JAANIKA ANDERSON, Tartu ülikooli muuseumi teadusdirektor
Jaanika Anderson
Kuhu panna käed? Taskusse, muidugi. Taskuid pole. Käekott ajab ka asja ära, saab käed kasulikuks teha. Vahel saab haarata tooli seljatoest, tassi sangast või panna viimases hädas käed rinnale risti. Ristatud käed mõjuvad uljalt, võib-olla enesekindlalt, kui vaja, siis isegi ülbelt. Jahedas ruumis on käed ümber keha sõlmes, selg kühmus ja keha kõver nagu külmavaresel.
Jalgu pole vaja kuskile panna – seisavad kindlalt all. Istudes on muidugi hea üks jalg üle põlve visata. Jalgade liigutamisega on teine lugu. Seni kuni piisab kõnnisammude seadmisest, on kõik hästi. Liiguvad küll. Aga kaugust hüpates – no ei tõuka need jalad maast lahti ega lennuta liivakasti teise otsa isegi kerget keha. Kõrgust hüpates on sama lugu – ei tõuse jäsemed üle lati. Jookseks nad siis vähemalt. Ei tee sedagi, on millegipärast kohmakad.
Kogu kohmakusega on oma keha ikkagi oma. Tegelikult on see ime, mille sees ma päevast päeva olen. See hoiab koos minu hinge, vaimu ja iseloomu, laseb mul naerda, nutta, kiirustada, paigal püsida, aidata ja tunda. Huvitavad on hetked, kui keha justkui kaob või muutub nii kergeks, et ei tunnegi selle olemasolu, rääkimata kohmakusest. Näiteks lennukis raamatut lugedes jäävad alles vaid silmad, mis liiguvad üle ridade ja keha oma raskusega on kuskil mujal.
Et keha on oluline, teadsid juba vanad egiptlased – seda tuli säilitada eluks teispoolsuses. Soovitavalt tervena ja tervikuna. Mumifitseeritud kehal asendati üles öelnud või puuduvad kehaosad, et elukvaliteet teispoolsuses oleks parem. Praegu on eluiga märkimisväärselt pikem, kui oli 4000 aasta eest egiptlastel. Peame seda keha hoidma ja armastama sellisena, nagu ta on antud, et ta kannaks meid sihtkohta kas või siis, kui käed-jalad on kohmakavõitu.
Vanemuise „Prohvet ja idioot“, autor Jonas Jonasson, dramatiseeringu autorid Kristiina Jalasto, Ain Mäeots ja Loone Ots, lavastaja Ain Mäeots, kunstnik Iir Hermeliin, valguskunstnik Imbi Mälk, muusikaline kujundaja Ele Sonn, liikumisjuht Alice Aleksandridi, laulusõnade autorid Aapo Ilves, Henry Kõrvits (Genka) ja Loone Ots. Mängivad Oskar Seeman, Linda Porkanen, Merle Jääger, Priit Strandberg, Nele-Liis Vaiksoo, Rein Pakk ja Hannes Kaljujärv. Esietendus 14. II väikeses majas.
Maailma on tabanud tüssamiste ja valeinfo hiidlaine: samal ajal, kui ühismeediast on saanud võimas relv omakasupüüdlike niitide tõmbamiseks, muutub järjest oskuslikumaks ka tehisaru. Nii saavad petturid karistamatult tegutseda, ilma et võrku püütud saak esiti midagi kahtlustadagi oskaks. Need suundumused pole jäänud märkamata ka Vanemuises, kus sõbrapäeval jõudis lavale Jonas Jonassoni värskeima romaani „Prohvet ja idioot“ tõlgendus, lavastajaks Ain Mäeots.
Autor peaks olema paljudele tuttav: on ju „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“ jõudnud raamatukaante vahelt nii kinolinale kui ka Ugalas teatrilavale. „Saja-aastasele“ sarnaselt on ka „Prohvet ja idioot“ toodud autori loal Eesti oludesse, ja seda igati veenvalt: Drottningholmi lossist on saanud Kadrioru loss, Ekerö saarest Viimsi poolsaar ning laias laastus polegi väga vahet, kas kolme kontvõõra – Johani, Petra ja Agnese – roadtrip Rooma poole saab alguse Stockholmi või Tallinna külje alt.
Kui jätta kõrvale Eestis või mujal maailmas lahvatanud päevakajalised kriisid, võib „Prohvetis ja idioodis“ näha ühisosa absurdidraamaga, kus käsitletakse sageli just eksistentsiaalse kriisi, kommunikatsiooni ning elu ja surmaga seotut.1 Kuna ka „Prohvetis ja idioodis“ jagub autorile iseloomulikku mõttetihedat absurdi ja irooniat, olin murelikult skeptiline teatrivahendite ja valitud vormi osas: kas ja kuidas õnnestub selles sündmusterohkes rägastikus tempot ja põnevust hoida? Kõiki kahtlusi lavastus ei kummutanud ning olgu öeldud, et pelgalt algmaterjali selles süüdistada ei saa.
Alustagem heast. „Prohveti ja idioodi“ lavakujundus on teadlikult võrdlemisi tinglik: tagaseinas pidevalt avanevad ja sulguvad mustad seinad toovad lavale montaaži meenutavad stseenist stseeni üleminekud, tegevuspaiga vahetus markeeritakse audiovisuaalsete vahenditega tagaseinal. See on nutikas käik, kuna filmilik lähenemine hoiab ära ebavajaliku kolatassimise laval ning nii saavad etenduse tempole potentsiaalset ohtu kujutavad pildivahetused kiiremini teoks.
Peategelastest eredaim on 75aastane suunamudija Agnes (Merle Jääger), kelle värvikas teekond edukast influencer’ist Interpoli tagaotsitavaks petturiks pakub hulganisti absurdist nõretavaid pöördeid.
Päevakajalise huumori vallapäästmiseks pakub magusaid võimalusi ka mainitud Eesti kontekst: nii ei pääse pilkest mitmed pangad, Mart Võrklaev ega ka Eesti suursaatkond, mida ükski tähtis nina kunagi ei külasta. Kuigi huumori ja hea maitse piiri üle võib vaielda, siis naerda „Prohveti ja idioodi“ etendusel kindlasti saab – iseasi, millises doosis seda erisugusele maitsele jagatakse.
Küll aga varitseb teekonnakomöödiaks nimetatud „Prohvetit ja idiooti“ paradoksaalne lõks: kui dünaamika ja tempo jäävad vajaliku tähelepanuta, venib mis tahes teekond talumatult pikaks ning hakkab lõpuks tüütama ka kõige kannatlikumat vaatajat. Ehkki sündmusi ja pöördeid on algmaterjalis jalaga segada, olnuks teatrilavale kohandatud loo selguse ja jälgitavuse mõttes olnud ehk abi nende hierarhiseerimisest – lavastuslikud vahendid või vaba dramatiseering võiksid seda ju võimaldada. Paraku on tegevustik väga ühtlane, kohati lausa monotoonne, mistap venib peategelaste teekond pikale veel enne, kui seiklus päriselt alata jõuab.
Samuti imbub tüdimus mis tahes filmi, seriaali või teatrilavastuse puhul tahtmatult naha vahele, kui peategelastele on keeruline kaasa elada. „Prohveti ja idioodi“ puhul sai see hirm kahjuks tõeks. Kuigi Jonassoni romaan võimaldaks karakterikoomika peal liugugi lasta, tõuseb triost ainsana eredalt esile 75aastane suunamudija Agnes (Merle Jääger), kelle värvikas teekond edukast influencer’ist Interpoli tagaotsitavaks petturiks pakub hulganisti absurdist nõretavaid pöördeid.
Tõsi, maailmalõppu kuulutava Petra (Linda Porkanen) siseilm pole just liiga palju autori tähelepanu pälvinud ka romaanis, kuid eluvõõras Johan (Oskar Seeman), kelle vaatenurgast kogu lugu jutustatakse ning kelle eksistentsiaalsed põrkumised talle tundmatu maailmaga võinuksid pakkuda hulganisti võimalusi koomilisteks olukordadeks, on lavastuses taandatud lihtsameelseks noormeheks. Selline hägune rollilahendus paneb paratamatult küsima: kas Johan on loll või lihtsalt mängib lolli?
Õnneks kohtub end vaheldumisi A-rühmaks, Tiim Golfikepiks või Naksitrallideks nimetav trio oma teekonnal mitmesuguste veidrikega, kes paleti kolmele põhivärvile varjundeid lisavad: kui Rein Pakk naerutab publikut soomlasest sõnnikuautojuhi rollis, siis Hannes Kaljujärve kehastatud Aleko on üleni absurdne, aga oludesse grotesksel kombel igati sobituv pusletükk. Kahjuks takistasid tegelaste mõjulepääsemist helitehnilised konarused, mistõttu oli spetsiaalselt lavastuse tarvis loodud laulusõnadest, sealhulgas Aleko kirevast minevikust kõnelevast räpiloost ja ABBA laulude popurriist, raske aru saada. Loodetavasti võib selle puudujäägi panna vaid esietenduse eripära arvele.
Lavastaja on „Prohvetit ja idiooti“ nimetatud kord punklavastuseks, siis jälle huligaansuseks, millega kombatakse teadlikult hea ja halva maitse piiri.2 Pungile iseloomulikku anarhiat on viljeletud ka žanrimääratluse puhul, kuna levimuusika osakaalu poolest saaks lavastust nimetada ka jukebox-muusikaliks. Siiski kukub „Prohvet ja idioot“ mõneti just iseenda seatud lõksu: ehkki muusikastiilide ja žanride kokkusulatamine on olnud teadlik valik, jääb laval valitseva segaduse allhoovustes puudu rütmistatusest. Kui lavalise tohuvabohu süžeeline dünaamika püsib ühtlane ega paku vaatajale (häda)vajalikku vaheldust, tekib paratamatult soov rongilt maha astuda. Nii jäävad päevakajalised teemad – pettused, valeinfo levik või üksikisiku ambitsioonid – lavastuslike traagelniitide vahele õnnetult kinni.
1 Kerttu Piliste, Absurditeater kui ühiskonna peegel. – Teater. Muusika. Kino, november 2023.
2 „Prohveti ja idioodi“ meediakajastus lavastuse kodulehel.
Raija Katarina Heikkilä on Pariisis elav väliseesti-välissoome arheoloog.
väliseestlase bluus ehk kust sa tuled
kust sa siis ikka lõpuks tuled
kus su vanemad elavad
vahel tunnen et tulen igalt poolt
ja eikusagilt
ja vanemad on jumal-teab-kus
jk nad on metsakalmistul
aga kes sa oled
oma või põder või usakas või svensson
longero ha-ha!
muNNvatten ha-ha!
bigmac ha-ha!
ilma laulupeota ei ole kultuuri
ilma kamata ei ole kultuuri
ilma jõulusalmita ei ole kultuuri
päkapikk pistab tublidele lastele
kultuuri sussi sisse õ-täht on kõrgkultuuri sümbol
sul pole veel sõrmust sõrmes
sest sõbrustad võõõõõõramaalastega
leia parem üks tubli andres või kalev või silver või mihkel nad juba oskavad sauna kütta
ja teavad mis seened kõlbavad süüa
ja kui palju bensiin viin lätis maksab
ja kuidas investeerida
ja kokku hoida
ja vähem süüa
ja rohkem liikuda
ja tuju rikkuda
ja õige eestlase moodi n*kkuda
kuidas osati vanasti valada
vantaa lennujaama rong
libiseb soome keele kergusega
(mitte hilja vaid hiljaa)
läbi graniidivaremete
seesama graniit
millest rääkis bolti taksojuht
eile õhtul tallinnas
küsis mida pariisis teen
vastasin olen arheoloog
uurin homosapiensi ja
neanderthalensise kooselu
järgnes homofoobia
ja abieluvõrdsuse meemid
me lähme evolutsioonis tagasi!
me ei arenenud ahvidest!
elevandid ehitasid püramiidid!
ja kuidas osati üldse vanasti
valada graniiti?
istusin tagaistmel
naeratasin ja loendasin
oma peas mitu ajurakku
sõidu jooksul kaotasin
õmblused
ai
taevas lõi põlve ära
karjus valust
peksis rusikaga vastu lauda
nii et maa värises
ja sai kastetud -kaa-
ilmataat õmbles -ker- -re- -di-
taeva haavad kinni -vi- -nii- -ga-
Robert Jürjendali autoriõhtu „Avatud horisondid“ 2. III Estonia kontserdisaalis. Robert Jürjendal (elektrikitarr), New Wind Jazz Orchestra, Tallinna Kammerorkester, dirigent Wolf Kerschek (Saksamaa). Kavas Robert Jürjendali muusika.
Peale isikupärase helikeele ja tugeva loomevisiooni on Robert Jürjendalil oskus leida põnevaid koostööprojekte. Tema teekaaslaste nimekiri on kirju ning kuigi aja jooksul on välja kujunenud teatud püsiprojektid, ei pelga ta astuda ka tundmatusse. Seekord olid horisondid mitmes mõttes avatud. Klassikaraadiole antud intervjuus tunnistas Jürjendal otse, et varem on ta bigbändi koosseisuga suhestunud vaid kuulajana. Mõistagi on džässorkestri ja kammerorkestri ühendamine juba olemuselt keerukas ettevõtmine: võib tekkida spetsiifilisi probleeme, mida on kirjeldanud eelmainitud intervjuulõigus Saksamaalt kohale kutsutud (ja nende probleemide lahendamisele spetsialiseerunud) dirigent Wolf Kerschek. Näiteks kui klassikalise orkestri tugevus on fraseerimise tundlikkus, intonatsioonitäpsus ja pillirühmade tasakaal, siis vajaka võib jääda svingitunnetusest ja mikroajastuse täpsusest – bigbändi puhul aga ümberpöördult. Omaette teema on ka helivaljuste ühtlustamine. Kontserdikava kolmanda mõõtme kujundas aga Jürjendali elektrikitarr, mis võib teadupärast kõlada nagu kosmoselaev – veel üks katsumus ühtse kõlapildi loomisel.
Kava koosnes üheksast teosest – kõik esiettekanded, sh mõned varasemate teoste töötlused. Kuigi Jürjendali sõnul polevat see programmiline muusika, mõjusid inimsuhete ja loodusnähtustega seotud pealkirju kandvad teosed siiski tsükli osadena, nii et esimest korda julgeti plaksutada alles pärast kolmandat lugu. Ausalt öeldes võinuks see aplaus nüüd olla küll tihedam, kuid hõredaid ridu aitas kompenseerida Klassikaraadio ülekanne ja järelkuulamisvõimalus.* Õigupoolest kasutasin seda võimalust isegi, et kontserdist selgem mulje ja emotsioon saada. Nimelt tekkis mul kohapeal tunne, et Estonia kontserdisaali akustika punnib sellisele projektile kõvasti vastu, ning pärast mitmepäevaseid proove raadiomaja stuudioheli keskkonnas võis midagi n-ö tõlkes kaduma minna. Lugude seaded olid valdavalt tihedad ja rütmiliselt varieeruva faktuuriga, mis minu meelest kippus kesksagedustel kokku sulanduma. Täiskoosseisus „tulistamist“ esines üsna palju ning nendel kohtadel, samuti Jürjendali kitarrisoolode puhul, oleksin tahtnud selgemalt kuulda bigbändi rütmisektsiooni, aga ometi ei oleks helivaljust juurde soovinud. Üldmulje jäi selline, et kõike on korraga liiga palju.
Robert Jürjendali kitarr oli autoriõhtul läbivalt esiplaanil.
Kava esimene hingetõmbehetk saabus soulilikult lohutavate harmooniatega neljandas, lüürilises palas „Taaskohtumine“, mille kõlailu tuli saalis tõesti hästi esile: aeglaselt kulgevas teoses oli palju hingamisruumi ja orkestrid olid täiuslikus tasakaalus. (Hiljem kõlas veel üks sellesarnaselt mõjuv lugu „Mõte“.) Väga hästi toimis ka sellele ilulemisele järgnenud, 7/8 taktimõõdus „Trummel“ – küll rütmiaktiivne, kuid monoliitse ülesehituse ja tugevate kujunditega, neurootiliselt motoorne (ja kaasteksti järgi meediakriitiline) teos, mille teatraalseid groteske rõhutas klezmer’lik sooloklarnet. Siin ei tajunud ma mingit ebaselgust, assotsiatiivne mulje jäi kirjanduslikult kafkalik, filmimuusika vallast meenusid Hitchcocki linateosed ja film noir’i heliribad üldisemalt, puhtmuusikalised paralleelid tekkisid mul aga ansambliga Magma.
Eelpool kirjeldatud kõlaprobleeme Klassikaraadio ülekande järelkuulamisel ei esinenud (küsimus oli seega rohkem akustikas kui seadetes), igal juhul oli helipilt märksa selgem ja jõulisem ning muusikaline materjal pääses mõjule juba alates avaloost „Kui keegi kutsub“. Otsad sõlmis lahti Jürjendali elektrikitarr, mis kõlises nagu gamelan või siis Tallinna Kaasani kiriku varahommikune kellamäng. Lisandusid dramaatilised keelpillid, mõneti Pino Donaggio filmimuusikat meenutavad strihhid, siis aga lülitus kooslusesse funk-gruuvimine ja kogu kompott hakkas meenutama mõne Bollywoodi filmi või 1970ndate blaxploitation-filmi heliriba, ikka heas mõttes. Nii siin kui ka edaspidi meenusid mulle ka Jimi Tenori orkestraalsed funk-lood.
Mis puudutab veel muusikalisi paralleele, siis mulle tundmatu kuulaja kommenteeris kontserdi ajal: „Siin on kõike alates King Crimsonist ning lõpetades Kustas Kikerpuu ja Peeter Sauli estraadiorkestriga!“ King Crimsonit mina seal eriti ei kuulnud, estraaditunnetus tekkis mul ka endal kohapeal, aga hajus järelkuulamisel. Jürjendal ise on maininud kava eeskujudena veel Frank Zappat ja Mahavishnu Orchestrat: näiteks selle esimese loo harmoonia sisaldas tõesti orientaalseid vihjeid ning kordustepõhisele „kerimisele“ järgnenud võimsa unisooni nurgeline refrään võinuks meenutada nii Zappat kui ka Mahavishnut.
Nagu mainitud, siis kava järgmised kaks lugu – „Tuulisel laupäeval“ ja „Sulavad suhted“, aga tegelikult ka mitu järgnevat – kulgesid avalooga sarnases vaimus. Ühe rütmimotiivi hüpnootiline kordamine, vahepeal ka moduleerimine, selle stabiilse telje peal aga harmoonia arendamine ja nihestamine, kõikvõimalikud täitefraasid ja dialoogimomendid pillirühmade vahel – vastukaaluks aga täiskoosseisus refräänid ning Jürjendali helikeelele iseloomulikud „lõputult lahenevad“ hinge kosutavad akordijärgnevused. Mõnda neist arvasin olevat ka varem kuulnud, näiteks pikema tsükli „Avatud horisondid“ viimases osas kõlas samalaadne laskumine nagu plaadi „Rõõmu allikas“ avaloos. Nende struktuurielementide kõrval leidus ka siduvaid vaheosi, kus eksponeeriti väiksemate pillirühmade kõlavärve soleeriva instrumendi taustal, näiteks ambient-kitarr ja flööt, trummisoolo klaveriga, bigbändi kitarristi puhtakõlaline soolo läbi Fenderi särisevate single-coil-helipeade, samuti saksofoni- ja trompetisoolod.
Robert Jürjendali kitarr oli muidugi läbivalt esiplaanil ja moodustaski kolmanda telje. Ausalt öeldes oleksin aga soovinud rohkem kuulda Jürjendali elektroonilisi kitarrilahendusi. Juba mainitud gamelanikõlin kostis nii alguses kui ka lõpus, vahepeal oli veel üks kosmiline tremolo-kitarri soolo ning järelkuulamisel tulid välja ka mitmesugused taustakihid, mis jäid kontserdisaalis esmalt tähelepanuta, kuid need mõjusid ikkagi eelkõige lisanditena ning päris Jon Hasselli „neljanda maailma“ efekti ei tekkinud.
Üks probleem tekkis mul ka sellega, mida Jürjendal on nimetanud polüfooniliseks lähenemisviisiks. Nimelt vaheldusid soolosid ja põhimeloodiaid sisaldavad osad hajutatud fookusega osadega, kus eri meloodiajupid ja rütmimotiivid suhestusid omavahel ning keerlesid ümber põhi-groove’i telje. Need sektsioonid mõjusid nii saalis kui ka järelkuulamisel tihtilugu vaiksemalt, nii et tekkis ettekujutus solistikujulisest tühimikust mõttelises keskpunktis. (Siit tulevad ka minu seosed filmimuusikaga, mis loob ju visuaalile tausta.) Veidi desorienteerivalt mõjus ka asjaolu, et Jürjendali kitarr kippus olema esiplaanil isegi siis, kui mängis suhteliselt väheolulisi täitefraase. Ühesõnaga, kogu see pikk jutt viib välja tõdemuseni, et tore oleks kuulata seda materjali ka puhastatud kujul plaadisalvestusena – igal juhul võiks see muusika avada horisonte ka laiemal kuulajaskonnal, kes kõnealusest kontserdist osa ei saanud.
Eesti Noorsooteatri „Tistou, roheliste sõrmedega poiss“, autor Maurice Druon, tõlkija Helle Michelson, lavastaja Mari-Liis Lill, dramatiseerija Priit Põldma, kunstnik Nele Sooväli, helilooja Markus Robam, valguskunstnik Priidu Adlas ja videokunstnik Taavi Varm. Mängivad Rasmus Vendel, Maria Ehrenberg, Anti Kobin, Lee Trei ja Taavi Tõnisson. Esietendus 18. II väikeses saalis.
Alati on meeldiv, kui teatrist lahkudes jääb sisse hõljuma mingi teise maailma tunne, mis ka õues veel ära ei kao. Vahel on see tunne rõõmsam, vahel kurvem, mõnikord läbiraputav või ülesäratav, aga tunne, mis tekib, kui fiktiivne maailm end korraks täielikult endasse võtab, on väga spetsiifiline. Kinos ja kontserdil tekib see ka vahel või siis eriti selge ja vaimuka unenäo korral. Arvan, et see on seotud tähelepanu ja looga – kui lugu või emotsioon on nii tugev, et vaataja aju jääb korraks vaiki ja keskendunult kaasa elab (tabav eestikeelne väljend!). Selles fokusseerituses on midagi rahustavat ja tervendavat. Eks sellepärast ikka ja jälle teatrisse, kinno ja kontserdile minnaksegi – pelk ekraan või kõlar kodus sama tundeelamust ei anna.
Mine tea, äkki võimendas Eesti Noorsooteatri uuslavastuse „Tistou, roheliste sõrmedega poiss“ mõju suur kevadeigatsus, aga igatahes oli selles helges, rohelises maailmas väga mõnus olla. Esietenduse lõppedes oli saalist lahkuva publiku seas näha palju naeratavaid nägusid ja nii mõnigi tuttav ohkas igatsevalt oma aia järele. Veel koduteel näis maailm värvilisem, tänavad vähem talvemustad ja taevas vähem hall. See kõik on muidugi sügavalt subjektiivne, ent kui teatrietendus tekitab sellise reaktsiooni, läheb inimene tõenäoliselt sinna tagasi. Kas noorsoole pühendunud teatrile polegi see tagasipöördumise soovi tekitamine põhieesmärk?
Lavastaja Mari-Liis Lille otsus valida just see Maurice Druoni lugu on õnnestunud mitmest küljest. Täiskasvanuile, kes lapsena on seda lugenud, pakub dramatiseering muidugi mõnusat nostalgiat ja taasavastamisrõõmu, aga lastele, kes ehk ei ole looga varem kokku puutunud, võib see üllatavalt tänapäevane muinasjutt olla vägagi mõistetav ja kõnetav. Lapsed näevad ja kuulevad suurte inimeste maailma küllalt hästi, hoolimata mõnede vanemate pingutustest toimuvat varjata, nagu näidendiski. Lapsed võivad ümbritsevat tõlgendada teisiti, jõuda muudele järeldustele kui täiskasvanud, aga seda teeme ju tegelikult kõik. Tore, et ei Druoni jutustus, dramatiseerija Priit Põldma ega lavastaja Mari-Liis Lill ole publikut alahinnanud ning lavale on jõudnud vaimukas, mitmekihiline ja selge lugu.
Nimiosa kehastavas noores näitlejas Rasmus Vendelis on veel alles midagi ausat ja esmakordset, mis kogemuse ja tehnilise vilumusega kaotsi läheb.
Sellele hurmavale muinasjutule on kunstnik Nele Sooväli loonud kireva ja leidliku lavakujunduse, täpselt realistliku ja tingliku piiril, nii et kõik on mõistetav, aga midagi pole liiast. Mängukohti vahetatakse nii sujuvalt ja kiiresti, et stseenide üleminekud mõjuvad omamoodi väikeste tantsudena.
Samasugune tants on ka Taavi Tõnissoni hüpped oma kolme tegelase vahel: märkimisväärse sujuvuse ja varjamatu lustiga kehastub ta vaheldumisi ümber õpetajaks, aednikuks ja sõjardiks, ikka müts-mantel-vunts-prillid ümber ja ära, uuesti ja uuesti. Tõnisson, Anti Kobin (isa) ja Lee Trei (ema) keerlevad täiskasvanutena Tistou ümber, sel ajal kui poiss oma vast avastatud ande piire kompab ja teise lapse, Amélie’ga (Maria Ehrenberg) tutvust teeb.
Noore näitleja Rasmus Vendeli (EMTA lavakunstikooli XXXI lend) valik nimiossa lisab lavastusse hulga siirust ja uudishimu, tõelist avastamisrõõmu ja väikest vimkat. Kuigi paljudel näitlejatel on kindlasti annet ja välimust, et last usutavalt ja allahindluseta mängida, on võimalikult noore inimese lavaline kohalolu ikka nõks teine. Temas on veel midagi ausat ja esmakordset, mis kogemuse ja tehnilise vilumusega kaotsi läheb.
Veidi rohkem küsimärke tekitab aga animatsioon (Taavi Varm), mis etendusest enamiku jooksul toetab efektselt lavakujundust ja näitab taimede kasvamist, aga siis läheb ühel pikal kulminatsioonihetkel üle peaaegu bollywoodilikuks muusikavideoks. See veidralt naiivne ja kohmakavõitu videostseen on muidugi mõistetav ning ega soovunelmana lilledega sõja lõpetamist saagi teab mis tõsiseltvõetavalt kujutada, aga millegipärast see kehva arvutigraafikaga tantsunumber ülejäänusse ei sobi. Võib-olla annab selle nihestatust tõlgendada kui sõja kaugust oma koduaia kasvuhoonest, kuid sellises lavastuses on intellektuaalne põhjendamine kuidagi vale ja võõras.
Mõnele täiskasvanule võib vale ja võõras tunduda ka lastele sõjast ja surmast rääkimine, nagu nad muidu ei kogeks või aru ei saaks. Sellepärast on oluline, et neist asjust räägib teater –, nii sõjast, surmast kui ka sõjatööstusest – ikka selleks, et noor põlvkond lõpuks välja mõtleks, kas ja kuidas ilma sõja ja relvadeta elada saab. Iga põlvkond on sel teemal mõtisklenud ja katsetanud, aga ikka tulutult. Ikka tehakse püsse ja pomme ning rahu ülistamisega samaaegselt kasutatakse neid ikka ja jälle üksteise vastu. Ning ikka ja jälle kannatab hulk lapsi nende tagajärgede all. Seega, jah, lastega sõjast ja surmast rääkimine on sama oluline kui nendega aias taimede uurimine ja lillede istutamine.
Mari-Liis Lill: „Ma saan aru, et selleks jutuks on praegu väga vale aeg, aga teisest küljest tundub see just hädavajalik. Annan endale aru, et praeguses geopoliitilises olukorras ei ole meil teist varianti. Ei saa öelda, et ärme suurenda kaitsekulutusi. Kainelt ja ratsionaalselt mõeldes tundub praegu, et meil ei ole teist võimalust. Aga sõda ei kesta igavesti, ka see sõda Ukrainas, ma loodan, ja sõda Gaza sektoris. Mulle tundub potentsiaalselt ohtlik, kui me praegu suurendame kaitsekulutusi, sest kas me mingil hetkel neid siis ka vähendame. Jah, meil on 2% vaja selleks, et kuuluda NATOsse, aga see on sihtide küsimus. Kas me liigume sinna suunas, et lõpuks on kaitsekulutused 5% SKTst, või on kunagi 10%. Võib-olla, kui kunagi saame hästi rikkaks, siis tahame panustada 50% kaitsekulutustesse. See ei ole ju tegelikult maailm, kuhu tahame liikuda. Kuigi see võib olla naiivne ja idealistlik, siis mulle tundub, et selles lavastuses kõige targemad sõnad ütlebki Tistou, seesama seitsmeaastane poiss: me valmistame neid relvi ja ütleme, et ei taha neid kasutada, aga keegi kuskil kasutab neid ja me oleme kurvad, elame kaasa, nutame, aga siis valmistame neid edasi, et neid saaks kusagil mujal kasutada. Kas ei oleks kõige mõistlikum relvade tootmine üleüldse ära lõpetama, sest see on tegelikult ainus tee tsüklist välja tulla. Ja meie siht, kui sõda Ukrainas lõpeb, peaks olema relvade juurdetootmise vähendamine siin planeedil. See on ju ainus tee. Nii kaua, kuni kuskil on üks püss, leidub alati üks hull, kes sellest laseb.“*
* Mari-Liis Lill: Nii kaua, kuni kuskil on üks püss, leidub alati üks hull, kes sellest laseb. – Klassikaraadio „Delta“ 15. II.
Kontsert „Hoovused“ 2. III Arvo Pärdi keskuses. Monika Mattiesen (flöödid ja klaveriliud), Michael Wendeberg (klaver, live-elektroonika), Sander Saarmets (helidisain). Kavas Helena Tulve „Feathers Falling“ ehk „Langevad suled“ (2024, esiettekanne), Ville Raasakka „A Hand As Light As If Holding a Leaf“ ehk „Nii kerge käsi, nagu hoiaks puulehte“ (2024, esiettekanne), Jānis Petraškevičsi „Strāvas“ ehk „Hoovused“ (2022, Eesti esiettekanne), Ülo Kriguli „streeeeeeeeeetch“ (2021/2022, Eesti esiettekanne), „Cloud Tones“ ehk „Pilvetoonid“ (2015) ning Pierre Poulezi „12 notations“ klaverile (1945) ja sonatiin flöödile ja klaverile (1946).
Arvo Pärdi keskuse kontserdile „Hoovused“ kütkestasid mind teekonda ette võtma huvitavad interpreedid ja väga põnev mitmetahuline kava – rikkalik läbilõige Eesti ja naaberriikide heliloojate värsketest teostest. Uudisloomingut raamisid Pierre Boulezi varased teosed „12 notations“ (1945) ning sonatiin flöödile ja klaverile (1946). Üllatuslikult mõjusid Boulezi peaaegu kaheksa kümnendit tagasi kirjutatud teosed uudisteoste taustal ajakohase ja värskena. Michael Wendebergi ärgas sundimatu lavaline (kohal)olek ning karakterivahetus panid kontserdi avateost „12 notations“ kuulama alates kõige esimestest taktidest. Wendebergi kõlalt nüansirohkes esituses oli klaveriteose „12 notations“ kaheteistkümnel karakteril väga ehe ja vahetu mõju. Mõlema Boulezi teose esituses oli tunda muusikute väga personaalset suhet Boulezi noorpõlveteostega.
Kui meenutan Boulezi kui dirigenti publikus kuulajana ja õnneliku juhuse tahtel ka ise orkestris mänginuna, oli dirigent Boulezi interpretatsioonile omane ebamaine rahu ja kalkuleeritus, mis ometi ei varjutanud muusikas olevaid karaktereid ja emotsioone, vaid andsid neile ebamaise maagilise mõju ja sügavuse. Selline kalkuleeritus ehk matemaatilisus on ju iseenesestki mõista ka tema serialistlikesse kompositsioonidesse sisse kirjutatud, kuid üldjuhul ei ole Boulezi teoseid mängides heliloojale omast maagiat nii kerge püüda, sest seal peitub oht jääda publikule liiga kaugeks. Sellepärast mõjus meeldivalt ja minu meelest värske vaatenurga alt, et nii teose „12 notations“ kui ka sonatiini interpretatsioonis oli valitud võrdlemisi isiklik ja emotsionaalne lähenemisviis.
Enamik selle kontserdi teoseid olid esiettekanded. Üks neist oli Helena Tulve sooloflöödile kirjutatud „Feathers Falling“ ehk „Langevad suled“, mis on inspireeritud Mary Oliveri tekstist „Valgesilmad“. Kavalehel leiduva teose annotatsiooni moodustaski enamjaolt Mary Oliveri vabatõlkena toodud tsitaat, millest – eriti peale Monika Mattieseni ettekannet – tiivustas minu fantaasiat eelkõige kavatekstist pärinev mõttekild, et „langevad suled“ kuuluvad kujuteldamatule linnule. Monika Mattiesen alustas seda teost publiku selja tagant, liikudes vaikselt kammersaali vasakpoolsesse asümmeetriliselt eraldi tiiba, mille klaasseinast avaneb maaliline vaade Laulasmaa mändidele.
Monika Mattieseni ja Michael Wendebergi kontsert Arvo Pärdi keskuses ilmestas Eesti praeguse flöödimuusika sfääri rikkust.
„Langevad suled“ mõjus Monika Mattieseni esituses kui dünaamiline kalligraafiline joon, mida kaunistavad eellöögid ja bassflöödi kõla laiendatud tehnikad. Teose viimases kolmandikus, mis oli kontrastiks piccolo-flöödile, hakkas katkendlik meloodiline liin perkussiivsema faktuuriga rohkem vastanduma. Minu meelest võib Arvo Pärdi keskuse saali vasakpoolse tiiva akustikat võrrelda mõne kiriku kooriosaga, mille sees musitseerimine annab mõnel juhul väga hea kõlaefekti, kuid võib ka teatud kõlavarjundite levikut akustiliselt takistada. Hindan väga, kui esitajad otsivad mitmesuguste ruumiliste ja akustiliste vahenditega võimalusi heli veelgi mõjusamalt ja vaheldusrikkamalt publikuni kanda, aga teose „Langevad suled“ nüanssidele see paigutus saali vasakpoolsel küljel hästi ei mõjunud. Näis, nagu oleksid nüansid varju jäänud, kuid dünaamika võinuks mõnes kohas olla veelgi tundlikum ja vaiksem.
Duo Mattiesen-Wendeberg esituses kõlas esiettekandena ka soome helilooja Ville Raasakka uudisteos „A Hand As Light As If Holding a Leaf“ ehk „Nii kerge käsi, nagu hoiaks puulehte“ ning Jānis Petraškevičsi „Strāvas“ ehk „Hoovused“. Raasakka teose annotatsioonis on kirjas, et helilooja oli saanud inspiratsiooni jalutuskäigul oma väikese poja kätt hoides. Teoses on tõepoolest kergust, peenetundelisust ja subtiilsut, mis tuli duo esituses väga hästi esile.
Petraskevičsi teos on nauditav ja vaheldusrikas ning duo esitas selle ühtse hingamise ja ansamblitunnetusega. Nii Raasakka kui ka Petraskevičsi teoses paelus mind Wendebergi nõtkus vajalikel hetkedel muusikalist dramaturgiat arendades esile kerkida ning sama nõtkelt ja väga tagasihoidlikult taustale hääbuda.
Köitvat kõlalist vaheldust pakkusid Liisa Hirschi „Cloud Tones“ ehk „Pilvetoonid“, mis on algselt kirjutatud viiulile ja klaveriliugudele ning Ülo Kriguli teose „streeeeeeeeeetch“ uus ja kammerlikum versioon bassflöödile, klaverile ja fonogrammile. Neis teostes aitas heli kujundada Sander Saarmets. Liisa Hirschi „Pilvetoonid“ põhineb helilooja ainulaadsel tehnikal, kus ta kasutab helikassettide plastümbriseid, mida libistatakse klaveri sees mööda klaverikeeli. Sellest tekivad imelised mitmehäälsed, kohati paralleelsed, kohati ka risti kulgevad glissando-laadsed liugumised. Originaalis on klaveriliud duetis vioolamängijaga, kes spektrisse süüvides võimendab õrnalt mõnda liugudes olevat heli. Selle kontserdi jaoks kohandatud versioonis mängis klaveriliugusid Monika Mattiesen ja Michael Wendeberg sekundeeris live-elektroonikaga. Arvo Pärdi keskuse kammersaalis pilvitult kevadisel pärastlõunal antud kontserdil jäid „Pilvetoonide“ klaveriliud hapraks ja lühikeseks, peegeldades sellega kas tahtlikult või juhuslikult kontserdipäeva pilvitut päikeselist olemust. Ülo Kriguli „streeeeeeeeeetch“ pakkus nii tämbrite kui ka dünaamika poolest rikkalikumat helimaastikku. Teose meeleolu toimis väga hästi.
Kõlalist mitmekesisust lisas sume bassflööt ning see, et pianist mängis klaveri sees keeltel pehmete nuiadega ja seejärel pöördus tagasi traditsioonilise heli poole, mõjus värskendava kontrastina. Bassflööt oli suunatud avaga klaveri poole ja kuna esitajad olid poodiumil, ei olnud ma kindel, kas kõik peenemad nüansid lavalt minuni jõudsid.
Kontserdi pealkiri „Hoovused“, mis on võetud läti helilooja Petraskevičsi teose pealkirjast, on andekalt tabav kokkuvõte kontserdi kavast ning iseloomustab hästi eri kompositsiooni suundi ja liikumisi teoste sees. Samuti oli võrratu elamus kuulata Eestis harva esitatavat Ville Raasakka ja Jānis Petraškevičsi nii põnevat uudisloomingut.
Eesti praegune flöödimuusika sfäär on erakordselt rikas eelkõige tänu Tarmo Johannese väga aktiivsele kontserditegevusele. Monika Mattieseni ja Michael Wendebergi kontsert Arvo Pärdi keskuses ilmestas seda rikkust veelgi.
Kohtumiste & Mitte-Kohtumiste Instituudi kestvusaktsioon „Utoopia saatkond: õnne kõigile, tasuta, ja ärgu kellelegi tehtagu liiga“ EKA galeriis 19. II 2024 – 24. II 2024 , kontseptsioon Oliver Issak, Kairi Mändla, Jan Teevet, Taavi Teevet ja Margaret Tilk.
Juhuse tahtel olen elus sattunud külastama kahte saatkonda. Esimene neist oli Eesti saatkond Pariisis, Rue de la Baume’il: väärikas ja auväärne koht, parkett maas ja seinad uuemat eesti kunsti täis. Teine oli Utoopia saatkond Tallinnas, Eesti kunstiakadeemias: küll ehk vähem väärikas, sest mitteametlik ja ajutine, aga see-eest märgatavalt poeetilisem. Nii ühes kui ka teises saatkonnas leidusid laud ja poodium, ühes küll suhteliselt pingevabade elementidena, teises kergepinget tekitavate ruumikujunditena.
See polnud esimene ega viimane kord Utoopia saatkonnal end siin-seal ilmutada. Esimest korda avanesid selle metafoorsed uksed Tartus Raekoja platsi ja Rüütli tänava nurgal, kus peeti viis kõnet ja 550 sõnavõttu igatsusest teistsuguse järele. Saatkond on eelmise aasta septembrist saati tegutsenud ka raadiomaja üheksandal korrusel, kus saadikud teevad iga kuu viimasel pühapäeval raadiosaadet.
Saatkonna üürikese elukaare kunstiakadeemia galeriis võib jaotada kaheks. Esimesel viiel päeval said külastajad taotleda poeetilist varjupaika, kui täitsid sellekohase põhjaliku ankeedi. Viimasel, kuuendal päeval kuulati poodiumile asetatud raadiost presidendi iseseisvuspäevakõnet, millele järgnes ankeetide põhjal koostatud kõne saadikute ettekandes.
Saatkonna sisustus oli askeetlik. Keset galeriid pikk, aina kõrgenev mürkroheline laud asüüliankeetidega argipäevadel ning söögi- ja joogipoolisega pidupäeval. Seina vastas mürkroheline trepp, mis viis mõttelisele poodiumile. Trepi juures sõnumisein vahetatavate tähtede ja numbritega. Teise seina vastas mürkroheline pruss, sest miks mitte. Sisustuse nappus andis märku, et väljapanek ise pole põhiline: (kunsti)objektide asemel oli esikohal sündmus.
Aga mis sündmus? Kui mõtlen saatkonda pidanud Kohtumiste & Mitte-Kohtumiste Instituudi ning selle eelkäija, Paide teatri eelmise koosseisu aktsioonide peale, aimuvad ühe otsinguvälja piirjooned. Seda välja võiks kirjeldada tava- ja erakorra, teostamise ja tegutsemise üleminekualana.
Tava- ja erakorra vahel
Alustagem ruumist. Nimelt näib mulle, et muu hulgas mängiti Utoopia saatkonna seekordses seades pingega kahe ruumiarhetüübi vahel. Olen neid nimetanud argimuteks ja pühamuteks.1
See eristus pärineb Simon Unwinilt, kes selgitab seda hoone suhte kaudu oma ümbrusesse.2 Argimut iseloomustab kohanemine ümbrusega: hoone istub maastikus, selle puhul on arvestatud ilmastiku, ümbritseva hoonestuse, asukate ning nende muutuvate vajaduste ja soovidega. Pühamu seevastu eristub Unwini sõnutsi ümbrusest: see on maapinnast kõrgemale tõstetud, ei hooli ilmastikust, ümbritsevast hoonestikust ega asukatest, on tehtud erilistest, kaugelt toodud materjalidest ja on lahti lõigatud ka ajakoest, sest peab olema igavikuline.
Kui presidendi kõnet esitav raadio paigutati „Utoopia saatkonnas“ poodiumi peale, siis pikim osa saadikute kõnest kõlas just laua otsast.
Argimuid kohtab igal pool, kus vormi on dikteerinud vajadus, olgu tegu elamute, kuuride, tootmishoonete või poodidega. Pühamuidki leidub kõikjal: peale pühakodade esindavad seda arhetüüpi ka näiteks esindushooned, teatri- ja kontserdisaalid ning kunstigaleriid. Need on kogemuste, elamuste ja mälestuste sihipärase loomise kohad, mis aitavad tähistada, korraldada ja mõtestada argielu kulgu.
Võikski öelda, et argimu kuulub tavakorda, pühamu käib aga kokku erakorraga. Tavakord, see on argipäev oma tavaliste kordustega. Erakord, see on pühapäev oma eriliste kordustega.
Utoopia saatkonna kahe põhilise sisustuselemendiga – laud ja poodium – toodi tava- ja erakord teineteise kõrvale, mängiti nendevahelise pingega. Laud on tuleaseme kõrval üks peamisi argimut ja tavakorda korraldavaid keskmeid. Igapäevaelu käib sageli just laua ümber. Poodium seevastu kuulub lahutamatult kokku erakorraga. Poodiumile tõusja eristub ülejäänuist. Ta kas on juba midagi tähelepanuväärset saavutanud või siis soovib ta tähelepanu, sest arvab, et tal on midagi olukorraväärilist öelda.
Vahel võivad muidugi tavakord ja erakord seguneda või teineteiseks üle minna. Argioludes võib ilmneda midagi harukordset: tähtsaks osutunud õhtune vestlus köögilaua ääres, ootamatult ergastav kohtumine keset igapäevamelu, ennustamatu olude kokkulangemine, mis muudab jäädavalt kellegi elu. Argikordused võivad omandada erilise tähenduse ja muutuda rituaaliks, mis toob kõige tavalisema kokku metafüüsilisega. Teiselt poolt võivad erakorrast pärinevad, nähtamatut olemuslikku silmas pidavad riitused muutuda igapäeva lahutamatuks ja tähelepanematuks osaks. Eriliste, meeldejäävate sündmuste tekitamine või korraldamine võib osutuda kellegi argipäevaks, tekitades paradoksaalse igatsuse tähelepanematuse ja tavalisuse järele.
Sellel üleminekualal tajungi Kohtumiste & Mitte-Kohtumiste Instituuti toimetavat. Paludes külastajad laua äärde ja küsides, kuidas neil läheb, õhutati neid Utoopia saatkonnas oma argielule tagasi vaatama, otsima sellest erilisi hetki ja omistama tähenduslikkust harjumuslikule ja ununevale. Näiteks oli poeetilise varjupaiga taotluse ankeedis küsimus suhtumise kohta minevikku, olevikku ja tulevikku, taotlejal paluti nimetada oma hirme ning tuua välja inimesi, keda soovitakse tänada.
Kuigi söögilaud kuulub üldiselt tavakorda, võib see otsaga olla juba erakorras. Laua otsa võib istuma paigutada erilise inimese, tulla toosti lausuma või pidukõnet pidama. Kui presidendi kõnet esitav raadio paigutati saatkonnas poodiumi peale, siis pikim osa saadikute kõnest kõlas just laua otsast. Peokõnet pidav president kontserdisaalis on puhastverd erakord. Poeetilise varjupaiga taotlejate sõnadest koosneva kõne ettelugemine külalistest ümbritsetud laua ääres on juba midagi vahepealsemat. Lisaks tava- ja erakorra traageldamisele tajun selles ka katset tuua kokku teostamine ja tegutsemine.
Teostamise ja tegutsemise vahel
Raamatus „Inimolu“ pakub filosoof Hannah Arendt välja eristuse kolme toimimisvalla – töötamise, teostamise ja tegutsemise vahel.3 Tema mõtte kohaselt käib töötamise alla tegelemine kõigega, mis kiiresti kulub ja rikneb ning mis seetõttu vajab pidevat parandamist ja taastootmist. Teostamine seevastu loob midagi püsivamat – teose. Viimastest moodustub see tehiskeskkond, mis pakub inimesele puhvri looduskeskkonna kapriiside vastu. Selles tähenduses ei ole teose musternäide mitte mõni kunstiteos, vaid kaua vastu pidav tarbeese.
Kui töötamine ja valmistamine kuuluvad Arendti meelest erasfääri, mis on paratamatult hierarhiline, siis tegutsemine viitab avalikus sfääris võrdsete osaliste vahel käivale arutelule ja lugude jutustamisele, mille käigus sünnib ühine nägemus püüdlemisväärsest tulevikust. Teisisõnu, tegutsemine on poliitikategemine.
Ateenaliku demokraatia mudelist lähtuvalt sedastas Arendt (poliitilise) tegutsemise vältimatuks eeltingimuseks osalejate võrdsuse ja tulemuste ebakindluse. Seetõttu märkaski ta, et selles tähenduses polnud poliitikat ammu tehtud või vähemalt polnud mõtlejad poliitikasfääri ammu nii esitlenud. Ongi mõistetav, et kui poliitika (Arendti mõistes) on tuumselt ebakindel, siis sünnitab see kiusatuse kollektiivset tulevikku kunstlikult kindlustama hakata.
Ometi viib iga katse ühiselu kunstlikult kindlustada poliitika kadumiseni. Arendt jutustabki Euroopa poliitilise mõtte lugu tegutsemise asendumisena esmalt teostamise ja seejärel töötamisega. Juba Platon küsis, kuidas asendada demokraatliku poliitika paratamatu ebakindlus millegi stabiilsema ja tõhusamaga, otsides ideaalse riigi kavandit, mida saaks ehitusmeistri kombel teostama hakata. Siin juba leidubki totalitaarsuse alge: paljususe taandamine ühele, dialoogi kaotamine, tõe pidamine arvamustest tähtsamaks.
Arendti arvates ongi iga katse dialoogi summutada ja arvamusi lämmatada antipoliitiline. Sestap pole ta rahul ka asjade korraldusega, kus tulevikku kindlustatakse mitte enam ehitusmeistri, vaid majandaja kombel. Avaliku sfääri taandamine laiendatud majapidamiseks (n-ö sootsiumiks), mida võrdsematest võrdsemad saaksid peremehelikult aina administreerida, on vaid järjekordne näide poliitika unustamisest.
Jätan siinkohal kõrvale küsimuse, mil määral on Arendtil õigus ja millised on tema eristuse kitsaskohad. Olulisem tundub see, et Kohtumiste & Mitte-Kohtumiste Instituudi tegevus kõlab tema mõtetega üllatavalt hästi kokku. Ühelt poolt on utoopiasaadikute tegevus samasugune teostamine nagu iga kunst, sest sihiks on muu hulgas jäädvustamine ja püsimine. Teiselt poolt deklareerivad nad sellele sihile vastandlikke, tegutsemisele omaseid väärtusi, nagu ebakindlus, vastastikkus ja võrdsus.
Nii on sedastatud saatkonda tutvustavas pressitekstis: „Maailm ei ole selge ja tundub, et iga kõnegi, mille eesmärgiks on tuua selgust, külvab hoopis segadust. Niisiis otsustasime, et on aeg selgusele selg pöörata ja koostada kõne, mis segadust tunnistaks.“ Arendtilikult öeldes tegid saadikud otsuse liikuda teostamiselt tegutsemisele. See on siht, mida nende aktsioonid ikka ja jälle silmas peavad: luua teoseid, mis võimaldavad ajutiselt sündida poliitikal.
Siiski, kui võrdsus ja vastastikkus olid aktsiooni ülesehituses tõepoolest olemas, sest kõne tekst koosnes peamiselt külastajate endi sõnadest, on lood ebakindlusega ebaselgemad. Nimelt ei saa öelda, et saadikute kõne oleks lubadusele vastavalt segadust tunnistanud. Pigem tegi see muud nauditavat, sisaldades peaasjalikult tänamisi, andeksandmisi ja lugusid juhtudest, mil tavakord sai erakordseks.
Võib muidugi küsida, kas ebakindlust ongi üldse vaja otsesõnu tunnistada. Ehk piisab sellest, kui ebakindlus esineb haavatava positsioonina, millesse ütleja ennast vapralt asetab? Kahtlemata ongi haavatavus poliitika eeltingimus. Siiski, see kahtlus, mida pressitekstis mainitakse, näib puudutavat meie suhet tulevikuga. Just see suhe jäi aktsiooni lõpuakordis mõnevõrra varju. Selle asemel oli esil suhe minevikuga: andeksandmine ja tänamine on minevikku suunatud kõneteod, mis võimaldavad unustada ja minna edasi.
Ja üldse: kas ebakindluse tunnistamisest ikka piisaks? Ebakindlus on end ammu juba inimkonna kehameelde sisse seadnud. Kohtumiste & Mitte-Kohtumiste Instituudi tegevuse juures imponeerib mulle pigem teatav süvaettevalmistustöö, mis läheb tunnistamisest kaugemale. Selle asemel et pakkuda võltskindlust või süvendada ebakindlust, otsivad nad ruumi- ja teokujundeid, mis aitavad unistada ja tegutseda ebakindluse kiuste. Köögilaud ja poodium, vestlus ja kõne on nende käsitluses tugevad vormid, mis ometi ei lahenda midagi. Vanade heade valmisutoopiate asemel näivadki uue utoopia saadikud ette valmistavat kujutlustoorikuid ja -raketisi, mille toel saaksid teised üles ehitada veel sündimata unistusi ja tegusid.
Dokumentaalfilm „Nii ta on“ (F-Seitse, Eesti 2024, 82 min), režissöör-stsenarist Vallo Toomla, operaator Erik Põllumaa, produtsent-monteerija Kaie-Ene Rääk.
Pool sajandit talve näole tahutud. Mehed tegemas mehiseid asju. Vallo Toomla dokumentaalfilm „Nii ta on“ kujutab endast isikupärast pilguheitu maarajoonide eesti meeste põlvkonnale, keda kannustavad kohusetunne, raske töö, armastus pere vastu ja vaikne väärikus. Mehed, kes on ise üles ehitanud oma kodu, võtnud kohaliku naise ja üles kasvatanud lapsed ning kes täidavad kohapeal vajalikke ülesandeid. Ja nad ka laulavad.
Suured, karedad käed, laiad näod, kahvatud silmad. „Nii ta on“ keskendub kooriliikmetele, kes tööd teevad enamasti kätega, töö on füüsiliselt nõudlik ja vajab ametioskust. Elu on aeglane, isegi igavavõitu, korduv, ettearvatav, karm, vahel üksildane ja muust maailmast eraldi. Aga ka siin on olemas ühiskonna lõim, vundamendi põhilised ehituskivid, töömees, kes toob leiva lauale; majaperemees, kes pakub turvatunnet, stabiilsust ja ohutust. Ehitajad, elektrikud, puusepad, mehaanikud jne, kes harilikult on selgeks õppinud mõne iidse oskuse. Kõrgema keskklassi oskustöölised. Mehed, kes tunnevad uhkust õppimise, oskuste lihvimise ja töö ära tegemise üle.
Maamees otsib mõtet. „Nii ta on“ uurib tagasi kohkumata XXI sajandi maskuliinsust ja seda lõivu, mida tänapäeva maamehel on tulnud maksta. Suur hoolekandja vastutus pole kuskile kadunud, kohus kaasa, perekonna, sõprade ja eellaste ees endiselt täita. Samuti kohustus austada ja kaitsta loodust ning seda sinijuukseliste tee blokeerimise või klassikalise maalikunsti reostamise hüsteeriata – inimesena, kes elab ja toitub oma maast, mida ta pisiasjadeni tunneb.
Kõige võimekamad mehed on tihti keerukad. Neis on segunenud ebakindlus, hirmud, kohusetunne ja unistused. Vastutus perekonna ees on sügavale juurdunud, aga kuidas on lood endaga? Tavad, kombed ja aastapäevad seovad nii heas kui halvas. Tenor Heiki kurdab, et kui varem käis koor ühiselt bussiga proovis, siis nüüd sõidab igaüks eraldi oma autoga. Veel üks kadunud võimalus jagada lugusid, hoida meestevahelisi hapraid sidemeid ja luua sõprussuhteid.
Filmis intervjueeritavate meeste moraalne kompass on muljetavaldav. Mõtiskletakse selle üle, milline on üks õige kodu, millised on sõbrad ja pere. Pildil bariton Juss (paremal) ja tenor Heiki (vasakul).
Ilmselge, et üle kogu maailma on maarajoonide meessoost elanikkond kokkupõrkekursil valitsustega, kes survestavad uute keskkonnanõuete kehtestamist või keelavad rohenormidega vastuolus tegevuse, määramata kompensatsiooni neile, kes tegelikult tööd teevad. Bariton Kaido sõnastab veel ühe kuuma teema, puudutades globaalset rännet, kui ta, unistades soojale maale tööle minekust, mõistab, et ükskõik kuhu minnes oleks tagajärg ilmselt see, et ta võtab mõne kohaliku eest töö ära. Turudünaamika, kapitalism on inimestesse süstinud teadmist asendatavusest. Kui on võimalik tööd tellida sama kvaliteediga ja odavama hinnaga, siis seda ka tehakse. Lihtne mõista, miks parempoolsete pooldajatele selline süsteem aina õli tulle lisab. Tööliste rahvusvaheline solidaarsus on tänapäeval ajalooline müstika.
Lõhe Tallinna ja ülejäänud riigi vahel kasvab ning luurab ka siinse filmi peategelaste argielus. Üheksakümnendad aastad oli Eestis pöördeline ajajärk, aga kes olid siis võitjad ja kuidas nad võitjaks osutusid, küsib üks kooriliige. Euroopat kummitab vanadusnõtrus, millega enamikule meestele kaasneb klassikaliste mehiste ametite – talupidamine, tootmine, kalapüük jne – kadumine ja asendumine istuva kontoritööga.
Kui kohusetunne ja traditsioon on liim, mis ühiskonda koos hoiab – ehitamise ja parandamise, tööriistade ning masinate käsitsemise oskus teevad meid endiselt oskustöölistest sõltuvaks –, siis kus on poleemika töölisklassi meeste statistiliselt madalama keskmise eluea üle?
Nende kehad on tööst räsitud. Orwelli „Loomade farmi“ traagiline kangelane, töökas hobune Tümpsa oli pühendunud, lojaalne, truu ja tugev. Võib-olla on „Nii ta on“ vastus neoliberalistlikule „Loomade farmile“ enne seda, kui suure töövõime ja jõu isetult ära kulutanud tööhobune tapamajja pukseeritakse.
„Meie oleme mehed kui metsapullid,“ laulab koor, aga ühiskonna, poliitikute ja meedia kavatsus on kohelda töömeest kui pullisitta. Olgu selle kinnituseks kollaste vestide eelsed, suuremas osas töölisklassi meeste meeleavaldused Prantsusmaal ning hiljutised Saksa, Prantsuse, Belgia ja Hollandi talumeeste väljaastumised. Või Kanada rekajuhid ja streikivad autotehaste töölised Ameerikas.
Liigutav hingepaljastus. Aga kuidas on laulmisega? Paljude harmooniliselt kokku kõlavate häälte vägi kajab üle maailma, kus samasugused mehised, töös karastunud mehed naudivad kokku tulemist ja hinge liigutavat paljastamist avalikul esinemisel. Meenuvad inglise ja šoti jalgpallitribüünide laulud, kooridel on väljapaistev roll olnud Walesi töölisliikumises, eriti söekaevanduste kaevurikooride kujul. Nagu Eesti kooridki, on need maailma parimate hulgas oma vastupanu-, solidaarsus- ja ühtsuslauludega. Mõned parimad koorid kerkisid esile 1920. aastate streikide ajal, karastatuna suurtes raskustes ja jäädvustatuna igaveseks rahvusvahelisse folkloori Ameerika laulja Paul Robesoni poolt filmis „Uhke org“*. Robeson kogus hiljem kontsertidega raha kaevurite ja nende perede toetuseks, kui sajad mehed mitmes õnnetuses elu olid kaotanud.
Filmis intervjueeritavate meeste moraalne kompass on muljetavaldav. Mõtiskletakse selle üle, milline on üks õige kodu, millised on sõbrad ja pere. Aeg-ajalt vihjatakse, et tegelikud valitsejad on naised, lastele aga pakutakse armastust, varju, toitu ja turvalisust. Mees ja naine võivad ka „lihtsalt külg külje kõrval“ elada. Eneseohverdus ja kohusetäitmine on kõige alus. Ometi on siin ka kurbust, melanhooliat, nostalgiat, ja mitte ainult igatsust nooruse, vaid ka esivanemate unistuste täitumise järele, ning muret tulevaste põlvede käekäigu pärast. Kohati on raske tõmmata piiri mõistatusliku, tusase ja otsapidi autistliku vahele – ja seda enamiku üle 40aastaste Eesti töölisklassi meeste puhul. Teine tenor Rein: „Viimasel ajal ärritavad mind peaaegu kõik inimesed. Kui kõiki inimesi miski ärritab, siis see ärritab mind. Mingil ajahetkel kõik arvavad mingitest asjadest midagi.“ Järgneb kompromisside lõputu jada. Arutusele tuleb tasakaal õnne ja rahulolu vahel, justnagu õnne oleks liiga palju tahta. Kas nii see ongi?
Eesti meeste ruutjuur näib olevat pragmatism. Igaühel on vaja kaaslast, kellele saab oma muredest rääkida, olgu ta siis naine või parim sõber. Ja ometi: milline on töölisklassi meeste roll ja positsioon ühiskonnas pärast seda, kui nad on oma osa ära teinud ja valmis saanud sooja turvapaiga? Eriti siis, kui nad on maalt, kogukonnatruud, perekonnale orienteeritud ja sünnipaiga lähedale paikseks jäänud?
Ja siis laulmine. Koos vormi valatud emotsionaalne vabanemine, tiimitöö, hääletoonide ja helide kogum, mis annab laulule õige väe. Eks sellisest materjalist valataksegi rahvaid. Seda peaksid meeles pidama valitsused ja pealinnad üle kogu maailma.
Lahkunud on Eesti Konjunktuuriinstituudis pikka aega juhtivteadurina töötanud majandusteadlane Leev Kuum.
Leev Kuum õppis 1963–1966 aspirantuuris Moskva Plehhanovi-nimelises rahvamajanduse instituudis, kus ta 1967. aastal kaitses ka majandusteaduse kandidaadi kraadi. Eelnevalt oli ta õppinud Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonnas kaubanduse erialal ja lõpetanud 1953. aastal cum laude.
Leev Kuum asus konjunktuuriinstituuti tööle 1966. aastal, kui instituut kandis veel Üleliidulise Kaubanduskonjunktuuri Teadusliku Uurimise Instituudi Eesti filiaali nime. 1990. aastal sai instituut tagasi oma algse nime Eesti Konjunktuuriinstituut (EKI) ja selle kujunemisel üheks juhtivaks Eesti majandust jälgivaks ja analüüsivaks organisatsiooniks oli Leev Kuumal kandev roll.
Instituudis tegeles ta põhiliselt makromajanduse arengu, tarbimise ja turgude ning Eesti rahvusvahelise konkurentsivõime uurimise ja prognoosimisega. Tema oli ka see, kelle põhimõtete alusel koostab EKI siiani oma igakuiseid majandusbaromeetreid.
Leev Kuuma ametite hulka mahtus Eesti Konjunktuuriinstituudi kõrval veel vaid juhataja ametipost Tallinna Tööstuskaubastu plaaniosakonnas (1953–1964) ja Eesti valitsuse kaubandusnõuniku amet (1989–1990).
Oma põhitöö kõrvalt konjunktuuriinstituudis oli Leev Kuum tegev ka õppejõuna kõrgkoolides. Aastatel 1967–1975 oli ta Tartu Riikliku Ülikooli majandusteaduskonna lepinguline õppejõud ja 1975–1979 Tartu Riikliku Ülikooli majandusteaduskonna riigieksamikomisjoni esimees. Aastatel 1980–1990 tegutses Leev Kuum Eesti Majandusjuhtide Instituudis mittekoosseisulise õppejõuna marketingi ja turu-uurimise alal. Sellesse perioodi jääb ka Leev Kuuma osalemine isemajandava Eesti (IME) programmi koostamises rahvaettevõtete moodustamise valdkonnas.
Leev Kuuma on autasustatud Valgetähe IV klassi teenetemärgi (2020) ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoja III klassi aumärgiga (2003).
Vaibumatu ja ergas huvi Eesti majanduse vastu saatis Leev Kuuma kogu elu, millest leiab ka põhjuse, miks ta suurema osa sellest pühendas tööle konjunktuuriinstituudis, kust ta lahkus kõrges eas alles aasta tagasi.
Majandusteemalised vestlused Leev Kuumaga on kolleege alati inspireerinud ja tema näpunäited teed juhatanud.
25. veebruaril lahkus meie seast 89 aasta vanusena Eesti bibliofiilia grand old man, näitekirjanik ja ajakirjanik Vallo (Valdo) Raun.
Vallo sündis 1935. aastal Pärnus, kasvas üles Tallinnas ning lõpetas 1959. aastal Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti keele ja kirjanduse erialal.
Vallo üheks suuremaks elutööks kujunes unikaalse raamatukollektsiooni kokkupanemine, kuhu kuulub mitme tuhande trükise seas mitmeid raamatuid, mida pole säilinud kuskil mujal maailmas.
Tema põhiline huviala oli vanimad eestikeelsed trükised (ilmunud enne 1850. aastat) ning tema kogust võib esile tuua teiste seas mitmeid XVII sajandil ilmunud eestikeelseid raamatuid.
Aktiivse raamatukollektsionääri ja Tallinna Bibliofiilide Klubi ühe eestvedajana sai Vallost 1980ndate aastate lõpus ka Eesti Raamatuühingu viimane esimees (1989–1996).
Lisaks oli Vallo Raun tuntud ajakirjanik ja näitekirjanik. Tema nimi on küllap paljudele tuttav kümmekonna rahvusringhäälingu eetris kõlanud psühholoogilise koega kuuldemängu kaudu, näiteks „Perekonnavalss“, „Jalutuskäik roosal elevandiluusillal“ ja „Romantiline teekond Dubrovnikusse“. Viimane tõlgiti ka saksa keelde ning seda esitasid nii Saksamaa (Kölni) kui ka Austria raadiod.
Avaldatud on ka tosinkond Vallo näidendit, millest mitmeid esitati teatrites üle Eesti, näiteks „Kolm valssi Kasanoovaga“, samuti ilmus 1988. aastal ta autobiograafiliste sugemetega noorsoojutustus „Taave“.
Vallo kandis vapralt edasi oma isa Johannes Rauni pärandit, kellega koos panid nad aluse praeguseks juba nelja põlvkonda katvale ajakirjandussuguvõsale.
Vallo Raun andis suure panuse ka Eesti (kultuuri)ajakirjanduse edendamisse. Pärast töötamist Rahva Hääles (1961–1963) oli ta ajakirja Kultuur ja Elu ning seejärel 1981–89 ajakirja Teater. Muusika. Kino toimetuses, olles mõlemas pikka aega asepeatoimetaja. Teda jäävad leinama abikaasa, lapsed ja lapselapsed ja lapselapselapsed.
