Rail Baltic

Duumadelegatsiooni juhi tšekist Nikolai Kovaljovi avaldus, et Eesti valitsus astugu tagasi, on kõige jämedam sekkumine teise riigi asjadesse. Nüüdne Eesti-vastane hüsteeria on Sokolovi meelest aga veel hullem kui hiljutine Gruusia-vastane. Ksenofoobia külvamine viib väga ohtlike tagajärgedeni. Praegu Eesti kui välisvaenlase vastu suunatud hüsteeria võib peagi võtta teise kuju ja haavata bumerangina Venemaad ennast – kui leitakse mõni sisevaenlane, keda rassilise või mõne muu tunnuse alusel nüpeldada.

Samal saidil grani.ru astub vaimuka artikliga üles luuletaja Lev Rubinštein. Hakatuseks kinnitab ta, et tema Tallinna tuttavate arust on Eesti võimude käitumine olnud küll rumal, aga see ei õigusta seda, mis järgnes. Eestlastele omane protestantlik meelelaad ei lase neil lihtsalt aru saada, et vanaisa pilt ja vanaisa ise on kellegi jaoks üks ja sama – et vanaisa pildi tõstmine elutoast magamistuppa võib esile kutsuda sellise kirgede möllu, nagu me seda venelaste puhul näeme. Suurema osa artiklist pühendab Rubinštein aga hoopis Eesti saatkonna pikettimisele Moskvas. Mida tähendab našistide loosung “Eesti fašistliku saatkonna demonteerimise eest”? Hoone on ju kaunis, see peab jääma. Aga sõna “fašism”, mida nii veendunult kasutatakse, on ammu minetanud sisuka tähenduse, muutunud halvustavaks sajatuseks. Pigem tuleks rääkida “Eesti saatkonna fašistlikust demonteerimisest” – siis vähemalt saaks aru, mis toimub. Pealegi, kui on olemas demokraatliku riigi “fašistlik saatkond”, siis saab vabalt tuletada väljendeid nagu “koolidirektori fašistlik kabinet” või “fašistlik õllekiosk”. Aga eriti: “antifašistliku liikumise fašistlik olemus”. Seda viimast kohtame me Rubinšteini hinnangul Venemaal järjest enam. Tänase Venemaa agitprop on viinud selleni, et fašismi ja antifašismi vahel pole mitte barrikaadid nagu varemalt, vaid võrdusmärk!

Nationaljournal.ru vahendab kuulsa satiiriku Viktor Šenderovitši seisukoha. Šenderovitš rõhutab kahte lihtsat asjaolu. Esiteks, kui Venemaa tões ja vaimus hooliks sõjahaudadest, siis tegeleks ta unarusse jäänud paikadega Venemaal ega terroriseeriks Eestit. Teiseks, Nõukogude sõdur ja Saksa sõdur on Eesti jaoks ühtemoodi anastajad. Kui Venemaa tahab olla demokraatlik riik, siis ei pääse ta selle tõsiasja tunnistamisest.

Kommersandi korrespondent Natalja Gevorkjan (gazeta.ru) on kirjutanud emotsionaalse artikli “Vihkamine haudade kohal”. Autor ei mõista, mida saab Eestile ümbermatmiste ja kuju teise kohta viimise puhul ette heita. Kui venelased Eestis ei taha midagi teada selle maa ajaloost ja peavad pronkssõdurit oma identiteedi vaat et ainsaks sümboliks, siis on midagi väga viltu. Aga mis ootaks neid suurel kodumaal, kui Eestis ei meeldi? See kodumaa on jätnud GULAGi ohvrite maised jäänused nimetutesse haudadesse. See kodumaa ise lõhub kõhklematult oma kangelaste haudu, viies surnukehad ei tea kuhu, ja samal ajal on valmis Tallinna pronkssõduri kaitsel laskma pilbasteks lammutada Eesti saatkonna Moskvas! Lõpuks ironiseerib autor Nõukogude hümni kasutuselevõtu üle uue Venemaa hümnina. Nii paljud olid vastu, aga ikka võeti selle riigi hümn, mis oma miljonid alamad hukka saatis. Tundub, nagu istuksid Kremlis mõned onud, kes usuvad, et kui seda hümni mängitakse, on impeerium alles. Aga ei ole! Miks peab Venemaa end jälle näitama ohtliku ja koostöövõimetuna? Miks peame viimasel ajal jälle oma saapaga kogu maailma peale põrutama? Toodagu hümn kas või kolm korda tagasi, aga seda maad, mis tankidega teistele sisse sõitis, lihtsalt ei ole enam. Ja ei ole enam ka seda Eestit, kus pronkssõdur võis keset pealinna seista.

Venemaa tuntud inimõiguslastest jäi meil kõige rohkem kõlama Sergei Kovaljovi ütlus Poola ajalehele antud intervjuus, et Venemaa etteheited Eestile on valetamise tipp. Sama kuulus Jelena Bonner ütles 9. mai tervituses (grani.ru, samuti hro.org), et armastab Eestit, Lätit ja Leedut ja ootab, et Rootsi akadeemikud annaksid lõpuks ometi Jaan Krossile Nobeli preemia.

Grani.ru viimane kommentaar on dissident Valeria Novodvorskajalt. Erinevalt teistest ütleb tema, et Nõukogude Liit kaotas Teise maailmasõja. Loomulikult mitte Hitlerile, vaid hoopis Stalinile ja marksismile-leninismile. Tänased veteranid, toonased noorsõdurid on algusest peale elanud illusioonides. Võiduka sõja müüt on iseäranis ohtlik. Lätlased, leedulased, eestlased ja poolakad ei heitnud Vene tankiroomikute ette mitte lilli, vaid viskusid ise roomikute alla, et kaitsta oma maad. Mälestusmärgid vabastajatele võivad olla Pariisis ja Rouenis, Londonis ja Washingtonis, aga mitte Balti riikides või Poolas. Tsiviliseeritud inimestena hoiavad nad haudu, aga okupatsioonisümbolitesse suhtutakse teisiti. Groznõis muide koristati ära kokku kuusteist Kaukaasia vallutajale Jermolovile püstitatud mälestusmärki.

Inimõiguslaste saidil hro.org  ilmus esimesena Juri Vdovini kommentaar. Venemaal on õigus hoida Teises maailmasõjas langenute mälestust, aga niisamuti on Eestil õigus mitte alles hoida oma vabaduse kaotamise sümboleid. Väljapääs sellest vastuolust oli olemas. Selleks pidanuks Venemaa lahti ütlema Nõukogude Liidu pärandist ja mõistma väikese rahva positsiooni. Siis olnuks ka võimalik kokku leppida, kuidas mälestusmärkidega ümber käia, et see kedagi ei häiriks. Paraku nii ei läinud ja seda just Venemaa soovimatuse tõttu tunnistada, et ta pole enam Nõukogude Liit. Tööle hakkas valede, demagoogia ja provokatsioonide ahel. Selle asemel et igal pool vaenlasi näha, tuleks Venemaal teha lõpparve kommunismi kuritegudega.

Inimõiguslaste leheküljel on tulnud veel mitu lugu, millest tuleks ära märkida samuti dissidenditaustaga Aleksandr Podrabineki oma. Tema paistab silma põhjaliku ülevaatega Eesti inimkaotustest kolme järjestikuse okupatsiooni ajal, samuti täpse kirjeldusega, miks polnud hauarahu Tõnismäel tagatud ja kuidas toimusid kaevetööd. Faktid kõnelevad enda eest: seda monumenti ei saanud eestlased keset linna hoida.

Siin-seal on veel hulk Eesti teguviisi suhtes vähem mõistvaid jutte, mis aga lõpuks jõuavad samuti Venemaa hüsteeriliste reaktsioonide ja ksenofoobia ohtliku leviku juurde. Eesti rumalus ei õigusta Venemaa haiglasi reaktsioone. Tüüpilised käsitlused on Andrei Kolesnikovi ja Leonid Gozmani, poliitikutest Boriss Nemtsovi oma. Kolesnikov (grani.ru) näiteks taandab probleemi Eesti peaministri ettevaatamatule käitumisele, mis süvendab väga ohtlikult Venemaa foobiaid välismaailma suhtes. Märkigem, et sellisel lähenemisel on ühisosa Edward Lucasi tooniandvate artiklitega ajakirjas Economist ja mujal.

Kui visandada kogu praegune Vene ajakirjanduse käsitluste palett, siis tuleb normaalse analüütilise käsitluse ja sajatava šovinismi kõrval eristada ka mõned vahepealsed lähenemised. Pean silmas katseid sobitada Venemaa imperiaalsed ambitsioonid adekvaatsema välispoliitikaga.

Siia kuulub analüütik Sergei Markedonovi (politcom.ru) kõneka pealkirjaga artikkel “Mida vastu panna idaeuroopa hauakaevamisele?”. Pronkssõduri loost peab tegema poliitilis-metodoloogilised järeldused, muidu see sündroom levib ja Venemaa kaotab kõik sellesarnased lahingud. Eesti on otsa lahti teinud, saanud pretsedendi loojaks, “uueks Kosovoks”. Juba tõstavad poolakad häält, et hakkavad ka mälestusmärke maha võtma. Häda on selles, et praegu ei saa Venemaa Eestile vastu astuda silm silma vastu, vaid oma rolli mängivad teised riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid. Selles olukorras on Venemaale parim saavutada pehmed väljaütlemised, nagu tegi Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee president René van der Linden: “Ma mõistan, et Nõukogude sõdur-vabastaja monumendi kohalolek Tallinnas on küllalt kahemõtteline, sümboliseerides erinevalt Venemaa ja Eesti suhete ajaloo valusaid momente. Aga just sellepärast pidanuks sõdurite surnukehad jääma rahus sinna, kus nad olid, mitte muutuma poliitilise võitluse instrumend
iks”. Markedonov: midagi enamat kui selline mõõdukas avaldus pole Venemaal praegu võimalik saavutada.

Nõukogude Liidu ajalooline roll on mitmetine. Totalitaarse riigina on õige ta hukka mõista, aga tema geopoliitilisi saavutusi tuleb tunnustada ja Venemaa peab need üle võtma. Venemaa tegi vea, kui ei läinud Euroopa Nõukogus kaasa kommunismi hukkamõistmisega. Täpselt samuti ei saa astuda Eesti hauakaevajate vastu Lenini, Stalini ja Brežnevi õigustamisega. Tuleb hoopis öelda, et ilma Vene abita ei oleks nüüdse Euroopa väärtussüsteem tekkida saanud. Hitleri Euroopa olnuks ju hullem!

Ja lõpuks, mõistlikkusest veel enam kõrvale kaldudes tuleb tõdeda, et vandenõuteooriad on ikka alles. Sergei Lopatnikovi aadressilt sl-lopatnikov.livejournal.com leiame kindla seisukoha, et Eesti-sugune kääbus pole midagi ise teinud, vaid tema taga on hoopis kaalukamad Vene-vastased jõud. Nii testitakse Venemaa reaktsioone, ollakse valmis ta kas või, pea ees, sõtta tõukama. Järgmisena lastakse eestlaste kätega põhja Gazpromi veealune gaasitoru. Vaat milline on Gorbatšovi ja Jeltsini reetliku poliitika tagajärg!

* * *

Venemaa pole üheülbaline, kahtlemata on seal väga erinevaid arvamusi. Paraku on Eestisse mõistvalt või poolenistigi mõistvalt suhtuvate venelaste osakaal marginaalne. Need on tippharitlased, kelle avalikud väljundid on praegu väga piiratud, riikliku propaganda vastu nad ei saa. Väljavaade, et viha eestlaste vastu ongi vene rahvustervikut siduv tegur on kõike muud kui meeldiv. Aga just sellepärast peaksime meeles pidama sõpru.

Arutluseks nimetab Enn Soosaar oma raamatut “Isa ja Aeg”, mis ilmus Loomingu Raamatukogus käesoleva aasta viienda numbrina, ise (lk 49).  Sellel on olnud ebatavaline lugejamenu. Ajakirja vabamüüki läinud tavaline tiraaž (kuuldavasti 500 eksemplari, tellijate arv on mitu korda suurem) müüdi kiiresti läbi, raamatukogudes on ootajate järjekorrad, seda laenatakse lugeda tuttavatelt. Loomingu Raamatukogu tegijate jaoks on tekkinud olukord enneolematu ja niivõrd ebatavaline, et nad ei ole suutnud sellele reageerida, kuigi paistab, et täiendav tiraaž leiaks ilmselt päris palju ostjaid.

Enn Soosaare nimi on muidugi poliitikateemade vastu huvi tundvate eestlaste hulgas juba ammu hästi ja teenitult tuntud. Kuid Loomingu Raamatukogu vihikute praegune välimus on pigem võimaliku lugeja huvi tõrjuv, pealkiri lugemisele ei ahvatle ega anna ka infot, millest raamatus juttu. Ostmisele üles kutsuvat reklaami kõneks olevale raamatule ei ole tehtud. Kuid olulise reklaami ja soovitusena peab ilmselt käsitlema seda, et president Ilves nimetas teost vabariigi aastapäeva kõnes. Oletan, et sellele lisaks on toimunud ka lugejate spontaanne soovitamiskampaania.

Soosaare teksti kui teksti kohta ei ole palju midagi muud kiitvat ütelda peale selle, et see on kirjutatud heas eesti keeles. Seda ei saa nimetada ilukirjanduseks ja sellele ei leia ühtki sobivat žanrimäärangut. Tagakaanel olevas lühitutvustuses on selle kohta kasutatud sõna “mõtisklus”, mis iseenesest ei ole vale, aga ei ole ka päris õige.  

Teksti ülesehitus ei ole ühtne, erineb osade süvenemisaste, autori plaanid on kirjutamise käigus ilmselt korduvalt muutunud. Tekst ei moodusta mõistlikku tervikut: algusosa on järgnevatele põlvedele pärandatav perekonnateave, edasi tuleb “minu elukäigu” tüüpi lühimemuaare, lõpuosas aga Soosaare arvamuskülgedelt tuntud tasemel poliitilisi hinnanguid meie taastatud iseseisvusele ja kaasajale.

Tekstis on juttu kolmest mehest: Soosaare vanaisast, isast ja autorist endast. Neljas tegelane on autoril kavandatult nende kolme eluaeg: kahekümnes sajand. Kolmest mehest ühegi elu ei ole esitatud selliselt, et see tekitaks lugejates huvi. (Erandiks võib olla siiski mingi väikesearvuline lugejate rühm, kellel on spetsiifiline huvi selle vastu, kuidas luteri kiriku õpetajad (antud juhul siis autori isa Albert Soosaar) elasid ja tegutsesid nõukogude ajal. Raamatu vastavad osad ilmusid ajalehes Eesti Kirik 2006. aasta teisel poolel.

Nii jääb üle vaid järeldada, et lugejate kõrge huvi põhjuseks on olnud miski Soosaare teksti sisus. Mis ja miks see on, seda saab allakirjutanu muidugi vaid oletada, iseenda lugemismuljele abiks mitmelt teiselt lugenult kuuldud arvamused. Mingeid arvulisi vastuseid pakkuvaid küsitlustulemusi ei ole ju kusagilt võtta.

Alates üldisemast hindamistasemest: tegemist on täiskasvanud inimese kirjutisega, mis eriti hästi “läheb peale” täiskasvanud, eriti vanemas eas lugejatele, kes juba aastaid on tundnud puudust selletaolistest omamaistest tekstidest. Siin ei ole midagi tegemist Eesti praegusaegse ilukirjanduse domineeriva osaga, kus autorid demonstreerivad puberteetliku eluvaate erinevaid variante, kujutatavad inimesed ja olukorrad on aga tihti mõnest “vähemusest”. Neil, keda siinkohal nimetan “täiskasvanud lugejateks”, on raske niisuguses kirjanduses leida iseennast ja oma probleeme. Täiskasvanud inimese jaoks on olemas ka elu lõpp surm, on põlvest põlve korduvad elu ülesanded, on vajadus võrrelda inimelude “edukust”: kuidas sain/saan oma eluga hakkama, võrreldes oma ajakaaslastega, oma isaga, vanaisaga jne.

Kuid miks peaksid lugejad, kui nad just ei ole kirikuõpetajad või tõlkijad-literaadid, üldse tegelema iseenda ja oma sugulaste-tuttavate mõõtmisega Soosaarte suguvõsa mõõdupuuga? Mina oskan vastuseks pakkuda vaid seda, et põhjuseks ei ole mitte Enn Soosaare pakutu kvaliteet, kuivõrd see, et teisi, spetsiifilisemaid ja professionaalsemaid kasutamiskõlblikke mõõdupuusid ei ole meie Eesti kultuuris piisavalt. Enn Soosaare teksti olulisus seisneb peamiselt selles, et see asendab paljut puuduvat.

Esimene “puuduv element” on suguvõsaromaan. Eesti moodi rahvuskultuurid ei ole võimalikud ilma niisugust tüüpi romaanideta (meil on tipuks, teadagi, A. H. Tammsaare “Tõde ja õigus”), nende ajalookäigu tajumist ühtlustavat ja kujundavat tähtsust ei ole võimalik üle hinnata. Meie ühiskonnas on ilmne ootus nõukogude aega katva, mitte sihilikult koomilise, vaid tõsise panoraamse romaanisarja järele. Soosaare tekst – kummalisel kombel – täidab seda tühikut. Kui aga mõtelda teiste maade ja aegade näidete peale, siis ei saa küll väita, et viisteist aastat nõukogude aja lõppemisest on alles liiga vara.

Teine “puuduv element” on sama asja teine aspekt – nimelt Nõukogude okupatsiooniaja ajalugu. Piisavalt ühtlustatud ja süstematiseeritud tasemel ei ole seda olemas. Siin on muidugi probleemiks nii ajalookirjutajate kui ajalookirjeldustes nimeliselt nimetamist väärivate tegelaste nõukogude ajal tehtu ja oldu hindamine. Kuid esmajoones peab siiski tõdema, et ei ole suudetud selle töö peale organiseerida ei inimesi ega raha. Soosaare tekst paistab siiski olevat märgiks, et nüüdsest peaks lugema lõppenuks vahepeal laiutanud “teooria”, et enne “ärkamist” oli “uinumisperiood”, kus tegutsejaid peab käsitlema vaid kui zombisid, kellest ei saa eeldada isiklikku tahet, moraali ja vastutust.

Kuid kõige rohkem paistab Soosaare tekst täitvat haigutavat tühikut ühiskonnateadustes. Ühiskonda professionaalselt kirjeldajate ja analüüsijate kirju seltskond on küll võidelnud oma leivatüki eest ja maksujõulistele ostjatele müünud soovitud vaatenurki ja tulemusi, kuid ei enda algatusel ega kellegi teise tellimusel pole üritatud mingeid käsitlusi selle kohta, millised olid Nõukogude okupatsiooni aastakümnetel  enesesäilitamise ja elu elamise n-ö strateegiad. Sest elu tahtis elamist, lapsed pidid sündima, saama hariduse, tuli teenida ülalpidamine nii endale kui oma lastele. Kõige selle käigus tuli igaühel pidevalt teha nii praktilisi valikuid kui ka põhimõttelisi: kuidas elada, kas ja kuidas jääda sõltumatuks, kas ja kuidas jääda ausaks jne.

Soosaare tekst aga – ja siin sulavad autori ja tema isa elukäik kokku – pakub piisava valiku kõigist peamistest valikukohtadest, millised nõukogude aja aastakümnetel tulid ette inimeste elus. Alates sellest, kas ja miks jääda kodumaale või lahkuda, kas panna vastu, relvaga või kuidagi teisiti, millisel määral olla okupatsioonivõimule teenimisvalmis või tõrjuv, kas astuda komparteisse, kuidas säilitada oma kultuuri, kuidas harida “oma aeda”. Soosaare lugeja saab ennast vaadata nende käänukohtade loendis: jah,  ka minul (resp. minu isal) oli põhimõtteliselt sama (või: vastupidine) olukord, ka mina/meie  pidime otsustama, mis oli olulisem, mis vähem oluline, ja otsustasime samamoodi (resp. teisiti) jne. Kuna Soosaar ei ürita ei enda ega oma isa valikute puhul anda kategoorilisi hinnanguid, et vaat seda tegime õigesti, keegi teine aga kindlasti valesti, siis on lugejalgi võimalik iseenda (resp. oma isa) sammude ja tegude kohta tagantjärele hinnangute andmisel olla mõistev ja andestav. Selliselt annab Enn Soosaare tekst Eesti ühiskonnale vahendi eneserefleksiooniks.

Veel ühe seletuskatse pakkus välja üks mu tuttav vastuseks minu arvamusele, et raamatu kõige vähem oluline on tänapäeva käsitlev osa (põhiliselt lk 64–70). Tema arvates on just raamatu viimane veerand ja selles käsitletud “kameeleonkommunistide” nähtus see, mis põhjustab lugejahuvi, sest enne Soosaart ei ole keegi pikemalt kui artiklimahus sellel teemal kirjutanud, Soosaare lähenemine sellele nähtusele on aga inimlik ja kristlik, olles seepärast usutav ja haarav.

Pidin endale tunnistama
, et olen mitmesuguste kommunistide ja nende muutumiste teemadel sattunud viimase 20 aasta jooksul nii palju kogema ja kuulma, et olen muutunud selle teema suhtes suuresti tuimaks, ja mu tuttaval oli ilmselt õigus, ma ei osanud asja paljude lugejate seisukohast näha.

Siiski tundub mulle, et Soosaare “meie, komparteisse mittekuulunute” vastandumine “nendele” on muutunud väga keeruliseks, kuna üha enam tuleb langetada otsuseid ka niisuguste tegelaste kohta, kes kas ei ole kunagi saanud komparteisse kuuluda või ei kuulunud tol ajal, aga kelle mõtlemismallid ja käitumisrefleksid on kompartei omad. Soosaare tekst annab muuhulgas ka päris hea lähtepunkti kommunistlike isude ja kommete tänapäevaste vormide üle mõtisklemiseks.  

Ma julgen soovitada Soosaare teksti lugemist kõigile, kes seda veel teinud ei ole. See tuleb kasuks ka neile, kes tema hinnangutega mingil põhjusel üldse või osaliselt nõus ei ole. Küll on selle teksti lugemine ilmselt raskem neile, kes ise nõukogude aega ei mäleta. Mul ei ole vastust küsimusele, kas või millisel määral oleks Soosaare tekst huvitav lugeda noortele. Kuid ka vähese huvi või lugemisharjumusega üritajatele peaks lohutuseks olema see, et Soosaare tekst on väga lühikene, kokku 70 lehekülge. Kooliõpetajatel, kel on võimalus juhatada lõpuklassi õpilasi Soosaare teksti juurde, soovitaksin seda küll teha.

Sõna päritolu on küllaltki segane. Hiljuti on mitmeid versioone analüüsinud Tiit-Rein Viitso, jõudes viimaks järeldusele, et kõige tõenäolisemalt on pagan sakslaste kaudu tulnud ladina laensõna, samuti nagu selle vasted soome ja liivi keeles. Teine võimalus olnuks see, et tegu on muinasvene laenuga, kuid selle vastu räägib tõsiasi, et “eesti keeles pagan ei tähenda roojast ja on mittekristlast tähistavana valdavalt neutraalne mõiste ning et muinasvene vastavate omadussõnade puhul ei võida tõestada tähendusi ‘mittekristlane’ või ‘mitteortodoks’ ning et muudes slaavi keeltes vastavatüvelisi selletähenduslikke nimisõnu ei ole teada” (Pagan, põrgu ja papp: kolm kristlikku terminit. – Keel ja Kirjandus 2006, nr 11, lk 897). Tõepoolest, meie pagana neutraalne tähendusväli kattub suuresti enamiku euroopa keeltega, kuid halvustava väljendina oleks ta väga nõrk. Omadussõna paganlik võib mõnikord olla küll lähedane sellistele mõistetele nagu “ürgne” või “metsik”, aga sellega ei saa märkida “räpast” ega “roojast”.

Kuna ladina paganus tähendab talupoega, arvatakse tavaliselt, et kristlaste ja paganate vastandamine põhineb linna ja maa vastasseisul, mis algab juba antiigist. Prantsuse ajaloolane Pierre Chuvin on aga selgitanud, et religioosse mõistena tuleb see hoopis mujalt. Rooma sõdurite keelepruugis tähendas paganus tsiviilisikut, mittesõjaväelast, kellesse elukutselised võitlejad suhtusid halvustava üleolekuga. Just sellest keelekihist võtsid sõna üle varakristlased, kes kujutlesid ennast “Kristuse sõduritena” ja suhtusid põlgusega kõigisse, kes nende võitluses ei osalenud. Tõsi küll, juba IV sajandil olevat see žargoon hääbunud. Teoloogilisse keelepruuki jäi aga mõiste alles ning hakkas hiljem tähistama kõiki muistseid tsivilisatsioone. Renessansiajal hakati innukalt tegelema antiikse filosoofia ja kirjandusega ning klassikaline ja paganlik muutusid pikkamööda sünonüümseteks mõisteteks.

Raamatus “Paganliku Euroopa ajalugu” kirjutavad Prudence Jones ja Nigel Pennick: “Tänapäeval tuntakse Euroopas enamasti paremini kaugete rahvaste pärimusi. Laialt tuntud on põlisameeriklaste traditsioonid, Aafrika hõimude usundid, hindude rafineeritud uskumused ja kombed, samuti hiljuti taaselustunud shinto usund Jaapanis. Kõiki neid peetakse oma kodupiiri autentseks animistlikuks traditsiooniks. Seevastu Euroopa enese pärimus, alates Kreeka ja Rooma massiivsest tsivilisatsioonist kuni piktide, soomlaste ja teiste põhjamaa rahvaste hõredalt dokumenteeritud hõimusüsteemideni, arvatakse olevat täiesti kadunud.” (A History of Pagan Europe. London and New York, 1995, lk 1.) Selline hinnang näib suuresti olevat õigustatud. Tõsi küll, Jones ja Pennick alahindavad vähemasti läänemeresoome pärimuse jäädvustamist: seda ei saa ju kindlasti mitte nimetada “hõredaks”, kuigi me teame, et ka Eesti või Soome uskumuste tundmises on ulatuslikke lünki. Selge on aga see, et Euroopa sees ei tunta tänapäeval kuigi hästi paganlikku Euroopat.

Usk, nagu oleks Euroopa pärimus tänapäeval täiesti kadunud, seob Eestit ülejäänud Euroopaga. Kuid samuti seob meid teistega see, et eelarvamustest hoolimata püsib vana paganlik pärand ka tänapäeval, ilma et seda sageli osataks õieti märgatagi. Ehk on see liiga enesestmõistetav, liiga sügavalt juurdunud ka modernsete rahvaste mentaliteeti? Nii võib olla. Kuid ainuüksi sellest teadmisest on vähe. Liiga sageli arvatakse Eestis, nagu seoks meid muu Euroopaga ainuüksi ristiusk, Saksa Ordu toodud tähtis importkaup. See ei ole sugugi tõsi. Muidugi, keegi võib arvata, et Läti Henriku kroonika on suurepärane kirjandusteos, ja siis on tema meelest isegi genotsiid ilus ja isegi hukatus hea. Niisugused arvamused on olemas. Nendega võib mingil määral leppida ja muidugi võib neid  ka vaidlustada. Ometi on selge, et iga väärtustele keskendunud vaidlus saab venida lõputult, sest viimast argumenti siin ei ole. Seepärast olgu meil kõigepealt meie mõnu ja kirg. See ei nõua kellegi halvustamist, nagu nõudis Rooma sõdurite või varakristlaste identiteet. Ainus, mida see nõuab, on enesejaatus. See ongi paganauhkus.

Kõnealuse raamatu tõlkimisel nii põhimõttelisi küsimusi veel ei kerkinud, selle hoidis ära juba töö puhtpraktilist laadi otstarve. Kogu tõlkija tähelepanu pidi suunduma ammuste tähiste tegeliku tähenduse avamisele: ülesanne, millega ta usutavasti sai hakkama. Ja tohib arvata, et selgus, mis tõlkimisega saavutati, võttis toimetamise käigus veelgi juurde; Marju Lepajõe on oma töö teinud nii kohusetundlikult, et oleks suisa kohatu selle kohta midagi eitavalt arvustavat ütelda. Ega vist õigustki poleks. Sest pädevamalt oskaks antud juhul kõnelda ainult hindaja, kellel muude tegemiste hulgas on tulnud ka tõlkemustandeid raamatuks töödelda. Niisiis jääb vaid piirduda lugemisel saadud muljetega; ja need muljed kallutavad ütlema, et kõik, mis Uku Masingu kunagises töös oli väärtuslikku, on käesolevas publikatsioonis alles. Igatahes ei tohiks ükski raamatut lugenu kahelda selles, et tõlkijaks tuleb pidada Uku Masingut.

Toimetamistöö kohusetundlikkus raskendab tutvustamist. Sest mida kõlbaks tutvustajal antud juhul üldse öelda? Ainsa väljapääsuna ilmuvad osutused sellele, mida oleks saanud teha teisiti. Paraku on seegi võimalus raamatu eessõnas juba esile toodud: teistmoodi oleks saanud teha kõikvõimalikke asju. Võimalused oleksid tõesti lausa erakordselt avarad: on ju nende väiksemahuliste teostega mingil määral seotud kõik hilisemad aastasajad. Pearaskus seisneks seega otsustamises, mida kommenteerimisel kasutada ja millest loobuda.

Jätkem siis kõrvale kõik nood tulevast kasutamist ootavad võimalused ja piirdugem nendinguga: seekord on toimitud nõnda ja see toimimisviis tundub igas suhtes kiiduväärne. Erilist äramärkimist aga peaks väärima nimede järjekindlalt ladinapärane kirjutusviis. Ei oskagi täpselt öelda, millal meil hakati kaaluma küsimust, mismoodi oleks kõige õigem kreeka nimesid kirjutada. Ja nüüd alles annab endast märku kõige kohasem lahendus: on tegemist ladina keeles kirjutava autoriga, siis kõik nimed jäägu ladinapäraseiks, nii nagu kreeka keeles kirjutanute puhul tuleks pidada kohaseks nimede järjekindlat kreekapärasust.

Üldse mõjub raamatu eestikeelne külg nii meeldivalt, et jääb vaid kõnelda tõlgitud teoste tagapõhjast; nii toimida on põhjust seda enam, et muule lisaks saame eessõnast kokkuvõtte varakristlikust kirjandusest, mis seni on eesti keelde jõudnud “üksnes kübemetena”. Omalt poolt lisagem, et nood kübemed, olles küll väga väärtuslikud, kuuluvad üliraskesti lähenetava kirjavara hulka: igaüks nendest näib juba kaugelt kuulutavat, et on mõeldud ainult pühitsetuile. Selles mõttes “Apostlikud isad”, mis Kalle Kasemaa vahenduses ilmunud, näib moodustavat meeldiva erandi; ometi needki läkitused, olgugi esituselt rahulik-põhjalikud ja äraseletavad, ei kuulu kõige huvitavama hulka, mida varakristlikul kirjandusel pakkuda. Kuid tutvustamistööd alustada oleks otstarbekas just kõige huvitavamast. Siis alles, kui lugejal on mingi üldkujutlus tollasest vaimsest olustikust, suudab ta mõistvamalt hinnata ka napisõnalist, selgitusi vajavat teavet ja võib-olla isegi laulutekste. Üldkujutluse tekkimisele aga aitavad kõige tõhusamalt kaasa üllatavad, nii-öelda pealeminevad üksikasjad, mida lugemisel võetakse omaks otsekui iseenesest.

Selles osas jätkab käesolev raamat paraku seniste publikatsioonide traditsiooni: neljandast ja viiendast sajandist pärinevad teatmeteosed – ei paku selline kirjavara põnevat lugemist kaugeltki kõigile. Sellest, kuidas on lugu loetavusega, kõneleb kõige selgemini üksikasi, mille otsekui muuseas saame teada eessõnast: tõlgete vähesus; ju siis õige üldiselt arvatakse, et need napid iseloomustused, milles varakristlikku vaimuvara püütakse kokku võtta märksõnalise lühidusega, saavad huvi pakkuda kõigest kasinale lugejaskonnale. Ja tõepoolest, ennekõike pöördub Hieronymus oma hingesugulaste, neljandal sajandil elanud kristlaste poole. Alles teises järjekorras tuli arvesse see, mida teose proloogis pakutakse tähtsaimana: näidata kristluse vastu haukuvatele koertele, see tähendab ristiusku halvustavatele paganlikele filosoofidele, et kristlasedki, sarnaselt muude hingest ja jumalast huvituvate inimestega, on paari sajandi vältel loonud ülirikkaliku kirjanduse. Sest mida said nood haukuvad koerad Hieronymuse ajal enam tähendada? Toimis ju kristlus juba impeeriumi põhitoena ja tema heroiline aeg oli möödas. Hieronymuse ajal pakkus huvi veel ainult küsimus, millal kristluse vastu haukuvatele koertele suukorvid pähe pannakse.

Teisel ja kolmandal sajandil kristluse juhtseisundit veel polnud; vastupidi,  paganad heitsid kristlastele ette jumalatust ja viimased pidid kannatlikult selgitama, et just kristluses tuleks näha parimat ja ainuõiget õpetust. Kristlastel tuli oma üleolekut tõestada ja ootuspäraselt tegid nad seda konkreetsete näidete toel; näited paganlikust maailmast on apologeetidel pidevalt käepärast ja nii ilmub nondes kaitsekõnedes tollane olustik kogu oma mitmekesisuses. “Apostlike isade” tekstides valitseb mingi lõpetuse ühetoonilisus: lugemisel jääb mulje, et Suurtõde, olles maailma lõpuks kõigile äratuntavalt läbinud, on kogu maisuse muutnud teisejärguliseks. Apologeetide loomingus seevastu asendub eshatoloogiline üldhoiak poleemilise erksusega. Ja seepärast on apologeetika kõige paremaks varakristluse tutvustajaks. Kui näiteks Justinuse ja Tertullianuse vastavad teosed samade kaante vahele paigutada ja neile veel Minucius Felixi “Octavius” (“varakristliku kirjanduse pärl”!) lisada, oleks sisult suurepärane ja mahult meeldiv raamat valmis. Veelgi parem aga, kui need väiksemahulised vaimutooted avaldada ühekaupa: tõlkija saaks hoolikamalt kaaluda, mida pidada kommenteerimise vääriliseks, lugejal aga poleks hirmu, et ta oma väärtuslikust ajast kaotab liiga palju. Ja muidugi kõige tähtsam: sisuline mitmekesisus ei laseks tal hajameelseks muutuda. Oleksid nood ammused asjad paremini tuntud, siis ei tunduks mõnigi kahekümnenda sajandi vaimuelu ilming enam eriti uuenduslikuna. Ei hooli seksuaalsuse sakraliseerimisest lugeja, kellel on teada, kui agaralt nonde küsimustega varakristluse aegadel tegeldi. Isegi kristlaste kohta “Octaviuses” mainitakse, et nad oma eestseisja ja preestri suguelundeid kummardavat. See oli muidugi tollane kuulujutt; ja selle lähet, arvas üks eluaegne patristikaga tegeleja, tuleks näha selles, et patukahetseja tavatses preestri ette maha põlvitada ja tema põlvi emmata.

Seda laadi mitmekesisust ei saa siinkohal vaadeldavad teosed muidugi pakkuda. Ometi oleks liialdus väita, et üldhuvitavat ainest ja muid väärtusi üldse ei leidu. Omaette äramärkimist väärib juba ühtekuuluvustunne kaugete aegadega, mis meid tähtjate meeste katalooge lugedes valdab. On seda siis vähe, kui neljanda sajandi viimasel aastakümnel tegutsenud inimene meile ütleb, et see või too tema kaasaegseist on ikka veel elus? Missugune reportaažlikkus! Epiphanius, Kyprose Salamise piiskop, on ikka veel elus “ja sepitseb juba kõrges vanuses olles mitmesuguseid töökesi” (lk 84)! Kõige tähtsamat tööd, “Kõikide eksiõpetuste vastu” paraku ainult mainitakse; meile ei öelda, et selles saavad väärilise vastulöögi tervelt kaheksakümmend ketserlust, kusjuures juttu tehakse sektidestki, mille liikmetele tundus, et kõige paremini teenitakse jumalat sugueluliste atribuutide urjamisega.

Teatmeteoses polnud selletaolistele üksikasjadele kohta ja nii pidi Hieronymuse esitus ühetooniliseks kujunema, kuid seda ühtlust saab võtta ka omaette väärtusena: “Kuulsatest meestest” tõendab, kui jäägitult olid neljanda sajandi vaimuinimesed pühendunud kõige tähtsamale, surematule inimhingele ning selle igavesele lähtele. Üksikasjade tõlgendamisel võisid nad ju lahkneda, kuid seda selgemini ilmnes üksmeel peamise üle otsustamisel. Sellest tulenebki Hieronymuse esitusviisi ühtlus: autor huvitus ainult sellest, mis oli seotud kristliku pühadusega. Spetsiifilisema väljenduse
sai huvi puhkudel, kui tähelepanu oli suundunud pühaduse erinevatele astmetele. Pühadust nimelt iseloomustas saatuslik kahesus: nagu polnud vähimatki kahtlust tema reaalsuses, nii ta oma päriskujul osutus täiesti lähenematuks. Niisiis tuli leppida tema kaudsete, eriastmeliste avaldumistega: tunti nähtusi, mis suurpühaduse vahetust naabrusest pärinevaina olid lähtega peaaegu samatähenduslikud, kuid kaugelt rohkem oli teise- või kolmandajärgulise pühaduse kandjaid. Ei puudunud ka ilmumid, mis olid pühaduse maine omandanud mingi arusaamatuse tõttu. See kõik nõudis kannatlikku eritlustööd ja just sellele oldi neljandal aastasajal pühendunud. Hieronymus ja tema hingesugulased sisustasid oma elu pühaduse jälitamisega; iga ilmingu, millega Tõde oli andnud märku oma vägevusest, võtsid nad vaatluse alla, et pühaduse suurusjärku täpsemini kindlaks määrata. Tõsimeelsus saatis neid hommikust õhtuni ja neil polnud midagi  ühist selle kometiga, mida meie päevil kristluse nime all harrastatakse.