raierahu

Vägistatu ainus lootus on, et riigi õiguskord kehtib, kurjategija tabatakse ning ta saab vastavalt tõendite raskusele karistuse. See ei tee sündinud kahju olematuks, kuid vähemasti välistab selle, et kurjategija saaks oma tegu korrata. Gruusia ainus lootus on, et demokraatliku maailma õiguskord ehk rahvusvahelised lepingud kehtivad ning nende rikkujaid karistatakse. Miks peaks praegu arvama, et lääneriigid kokkulepetest kinni ei pea? Või et nad loobuvad oma väärtuste eest seismast, s.t et õiguskaitseorganid ei tööta? Kui ka moraalse kapitali kaotus Iraagis maha arvata, jääb lääneriikidele seda ikka veel mäekõrguselt rohkem kui Venemaale, lisaks ka ainelist rikkust geopoliitiliste takistuste ületamiseks selle kapitali paigutamisel. Korralik kohtunik viskab kohtusaalist välja need, kes kipuvad seal vägistajat õigustama ja vägistatut kaassüüdlaseks pidama. Kui mõnel pool kurjategijate seas on hakanud levima veendumus, et karistus ei olegi enam vältimatu, et politsei ja kohus on äraostetavad jne, siis on just sobiv hetk pretsedendi loomiseks, karistuse vältimatuse printsiibi kehtivuse kinnitamiseks. Meelekindlalt karistades, aga sinna juurde mitte osatades ja parastades.

Mu kõrvadele kõlab armsalt see, et Moskva propaganda on võtnud kasutusele külma sõja aegse retoorika. Ja mitte ainult, uue külma sõja teemadel spekuleerivad ka analüütikud ja kommentaatorid. See just ongi ajaloo farsina kordumine, kui nimetada nähtust marksistliku minevikuga maade laiatarbeväljendiga. Farsiks muudab nüüd alanud külma sõja see, et tegu on järjekorras kolmandaga (Marxi järgi käib enne farsse veel ka tragöödia), ning Moskva usk, et ta suudab reaalselt külma sõda pidada. Aga kus ja kuidas? Teine külm sõda aastatel 1979–1985 oli kahtlemata tragöödia nii Afganistani kui N Liidu jaoks, mitte aga Lääne, kes sel perioodil hakkas nägema võimalust võita ning õigesti hindama reaalset jõuvahekorda. Tühi kott ei seisnud enam püsti, ei Punase väljaku tribüünil ega otsestes lahingutes. Aga toona sõdinud armee oli Venemaa praegusega võrreldes võimas. Venemaal oli nõrk, ent siiski olemas tagala, liitlased kõigil kontinentidel jne. Mis on neil nüüd? Kuhu vedada raudne eesriie? Kas Moskva oblasti piirile või sinna joonele, mille all jookseb Koltsevaja metrooliin? Ja kuidas eesriide taha jäävatele miljonär-linnukestele selgeks teha, et need kenasti puuris istuma peavad, mitte aga oma loožides näiteks Stamford Bridge’i staadionil?

Katse liitlaste ja mõjuvõimuta uut külma sõda pidada tundub üsna lootusetu ettevõtmisena. Või on kellelgi teateid liitlastest peale Kuuba ja Venezuela? Ega vist, kogu Kesk-Aasia on olnud vaiksemast vaiksem, ühtki silpi toetust Moskva avantüürile pole sealt tulnud. Ei ole mujaltki. Kui Venemaal pole õnnestunud kedagi end toetama sundida, siis järelikult teatakse igal pool, kui palju praegu maailmale näidatavas Putini musklis tegelikku jõudu sees on.

See aga omakorda viib küsimuseni, et ega Mart Laari soov ehitada Eestisse Venemaaga infosõja pidamiseks vajalik struktuur ometi väike ülepingutus ole. Asja mõte oleks ju toota maailma jaoks „teist tõde”, teha kahjutuks Venemaa propagandamasina toodang. Ja eeldus, et kui me seda ei tee, jääbki maailm Venemaa valejutte uskuma. Mu meelest on see vildakas eeldus. Pole küll raske leida ajaloost riiki, kus oleks Venemaa väärinfot tõena võetud ning seetõttu valeotsuseid tehtud, kuid miks peaks see korduma nüüd, kui peaaegu kõik, mis toimub väljaspool inimaju, on ka avalikult vaadeldav, mitte enam varjatav saladus? Võiks ju küsida, et kas peale meie siis tõesti maailmas ühtki nägijat pole? Siiski, mõtteviis, et on alasid või valdkondi, kus Eesti saab endast arvult esialgu veel sada korda suuremale tõsist konkurentsi pakkuda või teda koguni võita, on igati sümpaatne. Ja mitte ainult, see on ka usutav ja tõelähedane. Seega, kui jõudu on, teeme muidugi ühe infosõjabüroo. Esimese tööna võiks see käivitada filmitootmise juba aastaid mägedes surma külvavate väikeste valgetes sukkpükstes eesti naiste elust. Vene suurel turul koguks film kindlasti hästi raha. Hea õnne korral võiks see aga lausa XXI sajandi Bondiks kujuneda.

Reformierakonna Urmas Paet arvas, et „kui Eesti majandusareng peatub või liigub hoopis tagasi, siis toob see kaasa keerulised ajad kõigis eluvaldkondades. Sellises olukorras otsustavad kultuurivaldkonda eraldatava raha suuruse ikka valitsus ja parlament. Ehk siis tuleb loota, et kultuuri rahastamise kallale ei minda”.

Sotsiaaldemokraatliku erakonna nimel nentis Mart Meri, et „on talumatu, kui omaenda valitsus surub need kitsikusse ja kui ei täideta isegi must valgel antud rahastamislubadusi. Hirmutav tõsiasi on see, et kultuurivaldkonna eelarve osatähtsust riigieelarves on viimastel aastatel järjekindlalt vähendatud. Sest rahandusminister ei lubavat seda tõsta. Seda nimetan meie vaimse julgeoleku nõrgestamiseks”.

Ajad ja olud on muutunud. Ma ei taha kellelegi omaaegseid lubadusi nina alla hõõruda. Aga kui riigijuhid koos laiatarbemeediaga teema üles võtavad ning kultuurielu nii rahalist kui ka vaimset poolt kritiseerivad, siis tahaks kuulda mõnd konstruktiivset ettepanekut ka – et kui midagi on valesti või tehakse puudulikult, siis kuidas olukorda parandada?

Mustade küünealuste pärast jala amputeerimine ei ole ehk esimene ja parim samm. Väga raske on ka taibata, kuidas üheaegne toetussummade vähendamine ning loometegevuse maksusoodustuste kaotamine valdkonna rahakotti võiks kosutada. Tahaksin väga, et keegi selle tavaloogikale vastu käiva poliitloogika ära seletaks.

Loomeinimestel õnnestus osava pettemanöövri ehk sõja vallandamise abil tuua paariks nädalaks kulka kuritegude asemel meedia tähelepanu keskpunkti hoopis Gruusia. Nüüdseks on kõik saanud rahuneda ning võib avada rahuliku arutelu vooru, kas Eestil on või tekib kultuuripoliitika ja milline see karges majanduskliimas välja peaks nägema. Eriti oodatud on konstruktiivsed erakondlikud ideed-pakkumised.

Nädala eest tegi valitsusliitu juhtiv Reformierakond teatavaks oma ettepanekud 2009. aasta tasakaalus riigieelarve koostamiseks. Dokumendis on kirjas ka soov viia läbi mitmesuguseid „struktuurseid reforme pikaajalise mõistliku eelarvepoliitika tagamiseks ja majanduse elavdamiseks”, sealhulgas niisugune mõte (punkt 15): „Kriitilise pilguga tuleb üle vaadata kõigi avalik-õiguslike institutsioonide ja riigi poolt asutatud sihtasutuste tegevus ning hinnata nende olemasolu ja rahakasutuse otstarbekust”. Iseenesest täiesti rahulik lause, kui vaadata seda väljaspool tänavust säästmise, kulude kärpimise ja püksirihma pingutamise juttu. Aga kontekstis, ajakirjanduses ilmunu ja avaliku arutelu foonil kõlab see võimulolijate sulest üsna ähvardavalt. Sealhulgas kultuuri alal.

Kelle olemasolu otstarbekust siis ikkagi kriitilise pilguga vaatama hakatakse? Avalik-õiguslikest institutsioonidest on haigekassa ja ülikoolide kõrval suurimad just kultuuritemplid: rahvusraamatukogu, rahvusooper jne. Suurimad tükid kultuuriministeeriumi valitsemisala eelarvest kuuluvad rahvusringhäälingule ja kultuurkapitalile, mis mõlemad on avalik-õiguslikud institutsioonid. Erakonna täpsustamata sihtmärgiga kriitilise pilgu alla mahub ka hulk riigi asutatud sihtasutusi: Virumaa Muuseumid, Eesti Draamateater, Ugala, Kultuurileht oma enam kui 10 väljaandega, kui nimetada vaid üksikuid.

Kui küsimust erakonna juures täpsustada, saab teada, et ühtki konkreetset asutust pole selle lausega siiski silmas peetud ja kultuuriavalikkus ei peaks muretsema. Tõepoolest, ühegi tähtsama asutuse sulgemist on praegu, viimase 1000 aasta jooksul eesti kultuurile parimal ja rikkaimal ajal raske ette kujutadagi. Kuid sellisel juhul on oma poliitilise dokumendi kommunikatsioon läbi mõtlemata. Asjata on külvatud ühiskonda ärevust. Kuidas nii?

Juba enam kui kuu aega on Eesti kultuurkapital olnud asjatundmatute rünnakute sihtmärgiks. Kui see ka nii kavandatud pole, siis välja on ikkagi kukkunud kultuurkapitali maine kahjustamise kampaania, millele ei taha lõppu tulla. Soliidse asutuse nimest on süüdimatu osa meediast teinud lausa kuritegeliku käitumise üldnimetaja. Esmaspäevases (1. IX) Eesti Päevalehes pealkirjastas Raimo Poom oma artikli „Ametnike oma kulka laseb kallilt reisida ja koolitada”. Vähe sellest, et paralleeli tõmbamine on väär ning võrdlus asjatundmatu olgu raha päritolu või kasutamise sisu lõikes. Tegu on selge pahatahtlikkusega. Üldnimetus „kulka” käib EPLis järelikult kõigi avalike eelarveridade kohta, mida kasutatakse mittesihipäraselt või lausa seadusevastaselt (olgu veel kord korratud, et kulkas eelväidetut ei toimu ja pole seetõttu ka tuvastatud). Enda loodud tondi abil hakatakse nüpeldama teist tonti, sama väljamõeldut kui esimenegi.

Niisiis, Poom ja küllap tema kolleegid/sõbradki näevad kultuurkapitalis avaliku raha väärkasutamise võrdkuju. Kultuurkapitali tümitades võitleb õilis meedia justkui oma püha võitlust kogu riigis valitseva korralageduse, korruptsiooni ja jumal teab milliste kõlvatuste ja pahedega veel. Oleks selles lähenemisviisis promilligi jagu tõtt! Ainus, mida see kõik aga paraku näitab, on ajakirjanduse allakäik. Kuus aastat tagasi oskas ajakirjandus veel selget vahet teha kultuurkapitali põhimõtte ning tema juhi suuremahulise ebaseadusliku tegevuse vahel, nüüd aga saab terve institutsioon kaigast mitte isegi oma töötajate, vaid kõigist tuhandetest väga üksikute lepingupartnerite (!) lohakuse, ebakorrektsuse pärast. Justiits- ja turvalisuse alal öeldakse, et jõu kasutamine või karistus peab olema proportsionaalne teoga. Kas kultuurkapitalist korruptsiooni ja laristamise koondkuju tegemine meedias ning väärinfole rajatud ebaobjektiivsete, kuid see-eest edukalt pimedat viha õhutavate kommentaaride hulk ikka on proportsioonis aruannetega katmata rahaeralduste osakaalu ja kogusummaga kulkas? Kõike muud kui seda (küll võib ajalehtede arvamuskülgedele kirjutatud vaimuinimeste sundkaitseartiklite hulk ilmselt peagi ületada kultuurkapitalile kvartalis laekuvate taotluste arvu).

Meetod, mille kasutamisega paistab eriti silma Postimees, pärineb lausa propagandatöö õpikust. Kõigepealt ehitatakse üles vale, seejärel provotseeritakse valesüüdistuse saanu ennast kaitsma ning siis tehakse igast enesekaitse argumendist uus vale, uus süüdistus. Tasapisi murendatakse niimoodi ühe isiku/institutsiooni usaldusväärsust. Loomulikult peab ju vähem informeeritud või pealiskaudsem lugeja lõpmatuid kulkat halvustavaid artikleid lugedes jõudma arvamuseni, et „kus suitsu, seal tuld” või et „kui ikka ajaleht kirjutab, küllap seal midagi taga on”. Kulka küsimuses on raske leida Postimehe teguviisis mingeidki erinevusi näiteks Venemaa propagandaagentuuri Interfaks Eesti-teemalistest kahuripaukudest.

Märgates negatiivse arvamuse kasvavat levikut valijaskonna hulgas, korrigeerivad üsna peagi oma hoiakuid ka avaliku arvamuse suhtes tundlikud poliitilised otsustajad. Septembri alguseks 2008 on ebaobjektiivne meedia juba andnud sisu siinse loo alguses tsiteeritud erakonna programmilisele punktile. Ühesõnaga, ajakirjandus on kurjategijale juba näpuga näidanud, riigivõimu asi on see nüüd esmajärjekorras kinni püüda. Ma kaldun pigem uskuma, et Reformierakonna juhid on siirad, kui kinnitavad, et neil pole mingit kavatsust vaidlustada kulka põhimõtet ega olemasolu, kuid liberaaldemokraatia tingimustes realiseerib valitud poliitiline võim varem või hiljem valijaskonna enamuse tahte. Ajakirjandus võib visa tööga saavutada selle, et valijaskonna enamus tervitab tormiliste kiiduavaldustega „intelligendinärudelt” stabiilse tuluallika äravõtmist.

Kultuurkapitali seisukohast on lugu halb ka seetõttu, et paraku asus rahandusministeerium varakevadel muutma kapitali üht nurgakivi – hasartmängumaksu seadust. Asjaajamise kord riigis näeb ette, et maksuseaduste muutmise peabki algatama ja ette valmistama rahandusministeerium. Nagu ka selle, et tegevuse alguses informeeritakse kavatsusest kõiki teisi valitsemisasutusi, keda teema puudutab (nagu antud juhul kultuuriministeerium). Loogika on siin see, et seaduse muutmise protsess on töömahukas ning kui see kord ette võetakse, siis on otstarbekas kõigi asjaosaliste huvid korraga rahuldada, mitte iga seadusepügalat eraldi parlamendis muuta. Rahandusministeeriumil puudub huvi (nagu võis lugeda ministeeriumi teisipäevasest pressiteatestki) muuta hasartmängumaksu kulutamise sisemist jaotust (kehtiva seaduse ja uue eelnõu §7, hasartmängumaksu laekumine ja kasutamine), see huvi võib olla senistel saajatel sise-, sotsiaal-, haridus- ja teadus- ning kultuuriministeeriumi haldusalas. Kõrvalepõikena, kui rahandusministeeriumil üldse mingi huvi võiks olla, siis see, et ühelegi maksuliigile sihtotstarvet üldse poleks määratud, aga seda ettepanekut pole hasartmängumaksu osas välja käidud. Või siis see, et mingi tehniline erisus standardiseerimise huvides kaotada.

Edasi, kultuuriministeerium haaras võimalusest kinni ning pakkus välja maksutulu jaotamise uued proportsioonid. Võimalik, et õilsatel eesmärkidel ehk nagu minister Jänes tavatseb rõhutada, ikka selleks, et „summa summarum kultuurile raha juurde saada”. Kuid seekord kukkus välja nii, et kultuurkapitali rahajaotuse ümberkujundamine langeb kokku kapitali vastu korraldatud laimukampaaniaga, ning ei peagi olema eriline vandenõu-usklik, et hakata kahtlustama laimamise ja kulka eelarve kahandamise vahelist seost. Õli valab tulle veel seegi, et kultuuriminister ise pole hiilanud operatiivsuse ega selgesõnalisusega oma motiivide põhjendamisel. Vastupidi, nii kultuurkapitali juhataja kui kultuurkapitali nõukokku kuuluvad sihtkapitalide juhid on olnud sunnitud avalikult tunnistama, et said eelarve kärpimise kavast teada alles viimastel päevadel. Miks näiteks mitte möödunud nädalal ministri juhtimisel peetud kultuurkapitali nõukogu koosolekul?

Lähivaatlusel paistab kultuuriministri motiiv siiski selgesti
välja ja, kurb küll, see on „omade” eelistamine kas või kõigi teiste ohverdamise hinnaga. „Omad” on, ja mitte üllatusena, laulu- ja tantsupeolised. Järgmise aasta rahalises kitsikuses on kultuuriministeerium teinud ettepaneku viia Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus riigieelarves sihtasutuste tegevustoetuste realt seadusega tagatud sihtfinantseerimisele – privileeg, mida peale pensioni- ja haigekassa (seaduse alusel) ning riigikaitse (2% SKTst rahvusvaheliselt siduva poliitilise deklaratsioonina) ei naudi pea keegi riigis (kuid näidatagu mulle kedagi avalikest eelarvetest rahastatavate hulgas, kes samasuguse privileegi poole ei püüdleks). Finantsgarantii on tore asi ja laulupidu tähtis üritus, kuid erakonna põhimõttega tagada sihtasutuste rahakulu otstarbekus on see küll vastuolus. Nimelt on igas kümnendis neli laulupidu ja kuus peovaba aastat. Ei tundu usutavana, et kõigil neil aastatel oleks efektiivne kulutada ligikaudu sama rahasumma (minister küll selgitas – detailsemaid arvandmeid esitamata – pressikonverentsil, et eelarves on kooride tegevuse ja pidude ettevalmistusega seotud hulk aastast aastasse korduvaid kulusid, mis uue korra järgi saaks sihtasutuse kanda jätta).

Soov laulurahvast rahaliselt kindlustada viis aga selleni, et 4–6 protsendi ümberjagamisest sai kõigi 100 protsendi ümberjagamine. Kultuuriministeerium läks välja avantüürile, üritas majanduslikult kitsal ajal võtta teistelt ministeeriumidelt endale hinnanguliselt kuni 50 miljonit krooni. Aga miks olekski keegi sellega vabatahtlikult nõus pidanud olema? Katset ei saa siiski ka päris hukka mõista, vähemasti on see viisakamal viisil tehtud kui näiteks siseminister Jüri Pihli kõikehõlmav, vere ja tulega vürtsitatud meediašõu siseministeeriumi valitsemisala eelarve suurendamiseks.

Edasine on teada: kolmapäeva õhtupoolikul teatas kultuuriminister, saanud enne ka tuge ülikoolide ja loomeliitude juhtidelt, et ei kooskõlasta hasartmängumaksu seaduse eelnõu augusti lõpul ringlema saadetud kujul. See tähendab, et praegune jaotuskord jääb kehtima määramata ajaks ehk seni, kuni vähemalt nelja ministeeriumi juhid suudavad muudatustes nii kokku leppida, et sellest taevani kära ei tõuse. Loo moraal on aga selles, et üldine asjaosaliste vastuseis muutustele näitab selgelt, et kehtiv olukord kõiki rahuldab. Toimivat masinat pole vaja torkida. Kuid siiski jääb õhku vanapaganlik küsimus: kui kõik kolm koalitsioonierakonda toetavad kehtivat korda, siis miks ja kuidas üldse kehtiva korra muutmisega tegeldakse? Kes valas tina silma? Kes tegi? Ise tegi. Tõenäoliselt mitme tuhande haritud inimese kolm tööpäeva lõppeval nädalal läks selle „ise tegemise” tõttu raisku. Kui suur on sellega rahvamajandusele tekitatud rahas mõõdetav kahju, jätan arveametnike arvutada. Moraalset kahju ei saa niikuinii kuidagi heastada, kuid loodetavasti suudab riigivõim vähemasti hoiduda samas asjas uue katse tegemisest lähiaastatel.