne selleks oli mulda pannud Hanno Kompus juba 1920ndatel, kellel see jäi aga kõrvalteemaks. Kui Irina Solomõkova peatoimetatud „Eesti kunsti ajaloo“ peatükkidest käis ideoloogiline reha üsna sügavalt läbi, siis samaaegsed Raimo Pullati koostatud „Tallinna ajaloo“ uuema arhitektuuri osad on palju vabamalt kirjutatud. Törts klassivõitlust ja kodanliku Eesti kriitikat ideoloogiliseks raamistuseks ette, muidu aga asjast, s.t näiliselt deideologiseeritult arhitektuurist tüpoloogilise ja vormianalüüsi abil. Oma doktoritöös Gensi käsitlenud Epp Lankotsa meelest oli tema meetodiks „läbi majade“ kirjutamine. Ka õppetöös viis Gens tudengeid väsimatult maju vaatama, et nad neid vahetult kogeksid. Gensi põlvkonna kunstiajaloolased läänes tegelesid rahvusromantismi eritlemise ja juugendi rehabiliteerimisega, mis kindlasti innustas teda sama meil uurima. Mitmes omas ajas uudseid aspekte avava artikli avaldas ta Karl Burmanist, kellest jõudis kokku kirjutada ka monograafia (1998), mis sai tema teadustöö krooniks.
Eesti arhitektuuri alustalade paika asetamise kõrval pakkus talle huvi ka Eestis tegutsenud vene emigrant Aleksandr Wladovsky. Gensil oli eestistamise agenda, mistõttu ta kasutas eestiaegses ajakirjanduses levinud kirjapilti Vladovski, kuigi poolpoolakast arhitekt ise signeeris oma projekte ja kivist autoritahvlitega ka maju ikka Wladovsky. Oli õnnelik juhus, et ERKI üliõpilased tõid oma õppejõu kätte kuskilt leitud ja lapse käega üle soditud Wladovsky loomingu mahuka albumi. Iga kord, kui Gensil külas olime, võttis ta selle välja ja käisime albumi majahaaval läbi. Selliseid XX sajandi arhitektide eneseesitlusi, mida tänapäeval portfoolioks kutsutakse, on arhitektuurimuuseumis üldse vaid kümmekond ja kahjuks pole nende hulka jõudnud Wladovsky oma. See arhitekti enda pakutud põhjalik ülevaade, kandikul ettekantud materjal ju lihtsalt ahvatles Gensi kirjutama. Wladovsky kui akademismi juugendliku edasiarendaja looming oli ilmselt Gensile südamelähedane. Vene uurijad on kõrgelt hinnanud ajakirjas Tallinn 1990. aastal ilmunud Gensi Wladovsky artikli venekeelset varianti, sest nende jaoks olid siis veel pärast revolutsiooni läände läinud inimesed tabuteema. Nüüd aga on Venemaal toonased emigrandid tähtis uurimisteema ja Andrei Ponomarjov on Wladovskyst monograafia avaldanud (2018).
Julia Gensi ettepanekul kogunesid 14. juunil KuKu klubisse, kus Gens väsimatult istus, tema kunagised kolleegid ja õpilased. Juttu jätkus ja kõigil oli lõbus, sest nii sooja inimest oli tore meenutada.
Peeter Alliku nimeline Tartu graafikafestival „Varjud“ Tartus Kunstimajas (kuraator Carlos Berberena ja kujundaja Taje Paldrok), Poissmeeste galeriis ja Tartu kaubamajas (Al ja Taje Paldroki näitus) kuni 10. VII, Soho hotellis (Toomas Kuusingu näitus) ja Jakobi galeriis kuni 31. VIII, töötoad Tartu kunstimuuseumis juunis ja Jakobi galeriis augustis.
Juba üle kümne aasta korraldatud Tartu graafikafestival kannab nüüd Peeter Alliku nime. Peeter Allik, kes suri 2019. aastal, olgu muld talle kerge, oli üks festivali asutajatest. Juba esimese festivali kontseptsioonis kirjutas ta, et „vana hea graafika on võimalus isegi siis, kui kõik muu kaob – täieliselt vaba eneseväljendus, igamehe trükitud omaajakirjandus, mis tahes demokraatliku või totalitaarse korralduse tingimustes“. Mida see õigupoolest tähendab, selgitavad kirjad praeguse festivali plakatil. See on mõtlemapanevalt vastuoluline, hingekeeli puudutav, võõrandumist esile kutsuv, väikeste kõrvalekalletega, mõnutundest ägisev, sotsiaalsusele peeretav, pingeid üles kruviv absurdifestival. Tõepoolest võtavad need sõnad Peeter Alliku lähenemise graafikale ja kunstile kokku ja kui festival suudaks seda tunnete komplekti ka edaspidi kanda, selle kuidagi välja joonistada, oleks suurepärane. Seda on väga vaja nii nüüd kui ka tulevikus.
Seekordne festival toimub mitmes paigas üle linna ning Tartu Kunstimaja väljapanek on vaid üks osa. Seal on näha tööd, mille eest vastutas Nicaragua juurtega kunstnik Carlos Barberena, kes tegutseb praegu Chicagos ning vaatab oma kunstis kriitiliselt nii Nicaragua vasakpoolset kui ka USA parempoolset poliitikat. On näha globaalseks läinud teemad nagu rassism, George Floydi tapmine, Donald Trump, Macbook ja McDonalds, aga ka Lõuna-Ameerika probleemid, kujundid, mustrid, tätoveeringumotiivid, mis mõjuvad oma kohalikkuses mitmetahulisemalt kui üleilmsed sümbolid. Muidugi tuleb globaalsete loosungitega paratamatult suhestuda, mis teha, aga mulle tundub, et kunstiliselt on palju huvitavam näha midagi iseomast, kohalikku, spetsiifilist. Peeter Alliku vaimu iseloomustab just kohalikkus, maamehelikkus ning, nagu on tema kohta öelnud Al Paldrok: „Ta ei manifesteerinud oma tõde populistlike loosungite ja lihtsate sõnakõlksudega, tema pildikeel oli täis meisterlikkust, romantikat, koomikat ja absurdi, nagu elu ise“. Peeter Alliku vaimu tabamiseks tuleb kindlasti teha samm edasi ja minna kaugemale tarbekunstist, mis on rakendatud – ükskõik kui kiiduväärse – poliitika või ideoloogia teenistusse.
Hyunji Park ja Jaesik Park suutsid avamisrituaaliga kutsuda publiku tähelepanu korrale, meenutada Peeter Allikut ja juhatada piltide juurde.
Vaim ei ole lihtne asi, selle kättesaamiseks on vaja võrk laialt välja heita ning seda Tartu graafikafestival ka praegu teeb. Lisaks Tartu Kunstimaja suuresti rahvusvahelisele väljapanekule on Soho hotellis Peeter Alliku kaaskunstniku Toomas Kuusingu linoollõigete näitus, mis jääb meelde teemade mitmeti mõistetavuse ja tehnilise meisterlikkuse poolest. Tuleb välja isegi teravdatud tähelepanu väikeste ja keeruliste asjade suhtes, nagu tapeedimustrid, murulibled, vaibalõimed, mis jäävad kuidagi eriliselt selgelt meelde ja on lõpuks olulisemad kui kõik muu. Selliselt on Kuusingu töödes tajuda rõõmu lihtsalt lõikamisest, isegi sedavõrd, et kunstniku tegevus hakkab lähenema askeesile, pingutusele, kus nähtud vaev ise muutub millekski õilsaks ja pühaks. Huvi religioosse temaatika vastu on Kuusingu töödes igal juhul märgatav. Tundub, et isegi näituse viimine hotelli kannab samasugust eesmärki kui tänavanurgal jutlustamine, kus muist sõnu pudeneb tee äärde ning linnud tulevad ja nokivad selle, muist kukub kivisele maale, aga osa võib kukkuda ka heasse mulda ja anda sirgudes kolmekümne- ja kuuekümne- ja sajakordse saagi.
Samamoodi kui Kuusing on läinud inimesi püüdma ka Al ja Taje Paldroki näitus Tartu kaubamajas, kus on küsimust tekitavad suured pannood inimestest relvadega kõrbes, pealuudest ja sigrimigrist kõrvuti sattunud kaubanduskeskuse jalanõu- ja kotireklaamidega. Kes võidab? Kunsti tulek oma institutsionaalsest ruumist välja on alati mõneti riskantne, sest ilma vastava raamistuseta ei pruugi inimene kunsti üldse ära tunda, isegi kui see tuleb talle kaubamajas vastu.
Just vastutulemine ja kaasahaaramine on graafikale keerulisevõitu, sest see on hääletu, ei liigu, graafika juurde tuleb ise minna. Seega on kõigepealt vaja inimene kuidagi kätte saada, panna ta pilti vaatama. Aga inimeste tähelepanu on piiratud, selle nimel võitlevad kingareklaamid, arvutimängud, Tiktokid. Siin hakkab tööle tähelepanumajandus, kus kõige hinnalisem ning väärtuslikum ressurss on inimese valmisolek oma aega kulutada ja huvi üles näidata. Tähelepanu on praegu väärtuslikum kui nafta või jahu. Aga kuidas saada inimeste tähelepanu kätte? Tegevuskunst on selleks hea viis, see on teatavas mõttes samamoodi poolele teele vastutulek, tänavale jutlustama minek, inimeste püüdmine. Peeter Allik tegi ise Non Grata performance’i-aktsioone kaasa ja performatiivne traditsioon Tartu graafikafestivalil jätkub. Avamis-performance’id kestsid kokku üle pooleteise tunni: seal oli Korea, Puerto Rico/USA, Ukraina ja Prantsuse kunstnikke, kes igaüks oma nurgast suhestusid nii graafikafestivali teemadega kui ka Ukraina sõja ja Ladina-Ameerika küsimustega. Tegevuskunstiks saab pidada ka Peeter Allikule pühendatud maleturniiri, mis toimus kultuuriklubis Promenaadiviis samuti festivali raames. Male kohta on suurmeister David Bronstein öelnud, et „males looming ja kunst ei ole suletud meisterlikkuse pitseri alla ja esteetilise elamuse rõõm on kättesaadav igaühele [—] see on meri, millest sääsk saab juua ja milles elevant võib ujuda“.* See läheb väga täpselt kokku sellega, mis on kirjas Tartu graafikafestivali kontseptsioonis, see võiks ollagi graafikafestivali juhtmõte.
Just sellise suhtumise ja vaimu kohalekutsumiseks tundus kõige tähenduslikum ja tõhusam Korea kunstnike Hyunji Parki ja Jaesik Parki sooritatud festivali avamisrituaal, mis võttis kohaletulnud kunstnikud, fotograafid, kriitikud, toiduklubilised ja kõik teised külalised tegevusse kaasa ja suutis kõik laulma panna surnute hingede eest, nende eest, kes on läinud enne meid ja kellele me varsti kõik järele läheme. Selliselt kutsus see esiteks kõigi tähelepanu korrale, meenutas Peeter Allikut ja juhatas meid piltide juurde.
Aimar Ventseli raamat on nauditav lugemine, kust saab hea sissevaate Ida-Saksa punkarite ja nendega seotud subkultuuride maailma. Laiema üldistusena pakub autor analüüsi, kuidas sotsialismijärgne transformatsioon Saksamaal ses mõttes ebaõnnestus, et Ida- ja Lääne-Saksamaa vahel püsib praeguseni tugev erisus ja lõhe.
Üleminekuaegse ühiskonna hädad – töötuse kiire kasv, vähene sotsiaalne mobiilsus ja töölisklassi staatuse muutus või lausa kadumine – toidavad subkultuure, mis pakuvad alternatiivset identiteeti. Ventseli uurimistöö puudutab neid teemasid ja suunab ühtlasi valgusvihu vähe käsitletud alateemadele nagu punkarid ja töö, sugu, identiteet, solidaarsus, suhted teiste subkultuuridega, konfliktid ja uurimispiirkonnale iseloomulikult ka ostalgia ning osside-wesside suhted. Veidi puudutab autor ka alternatiivseid stiile, riietust ja muusikat, aga neile üsna palju kajastatud teemadele ta liialt mahtu ei raiska.
Subkultuuri sukeldudes
Pärast Saksamaa taasühendamist olid Ida-Saksa noorte subkultuuridel tormilised ajad. Eelmine riigivõim kadus pildilt ja uus ei suutnud ühiskonda ega ruumi esialgu kuigi hästi kontrollida. Eestistki mäletame üleminekuajal alternatiivkultuuride, eriti just punkringkonna esiletõusu. Punkarid olid linnapildis väga nähtaval. Isegi kui nad parajasti „Tere, perestroika!“ ei hüüdnud, mõjusid nad avalikus ruumis tähenduslikuna. Seda eriti perioodil, mil nii kord kui ka anarhia võtsid uusi vorme, mil vana võimuaparaat voolas tühjaks ja uus alles asus kuju võtma, tähendusi looma ning end kehtestama.
Ida-Saksamaal, eriti just Berliinis ja selle tagamaal, kus Ida- ja Lääne-Saksamaa piir oma radikaalses müüriks materialiseerunud vormis riiki rebestas ja ideoloogiaid eraldas, oli ühinemisjärgne periood eriti intensiivne. Alternatiivsed liikumised hõivasid kiirelt üleöö tühjaks jäänud maju, skvottimine sai massiliikumiseks, tühjaks jäänud hooneid muudeti klubideks või kõrtsideks. Vabaduse suved ja armastuse paraadid kestsid väiksemas mastaabis terveid aastaid, katsetati uusi kommuuni- ja kooseluvorme. Institutsionaalse kultuuri aurik ei jõua nii äkiliste ühiskondlike muutuste puhul kiirreageerida, aga alternatiivne kultuur õitseb ja õilmitseb sellistes oludes, hõlmab territooriumi ja teeb end valjuhäälselt kuuldavaks.
1990ndate Ida-Berliin on praeguseks juba kauge legend, mille võsusid tuleb tänapäeva Berliinist tikutulega taga otsida. Tollasest kultuuriskeenest ja selle edasiarendustest on üksjagu kirjutatud, pealegi on punk üks maailmas enam uuritud ja kajastatud subkultuure. Seega peab iga järgmise uurimuse hoolikalt positsioneerima, et midagi uut lisada. Antropoloog Aimar Ventsel on sellega hästi hakkama saanud. Esiteks ei keskendu ta oma välitöös popile Berliinile, ehkki ta kolis 1994. aastal DAADi stipendiaadina metsikusse Ida-Berliini ja sukeldus seal ülepeakaela subkultuuridesse, eriti vasakpoolsete skinhead’ide ringkonda. Esmatasandi osaluskogemusest on antropoloogile hilisemas analüüsis kindlasti kasu ja eriti hea, kui seda saab kombineerida ka veidi distantseerituma vaatlusega. Ventseli uurimuse põhiosa, nii-öelda välitöö, on tehtud juba aastaid hiljem akadeemilises rollis Halle linnas endisel Ida-Saksamaal, 170 kilomeetrit Berliinist lõuna pool.
Max Plancki sotsiaalantropoloogia instituudi doktorandiks asudes käis Ventsel esialgu aasta jagu Siberis uurimistööd tegemas ja luges niisama hobi korras juurde akadeemilist kirjandust pungi ja teiste stiilide kohta. „Punkide ja skinnide“ sissejuhatuses (lk xi) kirjeldab autor, kuidas ta mainis juriidilise antropoloogia osakonna peol Max Plancki instituudis direktorile, et teie uurite küll eri seaduste samaaegset toimimist Indoneesias või Marokos, aga siinsamas instituudi lähedal on pungiklubi, mille püsikunded elavad kah oma seaduste järgi. Pärast üürikest mõttepausi pakkus direktor hea tähelepaneku teinud doktorandile kohaliku pungiskeene uurimiseks rahastust. Nii liikus Ventsel uurijana välkkiirelt suunas, kuhu antropoloogia on laiemalt liikunud viimastel aastakümnetel: huvi keskpunkt on kaugete tundmatute hõimude juurest nihkunud ka inimestele ja kultuuridele meile vägagi lähedal, uurija enda ja tema sõbra või naabri tegevusele.
Kes keda vihkab?
Raamatu pealkiri, mis ühendab punkareid ja skinhead’e, on pilkupüüdev. Olen pealiskaudsel vaatlusel pidanud neid kahte vastaspoolusteks. Punkareid näen pigem vasakpoolsete anarhia- ja nihilismi-ideedega tiivaripsutajate või siis rõhutatult apoliitiliste tegelastena. Ja skinnid olid ikka puha paremas ääres, vähemalt 1990ndate lõpu Tartu punkerbaaris Varjend, kus käisin neid vahel tudengipõlves amatöör-antropoloogilisest huvist vaatlemas ja vahel ka nendega vaidlemas.
Antropoloogia huvi keskpunkt on kaugete tundmatute hõimude juurest nihkunud ka inimestele ja kultuuridele meile vägagi lähedal, uurija enda ja tema sõbra või naabri tegevusele.
Nüüd sain Ventseli abil alustuseks teada, et on ka vasakpoolsete skinhead’ide rühmitusi. Enamgi veel: selgus, et punkarite ja skinnide rahvusvahelises folklooris on küll ohtralt lugusid omavahelistest konfliktidest, aga ka nende kahe liidust parempoolsete gruppide vastu (lk 135). Varased skinnid olid uhked oma kokkupõrgete üle biker’itega, eriti organisatsiooni Hells Angels liikmetega ehk Põrguinglitega (Marshall 1993, cit. Ventsel lk 135). Pealkirjaga „Punks and Skins United“ ei soovinud autor ilmselt koostöölugusid uurimuse keskmesse tuua – siin on selleks kaugelt liiga palju teisigi põnevaid ja olulisemaid alateemasid. Küll aga kerkib sellise pealkirja abil esile üks Ventseli missioon: kirjeldada subkultuure üksteisega suhetes ja liitudes, sest „ühe skeene uurimine ja selliste liitude ignoreerimine töötab eesmärgile vastu ja võib olla isegi keerukam kui kohaliku või rahvusliku segatud skeene uurimine“, nagu autor kohe sissejuhatuses (lk x) rõhutab. Samas lisab ta, et subkultuuriliste praktikate vahele piire tõmmata on eriti raske väikelinnade puhul, kus kõik on nagunii kõigi ja kõigega seotud.
Seostele ja suhetele keskendudes saame sissevaate skinhead’ide ja punkarite ellu, aga ka teadmise, et metal’i-fännid ei talu tihti techno-sõpru ja peavad neid inimesteks, kes kuulavad ebainimlikku muusikat, ning et kumbki neist gruppidest ei salli hipisid (lk 135-136). Need konfliktid ei jõua akadeemilisse kirjandusse ja eks Ventseli sõnul olegi keeruline mõista, miks mõned subkultuurid mõnd teist nii kirglikult vihkavad. Üks väljapaistev muster on see, et eriti just nooremaid parempoolseid enamasti ei huvita täpsus ega loogika nende poliitvaadete puhul, mida nad ise valjuhäälselt toetavad. Nad otsivad lihtsalt kohta, kus end bravuurikalt välja elada (lk 139) ja eks poliitikute tõstatatud teemad anna selleks mugava platvormi, ka meie kandis. Ka kirglikke vasakpoolseid seisukohti esitavad noored ei paista oma ideoloogilisi eeskujusid suurt tundvat. Ventsel väidab oma lugemuse põhjal, et tänapäeva linnaelus on poliitiline vasaktiib akadeemiliselt läbi uurimata. Tema enda Ida-Saksa pungiskeenes tehtud intervjuud kinnitavad, et nii nagu nende Briti eelkäijatele, ei sümpatiseeri ka Saksa punkaritele ükski pildil olev erakond (lk 140).
Eestis, Saksa- ja Venemaal elades avastas Ventsel, kui erisugused võivad olla sama subkultuuri rahvuslikud skeened. „See polnud nii vaid seetõttu, et globaalseid stiile erinevalt kohandati, vaid ka seetõttu, et kohalikud ajalood ja arusaamad poliitikast, protestist, soosüsteemist ja majandusest – kokkuvõttes kogu „heast“ ja „halvast“ – erinesid üksteisest“ (lk 4). Pasliku paralleelina meenus mulle siinkohal, kuidas Brasiilias meenutatakse 1967. aastal São Paulo tänavatel tuntud lauljanna Elis Regina juhtimisel peetud protestimarsse elektrikitarri (kui USA imperialismi tööriista) kasutamise vastu Brasiilia rokkmuusikas, „et kaitsta kõike, mis on meie oma“.
Ventsel rõhutab, et enamasti keskendutaksegi angloameerika teljelt välja jäävaid subkultuure uurides noorte probleemidele ja konfliktidele, mis tekivad siis, kui nad avastavad angloameerika stiilid ja hakkavad neid enda jaoks kohandama. Ent väga vähe uuritakse, mida võtavad noored punki, metal’it või hiphoppi järgima hakates üle oma kodumaa kultuurist. Ventsel esitab selle kohta ühest oma intervjuust tabava tsitaadi: „Inimesed arvavad, et skinhead’id elavad skinhead’i-linnas, kuulavad ainult skinhead’ide muusikat ja teevad oma skinhead’ide asju“ (lk 3).
Punkarite tööampsud
Nagu antropoloogiliste või etnograafiliste uurimuste puhul tihtipeale juhtub, on kõige põnevam lugeda vaatluspäeviku lõike või informantide tsitaate. Ventseli stiil on nauditav kogu teoses, ka analüüsides jääb ta lugejasõbralikuks, nii et „Punke ja skinne“ võib lugeda nõudlikuma ajaviitekirjandusena. Ja eks just nii, otse päris inimesi kuulates või lugedes purune ka tühjavõitu stereotüübid ja tule kõige paremini välja ka uuritavate „tegelikud mõtted“, mille välja selgitamise pärast antropolooge üha enam ka meie kandis hinnatakse.
Selle uurimuse üks põnevamaid vaatlusi keskendub tööteemale. Halle punkarite võrgustik leidis rakendust peamiselt ehitus- ja remonditöödel, nad olid üksteisele tööandjad ja -vahendajad, kusjuures töiseid läbirääkimisi peeti valdavalt pungiklubides ja -kõrtsides. Intrigeerivalt mõjub kirjeldus, kuidas punkaritest või skinnidest töömehed näppavad eri ehitusobjektide vahel liikudes kulude säästmiseks ametlike otste pealt ehitusmaterjale, mida läheb vaja „mustade“ otste juures (lk 79) – nad näitavad nõnda üles leidlikkust ja säästlikkust ning demonstreerivad koostöövõrgustiku efektiivsust. Minul kui äsjasel remonditellijal liikus lugedes mõte kiirelt ja murelikult küsimuseni, ega Eesti tööampsajad ole Saksa ametivendade nippe üle võtnud …
Ventseli uuritud gruppide töösse suhtumist analüüsides tasub meeles pidada, et Ida-Saksamaal oli töötus 1980ndate lõpus nullilähedane, ent 1990ndate erastamisprotsessis jäi endine töö alles vaid ühele miljonile töötajale nelja miljoni seast. Töö oli seotud kohuse- ja autundega ning täitis elu tähendusega, töökaotus ja sellega kaasnev häbi keeras inimesed erastamisprotsessi ja sellega seotud lääne ettevõtete vastu üles (lk 24).
Alamklassi asendusühiskond
Ventsel väidab küllaltki veenvalt, et XXI sajandi alguse Halle punkarite eluvaade pärineb otseselt Ida-Saksa töölisklassi kultuurist – hoolimata sellest, et teoreetilises kirjanduses käib juba mõnda aega kõva debatt, kas klassi ikka tohib ja tasub siduda subkultuuride analüüsiga. Teiseks väidab autor midagi, mis ehk esmapilgul tundub enesestmõistetav: et subkultuurid pakuvad eneseväljenduseks platvormi inimestele, kelle isiklikud vaated nagunii enamasti kattuvad selle grupi väärtustega. Ja kolmandaks väidetakse ses raamatus, et laiemalt vaadates pakub subkultuur võõrandunud alamklassi esindajatele midagi asendusühiskonna taolist.
See on huvitav ja keskne kontseptsioon, mida raamatus siiski väga detailiselt edasi ei arendata, pigem läheb jaks teiste alateemade analüüsile. Osside ja wesside (endiste ida- ja läänesakslaste) praegusenigi erisuguse staatuse ja kultuurikompetentsi kirjelduses tundsin lõpuks ometi midagi ära ka Eesti samalaadsest kirjandusest: üleminekuaja võitjatest ja kaotajatest räägiti palju 1990ndate Berliinis, samade terminitega on Eesti transformeerumist analüüsinud meie sotsioloogia raskekahurvägi. 1990ndate pingeid veel hästi mäletavatele eestlastele on hea empaatiaharjutus ette kujutada, milline oleks lõhe „esimese ja teise Eesti“ vahel siis, kui raudne eesriie oleks jooksnud riigi keskelt. Ventsel vahendab osside piinlikkustunnet, kui nende ausalt välja teenitud ja aastaid oodatud uhke Trabant osutus läände minnes kohalike vaates „plastmassist seebikarbiks“ (lk 30). Ilmselt leiaks 1990ndate algul Helsingisse sõitnud eestlase tundepaletist samasuguse näite, aga eestlase ja soomlase erinevusi oli lihtsam aktsepteerida, kuna raudse eesriidega sisse rammitud erinevus ühtis kultuuri-, keele- ja riigipiiriga. Ventsel nimetab seda lõhet (ehk USA eeskujul?) valjult teadustamata ida- ja läänesakslaste kultuurisõjaks. Eesti-sisese lõhe iseloomustamiseks võib sellist terminit kaaluma hakata märksa hiljem. Üleminekuaja ülbetel üheksakümnendatel rääkisime ikka veel kõik koos kartulikoorte söömise valmidusest.
Ventsel oma Ida-Saksa punkide ja skinnide uurimuses Eesti üleminekuajaga paralleele ei tõmba, ehkki see oleks kahtlemata huvitav järgmine samm. Tema töö panus on peamiselt subkultuuri mõtestamine alternatiivse asendusühiskonnana ühele ühiskonnagrupile. Sellisena mõjub subkultuurse grupi toimimine tõepoolest hea analoogina Halle instituudi kolleegide kaugete hõimude juriidiliste süsteemide uuringutele: ka eksootilistes näidetes toimisid tõenäoliselt paralleelselt ametliku võimu kehtestatud reeglite ja tähenduste ilm ning selle sees samal ajal ühe grupi, näiteks etnilise grupi traditsioonidel põhinev väiksem, ent kindlasti liikmetele mitte vähem oluline maailmakord.
Raamatus „Punks and Skins United“ sellisele libedale võrdlusjääle ei astuta. Selle asemel on lisaväärtusena pakutud hoopis sissevaadet mõnda olulisemasse Ida-Saksa kultuuriga seotud tänapäevalgi aktuaalsesse kontsepti, sh ostpunk’i ja ka ostalgiasse, mida tänavuste Haapsalu nostalgiapäevadega (uue pealkirjaga „Vintage Weekend“) seonduva skandaali valguses oleks samuti põnev võrdlevalt analüüsida. Samuti antakse raamatus kiire hariv ülevaade moodsa „stiilide supermarketi“ eri osakondadest: tänavapungist või Oi!-pungist, mille osised on hard punk ja hardcore, mida seostatakse skinhead’ide ja neonatsidega, ska’st, techno’st jne. Joonealustes märkustes leidub nauditavaid minietnograafiaid, näiteks nokamütsi lõputute variatsioonide ja nüansside olulisusest subkultuuri liikmetele. Väline pool (riided, ehted ja tätoveeringud) saab kirjeldatud, ent see pole tähelepanu keskmes, nagu ka mitte muusika.
„Punks and Skins“ keskendub sotsiaalsele ja ühiskondlikule (mitte nii väga poliitilisele) ning ka sellisena pakub autor ühe võib-olla veidi üllatava väite. Nimelt: punk oma tänapäevases muusikalises ja visuaalses väljenduses ei ole enam revolutsiooniline moraalset paanikat tekitav liikumine – šokiväärtus, mida uurijad läbi aja on armastanud rõhutada, on üldjoontes kadunud (lk 55). Tänapäeva punk on hoopis sissepoole ja ajas tagasi vaatav konservatiivne kultuur, mis pakub oma liikmetele alternatiivset rahusadamat. Enam ei soovita Süsteemi lõhkuda, vaid keskendutakse sellele, kuidas Süsteemi oma skeenest lihtsalt eemale hoida. Ennasthävitav nihilism on kadunud ja seda juba mõnda aega, ehkki publik ei ole seda tingimata märganud. Provokatiivsus on pungis alles, aga pigem keel põses iroonilises vormis (samas).
Kindlasti on töö järeldustes üht-teist universaalset. Ühe harva võrdlusena mainib autor, et välitöö Venemaa ja Saksamaa perifeersetes endistes tööstuslinnades näitas, kui hämmastavalt samamoodi puudutab neis tervet põlvkonda üks spetsiifiline ebavõrdsuse vorm, mille praktikate abil inimesed ühiskondlik-poliitilisest tervikust välja arvatakse. Ida-Saksamaa näitel on pungi ja skinhead’ide skeenede sotsiaalset paiknemist hea uurida, sest need on seal suured, tugevad ja iseteadlikud. Ventseli Saksa ühiskonna analüüsi pealt annab ettevaatlikult tuletada ka põhjuse, miks on need seal nii püsivad. Saksamaa ühiskonna kohutavalt halb sotsiaalne mobiilsus (lk 60), töötuse pidamine alamklassi probleemiks ja selle avalik seostamine madala moraaliga (61), noored kui omal maal võõrad; ebavõrdne juurdepääs ressurssidele; „klassirassism“ ja „vaesushäbi“ (62) suunavad täiesti arusaadavatel põhjustel inimese gruppi, kus töölisklassist on veidi viisakam arusaam. Saksa pungis on pikk töörahva ülistamise ajalugu, ja heas mõttes oma mullis elamine annab võimaluse väärikalt elada. Hoidkem võimustruktuurid ja näpuga viibutav avalik arvamus meie õue pealt eemal ja elu on juba märksa lõbusam.
„Seda džässi on vaja kõvasti liistu peale tõmmata, et temast nõukogude džäss saaks“
TÕNU TANNBERG
1944. aasta sügisel Eestisse tagasi tulnud Nõukogude võim käivitas ulatusliku sovetiseerimise, mis puudutas kõiki ühiskonnaelu valdkondi, alates majandusest ja lõpetades vaimueluga. Kultuurielu nõukogustamise rajajooneks kujunes 1946. aasta, mis tähistas omamoodi murrangut ühiskonna vaimuelu ideoloogilisel suukorvistamisel kogu NSV Liidus ja sealhulgas ka aastatel 1939-1940 okupeeritud aladel.
Sõjajärgseid kultuuri- ja muusikaolusid on asjatundlikult käsitlenud mitmed autorid (Valter Ojakäär, Toomas Karjahärm, Helle-Mai Luts, Anu Kõlar, Äli-Ann Klooren jt). Eraldi esiletõstmist väärivad Heli Reimanni džässiteemalised uurimused ja Tiit Laugu teedrajav monograafia „Kannatuste rütmikas rada“ (2019), mis annavad koos põhjaliku ülevaate džässmuusika saatusest nõukogude perioodil.
Siinse artikli siht on lisada sellesse „kannatuste ratta“ veel üks killuke, püüda mõista, miks ja millistel asjaoludel algas džässi parteiline ohjamine just 1946. aasta septembris. Nendele küsimustele vastates on tähtis arvestada ka ajastu kontekstis olulisi siseriiklikke ja välispoliitilisi taustategureid.
Moskva 1946. aasta ideoloogiaotsused. Kõik sai alguse 1946. aasta suvel: 9. augustil peeti Kremlis Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee Organisatsioonilise Büroo istung, kus arutati Jossif Stalini eestvedamisel vajakajäämisi ideoloogiarindel ja pandi paika abinõud olukorra parandamiseks.
Mõni päev hiljem avaldatigi ÜK(b)P KK orgbüroo otsus ajakirjade Zvezda ja Leningrad kohta (14. VIII), sellele järgnesid samalaadsed käsulauad draamateatrite repertuaari ja selle parandamise abinõude (26. VIII) ning kinofilmi „Suur elu“ (4. IX) kohta. Avalikkuse ette tõi need meetmed aga üleliidulise kompartei ideoloogiasekretär Andrei Ždanov. Seetõttu ongi tollast laiaulatuslikku ühiskonna vaimuelu allutamise kampaaniat sageli märgistatud tema nimega.
Ideoloogiaotsuste välispoliitiline kontekst. Tavapäraselt on 1946. aasta „kuuma suve“ ideoloogiaotsuste vastuvõtmist erialakirjanduses seostatud esijoones NSV Liidu siseriikliku olukorraga. Kahtluseta olidki siseriiklikud tegurid olulised, kuid samavõrra tähtis oli ka välispoliitiline kontekst, millele ei ole enamasti tähelepanu pööratud.
Meenutagem, et Moskva ja lääneliitlaste sõjaaegne koostöö oli murenenud. Selle asemel olid 1946. aasta kevadeks välja kujunenud uue vastasseisu kontuurid, mida hiljem hakati nimetama külmaks sõjaks. 1946. aasta suvel tuli Andrei Ždanov välja postulaadiga, et maailm on jagunenud kaheks vastasleeriks. Samal ajal istus koos Pariisi rahukonverents ja jätkus natsikuritegusid lahkav Nürnbergi protsess.
Kremli võimureid ärritas eriti Ameerika Ühendriikide meedia, kus hakati senisest hoopis ulatuslikumalt kõnelema sovetiriigi olme tegelikust palgest, kultuurielu allakäigust, Punaarmee „vägitegudest“ Euroopas jmt valusatel teemadel, millest oli varem juttu olnud vaid riivamisi. Stalini meelest oli sellist suhtumist tunda ka riigi sees, mistõttu oligi vaja kiirkorras olukord n-ö kontrolli alla võtta.
Seega tasub meeles pidada, et sõjajärgsete ideoloogiaolude kujunemisel oli välispoliitiline tegur tähtsam kui tavaliselt eeldatakse. Ka sõjajärgsete aastate USA-vastase propaganda algsed meetmed sepistati just 1946. aasta suvel.
Džässirepertuaarist tõmmatakse Johannes Semperi tahtel maha „kõik kriiskavad, ameerikaliselt karjuvad asjad, olgu nad laenatud või algupärased, kõik need „Tuuled kõrvas“, „Tiigrijahid džunglis“, „Idamaised turud“ ja „Karavanid““. Tundmatu autor. Maharadža Ram Singh tiigrijahil. Guašš paberil, u 1825–1850.
Ideoloogiline murrang 1946. aasta septembris. Kremli suunised ühiskonna vaimuelu suukorvistamiseks tuli loomulikult liiduvabariigi tasandil lahti mõtestada ja kohalike oludega kooskõlla viia. Eesti NSVs pandi uue ideoloogilise raamistiku põhijooned paika 1946. aasta septembris.
Septembri algul ilmus parteijuht Nikolai Karotamme programmiline artikkel „Märkmeid kirjanduslikest päevaküsimustest“1 ning hakati korraldama kõikvõimalikke nõupidamisi ja koosolekuid. Kiirkorras kutsuti kokku kirjanike koosolek EK(b)P keskkomitees ja seejärel korraldati juba ülevabariigiline nõupidamine ideoloogiatöö küsimustes.
Muutunud olukorda „ideoloogiarindel“ hakkasid arutama loomeliidud, eraldi võeti vaatluse alla puudused ajalehe Sirp ja Vasar ning ajakirja Looming tegevuses, kokku kutsuti ka eraldi teatritöötajate nõupidamine.
Tollane ideoloogiline surve ei jätnud puutumata ühtegi kitsamat kultuurielu valdkonda. Seetõttu saabki kõnelda 1946. aasta septembris toimunud suuremast murrangust, mis mõjutas suuresti Eesti NSV vaimuelu nõukogustamist.
Rünnakud džässi vastu ajakirjanduses. Kiiresti muutunud ideoloogilised olud jätsid oma pitseri kõigile kultuurielu valdkondadele. Käivitunud ideoloogilise rünnaku hammasrataste vahele jäi ka džässmuusika, kuigi ÜK(b)P KK „augustiotsused“ otseselt muusikavaldkonda ei puudutanud.
17. ja 18. septembril esines Estonia kontserdisaalis Eesti NSV Riikliku Filharmoonia džässorkester.2 Need kontserdid, mille publik hästi vastu võttis, saidki džässmuusika ründamise ajendiks. Avapauguks sai ajalehes Sirp ja Vasar mõni päev hiljem ilmunud autori nimeta ja pretensioonitu pealkirjaga „Filharmoonia džässiorkestri esinemised“ artikkel, kus tõdeti, et muusikas on formalismi „meil säilinud kõige enam just džässmuusikas“.
Sirbi ja Vasara artiklile sekundeeris Rahva Hääl, kus ilmus kellegi N. Pulsti artikkel „Ka väikelavade kunst peab vabanema ideelagedusest“.3 Artikli ähvardav pealkiri andis juba aimu kogu teksti tonaalsusest. Nimetatud artiklitega algaski džässivastane rünnak tollases ajakirjanduses ning nii sillutati ühtlasi teed Sirbis ja Vasaras 1946. aasta oktoobris ilmunud Serafim Milovski artiklitele, kus oli esitatud juba programmilisemaid suuniseid muusikaelu nõukogulikele rööbastele seadmiseks.4 Vahel on just neid Milovski artikleid ekslikult peetud tollases ajakirjanduses esimeseks rünnakuks džässi vastu.
Võimuaparaadi reaktsioon. Avalikule vastukajale ajakirjanduses järgnes kohe ka võimuaparaadi reaktsioon, millele senistes uurimustes ei ole eriti tähelepanu pööratud. Nimelt saatis 28. septembril 1946 tollane Eesti NSV Kunstide Valitsuse juhataja Johannes Semper liiduvabariigi parteijuhile Nikolai Karotammele eraldi kirja, kus ta andis oma hinnangu olukorrale džässmuusika vallas.5 Mõistagi ei olnud ta sellega rahul ning kasutas olukorra kirjeldamiseks mahlakat kõnepruuki. Kuna Semper oli kunstide valitsuse juhatajana üks sõjajärgsete aastate kultuurielu suunajaid, siis väärivad tema sõnad kindlasti tähelepanu.
Kõige enam oli sovetivõimu kultuurijuhile pinnuks silmas Eesti NSV Riikliku Filharmoonia džässorkestri repertuaar. Semperi arvates oli see sobimatult „läänelik“ ning vajas otsustavat parandamist ja puhastamist.
Ta oligi selle puhastustööga juba algust teinud ning raporteeris tehtust Karotammele: „Džassi repertuaari otsustava parandamise sihiga tegin korralduse, et enne kõike sealt tõmmatakse maha kõik kriiskavad, ameerikaliselt karjuvad asjad, olgu nad laenatud või algupärased, kõik need „Tuuled kõrvas“, „Tiigrijahid džunglis“, „Idamaised turud“ ja „Karavanid“, millelaadseid järjest juurde sigineb. Kümned korrad on seletatud, et selline džassi tee on väär, aga need seletused pole aidanud – seletajale vaadatakse kui võhikule, kes „ideaalsest“ džassist midagi ei tea. Ei aita siis midagi muud kui resoluutne vahelesegamine. Ka imalad salongitantsud kõrvaldasin ega lase neil enam tulla lavale.“
Sobimatu juht. Semper tõstatas ka džässorkestri juhi küsimuse. Filharmoonia džässorkestri juht oli alates selle loomisest 1944. aasta novembris Vladimir Sapožnin. Semper teda kõrgelt ei hinnanud.
Ka siin sobib pikemalt tsiteerida Semperi kirja: „Džassi tee leidmine ei ole nii kerge, eriti kui puudub nõukogulik loov juht. Ka Utjussov ja Rozner, küllaltki tugevad jõud oma alal, pole leidnud rahuldavat lahendust. Meie džassi hinnatakse – nii imelik kui see ka on – Sapožnini järele. Ta on osav tuhatkunstnik, hea viiuldaja ja virtuoos, aga täiesti ideetu ja suunatu. Paistab, et ta nii väga tõrges ei olegi ennast juhtida laskma.“
Huvitav, et Semper mainis Sapožninit hinnates ka tollase NSV Liidu džässi suurkujusid Leonid Utjossovit ja Eduard Adolf Rosnerit. Küllap ta poleks seda teinud, kui oleks teadnud, et vaid mõne päeva pärast arreteerivad julgeolekuorganid Rosneri ja ta saadetakse vangilaagrisse. „Osava tuhatkunstniku“ asemele orkestrile siiski uut juhti ei määratud.
Muud probleemid džässorkestriga. Semperi kirjast selgub, et džässorkestri ülalpidamine oli samuti probleem, kuna riiklikku dotatsiooni ei kavatsetud enam suurendada. Seetõttu tuli orkestril endal leida uusi võimalusi, kuidas teenida tasa selleks ajaks tekkinud puudujääk (ligi 600 000 rubla). Semper tõdeb: „On möödapääsmatu, et džäss oma puudujääki hakkaks katma juba varsti, sest dotatsiooni suurendamisega ei saa enam arvestada.“ Sel eesmärgil tugevdati džässi ühe estraadibrigaadiga (rahvatantsurühm, konferansjee jt).
Ühtlasi tundis kunstide valitsuse juhataja muret, et džässorkestri koosseis on olude sunnil muutunud. Paljud mängijad olid orkestrist lahkunud ja leidnud tasuvama töö suveorkestrites. Nende asemele palgatud uued orkestrandid „peavad nüüd pingutama, et teistele järele jõuda, ja koosmäng kannatab selle all“.
Pääseteeks nõukoguliku sisuga uus kava. Semper oli hiljuti Riias kohtunud oma Läti kolleegiga (sealse kunstide valitsuse juhatajaga) ja saanud teada, et „Lätis on džass likvideeritud, kuna ei ole leitud mingit teed selle edasiarendamiseks“. Seda laadi lahendust ta veel Eestis ei näinud ja oma kirjas Karotammele oli ta armulik: „Ma arvan, et meil ei tarvitseks seda siiski veel teha, enne kui kõik abinõud on läbi katsutud.“
Semper nägi, et džässi nõukogulikule rajale suunamisel tuleb esmase abinõuna kasutusele võtta uus kava. Õigupoolest oli Eesti NSV Riikliku Filharmoonia kunstiline juht Georg Tugolessov selleks ajaks, 1946. aasta septembri lõpuks, esitanud kunstide valitsusele kinnitamiseks juba uue raamkava. Semperi sõnul selle kava „esimene osa on eestipärase ilmega, teine osa baseerub rahvastesõpruse ideel“.
Kiirkorras valminud raamkavaga ei piirdutud: järgnevatel kuudel käis repertuaarikomisjon pidevalt koos, et hinnata uusi „vormilt rahvuslikke ja sisult sotsialistlikke“ muusikateoseid džässorkestrile. Selle repertuaari analüüs oleks aga juba eraldi teema. Siinkohal on oluline, et 1946. aasta septembris-oktoobris uuendati Nõukogude võimu survel märkimisväärselt džässorkestri senist kava. Lääneliku džässiga ei olnud sel enam suurt midagi pistmist.
Parteiline verdikt džässi kohta. Liiduvabariigi komparteijuht Nikolai Karotamm jagas Semperi arusaama ja vajadust džässmuusika ideoloogiliselt suukorvistada. 30. septembril edastas ta Semperi kirja ideoloogiasekretärile Eduard Pällile omapoolse direktiivse resolutsiooniga: „S[eltsimees]. Päll! Seda džassi on vaja kõvasti liistu peale tõmmata, et temast nõukogude džass saaks.“ Mõistagi ka Päll, kes viseeris kõnealuse kirja 1. oktoobril, ei seisnud selle sisule vastu.
Semperi kiri on oluline dokument sõjajärgse muusikaelu parteilise ohjamise eripalgelisel rajal. See fikseeris võimuladviku arusaama, kuidas džässmuusikasse suhtuda, ja mõjutas sovetirežiimi edasisi samme selle valdkonna n-ö nõukogulikule rajale suunamisel. Kuigi džässi Läti eeskujul veel lõplikult ei likvideeritud, siis oli selline lõpplahendus vaid aja küsimus. Semperi kirjas väljendunud komparteijuhi, ideoloogiasekretäri ja kultuurielu täitevvõimu juhi institutsionaalne üksmeel raamistas võimuaparaadi tegevuspiirid.
1946. aasta varasügisel käivitatud protsess kulmineerus 1948. aastal, kui pärast Kremli otsust Vano Muradeli ooperi „Suur sõprus“ kohta allutati kogu muusikavaldkond kõikehaaravale ideoloogilisele kontrollile. Sellega tõmmati ametlikul tasandil ka džässile lõplikult kriips peale. Endine Riikliku Filharmoonia džässorkester esines viimast korda 1948. aasta novembris. Kõnekal moel võtab kujunenud olukorra kokku Vladimir Sapožnini tolleaegne päevikukanne: „Конец с джазом!!!“ („Džässiga on lõpp!“).
Artikli aluseks on ettekanne akadeemik Jaan Rossi 65. sünnipäevale pühendatud Eesti Muusikateaduse Seltsi Tartu päeval 23. aprillil.
1 Nikolai Karotamm, Märkmeid kirjanduslikest päevaküsimustest. – Rahva Hääl 1. IX 1946.
2 Sõjajärgsetel aastatel tegutses Eestis kaks džässorkestrit: Eesti Raadio ja ENSV Riikliku Filharmoonia džässorkester.
3 N. Pulst, Ka väikelavade kunst peab vabanema ideelagedusest. – Rahva Hääl 26. IX 1946.
4 Serafim Milovski, Puudustest meie muusikaelus. – Sirp ja Vasar 6. X 1946; Serafim Milovski, Džässmuusikast. – Sirp ja Vasar 19. X 1946.
5 ENSV Kunstide Valitsuse juhataja J. Semper N. Karotammele 28. X 1946. Rahvusarhiiv, ERAF.1.81.14, l. 30-30p.
XXV Suure-Jaani muusikafestival 17. – 23. VI, kunstiline juht Andres Uibo.
Juuni lõpus peeti veerandsajandat korda Suure-Jaani muusikafestivali, mille kaubamärk on läbi aastate olnud päikesetõusukontsert ning kohalike heliloojate muusika.
Sattusin Suure-Jaani festivalile esimest korda ning sain tänu sellele ilmselt jälgida festivali n-ö kõrvalt paremini kui need, kes olid seal juba mitmendat või mitmekümnendat korda. Juubelifestivali alustuseks oli kokku kutsutud vestlusring, kus osalesid festivali endised ja praegused korraldajad. Vesteldi Suure-Jaani kultuurimaja (Kondase maja) saalis, mis on kenasti renoveeritud pisike ruum. Publiku ees olid korraldajad ning publikuks peamiselt inimesed, kes on festivaliga olnud kuulajana kaasas 25 aastat, lisaks paar juhukülalist nagu mina. Meenutusi ning festivali algusaegadest pärit seiku oli kuulata huvitav, kuid seal istudes hakkas mind üha rohkem painama vestlusringi õhkkond, mis leidis lahenduse alles hilisematel kontsertidel. Mida see kõik mulle meenutab? Ja ühtäkki sain aru. See on ju Inglise krimiseriaalidest tuttav maakoha idüll: tullakse kokku ühel kultuurifestivalil, mis on sealsamas toimunud juba kaua. Väike külakultuurimaja saal, puulehtede vahelt piiluv õhtupäike, jalgrattal ning jala saabuvad väärikamas eas kuulajad ning morsilaud pärast vestlusringi – see kõik tekitas turvalise ja koduse kogukonnatunde.
Mõtlesin mitu korda, kellele on see festival suunatud. Kava on koostatud väga erisugustest esinejatest: ühel õhtul saab kuulata Lõõtsavägilasi, teisel Vox Clamantist. Seega ei otsi festival žanriühtsust. Tegemist on justkui assortiikarbiga, kust saab omale välja noppida huvipakkuvama maiuse, kuid nagu ikka assortiiga juhtub, on mingid kommid ebapopulaarsemad ning jäävad karpi seisma. See võibki tähendada, et publikut ei jagu võrdselt igale poole ning nii mõnedki pärlid jäävad teenimatult varju.
Spordisaali sümfooniad
Vestlusringist selgus, et üks festivali ideedest on olnud tuua Suure-Jaanisse suuri koosseise – orkestreid ja koore. Seekord oli orkestreid kaks: üks avapäeval ning teine eelviimasel. Mõlemad orkestrid mängisid Suure-Jaani gümnaasiumi saalis, mis on mõeldud sportimiseks. Ja kahjuks ei toetanud see orkestreid akustiliselt sugugi. Ühest küljest saan aru: Suure-Jaanis pole ühtegi nii suurt saali, kuhu orkester ära mahuks, ning alternatiiv on orkestreid mitte tuua. Teisest küljest läks kõlapildis väga palju kaduma, kuna spordisaali ventilatsioon on nii tugev, et tekkis tunne, justkui seisaks Suure-Jaani gümnaasium neljarealise maantee ääres, mitte asulavaikuses.
EMTA sümfooniaorkester koos selleaastaste lõpetajatega jättis üldiselt hea mulje, eriti solistid – kõigis oli kõrgkoolilõpetajatele omast põlemist. Fotol solist Rebecca Kontus.
EMTA sümfooniaorkester koos selleaastaste lõpetajatega jättis üldiselt hea mulje. Eriti tahan kiita soliste: kõigis oli kõrgkoolilõpetajatele omast põlemist ning mängiti naudinguga, mis mõnikord on isegi olulisem kui tehniline täius. Väga hästi kõlas Erkki-Sven Tüüri „Arhitektoonika VII“ Maria Eloneni (flööt), Anni Ritsoni (klarnet) ning Susanna Liisa Onoperi (klaver) esituses. Muusikud nautisid ansamblimängu ning omavaheline peen tunnetus andis ka kuulajale võimaluse muusikat nautida. Sama peenelt kõlasid ka Peeter Margus (viiul) ja Georg Maaten (viiul) J. S. Bachi kuulsas Largo ma non tanto’s (BWV 1043). Kontserdi lõpetas Raveli klaverikontsert G-duur (solist Evita Lohu), kus mul oli spordisaali akustika pärast kõige rohkem kuulajaist kahju: kõik peened nüansid ja kõlavärvid läksid kahjuks kaduma ning Raveli värvikas orkestratsioon ei pääsenud esile. Omaette teema sel kontserdil oli Rebecca Kontuse etteaste. Sisu poolest väga hea – omaloodud ja orkestreeritud džäss tõotas kõlada väga hästi. Kahjuks ei olnud korraldajad mõelnud selle peale, et laulu ja džässtrio võimendamine ei tähenda ainult mikrofonide püstipanemist, vaid nõuab ka inimese (s.t oskusliku heliinseneri) sekkumist. Ilmselt on see koht, kus festival peab rohkem tänapäeva tulema. Üha rohkem on muusikat, ka klassikalises repertuaaris, kus on vaja mõnda pilli orkestri ees võimendada, ning sellisel juhul tasub kaasata professionaal, kes on sellega varem tegelenud.
ERSO kontserdi puhul juba veidi teadsin, mida spordisaalist ning selle akustikast arvata. ERSO toimis aga ses saalis veidi paremini. Orkester on suurem ning kõlajõud võimsam, samuti oli repertuaar suuresti selline, et ei nõudnud väga peent nüansirikkuse väljakuulamist (v.a mõned teosed ja hetked, näiteks lisapalana esitatud Valentõn Sõlvestrovi lugu, mis kadus jällegi ventilatsioonimürasse).
ERSO alustas Sibeliuse „Finlandiaga“ ning lõpetas Artur Kapi neljanda sümfooniaga. Sinna vahele mahtusid Brahmsi kaks „Ungari tantsu“ (nr 2 ja nr 5) ning Andres Uibo viiulikontsert. Dirigent Xandi van Dijk tegi suurepärast tööd: tema energia paistis kaugele ning isegi aeglasemad teosed (nt Uibo oma) ärkasid tema käe all ellu. ERSO kontsert, nagu tegelikult kogu festival, oleks vajanud aga veidi põhjalikumat kavalehte. Praegu oli kogu festivali kavaleht ainult lugude nimekiri, kuid avada oleks tulnud ka mitme loo kontekst. Mis aastal on Uibo kontsert kirjutatud? (Vastus: 2013. aastal, pühendatud Andres Mustonenile.) Milline on Artur Kapi teose kontekst? (Vastus: sümfoonia on kirjutatud 1948. aastal, ühel eesti muusikale kõige keerulisemal ajal.) Muidugi võib öelda, et muusika räägib iseenda eest, kuid ometi aitab teose ajastu ning konteksti avamine kuulajal seda paremini mõista. Kapi neljas sümfoonia kõlas üllatavalt värskelt ning tundus, et orkester nautis selle veidi teistsuguse teose ettekandmist väga. Aga jällegi – ehk tasuks toimkonnal kaasata üks muusikateadlane, kes kirjutaks kavainfo veidi rohkem lahti ning aitaks sellega kuulajad poolele teele?
Kammerlikud kohtumised
Vastukaaluks suurtele koosseisudele kuulasin ka pisemaid kooslusi, kes esitasid muusikat keskajast klassitsismi ja tänapäevani. Neist kõige põnevam oli Olustvere leivakojas aset leidnud Taavi Kerikmäe (klavikord, harmoonium, teremin) ja Anna-Liisa Elleri (kandled, torupill) kontsert. Barokkmuusika, mis on esitatud kandlel ning klavikordil või harmooniumil, kõlas suurepäraselt ja veenvalt. Kontserdipaik oli samuti üles seatud nii, et publik istus interpreetidest peaaegu meetri kaugusel, mis on selliste intiimse ja vaikse kõlaga pillide puhul ainuõige lahendus. Peale duode jäi eriti eredalt meelde Anna-Liisa Elleri ülimalt meisterlik Rameau interpretatsioon, kus ei tekkinud vähimatki küsimust, kas kromaatiline kannel sobib barokkmuusika esituseks või mitte.
Vox Clamantise kontsert Suure-Jaani õigeusu kirikus oli ootuspäraselt kõrgetasemeline. Kontsert oli justkui teenistus, kus gregooriuse laulud vaheldusid Kreegi, Pärdi ning Uibo teostega. Mõtlesin kontserti kuulates, kui üllatavalt värskelt kõlavad Kreegi „Taaveti laulud“ – Vox Clamantisel õnnestus neid esitada nii veenvalt, et sealt kumas väga tugevalt läbi Kreegi tugev emotsioon ning meisterlikkus: ta on leidnud talle olulistele sõnadele ja sõnumile ainuõige muusikalise vormi. Samuti kõlas suurepäraselt, värskelt ning huvitavalt lisapala, Mart Saare „Miks sa nutad, tammekene?“.
Klassitsismi kuldteoseid mängis ajaloolistel keelpillidel keelpillikvartett Canzonetta. Oli näha, kuidas publik elavnes, kui kõlasid Mozarti „Väikese öömuusika“ avataktid, seega oli ehk klassikalise kuldrepertuaari valik igati õigustatud.
Kogukonnafestivalil on Suure-Jaanis ilmselt ees veel palju aastaid. Siiski tundub, et festivali korraldajad võiksid astuda sammu edasi ning panustada veidi rohkem ka taustajõududesse: peale helivõimenduse ning kavalehe vajaks uuendamist ka festivali visuaalne identiteet. Kontsertide reklaamplakatite kujundus on kahjuks jäänud pidama festivali algusaega. Samuti võiks mõelda sellele, kuidas ning mil viisil uut publikut kasvatada – praegune publik on lojaalne, kuid suuresti vanemaealine. Juubelile pühendatud vestlusringis ütles üks endistest korraldajatest, et tuleb ka 35. ja 65. festival – väga loodan! Sest Eesti oma idülliline Midsomer (kahtlemata ilma mõrvadeta!) väärib igal juhul külastamist, kas või rahuliku atmosfääri ning väikelinliku olemise poolest.
Loovuurimus ehk loovtegevuse ja loomingu abil uue mõistmiseni jõudmine on jõudsalt arenev teadmusloome viis. Kas ja kuidas on abiks digivahendid? Millised on tänapäeva noored võrreldes ajaga kakskümmend aastat tagasi? Vestluses osalesid Eesti muusika- ja teatriakadeemia (EMTA) teadur Brigitta Davidjants, Eesti kunstiakadeemia (EKA) lektor Anneli Porri ning Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi (BFM) lektor Gerhard Lock.
Brigitta Davidjants
Brigitta Davidjants: Oleme kunsti ja muusika valdkonnas kõik seotud ühest küljest teadusega ning teisest küljest noorte õpetamisega. Kas tänapäeva noored on teie meelest muutunud? Minu meelest küll. Mitte halvemuse või paremuse suunas, aga kui võrdlen tudengeid kas või kümne aasta taguse ajaga, on silmatorkavalt kasvanud ühiskonnateadlikkus. Näiteks loen juba aastaid kolleeg Hannaliisa Uusmaga sellist kursust nagu „Soolisus ja popmuusika“ ning kui alustasime, ei olnud enamikul tudengitest sageli näiteks feministlikust teooriast mingit teadlikkust. Ja alati leidus mõni, kes arvas, et feminism muudab inimesed kesksooliseks ning kaotab maailmast mehed ja naised. Viimastel aastatel on aga teadlikkus hüppeliselt kasvanud ning noored tõstatavad keerulisi ja tähtsaid teemasid, näiteks apropriatsioon, gentrifikatsioon jne. Ja mitte ainult kõrgkoolis, samamoodi olen teinud töötube keskkoolides ja saan noortelt sõltumata nende soost asjalikku peegeldust kas või kehapositiivsuse teemal. Milline on teie kogemus?
Gerhard Lock: Viieteist aasta pikkuse lektorikogemuse põhjal Tallinna ülikoolis leian samuti, et noored on muutunud nii olemuse, ühiskonnateadlikkuse kui ka tehnilise osavuse poolest. Kõige huvitavam on see, et noored on sündinud uude aega ja neil puudub sotsialismi-kommunismi aja kogemus ja ridade vahelt lugemise oskus. Subjektsuse ja soolisuse teemasid käsitleme kolleeg Heie Treieriga ühisloengus „20.–21. sajandi kunsti ja muusika ajalugu“ ja tajume, et seda on veel rohkem vaja, sest see avardab noorte silmaringi ja süvendab kunstide kaudu nende enesetunnetust. Üliõpilaste kehateadlikkuse mõistmise arengut näen kahes praktilises audiovisuaalses kursuses. Performance’i ehk tegevuskunsti aines kasvab nende julgus ja teadlikkus märgatavalt. Seeläbi kasvab ka maailma ja enda kogemuslik tajumise oskus, mis on tähtis, et maailma loovuurimuslikust vaatenurgast mõtestada.
Anneli Porri
Anneli Porri:Mina puutun kokku noortega huvikoolis ja täiskasvanud õppijaga magistrantuuris. Jah, noored kujunevad teistsuguses, avatud maailmas. Nad on otsekohesemad ja ka julgemad, neile on tähtis õiglus. Magistritudengid on palju alalhoidlikumad ja ettevaatlikumad. Kuid kunstinoored tunnevad ennast maailma aktiivse osana. Noortel on ligipääs teadmistele, hobidele, võimalustele. Aga on ka teine suund: tänapäeval on võimalik lubada endale palju rohkem passiivsust, mugavust ja heaolu. Suur osa meediast ja infotehnoloogiast vaigistab meid kõiki passiivsusesse, millest väljatulekuks on omakorda palju jõudu vaja.
Davidjants: Jätkan kohe õpetamiskogemusega. Kõik me kolm esindame muusikat ja kunsti. Ja nende tähtsus ei ole ikka veel ühiskonnas tingimata enesestmõistetav. Vähemalt olen väljaspool akadeemilist maailma ikka kohanud mentaliteeti, et tähtsad tööd, mis päriselt maailma muudavad, on mujal, näiteks IT- või sotsiaalvaldkonnas. Kuidas teie sõnastaksite ühele noorele inimesele – või, miks mitte, tema vanemale – meie valdkonna vajalikkuse? Miks on üldse tähtis õpetada noori humanitaarteaduslikust või loovuurimuslikust vaatenurgast maailma mõtestama? Kas need valdkonnad eksisteerivad kuidagi ülejäänud ühiskonnast eraldi?
Porri:Kultuur muudabki maailma, ka rahas mõõdetavat, aga eelkõige ikkagi seda, mida kogeme tähenduslikuna. Kunstid teevad inimese õnnelikumaks, rahulolevamaks, tervemaks ja pikendavad eluiga, ütlevad teadlased. Noortele on kunstid eriti tähtsad, sest kõik tänapäeva teemad on võimalik kunstis läbi mängida ja selgeks mõelda. Identiteet, seksuaalsus, ökoloogia, sotsiaalne õiglus, eetika, esteetika, piiride seadmine ja ületamine, ajalugu – need kõik on meie kaasaja sotsiaalse ja kriitilise kunsti küsimused. Noortele on tähtis neid tundma õppida, eri nurkade alt käsitleda, oma suhet kujundada. Humanitaaria rajabki teed ja kujundab ühiskonda ka n-ö kõvadele teadustele. Loovus on majanduses pidevalt korduv märksõna, kõik start-up’id tahavad mõelda kastist välja, tulla välja millegi uuega, lahendada probleeme, mille vastu seni pole rohtu. Kunstide valdkonnas ja loovuurimuses mõtlemegi loomuldasa uudselt. Algul ehk üksnes õpilase enda jaoks uudselt, hiljem juba teema piires või ühiskonna suhtes. Nii et eri valdkonnad ei eksisteeri omaette, vastandamine ja edetabelisse seadmine on halvim, mida ühiskonna või noore inimese jaoks teha saame. Seda enam et kõige majanduse skaalal mõõtmine annab vildaka tulemuse.
Gerhard Lock
Lock: Nõustun igati Anneliga. Kui teaduslikkuse ja loovuurimuse aluseks on endast ja ümbritsevast maailmast teadlikuks saamise protsess ja loov suhtumine, siis need ongi elus igal pool vajalikud. Kunstidest ja teadusest loodud arusaam ühiskonnas on mingil määral sein, mis tundub algul ületamatu. Meie ülesanne pedagoogidena on võimaldada need sageli vaikivad teadmised ja kogemused noortel endil endas üles leida, sõnastada, visualiseerida, heliliselt ja liikumisega väljendada – algul kas või ilma kunstipretensioonita. Ja hiljem tuleb arusaam, et kunstid ei eksisteerigi muudest valdkondadest eraldi – läheneda saab kunsti vaatenurgast, kuid nähtused, probleemid ja kogemused on valdkonnaülesed. Teaduslikkuse ja uurimuslikkusega kaasneb vaikivatele teadmistele ja kogemustele süstemaatiline lähenemine ja nende paigutamine teiste uurijate ja kunstnike ning ajaloo kaasteksti. Seeläbi saavad noored tõepoolest muuta maailma – esmalt enda sees ja ümber, tulevikus kaugemale ulatuvalt. Humanitaarteaduste baasiks on muidugi filosoofiline mõõde ja sügavus, mille mõistmine kasvab kogemuste ja lugemuse suurenedes, kuid kunstid võivad olla selle vahendajaks ja toetada selle „sõnastamata“ mõistmist ja väljendamist kas või improvisatsiooni ja serendipity (õnnekombel millegi otsa komistamise) kaudu.
Davidjants: Räägiks nüüd pisut ka neist projektidest, mis käsil on. Me kõik oleme olnud osalised mitme minu arust väga põneva digiõppe keskkonna loomisel koolinoortele. Ise lõin kolleegide abiga õpikeskkonna „Uuri muusikat“, sealt leiab ülesandeid muusikateaduse neljast valdkonnast alates ajaloost, muusikateooriast ja psühholoogiast ning lõpetades sisuliselt muusikasotsioloogiaga. Näiteks saab arutleda, millised on pöördeliste sündmuste soundtrackʼid, alustades sufražettide liikumisest ja lõpetades aidsikriisiga ning kuidas muusika abil ehitatakse ja lammutatakse rahvuslikkust. Samuti saab otsida muusikast süžeed Dmitri Šostakovitši sümfooniate näitel, reguleerida muusika abil tundeid ja võrrelda laulude coverʼeid, et näha, kuidas igati sõbralik tekst muutub teistsuguses esituses vägagi ähvardavaks. Eesmärk ongi näidata muusika ja ühiskonna seoseid ning just seda, et muusika ja kunst ei eksisteeri isolatsioonis mingite valitute privaatse meelelahutusena, vaid on väga otseselt seotud eluga. Teil on tugevasti esil loovuurimus. Kuidas ja miks jõudsite nende ideedeni?
Porri: Tõepoolest väga head seosed ja võimalused muusika uurimisel! Loovuurimus ehk loovtegevuse ja loomingu abil uue mõistmiseni jõudmine on jõudsalt arenev teadmusloome viis. Eelmisel aastal sõlmisid EKA, BFM ja EMTA looverialade doktorantide teadustöö tunnustamiseks raamleppe. EKA ja BFMi projekt „Loo ja uuri!“ toob selle teema ka üldharidusse, et õpilased oleksid samuti kursis teaduse arengu ja pakutavate võimalustega. On selge, et traditsiooniline teaduslik meetod, mis sobib reaalia ja sotsiaalia uurimiseks, annab kunstides tulemuseks ainult absurdi. Miks siis suruda gümnasisti, kes teeb oma õpilasuurimust või praktilist tööd, vormi, millel ei saagi olla adekvaatset tulemust ei kunsti ega teaduse mõõdupuu järgi? Maailm on interdistsiplinaarne ja kaasav, kunste ei saa teadustest kõrvale jätta. Seetõttu lõime tutvustava veebimaterjali gümnaasiumi uurimistöö toetuseks ja pakkusime välja kunstide käsitlemiseks sobiva teadusliku raami. Võti on siin mitte kindla ettemääratud tulemuse või teose poole püüdlemises, vaid pidevas refleksioonis, oma intuitiivse tegevuse mõistmises ja selle ühendamises analüütiliste teadmistega. See loovuurimuse juhendmaterjal on väga tugevalt õppija üldoskusi toetav, neist kujunebki agentse inimese tuum.
Lock: Ühinen teie mõtetega. On vana käibetõde, et saame teadlikuks millestki, mõistame ja oskame midagi alles siis, kui sellega praktiliselt tegeleme. Tähtis on olla tegevuslikult, ratsionaalselt, tunnetuslikult ja kognitiivselt praeguses hetkes, kulgemises ehk Ungari-Ameerika psühholoogi Mihály Csíkszentmihályi defineeritud vooseisundis (flow-protsessis). BFMis toetame ka loovainete lõimitud õppimise ja õpetamise koolitusprojekti raames õpetajaid, olles loonud selle rakendamiseks praktilise mudeli.
Mina arendan kolleegide, üliõpilaste ja vilistlastega BFMis ning koostööpartneritega EMTAst ja EKAst „Digitaalse audiovisuaalse loomingu konkursi“ noorteprojekti (DAVK), millega jätkan BFMi kolleegi ja pedagoogi Tiina Selke 2014. aastal algatatud koolinoorte digitaalse heliloomingu konkurssi. DAVKi laienduse mõte on pakkuda konkursi taustaks koolinoortele loenguid, seminare, töötubasid ja muid materjale, et viia kokku sageli veel vastanduvalt käsitletud akadeemiline elektroakustilise muusika, popmuusika ja elektroonilise tantsumuusika (EDM) esteetika ja loomevahendid. Keskne eesmärk on avardada noortes teadlikkust mõlemast mõtteviisist ja käsitööoskusi eeldavast audiovisuaalsusest, mis ongi BFMi üks põhivaldkondi ning mida õpetavad kolleegid EMTAs ja EKAski. Kui popmuusikal ja filmil on edukust eeldades tugev majanduslik tegur, siis akadeemiline elektroakustiline muusika ja „visuaalne muusika“ jäävad sageli avalikkuses, eriti peavoolumeedias, popsuundade varju. Ometi on selles väljendatav maailmatunnetus arenevale noorele inimesele väga vajalik. Oleme seda läbi aastate näinud konkursile saadetud noorte lugude inspiratsiooniallikatest ja saatelausetest.
Loovuurimusliku käsitluse aluseks ongi mitmekülgne esteetiline mõtlemine ning eneseväljendusvõime, kasutades oskuslikult nutitelefoni ja arvuti digi- ja tehnoloogilisi vahendeid nii vabavaraliselt kui ka professionaalselt. DAV-konkursi tulemused ja nominentide looming said avalikuks 20. VI BFMi Mait Agu nimelises saalis, kus oma loominguga esinesid ka BFMi IKUMUMU (integreeritud kunst, muusika ja multimeedia) värsked bakalaureuse lõpetajad, et anda inspiratsiooni tulevastele konkursis osalejatele.
Davidjants: Mis on üldse teie arust see nipp, kuidas tekitada koolinoortes huvi loovuurimuse ja humanitaarteaduste vastu?
Porri: Gümnasist on maailmaavastaja, ta on just jõudnud lapse maailmast noore täiskasvanu maailma. Esimene, mida avastada, on tema ise. Loovuurimises ei ole enesekesksus sugugi puudus, see on isiksuse arengu normaalne etapp, mille saab pöörata arenguprogrammiks. Teismeline on veel kadestusväärses olukorras: ühest küljest ei tea ta maailma asjadest liiga täpselt ja liiga palju, teisalt annab talle avastamine ja seoste loomine rohkem dopamiini ja see omakorda tegutsemisenergiat. Samuti pole temas veel hirmu liiga suure ülesande või läbikukkumise ees. Nipp on kindlasti see, et õppija saab ise midagi päriselt ja praktiliselt teha, tema tööl on nähtav tulemus. Usun, et kõige tõhusam käivitaja on inspireeriv juhendaja, kes märkab võimeid ja seab lati veidi kõrgemale, kui õppija ise julgeks panna, kes toetab ja innustab, kasutab ära noore loomulikku uurimistungi.
Lock: Saan vaid Anneliga nõus olla. Arvan, et toimiv nipp ongi võimaldada noortel läheneda millele tahes mänguliselt, eksperimenteerivalt ja improviseerivalt arvestades vigadest tekkivate uute võimaluste ja kogemustega (serendipity hoiak). Samuti tuleb noortele näidata, kui tihedalt on kunstid läbi ajaloo ja tänapäeval omavahel, kultuurifilosoofiliselt, väljendusvahendite poolest ning muude eluvaldkondadega seotud. Mina rakendan oma õpetamises juba viisteist aastat n-ö uus-tuttav-intrigeeriv-strateegiat, mis võimaldab noortel suhestuda tekstide ja nähtustega: tuvastada, mida nad juba teavad, mis on neile uus ja – kõige tähtsam –, mille suhtes nad on kas poolt või vastu ning mis neid eriliselt huvitab ja kütkestab. Seeläbi saan noortele n-ö pähe vaadata ega suru neile kohe peale seda, mida mina õppejõuna ootan, et nad peaksid teadma või oskama. Sellise teadlikuks saamise strateegia abil saavad nad muuta ennast, hiljem ka maailma.
Davidjants: Milliste probleemidega teie kogemuse järgi noored kõige enam oma uurimuslikes töödes põrkuvad? Kui mõtlen oma juhendamiskogemusele EMTAs, ei olegi mu suureks üllatuseks metodoloogilised ja teoreetilised probleemid sageli nii suured – need asjad nopivad tudengid üsna kähku üles –, vaid keelelised. Nad maadlevad sageli hoopis sellega, kuidas luua head ladusat teksti, kus ei ole kantseliiti ega stampväljendeid, kuidas luua sidusust teksti eri osade vahel jne.
Porri: Tekstiloome on tõesti raske ja tekstiga töö nõuab aega. Kantseliit ei ole ka ju muud kui väline abivahend enda väljendamiseks või siis oma mõtte panemine juba olemasolevasse, kirjutajale isegi tundub, et lugejale ootuspärasesse, vormi. Järgmine kirjutamisprobleem on aga selline, kus autorile ei valmistagi töö tekstiga probleemi, aga aru on sellest võimalik saada ainult siis, kui oma peas tõlkida kirjutatu inglise keelde ja siis jälle eesti keelde tagasi. Kirjutajad ise ei märka, et nad kasutavad sõnade väärvorme, kirjutavad sõna õigesti, aga vales tähenduses jne.
Lock: See ongi väga tähtis teema! Ma näen sageli noorte töödes, et väljendusviis peaks olema lihtsam ilma mõiste sisu ja termini täpsust kaotamata. See muidugi areneb kirjutamiskogemusega ja arvestab sellega, et ka tekstiloome on loovtegevus, mitte tüütu tehniline kirjapanek. Ma annan heameelega juhendamisel edasi need head kogemused ja nipid, mida ma ise olen saanud oma juhendajatelt, kolleegidelt ja toimetajatelt, kui õppisin saksa emakeelega õppurina eesti keelt ja erialaaineid ning mida kasutasin edaspidigi arvustuste ja teadustööde kirjutamisel. Koos kolleegidega BFMis ja TLÜ teaduskeelekeskuses näeme siiski arenguruumi ka metodoloogias ning teoreetilisel ja kultuurifilosoofilisel (mõistete) tasandil. Lisaksin Annelile, et noorte peades peaksid aktiivsemalt ühinema loetud ja ise loodud nähtused, implitsiitsed ja eksplitsiitsed, teoreetilised ja praktilised, ratsionaalsed ja emotsionaalsed teadmised. See peaks toimuma ainetes õpitu iseseisva ja edasi areneva sidumise ja rakendamise teel. Selleks tuleks soovitatavalt muuta nii koolis kui ka ülikoolis mõne aine õppevormi veelgi praktiliselt töötoataolisemaks või projektipõhiseks, et teoreetiliselt loetu ja kogetu saaksid paremini ühendatud pideva rakendamise kaudu. Samuti näeme (loov)uurimuslike tööde vormistamises arenguruumi – tööde struktuur võimaldab sisul esile pääseda, protsessilisus ja arenemine loomisel ja kirjutamisel seob mõlemaid, akadeemiliselt kindel vormistuspõhimõte ei tohiks olla takistuseks, vaid ongi raam, mis toetab keskendumist esmatähtsale nii loomisel, kirjutamisel kui ka hiljem võõra pilguga lugemisel.
Davidjants: Uurimuse tegemine tundub mulle mõneti üksildane protsess, eriti alustavale uurijale, olgu ta siis kooliõpilane või värske doktorant. Kes või mis võiks olla see, mis uurimust alustavat noort tema tegevuses toetab?
Lock: Toetab kindlasti eelmainitud kindel vormistuspõhimõte, aga ka (üli)õpilase enesejuhitavus ja mõistev juhendaja. Loovuurimises on mõlemad ühtemoodi avastusprotsessis nii sisu poolest kui ka metodoloogiliselt. Mõlemal on humanitaarteaduste ja kunstide valdkonnas omad väiksemad või suuremad kogemused, mille baasil jõutakse koos huvitavate, esmalt kas või subjektiivsete avastusteni, mille laiemasse konteksti asetamisel on juhendajal tänu oma suurematele kogemustele määrav roll. Kindlasti on toetav funktsioon täpsel mõistete ja terminite kasutusel, mille puhul saavad aidata ka erialaspetsialistid, EKI sõnaveeb jms usaldusväärsed leksikonid ja allikad, mida peab õppima kasutama.
Porri: Lihtsam on siis, kui ollakse ikkagi mingis toetavas struktuuris – koolis või ülikoolis –, on oma juhendaja, kursus või uurimisrühm. Kõige raskem on ennast ise juhtida, sotsiaalne tugi oleks väga hea. Hea näide on Maarin Ektermanni veetav proloogkooli vabaharidusprogramm, kus igal aastal käib koos väike kunstnike ja disainerite grupp, et oma ideid arendada ja tagasisidet saada. Sest ka kunstnikud on samas olukorras, et peavad oma teost või näitust arendama, aga pikaajalised, uurimuslikud projektid ei toimi ainult inspiratsioonihoogude najal, vaid nõuavad pikka töö- ja õppimisprotsessi. Üldhariduse tasandil näen, et sarnaselt toimivad ka kunstikoolid, kus on stabiilne rütm ja oma toetav seltskond. Möödunud kevadel tegime EKA ja BFMi koostöös peale veebipõhise juhendmaterjali „Loo ja uuri!“ võimekatele õppijatele töötubade sarja loovuurimuse arendamiseks ning ka nende puhul oli näha üksteisega kokkusaamise vajalikkus – meie programm oli nagu ettekääne, aga tegelikult on sarnaste huvidega noortel vaja omavahel suhelda.
