Toeta

Raili Marling

  • Rõõm reaalsusealusest kunstist

    EIK HERMANN

    Näitus „Kaose Kogudus 101“ Tartu kunstimajas kuni 30. VI. Kuraator Martin Rästa.

    Näib, et sürrealism on Eestis taas kõlapinna saavutanud. Lisaks Eesti Rahva Muuseumi sürrealismiteemalisele näitusele ja Ilmar Malini loomingut käsitlevale ülespanekule Tartu Kunstimuuseumis kannab sama vaimsust ka Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis parajasti kogeda olev „Kaose Kogudus 101“. Otsides väljendit, mis seda näitust võiks iseloomustada, torkas pähe, et selleks võiks olla rõõm reaalsusealusest kunstist.

    Sürrealismi mõiste viitab reaalsusealususe asemel muidugi reaalsusepealsusele. Siiski tekitab minus kimbatust, miks seda kunsti nimetatakse reaalsusepealseks, kui tegelik suhestumine on sellega, mis asub just nimelt all. Ilmar Laaban on seda seletanud taotlusega lisada reaalsusele veel üks kiht. Niisiis näib mõte olevat, et kontakt all olevaga aitabki jõuda reaalsusepealse kunstini. Mulle siiski tundub, et põhipõhjus oli hoopis esteetiline: „sürrealism“ lihtsalt kõlab palju paremini kui „subrealism“.

    Igal juhul saab selle nimetuse kahtluse alla seada. Keskendutakse siin ju ikkagi pigem all kui peal olevale. Seda võib iseenesest mõista ka mõne Vana-Kreeka filosoofi kombel, kes arvab, et reaalsuse all on stabiilsed olemused, mis tekitavad kogu silmaga nähtava virvarri. Subrealistlik ettekujutus on aga risti vastupidine: just pealispind on stabiilne ja hoopis selle taga käib nii loovate kui ka hävitavate jõudude mürgel.

    Just näivus on ju kõige püsivam. Näilikku korda hoitakse veel ka siis, kui asjad on juba ammu kontrolli alt kadunud. Selles mõttes on üks kiht juba alati lisatud. See on korra, kontrolli ja kuvandi kiht. Just selle kihiga tundub subrealistidel olevat oma asi ajada. Niisiis, kihtide lisamise asemel võiks subrealismi vormeliks olla üks kiht vähem: lahutada korrakiht ehk egokiht, mis lubab säilida muljel, et kaos on kontrolli all.

    Kontrolli all on kaos

    Kaos ongi muidugi sõna otseses mõttes kontrolli all. Või ümber? Siin muutuvad asjakohaseks nägemused kaosest, mis ei samasta seda pelga korratuse või eimiskiga.

    Just näivus on kõige püsivam. Näitus „Kaose Kogudus 101“ Tartu kunstimajas astub ülemõtlemisele vastu.

    Nii näiteks on Gilles Deleuze ja Félix Guattari raamatus „Mis on filosoofia?“ määratlenud kaost olukorrana, milles vormid lõpmatul kiirusel tekivad ja kaovad. Mõned evolutsiooniteoreetikud on samas vaimus väitnud, et esimesed eluvormid tekkisid just säärase kaoseoleku piirimail toimuvas spontaanses vormiloomes. Nihilistliku korrahävituse asemel saab kaosest selle ettekujutuse järgi korrapärade üleküllus. Kaos ei ole siin enam miski, mis nõuaks tingimata omapoolset korraloomet, sest vorme tekib siin juba niigi. Neid on vaja üksnes peatada, kinni püüda, püsistada ja omavahel komponeerida.

    Selline kaosekäsitus nihestab ühtlasi traditsioonilist kosmose mõistet. Kui kaos on kordade üleküllus, ei saa kosmost enam mõista igasuguse (ilma)-korrana. Üks võimalus siin kosmosele tähendus tagasi anda oleks öelda, et ainult isearenevast kaosest elu saanud ja tähenduslikuks arendatud kord on kosmos. Veelgi enam, kõige huvitavam kosmos on selline, mis läheb kaugemale banaalsest ja tuimast korrapärast ning loob ühtlasi uut, endale iseomast kaost. Nii ei ole „kosmose“ ja „kaose” puhul tegu enam kahe ebasümmeetrilise mõistega, millest üks on üdini positiivne ja täis ning teine üdini negatiivne ja tühi, vaid võrdsete paarilistega, mis vajavad teineteist, et püsida liikuva ja elavana.

    Vahel räägitakse (välis)kosmose kõrval ka sisekosmosest, aga sisekaosest keegi eriti rääkida ei taha, välja arvatud juhul, kui on vaja kellelegi midagi kurta. Ometi võiks subrealistlikus vaimus öelda, et just sisekaosest tuleks otsida loomeväge, sest lisaks võimele väliskaosest laenguid ja ideid ammutada ning sellega kokku mängida suudab see ka iseomaselt vorme luua. Et sisekaos aktiveerida ja käimas hoida, tuleks aga kontrolli- ja kuvandikihti mõnevõrra nõrgendada või see üldse välja lülitada. Muidugi tuleb sellega olla ettevaatlik, sest sisekaos võib manduda nihilistlikuks hävituseks, kui sellega liitub krooniline kurbus ehk väepuudulikkus.

    Kui selle nägemusega nõustuda, siis tuleb korrakaitse tähtsuse kõrval rõhutada ka kaosekaitse tähtsust ja asuda uurima, millised on õieti soodsad tingimused, et kaosele omane isetekkelisus jätkuda saaks ja pikeneks selliseks kosmosetekkeks, mis suudaks omakorda kaosele uusi impulsse anda. Siit paistavad juba uue olutunnetuse piirjooned, millel on ka religioosseid elemente.

    Siit aimub eesmärke, mis võiksid anda elule tähendust ja panna inimesi kogunema. Õigemini, kaosele omaselt ei pruugi siin olla täistähenduslikkust, mis on omane pigem kosmosele, aga kindlasti on siin küllaldaselt eeltähenduslikkust ja tähendusejärgsust (tähendushuumust), mis küll toidavad tähendust, aga ühtlasi keelduvad ise fikseerumast mingisse selgekujulisse valmisvormi.

    Kaoserõõm kui ülemõtlemisravi

    Subrealismil ei ole pikka aega teab mis hästi läinud. Praktiliselt samal ajal, kui kunstnikud asusid sajand tagasi egoaluste isiksusekihtidega katsetama, kutsudes esile midagi loomingulise plahvatuse taolist, asus sama tegema ka reklaami- ja propagandatööstus. Üsna ruttu sai selgeks, et egoalused kihid võivad olla vägevad, aga nad on päris kindlasti ka üsna lollid: nendega on lihtne manipuleerida. Juba Natsi-Saksamaa aegse massipsühhoosi üle järelemõtlemine viis umbusuni meie sisekaose suhtes. See umbusk on aeg-ajalt küll lahtunud (näiteks 1968. aasta Pariisi sündmustes ja mujalgi), kuid seejärel uue hooga süvenenud.

    Pealegi nägid paljud, et esialgu uue ja huvitavana paistnud kunstialased katsetused hakkasid üksteist kordama ja sumbusid lõpuks samasugustesse klišeedesse nagu need teosed, mille sürrealistid olid ise klišeelikuks tembeldanud. Nüüd kasutatakse väljendit „sürri panema“ ka juhtude kohta, kui keegi õigustab mitteteadvuse mehhanismidele viidates lihtsat mölapidamatust või laiskust.

    Nende kahe (ja veel mõnegi muu) suundumuse koosmõjul on iga endast lugupidav kaasaegne kunstnik suur teadvustaja ja ülemõtleja. Ta teadvustab endale, et planeet soojeneb. Ta mõtleb kapitalismile, kolonialismile, rassismile ja šovinismile, viidates sellele või tollele lugupeetud teoreetikule. Ta näeb kõigest läbi, muu hulgas ka läbinägelikkusest. Ta teab, et kui keegi üritab olla autentne ja siiras, siis see on järjekordne näivus, mis toidab seda enam „süsteemi“, mis põhineb individualistlikul tarbimisel. Ometi ei kahtle ta siiski vajaduses tegelda enese kui brändiga.

    Selle juures on ainult üks häda. Kogu see ülemõtlemine tapab kogu loomerõõmu. See aina tugevdab korra, kontrolli ja kuvandi kihti, mis võib lõpuks saavutada juba sellise tugevuse, et miski sellest enam läbi pressida ei suuda.

    Näitus „Kaose Kogudus 101“ mõjub mulle ennekõike katsena vastu astuda säärasele ülemõtlemisele, kaitsta kaost ja tuletada meelde, mida rõõm reaalsusealusest kunstist pakkuda võib. Valmisvormi asemel on siin esil kunst kui katsetamine ja tekkimine: teos aina teiseneb ja jätkub. Egokihi asemel on rõhk kollektiivsel loomingul: eraldi teosed puuduvad, on vaid üks liitinstallatsioon, mis ajab erinevate osiste vahel aina uusi niite. Kõik on natuke napakas ja naljakas, samas üdini tõsine.

    Puhtandite keeles ongi sellest välja­panekust üpris raske rääkida. Ometi on sel oma laetus. See mõjub, tõmbab endasse ja kutsub kihte vähendama. Ühes teises maailmas, tõenäoliselt paremas kui meie omas, oleks „Aktuaalne kaamera“ lasknud eetrisse ka Roomet Jakapi asemantilise lalina, mis oli mõeldud vastusena näitusele tulnud reporteri esitatud asjalikule küsimusele. Kontrollikiht sai seekord veel võitu. Kuid see ei tulegi vahest kellelegi üllatusena, et kaosekaitsjate tööpõld on lai.

  • Teel olles. Gaasipedaaliga koonerdamata

    LAURI KÄRK

    Mängufilm „Ärge oodake maailmalõpust liiga palju“ („Nu Aștepta Prea Mult de la Sfârșitul Lumii“, Rumeenia-Horvaatia-Prantsusmaa-Luksemburg 2023, 164 min), režissöör-stsenarist Radu Jude, operaator Marius Panduru. Osades Ilinca Manolache, Nina Hoss, Uwe Boll, Ovidiu Pîrșan, Dorina Lazăr jt.

    On spekuleeritud, et Locarno filmifestivalil žürii eriauhinna pälvinud maailmalõpufilm „Ärge oodake maailmalõpust liiga palju“ oli mõeldud linastuma kuu aega hiljem Veneetsias, ent takistuseks olla saanud filmi ülim provokatiivsus. Tõesti, Radu Jude on oma viimases mängufilmis sülitanud praeguse maailma kõikvõimalikule poliitkorrektsusele. Keegi-miski pole puutumata jäänud, isegi mitte Ukraina sõda. Enfant terrible’i hoiaku tagant kumab ent muudki.

    Pikas, ülearugi pikas filmis eristub mitu liini. Esmalt ületöötanud tootmisassistent Angela (Ilinca Manolache) päevast päeva autoroolis tänapäeva Bukaresti närvesöövas ja tapvas liikluses, mingi Austria firma tööohutusreklaamile näitlejavalikut tegemas ehk teisisõnu videokõlbulikke tööõnnetusohvreid otsimas. Teiseks sellesama Angela (poliit)seksistlikud Tiktoki postitused à la Andrew Tate. Kui Angela igapäevamarsruut on esitatud monokroomis, siis Tiktokki jõudnuna on Angela lisaks soovahetusele (no kuidas muidu!) ka liigküllastunult värviliseks krutitud. Nii kanaliseerib naine oma argistressi.

    Teine värviline tegevusliin on aastakümnetetagune sotsialistliku Bukaresti tänavapilt. Selle värvilahendus on praeguse arusaama järgi pigem redutseeritud, otsekui Photoshopi old style’i filtriga, ega mõju erinevalt Angela Tiktoki-etteastetest pealetükkiv-agressiivselt. Ega ometi möödaniku nostalgia? Ei, Jude fookus on tänasel, vana ta tagasi ei igatse, vastupidi, seda halastamatum on oma kaasaja suhtes. Kapitalism pole sotsialismist efektiivsem mitte üksnes majandustulemuste poolest (lookas letid vs. defitsiit), vaid ka inimese ekspluateerimisel, temast viimase väljapigistamisel, inimeses inimese elimineerimisel. Sellest Judel see kõle monokroom, meie ärapööranud maailm.

    Tootmisassistent Angela (Ilinca Manolache) Andrew Tate’i filtriga (vasakul) ja iseennast kehastav rämpsfilmilavastaja Uwe Boll.

    Minevikukaadrid on fragmendid Lucian Bratu 1981. aasta filmist „Angela sõidab edasi“1. See on film nais­taksojuhist, kelle nimi on samuti Angela. Kaks Angelat kohtuvad, kus­juures vanaproua rollis on seesama Dorina Lazăr, kes kehastas aastakümnetetagust taksojuhti Ceaușescu Rumeenias. Nüüdse vanaproua ratastooli aheldatud poeg on üks tööõnnetuse ohvreid, üks casting’u kandidaate – nii kaks Angelat kokku saavadki.

    Maailmalõpufilm lõpeb tööohutusvideo ülesvõtmisega: naistaksisti ratastoolis poeg koos ema ja paari teise lähedasega tehaseväravas kaamera ette sätituna. Staatiline frontaalkadreering. Taustal on kurikuulus halvasti kinnitatud metallist tõkkepuu, mis saigi saatuslikuks ületunde tegema pidanud mehele, sandistades ta igaveseks. Veel on seal (omaaegne?) tuumavarjend, aga see ei passi ohutusvideo kaadrisse. Küll aga haakub tuumavarjend tootmisassistendi järjekordse Tiktoki-postituse printsipiaalselt teistsuguse vaatenurgaga – sisult on see seekord radikaalselt putinistlik.

    Ohutusvideos oleks hea roostes tõkkepuu igaks juhuks kaadrist ära koristada, oleks esteetilisem. Sunnitud ületundidest tööl ei peaks eriti rääkima, kindlasti tuleks aga video vaatajaile südamele panna, et nad ohutuskiivrit kannaksid. Tegelikult on tööõnnetuste ohvrid ise nendega juhtunus suuresti süüdi. Seesugused on mõned näpunäited, mida Austria firma esindaja, kes on selleks puhuks kohale sõitnud, filmigrupile jagab. Seda hotellist telefonitsi, sest reisiväsimus vajas õhtul restoranis 2000-eurost turgutust, pealegi peab see naine kohe edasi Singapuri lendama, ega temalgi kerge ole.

    Tootmisassistent Angela tööülesannete hulka kuulub ka bossi transamine lennujaamast hotelli. Sõidu käigus arendatava konventsionaalse small talk’i käigus selgub, et Austria firma esindaja on Johann Wolfgang von Goethe õige-õige mitmendat põlve lapselaps. Ega Doris Goethe (Nina Hoss) oma kuulsat esivanemat ülearu lugenud ole, sugulaste asi. Tema teadmised piirduvad rohkem „perereliikvialike“ triviaalsustega: mõttehiiglase viimsed sõnad olla olnud üldteada „Mehr Licht!“ („Rohkem valgust!“) asemel „Mehr nicht!“ („Ei enam!“). Kes kuidas kuulis, kes mida haigevoodist vaevu kostvast sosinast välja luges või lugeda tahtis.

    Kui juba klassikud kaasata, siis võiks Dorises, meie tänapäeva (globaal)kolonialistliku tarbimismaailma esindajas, soovi korral näha Thomas Manni eksinud kodanlase pahupidist varianti. Mannil tähendab see hingelist peenenemist, ka kunstnikuks saamist, Judel omakorda eksinud euroopalike kultuuriväärtuste kandjat. Kama kaks, kas eksiteel on kandja või nood euroväärtused, inimkultuuriga sel enam pistmist pole.

    Jutu käigus jõutakse tähtsale tööandjale selgitada sedagi, et Rumeenias näeb maanteede ääres kilomeetripostidest märksa rohkem liiklussurma tunnismärke, mälestusplaate ja -riste. Muide, teeäärseid riste, neid meie riskirohke maise rännaku tunnistajaid, kohtab ka Jude vesternilaadses teekonnafilmis „Aferim!“ (2015). Nüüdses maailmalõpufilmis on neid sootuks hulgemini, progress ikkagi. Jude on korjanud need sarnaselt oma Kuldkaru-filmi „Kohatu kepp ehk meeletu porno“2 vormivõtetele kokku ühte pikka montaažisekventsi (üks argimütoloogiate eritlemise filmilisi võimalusi). Antud montaažirida (samuti värviline, erinevalt filmi põhitegevusest) on piisavalt iseseisev, ei pruugikski nagu haakuda ülejäänud filmiga, ja filmi üks emotsionaalsemaid kulminatsioone. Kadestamisväärt vormivabadus!

    Jude vaba filmikeel on kindlasti tema maailmalõpufilmi suuri õnnestumisi. Jude on leidnud vormilise vabaduse, mis võimaldab sama filmi raames rääkida eri viisil erinevatel teemadel, reageerida põletavalt päevakajalistele nähtustelegi (Godard’i kombel). Mina eelistaksin vahest veidi läbitöötatumat kunstilist vormi (probleemide-teemade sõnastamiselt sammukest edasi, mis lisaks isikupära, kordumatust, võiks nii jääda kauemaks kummitama). Ent vahetu ajastutundlikkus on samuti väärtus. Paljukest saab nimetada filme, kus meie maailm siin ja praegu sedavõrd halastamatult ette on võetud? Ja peab siis kohe ilmtingimata (kunstilise) lõpptulemuseni jõudma. Teekond ise, protsess, võib samuti huvi pakkuda. Pealegi, kuhu kiiret. Maailmalõpult ei maksa ju ülearu palju loota, nagu teab poolakas Stanislaw Jerzy Lec, kelle valusa aforismi on Radu Jude oma filmi pealkirjaks valinud.

    1 „Angela merge mai departe“, Lucian Bratu, 1981.

    2 „Babardeala cu bucluc sau porno balamuc“, Radu Jude, 2021.

  • Encore!

    MIINA PÄRN

    Kontsert „Unustatud rahvad“ 15. VI ERMis. Chœur de l’Orchestre de Paris (Pariisi orkestri koor), dirigent Ingrid Mänd, valguskunstnik Aljona Movko-Mägi. Kavas Veljo Tormise kooritsükli „Unustatud rahvad“ kolm osa: „Isuri eepos“, „Vadja pulmalaulud“ ja „Ingerimaa õhtud“.

    Soome-ugri päevad Euroopa kultuuripealinnas kulmineerusid õige võimsalt, kui läänemeresoome väikerahvaste lauludel põhinevaid kooritsükleid sarjast „Unustatud rahvad“ esitas Pariisi orkestri koor (Chœur de l’Orchestre de Paris). Tung kontserdile oli kindlasti suurem, kui ERMi silla-ala mahutas, ootusärevalt istusid oma kohtadel kõik alates kogenud Tormise-lauljatest kuni vabariigi presidendini. Ei saa unustada, et selline sündmus sai üldse teoks tänu sellele, et dirigent Ingrid Mänd on teinud koorijuhina rahvusvahelist karjääri: aastatel 2022-2023 oli ta Pariisi orkestri koori koormeister ning kohe tööle asudes pakkus ta välja mõtte esitada „Unustatud rahvaid“.

    Võib ainult ette kujutada, millist läbirääkimiskunsti ja organisatoorseid võimeid nõudis teose lisamine koori repertuaari, selle uuesti ettekandele toomine (esimest korda kõlas sama kava Pariisi filharmoonias mullu emakeelepäeval) ja ka lauljate Eestisse toomine. Aga 15. juuni õhtul, kui lindilt kõlas isuri lauliku pulmalaul, sammusid pariislased Tartus rohkearvulise publiku ette. Ei saa eitada, et traditsiooniliselt musta riietatud lauljad meenutasid niiviisi kahekaupa tulles omalaadset matuserongkäiku. Ehkki mõnevõrra ootamatult, sobitus see erakordselt õigesti soome-ugri maailmatunnetusse, kus igas siirderiituses on kohal ka selle vastand: sünd on surm, pulm on matus „ja ma naeran, et ma nutan“, nagu kirjutas Juhan Viiding. Ma ei arvanud, et sel õhtul nii naerda kui ka nutta saan, kindlasti mitte.

    Pariisi orkestri koori sai kontserdil kuulda kahes koosseisus: kui „Isuri eepose“ esitas professionaalse muusikalise ettevalmistusega harrastuslauljatest koosnev Pariisi orkestri kammerkoor, siis „Vadja pulmalaulud“ kõlasid akadeemiakoori noorte lauljate esituses. Mõlemal olid oma tugevad küljed: kammerkooril professionaalsus, mis väljendus tohutu (isurikeelse!) tekstimassiivi omandamises ja eri faktuuride väljajoonistamises, akadeemiakooril aga nooruslik energia, entusiasm ning alles kujunemiseas noorte lauljate võime tabada uut stiili. Kontserdi viimane tsükkel „Ingerimaa õhtud“ lauldi üheskoos.

    Veljo Tormise „Unustatud rahvad“ kõlas Pariisi orkestri koori esituses tänu sellele, et dirigent Ingrid Mänd on teinud koorijuhina rahvusvahelist karjääri: aastatel 2022-2023 oli ta Pariisi orkestri koori koormeister ning kohe tööle asudes pakkus ta välja mõtte esitada „Unustatud rahvaid“.

    Tormise koduväljakul pidi end kõigepealt kehtestama Pariisi koori kogenud tuumik. Tasub märkida, et „Isuri eepos“ on eepiline nii teemade, ulatuse kui ka tekstirohkuse poolest: kohe alguses hakkab isuri keelt tulema nagu kuuli­pildujast ja seda muljetavaldavam oli tõdeda, kui osavalt prantslased sellega hakkama said. Meile jutustati isurite lugusid alates eepilisest loomismüüdist kuni sügavalt isiklike pihtimusteni. Oli tunda, et koor usaldab oma dirigenti ja Ingrid Mänd oli tõepoolest hea karjane, kes juhatas kindla käega ega teinud tempodes vähimatki järeleandmist. Isegi vastupidi – paljud osad kõlasid kiiremini, kui olen harjunud.

    Kui oli selge, et keeleküsimus muusika esitusel takistuseks ei saa, oli võimalik keskenduda peamisele. Millised meele­olud Tormise soome-ugri paletis sel õhtul elustuvad? Mis on siin maailmas universaalselt mõistetav? Tuleb välja, et pidu ja tümm-tümm! Hästi läksid elama kõik rütmilised osad, nii tantsulised kui ka sõjakad. „Vadja pulmalaulude“ mitmes osas kasutab Tormis koori sisuliselt rütmimasinana ja „Ingerimaa õhtuteski“ on saatefaktuuris pulli ja nalja. Dirigent võttis sellest viimse välja ja võrdselt temaga näisid seda nautivat ka lauljad. Mänd keskendus mitmel puhul rahvalaulu asemel just seda saatvatele häältele ja lasi Tormise külluslikul harmoonial regilaulust mõnuga üle lainetada.

    Mõnevõrra üllatuslikult selgus, et meie piirkonna rahvalaulule omane katkematu kulgemine on midagi veel enamat kui legato. Klassikalises mõttes igati adekvaatne Pariisi orkestri koori legato mõjus rahvalaulus ikkagi pisut katkendlikult. Selle peale oli Veljo Tormisel endal suurepärane kõrv: ta võis regilaulu tunnis lõputult timmida eri häälikute üleminekuid ja sidumist (aga mitte venitamist!) ning õige tunnetuse demonstreerimiseks oli tema arsenalis muu hulgas vanade rahvalaulikute salvestiste mitmekordselt aeglustatud helinäited. Nagu rahvalaul mikroskoobi all.

    Sümfoonilise repertuaariga harjunud Pariisi koori tugevus tuli paremini esile makromaailmas. Suur koor puhkes õitsele kõik koos lauldes, ilusti läksid kõlama laias seades akordid ja „Isuri eepose“ avaosas lendas sepavasara tagumisel tõepoolest sädemeid. Millegipärast ei pääsenud mõjule mõtlikumad osad. Valitud tempo tundus nende puhul liiga tõtakas. Nende hulgas oli meie oma soome-ugri Nordic noir „Suu laulis, süda muretses“, kus laulik tõdeb, et parem on kurta oma muret puudele ja lainetele kui inimestele. See terapeutide-eelsest ajastust pärinev üksinduse apoteoos kannab endas tõdemust, et maailmavalu ei saa välja ravida, aga sellega on võimalik elada. Tundub kuidagi sadistlik seda tublile solistile ette heita, aga selle laulu jaoks tundis ta end tõesti liiga kindlalt ja turvaliselt, polnud seda mina-üksinda-maailmas-tunnet. Teisalt mõjus väga õigesti, selgelt ja klaarilt Agathe Petexi sopranisoolo laulus „Poeg või tütar?“, mille tekst annab aimu sellest, kui vähe oodatud oli omal ajal tütre sünd. Solistide valik oli dirigendil mitmel puhul väga õnnestunud: nende hääles oli midagi tuttavat, midagi soome­ugrilikult klaari.

    Kontserdi kõige elamuslikum hetk tuli täiesti ootamatust kohast. Kes oleks arvanud, et „Isuri eepose“ eelviimane lühike loits „Ussisõnad“ niiviisi ellu ärkab? Šamaan ilmutas end tenorisolist Julien Dubarry isikus. Kui „Ussisõnu“ esitatakse vahel ka kõnehäälel, siis Dubarry valis laululise lähenemisviisi, loitsides iga fraasi ühel toonil. Niiviisi ronis ta fraas-fraasilt aina kõrgemale kuni sisendusjõulise palveni „Tuu mettä kiirees pääl, alla vaskisen navvaas!“, mille peale oleks soovitud meepoti organiseerinud nii mõnigi kohalviibija. Tormise muusikas peab ühel hetkel looma välja laskma. Mitte kogu aeg, tahame kuulda ka tema filigraanset harmooniat oma selguses, aga kulminatsioonides – siin on peidus metsik jõud, mis väljub tsiviliseeritud häälekäsitluse piiridest. „Ussisõnades“ ma kuulsin seda. Ei tea, mis ülesande Ingrid Mänd lauljale andis, aga see töötas – kuulake ise Klassikaraadio kontserdi­ülekannet 30. minutil.*

    See polnud veel kõik. Kas tõesti sai rahvalaul inimese üle võimust, kui solist, selle asemel et igati harjumus­päraselt keset fraasi hingata, ei katkestanud sõnadevoolu, vaid hingas viimases lauses laulmise ajal sisse – see oli katkematu kulgemine par excellence. Braavo! Olin väga lähedal, et seda loo lõpus hüüda, aga tsivilisatsioon sai võitu ja allusin kontserdi kontseptsioonile, kus aplause polnud ning lugude üleminekud olid sujuvad ja kiired – kohati tundus, et isegi liiga kiired. Iseenesest oli ühtse terviku taotlus arusaadav, aga kontserdil ei tekkinud nii sugestiivset meeleolu, mida aplaus oleks lõhkunud.

    Õhtu kulmineerus „Ingerimaa õhtutega“. Ehkki meil Eestis on seda laulu­tsüklit alates Eesti Filharmoonia Kammerkoori esiettekandest tihti lauldud kammerkooriga, oli Moskva konservatooriumis õppinud Tormisel seda luues kõrvus suure koori kõla. Loodan, et ta naeratas kusagilt pilvepiirilt, kui lavale tulid Pariisi orkestri koori 82 lauljat. Nii nagu ka isuri ja vadja laulutsükli puhul, kõlas ingeri tsükli eel lindilt ühe rahva­lauliku hääl. Sedapuhku oli see meie oma Mari Kalkun ja kui üle ERMi kaikusid sõnad „Lennä, lennä, leppälintu, / oomen tuõb sõta“, oli küll kõhe tunne. Seda süvendas videokujundus (video- ja valguskujundaja Aljona Movko-Mägi), kus nägime ühtäkki meie rahvarõivastes naisi – möödunud sajandi kaadreid setodest, hiidlastest jt. Tekkis tunne nagu vaataksin eestlasi arhiivilindilt, nii nagu olime enne vaadanud teisi läänemeresoome väikerahvaid. Kontrastina kõlasid selle taustal „Ingerimaa õhtute“ muretud tantsu- ja kiigelaulud ehk röntyškä’d ja tšastuškad. Millegipärast meenus „1001 ööd“ ja muinasjutuvestja Šeherezade, kes oli elus seni, kuni jutustas oma lugu. Meie oleme olemas nii kaua kui kõlab meie laul. Tormise „Unustatud rahvad“ on meie laul, mis aitab meil saada selleks, kes me oleme. Pariisi orkestri koor ja Ingrid Mänd tuletasid seda meelde. Kes võtab teatepulga üle?

    * Kontserdisaalis: Veljo Tormise „Unustatud rahvad“ prantslastelt. – Klassikaraadio 15. VI 2024. https://klassikaraadio.err.ee/1609360951/kontserdisaalis-veljo-tormise-unustatud-rahvad-prantslastelt

  • Vestlus Kärdla kirjandusjaoskonnas

    HELDI MARLEEN LANG, KADRI TAPERSON

    Hiiumaa III kirjandusfestival 7. – 9. VI Kärdlas. Esinesid Joonas Sildre, Tõnu Õnnepalu, Kertu-Liina Karjus, Ilmar Tomusk, Harri Rinne, Mika Keränen, Märt Rannast, Piret Saluri, Tiit Aleksejev, Hannu Oittinen, Tõnis Tootsen, Kadri Lepp, Helgi Põllo, Liia Lüdig-Algvere, Aado Algvere, Aivar Viidik, Kata-Riina Luide, Valter Parve, Kreet Rosin-Pindmaa, Mae Lender jt.

    Hiiumaa suvi on käima läinud ja paralleelseid üritusi on sama palju kui humanitaarteaduste aastakonverentsil. Kaks kirjandushuvilist (generatsioonidest X ja Z, kohalik ja linnavurle) peavad festivali ajal kirjalikku dialoogi, sest dialoog on ka Hiiumaa kirjandusfestivali peamine formaat. Kärdla südames käib justkui võistlus, kuhu suundub rohkem inimesi: kas Euroopa Parlamendi valimistele või kultuurist osa saama. Võidavad mõlemad.

    „Kelle laps sa siis oled?“

    Kadri Taperson: Kas sa olid enne üldse Hiiumaa kirjandusfestist kuulnud? Või mis sa üldse arvasid, et mida see endast kujutab?

    Heldi Marleen Lang: Sinu ja üksiku saare lugu1 eelmisel aastal lugesin, aga ega muidu ei ole. Tundub loogiline olla enam-vähem kursis Tartu ja Tallinna festidega ja ka sellega, et kõik käivad suvel Hiiumaal, aga millegipärast ei ole taibanud neid kaht ühendada – niisama ei teki mõtet, et võiks Hiiumaale kirjandusfestivalile tulla.

    Soovisin festivalil olla justkui välisvaatleja, sest tundub, et pigem korraldatakse seda ikkagi kohalikele inimestele. Seejuures ei tundnud ma end sugugi võõrkehana, mis ütleb siinsete inimeste ja koha kohta palju. Festival oli mõnusalt paras. Alati ei ole ju vaja seitset eri lava ja mulle just meeldib selline ühe keskpunktiga tegevus. Eelkõige tulin muidugi puhkama, kuid mitte rannas lebotama – niisugune festival on just see mõnus kulgemine.

    Kadri, mis värk on, kas Hiiumaal on kunstiaasta? Midagi nagu räägiti festivali avamisel. Ja milline on sinu üldmulje Hiiumaa kirjandusfestivalist?

    Taperson: Jaa, tänavu on Hiiumaal kunstiaasta, sestap on ka palju näitusi ja kunstiga seotud loenguid ja retki jne. Minu mulje tekib seekord küll pigem sinu ja teiste osaliste muljete kaudu, sest istusin rohkem valimisjaoskonnas. Märkasin rõõmuga, et inimesed liikusid eri ürituste vahel, raamatupakid kaenlas, muist festivalilt hangitud ja veel suuremad pakid ülakorruse raamatukogust laenutatud.

    Lang: Selle põhjal, kui palju räägiti kirjandusfestivalil segiläbi ka kunstist ja muusikast, nimetaks mina asja hoopis Hiiumaa kultuurifestivaliks: paneme kogu sellise kunsti ja pärinemise ja muusika värgi kõik kokku, on lahedam ehk isegi. See ei keela ju raamatulaata pidada, aga miks mitte ka kohalikud kunstnikud kohale tuua ja nende kunsti veelgi rohkem nii vaatamiseks kui ka müügiks välja panna.

    Hiiumaal on noori osalejaid pigem vähe, kuid eks see ole kõikjal nii vist. Tartus meil lihtsalt on seltskond kirjandustudengeid juures, kes käivad ja korraldavad, aga Hiiumaa jääb eksamisessi ajal ilmselt liiga kaugeks. Lasteprogrammi ma siiski ei jälginud. Ehk oli seal ka midagi vahvat? Mulle näiteks on Mika Keräneni Supilinna-lood olnud Tartus kasvamise sümboliks, kuid mu Tallinna-sõbrad on öelnud, et neil pole tema raamatutega erilist suhet. Väga lahe, et ta siin ka esines.

    Taperson: Tead, Tõnu Õnnepalu ütles „Minu jaoks on see selline kodune kohtumine, omade inimeste ja tuttava saarega …“

    Lang: Kodune on ta küll, just selle poolest, et üks peamine küsimus on sugulus inimeste vahel. Natuke naljakalt mõjus see, kuidas mitmeid arutelusid alustati küsimusega „Kelle laps sa siis oled?“, kuna siin on kogukonnatunne vist nii oluline. Aga kas see ei ole siis päris festival? Minu meelest on sidemed inimeste vahel just suur osa festivali olemusest, eriti siis, kui iga kolmas inimene on tuttav. No ja isegi ju jooksin oma kallile hiidlasest õpetajale otsa, tsau, Ivika! Aga kuidas sinu meelest on?

    Taperson: No mina olen kindlasti selline parimas mõttes kolkapatrioot. Ootan alati, et kõik Hiiumaa üritused õnnestuksid ja romantiseerin kõiki hiidlasi, kui ma parajasti just looma- või looduskaitsega ei tegele, mis sunnib mind asju hoopis teisiti nägema. Aga mida vanemaks saan, seda rohkem mulle selle väikese turvalise kogukonna tunne tähendab. Ja arvan, et teistele ka, ja küllap see paistab ka kirjandusest välja.

    Tõnis Tootsen ja Tõnu Õnnepalu vestlesid 8. juunil Kärdla keskväljakul teemal „Nähtav nähtamatu: sõna pildis, pilt sõnas“.

    Mis on Hiiumaa kirjandus?

    Lang: Kaljo Põllu kunstitööde tutvustusele me kahjuks ei jõudnud, aga samas ruumis „Ööülikooli“ salvestust jälgides saime neid ikkagi vaadata. Minu meelest väga kihvt näitus ja sobis sinna Pika maja muuseumikeskkonda kuidagi hästi, jättis natuke niisuguse kunstiliselt võõristava mulje. Mulle tundub Põllu kunst oma ajast ees. Alles ürituse lõpupoole märkasin aastaarve töödel, need olid arvatust märksa varasemad.

    Kogu siinse kunstivärgiga tekkis mul aga küsimus, kas Hiiumaa kunst on hiidlaste tehtud kunst või Hiiumaast tehtud kunst. Näiteks Kertu-Liina Karjuse kontuurkaartide puhul on see teine variant: autor on küll Hiiumaaga seotud, kuid ei ela siin. Kogu festivaliga sama küsimus! Kas festivali sisu on Hiiumaal loodud kirjandus ja siinsed kirjanikud/kunstnikud või on eesmärk rääkida kirjandusest üldiselt, kuid tuua arutelu Hiiumaale?

    Taperson: Jah, see on samasugune küsimus kui see, kes on hiidlane. Kas see, kes on siin seitse põlve elanud, või see, kes pandeemia ajal kogu perega saarele kolis? Kirjanike-kunstnikega on umbes sama lugu. Sinu mõttekäik paneb arvama, et siia sobiks ka üks kirjanduskonverents, sest festivalil räägitakse kindlasti ka kirjandusest üldiselt.

    Muide, keegi küsis, kust sinuvanused üldse kirjandusürituste kohta infot saavad. Kas oleks pidanud kirjandusfesti info Tiktokki panema?

    Lang: Minu tutvusringkonnas jagunevad seda laadi meedia tarbijad ja need, kes sellest kaarega ringi käivad, umbes pooleks. Ma vist pole õige inimene, kellelt minuvanuste kohta küsida, sest olen ülikoolis kirjandust õppinud. Nii jõuab minuni infot rohkem, isegi kui ma seda ei otsi. Kirjandusürituste publik tahaks vist infot pigem paberil ja postkasti saada. Kui on tahtmist ja viitsimist, siis miks mitte see Tiktokis avaldada, kas või kogemusi jagada, kui tore seekord oli. Kas see aga nooremad osalejad kohale toob … ei julge lubada.

    Siin ei ole raamatupoodi

    Taperson: Hästi tore on kirjandusfestivali juures raamatulaat. Hiiumaal ju raamatupoodi ei ole. Nüüd sai päriselt raamatuid lehitseda ja valida, mitte ainult veebist tellida. Kas sa ka midagi ostsid?

    Lang: Ikka ostsin, aga mitte nii palju kui sina! Ma lõin muist raha Tartus „Prima vista’l“ juba laiaks. Meie sõbra Liisi Toomi raamatu2 ostsime mõlemad – see ei ole meie tavapärane raamatuvalik, aga autor on lihtsalt nii vahva. Ka ühele noorele Deleuze’i-huvilisele leidsin sobiva teose: odava hinnaga „Avatud Eesti raamatu“ sarja riiulist ei saa ju ostmata mööda minna.

    Taperson: Ma ostsin rohkem, jah, peamiselt ajalooraamatuid ja siis veel mõne. Aga laenutasin ka: rahvusraamatukogu oli kohal, sealt sai ka laenata.

    Kas panid tähele, et Ilmamaa kirjastuse direktoril Mart Jagomäel oli „eesti raamat 500“ pusa seljas? Ma tahaks ka sellist endale. Mis asjad võiksid seoses raamatuaastaga järgmisel aastal toimuda? Mitte Hiiumaal, vaid üldse?

    Lang: He-he, kollektiivne raamatuhindade langetamine.

    Kunstnikud Liia Lüdig-Algvere ja Aado Algvere rääkisid oma elust ja olemisest ning selle ameti õppimisest. Võib-olla võikski raamatute kõrval just kirjanikke esile tõsta? Mulle meeldis ERRi saade „Meie kirjanduse lugu“ – ka niisugust materjali võiks rohkem olla. Hea tasemega kirjandusfestivalid meil juba on, neile võiks lihtsalt veel vunki juurde panna. Mida sina tahaksid näha?

    Taperson: Kirjutan raamatute hinna langetamise mõttele muidugi alla. Tahaksin ka raamatukohvikuid, raamatuaasta laienemist muu hulgas Lõuna-Hiiumaale ja niimoodi, et see tõesti puudutaks kogukonda. Asjaga võiks kindlasti olla seotud laste suvelugemise võistlus. Mulle üldse tundub, et Hiiumaal loevad lapsed rohkem kui mujal – ilmselt ka keskkond soosib.

    Ja häid uusi teoseid ootan muidugi. Näiteks ootan väga Harri Rinne raamatu „Riho Sibul. Kuulaps“ ilmumist – tahan näha, kas seal on tõesti inimese olemus avatud. Ütlesin eile Harri Rinnele, et kõigil on sellele raamatule erinevad ootused. Kas sul on ka või oled ikka hoopis teine põlvkond?

    Lang: Minul on tema suhtes selline hoiak, et Riho Sibul on (oli) tähtis inimene eesti muusikas, aga ma olen ka muusikakauge tüüp. Raamatut tahaksin lugeda ikka, ehk siis tekiks tagantjärelegi mingi suhe.

    Sa ei saanud kuulata, aga Tõnis Tootseni ja Tõnu Õnnepalu arutelu oli väga huvitav, kuuldud etteastetest ehk kõige filosoofilisem, kuigi ka Märt Treier proovis suurte küsimustega Harri Rinnet Riho Sibula jutu juurest elu mõtet otsima suunata. Tootsen tõi julgelt sisse antiikfilosoofiat, mis võimendas kultuurifestivali tunnet. Arutelu lõpus kommenteeris keegi tabavalt publiku hulgast, et ei suutnud juttu jälgida, kuna jäi ise nende asjade üle mõtisklema. Mul oli ka selline tunne! Kas sul tekkis seoses mingi osaga festivalist selline tunne?

    Taperson: Jaa, ma vaatan inimesi ja suudan harva keskendunult pikemat vestlust kõrvalt jälgida. Sama suure huviga jälgisin inimesi, kes valimisjaoskonda tulid, ja mõtlesin, miks nad tulid ja mida nad mõtlevad ja kuidas elavad. Sestap on vahel ka ürituste järelevaatamise võimalus väga hea – kõikidel kultuurisündmustel võiks see võimalus olla. Kohapeal naudid keskkonda ja kohtumisi, aga sisusse süvened hiljem ja omaette.

    Saja aasta pärast

    Taperson: Nägid, kultuurkapital kuulutas välja esseekonkursi „Eesti kultuur 100 aasta pärast“? On sul ideid, mida sinna kirjutada võiks, et mis siis on saja aasta pärast? Ilmar Tomuski esinemist kuulates tekkis kuidagi lootusrikas tunne, et äkki ikka on ka saja aasta pärast kõik ok?

    Lang: Ei ole näinud, sa jõuad alati ette õnneks. Eesti kirjanduse pärast mul muret ei ole, juhul kui me lepime sellega, et tiraaž ei ole 100 000 eksemplari. Millestki sellisest ühel õhtul ka rääkisime, et kultuuri võiks koolis õpetada ühtse tervikuna ja seotuna ajaloo ja muu eluga.

    Varem kui saja aasta pärast võiks muidugi Kärdlast ka Euroopa kultuuripealinn saada – nii nagu Tartu praegu.

    Taperson: Ohoo, selle mõtte ma annan Hiiumaa kirjandusfestivali peakorraldajale Tiina Maibergile edasi. Ta ütles eile õhtul ainult, et teda valdab tänulikkus, sest seni on kõik, keda nad on kutsunud, ka Hiiumaale tulnud. Hiiumaal on omamoodi tõmme ja see loeb. Järgmise aasta kohta arvas ta, et peaks kõigepealt meeskonnaga praegusest kokkuvõtte tegema. Mul pole mingit kahtlust, et see meeskond saaks hakkama ka kultuuripealinna tööga.

    1 Kadri Taperson, Festimärkmed ükssarvikutele. – Sirp 16. VI 2023.

    2 Liisi Toom, Valikute ristteel. Pilgrim, 2024.

  • Limonaadi­automaatide elust

    BANGALOW BILL (ENDINE HÜTI JUHAN)

    Limonaadiautomaatide eesmärk on varustada tarbijaid karastusjookidega. Jooke on mitut värvi, on valgeid, kollaseid, siniseid ja rohelisi. Jook saadakse tavaliselt nii, et gaseeritud veele lisatakse mahlaessents. Vahel kui essents on otsa lõppenud, tuleb automaadist paljast mullivett. Vett võib ka eraldi tellida, kui mahlaessentsi sisaldava joogi jaoks raha ei jätku. Automaatide puhul on kerkinud küsimus, kas nende poolt väljastatava selgeks eristamiseks oleks vaja ka automaadid joogiga sama värvi kujundada. Lõplikku vastust küsimusele pole, aga üldsuse arvamus liigub sinnapoole, et see võiks nii olla. Oleks rohkem selgust. Kord juhtus nii, et kollasest automaadist tuli mingit määratlematut vedelikku, mis põhjustas parajat segadust. Selgus saabus alles siis kui naaberautomaadist kostsid helid, mida võis tõlgendada hüüatusena „Siiski apelsin!“.

    Võib küsida, kas limonaadi­automaatidel on huvisid. Nad on ju enamasti kauge Kurru-Nurru-Vuti maa tootearenduse vili ning tarbimiskohal on nad ainult kokku pandud ja käsitsemiskõlblikuks tehtud. Siiski huvitab neid korrasolek, et nad saaksid tarbijaid tõrgeteta väljastatava nestega varustada. Selleks on vaja neid eelkõige korralikult õlitada. Õli nad armastavad! Nende elu mõjutab omalaadne üritus, mis mõnevõrra määrab õli kättesaadavuse. Automaadi jaoks on ju oluline, et õli oleks piisaval hulgal ja see vastaks kindlatele standarditele. Kui selles osas on puudujääke, mõjub see halvasti nende nn seedimisele. Limonaadiautomaadid nõustuvad, et teatud ajast, kui standarditega oldi asjad korda saadud, on nende eest hästi hoolt kantud. Pole põhjust nuriseda! Aga automaadid on harjunud varem suurepäraseks hinnatud hooldust nüüd vaid tavapäraseks pidama. Ka nemad tahavad paremini toimida, aga selleks on vaja rohkem õli. Nad on maailmas ringi vaadanud ja uusi teadmisi omandanud. Miks mitte siirduda otse allikate juurde? Limonaadiautomaadid tahavad ühineda Araabia Ühendemiraatidega!

  • Édouard Louis’ metamorfoos õiglasema maailma teenistuses

    ISABEL MARI JEZIERSKA

    Võib ju mõelda, et igast Eesti lapsest, kellel on vähegi tahet ja annet, saab suure ettevõtte tippjuht või peaminister. Tegelikult ei tihka paljud Eesti lapsed sellistest asjadest unistadagi. Statistikaameti andmetel elas 2022. aastal suhtelises vaesuses 22,5% ja absoluutses vaesuses 3,5% Eesti elanikkonnast.1 Ebavõrdsust/ebaõiglust leiab ka hariduses: Eesti maapiirkonna õpilastel on sotsiaalmajanduslikult paremini kindlustatud linna eakaaslastega võrreldes keskmiselt kehvem haridustase ja väiksemad ootused haridustee jätkamise suhtes. Ebavõrdsus joonistub välja ka eesti ja vene keelt rääkivate õpilaste vahel.2 Viimati, kui Eestis uuriti sotsiaalset mobiilsust, leiti, et inimeste võimalused oma sotsiaalset positsiooni parandada olid halvenenud. Selle uuringu järgi on varane hariduslik selektsioon ja rahalised piirangud koolieas ühed faktoritest, mis on takistanud inimestel ühest sotsiaalsest klassist teise liikuda3.

    Liitun Hanna Linda Korbi lootuse-ootusega, et ka Eestis kirjutatakse tulevikus niisuguseid raamatuid nagu Édouard Louis’ „Muutuda: meetod“.4 Kui aga keegi avaldakski samasuguse poliitiliselt motiveeritud autobiograafilise teose, siis kas see vapustaks meie inimesi samavõrra kui Louis’ raamatud on seda teinud prantslastega? Kas ka Eestis ütleks kirjastaja kirjanikule, et see, millest sa kirjutad, ei ole üldse usutav, sest niisugust vaesust ja viletsust ei ole meil siinmail juba ammu nähtud? Kas sellised isiklikud lood puudutaksid? Kas need paneksid tegutsema parema maailma nimel?

    Pildikesi Eesti elust …

    Minu hea sõber K. läks sügisel Ida-Virumaale eesti keelt õpetama. Mul oli selle üle väga hea meel, kuivõrd K. on üks lahedamaid inimesi, keda tean: ta räägib mitmeid keeli, on palju lugenud ja reisinud ning elanud põnevates kohtades üle ilma ja ta on kohutavalt tore jutuvestja. Mida rohkemat ühelt noorelt eesti keele õpetajalt oodata? Käisin aasta alguses K-l Ida-Virus külas ja tutvusin ühe tema õpilasega. Siis mõtlesin kahetsusega: vaene poiss, ta on terane, tubli ja armas ja tal on nii erakordne eesti keele õpetaja, aga kuna tema emakeel on vene keel ja teda on varem õpetanud kehvad keeleõpetajad (see on üks põhjustest, miks ta ei oska veel eesti keelt), siis ei tea, kas ta üldse saabki Eestis ülikooli edasi õppima minna … Kohe pärast gümnaasiumi ilmselt mitte. Aga võib-olla kunagi tulevikus siiski?

    Minu hea sõber J. töötab koolis, kus õppetöö toimub lihtsustatud riikliku õppekava alusel. Kui lapsed lõpetavad selles koolis üheksanda klassi, siis ei saa nad tavalisse gümnaasiumi edasi õppima minna ning kutsekoolis on neil võimalik õppida vaid teatud erialasid. Ühiskond on need lapsed justkui maha kandnud ja korralikku õppetööd ei toimu ka selle lihtsustatud õppekava raames. Kes need lapsed on? Nii mitmedki on sattunud sinna kooli seetõttu, et nende vanemad on alkohoolikud ja kodune õhustik ei toeta nende õpikeskkonda ega vaimset tervist. Või ei ole neile lihtsalt olnud kättesaadav neile seadusega kuuluv vaimse tervise abi.

    Minu hea sõber M. töötab ühes väikelinna koolis, kus klassid on suured ja õpetajad, nagu ikka, ülekoormatud. Töökaaslased on tegelikult toredad ja lapsed ka. Mõne aasta eest käis M-i klassis üks teismeline tüdruk, kes haises, kelle riided olid talle liiga suured ja keda seepärast kiusati. Tüdruk elas oma vanaemaga. M. andis talle mõned oma riided ja leppis tüdrukuga kokku, et reedeti too jätab oma mustad riided koolikappi, M. peseb need nädalavahetusel puhtaks ja paneb riided esmaspäeval diskreetselt sinna tagasi. Vanaemale see ei meeldinud ja sellest tuli M-ile suur pahandus kaela.

    Kas need lood rabavad sind, lugeja? Olen muutnud vaid üksikuid detaile, et mu sõbrad ei oleks äratuntavad. Kas oled kirjeldatud lastega kokku puutunud? Kas oled neile tuge pakkunud, nende heaolu eest seisnud? Loodan, et need lood ei üllata kedagi.

    Kuuldes, et Édouard Louis’ esimene, talle kuulsuse toonud raamat „Aitab Eddy Bellegueule’ist“ šokeeris oma toore vaesuse kujutamisega prantsuse eliiti, paistis see mulle vägagi ebausutav. Kuidas on võimalik, et inimesed ei ole näinud vaesust, et nad ei tea, milline näeb vaesus välja, et nad ei usu, et nende riigis on vaesust? Ma ei tohiks siiski imestada: Pariisi rikkad, kuulsad ja kultuursed inimesed elavad vaestest ja harimatutest palju rohkem eraldatud elu kui Eesti omad. Praegu Tartus Ülejõel elades mõistan, et isegi mu varasem Karlova-elu möödus tegelikult endasuguste hipsterlike inimeste keskel, majanduslikust, kultuurilisest ja sotsiaalsest ebavõrdsusest eemal. Ma ei kohanud Karlovas elule alla jäänud inimesi, kes sõidavad varahommikul bussiga nr 4 kodutute varjupaigast eiteakuhu. Nüüd näen neid lausa koduaknast iga päev ja mõtlen, kuidas on võimalik, et ma neid varem ei märganud.

    Elu (näite)mäng

    Édouard Louis käsitleb oma raamatutes nooruspõlve viletsust ja vaesust. Kui „Aitab Eddy Bellegueule’ist“ on kirjutatud pealt kahekümneselt, siis „Muutuda: meetod“ pea kolmekümneselt – aines on sama, aga lood erinevad. See ei tähenda, et Louis valetab lugejale: tema autofiktiivne lähenemine kirjandusele ilmestab seda, et ühest ja samast juhtunust võibki eri eluperioodil jutustada erisuguseid lugusid. Eks peegelda need lood seda, kelleks oleme vahepeal kujunenud, aga ka seda, missugused on meie eesmärgid, seda nii heas kui ka halvas.

    Prantsuse kirjanik Édouard Louis käsitleb oma raamatutes nooruspõlve viletsust ja vaesust.

    „Muutuda: meetod“ mõjub kui kellegi päevikust välja rebitud esimene sisse­kanne. See ei ole küpse ja elu­kogenud Louis’ refleksioon, vaid talle osaks saanud ebaõigluse visandlik testament, poliitiline manifest, kuidas asjad maailmas olema ei peaks. Niisuguse tahumatuse või pinnapealsuse tõttu jääb Louis raamatutegelasena kaugeks. Louis kirjeldab, kuidas Eddy Bellegueule’ist (tõlkes Eddy Ilusmolu) sai Édouard Louis, õigesti kahvlit ja nuga käes hoidev, tagasihoidlikult naeratav ja suu kinni naerev, õigesti mõtlev ja õiget erakonda valiv inimene, seega tubli õpilane, andunud sõber, leplik armuke, edukas kirjanik. Kuid raamatu lõpuni püsib mulje, et Louis näitleb. Ta jääb otsekui mängima tegelast, kellel on võimalik oma töölisklassipäritolu trotsides kõrgemasse klassi tõusta, ent ei tema ega lugeja ole veendunud, et selle muutuse läbimisel on temast saanud küpsem või vähemalt õnnelikum ja tasakaalukam inimene.

    Louis on loonud persona, kellena elule vastu astuda. Lapsepõlves kogetud ebaõiglust – või vägivalda, nagu seda nimetab Louis –, ei raputa inimene niisama lihtsalt maha. Louis analüüsib obsessiivselt iseennast ja ilmselt seetõttu mõjuvad kõik teised tegelased karikatuurselt: nad ei ole hingestatud inimesed, vaid tema loo kõrvaltegelased, kelle tegemised ja vaimuelu ei vaja sügavamat mõtestamist või avamist. Näib, et Louis on teadlik sellest, et ta on olnud lähedane inimestega vaid senikaua, kuni nad on aidanud tal klassiredelil edasi liikuda, ja siis, kui nad enam seda eesmärki teenida ei aita, on ta nad maha jätnud ja eluga edasi liikunud, et uuest klassist uusi inimesi otsida. Tahtmine vaesusest võimalikult kaugele saada on lihtsalt niivõrd suur. Ja tegelikult ka täitsa mõistetav. Louis kirjutab: „Minu elu lugu koosneb reast purunenud sõprustest. Igal selle elu etapil, sellel võidujooksul iseendaga olen ma pidanud lahkuma armastatud inimestest, et ikka ja jälle edasi minna“ (lk 160).

    Louis igatseb taga aega, mil ta ei mänginud teadlikult kedagi ning koges lõhnu ja inimesi enda ümber vahetumalt, heatahtlikumalt. Samal ajal mõistab ta, et tagasitee sellesse naiivsesse lapsekogemusse ei ole võimalik. Ta mõistab, et kõik sotsiaalsed rollid on õpitavad. Elena, Louis’ teismeea parim sõber, õppis oma vanematelt kõrgemale keskklassile omast käitumist ja olekut. Kuivõrd Louis õppis seda aga Elenalt ja mitte oma vanematelt, kaasnes omandatavaga tema puhul suurem teadlikkus: roll on õpitav ja mitte loomuand. See teadlikkus ilmselt sundiski teda kandma omamoodi maski ning vältima suhetes haavatavat olekut (kuigi, eks kirjanduse kaudu on ta haavatav ju olnud ka).

    Louis võib mõistagi jätkata samal trajektooril: üksildust trotsides kuulsust ja kiitust taga ajada, aina otsida kinnitust, et ta päriselt kuulubki uude klassi. Ta võib aga püüda persona ka maha raputada – lootuses, et ehk võtab keegi ta omaks tema endana ja pakub Louis’le lähedust, mida ta ju nii väga igatseb. Üks on kindel: mäng on osa sellest, kelleks Louis on kujunenud, sellest, kes ta nüüd on. Lõppude lõpuks tegi ta ju sama, mida kõik teisedki. Teda eristab teistest lihtsalt teadlikkus sellest mängust.

    Kirjandus kui maailma muutmise vahend

    Louis on intellektuaalselt aus ega varja vasakpoolset ideoloogiat, mille ta on omaks võtnud ning mis teda kannustab ja tema loomingut raamistab. Louis’ eesmärk on poliitiline: ta kirjutab lootuses, et tema kirjandus võimestab rõhutuid ja vasakpoolseid võitlema õiglasema maailma eest. Ta kirjutab raamatuid, mis võiksid saada relvaks teistele.5 Kuna lugu on lakooniline ega ava liialt (kõrval)tegelaste sisemaailma, on jutustuses esikohal Louis’ vaesusest põgenemise lugu, vägivallaga toimetuleku lugu. Siin peitubki võti mõistmaks, milline on Louis’ meelest probleemi lahendus: vaesuse vastu ei aita pelgalt vaeste võimestamine, vaid tuleb muuta ühiskonnakorraldust.

    Ma ei tahaks olla Louis’ (vähemalt mitte tema kui raamatutegelase) lähedane sõber, küll aga võitleksin hea meelega kamraadina temaga (kui kirjanikuga) koos maailmas valitseva ebaõigluse vastu … Kõigi maade rõhutud ja rõhututega solidaarsed, ühinege meiega!

    1 Absoluutses vaesuses elavate inimeste arv kasvas kaks ja pool korda. – Statistikaamet 10. XI 2023. https://www.stat.ee/et/uudised/absoluutses-vaesuses-elavate-inimeste-arv-kasvas-kaks-ja-pool-korda

    2 Vaimse tervise ja hariduse valdkonna probleemid ning lahendused. Lõpparuanne. Mõttekoda Praxis, 2023. https://www.praxis.ee/wp-content/uploads/2023/08/Vaimse-tervise-ja-hariduse-valdkonna-probleemid-ning-lahendused.-lopparuanne.pdf

    3 Social mobility in the EU. Research report. Eurofound, Publications Office of the European Union, 2017. https://www.praxis.ee/wp-content/uploads/2014/11/Social-mobility-in-the-EU-2017.pdf; Vt ka Sotsiaalne mobiilsus Euroopa Liidus. https://www.praxis.ee/wp-content/uploads/2014/11/Sotsiaalne-mobiilsus-Euroopa-Liidus.pdf

    4 Hanna Linda Korp, Kirjandus ja tegelikkus. – Sirp 3. V 2024.

    5 Tobias Grey, Edouard Louis and how the French police stole his story. – The Sydney Morning Herald 15. VII 2018. https://www.smh.com.au/entertainment/books/edouard-louis-and-how-the-french-police-stole-his-story-20180709-h12gew.html

  • Üldinimlikult üli-imelik üleilmne lugu

    LINDA OHE

    Eesti Noorsooteatri „Süüde“, autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Renate Keerd, valguskujundajad Madis Kirkmann ja Renate Keerd. Mängivad Getter Meresmaa, Steffi Pähn, Anti Kobin, Risto Vaidla ja Joosep Uus. Esietendus 21. IV Eesti Noorsooteatri Ferdinandi saalis.

    „Süüde“ on Renate Keerdi esimene poliitiline lavastus. See väide võib, aga ei pruugi olla tõene. Igal juhul uuritakse lavastuses inimese suhet jumalatega ning seda, kuidas religioonid nii üksikisikute kui ka ühiskondade inimlikkust moonutavad ja suhteid mürgitavad, kuigi see, mida usust otsitakse, on just vastupidine – ühtekuuluvustunne. „Süüte“ iga stseeni, ükskõik kui heatujulise, teises plaanis on mingi vaevu aimatav ähvardav värelus, vaikuse kõrvulukustav müra. Kust see tuleb, ei tea, aga on piisavalt mõjus, et publik tajub naeruturtsatuste kohatust. Viimasedki muiged hääbuvad etenduse keskpaigaks.

    Seesama kummastavalt ohtlik teine plaan naeratuste ja lootusrikkuse taga on eriti ilmne stseenis, mida kannab The Beatlesi „Here Comes the Sun“. Laval on pidusöök, meeldiv seltskondlik vestlus, klaaside kõlin, näitlejate nägudel nali ja naer … seni, kuni biitlite rõõmsa laulumeloodia sekka hakkavad kaugusest kaikuma kirikukellad. Naeratus näitlejate näol muutub kramplikumaks, kuni tardub sootuks. Jah, tuleb päike, pühib mure, kuid taamalt tõusevad taas äikesepilved, tuues sõnumi, et rahuhetk on nii pagana ajutine ja habras. Taas võtab maad hirm, jällegi peab valmistuma vastupanuks.

    Lavastuslikult on tegemist siin-seal varemgi kasutatud lihtsa võttega, kuid Keerdil on õnnestunud ühe stseeniga peegeldada publikule tagasi seesama segane hingeseisund, millesse pealtvaatajad olid jõudnud umbes pool tundi varem. Siis kui viimased naeruturtsatused saalis lakkasid. Võlub selles peenes nükkes peituv meisterlikkus.

    Lavastuse mõistmiseks annab võtme kätte lakoonilises tutvustuses olev tsitaat psühhoanalüütikult ja sotsioloogilt Erich Frommilt: „Inimene on ainus loom, kellele tema enda olemasolu on probleem, mille ta lahendama peab.“ Fromm jätkab arutluskäiku väitega, et inimkond ei saa pöörduda tagasi eelajaloolisse ajajärku, mil elati loodusega harmoonias, vaid oleme sunnitud arenema seni, kuni saame looduse ja iseenda isandaks. Käsitledes inimese suhet religiooniga rõhutab ta, et inimesel on loomuomane aegumatu usk Absoluudi headusse ja kõikvõimsusse ning kirikliku distsipliiniga saavutatakse kaootilise elu ja jõuetuse üle mõningane kontroll. Paraku, nagu teada, ei ole religiooni mõju siiski nõnda üksühene. Ühtede tõde on alati õigem kui teiste oma ning pühadesse raamatutesse talletatud õiguse eest võideldes kooruvad tsivilisatsioonikihid inimestelt sama kiiresti kui surnud nahk saunalaval.

    „Süüte“ (fotol Anti Kobin, Joosep Uus, Risto Vaidla, Steffi Pähn ja Getter Meresmaa) iga stseeni, ükskõik kui heatujulise, teises plaanis on mingi vaevu aimatav ähvardav värelus, vaikuse kõrvulukustav müra.

    „Süüte“ peamine kandev idee on just nimelt ideoloogiate dialoogivõimetus. Keerd sõlmib selle põhjapanevalt kokku, kirjutades lavastuse kohta Eesti Noorsooteatri kodulehel: „Senikaua, kuni me teame, et me midagi ei tea, on kõik veel võimalik.“ Edasiviiv arutelu on võimalik vaid juhul, kui diskussioon on empaatiline, intelligentne ning kõik julgevad eksida ning seejärel oma pimenurki tunnistada (ideaaljuhul neist õppidagi). Mitmes stseenis otsivad etendajad tasakaalu, oma vaimu, füüsise ja traditsiooni kooskõla. Selle ilusaimaks illustratsiooniks stseen, kus naised hüpitavad kaunil tikitud linikul vanausuliste kombestikule viidates lauahõbedat, püüdes igati vältida varanduse linikult pudenemist, samal ajal kui mehed nende teele hiigelpooli veeretavad.

    Suurepärase kujundina on Keerd lavale toonud hiidahvid, kelle ambivalentsus pakub publikule rohkesti tõlgendamisvõimalusi. Kord on tegemist eelinimestega, süütute, peaaegu et romantiliste tsivilisatsioonist puutumata olenditega, kes elavad rahus, otsides kaaslast ning tundes rõõmu elust looduse osa, mitte isandana. Teinekord muutuvad ahvid jällegi ähvardavateks üliolenditeks, King Kongideks, kelle olemuses põimub inimlik rumalus vanatestamentliku karistamisihaga.

    Jaapani kultuuris on King Kong üks kaijū-dest, hiigelkoletistest, kelle barbaarsus on tingitud sellest, et tegemist on kõige üksildasema olendiga maamunal – ta ei ole ealeski tundnud empaatiat ega armastust, tema elus pole olnud rohkemat kui brutaalne rõõmutu võitlus. Ja kuigi King Kongi eksistents on lohutu, ühendab temavastane võitlus lõhestunud inimkonda … Ta on korraga nii kangelane kui ka antikangelane, inimühiskonna hävitaja kui ka jumal. Armastatud ja vihatud üliolend.

    Jaapani popkultuurist on lavastusse laenatud teisigi elemente, näiteks võitluskunsti esteetika 1980. aastate Nintendo videomängudest, mille toob Keerd sisse lavastuse ühes võtmestseenis – toimub moedemonstratsioon, mille jooksul näitlejad meisterdavad triiksärkidest üha uusi ja uusi religioonidele ja rahvustele viitavaid peakatteid. Hoogsasse catwalk’i-kõndi sigineb – vaikselt, kuid kindlalt – ähvardav olukord, kui modellid iluleva lõpukujundi asemel kaaslaste poole videomänguliku kakluspoosi sisse võtavad. Mis parata, instinktid ning probleemilahendusoskus on sama algelised ja sirgjoonelised kui 1980. aastate kollaste kassetimängude tegelaste hatšaa-hatšaa-jalalöögid. Eelkirjeldatud stseeni saadab lavastuse teine meeldejääv lugu – Erasure megahitt „I Love to Hate You“, mille tähendusväli erinevalt laulust „Here Comes the Sun“ on ilmselge. Kerge on vihata, kui vihkamist armastad. Raske on armastada, kui vastaspool vihata armastab. Dialoogile pole kusagil ruumi.

    „Süütes“ ei ole Keerdi tavapärast trikkide tulevärki, fantaasiaküllaseid plahvatusi, aga on ruumi ja õhku mõtisklusteks ja mõttemõlgutusteks. Publik on harjunud Keerdi lavastusi vastu võtma tunnetuslikult, mitte analüütiliselt. Etendust vaadates on väga lihtne kõrvale kalduda ja kaotada järg, oodates pikisilmi midagi, mida see lavastus ei paku. Sestap olen kuulnud lavastuse kohta rohkelt vastukäivaid arvamusi ning saaliski paistis, et umbes kolmandiku vaatajate tähelepanu hajus etendusel üsna kiiresti. Keerd on vaatajad ära hellitanud – püsipublik ootab show’d ega ole harjunud lavastusse jäetud valgeid laike ise katma. „Süütesse“ on ruumi jäetud aga omajagu, sest lavastus on peaaegu et eneliissemperlikult installatiivne, viidetest pungil. Nauditav, kuid nõudlik.

    PS Käesoleva artikli kirjutamise vahele lugesin uskumatust täis silmil Õhtulehe arhiivilugu*, kus kauaaegne Kesk­nädala peatoimetaja Urmi Reinde omistab Edgar Savisaarele peaaegu kõik jumalikud omadused, sedastades muu hulgas, et „Savisaare puhul sa hoidsid hinge kinni, kui ta astus – tema aura või aupaiste oli niivõrd suur“ ning „suurmeestel on teised reeglid ja meiesugused väikesed inimesed ei saagi sellest aru, sest meile on need väikesed asjad palju tähtsamad“. Miks ma sellest siinkohal kirjutan? Paralleelid religioosse ekstremismiga, millele Keerd oma lavastusega valgust heidab, on lihtsalt niivõrd ilmsed. Too Õhtulehe artikkel toob mustvalgel esile peaaegu kõik dialoogivõimetuse põhjused. Reinde nimelt hurjutab kõiki, kes tema seisukohti ei jaga, ning tõmbab resoluutselt oma kõrvalekaldumatuses kriipsu peale igasugusele edasisele arutelule, õhates: „Ma ei tea, kus on veel selliseid juhte, keda sa austad sõnatult või tahtmatult. Tänapäeval on kõik üks vastumölisemine ja plagisemine kogu aeg.“ Mis siis muud kui … Aamen! Vankumatu usu, vastuvaidlemise mittesallimise ja kindlameelsuse terviseks!

    * Rainer Kerge, „Savisaare ümber tiirlesid sajad inimesed, kes tahtsid, et Edgar võluks neile välja töökohad ja rahad ja varandused. Sõpradeks jäid aga väga vähesed.“ – Õhtuleht 31. V 2023.

  • Ava maailm ühe sõnaga

    DĀRTA CERIŅA

    Ei hakka varjamagi, et sellise kolmiku – särav näitleja Vicky Krieps, luuletaja Ingeborg Bachmann ja lavastaja Margarethe von Trotta – loovkooslus filmis „Ingeborg Bachmann. Teekond kõrbe“1 on väga paeluv. Film esilinastus 2023. aasta Berliini filmifestivali võistlusprogrammis. Mõned nägid selles Margarethe von Trottale omases psühholoogiliselt detailses stiilis portreefilmi. Teised võimalust tutvuda fenomenaalse austria poetessi Bachmanniga (1926–1973), kes esitas väljakutse pärastsõjaaegse ühiskonna tõekspidamistele. Ja kolmandad, kolme isiklikku kohtumist Bachmanni elu tõsielulises episoodis 1950. aastate lõpus, kui ta oli suhtes kirjaniku ja näitekirjaniku Max Frischiga. See on klassikaline filmikunst, kus melodraama kannab ega anna kvaliteedis järele.

    Selles kolmikus – Krieps, von Trotta ja Bachmann – sobivad paljud asjad loomuldasa kokku. Kohtun Luksemburgi näitlejanna Kriepsiga pärast esilinastust Berlinale Palastis ja ta veedab tunde ajakirjanikega elavalt vesteldes. Kriepsi tuntakse ehk põhiliselt rollide järgi „Nähtamatus niidis“ või „Korsaažis“2, kus ta mängib Austria keisrinnat ehk Sissit. Näitlejanna hääl on graatsiline ja tasakaalukas, hüpnotiseeriva kõlaga. Kui Krieps kehastub ümber Ingeborg Bachmanniks ja hakkab tsiteerima ridu oma kirjadest, on just tema hääl see, mis loob uskumatult täpse sarnasuse nende kahe vahel.

    „Ingeborg Bachmann. Teekond kõrbe“ leiab aset 1958. aastal. Lavastaja von Trotta, kelle filmograafia on alati peegeldanud vastumeelsust meeste loodud maailma mugavustsoonile („Marianne and Juliane“ (1981), „Hannah Arendt“ (2012)), kasutab siin filmis rohkelt tavaliste koodide vastandusi. Bachmann (keda mängib Krieps) on austerlane, Ronald Zehrfieldi kehastatud kapriisne Max Frisch aga šveitslane. Naine on luuletaja, mees näitekirjanik. Bachmann hoolimatu ja habras, Frisch aga seiklushimuline, ent konservatiivne.

    Vicky Krieps: „Rolli loomine on nagu üksildane teekond. Tõlgendusse sukeldumine toob üksindustunnet ja ebakindlust, sest see, mida teed, nõuab verd ja riski.“ Kaader filmist „Ingeborg Bachmann. Teekond kõrbe“

    Kui Bachmann Frischiga Pariisis esmakordselt kohtub, on neil mõlemal kirjandusringkondade imetlus, aga järgneva nelja aasta vältel nad murravad, painutavad ja mõtestavad ümber oma suhet, teevad arengueksperimente (sellele viitab ka filmi kõrbeteemaline alapealkiri). Suutmatuna kokku leppida ühises elus kahe linna Zürichi ja Rooma vahel heidab Frisch armukadedusvarju Bachmanni andele ja tunnustusele. Bachmanni elupõhimõtteid aluseks võttes püüab Krieps üles ehitada ühe loomingulise kooseksisteerimise võimatuse loo, ja tõestab end taas sugestiivseima ja säravama Euroopa näitlejana.

    Krieps kasvas üles kultuuripoliitika kujundaja, Luksemburgi kultuuriministeeriumi peadirektori Bob Kriepsi perekonnas ning pöördus varakult näitlemise poole. Ta õppis Šveitsis ja hakkas peatselt tööle mainekas teatris Schau­spielhaus Zürichis. Pärast pisiosatäitmisi Luksemburgi filmides ja telesarjades, hakkas ta tegema filme ka Prantsusmaal ja Ameerikas. Oma läbimurdefilmis, ameerika indie-filmide lavastaja Paul Thomas Andersoni äraspidises romansis „Nähtamatu niit“ mängib ta Almat, teenijannat, kes on valmis nii armastama kui mürgitama Daniel Day-Lewise mängitud moeloojat. Siit sai alguse Kriepsi kui intelligentse näitleja maine, kellele meeldib mängida vastuolulisi tegelaskujusid.

    Vestlema hakates on kohe selge tema emotsionaalne side Bachmanniga ja pühendumus von Trottale.

    Mis tunne on olla Berliinis saksakeelse kultuuriruumi silmapaistvast naisloojast filmi esilinastusel?

    Mulle on Berliini tulek kojutulek, sest ma elan oma perekonnaga siin. Esindada Saksamaal filmi naisest, keda ma niivõrd austan, on kaunis ja suure­pärane. Bachmann on tuntud tegija, aga ma ei ütleks, et teda eluajal tõeliselt tunnustati. Ingeborg oli oma aja suuremaid mõtlejaid, keda teati enamasti poetessina, aga mulle on ta palju enamat.

    Kui võtta arvesse Bachmanni koht pärastsõjaaegses kirjandusess, kuidas kulges teie suhe tema loomingu ja tema endaga võtete ajal ning pärast seda?

    Ingeborgi luule avas mu silmad. Võin öelda, et mul tekkis kõigepealt suhe tema luule, mitte eluga. Esimest korda ta töid lugedes olin teismeline. Tol ajal olid need mulle otsekui väike parv, mis kandis mind uutesse paikadesse ja tundmatutele aladele, ning võimaldas mööda vaadata sellest, mida ühiskonnas tõe pähe peale sunniti.

    Bachmanni luuletused on üdini saksapärased, mis teeb nende tõlkimise raskeks. Saksa keelel on selline hull omadus, et sõna tähendused võivad üksteisele täiesti vastu käia olenevalt sellest, kuidas sõna hääldatakse. Minu meelest oli Ingeborg suur meister, kes avastas need vastuolud ja töötas nendega. Mõnikord õnnestus tal maailm avada ühe sõnaga või see ka ühe sõnaga lõpetada.

    Samal ajal on võimatu sõnade ja keele abil tegelikkuse eest põgeneda.

    Kas luule on teile tähtis?

    Sõnadega on võimalik hukka mõista ja sama ülekohtune olla – sain sellest aru ammu enne Ingeborgi rolli. Kool oli mulle usaldamatuse ja ühiskondlikele kokkulepetele vastupanu koht. Seostan kooli vassimise ja valedega. Mäletan, et minu esimene kokkupuude luuletõelusega sündis Arthur Rimbaud’ luuletuse „Magaja orus“ („Le dormeur du val“) puhul – siis hakkasin mõistma, et sõnadega on võimalik reaalsusest põgeneda. Lõpuks jõudsin selleni, et minust on nüüd saanud näitleja.

    Kui rääkida Ingeborgist, siis tema panus ulatub luulest kaugemale – ta oli mitte ainult üks suuremaid sõnameistreid, vaid ka üks oma aja suuremaid mõtlejaid. Ta oli väga intelligentne, tundis inimesi sügavuti ja see oli talle raskeks koormaks. Ta oli väga habras naine, kes ilmselt murdus iseenda tõttu.

    Bachmann oli andekas ja melanhoolne, vaimukas ja ebakindel, dünaamiline ja samas aldis armastusele. Von Trotta režii põhineb neil aspektidel. Näib, et valite alati oma ekraanikangelannadeks naisi, kes liiguvad nende vastandite vahel.

    Püüan kehastamiseks valida naisi, kes on terviklikud ega kujuta midagi üheplaanilist, konkreetset ja arusaadavat. Inimestena ei ole me kunagi ainult üks – me oleme omaette salapärased olendid. Usun, et olen iseenda jaoks müsteerium, seega püüan end uurida filmikunsti kaudu ja mõista ennast läbi oma rollide.

    Ingeborg oli mõtleja ja enamik tema teoseid on sügavalt filosoofilised. Erinevalt superkangelastest, kuningannadest ja gangsteritest ilmuvad sellised mõtlejad kinoekraanile palju harvemini. See on ka see, mida tasub Bachmannist tänapäeval rääkida – ta mõtleb, ja pöördub tagasi mõtlemise juurde. Usun, et oleme unustanud, mida tähendab mõelda, sest me räägime kogu aeg, ilma midagi ütlemata. Ja oleme unustanud, mis tunne on rääkida. Keeleline väljendus järjest aheneb ja see mõjutab meie mõtlemist.

    Filmis kujutatakse sooduelli, milles meeskunstnik ootab partnerilt patriarhaalse mudeli järgimist: naine peab olema oma kohal, teda toetama ja inspireerima. Pühendama oma elu talle. Teie kujutatud Bachmann pole selleks mõeldud – juba mõte ise on tema jaoks ebaloomulik.

    Ilmselgelt on ajad muutunud, kuid kahjuks on naiste ja meeste suhetes endiselt häirivaid jooni. Meeste ja naiste vahel on konkurents, hoolimata sellest et nad peaksid üksteist armastama ja austama. Hapramatel meestel on endiselt kõiges sõnaõigus – nad tahavad, et partner oleks rõhutud ja vangistuses, et nad tunneksid end turvaliselt võrreldes teiste meestega, kes on tugevad ja iseseisvad. Just nendes vastuoludes kujunebki Ingeborgi ja Maxi suhe, millega filmis tegeleme.

    Väärib märkimist, et nii teie mängitud Sissi „Korsaažis“ kui ka Ingeborg Bachmann olid oma ajast ees ja see tõi neile depressiooni, üksinduse, tõrjumise ja valu. Kas tugevate naiste kuvand tekitab ka tänapäeva ühiskonnas ja kultuuris vastupanu?

    Kas mehed, kellesse armume, kardavad tugevaid naisi? Jah, ja see hirmutab. Ja mis on huvitav – me armume sellistesse meestesse. Mind ei huvita, kui öeldakse, et nad on hirmutavad. Ma kardan ka seda, mida ma teen. Kui tihti? 25 tundi ööpäevas. Riske, mida ma oma töös ja elus võtan. Aga sellepärast me siin oleme. Et olla truu sellele, mida tahame, ning olla hirmul ja proovile pandud. Armastus nõuab, et oleksime julged. Me peame sellised olema.

    Kas panite Bachmanni tegelaskujusse palju iseennast või püüdsite mõista tegelast kellegi teise vaatenurga alt või Bachmanni idee kaudu?

    Võin tuua paralleeli näitlejatööga. Rolli loomine on nagu üksildane teekond. Tõlgendusse sukeldumine toob üksindustunnet ja ebakindlust, sest see, mida teed, nõuab verd ja riski. See nõuab teatud üksiolekut. Vaikides on paljudesse asjadesse lihtsam uskuda, kuid ma püüdsin säilitada oma usu rahusse, headusse ja valgusse, vaadates samal ajal Bachmanni tumedat maailma. Mind huvitab inimeste uurimine – ütleksin, et pigem hingede uurimine. Mulle on see kõigist muredest lahtilaskmine – täpselt nagu vabalt ringi jooksval lapsel.

    Kuidas sujus koostöö von Trottaga?

    Filmi teeb eriliseks see, et me räägime teineteisega eri põlvkondade esindajatena naiste teemal, mis on igale naisele väga lähedane, ja seda läbi naise, kes on meile mõlemale väga oluline. On märkimisväärne, et Ingeborgi mängides ei saanud ma tema teksti nii palju muuta, kui ma seda tavaliselt teen, sest Margarethe tõi stsenaariumi palju kirju ja luuletusi.

    Arvan, et naised peavad ennast ära tundma, üksteist nägema ja mõistma, et edasi liikuda. Mulle on loomulik mängida mässumeelseid kangelannasid, kes on oma aja vastu, ja töötada koos teiste naistega. Olen kohanud teatud põlvkonna mehi, kes usuvad, et peamine on see, kuidas nemad naisi näevad.

    Mis on tõeliste, ajalooliselt tõeliste naiste kujutamisel ja tõlgendamisel suurim väljakutse?

    Ei tohi langeda matkimise lõksu, s.t mitte öelda oma sõnu täpselt ega õppida rolli pähe. Olen selle poolest kurikuulus. (Naerab.) Kui ma midagi loen ja selle täpselt pähe õpin, läheb mõte sellele, kuidas ma neid sõnu täpselt hääldan. Iga tegelase ja hetke hooleks ei tohi end jätta. Soovin otsida võimalusi, kuidas vabastada naised oma kuvandist ja nende ümber loodud stereotüüpidest. Püüan olla loomulik, püüdmata jäljendada ajaloolise isiku ideed või stiili.

    Olete sündinud Luksemburgis, õppinud Šveitsis, töötanud Saksamaal, Prantsusmaal, USAs ja mujal. Kas ütleksite, kus teie kodu praegu asub?

    Ma ütlen alati: siin (osutab mu südamele – D. C.). Sest ma võin selle endaga kaasa võtta. Ja seni kuni see mul on, ei saa minuga elus midagi halba juhtuda. Aga see on ka minus midagi muutnud – tahan kodus olla. Ma lihtsalt ei tea veel, kus see kodu on.

    Tõlkinud Tristan Priimägi

    1 „Ingeborg Bachmann – Reise in die Wüste“, Margarethe von Trotta, 2023.

    2 „The Phantom Thread“, Paul Thomas Anderson, 2017; „Corsage“, Marie Kreutzer, 2022.

  • Kunstniku käepikendusena Tallinna avastamas

    KARIN ALLIK

    VAT-teatri „Haihtuv Tallinn“, idee autor ja lavastaja Sander Põldsaar, paigakütt ja näituse autor Francesco Rosso, veebirakenduse arendaja Helena Väinmaa, dramaturg Mihkel Seeder, näitejuht Aare Toikka, kostüümikunstnik-rekvisiitor Johanna Tamm. Mängivad Elina Reinold, Loviise Kapper, Meelis Põdersoo ja Margo Teder. Esietendus 30. V Tallinna linnaruumis.

    VAT-teatri Sander Põldsaare „Haihtuv Tallinn“ on lavastus omamoodi mittekohtadest. Ent kui mittekoha mõiste käibele toonud Marc Augé pidas sellega silmas ülimodernseid paiku, millel puudub nii tähendus, identiteet kui ka ajalugu, siis „Haihtuva Tallinna“ mittekohtades (üli)modernsus ei ilmne, küll aga on need tekkida saanud ainult tänu linnaruumi moderniseerumisele. Need on linnaruumi hallalad, kus pole keelatud, kuid pole ka mingit vajadust käia. Neil on oma ajalugu, kuid nende tähendus ja identiteet näivad olevat nüüdseks hägustunud – just seetõttu need eriliselt mõjuvadki. Lavastus on arvatavasti veel üks viimaseid võimalusi mõnega neist tutvust teha, enne kui (mitte)kohad ümber kujundatakse (loe: täis ehitatakse).

    „Haihtuva Tallinna“ etendused algavad korraga neljas Tallinna punktis: Sitsi ja Suur-Paala trammipeatuses ning Veerenni ja Maarjamäe bussipeatuses. Tutvustatakse vastavalt nelja kanti: Paljassaare tühermaad, Ülemiste-Sõjamäe tööstuspiirkonda, endise Lutheri vabriku alasid ja Maarjamäe paepealset. Kohtumispaika saabunud publik jaotub reisisaatja palvel rühmadeks, saab kätte nutitelefonid ning juhise asuda täitma ülesandeid, mida telefonis neile tunni jooksul antakse. Ülesanded ei ilmu sinna siiski iseenesest: need peab aktiveerima tegelane, kes paigas pesitseb. Nõnda ootabki publikut ees ka üks karakter (vastavalt Meelis Põdersoo, Margo Tedre, Elina Reinoldi või Loviise Kapperi kehastuses), kes peaks tõstma esile peagi haihtuva linnaruuminurga, suunama publiku seda telefonidega jäädvustama ja ehitama enda ümber ka fiktsionaalse maailma.

    Linnaruumis läbitud esimene vaatus on teise vaatuse teenistuses: neljast suunast tulnud publik saab Sakala 3 teatrimajas kokku ning seal vaadatakse üheskoos tehisintellekti toel valminud lühidokumentaali. Filmikaadrid on publik esimeses vaatuses telefonidega ise üles võtnud ning saatetekstigi lausehaaval peale lugenud. „Valemi“, mille alusel kaadrid ritta seada, sätestavad lavastuse tegijad, tehisintellekt lõikab ja kleebib aga videod kokku, vastutab lõpptulemuse eest. Ehkki filmi vaatamisel valitseb saalis muhe elevus, sest igaüks loodab näha tuttavaid kaadreid ja nägusid, kuulda tuttavat häält, siis amatöörliku isetegemise rõõmuga „Haihtuva Tallinna“ vaatajakogemus kulmineerubki. Sügavam tajukogemus ja taipamine jääb tulemata.

    Paljassaare marsruudil tervitab publikut tühermaa kauboi (Meelis Põdersoo), kes rõhutab pidevalt, kui suur on tema sümpaatia metsikuse suhtes.

    Tõsi küll, kõnelen sedapuhku kahe etenduse kogemuse põhjal: üks sai alguse Paljassaares ja teine Ülemistel, Maarjamäe ja Vineeri lugusid olen vaid lavastuse käsikirjast lugenud. „Haihtuva Tallinna“ häda pole siiski asukohtades või näitlejate rollisoorituses, vaid lavastuse kontseptsioonis, mis puudutab kõiki variante ühtmoodi. Nimelt tekitavad kolm ülesannet, mida esimeses vaatuses üritatakse korraga täita, olukorra, kus ükski neist ei saa korralikult kehtestuda. Tutvustatavat linnaruuminurka ei jõua hästi tundma õppida, teise vaatuse tarvis filmitud kaadrid saavad juhuslikud ning fiktsionaalne kiht jääb pinnapealseks, kohati isegi klišeelikuks. Kui miski neist välja visata, saaks tervik selgem, mõjusam.

    Ja kui peaksin valima, mida siis välja visata, võiks see olla fiktsionaalne kiht või täpsemini liigne teatraalsus. Fiktsionaalsed sugemed on rännaku raamistamiseks muidugi kasulikud, ent praeguses mahus röövib tegelase eraelu lahkamine „Haihtuvas Tallinnas“ aega ja tähelepanu, mille võiks pühendada ainulaadse ruumi avastamisele. Mõlemal nähtud etendusel tahtnuksin tõepoolest teada, kuidas on see konkreetne paik tekkinud, ning võtta hetke, et lasta endast läbi sealne minevik ja olevik, visandada tulevik. Selle asemel tuli ometi kaasa kapata tegelase narratiiviga, mis võttis küll rohkelt pöördeid, ent ei osutunud üldistusvõimeliseks, toetudes lihtsakoelistele vastandustele (à la linn halb ja tühermaa hea) või liialdustele (à la maa tuleb täita kinnisvaraga).

    Pealegi ei täida tegelaskujud ka üht olulisimat ülesannet, mille neile usaldada võiks: põhjendada, miks peab publik telefoni saabunud ülesandeid täitma, kaadreid filmima ja lauseid lugema. Kohati toimib tegelane lausa vastuoluliselt. Kui näiteks Paljassaare marsruudil tervitab publikut tühermaa kauboi (Meelis Põdersoo), kes rõhutab pidevalt, kui suur on tema sümpaatia metsikuse suhtes, ning vastandub kõigele moodsale ja linlikule, siis on lausa absurdne, et toosama mees võtab taskust välja nutitelefoni, saadab publikule ülesanded ning nõuab, et nad jäädvustaksid retkel nähtu just digitaalselt.

    Ülemistel tegutsev innukas kinnisvaraarendaja (Margo Teder) nimetab telefone hellitavalt „lutsukivideks“ ning palub publikul jäädvustada „vahva ekspeditsiooni magusaimad palad“, selgitades teise vaatuse alguses, et plaanis nõnda filmida oma krundile reklaamklippi. Rännaku kestel suhtleb ta publikuga aga kui investorite rühmaga ning pakub neile üht maalappigi müügiks … Miks peaks investorid kinnisvaraarendajale reklaamklippi filmima?

    Ma ei näri tähte, kuid just säärased loogikaapsud joonivad alla „Haihtuva Tallinna“ fiktsionaalse kihi pinnapealsuse ning seeläbi ka ebavajalikkuse. Mõistan, et rännaklavastus peabki olema teine asi kui linnaekskursioon, aga teatraalsuse kärpimine poleks „Haihtuvast Tallinnast“ veel linnaekskursiooni teinud. Nagu osutavad tegijad kavalehel, eristab „Haihtuva Tallinna“ rännakut linnaekskursioonist hoopis filmitegemise missioon, millega publik teele saadetakse. Tõepoolest, tolle missiooni tõttu võiks igast rännakul osalejast saada kaasautor ja kunstnik, kes otsib inspireerivaid hetki, ootamatuid nurki, mida tabada, ning pöörata ekskursioonil osaleja vastuvõtja positsiooni sootuks ümber.

    Siiski ei tundnud ma end etendusel mitte kunstniku, vaid kunstniku käe­piken­dusena. Suunised kaadrite jäädvustamiseks kõlasid konkreetselt, võimaldamata enamasti valida, mida filmija ise selles ruumis oluliseks ja jäädvustamisväärseks peab. Lugeda linti krüptilist laadi lauseid, teadmata, millisesse tervikusse need lõpuks asetuvad, oli samuti ebamugav. Nõnda kerkibki küsimus, kas lavastusmeeskonna soov on saada igal etendusel kokku võimalikult sarnane film, või tahetakse kaardistada (varieeruvate filmide toel) publiku individuaalne kogemus haihtuva linnaruumiga kohtumisel. Kui eesmärk on see teine, tuleks jätta publikule rohkem vabadust oma kogemuse väljendamiseks.

    Individuaalse kogemuse väljendus on muide varnast võtta: Francesco Rosso lavastusega samanimeline fotonäitus on väljas Sakala 3 teatrimaja seintel „Haihtuva Tallinna“ vaheajal vaatamiseks. Kümne aasta jooksul valminud pildireas peegelduvad süvenemine ja isiklikkus, mida jäin Põldsaare lavastusest igatsema.

  • Samasse jõkke ei saa astuda kaks korda

    AURORA RUUS

    Mütopoeetiline oratoorium „Emajõe sünd“ 14. VI kell 18 (esietendus 12. VI) Tartu Lodjakojas „Ellujäämise kunstide“ loodusloovusfestivalil „Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024“ põhiprogrammis. Helilooja ja muusikajuht Märt-Matis Lill, libretist Valdur Mikita, lavastaja ja kaaslibretist Margus Kasterpalu, lava- ja kostüümikunstnik Kristjan Suits, loodusdokumentaali režissöör Ramek Meel, videokunstnik Taavi Varm, valguskunstnik Priidu Adlas, liikumisjuht Ingmar Jõela, dirigent Endrik Üksvärav. Laval Iris Oja, Andres Mähar, Endrik Üksvärav, Anna-Liisa Eller (kannel), Vambola Krigul ja Anto Õnnis (löökpillid), Tammo Sumera, Ingmar Jõela, Steffi Pähn, Germo Toonikus, kammerkoor Collegium Musicale.

    Kuna „Emajõe sünd“ on võrdlemisi eksperimentaalse vormiga nn mütopoeetiline oratoorium ja multimeediateos, tahangi kohe alustuseks peatuda sel žanrimääratlusel, mis on – ehkki mõningate mööndustega – võrdlemisi õnnestunud valik kirjeldamaks seda nüüdisaegse helikeele kuube rüütatud loomismüüti, milles kandev roll on oratooriumile omaselt ikkagi muusikal. Oratooriumi mõiste on oma ajaloo ja konnotatsioonide tõttu küll tähendustest tiine ning seega üsna pretensioonikas, ent passib sellegipoolest päris hästi selle teatava sakraalse või vähemasti ürgse nimbusega multimeediateosega, mida muusikateatri perspektiivist võiks ehk vaadelda lausa wagnerliku Gesamtkunstwerk’ina. Selle tingib esmajoones olm, et erinevalt traditsioonilisest oratooriumist kuulusid „Emajõe sünni“ kunstilisse tervikusse ka kostüümid ja koreograafia ning loodusdokumentaalist ja Kaljo Põllu graafika motiividel tehtud animatsioonidest koosnev visuaal.

    Mainit wagnerlikkus tuleb tegelikult esile ka Märt-Matis Lille helikeeles ning see johtub samuti omamoodi alg- või ürghelist nagu Wagneri tetraloogia „Nibelungi sõrmus“ esimese osa „Reini kuld“ avamängu puhul, millest Lill ka inspiratsiooni on ammutanud.* Sedapuhku otsis Lill arhailisemaid kihistusi ja Emajõe algupära, mis võrsub helist kui maailma loovast alusprintsiibist. Võib ehk öelda, et sageli polnudki niisiis fookuses kõla, vaid just heli, mille sügavustest sai loodud nii maailm kui ka Emajõgi. Lille loodud muusikast sai hiis, kus kohtusid ürgsed lätted ja nüüdisaegne helikeel. See paik polnud seejuures ka liialt pretensioonikas, vaid elegantselt balansseeritud, sisaldades nii otsingulist helitunnetust kui ka rahva­laululikke motiive ja võtteid.

    Kuigi muusika andis väljendus­rikkalt ja veenvalt edasi igavikulist aega, on ometi paradoksaalne, et ehkki jõgi oli konstantses kulgemises, jäi Iris Oja kujutatud Emajõgi võrdlemisi staatiliseks, hillitsetuks ja vaoshoituks. Võiks öelda, et jõgi kui selline oli personifitseeritud, aga ka tugevalt intellektualiseeritud ning säilitas seejuures just oma tüpaažis ja lavaolekus teatava stoilisuse: jõesäng võtab iseenesestmõistetavalt seda, et elu tema ümber ja sees keeb, pulbitseb ja vahel ajab üle ääregi, ent miski annab talle alati ürgse rahu.

    Iris Oja kujutatud Emajõgi oli võrdlemisi staatiline, hillitsetud ja vaoshoitud. Jõgi oli personifitseeritud, aga ka tugevalt intellektualiseeritud ning säilitas seejuures oma tüpaažis ja lavaolekus teatava stoilisuse.

    Kui selle teose Emajõe partii on enamjaolt sugereeriv ja meditatiivne ning keskmes on pigem heli, siis kooripartiid omamoodi meenutusmotiivina läbiv repliik „Ainult kaasa minna“ annab hästi edasi jõe kaasakiskuva kulu. Eelsalvestatud orkestripartiid täiendasid live’is veel löökpillid (Vambola Krigul ja Anto Õnnis), kannel (Anna-Liisa Eller), elektroonika (Tammo Sumera) ja kammerkoor Collegium Musicale, kelle esituses kõlas ka rahvalaulude stilisatsioone.

    Ehkki kõnealuse teose kõige õnnestunumaks (ja ka keskseks) komponendiks võibki pidada muusikat, ei saa siiski mööda küll mitte niivõrd oratooriumile, kuivõrd n-ö ühiskunstiteosele omasest sünteesi printsiibist, mille kohaselt on kõik komponendid võrdselt terviku teenistuses. Nii andis näiteks selle multimeediateose visuaal hästi edasi kaheksateistkümnest pildist koosneva loo, misläbi sai sellest koos muusikaga ka teose kõige kandvam osa. Enamjaolt loodusdokumentaalist koosnev video ajas järge Emajõe kulgemisel lätetest suudmeni, s.t Pühajärvest Peipsini, ning seda nii läbi ajaloos juhtunu kui ka nelja aastaaja.

    Loodusdokumentaali oli integreeritud veel motiive Kaljo Põllu graafikast ning kuigi „Emajõe sündi“ võibki mõneti vaadata kui elavat kunstinäitust Põllu töödega, oleks neid seal siiski võinud rohkem ja julgemalt kasutada, sest tänu Põllu graafika motiividele tekkinud ürgne ja müstiline dimensioon on selle video mõjusaim komponent. Põllu tööd oleksid ehk võinud asendada ka lavastuse lõpupoole videot uue lodja ehitamisest, sest viimane mõjus ülejäänu kõrval eklektiliselt ning lõhkus ära tekkinud kontemplatiivse fluidumi. Küsitavusi tekitas ka lõpustseenis n-ö väravana funktsioneerinud ekraan, mis oli muidu tegevuse taustaks ning alles lõpus avanedes võimaldas vaate (nüüd siis päris) Emajõele. Samuti nagu laval oleva püssiga, mis peab ühel hetkel ikka pauku tegema, säilis kogu etenduse ajal ootusärevus, millal see „värav“ siis lahti muugitakse. Kuna puändiks oli see liiga etteaimatav, oleks võinud osa tegevust juba varem õue valguda.

    Erinevalt traditsioonilisest oratooriumist oli „Emajõe sünnis“ oma roll mängida ka näitlejatel ja koreograafial, mis sekundeeris küll mõnevõrra naiivselt, ent siiski paiguti mõjusate võtetega muusikale ja visuaalile. Seejuures tasub nentida, et Emajõe lugu tuli kõige hunnitumalt välja ikkagi Valdur Mikita koostatud saatetekstist, mis muukis terava ja kaasaloova ajaloolise kuulmisega Emajõe kultuurikoodi lahti ning andis lavastusele juurde olulise väärtuse, talletades selle ehk ka kultuuriloo literatuuri annaalidesse. Romantiliselt (müto)poeetiline aja voo jutustus tegi Emajõest mitte ainult kõnealuse teose, vaid ka Tartu ja üleüldse kogu Eesti algus- ja keskpunkti: „Eesti mõeldi välja Tartus, Tartu mõeldi välja Emajõel, Emajõe mõtles välja suur Jää ja nii ikka edasi, see tähendab tagasi, tagasi päris aegade algusesse kuni Suure Pauguni välja.“

    Sellises aja kulgemise voos edasi-tagasi pendeldades kerkib aga küsimus, kas eimillestki saab siis midagi või mitte midagi – ex nihilo nihil fit? Kas ürghelist saab kõik või saab kõigest hoopiski heli? Kogu olemasolev muutubki ju ometi pidevalt: miski muutub millekski, mida veel ei ole, ning seega saab ühest kõik ja kõigest üks. Kõik voolab ja tung muutuda on vältimatu. Ent samuti muutub ka lugu, mida vestame millegi tekkest ja millegi muutumisest. Nii on varieerunud ka Emajõe lugu. Näiteks, kuigi korraks tekkis soov võrrelda „Emajõe sündi“ Tartu Uue teatri viie aasta taguse kammerooperiga „Emajõe ööbikud“, mis räägib hoopiski laulupeo sünnist, ei kanna see võrdlus välja, sest lavastuste läte ja siht ning ka kunstiline keel on selleks liialt erinevad. Ometi näitab seegi, kuidas kõik muutub – ka Emajõe kujutamine ja kasutamine. Ent osa asju mitte ainult ei voola edasi, vaid voolab mööda, libiseb sõrmede vahelt. Ka ajatilgad, mis ajavoolu kukuvad, libisevad meil sageli peost ning suubuvad lõpuks kuhugi igaviku horisondi taha.

    Ehkki esmajoones tekitas „Emajõe sünni“ lavastusliku poole juurde kuuluv kohati kahetisi tundeid, kandsid just muusikaline, tekstiline ja metapoeetiline tasand mainit horisondi poole tüüriva terviku välja. Niisiis oli lavateos lõppeks mõnevõrra ambivalentne ja ebaühtlane – seda ka eri piltidele olemusliku dünaamika poolest. Võib-olla tingis selle liig ambitsioonikas püüd panna ühte patta hulgaliselt paljulubavaid komponente, sest kuigi meeskond multimeediateose taga on tugev ning lavastuse eeltöö põhjalik, ei voolanud siin kokku kirjutatud lugu päris samasse suubumiskohta. Ometi polnud see ka peavooluga kaasa minev katse, vaid kohati just südikalt vastuvoolu purjetav loominguline kontseptsioon. Ent kui ühte ja samasse jõkke ei saa astuda kaks korda, siis ühte patta küll. Aga kui kõik voolab ja on muutumises, võib muutuda ka paja asukoht ja kontekst, võib-olla ka jalg või jalanõu, mis sinna astub.

    * Liina Vainumetsa, Delta. Märt-Matis Lill: läbiv dramaturgiline ja muusikaline kujund võiks olla voolamine-voogamine. – Klassikaraadio 10. VI 2024. https://klassikaraadio.err.ee/1609353914/delta-10-juunil-valenton-solvestrov-emajo-e-su-nd-silver-sepp-fuff/e49179448b5447f629fe764d06fbd4e4

Sirp