raierahu

Üldiselt, globaalses plaanis pole mõnu ja vastutusega muidugi mingeid probleeme. Need jaotuvad maamuna peal ära nii, nagu tahavad emake loodus, kuri saatus ja suurkorporatsioonid. Seal, kus eksisteerib jututuba nimega avalikkus, küsitakse siiski üsna tihti, kes peaks vastutama, kas mõnule võib piire seada, mis on tähtsam, kas mõnu või vastutus ja muud säärast. Nii ühe kui ka teise kaitseks või tõrjumiseks on huvitavaid argumente.

Mõnu kaitseargument number üks on, et argumente pole vaja. Selge see, on ju mõnu äärmiselt veenev, pealtnäha ka privaatne nähtus. Mõnu elupaigaks on inimese retseptorid ja sisekosmos. Mõnu on alati olnud ja jääb. Mõnu ? see on vabadus. Milleks veel argumendid? Nii ümbritsebki eri- ja privaatvajaduste kaitsevari kindlalt kohalikku prostitutsiooniäri ja alkoparadiisi. Tundub isegi kohatu meenutada, et eksisteerivad ka mõnu tootmise, tarbimise ja ümberjagamise asjaolud ning tagajärjed.

Tegelikult ei vaja ka vastutus erilist diskussiooni. Selge, et vastutus on alati ebakindel, ajutine ja kandjale vaevarikas. Alatasa jääb see ?oludele? alla. Kõige tipuks peitub selle välise altruismi taga võimuiha: kirgliku vastutusvajadusega inimene kipub piire tõmbama ja aedikuid ehitama. Õnneks õpetavad valitsused ja eneseabiõpikud inimesi totaalse vastutuse kompleksist (?maailmavalu?, ?aated?) vabanema ja omaenese vaimseid ja füüsilisi mõnupunkte üles leidma.

Ometi leidub ikka veel neid, kes kipuvad aedikuid ehitama, piire tõmbama, reglementi kehtestama. Nende veenmiseks tuleb siiski ka argumendid appi võtta, vaadata, mis teha saab. Näiteks piiri mõiste. See on võimukas, sisaldab dramaatilist kõrvutust või vastandust. Vastandus ei jäta naljalt võimalust mängust väljuda. Piir võib meid mõnust ära lõigata. Pedofiilia ja intsesti mõiste näiteks ? need seavad mõnule piiri. Siin saab osutada piiride loomulikule hägususele. On ju iga mõiste meelevaldne konstrukt, millesse kaugeltki kogu elutäius sisse ei mahu. Õnneks saab piiri ka julgelt ületada (?Murrame läbi?). Veel enam: õigel poolel asudes, näiteks barbarite maailma ja vabaduse maailma piiril elades, võib piiri  suhtuda isegi kartliku hardusega. Leidub võimalusi, kuidas piiri mõistet vabaduse- ja mõnuprintsiipe teenima panna.

Siiski võib piiri mõistes sisalduv dramaatiline kõrvutamine väga tülikas olla. Olgu näiteks tüüpilist tobedust esindav küsimus: mis on tähtsam, kas seksuaalsed (eri)vajadused (mõnu) või nälgiv laps (vastutus)? Totaalse vastutuse haigust põdevad tüübid väidavad, et just valik mõnuprintsiibi ja vastutusprintsiibi vahel nii üksikisiku kui ka riigi tasandil toodab suure hulga eesti laste häbiväärselt viletsaid elutingimusi. Sellise väite saab tühistada põhjendusega, et joon on tõmmatud valesse kohta: tegemist on eri ridade, ?privaatse? ja ?sotsiaalse? objektidega.

Kui keegi ikka veel asjast aru ei saa, aitab teaduslik eksperiment. Eelmises Sirbis oli näide, kuidas teadusliku mõõtmise teel saab paljastada homofoobideks maskeerunud homoseksuaale: paned vastava pildi ette, andurid külge ja pilt klaar. Siin avaneb teisigi võimalusi. Mõned inimesed naeratavad kuidagi võltsilt, ameerika moodi. Andurid külge, saame teada, mida sellised tegelikult mõtlevad. Või kodakondsuse taotlejad. Eesti lipp ja Pätsi pilt ette ? ja selgubki, kas on meie oma või mitte. Tõsi, järele mõeldes selgub, et ka kirjeldatud mõõtmise korral tuleb otsustada, mis ikka on ehedam, olemuslikum, idealiseerimist vääriv: kas mingi varjatud, reflektoorne reageering (loodus, vabadus, mõnu) või ?võlts? püüdlus neid reflekse kontrolli alla hoida (kultuur, piirid, vastutus)?

Suri kord vanainimestel ainuke poeg. Kurbus suur. Kohale jõudnud arst püüab lohutada: ?Kas ikka higistas ka enne surma?? ? ?Jaa, higistas,? elavnevad vanad. ? ?See on väga-väga hea, et higistas.? Kõigil kolmel hakkas kergem. Inimene on nutikas. Mingeid argumente, midagi meeldivat ja leevendavat leitakse isegi siis, kui mõnust pole lõhnagi ? viimse vastutuse olukorras.

Sektsioonis ?Kohad ja protsessid? keskenduti kultuuriliste keskkondade tekkimisel ja muundumisel ilmnevatele semiootilistele protsessidele, paigasemioosile ning kultuurilise keskkonna ajalisele ja ruumilisele tingitusele. Samuti juhiti tähelepanu paigaspetsiifiliste tähenduste kuhjumisele ajas ning sellest tulenevalt interpretatsioonide paljususele, erinevuste kasvule. Üheks olulisemaks ettekandeks saidki Kalevi Kulli, Kaie Kotovi ja Riste Keskpaiga diversiteeti kui väärtust omaette tähtsustavad ?Süvaökoloogia teesid? (?Semiotic fundamentals of deep ecology?). Teesides on postuleeritud elu kui sellise semiootilisust, tõdetud kultuuri erinevusi genereerivat loomust ning hoiatatud tehnoloogilisest standardiseerimisest ja formaalsete märgisüsteemide kultuurilisest kasutuselevõtust tulenevate võimalike ökoloogiliste konfliktide eest. Lisaks sellele tõstsid kuulajad hiljem esile Aberdeeni ülikooli professori, antropoloog Tim Ingoldi liikumise erinevatele kultuurilistele refleksioonidele pühendatud ettekannet ja Timo Marani eetika-alast lähenemist ökosemiootikale.

Neljandalt kohtumiselt kohas ja paigas jäi kõlama keskkonna ning kultuuri kui kultuuriliselt genereeritud ekstreemumite dialoogilisuse, nende semiootilise vastasmõju mõte. Keskkond on küll kultuuriliselt määratletud, kuid mitte ainult ? ka kultuur on tingitud konkreetses ajas ja kohas esinevast keskkonnast. Seega ei ela me üldises mõttes mitte vastanduste kultuur-loodus, subjekt-objekt, looduslik-kunstlik maailmas, vaid maailmas, mis lõimub, sõlmub ja kulgeb. Teine oluline järeldus on, et märgiruum on võimeline mäletama oma eelmisi olekuid/tähendusi. Sellest tulenevalt on võimalik harutada tähenduskangast ja rekonstrueerida lõimunud kultuur-looduse eelmisi sõlmi ning jälgida tema muundumise kulgu.

Teadlane saab viidata ikkagi seda, millest dokumendis tõepoolest juttu. Aga 20. septembri valitsuse koosolekust kirjutab Ilmjärv: ?Koosoleku protokollis nimetatakse ainult kolme vastuvõetud otsust? Protokollist ei nähtu, et koosolekul oleks arutatud Nõukogude Liiduga sõlmitavat kaubanduskokkulepet või välisministri visiiti Moskvasse.? Kolmel protokollileheküljel (Ilmjärv räägib kahest) on aga kokku 13 valitsuse otsust. Natuke edasi ta kirjutab: ?20. septembriga on dateeritud veel üks dokument: peaminister Eenpalu, välisminister Selteri ja riigisekretär Terrase allkirja kandev valitsuse otsus, milles presidendile tehakse ettepanek heaks kiita Eesti ja Nõukogude Liidu kaubanduslepingu sõlmimine ja palutakse volitada välisminister Selterit kokkulepe alla kirjutada.? See pole mingi juhuslik dokument, vaid sellesama vabariigi valitsuse koosoleku otsus. Kaust, millele Ilmjärv viitab, sisaldab koosoleku protokolli salajase osa ja see leidub ühes masinakirjaeksemplaris vaid riigikantselei fondis. Erinevalt koosolekute üldosast, mis trükis paljundatuna saadeti laiali mitmele poole ja mida Ilmjärv miskipärast on kasutanud välisministeeriumi fondist. 

Ülalesitatu on vaid üksikud näited, mis sunnivad vastu vaidlema Rein Ruutsoo arvamusele (PM, 23.VII ), nagu oleks ?Hääletu alistumine? lausa eeskujulik raamat. Ja nõustuma pigemini Mart Laariga, et ebaühtlaselt ja süsteemitult kirjutatud üllitisele tulnuks kasuks tugeva toimetaja kaasamine (EPL, 14.VI)  Ilmjärv on oma monograafia suuresti mehaaniliselt kokku pannud varasemaist üksikartikleist, neid ühtseks tervikuks liitmise nimel korralikult läbi kirjutamata. Samas ei saa ma aru Laari etteheitest Ilmjärve subjektiivsuse aadressil. Pigemini võiks talle ette heita ohtra materjali esitamist ja analüüsi ilma selgelt formuleeritud järelduste ja hinnanguteta. Kohati võimaldab see koguni suvalisi tõlgendusi. Nii järeldab Laar, et Eesti iseseisvuse kaotamine tulenes riigijuhtide valest tegutsemisest. Ometi näitab kogu uurija toodud rohke sõjaline ja välispoliitiline ainestik, et see oli möödapääsmatu. Laar ajab siin, ja on seda teinud korduvalt varemgi, segi objektiivsed asjaolud, paratamatuse ja Pätsi-Laidoneri subjektiivse tegutsemise. On üheselt selge, et ükskõik, mida Eesti riik ja tema juhid teinuksid, Nõukogude okupatsioon või anneksioon oli vältimatu. Samas ei olnud vältimatu see hääletu alistumine, mille valisid Päts-Laidoner. Võib vaielda, kas see oli riigile või rahvale soodsaim variant või tulnuks valida diplomaatilis-poliitilise vastuhaku tee ? sõjaline vastuhakk olnuks hukatuslik ja ilmselge rumalus. Ilmjärv ei ütle kusagil otseselt välja, kuidas Eesti riigi juhid tema arvates pidanuksid käituma. Alternatiive käsitlev alajaotus raamatus on hambutu ja segane. Materjali esitusest teeksin ma järelduse, et südames meeldinuks Ilmjärvele sõjaline vastuhakk, aga mõistusega annab ta endale aru, et see oleks olnud halvim variant. Samas on talle vastuvõetamatu hääletu alistumise tee, mille Päts-Laidoner jt valisid. Ning ta peab seda oma riigi ja rahva reetmiseks ? mida ta samuti kusagil sõnaselgelt välja ei ütle. Vajadust niisuguse järelduste-hinnangute mõistatamise järele ma ühe tõsise, süvaanalüüsile pretendeeriva teadusliku monograafia vooruseks ei peaks.

Ometi on Ilmjärve raamatul tugevaid külgi oluliselt rohkem kui nõrku. Eeskätt tohutu hulk uudset materjali, mida autor meie käibesse on toonud. Väärtuslikem osa sellest Vene arhiividest pärinev, millele ligipääs on olnud ja on tänagi veel piiratud. Samas on Lääne arhiivid ja raamatukogud meile ju vabalt ligipääsetavad olnud vähemalt poolteist aastakümmet. Aga kui paljud on seda võimalust enne Ilmjärve kasutanud? Koguni meie oma kodused arhiivid on pakkunud ootamatult uudset. Nt Eesti Vabariigi riigitegelaste, politseijuhtide, ärimeeste ülekuulamisprotokollid julgeolekuorganeis.

Ilmjärv on publitseerinud ka isiklikult hangitud materjale. Leiame ta monograafiast vaid tagasihoidliku vihje jutuajamisele Pavel Sudoplatoviga, Nõukogude julgeolekuorganite ühe juhtfiguuriga. Oleks vägagi huvitav tutvuda kogu selle jutuajamise sisuga. Raamatus jääb just viitest Sudoplatovile õhku rippuma küsimus Pätsi seotusest Nõukogude rahadega 1940. aastani välja.

Venemaal on ilmunud terve raamatukogutäis uurimusi, dokumentide kogumikke, mälestusteraamatuid, mis puudutavad 30-ndaid, 40-ndaid ja hilisemaidki aastaid. Paljudele neist on ka Ilmjärv viidanud.  Kas ei võiks koostada valimiku Venemaal ilmunud Eesti ajalooga seotud tekstidest? Tosinkond aastat tagasi ilmunud dokumentide kogumikud on tänaseks oluliselt ajast maha jäänud, niivõrd palju uut ainest on vahepeal käibele tulnud. Lääne poole vaadates on seis veel hõredam. Tõlgitud on eelkõige üksikute tuntud tegelaste mälestusteraamatuid. Kui palju on meie inimesed läbi kamminud Inglismaa, Ühendriikide, isegi Saksamaa arhiive? Igatahes on Ilmjärv andnud siin omalt poolt tubli panuse. Ilmjärve monograafias käsitletud probleemide üle võiks lõpmatult vaielda. Aga see tundub üksjagu mõttetu olevat. Sest näiteks Mart Laarile ja tema mõttekaaslastele ei tee iial selgeks, et sõjast hoidumine 1939. ja 1940. aastal oli siiski optimaalne otsus. Selle asemel oleks vahest otstarbekas  arutleda selle üle, mis töö veel arhiivides tegemist ootab.

25. ? 30. septembrini toimus VIII Saksa-Eesti akadeemiline nädal ?Academica?, mille peateemaks oli ?Teadus ja teadmistepõhine ühiskond?. Ürituse kaaskorraldaja Tartu ülikooli eetikakeskus kutsus esinema Euroopa Akadeemia (Europäische Akademie) presidendi teaduslik-tehnilise arengu uurimise alal ? prof Carl Friedrich Gethmanni.

Mis on Euroopa Akadeemia?

Euroopa Akadeemia on uurimis- ja hariduskeskus. Me teeme uurimusi, mis puudutavad teaduslikku ja tehnoloogilist arengut ning selle mõju keskkonnale. Meie ülesandeks on prognoosida, millised võiksid olla tehnoloogilised ja teaduslikud vajadused ning perspektiivid 10 ? 15 aasta pärast. Iga ennustamisega kaasneb risk. Kogu asi võib tegelikult suuna hoopis mujale võtta, aga alati saab ennustust täiustada. Miks meile antakse raha? Sest meil on kogemusi. Näiteks ehitati Saksamaale tuumaelektrijaam, mis toodab elektrit peaaegu nagu perpetuum mobile. Kuid avalikkus ja poliitikud ütlesid, et neile lahendus ei meeldi, sest see on liiga riskantne. 20 miljardit marka lihtsalt põletati ära. Me peame võimalikult vara teadma, kas tehnoloogiat aktsepteeritakse ühiskonnas või mitte, ja me saame seda teha ainult siis, kui selgitame ühiskonnale muid võimalusi. Ühiskonna vastus peaks olema, et me aktsepteerime seda, aga neil ja neil tingimustel. Meie ülesanne sõltumatu akadeemiana ongi prognoosida ning öelda neid asju poliitikutele.

Meie tegevus on kolmetasandiline: inseneriteadus, bioloogia ja meditsiiniteadus. Projektitöö raames moodustatakse interdistsiplinaarsed töögrupid, kus osalevad teadlased. Me kutsume kokku mitmete alade professionaalid: juristid, teadlased, filosoofid  jne. Nende kolme distsipliini esindajad on töösse alati kaasatud.

Euroopa Akadeemia püüab arendada ühiskonna ja poliitikute dialoogi. Kes on need poliitikud ja kes on ühiskond?

Nimi Euroopa Akadeemia viitab, et tegeleme Euroopaga. Aga Euroopa tähendab muudki kui Euroopa Liitu. Haardelt on tegu pigem Euroopa Nõukoguga, s.o umbkaudu 42 riiki, sealhulgas Ukraina ja Türgi. See tähendab, et Euroopa on meile pigem kultuuriline kui poliitiline või institutsionaalne kontseptsioon. Selleks on ka hea põhjus, sest Euroopa Nõukogu peakorter asub Strasbourg?is. Selle ülesanne on täiustada Euroopa inimõiguste deklaratsiooni, mis minu kui filosoofi arvates on kokkuvõte Euroopa kultuurilisest kogemusest saja või tuhande aasta jooksul. Meil on traditsioon, mis seob Euroopa rahvad, jättes kõrvale institutsioonilised ja majanduslikud probleemid. See tähendab, et toetume hästi defineeritud kultuurilis-ideoloogilisele põhjale, aluseks pole mitte ainult majanduslik või poliitiline suhe. Need on küll ka olulised, kuid kultuurilised seosed on olulisemad. See on minu kui filosoofi arvamus.

Meie projektides osalevad teadlased kogu Euroopast, sealhulgas ka Eestist. Akadeemias arutatakse ainult neid teemasid, millest on huvitatud ka paljud teised Euroopa Nõukogu liikmesriigid. Loomulikult keskendume rohkem Saksa poliitikale. Üks olulisi põhjusi on see, et akadeemiat majandavad ja rahastavad Saksa institutsioonid. Me ei suhtle niivõrd ministritega, kuivõrd tagaplaanil seisva administratsiooniga, kes tegeleb rohkem igapäevaste küsimustega. Näiteks parlamendiliikmed ja saadikud, seaduste kirjutajad. Ministrid ei tee ju seadusi. Koostame oma memorandumi ning avalikustame selle. Aeg-ajalt on meil edu, vahel mitte. Mõnikord tuntakse küll huvi, aga lükatakse idee kõrvale. Memorandumite puhul olen täheldanud, et kuigi poliitikud pole märganud soovitusi kohe, on nad hiljem öelnud, et ennustus oli õige. Näiteks nanotehnoloogia puhul ennustasime selle tähtsamaks muutumist. 1998. aastal sellesse ei usutud, nüüd on aga nanotehnoloogia olulisus kasvanud. Oleme ka vigu teinud, ma ei salga seda. Näiteks ennustasime huvi bioloogilise mitmekesisuse teema vastu poliitilistes aruteludes, aga seda pole juhtunud. Ökoloogilised teemad ei intrigeeri, sest maksavad palju, aga lähemas perspektiivis suurt kasu ei too. Need on n-ö pikaajalised projektid. Me peaksime seda küll kritiseerima, kuid mõju on väike.

Milliseid raskusi on teil poliitikutega suheldes ette tulnud?

Poliitikud on liialt probleemikesksed. Suurim raskus on interdistsiplinaarne kommunikatsioon, s.t suhtlemine distsipliinide vahel. Dr Hoyningen-Huene vihjas sellele eile (28. IX ?Academica? raames toimunud arutelul ? A. V.), et kui juristid räägivad majandusinimestega keskkonnateemal, on neil palju probleeme. Poliitikutega on veel raskem. Nad ütlevad, et lahendus on hea, kuid pean tegelema muude probleemidega, mis on aktuaalsemad, kui tahan, et mind kahe aasta pärast valitaks. Poliitikud on pigem oma töö ja palga pärast  mures. Poliitikutel on teised standardid kui näiteks teadlastel. Teadlased on orienteeritud reputatsioonile. Poliitiku raha on valimised, see on teine maailm. On raske tõlkida ühe maailma perspektiive teise maailma keelde. Kuid oleme demokraatlik süsteem ja meil on valimisperioodid. Saadikud on huvitatud valitud saamisest ja teadlastel on teine ajadimensioon. Need on struktuurilised raskused. Kõigil kaasaegsetel riikidel on samad mured.

Millist rolli mängib filosoofia teie igapäevatöös? Kas teie arvates võikski see olla filosoofia ülesanne tänapäeval?

Ilmselt mõtlete, et mina kui filosoof arvan, et filosoofi roll on väga oluline. Kõik seda ehk ei usu, aga mina olen selles veendunud. Filosoofia pole üks distsipliin teiste hulgas. Tal on kindel roll distsipliinide universumis. See pole ainult minu idee, see on filosoofia idee Platonist peale. Filosoofia on mänginud olulist osa teaduse ajaloos. Võtame näiteks Aristotelese, kes pani aluse bioloogiale. Või näiteks Newton, Bacon jne. Nad kõik konsulteerisid poliitikuid ning vahel ka kannatasid selle pärast. Aristoteles nõustas Alexander Suurt, kel oli oma impeeriumi haldamisega raskusi. Filosoofia peab tegema võimalikuks distsipliinide kommunikatsiooni, näiteks füüsikute ja juristide vahel. Osalesin 80ndate lõpus töögrupis, mis pidi soovitama ökoloogilisi standardeid. Kohtusime iga nädal ning rääkisime ökoloogiliste standardite pikaajalisest efektist. Pärast kuut kuud kohtumisi küsis keegi minu käest, mida mõelda pikaajalisuse all? Mida see tähendab, kui pikk on pikk? Füüsik ütles, et miljon aastat. Jurist ütles, et 30 aastat, sest siis kuritegu aegub. Mida ütleb filosoof? Mina pakkusin, et pikaajaline tähendab neli generatsiooni pluss üks, sest kui läheb hästi, tunnen ma oma lapselapsi ja kui mul läheb väga hästi, tunnen oma lapselapselapsi. See on kolm põlvkonda. Kindel on, et ma ei tunne oma lapselapselapselapsi, neljas põlvkond on esimene, kellega ma pole seotud. Vastutuse seisukohast on see generatsioon minust ajaliselt kaugel. Seega määratlesime pikaajalisuse kui aja kuni neljanda ja sellele järgnevate põlvkondadeni. Poliitik arvas, et see on hea mõte, aga selle jaoks pole meil piisavalt juriidilisi ressursse. Seejärel tehtigi Saksamaal seadus pikaajaliste protsesside ökoloogiliste küsimuste kohta. Filosoofile ei piisa ainult filosoofiast. Ta peaks tundma mitmeid distsipliine nii hästi kui võimalik ja siis pakkuma lahendusi.

Teine dimensioon on praktilised küsimused. Filosoof peab andma normatiivseid soovitusi. Seda mitte ainult päevakorralise kohta, vaid filosoof peaks ka teadma, mis peab olema päevakorraline. Lühidalt, filosoofil on kaks ülesannet: luua distsipliinide kommunikatsioon ning teha normatiivseid ettekirjutusi.

Milliseid lahendusi pakute ökoloogilistele probleemidele?

Olen veendunud, et pole ideaalset ühiskonda. Ühiskond pole planetaarne süsteem, mis toimib peaaegu igaveste seaduste alusel. Kuid on mõned metatasandil ettekujutused. Me näiteks ei tea, mida inimesed nelja generatsiooni pärast süüa soovivad. Kas nad tahavad käia McDonald?sis või restoranis, aga ma olen päris kindel, et nad tahavad süüa ja juua. Ja nad eelistavad head vett halvale. Me võime formuleerida elementaarse antrop
oloogia ja elementaarse eetika, mis kehtivad läbi mitmete generatsioonide. Seega on meil vähemalt mõned põhjapanevad printsiibid, mis kehtivad pikemas perspektiivis. Ma räägin ühiskonnast, mis otsib jätkuvalt sobivaid lahendusi. Kõik see kokku on idee  ühiskonnast, mis annab mõned fundamentaalsed teadmised, aga mitte perfektset pilti. Ühiskond on alati kuidagi meelestatud ja dünaamiline, inimesed otsivad lahendusi. Kümne aasta pärast on meil uued probleemid. Näiteks praegu on energiakriis, barrel naftat maksab 50 USA dollarit. Hind kindlasti langeb lähinädalatel, aga meil on energiakriis. Peame otsima uusi energiaallikaid. Mis need on, me ei tea. Aga ma olen kindel, et võime valida. Me ei tea, milline on tuleviku valik, aga peame nende valikute arendamiseks ja võimaldamiseks raha alla panema. Kui energiakriis lahendatakse, on meil uued probleemid ? võib-olla uued epideemiad, näiteks nagu AIDS. Ühiskond peab alati lahendama uusi probleeme, seepärast peame tegema võimalikuks erinevad valikud.

Rääkisite energiakriisist. Teadlased on prognoosinud, et nafta lõpeb 40 aasta pärast. Mõnede metallidega, näiteks kullaga, on olukord isegi halvem. Samuti ennustavad teadlased, et tulevad rahutused ning näljahäda, ellu jäävad peamiselt väikepõllundusega tegelevad kogukonnad ning industriaalühiskond saab otsa (PM 28. IX 2004). Mida te selle kohta ütlete?

Energiakriis pole kõige suurem probleem. Suurem probleem on see, et elame sõdade maailmas. Õnneks Euroopas suuremaid sõdu pole, kuid laiemas perspektiivis oleme sõdade maailmas. Need pole klassikalised, vaid fundamentalistide sõjad. Neli viiendikku kõigist sõdadest peetakse religiooni pärast. Religiooni all mõtlen siin fundamentalismi. See tähendab, et usklikud on nii veendunud oma religioosses tões, et tapavad teisi, kes seda ei usu. Üheks näiteks on praegune islami kriis. Ka muud grupid, mis on väga agressiivsed, näiteks feministid, loomakaitsjad, on fundamentalistid, ehkki mitte nii agressiivsed. Need probleemid on seotud teiste probleemidega, nagu võim energia üle.

On olemas alternatiivseid energialiike, kuid praegu on need liiga kallid. Peaksime küsima, kas naftaga oleks midagi paremat teha kui seda lihtsalt põletada. Kui meil on võimalik päikeseenergiat kasutada, siis oleks tark hoopis sellega maju kütta ning kasutada naftat millekski muuks, sest nafta on liiga väärtuslik, et seda põletada. See on alternatiivide küsimus. Üks alternatiive on tuumaenergia. Kuid paljud inimesed peavad seda liialt riskantseks ja ohtlikuks. Nüüd tekib küsimus, kas me ei peaks riskima teatud piirini, et saaks naftat kasutada muudel eesmärkidel.

Primitiivsete põllumajanduslike kogukondade ellujäämisse ma ei usu. Pole põllumajanduse ja tehnoloogia selget vastandust, sest edukas põllumajandus põhineb heal tehnoloogial. Primitiivne põllundus on liiga kallis ja sellest pole tulu, kui ei kasutata tasemel tehnikat. Ei vastandu mitte tehnika ja põllumajandus, vaid erinevad tootmisviisid. Maailmaturul pole kellelgi võimalust, kui toode on liiga kallis.

Räägitakse, et kuld saab otsa. Kullal pole tegelikult väärtust, välja arvatud võib-olla hammaste paranduses vms. Kulla väärtustamine on relikt. Ma kardan, et mõnekümne aasta pärast pole kullal mingit väärtust, sest see pole kasutatav. Näiteks titaan on tunduvalt väärtuslikum või tulevad turule mõned muud materjalid.

Mida arvate rohelistest parteidest?

1960. aastatel polnud Saksamaal ökoloogilised probleemid aktuaalsed. Siis kerkis esile roheline partei ning tegi ökoloogilised küsimused populaarseks. Selle peale reageerisid teised parteid ja peaminister Kohl asutas ministeeriumi ökoloogiliste küsimuste lahendamiseks. Praeguseks on kõigil parteidel programmides rohelised teemad sees ning rohelisel parteil on programmis ka muud küsimused, näiteks majandus- ja sotsiaalvaldkonnast. Seega tegelevad kõik samade asjadega. Ma ei väida, et roheline partei pole vajalik. Näiteks Saksamaa rohelisel parteil on see omapära, et tal on liberaalne programm nagu liberaalidel, kuid ollakse sotsiaalselt tundlikumad kui klassikalised liberaalid. Rohelised on muutunud viimase 20 aastaga ja usun, et mujalgi on üsna sarnane situatsioon.

Eestis pole rohelist parteid. Üheks põhjuseks on siiamaani olnud hirm rohelise mõtteviisi politiseerumise ees. Kardetakse minna poliitikasse ning kaotada oma roheline identiteet. Kuid on tekkinud mõned inimesed, kes tahavad olla ühenduslüliks poliitika ja keskkonnakaitsjate vahel. Mida nendele soovitaksite?

Saksamaal olid rohelised fundamentalistid, kes ütlesid, et meie pole roheline partei, meie oleme roheline liikumine. Selle liikumise esindajad ei tahtnud minna poliitikasse, aga siis nad mõistsid, et kui nad sinna ei lähe, puudub neil mõjuvõim. Nad olid küllaltki  populaarsed, kuid nad ei saanud osaleda näiteks seaduste tegemisel. Nad muutsid oma põhimõtteid ja hakkasid poliitikuteks. Mida see tähendab? Mitte seda, et nad saaks 51% võimu valimistel, vaid seda, et nad peavad moodustama koalitsiooni teiste parteidega. Seega peavad nad tegema kompromisse: esiteks kogu süsteemiga ja teiseks koalitsioonipartneritega. Rohelised poliitikud väidavad, et isegi sellistel tingimustel on neil rohkem tõelist võimu kui varem pelgalt rohelise liikumisena. Ma ennustan Eesti keskkonnakaitsjatele sama tulevikku. Inimesed tahavad küll oma rohelisi printsiipe puhtana hoida, aga igapäevaelu on teistsugune. Et olla edukas, peab tegema kompromisse, demokraatlikus süsteemis peab alati olema valmis läbirääkimisteks. Ja siis oled sa harva võitja. Mõnes asjas võib olla edukas, kuid tuleb midagi ka vastu pakkuda. Demokraatlikus ühiskonnas on kõigil omad huvid.

Viimane, aga kohustuslik küsimus välismaalasele: mida arvate Eestist, eestlastest ja Tartu ülikoolist?

Parim vastus oleks, et ma ei annagi vastust. Ma olen Eestis esimest korda ja pole sellega väga tuttav. Kolm kuud tagasi ei teadnud ma paljusid asju. Nüüd olen paremas olukorras. Esimeseks üllatuseks oli eestlaste huvi töötada koos saksa teadlastega. Viimaste päevade jooksul oleme paari järgmise aasta koostööplaani teinud.

Ma polnud Eesti puhul teadlik kolmest asjast. Esiteks, et Eesti mängib Balti riikide hulgas olulist kultuurilist rolli. 90ndate algul, kui Balti riigid saavutasid taasiseseisvumise, imestasin ma naiivselt, et miks nad ei moodustanud Balti riiki kõigist kolmest riigist. Aga nüüd saan aru, et kultuur on niivõrd erinev, et see on mõeldamatu. Teiseks olen imestunud, et saksa mõju on siin nii tuntav. Tallinnas ringi käies rääkis giid meile Eesti ja Saksamaa ühisest ajaloost. Sain teada, et kuulus saksa filosoof Nikolai Hartmann õppis Tartus. Ja et Karl Ernst von Baer tegutses Eestis. Olen imestunud teadusliku vaimsuse kohalolu üle. Peame tegema rohkem koostööd ning suurendama vahetusüliõpilaste arvu, sest praegused tudengid on tuleviku eliit, teadlased, poliitikud jne. Sakslastena on meil siin suur eelis, sest teil on olnud hullem okupatsioon, kui seda oli Saksa oma. Näiteks Taani, mis on meile lähedal, suhtub sakslastesse eelarvamusega ning kerge halvakspanuga. See tuleneb ajaloost ja ma mõistan seda. Ma ei leidnud sellist halvakspanu Eestist. Sakslastele on see võimalus teha koostööd Euroopa osaga, kus sellist halvakspanu eriti ei ole. Peaksime seda võimalust kasutama. Ja minu soovitus Eestile on, et Saksamaa on rikas maa ja rikka maaga koos töötamine on eelis.

Tõnu Tannberg, Ain Mäesalu, Tõnis Lukas, Mati Laur, Ago Pajur, EESTI AJALUGU. Avita, 2001. 320 lk. Andres Adamson, Toomas Karjahärm, EESTI AJALUGU GÜMNAASIUMILE. Argo, 2004. 296 lk. Lauri Vahtre, EESTI AJALUGU GÜMNAASIUMILE. Ilo, 2004. 334 lk.

Alanud õppeaasta eel ilmunud kaks järjekordset gümnasistidele suunatud ajalooõpikut, mille aines põhimõtteliselt kattub, tekitab küsimuse, kas meie paljukannatanud kodumaa ajaloo õpetamist võibki lõputult uuendada, lisades sinna sama faktoloogia põhjal uusi tõlgendusi. Või on viimase aja jooksul lisandunud sedavõrd palju uusi teadmisi, mis lubavad senist ajaloonägemust põhjalikult täiendada?

Hiljutises vestluses ühe ajalooõpetajaga püstitasin küsimuse, kas mitme pealtnäha erineva ajalooõpiku samaaegne kasutamine õppeprogrammi täitmisel ei tekita probleeme selles mõttes, et samadele sündmustele/protsessidele/isikutele antakse erinev hinnang. Ei, vastas ta, probleem on pigem selles, et õpikukoostajad esitavad teatavate sündmuste kohta liiga detailset materjali, jättes samas mõne teise sündmuse vaeslapseossa. Vaevalt me saavutaksime ajalooõpikute adekvaatsuse hindamisel ? küsitledes suuremat hulka ajalooõpetajaid ? märgatavalt erineva tulemuse: ju tuleneb igaühe hinnang ikkagi erinevast ettevalmistusastmest ja maailmavaatest. Kuid püüdkem allpool lihtsa võrdluse abil heita pilk meie ajaloo mõningatele sündmustele/isikutele/nähtustele, et näha, kui erinevalt on suudetud sama asja tõlgendada.

Kuidas ikkagi hinnata Eesti sattumist SAKSA (Euroopa) kultuuriruumi? Kas Eesti Omavalitsus ja Eesti NSV valitsus on võrreldavad nähtused? Millised sündmused mängisid peamist rolli Eesti taasiseseisvumisel? Need on vaid mõned näited sõlmküsimustest, mis tekivad meie ajalooõpikuturule paisatud raamatutega tutvumisel. Probleem, miks üks autor ühte asja rõhutab ja teise tagaplaanile või mainimata jätab, on ilmselt keerulisem kui allakirjutanu suudaks hoomata, kuid alati jääb võimalus võtta kasutusele järjekindel metoodika, mille abil asjasse vähegi selgust tuua.

Koostajate poole pealt jagunevad Eesti ajalugu käsitlevad õpikud (käesolevas artiklis on vaatluse all kõige viimased väljaanded) laias laastus nn. Tartu ja Tallinna puntide vahel. Ülikoolis õppejõududena tegutsenud/tegutsevate ajaloolaste kollektiivile (T. Tannberg, A. Mäesalu, T. Lukas, M. Laur, A. Pajur) sekundeerib Tallinna Pedagoogikaülikooli õppejõud A. Adamson, kes pärast koostööd S. Valdmaaga mitme varasema õpiku väljaandmisel on viimase õpiku kaasautoriks valinud T. Karjahärmi (duo). Pigem Tartu pundile lähemal seisev L. Vahtre (üksiküritaja) on saanud hakkama nägusa õpikuga, kus ta, hoolimata oma kaanelubadusest ?las aeg lihtsalt jutustab oma lugu, ja meie kuulame?, ei jaga õpetlikku selgitust mitte vähem kui ülejäänud autorite kollektiiv kokku. Pigem sobib tema lubadus kogu Tartu pundile, kelle käsitlus on tõesti põhjalik ja ilma liigsete kommentaarideta.

Võttes ette praegu meie keskkoolides kasutatavate ning eeldatavasti kohe kasutusele võetavate peamiste Eesti ajaloo õpikute nimestiku, vaadelgem nendes esitatud materjali põhjal allakirjutanu valikul toodud probleemide ja sündmuste esitust.

Muistne vabadusvõitlus 

Kollektiivi järeldusel oli sõjaline ja diplomaatiline ülekaal vaenlase poolel, kuigi eestlased kohanesid muutuvate olude, s.t uute vastastega. Samuti polnud veel välja kujunenud riik ning sidemed üksikute maakondade vahel olid nõrgad. Kuigi eestlased olid sunnitud lõpuks alistuma, kuulub muistsele vabadusvõitlusele tähtis koht meie ajaloos. Tehti ju oma vabaduse säilitamise nimel kõik, mida osati ja suudeti, ning just meie esivanemate vapper vastupanu innustas veel sajandeid võitlusele vabaduse ja iseseisvuse eest (lk 49-50).

Duo toodud allajäämise põhjused kattuvad eelmistega, kuid järeldustes minnakse hoopis kaugemale (olgu mainitud, et Andres Adamsoni ja Sulev Valdmaa ?Eesti ajalugu gümnaasiumile? kirjastuselt Koolibri on kõikvõimalike järelduste tegemisel tunduvalt tagasihoidlikum), väites, et eestlased ei alistunud tingimusteta, vaid lepinguliselt, säilitades autonoomia, isikliku vabaduse, omad tavad jne. Eesti kaotas küll võimaluse ise oma saatust määrata, kuid temale laienesid õhtumaa kultuurimõju, õiguslikud normid ja ühiskonnastruktuur. Peipsi järve joonele nihkunud läänekristluse piir ? see oli ka sõjalis-poliitiline ? võimaldas meil hiljem rahvana püsima jääda, hoides ära ähvardava Vene vallutuse ja järgneva venestuse (lk 46).

Vahtre toodud allajäämise põhjused kattuvad üldjoontes eespool nimetatutega (lk 52 ? 54), ning ka tema rõhutab euroopaliku kultuurivälja mõju tugevnemist (lk 55-56). Samas jäi 1227. aastaks alla heidetud Eesti staatus ebaselgeks, sest võimusuhted polnud lõplikult paika pandud. Selge polnud seegi, mil määral eestlased on oma vabaduse kaotanud. Praktiliselt oldi vabad, vaid vormilise ülemvõimu all ning oma vanade vanemate võim säilis suures osas Eestis: Virumaal, Järvamaal, Läänemaal ja Saaremaal (lk 57).

Vahemärkusena olgu öeldud, et esimene silmatorganud lahkheli õpikute vahel puudutab juba Lübecki/Lüübeki linna asutamist. Kollektiiv ja duo toovad ära asutamise 1143. aastal (vastavalt lk 36 ja lk 39) ning antud juhul on jutt esmaasutamisest. Vahtre järgi: ?1159. aastal rajasid nad (s.o sakslased) oma esimese Läänemere-äärse linna, Lüübeki, millega saksa idakaubandus sai kindla tugipunkti? (lk 31). Ometi oli tegemist tulekahjujärgse linna taasasutamisega, õpiku kasutaja näeb aga ainult faktilist ebakõla.

Näiliselt kauge muistne vabadusvõitlus ja selle tähendus on omandanud kindla koha kaasaja Eesti ja eestluse identifitseerimisel ehk nn naasmisel juurte juurde. Kui nõukogude ajal sobis ajalootundides korrutada Carl Robert Jakobsoni nüüdseks juba ligi 140 aasta vanust postulaati ?700-aastasest orjapõlvest? (mis seetõttu senini lihtrahva mällu on sööbinud), siis nüüd usume, et allajäämine toonases võitluses päästis meid hoopis ühest teisest ja tunduvalt jubedamast orjapõlvest.

Paju lahing

Eesti lähiajaloo historiograafia uusim suund on kodu-Eestis seotud eelkõige iseseisvuse taastamisele eelnenud murranguliste sündmustega.  Üks esimesi pääsukesi oli Erik Virbsoo  1989. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud ?Lugusid möödunud aegadest?. Oli see esimene, teine või neljas, pole antud juhul tähtis, kuid selleaegseid väljaandeid iseloomustab ennekõike heroiseeritud ajalookirjutus, mille mõju domineerib meedias senini. Õpikute koostajadki pole selles vallas ? kas keskenduda noorsoo patriootilisele kasvatamisele, järgides Konstantin Pätsi aegseid traditsioone, või püüda esitada tõde sellisena, nagu see meile tänase seisuga tundub? ? veel üksmeelt saavutanud. Olgu selle näiteks leitnant Julius Kuperjanov ja Paju lahing?

Laulva revolutsiooni aegu hakati Paju lahingut kujutama vaata et Vabadussõja põhisündmusena. Patriootilisest ajalookirjutusest rõhutatult eemalduda püüdnud ülikooli õppejõudude kollektiiv pole aga  vajalikuks pidanud oma üheksale leheküljele mahtuvas Vabadussõja käsitluses nimetet lahingut isegi mainida.

Lahingu kohta, mida Erik Virbsoo nimetab ?kõige ägedamaks võitluseks Vabadussõja algperioodil? (lk 69), kirjutab A. Adamsoni juhitud duo (sedagi küll ainult pildiallkirjas), et ?lahing oli tegelikult mõttetu, ühe Eesti kindrali sõnul ?lipnike lahing?, kuid see ei tee olematuks Paju väljadel üles näidatud mehisust ja ohvrimeelsust? (lk 192). Vahtre aga märgib patriootilist joont pidades, et ?lõunarinde otsustavaim heitlus toimus kuu viimastel päevadel (s.o jaanuari) Valga lähistel, Paju mõisa väljadel. Ühelt poolt läksid tulle eestlased ja soomlased, teiselt poolt venelased ja lätlased. Lahing oli ohvriterohke, langes ka leitnant Kuperjanov. Punaväed löödi sellegipoolest puruks, misjärel Eesti armee hõivas nii Valga, Võru kui Petser
i?? (lk 204).

Kui eeltoodud näited panevad ajalootundi juhtiva õpetaja suhteliselt mõõdukalt proovile, siis meile ajaliselt lähemad Saksa okupatsioon ja Nõukogude okupatsioon ? mis on suhteliselt vähem läbi uuritud ? annavad talle küll avara võimaluse õpikus öeldu tausta avamiseks.

ENSV ja EOV võrdlus

Ülikooli õppejõudude kollektiiv neid moodustisi otseselt võrdlema ei kipu, kuid märgib, et ?Saksamaa huvide kõrgeimaks esindajaks oli kindralkomissar Karl Sigismund Litzmann?, kelle kõrvale loodi eestlastest koosnev Eesti Omavalitsus, mille otsustamisvõime oli piiratud okupatsioonivõimude käskude-korraldustega. Kohalikku elu juhtisid endiselt maakonna-, linna- ja vallavalitsused, kuid nende juhte ei valitud, vaid määrati ametisse ning nad allusid lisaks Omavalitsusele ka sakslastest piirkonnakomissaridele? (lk 260).

?Eesti NSV võimustruktuur oli analoogiline NSV Liidu omaga, kus juhtiv koht oli kommunistlikul parteil?, mis allus täielikult Moskvale (lk 269).

Duo kirjutab, et ?Omavalitsuse tegelikud võimalused maa elu juhtida olid tühised isegi ENSV marionettvalitsusega võrreldes? (lk 238).

Vahtre aga tõdeb, et ?ENSV valitsusel oli oma piiratud otsustusõigus, mida võib võrrelda dr. Hjalmar Mäe ja Eesti Omavalitsuse omaga Saksa ajal?? (lk 261).

Antud teema puhul sirutub käsi taas automaatselt esimese õpiku järele, et vaadata järele, mis siis tegelikult toimus. Mõne aja eest Tõnismäe pronksmehe (see avati mälestussambana ?Tallinna vabastamise 3. aastapäeva puhul fa?istlikest röövvallutajatest?, seega 1947. aasta 22. septembril) juures toimunud üritusega seoses kinnitas meie massimeedia punaveteranidele vastulööki andes, et 1944. aasta 22. septembril Tallinna mitte ei vabastatud, vaid vallutati.

Kuna probleem on värske, huvitab kahtlemata paljusid, kuidas siis tegelikult oli. Ülikooli õppejõudude kollektiiv märgib lakooniliselt, et ?22. septembri hommikul sisenesid Punaarmee tankid Tallinna ning pärastlõunaks oli Eesti pealinn punaväelaste käes? (lk 266). Duo mainib selle oluliseks osutunud episoodi kohta vaid, et ?21. septembril, kui punase Eesti laskurkorpuse eelsalgad Tallinnale lähenesid, lahkus valitsus Läänemaale, et üritada pääseda meritsi Rootsi?? (lk 243). Vahtre aga kirjutab, et ?22. septembril tungis esimesena pealinna Eesti Laskurkorpuse tankikolonn polkovnik Vassili Võrgu juhtimisel ja Pika Hermanni tornis asendati Eesti lipp punalipuga? (lk 255).

Märksa olulisemaks on antud episoodi pidanud Erik Virbsoo, kes kirjutab: ?Reedel, 22. septembril 1944 jõudsid punaväe motoriseeritud osad lõuna paiku Tallinnasse . Nendega oli kaasas ka Eesti Laskurkorpuse üksusi, küllap selleks, et muljet jätta, nagu oleks Eesti taasallutamine olnud osalt eestlaste eneste tegevuse tagajärjeks. Tallinnasse sõideti sisse mööda Tartu maanteed, kuigi ka Narva maanteel polnud enam kedagi vastas. Organiseeritud vastupanu Tallinnas keegi ei avaldanud, ehkki siin ja seal oli pisut paugutamist. Punavägi lihtsalt sõitis sisse. Inimesed seisid teeveeres ja vaatasid vaikselt pealt, kuidas Eestis algas jällegi uus peatükk, kuna allutajad olid jällegi vaheldunud.? (lk 150).

Nüüdseks arvame me teadvat, et tõde on varem propageeritud vabastamise/vallutamise ja lihtsalt linna sissesõidu vahel. Nimelt räägib sõjaajaloolane Mati Õun Tallinna hõivamisel kümmekonnast langenud punaarmeelasest, kes maeti 1944. aasta 25. septembril Tõnismäele (?XX sajandi kroonika. Eesti ja maailm. II osa?, lk 187). Nende surmajateks olid Pitka-poisid, kes ei tahtnud ilmselt leppida Saksa vägede lahkumise järel kujunenud olukorraga, kus Tallinn lihtsalt loovutati Punaarmeele. Selle aasta 9. mail võis probleemi pühendunud inimene Tõnismäe monumendi juures lugeda ka 1944. aasta 22. septembril langenud sõjameeste nimesid (kokku 13), mis olid jäädvustatud lilledemere keskel seisvale vineerplakatile. Meie, eestlased, paistame olevat jõudnud tõe lähistele, kuid nemad, kelle jaoks lõppes sõda 9. mail, tunduvad seda suisa üksikasjadeni teadvat. Mõlema poole ajalookirjutust kipub aga varjama patriotistlik propagandaloor.

Taasiseseisvumine

Selleni viivate sündmuste osas on kõik autorid suhteliselt üksmeelsed. Pealiskaudsel vaatlusel erilisi küsitavusi justkui ei tekigi, kuigi asjas osalenud ei pruugi selle väitega muidugi nõustuda. Vaid Eesti Komitee ja Ülemnõukogu vahelised erimeelsused on duo paigutanud pealkirja alla ?Uus suurlõhe? (lk 278-279), püüdes paralleeli tõmmata kunagise Jakobsoni ja Hurda leeride erimeelsustega.

Kui kollektiivi ja Vahtre õpik käsitlevad sündmusi kuni raamatus ilmumiseni (vastavalt 2001 ja 2004), siis duo piirdub käsitlusega 1994. aastani (tõsi küll, lõppu lisatud kronoloogiasse mahub ka 14. septembril toimunud referendum Eesti Euroopa Liiduga ühinemise ja põhiseaduse täiendamise küsimuses).

P.S. Lõpetuseks tahan välja öelda selle, mis lausa silma välja torkab: enamik õpikutegijaist-ajaloolastest kipub samastama plaani- ja käsumajandust. Nõukogude perioodi käsumajandust nimetatigi ametlikus retoorikas plaanimajanduseks, kuid majandusliku planeerimisega oli seal vaid niipalju ühist, kui see ühtis poliitiliselt püstitatud eesmärkidega, näiteks viisaastaku plaani täitmisega. Kui see objektiivsetel põhjustel kippus nurjuma, siis võeti appi poliitilised meetodid ja moonutatud statistika, et asja oma kasuks pöörata ja vajalikus valguses näidata.