Toeta
Otsi

Rail Baltic

  • Äraaetud hobused lastakse maha

    Kaur Garšnek

    Läinud reedel esietendus Tartu Sadamateatris Horace McCoy romaani “Äraaetud hobused lastakse ju maha?” ainetel valminud tantsulavastus “Tantsumaraton”. Väljakuulutatud “tantsulavastus” osutub ent antud juhul küll liig kängitsevaks žanrimääratluseks, kuna õieti oli seesinane täielik Gesamtkunstwerk, mitmesuguseid piire lõhkuv häppening, mille eripalgelisus ilmnes juba tegijate koosseisus. Nimelt võttis too vaimusünnitis kuju tänu Mai Murdmaa lavastaja-, kunstniku- ja koreograafitööle, Rainer Jancise heliloomingule ja stuudiotööle, Jaan Toomiku videoinstallatsioonidele, Vanemuise näitlejaile ning lisaks live-bändile koosseisus elektrikitarr-bass-trummid. Samas kõlas suur osa tollest ebatraditsiooniliste taktimõõtudega alternatiivsest rockmuusikast eesotsas Jancise nukralt kähiseva vokaaliga, tagaotsas elektrooniliste taustadega  helisalvestisena.

    Taotlus ajada segi reaalse ja mängulise piir avaldus kohe algul üsna selgesti, kuna selleks ajaks, kui publik saali jõudis, oli etendus juba käivitunud. Teatri fuajees, kus külastajad olid suletud saaliuste taga kannatlikult sissepääsu oodanud, oli äkitselt ülespuhutud pidulikkusega välja kuulutatud “tantsumaratoni MM-võistlused”, auhinnaks miljon raha jne ning registreeritud “võistlejadki”, kellest mõned ilmusid nagu muuseas otse uudistajate, nüüdseks juba publiku hulgast. Veel hiljemgi selgus, et osa aktiivsemaid “pealtvaatajaid” kuulub Horace McCoy väljamõeldud tegelaste maailma.

    Fiktsioon ja tõelus segunesid eri tasandeil, erinevate väljendusviiside ja ülestikuste koodide kaasabil. Näiteks võis filmimeediumi vahendusel jälgida dokk-kaadreid tantsivatest inimestest kusagil lokaalis rahulikult õõtsumas, kontrastina elu eest väänlevate, “surmväsimuseni” rabelevate näitlejate-tantsijatega otse publiku silme all, küsimuse tõustes, kumb on rohkem päris. Lisatõlgendusvõimalusena – kes oma rolli rohkem sisse elavad? Vahepeal aga ilmus ekraanile reaalajaline kajastus “võistlejate” lavatagustest afääridest, mis leidsid aset nii lava taga kui ka “lava taga”, ühtaegu nii tegelikus kui fiktiivses ruumis. Etendus lihtsalt ei mahtunud traditsioonilisele näitelavale ära, paisutades hõlmatava ala piire, umbes nagu baroksed taiesed, mis kipuvad vägisi oma raamidest välja punnitama. Ühtlasi lisas ekraanil esitatule veel täiendava tinglikkusefiltri “lavataguste” dialoogide sünkroonne pealelugemine.

    Pidev mäng reaalsuse tajumise eri tasanditega ei teinud etendust ennast muidugi põrmugi usutavamaks, ei toonud lähemale üldisele tegelikkusetunnetusele, otse vastupidi – eksponeeris lavastuse tinglikkust, tehtust. Omamoodi irooniline (taotluslikult või mitte), et kooskõlas kaasaegse tendentsiga pakkuda multimediaalselt küllastunud simulatsiooni pöörati ka “Tantsumaratonis” tähelepanu eelkõige vormiaspektile, spektaaklile, sisu kahvatudes tagaplaanile mingiks sügavmõtteliste ideede heiastuvaks skeemiks, mille võimalustest realiseerusid vaid kõige esmasemad.

    Irooniline, sest deklareeriti, et etendusel on  sotsiaalkriitiline tähendus: see olla suunatud võistlejaliku tarbimisühiskonna “tantsi, kuni kukud” mentaliteedi vastu. Peatuda ei tohi, võita tuleb iga hinna eest jne. Kasutati aga sellist väljendusvahendite ja vormivõtete hulka, mis ühest küljest viitab sama ühiskonna tellimusele, teisest aga keerab vindi hoopis üle ning esitatust saab omamoodi paroodia. Lavastuse aimatav õõnsus jäljendas niiviisi kogu selle hullumeelse rabelemise tühjust ennast, kuid samal ajal mõjus ka viitena harjumuspärase kriitika olemuslikule sisutusele, teesi ja antiteesi paratamatule sarnasusele.

    Lavastusel väideti olevat ka universaalne ja üldinimlik tähendus ning üldistamisvõimalusi muidugi leidus. Kõikehõlmav absurditunne ja eksistentsiaalne äng, peeglid ja labürindid, tiirlev olemasolu, igavene saamine… Nende painavate ja ometi ligitõmbavate ideede sugestiivseimaks avalduseks võib pidada lavastuse sisulis-vormilist kulminatsiooni I poole lõpul, kui pääses valla dionüüsiline tramburai: üle terve pimenenud saali lehvisid tantsijate kuratlikult võbelevad varjud, inimelu läbivad enesekehtestamispüüdlused ei eristunud enam tuvide siginast-saginast ekraanil ning kohutava tõe väljendusena kostsid sansaara kõrvulukustavad möirged. Stseen oli niivõrd võimas, et vahepausil fuajees teatrikülastajate melus ringi jalutades ei suutnud ma välja köhida ebamugavat tuvi-tunnet.

    Kuid seejärel, otsekui kurnatuna intensiivsest ilmutusest, hakkas etendus ennast kordama ja sõna otseses mõttes käis maha – kuni hüpnootiliselt jõuetu lõpuni. Üle publiku laotus ütlematajätmise vari.

     

  • Euroskeptikute uued ?ansid ja plaan B

    MIHKEL MUTT

    Tuleks ehk üle korrata triviaalsevõitu tõdemust, et ajalugu ei saa kunagi valmis ja muutub pidevalt. Seda enam, et demokraatlikus riigis ei panda valimistel lüüasaanuid seina äärde, vaid neil lastakse seestpoolt rõõmsasti edasi õõnestada.

    Me ei tea, milliseks Euroopa Liit kujuneb. Siinkohal juhiksin tähelepanu ainult ühele viimasel ajal ootamatult silma torkavale tendentsile, mis EL olemust ähmastab ja tänu millele ka ?eurodesintegraatorite? tegevus võib omandada lihtlabasest jonnist hoopis mõtestatuma tegevuse jooni. Nimelt on paljudes etniliselt või kultuuriliselt mitmekesistes Euroopa maades hoogustunud kui mitte just otseselt eraldumis-, siis igal juhul autonoomiataotlused, mille tagajärjel seos keskvõimuga jääks sümboolseks.

    See kehtib nii ?oti kui Kataloonia, nii Flandria kui mitme teise nn. ajaloolise piirkonna kohta. Selle põhjuseks on kommentaatorid pakkunud Euroopa ühiskodu või ?katuse? ootamatult pöördpidist mõju oma liikmetele. Kui pikka aega usuti, et ühises liidus olek käiab maha niihästi rahvusriikide kui nende eri piirkondade erihuvid, siis vähemasti mis puutub viimastesse, on need huvid hoopis süvenenud. Põhjus on selles, et kui ELi raames on tekkimas üleeuroopalised struktuurid ja nendest lähtuvad seadused, mis korraldavad niihästi kaubanduslikke kui paljusid muid suhteid, siis milleks peaks näiteks ?otimaa olema Brüsseliga seotud Ühendatud Kuningriigi või Kataloonia Hispaania vahendusel? Kas poleks hoopis toredam kuuluda Euroopa Liitu otse, selmet mingi vahelüli koosseisus? Need vahendajad võtavad ju midagi vahelt ? juba definitsiooni kohaselt. Selles aspektis on natuke imelik, kui suhteliselt vähe pööras avalikkus omal ajal tähelepanu Slovakkia ning T?ehhi ?lahutusele?. Ehk arvati, et see on mingi ?alaarenenud idariigi? fenomen. Paljudel ?taasärganud? piirkondadel ongi Brüsselis oma esindused ja lobigrupid. Ja näiteks ?otimaa sai kalapüügikvoodid analoogiliselt pärisriikidega.

    Isegi kui ametlikku lahutust ei tule, kas oleks võimalik, et de facto lahus Valloonia ja Flandria ei sooviks kumbki eraldi esindust europarlamenti? Fragmenteerumine on lumepalliefektiga. Mida rohkem esindusi, seda kirjumaks seis muutub. See tähendab järjest väiksemat ühisosa, järjest ?vähem liitu?. Praegu räägitakse ilusti, et europarlamendi liikmed ei aja oma riigi, vaid vastava ilmavaatelise fraktsiooni asja. Aga nad ajavad alati ka oma maa asja ? ja mida rohkem on ELis liikmeid, seda enam kaldub kaalukauss oma rahvusriigi või piirkonna asjade ajamise poole. Nagu tolle Vendée juhi puhul. Eo ipso tumeneb sellega pilv vahepeal Euroopa kohal paistma löönud valgustusliku ratsionalismi ja optimismi päikese ees. Ja selles pilvealuses tunnevad kõikvõimalikud euroskeptikud end nagu kala vees, sest võib kasvada ka paljude seniste eurooptimistide tüdimus ja nad võivad leida liidu mõõdukate euroskeptikute, st. nendega, kes ei taha liitu päris lammutada, vaid hoida seda eeskätt lõdva ühismajandustsoonina. Selle eesmärgi nimel on tore liidus sees töötada.

    Hiljuti ütles eurooptimist Timothy Garton Ash ühes teleusutluses, et kuidas me ka ei tahaks, pole mingit kindlust, et seekordne katse Euroopat ühendada lõpeb teisiti kui varasemad. Me peame olema valmis ka luhtumiseks. See ei tähenda muidugi langemist sõdade ajajärku, aga üks paleus jääbki teostamata. Kas Eestil on olemas selleks puhuks plaan B?

    P. S. Mis seal?s ikka juhtub, kui valitaksegi näiteks Vilja Savisaar ja Janno Reiljan? Tuletame meelde, et ka Eurovisiooni konfereerima ei saatnud Eesti üldsegi mitte eurokaanonitele vägagi vastavat Mart Sanderit, vaid Marko Matvere, ilmsesti soovides nõnda rõhutada rahvuslikku-rustikaalset tüüpi, kes võiks oma krobelisusega klanitud keigarite foonil soodsalt silma torgata. Iseasi muidugi, et parlament kestab kauem kui ühe õhtu.

  • Evald Okase Muuseum avab suvehooaja

    Evald Okase Muuseum

    Laupäeval, 2. juunil kell 17.00 avab Evald Okase Muuseum Haapsalus suveperioodiks taas külastajatele uksed. Suvehooaega alustatakse väljanekuga Evald Okase loomingust ning kunstnike dünastia Nagelid näitusega „Cosa Nostra“.

    Käesoleval suvel täitub muuseumil kümnes tegutsemisaasta, mida tähistatkse mahuka näitusega Evald Okase töödest.

    Evald Okas osales eesti kunstiloos ligi 80 aastat. Tema loomingut iseloomustab ülimalt mitmekesine ampluaa. Kunstniku läbi ajastute ulatuv looming on jäädvustanud oma aega ja kaasaegseid, aga ka arengukäike ja murranguid, mida eesti kunst poole sajandi jooksul on läbi elanud. Olulisel kohal E. Okase loomingus on naisfiguurid. Tema töödel võib näha naisi läbi poolsajandi: teatraalsed naised, portreed, varjamatult erootilised naisaktid, tütarlapsed maailmalinnade tänavapildist, eksootilised naisartistid.
    Portreeøanri ja figuratiivsete kompositsioonide kõrval on E.Okast alati paelunud ka linnakeskkond ja arhitektuur.

    Rohkelt tuntust ja tunnustust kogunud kunstnik oli loominguliselt aktiivne kuni viimaste eluaastateni. Kunstniku hilislooming on sügavalt isikupärane, täis jõudu, kirge ja ootamatuid visuaalseid mõttearendusi.

    Evad Okas oli üks kauaaegsemaid Eesti Kunstiakadeemia professoreid, emeriitprofessor, Eesti Kunstnike Liidu ja Firenze Kunstide Akadeemia auliige.

    Evald Okase Muuseumi teise korruse näitusesaalides avatav ekspositsioon annab ülevaate erinevate perioodide käigus loodud töödest. Esindatud on maalid, joonistused, graafika ja objektid.

    Muuseumi galeriis avataval näitusel „Cosa Nostra“ esitletakse nelja  autori  töid. Väljapanekul esitletakse  kunstike dünastia  Kalju,  Lemming,  Karl-Kristjan  Nageli  ja  Tiiu  Rebase  maaliloomingut. Ekspositsiooni põhirõk on  uutel  või  seninägemata  töödel  jaotudes  Evald Okase  Muuseumis  sõltumatuteks ruumikooslusteks.    Näha   saab  nii  Pallase-aegset  impressionistliku  looduskäsitlust   ( Kalju  Nagel,  1918-2005 )   kui   70-ndate  hüperrealismi  koolkonna  ja  90-ndate  mänguliselt  dekonstrueeritud  tahvelmaali  esindaja  Lemming  Nageli  valitud  töid.  Lisaks  90-ndate  põlvkonna  maalikunstnike  Tiiu  Rebase  ja   Karl-Kristjan  Nageli  uuem  kunst.

    Väljapanek Evald Okase loomingust jääb avatuks augusti lõpuni, näitust „Cosa Nostra“ on võimalik külastada 23. juunini.

    2. juunil alguse saav Evald Okase Muuseumi suvehooaeg on mitmekesine. Kolmel suvekuul eksponeeritakse muuseumi galeriis näituseid, tähistatakse klaasikunstnik Kai Koppeli juubelit väljapanekutega „Klaas I“ ja „Klaas II“, toimub rahvusvaheline rakukeraamika ja pakutrüki workshop ning viiakse läbi kunstikursusi täiskasvanutele ja lastele.

    Lisainfo muuseumi suvehooaja kohta on leitav siit:  http://www.evaldokasemuuseum.ee/uudised/2012-suvi.html .

    Olete oodatud Evald Okase Muuseumi näituste avamisele ning muuseumi suvistele üritustele!

  • Kvartetimuusika triumf “NYYDil”

    Vahur Luhtsalu

    Kas oli selles “süüdi” eestlaste loomupärane huvi kõige ookeanitaguse vastu, “NYYDi” festival kui selline või eelteadmised kvartetižanri ja kontserdil ülesastuva koosseisu kohta? Mis ka ei olnud põhjuseks, arvan, et ühelgi kuulajal ei tulnud tol õhtul milleski pettuda.

    Olgu etteruttavalt öeldud, et Kronos Quarteti näol on tegemist koosseisuga, mis on mänginud otsustavat rolli keelpillikvartetile kirjutatud kaasaegse muusika propageerimisel kogu maailmas. Praeguseks, mil kvartett on tegutsenud 30 aastat, on kujunenud olukord, kus suurem osa uudisteostest keelpillikvartetile heliloojatelt nagu Reich, Vasks, Pärt jpt leiab endale esitaja Kronos Quarteti näol.

     

    Elamusterohked hetked ja “poliitiline avaldus”

     

    Kontserdi esimese teosena kõlanud ameeriklase John Zorni (1953) “Cat O’Nine Tails” (“Üheksasabakass”, 1988) oli ehe näide, et muusikat võib luua ka n-ö amatöörlike (kuid samas äärmiselt leidlike) meetoditega, ega pea tingimata olema lõpetanud kompositsiooniklassi muusikaakadeemias. Piisab, kui kribad inspiratsioonihetkedel väikestele sedelikestele muusikalised motiivid, kogud need kokku ja põimid üheks teoseks. Sellisel viisil on loodud ka eelmainitud teos, kus puudub n-ö traditsiooniline teemade arendus: 15 minutit pika teose jooksul kõlab 51 muusikalist momenti! Tulemus on igal juhul üllatavalt kõrgetasemeline ning sellisest loomeprotsessist võiksid innustust saada näiteks oma esimesi samme tegevad komponistid.

    Kontserdil kuulis ka kahe uudisteose esiettekannet. Taani helilooja Pelle Gudmundsen Holmgreeni (1932) teosesse “Moving Still” (“Liikumine Rahu”) oli kaasatud veel ühe esinejana Eestis vägagi tuntud muusik, Eesti Filharmoonia Kammerkoori dirigent Paul Hillier. Tema peale loetud tekst kippus aga jääma keelpillide ettekande varju. Võib-olla aidanuks teose arusaadavusele kaasa teksti lisamine kavalehele, juhul kui see sisaldas sõnumit, mis ei oleks tohtinud kuulaja jaoks kaotsi minna? Väga kaunis oli II osa (“Taanis olen ma sündinud”) rahvaviisi meenutav originaalmeloodia ja selle töötlus.

    Teine esiettekanne, Peteris Vasksi (1946) Kvartett nr 5 jättis siinkirjutajale kogu kontserdil ehk kõige sügavama mulje. Helilooja ise kirjutab oma teosest nõnda: “Teoses tahtsin ma rääkida sellest, kuivõrd me igaüks oleme osake maailmast, sellest, kui vajalik on idealism ja armastus meie ümber.” Võib öelda, et helilooja on saavutanud neist universaalsetest loomingulistest eesmärkidest enamiku. Teost iseloomustab arusaadav ülesehitus, selge helikeel, intelligentne ja huvitava värvinguga harmoonia.

    Lõpuloona kõlanud Steve Reichi (1936) kompositsioon “Triple Quartet” (“Kolmikkvartett”) pakkus samuti rikkalikult elamusterohkeid hetki. Teose arenedes avastasin mitmeid Balkani muusikale ainuomaseid rütmifiguure ja harmooniaid.

    Publiku aplaus kestis ning oli selge, et ilma lisalugudeta need muusikud (ka seekord) lavalt ei lahku. Kolmanda lisaloona kandis kvartett ette lausa poliitilise avalduse: loo pealkirjaga “The Star Spangled Banner”, inspireerituna kunagisest Jimi Hendrixi ettekandest Woodstocki festivalil Vietnami sõja päevil. Heli- ja valgusefektide saatel, kasutades muusikalise baasmaterjalina USA hümnist välja rebitud moonutatud tsitaate, rullus kuulajate ees lahti säärane heavy metal “keevitamine”, kus vihje kellelegi või millelegi peaks igale kuulajale olema täiesti ühemõtteline…

    Kontserdil kõlanud heliloojate muusikast kõneldes ei saa loomulikult jätta mainimata Kronos Quarteti kui koosseisu esmaklassilist esitusviisi ja ansamblitunnetust. Kvartett tegutseb kui ühtne elusorganism, leides igale teosele ainuomase lähenemisnurga. Ettekanded on täiuseni viimistletud ja mängutehniliselt selge joonega, selles ei ole kohta “hämamisel”, mida tuleb pillimeeste puhul nüüdismuusika esitamisel kahjuks aeg-ajalt ette.

     

    Heli- ja valgusrežii teevad performance’i

     

    Oma oluline roll on kvartetis mängida ka neil, kes ise laval ei viibi: Scott Fraseril (helirežissöör) ja Larry Neffil (valgusdisain), tänu kellele saab ansambli muusikaline etteaste lausa kunstilise performance’i mõõtmed. Omaette teema on aga inimesed, kes kvarteti ringreiside, plaadistuste, meediakajastuste jms ettevalmistusega tegelevad ning kes on nimeliselt kavalehel ka ilusti üles loetletud. Usun, et ükskõik milline Eesti või Euroopa keelpillikvartett kadestaks muusikuid, kelle teenistuses on kuuest inimesest koosnev mänedžment.

    Kronos Quartet on hea näide interpreetidest, kes leidnuna muusikas oma niši on suutnud saavutada ülemaailmse tuntuse ning veelgi enam – arendada koostöös ajastu suurimate helimeistritega keelpillikvartetti kui žanrit edasi nii eelmise sajandi lõpus kui ka XXI sajandi alguses. Sellise kaliibriga moosekante ootab Estonia kontserdisaal alati tagasi.

     

     

  • Islamiterrorist ja vastupanuvõimest Euroopas

    AHTO LOBJAKAS

    Võib püüda väita, et 11. III polnud ikkagi 11. IX. Aga pole midagi, mis osutaks, et kui Madridis oleks 191 inimese asemel hukkunud neid 10 või 20 korda rohkem, oleks reaktsioon olnud teistsugune. Hispaania aadressil kriitikat juhtinud USA konsensus oli, et tegemist on ohtliku lepituspoliitika ilminguga. Ometi pole olukord nii lihtne ning Ühendriikide reaktsioon näitab muu hulgas, et viimaste aastate lõhe Euroopaga on sügavam kui võrreldava terrorismikogemuse puudumine.

    Ei Hispaania ega ühegi teise ELi kuuluva riigi valitsus lähe läbirääkimistele al-Quedaga ja vaevalt bin Laden seda oma hiljutise separaatrahupakkumisega ka lootis. Sel poleks nagunii mingit mõtet, kuna al-Queda on vähem organisatsioon kui idee. Euroopas usuvad vähesed, et terrorism on alistatav üksnes relvajõul. Võit islamiterrorismi ohu üle on Euroopas võidetav pigem juhul, kui mõistetakse nähtuse seoseid kodumaiste moslemi kogukondade ning kontinendi enda ajalooga.

    Nii Suurbritannias, Prantsusmaal, Hispaanias kui mujal on esmane oht kohapealt värvatud, tihti seal ka sündinud moslemid. Siin ongi eurooplaste keskne paradoks: miks on enesetaputerroriks valmis sisserännanu, kes tuli Euroopasse otsima paremat ja vabamat elu?

    Tuntud konservatiivne briti mõtleja Roger Scruton arvab, et süüdi on ühiskonna lõtvumine ja omanikutunde kadumine Euroopas (?The West and the Rest?, 2003). Immigrante on aktsepteeritud, püüdmata neid esmalt vormida üksikindiviididest kodanikeks ja alles siis oma kultuuripärandi kandjaiks.

    See ei seleta siiski, miks moslemeist immigrantidest on saanud radikaalse islami taimelava. Scruton eritleb siin poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja isegi esteetilisi pingeid islamiusu ja lääneliku elukorralduse vahel, jõudes lähedale mõttele, et islam ei sobigi Euroopa linna- või kogukonnaelu foonile. Sõltumata sellest, kas Scrutonil on õigus, on suured moslemi kogukonnad tänapäeva Euroopas pöördumatu fakt. Seda juba üksnes sellepärast, et multikultuurilisus ning kogukondadevaheline tolerants on kinnistunud sügavale usu- ja ideoloogiasõdade järgse Euroopa ühiskondlikku arhitektuuri. Hakata viimast moslemite ohjamiseks teisendama oleks ohtlik kogu struktuuri jaoks. Samuti kõigi jaoks, kes juhuslikult ei kuulu oluliste tunnuste poolest antud ühiskonna enamusse. Et mainitud arhitektuur on pikaajalise ja valulise kohaldumise tulemus, on vastavalt kahanenud kogukondadevaheline antagonism n.-ö. suurel skaalal. Pogromme ei järgnenud Madridi rünnakule ega järgne niisama lihtsalt ka mujal. Termin ?rassirahutused? on Euroopas reeglina kohaldatav sisserändajaist vähemuste rahulolematusele, mis otsib endale Euroopa ajaloo poolt korrigeerimata väljundit.

    Sellise olukorra tajumine fait accompli?na seletab suuresti ka Euroopa erinevat reaktsiooni Iraagile. Siinse rahuliku elu juured on otseselt selles, mis toimub nn. laiemas Lähis-Idas ja kust ammutavad elujõudu ja pahatihti äraspidist inspiratsiooni Vana Maailma moslemikogukonnad. Euroopas saadakse sellest sundseisust aru väga hästi. Möödunud nädalavahetusel väljendas Euroopa Komisjoni välisasjade volinik Chris Patten paljude EL välisministrite mõtteid, öeldes, et viimasel ajal leviv võrdlus Iraagi ja USA saatusega Vietnamis on väär. Seda sellepärast, ütles Patten, et Iraagi kokkuvarisemise järelmõjud oleksid tunduvalt hukatuslikumad: ?Meil tuleb nende tagajärgedega kaua maadelda.? Patteni ?meie? on esmajoones Euroopa. Islamimaailma konvulsioonid kujutavad endast vahetut ohtu kogu kontinendi sisemisele julgeolekule. See asjaolu ? ja mitte tingimata soov norida tüli USAga ? dikteerib ELi aktiivsed osaluspüüded Iisraeli-Palestiina konflikti lahendamisel, katsed tuua Iraan välja ajatollade algatatud vabalangemisest ning samuti siira mure Ühendriikide vähemalt näiliselt lühinägeliku taktika pärast Iraagis.

    Sel mündil on teinegi külg. Kuigi enamikus Euroopa riikides pole kodanikuõigused tagatud sama pedantselt kui USAs, on need tolerantses ja kultuuride paljususega harjunud keskkonnas kaitstud kindlamini. Siit johtuvalt: seesama ühiskondlik arhitektuur, mis võimaldab moslemeil tihti elada väljaspool Euroopa põhiväärtusi, ei lase neid väärtusi järsult muuta või väärata. USA kodanikuühiskonnas vastu võetud ?Patriot Act? poleks ELi riikides mõeldav. Lääne-Euroopa kodaniku jaoks oleks loobumine teatavaist õigustest mingi konkreetse, operatiivse eesmärgi saavutamise nimel palju probleemsem kui USAs.

    Enamus eelöeldust ei kehti Eesti ega teiste ekskommunistlike riikide ühiskonna kohta, kuna nende ajalugu erineb Lääne omast. Sealne tolerantsikood on nõrgem ning samavõrra madalam on vastupanuvõime ?okkidele. Islamiterrori jõudmisel neisse riikidesse ? ning immuunne pole USA otsese liitlasena keegi ? on vähetõenäoline end püsielanikkonnaks pidava kontingendi kuigivõrd tolerantne reaktsioon moslemite suhtes. Ka on neis proportsionaalselt vähem tõkkeid isikuvabadusi piiravate ja üldse drakooniliste meetmete võimaliku rakendamise vastu. Selles mõttes on kahekiiruseline Euroopa juba praegu tegelikkus ning jääb paratamatuseks mitme põlvkonna vältel.

  • Kutse Alfredo Gioventu näituse avamisele ETDM-is

    ETDM

    Olete oodatud ALFREDO GIOVENTÙ näituse Panteofonia – looduse ajad ja rütmid avamisele neljapäeval, 31. mail kell 17.00.

    Näitus jääb avatuks 22. juulini 2012.

    Toetajad: Itaalia Suursaatkond Tallinnas, Eesti Kunstiakadeemia, Wienerberger AS Aseri telliskivitehas, Regione Liguria, Comune di Sestri Levante.

    Alfredo Gioventù (Itaalia)

    PANTEOFONIA – LOODUSE AJAD JA RÜTMID

    Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi trepigaleriis avatakse 31. mail itaalia keraamiku ja skulptori Alfredo Gioventù isiknäitus, mis annab põgusa läbilõike ühest olulisest teemast kunstniku loomingus. Inspiratsiooniallikaks on võrratud Liguuria kivid, mis kui „genius loci“ saadikud tutvustavad seda maakonda maailmale, võimaldades keskkonna ressurssidel transformeeruda kultuurimustrisse.

    Näitus on kujundatud kui kompleksne installatsioon, kus Liguuria rannakivide erinevate vormide ja märkide kaudu visualiseeritakse looduse aegu ja rütme. Keskne 2,5 m kõrgune skulptuur Daphne nagu dirigeeriks muusikalist partituuri, mis koosneb kividest, milledele nende pikal teekonnal aeg ja sündmused on jätnud jäljed. Kunstniku soov on näidata kestvuse mõiste suhtelisust. Kivitemaatikast on välja kasvanud ka tarbelise funktsiooniga vormid nagu alused, vaasid ja põnevad multifunktsionaalsed õõnesvormid. Keraamilistes kivikompositsioonides köidavad tähelepanu graafilised valged ja voogavad joonterütmid hallis peeneteralises massis, mis ajuti sõlmuvad ka poeetide värssideks. Aeg-ajalt lisab kunstnik oma kompositsioonidele loodusest leitud objekte, mida on töödelnud aeg, tuuled ja merevesi.

    Alfredo Gioventù (1952) on keraamik, skulptor ja installatsioonikunstnik ühes isikus, kellel on taskus ka Genova ülikooli kaasaegse kirjandusloo diplom. 1980-1999 töötas ta õppejõuna erinevates kunstiõppeasutustes. Viimase paarikümne aasta jooksul on uurinud kõrgkuumuskeraamika tehnilisi võimalusi. Katsetused grès kõrgkuumuskeraamika ja portselani tehnoloogiate vallas on viinud uudse keraamilise massi loomiseni, mis võimaldab kvaliteetsel ja esteetilisel tasemel imiteerida Liguuria rannakivide vorme. Gioventù on uurinud looduse rütmide ja joonte semiootikat ja avaldanud sellel teemal uurimustöid.

    Mitmete asutuste tellimusel on loonud keraamilisi skulptuure, pannoosid ja fontääne linnade avalikku ruumi. Võtab aktiivselt osa erinevatest näituseprojektidest ja on võitnud esikohti prestiižsetel näituskonkurssidel. 1998. a. rajab koos Daniela Manginiga omanimelise keraamikatöökoja Opificio Ceramico Alfredo Gioventù ja mõned aastad hiljem avab kunstigalerii Sestri Levantes, mille kaudu kunstnikepaar viib ellu mitmekülgseid kunstiprojekte.

    Näitusega kaasnevad Alfredo Gioventù kahepäevane workshop Eesti Kunstiakadeemia keraamika eriala üliõpilastele ja 30. mail loeng itaalia kaasaegse keraamika ajaloost (kell 18:00, ruum 245).

  • Tuul kõrbe kohal

    Vahur Luhtsalu

    Istanbul Sazelenderi reklaamfoto

    Järgneva kontserdiarvustuse sissejuhatuseks olgu kohe öeldud, et Türgi, türklased ja nende kultuur on olnud eestlastele pikka aega tundmatu suurus. Viimastel aastatel on aga olukord selles vallas hakanud muutuma. Võimaluste suurenedes käib üha rohkem inimesi Eestist Türgis oma puhkust veetmas ja tutvumas selle riigi ajaloopärandiga. Samuti toob Türgit Eestile lähemale asjaolu, et vaevalt kuu aega tagasi algasid läbirääkimised selle riigi Euroopa Liiduga ühinemise küsimustes.

    Ilmselt nii eespool toodud meeleoludest kantuna kui ka puhtast huvist tõi Kanuti gildi saalis esinenud türgi ansambel Istanbul Sazelenderi kava “Tuul kõrbe kohal” eelmise nädala neljapäeval kokku hulgaliselt türgi muusika huvilisi. Muusikute Göksel Baktagiri (kanun), Yurdal Tockani (ud), Selim Güleri (klassikaline kemancha), Emrullah Şengülleri (tšello) ja Yinon Muallemi (löökpillid) esituses kõlas ehe türgi rahvamuusika vöötatuna kaasaegsete muusikamõjudega. Nagu kavalehelt lugeda võis, on ansambel tõstnud türgi instrumentaalmuusika uuele tasemele. Seda väidet tõestab ka fakt, et ansambel on esinenud kuulsa tšellokunstniku Yo-Yo Maga Silk Road Festivali lõppkontserdi raames 2002. aastal.

    Siinkirjutajal on kahtlemata raske arvustada türgi muusikat ja muusikuid, kuna tal pole põhjapanevaid taustateadmisi selles vallas. Seetõttu saan rääkida vaid sellest, milliseid tundeid, assotsiatsioone tekitab ühes põhjamaalases seda sorti helikunst.

    Nii mõnegi muusikute poolt kasutatud instrumendi puhul võib tuua paralleele eesti rahvapillidega. Näiteks Türgi rahvamuusikas ühe olulisema pilli nagu kanun’i saamislugu ulatub kaugetesse aegadesse enne Kristust ja on võrdlemisi lähedane eesti kandlega nii oma ehituselt kui ka näiteks nime poolest. Kuna Eesti aladelt on leitud rohkesti araabia päritolu kuld- ja hõbemünte, siis ei välistaks ma sugugi, et ka eesti kannel võib pärit olla Türgist ja sellega piirnevatelt aladelt!

    Ka ette kantud lugudes oli tunda, et kanun’il on täita türgi muusikas oluline roll. Kanun’i-mängija Göksel Baktagir, kelle žestid reetsid tema vaieldamatut liidrirolli ansamblis, näitas aga kõrget taset selle instrumendi valdamises. Temalt pärines ka enamik kontserdil kõlanud lugudest. Meloodiakujundaja rolli täitsid ansamblis nii kanun kui ka paljud teised instrumendid nagu tšello, kemancha (mandoliinisarnane poogenpill) ja ud (lauto sugulane), mis mängisid kanun’iga tihtipeale unisoonis juhtmotiive võimendades ja neile mahlakust lisades.

    Vaimustavaid hetki pakkus oma löökpillisoolodega Yinon Muallem. Lummatult jälgis publik, kuidas eespool mainitu võlus tamburiinisarnastel pillidel (bendir ja def) välja eriilmelisi rütmifiguure koos hästi tajutava meloodiajoonisega.

    Kindlasti andis etteastele palju juurde ka ansambli taga valgel linal näidatud videofilm. Videopilt lisas muusikute etteastele värvi, tutvustades Türgit kui turismisihtkohta koos kõigi sealsete lõõgastumisvõimalustega. Ekraanil Istanbuli pilvelõhkujaid ja maaliliste randade hotelle vaadates tekkis kohati aga tunne, nagu oleksin sattunud mõne turismifirma promoüritusele. Pigem oleks etteastele andnud toetava fooni video, kus oleks rohkem esile toodud Türgi loodust, inimesi ning sealseid rikkalikke ajaloo- ja kultuuriväärtusi.

    Ansambli esinemisele andis ka kindlasti tuge kontserdil viibinud siinne väikesearvuline türgi kogukond, kes nii mitmeidki neile hinge pugenud rahvaviise söakalt kaasa laulis.

    Kontserdil kuuldu põhjal võib kokkuvõtvalt öelda, et türgi muusika on äärmiselt eriilmeline ning idamaiste helilaadide, pillitämbrite ja rütmifiguuride mikstuuris avaneb eelarvamustevabal kuulajal n-ö kolmas silm märkamaks seda, et “elu võib olla ka teistel planeetidel”. Ehk teisisõnu see, kes tahab hoida kätt maailma muusikaelu pulsil, peab alati üritama piiluda nende eesriiete taha, mis eraldavad ida ja lääne, põhja ja lõuna kultuuriruumi.

     

  • Põleva maja protsess

    MIHKEL MUTT

    Muidugi tundub see väga ebaökonoomne, energia raiskamine ja ebamõistlik. Aga Iraak ongi minu jaoks viimase aja suurejoonelisemaid tõendeid sellest, et inimeste ja riikide käitumist ei juhi mõistus, vaid kõik muu, eelkõige aga uhkus ja eelarvamus. Valgustuslik mõtteviis on alati lootnud, et inimesed käituvad valesti, sest nad ei tea, mis on õige käitumine. Näidake neile õiget teed ja nad käituvad õigesti. Tühjagi.

    Seoses sellega ei saa mööda ühest näivparadoksist. Iraaklaste arvamust on uuritud mitut puhku. Kuigi nagu alati on neid, kelle elu on läinud pärast pööret kehvemaks (ja mida rohkem eraisikuid langeb, seda suuremaks viha paisub), domineerib ometi arvamus, et elu on läinud paremaks. Kuidas seda ühildada järjest kasvava Ameerika-vaenulikkusega?

    (Vahemärkus. Iraagis on esimesed enesetaputerroristide rünnakud. Erinevad andmed kinnitavad, et need ei ole kodukasvanud, vaid al-Sadri-suguste fanaatikute appi kutsutud ja Islami D?ihaadi ja Hezbollah? poolt lahkesti ?laenatud?. Enesetaputerroristidele on sisendatud, et võitluse eesliin kulgeb praegu Iraagis, sest seal tuleb võidelda USA, s.t. vana Saatana endaga, Iisrael on kõigest tolle poeg. Aga kui praegused sündmused kumuleeruvad, ilmuvad loomulikult ka Iraagi omad suitsiidiründajad.) Põhjus on ilmselt selles, et inimeste teadvus suudab praktikas reaalselt seotud asjad teineteisest lahku kujutleda. Egiptuse ja teiste araabia maade noorsugu suhtub ameerika tsivilisatsiooni valdavalt samasuguse vaimustusega nagu suhtutakse kõikjal maailmas. Ja nad tahaksid sinna ka õppima või elama minna. Ja ega iraaklased pole demokraatia vastu. Neile lihtsalt ei meeldi, et selle toovad ameeriklased. Ja Ameerika ei meeldi mitmel põhjusel, eelkõige Suure Venna kompleksi pärast. Too tuleb ja õpetab. Ja kui ei kuulata sõna, siis teeb õnnelikuks vägisi. Kas ei jonni ka väike laps, kui teda lusikat hoidma õpetatakse: tahan ise teha!

    Ameerika on halb lapsehoidja. Ta usub, et maailma valitseb mõistus ja võtab rahvaid kui ratsionaalseid üksusi, kes peaksid aru saama, mis neile hea on. R. Raud märkis PLis õigusega, et demokraatiat ei saa jõuga peale sundida. Lisaksin, et asi pole üksnes jõus. See, kui hästi mingi idee kusagil tööle hakkab, kuidas mingi kord implementeerub, ei ole invariantne, vaid sõltub alati konkreetselt selle rahva ajaloolisest kogemusest, tema hoiakutest, mis võivad olla absurdsed, aga mida ei saa ignoreerida. Ükski rahvas ei ole puhas leht, nagu arvab valgustuslik mõtteviis. Ja Ameerika on valgustuse tunglakandja. (Pole ime, et Prantsusmaal oldi XVIII sajandi lõpul Ameerikast nii vaimustatud.)

    Võtame või sotsialismuse. Äkki oli eestlaste tõrjuv hoiak selle vastu tingitud asjaolust, et meile tõid selle venelased, ja venelastega ei puutunud me kokku mitte nende kõrgaristokraatia ja haritlaste kujul, vaid ?vankadena?, kes arvasid, et bidees pestakse kartuleid. Äkki oleks sakste kehtima pandud sotsialismus palju paremini kaubaks läinud?

    Vene sissetoomine ei ole päris kunstlik. Sest mida tegi Venemaa, Trotski permanentse revolutsiooniga avalikult, hiljem varjatult? Ta soovis maailma rahvastele uut ja helget ilmakorda kätte tuua. Revolutsiooni ja demokraatia ekspordil on ühisosa. Mõlemad on juhindunud (teataval määral) headest kavatsustest. Mõlema puhul on tegemist sotsiaalse kujundustööga. Ja näiteks ka venelased ei saanud siiralt aru, miks neid nii paljudes N. Liidu piirkondades ei armastatud. Ei saa aru ka ameeriklased, miks neid nii mõnelgi pool vihatakse. Need paralleelid on suurel määral vormilised (terve mõistusega inimene ei saa Venet ja Ameerikat ühte patta panna), aga need on siiski olemas.

    Poliitikas nagu inimsuheteski on pea alati põimunud altruistlikud ja egoistikud motiivid. Ameerika tungis Iraaki mitmel põhjusel. Osa motiive on osutunud vääraks, nagu massihävitusrelvad ja Saddami seos al-Quedaga. Laiem eesmärk oli aga algatada siitkaudu Lähis-Ida demokratiseerimine. Ka sel on mitu aspekti. Muidugi inimlikum ühiskond. Aga USA-l oli näiteks ka plaan tuua oma sõjaväebaasid suhteliselt ebakindlaks muutuvast Saudi Araabiast uude ja tänulikku liitlasriiki Iraaki. Ühtaegu pidi demokraatlik Lähis-Ida tagama Iisraeli turvalisuse. Ja siis muidugi huvi nafta vastu, millest on kirjutatud iseäraliku mõnu ja õelusega. Kuigi ma ei mõista, mis on selles imelikku, kui maailma suurim tööstusriik on huvitatud, et nafta maailmas voolaks. Ega siis seda Iraaki lausa jõuga ära võtma mindud. Muide, enamik majandusteadlasi nõustub, et viis, kuidas paljude naftariikide ladvik oma maa varudega ümber käib, on veel keskaegsem kui Venemaal, kus majanduskasv põhineb samuti odava toorme ekspordil. Potentsiaalselt jõukate naftariikide elanikkond vireleb vaesuses. Naftahinnad on maailmaturul aga kunstlikult kõrged, sest OPECi maade naftakompaniid on riigi omanduses. Kui lubataks tekkida vabal konkurentsil, langeksid hinnad umbes kolmandiku. Ja lisaks naftamajandusele hakkaks neis riikides arenema ka turumajandus.

    Lõpuks tahaksin meie kodukootud parastajatele meenutada, et praegune olukord on kardinaalselt teine kui sõja alustamisel. See puudutab ka suurriikide omavahelisi suhteid. Nagu A. Lobjakas eelmine Sirp märkis, on eurooplased väga mures, sest kui Iraagis kord lõplikult käest läheb, siis afekteerib see esmajoones Vana Maailma. Seoses sellega pole saladus, et Saksamaa ja Prantsusmaa ei rõõmustanud põrmugi Hispaania uue peaministri otsuse üle oma väed välja tuua. Sest praegu on esmatähtis vältida Iraagis kolossaalse ?Liibanoni? teket, ükskõik mis hinna eest. Kui endale põlev katus kaela kukub, pole mahti vaielda, kes süütas.

    Sõda on nagu reostus või prügi, mida on parem endast võimalikult kaugele viia. Oleks huvitav teada, mil määral läheks eurooplastele korda, kui USA demokratiseeriks mõnd riiki oma külje all, mitte meie rannavetes. Või kui paljude eurooplaste teadvust kotib see, et Colombias käib nelikümmend aastat kodusõda.

  • XIX rahvusvahelise aktinäituse “MEES JA NAINE” avamine Uue Kunsti Muuseumis 3.juunil kell 14.00

    Uue Kunsti Muuseum

    XIX rahvusvaheline aktinäitus „MEES JA NAINE“ Uue Kunsti Muuseumis

    3.juuni – 3.september 2012

    Avamine 3.juunil kell 14:00.

    Rahvusvaheline aktinäitus “MEES JA NAINE”  on Pärnu suvest  sama lahutamatu kui kuldne päike ja sooja merelahe juurde kuuluv liivarand. Sellesuvine väljapanek ütleb: Meri ühendab.  Läänemeri eriti, sest sellest üheksa riigi ühismerest on saanud vaat et peaaegu Euroopa Liidu sisemeri! 

    Läti, Leedu, Venemaa, Taani, Rootsi, Soome, autonoomse Ahvenamaa ja Eesti kunstnike looming hoiab silma peal seostel, mis teevad meid, siinseid mehi ja naisi, sarnaseks Läänemere kõigil kallastel. Iluideaalid kipuvad globaliseeruvas kommertsmaailmas ühtlustuma, ent igale survele tekib tavaliselt vastujõud. Nii ka ilustandardeid kujundavale turumaailmale. Läänemere kunstnike hulgast otsisime neid loojaid, kes rõhutavad iga inimese ja tema sisemaailma ainukordsust. 

    Leedu kunstniku Vilmantas Marcinkeviciuse suuremõõtmelised maalid Läänemere jõulistes suvevärvides ning Ahvenamaa kunstniku Kjell Ekströmi vesihallid akvarellid on kujutamislaadilt  teineteisest üsna kaugel, kuid nad räägivad ühest ja samast.  Inimene on kui kala, kes otsib sügavamat vett.  Või  kui lind, kes lendab soojuse ja valguse poole. Soome maalija Viggo Wallensköld imetleb mehi ja naisi, kes pole rahul emaihust kaasa saadud sootunnustega ning taani kunstnik Michael Kvium hoiatab ihu kallal tehtud muutuste pärast.  Läti fotograaf Janis Gleizdsi postuumne sõnum aga kõlab aastakümnete tagusest ajast julgustavalt – pole midagi ilusamat kui noor naine, uue elu kandja, pildistatud päikesesära meres!

    XIX aktinäitus avaneb pühapäeval, 3.juunil kell 14.00 Pärnu Uue Kunsti Muuseumis ja jääb suvepealinna silmailuks kuni 3. septembrini.  Näitus on avatud iga päev kell 09 – 21.00.

  • Elektroonilised šamaanirituaalid

    Kaur Garšnek

    Esmaspäeval sai “Jazzkaare” sügishooaja raames näha-kuulda Rock Cafés esinenud KTU-nimelist (hääldub nagu K2 ingl k) põnevat kollektiivi. Rohkearvuline kuulajaskond osutus lisaks õige mitmepalgeliseks: suur hämar kontserdisaal oli pilgeni tuubil kõige erinevamaid huvigruppe, kes veel enne artistide ülesastumist olid täitnud õhu erimärgiliste laengutega, nii et võis lausa tunda, kuidas juuksed särisedes püsti tõusevad ning riided keha külge tõmbuvad. Elevus oli ka põhjendatud, sest õige pea, nagu teadustatud, muutus ruum tõeliseks kultuuride sulatuskatlaks, milles järgneva tunni-pooleteise jooksul segunesid põhi, lõuna, ida ja lääs; vesi, tuli, õhk ja maa; ülemine ja alumine; paradiis ja põrgu; jumal ja loom; vasak ja parem. Kaugest sai lähedane, lähedasest kauge. Kuuldut võinuks lahterdada selliste siltide alla nagu avangard, folk, progerock, funk, ambient, industrial, world music…

    Tegelikult oli kõik see kodeeritud juba kvarteti nimesse. Sest “K” tähistab meie põhjanaabrite, kuulsa akordionikuradi Kimmo Pohjose ja sämplerdaja Samuli Kosmise loorbereid võitnud elektroprogefolkprojekti Kluster, mis on muide esinenud ka ühes nimeka Kronos Quartetiga. TU näol ent on tegemist Ameerika mitte põrmugi vähem kuulsa duoga, trummari Pat (Lee Patrick) Mastelotto ja bassisti-kitarristi (?!) Trey Gunniga, hilise (kolmanda) King Crimsoni liikmetega! KTU kujutaski endast nende kahe, esmapilgul võrdlemisi erineva koosseisu sümbioosi, Kosminen ja Mastelotto põhiliselt rütmisektsioonis ning Pohjonen ja Gunn harmooniaplaani kujundajate ja solistidena. Samas kasutasid muusikud oma instrumente vahel üsnagi “ebatraditsioonilisel” viisil, mistõttu noil funktsionaalsetel rollidel puudusid selgelt eristuvad piirid: näiteks leidis akordion üha rakendust rütmipilli ja efektigeneraatorina, lähenedes kohati lausa äravahetamiseni Kosmise instrumentaariumile.

    Lisaks polnud ju ka instrumendid ise päris traditsioonilised. Kõige eksootilisemaks võib nähtavasti pidada Trey Gunni kümnekeelset stereoväljundiga, spetsiaalselt tapping-tehnika* jaoks mõeldud nn puutetundlikku Warr kitarri, mille heliulatus on vastavas häälestuses oma seitse oktaavi ja mida võib mängida umbes nagu klahvpilli – soovikohaselt kas ühe või kahe käega. Instrumendi eripära (ja muidugi tunnetuslik-tehniline pagas) lubas Gunnil esineda niihästi meisterliku bassisti kui ka kitarrivirtuoosi osas, mängida kaasakiskuva rütmiga funky’likke bassikäike, mitmehäälselt “ludisevaid” kidrasoolosid ning ülipehme artikulatsiooniga intensiivselt undavaid noote – seda kõike kas või samaaegselt. Kontserdi lõpupoole, pärast teistkordset tagasiplaksutamist ja ovatsioone, demonstreeris Trey aga veel ühte mänguasja, umbes meetripikkust neljakeelset pillijuppi (Chapman Stick), mis heliulatuse ja kõla poolest meenutas küll tavalist basskitarri.

    Ohtralt tarvitati ka live-elektroonikat, olgu siis kõikvõimalike efektiprotsessorite, kitarrisüntesaatorite, midi-kontrollerite, looper’ite, sämplerite või sülearvutite kujul, mis valdavalt oskuslikus kasutuses tegi kõlapildi veelgi huvitavamaks ja omanäolisemaks (kui norida, siis kohati ehk veidi häguseks). Pohjose akordioni möirahtused ja krabinad esiteks ning tema kaikuv koolitamata “tundrahääl” teiseks – sh põrgulikud huilged ja verdtarretavad naerulaginad – olid tihtilugu tundmatuseni moonutatud. Seejuures koosnes Samuli Kosmise helipalett üksnes ja ainult esimeste või teiste digitaalselt töödeldud sämplingutest, mis kõlasid vahel õhuliste foonide ja helinatena, enamasti aga tehnitsistlike särinate, hoopide ja kõmakatena, juhituna läbi midi-kontrolleri, mis töötas elektroonilise löökpilli puuteplaadi põhimõttel. Vahel oli tõesti raske aru saada, mida täpselt kuuldakse ning kelle käe alt need helid nüüd tulevad – seda enam, et osa muusikast kõlas siiski ka fono pealt. Asja tegi veelgi segasemaks tõik, et ka ühte Pat Mastelotto kahest trummikomplektist kuulus elektroonilisi trumme ning tedagi võis aeg-ajalt näha mingite aparaatide taga nuppe keeramas. Muide, teise komplekti okupeeris keset kontserti Kosminen, misjärel kahe trummari vahel leidis aset põrisev dialoog, milles viimane sõna jäi küll ilma kahtluseta Mastelottole.

    Tehnoloogilise poole pealt ei ole see aga veel kõik, sest õigupoolest kuulub KTUsse lisaks eelmainitutele veel kaks liiget: surround-heli disainer Heikki Iso-Ahola ja valguskoreograaf Valo, s.o Ari Virtanen, keda kumbagi seob Pohjosega kauaaegne koostöö. Suuresti tänu nendele kujunes kontserdist mitmeplaaniline multimeediaetendus.

    Mida kogu selle kaadervärgiga siis saavutati? Tundus, et ei midagi enamat ega vähemat kui artistide ja publiku viimine ekstaatilisse keskendumisse (kusjuures visuaalses mõttes osutus katalüsaatoriks eeskätt just Kimmo Pohjose lavaline olek), mitmeti meenutas esitatu pigem šamanistlikku rituaali kui komponeeritud muusikat. Ka tegijad ise on väitnud, et ühte ja sama lugu pole neil põhimõtteliselt võimalik korrata, kuna valdav osa loomingust sünnib alati kohapeal improvisatsioonina. Teisalt võis ometi sedastada paikapandud harmoonilisi järgnevusi ja rütmifiguure, nii et teatud struktuur lugudel siiski oli – kui ka ainult selleks, et see ürgjõudude hoovustes purustada ja uueks teha. Rääkides kompositsioonist vertikaalses plaanis, paistis tooniandvaim mõjutegur olevat just põhjamaine paganlik müstitsism, süngevõitu ja metsik, kohati jäine, paiguti tuline, mis intrigeerival moel segunes äratuntavalt kingcrimsonliku progerocki kaskaadidega. Sõnaga – kuulata oli nii mõndagi huvitavat. Samas leidsin hiljem tuttavatega vesteldes ning otsi kokku tõmmates kinnitust oma arvamusele, et KTU jääb pigem fenomeniks, “mida peab nägema ja kuulma”, üheks kõlaliseks eksperimendiks ning muusikaliste väljendusvahendite tutvustajaks. Kuid tegemist ei ole bändiga, kelle plaati viitsiks kodus süvenenult kuulata. Väidetavalt on neil siiski kavas selline asi välja anda, nii et saab näha. Ilmselt on stuudio-KTU ka midagi muud kui live-KTU.

     * Tapping tähendab heli tekitamist ühe käe sõrmede järsu vajutuse või löögiga vastu kitarri (vms keelpilli) kaela.

Sirp