Toeta

Raili Marling

  • Käsutöömeistrid ja nende „kuskilt mujalt“ laekunud mitteteosed

    KRISTJAN KIKERPILL, ANDRA SIIBAK

    Juturobotitega kaasneva furoori keskmes on algusest peale olnud teoste loata kasutamine keelemudelite „treenimisel“. Näiteks esitasid Ameerika Ühendriikides teoste autorid Meta vastu hagi, sest tõendite kohaselt oli Meta oma LLaMa keelemudeli treenimiseks kasutanud muu hulgas andmestikku „Books3“, mis sisaldas tuhandeid autoriõigusega kaitstud töid.1 Andmelühiskonna võimumängude ilmestamiseks piisab Meta enda tegevuse põgusast ülevaatest, sest nimetatud tehnoloogiagigant üritas LLaMa keelemudelit autoriõiguse kaitse argumendiga GitHubi repositooriumist eemaldada,2 eirates tõsiasja, et kasutab ise lugematu arvu kunstnike, kirjanike ja mis tahes muu sisu autorite töid ära keelemudelite võidujooksus edu saavutamiseks. Tehnoloogiasektoril, sh ennekõike suurimatel tehnoloogiaettevõtetel, on justkui välja kujunenud oma paralleelmaailm, kus kehtivad reeglid üksnes juhul, kui need on ettevõttele kasulikud.

    Aga oletagem hetkeks, et ükski suur tehnoloogiaettevõte pole oma tooteid timminud ja tulemusi saavutanud üle digilaipade minnes ja et keelemudelite optimeerimine on toimunud läbinisti õiguspäraselt. Kui toode on üldsusele avaldamiseks valmis, jõuame järgmise probleemini: kas käsumeistrid (kohandatud ingliskeelsest fraasist prompt engineer) saavad olla juturobotile antud juhiste tulemi autorid? P. Bernt Hugenholtz ja João Pedro Quintais jõudsid juba enne ChatGPT üldsusele avaldamist järeldusele, et tõenäoliselt siiski ei saa.3 Viidatud artikli autorid nimetavad teose loomise protsessis kolme tähtsat kontrollpunkti: isiku intellektuaalset panust loomingusse, originaalsust või loovust ehk loomingulisi valikuid ja konkreetset vormi, mille lõpptulemus võtab. Intellektuaalne panus ei tähenda siinkohal seda, et ühtki tehnoloogilist abivahendit kasutada ei või (vastasel juhul oleksid ka kõik maalid üksnes näpukunst). Vorm, mille teos lõpptulemusena võtab, ei ole üldjuhul tehisaru abil loodud piltide puhul kuidagi erinev tehisaru abita loodud piltidest, s.t digiteose vorm ja ilme inimsilmale suuremaid probleeme ei tekita.

    Küll aga jagavad Hugenholtz ja Quintais kolmeks eraldi alametapiks või faasiks loominguliste valikute tegemise protsessi: kontseptsioon ehk esialgne ettekujutus soovitud tulemusest, teostus ehk kõikvõimalikud sammud, mis tuleb lõpptulemuseni jõudmiseks läbida, ja viimistlus, mis annab autorile võimaluse teha loomingulisi (pisi)valikuid, et lõpptulemus saaks „täpselt õige“. Ilmselt on selge, et suurimaks murekohaks on tehisaru abiga väljundi tootmisel just teostuse faas, sest inimkontroll ja panus on seal minimaalne, kui mitte olematu.

    Algoritmide südames on süsteemne suures ulatuses vargus, kinnitavad autorid kohtule esitatud hagis. Mida kostab juturobot?

    Kuna ka väikelapse joonistus on teos, sest see on originaalne, sellel on konkreetne vorm, seda saab lugeda kujutava kunsti valdkonda kuuluvaks ja see on tema enda intellektuaalse panuse tulemus, tulekski tehisintellekti „kunsti“ mõtestada tegeliku teostuskontrolli üksikasjalikkuse ja etapiviisilise inimotsustuse olemasolu kaudu, sest just neist kahest on juturobotitest väljasülitatud pildi- ja videomaterjali puhul ilmselgelt puudu. Siinkohal võibki kasutada mõneti sarkastilist „käsutöömeistri“ mõistet, sest tulemuse saavutamiseks piisab käsu andmisest. Kui tuua mõtisklemiseks üks hüperboolne näide, siis vaevalt loeks keegi käsitööga võrdväärseks täielikult automatiseeritud tehaseliinilt saabunud toodet üksnes seepärast, et tehaseomanik oli kontoriarvutis sisestanud käskluse mõne esiti teistsugusena planeeritud elemendi muutmiseks. Sestap ka käsutöömeistri mõiste, millise rolli täitjaid ja millega hõlmatud tegevusi ajaga tõenäoliselt üksnes juurde tuleb. Kuna käsutöömeistrite arv on viimase aasta jooksul plahvatuslikult kasvanud, on hakanud ka erialaorganisatsioonid ja -kooslused, nt Grammy auhindu jagav Recording Academy4 või teadusajakirjade crème de la crème Nature,5 tõkestama AI abil loodud sisu esitamist.

    Kirjutajate ja loojatena ootabki inimkonda ees toimetamislaviin, sest käsutöömeistrid ei osale teose valmimisel millegi teoseks pidamise jaoks vältimatult vajalike loominguliste valikute teostamises. Nende peamine aur läheb käskluste väljamõtlemisele ja lõpptulemuse enda nimele kirjutamiseks vajalikule veenmistegevustele, olgu siis kohtus6 või üldsuse ees.

    Ehk on loo alguses mainitud Meta vastuolulisele käitumisele võimalik anda kummaline ajalooline poolselgitus, mis pakub kõheda vaate tehnoloogiahiidude eneseteadlikkusest ja proto-autoriõiguste olemusest. Ühtlasi põhjendaks see veel kord, miks just „käsutöömeistrid“ on see sõna, mida juturobotite abil mitteteoste tootmist praktiseerivate inimeste puhul võib kasutada. Teadupärast on käsk vanem kui meie. Ajast enne tänapäevase autoriõiguse väljakujunemist on teada seikasid, kus praeguses mõistes teose vormi kõrval oleks olnud raske omistada inimesele ka originaalselt loomingulisi ideid. Näiteks Vana-Hiinast on pärit seisukoht, et inimene „pigem edastab, kui et loob“, ning kuigi sealne kirjatükkide kaubandus oli vilgas, sai omada vaid füüsilist materjali, millele ideed olid kantud, loomingulist sisu aga mitte.7 Ka islamimaades ei olnud sajandeid intellektuaalomandi mõiste sisulist vastet, sest teadmine pärines jumalalt8 ja käsikirjad olid üksnes eespool mainitud teadmiste maine väljund. Judeo-kristlikus traditsioonis seostati teadmiste edasiandmist samuti millegi kinkimisega ja selline mõtteviis jäi paika ka pärast trükipressi leiutamist, s.t autor võis öelda, et on käsikirja loonud ning trükkal õigustatult väita, et on raamatu trükkinud, kuid raamatute loomingulise sisu omandist ei olnud alust kõnelda kummalgi.

    Miks on siinkohal vaja sedavõrd vanu asju mainida ja neid Metaga siduda? Eks ikka seetõttu, et juturobotite ja käsumeistrite koostoimes tuleb väljundi sisu samuti justkui „kuskilt mujalt“ kui inimestelt endilt. Ja milline õigus oleks meil, kriitikutel, sellist tajumatut loomingut tõredalt kohelda või seda millegi muu kui kingitusena kirjeldada. Võib-olla Metal (või mõnel teisel tehnoloogiahiiul nagu OpenAI9 või Microsoft10, kel samuti autoriõiguseteemalised kohtukaasused käimas) lihtsalt ei vedanud, et ta ei alustanud suurte keelemudelite ja juturobotitega ajal, mil autoriõiguse mõiste ja kohaldamine ei olnud veel välja kujunenud. Aeg-ajalt soovivad ju kõik minna tagasi aega, mil asjad näisid lihtsamad ja selgemad (ja majanduslikult kasulikumad).

    1 Ella Creamer, Zadie Smith, Stephen King and Rachel Cusk’s pirated works used to train AI. – Guardian 22. VIII 2023.

    2 Kali Hays, Meta used copyright to protect its AI model, but argues against the law for everyone else. – Business Insider 30. I 2024.

    3 P. Bernt Hugenholtz & João Pedro Quintais, (2021). Copyright and Artificial Creation: Does EU Copyright Law Protect AI-Assisted Output? – IIC – International Review of Intellectual Property and Competition Law 2021, 52, lk 1190–1216.

    4 Ty Roush, Grammy awards restrict AI: only „meaningful“ human work will be recognized. – Forbes 16. VI 2023.

    5 Why Nature will not allow the use of generative AI in images and video. Editorial. – Nature 7. VI 2023

    6 Tom Hals, Blake Brittain, Insight: Human vs machines: the fight to copyright AI art. – Reuters 2. IV 2023.

    7 Carla Hesse, The rise of intellectual property, 700 B. C. – A. D. 2000. – Daedalus: Journal of the American Academy of Arts & Sciences 2002, 131(2), 26–45.

    8 Samas.

    9 Max Zahn, Authors’ lawsuit against OpenAI could „fundamentally reshape“ artificial intelligence, according to experts. – ABC News 25. IX 2023.

    10 Blake Brittain, OpenAI, Microsoft hit with new author copyright lawsuit over AI training. – Reuters 22. XI 2023.

  • Kas haridus ikka on suur võrdsustaja?

    SANDRA HAUGAS

    Hariduses on läbi aja nähtud võluvitsa mitmete komplekssete ühiskondlike probleemide lahendamisel. Haridus aitab pääseda vaesusest, haridus aitab ära hoida tööturult kõrvale jäämist, haridus vähendab ebavõrdsust – need uskumused on juurdunud paljudes ühiskondades. Ilmselt kuulsaimad sõnad selle uskumusekomplekti kokkuvõtmiseks pärinevad XIX sajandi Ameerika Ühendriikide haridusreformijalt Horace Mann’ilt, kes nägi haridust kui „suurt eluvõimaluste võrdsustajat“1. Haridus- ja ühiskonnateadlased seavad aga seda arusaama või õigemini seda arusaama sellisel lihtsustatud kujul üha enam kahtluse alla. Miks? Milliste probleemide lahendamist milliste tingimuste olemasolul on üldse realistlik haridussüsteemidelt oodata? Kas haridus siis ikkagi on suur võrdsustaja või mitte? Need küsimused leiavad vastuse eelmise aasta lõpus ilmunud raamatus „Kas Eesti PISA on viltu?“, kus hariduspoliitika sõlmteemasid lahatakse Eesti haridussüsteemi näitel.

    Miks kritiseerivad haridus- ja ühiskonnateadlased hariduse kui suure võrdsustaja narratiivi? Ehkki hariduse pakkumise ajalugu on pikk ja kirju, ehitati meie kaasaegsed haridussüsteemid koos vastavate institutsioonide ja poliitikatega lääneriikides üles Teise maailmasõja järgsetel aastatel, mida loetakse kokkuleppeliselt ka modernse heaoluriigi algusajaks. Riigi rolli hariduspoliitika kujundajamisel nähti järgnevatel kümnenditel eeskätt laialdase ligipääsu tagajana, lähtudes eeldusest, et kui haridus on tehtud kõigile kättesaadavaks, leevenevad probleemid nagu vaesus ja ebavõrdsus justkui iseenesest. Viimased kümnendid on aga näidanud, et see eeldus ei pidanud paika – ehkki hariduses osalemine kasvas märkimisväärselt, jäid ühiskondlikud ebavõrdsusmustrid suuresti samaks.2 Seega vastus eelnevalt püstitatud küsimusele on lihtne: hariduse kui suure võrdsustaja narratiivi kritiseeritakse, kuna suurt võrdsustumist ei ole toimunud.

    Kas hariduse kasutegur vaesuse, ebavõrdsuse ja teiste ühiskondlike probleemide leevendamisel on siis väike ja tuleks sellest valemist kõrvale heita? Seda siiski mitte. Pigem on soovitus see, et komplekssete probleemide lahendamisele tuleb ka kompleksselt läheneda – neid lähenemisi hariduslike ja ühiskondlike eesmärkide saavutamiseks raamatu autorid ka tutvustavad.

    Esiteks soovitavad autorid komplekssete probleemide lahendamisele läheneda interdistsiplinaarselt poliitikavaldkondi lõimides. On uuringuid, mis näitavad, et suurte ühiskondlike eesmärkide saavutamiseks ainult ühe valdkonna põhiste lahenduste kasutamisest ei piisa. Halvemal juhul võib ühekülgne lähenemine kasu asemel koguni kahju tuua. Näiteks demonstreeris Solga3, et kui eesmärgiks on ühiskondliku ebavõrdsuse vähendamine, tuleks lisaks suurtele haridusinvesteeringutele panustada ka traditsioonilisse sotsiaalkaitsesse. Seda põhjusel, et kui piirduda ainult haridusinvesteeringutega, on paremal juhul tulemuseks olemasolevate ebavõrdsusmustrite taastootmine, halvemal juhul aga ebavõrdsuse suurenemine, sest haavatavamaid peresid eraldi toetamata saavad haridusinvesteeringutest enam kasu edukamad pered. Teisisõnu, keskendumine üksnes haridus-, kuid mitte sotsiaalpoliitilistele meetmetele, võib kaasa tuua nn Mat­teuse efekti ehk lihtsalt öeldes: rikkad saavad rikkamaks ja vaesed jäävad vaesemaks.

    Interdistsiplinaarset lähenemist tutvustavad autorid läbi kogu raamatu. Võib isegi öelda, et see kuulub teose kontseptsiooni. Nimelt on raamat peatükkideks struktureeritud valdkonnapoliitikate kaupa, millel hariduspoliitikaga kokkupuutepunkte nähakse – haridus kui sotsiaalpoliitika, haridus kui perepoliitika, haridus kui õig(l)uspoliitika jne. Autorite suutlikkus viia läbi põhjalik hariduspoliitika sõlmteemade analüüs, näidates samal ajal selle seoseid teiste avalike poliitikatega (policies), aga ka parteipoliitikaga (politics) on imetlusväärne. Hea poliitikakujundamine on kahtlemata valdkondi lõimiv ja nii võibki raamatust leida vastuseid arvukatele interdistsiplinaarsetele küsimustele, nt miks on oluline hariduspoliitika kujundamisel arvestada teadmistega ühiskondlikest soorollidest; milliseid oskusi eri tüüpi heaoluriikide tööturgudel vajatakse ja kuidas tuleks seda teadmist arvesse võtta hariduspoliitika kujundamisel; millised on eestlaste haridusega seonduvad ootused poliitikutele? Nagu teemaspekter näitab, pole kahtlust, et raamat on kasulik lugemismaterjal hariduspoliitika kujundajatele. Aga lugejaskond ei piirdu kindlasti ainult nendega! Teose lihtne ja arusaadav keelekasutus ning piisavad taustaselgitused teevad sellest informatiivse ja haarava lugemismaterjali veel nt lapsevanematele ja teistele haridushuvilistele, samal ajal kui teaduspõhine lähenemine, teemade süvitsi käsitlemine ja viited valdkonna värskeimatele uuringutele tagavad, et tegemist on nauditava lektüüriga ka nt üliõpilastele ja haridusuurijatele. Raamatut iseloomustab hea teooria ja empiiria tasakaal ning atraktiivne andmete esitamise stiil (palju põnevaid jooniseid ja skeeme!). Ühtlasi leiab siit ohtralt paeluvat lisalugemist näiteks PISA, ühtluskooli, soonormide ja ideoloogiate teemal. Samuti saab teada, mida tähendavad emadustrahv ja isaduspreemia, hariduse tootmisfunktsioon, reputatsioonirööpmed, lahtiperestamine, heaoluriigi paradoks ja muud rohkem või vähem intrigeerivalt kõlavad kontseptid.

    Tulles aga tagasi küsimuse juurde, et kuidas läheneda komplekssete probleemide lahendamisele komplekssel moel, siis teine soovitus, mida haridus- ja ühiskonnauurijad – nii ka selle raamatu autorid – rõhutavad, on see, et fookus tuleb seada nutikale poliitikakujundusele. Teisisõnu, kõige olulisem pole mitte haridusinvesteeringute suurus, vaid see, kuhu ja kuidas investeeringud suunatakse ning mil moel hariduspoliitika alavaldkonnad korraldatakse. Hiljutise õpetajatestreigi taustal selle soovituse põhjendamisel ilmselt pikalt peatuma ei pea, arvestades, et avalikus arutelus tehti korduvalt viiteid meie haridusvaldkonna problemaatikale – üldised hariduskulutused on suhteliselt suured, kuid õpetajate palkadeks jõuab sellest võrdlemisi väike osa. Seda vastuokslikku olukorda on analüüsitud ka kõnealuses raamatus. Ebapiisav tähelepanu toob lisaks kaasa juba eelviidatud Matteuse efekti ohu, kuna võib tekkida olukord, kus haridussüsteemi läheb küll palju raha, kuid süsteem ei toimi ühiskondlike ebavõrdsusmustrite silujana, vaid hoopis nende taastootja või süvendajana. Raamatu autorid jagavad hariduspoliitika kujundajatele ka ohtralt juhiseid, teisisõnu, teadusuuringutega põhistatud soovitusi, millistele teemadele keskenduda, ja kuidas, kui eesmärgiks on hea ehk autorite definitsioonis suurt sotsiaalset mobiilsust toetav hariduskorraldus.

    Kuidas läheb aga autorite hinnangul Eesti haridussüsteemil? Raamatu intrigeeriv pealkiri näib vihjavat, et olukord on viltune. Tegelikult nii pessimistlik pilt siiski välja ei joonistu. Tuginedes peaasjalikult PISA andmetele, väidavad autorid, et Eesti haridussüsteem on üsna heas seisus, ehkki tõsi, on ka märkimisväärseid valupunkte. Murekohad võtavad autorid kokku järgmiselt: „peame peamiseks Eesti hariduselu korraldamise probleemiks vanemate tausta mõju eitamist hariduspoliitika kujunduses. Lisaks sellele, et süsteemselt ei ole olemas seotud andmeid õpilaste ja õpilaste vanemate tausta kohta, ei pöörata meie hinnangul Eesti hariduselu korraldamisel haridusõiglusele erilist tähelepanu.“ Haridusõiglusest on raamatus juttu palju, autorite kriitika hariduspoliitika kujundamise kohta on selgelt argumenteeritud ja sellega saab ainult nõustuda. Tugev rõhuasetus haridusõiglusele on see, mis teeb sellest tõeliselt unikaalse ja tänuväärse raamatu, kuna kunagi varem ei ole Eestis kirjutatud raamatut, mis nii põhjalikult ja mitmetahuliselt avaks haridusliku ebavõrdsuse tekkimise ja taastootmise mehhanisme. Nagu ka autorid viitavad, on ebavõrdsuse teemade käsitlemine Nõukogude okupatsiooni läbinud Eestis kahetsusväärselt tabu ja seetõttu on selgitused, mida raamat pakub, ja diskussioon, mille avab, äärmiselt vajalik.

    Autorid toovad näiteid, kus õppijate tausta mõju arvestamata jätmisega taastoodetakse Eesti hariduses ebavõrdsust. Eliitkoolide sisseastumiskatsed esimesse klassi, vene kooli problemaatika, koolide edetabelid, gümnaasiumihariduse kasvav selektiivsus, nõrgema taustaga õppijate kutsekooli suunamine ning problemaatiline üliõpilaste õppetoetuste ja -laenude süsteem on vaid mõned näiteid nendest. Niisiis ei jää autoritel raamatu lõpuosas kriitilisemaid probleeme analüüsides üle muud kui nukralt sedastada, et „meie haridusruum liigub suurema segregatsiooni, väiksema haridusõigluse ja kahaneva sotsiaalse mobiilsuse suunas“. See järeldus kõlab prohvetlikult, arvestades, et viimased – paari kuu eest ehk pärast kõnealuse raamatu ilmumist avaldatud – PISA uuringu tulemused näitavadki Eesti õpilaste sotsiaal-majandusliku tausta ja matemaatika tulemuste vahelise seose tugevnemist.4 Murettekitavaid haridusliku ebavõrdsuse ilminguid on näidanud ka juba varasemad nii PISA5 kui ka teised6 uuringud.

    Sotsiaal-majanduslik taust mõjutab õpilaste haridustulemusi. Haridustulemused – sealjuures nii ilmselged, nt riigieksamitulemused või omandatud haridustase, kui ka raskemini märgatavad, nt hoiakud, väärtused ja üldoskused, avaldavad omakorda mõju võimalustele tööturul ja elus üldse. Seega, kui kogu aeg on eeldatud, et haridus võib suuri probleeme leevendada, sh olla suur võrdsustaja, siis tõsi ta on, aga see on ainult võrrandi üks osa. Oluline on mitte ainult teha õiget asja, vaid teha õiget asja õigesti. Teisisõnu, hariduse potentsiaali realiseerimiseks ehk nt ühiskondliku ebavõrdsuse vähendamiseks tuleb esmalt vähendada haridustulemuste sõltuvust õpilaste pere taustast – see eeldab aga komplekssemat poliitikakujundust, mis tähendab, et haridus­poliitika kujundamisel tuleb tähelepanu pöörata poliitikavaldkondade lõimimisele ja uusimal teaduslikul teadmisel põhinevale nutikale poliitikale. Kõnealusest raamatust leiab selleks rohkelt juhiseid.

    1 „Education [—] is a great equalizer of conditions of men“, vt nt Duncan, A. (2023). Education: The „Great Equalizer“. https://www.britannica.com/topic/Education-The-Great-Equalizer-2119678

    2 Susan Marton, Education policy. In G. Peters & J. Pierre, Handbook of Public Policy 2006.

    3 Heike Solga, Education, economic inequality and the promises of the social investment state. Socio-Economic Review 2014, 12, 269–297.

    4 G. Tire, H. Puksand, T. Kraav, H. Jukk, I. Henno, K. Lindemann, K. Täht, K. Konstabel, B. Lorenz, M. Kitsing PISA 2022 Eesti tulemused. 2023.

    5 Vt nt G. Tire, H. Puksand, T. Lepmann, I. Henno, K. Lindemann, K. Täht, B. Lorenz, G. Silm. PISA 2018 Eesti tulemused. 2019.

    6 Vt nt Arenguseire Keskus (2023). Õpetajate järelkasvu tulevik. Trendid ja stsenaariumid aastani 2040. Arenguseire Keskus, Tallinn.

  • Millest me räägime, kui räägime tehisintellektist hariduses?

    KAIRIT TAMMETS, TOBIAS LEY, ANDRES KARJUS, REET KASEPALU, JÖRGEN IVAR SIKK

    Tallinna ülikooli haridustehnoloogia uurimisrühma uuringud on näidanud, et õpetajate aktiivne osalemine tehisaru lahenduste ja õpetamisviiside väljatöötamises ja kohandamises viib õpetajad arusaamiseni, kuidas ühendada tehnoloogia, ainealased teadmised ning tõekspidamise sellest, mis on tõhus õppimine. Euroopa Komisjoni hiljutises aruandes1 on uuritud tehisaru mõju elukutsetele, sealhulgas õpetajatele ja haridustöötajatele, ning aruandest selgub, et kuigi õpetajate ja haridustöötajate ameteid tehisaru nii palju ei ohustata kui mõnesid teisi elukutseid, on eriti generatiivse tehisintellekti areng siiski avaldanud haridusvaldkonnale märkimisväärset mõju. See mõju avaldub õpetamises ja õppimises, muutes õpetajate lähenemist õpetamisele, suhtlemist õpilastega, hindamismeetodeid ja õppematerjalide koostamist ning ka seda, kuidas õppijad õpivad.

    Selge on see, et õpilased puutuvad üha sagedamini kokku tehisarule tuginevate tehnoloogiatega nii koolis kui väljaspool. Samuti on ühiskonnas ootus, et õpetajad integreeriksid tehisaru õpetamisse ja valmistaksid õpilasi ette elama sellest mõjutatud maailmas. Kuigi ootus võib ühiskonnas olla, ei pruugita seda selgelt teadvustada ja väljendada, mistõttu õpetajad ei taju vajadust tehisaru integreerimiseks õpetamisse või puuduvad õpetajatel teadmised, kuidas seda tõhusalt teha või mis on tõhus. Ka poliitika­kujundajad peavad viima haridusstrateegiaid kooskõlla tehisaru arenguga, samal ajal investeerib erasektor tehisarupõhistesse haridustehnoloogilistesse lahendustesse. Väikesel Eestil on oma võrgustikega võimalus edendada koostööd ja lahendada keerulisi küsimusi, mis kaasnevad tehisaru rakendamisega hariduses ja nõuavad teadlaste, õpetajate, õpetajakoolitajate, poliitikakujundajate ja tehnoloogia arendajate ühist kavandamist.

    Millistele küsimustele peab mõtlema tehisaru integreerimisel haridusse?

    Kas saame ühtviisi aru, mis on tehisaru? Enne kui lahata tehisarule tuginevate tehnoloogiate mõju õppimisele ja õpetamisele, peatume korraks küsimusel: mis on tehisaru? Tehisaru põhineb tehnoloogiatel, mis suudavad tegutseda inimesega võrdselt intelligentsena, nagu Marvin Minsky 1969. aastal esialgu on kirjeldanud.2 OECD3 on pakkunud tehisaru definitsiooni, määratledes selle kui masinapõhise süsteemi, mille eesmärk on ennustada, soovitada või teha otsuseid, mis mõjutavad reaal­maailma või virtuaalseid keskkondi, juhindudes inimese määratletud eesmärkidest. Tehisaru hõlmab laia rakenduste valikut, funktsioone ja tehnikaid, mille eesmärk on arendada süsteeme, mis matkivad, toetavad, tugevdavad või ületavad inimeste kognitiivseid võimeid. Kuigi üldsuse arusaama jõudis tehisaru mõiste juturobot ChatGPT tulekuga nüüdseks rohkem kui aasta tagasi, on tegu pikka aega järk-järgult arenenud teadusharuga.

    Tehisintellekti areng avaldab haridusvaldkonnale märkimisväärset mõju. Pildil Palamuse koolituba.

    Hariduses jaguneb tehisaru reegli­põhiseks, mis toetub kindlatele reegli­tele, ja andmepõhiseks, kasutades masin­­õpet keerukate mudelite, nt OpenAI ChatGPT, arendamiseks. Kasutajasõbralike liideste kaudu on see saanud üldsusele, sealhulgas õpetajatele ja õpilastele, kättesaadavaks. Haridusalal hõlmavad tehisaru rakendused teksti genereerimist, tõlkimist, materjali ja pildi loomist, intelligentseid tuutor- ja soovitus­süsteeme, hindamistuge, õpianalüütikat, teksti-kõneks- ja kõne-tekstiks-rakendusi jms ning neid lahendusi saab jaotada sihtrühmade järgi kas õpilastele, õpetajatele või haridusasutustele. Mõistmine, et tehisaru ei ole üksik süsteem, vaid hõlmab mitmesuguseid lahendusi, mis rakendavad masinmõistust eri viisil, teeb selle tehnoloogia õppeprotsessi integreerimise keerukaks ning tekitab pedagoogilisi ja eetilisi küsimusi. Kuna õpikogemuste kohandamiseks töötlevad tehisarule tuginevad süsteemid suures koguses isikuandmeid, on tähtis mõista andmete väärkasutuse võimalikku ohtu. Rangete eetiliste põhimõtete kasutamine lubaks ühiselt mõista, kuidas kaitsta õpilaste privaatsust, kasutada andmeid õiglaselt ja läbipaistvalt ning tagada, et tehisaru süsteemid ei kalduks eelarvamustesse ega süvendaks neid. Praegu selline ühislepe puudub.

    Mida tähendab õppimine ja õpetamine tehisaruga rikastatud keskkonnas? Tehisarule tugineva tehnoloogia integreerimisel haridusse peame mõistma, et see ei ole iseseisev lahendus, vaid vahend, mis on integreeritud õpetaja õpetamisviisidesse. Toime õpetajatööle ja õppijate õppimisele määrab suuresti tehnoloogiliste võimaluste ja õpetamisviiside koosmõju. Uuringud on näidanud, et tehisaru toetab õpetajat õpetamisprotsessi igas etapis alates tunni planeerimisest kuni hindamiseni, tuvastades õpilaste vajadusi, pakkudes õigeaegset tagasisidet ja teostades automaatset hindamist.4 See, kuidas õpetaja tehisaru rakendab, sõltub mitmest tegurist: õpetaja aine- ja õpetamisalased teadmised, oskused ja hoiakud, toetus, koolikultuur ja koolitasandil juhtimistavad ning tehnoloogia omadused5 – tegurid, mis on seni jäänud tähelepanuta.

    Kuigi mitmesuguste tehisaruga rikastatud tehnoloogiate kasutuselevõtt võib vähendada õpetajate rutiinseid ülesandeid, on selle tehnoloogia tegelik mõju õpetajate tööle ja õppijate õppimisele veel ebaselge, kuna empiiriliste selle valdkonna uuringute hulk on piiratud. Tehisaru rakendamise tagajärjel võivad õpetajad vajuda hoopis suurema infokoorma alla, kui nad peavad töötlema ja kontrollima suurenenud andmehulka. Lisaks võib tehisaru laialdane kasutamine vähendada õpetaja otsest suhtlust õpilastega ja piirata personaalse tagasiside andmist. Õppimine on aktiivne ja sügavalt sotsiaalne protsess, kus õppijad on tihedalt seotud oma sotsiaalse ja kultuurikeskkonnaga, kus kesksel kohal on õppija toimevõime ja eneseteadlikkus, mida toetavad metakognitiivsed strateegiad. Nüüdisaegse õpetamise põhimõtted ja tehisaruga rikastatud tehno­loogiate omadused tuleb omavahel kooskõlla viia ja hoolikalt tasakaalustatuna tagada, et tehisaru oleks abistav ja täiendav, mitte asendav.

    Seega on õpetajad sattunud olukorda, kus osa neist leiab omal käel võimalusi tehisaru rakendamiseks viisil, mis tagab tõhusa õppimise ja on eetiline, samal ajal vältides enda koormamist liigse tööga. Euroopa Komisjoni aruandes tehisaru mõjudest eri sektoritele tuuakse esile, et vastava ettevalmistuse ja koolituse saanud töötajad tundsid end tehisaru kasutamisel kindlamini. Tallinna ülikooli haridustehnoloogia uurimisrühma uuringud ja „Õpetaja innovatsioonilabori“ arenguprogramm, mis ühendab ainealaseid teadmisi, didaktikat ja tehnoloogia kasutamise võimalusi, on pälvinud tunnustust nii oma riigis kui rahvusvaheliselt ning see integreeritud ja praktiline lähenemine õpetajate ettevalmistamisele soodustab nende oskust mõista ja tõhusalt rakendada haridustehnoloogilisi lahendusi, sealhulgas tehisaru, arendades samal ajal nende pedagoogilisi teadmisi ja oskusi. Sellega leevendatakse ka vastumeelsust tehisaru kasutuselevõtu suhtes, kuna õpetajad tunnevad end kaasatuna ja teadlikuna, kuidas tehnoloogia õppimist ja õpetamist mõjutab, nad on muudatustesse kaasatud ja neid toetatakse.

    Mida tähendab vastutustundlik tehisaru kasutamine hariduses? Muudatused õppimises ja õpetamises, mida tehisaru kahtlemata ergutab, nõuavad hoolikat ja kriitilist kaalutlust, sest haridussektorile pakub tehisaru tulek nii võimalusi kui ka katsumusi. Ühiskonnas arutletakse õpetajate töökoormuse kasvu ja õpetajate puuduse üle, mängides mõttega, et tehisaru ja haridustehnoloogilised vahendid pakuvad lahendusi suurematele haridusprobleemidele, näiteks õpingute enneaegsele katkestamisele. Kindlasti võimaldab tehisaru automatiseerida rutiinseid ülesandeid, nt hindamine, õppematerjalide valimine ja koostamine, vähendades sellega õpetajate töökoormust. Hästi kavandatud tehisaru kasutamine võimaldab õpetajatel suunata rohkem tähelepanu personaalsele juhendamisele ja vastata õpilaste individuaalsetele vajadustele. Siiski ei asenda tehisaru kunagi täielikult ettevalmistatud ja õpetajakoolituse läbinud õpetajate vajadust, tehnoloogiast saadava kasuni jõutakse vaid siis, kui õpetaja oskab tehnoloogiat kasutada. Sellest tulenevalt peaksime nägema tehisaru õpetaja täiendajana, mitte asendajana.6

    Erinevalt näiteks finantssektorist, kus tehisaru kasutatakse peamiselt pettuste või vigade märkamiseks ja otsuste tegemise abistajana, on haridus väga dünaamiline, õppijad väga erinevad ning tehisaru antud suunised ja õpetaja otsused mõjutavad otseselt õpilasi, kes on haavatav rühm. Õpetaja ja tehisaru vastastikuse täiendamises on esmatähtis teadlikult toetada õpetajatele vajalikke teadmisi, oskusi ja hoiakuid ning kaasata koolijuhid, et tehisaru rakendamine toimuks koolis süsteemselt, hoolitsedes selle eest, et kõigil oleks selge arusaam, miks me tehisaru hariduses rakendame. Kuigi tehisaru võib vastata mitmele küsimusele, ei tasu unustada, et kui seni pole ükski (haridus)tehnoloogiline innovatsioon lahendanud hariduse probleeme, ei õpitulemuste parendamist, ebavõrdsust ega õpetajate puudust, siis ei ole ka tehisaru see võluvits. Tehisaru integreerimine haridusse pakub suuri võimalusi, kuid nõuab ettevaatust ja kriitilist meelt, et maandada võimalikke riske, mis võivad mõjutada nii õpilasi, õpetajaid kui ka ühiskonda tervikuna. Poliitikakujundajad vastutavad selle eest, et hariduses oleksid regulatsioonid tehisaru eetiliseks kasutamiseks, mis hõlmab õpetajate tuge ja ettevalmistust, õpilaste privaatsust ning andmekaitset. Tehnoloogia arendajad peaksid protsessi kaasama õpetajaid ja uurijaid tagamaks teaduspõhised ja eetilised tehisaru lahendused. Teadlaste panus on vajalik tehisaru mõju mõistmiseks hariduses, selleks et antaks tõenduspõhiseid soovitusi, kuidas rikastada õppimist tehisaru võimalustega, säilitades siiski võrdsuse ja õppijakeskse õppimise väärtused. Praegu seisame silmitsi olukorraga, kus peame ühiselt pingutama, et arendada tehisaruga rikastatud õpitehnoloogiaid läbipaistvalt, eetiliselt ja pedagoogiliselt läbimõeldult ning suunata ressursse väljaselgitamisse, kuidas tehisaru rakendamine – mis juba koolides aset leiab –, mõjutab õppijate ja õpetajate heaolu ja agentsust.

    Kairit Tammets on Tallinna ülikooli haridustehnoloogia keskuse haridustehnoloogia professor, TLU Tehisintellekti nõukoja esimees. Tobias Ley Tallinna ülikooli haridusinnovatsiooni ja õpianalüütika professor ning Kremsi täiendõppe ülikooli professor. Andres Karjus on humanitaarteaduste instituudi kultuuriandmete analüüsi teadur, Reet Kasepalu Tallinna ülikooli haridustehnoloogia keskuse haridustehnoloogia teadur ning Jörgen Ivar Sikk on Tallinna ülikooli haridustehnoloogia keskuse noorem­teadur.

    1 Julie Lassébie, Glenda Quintini, What skills and abilities can automation technologies replicate and what does it mean for workers? New evidence. OECD 9. XII 2022.

    2 Marvin Minsky, Seymour Papert, Perceptrons: an introduction to computational geometry. The MIT Press 1969.

    3 Artificial intelligence & responsible business conduct. OECD 2019.

    4 Ismail Celik, Muhterem Dindar, Hanni Muukkonen, Sanna Järvelä, The Promises and Challenges of Artificial Intelligence for Teachers: A Systematic Review of Research. – TechTrends 2023, 66(4), lk 616–630.

    5 Mutlu Cukurova, Xin Miao, Richard Brooker, Adoption of Artificial Intelligence in Schools: Unveiling Factors Influencing Teachers’ Engagement. Artificial Intelligence in Education: 24th International Conference, AIED 2023, Tokyo, Japan 3.–7. VII 2023. Proceedings, lk 151–163.

    6 Mutlu Cukurova, Learning analytics as AI extenders in education: Multimodal machine learning versus multimodal learning analytics. In Artificial intelligence and adaptive education, AIED 2019.

  • ,

    Tsensuuri ei ole. Või siis on varjatult

    MARJU HIMMA

    Liiga sageli sildistatakse ajakirjanduses tsensuuriks mõnd nähtust või tegevust, mis selle mõiste alla ei kuulu. Tsensuur on küll olemas, kuid märksa paremini maskeeritud kui Nõukogude ajal.

    Olen näinud ajalehetoimetusse saabunud kaebusi, kus inimene nimetab tsensuuriks seda, et toimetus on tema arvamusloo tagasi lükanud. Vahetult enne jõule otsustas ETV peatoimetaja mitte lasta eetrisse Kinoteatri saadet, mis ERRi juhtide hinnangul ületab hea huumori ja satiiri piiri. Viimastel nädalatel on kõneainet pakkunud tsensuur korvpallis, kuna Delfi veebis olnud taskuhääling „Pihtas põhjas“ lõpetati. Põhjuseks peatreener Gert Kullamäe terav väljendus 1. veebruari saates. Õigupoolest pole ükski neist näidetest tsensuur.

    Selleks et mõista, mis on tsensuur – ja mis seda kindlasti ei ole – tuleks süveneda tsensuuri mõistesse.

    Tsensuur on ametivõimude järelevalve „trükiste, teatrilavastuste, filmide, ringhäälingu, telesaadete ja isikliku kirjavahetuse üle, takistamaks või piiramaks võimude jaoks ebasoovitavate ning kahjulike ideede ja andmete levikut. Tsensuuriga püütakse kaitsta kehtivat korda, usundit ja moraali. Sellel on peamiselt keelav ülesanne, aga tähtsal kohal on ka riigivõimu toetavate või sellele oluliste tekstide levitamine.“1

    Seega toimetuse otsus mitte avaldada üht või teist toimetusele saadetud artiklit ei pruugi olla tsensuur, vaid toimetuse valik. Põhjused võivad olla sootuks proosalised. Näiteks on sel teemal hiljaaegu lugusid ilmunud ja järjekordse samal teemal artikli avaldamine tekitaks ebaproportsionaalse teemakajastuse. Või on põhjuseks asjaolu, et tekst on kehv ning toimetamine oleks liialt aja- ja töömahukas. Tele- või raadiosaate eetrist mahavõtmine või lõpetamine on samuti toimetuse valik. Kui selle taga ei ole ametivõimude järelevalve ja tegu on toimetuse otsusega, ei ole see tsensuur.

    Nagu eeltoodud tsensuuri määratlus näitab, mahub selle alla üksjagu palju tõlgendusruumi. Eesti põhiseaduse § 45 on selgelt kirjas, et tsensuuri ei ole ja sedastusele eelneb selgitus, et igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides.

    Seega ei saa tsensuuriks pidada ka näiteks kohtuistungite kinniseks kuulutamist või avaliku elu tegelaste eraelu infole ligipääsu piiramist. Seda kõike muidugi juhul, kui piirangud ei lähtu ameti- ja riigivõimu huvidest ning järelevalvest.

    Enesetsensuur

    Hoolimata tsensuuri selgelt piiritletud keelust põhiseaduses, jätab § 45 võrdlemisi palju võimalusi ametivõimude, kuid ka näiteks ajakirjanduse kui institutsiooni enesepiiranguteks, mida siiski harva tõlgendatakse tsensuurina. Nii tuleb Eesti ajakirjanduseetika koodeksi kohaselt tõsiselt kaaluda enesetappude ja enesetapukatsete kajastamist, viidatuna sellele, et ilma tugeva avaliku huvita enesetapujuhtumiga seotut ajakirjandus ei avalda.

    Eetikakoodeksi punkt 4.7 kohaselt ei kajastata vanemate vaidlusi laste hooldusküsimustes. Sellised piirangud on eneseregulatiivsed ja Eesti ajakirjandusruumis ei käsitleta neid tsensuurina. Siin on tegu ajakirjanduse autonoomiaga, olukordadega, kus professionaalne ajakirjandus reguleerib end ise. Ometi on olemas ka enesetsensuur – mis see on?

    Enesetsensuur on teadlik ja tahtlik informatsiooni kinnihoidmine, kui selleks ei ole ametlikke piiranguid2 või ka oma arvamuse endale hoidmine, et mitte sattuda avaliku halvakspanu alla.3 Need kaks enesetsensuuri viisi on n-ö privaatsed enesetsensuuri vormid, kuid enesetsensuur võib olla ka avalik.

    Seda esineb siis, kui toimetuse sees või ka toimetuste vahel tehakse kokkulepe kajastuse viisi või tooni osas, näiteks on ajakirjandusväljaanded kokku leppinud, et ei kajasta terroristide või koolitulistajate isikut, kuivõrd see võib õhutada teisi samal viisil tegutsema.4 Seega lähtub selline avalik enesetsensuur kahjuliku mõju ärahoidmisest.

    Muret peab aga tundma selle pärast, et ajakirjanikud ja toimetused ei tunne alati tsensuuri ega ka enesetsensuuri ära. Mõne aasta tagusest uuringust tuli välja, et arvamuslugudes eesti ajakirjanike avalik kritiseerimine, sh nimeliselt ründamine, vähendab märkimisväärselt teatud ajakirjanduslike rollide täitmist.5 Teisisõnu, nii avalik kui ka privaatsem isiku ründamine, ähvardamine ja rünne panevad valvekoera vaikima. Nagu uuringust selgus, siis sageli ei nimeta ajakirjanikud seda enesetsensuuriks, ka mitte tsensuuriks. Nad ütlevad, et „vahest on oma vaimse heaolu nimel hea panna teema ja allikas mõneks ajaks kõrvale“.6 Ehkki tegu on puhtaimal kujul enesetsensuuriga, ei nimeta ajakirjanikud ega ka toimetused seda enesetsensuuriks. Ja see on ohumärk.

    Varjatud tsensuur

    Teine ohumärk on tsensuur, mida ei teadvustata. Sellel on eri vorme. Sarnaselt kunstivaldkonnaga ei sekku (riigi)-võim otseselt, tihti toimib tsensuur rahastusmeetmete kaudu. Olgu selleks riigi või Euroopa Liidu rahastus kindla teemaga projektidele (nt migratsiooni või vähemuste kajastamine teatud põhimõtetest lähtuvalt) või artikliseeriate, raadio- ja telesaadete tootmine (nt faktikontroll, teadussaated).

    Tuleb siiski lisada, et kuigi sellisel viisil ajakirjandussisu toetamine-ostmine võimaldab tsensuuri, ei tähenda see tingimata, et tsensuur tõepoolest toimib. Küll aga on sel puhul riigivõimu järelevalve ja ideoloogiline suunamine võimalik ning ka aeg-ajalt teostunud.

    Et kõlama ei jääks teavitus varjatud või teadvustamata tsensuuri vohamisest eesti ajakirjanduses, tasub rõhutada hoopis lihtsamat. Tsensuur on ametkondade ja riigivõimu järelevalve ning võimu toetav tegevus inforuumis. Muid nähtusi, näiteks vastumeelset sisu või toimetuslikke otsuseid, ei tasu uisapäisa tsensuuriks sildistada, kuivõrd siis võib pikaajalise „kurja karja kutsumise“ varjus tõeline tsensuur märkamata jääda.

    1 Vello Paatsi, Kristi Metste, Pisut tsensuurist ja selle ajaloost. Kas keelata või lubada? Tsensuur Rootsi ajast Eesti taasiseseisvumiseni. Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, Tartu 2016.

    2 Daniel Bar-Tal, Self-Censorship as a Socio-Political-Psychological Phenomenon: Conception and Research. – Political Psychology 2017, 38(S1), lk 37–65.

    3 Andrew F. Hayes, Carroll J. Glynn, James Shanahan, Willingness to Self-Censor: A Construct and Measurement Tool for Public Opinion Research. – International Journal of Public Opinion Research 2005, 17(3), lk 298–323.

    4 Mette Mortensen, The Self-Censorship Dilemma: Media coverage of terrorists in the post-factual era. – Journalism Studies 2018, 19(13), lk 1957–1968.

    5 Marju Himma-Kadakas, Signe Ivask, Journalists under attack: Self-censorship as an unperceived method for avoiding hostility. – Central European Journal of Communication 2023, 3(32), lk 358–378.

    6 Tsitaat uuringus osalenud ajakirjanikult.

  • Keha seda teab 

    URMAS LÜÜS, sepp
    Urmas Lüüs

    Sepana töötades kasutan materiaalset intelligentsust, seda muidugi eluterves koostöös näiteks sõnastava verbaalse ja emotsionaalse intelligentsusega. Elu on püsinud katkematus uute põlvede reprodutseerimise tsüklis oma 3,5 miljardit aastat. Kas pole mitte uhke sugupuu, mida esiemasid pidi tagasi lugeda? Sellest vaid pelgalt 70 000 aastat oleme osanud vajadusi verbaliseerida. 

    Kognitiivne revolutsioon pani inimsoo laastava viirusepideemiana lahvatama, Homod vallutasid maailma, kõik eelnenud miljardid ajasime läbi kehakeeles. Ma võrdleksin kehakeelt ja materiaalset intelligentsust alateadvusega. Toimib, aga kurat teab, kuidas. Eriteenistujaid õpetatakse lausa kehakeelt lugema, selles oskavad valetada vaid tõelised kurjameistrid. Sepatööd tehes kasutan suurel hulgal oskusi, mida ma ei mõista selgitada, küll aga ette näidata. Nimetagem neid vaikivateks teadmisteks.  

    Me suudame neid teadmisi omandada ja rakendada, aga mitte selgitada. Lihtsaim viis mõnda sellist ette kujutada oleks mõelda näiteks rattaga sõitmisele. Tean, et oskan seda. Kui keegi annaks suvalisel hetkel jalgratta, hüppaksin sadulasse ja kukuksin väntama, ümber ei kukuks. Kui aga keegi, kes pole kunagi elus rattaga sõitnud, küsiks, kuidas seda teen ja kas selgitaksin nii, et pärast temagi kukkumata sadulas püsiks, jääksin jänni. Ka kõige detailsemad matemaatilised maatriksid ja füüsikavalemid ei suudaks vahendada seda teadmist. 

    Keha koordineeritav infohulk, mida vaja korraga rakendada, käib loogilisele mõtlemisele üle jõu. Vaid vaikiv keha on võimeline seda haldama. Vaikivaid teadmisi pole võimalik teooria toel ära õppida, vaid nende keskel tuleb küpseda nii, nagu väike laps maailma matkib. Küpsemine aga võtab aega, ajab juured sügavale pinna alla, põrgusse välja. Sinna, kus toimetab alateadvus. 

  • Hingav selgus

    SAALE KAREDA

    Kontsert „Selgeolek“ 17. II Eesti Nüüdismuusika Keskuses. Tarmo Johannes (flöödid) ja Tammo Sumera (elektroonika). Kavas Justina Repečkaitė „Incantare“ flöödile ja elektroonikale (2018, Tarmo Johannese versioonis bassflöödile 2021), Elżbieta Sikora „La tête d’Orphée II“ ehk „Orfeuse pea II“ flöödile ja fonogrammile (1982), Ivan Fedele „Aforisma“ ehk „Aforism“ sooloflöödile (2013) ning Luigi Nono „Das atmende Klarsein. Fragment“ ehk „Hingav selgeolek. Fragment“ flöödile ja elektroonikale (1981).

    Paljutahulise loojanatuuri Tarmo Johannese kava „Selgeolek“ flöödile ja elektroonikale koostöös Tammo Sumeraga pakkus kuulajaile hõrgu valiku poola, leedu ja itaalia heliloojate loomingust, mis pärit ajavahemikust 1981–2018. Kontserdikava käivitav impulss oli soovitus esitada poola elektronmuusika grand old lady Elżbieta Sikora (snd 1943) ulatuslikku teost „Orfeuse pea II“, mis on loodud Pariisi mainekas elektronmuusika keskuses IRCAM. Kavas oli heas tasakaalus itaalia tuntud nüüdismuusika klassikute Luigi Nono ja Ivan Fedele ning siinmail vähem tuntud Sikora ja noorema põlve leedu helilooja Justina Repečkaitė (snd 1989) looming. Pealkirja andis kontserdile Nono hilisest loomeperioodist pärinev teos, millest on lubatud esitada ka üksnes flöödifragmente (tervikteose koosseisu kuulub ka üheksa lauljat).

    Tarmo Johannese enda klaar- ehk selgeolek ning sundimatult ja rõõmuga voogav musitseerimine ühendas erinäolistest teostest koosneva kava ühtseks rännakuks sise- ja väliskosmose avarustes. Läksin kontserdile tekstiilikunstnik Aune Taamali näituselt Hop galeriis ning seal kogetu – keskendumine teadlikule kulgemisele, avaruse loomisele inim­olemise sees – jätkus teise kunstimeediumi kaudu nüüdismuusika keskuses. Kunstiloomingu tõeline mõjujõud tuleneb looja ja loomingu ühtsusest, olenemata, millise kunstivormiga parasjagu tegemist: kunstnik/kirjanik/helilooja/lavastaja …, kes annab end isetult, aga maksimaalse kontsentratsiooniga tema kaudu maailma sündiva loomingu teenistusse ning interpreet/näitleja …, kes annab end isetult, aga kogu oma interpretatsioonilist meisterlikkust kaasates esitamisele tuleva teose teenistusse. Lihtne, elementaarne põhitõde, aga kui tihti saab seda tänapäeva kunstiskeenedel kogeda?

    Tarmo Johannese klaar- ehk selgeolek ning sundimatult ja rõõmuga voogav musitseerimine ühendas erinäolistest teostest koosneva kava ühtseks rännakuks sise- ja väliskosmose avarustes.

    Tarmo Johannese ja Tammo Sumera koostöös kujunes „Selgeoleku“ kavast tõstev, inspireeriv, selge kohaloluga loodud kunstisündmus. Nüüdismuusika kipub olema suurele osale kuulajaskonnast sageli liiga abstraktne või hirmutavalt keeruline. Tarmo Johannese aastakümnete pikkune nüüdismuusikas elamine (ehk siis mitte üksnes selle esitamine) on aga talle andnud musitseerides sellise loomulikkuse, orgaanilisuse, inimlikkuse ja haarav-inspireeriva interpretatsioonivõime, et kuulates läheb tõtt-öelda isegi meelest, et tegu on nüüdismuusikaga.

    Kontserdi avanud Pariisis resideeruva Justina Repečkaitė teos „Incantare“ uurib inimeseksolemist hääle erinevate olekute kaudu. Flöödipartii on kombineeritud mitmesuguste hääletekitamise moodustega, elektroonilise materjali lähteallikas on inimese hääl küll hingamise, puhumiste ja sosinate, küll üminate, soigumiste, kärinate, aga ka ülemhelilaulu kaudu, põimudes ühtseks orgaaniliseks heli- ehk elukangaks.

    Elżbieta Sikora paarikümneminutilises teoses „Orfeuse pea II“ flöödile ja fonogrammile on inimlikult siirale ja tundelisele flöödipartiile vastukaaluks loodud tulnukilmaga assotsieeruv kummastav helitaust. Hingestatud flöödi­partii liigub ja eksleb keset kosmilisi kiirgusi, tehisvälju, ebainimlikult kõlavaid müramassiive ja kolksatusi. Ekskurss inimkonna minevikku või hoopis tulevikku? Inimene kui aeg­ruumiline konstruktsioon kosmiliste „jumalate“ mänguplatsil? Ent oma haprusest ja haavatavusest hoolimata on see hingestatuse tõttu elusam ja ilusam kui fonogrammis välja mängitud jõud.

    Ivan Fedele (snd 1953) „Aforism“, peenekoeliste struktuuridega poeetiline teos, oli ainsana selles kavas ilma elektroonikata ning võluski seepärast muusikalise kompositsiooni klassikalise kvaliteediga. Teose lõpulõik juhib sisekosmose sügavustesse, ühtsusse algelementidega.

    Luigi Nono (1924–1990) teose „Hingav selgeolek“ fragmenti kuulates ilmnes mulle kaja tähendus uues võtmes. Kui flöödipartii – hingav selgeolek – avab end kanalina kõrgematelt tasanditelt tuleva loomingu vastuvõtmiseks, siis kaja live-eletroonika näol väljendab justkui selle loomingu materialiseerumist ehk peegeldust loojale – kui puhas on olnud algne impulss. Tervet kava kuulates tabasin end pidevalt ühes muusikaga eksistentsi eri kihistustesse sisse ja välja suumimas ning avanes võimalus vaadelda-kuulatleda, kus asuvad need kihistused suures elukangas.

    Kogu elu on spiraalne tants: mida kõrgemale, puhtamale tasandile liigume, seda enam liigub energia üles-alla, sissepoole, väljapoole ning sellel on lainetusmõju kogu tervikule.

  • Seitse aastat mürglit

    ERKKI TERO

    Agentuuri Damn Loud VII tegutsemisaasta festival 23. ja 24. II Paavli kultuurivabrikus.

    Eesti Vabariigi aastapäevapidustuste nädalavahetusel peetud agentuuri Damn Loud seitsmendale tegutsemis­aastale pühendatud festival Põhja-­Tallinna Paavli kultuurivabrikus kujunes märkimisväärseks mitmes plaanis: muusikaagentuuri vedaja Roman Demtšenko oli pälvinud vaid mõned päevad varem aasta kultuurikorraldaja tiitli, samuti on Damn Loud ja Paavli kultuurivabrik tänavu nomineeritud Eesti muusika­ettevõtluse auhindamisel vastavalt muusikasündmuste korraldaja ja aasta kontserdipaiga kategoorias.

    Tunnustus on edasi tegutsemiseks kindlasti vajalik, ent nii Damn Loud kui ka paljud teised öö- ja kontserdielu edendajad vaevlevad aina süvenevamas motivatsioonipuuduses ning jõuetuses eesmärke säilitada. Oma tumeda pitseri vajutas underground-muusika skeenele ka möödunudaastane Sveta klubi sulgemine ja Raadio 2 õhtuse vööndi laialdaselt kritiseeritud järsk lammutamine. Keskteevälise muusika pelgupaik IDA Raadio on siiski DJdele kujundanud päästva kommuuni ja Damn Loud on seisnud vankumatult live-elu edendamise eest.

    Kahepäevase sündmuse võib kindlasti liigitada underground-festivaliks, kus teada-tuntud nimesid ei leidunud ja suund oli võetud rokktroonika, metal’i, pungi ja indie varjatumatele pärlitele: piisavalt eklektiline valik rõhus kontrastidele ja iga järgnev esineja pakkus avastusliku üllatusmomendi. Veidi kummaline oli näha, et niivõrd mitmekihilise ampluaaga festival oli kohale toonud küll tumedalembest rokirahvast, aga peaaegu mitte ühtegi kohaliku, muljete järgi küllalt ulatusliku elektroonikaskeene esindajat. Tõenäoliselt mõjutab ka Paavli kultuurivabriku kuulsus raskema otsa live-kohana, kuhu hüpleva tähelepanuga klubikulgurid niisama ei satu. Kogu kava kujunes aga soovituslikuks materjaliks igale avatuma kõrvaga kuulajale.

    Ansambli Käsi bluusilik psühhrokk jõudis kohati kuuldemänguliku veiderdamiseni ja eks kohustusteta vabadus too mängu ka absurdse huumori. VJ Ruslan Kastjusin.

    Reedese avaesineja, prantsuse muusiku Marc Euvrie sooloprojekt The Eye of Time kujutas endast DIY-koodist lähtuvat melanhoolset kulgemist, kus raske sammuga luupidest, kärekajalisest kitarrist ja tšellotõmmetest koosnev helimass jõudis kuskile varakeskaegsete kõladega post rock’ini. Filmitiitrilaadne eepilisus jäi aga üheplaaniliseks ja liigagi käidud radadel tiirutamiseks. Järgnev kodumaine müraduo Hello Killu (Hello Upan ja Killu Sukmit) äratas aga juba toorema, meeldivalt logiseva minimal doom’iga. Bändi mantralikud, primitivistlikud koopakompositsioonid jätsid ruumi nii ootusärevatele manamistele kui ka detailsetele mürapahvakutele. Ingliskeelne spoken-word-vokaal oli ehk Hello Killu nõrgim lüli, aga muusikalist omapära ja tabamatut tumedapoolset elegantsi leidus küllaga.

    Eesti indie uueks tuuleks või täpsemalt üheks vähestest uueks tulijaks nimetatud Buzhold tõi Paavlisse ühtpidi nostalgilised 1990ndate briti shoegaze-kõlad, aga ka kohalike kajakitarri­bändide puhangud aastakümnete tagant. Põlvkonnad on vahetunud ja Buzholdi teeb esialgu tähelepanuväärseks nende noorus: kes võinuks aimata, et ka uus põlvkond leiab vaimustust ja värskust kunagistest indie– ja isegi grunge’i-kõladest? Nagu eesti anglosuunitlusega muusikas tihtipeale, jääb ka Buzholdi kahvatumaks küljeks ingliskeelne, lihtsalt mustrilaadsena mõjuv vokaal. Küll aga hakkas kõrva koosseisu värvikas kitarritöö ja siin-seal ka tugev lugude komponeerimise oskus.

    Reedese õhtu peaesineja, briti duo The KVB paistis olevat esimese festivalipäeva oodatud tipphetk: duo ehk liigagi stiilipiiblipõhine ja lihvitud jahedus naelutas publiku mugavakõlalisse hi-tech-transsi. Electro, synth-pop, new wave ja post rock toetus nende käsitluses tugevalt 1980ndate pärandile, mis teebki igihalja võttena peaaegu iga aastakümne tagant renessansi. Nii The KVB kui ka kõigi teiste esinejate puhul mängis muusikaga võrdväärset rolli võimsal LED-ekraanil näidatav pilkunaelutav visuaalia: igale artistile spetsiaalselt loodud liikuva pildi eest hoolitsesid Tencu, Taavet J. Jansen, Emer Värk, Mikk-Mait Kivi ja Ruslan Kastjusin, kes muutsid haaravalt muusika­videolikuks ka kohatise kõlalise tavapärasuse. Kontsertidele järgnenud keskööprogramm jätkas juba klubilikumate DJ-live’idega, aukohal Berliini stamp-techno duo Schwefelgelb ja klassikaliste EBM-võtetega iiri esineja Autumns.

    Laupäevase festivalipäeva avanguks kokku kutsutud vestlusring „33 aastat Eesti underground’i“ (Aivar Tõnso, Anders Melts, Kaido Haavandi, Maike Lond ja Ivo Kiviorg) liikus läbi 1990ndate kohalike põrandaaluste skeenede ja peokohtade arenemise tehnilisest null­punktist tänapäeva võimalusterohkema, kuid ka küllusest laisema seisuni. Kõlama jäi underground’i väärtuste loomulik muutumine ajas ja kuulajana kinnistus mul painav teadmine, et temaatilised kokkuvõtted ja analüüsid on aina rohkem jäämas pelgalt suust suhu liikuva info tasemele, kust hakkavad mälestused aja möödudes fragmenteeruma ja tuhmuma – meie muusika­skeene nutab üha karjuvamalt kirjas ja pildis talletatud muusikaajaloo järele.

    Live-programmi sisse juhatav koosseis Käsi oligi tabav näide tänapäeva isetegemisesteetikast, kus ei hoolita voog­edastuskanalites esindatusest ega ka ühismeedia haardevõimalustest. Nende bluusilik psühhrokk jõudis kohati kuulde­mänguliku veiderdamiseni ja eks kohustusteta vabadus too mängu ka absurdse huumori: Käsi oli festivali esimene bänd, kes ka suhtles publikuga, ja see meeldiv suhestumine jätkus õnneks ka järgnevate esinejate ülesastumistes.

    Hüppena iseolemisest kuni täiuseni kaubamärgistatud underground’ini mõjus kohalik industrial–metal-koosseis Pridian. Nende screamo-ängist kantud etteaste toetus liiga palju klišeedele, ette­aimatavatest jõupursetest lava­pooside täpsuse ja üleküllastunud merch’i-letini. Ambitsioone ei maksa aga häbeneda. Pealtnäha samalaadse, aga märksa autentsema kõlaga jätkanud kohalik nelik Pinkwave üllatas adrenaliinirohke hardcore-pungi ja rap metal’i plahvatusega, tekitades oma sportlikult jõulise etteastega publikut raputava kaose.

    Kogu festivali üllatavaimaks ja ka mõjuvaimaks etteasteks kujunes Soome-Briti hypno rock’i duo Nyos (Tom Brooke ja Tuomas Kainulainen). Varem kuuldud laiaekraanilist eepikat oli ka siin, aga luupidest ootamatute kõrgusteni areneva helimassiivi kandev element oli hoopis jazz funk’ilik, motoorselt üle­pulseeriv trummitöö. Transilaadset rallit toetas festivali kõige minimalistlikum valguslahendus, kus bänd mõjus peaaegu tasapinnalise varjuteatrina. Katarsisest tõi maapinnale tagasi festivalil viimasena üles astunud eestimaise peo-punkbändi Huiabella Fantastica esinemine, kelle ülesanne oligi publik juurte juurde tagasi viia ja tähtpäeva vabamalt tähistada. Kui vaadata, et mõlema päeva kontserdikava mahtus ajavahemikku kell 20–00, siis õnnestus Damn Loudil pinget hoida ja erisugused muusikamaailmad tugeva traagelniidiga tervikuks siduda, jättes külluslikult kireva mulje. Jõudu neile selle kaose edendamisel!

  • Nagu ei puudutaks maapinda

    TIIU LEVALD

    Floridante kontsert „Euroopa tippsolistid III“ 25. II Niguliste muuseumi Antoniuse kabelis. Maria Valdmaa (sopran), Tim Kuypers (bariton, Holland), Hans Christian Aavik (viiul, kontsertmeister) ja Floridante barokkorkester. Kavas Evelin Seppari „Torna amore“ ehk „Tule tagasi, arm“ (2023, uudisteos) ning Georg Friedrich Händeli, Antonio Vivaldi ja Jean-Marie Leclairi muusika.

    Barokkansambel Floridante tõi kuulajateni sarja „Euroopa tippsolistid“ kolmanda kontserdi, kaasates nimekaid külalisi, kes lisasid ka seekord eredaid kõlavärve. Sopranil Maria Valdmaal on juba aastaid meie kuulajate südames oma koht, selle on seal leidnud ka viiuldaja Hans Christian Aavik ja nüüd lisandus Hollandi päritolu bariton Tim Kuypers, kes on mitmete rollidega kanda kinnitanud Münchenis asuvas Baieri Riigi­ooperis.

    Niguliste kirik on paik, kus barokkpillide ja lauljate kõlamängud pääsevad peaaegu alati kuulajani, välja arvatud kahjuks kiired passaažid ja fiorituurid, sest selle ruumi kuuesekundiline kaja tekitab kõla rullumist. Seekord mängiti õnneks Antoniuse kabelis, kus kõla on kompaktsem kuulajale ja ka esinejaile. Siinkohal pean tunnistama, et minu muljed sellest kontserdist pärinevad Klassikaraadio järelkuulamise võimalusest ja seega jõudis minuni salvestuskvaliteet, mis on kõrvalmõjudest puhtam.

    Orkestri koosseisus olid sellel õhtul Anthony Marini (barokkviiul), Triin Veissmann (barokkviiul), Hanna Maria Semper (barokkvioola), Villu Vihermäe (barokktšello), Regina Udod (kontrabass), Paul Daniel (barokk-kitarr) ja Saale Fischer (klavessiin). Marini oli orkestri kontsertmeister ja soleeris koos Hans Christian Aavikuga Jean-Marie Leclairi kahe viiuli sonaadis, Veissmann astus aga solistina üles Evelin Seppari teose esiettekandes.

    Kuna barokkviiuldaja Anthony Marini (paremal) tegutseb Soomes just barokkmuusika vallas, Hans Christian Aavik (vasakul) aga tabab ilmselgelt intuitiivselt selle valdkonna eripära, oli nende duett vaimustavalt sädelev ja toimis üheshingamises.

    Kontserdi alguses kõlanud Händeli ooperi „Rinaldo“ avamäng viis kuulaja kuldsesse barokiajastusse, kus valitses vitaalne energia ja ka helgus – see, mida on tänapäeva maailmas nii väga vaja. Järgnenud Tim Kuypersi uskumatult sügava bassivärviga baritoni lauldud kirglik ja üliveenev kutse „Tule, oo armsam!“ („Vieni, o cara“) lausa jahmatas oma hääle kõlalise mahu, mitmekihilise tämbri ja maitseka dünaamika­kasutusega, kus lõpu eel ei puudunud ka falsett.

    Maria Valdmaa esitas seejärel äärmiselt stiilipuhtalt ja kaunikõlaliselt Händeli aaria „Sa julm türann arm“ („Crudel tiranno amor“) sama pealkirjaga kantaadist HWV 97: kõik fiorituurid olid mõtestatud ja sealjuures lastud loomulikul häälel lennata.

    Hans Christian Aavik on igal siinmail kuuldud esinemisel mind lummanud kõigepealt oma pillivaldamise tämbraalsusega ja muidugi on imetlusväärne tema tehniline suveräänsus, milles valitseb alati rõõm muusikast. Vivaldi viiulikontsert Es-duur RV 257 on oma lühidusest hoolimata kompaktne ja pakub mängijale nii sädelevat virtuoossust presto’s kui ka meeliköitvat meloodilisust adagio’s. Kuuldavasti täitus sellel õhtul viiuldaja ammune soov mängida koos barokkorkestriga.

    Ooper „Xerxes“ HWV 40 on üks populaarsematest Händeli meeletus ooperite jadas. Siin kõlavad nii lauljatele kui ka kuulajatele köitvad aariad ja ooperi süžee on klaar. Retsitatiivis „Frondi tenere“ enne aariat „Ombra mai fu“ („Lehtede varjus viibida“) kujundas Tim Kuypers iga fraasi maitseka väljapeetusega ning, mis eriti oluline, äärmiselt lugupidava suhtumisega sõnasse. Tema lauldud helide jadas oli ülioluline õhuruum iga mõtte vahel ja nii esitas ta kuulajale äärmiselt meeliköitva stseeni. Siinjuures ei salga ma soovi veel kord vaimustuda laulja bassilaadsest sügavusest tämbris ja oskusest üle olla üle­minekuregistri karidest.

    Evelin Seppari uudisteoses „Torna amora“ ehk „Tule tagasi, arm“ (2023) valitsev kõlaline haprus jätkas mulle nii olulist mediteerivat atmosfääri, mis jäi meeltesse vabariigi aastapäeva kontserdi põhitoonusest. Peaksime kõik õppima hindama vaikuse ja endasse vaatamise hetki, millest on jõhkras hullunud maailmas tänapäeval nii suur puudus.

    Händeli „Brockes-passioon“ HWV 48 andis võimaluse kuulda veel ühte ema ja poja hüvastijätuduetti. Ema küsimusele „kas sa pead?“ vastab poeg „ma suren, et lunastada“. Maria Valdmaa ja Tim Kuypersi esituses oli hingekriipivat valu ja kindlameelset otsustavust. Uskumatu, kuidas Händel on suutnud nii napi looga öelda kõige olulisema, mis aastatuhandeid tagasi maailma muutnud.

    Tunnistan, et Jean-Marie Leclair (1697–1764) on helilooja, kellest mina seni midagi ei teadnud. Oxfordi leksikoni järgi alustas Lyonis sündinud looja tantsijana, on komponeerinud ka ooperi, tantsumuusikat ja sonaate, duette ja triosid keelpillidele. Sel kontserdil kõlanud sonaat kahele viiulile A-duur op. 3 nr 2 Hans Christian Aaviku ja Anthony Marini esituses hämmastas nii teose sisulises kui ka tehnilises mõttes: see kuulub minu meelest igati Bachi ja Händeli muusikalise mõtlemise aega.

    Kuna barokkviiuldaja Anthony Marini tegutseb Soomes just barokkmuusika vallas, Hans Christian Aavik aga tabab ilmselgelt intuitiivselt selle valdkonna eripära, oli nende duett vaimustavalt sädelev ja toimis üheshingamises.

    Särtsakale loole järgnenud Händeli retsitatiivis „Senza te, dolce speme“ ja aarias „O cara speme del mio diletto“ kantaadist „Julm türann armastus“ („Crudel tiranno amor“) HWV 97 pani Maria Valdmaa ennast jäägitult kuulama, eriti aarias, kus tekstis kajastub lootus ja usk armastuse püsimajäämisse. Vokaalselt kõlas kõik nii, nagu ei puudutaks lapseootel laulja maapinda, vaid lennutaks oma häält nagu linnutiivul kuskil kosmilistes avarustes.

    Taas vallutas kuulaja hea kontrastina Vivaldi ooperist „Tito Manlio“ pärit jõuline aaria, kus on tekst „See on võitleja süda“ („Se il cor guerriero“). Baritoni intensiivsus oli lausa tuld purskav, ent ta valitses kindlalt oma häält.

    Väga hea vaheldusrikkusega üles ehitatud kontsert lõppes imeliselt malbe aariaga Händeli oratooriumist „Theodora“. Tekstiga „Inglid on igavesti kirkad ja õiglased“ („Angels ever bright and fair“) saatis Maria Valdmaa oma looduselt kingitud sametise ja ühtaegu kirka häälega kuulajale südant­soojendava sõnumi.

  • Üksindusest üksi ja kaksi

    TAAVI HARK

    Kontsert „Üksinduse visandid“ 17. II Arvo Pärdi keskuses. Andres Kaljuste (vioola) ja Sophia Rahman (klaver). Kavas Tõnu Kõrvitsa sonaat vioolale ja klaverile „Sketches of Solitude“ ehk „Üksinduse visandid“ (esiettekanne) ning Mingo Rajandi, Johannes Brahmsi ja Dmitri Šostakovitši muusika.

    Üksindus – mis see säherdune on? Milliseid tahke sellest taipame tunda ja mis on tolle tuum? Kuidas üksinduse säsi võiks muusika keeles meile end avada? Võimalike vastuste visandeid pakkus Arvo Pärdi keskuses toimunud kontsert, kus Andres Kaljuste vioolal ja Sophia Rahman klaveril tõid kuulajateni kava, mis mõtestas nelja teose valguses tuttavlikku ja ühtaegu saladuslikult tabamatut nähtust – üksindust. Muusikagi on oma olemusliku sõnastamatuse poolest sama paras puremise aines, ent mõne lõigu ulatuses hakkab ehk jõud peale mõlemale.

    Kontserdiga „Üksinduse visandid“ püüti mõtestada inimest ja aega, mis talle on antud. Katset alustati Mingo Rajandi soolovioolateosega „My Bleed­ing Heart“ (2023), mille helindid kohtusid kuulajatega esimest korda mullu esitatud lavastuses „Elajannad“. Lavastuslikku pakkus ka nüüdne ettekanne. Nimelt istus Andres Kaljuste juba enne kontserdi algust seljaga publiku poole, pilk suunatud kaugusesse läbi klaasist seina. Istudes ja sulgunult algas ka teos, mis tõstis otsekui improvisatsiooni voogava jõuga solisti püsti, viis ta mööda nappi ruumi ringi jalutama, kord peatuma, kord edasi sammuma, kuni lõpuks sai selgeks suund: lavale, tasahilju kõlavate klaveri bassihelide poole, üksindusest kokkusaamise poole. Mingo Rajandi kõlakujutlus sobitus sellise režiiga täiesti loomulikult. Teose enesegi esiplaanil ei ole struktuur või mingi vakatamisi kuulama panev peenus, vaid meeleolu kujundamine, emotsioonide muutuvus ja mäng melanhoolia mitmel keelel. Mõtisklevast monoloogist alanud ja ajuti peaaegu meeleheite lävepakku tabanud helitöö ettekanne õnnestus Kaljustel kujukalt, osalt ka tänu tõigale, et ta esitas teose peast. Nii mõjus kõlanu vahetult ja kaasahaaravalt justkui osava retooriku kõnelemine.

    Saada kokku?

    Kokkusaamine, mille poole liikumine algas, lasi end siiski veel oodata. Kaljuste taandus lava pimedamasse nurka ning saali täitsid Sophia Rahmani hellad-tõsised klaverihelid. Kõlas Johannes Brahmsi intermetso Es-duur op. 117, mis on helilooja elu lõpuosas loodud klaveriteostest kindlasti üks kuulajaile tuttavamaid. See napilt kuueminutiline pala, osa kolmest intermetsost, mis komponeerit 1892. aastal, on eriliselt armastatud oma lüürilise lihtsuse poolest, aga pole ka läbinisti pilvitu ega tegumoelt lihtne. Kaunilt looklevale ja parema käe äärmiste häälte rüpes „sisehäälena“ liikuvale meloodiale lisab tumedamaid toone harmooniliselt püsitum vaheosa (Più adagio), mille madalad ja dissoneerivad käänakud olid tundlikult välja kuulatud. Algusmaterjali repriis mõjus selle taustal veelgi magusamalt: kaunis osavasti õnnestus Rahmanil siduda meloodia­liinide käest kätte andmine, mis on selle teose magusaim proovikivi. Meloodia sage äärmiste häälte vahele peitumine on üksinduse ja sisevaatluse muusikalise metafoorina puudutav ja kõnekas, harmoonia ja vormi mängudki saab mingil moel sõnadesse vermida, aga Brahmsi saladus või üksinduse olemus jääb ikkagi avamatuks. Miks küll ometi?

    Üksindust vaatleval muusikaõhtul tõid Andres Kaljuste ja Sophia Rahman esiettekandele Tõnu Kõrvitsa nimelt selleks kontserdiks kirjutatud uudisteose „Sketches of Solitude“, maakeeli „Üksinduse visandid“.

    Üksindusest õnnestub harva köitvalt kõnelda või kirjutada. Ikka kalduvad need katsed tüütult lüürilisele fantaseerimisele, mille käigus lipsab tegelik tähendus käest. Tähelepanu hajub kõrvalisele. Vahest ongi parem üksindust mõtestada helide keeles. Ent selle isevärki dialekti parim vastuvõtja on kuulataja, mitte kuulutaja. Rohkem kuulatada, vähem kuulutada! Lõpp hüüumärgiga lausetele! Kuulatagem hoopis, mis sosinad kostavad sisekõnes, mis sahinad selja taga, mis mühinad ümber, kuidas kõlab tõeline üksiolek. Hoiatan siiski! Kes on saanud seda korda kümmegi proovida, satub ehk sõltuvussegi, ja sel vastsel sõltlasel tekib peagi tugev tõrge aina korduva raadio­loba ja magedate lehetekstide vastu. Ka mõnegi kaasinimese jutuvada, mis õieti vaid enesest jahvatab, ajab allergiliselt haigutama. Ja panite nüüd tähele, ah? Juba ongi üksinduse tähendus minema libisenud, tähelepanu hajunud. Quod erat demonstrandum.

    Esiettekandega edasi

    Üksindust vaatleval muusikaõhtul toodi esiettekandele Tõnu Kõrvitsa nimelt selleks kontserdiks kirjutatud uudisteos „Sketches of Solitude“, maakeeli „Üksinduse visandid“. Meie nüüdismuusika vaieldamatu esilüürik on sedapuhku toime saanud sonaadiga vioolale ja klaverile, mis vaatamata oma pealkirjale mõjub visandlikkuse asemel üpris selge kujuga teosena. Üksinduse meeleolu kannavad kolm soolokadentsi, koosolu lootust annavad klaveriga kõlavad kolm osa, mis on pealkirjastatud inglis­keelselt „Dream“ ja varustatud järjekorranumbriga. On siin mõeldud unistust või unenägu, jäägugi veetlevalt lahtiseks – ikkagi abstraktne muusika. Teos paitab ehtkõrvitsalikult pilli parimaid väljendusomadusi. Meloodiline melanhoolia ja harmoonia salapära saavad kaaslaseks kõlavärvide soojuse, nii polegi see üksindus midagi äärmuseni kurba ega ahastavat. Esituse üksikasjade avamine pakuks (nii kirjutajale kui ka lugejale) tõelist pinget alles siis, kui on kujunenud mingisugunegi esitustraditsioon. Kõrvitsa uhiuue teose kvaliteedid lubavad selle peatsele tekkele loota küll.

    Õigupoolest ei seisnud üksindust visandav uudisteos kavas sugugi üksi, vaid kõlas peenes dialoogis Dmitri Šostakovitši vioolasonaadiga op. 147. Helilooja viimane teos valmis 1975. aastal vahetult enne tema igavikku lahkumist. Pole siis imestada, et mõtisklev teos sai ääreni täis sügavat sisekaemust. Vioola­sonaadi karedaim omadus on Šostakovitši hilisstiil, mida iseloomustab äärmine ökonoomsus ja keskendatus. See kõik annab aga vähe võimalusi pärlendavaks pillimänguks ja nõuab hoopis täiuslikku toonivaldamist, katkematut stabiilsust intonatsioonis, enda täielikku allutamist teose olemusele.

    Vioolasonaat on ehitatud kolme osana, millest põnevaim viimane (Adagio) sisaldab terve müriaadi vihjeid Beet­hoveni tuntuimast klaverisonaadist (op. 27 nr 2) kuni Šostakovitši enese sümfooniate motiivideni. Nii võiks jääda petlik mulje, et teos on fragmentaarne või äärmiselt veidra kujuga. Nõnda arvajal võiks ehk ka natuke õigus olla, aga Kaljuste ja Rahmani esituse hästi ajastatud „käiguvahetused“ ja täpsus detailides aitasid luua tervikliku ning kaasakiskuva üldmulje. Hämmastav küll, millise kiirusega võib muusikalisse mõttesse haakununa mööduda enam kui pooltund suurvormiga.

  • Suurkiskjate hääl läbi Ilvesmehe suu

    ELIISA PASS

    Dokumentaalfilm „Ilvesmees“ („Ilveskuiskaaja“, Soome-Eesti 2023, 80 min), režissöör Juha Suonpää, stsenaristid Hanna Kaihlanen ja Juha Suonpää, operaatorid Juha Suonpää ja Alexander Markus Lembke, heliloojad Tanel Kadalipp, Kimmo Helén ja Puuluup, produtsendid Pasi Hakkio ja Liis Nimik.

    Viimasel ajal on dokumentaalžanris esile tõusnud inimese ja looduse suhte mõtestamine ning inimese osa ökosüsteemis. Enamik neist filmidest lahkab inimese ahnuse ja tarbimisharjumuste mõju loodusele, ent üha enam portreteeritakse ka karaktereid, kelle hinges mängib loodus suurt, kui mitte peamist rolli. Juha Suonpää „Ilvesmees“ on üks sellistest filmidest, kust ei puudu ka tugev looduskaitsesõnum.

    Ehkki „Ilvesmees“ on kahtlemata loodusfilm, ei saa sellest rääkida, mainimata peategelast, Ilvesmees Hannu Rantalat. Kohati krehvtise ütlemisega mees on leidnud looduse uurimises oma pelgupaiga ja eluviisi. See, kuidas Hannu kõneleb loodusest ja selle asukatest, peegeldab tema sügavat austust ja armastust looduse vastu, eriti siis, kui ta kirjeldab, kuidas ta juba nooruses armastas metsa kaduda. Sellegipoolest jääb Hannu isiksuse kujunemine loodusemeheks saladusse. Tagantjärele mõeldes oleksin sellest kindlasti rohkem teada saada tahtnud. Ent vaadates, kuidas ilvesemaskiga mees öösiti mööda laant ringi lippab, ei olnudki Hannu kujunemislugu filmi seisu­kohalt enam esmatähtis.

    Ehkki „Ilvesmees“ on kahtlemata loodusfilm, ei saa sellest rääkida, mainimata peategelast, Ilvesmees Hannu Rantalat. See, kuidas Hannu kõneleb loodusest ja selle asukatest, peegeldab tema sügavat austust ja armastust looduse vastu, eriti siis, kui ta kirjeldab, kuidas ta juba nooruses armastas metsa kaduda.

    Nagu igal looduseuurijal, on ka peategelasel Hannul oma lemmikobjektid – ilvesed. Oma kodukandi ilveste käitumise uurimisele, nende filmimisele ja kaitsmisele pühendab ta lõviosa oma elust. Gerard Durrelli sarnaselt kirjeldab ta iga ilvese isikupära ja loomuomadusi, tehes vaatajaile niigi põneva liigi veelgi ligitõmbavamaks. Nii nagu omistame koduloomadele iseloomujooni, tuletab „Ilvesmees“ vaatajale meelde, et ka ulukitel on need omadused olemas. Mis siis, et ulukite statistika kajastub sageli vaid arvudes ja küttimismäärades. [—] „Nagu nad oleksid mingid kloonid! Iga loom on ju omaette isiksus,“ imestab ka filmi peategelane Ilvesmees ise. Peale „Ilvesmehe“ ja tema hoolealuste etendavad filmis kõrvaltegelasi teised tavalised metsaelanikud. Kuna filmis esinenud liigid on esindatud meie looduseski, tuuakse vaataja ühtlasi ka Eesti loodusele lähemale.

    „Ilvesmehe“ teeb kunstiliselt väga originaalseks rajakaamerate kasutamine. Seda meediumi on kasutatud üksnes ulukite ja lindude teadusandmete kogumiseks ja seireks. See, et enamik materjalist on filmitud puu või sellesarnase objekti külge kinnitatava staatilise kaameraga, ei kõla paljutõotavalt. Ometi teevad rajakaamera staatilised võtted „Ilvesmehe“ omanäoliseks paigalseisvaks rännakuks. Vaatajatel on eriti lõbus näha hiiglaslikke ilvesesilmi endale rajakaamerast otsa vaatamas või näha, mis juhtub siis, kui mõni loom rajakaamera avastab – kes katsub jalaga, kes hambaga. Vaataja näeb ka rajakaamerate tehnilist arengut läbi aastakümnete, sest filmis kasutatakse ka aastakümnete vanuseid rajakaamerate jäädvustusi, mil peategelane oli hulga noorem. Rajakaamerate mustvalged võtted ja summutatud helid mõjuvad unenäoliselt ja kummastavalt justkui arthouse-eksperimentaalfilmis.

    Teine „Ilvesmehe“ tugevus on Puuluubi loodud originaalmuusika. Peaaegu katkematu heliriba loob filmile kindla rahuliku rütmi, mis koos rajakaamerate jäädvustuste ning Ilvesmehe looduskirjeldustega viivad meditatiivsele rännakule. Vähe sellest, et kindlasti soovin „Ilvesmehe“ heliriba eraldi albumina kuulata, ei kujuta ka ühtegi teist artisti Ilvesmees Hannu ja tema ilveste tegemisi illustreerima. Nii et kui Puuluubi kunstiline tõsiseltvõetavus eurokarussellile minekuga kellegi silmis langes, siis taastab selle kindlasti „Ilvesmehe“ kogemus.

    Suurkiskjate küttimise kriitika

    Viimasel ajal üha kasvanud mure looduse pärast kajastub paratamatult ka „Ilvesmehes“. Kui kodumaistes filmides „Vara küps“ ja „Fred Jüssi. Olemise ilu“1 teeb hingevalu metsade kadumine suure raiesurve tõttu, siis „Ilvesmees“ liigutab valupunkti hoopis ulukite (sala)küttimise poole. Rajakaamerate ülesvõtetest ei puudu ka jahimehed ja püssikärgatused, mis toovad vaatajateni ulukite elu küttimishooaegadel. Nendel hetkedel muutuvad Ilvesmehe hääl ja nägu murelikuks ja morniks – raske on saada sõbraks oma kodukandi ilvestega, kui küttimishooaja igal hetkel võib uurimisobjekt püssikuulist elu kaotada. „Ilvesmehes“ ei analüüsita küttimis­kvoote ja -statistikat kordagi arvudes ja protsentides, vaid iga hukkunud ilvest kirjeldatakse detailselt ja empaatiliselt, seades kiskjajahi eetilisuse küsitavaks. Kuna suurkiskjatel, sh ilvestel, on toiduahelas ülesanne hoida endast väiksemate kiskjate arvukust kontrolli all,2 oleks ilvese ökoloogilist rolli võinud filmis komplekssemalt käsitleda.

    Ehkki Eestis salaküttimist taunitakse, on jahindusteadlane Tiit Randveer tunnistanud, et võrreldes Skandinaavia maadega on Eestis salaküttimist vähe uuritud.3 Samuti pole teada, kui palju on viimastel aastatel ilveseid hukkunud salaküttide käe läbi,4 ning kuna Eesti ilvestel läheb võrreldes möödunud kümnendiga hästi ning jahikvoot on praegu 0, ei paista ka huvi salaküttimist uurida suur olevat. Filmis esinenud ilvestega on Eestis sama suure küttimissurve all karud ja hundid, mis on teravalt silma jäänud nii loomakaitsjatele5 kui ka ökoloogidele. „Me peaksime üritama sellisest „igaks juhuks tapame“ mõtteviisist eemalduda ja riik võiks selles eeskujuks olla. Või peaks hoopis hakkama turustama mett sildiga „Tootmise käigus ei tapetud ühtegi mesikäppa [—],“ arutleb linnukaitse spetsialist Kunter Tätte.6 Kui „Ilvesmehe“ lõputiitrites ilmneb, et filmi peategelane Hannu on esitanud Soome ülemkohtule kaebuse, et ilvesepopulatsiooni haldamine küttimismahu tõttu on ebaseaduslik, siis Eestis käivad samasugused lahingud MTÜ Suurkiskjad eestvedamisel hundi- ja karupopulatsiooni üle. Seega on „Ilvesmehe“ kui Soome-Eesti koostööfilmi puhul võrreldavad ka kahe riigi jahi(eetilised) probleemid, mitte ainult sarnane fauna.

    „Ilvesmees“ pole ainult film ühe looduseuurija maailmatajumisest ning tema murest looduse pärast, vaid tänu rajakaamerate nutikale kasutamisele korralik sissevaade meie metsade ulukite ellu. „Ilvesmeest“ eristab paljudest loodusdokkidest originaalne operaatoritöö ja montaaž, mis peale loodusharidusliku aspekti pakub ka kunstilist elamust.

    1 „Vara küps“, Martti Helde, 2024; „Fred Jüssi. Olemise ilu“, Jaan Tootsen, 2020.

    2 M. Pasanen-Mortensen, M. Pyykönen, & B. Elmhagen, Where lynx prevail, foxes will fail –limitation of a mesopredator in Eurasia. Global Ecology and Biogeography, 2013, 22, 868–877.

    3 Tiit Randveer, Salaküttimine vääriks uurimist. Eesti Jahimeeste Selts, EJ 4/2018.

    4 Tuuli Jõesaar, Üliharuldaseks jäänud Eesti ilvesed pole enam hädaohus. – Eesti Päevaleht 2. I 2024.

    5 Loomuse kommentaarid ja soovitused keskkonnaameti eelnõule koos lisadega „Hundi küttimismahu kehtestamine 2023/2024. jahiaastaks”. Loomus MTÜ, 6. XI 2023.

    6 Kunter Tätte, Pole looma, pole probleemi. Või on? – ERR 30. XI 2023.

Sirp