Toeta
Otsi

Rail Baltic

  • Füüsiku pilk koroonale (kuid mitte ainult)

    MARGUS MAIDLA

    Kui natuke kaubamärgipõhiselt mõtiskleda (näiteks hiljutisest uuringust selgus, et eestlaste eelistatud rahvusvaheline kaubamärk on Google) ja vaadata Tartu ülikooli, siis tõenäoliselt on eraldivõetuna ülikooli kõige tuntum kaubamärk arstiteaduskond, mis peab oma aastapäeva koos ülikooliga täpselt samal päeval. Kuid tunnetuslikult nimetaksin üheks tugevamaks Tartu ülikooli kaubamärgiks füüsika instituudi. Töötajate arvult on kasvanud suurimaks instituudiks arvutiteaduse instituut ja eelarve poolest tehnoloogiainstituut, kuid aastakümneid on neid mõlemaid tiitleid hoidnud just füüsika instituut. Eks uued liidrid on käesoleva arengu ajapeegeldus, kuid see ei vähenda füüsika instituudi pikaaegset väärikat staatust Eesti teadusinstitutsioonide seas. Nagu oma viimases arengukavas sedastatakse, pole ambitsioonid kuhugi kadunud – TÜFI tahab olla Eesti juhtiv füüsika, materjali­teaduse ja koolifüüsika õppe keskus, rahvusvahelisel tasemel füüsikaliste alus- ja rakendusuuringute ning arendustegevuse keskus.

    4. oktoobril 2012. aastal viibisin TÜFI uue hoone nurgakivi panekul. Selleks ajaks oli tühermaale valatud kaks mitme meetri paksust betoonpatja, mis pidid tagama kahe ülivõimsa elektronmikroskoobi stabiilsuse. Physicum ehitatigi Maarjaväljal sügavamale haljasala sisse, eemale autoteedest, et vältida häiringuid mikroskoopide töös. TÜFI direktor, kaasprofessor Toomas Plank meenutab: „Tahtmata nüüd kuidagi naissoole liiga teha, kuid vanas majas oli meil kõige võimsama mikroskoobiga sedasi, et kui mööda instituudi koridori kõndis kontsakingadega naisterahvas, siis tema kontsade astumine peegeldus kohe ka võngetena mikroskoobi pildis. Täistallale astuvate meesterahvaste puhul sellist efekti polnud.“

    Oled olnud Tartu ülikooli füüsika instituudi direktor nüüd juba pea viis aastat. Mis on nende aastatega instituudi elus muutunud?

    Olen füüsika instituudi direktsioonis olnud aastast 2009 – teadusdirektorina, direktori kohusetäitjana, asedirektorina ja nüüd direktorina. See tähendab, et tunnen ennast vastutavana pikema aja tegemiste eest kui ainult viimased viis aastat.

    Suur töö oli Physicumi ehitamine ja organisatsiooni reform. Enne uue maja valmimist paiknes füüsika instituut Tartus kahes kohas. Tartu lõunapiiril oli endine teaduste akadeemia füüsika instituut, kus tehti teadustööd. Tähe tänava alguses aga füüsikahoone, kus asus füüsika-keemiateaduskonna füüsika osakond. Füüsika osakond tegeles nii teadustöö kui ka füüsika­üliõpilaste õpetamisega kõigil kolmel õppetasemel (bakalaureus, magister, doktor). Need kaks instituudi osa olid väga erinevate traditsioonide ja organisatsioonikultuuriga ning need tuli reformi käigus liita ühtsete väärtuste ja ühtse töökultuuriga tervikuks.

    Toomas Plank: „Teadusraha saamine on puhas loterii – enam-vähem sama taotlus võib ühel aastal olla hindajate absoluutses tipus ja järgmisel nimekirja tagumises otsas.“

    Kahe eraldi hoone asemele Maarjamõisa väljale Physicumi ehitamine soodustas tublisti liitumist, nii et nooremad põlvkonnad on juba Physicumi nägu.

    Täiesti nullist uue maja ehitamine oli minu jaoks huvitav. Keskkooli lõpus, kui pidin otsustama, kes minust saab, valisin kahe kooli vahel. Kas Tartu ülikool või Tallinna tehnikaülikool? Viimases oleks minust saanud ehitusinsener. Isegi töökoht Tallinnas silikaatbetooni teadusliku uurimise ja projekteerimise riiklikus instituudis SILBET oli juba silmapiiril. Nii et Physicumi ehitamine pakkus mulle võimaluse läbi proovida kõik, mille toona valimata jätsin.

    Meie tolleaegsetel direktoritel, prof Ergo Nõmmistel ja prof Marco Kirmil jätkus tarkust õppida naabrite vigadest. Näiteks Chemicum kasutab oma tavapärase töö käigus liiga palju energiat. Samuti oli keemia instituudi direktor akadeemik Enn Lust lahkesti nõus tegema meie inseneridele-projekteerijatele põhjaliku ekskursiooni Chemicumis, kus osundas väga mitmetele vigadele Chemicumi ehitamisel, manitsedes ühele või teisele kohale näpuga osutades elukogenult: „Vaadake seda siin – ärge teie kindlasti nii tehke.“ Otsustasime Ergo Nõmmiste ja Marco Kirmiga, et Physicumi projekteerimisel-ehitamisel oleme kõik kolm ninapidi juures nii palju kui vähegi võimalik, et need vead ei korduks. Nii veetsingi viie aasta jooksul iga nädal ühe päeva projekteerimis- ja ehitusalastel nõupidamistel, nägin ühe suure maja ehitamise kõiki etappe ja tegin kõik endast oleneva, et tulemus oleks hea.

    Üheksa aastat uues majas töötanuna saan öelda, et suurem osa tuligi hästi välja. Maja on ajakohase sisustusega, peab hästi sooja, automaatika häälestamise suuremad vead on kõrvaldatud, sisekliima on füüsikutele sobilik. Palju on vabatahtlikku tööd tehtud, näiteks fuajee suuri betoonpindu katavad rõdukastidest väljaronivad ronitaimed. Meid külastanud välisarhitektid on lõpptulemust üksjagu kiitnud, öeldes, et on näha, et füüsikud on sellest tõesti oma ruumi teinud. Ka üliõpilastele meeldib fuajees olla ja õppida – rahvast jagub siia hiliste õhtutundideni. Ainult töötajad tunnevad puudust ühisest kohvijoomise paigast, mis ehituseelarve kärpimise tõttu tegemata jäi.

    Direktoriks olemist sain 2012. aastal harjutada direktori kohusetäitjana ja nüüd siis veidi rohkem kui viis aastat olen töötanud direktorina.

    Sellesse aega jääb mitu katsumust. Esimesel aastal toimus suur langus instituudi teadusrahastuses – vähenemine suurusjärgus üks miljon eurot. Sel hetkel oli küsitav kogu instituudi senisel kujul jätkamise võimalikkus. Õnneks olime seda viie institutsionaalse uurimisteema lõppemisega kaasnevat riski ette näinud ja suutsime oma sisemiste reservide ja ülikooli abiga raske aasta üle elada. Rõhuasetusega tublide töötajate instituudis hoidmisel. Teadusaparatuuri uuendamisele sel aastal mõelda ei saanud. Järgmisel aastal suutsime kaotatu tasa teha, sellesse aastasse jääb ka üleriigiline võitlus teadusrahastuse 1% määra eest. Nii mina kui ka paljud instituudi teadlased olime plakatitega tänaval.

    Siis tuli koroonaaeg, kus tuli leida kompromiss nakatumisriski ja eksperimentaalse teaduse vajaduste vahel – teadusartiklit saab kenasti kodukontoris kirjutada, aga eksperimenti saab korralikult ikka ja ainult laboris läbi viia. Praegu on aeg koroonaajal õpitud kodus töötamise asemel uuesti näost näkku suhtlemine taasavastada, sh konverentsid ja töötoad koos huvitavate teadusteemade aruteludega kohvitassi taga.

    Eelmise aasta jooksul jõudsime töötajate kollektiivse mõtte toel põhjalikult läbi arutada ja vastu võtta instituudi järgmise viie aasta arengukava. Tegelikult kasutasime arengukava ühist arutamist ka ettekäändena väljasõiduseminaride korraldamiseks ja instituudi inimeste ühiste tegemiste ja kokkupuudete suurendamiseks.

    Nimeta palun mõned arengukava tähtsamad rõhuasetused.

    Füüsika instituut tahab olla Eesti juhtiv füüsika, materjaliteaduse ja koolifüüsika õppe keskus, rahvusvahelisel tasemel füüsikaliste alus- ja rakendusuuringute ning arendustegevuse keskus. Meie tegevuse kolm vaala on teadus, õppetöö ja ettevõtluskoostöö.

    Meie tugevused on materjaliteaduse, spektroskoopia, optika, keskkonna- ja kliimateaduste ning teoreetilise füüsika valdkonnas. Ühendatuna ühiskonda kõnetavate rakendustega tahame need kompetentsid siduda energeetika, rohepöörde, digipöörde ja kiibiarendusega. Teame, et oleme vastutavad füüsika ja materjaliteaduse arengu eest Eestis, et peame panustama valdkonna populariseerimisse, koolifüüsika atraktiivsemaks muutmisse ja toetama igati reaalia kalduvusega noori, et nad tee meie juurde leiaksid.

    On sümpaatne, et arengukava sisaldab ka igati ausat ja ilustamata TNVO-analüüsi (SWOT). Eks hea institutsiooni juht peab sisemisi tugevusi võimendama ja väliseid võimalusi maksimaalselt ära kasutama, kuid samal ajal võitlema nii sisemiste nõrkuste kui ka väliste ohtude vastu. Nendel viimastel tahakski peatuda, ühe nõrkusena on nimetatud „ühistunde puudumine, struktuurne kapseldatus“.

    Esmalt pidime aru saama, kust see kapseldatus tuleb. Eespool rääkisin, et meil on juba üheksa aastat uus ja uhke maja, millega oleme väga rahul. Aga see maja sai disainitud laborite kaupa, et labori töö- ja kontoriruumid oleksid lähestikku. Et kohe kõrval oleks labori seminaride pidamist võimaldav seminariruum koos kööginurgaga ühiseks kohvipauside pidamiseks. Sellega lõime väga head tingimused laborisiseseks suhtluseks ja laborite identiteedi tekkeks. Aga tagaplaanile jäi instituudi kui terviku ühistunne. Kaks aastat koroonaaega keeras sellele veel täiendava vindi peale, kuna ka igasugused ühised peod olid keelu all.

    Nüüd teeme kõik endast oleneva, et kaotatud ühistunne taasluua. Peale labori seminaride panustame ka Physicumi seminaridesse, kus osaleksid kõigi laborite töötajad ja üliõpilased. Korraldame kord aastas õppeaasta alguses instituudi väljasõiduürituse, kus ühiselt arutatakse uue õppeaasta küsimusi ja jagatakse õpetamise kogemusi. Physicumi fuajee servas korraldame eelmise direktori prof Jaak Kikase juhtimisel kord kuus vahetuvaid kunstinäitusi, mille avamisele on oodatud kogu instituudi pere.

    Veel ühe sisemise nõrkusena toote välja „suhteliselt väikese nähtavuse ühiskonnas“.

    Loomulikult võiks ja peaks direktor aktiivsemalt sõna võtma, aga kui ajakirjanikud on minu poole pöördunud, olen alati nõusolekuga vastanud ja nad on soovitud intervjuu saanud. Tegelikult sobib meile ka see, kui instituudi professorid sõna saavad. Koroonaaeg pakkus paljudele teadlastele võimaluse oma tegemisi rahvale tutvustada ja rahvast huvitavat esile tõsta. See käib ka füüsika instituudi kohta. Meie professor Heikki Junninen oli näomaskide kvaliteedi ja ruumide õhukvaliteedi teemadega sagedane külaline nii ETVs kui ka TV3s.

    Tegeleme oma teadlaste koolitamisega, et oskaksime rahvale arusaadavalt ennast väljendada. Ja koolitustel oleme tippajakirjanikelt ka kiita saanud – meil on palju teemasid, millest rääkida tasub.

    Peale selle hoolitseme nähtavuse eest ettevõtjate segmendis – et eesti ettevõtjad teaksid meid ja oskaksid oma muredega meie poole pöörduda. Selleks osaleme alati ettevõtluspäevadel, mida ülikool ja Tartu linn korraldavad.

    Väliste ohtude all on esile toodud surve „kutsekoolistumiseks“. Kuidas kommenteerid?

    Tartu ülikool ei ole valmis olnud kvantiteedi suurendamise nimel kvaliteedinõudmisi leevendama. See tähendab, et meilt saavad lõpudiplomi ainult need, kes seda väärivad.

    Näiteks doktorikraadi kaitsmisel on meie valdkonna doktoritööde puhul nõue kolme tipptasemel teadusartikli kirjutamine, neist üks esimese või juhtiva autorina. Samal ajal näevad töötajad, mille alusel käib Eestis teadus- ja õpperaha jagamine ülikoolidele ja edasi ülikooli sees instituutidele. Selge kriteerium on lõpetajate arv. Lõpetajate arvu suurendamiseks oleks lihtsam kvaliteedinõuetes järeleandmisi teha. Seda nimetavadki minu kolleegid „kutsekoolistumiseks“ ja nad ei ole sellega nõus.

    Ohtude all on kirjas ka „füüsika vähikäik koolis“, mis on suuresti arenenud ühiskondade probleem. Olete samas paadis teiste loodus- ja täppisteadustega.

    Meil on väga vähe füüsikaõpetajaid peale kasvamas. Ja kui füüsikuid ei ole, siis tuleb koolijuhtidel leida füüsikatundide andja kohakaasluse korras. Meie huvi on, et selle käigus säiliks noorte huvi teadusmaailma, sh füüsika avastamise, vastu. Et oldaks valmis vastama küsimusele, miks üks või teine just täpselt sedasi toimub, nagu ta toimub. Palju aitavad siin kaasa teadusbuss, AHHAA teaduskeskus ja ETV saade „Rakett69“. Aga siit edasi on vaja, et noored reaalia valdkonnas ka hakkama saaksid. Võib-olla kõlab järgnev füüsiku suust veidi üllatavalt, aga meile on peatähtis see, et noored ikka matemaatikat õpiksid. Ja seda mitte ainult kitsa matemaatika ulatuses, vaid täismahus. Füüsika õppimine gümnaasiumis on boonus, aga see pole tarvilik eeldus. Füüsika tasanduskursuse teeme oma tudengitele ise, kui nad on juba meile sisse astunud. Tähtis on, et huvi oleks alles, et see poleks arusaamatuks jäänud valemite tuupimise käigus maha tapetud.

    Aga nagu ajakirjandusest loeme, on probleemid koolis jõudnud ka matemaatika oskamiseni. Tallinna tehnikaülikooli õppeprorektor kirjutas hiljuti, et gümnaasiumi matemaatika lõpu­eksamil põruks 80% õpilastest. See ei ole normaalne, et me oma kooliharidusega sinnamaale oleme jõudnud.

    Oled lõpetanud Tartu ülikooli 1993. aastal füüsik-elektroonikuna cum laude, kusjuures magistri- ja doktoritöö pealkirjas on sõna „koroona“. Tõenäoliselt ei ole see koroona, mille pandeemia tõttu on maailm viimastel aastatel kannatanud. Räägi oma füüsikateadlaseks kujunemisest.

    Reaalainetega olin koolis tihedalt seotud. Käisin nii matemaatika- kui ka füüsika- ja keemiaolümpiaadidel. Seetõttu oli Tartu ülikoolis füüsika valik loogiline käik, kuigi nagu eespool ütlesin, oli sellele ka alternatiive. Tänapäeval peame seda elektroonika eriala cum laude’t vaatama ajaloolises kontekstis – 1990ndate alguses ei olnud meil veel palju personaalarvuteid, esimesed AT 286 tulid ülikooli umbes sel ajal Kanada fondi abiga. Nii oli sel ajal just elektroonika see, mis oli kõige lähemal tänapäeva arvutitehnikale. See oli põhjus, miks ma elektroonika eriala valisin ja ITd õppisin ise sinna kõrvale.

    Ja samal ajal olin ma ka füüsik, eksperimentaalfüüsik. Nii leidsingi tee laborisse, kus just neid oskusi kasutada sain. Labori nimeks oli sel ajal gaas­lahenduse füüsika labor. Uurisime eksperimentaalsete meetoditega ja enda ehitatud aparaatidega koroonalahendust.

    Tavalugejale selgituseks ütlen, et koroonalahendus tekib, kui rakendame väga peenikesele või siis teravatipulisele metallvardale kõrge pinge – mõned kilovoldid. Välja näeb see sinakalt helenduva põõsa moodi. Aparaatide ehitamisel tulid kasuks elektroonika ja arvutitehnika teadmised, aparaatidega mõõtmiste tegemine oli eksperimentaalfüüsiku pärusmaa.

    Minu töö eesmärgiks oli ehitada koroonalahendusel põhinev saastegaaside detektor. Loendasin ühe koroonavormi – positiivse striimeri – esinemisi, striimerite arvu põhjal sain öelda, mis gaas parasjagu reaktoris sees on. Detektorit saaks kasutada nii süsihappegaasi ja veeauru kui ka halogeenide avastamiseks ruumiõhust. Tööstusliku toote väljaarendamiseni me toona siiski ei jõudnud. Kui mul PhD kaitstud sai, soovis Tartu ülikool mind rohkem rakendada õppetööl ja õppetöö juhtimisel. Muu hulgas olin siis ka arvutitehnika õppekava käivitaja-programmijuht. Arvutiriistvara valdkonna õppejõud olen ülikoolis tänapäevani.

    Muide, ka pandeemia tähenduses koroona ei olnud mulle võõras. Mu ema nimelt oli epidemioloog, tegeles tervisekaitsetalituses 45 aastat nakkushaiguste ennetamise ja statistikaga. Aitasin teda arvutialaste tegemiste optimeerimisel. Et seda hästi teha, pidin ka endale selgeks tegema, mis levikuteid pidi nakkus­haigused liiguvad. Kõik see, mida õppisin piisknakkuste kohta, leidis koroonaajal tänuväärt rakenduse füüsika instituudi töö suunamisel. Näiteks 2020. aasta suvel arvasime kogu ühiskonnaga, et oleme koroonast suuresti jagu saanud. Aga epidemioloogiaalased alustõed sundisid mind kolleege üles kutsuma kontaktõppe kõige tähtsamaid tudengilaboreid planeerima septembrisse-oktoobrisse ehk siis aega, kui uus nakkuste laine pole veel peale tulnud. Sest epidemioloogid teadsid: see laine tuleb. Nad ei teadnud, kas oktoobris, jaanuaris või veebruaris, aga teadsid, et tuleb. Ja nagu teame, tuli ka.

    Oled olnud kaks korda välislähetuses Pariisis Prantsusmaa valitsuse stipendiaadina, mõlemad korrad ühes ja samas kohas, Pariisi kõrgemas elektrikoolis (école supérieure d’électricité e Supélec). Räägi palun nende välislähetuste tähtsusest teadlaseks kujunemisel.

    Välismaal stažeerimine on väga tähtis teadlasele laiema vaatenurga andmiseks. Olles kodunt ära, saab õppida kõike seda head, mida teises riigis/laboris paremini tehakse. Samal ajal õpitakse tähele panema ja hindama kõike seda, mis meil endal on paremini kui naabrite juures. Kodus on kõik olemasolev meile enesestmõistetav. Alles kaugele jõudes saame aru, et see ei ole alati nii lihtne.

    Tegelikult meelitati mind gaaslahenduse laborisse võimalusega minna stažeerima hoopis Norrasse Trondheimi tehnikaülikooli. 1991. aastal olid piirid veel suhteliselt kinni ja iga läänepoolne võimalus oli põnev. Aga siis tekkis võimalus hoopis Prantsusmaale minna, seal oli gaaside ja plasmafüüsika labor, kellega meie laboril oli tihe koostöö.

    Prantsusmaale tööle minek ei ole eestlase jaoks nii lihtne, nagu esialgu paistab – oskame inglise või saksa keelt, aga Prantsusmaal hakkama saamiseks on väga tähtis just prantsuse keele oskus. Alustasin kiirkorras keeleõpinguid, esimeseks käiguks suutsin saavutada igapäevase hakkamasaamise, aga sellest ei piisanud seltskondlikus vestluses osalemiseks. Kohapeal vaadati, et noor inimene, las õpib keele selgeks. Inglise keeles rääkisid minuga ainult laborijuhataja ja minu slovakist mentor, kõik teised rääkisid prantsuse keeles. Teiseks korraks oli minu keeleline ja kultuuriline ettevalmistus juba parem, siis ütlesid kohalikud ka: „Nüüd saab sinuga juba rääkida.“

    Tagantjärele vaadates tuli see mulle kasuks. Suhtlen prantsuse kolleegidega prantsuse keeles ja mul on olnud võimalus osa saada Euroopa ajalugu nii palju mõjutanud prantsuse kultuurist.

    Praegu asub su akadeemiline töö­plats plasmafüüsika laboris. Kuidas üks füüsik-elektroonik plasmafüüsika laborisse jõudis?

    Füüsik-elektroonik alustas oma diplomitööd gaaslahenduse laboris aastal 1991. Aga kolmekümne aastaga on labori fookus liikunud koroonaplasmalt plasmafüüsika poole. Nii on ka minu teadustöö rohkem seotud plasmajoaga vähirakkude tapmisega ja plasmas toimuvate protsesside kiiruskonstantide leidmisega, mida saab kasutada protsesside modelleerimisel. Sest enne kui midagi luust ja lihast valmis ehitada, on hea osata ennustada, kas ja kuidas see töötada võiks. Modelleerimise tulemuse saab kätte palju kiiremini kui aparaadi abil mõõdetud katsetulemuse: aparaat tuleb esmalt valmis ehitada, siis tööle seadistada ja lõpuks temaga mõõtmised teha.

    ETISe andmetel ei ole sul praegu ühtegi kehtivat teadusgranti, kuid kuna nüüd on maru populaarne kõik see, kus pealkirjas või tekstis sisaldub sõna „roheline“, siis ehk kommenteerid 2019. aastal lõppenud teadusgranti „Jõuelektroonika rohelise energeetika efektiivsuse tõstmiseks“. Mida seal uurisite ja mis tulemuseni jõudsite?

    See oli Läänemere-äärsete riikide koostööprogramm, mis neid tegemisi toetas. Alustasime materjaliteaduse valdkonna puhasruumide võrgustiku loomisest ja sealt edasi oli esimeseks rakendusprojektiks jõuelektroonika seadmetes räni asendamine uute materjalidega (SiC, GaN, GaAs). (Füüsikute puhasruumis liigub kogu õhk läbi filtrite ja valdav enamik tolmuosakestest püütakse selle käigus kinni. Suurim tolmuallikas ruumis on inimene ise, sellepärast saab selles ruumis töötada ainult kileülikonnas, -kinnastes ja -sussides, nii et ainult näolapp on kaitseülikonnast vaba.) Koostööprogrammid on sellised, kus teaduse tegemiseks raha üldse ei anta. Aga need aitavad luua eri riikide teadlaste vahelist koostööd ja tuua meile teadmisi, mis naaberriikides juba olemas on.

    Nendest kahest koostööprogrammist, puhasruumide omast ja rohelise energeetika omast, oli instituudile palju kasu. Esimene sattus aega, kui Physicum oli just valmimas. Koostööprojekt võimaldas mul külastada paljude Läänemere-äärsete riikide laborite puhasruume ning külastuste käigus sain selgeks, millised on ühe või teise labori plussid-miinused. Nii oskasime oma puhasruumi planeerides küsida seda, mida meil pärast ka vaja läks, ja saime hankekonkursile kutsuda neid puhasruumi ehitajaid, keda lähinaabruses ehitamas olime näinud. Selle tulemusena valmis Physicumi puhasruum umbes kaks korda odavamalt, kui olid esialgsed pakkumised.

    Roheenergeetika projekti raames saime Euroopa rahaga hankida Physicumi katusele 15 kW võimsusega päikeseelektrijaama. Või täpsemalt öeldes, päikeseelektri katsepolügooni.

    Siin saime omavahel võrrelda tava- ja mikroinvertereid ning ränipõhiseid ja uute materjalide põhiseid invertereid (inverter teeb päikesepaneelidest tuleva alalisvoolu meile tavapäraseks vahelduvvooluks). Projekti teine katsepolügoon oli Rootsis. Seal katsetasime olukorda, kus päikesepaneelide toodetud alalisvool jääbki alalisvooluks ja majas elav pere kasutab oma igapäevastes toimetamistes just seda, ilma et oleks vaja energiat kulutada alalisvoolu vahelduvvooluks muundamise peale. Rootslaste lahendus, 400 V alalispinget seinakontaktist, oli valitud selleks, et enamik tänapäeva kodumasinaid saaks töötada. Aga kui selline alalispinge-kodu laiemasse kasutusse liigub, siis tuleks pinget kindlasti paarkümmend korda madaldada.

    TÜFI arengukavas on välja toodud mitu aspekti, mis puudutavad puudujääke teaduse ja kõrghariduse rahastamises. Milliseid ettepanekuid süsteemi parandamiseks TÜFI direktorina teeksid?

    Praeguse seisuga on teadusraha saamine või mittesaamine teadlasele puhas loterii – enam-vähem sama taotlus võib ühel aastal olla hindajate absoluutses tipus ja järgmisel aastal nimekirja tagumises otsas. Seepärast oleks meie ilus unistus see, kui teadlane saaks endale rahastuse osas töörahu. Et miinimumpalk tuleks teaduse baasrahast ja siis konkurentsi­põhiselt saaks sellele lisa taotleda. Lisaraha arvel saaks käia konverentsidel, lähetustes, hoida töös kalleid aparaate. Ja maksta ka endale tööturul konkurentsivõimelist, miinimumist suuremat palka.

    Praegu kulub suurem osa baasraha hoonete kulude eest tasumiseks. Kui keegi tublidest kolleegidest jääb hätta, siis saame teda instituudi vahenditest aasta jagu toetada, et tal oleks uus konku­rentsipõhise raha taotlemise võimalus. Aga kallite aparaatide ostmiseks ja eriti nende hilisemaks ülalpidamiseks enam raha ei jagu. See on just eksperimentaalseid teadusi silmas pidades väga kriitiline küsimus.

    Millised on tulevikuplaanid – direktorina, teadlasena?

    Direktorina on praegu minu ülesanne uue põlvkonna professorite töölevõtmine. Viimase nelja aastaga on emeriteerunud enamik, tervelt seitse senist professorit, nüüd tuleb kasvatada noorema põlvkonna kaasprofessoritest neile asendus. On võimalus uute professuuride tekkeks.

    Meie värske arengukava annab ette suunad, kuhupoole instituudi töötajad tahaksid, et instituut liiguks. See kollektiivselt sündinud dokument on kindlasti alus, mida direktor oma töölaual hoiab ja milles kirjapandut oma tegemistes arvestab.

    Teadlasena jätkan plasmafüüsika laboris koroonalahenduse, laserspektroskoopia ja plasmaravi probleemide uurimisega, aga tegelen edasi ka e-õppe pedagoogika teemadega, millega olen samuti viimased viisteist aastat tegelenud.

    Tartu ülikooli füüsika instituut

    Tartu ülikooli füüsika instituut (TÜFI) loeb oma alguseks aega, mil 1946. aastal Eesti NSV rahvakomissaride nõukogu määrusega asutati Eesti NSV teaduste akadeemia füüsika, matemaatika ja mehaanika instituut (FMMI). 1952. aastal nimetati instituut ümber füüsika ja astronoomia instituudiks. Viimaste aastakümnete reorganiseerimiste käigus moodustati 2008. aastal TÜFI Tartu ülikooli füüsika instituudi ja Tartu ülikooli füüsikaosakonna liitumisel, lisaks Tartu ülikooli teadus- ja arendusasutuse staatusele on instituut sellest ajast ka Tartu ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna (LOTE) koosseisus. Alates 2014. aastast asub füüsika instituut uues moodsas õppe- ning teadushoones Maarjamõisa väljal.

  • Valitsus peksab jälle

    KAAREL TARAND

    Lõpuks ometi sai Eesti ka ühe päris isikliku ja sisulise maksudebati. Avalikul mõttevahetusel mootorsõidukimaksu kehtestamise üle on küll puudujääke ja üldse oleks see pidanud toimuma ning viima maksu kehtestamiseni juba aastate eest. Kuid parem hilja kui mitte iial ning vähemasti praeguseks on eelnõu väljatöötamise kavatsuse valmimise järel toimunud aruteludes sisu tublisti enam kui kevadel riigikogus menetletud maksuseaduste muutmise aegu, mil opositsioonierakonnad tegelesid parlamendis kõige muu kui andmepõhise väitlusega.

    Praegu näib, et toimub kõrvuti justkui kaks arutelu, millest teine sisaldab vaid müra ja võiks olemata olla. Ühes osalevad plaani välja töötanud asjatundjad, samuti transpordimajandust hästi tundvad ja selles osalevad huviesindused, maailma ja Euroopa suundumustest informeeritud inimesed laiemalt. Seal ollakse teadlikud probleemi komplekssusest, millest maksu abil inimkäitumise mõjutamine on kõigest üks element, ning arutatakse asjatundlikult maksu arvutamise ja rakendamise detaile, maksu mõju kliimaeesmärkide saavutamisele, linnaruumi planeerimisele, aga ka sõidukiomanikele, olgu nad üksikisikud või ettevõtted. Sel arutelul on kõik eeldused viia parima võimaliku tulemuseni, milleks teadagi on talutav, ehkki mitte kedagi täielikult rahuldav kompromiss.

    Teine „debatt“ käib opositsioonierakondade juhtimisel. Selles domineerivad faktide ja andmetega katmata sisutud hüüatused, käigus on kõik, mis sobib juba valitsuskoalitsiooni moodustamisest saadik opositsioonilisi erakondi ühendanud propagandistliku üldteesiga, et meile (rahvale) on valetatud ja valetatakse muudkui edasi ning valetajad ei saagi põhimõtteliselt midagi muud teha kui kurja. Kellelegi, seal­hulgas riigikogu liikmele ei ole keelatud end avalikult naeruväärseks teha, kuid sellega ei maksaks liiga hoogu minna, sest oma rumaluse demonstreerimine ühes valdkonnas kahjustab pikkamööda inimese usutavust ka aladel, millest ta ehk tõesti midagi teab.

    Selles osakonnas on värvikaid eksemplare. Üks peab öises ühismeedias dialoogi maakera tuumaga (kuid saab sellelt nõu küsides alati vastuseks „Mul ükskõik“). Teine on avastanud, et kuu on laiendanud oma mõjutustegevust ka Läänemere veele. Nüüd varitsevat ja hävitavat tõusulained pahaaimamatute suplejate kleite randades, kus seni tõusu ja mõõna ei tuntud. Kolmas aga on valitsuse kavatsustest nii meeleheitele viidud, et kaalub koguni oma viiest autost ühe mahamüümist, kui algatatud rahvaliikumine selle kaitseks ei peaks edukas olema.

    Ajakirjanduse kohatisel võimendusel on selgunud, et just vaese maal elava leibkonna jaoks on vältimatu pidada vähemalt kolme autot, sest pereisa ja -ema käivad omadega iga päev kuskil kaugel ja mittetasuval tööl ning järelikult peab nende hulk alaealisi lapsi ühistranspordi puudumise tõttu kolmandaga iseseisvalt kooli vahet sõitma.

    Valdavalt aga on opositsiooni poliitilised juhid oma praegustes avaldustes lihtsalt silmakirjalikud, sest olid nad ju ise koos valitsuskoalitsioonis, kui majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi juhtimisel koostati „Transpordi ja liikuvuse arengukava 2021–2035“ koos kõigi andmemahukate lisade ja prognoosidega. Nad lihtsalt pidid olema teadlikud mootorsõidukimaksu kehtestamise vältimatusest arengukavas seatud eesmärkide saavutamiseks, kuid sellest rääkimiseks ei jätkunud poliitilist julgust. Iseennast ja avalikkust peteti valega, justkui edevus, ahnus ja sõltuvushaigused kaoksid ühiskonnast nõiaväel, ilma välise mõjutava sekkumiseta. Loomulikult, kui probleemi ei ole, ei pea seda ka lahendama. Paraku probleem ise ei teadnud, et teda pole olemas, ning ronis välja tagasi. Seega tähistab käimasolev maksudebatt mitte valetamist, vaid vales elamise lõppu.

    Informeerimatus ehk teadmatus on suur ja paljudele meelepärane jõud. Nagu võiski eeldada, näitavad esimesed arvamusküsitlused nn automaksu kohta, et ülekaalukas osa kodanikest on selle kehtestamise vastu mis tahes kujul. Mõistagi ei ole neist inimestest 97% lugenud silpigi arutelule pandud eelnõu väljatöötamise kavatsusest (VTK) ja selle aluseks olevatest uuringutest, rääkimata süvenemisest riigiametite mahukates andmekogudes sisalduvasse ja kõigile avalikult kättesaadavasse statistikasse. Milleks lugeda, kui see tekitab peas ainult häirivaid ebakõlasid? VTKs on kirjas, et „mootorsõidukimaks on suunatud Eesti sihile vähendada transpordivaldkonnas juba lähiaastail fossiilenergiakasutust ja heitkoguseid, panustades seeläbi nii rahvatervisele kui elukeskkonnale avalduva negatiivse mõju vähendamisse“. Kas maksu vastased 72% kodanikest on ühtlasi veendunud, et nimetatud siht on vale ning ongi lahe, kui elukeskkond ja tervis halvenevad, ning valitsuste ja riigikogu otsustega Eesti riigile võetud siduvatest rahvusvahelistest kohustustest tuleks kiiresti lahti öelda? Inimtekkeliste kliimamuutuste eitajaid on Eestis õnneks üsna vähe ning järelikult näitavad välkvastused automaksu küsimusele mitte ühiskonna järsku ja traagilist pööret vaimupimedusse, vaid lihtsalt seda, et teema on veel lihtsalt läbi mõtlemata.

    Mootorsõidukimaksu üle käiv arutelu on sünnitanud mitu toredat ja lausa mütoloogiliste mõõtudega inimtüüpi, kes kõik täidavad näitemängus ohvri rolle. Senisest veelgi rängema rõhumise alla lähevad maavaene, suvekoduga linlane, mitmeautopidaja jt. Rollid ei ole veel lõpuni välja joonistunud ja igasse sobivate inimeste hulk on ka teadmata. Nende eestkõnelejateks hakanud erakondades paistab igatahes valitsevat lootus, et automaksu ohvreid on sadu tuhandeid ja nad kindlustavad praegusele opositsioonile järgmistel valimistel seninägematu võidu. Tõsi, osaliselt tüübid kattuvad, sest ajakirjanduse kohatisel võimendusel on selgunud, et just vaese maal elava leibkonna jaoks on vältimatu pidada vähemalt kolme autot, sest pereisa ja -ema käivad omadega iga päev kuskil kaugel ja mittetasuval tööl ning järelikult peab nende hulk alaealisi lapsi ühistranspordi puudumise tõttu kolmandaga iseseisvalt kooli vahet sõitma.

    Seda muidugi juhul, kui kolm muinas­jutuautot ikka tõesti on peres olemas. Rabavaim uudisinfo, mis maksu­debati keskmesse jõudnud, on väide, et peaaegu iga neljas registris figureeriv sõiduk võib füüsiliselt enam mitte üldse eksisteerida võis siis olla sõiduvõimetu. Kuidas sai üks register üldse nii käest ära minna? Me ei kujuta ju ette, et samamoodi võiks surnud hingedest kubiseda rahvastiku-, äri- või töötamise register. Kuid hästi: nüüd on asjaga tegelema hakatud, kuigi minu meelest kohtlevad teemal hoolikalt sõnu valivad rahandusminister Võrklaev ja kliima­minister Michal seda seltskonda liiga poputavalt ning lubavad kanda riigivõimu kuluna tagajärjed, mis on ju suures osas tekkinud kodanike hoolimatusest, lohakusest või siis varimajanduses tegutsedes õigusvastase käitumise tõttu. Üleüldine „amnestia“ nihutaks veelgi rohkem paigast igaühe õiguste, vabaduste ja kohustuste tasakaalu, millega rahva meelest on niigi probleeme. Seetõttu ootaks valitsuselt pigem sirgjoonelisemat sõnumit ja mõjuvaid sanktsioone kui empaatilist hoolekannet.

    Lootuskiirena kõigile enam kui 20 aasta vanuse sõiduki (registri järgi on neid 309 000) omanikele terendab see, et kui nad ka automaksuvastase vabadusvõitluse kaotavad, aga metsas kümmekond aastat vastu peavad, dekoreeritakse paljud neist, täpsemalt nende autod, Musta Märgi Ordu kavaleriks. Nad saavad oma sõidukid arvele võtta vanasõidukina, mis maksu alla ei käi, ning siis ei ole enam kaugel ka aeg, mil riigi tegevustoetuse abil lööb Eestis õitsele kuni 10 000 väikest ja armsat, autondusele pühendunud 30 uunikumiga eramuuseumi. Jätkub igasse külla ja kihelkonda.

  • Naeru ja unustuse juuli

    TIIT HENNOSTE

    Millest kirjutada ajakirjanduslike hapukurkide kuul? Hakkasin mõtlema, ja sain aru, et kaks märksõna käivad üle teiste. Naer, ja kurbus sündmuste pärast, mida tahaksin pigem unustada.

    Alustaksin Postimehe ja Õhtulehe ümbersuunamisest talvelinnast suvelinna. Esimeseks lubatud päevaks ei tulnud uue koha postkasti midagi. Helistasin lehtedesse. Teiseks päevaks ilmus kasti Õhtuleht. Helistasin. Kolmandaks päevaks tuli ka Postimees, aga see oli Pärnu Postimees. Siis õnnestus kätte saada ka keegi Omnivast. Ja juba neljandal päeval tulid ka kõik vahepealsed vanad Postimehed. Ja lisaks veel teist korda ka kõik vahepealsed Õhtulehed (!). Nii et Omniva tegemised hakkasid meenutama lausa detailideni „Peteri printsiibis“ kirjeldatud lugusid asutustest, kes on jõudnud oma ebakompetentsuse tasemele.

    Seega siis Postimees. Kes ei taha Barbie olla, tahab „Barbiet“ vaadata ning kes ei taha vaadata, unistab vähemalt sellest, et nautida seda fantastilist elu jne. Isegi siis, kui seda endale veel tunnistada ei söanda. Jutt on „Barbie“ filmist, mida kirjutise autor teksti järgi otsustades näinudki ei olnud. Aga mis tähtsust sel on, kui rahvas loeb, ütlevad toimetajad. Sest ega ajaleht pole selleks, et anda rahvale seda, mida see vajab, vaid seda, mida see tahab. Tõsi, kohati tekib tunne, et suur osa lehelugejaid on oma tahtmistes jõudnud ajakirjanike lahke abiga uuele arengupeetuse astmele. Eriti kui vaadata pilte sellest, kuidas mulle tundmatute staaride roosa koorekiht ülieksklusiivselt vaatas kaua oodatud „Barbiet“. Ehk oli trükiviga ja pidi olema rõõsa koore kiht? Või äkki on ikka nii, et ei söanda endale tunnistada, et tahaks olla roosa B? Ohjah, ei sobi ma enam Postimehe lugejaks. Vana valge mehe asi.

    See tõi pähe kena ja targa inimese Jaak Valge, kes kujutas järsku ette, et ENSV lipu heiskamine Kirjanike Majale on protestiaktsioon Juhan Smuuli bareljeefi vastu. Ja mitte näiteks irvitamine kirjanike ja nende liidu üle. Ja mitte provokatiivne kont Vene propaganda hambusse. Jääb vaid oodata, millal ilmuvad ENSV lipud teiste Nõukogude monumentide juurde ja riputajad-liputajad kuulutavad, et tegelikult on tegu vastalise performance’iga, millest juhmid eestlased lihtsalt aru ei saa. Tahan unustada. Aga naer tuli ka peale lipu fotot vaadates. Nimelt tekkis küsimus, kust said riputajad ilusa korraliku uue välimusega ENSV lipu enam kui kolmkümmend aastat pärast selle riigi surma. Kas toodetakse endiselt ja müüakse kusagil? Ja kus siis? Või oli keegi seda hellalt hoidnud kogu selle aja ja kujutanud aastaid ette, kuidas ta selle kunagi protestiks üles riputab?

    Ah jaa, eriti kurblõbusa loo avaldas Eesti Päevaleht. Nimelt tutvustades uurimust, mille järgi populaarsemate uimastite hinnad ei ole Eestis alates 2018. aastast, hoolimata suurest inflatsioonist, eriti muutunud. Asjatundjate sõnul võib üks põhjus olla selles, et enamik uimasteid tuuakse sisse ja seetõttu ei pruugi Eesti kõrge inflatsioon uimastiturgu eriti mõjutada. Samal ajal kinnitab asjatundja Pikaro, et uimastiturg on röövellik koht, kuna müüjate eesmärk on võtta ostjatelt maksimum. Seda oli tõeliselt kosutav lugeda selle taustal, kuidas on tõusnud muude kaupade hinnad. Ja kaupmehed seletavad, kuidas hinnad ajab kõrgeks ennekõike sissetoomine, mitte nende enda ahnus ja röövellik soov võtta näiteks söögiostjatelt maksimum.

    Ja lõpuks, lehtedest ellu minnes. Ilm on nigu on. Peaaegu üle päeva tabavad Pärnut vähemalt korra rängad vihmahood, mis meenutavad kangesti troopikat. Tuleb suruda hambad kokku ja korrata endale kümme korda, et kliimasoojenemist ei ole, ei ole, ei ole… Sellist korrutamist harrastati näiteks haiguste vastu võitlemisel juba sajand tagasi. Lugege „Tõe ja õiguse“ neljandat osa. Tõsi, kasu sellest vähemalt tollal ei olnud. Aga vihmaraju taustal oleks huvitav teada, kas kliimasoojenemise vastased puid ja loomi-linde-putukaid usuvad? Sest on näha, kuidas meile on levimas soojema kliima puud ja elukad. Vaat seal toimub tõepoolest see, mida konservatiivid nimetavad Suureks Asendamiseks. Nii et kas soojenemisvastaste arvates neid puid ja elukaid meil lihtalt ei ole või on nende puhul tegu vasakäärmuslaste ajupestud käsilastega? Selles on küsimus.

     

  • Bella jäävuse seadus

    VALLE-STEN MAISTE

    Kui küsida, mis on kultuuris praegu kuum ja elus oluline, on selge, et mis iganes. Tambet Kaugema küll hoiatas, et suveteatris on „võimalus koperdada kehva lavastuse otsa kahetsusväärselt suur“. Delfi aga on suvespektaaklite reportaažide tarvis rakendanud lisajõude. Ja ehkki „Norman ja Siivutud mõtted“ pole esile kutsunud Taylor Swifti ümber tekkinud pöörist, kus „pileteid ei väljastata enam järjekorra, vaid fännide psüühikasse arme jätva õudusunenäolise loterii alusel“, tõdevad meiegi lustimänedžmendid, et ära tarbitakse kõik. Nagu eraelulise ainese pinnalt nentis kogenud näitlejanna Merca: „Eesti mees on ikka kohal nagu sitt bumerang“.

    Jäävaid väärtusi janunedes ei jää sõelale palju, ent esile tõuseb siiski Merca kunagine lavapartner Igor Maasik aka Bella. Äsja ilmutati vinüülil juba neljas Bella album. Üleilmselt seksikat Misha Panfilovit Bella väärikaimate helikandjate arvukuse osas ilmselt ei püüa. Kuid näiteks Anne Veski jõudis sama tulemuseni vaid sovetimasinavärgi ja vene keele toel ning „ainult eesti ja inglise keeles ning ainult südamest laulvad kultusbändid“* nagu Karavan ei ole küündinud saavutuseni isegi mitmeks pooldudes.

    Vinüülide kõrval on Bella pärandit monumentaliseerimas viimse õhtu ja ruutmeetrini välja müüdud mälestusmuusikal rahvusteatris. Sellist au ei ole osutatud Smeljanskile ega Vlassovile, Jaak Joalale ega Gunnar Grapsile, kelle tegemised talletas teatrilukku eraalgatuslik avangardtrupp kodumaa äärealadel. Ühiskonna ja vaimu arengudünaamikat mõista soovijail on aeg küsida, mis on viinud olukorrani, et Eesti Draamateatri auväärne publik tungleb vaatama lavastust figuurist, kes oma austajaskonna poole pöördus sõnadega: „Hea kuulaja, mul on sulle suveniir välja pakkuda – T-särk nikkuvate rottidega“?

    Ülearune on Bellaga seoses rääkida mingist tabude paljastamisest, piiride ületamisest. Transgressiivsust, kunsti kunsti pärast või progressiivsust identi­teediküsimustes meie omapärane keemiainsener vaatamata oma kleitidele, naiselikele häälitsustele ning Amanda Leari lembusele ei pakkunud. Absurdne on selle provintsikabaree puhul kõnelda seksist ja selle sümbolist (andku armas Heli Vahing siinkohal andeks). Laval ebalevas käpuli­asendis alasti paariliste (neiu Eva kõrval meenub siin ka „teine Arnold“) ümber kohmakalt võõrsõnadega žongleerinud Bella tõi meelde pigem Sylvia Plathi, kes kirjutas, et meil kõigil on krohvi ja läike all oma puujalg, papist tuss või klaassilm.

    Bella karneval oli algusest peale („Miks ükski daam ei istu mu Fiatti?“) ja küpsena aina enam valu ja läbi­kukkumisi mitte kinni katta püüdev freakshow, sellisena täielik vastand ümbritsevale ähkivale edukultusele. 1990. aastail algas võltshelmeste ja paukherneste ajastu ühes uut tüüpi heroilisuse ja pihtimuslikkusega. Tähelepanu tõmbas isikute võitlus meeleolu kõikumiste, kehakaalu, ninakuju ja tagumiku diameetriga. Bella jorsijoodli fenomen peitus oskuses seda piinlikkust, edu­kultust, tähelepanusõltuvust, tühisõnalisust, aga ka meesšovinistlikku jobusust filtriteta äärmuseni pongestada.

    Bella otsustas häbeneda veel kordades vähem kui need kummalise kodukooli ja iseäraliku üldharidusega õnnelikud esiletõusjad, edu ja meelerahu coach’id, kelle toitumis-, kaaludünaamika- või suhtekliima auditite tulemused ei ole olnud head, ent huvitavad seda enam detailselt ja kõiki. Bella triumfeeris sel skeenel totaalselt, vähimagi säästva või peitva varjuta, tunnetades täiuslikult ajastu iseloomu: avalikkuse ees ollakse nagu koduses klosetis, lastes väljakippuval lihtsalt tulla …

    Olen tänulik Bellale, et ta oli meiega meie fenomenaalsel ajal, Eesti Draamateatrile ja Aarne Valmisele, et nad on vääristanud Bella mälestust. Valmisele oleks ka palve vinüülide kõrval Bella lansseeritud rottidega T-särk tootmisse tuua. Kuidas teisiti rõivastuda kohvilauas, kus skrollime, kas mõni suunamudija ei ole oma suhtemurenemise või pepulaienemise protokolli jälle portaalipidajale saatnud?

     

    * Kate Connoly, We sing for our freedom … – Guardian, 8. VII.

  • Tartu südalinna päästerõngas

    Merle Karro-Kalberg

    Pärast Süku võistlust on kõlanud mõtteid, et ideekavand märgusõnaga „Paabel“ oli laekunud töödest kõige tugevam. Žürii protokollis kirjutatakse, et lahendus kannab välja sümboli rolli, et hoones arvestatakse inimese mõõtmega ruumis, see sulandub ümbritseva linnaruumiga ning aktiviseerib tänavaruumi mitme sissepääsuga. Võidulahenduse tugevuseks peetakse, et hoonet läbiv keskne avar siseruum on kultuurikeskuse süda, mis loob sünergia eri otstarvete vahel.

    Järgnevalt räägivad „Paabeli“ kavandi arhitektid Siim Tiisvelt, Gert Guriev ja Markus Kaasik Süku lahendusest ja tähenduslikkusest lähemalt.

    Südalinna kultuurikeskuse arhitektuurivõistluse tingimustega anti osalejatele lahendada paras ports ülesandeid: kavandada vilka eluga avalik hoone, kuhu mahuksid nii raamatukogu, kunstimuuseum, väärtfilmikino kui ka sündmuskeskus, samal ajal peab hoone elavdama Tartu kesklinna, siduma ala jõega, lülitama pargi linna rohevõrgustikku ning tegema seda kõike nii, et maja osad üksteise toimet veelgi võimendaksid. Kui kerge või raske oli seda ülesannet lahendada?

    Siim Tiisvelt: Südalinna kultuurikeskuse võistlus oli raskeim, millest oleme osa võtnud. Väga keeruliseks tegi selle ruumiprogramm: kuidas kõik funktsioonid majja ära mahutada nii, et see kõik veel ka väga hea saaks.

    Gert Guriev: Funktsioonide mahtumisega ei olnudki nii palju probleeme. Mõnel võistlusel valmistab funktsioonide sättimine palju enam peavalu. Kõige keerulisem oligi eri otstarbega ruumide paigutamine nii, et tekiks hea sünergia. Nii keerulist maja polegi vist, jah, pidanud varem kavandama.

    Tiisvelt: Me nägime väga palju vaeva hoone sissepääsu kavandamisega. Ühest küljest pidanuks see olema Emajõe pool Vabaduse puiestee ääres, teisalt on jalakäijatele oluline ka Küüni tänav, kus toimub peamine liikumine juba praegu. Ka see ei saanud jääda maja suhtes kõrvaliseks suunaks. Nii otsustasimegi teha kaks võrdset peasissepääsu, mis on hoones suure fuajeega ühendatud.

    Guriev: Lõpuks on majja võimalik siseneda igalt poolt, nii tekib side ümbritseva linnaruumiga.

    Markus Kaasik: Sellel võistlusel ei piisanud ainult funktsioonide logistilisest paigutamisest, ülesanne tuli lahendada nii, et tulemus oleks efektne. Tekkinud probleemides nägime võimalusi. Pelgalt probleemide lahendamise tasemele jäämist on niigi paljudes võistlustöödes.

    Võistlusalana oli ette antud Kaubahoovi park ja Vabaduse puiestee kuni jõeni. Ometi on paljud võistlustööde autorid leidnud, et hoone parim asukoht on kaubamaja kõrval. Ka teie lahendus näeb nii ette. Miks just see pargiala on hoonele loogilisem?

    Guriev: Selle otsuse taga on mitu kaalutlust. Kaubahoovi pargi Poe tänava poolne osa oli muinsuskaitse surve all. Sinna trügimiseks pidi väga hea põhjus olema, ja seda meil polnud. Pigem seob Poe tänava poolse pargiosa säilitamine Süku paremini Toomemäega.

    Tiisvelt: Pool parki pidi igal juhul alles jääma. Linnaehituslikult on loogiline, et park asub Süku ja vanalinna vahel.

    Kaasik: Tartul on välja kujunenud uuslinn ja vanalinn. Kaubanduskeskused moodustavad Riia tänava ristmikul linna uue südame. Oli loogiline, et lisatav hoonemaht asub uue linna pool, park jääb puhvriks ning jätab vanalinna vahele õhku.

    Süku sisemust hoiab koos linnaraamatukogu, mis seob kokku kõik teised kultuurikeskuse funktsioonid. 3+1 arhitektide ja Kino maastikuarhitektide võidukavand „Paabel“.

    „Paabeli“ seletuskiri on väga poeetiline. Arutlete selle üle, mis on kultuur, eestlus ja loodus ning kuidas see tervikuks kokku tuua. Kuidas luulelisus lõpuks ruumis väljendub? Ilupiltidelt on seda raske aduda.

    Kaasik: Eks neid asju ongi väga raske selgitada. Kirjanik kirjutab romaani, arhitekt teeb maja. Kui poeesia on seal sees, siis see on seal sees, kui seda pole, siis ei tulnud välja … Me saame rääkida hoone funktsionaalsetest ja linnaehituslikest seostest, avanemisest ja ruumist, aga poeesiast on raske rääkida, see on seal peidus ja seda peab kogema.

    Tiisvelt: Üks meetod, kuidas arhitektuuri tuleb vaadelda, on mõelda ennast ruumi sisse, hoone kasutajaks. Kui sa oleksid Süku raamatukogu külastaja, siis millist ruumi sa enda ümber kogeda tahaksid? Nii me ju mõtlemegi ruumi luues: kust avanevad vaated väljapoole, kust ruumi teistesse osadesse jne.

    Guriev: Süku ruumi hoiab koos spiraal. Kui me seda ülesannet lahendama asusime ja spiraali mööda minema hakkasime, siis vaatlesime seda kui teekonda, mõtlesime, mis teekonnal juhtub, kuhu paigutame kino, kuhu restorani jne.

    Tiisvelt: Lõpuks sattusid kõik need n-ö klotsid ehk funktsioonid õigesse kohta.

    Guriev: Eks alguses paistsid nii mõnedki ülesanded võimatud lahendada, aga alustasime kuskilt, lahendasime seda, millest jaks üle käis ja lõpuks loksus paika ka see, mis alguses peavalu oli valmistanud.

    Kaasik: Maja ei saa ju nii välja mõelda, et istud toolil või lamad diivanil ja siis pauh! tuleb hea mõte ja teeme ära. Süku lähteülesanne oli nii keeruline, et seda ei olnud võimalik ühe suure ideega lahendada. Alustasime laialt – mida me maailmast arvame ja tahame, aga nende ideedega maja ei tee. Sealt edasi läksime väiksemaks. Otsustasime, et teeme võimalikult lihtsalt. Me ei plaaninud alguses üldse sellist maja teha, oli mitu varianti. Lõpuks otsustasime, et teeme kõige lihtsamalt ja selgemalt. Edasi tuli mõte siduda kõik funktsioonid raamatu­kogu ümber keerleva spiraali külge. Spiraal on ju tavaline ja lihtne võte, aga väga lihtsatest ja banaalsetest võtetest sai lõpuks kokku hea ja toimiv tervik ja hoone keeruline logistika sai arusaadavaks.

    Mõnikord on nii, et head lahendust otsides on juba algusest peale selge kindel tunne, kõik loksub justkui iseenesest paika. Teid kuulates jääb mulje, et see teid just kandiski. Kas aimasite, et teie töö kuue parema hulka või lausa võitjaks tuleb?

    Guriev: Me tegime siiski mitu lahendust. Oli ka väga raskeid hetki. Mul oli viimati vist nii raske bakalaureusetööd tehes: tulin maalt linna ja tuli kohe hakata suurt maja kavandama. Olen kümme aastat arhitektina töötanud, aga nüüd oli veel raskem. Mõtlesin küll, et kuhu see areng siis nüüd jäi. Aga kui olime otsustanud algse lahenduse kõrvale lükata ja uuesti alustasime, siis hakkas sujuma.

    Kaasik: Küsisime endalt, millist linna­ruumi muudatust me sellelt majalt ootame. Me ju tahame avada parki jõele, et maja oleks linnaruumi jätk. Vabaduse puiestee on praegu pargi ja jõe vahel nagu juhe, mille eesmärk on autojuhtide elu mugavaks teha. Süku teeb Vabaduse puiestee autoteest avaliku ruumi, nagu see oli enne Teist maailmasõda. Kui nii mõtlesime, siis hakkasid probleemsed kohad lahenema.

    Nüüd alles tegelik töö peale hakkab. Kuivõrd on „Paabelis“ muutmise ja kohandamise ruumi?

    Kaasik: Elu näitab, et pärast võistlust võetakse töö uuesti juppideks lahti. See ei tähenda, et lahendust väga palju muudetaks, kuid alati läheb paremaks. Meie lõime raamistiku ja selle sees saab detaile paika sättida.

    Arhitektuurile on pandud palju ülesandeid. Tuleb arvestada kliimamuutuse, CO2-jalajälje, rohepöörde ja ringmajandusega. Ka võistlustingimused käsitlesid neid teemasid. Mõnda põhjalikumalt, mõnda pealiskaudsemalt. Võistlustöös tuli välja tuua materjalide CO2-jalajälg, lahendada elurikkuse küsimused. Lühikeses peatükis mainiti ka ringmajandust, milles praegu alles esimesi samme astutakse, kuid selleks ajaks, aastaks 2029, mil maja avamist plaanitakse, on see ilmselt palju tähtsam teema. Kuivõrd te kavandasite maja näiteks nii, et selle saaks taas algmaterjalideks lahti võtta ja neid uuesti kasutada?

    Kaasik: Ringmajanduse toimimine eeldab taristut: kataloogi või keskkonda, kus teise ringi materjalid on arvele võetud, ja ladu, kust neid materjale võetakse.

    Tiisvelt: See on juba täpsema projekteerimise küsimus, ja kui tellija seda soovib, siis saab ka projekti nii koostada.

    Kaasik: Ma olen arhitektitööd teinud 30 aastat. Aastakümneid tagasi tehtud projektid ei ole mahu mõttes võrreldavad nendega, mida me praegu teeme, nende vahel on terve kosmos. See tuleb sellest, et arhitektuuriprojektile esitatakse aina uusi nõudeid. CO2-jalajälje ja energiamärgise arvutamine või ringmajanduse nõuded ei muuda arhitektuuri olemust mitte üks raas.

    Kõigest uuest tekib eufooria ja fantaseeritakse, kuidas see arhitektuuri muudab, aga ruum ju ei muutu. Muutub vaid see, et arhitekt peab veel ja veel rohkem süvenema arhitektuuri olemusse ja mõtlema, mida arhitektuuriga teha saab. Arhitektuur ei muutu, ja see on ka kõige raskem. Arhitektuur on ruum, seal on alati rütm, sügavus, laius, proportsioonid, mahtude paigutus. See on see, mis jääb, ükskõik kuidas arhitektuuri tehakse. Vaadake renessansi arhitektuuri: Andrea Palladio San Giorgio Maggiore kirikut Veneetsias. Ka Palladiole olid omad nõuded, millega ta arvestama pidi, kuid tema loodud ruum on aegade ülene.

    Kuivõrd kõik need uued ja pidevalt juurde tulevad nõuded arhitektuuri lahustavad?

    Kaasik: Projekteerimine on üks kõige normeeritumaid tegevusi. Olemas on terve müriaad standardeid ja määrusi, mis ruumiloomet reguleerivad, ette ütlevad, milline peab olema müra, niiskuse ja sisekliima jms kvaliteet. Olemas on standardid juurdepääsetavusele, koormusele ja vastupidavusele. Keegi pole uurinud, mis saab siis, kui kõik need nõuded majale ühekorraga peale laotakse. Eriti kui on vaja renoveerida vana, näiteks saja-aastane maja, mis pole muinsuskaitse all. See maja ei pea kõikidele nendele nõuetele vastu ja läheb lihtsalt katki. Kui selle asemele uus teha, kas siis saame selle vana asemel parema maja?

    Paljud normid on mugavusnormid. Näiteks tuleohutusest tuleneb väga palju nõudeid, ja see eeldab, et majas on palju elektroonilisi komponente, mis midagi avavad ja sulgevad. Mida nende normide ja määruste koosmõju endaga kaasa toob ja kas see teeb hoone paremaks või jätkusuutlikumaks? Ma pole kindel.

    Praegu peab maja vastu pidama võimalikult kaua. Meil pole mõtet ehitada kehva maja! Parem on siis ehitamata jätta. Halba arhitektuuri pole ammugi mõtet teha.

    Tiisvelt: Kõige olulisem on lõpuks ikkagi see, kas maja täidab seda ülesannet, milleks ta on tehtud. Me võime teha maja, mis püsib sada aastat ja on väga energiasäästlik, aga kui seda on võimatu kasutada, sest see on kasutajale ebaloogiline, siis pole sellisel majal mingit mõtet. Kõige olulisem on tegeleda arhitektuuriga.

    Guriev: Kõige rohelisem tegutsemine on see, kui paneme talvel jalga villased sokid ja selga kampsuni ning kulutame hoonete kütmisele vähem energiat.

    Tartus jagunevad arvamused Süku võidutöö kohta kahte leeri. Osale meeldib, osale, nagu ikka, ei meeldi üldse. Mida see hoone Tartu linnale juurde annab?

    Kaasik: Jätkusuutlik elamise viis on tihedalt linnas koos elada. ERM on hea näide: seda ei ehitatud südalinna ja uue hoone ümber on nüüdseks arenenud uus linn. See oleks võinud tekkida kesklinnas, mitte Raadi põllul. Praegune olukord tähendab, et vaja on ehitada uued teed, neid on vaja puhastada ja lund lükata, vaja on uusi bussiliine, maa alla on pandud uued torud ja kaablid, ehitatakse uued koolid, lasteaiad ja poed. ERM oleks pidanud olema linna sees, kus kõik see taristu on juba olemas. Mida lühemad on ühendused, seda parem ja jätkusuutlikum on linn.

    USA linnade näitel saame praegu öelda, et kui kesklinna ei tihenda, siis sureb linnaelu välja. Kui kesklinna ei saa ehitada, siis ehitatakse linna serva, kõikvõimalikud keskused tõmbavad elu linna keskelt välja ja kesklinn sureb välja või getostub.

    Guriev: See on ju ka Tallinnas praegu nii. Viru ringi ümbrus ja vanalinn on tallinlasele võõrad. See-eest armastatakse Pelgulinna ja Kalamaja.

    Tiisvelt: Süku asukohas on Tartu ju olnud tihe. Park oli pärast Teist maailmasõda ajutine lahendus, sest kohe ei olnud taastamiseks võimalusi. Tihendamise juures tuleb loomulikult vaadata, et jätkuks rohelust, mis loob meeldiva linnaruumi.

    Kaasik: Tallinna vanalinn on välja surnud ja seda võis juba 20 aastat tagasi ennustada. Elu tagasitoomine kesklinna on väga raske ja kallis. Parem on kohe kõik õigesti teha.

  • Süku – sama avalik kui park ise

    Triin Ojari

    Tartu südalinna kultuurikeskuse ehk Süku arhitektuurivõistlus.

    I preemia – „Paabel“ autorid Lisette Eriste, Gert Guriev, Markus Kaasik, Helin Kuldkepp, Karl Erik Miller, Jana Pärn, Siim Tiisvelt ja Ilmar Valdur (3+1 arhitektid), Karin Bachmann, Kaisa Masso, Liis Pihl, Liina-Kai Raivet, Kristjan Talistu, Mirko Traks ja Juhan Teppart (Kino maastiku­arhitektid).

    II preemia – „Tarte Tatin“, autorid Ott Kadarik, Kerttu Kõll, Kaarel Künnap, Aleksei Petrov, Mats Põllumaa, Mihkel Raev, Indrek Rünkla, Jaanika Sau, Marleen Stokkeby, Aleksandr Špakov, Mihkel Tüür, Maarja Tüür ja Eik Hermann (Kadarik Tüür Arhitektid).

    III preemia –„Roheline kultuurikeskus“, autorid Kristian Langkilde ja Kasper Lorentzen (Atelier Lorentzen Langkilde).

    Ergutuspreemiad – „Aed“, autor Arkkitehtitoimisto ALA, „Puidust siluett“, autor Unism ja Narrative Architects, ja „The Line and the Dot“, autor IMPLMNT architects.

    Hiljuti lõppes edukalt Tartu südalinna kultuurikeskuse ehk Süku arhitektuurivõistlus, esimene sellise haardega kultuuriobjekti võistlus pärast ERMi oma 17 aastat tagasi. Eesti on väga avatud arhitektuurieluga maa ning nii on mitu suurt projekti võitnud välismaa arhitektuuribürood (Kumu – Pekka Vapaavuori, ERM – Dan Dorell, Lina Ghotmeh ja Tsuyoshi Tane, Muba – Atelier Thomas Pucher, Rail Balticu Tallinna terminal – Zaha Hadid Architects, Tallinna raekoda – Bjarke Ingels Group, Tallinna sadama arendusplaan „Masterplan 2030“ – Zaha Hadid Architects), mis kokkuvõttes on siinset ehituspilti rikastanud isegi siis, kui mõni võidutöö on tundunud pigem lõivumaksmisena kuulsale nimele.

    102 tööd kokku toonud Süku võistlusel olid võidukad kohalikud bürood: esikoha pälvisid 3+1 arhitektid koos Kino maastikuarhitektidega, teise preemia Kadarik Tüür Arhitektid. Mõlemal bürool on konkursivõitude ja valminud objektide nimekiri pikk ning soliidne. Kolmas koht läks Taani Atelier Lorentzen Langkildele, kelle portfoolio koosnebki suuresti võistlustöödest. Ergutus­preemiatest tasuks esile tõsta soomlaste noorema põlvkonna staare ALA arhitekte, kelle loodud Oodi raamatukogu Helsingis tuuakse tihti eeskujuks, kuidas kultuuriasutus on valatud sõbraliku linliku elutoa vormi, kus igaühel on midagi teha. Sükul on sarnane siht – liita kultuur sujuvalt linlaste kõige käidavamate liikumisteedega ning pakkuda selle kogemiseks elamuslikku ruumi. Nii asukoht Tartu südalinnas keset parki kui ka rohepöörde tuules muutunud arhitektuuridiskursus tähendas, et võistluse võtmeküsimuseks said hoone linnaehituslik seostatus ümbritseva ruumiga, sh paljuräägitud keskpargiga, taimedega, putukatega. Tõepoolest, veel viis aastat tagasi ei oleks keegi projekti seletuskirjas niivõrd palju tähelepanu pööranud elusloodusele ja selle asukatele, kelle liikumisteid inimese omadega võrdse hoolega kirjeldatakse. Tähelepandav on muutus ka Süku arhitektuuri kommenteerivas retoorikas: kui ERMi puhul keskendus see rahvusliku sümbolkujundi otsimisele ning vaieldi, kas meie identiteet ikka saab igavikku tõusta Nõukogude lennuvälja murenevalt betoonilt, siis nüüd ei räägita pooltki nii palju uue maja ruumilistest nüanssidest kui pargist, ökosüsteemist ja autovabast keskkonnast. Enam ei piisa jutust, et muuseumikogud hävivad ja kultuur vajab ikoonilisi maju, Süku argumendiks polnud vorm, vaid see, mida see teeb linnaga, kuidas see avaliku (rohe)ruumi organiseerib, ning arusaam, et ärifunktsioon on hoone toimimisloogika normaalne osa.

    Kõigest sellest rääkisin Enrique Sobejanoga, Hispaania büroo Nieto Sobejano ühe partneriga, kes oli Süku konkursi žürii ainus välisliige. Sobejano kavandatud Arvo Pärdi keskus Laulasmaal on teda Eestiga sidunud juba mõnda aega.

    Kui rahul sa oled võistluse korraldusega? Üheetapiline avalik arhitektuurivõistlus võib kaasa tuua ka ootamatuid tulemusi, miks mitte isegi uute tähtede tõusu, näiteks Eesti Rahva Muuseumi hoone konkursi üks võitja Lina Ghotmeh on nüüd väga tuntud nimi.

    Loomulikult on iga võistluse rikkuseks – ja ma olen olnud nii žüriides kui ka võistlejate hulgas – lahenduste paljusus ja see, kui iga võistleja arvab, et just tema lahendus on see õige. Selle konkursi üks õnnestumise märk on juba see, et võistlus­töid oli üle saja, see on midagi muud kui valida kümne töö seast. Teine edu pant oli äärmiselt tõsine ja hea ettevalmistus, võistlusülesanne kirjeldas hästi võistluse eesmärki ja mis peamine – korraldajate soove. Loomulikult peab žüriil olema aega, kindlasti on vajalik kõigil liikmetel kohapeal viibida. Võib öelda, et üldine võistluse tase oli väga hea.

    Enrique Sobejano leiab, et Süku rajamine keskparki on Tartule võit, mitte kaotus.

    Kas teie büroo kogemuses on selliste objektide puhul pigem levinud avalik võistlus või kutsustud osalejatega vorm?

    Kui meil milleski kogemus on, siis võistlustööde tegemises, kogu meie büroo karjäär ja tööd on üles ehitatud võistlustele. 20 aastat tagasi korraldati ka Hispaanias selliseid avatud võistlusi ja meile kui noorele büroole andis see suurepärase võimaluse saada projekte, millele muidu oleks olnud võimatu ligi pääseda. Hispaanias, Prantsusmaal ega Saksamaal võistlusi enam niiviisi ei korraldata, Süku-sugune võistlus oleks tehtud eelvaliku põhjal büroodele, kel on juba vastav kogemus. Prantsusmaal ollakse väga piiratud ja valikus on enamasti ainult neli kuni viis bürood, Saksamaal on see arv umbes 30. Tartu keskuse puhul on oluline, et tegu ei ole ainult avaliku institutsiooniga, vaid see on maja inimestele linna südames, kohas, mida igaüks teab ja mille kohta on kõigil arvamus. Avalik võistlus nii, nagu see teil oli korraldatud, on väga õige lahendus.

    Kas Eesti arhitektidel on võistlustööde tasemest ka midagi õppida? Kas premeeritud töödel oleks potentsiaali läbi lüüa mõnel muul rahvusvahelisel konkursil?

    Arhitektuuril ei ole rahvust, teinekord on hea vaadata asju väljastpoolt, kaugemalt. Arvo Pärdi keskust tehes me muidugi teadsime Pärti, aga mitte Eestit ega siinseid inimesi. Kõrvalpilk võib vahel väga värske olla. Loomulikult ei saa töötada samamoodi Eestis ja Lõuna-Hispaanias: arhitektuuriidee võib ju olla tugev, aga selle rakendamine on erinev, palju loeb ka materjal. Praegu on rahvusvaheliselt väga levinud püüe kasutada palju puitu ja siduda haljastus majaga, ka žüriile oli see aspekt oluline. Võidutöö oleks suurepäraselt sobiv kultuurikeskus ka Kanadasse, Prantsusmaale või kuhu iganes, küll mitte näiteks lõunamaadesse, kus puitu on vähem.

    Võidutöös olid minu jaoks kõige huvitavam avaliku ruumiga tegelemine ja side ümbritseva linnaruumiga. Tegu oli keerulise ülesandega. Väga lihtne oleks etteantud krundile ja programmile vastav hoone kavandada ja kõik küsitud funktsioonid ära paigutada, aga Süku puhul oli iga asi seotud järgmisega. Esiteks on tegu pargiga, mida just liiga aktiivselt ei kasutata, kus enne sõda oli linn ja maa all on säilinud vanad müürid. Teiseks on selle kõrval suur kaubanduskeskus, mis pole just üleliia sõbraliku arhitektuuriga. Lisaks eraldab võistlusala jõest tiheda liiklusega sõidutee. Projekt pidi kõigile nendele teemadele vastama ning žüriis olime ühel meelel, et me ei vaata ainult vormilist väljendusrikkust, vaid otsime maja, kuhu sisenetakse ilma täpselt teadmata, mis seal asub, või ilma et keegi sult küsiks, kuhu sa lähed. Sa lihtsalt läbid selle ning võidutöös oli see tunnetus edukalt lahendatud. Avatud, sõbralik, kaasav, roheline ei ole ainult moesõnad, vaid olulised ideed avalikus ruumis.

    Tartu kultuurikeskuse ruumiprogramm oli üsna spetsiifiline, lisaks kunstimuuseumile ja raamatukogule on seal märkimisväärselt suur osa ruumist ette nähtud rendipindadele (mitmeotstarbelised saalid sündmusruumideks, bürood), lisaks muidugi kohviku- ja söögi­alad. Siit tekib ka küsimus kultuurihoonete rahastamisest ja majade toimimismudelite jätkusuutlikkusest. Kas selline lõimitud lahendus on tavaline või pigem erandlik?

    Programm peegeldas väga hästi igal pool mujal õhus olevaid küsimusi. Ma lendan homme USAsse, kus tehakse ühe muuseumi võistluse viimane valikuring ja kõne all on samad teemad: olemasolev muuseum tahab laieneda ja avada end reale uute tegevustele. Inimene ei sisene enam muuseumi, et osta pilet ja vaadata pilte, vaid avalikku ruumi, kus tema tähelepanu köidavad mitmesugused kultuuritegevused. Nii Tartus kui ka mujal on küsimus, kuidas seda peaaegu et 24 tundi avatud ja aktiivset ruumi ülal pidada ja toimimas hoida. Minu hinnangul on rendipinnad üks võimalus, see maja on selles mõttes tasakaalus. Tööde üle otsustades oli oluline hoone mittehierarhilisus, kõik kolm komponenti – muuseum, raamatukogu ja sündmusruum – pidid olema võrdsed, kohe sisenedes pilguga haaratavad. Kuna muuseum ei vaja valgust, kiputi seda paljudes töödes näiteks keldrisse paigutama, mis tekitab kohe alaväärsema olukorra. Me elame ühiskonnas, kus püütakse vältida jagamist rangelt defineeritud kastideks: siin on töö, siin puhkus, siin parkla. Arhitektuuris on alati küsimus avaliku ja eraruumi vahekorras, Süku puhul on tegu selgelt avaliku hoonega, isegi kui osa ruumist on renditud erakätesse. See pole erafirma kontorihoone, mis võtab tüki parki ära, vaid sama avalik kui park ise. Loomulikult tuleb sellist maja hästi juhtida, olen näinud piisavalt palju, kuidas projekt võib olla suurepärane, aga lõpuks pole raha, et kõike käigus hoida, ollakse sunnitud lahtiolekuaegu lühendama, inimesi koondama jne.

    Teine suur arutelukoht oli muidugi park: millisesse serva maja paigutada, millist tüüpi park tuleks üldse ette näha? Pidasime silmas elurikkust, mitte lihtsalt parki puude ja paari pingiga, tähtis oli sidumine jõekaldaga.

    Kui palju pidasite valikut tehes silmas kultuurihoone kui sümbolhoone aspekti? Tartu ei vaja küll oma Guggenheimi, kuid kas ikkagi peaks juba eemalt olema aru saada, et seal on midagi erilist?

    See teema on olnud aktuaalne alates Bilbao Guggenheimi muuseumist ja tihti on ka linnal soov saada väga silmatorkav maja. Loomulikult oli see jutuks ka meil, mina isiklikult sellist lähenemist ei poolda. Loomulikult peab hoonel olema arhitektuuriline kvaliteet ja teatud kohaloomise võime, võidutöö pole kaugeltki standardne maja. Vastupidi, suur konsool ja spiraalne siseruum on väga jõulised elemendid, aga kõigi premeeritud tööde puhul oli meie jaoks olulisim side ümbritseva ruumiga, maastikuga.

    Võidutöös on oluline peasissepääsu rõhutamine ning selle liitmine suure väljaku abil üle Vabaduse puiestee Emajõega. Maja nagu ütleks, et ma olen siin, aga linnavõim peab selle projektiga nüüd kaugemale minema. Tänava liikluskoormust tuleb tingimata vähendada ja luua uus ühendav ruum, vastasel korral jääb uus maja poolikuks.

    Millised olid võidutöö kõige paremad küljed lisaks heale seostamisele väliruumiga?

    Minu jaoks oli mõjus ka avaliku ühisruumi lahendus hoone sees: sellel ei olnud kindalt kuju, vaid pigem mõjub see tänavana, mida mööda saab kulgeda. Fuajees seistes on hästi tajutavad kultuurikeskuse kolm vaala: muuseum, raamatukogu ja sündmusruum, neid ei ole vaja otsima hakata. Raamatukogu ruum oli voolav ja iseloomult vaheldusrikas, loomuliku valgusega, külastajad veedavad seal mõnikord tunde.

    Mis pargi kadumist puudutab, siis küsimus on kvaliteedis, mitte koguses. Pikendus jõeni annab pargile juurde uue mõõtme, sealt lähevad alla jõe äärde trepid ja uus lahendus parendab praegust olukorda. Tasub ka meeles pidada ilmastikku, talvel ei pruugi pargis nii mõnus olla nagu sel päikeselisel päeval, kui mina Tartus olin, ja siis on väga hea uude keskusesse varju minna. Tegu on linna jaoks võidu, mitte kaotusega.

    Kui te poleks olnud žüriis, siis kas oleksite Tartu kultuurikeskuse võistlusel osalenud?

    Suure tõenäosusega jah, sest ülesanne oli huvitav, linnaehituslik olukord keerukas ja programm multifunktsionaalne, lisaks on meil Eestiga väga meeldiv side.

  • Ehetele pudenenud sõnad

    MIA MARIA ROHUMAA

    Maria Valdma-Härmi näitus „Sõnade surnuaed“ Hiiumaa muuseumi Pika Maja hoovi keldris kuni 19. VIII.

    Ehtekunstnik Maria Valdma Härmi näitus ei toimu Hiiumaa muuseumi Pikas Majas, nagu algselt plaanitud. Väljapanek on eksponeeritud muuseumi kõrval maakeldris. Seda tüüpi keldrid on Kärdlale iseloomulikud: keldri kohta avar ja kaunilt laotud põrandaga ruum on Pika Maja kõrval alati olnud, ometi pole seal varem näitust tehtud. Asukohavalik on Maria Valdma-Härmi esimene võit: pime ja madal võlvitud ruum vastandub juulipäeva leitsakule ja kehtestab ennast niipea, kui vaataja kummardudes üle läve astub. Teosed, kujundus ja näituse avamispäevast ukse kõrvale vaasi jäänud liiliate lõhn muudavad vana keldri vaat et sakraalseks, ruum omakorda suunab kogu tähelepanu eksponaatidele.

    Peformatiivne raamatukogu

    Eksponaadid mõjuvad kui peeglite labürint, juhtides tähelepanu küsimustele, mis on kirjutatud sõnadega ehetele ja sõnadeta nende vahele. „Kuidas rääkida sõnadeta? Kuidas mäletada meenutamata?“ küsib kunstnik, pakkudes vaatajale ka kui mitte just vastuseid, siis vähemalt vihjeid. Näituse kaastekstis on autor nimetanud „Sõnade surnuaeda“ performatiivseks raamatukoguks.

    Maria Valdma näituse eksponaadid mõjuvad kui peeglite labürint, juhtides tähelepanu küsimustele, mis on kirjutatud sõnadega ehetele ja sõnadeta nende vahele.

    Valdma-Härmi ehted on asetatud süsimustadele raamatuvirnadele, mis võiksid mõjuda neutraalse taustana, aga kipuvad tumeda portselaniga üheks sulama, jättes nõnda mulje erakordselt rasketest ja hoomamatu suurusega ehetest. Raamatute virnad on laotud kogumispunktist saadud trükistest.

    Mõte, et on olemas kogumispunkt raamatutele, mida mitte keegi mitte kunagi ei kavatse lugeda, ning et need raamatud võidakse rahumeeli hävitada, on iseenesest veidi ehmatav. Raamatute hävitamise põhjus ei ole tsensuur, vaid huvipuudus. Valdma-Härmi otsinguid on tõuganud tagant arusaam sõnade ja tekstide paberkujul esitamise kaduvusest ja sellega seotud paratamatuse tajust. Virnadesse laotud raamatud ei ole enam loetavad kasvõi seetõttu, et nad on värviga kinni spreitatud. Võib-olla keegi kunagi luges neid, jättis midagi meelde ja kannab seda kaasas nagu ehet või talismani, mäletab meenutamatagi? Võib-olla on Valdma-Härmi ehetele pudenenud sõnad pärit ammu unustatud tekstidest.

    Ehetele jäädvustatud sõnu saab lugeda õrnadelt portselanplaatidelt, mis meenutavad ühtaegu laest koorunud värvi, murtud ja rebitud paberilehti või läbitungimatut betooni. Ühel portselanplaadil on kirjas: „Colorless green ideas sleep furiously“ ehk „Värvitud rohelised ideed magavad raevukalt“. See grammatiliselt korrektne, ent olematu sisuga lause mõjub pealiskaudsel lugemisel sügava ja poeetilise mõttena. Alles siis, kui mu õde mulle selgitas, et see lause on tühine – iga järgnev sõna tühistab eelmise –, saan naljast aru. On see nali? Võib-olla on tegemist suuremat sorti naljaga, sest hakkan kahtlema, kas varem mainitud performatiivne raamatukogu pole mitte sama tüüpi sõnade kooslus. Ja kas mitte ka kaastekstist pärit väide, et edasised kohtumised on tabamatud?

    Või siis oli esimene, tähenduse otsimise eelne taju täpsem. Sest isegi kui colorless green ideas sleep furiously on teaduslik üldtuntud näide lingivistikast, toimib see erksat poeetilist kujutluspilti tekitava jutustusena. Lahtipudenenud sõnad loovad Valdma-Härmi ehete vahele arusaamatu terviku: see on pigem udu kui pilv, pigem vari kui valgus.

    Valgus ja varjud

    Valgus, muide, on näitusel väga hea. Varje on rohkem kui valgust ja see muudab teosed hapraks ja kihiliseks. Voldid, kurrud, kortsud ja kurvid tõusevad esile ja varjud nende vahel hakkavad tantsima veidraid tantse. Raamatuvirnad, mis ehteid kannavad, pole kuigi kõrged, nõnda peab vaataja iga teose ees kummardama. On harjumatu ja veidi ebamugav muudkui tõusta ja kummardada, kummardada ja tõusta selles sakraalses keldris. Ent see aeglustab käiku ja aitab süveneda niigi väiksemõõduliste teoste detailidesse.

  • Minutifilmide varjatud potentsiaal

    KASPAR VIILUP

    Püstitan alustuseks hüpoteesi: keegi ei vaja Eesti Filmi Instituudi (EFI) eestvedamisel valmivaid ühe minuti filme. See väide on mõistagi provokatsioon, aga arvestades seda, kuivõrd vähe on räägitud neist 57 filmist, mis on valminud viimase nelja aasta jooksul, siis võib selline mulje tekkida küll. Mängufilmid, dokfilmid, lühivormid, animatsioonid, isegi tudengifilmid leiavad meie filmidiskussioonis oma koha, aga minutifilmid ei läheks otsekui kellelegi korda. Äkki meenutavad need liialt telereklaame ja saavad seega kohe osaks meie argiruumist, millestki tühisest ja tähelepandamatust? Või siis on meie filmikultuur ja -haridus lihtsalt veel nii lapsekingades, et me ei tihka seda laadi miniformaati filmiks pidada?

    Kui vaadata tagasi esimesele, digikultuuri ja ennekõike tegelikult koroona-aasta jooksul valminud minutifilmide valikule, siis enamasti oligi keeruline neid meie filmitarbimise ahelasse paigutada. Pöördudes tagasi algse hüpoteesi juurde, siis tol hetkel oli neid filme vaja ennekõike tegijatel endal. EFI pakkus kodus kurja viiruse eest paos istuvatele režissööridele konkursiga toetavat õlga ning andis ka väikese taskuraha, et nad saaksid n-ö kätt soojas hoida. Ega see 1000-eurone eelarve nüüd mingi imerohi polnud, aga vähemalt keegi mõtles filmitegijate peale ja arendustegevuse kõrval oli võimalik ka karantiini kiuste üks projekt – küll imepisike – lõpuni viia.

    Ent tegelikult leiab juba esimesest minutifilmide komplektist paar näidet, mis kinnitavad fakti, et tegu pole mitte lihtsalt tühipalja käeharjutusega, vaid uue ning igati vajaliku osaga meie filmimaastikust. Võtame näiteks vendade Eskode „Ninja kaksikud teisest dimensioonist“, mis teeb oma tehniliste ja visuaalsete võtetega paljudele täispikkadele filmidele silmad ette, või Katrin Tegova „Tähistaeva“, mis on kui omamoodi sissejuhatus tema aasta hiljem valminud imelisele lühifilmile „Mia ja Liki“. Mõlemal juhul on režissöörid potentsiaalselt viie- või kümneminutilise loo kokku surunud, pidanud loobuma ja järeleandmisi tegema, kuid seda lõpuks tugevama ja kõigiti silmapaistva terviku nimel.

    Värskest hooajast näitab kõige ilmekamalt, mida kitsastes raamides teha annab, Ivar Murdi „Seljad“. Ühe minuti filmid on kõigile vaatamiseks üleval Eesti Rahvusringhäälingu veebilehel kultuur.err.ee.

    Ärge nüüd arvake, et 15 filmi seast kahe esiletõstmine tähendab kohe kõigi ülejäänute prügikasti viskamist. Pigem saame just tänu sellele taas hüpoteesi ümber lükata: suurem osa neist nelja aasta jooksul toodetud minutifilmidest jätkavad omal moel kroonikafilmide traditsiooni ja on seega ajaloodokumendid. Need on kui pisikesed sähvatused meie kaasajast, ehk isegi midagi Instagrami sarnast, lihtsalt selle erinevusega, et kui enamiku inimeste loominguliste vatsakeste täitmiseks piisab ühest filtritega rikastatud pildikesest, siis filmitegija rahuldab selle sama vajaduse ühe minuti pikkuse filmiga. Kas nende Instagrami piltide ja minutifilmide väärtus on siin ja praegu? Pigem mitte, sest sama hästi võiksime need plekkpurki pista ja kuuri taga maasse kaevata, et keegi teine leiaks need 10, 50 või 100 aasta pärast. Siis on nende tähendus teisenenud ja väärtus kasvanud, sest maailm meie ümber on muutunud. Võib seega öelda, et minutifilmidega luuakse kirevat Eesti filmi- ja kultuuriloolist mosaiiki.

    Neljandaks aastaks on aga õnneks tasakaal kroonikafilmide ja terviklike-tähelepanuväärsete autoriteoste vahel paika loksunud. Meil on tekkinud punt režissööre, kes igal aastal selle ülilühivormiga mängida soovivad, ja need tegijad on seniste katsetuste käigus jõudnud selge arusaamani, mida nendes piirides teha annab. Üha vähem näeme anekdootlikke filmikesi, mille puhul piisanuks selle sama killu rääkimisest paarile sõbrale, saamaks aru, et see ei aja tegelikult mitte kedagi naerma. Samuti kohtab harva tühja jorutamist, sest esimestel aastatel oli rohkelt minutifilme, mille jooksul mul hakkas igav. Jah, ma jõudsin selle ühe minuti jooksul hakata kella vaatama, et millal see kõik juba lõpeb!

    Ehk on seegi omamoodi vastulause alghüpoteesile? Mõnele inimesele on neid minutifilme vaja, mõistmaks, et temast ei saa kunagi režissööri. Ja noh, pigem siis valmistada selle äratundmisprotsessiga võimalikult vähe piina ümbritsevatele inimestele. Kõlab halvasti, aga kes meist tahaks vaadata talumatut täispikka mängufilmi? Olgu siis parem see üks minut, hea küll.

    Nihestus reaalsusest

    Aga räägime positiivsest. Värskest hooajast näitab kõige ilmekamalt, mida nendes kitsastes raamides teha annab, Ivar Murdi „Seljad“. See film on otsekui läbi luubi näidatud päikesekiir, millest läheb lõke heleda leegiga põlema: Murd on võtnud ühe täiesti suvalise, isegi totaka detaili, pannud selle suurendusklaasi alla ja jätnud fookusesse ainult selle ning ei midagi muud. Veider, aga kõigiti tabav sahmakas argimütoloogiat, Eesti popkultuuri destillaat, mis jääb veel aastateks kuklasse kummitama. Sama efekti saavutab Mart-Matteus Kampuse „Bassein“, mis sedapuhku ei astu dialoogi mitte kaasajaga, vaid hoopis filmiklassikaga. Jaan Pehk ootab, et liutorust alla lasta, ning vaatab klaasistunud pilgul punast valgusfoori. Sekund, kaks sekundit, kolm sekundit. Ja siis löövad peas kontaktid kokku! See polegi ju valgusfoor, vaid hoopis HAL 9000 „Kosmose­odüsseiast“*. Külm judin jookseb üle selja.

    Nii „Seljad“ kui ka „Bassein“ näitavad tegelikult sedagi, et üks hea minutifilm vajab nihestust reaalsusest: sa ei jõua nii lühikese ajaga vaatajat millegi üdini normaalsega enda külge kleepida, pigem tulebki minna häbitu sürrealismi või groteski teed. Seda teeb eriti võimsalt Edina Csüllög „Sõrmejäljes“, tulistades otsekui automaadist meie suunas märke, tähendusi ja assotsiatsioone, kuid seda nii peene autorikäe ja lummava visuaaliga, et isegi juhul, kui see kõik meile midagi suurt ei tähenda, oleme selleks minutiks võlutud. Pikalt ei jää maha ka Marko Lille­mägi düstoopne mõistujutt „Massi­psühhoos“ ja Mirjam Matiiseni hillitsetult nilbe „Meelepett“: mõlema puhul on maalitud laiade pintslitõmmetega ning kõik nupud on mõnuga põhja keeratud. Minu maitse jaoks lähevad need filmid ehk liiga kaugele, aga eesmärk – kiirelt ja tõhusalt vaataja tähelepanu püüda – on igati täidetud.

    Üks läheneb groteski, teine sürrealismi, kolmas huumoriga, aga nende erinevuste kõrval on kõigil minutifilmidel määrav sarnasus: konkursi seisukohast on need kõik võrdsed. Kui enamikust rahastusvoorudest saab mõni projekt õhukese viilu, mõni paksema ja parim lausa pool vorstilatti, siis siin antakse kõigile neile võrdne eelarve. 1200 eurot (jah, tänavu tõusis iga minutifilmi eelarve 200 euro võrra!) ja üks minut, vahet ei ole, kas teed alles oma esimest filmikatsetust või oled hinnatud meister.

    ehkki küllalt üürike, et mulle tarbijana jääb lõplik avastamisrõõm, on praegusel audiovisuaalse sisu üleküllastunud maastikul väga haruldane.

    Kui hakkad minutifilmide kobarat õhinaga lahti harutama, siis leiad teineteise kõrvalt näiteks Edina Csüllögi „Pilve muinasjutud“, mis on otsekui juhuslikult, kõndimise pealt ja väriseva käega filmitud, ning Eva Kübara „Hendriku“, mis võiks vabalt olla ka tutvustav showreel või tiiser mõnele täispikale projektile, kus on peenelt välja kaalutud plaanid ja selgelt eristuv koloriit. Või siis küsid endamisi, kuidas küll sai Urmas Nimetu sedavõrd piiratud tingimustes teha valmis lühianimatsiooni „Kanamask“. Seega: äkki ei vaatagi ma mitte filme, vaid hoopis mingeid kavalaid õppematerjale? Otsekui oleks keegi filmi kõhu lõhki lõiganud ja esitleks nüüd tudengitele seda, mis sealt seest vastu vaatab. Toimub justkui filmide lahkamine, meie kõigi silme all ja paljuski filmitegijate enda teadmata.

    Arvestades, et projekti eestvedaja on aastaid Kinobussiga tegelenud Mikk Rand, ei tundugi see idee enam nii kummaline. Minutifilmid ongi filmihariduse igati loogiline järgmine samm: enam ei õpeta sa inimestele lihtsalt filmitegemist, vaid annad neile võimaluse päriselt ise filmi teha. Ja mitte põlve otsas ja kiirkorras, vaid päriselt filmi, kõik režissöörid-operaatorid-produtsendid-heliloojad on olemas. Filmitegemine kättesaadavaks kõigile! Sel moel meenutab minutifilmide konkurss pisut Eesti Laulu: kõigil on võimalus osa võtta, seega, kui tahad kobiseda, et jälle on halvad laulud või et küll osatakse Eestis ikka mõttetuid filme teha, siis tule ja tee ise paremini. Enam demokraatlikumaks vist minna ei saagi?

    Neli aastat on liiga lühike aeg, et hinnata, kas ja kuivõrd minutifilmid Eesti filmi järelkasvu ja elukäiku parandavad, aga võib ju loota, et mõni kunagine Kinobussi kasvandik saab siit innustust teha päriselt esimene samm filminduses. Seega lükkame siis hüpoteesi lõplikult ümber: hakkab tunduma, et minutifilme on vaja meile kõigile. Tegijatele, vaatajatele, Eesti filmile, võib-olla ka tulevastele põlvedele, kes saavad projekti jätkudes sadadest minifilmidest koosneva põimiku silme eest läbi lasta, et läbi kõverpeegli rulluks lahti kiirkursus lähiajaloost. Pikka iga minutifilmidele!

    * „Space Odyssey“, Stanley Kubrick, 1968.

  • Kätlin Kaldmaad on meil kindlasti vaja

    ANDRA TEEDE

    Kirjanike viimase aja sõnavõtte lugedes tundub, et suuremat pettumust ja tülpimust ning eriti just kasutu olemise tunnet ei ole mina oma varsti 20aastase kirjanduse juures viibimise jooksul kohanud. Küll on jaks otsas Kotjuhil1, küll Mudlumil2, siis pole raha kirjanike liidul3 või pensionifondi Grigorjeval4. Ei ole kerge luuletada ja novellitada, kui ära ei ela ja kedagi paista huvitavat ka sinu äng ja ponnistus.

    Selle kõrval on nii energiat andev, inspireeriv ja võimas, et Kätlin Kaldmaa küll ei väsi. Tema aina teeb. Võitleb naiste ja tsenseeritute eest PENis, käib luuleõhtult luuleõhtule, toimetab kirjastuses Hunt, murrab internetikommentaatorite kiuste soorolle, reisib mööda ilma, muljetab aiaelust Viinistul ja loomulikult kirjutab. Kord kutsus Kaldmaa mind Filipiinidele kirjandusreisile, aga siis olin ma nii kauge koha jaoks liiga rase. Siis jälle pidin teda külastama Kreekal, aga ilmselt sai raha enne otsa. Meeliülendav on teada, et kui mul on vabandused, siis keegi ikka käib, teeb ja näeb päriselt.

    Kätlin Kaldmaa 14. III kõnelemas Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade ilukirjandusliku tõlke žürii esindajana Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis

    Kes tahab kirjanikuna ära elada, peab kogu aeg ja väga palju tootma. Inglise keelt ja eriti getokeelt ei ole võib-olla Sirbis hea toon kasutada, aga kui vaatan enda ja ka Kaldmaa elu, siis tuleb mulle pähe termin hustling. Sõnaraamat tõlgib selle „tunglemiseks“, aga ma ütleks pigem „sebimine“. Vaese riigi ja väikese keele kirjanik peab selleks, et mitte vajuda kasutuse ja vaesuse auku, kogu aeg sebima ja see on jube raske.

    Kaldmaa on öelnud intervjuus Vilja Kiislerile, et tema eesmärk on kirjutada elu jooksul võimalikult palju raamatuid.5 Tõepoolest, kui arvestada ka tõlkeid inglise, araabia, sloveenia, kreeka, hispaania ja soome keelde, mis Kaldmaa puhul on tihti originaalsete lisatekstidega täiesti omaette teosed, annab Estri kataloog tulemuseks üle 20 raamatu kümne aasta jooksul. Kui see pole korralik hustler-kirjandus, siis ma ei tea, mis on.

    Kaldmaa uues luulekogus „Mu tiivad on mu juured“ on selle kohta tabav luuletus. „Mu tiivad ..“ on valdavalt eestikeelne raamat, kuid umbes kümnendik tekstidest on inglise keeles. Kaldmaa seletab seda nii, et mõnikord lihtsalt tuleb mõte teises keeles. See algas tal pärast Philip Grossi ingliskeelset kirjutamiskursust ja Islandil elamist, nii et pole ime, eks keskkond dikteerib (lk 78).

    Igal juhul, „A shitty poem number one by a homeless woman“ kulmineerub just sellise hulluks töötanud hustler-kirjanikule nagu Kaldmaa ja mina mõlemad oleme, töötamisega „as soon as you open your eyes / until you close them for sleep,“ liiga hõivatud, et oleks meeles arsti juures käia ja küsida, miks on kogu aeg paha olla ja hinges „the constant nagging feeling of never being enough, / never doing enough, never trying enough, / never never enough enough enough“ (lk 61).6

    Kaldmaa elab meeletu tempoga, seda võib tema raamatu põhjal arvata. Ühel hetkel on ta Taanis muusikafestivalil (lk 59), siis Mongoolias vetsujärjekorras (lk 60), järgmiseks joob kohvi Buenos Aireses (lk 106) ja kuulab abieluettepanekut Londonis (lk 107). Kohe luule­kogu alguses on üks proosapala või proosa­luuletus, kuidas soovite, mis kirjeldab Kaldmaa lahkumist kallima juurest, et kiirustada lennule.

    See tunnike või pool, mis raamatus võtab ruumi neli lehekülge, on painavalt täis tuubitud lubadusi, suudlusi, kella vaatamist ning asjade pakkimist – nii et neil kahel, kes ei suuda ilma teineteiseta, kuid ometi enam sel aastal kohtuda ei jõua, tuleb takso ootuses ja mantlit selga pannes soovida ka head uut aastat (lk 28–31). Olles ka ise elanud nii, et hotellidest tulemisele ja sinna minemisele on veedetud rohkem aega kui oma korteris, on see uksel viimaste hetkede venitamine mulle nii tuttav.

    Üldse, Kaldmaa kirjutab väga ilusasti armastusest. Tema 2012. aasta „Armastuse tähestik“ oli suhetest pungil, ka „Mu tiivad ..“ on saanud palju kõmu tekitanud rahvusvaheliste armukeste tsüklist ühe teksti. „Minu Islandi armuke on pärit lohedest,“ alustab Kaldmaa ja viib lugeja vulkaanide maale (lk 125).

    Omaette klass on aga luuletus „Kui ma oleksin olemas“, mis võib ja võib ka mitte olla samale adressaadile, kui varem mainitud lennukile kiirustamise tekst. „Kui ma oleksin olemas“ räägib jälle igatsusest ning sellest igavese reisija ja lahkuja tundest, et oled küll oma füüsilise kehaga mõnes konkreetses kohas, aga sama palju oled samal ajal igal pool mujal, seal, kus on su süda. „Kui ma oleksin olemas, / ei laseks ma sul ühelgi hommikul enne duši alla minna, / kui olen sind kaua nuusutanud“ (lk 162).

    Teemasid ja tasandeid on „Mu tiibade ..“ ligi 200 leheküljel palju. Tundub, et mõned luuletused on kirjutatud ainult ettelugemiseks. Kes on näinud Kätlin Kaldmaad esinemas, teab, et ta ei loe mitte niisama paberi pealt ette, vaid tema show on tõeline show. Kaldmaa kasutab heli ja visuaale ning seda arvesse võttes on elamus kuulda poeeti laval vaid talle omasel moel ütlemas näiteks „linnuke“ kakskümmend korda järjest (lk 154) või lugemas luuletusi „Spell of snow“ ja „Lumemana“, milles on veel rohkem kordusi. Raamatu lugeja neid aga endale valjult ei esita, vaid libistab silmadega üle ning mingit elamust ei saa. Niisugune visuaalne või vokaalne luule meenutab üht Kaur Kenderi teost, kus peategelane vaatab Taimaal, kuidas tuk-tukid sõidavad – raamatus on terve lehekülg täidetud sõnadega „tuk-tuk“, mis peaks seda tuk-tukimere mühinat edasi andma.7

    Kuigi väga produktiivne ja tõeline hustler-kirjanik, ei ole Kaldmaa alates 2012. aasta „Armastuse tähestikust“ eesti keeles algupärast luulekogu avaldanud. Seetõttu on arusaadav, et „Mu tiivad ..“ koosneb igasugu asjadest, mis selle pika aja jooksul märkmikusse jõudnud. Kujundaja Lili-Krõõt Repnau on autori märkmikulehekülgi ka üles pildistanud ja kujunduses neid pilte kasutanud.

    Toon välja veel mõned muljetavaldavad luuletused. Kaldmaa on varemgi kirjutanud sellest, kuidas ta tunneb end hundina ja mida see tähendab. Siin raamatus lisanduvad ka teised loomad. Loomad, mets, ürgsus sobivad Kaldmaale väga hästi. „Mõtlen kogu aeg karust“ (lk 40) on nii pingeline, et võibki jääda arvama, kas tegemist on jälle armastusluuletusega ja „karu“ on kõneleja kallim või kirjutab Kaldmaa sõjast ja peab „karu“ all silmas näiteks ründava riigi vihatud presidenti.

    Samuti on „Viimane suvepäev“ (lk 57) ja „tõlkimatu luuletus“ (lk 58) niisugused tekstid, mis poevad naha vahele ja tulevad kindlasti aastate pärast või näiteks unenäos meelde. Raamatu kõige olulisem luuletus on aga selle esimene. PENis tegeva ja üldse tundliku inimesena on Kaldmaa Ukraina teemal ilmselgelt väga emotsionaalne, ometi leidub terve luulekogu peale vaid üks tekst, mis räägib otsesõnu sõjast. „Mõtlen kogu aeg Ukrainast“ on rohkem karjatus kui luuletus ning kes seda loeb, saab aru, miks sõjaluuletusi raamatusse rohkem ei jõudnud.

    Tegin huvi pärast proovi ja andsin Kaldmaa Ukraina-luuletuse lugeda inimesele, kes mitte kunagi luulet ei loe ja keda luule ka absoluutselt ei huvita. Mõtlesin katsetada, kas on tõesti nii, nagu viimasel ajal räägitakse – et mingeid paganama kirjanikke ei ole vaja ja kõik, mida me teeme, on mõttetu. Nagu lootsin ja arvasin, sain raamatu tagasi koos suurte kiidusõnade ja veekalkvel silmadega, nii et pole kahtlustki: kuni on meil Kätlin Kaldmaa, on Eesti kirjandusega kõik hästi ja ei devalveeru me kuskile. Hustlimise kohta võiks Kaldmaa aga hakata koolitusi andma, sest nii muljetavaldavalt palju jaksata on tõesti suur oskus.

    1 Maia Tammjärv, Igor Kotjuh: „Ma ei oska elada“. – Müürileht nr 129, mai 2023.

    2 Mudlum, Uimane ja väsinud ma tänagi näin. – Sirp 14. VII 2023.

    3 Vilja Kiisler, Tiit Aleksejev: olukord on närune. Looja töötab sageli tasuta. – Eesti Päevaleht, LP 24. I 2023.

    4 Sveta Grigorjeva, Lugupeetud kultuuriminister, kas teate, mis on minu pensioniplaan? – ERRi kultuuriportaal 3. I 2023. https://kultuur.err.ee/1608838507/sveta-grigorjeva-lugupeetud-kultuuriminister-kas-teate-mis-on-minu-pensioniplaan

    5 Vilja Kiisler, Kätlin Kaldmaa: mul ei ole selleks meest vaja, et kappi liigutada. – Eesti Päevaleht, LP 6. VIII 2021.

    6 Luuletuse pealkirja võib tõlkida kui „Kodutu naise närune luuletus“. Jutustaja kurdab, et töötab pidevalt, silmade avamisest kuni magamaminekuni. Hinges närib seejuures tunne, et midagi ei tehta ega üritata kunagi piisavalt, mitte iialgi ei ole piisavat piisavalt. – Toim.

    7 Kaur Kender, Ebanormaalne. Eesti Keele Sihtasutus, 2000.

  • Oma ja eksootiline armeenia kirjandus

    Brigitta Davidjants

    Armeenia kirjandust ei ilmu eesti keeles just iga päev ning armeenia autoritegagi ei kohtu Eesti publik ülearu tihti. Seda tähelepanuväärsem paistab Narine Abgarjani teoste hea vastuvõtt. Eesti keeles on ilmunud kolm Abgarjani romaani: „Taevast kukkus kolm õuna“ (2016, tlk Erle Nõmm), „Manjunja“ (2018, tlk Ilona Martson) ja „Simon“ (2022, tlk Ilona Martson). Mõni aasta tagasi ei mahtunud festivalil HeadRead Abgarjani kuulama tulnud publik õieti saali ära ning pärast kirjaniku esinemist lookles mööda treppi autogrammisaba. Lugejate huvi peegeldub ka tõsiasjas, et kaks esimest tõlget on poodides otsas ja kolmas paljudes raamatukogudes välja laenatud. Kokku on Abgarjani sulest ilmunud 12 teost.

    Narine Abgarjan on vene keeles kirjutav armeenia kirjanik. Eesti keeles on ilmunud kolm Abgarjani romaani: „Taevast kukkus kolm õuna“, „Manjunja“ ja „Simon“. Narine Abgarjan 2019. aastal festivalil „HeadRead“.

    Narine Abgarjani raamatuid lugedes võib lihtsasti minna huumori õnge ning pidada autorit pelgalt lustlikuks lugude jutustajaks. See ongi tema õnn ja õnnetus – kui miski meid naerma ajab, on lihtne jätta märkamata asja sügavam tuum. Ent oma ladususe juures on Abgarjan märksa keerulisem kirjanik, kui esmapilgul paistab. Sujuva loojutustuse varjus rullub lahti mitu kihti.

    Üldinimlikud jutustused

    Esimene ja eesti publikule vahest olulisim on universaalne narratiiv. Kui dekoratsioonid kõrvale jätta, on Abgarjani lood ülekantavad ka Eestile. Need võiksid kõnetada inimest, kes on kasvanud (post)sovetis või kannab seda ajaloolises mälus. Pisike detail, aga täiskasvanute lasteraamatut „Manjunjatki“ lugedes naersid mu puha tallinlastest sõbrad, kuidas neile kõik meelde tuleb ning kuidas laste suudes käis ringi üks ja sama näts. Samamoodi võivad Abgarjani raamatud tuttavad ette tulla neile, kes on kogenud väikekoha mentaliteeti. Tema tegelaskujud on sageli introvertsed, elavad vaesuses, nad on ilu- ja iseloomuvigadega ning on armeenia kastmes ääretult inimlikud.

    Abgarjan hälbib rahvuslikest narratiividest. Neid on ju igal rahval – olgu nad eestlased või armeenlased, lätlased või grusiinid. Justkui leiduks õige moodus, kuidas olla oma rahvuse esindaja, naine või mees, abikaasa või ema. Meilgi on hoitud läbi aegade fassaade ja müüte, antud õpetussõnu, kuidas käituvad head tüdrukud ja kuidas nad kindlasti ei käitu. Ja alati on müüride varjus peitunud kõike: klatši- ja uudishimu ning inimlikku kaastunnet, kiremõrvu ja vägistamisi, laste saamist ja saamata jätmist, enda ja naabrimehega, mehi armastavaid (abielu)mehi, vägivaldse suhte vahele jäänud lapsi, näperdavaid õpetajaid ja püksi pissivaid koolitüdrukuid, raskeid iseloome ja ootamatuid solidaarsusi.

    Abgarjan valdab näita-ära-ütle-kunsti, nii et lugejagi tunneb, kuidas kõrbest külale langenud liiv kurgus kipitab. Näitamise oskust kasutabki Abgarjan peamiselt selleks, et jutustada ääremaadest ja mitte uhkest Jerevanist, ta võtab fookusesse külaelu, meenutades selle poolest näiteks Lilli Luuki. Ja tema kangelasedki on suures ajaloos n-ö teised, kelle häält me ei pruugi kuulda. Kas või romaani „Simon“ nimitegelasest müürsepp on kõigest käivitaja, et jutustada armeenia naiste lugusid XX sajandi esimesest poolest tänapäevani välja, kogu elukaare vältel. Autor joonistab erisuguseid elutrajektoore esitledes tegelaste karakterid ja nende arengu filigraanselt välja. Ta näitab naisi nende painete ja tunnetega, komplekside ja kindlate veendumustega.

    Ka mütoloogiliste sugemetega romaanis „Taevast langes kolm õuna“ on peategelane hiliskeskeas naine, kes haarab jõuliselt initsiatiivi – isegi suremises. „Manjunjas“ keskendub autor konkreetsele eluetapile tegelaste elus – peategelased on kaks koolitüdrukut ja üks vanaema, tuues meelde Elo Seliranna „Punase päeviku“. Kusjuures vanaema on poolenisti juut, millega teeb autor armeenia kirjanduses miskit üsna erakordset – kajastab rahvusvähemuse lugu peaaegu monoetnilises keskkonnas. Usun, et kõiki neid perspektiive, hiliskeskeas naiste või noorte tüdrukute omi, ei ole kirjanduses iial liiga palju. Pole juhus, et mainin siin-seal meie sarnaseid autoreid – hoomatav temaatiline sarnasus räägib universaalsetest protsessidest, mis ei tunne riigi- ega keelepiire.

    Mikro-Armeenia

    Universaalsete lugude kõrval on Abgarjani tekstides midagi väga armeenlaslikku. Autor tabab armeenlastele iseloomulikke jooni, näiteks kui harimata maanaine saadab „Simonis“ pojad ülikooli: „Selleks ajaks, kui noorem sai sisse polütehnilisse instituuti, oli vanem seda juba kiitusega lõpetamas ja õnnelik Elisa kasutas ära iga võimaluse, et kiidelda oma lastega igaühe ees, kes oli valmis teda ära kuulama.“ Lugesin ja tundsin ära – haridusega kiideldi nii minu kui ka mu vanemate sõprade peredes. Sest nagu nad ütlevad – iga armeenlane, ükskõik kui mats, tahab lapse ülikooli saata.

    „Simonis“ näitab autor, mida tähendab patriarhaalse ühiskonna veelgi patriarhaalsemas nurgas naisena kasvada ja elada. Näiteks kirjeldab ta naise katseid mehega last saada, aga last ei tule. Tuleb hoopis naabrimehega. Ja seegi on lugu, mida Armeenias korduvalt kuulnud olen – küll oli see kellegi tädi, teinekord õde, kes ei suutnud rasedaks jääda, aina raviti. Kuni mees praaknaise pettunult maha jättis. Ja tädi sai uue mehega kohe esimesel aastal lapse.

    Muide, kogu armeenlaslikkuse juures ei kirjuta Abgarjan armeenia, vaid vene keeles. See ei ole armeenia loomeinimeste puhul üldse erakordne. Siin peitub mu meelest üks oluline eestlaste ja armeenlaste erinevus – eestlased defineerivad oma rahvust keele kaudu, armeenlased kultuuri ja usu kaudu.

    Üldinimliku kõrval joonistub niisiis sama palju välja teine narratiiv – mikroajalooline. Mikroajalugu laseb haarata suuri protsesse ja sündmusi, rõhutades paralleelselt kohalikku, marginaliseeritud perspektiivi. Abgarjan vaatleb justkui suurendusklaasi all suuri ajaloolisi protsesse perspektiivist, milletaolist kohtab armeenia kirjanduses pigem harva.

    Peaaegu iga teine lause sümboliseerib tema tekstides midagi suuremat, kui esmapilgul paistab. Selle poolest meenutab ta maailmakuulsat armeenlastest režissööri Sergei Paradžanovit, kelle kohta on Jean-Luc Godard öelnud: „Filmikunsti templis on kujundid, valgus ja reaalsus ning Paradžanov on selle templi peremees.“ Kord küsis aga mult üks armeenlannast sõbranna, kui ütlesin, et meil näidatakse kinos Paradžanovi „Granaatõuna värvi“: „Mis te tast vaatate? Seal ju iga kaader sümboliseerib midagi, isegi meie ei saa pooltest asjadest aru.“ Ometi kõnetavad nii Paradžanovi kui ka Abgarjani looming laiemat publikut. Tõsi, kui Paradžanov, nagu paljud teisedki, 1960. aastatel klassikalisest loojutustusest täielikult eemaldus, siis Abgarjan jutustab lugusid väga otsesõnu. Aga tähenduste tiheduse aste on sarnane.

    Abgarjani stiil on soe ja inimlik, olemata sealjuures dotseerivalt moralistlik, mis küll ei tähenda, et tema lugudes moraal puuduks. Huumor ja traagika vahelduvad sõrmenipsuga, nagu lugedes vahelduvad pisarad ja naer. Jutustajana märkab Abgarjan detaile ning oskab need edasi anda nõnda, justkui oleks kõike ise kogenud. Ta tunneb armeenlasi, nende ajaloolist taaka, jagunemist Lääne- ja Ida-Armeenia, s.t Osmanite ja Vene impeeriumi järeltulijate vahel. Näeb linna- ja külaelu erinevusi, Nõukogude aega kohaliku ja aghpar’i, s.t Euroopast tagasipöördunu perspektiivist. Viitab emigratsioonile ja genotsiidile, tapvale vaesusele ja isegi postsovetile. Kõigest sellest ei räägi ta mitte ajalookirjutuse kanooniliste nimetustega, vaid rahvakeelselt ja mitteinstitutsionaalselt (näiteks – rahvas mäletas suuri tapatalguid). Ja põimib sekka pärsia- ja türgikeelseid sõnu, nii et lugeja aimab, kui läbisegi eri etnosed kunagi elasid. Liigub ta kõigi nende koodide vahel nii elegantselt, et esimese hooga ei pruugi hoomatagi, kuidas ta pisikeste jutukestega vestab väga suurt lugu.

    Aga nagu öeldud, ei kõnele Abgarjan didaktiliselt. See on sümpaatne, kuivõrd armeenlasi iseloomustavad sageli tugevad rahvuslikud ja soolised stereotüübid: naised on truud ja kodused, mehed uhked ja keevalised. Tähtsad on ka väljastpoolt omistatud stereotüübid, armeenlastegi puhul sageli edvardsaidilikult orientalistlikud: näiteks olevat kaunid tumedasilmsed Kaukaasia mehed kõik truudusetud ning armeenia mehed käituvat (eriti kodust eemal) naistega nagu metslased. Neid stereotüüpe Abgarjan tögabki, näidates nende perspektiivi, kelle pihta stereotüübid käivad.

    Lõppeks sõltub kõik tõlgendusest. Romaanis „Taevast langes kolm õuna“ jäid minu meelest prevaleerima hiliskeskeas ja vanemate naiste hääled, isegi kui maavärina ja näljahäda järel hääbuva küla lunastab lapse sünd. Sümpaatne detail – vägivaldne mees jääb kogu romaani vältel nimeta ja seeläbi agentsuseta. Paari aasta eest, vahetult pärast 2020. aasta Karabahhi sõda, käis aga mu õde Jaana Berliinis teatris vaatamas romaani põhjal sündinud lavastust. Selles kontekstis omandas dramatiseering hoopis tugevalt päevapoliitilise varjundi. Nii esinejad kui ka publik seisid viimaks lauldes püsti.

    Ja kokkuvõtteks? Abgarjani romaanidest jaguks materjali tervele väitekirjale. Võiks võtta iga lõigu ja analüüsida, mida räägib see Armeenia ajaloost, ajaloomälust ja ajaloomüütidest. See on äärmiselt peibutav väljavaade. Aga vahest ei ole see meie lugejaile nii oluline. Ning ise eelistan ma üldinimlikku narratiivi mikroajaloolisele, sest dialoogivõimalused on selle pinnalt suuremad.

Sirp