Rail Baltic

  • Lõikas puhtalt ja valutult

    Sotsialismiajastu populaarsed estraadilaulud, vürtsitatud Kongresside Palee stiilis konfereerimisega oli ehk tänavuse kevade suurim show-üllataja. Löövalt hea idee ja äratundmisrõõmu pakkuv esitus, mis balansseeris ka parodeerimiskunsti õhukesel noateral väga osavalt. Andrus Vaariku lavastatud nagu ka muusikal “Georg”. Lõikab sama kandi pealt, kuigi leebemalt, valutumalt ja puhtamalt.

    Kui inimene suudab enda üle naerda, pole temaga hullu midagi, on tavaks öelda. Kui rahvas suudab oma traagilise mineviku koomilises võtmes välja tuua, on märkimisväärne. Kuigi nõuka absurdis oli palju koomilist juba toona – kuidas lokkas igasugune satiiriteater, meil Baskin, N Liidus Žvanetski. Ja veel enam on selles ajas (tragi)koomilist nüüd, kus otsene valu nende teemade taga on kahvatunud.

    Reklaami peale läks kaks linnahallitäit rahvast kuulama estraadilaule. Kohapeal ootas aga sugugi mitte väiksema lisaväärtusena tolleaegsete satiirietenduste stiilis verbaalne osa: tollases ülespuhutud patriootlikus kõnepruugis ja ajakohaselt lõikava huumoriga vahetekstid. Viimse tollini stiilselt konferansjee Anu Lambi poolt esitatud. Ja publik pidi kaasa mängima. Üks eredamaid momente oli 22. aprillil, Lenini sünnipäeval toimunud kontserdil leinaseisakuga Lenini ema mälestamine. Ja tõesti – enamus linnahalli rahvast tõusis käsu peale püsti. Pärast seisakut tänas Anu Lamp seltsimehi, kes austust avaldasid. Ja lisas metalsel häälel: “Teistega tegelevad edasi julgeolekuorganid.”

    Rahvas rõkkas naerda. Selge ja mõistetav ka neile noortele, kes ise mitu tundi tšekkidega saiasabas seisnud polnud. Neile tegi asi lihtsalt nalja, nõukaajast eluga läbi tulnud vanem generatsioon muigas tagasihoidlikumalt. Publiku hulgast kostis katkeid: “Pole ammu nii naerda saanud.” Aga ka sellist: “Tegelikult oligi kõik siis parem.” See inimene oli tulnud siiras nostalgiaihaluses. Ja ei pidanud pettuma temagi, sest etenduse kontseptsioon oli delikaatne, ühtegi tollast lauluiidolit ju ei naeruvääristatud. Lavastaja Vaariku kiituseks peab ütlema, et “Georgis” veidi traagelniitidega õmmeldud nõukogude aja pilamise numbrid olid siin perfektselt paigas, finessideni. Ka kunstniku- ja näitlejatöös, konferansjee kostüümijoonest ja plaksuga kinni löödud kaustast, Pugatšova-Sillamaale lavale toodud nelkidest kuni madrusetantsude ja võimlemispeo liikumiseni välja.

    Aga kui parodeerimine oli nii mõõdukas, et kas jäi siis lahjaks? Kontserdi algupoolel oli hetkeks mõte, et kuidas ja millega see kõik välja kannab. Ega ikka tolleaegsete vene ja välismaiste staaride hääl lavalt ei kosta (antud olukorras tobe ja mõttetu tahtmine, aga ikka kipub meeltesse). Kas suudavad meie artistid kõik selle muusikaliselt ja lavaliselt suureks mängida? Esimene ja üks tugevamaid äratundmishetki oli Mart Sanderi latti ületav Toto Cutugno ja tema laul “Serenata”. Sanderi hääl oli nii hea (puhtvokaalselt parem kui kunagi varem), valges ülikonnas kuju liikumine nii andekas, et õhtu oli korraga paigas.

    Tublid olid tegelikult kõik lauljad, lausa üllatasid Nataly Viks ja Evelin Samuel. Osa seadeid lepitas ka kohati hõredalt mõjunud noorteorkestri kõlaga. Leidlike parukate, kostüümide ja valge klaveri ning rahutuvidega lavakujunduse kõrval aga oli vaieldamatuks magnetiks solistide liikumine. Ja kui tantsutrupil ja grupiesinemistes kohtas veel “mõningaid puudusi”, siis solistide liikumises võis näha “vaid voorusi”. Perfektne – ei kukkunud labasesse ülemängimisse ega jäänud oskamatult igavaks.

     

     

     

  • Valge klaasi päevad Haapsalus

    Eesti klaasikunstnikel oli taas rõõm võõrustada kolleege ja mõttekaaslasi laiast maailmast. Nädal aega kestnud kolmas kuuma klaasi töötuba, mille algataja on  Kai Koppel, päädis näitusega muuseumi ülakorrusel. Näitusele on koondatud valik ürituse käigus publiku silme all valminud töödest, sekka mõned varem loodud.

    Ühiseks nimetajaks sai seekord ahjust ammutatav piimvalge klaas, millest paljud osalejad tuletasid seoseid Haapsalu legendiga. Valge daami müüdis sisalduv ürgne naise ja kuu arhetüüp leidis tõlgendamist nii abstraktsemalt kui konkreetselt. Siinkirjutajale oli üllatuseks, kuivõrd avarat tähendusvälja peidab üks pähekulunud lugu: ainest leiaks nii sümbolist kui feminist.

     

    Klaasi kaks poolust

    Erialases slängis jaguneb klaasikunst külmaks ja kuumaks. Neist esimene valmib sageli kusagil vaikses keldris, kuudepikkuse töö tulemusena; viimane on mängulisem, artistlikum, samavõrd protsessile kui tulemusele orienteeritud. Seega ka rohkem, kui sporditermineid kasutada, publikuala. Harjunuma sõnaga ? tegevuskunst. Suuremad etendused toimuvad enamasti vabas ja suviselt helemeelses õhus, nii ka Haapsalu klaasipäevad, mille keskmeks oli Evald Okase muuseumi õue  klaasiahi.

    Mängulisus ei tähenda sealjuures sugugi, et tegemist oleks kerge ja kättesaadava alaga. Klaasipuhumine on töö, mis lisaks kunstiandele nõuab ka üpris head koordinatsiooni. Et kunstnikke, kelles võrdses headuses oleks ühendatud manuaalne ja visuaalne võimekus, leidub üldse haruharva, on sellised ettevõtmised ikka rahvusvahelise haardega.

     

    Valge klaasi võimalused

    Tänavune Haapsalu sümpoosion koondas kunstnikke kolmelt kontinendilt. Oli neid, kes Haapsalu miljööst võlutuna naasevad ikka ja jälle. Sung-Hwan Hong (Korea), elegantselt ?ongleeriv show-mees, lõi klaasikunstile ebatüüpiliselt lühikese elueaga teoseid. Robert Tannahill (Kanada) portreteeris Valget daami, ohverdades selleks isiklikud juuksekarvad. Nicolas Morin ja Catherine Sintés (Prantsusmaa) kohandasid klaasile tekstiilikunsti võtteid: tema töö pealkiri on  ?Tricot Suspendu? (?Rippuv kudum?). Lačezar Dočev (Bulgaaria) sisustas Valgele daamile pitsimustrilise buduaari. Anda Munkevica (Läti) ?Rip This Joint? (?Purusta see lüli?) jätkas ready-made-ahelat klaaslülidega. Vesa Varrela (Soome) ja Remigius Kriukas (Leedu) lõid stiliseeritud loodusvormidest kolmemõõtmelisi kujutisi. Uusi elamusi tõid kaasa esmakordselt Haapsallu sattunud.  Cicy Ching (Hongkong) esitles slaide oma vaimustavalt rafineeritud ehtekunstist. Haapsalus valminud installatsioon ?In Tears? (?Pisarais?) peegeldas elusalt müüritu traagikat. Sue Parry (Inglismaa), kelle tööst õhkus punkivat radikaalsust, viljeles (üllatuslikult) puhtabstraktset, loodusest lähtuvat vormikeelt. Tema Haapsalu muljed kristalliseerusid teoses ?Night Swim? (?Öine ujumine?). Boheemlik primadonna Renate Korinek (Austria) rakendas materjali voolavust teostes ?Erootika? ja ?Sensuaalsus?. Barbala Gulbe (Läti) seeria ?Always So? (?Ikka nii?) kõneles kuufaaside mõjust inimesele. Gunilla Lifvergreni (Rootsi) üleelusuurused klaasist ostut?ekid ?The Last Bill? (?Viimne arve?) surfasid neopopi lainel.

    Eestlaste töödest tõstaksin esile Toomas Riisalu ?Siilid lähevad taevasse?, mida iseloomustas tajutav terviklikkus ehk, nagu öeldi nõukaajal, sisu ja vormi ühtsus. Meditatiivset ümarvormi (märksõnad ?muna?, ?alge?, ?ootus?, ?hommik?) viljelesid Kai Saarepuu, Virve Kiil, Kairi Orgusaar ja Eeva Käsper, kontseptuaal-iroonilist lähenemist Kati Kerstna, Erki Kannus ja Merle Kannus, ehtekunsti Liisi Junolainen ja Maret Sarapu, habrast miniatuuri Kairi Orgusaar, funktsionaalset vormi Kai Koppel, Virve Kiil, Kaja ja Eero Vaikre, romantilis-jutustavat laadi Sofi Arshas (?Sülfiidi tulek?) ja Viivi-Ann Keerdo (?Daamide aeg?).

     

    Suupisted

    Nii-öelda põhiroa, sümpoosioni kõrval pakuti Haapsalu linnarahvale ning suvitajaile teisigi suupisteid. 14. VII korraldati päev lastele võimalusega harrastada klaasimaali professionaalide juhendamisel. Nõuandeid jagas ka maestro Evald Okas, kes korraks ise pintsli haaras, jäädvustades keraamilisele paletile oma lemmikmotiivi ? kauni büstiga naisterahva.

    Viie Risti galeriis avas isikunäituse ?Klaasist majad? Rait Prääts. Kultuurikeskuses esinesid paarisnäitusega bulgaarlased Lačezar Dočev (monumentaalsed klaasskulptuurid) ja Ventseslav Danev (fotogramm-kollaa?id). Kuke galeriis esitas klaasist paberipresse Remigius Kriukas (Leedu). Raudteejaama perroonile seadsid Erki ja Merle Kannus interaktiivse heliinstallatsiooni ?Ood reisijatele?.

     

    Seltsielu

    Tants klaasiahju ümber ei tahtnud lõppeda ka öötundidel. (Eks katsu tööd katki jätta, kui oled just käe soojaks saanud.). Klaasikeerutamiselt mindi sujuvalt üle jalakeerutamisele. Hoogu lisas lätlaste bänd Oroboro ning ühiselt musitseeriti trummidel ja etnilistel pillidel. Kordamööda kostitati üksteist eksootiliste rahvustoitudega, wok?ist kamani. Nauditi ilusat rannailma, ravimuda, Haapsalu vaatamisväärsusi ja kontserdiprogrammi. Vahetati infot, visiitkaarte ja suveniire. Külalised lahkusid, seljakotis Haapsalu sallid ja kamapakikesed, nende vahel paar helget mälestust.

  • Eesti Piirivalve 90. aastapäeva näitus „Piirivalve lugu – Inimese lugu“ Maarjamäe lossis avatud viimast nädalat

    Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossis (Pirita tee 56) on 13. jaanuarini 2013 avatud Eesti Piirivalve 90. aastapäevaks valminud näitus „Piirivalve lugu – inimese lugu“. Näitus keskendub tekstis ja pildis inimestele, kes on olnud piirivalve organisatsiooni taastamise ja arendamise juures, teinud kohusetundlikult oma igapäevast tööd ja kelle nägu on tänane piirivalve.

    Näitusele valitud lugude eesmärk on tuua esile väärtused ja hoiakud, mida kandsid ja rakendasid piirivalve taastamise juures võtmepositsioonidel olnud inimesed, kes osalesid organisatsiooni kujundamisel ja teenistuse korraldamisel. Piirivalvurite endi poolt jutustatud lugudes räägitakse väärtustest, mis aitasid piirivalvel kujuneda ja areneda ühtseks ning kokkuhoidvaks pereks, kus valitseb ühtne meeskonnavaim, kindlad väljakujunenud traditsioonid, varjamatu isamaa-armastus ning põhimõte „üks kõigi, kõik ühe eest.“

    Tegemist on valikuga tänastele piirivalvuritele eeskujuks olnud kolleegide lugudest, nende mõtetest ja suhtumisest ellu ja teenistusse, isamaasse ning traditsioonidesse. Näitusel saab tutvuda 12  piirivalves teeninud ja teeniva inimese looga.

    Maarjamäe loss on avatud K-P kell 10-17.

    Maarjamäe lossis on avatud veel Eesti Vabariigi ajalugu tutvustav suurnäitus „ISEOLEMISE TAHE“ ja Eesti Filmimuuseumi näitus „SIIN ME OLEME! Eesti filmi esimene sajand“.

    Jälgi Eesti Ajaloomuuseumi uudiseid Facebookis: https://www.facebook.com/ajaloomuuseum

    Maarjamäe lossi juurde sõidavad bussid 1A, 5, 8, 34A ja 38, peatus Maarjamägi.

  • Pärandi kaitsel garantiid ei ole

    Paljudel oli võimalus lugeda mõned nädalad tagasi meedias avaldatud lugu ebainimlikkusest, mida ilmutasid muinsuskaitsjad, kes lükkasid kategooriliselt tagasi pakutud lahenduse, kuidas liikumispuuetega inimesed saaksid hõlpsamini rajatava Vabadussõja Võidu samba juurde. Meedias ilmunud teatele  järgnenud kohtumisel kõigi asjaosalistega selgus aga tõsiasi, et projekteerijad ei olnudki kõnealust ideelahendust muinsuskaitsele arutamiseks esitanud. Kust siis tekkis avalikkusesse teade muinsuskaitsjate keeldumisest? Aga väga lihtsalt. Vastav avaldus muinsuskaitsjate kohta tehti tulenevalt müüdist, mille kohasel muinsuskaitsjad lükkavad iga võimaliku ettepaneku, mis on seotud Vabadussamba rajamisega, niikuinii tagasi. Näiteid eelarvamuste kohta, mis sünnitavad mõistmatust ja negatiivset fooni muinsuskaitsjate tegemistele, on küll ja küll.

    On ka positiivseid müüte, mille loomise ja edasiarendamise  üheks põhjuseks on soov näha õhkõrnas virvenduses midagi kindlat. Näiteks eelmise nädala Sirbis (nr 45, „Muinsusvõimetus, kuid mitte lootusetu”, lk 2) avaldas Carl-Dag Lige mõtte, et „Eesti riikliku muinsuskaitse peamiseks eesmärgiks ei saa olla muu kui kultuuripärandi säili(ta)mine, mis on otseselt tuletatud Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulist”. Tahaksin väga nõustuda ülaltoodud arvamusega, kuid paraku on sõnumi autor põhiseadusest rohkem välja lugenud, kui sinna kirja on pandud, ja asunud toetama müüti selgesõnalisest kultuuripärandi kaitsest Eesti Vabariigi põhiseaduses. 

    Preambul ei anna garantiid

    Eesti kuulub nende riikide hulka, millel on preambuliga põhiseadus ja kahtlemata on preambul kooskõlas rahvusvahelise õiguse põhimõtetega. Samas ei ole õiguseksperdid kehtiva Eesti Vabariigi põhiseaduse preambuli sisulise vajalikkuse, tähtsuse ja õigusliku mõju küsimuses veel tänagi ühisele seisukohale jõudnud. Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuna asunud kindlalt nende hulka, kes tunnistavad preambuli normatiivset iseloomu. Preambul võib oma üldise iseloomu tõttu lihtsustada põhiseaduse sätete tõlgendamist, kuid preambuli alusideid ja sisu konkretiseeritakse, arendatakse edasi või garanteeritakse põhiseaduse paragrahvides. Ajalukku vaadates teame, et Põhiseaduse Assamblee lisas oma töö lõppjärgus rahvalt laekunud ettepanekute alusel preambulile lõike, mille kohaselt Eesti riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Märgitud täiendus preambulile oli vajalik, et eristada selgepiiriliselt riigi põhiülesandeid eesmärgist.

    Põhiseadus loob eelduse eesti rahvuse säilimisele ja teeb riigile ülesandeks kaitsta ka eesti keelt kui eesti kultuuri säilimise olulist eeldust. Seda garanteeritakse põhiseaduse paragrahvidega,  mis seadustavad eesti keele riigikeelena. Kahjuks jääb kultuuri oluline osa – kultuuripärandi hoidmise kohustuste tagamine põhiseaduses käsitlemata ja kultuuripärandi riikliku kaitse osas puudub preambulil mõju põhiseaduse sisule. Põhiseadus on kõige kõrgemal seisva õigusjõuga akt, mis kannab vastutust kogu õigussüsteemi ees. Eesti õiguslik regulatsioon toetub põhiseaduse sisule, mille eri osades ei ole paraku käsitletud kultuuripärandi ja kultuuriväärtuste põhiseaduslikku kaitset. Olen korduvalt kultuuripärandi kaitsest kõneldes viidanud põhiseaduse 32. paragrahvile. Sellele paragrahvile tugineb ühelt poolt  omandi kaitse, kuid teiselt poolt sätestatakse sama paragrahvi alusel muinsuskaitseseaduses kitsendused mälestiste omanikele. Nimelt on põhiseaduse kõnealuse paragrahvi lõpuosas kirjas, et omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Samas ei ole nimetatud regulatsioonil omandi kasutamise kohta sisuliselt sellist tähendust, mida võiks siduda põhiseaduse preambuliga, tagamaks eesti rahvuse ja kultuuri säilimist läbi aegade. Niisugune klausel ei kohusta omanikku hoidma ja kaitsma eesti kultuuripärandit. Lähtudes ülaltoodust olen arvamusel, et kultuuripärandi kaitsmisel puudub põhiseaduslik garantii. 

     

    Neli põhjust põhiseaduse muutmiseks

    Olen väga tänulik riigikogu liikmetele, kes on alustanud diskussiooni vajadusest viia Eesti Vabariigi põhiseadusesse kultuuripärandiga seotud täiendus. Arvan, et seda täiendust on vaja ennekõike selleks, et muuta ühiskonnas hoiakuid üha enam marginaliseeruva kultuuripärandi kaitse suhtes.

    Teiseks on vaja põhiseaduslikul tasemel sätestada kultuuripärandi hoidmine kui kultuurilise jätkusuutlikkuse tähtis element. Õiguskorralduse ülesehitust silmas pidades on oluline, et põhiseadus kui teiste seaduste nurgakivi peab tähtsaks deklaratiivses  preambulis nimetatud kultuuri ja keele kaitse täpsustamist ka põhiseaduse regulatiivpeatükis. Lisatava paragrahvi alusel on võimalik teha olulisi muudatusi ka teistes seadustes, s.o muinsuskaitse-, planeerimis-, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses jt.

    Kolmandaks loob põhiseadusesse lisatav paragrahv aluse vastutusele. Kõigepealt kohustab see iga Eesti Vabariigis elavat inimest kaitsma ja hoidma kultuuripärandit ning mitte ainult eesti, vaid ka teiste rahvaste pärandit. Seega paneb lisatav paragrahv vastutuse igale Eesti Vabariigi kodanikule suhtuda austuse ja hoolega ka teiste maade kultuuripärandisse, hoolimata nende loojate päritolust. Samas ei tohi kogu vastutust delegeerida üksnes kultuuripärandi omanikele või inimestele, kes kas tahtlikult või teadmatult võivad kahjustada või hävitada pärandit. Riik ja omavalitsused peavad samuti hoolima ja vastutama nii juba loodud kui loodavate kultuuriväärtuste säilimise ja kestmise eest. Uute seaduste loomisel ja olemasolevate täiustamisel on võimalik edaspidi täpsustada, kuidas Eesti Vabariigi demokraatlikus õigusruumis toimub näiteks uusloomingu sobitamine eelmiste põlvkondade loodud pärandiga. 

    Neljandaks oleks põhiseadusesse lisatav paragrahv osa protsessist, mille eesmärk on saavutada kardinaalne pööre kultuuripärandi kaitsmise ning säilitamise materiaalsetes küsimustes. Pole ju saladus, et meie riigis on märkimisväärne hulk kinnismälestisi aegamööda sattunud sedavõrd avariilisse olukorda, et nende päästmine läheb maksma sadu miljoneid kroone.

    Muinsuskaitseamet vaatab lootusrikkalt tulevikku, et juba pool tuhat aastat Eestimaal toiminud kultuuripärandi kaitsmine saaks selge põhiseadusliku garantii.

  • Kõrgemates meeleseisundites

     

    TIIBETI BUDDHA MUNGAD Gyuto tantristlikust kloostrist Estonia kontserdisaalis 10. V.

     

    Ida muusika festival “Orient” esitles möödunud nädalal Tallinnas Tiibeti budistliku gelugpa koolkonna muusikat. Tõtt-öelda polnud kuue Gyuto kloostri munga kahetunnine esinemine ei kontsert ega show-laadne etendus, vaid nelja tantristliku rituaali läbiviimine, mille eesmärgiks kõrgemate meeleseisundite saavutamine. Mitte esteetiline vaatemäng või – hoidku jumal(used)! – eksootiline meelelahutus. Sestap olid Estonia kontserdisaalist toolid välja viidud ning vaatajad-kuulajad (jätnud kingad ukse taha) istusid rätsepaistes põrandat katvatel vaipadel. Budistlikust tantrismist veel niipalju, et tegemist on esoteeriliste õpetuste-tekstidega, mis on läbi tuhande aasta meieni kandunud gurult õpilas(t)ele edastatuna.

    Kuna tegemist polnud kontserdi kui sellisega, siis ainult muusikalist leksikat kasutades on neid palveid kirjeldada mõneti kohatugi. Kõigepealt süvenesid värvikates kostüümides ja peakatetega mungad Yamāntaka rituaali, mille eesmärgiks on (lihtsustatult öeldes) surma ületamine. Sugestiivselt rütmiline ühel ülimadalal noodil kooris loitsimine (gyuke) mõjus pooleldi laulu, pooleldi maagilise lausumise, retsiteerimisena. Läksid minutid, möödus esimene veerandtund, lõppes teinegi – ja ikka sama ühel noodil kurguhäälne lausumine-mediteerimine. Siiski tabas minu kõrv ühe iseäraliku nüansi: selles loitsimises näis olevat mitte üks, vaid kaks põhitooni. Kusjuures see vaevumärgatav helikõrguse muutus “ujus” domineerivast helikeskmest perioodiliselt sujuvalt üles. Ja siis alla tagasi.

    Eriline koht on sellisel kurguhäälsel laulmisel raskesti kirjeldatavatel sagedusmodulatsioonidel: eeslauljast munga kõris olnuks justkui mingi elektrooniline filter, millega sai põhitoonile lisaks ka ülemhelisid “peale keerata”. Midagi vokaalse wah-pedaali taolist. Peab ütlema, et see 40 minutit kestnud Yamāntaka rituaal võis mõjuda küll ütlemata monotoonselt, ent samas mitte lõõgastav-uinutavalt. Pigem oli tegemist energeetilise ja psüühikat aktiveeriva meditatsiooniga.

    Väike munkade kostüümivahetus ja kuulda sai pika eluea ja muid heaendelisi palveid. Ehkki pika eluea palved oli eelmisest rituaalist poole lühemad, võisid need õhtumaisele kõrvale mõjuda eelnenu jätkuna. Selle vahega, et kultuslikke drilbu-kellukesi helistati nüüd sagedamini.

    See-eest kolmveerandtunnine Mahākāla rituaal, mille üks tähendustest on aja kosmilisse loomusesse sulandumine, avas lisaks tiibeti kultusmuusika vokaalsele küljele ka instrumentaalse pooluse. Rituaalmeditatiivsust võimendasid nüüd suur nga-trumm ja taldrikud, mille ansamblipartneriteks olid hiigelpasuna dung-chen’i ja trompetilaadse kang-dung’i näiliselt kaootilised undavad helid. “Näiline kaos” on mõistagi petlik, näiteks löökpillide üha kiirenevad rütmid sümboliseerivad ju lõpmatust ja igavikku. Ning ega pühade tekstide lausuminegi lähe n-ö isevoolu teed – nii tabasin viimases, Guhyasamāja rituaalis päris selgelt tuttavaid “taktimõõte”, rütmijaotusi kaheksa ja kaheteistkümne peale.

    Ütlematagi selge, et Tiibeti esoteerilise budismi tähendusväljadesse mittepühendunuil on neid rituaale raske mõista, vaatamata Peeter Vähi koostatud asjatundlikule kavaraamatule. Ent mõistmine on üks asi, osasaamine teine. Ning meie publikul oli ikkagi võimalus koos Tiibeti Buddha munkadega süveneda kõrgematesse meeleseisunditesse, vähemalt olla kohal.

     

  • Galeriid

    Mida oodata näituselt ?Monogaamia? ? kas romantilisi truudusevandeid, suhteprobleeme, perekonnapilte või kultuuriuurimust? Tegemist on mehe näitusega oma naisest, klassikalises þanrimääratluses ?abikaasa portreega?. Mark Maher on pildistanud oma abikaasat Krisztat, kandnud fotod metallplaadile, plaati töödelnud ning teinud digifotod. Galeriis on eksponeeritud nii protsessi vaheetapp metallplaadil kui trükiformaadis tulemus. Afäär on ilmselt teadlikult turvalise klassikavoodriga ümbritsetud, seosed Vermeeri portreteeritud naistega on lausa kohustuslikud. Niisiis, rollid on justkui jaotatud ja mäng võib alata. On naine, modell ja muusa, ning mees, kunstnik ja looja. Draama feministliku versiooni mängis Johannes Saar Päevalehes juba läbi. Tema nägi ka mehepilgule suunatud armukadeda abikaasa ähvardusi, mis vormusid looja vägivallaks teose pinnal. Miks ka mitte ? meeste mängud (?).

    Näituse pealkiri on rangelt välistav: kolmandat osapoolt mängu ei oodata, publikule kohta ei jäeta. Mitte et ?Monogaamia? kuidagi publikuvaenulik näitus oleks, pigem vastupidi. Täpsem oleks väita, et publikule on sellel näitusel jäetud kõige traditsioonilisem kõrvaltvaataja roll, ebamugavaks teeb selle aga tõsiasi, et meid pannakse pealt vaatama väga isiklikku protsessi. Võib jääda mulje, nagu üritaks Mark Krisztat väikesteks tükkideks lahti võtta nagu lapsed mänguasju, et teada saada, kuidas need on tehtud. Deðifreerides naise, traditsioonilise mõistatuse, saavad paljud olulised küsimused tema jaoks vastuse. Sellisesse õnnelikku lõppu on raske uskuda, vähemalt kõrvaltvaataja jaoks toodab näitus pigem uusi küsimusi ja küsitavusi.

    Usutavam tundub võimalus, et Mark Maher üritab abikaasat portreteerides jõuda iseendani ? defineerida oma armastuse objekti ja sedakaudu ennast. Kunstiajaloolasena näeb ta naises peegelduvaid klassikalisi portreid, kultuuriantropoloogina loeb naise kujutist monogaamia sümbolina, fotograaf võtab naist kui huvitavat modelli, eksperimentaator kui inspiratsiooniallikat. Inimlikul tasandil on näituse peategelaseks loomulikult armastus, meile näidatakse kunstniku katset oma tundeid kaardistada. Usutavasti ei armasta keegi ju kallima klantspilti, vaid eelkõige kalli inimese fragmente, mälestusi ja detaile. Seda veendumust illustreerivad Maheri teosed päris otseselt ? pildipinnale ja metallplaatidele on ta püüdnud ainult vihjeid, ähmaseid jälgi naise kohalolust. Jääb üle uskuda, et ikka kõige tähendusrikkamaid. Detailid saavad kõnekaks ning puudumisest, räsitud pildipinnast ja valgetest laikudest tuleb kokku lugu.

    Eksponeeritud teoseid võime aga vaadata ka kui abielupaari suhteteraapia dokumentatsiooni, loobuda klassikalisest muusa-looja konstruktsioonist ja mängida rollid ümber. Kummaline tehniline protsess, mehhaaniline vahelesegamine, mis naise portreed metallplaadil muundab ja räsib, ei pruugi olla vaid armastava abikaasa ?tõlge? või ?tõlgendus? ? võimalikud on ka palju vägivaldsemad assotsiatsioonid. Kuigi portreteeritava rolli on passiivsus sisse kirjutatud, ei peaks me võib-olla ka naise rolli nende teoste või selle protsessi puhul alahindama.

    Iseküsimus on aga, kas tõlgenduste otsimisega peab üldse vaeva nägema, kas peame ebamugavustundega võideldes kujutama ette seebiooperlikke stsenaariume. Miks mitte võtta näitust sellena, millena see välja on pakutud ? monogaamia representatsioonina. Mark Maher esineb Linnagaleriis eesti juurtega ameerika kunstnikuna ja esitab seeria spetsiifilise tehnilise lahendusega abikaasa portreid, mis usutavasti kirjeldavad või analüüsivad tema spetsiifilist suhet selle naise, iseenda ja maailmaga. Kõik on väga lihtne. Ainult, et mõistus tõrgub armastust liigitamas tehniliseks küsimuseks.

     

    Ema ja tütar:Epp Viirese positiivsus Tihemetsa graafika taustal

    Evi Tihemetsa ja Epp Viirese näitus ?Käsikäes? Ühispanga galeriis kuni 13. VIII.

    Ema ja tütre teema on teoreetilises, aga ka kunstilises väljenduses mujal aastakümneid huvi pakkunud, olgu siis klassikalises psühhoanalüütilises käsitluses kui preoidipaalne ja nartsissistlik side või feministlikus võtmes kui dekonstrueeritud suhe. Ning sugugi mitte ainult tütre kui vabadust ihkava noore inimese seisukohast, pigem vastupidi, sest küpse vanainimese identiteet Euroopa elanikkonna vananemise tingimustes on meiegi kunstiareenile jõudnud. Mõelgem või leedu noore kunsti väljapaneku peale. Perekondlikku kokkukuuluvust rõhutavad väljapanekud pole meil haruldased ning Eda Sepa organiseeritud ENUTi avanäitus oli üles ehitatud emade ja tütarde kunstile, kuid kahjuks ajasid nii emad kui tütred oma asju ning ühisosa on neil väljapanekutel olnud pelgalt vormiline.

    Evi Tihemetsa ja Epp Viirese näitus on ema ning tütre poeetiliselt pealkirjastatud ühine manifestatsioon. Mõlemad on jäänud enda juurde ning seetõttu pole ka seekord mõtet otsida ema-tütre suhte sisulist analüüsi. Kuid näitusekomplekti valikus ning eelkõige paigutuses on siiski midagi niisugust, mis paneb ?Käsikäes? näitusest rääkima pisut teistmoodi kui nende kunstnike personaalnäituste puhul.

    Graafika grand lady Evi Tihemetsa graafiliste lehtede loodusvormide ülevus ning suurejoonelisus on ülemlaul igavikulisele, ürginimlikkusele, kuid seal ei puudu vahetu kohaloleku, inimliku puudutuse tunne. Tihemetsa peen pinnatöötlus, nüansseeritud värvid, tehniline täpsus toob selle suurepäraselt esile. Epp Viires tegeleb lihtsamate, argisemate asjadega, kuigi tema kodakondsed ? mustlaslapsed, sensitiivivõimetega vanamehed ? on tavamõttes eksootilised, võõrad. Kunstnik ise neid ei võõrasta, nad on tema kunsti kodumaailma, -elu ning sealse positiivse ellusuhtumise (kahel maalil on ka selline nimetus) vahetu osa. Positiivne eluhoiak ei ole Viirese kunstis tütre privileeg, vaid on jõudnud tütreni kellegi teise, kas eelmise põlvkonna või eksootilise Teise kaudu. Epp Viires ei tee avalikku kummardust, vaid eelistab vihjeid. Tema portreteeritavad jõuavad vaatajani fragmentidena ? kõige ilmekam on käsi, sageli muhklik, veidi paistetanud, sooniline, kuid põneva koega käsi. Selles ei puudu tähendusrikkus, kuid Epp Viires ei suru oma tõlgendust, mõtteviisi vaatajale peale. Ta jätab otsad lahti ning vaataja võib imetleda tema maale kui naljakalt täpilisi dekoratiivseid, ent südamlikke pilte. Muide, tema fotod vanainimeste kätest on veelgi ilmekamad: neis on kummastavat ambivalentsi, soojust ja eemaletõukavust.

    Nii võiks praeguses koosluses vaadata ema Evi Tihemetsa kunsti kui raamistust, tausta, mille sees ja ühtlasi ka mille kaudu tütre Epp Viirese kunst ennast artikuleerib ja mille kaudu sõnum tähenduslikuks saab. Eksootiline võõras võiks päriselt omaks saada ning siis võiks ka dialoog alata.

  • Arko Okki stereolühimängufilm “Lootus 3D” linastub Angers’ debüütfilmide festivalil Prantsusmaal

    Arko Okki lühimängufilm “Lootus 3D” linastub 18.- 27.jaanuarini 2013 Angers’ filmifestivali ametlikus programmis „European 3D first short films“. Festivali peetakse 25. korda, see on keskendunud Euroopa päritolu debüütfilmidele. Kokku linastub Angers’ filmifestivali ametlikus programmis kolm eesti filmi: animafilm “Kärbeste veski” (režissöör Anu-Laura Tuttelberg), Locarnos oma festivaliteekonda alustanud Janno Jürjensi lühimängufilm “Distants” ja stereolühimängufilm “Lootus 3D” (režissöör Arko Okk).

    Lühimängufilm “Lootus” on režissöör Arko Okki esimene 3D lühimängufilm ja ühtlasi ka debüütlühimängufilm. Arko Okk on kuue täispika mängufilmi operaator, mängufilmi “Ristumine peateega” režissöör ja produtsent ning võtnud üles rea rahvusvahelisi dokumentaalfilme Eestis, Venemaal, Lätis ja Leedus.

    Stereolühimängufilm “Lootus” on allegooriline märulidraama, mis on inspireeritud kirjanik Jaan Krossi novellist “Neli monoloogi Püha Jüri ainetel”, mis räägib Saksa-Rooma keisri Karl V eesti päritolu õukonnakunstnikust Michel Sittow’ist (1469-1525), kes satub Eestisse.

    Osades René Reinumägi, Piret Kalda, Hans Miilberg, Tõnn Lamp, Janne Ševtšenko, Anne Reemann, Oleg Popov, Märt Avandi, Andres Köster, Indrek Ojari, Jevgeni Afanasjev ja Andrei Melnikov. Režissöör ja stsenarist Arko Okk, operaator Veneetsia 2008.a. filmifestivalil pärjatud Ališer Hamidhodžajev, RGC (Venemaa), helilooja Rein Rannap. kunstnik Inessa Josing, stereograafia Eduard Vaseloo ja Kaspar Kallas. Filmi tootis filmistuudio Acuba Film.

    Filmi on võimalik 2D versioonis vaadata ACUBA FILM-i Facebooki kodulehelt https://www.facebook.com/AcubaFilm või siit:https://www.tiptheauthors.com/movies/Hope/75

    Acuba Filmi eelnevad filmid on online’s vaadatavad:

    https://www.tiptheauthors.com/movies/Man-Who-Lived-In-Three-Dimensional-Time/74

    https://www.tiptheauthors.com/movies/Pärnography/78

    https://www.tiptheauthors.com/movies/The-Bus/77

    https://www.tiptheauthors.com/movies/The-Highway-Crossing/76

  • Ärategijad

     

     Alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisi seadus:

    § 29. Aktsiisi laekumine

    (1) Aktsiis laekub riigieelarvesse.

    (2) Riigieelarvesse laekunud alkoholi- ja tubakaaktsiisist kantakse 3,5 protsenti üle Eesti Kultuurkapitalile, sealhulgas 0,5 protsenti Eesti Kultuurkapitali koosseisu kuuluvale kehakultuuri ja spordi sihtkapitalile. Riigieelarvesse kalendrikuu jooksul laekunud aktsiisist tehakse ülekanne Eesti Kultuurkapitalile aktsiisi laekumise kuule järgneva kuu 20. kuupäevaks.

     

     Kultuuriministri avaldus kultuurkapitali rahastamisest 
     12. XI 2008 
     
     
    Ei ole mõistlik lammutada Eesti Kultuurkapitali rahastamise süsteemi enne kui pole kultuuriavalikkusele välja pakkuda kindlustunnet sisendavat lahendust, mis tagaks kultuurkapitali stabiilse rahastamise. /—/

    Võib arutleda kultuurkapitali tuluallika eetilisuse üle, kuid kuni pole paremat alternatiivi, mis tagaks kultuurivaldkonnas kindlustunde, kultuurkapitalile püsiva ja poliitilistest otsustest sõltumatu rahastuse, pole mõtet kangutada praegu toimivat süsteemi ja läbi selle külvata loomeinimeste sekka segadust ja hirmu tuleviku pärast.

     

    7 sammu uue majanduskasvuni

    Reformierakonna teesid Eesti majanduse arengu tagamiseks 19. XI 2008
    *eelarve tasakaalu kriteeriumi täitmiseks algatada koheselt seadusemuudatused eelarve paindlikkuse suurendamiseks, mh siduda konkreetsetest kuluartiklitest lahti kütuseaktsiis, alkoholi- ja tubakaaktsiis.

  • Vaprad ja valusad sümfooniad

    Anu Tali edu ja populaarsuse fenomen elab edasi (õnneks kogub ka uusi võite) ja samas jõuavad lavale aina tõsisemad kavad. Kaheksanda hooaja kontserdisarja “Legendid” lõpetasid Beethoveni ja Šostakovitši sümfoonia. Kõik tundub justkui ideaalne olevat. Ja eks ülesmäge lähebki, just kunstilises mõttes.

    Muidugi, ega tõsidus pole eesmärk omaette. Pigem see, et atraktiivses pakendis ja glamuurses õhkkonnas jõuaksid publikuni maailma muusikaliteratuuri mitte ainult kergemini kuulatavad, vaid ka sügava sisu ning muusikalise väärtusega teosed. Anu ja Kadri Tali on loonud Eesti muusikas hämmastava fenomeni – Põhjamaade Sümfooniaorkestri (küll projektorkestri) tegevus põhineb erarahastusel. Neile, kes seda finantseerivad, peaks tõesti pakkuma mitte ainult ilusat, vaid ka väärt kaupa. Pakendi ja kauba vahepealne vorm, kavaleht, evib ka hinnatavat sisu. Mõlema sümfoonia kohta saab lugeda rohkete elulooliste ja psühholoogiliste seikadega avardatud kirjeldust. Olen seda meelt, et teose vastuvõtuks on eriti kultuurikaugemale publikule rikastav lugeda teose ajaloolisse ja helilooja isiklikku tausta puutuvat.

    Nüüd siis pakendist sisu juurde. Põhiteos ja legendi nime kandev oli Šostakovitši VII, “Leningradi sümfoonia” C-duur. Et selle juurde valiti Beethoven, oli igati ootuspärane samm. Tema revolutsiooniliste ideede ja heroilise muusika imidžist on saanud omaette klišee. Kuigi, nagu pajatab kavaleht, on II sümfoonia D-duur sündinud sügavalt isiklike sisemiste võitluste ajel.

    Aga just seda isiklikku ja sisemiselt säravat jäi antud teose ettekandes väheks. Ettekanne oli väliselt särav, täpne ja must-valgel printsiibil efektne. Orkestrikihid olid selgelt eraldatavad ja hea partituuritunnetusega paika andud. Hea kool. Meeldivalt jäi kõrva, et palju kasutati piano’t. Selle taustal kaikusid perfektsete käikude ja soolorepliikide kaskaadid. Algul tundus see ettekanne – küll veidi väline – oma saksalikus heatujulisuses veenev. Heiter on saksakeelne sõna, mis sellist meeleolu kõige paremini väljendab, tähendab pilvitust, selgust, erksust, kasutatakse põhiliselt ilma kohta. Aga kui ikka samasugune ilm kogu aeg valitses, hakkas pisut igav. Ikka sama dünaamiline skaala, olgu osa algus või lõpp, vähese sisemise arenguga. Leevendust tõi II osa, kus oli karakterist lähtuvat nõtkust ja paindlikkust. Orkestri soolorepliikidest jäi meelde peen mikrodünaamika. Kiiremad osad, kolmas ja neljas, aga jätkusid juba kuuldud skaalas, nii et finaali sisemine elujõud jäi justkui mingi formaalse seina taha pidama.

    Orkestri väljaõpe ja tase on aga klass omaette. Intonatsioonipuhtus, strihhide ühtne korrektsus ja tehniline üleolek annavad tegelikult suure potentsiaali. Veidi saksa kultuuriruumis orienteerumist ning klassikalise muusika hurma juurde, ja tulemus oleks vägagi nauditav.

    Seevastu vene muusika on Anu Talile finessideni selge ja Šostakovitši sümfoonia esituses oli nii hingestatust kui ajastu kibedat groteski. Esimese osa kuulus (sõja)marsi teema on juba helilooja poolt kirja pandud nii, et see ei saa jääda igavaks. Helilooja hinge kogunenud kibedus ja ülekohus tootsid oma ootamatuses hämmastavaid helikooslusi. Aga orkestri värvid ja dirigendi välja toodud nüansid tõid selle ereduse ilmekalt esile. Lausa elamuslikult mõjus näiteks esimese osa viiulite staccato’ga habras teema, mis kostus vaevu-vaevu väikese trummi põrina tagant. Pidi lausa pingutama, et seda jälgida.

    Aga jälgimist väärt see oli – nii muusikaliselt kui ettekandeliselt. Välise maski tagant paistev teine meelolu oli oma teatraalsuses rabav. Ja iseloomulik nii Stalini suure tagakiusamise ajastule (kus kõik kartsid kõiki) kui ka Šostakovitši mitmekihilisele muusikale. Teine läbiv kujund oli südametuksete paarisrütm, mis mõjus eriti leinamarsi sammude taustal õõvastava realismiga.

    Kohati oli aega imetleda pillirühmade sisemist kvaliteeti, näiteks I viiuli rühma iga liikme aktiivset muusikategemist. Pole haruldane pilt, et kontsertmeistrite poolelt paistavad pikad poognad ja aktiivsed strihhid, aga mida tagapoole, seda loiumaks läheb strihh ja lühemaks poogen. Siin mängisid kõik, nagu oleksid nad kontsertmeistri konkursil. Ja kujund kandis nii.

    Üle tunniajase sümfoonia kooshoidmine ja sisemine gradatsioon on omaette ülesanded. Sellele ei saa midagi ette heita – sisemine mootor tuksus ja vedas kokku sellise veenvusega, et vaid finaali grandioosne ehitis tundus ehk liiga pikana. Tervikuna oli kõnealune muusikaõhtu mõjuv, kuigi Beethoven jäi proloogi väheütlevasse rolli.

     

     

  • Pealelend

    Usun, et nii Pärnu rahvas kui ka linna külalised on galerii hästi vastu võtnud. Rael Artel Gallery?le on kohalikus meedias suht palju reklaami tehtud, vägagi tsentraalse asukoha tõttu on galeriist keeruline seda märkamata mööduda. Päikesepaisteliste ilmadega küündib päevane külastatavus 130 ? 150 inimeseni. Vihmaga on külastajaid mitmeid kordi vähem. Arvan, et publik on igas paigas, olgu siis Pärnu või Tartu, arenemisvõimeline. Neid võimalusi tuleb lihtsalt pakkuda, publikut tuleb kasvatada.

    Pärnu Linnavalitsus on Rael Artel Gallery?d toetanud, teisalt ka takistanud. Linnavalitsuse eraldatud toetussumma 15 000 krooni, mis oli ka galerii esialgne eelarve, on mitmeid kordi väiksem, kui taotletud. Ilmselt käituti ja käitutakse samal moel paljude kunstiprojektidega paljudes Ida-Euroopa linnades. Samas pole põhjust halvasti öelda, hoopis aitäh peaksin ütlema. Esiteks muidugi Pärnu Sütevaka koolile, teiseks Pärnu linnale ja last but not least ? paljudele vastutulelikele inimestele, kelle nõu ja jõuta poleks seda ruumi ja võimalust.

Sirp