Toeta
Otsi

RAINER KUUBA

  • Negatiivsuse vaimud

    OTT PUUMEISTER

    1.

    Herbert Marcuse esmalt 1964. aastal ilmunud „Ühemõõtmeline inimene“ on äärmiselt tänapäevane raamat, käsitledes probleeme ja tendentse, mille tõsidus on vahepeal möödunud kuuekümne aastaga ainult süvenenud. Kasvu ja kasumi nimel raiskamine ehk energia tarbimine on jõudsalt kasvanud (kui pehmelt väljenduda), kogu planeet on haaratud tööstusühiskonna piiridesse, inimese töö ekspluateerimine ei näita mingeid raugemise märke, looduskooslusi ja liike hävitatakse jätkuvalt. Ja kogu see vägivald kaetakse mõnusa äraolemise looriga, nii et neil, keda parasjagu ei hävitata, on liiga hea ja mugav olla, et otsida sellest tootmismasinast väljapääsu.

    Platvormitöö paradoks: et töölisi „tõhusalt“ ekspluateerida, tuleb luua piisavalt „mugavad“ tingimused, et nad
    sellesama ekspluateerimise kaudu vabaduse poole püüdleksid …

    Või õigemini, väljapääsu otsimine näib lootusetu, sest arenenud industriaalühiskonna ratsionaalsus on oma valdusse haaranud ehk koloniseerinud kõik eluprotsessid, kogu ruumi (planeet Maa tervikuna) ja kogu aja (tööajast kuni uneni). Nii elamegi, kui Mark Fisheri1 sõnu kasutada, kapitalistliku realismi ajajärgus, kus tõelist alternatiivi ei ole võimalik isegi ette kujutada. Nagu Marcuse ütleb, siis ühiskondlik tööjaotus on omandanud „ontoloogilise seisundi väärikuse“ (lk 194). Ja see ontoloogia on võtnud tehnoloogilise universumi kuju, milles „aset leidev masintootmisprotsess purustab vabaduse salajasima privaatsuse ning ühineb seksuaalsuse ja tööga ühes alateadlikus rütmilises automatismis“ (lk 84). Isegi kõige molekulaarsemad, mitteteadlikumad (iha)protsessid on lülitatud masina töötamisse. Pole ime, et Gilles Deleuze’i ja Félix Guattari jaoks oli mitteteadvus tehas.2

    Suurima, pisima ja kõige vahepealse koloniseerimine on mõtlemise ja tegutsemise tehnologiseerinud. Tehnoloogiline ratsionaalsus ei ole üksnes ideoloogia. Tööspüsimiseks ei vaja ta, et temasse usutaks: „Tundub olevat õigustamatu eeldada, et auditoorium usub või teda sunnitakse uskuma, mida talle öeldakse. Maagilis-rituaalse keele uueks varjundiks on pigem see, et inimesed ei usu seda või ei hooli sellest, ent siiski käituvad vastavalt. Ei usuta operatsionaalse mõiste sõnumit, kuid see õigustab end inimeste tegevuses – tehtud töös, müümises ja ostmises, keeldumises teisi kuulda võtta jne“ (lk 168). Tänapäeval on eriti selgeks saanud, et hädasti on vaja väljapääsu sellest hävitavast tootmismasinast, milles elame. Ometi on ülimalt keeruline elada viisil, mis seda masinat töös ei hoiaks, selle õlitamisse ei panustaks.

    Sest kogu (inim)tegevus ja mõtlemine on muudetud operatsioonideks, funktsioonideks. Nad eksisteerivad ainult niivõrd kui nad töötavad. Mõelge kas või selle peale, kuidas tohutu vaba aja hulk kulub meediakorporatsioonide heaks töötamisele: iga impulss on potentsiaalne tuluallikas. Byung-Chul Han kirjutab 2017. aastal nõnda, kirjeldades säärast asjakorda positiivsusühiskonnana: „Asjad muutuvad läbipaistvaks, kui nad on kogu negatiivsuse maha raputanud, kui nad on ära silutud ja tasandatud, kui nad vastupanuta lülituvad kapitali, kommunikatsiooni ja informatsiooni libedatesse vooludesse. Toimingud muutuvad läbipaistvaks, kui nendest saavad operatsioonid, kui nad muutuvad juhitavaks, kalkuleeritavaks ja kontrollitavaks.“3

    See ongi lühidalt ühemõõtmelise ühiskonna määratlus: asjakord, kus eksisteerivad ainult operatsioonid ehk olendid, asjad, nähtused, protsessid ainult oma (ekspluateeritavas) toimimises. Olemas on ainult see, mis on kohal, positiivsena määratav. Ja see, mis on positiivsena määratletav, on kontrollitav, juhitav, ekspluateeritav: „Operatsionalism muutub nii teoorias kui praktikas ohjeldamise teooriaks ja praktikaks“
    (lk 72). Säärane ontoloogia ei ilmne kellegi valiku või otsusena, vaid läbinisti ratsionaalsena, nii et isegi vastutavad toimijad näivad mutrikestena masinas: „Kapitalistlikud bossid ja omanikud on kaotamas oma identiteeti vastutavate agentidena [—]. Täidesaatvate- ja juhtivorganite tohutu hierarhia rägastikus [—]
    kaob ekspluateerimise käegakatsutav (rahas mõõdetav) allikas objektiivse ratsionaalsuse fassaadi taha. Viha ja frustratsioon on ilma jäetud oma konkreetsest sihtmärgist ning tehnoloogiline loor varjab ebavõrdsuse ja orjastamise taastootmise“ (lk 90). Järelikult ei olegi justkui kedagi vastutusele võtta, ei saagi kedagi panna süsteemi muutma – kõik toimib täpselt nii nagu peab, ainsal võimalikul viisil.

    2.

    Kriitilise ühiskonnateooria on säärane olukord pannud üsna täbarasse seisu, millest ta ei ole korralikult välja tulnud. Mittevabadus, mille see teooria eest leiab, on mugav ja tõhus – ning „pole ju mingit põhjust nõuda enesemääramist, kui administreeritud elu on mugav ning koguni hea“ (lk 109). Lisaks on arenenud industriaalühiskond õppinud endasse hõlmama teda ennast eitavaid elulaade ning protestiliikumisi: „[A]rvukalt võib kohata „sel nädalal kõik koos palvetama“, „miks mitte katsetada Jumalaga“, zen’i, eksistentsialismi, biitnikute elustiili jne. Kuid sellised protesti- ja trans­tsendeerimismoodused ei ole enam vastuolus status quo’ga, nagu pole need ka enam negatiivsed. Nad on pigem praktilise biheiviorismi tseremoniaalsed elemendid, selle kahjutu eitamine ning status quo poolt tervisliku dieedi osana kiiresti seeditavad“ (lk 69). Mis juhtub kriitikaga ja protestiga, kui nad muutuvad osaks „tervislikust dieedist“? Nad muutuvad jõuetuks ja kergesti bränditavaks. Kehtivat asjakorda eitavat elustiili saab teistelegi müüa.

    Näib niisiis, et kriitilise teooria tõstatatud probleemidele oskab ühemõõtmeline ühiskond juba paremini vastata, sulandades kõik eristuvad eitused samas positiivsuste virvarris. Seetõttu: „Pole enam pinnast, kus teooria ja praktika, mõte ja tegu kohtuksid. Isegi ajalooliste alternatiivide kõige empiirilisem analüüs osutub ebarealistlikuks spekulatsiooniks ning neile panustamine paistab olevat isikliku (või rühma) eelistuse tulemus“ (lk 48). Soovite raiskamisest loobuda ja vähem tarbida? Olge lahked, me isegi julgustame teid! Tarbimise vähendamine on tõeliselt teie õlul! Te saate vähem tarbida ostes neid tooteid! Ja masin töötab sama õlitatult edasi…

    Kriitilise teooria ülesandeks ei saa seega olla positiivsete alternatiivide väljapakkumine, uue maailma detailne väljajoonistamine. See visand integreeritaks probleemideta tehnoloogilisse tootmismasinasse, seda hakataks isegi hoogsalt edendama ja tootma – see operatsionaliseeritaks. Vastupidi, tuleb visandada teistlaadi loogika, mida ei oleks võimalik muuta üheks operatsiooniks teiste seas ning mis juba loomuldasa vastustaks igasugust (ära)kasutust. Kriitiline teooria ei otsi mitte uut asjakorda, vaid teistsuguseid alustalasid, uut pinnast, millele hakata maailma uuesti üles ehitama.

    Marcuse jaoks on selleks loogikaks dialektika, mis iseloomustab kahemõõtmelist mõtlemist. Kahemõõtmelise diskursuse universumit läbib püsiv pinge „olemuse ja nähtumuse, potentsiaalsuse ja aktuaalsuse vahel“ (lk 162). Dialektika süstib positiivsesse negatiivset, näidates, et protsesside olemused ei piirdu nende toimimisega – igas asjas on alati rohkem kui silmaga näha, kui parasjagu kohal. „Olemus“ ja „potentsiaalsus“ ongi see rohkem: mis ta tõeliselt on ning mis ta veel võib olla. Nõnda vastandub dialektika kohalolu-ontoloogiale, mis pühib protsesside sisemise pinge vaiba alla ning ütleb, et siin pole midagi vaadata: kõik on täpselt see, mis ta on.

    Kui tuua üks tänapäevane näide, siis platvormitöö viitab ühest küljest inimlikule vabaduspüüdlusele, soovile pageda ülemuste ekspluateeriva võimu alt. Teisalt viitab see, vastupidi, süvenevale ekspluateerimisele sedakaudu, et platvormitöö puhul kaotatakse tihtilugu igasugused sotsiaalsed tagatised: ei ole enam ravikindlustust, tasustatud puhkuse võimalust, töövahendite eest tuleb veel lisaks maksta jne. Platvormitöö abstraktse tausta moodustavad seega ühtaegu vabadus ja orjus – paradoks, vastuolu. Kuid see ei ole mingi „lisareaalsus“, vaid õigupoolest ontoloogiale olemuslikult vajalik: et töölisi „tõhusalt“ ekspluateerida, tuleb luua piisavalt „mugavad“ tingimused, et nad sellesama ekspluateerimise kaudu vabaduse poole püüdleksid…

    Kaevamaks välja ühiskondlike protsesside olemust ja potentsiaalsust, tuleb niisiis kohalolust eemale liikuda, tuleb asuda lõhesse aktuaalsuse ja potentsiaalsuse vahel. Mistõttu „on kriitiline filosoofiline mõte paratamatult trans­tsendentne ja abstraktne. Filosoofia jagab seda abstraktsust igasuguse ehtsa mõtlemisega, sest see, kes ei abstraheeru antusest, kes ei seo fakte neid loonud faktoritega ega tühista (oma teadvuses) fakte, tegelikult ei mõtle. Abstraktsus on mõtte päris elu, selle autentsuse tunnusmärk“ (lk 199). Potentsiaalsuse loogika on seega mõtte loogika, mille siht on panna olendid, asjad, protsessid ise mõtlema, kahtlema oma positiivsuses. Mõtlemine seiskab pimeda toimimise, funktsioneerimise – katkestab operatsioonid. Kuna meie harjumuspärane, „teaduslik“ loogika tegeleb just nimelt operatsioonidega, s.t koostab jadasid, kus üks tegevus või otsustus kutsub esile teise, siis „jääb dialektiline mõtlemine ebateaduslikuks“ (lk 205). Formaalne loogika ei luba vastuolu ega -rääkivust, kuid dialektiline loogika just sellel põhinebki: platvormitöö reaalsus on ühtaegu vabadus ja orjus.

    3.

    Kuid vabadus ja orjus ei ole ajaülesed mõisted, vaid ajaloolised. Vabadust ega orjust ei saa mõista üldiselt, puhastatuna sotsiaalpoliitilisest kontekstist. Spartacuse vabadus ei ole Bolti kulleri vabadus. Abstraktsed mõisted moodustavad reaalsuse „selle tõelises konkreetsuses; dialektiline loogika välistab igasuguse abstraktsiooni, mis unustab konkreetse sisu ja jätab selle mõistmata“ (lk 205). Seega on kohalolu-ontoloogia sees ning sellega lahutamatult seotud üks teine reaalsus, mis on konkreetsete vastuolude, konkreetsete abstraktsuste, konkreetsete ideede reaalsus. See on otsekui vari-ilm, mida asustavad olendid, kes näivad ontoloogia perspektiivist võimatud.

    See variilm, mida võiks Jacques Derrida eeskujul nimetada tontoloogiaks,4 moodustab pinnase teisendamiseks, transformatsiooniks. Vastupidiselt ontoloogiale, mida asustavad silmaga nähtavad ja käega katsutavad olendid, on tontoloogia elanikeks vastuoksused, mida ei saa ühemõtteliselt toimima panna, millega justkui ei saa midagi ette võtta, sest nad on ontoloogiast välja heidetud, kuid mis ometi hoiavad ontoloogiat pinnal: kogu aeg enesesamasena, identsena toimimine ei ole võimalik, see tähendaks elu lõppu, seiskumist. Tööturu arenemiseks on vaja pinget vabaduse ja orjuse vahel. Olemiseks on vaja tonti, keda kehastada. Iga kehastus on tontliku vastuolu lahendus: „Vastuolude, vastanduvate jõudude, tendentside ja elementide ratsionaalsus on see, mis moodustab reaalsuse liikumise [—]“ (lk 206). Asi ei ole seega nii, et tontlikud vastuolud on teisesed, tegelikele protsessidele lisatud illusioonid; vastupidi, tontoloogia on tegelikkuse enda potentsiaalsus, teda käimas hoidev mootor, võiks öelda, et tema tõelisus.

    Oleks aga ekslik ontoloogia ja tontoloogia üksteisest eraldada, otsekui oleks nad kaks eraldiseisvat maailma. Tõeline reaalsus on nendevaheline pinge. Selle pinge teostajana või pingeväljana saab Marcuse põhjal mõista ühiskondlikku, ajaloolist praktikat. Dialektiline loogika „jõuab oma tõeni, kui on vabastanud end petlikust objektiivsusest, mis peidab tegureid faktide taha – see tähendab, kui see mõistab oma maailma ajaloolise universumina, milles tuvastatud faktid on inimese ajaloolise praktika tulemus. See praktika (intellektuaalne ja materiaalne) ongi kogemuses antud tegelikkus; ning ühtlasi tegelikkus, mida dialektiline loogika mõistab“ (lk 206). Iga aktualiseerimine loob uued potentsiaalsused, võimalused olla ja teha teisiti; iga potentsiaalsus annab aluse uutele aktualiseeringutele, kehastustele. See praktiline pinge eristab variilma ja kohaloluilma, kuid ühtaegu hoiab neid lahutamatuna koos.

    Niisiis selleks, et ühiskondlik reaalsus uuesti politiseerida, et nähtavale tuua ontoloogia poliitilisus, tuleb paradoksaalsel kombel liikuda abstraktsuse suunas. Tuleb hakata mõtlema. Mõtlemine on paradokside kunst, mis nõuab vastust, kehastust – kuid ei oska ette kirjutada, kuidas kehastada. Kehastamine omakorda muudab mõtlemise paradokse ehk mõtteloogikat. Kõige põhilisem kehastamise, tegelikuks tegemise, aktualiseerimise, mõtteparadokside lahendamise ja tontidele vastamise vahend oli 1960ndatel – ning on tänapäevani – tehnoloogia. Tehnikast ei saa üle ega ümber, kogu tegevus ja võimalikud alternatiivid saavad hinnatud läbi tehnoloogia prisma. „„Õige“ hoiak vahendite suhtes on tehniline lähenemine sellele, õige logos on tehnoloogia, mis projekteerib tehnoloogilise reaalsuse ja vastab sellele“ (lk 222). Nii näiteks ilmneb vastuvõetavama võimalusena ammu väljasurnud liikide taaselustamine kui praegu eksisteerivate koosluste kaitsmine, mis nõuaks tehnika kasutamata jätmist. Kliimakriisi vastusena ilmneb kõige sobivamana tehnoloogiline sekkumine, mis nõuab aina suuremat hulka energiat, mitte aga hoidumine energia kasutamisest. Nutiseadmed omandavad keskse koha töö- ja haridusreformides, muutes töölised ja õpilased rakenduste käepikenduseks.

    Probleem ei ole niisiis üksnes selles, et tontoloogiat ei võeta arvesse, vaid et käesolev ontoloogia ilmutab meile ainult teatavat sorti kummitusi, mis kõik ilmnevad masinalikul kujul. Marcuse pihta on samuti tehtud kriitikat, et ta ei näe masinast kaugemale ning otsib lahendusi ennekõike tehnoloogia vallast, mida ta ometi tuliselt kritiseerib. Pierre Charbonnier kirjutab, et eksistentsi „rahustamine“ ja estetiseerimine, millest Marcuse räägib, saab võimalikuks ainult tehnilise kontrolli süvenemise kaudu. Marcuse pakutud vabastamine eeldab seega industriaaltehnoloogia suunamist nii, et „(inim)isikud on ainsad kasusaajad“, samas kui ülejäänud loodust tulebki sel eesmärgil tootlikule sunnile allutada. Sedasi ei suuda Marcuse siiski ette kujutada tõelist alternatiivi, sest ta toetub jätkuvalt tegevuste lahutamisele nii, et ühele poole jääb vajaduste sfäär ning teisele poole esteetiline ja mänguline potentsiaalsus; kuid ükski teine ühiskond peale arenenud tööstusliku kapitalismi ei ole iial säärast vabaduse määratlust mõeldavaks pidanud.5 Tehnoloogia jääb Marcusele niisiis vabastavaks jõuks, mille kontroll tuleb teisale suunata, inimestest eemale. Sedasi püsib vabaduse tingimusena orjus – lihtsalt see ei oleks enam „meie“, inimeste orjus.

    Ometi leidub „Ühemõõtmelises inimeses“ avaldusi, mille järgi ei ole see kriitika võib-olla läbinisti põhjendatud: „Esteetiline reduktsioon avaldub Looduse tehnoloogilises ümberkujundamises, kus ja kui sellel õnnestub valitsemise ja vabanemise sidumine, valitsemise suunamine vabanemise poole. Sellisel juhul vähendab Looduse alistamine selle pimedust, metsikust ja viljakust – mis tähendab inimese metsikuse vähendamist Looduse vastu. Pinnase kultiveerimine erineb kvalitatiivselt selle hävitamisest, loodusvarade ammutamine nende raiskavast ekspluateerimisest, metsade puhastamine lageraiest“
    (lk 311). Marcuse näib seega panevat lootuse – mis on küll kaotatud – sellele, et tehnoloogia eesmärkide ümbersuunamise kaudu inimeste ekspluateerimiselt nende hoidmisele ja vabastamisele võiks teiseneda ka tehnoloogiline logos ise. See loogika ei oleks enam hävitamise ja ekstraktsiooni, vaid hooldamise loogika. Kui tehnika suunatakse inimest hooldama, siis taibatakse, et ka mitteinimesi ei pea hävitama. Seega, tehnoloogia, mille ühiskondlikud eesmärgid on uue suuna saanud, ei oleks enam seesama ekstraktiivne ja orjastav tehnoloogia. Tema logos ei oleks enam äratuntav. Siis saaks ka selle „meie“ piirid teisiti tõmmata. Aga et tänapäevani räägitakse veel kuuekümne aasta tagust juttu, siis näib, et minna on veel pikk ja käänuline tee, kus lootus võib lihtsasti kaduma minna. Eriti kui kedagi ei ole võimalik vastutusele võtta (ometi peab ju keegi tehnikale eesmärke seadma!). Paslik ongi lõpetada samamoodi nagu Marcuse, Walter Benjamini tsitaadiga, et saaks teisiti edasi minna: „Üksnes lootuse kaotanute pärast on meile antud lootus.“

    PS. Ma ei leidnud eestikeelses väljaandes korrektuuri lugeja nime. Korrektuuri olnuks aga hädasti vaja lugeda, kas või selleks, et kõrvaldada tehnoloogia tekitatud vead.

    1 Mark Fisher, Kapitalistlik realism: Kas alternatiivi ei ole? Tlk Neeme Lopp. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, 2019.

    2 Gilles Deleuze, Félix Guattari, Anti-Oidipus: Kapitalism ja skisofreenia. Tlk Mart Kangur. Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tallinn 2017.

    3 Byung-Chul Han, Läbipaistvusühiskond. Tlk Hasso Krull. SA Kultuurileht, Tallinn 2022, lk 7.

    4 Jacques Derrida, Spectres de Marx: L’État de la dette, le travail du deuil et la nouvelle Internationale, Galilée, Paris 1993.

    5 Pierre Charbonnier, Affluence and Freedom: An Environmental History of Political Ideas. Tlk Andrew Brown. Polity, Cambridge 2021, lk 178-179.

  • Raamat kui taastamisprogramm

    KADRI TAPERSON

    George Monbiot on briti kirjanik ja ajalehe Guardian kolumnist, kes oma värskeimas raamatus kirjutab sellest, kuidas loomapidamine on keskkonnareostuse ja kliimamuutuste peamine põhjustaja ja seepärast tuleb see põllumajandusharu lõpetada ja suurem osa toidust kasvatada laborites.

    Loomapidamine on kurja juur

    Monbiot’d tuntakse eelkõige keskkonna- ja poliitilise aktivismi poolest. Ta kuulub nende keskkonnakaitsjate hulka, kes soovitab radikaalsemat lähenemist ja suuri poliitilisi muutusi. Põhjendusena esitab Monbiot raamatutäie infot ja seoseid, millest selgub, et igasugune loomapidamine on keskkonna hävimise kõige suurem põhjus. See põllumajandusharu kasutab 38% planeedi maapinnast (karjatamine ja söödavarumine kokku), mis tähendab, et pool elamiskõlblikust maast on juba toidutootmiseks hõivatud. Kõikidest loomadest suurema osa moodustavadki need, keda põllumajanduses kasvatatakse, nt on lindudest 70% tehistingimustes peetavad kodulinnud (peamiselt kanad), ülejäänud linnuliikidele jääb ainult 29%. Miljonid liigid on surutud suuresti rikutud maale ja liikide väljasuremise protsent on 1000 korda suurem kui ta loomulikult võiks olla. Kuna inimene kasvatab vaid väheseid kodustatud liike, siis sellega tapetakse ökosüsteeme, mille hävitamine ohustab omakorda inimest ennast.

    George Monbiot

    Lisaks elupaikade ja liikide kadumisele reostab loomakasvatus ka vett (kusjuures loomakasvatuse veekasutus on kuuekordistunud), Suurbritannia jõgesid saastavad kanalisatsioonivesi, väetised, pestitsiidid ja mikroplast. Kui need mürgid ise ei tapa, siis tapavad nitraatide tõttu tekkivad vetikad, mis kasutavad teiste liikide eest hapniku ära.

    Loomakasvatuse keskkonnakahju avaldub ka kasvuhoonegaasi metaani eritamises atmosfääri ja loomadele antibiootikumide söötmises, mis tuletab meelde eelmise nädala Eesti põllumajandus- ja toiduameti pressiteate, milles teatatakse, et loodud on riiklik elektrooniline andmebaas, mis võimaldab ülevaadet antimikroobsete ainete kasutamisest loomadel ja tegevuse planeerimist antimikroobikumiresistentsuse vähendamiseks. Pressiteatest selgub veel, et umbes kaks kolmandikku Euroopa Liidus ja Euroopa majanduspiirkonnas tarbitavatest antimikroobikumidest moodustavad toiduloomade ravimid. Seda lugedes tekib kaks küsimust: kas neid andmeid enne korralikult ei kogutudki ja mis ajast on kõnekultuuri tekkinud mõiste toiduloom?

    Muide, Monbiot’ raamatus on ka Eestist juttu, aga mitte heast küljest. Nimelt toob autor välja info, et Eesti, Läti, Poola ja Rumeenia metsi raiutakse järjest vähemaks ning et Eestis ja Lätis toodetakse lageraiega hakkpuitu lausa looduskaitsealadelt. 80% maailma metsade kaost on põhjustanud loomapidamine.

    Vaesus

    Hoolimata sellest, et suur osa maast on toidutootmise all, on maailmas ikkagi vähemalt kaks-kolm miljardit näljas või alatoitumuses inimest. Alates eelmise sajandi kuuekümnendatest kuni
    2015. aastani näljahäda maailmas vähenes, aga pärast seda hakkas jälle kasvama. Selleks et kõiki toita, peaks 2050. aastaks toidutootmine 50% kasvama. Paradoksaalselt on toidupuuduses inimesed ise toidutootjate süsteemi olulised osad, aga see süsteem ei tööta väga hästi. Vaesemates riikides elavate inimeste puhul on toidupuuduse teke kiirem, sest lähtekoht on kehvem, organismi toitainevarud väiksemad ja ka ise maad harida keerulisem, sest kliimamuutusega kaasnevas kuumuses on põllutöömasinatesse vaja konditsioneere, aga nende ostmiseks raha ei jätku. Ka heaoluriikides tegutsevad toidupangad on selge näide sellest, et midagi on süsteemis valesti. Haiglaslik ülekaalgi ja sellest tingitud haigusseisundid tekivad (koos teiste algpõhjustega) sellest, et odav toit tekitab kergemini ülekaalu. Süsteem on paigas – teraviljatootmine on põhimõtteliselt nelja suurkorporatsiooni käes, kes toodavad nisu, soja, riisi ja maisi ning maailma riigid maksavad aastas põllumajandussubsiidiumideks 500–600 miljardit dollarit, aga vaeste aitamiseks ainult 100 miljardit, millest ei piisa. Monbiot’ raamatu lugejale piisab olukorra mõistmiseks jubedast näitest piirkonnast, kus süüakse kõige odavamat toitu, segu ubadest ja maisist, mida tuleb kaua keeta, aga kütte jaoks ei jätku raha ja sestap süüakse tihti pool­valmis sööki. Selles piirkonnas on laste haiglasse sattumise üks levinumaid põhjuseid lõhkenud pärasool.

    Toidukultuur

    Monbiot usub, et meil on võimalik oma toidukultuur ümber kujundada. Ta toob näiteid toitudest, mida sõi tema vanaema ja leiab, et enamik sellest, mis on tema toidulaual, oleks vanaemale tundmatu. Eestis ilmselt ei erine traditsiooniline söök nii palju üle-eelmise põlvkonna omast kui Ühendkuningriigis, aga suurel määral siiski. Järelikult on võimalik harjuda uue toidulauaga. Raamatu lõpuosas jõuab autor järeldusele, et kõige kahjulikum kõigele elavale on hoopis poeesia. Meie juurmetafoor on ilustatud, juba lasteraamatutes istuvad laua ümber lehm, hobune, kass, koer ja laps. Selliste segaste näidete toel sööb 90% inimestest liha, kuigi 47% neist tahab tapamajad sulgeda.

    Külluse aiad

    Kõige ilusamad lõigud Monbiot’ raamatus on kirjeldused aiandusest ja eriti mullast ja maapinnast, mida ta võrdleb ookeaniga, millest me palju ei teagi. Maa on ülistatud, aednik õnnelik. Üks meeldejäävamaid tegelasi raamatust on Lain Tolhurst (Tolly), kes paistab teadvat kõike elurikkusest ja ökoloogilisest koostoimimisest. Tolly teadmised on kadestamisväärsed, aga ometi ei ela ta oma tegevusest eriti ära. Sellegipoolest tekib ootus, et autor pakub lahenduseks midagi anarhistlike külakogukondade taolist, kus sõbralikud inimrühmad permakultuuri juhiste järgi taimi kasvatavad. Aga ei.

    Vabrikud

    Keskkonna kaitsmise nimel veganiks hakanud Monbiot usub, et tööstuslik lihatootmine kukub väga järsult kokku. Eelkõige sellepärast, et lihaga identseid taimedest toodetud valke ja rasvu, seeni ja tema lemmikuid – geneetiliselt muundatud baktereid, saab toota suurtes kogustes maad kasutamata. Mikroobsed valgud, mis on 3D-prinditud näiteks steikideks, annavad maa loodusele tagasi. Monbiot kirjutab mitmeaastastest põllukultuuridest ja bakterite abil fermenteerimisest, tänu millele saab näiteks toota väga valgurikast jahu. Muidugi on tema ideid juba kritiseeritud, kas või sellepärast, et mitmeaastaste põllukultuuride arendamine on veel poolik ja mõningatel andmetel kulub selle valdkonna arendamiseks veel 30 aastat, pealegi jääksid vaesemate piirkondade toidutootmises osalevad inimesed ilma tööta. Tegelikult on Monbiot’ pakutud programm laiem ja ehk ei maksaks ühest raamatust kõike oodata, näiteks üksikasjalikku kava, kuidas seda ellu viia.

    Programm

    Kokkuvõtlikult soovitab autor järgmisi muudatusi:

    Hakkame toiduteadlikeks. Muudame lugusid, mida me iseendale toidust räägime. Piirame toidutootmiseks kasutatavat maapinda. Minimeerime vee ja kemikaalide kasutamise. Kaardistame kõik mullastikud. Tõstame saagi viljakust võimalikult vähe ja vaid orgaanilise väetisega. Uurime ja arendame suure saagikuse agroökoloogiat. Lõpetame loomapidamise. Asendame loomse valgu ja rasva täppisfermenteerimisega. Lõikame toidutootmise ahelast suurkorporatsioonid välja. Mitmekesistame ülemaailmse toidutootmise süsteemi. Kasutame oma teadmisi komplekssetest süsteemidest selleks, et kutsuda esile muutusi. Taastame looduslikkuse loomapidamise alt vabastatud maadel.

  • Tõhusa looduskaitse alus on heal tasemel loodusteadus

    ULVAR KÄÄRT

    Kuidas suhestub inimene loodusega? Mil moel käitub metsa alla prügi poetaja keskkonnasõbralikult? Kuivõrd kiiresti muutuvad meie looduskaitselised väärtushinnangud? Miks me ei taha väärtustada elutähtsaid ökohüvesid? Mis on sääskede paaritumise võti? Sellest ja paljust muustki räägib hiljuti Eesti väärikaima looduskaitsealase tunnustuse –
    Eerik Kumari nimelise looduskaitsepreemia – pälvinud putukateadlane, loodusfotograaf ja innukas looduse populariseerija Urmas Tartes.

    Mis on sinu meelest meie looduskaitses hästi ja mis halvasti?

    Vaadates meie – inimeste – käitumise tagamaid, siis olulisel kohal on siin „õpitud käitumine“. Ka looduskaitse aluseks on õpitud käitumine: kui näeme, et midagi on läinud teatud tegevusega pahasti ja see mõjutab meidki kehvasti, siis oskame näha seoseid ja oma käitumist vastavalt järelmitele muuta. Looduskaitse aluseks on loodusteadus ja loodusteadlased on need, kes oskavad leida tegevus-tagajärg-seoseid. Näiteks atmosfääri koostise muutumisel süsihappegaasi sisalduse kasv mõjutab füsioloogiliselt otseselt inimese hingamist – mida rohkem süsihappegaasi, seda kehvemaks meil olemine läheb, sest me pole evolutsiooni käigus selleks kohastunud.

    Urmas Tartes: „Inimühiskonnas ei toimu mitte midagi üleloomulikku, vaid selles kehtivad täpselt samasugused universaalsed loodusseadused nagu sipelgatel ja põtradel meie metsades või elevantidel savannis. Me peame loodusseadustega arvestama ja ei tohi jääda välja mõeldud väärtuste õnge.“ Foto on tehtud 2022. aasta sügisel Lihulas Matsalu loodusfilmide festivalil.

    Siinkohal on hea võrdluseks tuua rahvusvahelise kosmosejaamaga juhtunu. Jaam on küll uhke tehniline saavutus, aga selle ehitamisel kasutati siseõhust süsihappegaasi eemaldamiseks vajalikust viletsamaid seadmeid. Kosmonaudid ja astronaudid said selle tagajärgi omal nahal tunda: nad ei surnud ära, aga tundsid end pika pardaloleku ajal tihtipeale halvasti. Kuid seda saame ise kogeda ka halvasti ventileeritud ruumis viibides – õhku lisandunud süsihappegaas on põhiline tegur, mis olemise ebamugavaks teeb.

    Kui rääkida meid ümbritseva eluvõrgustikuga suhestumisest, siis tihtilugu ei mõisteta, milliseid ökohüvesid see meile pakub ning kuidas sellest sõltume. Tavaliselt taandub mõistmine inimkeskse vahetu kasu või kahju suhtele. Minu käest küsitakse näiteks kogu aeg, et mis kasu on meil puugist. Ma küsin siis vastu: aga mis kasu on sinust? Maailm on ju täis inimesi, kelle nime me ei tea ja kes elavad oma elu, ilma et me neid kasulikeks või kahjulikeks lahterdaks. Meiega sarnaselt on õigus olla kõigel elaval. Looduses ei saa eristada head ja halba, selles on kõik oma.

    Looduskaitse puhul ei saa mööda vaadata ka nn ühisvaratragöödiast. Selle olemust on lihtne selgitada rohumaade ülekarjatamisega. Kui keegi esimene teenib lehmade karjatamisega tulu, siis tahavad teisedki tema tegevust kopeerida. Ühel hetkel on lehmi rohumaal niivõrd palju, et maa ülekarjatamise tõttu keegi enam tulu ei teeni. Kõik on justkui hea asja eest väljas, aga tagajärjeks on käkk – ühine ressurss on ära kasutatud. Eraldivõetuna pole keegi nõus oma karja vähendama. Nii juhtub, kui me ei sõlmi ressursi kasutamise osas omavahel kokkuleppeid. Looduskaitseliste teemade puhul ongi küsimus niisuguste kokkulepete saavutamises. Seejuures tulebki mängu teaduslik kompetents, oskus nähtusi vaadata, seostada, analüüsida ja prognoosida. See on kõige alus.

    Eesti looduskaitses on loodusteadusliku kompetentsiga väga hästi. Me teame, mismoodi asjad käivad ja kuidas me peaksime käituma. Soovida jätavad protsessid, mille käigus saab teadmispõhisest lähtematerjalist hääletuspõhine otsus või seadus, kuna igaüks üritab oma tarkusega lahendust endale soodsamas suunas lükata (ehk isiklike lehmade arvu ülekasutatud karjamaal suurendada). Hääletuspõhise otsuse kujunemist mõjutavad väga tugevalt väärtushinnangud. Iga osaline või huvigrupp püüab lõppotsusesse saada maksimaalselt enda väärtusi.

    Neid väärtusi, miks tahame hoida üht, aga teist mitte, ei anta meile sünniga kaasa. See, mida me väärtuslikuks peame ja hea või halvaga seostame, kujuneb elu jooksul. Väärtused kujunevad sarnaselt sellega, miks üks osa peab õigeks Kristust ja teised Muhamedi ning miks usulahud ei taha üksteist aktsepteerida.

    Väärtuste alateadliku kujunemise kohta võib ekstreemse näitena tuua ka anoreksia. See söömishäire ei ole inimese kaasasündinud omadus, vaid seda saame vaadata kui elu jooksul omandatud väärtuspõhist käitumist, mille puhul omandab ideaalne kehamassiindeks väärtushierarhias kõrgema positsiooni kui näljatunde rahuldamine söögiga.

    Kõikidel väärtustel on eluõigus, kuni need ei hakka ahistama kellegi isikuvabadust ehk minu väärtusvabadus lõpeb seal, kus algab sinu väärtusvabadus. Inimese suhetes elukeskkonnaga lõpeb väärtusvabadus siis, kui see tekitab ühisvaratragöödia ja meie elukeskkond, loodus ning ühine elukvaliteet satub ohtu. Elukeskkonnas tekkiv ühisvara­tragöödia on see koht, kus peab sekkuma looduskaitse.

    Kas looduskaitse ja keskkonnakaitse on üks ja seesama?

    Eks see on kokkuleppe ja traditsiooni küsimus, kuidas me neid mõisteid kasutame. Mulle endale meeldib kasutada „looduskaitset“ universaalse mõistena. Loodus hõlmab kogu universumit, eluta ja elusloodust, võimalikke vastasmõjusid ja ilmastikutingimusi. Ent „keskkond“ on kitsama tähendusega mõiste, seostudes ennekõike inimese ja tema vahetu ümbrusega. Olen seejuures ikka toonud näiteks, et inimene, kes viib prügi metsa alla, käitub väga keskkonnateadlikult.

    Kuidas nii?

    Ta ju hoiab oma elukeskkonna prügist puhtana, sest mets pole tema elukeskkond! (Muigab. – U. K.) Ta ei tunneta seda oma elukeskkonnana. Sama moodi võib selgitada, miks me paiskame õhku kasvuhoonegaase. Me lihtsalt ei tunneta atmosfääri oma elukeskkonna osana. Oleme harjunud sünnist saati hingama ja siiani pole meil sellega metsas kõndides probleeme tekkinud. Ent süsihappegaasi sisalduse kasvades olukord muutub. Mis siis juhtub, kui ühel hetkel tunneme, et metsas on meil sama raske hingata kui umbses toas? Just sinna suunda oleme praegu liikumas.

    Muutused meie üldises suhtumises ja looduskaitselistes hoiakutes võtavad palju aega, üldjuhul kulub selleks 10–15 aastat. Selle aja jooksul ei kohane üksnes sina teistega, vaid ka teised sinuga. Samuti toimuvad ühiskonna väärtuspõhises käitumises muutused ka põlvkonnavahetuse kaudu.

    Elu on näidanud, et teatud muutused võivad ka kiiresti toimuda. Näiteks Tartu elurikaste haljasalade rajamise algatuse võttis avalikkus omaks mõne aastaga.

    Põhimõtteliselt saab hoiakuid kujundada ka seadusloome kaudu, ent sel juhul võivad jääda vastuolud: keegi hakkab rääkima, et oi kuidas mind nüüd ahistatakse või kuidas majandus kukub kokku. Kasutatakse argumenti, et raha ei tule ju lihtsalt niisama seina seest välja. Mina küll tean, kust raha tuleb.

    No kust ta tuleb siis?

    Trükikojast! Aga ma ei ole veel näinud, et juurde trükitud raha oleks meile metsa juurde kasvatanud, pae- ja liivakivikarjääre juurde toonud või vett puhtamaks teinud. Ainuke asi, mis rahatrüki tulemusel juhtub, on see, et asjade eest tuleb välja anda rohkem raha. Ja kokkuvõttes me suurendame rahatrükiga selleks kuluvate ressursside arvelt keskkonnamõjusid. Rahatrükk on ilma kahtlusteta negatiivse keskkonnamõjuga.

    Kuna me ei tegele kõigega ise, siis on raha väga oluline vahetuskaup. Vargamäe Andresel oli omal ajal tänapäeva inimese ees üks suur eelis. Nimelt elas tema ja ta kaasaegsed isemajandavates taludes. Raha ei olnud niivõrd tähtis, sest saadi ennast ise ära elatada oma teadliku tegevusega. Elumudel oli selline.

    Tõsi, Andres pidi mõtlema talu ostuks võetud laenu maksmiseks vajaliku raha teenimise peale, ent tema õnneks oli laenusumma ostuhetkel kokku lepitud ja aja jooksul see ei muutunud. Sest raha juurde ei trükitud ja selle väärtus oli tagatud kullaga.

    Nüüdse elukorralduse ajal jätab raha meile pseudomulje, et see on väga tähtis. Me saame selle abil justkui kõike teha. Aga kui fantaseerime ja kujutame ette olukorda, kui kõik maailma kullavarud paisatakse äkki müüki. Mis siis kulla hinnaga juhtub?

    Kukub kolinal kõrgustest alla.

    Just. Ja keegi ei taha seda. Leiba me saame süüa, kulda mitte. Tegelikult ei kõlba kuld isegi tarbeesemete valmistamiseks, sest ta on pehme. Kuld on olnud vahetuskaubana ammusest ajast kaubanduse alus. Inimesed on pidanud seda väärtuseks, olnud nõus selle vastu kaupu vahetama lootuses, et leidub teisigi, kes saavad omakorda sellega vahetuskaupa teha. Niisuguse vahetussüsteemi aluseks on olnud suhtumine kulda kui millessegi ihaldatavasse, kuigi elulist kasutusväärtust sel ju pole.

    Usalduse kadudes kukub kullal põhinev vahetussüsteem kokku. Usaldus kulla vastu kaob hetkel, kui oleme silmitsi ühisvara tragöödiaga – olukorras, kus me ei saa senise vahetusväärtuse eest enam nii palju asju kui varem.

    Aga mis me siis teeme? Lähme parem Vargamäe aega tagasi?

    Ei, vana korra juurde pole vaja tagasi minna. Võiksime ju ka analüüsida, kas Vargamäe elustiil oleks üldse elukeskkonnaga mõistlikus tasakaalus? Selle asemel peaksime võimalikult hästi mõistma maailma ja looduse toimimise aluseid. Tuleb aru saada, et inimühiskonnas ei toimu mitte midagi üleloomulikku, vaid selles kehtivad täpselt samasugused universaalsed loodusseadused nagu sipelgatel ja põtradel meie metsades või elevantidel savannis. Me peame loodusseadustega arvestama ja ei tohi jääda välja mõeldud väärtuste õnge. Peame oskama väärtustada ökohüvesid ehk siis kõike seda, mille kasutamise eest ei pea me eluvõrgustiku osana mitte midagi maksma. Mis on kolm kõige olulisemat asja, et inimene saaks maakeral kui universumis oleval saarekesel ellu jääda?

    Puhas õhk, vesi ja toit.

    Õige. Õhust on just hapnik see number üks asi. Katsu sa olla kaks minutit hingamata, kaks nädalat vett joomata ja kaks kuud toiduta! Mitte ükski sellest kolmikust pole inimese tehtud, need kõik on ökohüved.

    Lähme nüüd natuke isiklikumaks. Oled tuntud eeskätt putukateadlase ja ka meisterliku putukate pildistajana. Millega tuleb putukate pildistamisel arvestada?

    Putukad on minu jaoks juba lapsepõlvest olnud põnevad olendid, kelle elutalitlust olen tahtnud uurida. Ja et hilisemas elus niimoodi läkski, on hästi vahva.

    Putukate avastamisel on üks suuremaid raskusi nende väiksus. Enamiku putukate kehapikkus on alla ühe sentimeetri ja inimesele jäävad nad märkamata. Tihiti kujutavad nad endast lihtsalt mingit täppi, mis liigub ja askeldab. Ehk siis putukate maailma sisseelamiseks on vaja oma tähelepanu teritada. Minu käest ikka küsitakse, kuidas ma küll suudan üles leida näiteks vaid mõne millimeetri suuruseid putukaid. Aga minu tähelepanu on treenitud neid märkama. Putukate pildistamisega hakkasin tegelema teadustöö kõrval. Kui laboris midagi uuritakse, siis seal saadud tulemuste mõistmiseks peab tundma ju ka seda, kus see loom elab ja miks on tal tekkinud teatud kohastumus. Kui räägime looduse pildistamisest, siis see on hea moodus tuua endaga kaasa kõik huvitav, mis silma oli hakanud. Erinevalt putukate võrguga püüdmisest saab digitaalse kujutise abil putukaid lähemalt uurida n-ö veretult. Heal liigini määratud putukafotol on faunistilises mõttes täpselt samasugune loodusteaduslik väärtus kui sellel kujutatud füüsiliselt püütud isendil. Lisaks putukale jäädvustub fotol ka tema elukeskkond, erinev käitumine.

    Putukatega on õnneks nii, et pildistamiseks ei pea neid kuskil varitsusonnis ootama nagu kotkaid või karusid. Putukate pildistamisel, nii nagu loodusfotograafia puhul üldisemalt, on positiivne seegi, et käitumisolukordadest salvestatud pilte võib näidata ükskõik kus ja pole vaja karta probleeme kombluspolitseiga. (Jälle muigab. – U. K.) Näiteks minu värske „Sääseraamatu“ kaanepilt paarituvatest sääskedest on küll tähelepanu äratanud, aga eks iga inimene näeb pildil seda, mis on temal hingel ja missugune väärtusruum on temasse vermitud. Kes näeb paarituvates loomades taassünni sümbolit, kes pornograafiat. Aga loodusteaduslikult pole ju mingit vahet, kas paarituvad sääsed või inimesed, sest lõpeks on meie kõikide ühine eesmärk järglaste saamine.

    Erinevalt sääskedest on inimestel võimalik saada n-ö kahte tüüpi järglasi. Ühed on meie füüsilised, lihased järglased. Aga teist laadi järglasi on võimalik saada – füüsilisest sigitamisest isegi palju enam – õpetamise teel. Õpetajad on sellise käitumiskohastumisega inimesed, kellel on ühiskonnas kõige rohkem järglasi. Kõik õpilased on ju valmis tunnistama, et on teatud mõttes oma õpetaja vaimsed järglased. See on ühiskonnas väga hinnatud ja ka vajalik suhe –
    nii üht- kui teistpidi. Õpitud käitumisega paremini hakkama saav järglane on muutuvates oludes palju olulisem kui geneetiline järglane, kes ilma õppimata võib lollilt käituda.

    Ent õpetaja ei saa mitte kunagi õpetada, kui õpetatav ei taha õppida. Õpetaja saab üksnes anda võimaluse õppimiseks, aga õppima peab igaüks ise.

    „Sääseraamatust“ koorus pistesääskede paaritumise kohta välja üks väga huvitav fakt. Nimelt kirjutad sa, et kui isane kuuleb lähedusse lennanud emast, siis ta muudab oma tiivalöögisagedust. Sellega annab ta emasele märku paaritumissoovist. Edasi järgneb ühislaul, mil emane ja isane häälestavad oma tiivalöögisagedused selliseks, et tekib harmoonia. Kui ühislaul tuleb kenasti välja, siis paaritutakse, kui laul ei sobi, siis minnakse laiali. Miks avab just sääskede ühislaulu võimalikult hea kokkukõla tee paaritumiseni jõudmiseks?

    Eks isendid peavad ju kuidagi saama üksteisega suheldud ja oma eesmärgid kooskõlastatud – kas mõlemad tahavad ikka sama asja või mitte. Sest esialgu on nad ju üksteisest eemal. Sääskedel on teineteise leidmiseks ka teatav keemiline kommunikatsioon, aga tiivalöögisageduse helisignaal töötab ilmselt tõhusamalt pikema vahemaa taha.

    Sääskede puhul on üldjuhul nii, et isaseid on emastest vähem ja seepärast püüavad isased paarituda paljude emastega. Sellest kõneleb ka „Sääseraamatu“ kaanepilt. Kui raamat avada ning esi- ja tagakaant korraga vaadata, siis on näha, et foto tagakaanele jääval osal on kaks emast oma paaritumisjärge ootamas.

    Pälvisid hiljuti Eerik Kumari nimelise looduskaitsepreemia. Kas sul on olnud Kumariga ka mingisuguseid isiklikke kokkupuuteid?

    Otseselt pole ma Kumariga kokku puutunud, aga mul on olnud õnne suhelda paljudega, kellega Kumari läbi käis – näiteks Fred Jüssi, Vaike Hangu, tema Tartu ülikooli zooloogia ja botaanika instituudi kolleegide, teaduste akadeemia looduskaitse komisjoni liikmete ja paljude teistega.

    2012. aastal tähistasime Eerik Kumari 100. sünniaastapäeva ja mul oli siis au pidada tema kohta ettekanne. Kumari oli huvitav ja mitmekülgne inimene. Teadustöö kõrval on ta kirjutanud väga ilmekaid populaarteaduslikke raamatuid, näiteks Matsalust ja Taevaskojast. Tema looduskirjeldusi on äärmiselt nauditav lugeda. Kahtlemata oli ta väga erksa loodusetunnetusega. See, kuidas ta suutis olusid ja võimalusi arvestades oma teadmisi levitada nõnda, et ühiskonnas hakkasid toimuma muutused, on tähelepanuväärne. Ta jõudis süsteemi sees väga osavalt mängides selleni, et teaduste akadeemia juurde loodi looduskaitse komisjon ja samuti võeti vastu Eesti NSV looduskaitseseadus. See seadus kopeeris paljuski Eesti Vabariigi looduskaitseseaduse põhimõtteid.

    Kumari puhul oli esindatud väga hästi kokku kõlanud kolmainsus: oskus siduda akadeemiline, kvaliteetne teadustöö populariseerimisega ning kutsuda seeläbi ühiskonnas seaduste tasandil esile muutusi. Selle poolest oli ta fenomenaalne ning meie looduskaitsjatel on põhjust tema üle uhkust tunda.

    Kumari oli aktiivne fotograaf, kes kasutas pilte nii teadustöö illustreerimiseks kui ka populaarteaduslikel eesmärkidel. Ta oli ka esimese Eesti loodusfoto konkursi algatamise eestvedaja, mille tulemuseks oli fotoalbumi „Eesti kaunis loodus“ ilmumine 1957. aastal.

  • Kütkestav kaos

    KAROLA KARLSON

    Maailm on kaos, on öelnud Vladimir Nabokov. Just kaosele ütleb „läks!“ kirjanik, rajades maailma, mis lööb sädemeid ja kus sünnivad uued seosed.1 Kaos võib teoses esineda nii fantaasiana kui ka päriselt aset leidnud sündmuste esteetilise ülendusena, rääkimata kaosest autori enda elus. Taani kirjanik Tove Ditlevsen, kelle memuaaride halastamatult kiire sündmustikuga on raske sammu pidada, on andekas omaelulise materjali kirjandusse punuja. Ja materjalist tal juba puudu ei tulnud.

    Äsja abiellunud Tove Ditlevsen ja Victor Andreasen 1951. aastal Himmelbjergetis.

    1917. aastal Kopenhaagenis sündinud Ditlevseni mälestusteraamat „Kopenhaageni triloogia“ ilmus kolme eraldi teosena aastatel 1967–1971. Niisiis on teos kirjutatud 50. eluaastate tagasi­vaatepeeglist. Selle autor on naine, kes, pärinedes totaalsest vaesusest, lõi misogüünses ühiskonnas kirjanikuna ometi läbi. Triloogia viimane osa „Sõltuvus“ lõpeb 1951. aastal, kui Ditlevsen on 34aastane, läbinud pooleaastase võõrutus­ravi ning abiellunud oma neljanda abikaasa Victor Andreaseniga.

    „Kopenhaageni triloogia“ ei tõmba lugejat oma kombitsaisse mitte kui „kuidas keegi kuulsaks sai“ stiilis edulugu, vaid autori julge ja jultunud avameelsusega. Ditlevsen kirjutab külma närviga, kohkumata ühegi šokeeriva fakti ees. Soovimatud lapsed kaotatakse, sünnitatud lapsed hüljatakse teenijanna hoolde. Soovimatud abikaasad jäetakse uut ja paremat kohates päevapealt maha, nad kaovad mugavalt unustusse, teisele poole autori elu aiamüüri. Teose lummav ja voolav stiil paneb aeg-ajalt unustama, et tegemist on memuaaridega: autoril on luba kirjutada egoistlikult ja läbipaistvalt, tal on õigus reeta ka iseend. Ditlevseni raamat on kui puu, mis sirgub kolmest üksteise ümber väänlevast elulõngast: lapsepõlv ja suhted emaga, noorus ja suhteintriigid, kirjutamine ja tõus kõrgklassi. Selle elupuu ümber väänleb lämmatav uimastisõltuvus, millest on võimatu vabaneda.

    Mälestuste esimese köite „Lapsepõlv“ avalause määrab kogu teose tooni: „Hommikus oli veel lootust“ (lk 9) – optimism ja hukatus käsikäes. Ditlevseni lapsepõlv möödus vaesuses, neljaliikmeline pere (ema, isa, vanem vend, Tove) elas isa töötu abirahast. Tüdruk õppis juba varakult oma siseilma teiste eest varjama: „Ma olengi selline kaval laps, kelle mask on rumalus, ja ma hoolitsen selle eest, et keegi seda mul eest ei rebiks. Ma jätan suu veidi lahti ja pilgu tühjaks, otsekui vaataksin õhku. Kui mu sisemus laulma hakkab, olen eriti ettevaatlik, et mu maski auke ei tekiks“ (lk 28). Ta võttis üle oma ema pragmaatilise kaitserefleksi: „Veider, kuidas mu ema kunagi aru ei saa, kui ma valetan. See-eest ei usu ta kunagi tõde“ (lk 54). Ka nelikümmend aastat hiljem mäletab kirjanik eredalt oma lapsepõlve ängistavat soovi täiskasvanuks saada, kammitsevast nooruseast väljuda ning iseseisvalt elada. See väike tüdruk kirjutas salmikusse luuletusi ja unistas tõelisest armumisest. Ning tõdes, et lapsepõlv on „pikk ja kitsas nagu kirst ja sellest ei pääse omal jõul välja“ (lk 27).

    Täiskasvanuks saab lõplikult siis, kui sureb meie sisemine laps. Tove Ditlevseni noorus möödub aga lapseliku teadmatuse tähe all: selle Põhjanaelaks on eeskätt juhused, mis on kõik üht- või teistpidi seotud meestega. Tove kohtub oma raamatu esimese intellektuaalist tegelase, härra Krogh’ga, tänu sellele, et vanahärra üritab võrgutada tema sõbrannat. Ajakirja Metsik Nisu, kus ilmub Tove esimene luuletus, leiab ta juhusliku peovestluse käigus, kui üks vast kohatud noormees toimetaja Viggo F. Mølleri nime ja aadressi salvrätikule kritseldab. Keskealisest toimetajast saab vaevu teismeeast väljas Ditlevseni esimene abikaasa. Mees avab talle ukse kultuurimaailma, tutvustab teda „kuulsustega“ ning aitab avaldada ta esimese luulekogu ja romaani. Kui Tove kahe aasta pärast armukese leiab, jätab ta abikaasa kõhklematult maha ja kolib tolle kinni makstud pansionaati, kuniks armuke omakorda tema maha jätab. Peagi kohtab Tove Ebbet, kellest saab tema järgmine abikaasa ning kellega tal sünnib tütar Helle. Noori ühendab huvi kirjanduse vastu ning abieluidüll võiks kestma jäädagi, kui ei leiaks aset järjekordne elu segi paiskav juhus. „Tulevik on koletis, hiigelsuur koloss, mis mulle peagi kaela langeb ja mu purustab,“ mõtleb noor Tove, justkui aimates ees ootavat kuristikku (lk 70).

    Ditlevsen kohtab ühel peol arsti­tudengist Carli, magab temaga sel­samal ööl ning jääb rasedaks. Mees lubab abordiga aidata ning ütleb justkui muuseas, et sooviks temaga abielluda. „Kuid mul juba on suurepärane mees .. ja väga armas laps, nii et see peab ootama,“ vastab Ditlevsen (lk 268). Ta läheb siiski Carli juurde, aborti tegema. „Sul on head veenid, ütleb ta. Siis torkab ta süstla veeni ja kui vedelik mu kätte kaob, levib mu kehas pühalik tunne, mida ma pole varem kogenud. Tuba avardub säravaks saaliks ja ma tunnen end lõõgastunu, rammestunu ja õnnelikumana kui kunagi varem“ (lk 270). Õndsusest toibudes on suurepärane abikaasa ja laps ununenud, Ditlevseni süda kuulub valuvaigistina süstitud petidiinile. „„Kui ma tagasi tulen,“ küsin aeglaselt, „kas sa saad mulle siis sama süsti teha?“ Ta pahvatab naerma ja hõõrub oma esiletungivat lõuga. „Noh,“ ütleb ta, „kui see sulle nii hea tundus … Sinust pole nagunii narkomaaniks asja.““ Järgmise mehe toimimismehhanism on lahti muugitud, temast saab järgmine hüpiknukk Ditlevseni nööre tõmbava sireda käe all. „„Ma tahaks sinuga abielluda,“ ütlen ma. Ja silitan ta pehmeid hõredaid juukseid.“ Äsja narko-trip’i kogenud naisel on peas vaid üks mõte: „seda taas kogeda – ja mul on Ebbest ja kõigist teistest peale Carli ükskõik“ (lk 271).

    Ditlevseni kirjeldus uimastisõltuvusse langemisest on raputavalt avameelne. Uimastid pole lihtsasti kättesaadavad vaid arstile, vaid ka kirjanikule, kes ise endale retsepte kirjutab ja teenijannaga vaheldumisi apteegist tablette toob. Vajadus meelemürkide ja reaalsuse unustamise järele ühe kasvab, samuti selleks vajalik uimastidoos. Nooruses oli Ditlevsen toatüdrukuna teeninud 40 krooni kuus, kuid kümne aasta pärast küündis tema apteegiarve kuus mitme tuhande kroonini (lk 294). Tema populaarsus kirjanikuna oli teinud temast perekonna leivateenija, ent tema pistis märkimisväärse osa elatisest valge pulbri kujul sõna otseses mõttes nahka ja selle alla veenidesse. Autor kirjeldab oma uimastisõltuvust realistlikult, süüdistamata oma arstist abikaasat ja teisi osalisi. See oleks silmakirjalik naiselt, kes on teadlik omaenda andest inimestega manipuleerida. Juba lapsepõlvest saadik oli ta ümbritsevat maailma umbusaldanud, saanud loota vaid iseendale. Ja ainult ta ise sai end ka sõltuvuse vesiliivast välja tirida: ta helistas oma psühholoogile, kes laskis ta kohe võõrutusravisse viia. Mis sai Carlist? Kes teab. Ditlevsen ei näinud seda meest enam kunagi; võimalik, et Carl kaotas oma arsti­litsentsi. Autor ei näita üles vähimatki huvi ega kaastunnet mehe saatuse vastu.

    On omamoodi paradoksaalne, et iseseisva naise minapildile vaatamata juhindus Ditlevsen kogu elu juhustest ja meestest, keda kohtas. Peagi pärast võõrutusravi leiab ta järgmise huviobjekti. See on armumine esimesest silma­pilgust – romantiline eluhetk, mida ta on kogu elu oodanud ja võimatuks pidanud. Tove Ditlevseni ja Victor Andreaseni kohtumispäeva dialoog paneb muigama ja õlgu kehitama: „„Olen sinusse meeletult armunud,“ ütlen õnnelikult, kui me jälle minu voodis lebame. „Kas sa saad siia terveks ööks jääda?“ – „Jah, terveks eluks,“ ütleb ta ja naeratab oma silmipimestavate hammastega. „Aga sinu naine?“ küsin ma. „Meie poolt on armastuse õigus,“ ütleb ta. „See õigus,“ ütlen ma, „annab meile loa teistele haiget teha““ (lk 318).

    Võimalik, et täielik armumine ongi ainuvõimalik päästerõngas, mis Ditlevseni uuesti sõltuvusse langemisest päästab. Kui Victor avastab, et naine on ära rääkinud valvearste, kes teevad teeseldud valu vastu morfiinisüste, esitab ta ultimaatumi. „Kuid paar ööd hiljem, kui valvearst oli süstalt välja tõmbamas, astus Victor korraga tuppa. „Kurat, mis siin toimub!“ hüüdis ta ehmunud arstile raevunult. „Tal pole midagi viga, tee, et sa siit kaod, ja ära enam kunagi siia oma jalga tõsta!“ Kui arst läinud oli, võttis ta mu õlgadest kinni sedavõrd tugevalt, et see tegi haiget. „Sa saatana sigudik,“ sisistas ta, „kui sa seda kasvõi üks kord veel teed, jätan ma su silmapilk maha“ (lk 322). Need laused on raamatu kauneimad ja mõjusaimad. Neljandast abikaasast saab esimene mees, kellele Ditlevsen allub. Paar kolib arsti soovitusel maale, kus uimastid on kättesaamatud, mälestusteraamat lõpeb õnnelikul noodil. Armastus päästab maailma, kuid kaos jääb alati selle serval ähvardavalt virvendama. Ditlevsen jäi Victor Andreaseniga kokku 18 aastaks; kolm aastat pärast lahutust, 58aastasena, tegi kirjanik enesetapu.

    „Kopenhaageni triloogia“ viimane osa „Sõltuvus“ põhjustas ilmudes skandaali, kuid seal kujutatud allüür šokeerib ka tänapäeva lugejat. Teos on mõjult lähedasem psühholoogilisele trillerile kui memuaaridele, tõmmates lugeja vastu­pandamatusse haardesse. Ditlevsen mõjub inimestele enda ümber võrgutavalt ja hävitavalt. Ainus, kes teda haavata suudab, on ta ise, ning see hävitustöö on tõhusaim ja halastamatuim.

    „Kopenhaageni triloogias“ leidub mitmeid paralleele hiljuti eesti keeles ilmunud prantsuse kirjaniku Annie Ernaux’ auto-sotsiobiograafiliste teostega. Samuti paigutub Ditlevseni oopus omaeluloolise ilukirjanduse riiulile koos eesti kirjanike Viivi Luige ja Lilli Prometi teostega – piir tõelisuse ja fiktsiooni vahel hägustub, täpne eraldusjoon jääb lugeja mõistatada. Õnneks või kahjuks näivad Eesti suuremad kirjastused lähtuvat Euroopa kirjanike tõlkevalikus angloameerika kirjandusruumi eeskujust. Nii Ernaux’ kui ka Ditlevseni teosed avastasid ingliskeelsed lugejad juba mõned aastad tagasi, nende teoste eestindamine sai tõuke küllap üleilmse menu tõttu. „Kopenhaageni triloogia“ tõlge, mis on ühtlasi esimene Ditlevseni teoste tõlge inglise keelde, oli USAs 2021. aastal kümne enim loetud tõlkeraamatu seas. 2021. aasta lõpus ilmus inglise keeles ka tema suure­pärane skisofreeniat kirjeldav lühiromaan „The Faces“ ehk „Näod“2 ning peagi järgnes novellikogu.3 Loodetavasti lisandub Ditlevseni teoste tõlkeid ka eesti keeles.

    1 Vladimir Nabokov, Lectures on Literature. Picador, 1983, lk 2.

    2 Tove Ditlevsen, The Faces. Penguin Classics, 2021.

    3 Tove Ditlevsen, The Trouble with Happiness: And Other Stories. Farrar, Straus & Giroux, 2022.

  • Sukulentne sünnipäevapidu katastroofi äärel

    PILLE-RIIN PURJE

    Tallinna Linnateatri „Sünnipäevapidu“, autor Harold Pinter, tõlkija Joel Sang, toimetaja Triin Sinissaar, lavastaja Alo Kõrve, kunstnik Martin Mikson, kostüümikunstnikud Martin Mikson ja Anna-Liisa Pärt, valguskunstnik Jürgen Jaam, helikujundaja Arbo Maran, liikumisjuht Rauno Zubko, videokunstnik Lauri Urb, videooperaator Kristjan-Jaak Nuudi. Mängivad Simo Andre Kadastu, Külli Teetamm, Argo Aadli, Maris Nõlvak, Tõnn Lamp ja Mart Toome. Esietendus 10. VI Saku vallas Üksnurmel Rehe küünis.

    Meg: Oli hea?

    Stanley: Mis asi?

    Meg: Praetud leib.

    Stanley: Sukulentne.

    Meg: Nii ei maksa ikka ütelda.

    Koonusekujuliste sünnipäevamütside isevärki kandmine teeb mütsist linnunoka ja palju muud ootamatut.
    Goldberg – Tõnn Lamp, McCann – Mart Toome, Stanley – Simo Andre Kadastu.

    Harold Pinteri „Sünnipäevapidu“ ilmus 1970. aastal Loomingu Raamatukogus Joel Sanga tõlkes. Eestis on seda näitemängu varem lavastatud kahel korral, mõlemal puhul tudengitega. Peeter Raudsepa tõlgendust TÜ VKA VII lennuga (2008) ma kahjuks ei näinud. Eredalt püsib meeles Mati Undi EMTA XIV lennuga tehtud lavastus, mis esietendus 1990. aastal Noorsooteatri väikeses saalis. Ennekõike Maria Avdjuško, kes mängis end Megi rollis vaimuka isikupärase orgaanikaga kohe publiku lemmikuks ja Undi omanäitlejaks. Veel ei osanud midagi arvata Jaan Tätte tulevikust, kes parodeeris tohutu lokipahmakaga Goldbergi monoloogis tolleaegset telehüpnotisööri Anatoli Kašpirovskit. Kui vaadata praegu Undi lavastuse telesalvestust, tundub sealne maailm palju süütum, muretum kui Tallinna Linnateatri uuslavastuses.

    Kavalehel on tsiteeritud vastukaja „Sünnipäevapeo“ esmalavastusele Londonis: „Härra Pinter on suutnud tabada eksistentsi esmast tõsiasja. Me elame katastroofi äärel.“ Sedasama tõsiasja on tabanud lavastaja Alo Kõrve. Pealkirjasõna „sukulentne“ krabasin tunnustuseks Pinteri dialoogist, muigamisi ja seejuures täitsa siiralt. Kõrve lavastust annaks iseloomustada veel õige mitme subtiilse sõnaga. Õhustik, mis saab alguse juba enne Rehe küüni sisenemist, on külluslik, pentsik, nihestatud, sugestiivne, heidutav, peibutav jne. Absurditundlik. Totaalselt mänguline. Üheainsa etenduse põhjal (19. juunil) „Sünnipäeva­pidu“ lahti muukida on lootusetu, aga nähtu inspireeris hullupööra.

    Martin Miksoni maksimalistlik kujundus määrab paljugi. Veider keskkond saab alguse õuest, kus näeme rannakabiine, toolidel lösutab kaks mehetopist, ühel pea(k)s pilvemustriga kuubik, teisel ümara riivi moodi lillepott. Napakad kunded passivad perfektselt Pinteri laadiga kokku. Nagu ka Saku muusikakooli õpilased, kes musitseerivad loomadeks-lindudeks kostümeerituna enne algust ja vaheajal. Kui üks noortest muusikutest koos näitlejatega kummardama tuli ja trio nimel aplausi vääris, mõjus see kummatigi õõvastavalt, justkui oleks mängu kistud juba järgmine Stanley … Heliruum küüni seinte taga sekkub jõuliselt ja teatraalselt: hakkad vägisi kahtlema, et äkki kimavadki mootorrattad etenduse ajal Üksnurmes ümber Rehe küüni nagu ringrajal.

    Miksoni loodud lavaruum on põnev, mitmekihiline, ühtaegu vohav ja detaili­täpne. Kõik, mis näha, kaasatakse mängu.

    Lavailm on pehmeks padjastatud, vetruvate madratsitega, see tingib petlikult turvalise, ent pidetu ja infantiilse lavaliikumise. Kontrastiks on kõledad, roostes, põhjata (kiik)toolisõrestikud. Keskne mööbliese mõjub ratastel kanderaamina, lisab ebamugava ohuaimuse. Eesriided või kardinad katavad seinu nii, et ei oska arvata, kus on sisse- ja väljapääsud. Teises vaatuses on kunstnikul varuks robinal üllatusi, rabavaid ruumilisi metamorfoose.

    Tegelaste käitumine on tinglik, jabur, üks kentsakus ajab teist taga. See kõik sobib Pinteri näidendi loogika või ebaloogikaga nagu rusikas silmaauku, alates Megi (Külli Teetamm) esimesest ilmumisest madalast kapikesest või praetud leiva langemisest laest. Leivakäär silmuses – milline kujund! Liikumisjoonisele lisavad veidrust loomaetüüdid, mis seostuvad muu hulgas lavakooliga. Goldbergi poetatud „vastuvõtukomisjon“ haakub etüüdide süsteemiga. Nagu ka üksteist üle trumpavad diktsiooniharjutused. Või linnuvidinad, laksutav-vilistav ööbikukoor.

    Mida tavatum on tegelaste käitumine, seda vaimustavam ja üksiti ähvardavam saab atmosfäär. Kas või sünnipäevapeo pimesikumäng, kus pimesikul ei seota kinni silmi, vaid hoopistükkis käed või jalad. Koonusekujuliste sünnipäevamütside isevärki kandmine teeb mütsist suukorvi, linnunoka … Terve omaette number ja Maris Nõlvaku rolli kõrghetk on, kuis Lulu pohmelusehommikul sõna otseses mõttes kräunub, väljendades värvikalt kassiahastust.

    Oma funktsioon on väikesel televiisoril, mis alguses kaetud linaga. Ekraanil ei toimu ülemäära palju, seda mõjusamaks pisike kribuline pilt selgineb. Pikka aega näeb saabumas kaht pahaendelist meest, nende lõputult liginevat autot nagu vääramatut saatust.

    Kõik näitlejad mängivad ilmse mõnuga, ansamblina tervikut hoides. Külli Teetamme Meg on huvitavalt eatu, roll koosneb prognoosimatutest piruettidest, kütkestav on jälgida ja mõistatada Megi enesekaitse ja sulandumise sujuvaid piire ümbritsevas sõgekaoses. Sünnipäevapeol kannab Meg imetabast kleiti ja siin ei pääse seosest või sillast ühe teise, samavõrd ununematu kollase peokleidiga: Liina Olmaru Amanda kostüümiga lavastuses „Klaasist loomaaed“ (lavastaja Maria Peterson, kunstnik Lilja Blumenfeld, Eesti Noorsooteater, 2023). Paralleel võib esmapilgul tunduda kohatu, eks ole ju Tennessee Williamsi ja Pinteri helistikud sedavõrd erisugused. Ja ometi, minevikuihalus, kaotsiläinud nooruse, süütuma maailma igatsus on Megi ja Amanda saatuses võrreldav, magusvalus, melanhoolne.

    Kuratlikult täpse, rafineeritud ja fookuses rolli teeb Tõnn Lamp. Goldbergi laitmatu hambumus, naeratav suu ja naeratusest kaugel valvsad silmad, konkreetne skinhead’i kolju (nagu vastukaal Tätte rolli lokikuhila-nimbusele!) – kõik mõjub pelutavalt. Lambi viimne kui intonatsioon ja žest on lihvitud, nii et jube ja lust vaadata. Mart Toome stiilselt juhmaka(ma) kannupoisi McCannina rebestab-ribastab keskendunult ajalehti, võib-olla surmakuulutuste lehekülgi. Toome saab ootamatu flirtiva soolo, kui demonstreerib oma kumedat lauluhäält, duetis Elvisega teleekraanil. McCannile kuulub ka kurjakuulutav tango Stanleyga, mis viitab punases valguses ja isegi liigutustes Mati Undi lavastatud Sławomir Mrożeki „Tango“ finaalile.

    Irriteerivalt on lahendatud Stanley tegelaskuju. Ilmtingimata on see Simo Andre Kadastu seni põhjatuim roll Tallinna Linnateatris, veenev vankumatus irratsionaalsuses. Stanley pole üheselt ohver ega märter, tema näilises pehmo-olekus peitub miskit sala- või suisa kurikavalat, laveerivat, manipuleerivat.

    Joel Sanga tõlget on Triin Sinissaar toimetanud just piisaval määral. Parim näide on üksainus sõna, millega päädib Stanley kontserdikirjeldus: „nad hävitasid mind“ asemel ütleb ta nüüd „nad tühistasid mind“. Ajakohastus toimib hoobilt ja löövalt. Hiilgav leid on Stanley „prillid“: kriimud kõutsisilmad, grimmiga silmade ümber joonistatud rõngad nagu maskeraadi paroodia; prillide väevõimuga äravõtmist tähistab grimmi ärapühkimine ja vastupidi.

    Ambivalentsena serveeritakse Stanley finaali. Ainuüksi tema tagasitoomine üleni valges mõjub artistlikult, pidulikult, irooniliselt. Tema suures plaanis ristilööduringutus ukselävel ja pagemine äraspidiste kulisside vahelt õue, kaugenemine eheda looduspildi sisse – sisaldub ses lootus või vastupidi? Mnjah, ka väljapääsusilt ukse kohal on tagurpidi. Kahe mehega saabunud autos sõidab Stan viimaks teleekraanil üksipäini, aga tagaistmel, auto hoiab kurssi ilma juhita. Väljapääs, hallutsinatsioon, surm? On need kõik üks ja seesama? Võib-olla hõljub õhus veel mingi neljas võimalus?

    Esialgu tundub, et Argo Aadli mängib Megi abikaasa Petey diskreetselt kõrvalrolliks. Petey naerab oma naisukese nalju, naerab lahkelt ja südamest: oh sind küll, sa ikka oled … Naerab võib-olla liigagi ülevoolavalt, tahtes Megile heameelt teha. Enamasti on Petey rannas tööl, sünnipäevapeoltki puudub ta, justkui vaistlikult halba aimates. Aga lõpu eel on mõjuv stseen, kus Aadli roll muutub noolteravaks. Kui Petey püüab Stanley kaitseks välja astuda, näeme ausat, läbinägelikku, arukat meest. Otsese ähvarduse ees ta siiski taandub, seegi on üdini inimlik, kaastunnet ja mõistmist äratavam moment, mis absurdi minema pühib. Kavalehel on autori kommentaar, mis puudutab Petey lauset „Stan, ära lase neil ennast käsutada“. Harold Pinter väidab: see on kõige olulisem repliik, mis ma kunagi olen kirjutanud. Just selle olulisuse mängib Aadli klaariks.

    Viimaks on Meg ja Petey jälle kahekesi. Mees naerab veelgi, soojalt, heatahtlikult. Nüüd on naerus aga kurbust, haprust, hirmugi. Mehe ja naise sõrmed mänglevad, koduselt ja harjunult, kuni põimuvad. Nad jäävad teineteisel käest kinni hoidma, tugevamini kui tavaliselt. Olla koos – mõlemad teavad, et see ongi ainuke lootus, viimane lohutus siin kurjas ilmas, katastroofi äärel.

  • Unelaul ja -vaikus

    AURI JÜRNA

    Tallinna Linnateatri „Seitsmemagajapäev“, lavastaja Riina Roose koos trupiga, muusikajuht Riina Roose, kunstnik Anu Konze, valguskunstnik Emil Kallas. Mängivad Jan Ehrenberg, Andero Ermel, Hele Kõrve, Maiken Pius, Liis Remmel, Sandra Uusberg, Kaspar Velberg ja Riina Roose. Esietendus 8. VI Laulasmaal Arvo Pärdi keskuses.

    Arvo Pärdi keskuse ainulaadse akustikaga saal loob hella läheduse, kus aeg aeglustub ja hing puhkab.
    Fotol: Liis Remmel, Sandra Uusberg, Kaspar Velberg, Andero Ermel, Jan Ehrenberg, Maiken Pius ja Hele Kõrve.

    Unelaul näib nii ürgne ja intiimne osa lapsepõlvest, et mõte lastest, kellele kunagi keegi laulnud pole, lausa ehmatab. Ometi on neid alati olnud, samamoodi nagu on unelaulud alati olnud. „Ühelt savitahvlilt leiti Babüloonia unelaul, mis on umbes 4000 aastat vana. Unelaulud võluvad lapsi unne tänapäevalgi, telefoni kumas või linnasagina saatel. Me saame nad päranduseks ja anname neid edasi. Me viime unelaule üle piiride ja loome tee peal uusi. Neis lauludes on jälgi meie eelkäijatest ja nad hakkavad kandma jälgi meist, kui meid enam ammu ei ole. Me oleme neis väljendanud mitte ainult oma suurimaid hirme, vaid ka oma lootusi ja palveid. unelaulud on ilmselt esimesed armastuslaulud, mida lapsed kuulevad“ (Hannah Reyes Morales, National Geographic Eesti, detsember 2020).

    Seejuures ei mäleta me, millised olid need laulud, mida meile päris väiksena lauldi. Kuuleme ikka neid, mida vanemad noorematele õdedele-vendadele või lastele laulavad. Või vahel saame hiljem, täiskasvanuna oma vanematelt küsida, mida nad laulsid. Aga siis on see juba kaudne – vahetu kontakt ja armastus, mis sülelapse ja laulja vahel tekib, jääb kuhugi alateadvusse varjule.

    Riina Roose ja „Seitsmemagajapäeva“ trupi loodud lavastus on lummav oma õrnuses ja intiimsuses, mida Arvo Pärdi keskuse saal võimaldab. Ainulaadse akustikaga saal, mida ümbritsev vaikus imbub seintest tuppa ja alandab vererõhku, loob juba mõne lauluga lava ja saali vahele hella läheduse, kus aeg aeglustub ja hing puhkab. Ometi pole see uinutav lavastus, sest klassikalises riinarooselikus stiilis vahelduvad pühalikkus, muusikaajaloo teemaline viktoriin ja väikesed vimkad.

    Lavastuse võib üldistavalt jagada kolme-nelja ossa: esmalt juhatavad Ernesaks, Kappel ja Sisask meid mineviku rännakule, kust Laulasmaa metsa suvise valguse taustal saavad Vormsi ja liivi unelaulud minna veelgi sügavamale, ning lõpuks sätivad seitse magajat (ja mõmmid koos Karu-Kaspariga) end koos vertikaalselt magama. Aga pimeduses algab rahutu lastetoa jutuvada, jubejuttude vahetamine ja padjasõda, mis omakorda kasvavad õudusunenägudeks ja unetuseks. Vastu hommikut on aga jäänud kõik nii vaikseks, et regivärsilist „äiu-äiut“ (mida vahest igaüks eri sõnadega teab) laulab publik juba kaasa.

    Riina Roose muusikalised lavastused on alati sümpaatsed ning publik teab neid oodata. Omal moel sarnanevad need meelelahutuslik-hariduslike mängudega, mis telekanalid on vallutanud, aga ilma loba ja võltsaplausita. Roose lavastused on kompaktsed, konkreetse sisu ja suunitlusega ega lase end välistel ootustel mõjutada. Igal palal on oma koht ja taust, igal jutul oma seos ja põhjendus. Trupis tajutakse täpselt üksteist, publiku tähelepanu ning pühaduse ja naljategemise tasakaalu. Kuigi „Seitsme­magajapäev“ ei saa kas siis ainese unisuse või laiema tuntuse puudumise tõttu nii legendaarseks kui „Eesti teatri laulud“, on see ometi väärt uurimus intiimseima muusikavormi ajaloost.

    „Seitsmemagajapäeva“ kavalehel on paar huvitavat kirjatükki: uinutamisest ja une olemusest Lauri Õunapuu artikkel, kus antakse põgus ülevaade unelaulude ajaloost ja tähendusest, hällist ja rütmist, une ja surma lähedusest, ning Jaan Aru arutelu une tähtsusest. Mõlemad panevad mõtlema une vajalikkusest ja uinumise metoodikast. Kui kunagi jäid lapsed tukkuma laetala külge või puu otsa riputatud hällis, saatjaks vanavanemate iidsed laulud või loodushääled, siis nüüdsed, siledatel põrandatel teises rütmis kiikuvad hällid on ümbritsetud tehishelidest, üleskeeratavate mänguasjade ja animate muusikast. Ka täiskasvanud uinuvad aina rohkem tehistingimustes – kui mitte lõputus ekraanivalguses, siis lindistatud lugude, masinamüra või unerohtude abil. Kiire elu vaatenurgast on une vajalikkus vähenenud, pürgimused on muutnud selle tülikaks ja valikuliseks, kuigi uuringuid hea une vältimatusest on lõputult.

    Kolmas kirjutis kavalehel on katkend Fred Jüssi „Ööülikooli“ loengust „Vaikus kui loodusvara“. Kuigi uni ja vaikus on kaks eri asja, on nad omavahel tihedalt seotud. Sageli ei esine nad koos, tänapäeva inimene pole tihtipeale harjunudki täielikus vaikuses magama, ning kus seda vaikust linnaruumis, elektriseadmeid täis kodus leiabki? Aga see ehk ongi, millele „Seitsmemagajapäeva” trupp on Jüssi mõtisklusega viidanud: nii vaikus kui ka vana unelaulu intiimsus on vara, mille väärtus kipub kaduma ja vägi ununema, kuid mida meil läheb heaks eluks ja terviseks vaja.

    Ega igas magamistoas peagi olema elutu vaikus ja iga lapsekussutaja ei pea mõnd iidset unelaulu teadma, iva on ju sisus. Nii nagu „Seitsmemagajapäevas“ julgeb trupp hetkeks kuulatada Pärdi keskuse saali pehmet vaikust ja vaadata aknast päikesetriipe männimetsa samblal, samamoodi peaks iga linnalaps õppima enne uinumist vaatama pilvi või merd, kuulama tuult või linde, kas või oma südame tuksumist. Ja unelaul, see ei pea ju olema vana ja tuntud laul, sellel ei pea olema loogilist lugu, palju sõnu ega säravat meloodiat. Tähtis on hetk, milles uinuja ja uinutaja viibivad, ning rütm, mis neid seob.

    „Nii võibki öelda, et hällilauludesse kätkeme me peale hoolitsuse kõik oma inimlikud soovid, mälestused ja teadmised, mida me tahame lastele edasi anda. Isegi kui me arvame, et hällilapsed meid ei mõista, tugineme intuitiivselt tõele, et side, mis seob uinutajat ja uinutatavat, loob meie vahele müstilise silla ning uinuja pärib meie soovid, teadmised ja mälu. Ja kui meie lahkume uinuja juurest, jääb teda hoidma uni, otsekui hingeline, suur, kindel ja lõpmatu teadmatus, kellega saab ka kõnelda, kas või vaid pelgalt mõttes“ (Lauri Õunapuu artiklist).

  • Eneseaktsepteerimise presenteerimine

    KARIN ALLIK, LIISI AIBEL

    TÜ Viljandi kultuuriakadeemia „4avastajaDraamat“, autorid, lavastajad ja etendajad Alissija-Elisabet Jevtjukova, Anna Laura Alamets, Eliise Künnis ja Sebastian Talmar, lavastusdramaturg Isabel Laiapea, valguskujundajad Siim Reispass ja Mairon Tovstsik, juhendaja Ruslan Stepanov. Esietendus 30. X 2022
    TÜ Viljandi kultuuriakadeemia Mustas saalis.

    4. juunil lõpetas oma lavatee TÜ Viljandi kultuuriakadeemia lavastaja eriala viimase kursuse tudengite teos „4avastajaDraamat“, mille autorid, lavastajad ja etendajad on Alissija-Elisabet Jevtjukova, Anna Laura Alamets, Eliise Künnis ja Sebastian Talmar. Kuivõrd autorid on oma lava(staja)tee alguses, väärib küsimist: mida ütleb noorte kunstnike ühine diplomilavastus nende kui lavastajate kohta?

    Alissija-Elisabet Jevtjukova soolo algab kebjakate jalgadega plasttoolil
    tasakaalu otsimisega.

    Lavastuse tutvustuse põhjal käsitletakse teoses kunstnikuks kasvamise teekonda, uuritakse suhet publikuga, ühiskonna ja teatri traditsioonidega. Tõepoolest, suuresti on tegu nelja alustava lavastaja-etenduskunstniku eneserefleksiooniga, milles peegelduvad nende seisukohad eelmainitud teemadel. Puudub fiktsionaalne maailm, väljamõeldud tegelased – kogu lavastus ongi üles ehitatud ainult autorite isikule ja kogemusele. Sestap saab esimeste iseloomustavate märksõnadena noorte lavastajate puhul välja tuua isiklikkuse ja autentsuse.

    Võib loomulikult arutleda, kas see omadus iseloomustab puhtalt lavastajate eelistusi või pärineb noori autoreid ümbritsevast teatrikeskkonnast, kus representatsioon aegamisi taandubki ning võimust võtab autentsuse otsing. Seejuures oleks vägivaldne neid kaht teineteisest täielikult eristada – ilmselgelt on ümbritsev teatrielu jätnud kooli lõpetavate lavastajate käekirjale oma tugeva jälje. Nii ei saa autentsuse taotlemist lavastuses pidada ka ainuüksi suundumuse järgmiseks, vaid autorite vastuvõtlikkuseks välistele mõjutajatele.

    Jevtjukova, Alamets, Künnis ja Talmar on oma autentsuse püüdluses igatahes edukad. Nad võtavad lavale astudes küll argisest erineva oleku ja asuvad mõnevõrra iseennast taasesitama (sest sellest ongi pea võimatu pääseda), kuid mõjuvad seejuures siira ja usutavana.

    Lavastuse selgroog moodustub lavastajate kümnetest või suisa sadadest küsimustest, mis koolist maailma astumise teelahkmel seistes vastust ootavad. Eksimishirm ja püüd leida tasakaal omaenda ambitsioonide ja valdkonna ootuste vahel läbib niidina kogu pooleteisttunnist rännakut.

    „Kui mitu korda on lubatud eksida enne seda, kui kedagi enam ei huvita, mis ma lavastajana teen,“ küsib Talmar. Jah, konkurentsitihedas teatrimaailmas puudutab see küsimus kõiki loojaid. Eksimisruum tuleb välja teenida, kui kalgilt see ka ei kõlaks. Seega, kuidas jõuda kunstnikuna oma karjääris punkti, mil läbikukkumine on (taas?) lubatud ja hakatakse nentima, et isegi kui lavastus pole kõige paremini õnnestunud, on seda siiski huvitav vaadata, sest ka vigades – kui need on kirega tehtud – on oma vaimustav võlu.

    Sellele teekonnale üks lihtne mõte kaasa: „4avastajaDraamat“ suurim nõrkus on selle pealkiri, mis publikut rohkem peletab kui tõmbab. Kiirpilgul ei ole nimelt võimalik pealkirja välja lugeda, mistõttu ei jää see ka meelde. Kujutame aga ette olukorda, kus skrollime Facebookis uudisvoogu või möödume tänaval plakatiseinast ning registreerime infot vaid vilksamisi, isegi alateadlikult. Saadud infot hiljem oma peas taastades ja sorteerides meenuvad eeskätt atraktiivsemad märksõnad, aga esmapilgul loetamatud sõna(ühendi)d – mida „4avastajaDraamat“ meie hinnangul on – kipuvad mälust kaduma. Pealegi ei kajasta pealkiri lavastuse sisu ja vormi, millest võib potentsiaalne vaataja teha järelduse: pealkiri on arusaamatu, küllap siis lavastus ka.

    Nähtud etendus tõestab õnneks vastupidist. Õhtu tuumakaim osa moodustub neljast soolost, mis annavad igale lavastajale-lavalolijale võimaluse oma käekirja ja mõttemaailma demonstreerida. Esimesena saab sõna Alamets, kelle soolot ei taibanudki kohe soolona käsitleda. Üleminek Alametsa etteaste ja eelneva ühise stseeni vahel on nii sujuv, et alles järgmise soolo alates jõuab kohale mõistmine: ahhaa, igaüks saab oma stseeni! Nõnda vajuvad lavastuse tervikus tagaplaanile Alametsa mõtted argitegevuste käsitlemisest kunstina või ebakindlusest lavastajakarjääris – mis siis, et need on lausutud samaväärse siirusega nagu ülejäänud etendajate monoloogidki.

    Jevtjukova soolo algab kebjakate jalgadega plasttoolil tasakaalu otsimisega –
    imeline metafoor eespool nimetatud kunstnikupositsiooni leidmisele –, mis kuidagi õnnestuda ei taha. Publik elab talle hinge kinni hoides kaasa, olles veendunud, et ühel hetkel peab see ju ometi õnnestuma, kuid parimatest püüdlustest hoolimata jääb tulemus saavutamata. Edasi annab Jevtjukova ohjad vaatajate kätte ning palub ennast lavastama hakata. Olukord on mänguline ja ootamatu, ehkki saalist antavad ettepanekud ei mõju kuigi inspireerivalt (räppides oma lemmikluuletuse esitamine, mõned füüsilist pingutust nõudvad proovilepanekud jne).

    Talmar esitleb oma andekust visuaalse ja poeetilise sidumisel, luues lavale valgusinstallatsiooni, mille keskmes on veinipokaal representeerimaks peenetundelisust, õrnust ja vastutustunnet, mida maailmas nii väga napib. Seejuures liigub Talmar oma soologa neljast lavastajast kõige abstraktsemale tasandile, otsides üldistusi pigem kogu nüüdiskunsti ja elutunnetuse kui iseenda kunstnikuks kasvamise kohta.

    Viimasena soleeriv Künnis pakub talle niisiis suurepärast kontrasti, kui asub ennast pikalt ja põhjalikult analüüsima, ning seda mitte ainult kunstnikuna. Künnis struktureerib oma monoloogi prinditud piltidega, millest igaüks juhatab lavastajale olulise mõtte või kogemuse juurde – ühte tervikusse mahuvad nõnda näiteks mälestus ebaõnnestunud Tinderi-kohtingust ja mõtisklus originaalsuse võimalikkusest kunstis. Künnise juttu võiks pidada laialivalguvaks, kui kõiki tema ideid ei ühendaks katse aktsepteerida ennast sellisena, nagu ollakse.

    Arvestades lavastuse viimast stseeni laieneb too katse ülejäänud lavastajatelegi. Seltskond saab laval jälle kokku, seljas uued kostüümid – näib, justkui oleks igaüks selga tõmmanud oma lemmikriided –, ning hakkab ennastunustavalt tantsima. Tõsi küll, stseen mõjub terviku seisukohalt pisut klišeeliku ja pealiskaudsena, kuid annab siiski edasi lavastuse mõtet. Improviseeritud tantsimises peegeldub teatav vabanemine ja loobumine valehäbist, ebakindlusest, kõhklusest. Hoolimata lavastuse vältel kõlanud muredest väljendab „4avastajaDraamat“ happy end autorite elutähtsat optimismi, ilma milleta pole mõtet uue tulijana teatrimaailma astudagi.

  • Kus on kodu koht?

    SILVER ÕUN

    „Bukarest?“ – „Ei-ei, Bukarest on hoopis sealpool.“ – „Ahaa, lääs. Läänes?“ – „Ei, lääs on teisel pool.“ – „Jah? Ma ei tea. Seal, kust mina tulen, on kõik siin lääs.“1

    Matthias (Marin Grigore) naaseb koju, Rumeenia mägikülla, et soojendada taas üles suhted oma naise, eelkõige aga algkoolieas pojaga.

    Cristian Mungiu filmide keskmes on ikka olnud idablokist vabanenud ühiskonna valulik integreerumine liberaalsesse Euroopasse, alates iseseisva Rumeenia sünnitusvaludest filmis „4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva“2 – ja mitte poliitilises rahvusriigitekkelises mõttes, vaid tirides vaataja läbi abordiga seotud õuduste Ceaușescu režiimi viimaseil aastail – ning jätkates filmides „Teispool mägesid“3 ja „Lõpetamine“4 juba iseseisvunud Rumeenias. Autor nendib neis lugudes ikka ja jälle läänega lõimumise võimatust, tuues põhjuseks ühiskonnast väljajuurimatu korruptsiooni või vaadete konservatiivsuse. Seejuures on Mungiul haruldane anne luua tegelasi, kes pole ühekülgselt ei halvad ega head, vaid igaüks esindab mingi (maailma)vaate kahepoolset tera. „MRT“ on Mungiu viimasest neljast filmist ainus, mis Cannes’i filmifestivalil loorbereid ei lõiganud. See on struktuurilt ka üks tema keerulisemaid. Esimest korda on režissöör katsetanud ansamblifilmilikku narratiivi. Nii mõnigi liin jääb näiliselt õhku ja Mungiu tõeotsimine on pigem sokraatiline: ta annab vaatajale vihjeid, ent mitte kunagi kogu tõde otse kätte. Pealkirigi „MRT“ (magnetresonantstomograafia) on üsna abstraktne ja autorifilmilik.

    Mõnda aega välisriigis tööl olnud ja muidu lihuniku ametit pidanud Matthias (Marin Grigore) naaseb koju, Rumeenia mägikülla, et soojendada taas üles suhted oma naise, eelkõige aga algkoolieas pojaga. Tundes mehe püsimatut loomust, naine suuri lootusi ei hellita ja õigesti ka teeb, sest Matthiase põhiliseks huviorbiidiks kujuneb soiku jäänud armulugu kohalikus pagaritööstuses töötava Csillaga (Judith State). Csilla ellu toob muutuse aga otsus värvata pagariärisse kolm immigranti. Sellega ei ole paljud külas sugugi rahul.

    Kuus või üheksa

    Mäletan üht lugu, kus vanamees joonistab lauale numbri ja küsib nooremalt mehelt, kes temaga kangesti vaielda tahab, mis number on laual. Noorem jõuab juba vastata „üheksa“, kui järsku mõistab, et tema vastas istujale vaatab laualt vastu kuus.

    „MRT“ lugu jaguneb kolmeks kon­fliktiks. Esimene on Matthiase suhe oma pojaga, kes on teadmata traumaatilise sündmuse järel lakanud rääkimast, ning ka mehe isa on mingil kliinilisel põhjusel kaotanud hiljuti kõnevõime. Teiseks liiniks võib pidada Matthiase suhet Csillaga ning tüvikonfliktiks kujuneb külaelanike vahel lahvatanud erimeelsus araablaste pärast. Esimesed kaks süžeeliini justkui kommenteerivad seda. Mungiu on väga elavalt välja toonud tänapäeva maailmapildis vägagi valuliku ja konstrueeritud duaalsuse, kus liberaalsuse ja konservatiivsuse vahel justkui polekski mingit keskteed: osapooled ei proovigi teineteisele läheneda, sest kes ei ole meie poolt, on meie vastu. Seepoolest võiks film pakkuda kõneainet ka siinsele publikule. Mungiu on loonud justkui paabeli: filmis kuuleb vähemalt nelja keelt, kui mitte rohkem, sest piirkonnas, kus sündmustik toimub, elavad koos rumeenlased ja ungarlased ning külla on eksinud ka mõned sakslased ja prantslased. „Oled sa mustlane?“ küsib Matthias ühelt lihakombinaadis töötavalt kolleegilt filmi algul. Saanud oma küsimusele kinnituse, lööb Matthias teda mõtlematult näkku ning põgeneb. Matthiase teos väljendub vaen, mis ei näe rahvuse taga indiviidi. Seejuures ei mõtle ta kordagi, et temagi on oma töökohas võõrtööline. Rumeenlased ise on muide traakia rahva daaklaste ja nende alad vallutanud roomlaste järeltulijad ning rumeenia keel on romaani keel –
    nimi Rumeenia sellele ju otseselt viitabki. Kas pole arendanud Kaplinskigi kuskil kirjades mõttekäiku, et peame end eeslastena suurteks eurooplasteks, ent unustame väga kergelt, mis seisus me rahvana veel 170 aastat tagasi olime?

    Natură

    Matthiase poja kooliteele jääb mets, mida poiss kardab, sest miski seal nähtu on põhjustanud poisi vaikimise. Mets on ikka lugudes koht, kus juhtuvad salapärased ja seletamatud sündmused. Ja nagu paljudes romaani keeltes, tähistab ka rumeeniakeelne sõna „natură“ nii loodust kui ka loomust. Filmis mängib too sõna üsna mitmekihilist rolli. Vägivaldsetest impulssidest hoolimata on Matthias üsna hooliv isa. Et pojaga side luua ja tema kartust suure tundmatu ees vähendada, õpetab Matthias talle, kuidas looduses ellu jääda, kuidas vett keeta, jahti pidada jne. Loomuse kõige irratsionaalsemat külge esindab Matthiase isa liin. Isa kõnekaotuse põhjusesse ei too selgust ka magnetresonantstomograafia. Võib vaid eeldada, et vana mehe ajus on toimunud mingid teadmata muutused. Kui too liin oma ettearvamatu kulminatsioonini jõuab, põhjustades Matthiase poja kõnevõime taastumise, näib režissöör viitavat sellele, et loomust ei saa valida ega ette ennustada. Muuta võib inimest vaid teiste kannatuse nägemine. Vaenule vaenuga vastamine põhjustab vaid suuremat vihkamist. Matthiaski leebub filmi jooksul vähemalt näiliselt immigrantide vaenamise osas ja suhtub asja kainemalt, sest hoolib Csillast. Filmi pealkirja „MRT“ võib seega mõista loomuse skaneerimisena.

    Ühes filmi sõlmpunktis süütavad end Ku Klux Klani laadis riietanud äärmuslased Csilla maja. Kui mõelda, milline saatus võiks rahvuslastest vandaale pärast araablaste külast väljaajamist oodata, siis jääks juurdlus (kui seda üldse alustataks) tõenäoliselt soiku ja elu läheks edasi, nagu poleks midagi olnud. Aktuaalsete Prantsuse sündmuste foonil võiks aga öelda, et kui filmile midagi ette heita, siis probleemi liigset lihtsustamist. Realismižanr lubaks seda justkui sügavamalt avada. Filmis on rahutuste ajendiks kolm täiesti rahumeelset võõrtöölist, mis iseenesest toetab Mungiu humanistlikku sõnumit, kuvades seda, et enda usulis-päritolulistest eelarvamustest tuleks suuta kaugemale vaadata. Arvestades aga, et Mungiu filmide tugevus on seisnenud ennekõike tema tegelaste komplekssuses, tunnen, et ta oleks saanud selles kaugemale minna ja konflikti eripalgelisemalt avada. On ehk põhjust küsida, kas pole ehk satiirilik vorm „see on ainult nali“ Ruben Östlundil ja veel mõnel kaasteelisel lubanud Euroopa filmis siinset immigratsiooniproblemaatikat sügavamaltki torkida kui kohati mustvalgeks jääv sotsiaalrealism? Siiski annab „MRT“ tunnistust, et Mungiu on praegu Euroopa filmikunstis üks huvitavamaid dramaturge.

    1 Vestlevad üks filmi peategelastest ja tema kodukülla eksinud Lähis-Idast pärit immigrant.

    2 „4 luni, 3 săptămâni și 2 zile“, Cristian Mungiu, 2007.

    3 „După dealuri“, Cristian Mungiu, 2012.

    4 „Bacalaureat“, Cristian Mungiu, 2016.

  • Lihtne meelelahutus ja pseudoajaloo hüperboolid

    KASPAR VIILUP

    „Indiana Jones ja saatuse seier“ („Indiana Jones and the Dial of Destiny“, USA 2023, 155 min), režissöör James Mangold, stsenaristid James Mangold, David Koepp, Jez Butterworth ja John-Henry Butterworth, operaator Phedon Papamichael, helilooja John Williams.

    Osades Harrison Ford, Mads Mikkelsen, Phoebe Waller-Bridge, Antonio Banderas, Toby Jones, Boyd Holbrook jt.

    Harrison Fordi Indiana Jonesi kõrval särab ereda tähena hittsarjast „Mustlammas“ tuttav Phoebe Waller-Bridge.

    Lahendame esimeses lõigus kiiresti ära kõik need nõmedad probleemid, millesse upub viimastel nädalatel kogu selle filmi meediakajastus. Kas uus „Indiana Jones“ on saaga halvim film? Ei. Halbusest rääkides peaks ette võtma pigem „Hukatuse templi“1, mis on praeguste kriteeriumide järgi ikka täiesti talumatu. Kas Harrison Ford on liiga vana, et mängida Indiana Jonesi? Ei ole. Miks peaks üldse küsima midagi nii rumalat? Kas meil oli uut Indiana Jonesi filmi vaja? Muidugi. Kui vanameister Ford jaksaks, vaataksin hea meelega ka kuuendat filmi. Kas Indiana Jones on oma aja ära elanud? Kaugeltki mitte. Mul pole ühe kassahitiga ammu nii lõbus olnud.

    Sellega on siis nüüd korras! Kahjuks pole minu sõnadel ülemäära kaalu, sest need tühised, naeruväärsed ja mitte midagi ütlevad pealkirjad, mida oma küsimustega veidi markeerisin, on juba oma töö teinud – „Indiana Jones ja saatuse seier“ on kinodes valusalt põrunud. Peaaegu 300 miljoni dollarise eelarvega film teenis avanädalavahetusega üle maailma tulu 130 miljonit dollarit, mis polegi pealtnäha kohutav tulemus, kuid jäi ikkagi kõvasti alla stuudio ootustele. Vaevalt et lähinädalatel midagi ka paremaks läheb.

    Kirjandusmaailmas räägitakse üha enam raamatute Facebookis ehk netilehel Goodreads toimuvast raamatute põhjalaskmisest halbade arvustustega (nn review bombing). Samalaadse nähtusena on netimeedia teinud Indyst märkamatult hädise ja tudiseva vanamehe, kes on ühe jalaga hauas ja teeb veel viimaseid surmaeelseid hingetõmbeid. Kui 60aastane Tom Cruise hakkas filmis „Top Gun. Maverick“2 jälle lennukitega trikitama, ei kobisenud küll keegi, et kuule, kõbi, lase noored pulti. Veel tänavu juulis sõidab ta uues „Võimatus missioonis“3 mootorrattaga kaljult alla ja teeb muid tempe, senise kajastuse põhjal on kõik juba enne nägemist vaimustusest kummuli.

    Aga miks me tahame siis Indiana Jonesile nii väga hauakivi tellida enne, kui saaga pole veel manalateed läinud? Suur põhjus peitub ilmselt Jonesi pärandis, mille ulatus on nii suur, et seda on isegi raske hinnata. Loobime kiirelt hunniku pealkirju: „Kariibi mere piraadid“, „Tomb Raider“, „Rahvuslik aare“, „Muumia“, „Kõurikud“, „Kalliskiviromaan“, „Jumanji“, „Uncharted“4. Neist viimane on ilmselt kõige märgilisem, sest praeguse põlvkonna üks hinnatumaid videomängusarju, millest valmis mullu ka mängufilm Tom Hollandi ja Mark Wahlbergiga5, on seiklusžanri viimastel aastatel sedavõrd palju mõjutanud, et teeb „Indana Jonesile“ omamoodi karuteene.

    Mida ma silmas pean? „Indiana Jones“ inspireeris tugevalt mängustuudio Naughty Dog tegijaid, et luua
    2007. aastal esimene „Uncharted“ videomäng. Selles ei kahtle vist keegi. „Saatuse seieris“ ehitab lavastaja James Mangold uue filmi vundamendi aga suuresti klotsidest, mis on meile tuttavad juba Indy-sarjale aluse pannud kultusfilmist „Indiana Jones kadunud laeka jälil“6, ent samal ajal täidab ta vuugid särtsakama ajakohasema sisuga, mis viib mõtted tahes-tahtmata „Uncharted’ile“. „Indiana Jonesi” mõjutab seega alateadlikult sari, mille tekkimiseks nad ise tingimused lõid. Popkultuuri musternäide! Eriti humoorikas on seejuures vanameister Antonio Banderas, kellel õnnestus nii „Uncharted’is“ kui „Saatuse seieris“ küllalt sarnases (ja totakas!) rollis üles astuda…

    Mõte sellest, et Indiana Jones suudaks olla ühe jalaga kindlalt minevikus ja teise jalaga uute lainete vahel tasakaalu hoida, on sümpaatne, kuid paneb meid paratamatult lõhkise küna ette. Nii tegijad kui ka saaga suured fännid – kelle hulka kuulun isegi – ei suuda otsustada, mida see uus film õigupoolest tegema peaks. Me ei taha vana koopiat, aga ei soovi ka midagi uut. Meile ei meeldinud mõte Shia LeBeoufist kui uuest Indiana Jonesist, aga meile ei istu ka 80aastane seikleja. Pettumine on sellesse projekti sisse kirjutatud, ootused on kruvitud nii kõrgele, et need on seal pilve piiril muutunud paradoksaalseks.

    Kui nüüd aga korraks kümme sammu tagasi astuda ja vaadata värsket „Indiana Jonesi“ viimaste aastate kassahittide koosluses, läheb pilt palju selgemaks ja kainemaks. On see siis Vin Diesel autoga maailma päästmas, superkangelasrosolje multiversumis või midagi kolmandat, popkornifilm tähendab tänapäeval ikka ülimat arulagedust, tühisust, lihtsustamist, lühidalt öeldes sulaselget lollust. „Saatuse seier“, mis toob tagasi Spielbergi 80ndate kassahittide vaimu, mõjub aga kui klassi kõige targem laps, hoolimata sellest, et siingi heidetakse loogikareeglid lõpuks ükskõikselt üle parda. Mangold julgeb siiski vaataja proovile panna, sundida teda kaasa mõtlema ning läbi arheoloogia- ja ajaloorägastike ise teed otsima.

    See on muidugi kaval pettus, ühe korraliku kassahiti tõutunnus. „Indiana Jones ja saatuse seier“ on olemuselt lihtne meelelahutus ja keerukad pseudoajaloo hüperboolid viivad meid alati sama tulemuseni, sõltumata sellest, millise tee me vaatajana valime. Aga illusioon sellest, et ka meie lahkume kinosaalist arukamana, on ikkagi loodud! Just seda tunnet mäletangi oma elu esimestest võimsamatest kinoelamustest: astud pimedast saalist välja, kõnnid mööda tänavat ja kujutad ette, kuidas järgmise nurga tagant ronivad välja roimarid, zombid, tulnukad või muud sorti närukaelad, ja usud tõsimeeli, et pärast filmi vaatamist suudad neile ka ise säru teha. Hollywood on oma parimatel hetkedel alati suurem kui elu. Muinasjutt võib olla kui tahes napakas ja uskumatu, aga kui kõik õnnestub, ollakse selle ees ikkagi relvitud. „Saatuse seier“ koperdab üleliigse nostalgia otsa – joomamäng, kus pitsi tuleks tõsta iga easter egg’i ehk peidetud üllatusviite peale, lõpeks usutavasti kiire koomaga. Stsenaarium on ambitsioonikusest hoolimata küllalt kiretu, aga nakatav filmimaagia on seal olemas. Ja ühele kassahitile on see kullaproov. Kui see on olemas, siis olen valmis filmile üsna palju andeks andma.

    Eks nende tinistamiste ja andestamistega on paraku see lugu, et kui haldja­tolm mõne tunni, parimal juhul mõne päeva või nädala jooksul meie meeltest hajub, on ka film ise kui imeväel peast pühitud. Kardan, et „Saatuse seierit“ ootab ees sama saatus: õige pea tõstavad kõik rusika, et seda neetud viiendat „Indiana Jonesi“ tampima hakata, aga tabavad end kimbatusest, et ei oskagi midagi tarka öelda.

    Režissöör James Mangold kõnnib ustavalt Spielbergi jälgedes, kuna ka saaga neljanda filmi „Kristallpealuu kuningriik“7 puhul on enamik meist unustanud, miks nad seda nii kirglikult vihkavad. Vaatasin filmi enne arvustuse kirjutamist üle ja, võta näpust, tegu on igati viisaka filmiga, mis on 15 aastaga lihtsalt tontliku maine külge saanud.

    Põhjus, miks „Saatuse seier“ meil peagi meelest läheb, on saatnud kogu „Indiana Jonesi“ sarja. Nende filmide võlu peitub Harrison Fordi sarmis, John Williamsi pompoosses muusikas, lummavas kunstniku- ja operaatoritöös ning hästi valitud võttepaikades, kuid kõik muu ümbritsev koosneb lihtsalt mõnusatest klišeedest, toredalt mittemidagiütlevatest kõrvaltegelastest, vahvatest seiklustest ja pehmest huumorist. Aga eks hea kassahitt peagi ju vaatajal olemise õdusaks tegema.

    Mida meenutamisväärset on Boyd Holbrooki suvapätis või Mads Mikkelseni kurjas natsis? Sarnaseid tühiseid tegelasi on seal veel terve pinutäis, seda küll ühe erandiga: Harrison Fordi kõrval särab ereda tähena hittsarjast „Mustlammas“8 tuttav Phoebe Waller-Bridge. Ta tõestab veenvalt, et on mitte ainult terava keelega koomik, vaid suudab mängida ka mitmetahulist karakterit, kes paistab oma ettearvamatu ja ebaratsionaalse käitumisega selgelt teiste, lihtsakoeliste skitseeringute vahelt välja. Äkki võtab hoopis Waller-Bridge vanameistrilt piitsa ja kaabu üle?

    See küsimus on mõistagi provokatsioon, kuid teisalt ka mõttemäng: kas Disney ja Lucasfilm suudavad tõesti leppida maestro Harrison Fordi sooviga, et keegi teine ei astuks enam kunagi Indiana Jonesi kingadesse? Siinkohal saab kaalu­keeleks ilmselt raha ning kui kehvade levitulemuste tõttu kukrusse ühtki münti ei kuku, siis lükatakse ilmselt „Indiana“ arhiiviriiulile tolmu koguma. Kas see on ühe ajastu – või tervikuna seiklusfilmide –
    lõpp? Võib-olla, aga vähemalt jääb meile „Saatuse seier“, lõbus ja igati eeskujulik suvine kassahitt, mida ei pea häbenema ning mille juurde võib rahuliku südamega tagasi pöörduda.

    1 „Indiana Jones and the Temple of Doom“, Steven Spielberg, 1984.

    2 „Top Gun: Maverick“, Joseph Kosinski, 2022.

    3 „Mission: Impossible. Dead Reckoning Part One“, Christopher McQuarrie, 2023.

    4 „Pirates of the Carribean“; „National Treasure“; „The Mummy“; „The Goonies“, Richard Donner, 1985; „Jewel of the Nile“, Lewis Teague, 1985.

    5 „Uncharted“, Ruben Fleischer, 2022.

    6 „Raiders of the Lost Ark“, Steven Spielberg, 1981.

    7 „Indiana Jones and the Kingdom of the Crystal Skull“, Steven Spielberg, 2008.

    8 „Fleabag“, Phoebe Waller-Bridge, 2016-2019.

  • ,

    Argidialektika XVIII. Elu mõte

    MARGUS OTT

    Ma ei saa oma sügavaimat elu mõtet teada, sest ma ise kõige täiega kehastan seda mõtet. Kui ma saaksin elu mõtet teada, siis ma oleksin juba väljaspool elu mõtet ja see elu mõte poleks sügavaim elu mõte.

    Banksy. What we do in life echoes in eternity. New York 2013.

    Ometi pole ma ju ka väljaspool oma sügavaimat elu mõtet, sest ma just nimelt kogu oma elamisega kehastan seda. Iga mu tegu ja mõte väljendab mingil kombel mu sügavaimat elu ja elu mõtet. Sealhulgas on ka elu mõtte järele haaramine ehk oma elu mõtestamine üks elu kehastumise viis.

    Nõnda hõlmab mu elu nii elu sügavaima mõtte kehastamist kui ka selle järele haaramist. Ma tunnetan oma kehastunud elu ja selle käigus mu kehastunud elu teiseneb, nii et ma ka juba tunnetan natuke teistmoodi. Need kaks külge võimendavad teineteist: haarates elu sügavaima mõtte järele ma lõimin oma elu tihedamalt kokku ja siis on ka mu kehastunud elu ja tegutsemine võimsamad ja täpsemad, kuivõrd iga tegu võrsub kehastunud elutervikust, nii et ma olen rohkem oma teo „taga“, sellesse tihedamalt põimitud. See annab omakorda alust sügavamaks ja hõlmavamaks elu mõtte tunnetamiseks.

    Ometi libiseb tunnetuse viimne objekt ehk elu sügavaim mõte aina käest. Elu mõtte tunnetamisel on kaks faasi: elu mõtte haaramine ehk liikumine elu sügavaima mõtte poole ning selle haarde vabastamine seoses mõistmisega, et elu sügavaimat mõtet ei ole põhimõtteliselt võimalik haarata.

    Need kaks faasi ei ole lihtsalt ükskõikselt teineteise järel, sest nad on ühe ja sama elu momendid ja mõjutavad teineteist. Kui olen püüdnud haarata elu sügavaimat mõtet ning seejärel haarde vallandan, siis ei ole ma samas kohas kus enne. Ma olen saanud vabamaks, distantseerunud mõningaist kinnis­kujutelmadest.

    Niimoodi saan ma järjest vägevamaks: haaran elu mõtet aina sügavamalt, nii et mul on aina enam, mida seejärel vallandada. Mõte kehastub ja keha mõtestub.

    Kuid selline vägevnemine on ka ise teatud laadi haaramine. See ei pääse jõuetusest, haarde lõdvenemisest. Haaramine-ja-lõdvenemine ise lõdveneb. Minu elu põhjas on õõnestus, mis uuristab kavalaimagi elustrateegia.

    Ühtlasi aga on seesama õõnestus ka õnnistus, loov lammutus. Aina lammutan end – ja mitte üksnes omaenda jõududega – ja aina taastun mingil kombel. Tuleb kuulatada, et tabada oma eluviisi, oma elu meloodiat, mis käib nii omatahtsi kui ka isetahtsi, nii minu suunamisel kui ka sellest sõltumatult.

Sirp