Raili Marling

Karlova teatri „Preili Julie“, autor August Strindberg, tõlkija Ülev Aaloe, lavastaja Kaili Viidas, kunstnik Iir Hermeliin, helilooja Vootele Ruusmaa, valguskunstnikud Ivar Piterskihh ja Oskar Harding. Mängivad Marika Barabanštšikova, Maarja Johanna Mägi ja Agur Seim. Esietendus 28. II Karlova teatris.

„Preili Julie“ lavastusega tähistatakse Karlova teatris Marika Barabanštšikova 50. aasta juubelit. Traditsiooniliselt poole nooremale tegelasele ja seega vist ka näitlejale kirjutatud tekst mõjub küpse näitlejanna suus värskendavalt hoolimata sellest, et lavastaja Kaili Viidas on koostöös kunstnik Iir Hermeliiniga jätnud tegevusajaks ikkagi XIX sajandi ning ka Strindbergi originaaltekstis, mis avaldatud juba 1888. aastal, pole tehtud kärpeid ega muudatusi. Barabanštšikovale sekundeerivad Agur Seim teener Jeanina ja Maarja Johanna Mägi kokk Kristinina.

Aasta lühim ja valgeim öö. „Preili Julie“ on üks olulisemaid naturalistlikke näidendeid. Naturalismi kui kirjandusvoolu tekkimine on selgelt seotud teaduse arenguga XIX sajandi teisel poolel: Charles Drawin tutvustas maailmale revolutsioonilist teooriat liikide arenemisest, sotsioloogiale aluse pannud August Comte hakkas rääkima positivismist ja ühiskonna uurimisest selle meetodi abil. Bioloogia ning teooria, millele toetudes väideti, et inimene on arenenud ahvist, paigutas ka inimese loomariiki ning see andis võimaluse vabalt rääkida millestki loomulikust, kuid ka siiani taunitust – seksuaalsusest.

Nimetatud teemad kajastuvad Strind­bergi tekstiski: preili Julied ja Jeani juhivad aasta lühimal ja valgeimal ööl animalistlik kirg ja iha, arusaam tagajärgedest saab ilmsiks järgmisel hommikul. Strindberg nagu Darwingi usub bioloogilisse determinismi: näidendi eessõnas ütleb autor, et preili Julie olemust on tugevasti mõjutanud ka see, et tema ema ei olnud aadlik, vaid pärit madalamast klassist. Samasugune darwinistlik tegelane on ka Jean, kelle pealisülesanne on Strindbergi järgi soov sotsiaalsel redelil kõrgemale tõusta. Krahvi tütrega magamine on ühekorraga eneseteostus ja kättemaks.

Just naistegelaste vanuste ümberpööramine võrreldes originaaltekstiga – preili Julie on poole vanem, Kristin pea poole noorem – annab tekstile uusi tähendusvälju ja tõlgendusvõimalusi. Peale selle on Viidas andnud Kristinile ka suurema rolli vaikiva vaatajana, aga ka sõnatu tegutsejana (nt esimese vaatuse alguses) on ta laval rohkem, kui tekst seda ette näeb, ning teise vaatuse lahkumise stseenis on tema otsusest lihtne aru saada.

Erinevalt Strindbergist, kes omal ajal kirjutas väga uuenduslikult näidendi ühevaatuseliseks, on Viidas otsustanud muidu aja-, koha- ja tegevusühtse näidendi lammutada kaheks vaatuseks. Arvestades tegelaste arengut ja sündmuste pöördelisi käike, millega publik peab kogu aeg kaasa minema, võiks see võttena olla isegi õigustatud – loogiliseks lõikekohaks muidugi vaataja silmade eest varju jääv seksuaalakt. Kahjuks aga kipub teine vaatus venima ning Jeani ja Julie dialoog taandub pooltoonidesse, kadunud on esimese vaatuse loomulik kirglikkus ja mängulisus, tekib rohkem konstrueeritust.

Kes keda? Keskealine preili Julie muidugi mängibki alguses Jeaniga, mängib teadlikult. Eriti esimeses omavahelises stseenis on Julie selgelt tegevuse käivitaja, kes otsib jaaniöist flirti ja on Jeanile juba varem silma peale pannud. Julie ei ole naiivne, ta mängib naiivset. See on ju omamoodi loogilinegi, sest oma elukogemusest teab ta, milliseid nippe kasutada, et meestele meeldida. Tal on huumorimeelt, ta on eneseirooniline, eneseteadlik naine, kes saab aru, et miski on elus möödas, aga paljugi veel ees.

Marika Barabanštšikovat on viimasel ajal kasutatud eelkõige koomilisemates karakterrollides, nt amm „Romeos ja Julias“ või Charlotta „Kirsiaias“ (mõlemad Vanemuises), võimaluse mitmetahulisemat tegelast mängida on näitlejanna kindlasti ära teeninud. Oma koomilist talenti oskab Barabanštšikova siiski ka Julie puhul täpselt doseerida rõhutamaks Julie eneseiroonilist kuvandit. Kui ta teeb Kristinile ettepaneku tema ja Jeaniga Šveitsi põgeneda ja nendega koos võõrastemaja avada, ei paista see naise meeleheitlik soov tekkinud olukorrast mingigi väljapääs leida, vaid kui mänguline katse olukorrale ekstra vint peale keerata. Isegi selgel nõrkusehetkel, kui Jean siisikese kirvega surnuks lööb, kogub Julie ennast kiirelt.

Viidase ja Aguri Jean on samuti vanem, aga ka poeetilisem ja südamlikum võrreldes Strindbergi looduga. Kui ta jutustab, kuidas ta esimest korda krahvi aeda sattus ja muude iluasjade hulgas ka preili Julied nägi, siis ta korraga kirjeldab ja näitab. Väga sümpaatne on see, kuidas suhteliselt pikk ja kiitsakas Agur ennast väikeseks poisiks transformeerib ja oma pikad koivad keha alla kokku tõmbab, et põõsas istumist jäljendada. Ta jätab endast mulje kui luuletajast, mitte kui edasipüüdlikust karjeristist.

Seega on loogiline, et ka teises vaatuses ei astu dialoogi langenud naine ja elus edasipürgiv mees, kes mõlemad justkui kogemata alkoholi ja suveöö mõjul oma ihadele järele olid andnud, vaid elukogenud inimesed, kes mõistavad tekkinud olukorra tõsidust ning püüavad mingi lahenduse leida. Võib-olla sellepärast ongi selles vähem kirge ning rohkem ratsionaalsust ja kaalutletust.

Palju olulisemaks tegelaseks kujuneb kõige noorem tegelane Kristin, kelle Maarja Johanna Mägi esimeses vaatuses mängib tütarlapselikuks ja allaheitlikuks, aga seda huvitavamaks. Üldse mängib Mägi ennast suureks just väikesel laval, näiteks Tartu Uue teatri „Cervantoriumis“ või siis ka siin, Kristinina. Võib-olla on see ka seotud ruumispetsiifikaga, mõlemas lavastuses on publik olnud näitlejatele väga lähedal, iga detaili on seega võimalik lähedalt jälgida ja Mägi viitsib detailidega vaeva näha. Mägi tunnetab ka hästi partnerit, Aguriga moodustavad nad usutava paari.

Lavastuse õnnestunud kujundus­elemendiks (kunstnik Iir Hermeliin) on peaaegu kogu lavaruumi pikkune laud, mille taga saab istuda ja peal magada, selle alt saab läbi ronida ja selle peal saab püsti olla. Ümber laua joostes saab olla nii püüdja kui ka püütav. Lavastuse lõpupoole rebib Julie laual jalad alt, misläbi saab sellest hiiglaslik kiik. Laual püsti seisev Jean peab kõikuval alusel nüüd tasakaalu leidma, vale samm paremale või vasakule tähendab kukkumist. Kui Jean ja hiljem ka Julie laual olles tasakaalu otsivad, siis Kristin sammub efektselt üle laua, oma puhtuses on ta patusest Jeanist ja Juliest kõrgemal, naise päästab tema usk ja ka noorus. Tema elus on kõik uksed veel avatud, samal ajal kui Julie enam väljapääsu ei otsigi.

Järelmõlgutusi. Viimasel ajal pole ma teatris käies kavalehte ostnud, sest tihti on need allalaetavad teatri kodu­lehelt, aga sama tihti ei olegi neist midagi lugeda – näidendi autori elulugu või teksti eelnevaid lavastusi Eesti teatris oskan ka ise guugeldades üles leida. Aga noblesse oblige, nii et seekord, kui olin lubanud lavastusest kirjutada, tundus kavalehe ostmine kohustuslik. Ja hea, et ostsin. Kavalehest lugesin kolme väga olulist asja, mida lugeja peaks seda arvustust lugedes, aga mitte ilmtingimata lavastust vaatama minnes, kindlasti arvesse võtma. Esiteks: Kaili Viidas on pidanud vajalikuks oma mõtteid kavalehel tutvustada, kuna on arvanud, et „teda ei mõisteta või ei osata lugeda“; teiseks soovitab ta lugeda Strindbergi eessõna „Preili Julie“ näidendile ning kolmandaks, Viidas ei ole feminist, see teema isegi „ärritab ja tüütab“ teda.

Võib arvata, et Viidase mittemõistmine on minusse sisse kodeeritud, kuna pean ennast feministiks ja seega lahkneme maailmavaatelt. Üldiselt tahan muidugi uskuda, et iga normaalne inimene on feminist ehk siis toetab ideed, et inimesed on olenemata soost, rassist, rahvusest, usulisest kuuluvusest jne võrdsed ja omavad ühiskonnas võrdseid õigusi.

Aga seejuures adun, et selle sõna kasutamine on laetud ning kas või Viidasele tundub feminism võrdsustuvat sooviga kaotada kõik erinevused meeste ja naiste vahel. Ei viita ju feminism mõistena enam ammu vaid sotsiaal- ja humanitaarteaduslikule teoreetilisele läätsele, vaid sellest on saanud tarbesõna, mille tähendusväli oleneb kas või sellest, kas hääletatakse riigikogu valimistel sotsiaaldemokraatide või Isamaa poolt.

Kas „Preili Julie“, mis oma olemuselt on misogüünne tekst, lavastamisel aastal 2023 on ainuvõimalik vaid feministlik perspektiiv? Näiteks Jaana Davidjants ütleb oma arvustuses eelmisele „Preili Juliele“, Laura Jaanholdi lavastusele Tallinna Linnateatris, et ta „loodab, et „Preili Julie“ ei jää ka järgmiseks 130 aastaks sama aktuaalseks. Et näidendi kesksed (sooga seotud) probleemid ei tekita tulevastes põlvkondades enam nii tugevat samastumisefekti ja etendust vaadatakse pigem põneva tagasivaatena ajaloole.“¹ Siit järeldub, et seda teksti võiks üldse mitte lavastada.

Ma ei tea, milliseid feministlikke või mittefeministlikke mõtteid mõlgutas Viidas, kui selle teksti lavale toomiseks valis, aga kindel on, et keskealine preili Julie loob lisakonteksti, mida Strindberg näidendisse ei ole kirjutanud. Naise üksindus ja ka lastetus, mis keskealise Julie puhul paratamatult kaasneb, ei ole ju tänapäeval enam mingi paratamatus, vaid tihti valik. Järjest enam ei sõltu naine oma mehest, tema sissetulekust ja armust. On tekkinud hulk naisi, kellel on eneseteostust võimaldav töö, mis tagab hea sissetuleku. See võimaldab lapsi saada ka spermadoonori abiga. Ega ilmaasjata pea ka mehed oma rolli ümber mõtestama. (Muide, huvitavalt räägib selles teadlane Tuul Sepp²). Mis siis, et näidendi tegevus on ka Karlova teatris jäetud XIX sajandisse, saali tuleb ikkagi XXI sajandi publik.

Ühel hetkel küsib Jean, kas Julie vihkab mehi. „Jah! Enamasti! Aga vahel, nõrkusehetkel, ah, fui!“ vastab Julie Strindbergi sõnadega. Aga minu meelest ei vihka Julie siin lavastuses mitte mehi, vaid ta on pettunud oma senises elus. Just sellepärast magabki ta Jeaniga, sest otsib põnevust, mängu, kirge. Ja poeetiline Jean laseb enese võrku meelitada.

Jean ei ole siin lihtsalt teener, kes soovib allutamise kaudu ennast kergitada. Krahvi saapad, mille Jean esimeses stseenis lauale virutab, tõmbab ta ühel hetkel endale jalga, aga mitte demonstratiivselt. Kui krahv koju tagasi jõuab ja Jeanile helistab, ei torma mees saapaid jalast võtma, vaid on justkui unustanud, et ta need endale jalga on sikutanud.

Seega ei huvita Kaili Viidast minu meelest erisugustesse sotsiaalsetesse klassidesse kuulumise probleemid, vaid mehe ja naise suhe. Seda mainibki Viidas kavalehel: nii et kus on siin konks? Selles, et Julie kaks korda vanemaks tegemine toob kaasa uued tähendused, mis on paratamatult mõjutatud keskkonnast, mis teatrist väljas meid ümbritseb. Ma ei tea, kas Julied peab ilmtingimata vaatama feministlikult, aga ometi on vaataja ees võimestatud naistegelane, kes ka kiikuval laual leiab sisemise tasakaalu isegi surmas.

1 Jaana Davidjants, „Preili Julie“. Loodetavasti 130 aasta pärast vähem aktuaalne. – Eesti Päevaleht 6. III 2018.

2 Martin Ehala, Nädala persoon: Tuul: üritan lõhkuda eituse müüri. – Postimees 18. II 2023.

Kellerteatri „Mets“, autor Polina Borodina, tõlkija Veronika Einberg, lavastaja Tatjana Kosmõnina, liikumisjuht Olga Privis, kunstnik Piret Peil, video- ja valguskunstnik Rene Topolev, helikujundaja Vladimir Džumkov, animaator Daria Dementeva. Laval mängivad Maria Teresa Kalmet ja Veljo Reinik, videos Tatjana Kosmõnina, Sergei Furmanjuk, Rainer Elhi, Silva Pijon, Andres Roosileht ja Aivo Erm. Esietendus 3. II Kellerteatri saalis.

Mida teha, kui kõik on otsekui ilmne – kõik, aga mitte lahendus? Lavastaja Tatjana Kosmõnina heidab „Metsas“ valgust elu valuallikatele, mida osa meist talub, osa aga soovib sellisest elukorraldusest mis tahes moel põgeneda.

„Mets“ on minu esimene kokkupuude 2019. aastal loodud žanriteatriga, kes keskendub põnevikele ja müsteeriumidele – oli ka aeg lõpuks lähemalt tutvust teha. Põnevusteater on võrdlemisi uus ja avastamata ala mitte ainult Eestis (kus Kellerteater on esimene omasugune), vaid ka mujal – teatriteaduslikke artikleid tuleb sel teemal tikutulega otsida. Ometi näib, et publik on sedasorti teatri soojalt vastu võtnud, ning laiemaltki võttes on huvi krimižanri vastu üha suurem (vaadakem kas või true crime podcast’ide ja dokksarjade hulka). Iseasi, kui eetiline on säärane suundumus pöörata juhtumid, kus ohvrite elu on kistud detailideni avali, kõigi meelelahutuseks ja kergel kujul tarbimiseks. Kuna teatrižanrina on põnevusteater alles lapsekingades, on loodetavasti juba peagi rohkem selleteemalisi arutelusid nii teatritegijate, -praktikute kui ka -vaatajate osavõtul.

„Metsas“ eraldab publikut ja näitlejaid puurilaadne võre. Puur näitlikustab nähtavasti nii detektiivi lõksusolekutunnet (kuna on juhtumiga puntrasse jooksnud) kui ka Anna vabadusiha (soovi põgeneda vägivaldse pereelu, majandusraskuste ja reetva poisi juurest). Lakooniline lavakujundus, millest puur moodustab lõviosa, mõjub nii, nagu lavastaja on tõenäoliselt ka taotlenud – lämmatavalt, kalgilt ja argiselt. Ehkki puuri kasutatakse lakoonilisusest olenemata mitmeti, ei ole selline lavakujunduslik motiiv uudne – alles hiljuti esietendus veel üks lavastus, kus seda minu hinnangul õnnestunumalt ja loomingulisemalt ära kasutatakse (kuna lavakujundus on palutud tolle lavastuse puhul jätta saladuseks, olen siin napisõnaline).

Kuna „Mets“ põhineb vene dissidendi ja sõjavastase dramaturgi Polina Borodina näidendil, ei saa siin ette heita päris inimeste traumade ekspluateerimist. Küll aga tekitas ohtralt küsimusi sotsiaalselt kaalukate teemade mainimine, et need hetk hiljem unustada. Majanduslik vägivald, füüsiline (kodu-)vägivald, võimusuhte kuritarvitamine ja seksuaalne ärakasutamine professori ja üliõpilase vahel – miks need teemad on sisse toodud, kuigi neid korrakski ei analüüsita ega käsitleta? Kuidas on võimalik, et teises vaatuses pole neist juttugi? Näib, otsekui oleks tegu põnevate ja kerglaste infokildudega, mille üle saab publik veiniklaasi taga vaheajal juurelda, mitte uurimiskäiku tugevalt mõjutavate tunnistuste ja vihjetega, mis peegeldavad tihti ka põhjusi, miks naised kadunuks jäävad. Võte mõjus paraku pinnaliselt.

On tervitatav, et Kellerteater teeb sünkroonselt veebi- ja saalietendusi, kuigi selleks piirangutest põhjustatud vajadust enam ei ole. Iroonilisel moel mõjusid videoklipid haaravamalt ja siiramalt, seevastu laval olevate näitlejate intonatsioon võõritavalt. Mõneti arusaadav näis see hetkedel, kus Maria Teresa Kalmet ei kehastanud mitte kadunud Annat, vaid viirastuslikku kuju. Too viirastus oli ühtaegu detektiivi südametunnistus, kujutletav vestluskaaslane ning mees ise – detektiiv tajus uurimise käigus enda ja neiu vahel sarnaseid jooni (selle seose puust ja punaseks tegemiseks olid kujutletaval Annal detektiiviga sama riietus ja sarnased maneerid).

Siiski ka üks näitlejatööalane nurin. Anna on vene rahvusest ja pärit venekeelsest kodukeskkonnast – kuna tema emal ja kasuisal on aktsent, võib eeldada, et see on ka nende kodune keel. Seega jäi arusaamatuks, miks vene nõiasõnu lausudes Anna puiselt ja ebaloomulikult kõlas, hääldusabi võinuks proovide ajal vene päritolu kolleegidelt küsida.

Ekraanidele, millel lavastus suuresti seisab, kuvati nii enne etenduse algust kui ka vaheajal õõvastav – ent kõnekas – PPA statistika, mis tõi välja erisuguseid põhjusi, miks inimesed Eestis möödunud aastal kadusid ja mõnikord kadunuks ka jäid. Põhjused ulatuvad vabatahtlikust kadumisest psühho­troopsete ainete ja koduvägivallani. Kuna ühismeedia on kadunuks jäänud isikute otsimist ja üldist infolevikut tohutult hõlbustanud, on nii mõnelegi jäänud mulje, et pidev kadunuksjäämine on hiljutine probleem. Tegu on aga pigem klassikalise juhtumiga, kus ühismeedia toob pidevalt teadvusse inimesi, kelle lugudest me muidu teadlikud ei oleks. Politsei kodulehel on teadmata kadunud inimesi praegugi arvukalt, vanim sissekanne on aastast 1997. Ometi pole lootust kaotatud – ja kuidas seda lähedastelt nõudagi? Etenduse lõppedes seisab ekraanidel: „Pühendatud neile, kes ootavad ja loodavad.“

„Inimesele on oluline, et saaks panna punkti,“ nenditakse laval, nöökides seega nähtavasti publikus (ka minus) tekkivat nördimust loo lahtise lõpu üle. Nagu eespool näha, on tõepoolest suur hulk juhtumeid, kus kadunu lähedastel ei jäägi üle muud kui aktsepteerida punkti asemel ellipsit. Kas seda saab aga nimetada põnevusteatriks, kui loos endas tekib kiire aktsepteerimine ja „noh, ju siis on nii“ – miks peaks vaatajas kihelema uudishimu, kui detektiivis seda ei ole? Pigem tekitavad tegelaskuju ja sündmuste käik pettumust sellise politsei vastu, mille esindaja nädalapikkuse uurimise möödudes juba alla annab ja valib mugavama, ulmelisema variandi („äkki muutuski tuviks!“). Pole siis ime, et antsrootslaste ja teiste võltslootuse pakkujate poole pöördutakse.