raierahu

Selle aasta Vikerkaare kaksiknumbris 4-5 saame mõningase läbilõike neist Eesti ühiskondlikest mõtlejatest, kes kipuvad  oma positsioonilt olema poliitilise establishment’i suhtes järjepidevalt kriitilised. Väga eripalgeliste (ja ka erineva taustaga autorite) analüüside ja arvamusavalduste koondavaks teljeks on läinud aasta 26. ja 27. aprillil aset leidnud tänavarahutused Tallinna kesklinnas ning mõningal määral ka mujal Eestis. Minu eesmärk ei ole retsenseerida kogu numbrit. Püüaksin pildile tuua ühe vormilise ühisjoone, mis peegeldab laiemaid ühiskondlikke protsesse kui pelgalt see Vikerkaare number, ning millesse tasuks minu hinnangul väga kriitiliselt suhtuda, vähemasti kui pidada silmas eesmärke, mida kõnealuse numbri autorid paistavad jagavat.

Toon tsitaadi juhtkirjast, mis on vormilt kõige rafineeritum näide selle diskursuse kohta, mis juba rohkem kui aasta Eesti avalikus ruumis kõnealuse teema ümber areneb: „„Pronksöö” – nii lakoonilist pealkirja kandis Postimehe juhtkiri 28. aprillil, päev pärast paari tuhande peamiselt vene keelt kõneleva päti märatsemist Tallinna kesklinnas. Nüüd on see sõna juba ammu kinnistunud rahva keelepruuki, tähistamaks katsumust, millega Eesti pole silmitsi seisnud juba üle tosina aasta, Estonia laevahukust (1994) ja augustiputšist (1991) saadik. /—/ Pronksöö pani rahva koonduma ja puhastas õhku. Me saime taas teada vahepeal juba peaaegu ununenud tõsiasja, et „nad” on jätkuvalt olemas. Eesti riiki ja rahvast vihates elavad nad siinsamas, meie kõrval.” (Juhtkiri: Ja aasta sai sõnaks… – Postimees 31. XII 2007).

Me elame kahtlemata huvitaval perioodil. Veel aastaid ilmselt. Huvitav on see periood just ühiskonnateadlastele, neile jätkub tööd kuhjaga: taotlemisel on hulk uurimisgrante  ja sihtfinantseeringuid (sealjuures aastateks ja miljonite kroonide ulatuses), et analüüsida Eesti ühiskonnas käivitunud muutusi pärast läinud aasta 26. ja 27. aprillil aset leidnud tänavarahutusi. Muutused on suured, nii väidetakse, ent kokkuleppele jõudmine nende sisu osas näikse eeldavat mitte ainult teaduslikku analüüsi, vaid väga suures osas, et mitte öelda ennekõike poliitilist võitlust. Me elame tõesti huvitaval ajal, mil ühiskonnateadlased on tembeldatud „punaprofessoriteks” – ja seda mitte sugugi ainult anonüümsete netikommentaatorite kõnepruugis, vaid lugupeetud inimeste poolt, kes võivad oma nimele lisada tiitli filosoofiadoktor, Tartu ülikooli professor, Eesti Keele Instituudi direktor, Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse nõukogu liige (vt Postimees 3. V 2007). Hämmastav anonüümse tühjuse ja eliidi samastumine! Kas unistus läbipaistvast ja homogeensest ühiskonnast on teostumas? Kas on tõesti käes üks rahvas, üks riik…?

Kaedes selle virvapildi kaitsmiseks mõeldud diskursiivsete strateegiate madalust ning nende rakendajate ametiposti kõrgust, näikse tõesti nii tunduvat (kõige kõrgemad laskuvad kõige madalamale ikka kõige pühama nimel, kas pole?). Vähemalt kui sõna saab füüsiku taustaga kaitseminister, kes küll akadeemiku pagunitega vehkimise taustal teeb arutlusvigu, mille eest võiks tudengi läbi kukutada ka bakalaureuse taseme teadusmetodoloogia eksamil, kuid kes sellegipoolest suudab suitsukattena paisata meediasse kujundi „tädi Raivo” ning püüab diskrediteerida ühiskonnateadust kui sellist (vt Postimees 19. XI 2007).

Mis häda siis on nendel ühiskonnateadlastel kogu aeg? Miks nad alatasa vinguvad? Miks nad ei räägi kunagi õiget juttu? Ise veel saavad maksumaksja käest raha ja ikka vinguvad? Või küsigem antud arutuse kontekstis veelgi lihtsamalt, otse Andres Langemetsa lapsesuust laenatud arupärimise kaudu: „Milleks oli üldse vaja korraldada seda plekkmehe siirdamise mõju analüüsi?” (vt Postimees 7. XII 2007). Ja lapsesuu – mis tihti hallinevast kiilaspeastki ei küsi – on teadupärast see, millel on võime välja ütelda seda, mis on kõigi silme all, ent mida kõik eiravad: „Kuningas on alasti!”. Ent lapsesuu taustaks on teatavasti lapse maailm: see on maailm, kus kõik on, nagu paistab, kus näiteks muigamist väärivad – laenan näitena Mihkel Mutti – „mõned kassandratsevad arvamusliidrid, kes „kriitilise teooria” ning veel mingite pseudoteaduste valgusel parastavad, kui lõhenenud on kõik ja kui valesti meie ühiskond toimib.” Miks see muigamist väärib? Sest: „Päris nii see nüüd ka ei ole.” (Postimees 6. IX 2007). Ent miks võiks see halb olla – see „kõik on nii, nagu paistab” maailmapilt? Miks mitte lasta osaks saada kestvaid kiiduavaldusi sellisele elutervele suhtumisele?

Pärisnimeline mõtlemine

Sest selle varjuküljeks on – nagu on näidanud arengupsühholoogia ning semiootika (eesotsas meie kõigi poolt veel armastatud Juri Lotmaniga, keda isegi füüsikust ministril või kirjanikust kolumnistil ilmselt veel pole kohane pseudoteadlaseks tembeldada) – nn pärisnimeline mõtlemine. Viimast lühidalt ning mõnevõrra lihtsustavalt kokku võttes: igale sõnale vastab selles mõtlemises üks ja ainus õige tähendus, igale probleemile on üks ja ainus õige lahendus. Pärisnimeline mõtlemine ei kao täiskasvanuks saades, vaid sellele lisanduvad mitmed muud mõtlemise tüübid. Ning just kultuuriuuringute oluline panus on selle näitamine, et pärisnimeline mõtlemine ja sellele vastav lapseteadvus pole omane ainult nn primitiivkultuuridele, vaid võib saada ajuti prevaleerivaks ka täiesti (post)modernsetes teaduslik-tehnilistes ühiskondades. Veel enam: kui ühendada mõningad kultuuriuuringute tähelepanekud poliitilise teooria saavutustega, siis võiks öelda: lapseteadvuse esilekutsumine on poliitilises võitluses äärmiselt määrava tähtsusega. Kuid selle eelduseks on, et summutataks analüüs, sest analüüs on võimalik seal, kus eksisteerib rohkem kui üks võimalik lahendus, kus saab eeldada, et antud asjade seis ei ole paratamatu, jumalast antud, „ainuõige lahendus” (Eerik-Niiles Kross, vt EPL 27. IV 2007), „ainus võimalus säilitada meie riigi väärikust ja pikemas perspektiivis riiki ennast” (Andrus Ansip, vt Postimees 16. V 2007). Seega võime öelda kahtlemata, et kõiki neid inimesi, kes pärast läinud aasta 26. ja 27. aprilli rahutusi tõttasid „ainuõiget lahendust” kuulutama, ei saa pidada lasteks või lapsikuteks, vastupidi, nende tegevus on ülimalt strateegiline: toota lapseteadvust Eesti ühiskonnas, sellist teadvust, mis ei ole orienteeritud arutlemisele, vaid rituaalsele samastumisele juba olemas lahendustega. Ja siit algab tegelik võimusuhete kehtestamine, siit algab tegelik poliitika. Mitte sugugi kumminuiadest, kraanadest, arreteerimistest – nende abil ei suru õieti kedagi maha. Need viimased on suhteliselt rutiinsed administratiivsed instrumendid ja protseduurid, millel pole võimuvõitlusega miskit pistmist. Võimuilminguid tuleb juba pikemat aega otsida ennekõike sõnadest, mida me kasutame, veel enam, viisist, kuidas me neid kasutame, käitumismallidest, mõtlemismentaliteedist jne, mitte „Toompea” kõrgustest.

Ning just siit algabki selle aasta Vikerkaare erinumbrit puudutav poleemika. Õigupoolest algab see juba kaanelt, kus kirjas „Aasta PRONKSIÖÖST”. Just too „pronks”-diskursus on peamine instrument, mille abil Eesti ühiskonnas välditakse teatud teemade jõudmist avaliku aruteluni. Meedias täheldame kõikjal vohavat „pronksi”: meil on pronksöö (või pronksiöö), pronksikriis, pronkssõdur, pronksmees, pronkseelnõu, pronksprokurör jne. Kõik on kuidagi pronksist, kui hakata teatud sündmustest rääkima. Tegemist on muidugi sotsiaalteoorias tuntud ja juba vähemalt Antonio Gramsci panuse esilekerkimisest saadik üha enam mõtestatud suhtega, nimelt hegemoonse suhtega. Me näeme, kuidas üks tähistaja domineerib täielikult teiste üle teatud sündmuste või ühiskondlike nähtuste käsitlemisel. Pronksikarva sõnastuse mõte ei ole sugugi pika ja keerulise jutu vaimukas ja ökonoomne kokkuvõte, vaid tegemist on ilmselgelt võ
imuavaldusega. Nimelt, kultuurisemiootilisest vaatepunktist on selle jutu mõte eelkõige teadvuse tüübi pealesurumine: nimelt sellise tüübi, mis keskendub ainult terviku sidususele ning ignoreerib detaile. See on teadvus, mille puhul ei mõelda selle sõna „analüütilises” tähenduses, vaid luuakse seoseid eelkõige kujundite ja analoogiate abil, ei keskenduta mitte niivõrd detailidele ja elementidele, kuivõrd tervikule või üldpildile. Eespool osutatud lapseteadvus on muidugi kohane näide. Vastavas kirjanduses räägitakse ka näiteks, et selline teadvus iseloomustab mütoloogilist mõtlemist (mille kujukaimaks näiteks tänapäeval on kõikvõimalikud stereotüübid), religioosset tunnetust jne.

On selge, et kui anname tervele reale omavahel ähmaselt seotud sündmustele nimeks „pronksiöö”, siis apelleerime just sellist tüüpi teadvusele. See aga tähendab, et kui „pronksiöö”-keskne kirjeldus Eesti avalikkuses domineerib, võib kindlalt öelda, et analüütiline mõtlemine on perifeeriasse tõrjutud. Milliste strateegiate ning mehhanismide kaudu see tõrjumine käib (mis roll on muu hulgas tähistajatel nagu „punaprofessorid”, „marodöörid”, „fašistid” jt mütoloogilist mõtlemist käivitavatel tähistajatel), on semiootilise analüüsi teema. Ent selge on, et siin on tegu teatud hegemoonia kehtestamisega Eesti avalikus ruumis.

Kuid veelgi murelikumaks teeb asjaolu, et ka sotsiaalteadlased ise ning ka mitmed neile sekundeerivad intellektuaalid on omaks võtnud selle sõnavara. Just selline pilt avaneb ülivaldaval moel nimetatud Vikerkaare numbris. Muidu oluliste analüüside ja arvamusavalduste negatiivseks ühisnimetajaks on see, et need kõik panustavad „pronks”-diskursuse kinnistumisse. Hegemoonia ei püsi, ilma et seda taastoodetaks. Kui aga meie intellektuaalide ja sotsiaalteadlaste roll oleks olemasolevat hegemooniat (koos sinna juurde kuuluva „ainuõige lahenduse” diskursusega) õõnestada, siis tuleks alustada seda hegemooniat kehastava sõnavara kõrvaleheitmisest oma kõnepruugis.

Pronksita parem

Seda kõike arvesse võttes ütlen lühidalt järgmist: Eesti ühiskonnale oleks minu hinnangul parem, kui Peeter Torop ei kõneleks „Tõnismäe pronkssõdurist” (lk 92); Martin Ehala „pronksiöö sündmustest” ja „pronksiöö kriisist” (lk 93), „pronksiööst” (lk 102) ega „pronkssõdurist” (lk 101, 102); Tõnis Saarts „pronksiööst” (lk 105, 108, 109), „pronksisõjast” (lk 105), „pronksikriisist”, „pronkssõdurist” (lk 106) ja  „pronksmehest” (lk 108); Rein Ruutsoo „pronksiööst” (lk 117) ega „pronkssõdurist” (lk 119); Vadim Belobrovtsev „pronkssõdurist” (lk 121, 124, 125, 126, 127) ega „pronksiööst” (lk 122, 127); Ahto Lobjakas „pronkssõdurist” (lk 128, 133) ja „pronksiööst” (lk 131, 132, 133); Tanel Tammet „pronkssõdurist” (lk 135); Oudekki Loone „pronkssõduri saagast” (lk 139), „pronkssõdurist” (lk 139, 140, 144) ega „pronksiööst” (lk 141); Roy Strider „Pronksiööst 2007” (lk 146), „pronksmehest” (lk 146, 148, 150), „pronksiööst” (lk 146, 147, 148) ega „pronksiöödest” (lk 147, 151), „pronkssõdurist” (lk 149); või Sergei Stadnikov „pronkssõduri-ajastust” (lk 155). Loobugem sellest „pronksist”, siis on ka lootust, et kunagi jõuab avalikkusesse ka mõni analüütiline arutlus kõnealusel teemal.

Ja lõpetuseks: kuna ka minu kirjutis on samuti osa Eesti avalikus ruumis prevaleeriva „pronks”-hegemoonia taastootmisest, siis olen olukorras, mis meenutab natuke varast Ludwig Wittgensteini pärast seda, kui ta oli oma filosoofilises teoses näidanud, et filosoofial pole rangelt võttes mitte mingisugust mõtet. Järjepidevuse mõttes pean minagi soovitama midagi mõnevõrra paradoksaalset: need, kes mu sõnade mõttest aru on saanud (aga ainult need), heitku mu sõnad kõrvale.

Üldiselt on Eesti avalikus ruumis au sees olnud pigem mütoloogiline kui objektiveeriv ja struktureeriv tüpoloogiline mõtlemine. Kas leidub kusagil tsiviliseeritud riikides selliseid „ühiskondliku tellimuse” tulemusena aja(loo)masinast välja kargavaid poliitilisi „kolle”, selliseid mõõdutundetuid  helge tuleviku kuulutusi ja fanaatiliselt märgistavaid kampaaniaid, nagu seda on kuulda ja näha saanud kodutanumal? Ka on raske kujutleda, et kusagil kultuurriigis leiduks sellisel hulgal proletaarset kultuuriviha, millega anonüümsed netikommentaatorid ikka ja jälle kostitavad „neetud kulturnikke”. Vohavast müüditeadvusest kõneleb seegi, et eriarvamusi sisaldavast diskussioonist paisus vaenlasekuju materdamiseks ja ühiskonnateaduste solgitorust allalaskmise kampaaniaks ka aprillimässu avalik arutelu. Samas kõneleb hoopis vastupidisest meie kuulus rahvuslik (enese)iroonia ja usuleigus, millest oma virtuaalseid ning lihast ja verest iidoleid siiralt austavad (suur)rahvad aru ei saa.

Ka ärapanemine, meile armsaks saanud vaimuprodukt ja rahvussport, mis teeb kangelastest ja koletistest lihtsalt jobud, ja mis rõõmsa tolategemise ja sihikindla poliitilise peedistamise kõrval räsib ka uue aja kollaseid pseudomüüte, on seotud objektiveerimiskirega. Vanemate rahvuslike müütide, baastekstide ja sümbolite dekonstrueerimine avalikus arvamuses, ajalooteaduses ja loovkultuuris viimaste kümnendite jooksul oleks lausa huvitav uurimisteema. Pole kahtlust, et osa inimesi on pühakujude ja rituaalide järele näljas just kauaaegse müüditeadvuse allasurumise ja postmodernse (enese)pilastamise tõttu.

Hea uudis ongi, et harras müüditeadvus ja karmilt ärapanev „objektiveerimine„ on võrdselt mõjusad avaliku arvamuse mõjutajad. Seejuures on eriti huvitav ja naljakas, kui üht mõttemudelit teise abil alla neelata püütakse. Justkui kiretult eluslooduse masinavärki kirjeldades võib bioloogiharidusega teoloog serveerida seda sundimatult Hea ja Kurja hävimatu võrdumina. Ja vastupidi: artistlikud parempoliitikud serveerivad objektiivsusele pretendeerivaid – majanduskasvu arvudes kehastuvaid – soovkujutlusi maise paradiisi ettekuulutusena.

Muidugi allume me kõik argielu situatsioonides ühel või teisel määral müüditeadvuse automatismidele või püüame probleemseid olukordi objektiveerides lahendada. Mütoloogiline ja tüpoloogiline mõtlemine on kollektiivne inimlooming, mis aitavad inimesel spetsiifilisi tunnetuslikke probleeme lahendada – isegi kui lahendus on näiline. Ometi tundub, et komplekt, millesse kuulub keskmisest suurem vaimse enesepilastuse (eneseiroonia) kalduvus ja sama kirglik kaotatud pühaduste ihalus, räägib tugevast konfliktist eestlase vaimulaadis. Ehk peitub just selles vastuolus jõud ja loovus? Pigem vist siiski mitte. Pingeliselt kujutlusi dekonstrueerides või tsementi valades ei jää ju aega päriselu selge pilguga vaadata ja hinnata.

Majamaailma teine ots on agulimaja. Mitte aknapitsidega aguliklassitsism, vaid see majatõug, mis valitseb näiteks Tartu agulites.

See võis alguses olla linnaserva sealaut. Siis tehti tast elumaja, ehitati peale teine korrus, mis on laiem ja kõrgem kui esimene. Siis ehitati majale risti otsa teine maja. Siis lisati nurka midagi kuuritaolist, sisse sahvreid ja muid konkusid.

Maja ruumid elavad igaüks omaenese elu omaenese loogika järgi. Suur aken esimesel korrusel ei ole mitte elutoa valguseigatsus, vaid endise sealauda uks. Paraaduksega veranda on tegelikult lukku keeratud panipaik.

Selle maja sisemine loogika ei peegelda välimust, vaid vastupidi, sest seda on ehitatud seestpoolt. Aga seegi pole reegel, sest see maja pole harmooniline produkt, vaid protsess, mille osad peegeldavad ehitamise aega ja omanike elumuutusi. Rikkust, mis andis võimaluse ehitada juurde uus tiib. Vaesust, mis sundis võtma sinna üürilisi. Sotsialismi tulemist, mil eramust sai üksteist korterit. Ja sotsialismi kadumist, mil kortereid sai viis. Ja lõpuks peegeldub selles kogu linnaosa saatus, kui agulist saab ühtäkki prestiižne elupaik ja pikkamisi vahetuvad kogu maja elanikud. Ainult maja ei lammutata, sest muinsuse kaitse ei luba.

Nojah. Tegelikult kõnelen ma keelest. Keelekorraldajad on ikka tahtnud teha keelest midagi klassitsistlikku. Keelt, milles valitseks süsteem, loogika, proportsioonid. Mida saaks formuleerida kindlateks reegliteks, tabeliteks, sõnastikeks, et ka Glupovo õpetajatel ei oleks probleeme. Mille kohta tegija saaks öelda: keel, see olen mina. Ainult häda on selles, et midagi ei tule välja. Keel ei kõlba isegi klassitsistlikuks fassaadiks, sest keel on tegelikult agulimaja.

Kunagi oli sealaudakeel. Talle ehitati üha juurde uusi tükke, igaüks peegeldamas oma aega. Mõni laenati naabritelt, teine maailma teisest otsast. Tema ehitus peegeldab ühes hetkes kogu tema kujunemise protsessi, samas lauses on kõrvuti tuhandeid aastaid vana sõna ja eile loodud uuendus. Keele eri osades valitsevad eri seadused ja põhimõtted. Tema sise- ja välisvorm ei klapi kokku, sama sõna eri vormid elavad kasutuses eri seaduste järgi: ütlete on tavaline öeldisverb, aga ütleme pea alati partikkel, mis alustab näidet või tähendab ’umbes’.

Selles pole harmooniat ega süsteemi, ammugi mitte kooskõla naaberkeeltega. Loomulikult ei tähenda see, et eri keeleosad ja keeled välistavad täielikult üksteise loogika. Agulimaja püsib ju ka koos, funktsioneerib ja seal on võimalik elada. Ainult kokku moodustavad nii agulimaja kui inimkeel raskesti lahutatavate kihtide, kämpude ja kildude põhimõttelise disharmoonia, mis peegeldab korraga oma sisu ja vormi, kasutust ja ajalugu. See on minu arvates ainus mõttekas keelest mõtlemise lähtepunkt.

Võib-olla see kõlab triviaalsena. Aga kui viia see mõte lõpuni, siis asi enam nii triviaalne ei ole. Sest agulimajast ja disharmooniast mõtlemiseks ei piisa ühest loogikast. On mõttetu mõelda ja otsida väheseid universaale. Meil pole üldse võimalik alustada mõtlemist keelest kui niisugusest. Me ei saa kasutada kunagi valmis mõeldud keeleosade nomenklatuuri. Sest see on tehtud universaalset ja igavest klassitsistlikku harmooniat arvestades. Meil tuleb alustada millestki, mida võiks nimetada keele tükkideks. Postuleerida mingi udune mõtlemisüksus väljaspool seniseid grammatika teooriaid. Me peame mõtlema erinevalt, olenevalt sellest, mis keele osast me mõtleme. Ja alles siis, kui oleme leidnud mingid piirid ja piirisisese loogika, saame liikuda edasi. Ja kuhu me kunagi jõuame, ei tea mitte keegi.

P. S. Kui inimene keele kallale asub, siis kaldub ta mõtlema, et tema on jumal ja sellega ka keel. Aga inimene erineb jumalast selle poolest, et tema loodud maailm tahab olla ühe loogikaga korrastatud koht. Samas kui ühe jumala loodud maailm ilmselgelt ühele loogikale ei allu. Teisisõnu, seegi on agulimaja.

Eestlaste suhe põgenemisse on küll ammune, aga teravalt meeles hoitud. Kodu hirmust või muul moel sunnitult mahajätmise kogemus on jube, sõltumata põhjusest või mandrist, kus inimene elab, ja isegi sellest, kui kaugel inimene kodust on – kui ta sinna tagasi minna ei saa. Lisaks sõdadele põgenetakse tagakiusamise, nälja, looduskatastroofide, aga ka arenguprojektide eest – näiteks Hiinas ja Indias seoses tammide ehitusega – või elatusallikate kadumise tõttu. Kui 1950ndate algul oli põgenikke maailmas kahe miljoni ümber, siis tänaseks päevaks on neid vähemalt neli korda rohkem. Eraldi grupi moodustavad sisepõgenikud, inimesed, kes omaenda maal kodudest välja sunnitud ega tea, kas ja kunas nad sinna tagasi saavad. Nende arvu hinnatakse koguni 25 miljonile. Sisepõgenikel puudub tegelikult igasugune kaitse, kuigi rahvusvaheline seadusandlus kohustab riiki, mille piires nad ümber on paiknenud, neile abi andma. Arvestades aga, et riik on sageli üks põhjustest, miks on kodudest lahkutud (võtkem või kurdid Türgis), või on riigist veel vähem järel kui Siim Kallase ja Andrus Ansipi kõige meeletumais unistusis, oleme olukorras, kus abiandjat tihti lihtsalt polegi.

Kesk häda püüavad inimesed siiski ise säilitada kultuuriomaste sotsiaalsete normide ja kommete rudimente, hoida alal mingitki muljet normaalsusest, isegi kui see näib ebapraktiline. Sunnitud migratsiooni uurinud antropoloog Elizabeth Colson kirjeldab Zambia tammiehituse tõttu oma kodudest välja aetud Gwembe tongade pingutusi luua uutes elukohtades koduga sarnaseid naabruspiirkondi ja rippuda seniste sotsiaalsete suhete küljes, hoolimata pea peale pööratud elust. Inimesed tahavad just kriisisituatsioonis säilitada usaldust ja neid omadusi, mis nende jaoks inimlikkust märgivad. Raskes olukorras ei muutu inimesed džungliseaduste järgi elavaiks jõhkardeiks, vaid vähemalt suurem osa neist püüab alal hoida korda ja headust. Ka teiste abist saadakse kinnitust inimlikkuse ja hoolivuse kohta – empaatia ja selle praktiliste väljunditeta poleks inimliik üldse midagi väärt.

Hoolivus pole paraku eriti püsiv nähtus. Kord juba põgenikelaagritesse paigutatud inimeste elust, kuigi nad on surmasuust päästetud, võib aastate jooksul saada piinarikas vegeteerimine. Sõjast eluga pääsenute laagrid tapavad tervise, kuna haigused vohavad laagrites palju halvavamalt kui tavatingimustes. Kui aastaid kojunaasmist või uude, elukõlbulikku paika pääsemist oodatakse, ei osata enam iseendaga toime tulla, koostöövõimelise ja heatahtlikuna hakkama saada, oma eluga edasi minna. Mida kauem kestab laagripagulase elu, seda raskem on tavaellu naasta, peamiselt just seetõttu, et normaalsust ja muljet inimlikust headusest on säärastes tingimustes nii raske säilitada. Ühest küljest võõrandutakse normaalsest, toimivast sotsiaalsest elust, teisest on säärased inimesed kaotanud ka usu teiste inimeste headusse.

Ka segastest tunnetest tolle väikese põgeniku silmis sööbib kõige häirivamalt meelde see võõrandumine, mis tema ning temale suunatud kaamerasilma ja selle taga seisva rahulikku elu elava vaatajaskonna vahele on tekkimas. Kuniks kaastunnet, kuniks pilte, on seos meie ja tema vahel veel olemas, meie abikäsi tema poole sirutatud. Kuid pole võimatu, et poiss ei vaata üle õla mitte vaid kaotatud kodu, vaid kaotatud normaalse tuleviku poole, suundudes miljonite ajutiselt igaveste sisepõgenike võõrdunud, ebanormaalsesse ja ükskõiksusega ümbritsetud tundmatusse ellu. Aga ehk läheb seekord siin, meile lähedal, paremini, ehk patsutas fotograaf poissi meie kauge kaastunde väljendusena ja ehk saab poiss peatselt tagasi koju.

Tunnistan, et ammu pole ükski raamat mind sel moel jahmatanud. Iseenesest on ettevõtmine mõistagi tore. Pidevas identiteedikriisis eestlastele on mälestuste kogumine ikka olnud päästerõngaks ja kui Enno Tammer juba hiljaaegu samalaadse netiküsitluse põhjal kaks nõukogude aja meenutusvalimikku on koostanud, võis arvata, et keegi ka sihipärasemalt üleminekuaastad uuesti ette võtab. Selle eest tänu ja lootkem, et selletaolisi kogusid lisandub veel.

Ja ikkagi, see raamat jahmatas mind – kuigi ei üllatanud (aga kui miski ületab mitmekordselt su eelarvamused, siis seda enam see ju rabab). Mitte niivõrd oma tehnilise lohakuse poolest (miska mälestuste ilmsed faktivead on parandamata, piltide seos sisuga on kohati üsna pinnapealne ja neil lehekülgedel võib kohata ka tegelasi nagu Jaanika Sillamaa, Enelin Meius ja Elmar Liitma, kuigi teisal leidub ka samade korrektseid nimekujusid). Toimetamatus on ju väga „90ndad”, nagu ka häguselt pruunid pildid. Ja kujundus on isegi liiga hea, meenutades pigem 1980ndaid – mitte nood, vaid just 1990ndad olid disaini nadiir. Ei, vormi lohakus on Eesti trükise kõva keskmine. Ikka sisu oli see, mis põntsu pani.

Tühiasjavaimustus

Jahmatab meenutajate keskendumine asjadele, tränile, nännile. See ei ole pelk olmemuljetamine, see on eestlaste kargokultuse usutunnistus. Rassistlikule tavaeestlasele meeldib end eurooplaseks, põhjamaalaseks ja „valgeks inimeseks” pidada, aga me unustame, kui arutult vaimustusime välismaa tühiasjadest ja võimalustest välismaale tühiasju koguma minna („Georg Ots” ju oligi meie valge laev – algul „Georg Ots”, siis „Estonia”, nüüd Tallink). Enamik loodusrahvaid on targemad, või kui ei ole, on nad hukka saanud. Meie, ime küll, püsime – ilma et oleksime märkimisväärselt targemaks saanud.

„Kuumade 90ndate” põhiosa on jagatud rubriikideks: „…ja nii tulid 90ndad”, „…inimeste mured ja rõõmud”, „…äri ja majandus”, „…kultuur ja meelelahutus”, „…meedia ja ajakirjandus”, „…söök, jook ja olme”, „…kõik muu, mis meenutamist väärt”, „…kuidas eestlased välismaal käisid”, „…ja hakati rääkima mobiiltelefoniga” (ärge küsige, milleks see kärblasekaki iga alapealkirja ees, ju see siis ka kellelegi osa ajastu vaimust). Raamat sisaldab veel ka Eesti Rahva Muuseumi teadusdirektori Pille Runneli heasüdamlikult muigavat eessõna „Vabadusel on mitu nägu”, valikulist kronoloogiat aastate 1988–2000 kohta ning nelja intervjuud, millest hiljem. Tegelikult pole mälulahtritel erilist vahet – ja mitte ainult seetõttu, et teemapüstitus juba loomuldasa kattub. Inimestel lihtsalt ei ole suurt midagi muud meenutada peale järjekordade, talongide, Donaldi nätsude ja pisivarguste; need on need vabaduse mitu nägu. Mõneti on erandiks vaid esimene ja viimane rubriik: „…ja nii tulid 90ndad” keskendub kummati pikettidele, Balti ketile ja putšile (viimasele läbi Margus Lepa ja Raimo Aasa silmade); telefonirubriik on jälle nii spetsiifiline, et kirjutajad süvenevad oma aparaatide marginumbrite loetlemisse.

Muu võtab aga oivaliselt kokku 1964. aastal sündinud Tiina meenutuse „Vaimne ärkamine” avalõik: „1990. aastaks oli Eesti rahvas juba ligi kaks aastat vaimselt ärganud ja kõigi normaalsete inimeste kapid olid täis kuhjatud pesuseepi, soola, tikke, pesupulbrit, aluspesu ja muud defitsiitset tarbekaupa. Kogused olid nii suured, et nende varusid võib leida majades asuvatest kappidest või pööningukohvritest veel tänaselgi päeval” (lk 42). Ja nii ta läheb. „Udupaberid” ja Barbie-nukud, laevadelt uhutud toidupakendite korjamine rannalt. Võõramaised šefluspered, kelle saadetistega teiste ees uhkustada. Soome margad ja valuutapoed. Viineriburgerid, banaanid ja pingviinijäätis. Talongihangeldamine ja neoonretuusid. Läikivad dressid ja nahktagid. Nabapluusid ja krõpsudega tossud. Elektronmängud ja piraatplaadid. Metallibisnis ja nelja triibuga Adidased. Ja Colgate’i hambapasta söömine (Kivirähk ja enne teda ju Mutt oma groteskse seebisöömise-kujundiga osutuvad kurbadeks realistideks). Ja nii palju alkoholi kui vähegi kätte saab.

Hea aeg äritsemiseks, hea aeg varastamiseks, hea aeg teiste jopedest väljatõstmiseks. Rahavahetuse aeg, rahakulutamise aeg. „Kuid tänapäevani on meeles see üllas tunne, kui mu lapsekäte vahel oli terve purgitäis raha” (lk 64).

Viinaharjuskid ja kangelased

Üks korduvaid teemasid on Soomes viina müümine (pea suvalistele ettejuhtujatele), mille eest siis paremal juhul osteti perele hädavajalikke tarbeasju, halvemal juhul kurat teab mida, „mida meil saada polnud”. Mõelda vaid – kui mõni idaeuroopa hulgus täna Tartus Võidu silla all sõjaväebinoklit müüa pakub, kutsutakse politsei… Me ju nii tsiviliseeritud siin.

Natukene leevendab lohutut muljet siiski mitmete meenutajate endi muhevil ülestunnistus oma saamatusest ja kohmakusest võõral maal ja teisenenud kultuuriruumis; ja eks siin-seal tuleb ka ikka asjadeülesemaid momente ette. Irooniline siiski, et Delfi ja Eesti Päevalehe üllitatud teoses on rubriik „Meedia ja ajakirjandus” kõige nirumahulisem, vaid kolm lehekülge. Nendel  mainitakse ära nii Põhjanaela/Põhjatähe seksikirjad, esimesed seebikad kui ka MTV – ent meedia ja kommunikatsiooni enese murrangust Internetti ei sõnagi. Ka mobiiltelefoni rubriigis saab marginumbrite vahelt üsna vähe aimu sellest, kuidas inimesed sellist suhtlusrevolutsiooni tegelikult tajusid.

Ilmsesti on väljaandjad ka ise tajunud, et pelgalt säherduste meenutustega õiget raamatut välja ei vea; nii on teose lõppu lisatud veel ka usutluste rubriik „…mida mäletavad kangelased”. Kangelasteks on Erika Salumäe, Jaanus Rahumägi, Tiiu Silves ja Jaagup Kreem (jah, Tiiu Silves, mitte Enelin Meiusi, nagu Kaarel Kressa Eesti Päevalehes kirjutas; aga tundub, et pealiskaudsemate jaoks ongi need kaks edunaist juba üheks müütiliseks kujuks sulanud). Tiitellehe pöördel on intervjuude läbiviijaiks märgitud Rein Sikk, Kärt Anvelt, Anneli Ammas ja Andris Feldmanis, kuid kuna intervjuude juurest tegijanimed puuduvad, ei teagi, keda kiita ja keda laita. Tiiu Silvese intervjuu jääb igatahes teistele selgelt alla. Silves annab küll intervjueerijale mitmeid põnevaid jutuotsi, mida too aga tuimas tähemärkide kokkuponnistamises järjekindlalt maha pillab. Küsitlejat ei huvita pikemalt Tiiu Silvese suhted Raissa Gorbatšovaga ega hoiakud Robert Lepiksoni ja Enelin Meiusi suhtes; tulemuseks varemgi teada olevat kordav lahja lehesaba. Oli Silves siis eelmeenutajatega samasugune tossu- ja dressieestlane, kel lihtsalt vedas rohkem – või midagi enamat? Ei saagi teada.

Teised intervjuud annavad tõesti raamatule juurde. Kreem pole ehk parim üldistaja, aga tänu oma rokkarielule mäletab mõndagi tavamuljeist erinevat toonasest olustikust; Rahumägi on järsult aus nii turvavaldkonna kolleegidest kõneldes kui veneara Soome valitsuse suhtes. Enim liigutab siiski Erika Salumäe jutt. Selgub, kui raske oli tal iseseisvunud riigis oma tippsportlasetööd jätkata, aga ometi ütles ta ära praktiliselt käes olnud Ameerika kodakondsusest, et maksku mis maksab Eesti riigile ja rahvale olümpiakuld välja võidelda. Ja ta võitis selle kulla. Napilt pääsenud Estonia hukust, hakkas ta poliitikuna tegelema sotsiaaltöö ja lastekodulastega, trotsides teiste poliitikute põlastust „madala valdkonna” pärast. Ja mida mäletab eestlane? Mitte olümpiakulda, vaid mullinätse; mitte „Estonia” katastroofi, vaid Soomes viina hangeldamist; mitte lastekodulapsi, vaid Barbie-nukke… Jah, kangelane on see, kes kõige kiuste ikka eestlasena suuremaid sihte seab.

Kas me oleme selle raamatu sisust ehmumise võrra targemad? Või mäletatakse kümne-viieteistkümne aasta pärast ka mitte Kanteri kulda, öölaulupidu ja Gruusia abistamist, vaid neid näidanud televiisori marki ja supermarketit, mille allahindluselt telekas saadi?

Teistsugused 90ndad

Ma ei püüa siin teha nägu, nagu toda välismaiste värviliste asjade maailma minu jaoks ei olnuks. Jah, ka mina ärisin koolipeol sakslasele komsomolimärgi ploki Wrigleysi nätsu vastu, ka meie perel oli Saksamaal šeflusperekond, kes saatis meile jahu, suhkrut ja kohvi (ning meie neile vastu Norma autosid ja kartongist vanalinna); kulutasin täikal taskuraha laevadel tasuta saadaval reklaamkataloogide peale, et oma monopolimängu uute firmasiltidega täiendada, ning mõningaid humanitaarabist saadud riideid kannan tänini. Aga see kõik ei olnud ju PEAMINE!

Oli ka BBC World Service, sealt kõiksugu muusika avastamine ja seeläbi inglise keele selgekssaamine, mis viimaks Inglismaale õppima viis. Oli Tulviste-aegne vaba vaimuga ülikool, veel vorstivabrikuks-kinnisvarabisniseks muutumata. Oli Erakkonna teke ja kogu uue kirjanduse buum. Oli tohutu tehnoloogiline hüpe, mis mõjutas nii eneseharimist kui suhete loomist. Olid tänaseks kadunud paigad linnaruumis, oli keldribänd ja filmiklubi. Tollest viimasest Margus Kiis siiski „Kuumades 90ndates” kirjutab, aga see on üks üsna irrutine jutt, mis pigem kuulub Vihiku „Putši ja plombiiri” sarja või Müürilehes käivitunud meenutuste seeriasse sajandivahetuse Tartu avangardist. Eks raamatuks saamas needki lood; ja lõppude lõpuks, mis keelab minulgi oma teistsuguseid 90ndaid Delfiga jagamast? Võtan plaani, nad ootavad endiselt lisa, 1990.delfi.ee.

Jah, muidugi ongi „Kuumade 90ndate” üldpilt mõjutatud sellest, et mälestuste kogujaks on Delfi, kuhu vaimsemate huvidega memuaristid eriti juttu vestma ei kipu. Jah, muidugi, ehk ei ole neid tsiteeritud inimesi selles kogumikus üldse nii palju, et nende põhjal tohiks teha üldistusi kogu rahva kohta. Aga ometi. Raamatu koostajaks on märgitud terane ja intelligentne Andris Feldmanis, kelle tutvusringkonnas pole kindlasti puudust nendest, kelle rõhuasetused olid 1990ndatel mujal kui neoonjopedel ja Žiguli tuunimisel. Oli siis nii raske neilt kogutule lisa küsida?

Küllap ka praegused mälestuste jagajad ise oleksid kirjutanud muud, kui frivoolse netikeskkonna asemel või sinna öeldule lisaks oleks tahetud meenutusi just raamatusse – mille kaal siiski endiselt on kultuuriruumis märksa suurem, ning ka esindatusel ajaloolisusele pürgivas raamatus on ikka veel olulisem väärtus kui esindatusel mingis meelelahutusportaalis. Jah, kindlasti paljudel on ka muud kui asjajuttu kirjutada. Rahva väärtushinnangute üldpilt ei saa ju olla nii masendav, kui 100 000 eestlast käis „Märkamisajal”. Või siiski on nii, nagu juba Mart Niineste poolt Eesti Päevalehes osundatud Villu Tamme laulusalmis, et Balti ketis seistud ja nüüd mikrouunit vaja?

Jällegi – mida eestlased käesolevast aastast hakkavad mäletama? Milliseid mälestusi õigupoolest meedias sugereeritakse, milliseid teemasid peetakse avalikus debatis oluliseks, kui pidu on läbi?

Eliiti ei saa eirata

Ma ei taha oma skepsisega mingil viisil toetada toda eesti rahva suhtes igasuguse lugupidamise ja autunde minetanud egomaniakki, kes öölaulupidu nii väiklaselt alavääristas; kuid tänavune, Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva aasta näitavab, et laulik on rahvale nagu pasunat puhuv neeger Herluf Bidstrupi pildisarjas. Korraks kõlbab tema viisi järgi tantsu lüüa küll, ent kui neeger siis istub valgega samale pingile puhkama, lüüakse jultunule küüned turja ja pekstakse minema. Hiljutine mõnituskampaania kultuurkapitali toetust saanud loojate vastu põrus ju läbi ebapädevate tibiajakirjanike (ja ühe perssekukkunud luuletajast vanemtoimetaja) haledalt saamatu argumentatsiooni, mitte üldsuse ülevoolava kultuurisõbralikkuse tõttu.

Mõistmatusest ja tänamatusest sugenenud vimm haub sala edasi. Muusiku, näitleja ja kirjaniku tööst, ent ka kultuuri vahendaja ja mäletaja tööst ei oska nännikorjajad endistviisi väärilisel määral lugu pidada, see nagu polekski töö – seda näitab kas või kultuurivaldkonda (muuseume, raamatukogusid, teatreid) süstemaatiliselt hävitava valitsuse püsimine. Ja sel moel ei ole ka „Kuumad 90ndad” enam pelk rabistamisi koostatud meelelahutusteos, vaid katse piiritleda Eestile üliolulist ajalooperioodi, vaikides maha pea kõik selle perioodi kultuurieluga seonduva, justkui näidates, et „maksumaksja” on ka raskemail aegadel rahuldunud leiva, tsirkuse, viinatalongide ja Soome kilekotiga. Ah kunsti ka veel? Kuulake vanalt kassetilt Terminaatorit…

Ometi võlgneb Eesti rahvas ja riik oma olemasolu just vaimuinimestele, kes me oleme Eesti ainus tõeline eliit (mõistagi seab see ka meile suuri kohustusi – sealhulgas kohustuse mäletada, kõnelda ja kirjutada). Meist vaikida tähendab oma rahvust maha salata – ja me veel teame, mida see tähendab. Meie vastu töötamine tähendab riigi ja rahva vastu töötamist – ja ma ei imestaks, kui see oleks kellegi jaoks täiesti teadlik, tahtlik ja sihipärane tegevus (ka 1940. aasta juunipöörde eel ässitati põhjakihti kultuurieliidi vastu üles). Kultuuri eiramine meenutusraamatute koostamisel toidab eelarvekärbete krokodille ja nood munevad uusi vaimupõlgureid.

Ei tasu olla nii naiivne nagu Jürgen Rooste, et Koondamis-Laine asemele Palmarut kultuuriministriks tagasi tahta – Palmaru on siiski endiselt venestamispartei liige, mis sest, et näitas kohati üles rohkem isepäisust kui praegune kultuuriminister oma majanduskriisipartei suhtes. Kuniks kultuuriminister peab tööandjaks parteid ja selle „isakesi”, mitte kultuuriinimesi, tehakse otsuseid temast kõrgemal. Ikka ise peame ennast aitama ja ennast rahvale meelde tuletama.

See ei tähenda automaatselt vastuseisu riigiga. Kui riigil on raha kultuuri jaoks vähe, siis ennekõike ju saamatuse tõttu ennast riigina kehtestada, oma väärtusi kaitsta (ja kes neid väärtusi teadvustab kui mitte meie ise?). Krokodillipisarate valamise asemel pandagu end maksma, sõna otseses mõttes. Mitmeid eelarveauke saab ju lappida, kui konfiskeerida kogu vara Jüri Mõisalt, Tiit Vähilt ja teistelt nännikorjajate iidolitelt, kes oma ülbelt omakasupüüdliku vaikimisnõudega Venemaa inimõiguste rikkumiste osas õõnestavad Eesti riigi usaldusväärsust just nende seas, kes meie vabadusvõitlust endale eeskujuks seavad. Eesti riik ja rahvas ei või taluda neid, kes on valmis meie au maha müüma – seda enam, kui tegu on eksministritega. Kaob au, kaome ka me ise – siis ei aita enam metalli müümine ega Colgate’i söömine.

Ja vähim, mida me saame teha, on seada oma mälestused kargokultusele vastu. Ehk polegi seda nii vähe. Igasugune isiklik meenutamine ja meenutuste kogumine on ühtlasi võitlus ühise identiteedi ja eneseväärikuse pärast. Tuletagem tarbijarahvale meelde, et 1990ndad olid tõepoolest ka vaimselt kuumad. Ning kindlustagem, et ka need Eesti Vabariigi äsja alanud 90ndad tulevad kuumad.