rahandus

Tegelikkus ja kujutlus / Reality and imagination
Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäitus Pärnu UKM-s.
8.04.-28.05.2023
Avamine 8.aprillil kell 14.00

Eesti maalikunstnike aastanäitusel esinevad lisaks 70 eesti maalijale ka kümme kutsutud kunstnikku Soomest.

Virtuaalreaalsuse loojatena on maalikunstnikud pioneerid, vähe sellest – sajanditel enne foto- ja filmikujutise leiutamist, oli maalitud reaalsus üks vähestest salvestusvõimalustest nähtava maailma dokumenteerimiseks.

2022 Veneetsia kunstibiennaali peanäitustel Giardinis ja Arsenales oli kuraatorivalikus rohkelt traditsioonilist maalikunsti, kui püüda biennaali fookust ühte lausesse võtta – midagi ega kedagi pole unustatud, kogu senine kunstiajalugu on taas omnipresentselt aktuaalne, eriti 20.sajandi modernistlik kogemus.

Aastanäitusel on aukohal autorid, kelle kunstiline sõltumatus on veenev, kelle ainuke ühine joon ongi kunstiline veenvus, usk enda valitud väljendusvahendite kestmisse.

Lilian Mosolaineni (1961) “Õnnistegija surm” kannab religioosse ainese draama välja, ikoonimaalile sarnaneva süvenemisega viimistleb oma lõuendeid ka kogenud maaliveteran Einar Vene (s 1952), tema Kolgata ristikandmise motiiv ja puhkehetkel Ateena on maalitud kui uued superkangelased Marveli kinouniversumist.

Piret Rohusaare (1961) vastandvärvustele mängiv koloriit on hipsterimaitsele niigi liialt metsik, kunstnik toob ruumiliseks tasakaalustajaks maalipaari ette veel röögatumate maalingutega keraamilised hiigelvaasid!

Pärnu aastanäitus on saanud kohaks, kus alati leiab nauditava valiku maalikorüfeedest, nii ka 2023 – näitusel on uute töödega väljas vanameistrid Uno Roosvalt (s 1941) ja Mari Roosvalt (s 1945) – nende abstraktsiooni ja dokumentaalsust siduvad tööd oleks kui ajastust, kus maalikunstiga professionaalsel tasemel tegelemise lävendiks oli maalitehniline kõrg-meisterlikkus. Näituse eakaim esineja – Tiiu Pallo-Vaik (1941) seevastu jätkab maaliuuenduslikul kursil. Traditsioonilisus ja uuenduslikkus pole selle näituse mõõdikud, ja ammu ei sünkroniseeru need parameetrid kunstnike sünniaastatega. Nt lähtub Stanislav Antipov (1976), Eestis elav udmurdi juurtega kunstnik, küll traditsioonilisest realismist, kuid näib väärtustavat ka valgustundlikku impressionismi ja mahlast maalilisust. Tähendusrikkale kujundile panustavad väga head maalijad Valeri Vinogradov (s.1952) – silku rappiv kajakas, ja Anne Parmasto – õunapuu paradiisiaias.

“Tegelikkus ja kujutlus” näitust pingestavaks kutsutud kunstnikuks on Marko Mäetamm (s 1965), kelle 5 ühemeetrise küljepikkusega lõuendit on pärit “Maailmalõpu”-nimelisest uuest sarjast, ja siin ületab Mäetamm kõiki oma seniseid minasid ja egosid mitmekordselt. Paheliste potililledena ja inimesi õgiva floorana lahendatud hübriidid (kes pole enam inimesed, aga mitte veel ka taimed) on terava siin ja praegu tunnetusega – õnnistegija on surnud, ja moraalireeglid on vaid nõrkadele.

10-st kutsutud Soome kunstnikust (soomlased valis näitusele Satu Kalliokuusi Helsinki kunstnike liidust) jääb silma suurepärane kolorist Mika Vesalahti (s 1967), kelle täiuslik abstraktsioon on ühteaegu ka metsa- ja rabapilt, kus iseseisvunud pintslilöögid võtavad kohati krutsifikside sarnaseid poose.

Näituse kuraator ja ekspositsiooni kujundus: Jaan Elken, töörühmas lisaks: Linda Elken, Marie Virta (UKM), Tiiu Rebane (EML)

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Pärnu Linnavalitsus, Kultuuriministeerium

Uue Kunsti Muuseum
avatud K-P 11-18.00
Rüütli 40a, Pärnu
www.mona.ee

Alates 8. aprillist on Kumu kunstimuuseumis avatud näitus „Futuromarennia. Ukraina ja avangard“, mis tutvustab uuenduslikke kunstilisi tulevikunägemusi, mis sündisid Ukraina ajaloolistel aladel 1910.–1920. aastatel.

Väljapanekul eksponeeritud teosed, mis kätkevad radikaalseid tulevikuunelmaid filmikunstis, lavakujunduses, arhitektuuris ja kirjanduses, eeskätt aga maalikunstis, sh Oleksandra Eksteri, David Burljuki, Vassõl Jermõlovi ja paljude teiste tähelepanuväärsete autorite loomingus, on pärit muuseumidest, mis jätkavad tööd ka sõja ajal, Venemaa katkematute rünnakute all. Näitus loob aluse nii lääne kui ka vene avangardi ajaloo kriitiliseks postkoloniaalseks ümberhindamiseks ning tõstab esile Ukraina kunstielu eripärad ja seosed 20. sajandi esimeste kümnendite rahvusvahelise arenguga.

„Meie uurimuses on futurism ühe eriilmelise kunstiliikumise asemel pigem revolutsiooniline impulss. Hüüdlausega „Metropol, masin, mass“ peegeldab Ukraina futurism toonaste muutuste dünaamikat, mängides seetõttu tähtsat rolli üleilmses kunstiarengus. Mõstetskõi Arsenalis toimunud näitus lõppes Venemaa täieulatusliku sissetungi eelõhtul ja Vene vägede rünnak omakorda muutis kardinaalselt üleilmset konteksti. Seetõttu on ka Kumus esitletud projektil veidi teistsugune fookus, mis tõstab esile Ukraina futurismi sõltumatust. 1920. aastatel rõhutasid Ukraina futuristid oma maa ja rahvuse identiteeti. Venemaa sajandeid kestnud ülemvõimu järel olid nad eriti tundlikud rahvuskultuurilise iseseisvuse küsimustes. Seega ei esitle Eesti publikule loodud „Futuromarennia“ projekt pelgalt kunsti, vaid kõneleb Ukrainast, selle pärandist ja identiteedist. See on meie Ukraina lugu, mida räägime minavormis. Samal ajal jutustame lugu, mis ei ole veel saanud mineviku osaks,“ tutvustab näituse kaaskuraator Olha Melnõk.

Oleksandr Hvostenko-Hvostov. Lavakujundus näidendile „Mob“. Upton Sinclairi romaani „They Call Me Carpenter“ [„Mind kutsutakse puusepaks“] adaptatsioon. Ivan Franko Teater, Harkiv. 1924. Mõstetskõi Arsenal
Väljapanek koosneb enam kui 100 kunstiteosest, sealhulgas maalid ja joonistused, raamatu- ja plakatikujundused, teatrikostüümide ja lavakujunduse kavandid, mida täiendavad videomaterjalid ja ajaloolised fotod ning rekonstruktsioonid nii tikandis kui ka 3D-modelleerimise tehnikas. Ajalooliste nn jõukohtade dokumentaalkaadrid ning kaks kohaspetsiifilist multimeediainstallatsiooni aitavad vaatajal hoomata Ukraina avangardi ka tänapäeva kontekstis.

„See näitus leiab aset vaid tänu paljude institutsioonide, muuseumide, arhiivide ja eraalgatuste koostööle. Aeg-ajalt pidime ületama oma kõhklused, sest eksponeeritud teosed kuuluvad kogudesse, mis on igapäevaselt agressori rünnaku all. Kõige selle kiuste saame olla uhked koostöö üle Kumu meeskonnaga. Hea tahe, huvide ühtsus ja soov jagada aitasid meil üheskoos ellu viia „Futuromarennia“ projekti ja uskuda tulevikku,“ rõhutavad näituse kuraatorid.

„Mõstetskõi Arsenal ja Ukraina muuseumid, kes on näituse nimel ühendanud oma jõud, peavad Eesti kolleegide toetust hindamatuks. Kogu ettevalmistusprotsessi vältel tundsime sügavat poolehoidu ja mõistmist, et kuulume Euroopa kultuuriruumi. Nägime, et meie kunstnike dramaatilisi loome- ja eluteid ning pärandit peetakse väärtuslikuks. Oleme ääretult õnnelikud, et saame rääkida oma kultuurilugu ise ja mitte imperialistlikus võtmes, nagu seda on esitatud varasematele põlvkondadele,“ selgitab Mõstetskõi Arsenali peadirektor Olesja Ostrovska-Ljuta.

„Ukraina avangardi lugu on kogemus, millega saame suhestuda, sest sel on palju ühist Eesti riigi loomisega ja meie identiteedi otsingutega nii eestlaste kui ka eurooplastena. Kahtlematult on Ukraina näitus ka solidaarsuse žest, võimalus väljendada oma poolehoidu ja tuge ukraina rahvale, kolleegidele ja kunstiasutustele, tutvustades ja ühtaegu kaitstes väärtuslikku killukest nende avangardi pärandist Eestis – Kumu seinte vahel,“ kommenteerib Kumu kunstimuuseumi direktor Kadi Polli.

Laupäeval, 8. aprillil leiavad avaprogrammi raames aset publikuüritused. Osa saab võtta eri vanuserühmadele suunatud töötubadest ning Mõstetskõi Arsenali kuraatorite juhitud ekskursioonidest. Kumu aatriumis esitab Ukrainast inspireeritud muusikat Janek Murd. Ukraina sõjapõgenikele on kodakondsust tõendava dokumendi esitamisel muuseumisse sissepääs tasuta.

Näituse publikuprogramm hõlmab ka Dzõga Vertovi filmi „Üheteistkümnes aasta“ (1928) linastust. Film on Vertovi esimene katsetus omaloomingulise, teatri- ja kirjanduskeelest eraldi seisva filmikeele loomisel. Seanss toimub Kumu auditooriumis 10. mail kell 18.
Publikuürituste täismahus programmi leiab muuseumi kodulehelt.

Näitus on avatud 10. septembrini 2023.

Kuraatorid: Olha Melnõk, Ihor Oksametnõi ja Viktoria Velõtško
Näituse kujundus: Lera Gujevska
Graafiline kujundus: Kostjantõn Martsenkivskõi
Koordinaatorid: Elnara Taidre ja Irõna Bilan
Näituse kaaskorraldaja: Mõstetskõi Arsenal (Kiiev, Ukraina)

Koostööpartnerid
Ukraina Teatri-, Muusika- ja Kinomuuseum
Ukraina Rahvuslik Kunstimuuseum
Dnipro Riiklik Kunstimuuseum
Harkivi Kirjandusmuuseum
Oleksandr Dovženko Rahvuslik Keskus
Ukraina Rahvuslik Teadus- ja Restaureerimiskeskus
Ukraina Riiklik Kirjanduse ja Kunsti Keskarhiiv-muuseum
Harkivi Linnavara Eramuuseum
Lvivi Religiooniajaloo Muuseum
Valentõna Kostjukova

Täname: Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Välisministeerium, Eesti Suursaatkond Kiievis, Ukraina Suursaatkond Tallinnas, Tallinna linn, Nordic Hotel Forum

Neljapäeval, 6. aprillil kell 18 avab ehtekunstnik Tanel Veenre oma näituse EX POST üheaegselt A-Galeriis ja Draakoni galeriis. Kahes ruumis toimuv näitus on üleval Draakoni galeriis kuni 29. aprillini ning A-Galeriis kuni 6. maini. 22. aprillil toimub A-Galeriis Tanel Veenrega ka avalik kunstnikuvestlus, millele järgneb näitusetuur koos autoriga.

Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide sari teeb kevadhooaja alguse puhul kummarduse ühele kõige olulisemale Euroopa filmirežissöörile Chantal Akermanile.

Kolmkümmend aastat tagasi valminud eksperimentaalses dokumentaalfilmis „Idast” (D’Est) jäädvustab see Belgia naislavastaja endiste idabloki riikide elu vahetult pärast Berliini müüri langemist. Ta võtab ette teekonna, mis viib ta Berliinist Moskvasse – kaamera fikseerib maastikke ja jälgib inimesi nende asjatoimetuste juures, püüdes tabada üleminekuajastu kollektiivset seisundit, muutuste ootust.

„Ma tahan filmida kõike, mis mind liigutab. Nägusid, tänavaid, mööduvaid autosid ja busse, rongijaamu ja tasandikke, põlde ja tehaseid ja uuesti nägusid. Mehi ja naisi, noori ja vanu, päevi ja öid, tuult ja vihma, lund ja kevadet. Kõike, mis aeglaselt muutub,” rääkis autor ise oma lummava atmosfääriga poeetilise ja minimalistliku filmi kohta aastakümneid tagasi.

Chantal Akermani (1950-2015) mängufilmi „Jeanne Dielman, 23 quai du Commerce, 1080 Brüssel” valis Briti filmiajakiri Sight and Sound eelmise aasta lõpus kõigi aegade parimaks filmiks.

Kolmapäeval, 5. aprillil kell 18 Kumu auditooriumis aset leidva seansi juhatab sisse kunstnik Liina Siib.

Kokku on Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide sarja kevadhooaja kavas üheksa filmi.

Maailma filmipärandisse kuulub ka Prantsuse dokumentalisti Chris Markeri film „Päikeseta” (Sans Soleil), mille neljakümnendat sünnipäeva Kumu eriseansiga tähistab. Seda isiklikku, reisikirjana üles võetud filosoofilist esseefilmi on sageli nimetatud ka üheks kõigi aegade olulisemaks dokumentaalfilmiks.

Veel kaugemast ajast on pärit „Üheteistkümnes aasta” (Одинадцятий) – esimene kolmest avangardfilmist, mille tegid Dziga Vertov ja tema operaatorist vend Mõhhail (Mihhail) Kaufman 1928. aastal Kiievi filmistuudios. Ida-Ukraina tööstuse edusammudele pühendatud linateos jõuab ekraanile aprillis avatava Kumu näituse „Futuromarennia. Ukraina ja avangard” raames.

70 aastat dokumenteeris leedu-ameerika filmitegija Jonas Mekas oma igapäevaelu – tema päevikfilmidest sai eksperimentaalse filmikunsti üks nurgakividest, temast endast Ameerika avangardfilmi ristiisa. USA režissöör KD Davison portreteerib seda erakordselt põnevat isiksust, kes käis läbi paljude suurkujudega alates John Lennonist ja lõpetades Salvador Dalíga, oma filmis „Paradiisikatked” (Fragments of Paradise).

Filipiinidele kuuluval Palawani saarel asub üks maailma vanimaid, suurimaid ja liigirikkamaid vihmametsi, millest ampsavad üha kopsakamaid tükke turismikuurorte rajavad arendajad ja nende tegevust toetavad poliitikud. Karl Malakunas näitab oma ökodokumentaalis „Delikado”, kuidas kohalikud elanikud üritavad elu ohtu seades hindamatu väärtusega metsi päästa.

„Peatamatu Sean Scully” (Unstoppable: Sean Scully and the Art of Everything) on Briti režissööri Nick Willingi portreefilm maailmakuulsast abstraktsionistist Sean Scullyst, kelles saavad kokku visionäärne kunstnik ja andekas ärimees.

Miljoneid inimesi oma häälega lummanud lauljatarile Cesária Évorale on pühendatud Portugali režissööri Ana Sofia Fonseca film „Cesária Évora”.

2017. aastal diagnoositi maailmakuulsal Magnumi fotograafil Thomas Hoepkeril Alzheimeri tõbi. Tema viimaseks suureks sooviks oli sõita koos abikaasaga läbi Ameerika, et heita mälukaotusega võideldes viimane pilk kohtadele, mida ta oli 40 aasta jooksul pildistanud. Saksa režisööri Nahuel Lopezi film „Kallid mälestused” (Dear Memories) on soe ja südamlik kokkuvõte sellest reisist.

Hooaeg lõpeb 31. mail, kui ekraanile jõuab Daniel Gelleri ja Dayna Goldfine´i film „Halleluuja. Leonard Cohen, üks teekond, üks laul” (Hallelujah: Leonard Cohen, A Journey, A Song). Coheni kõige tuntuma laulu „Hallelujah” ümber keerlev linateos jälgib laulja loomingulist teekonda läbi kuue aastakümne, abiks haruldane arhiivimaterjal ja paljude sellest laulust inspireeritud artistide intervjuud.

Kultuuriteemaliste filmide sarja „Kumu dokumentaal” korraldavad Kumu ja PÖFF.

Sissepääs kõigile selle sarja seanssidele on prii.

Vaata lähemalt siit.