Toeta
Otsi

Queer-teooria

  • Veebruarikuu kunstisaak

    JOHANNA JOLEN KUZMENKO

    Veendusin omal nahal, et Eesti kunstis toimub tohutult palju. Vaatamata sellele, et jõudsin käia vaid Tallinna ja Pärnu näitustel, on ikka tunne, et kuu jooksul sai nähtud uskumatu kogus näitusi ja teisi publikuüritusi. Veebruarikuu kinnitas, et üks kunstihuviline ei ole võimeline kõike toimuvat vaatama ja kogema.

    See on loomulik, sest kultuurisupist peabki endale kulbiga ette tõstma just seda, mille järele parasjagu isu on. Mida ma siis täpsemalt nägin? Palju noorte kunstnike loomingut, installatsiooni, klaasi-, ehte- ja digikunsti. Oli tihedaid näitusi ning vaikseid ja minimalistlikke väljapanekuid. Enam sattus mu teele paaris- ja rühmanäitusi, isikunäitusi oli vähe. Kõige krüptilisemaks jäidki grupinäitused, sest enamik neist olid väljapanekud, kus kunstnikud panid välja hulga teoseid, kuid nende vahel ei tekkinud dialoogi, vastandumist ega muul moel suhestumist. Kui mõned suhestumismomendid tekkisid, siis hakkasid need kohe silma ning neid oli põnev vaadata.

    Noorte grupinäitused. Kõige hapramate kunstnikevaheliste niitidega oli Stockmanni kaubamajas toimunud kunstiakadeemia tudengite näitus „Kontakt – joon“, kus oli eksponeeritud üliõpilaste värske looming. Näituse suur pluss oli aga see, et väljas olid eri meediumid, domineeris maal. Näituselt „Kontakt – joon“ toon välja Elisa Margot Wintersi, kelle jõulise visuaaliga menstruatsiooni- ja kehateemaline maal torkas kaugelt silma ning pani kaubanduskeskuse atmosfääri unustama. Wintersi kujutis tugevast, vankumatust ning julgelt otsavaatavast naisest oli tõeliselt muljetavaldav. See oli autoportreega, kuigi kunstnik seda pealkirjas „Tooraine“ (2022) ei väljendanud. Pole midagi parata: kaubanduskeskus on näituse korraldamiseks keeruline keskkond, sest müra ja melu ei ole kunstile keskendumiseks kõige lihtsam koht. Kui vaadata teost, aga silmanurgast on näha apteek, ilusalong ja restoraniala, siis peab fokuseerimiseks vaeva nägema. Kuna näituse kujundus oli lakooniline – teosed olid kinnitatud tamiiliga seina ja keraamika postamentidele –, siis pidid teosed tähelepanu eest võitlema. Ma ei taha sellega öelda, et kaubanduspind ei sobi näituseks. Kunstimaailma toimimise mõttes on igati hea, et tavapäraseid oste tegev Stockmanni külastaja satub EKA tudengite loomingu peale. Ajal, mil tundub, et (kaasaegne) kunst peab pidevalt oma eluõiguse ja rahastuse nimel võitlema, on ainult hea, et kunsti eksponeeritakse ka väljaspool galeriid. Ainult nii saab kunst inimeste argipäeva osaks ning aitab elu väärtustada.

    Draakoni galeriis on klaasikunstniku Maret Sarapu tugev soolonäitus „Vaba ja hoitud“.

    Teine noorte kunstnike grupinäitus „Mu väheste oskuste nõrgad uimed“ toimus Pärnu raekojas, selle väljapaneku kunstnikke seob sõprus. Kuna tegu on põlvkonnakaaslastega ning enam-vähem samal ajal EKAs õppinud kunstnikega, siis nad teavad-tunnevad üksteist, kuid sellegipoolest ei tekkinud teoste vahel dialoogimomente. Näituse saatetekst oli samuti pigem abstraktne ning jättis palju lahtiseks. See mängis väljapaneku kasuks, sest kõikide kunstnike teosed suhestusid tekstiga, kuid oleksin igatsenud teoste seoseid või vastandumisi. Kuid üks väga konkreetne dialoog siiski oli ning see toimis edukalt. Nimelt oli Kaisa Maasik toonud näitusele hobikunstnikust vanatädi Tiiu Maasiku lilleakvarellid, mis kaunistavad muidu tavapäraselt sugulase kodu seinu. Näituse alguses oli Kaisa Maasiku foto „Suur lilleaed väikse toa ümber“, millel oli kujutatud Tiiu Maasiku kodu, seintel akvarellid. Tiiu Maasiku akvarellid olid laotatud üle galeriipinna. Kaudselt läks lillemaalidega kokku Kaisa Maasiku videoteos, kus oli kujutatud lillekujulist pöörlevat aiasprinklerit

    Pea ees. Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis avati grupinäitus „Pea ees!“, mis on mitme aasta pikkuse projekti „Beyond Matter“ lõppakord. Töötan Tallinna Kunstihoones külastusjuhina ja olen näinud seda väljapanekut lahti rullumas 2020. aasta algusest. See on hõlmanud mitmeid residentuure ning paljud näitusel „Pea ees!“ eksponeeritud teosed valmisid residentuuride raames. Laias laastus on tegu digikunsti uurimisega: kuidas ja milliseid lahendusi saab kasutada ning mida see meie ühiskonna kohta ütleb. See on suur ülesanne, millest puudutatakse killukest. Seal on mitu huvitavat teost, kuid ka sellel näitusel oleksin oodanud rohkem dialooge ning omavahelist suhestumist. Näituse kujundus loob isoleeritust, sest on kasutatud palju musti kardinaid, millega on tekitatud soppe, kus külastaja saab keskenduda ühele teosele, selle miinus on aga eraldatus. „Pea ees!“ näituse täht on Ksenija Jurkova osalusteos „Kinnihoidmine. Aeg lõbutseda“, kus käsitletakse 2004. aastal toimunud Beslani pantvangitragöödiat, kus hukkus 333 inimest. Jurkova on näitusele toonud interaktiivse videoteose, mis reageerib ekraani ees rippuvale punasele nupule. Nuppu all hoides jooksevad ekraanil filmide märulikaadrid, kuid kui külastaja laseb nupu lahti, asenduvad filmiklipid reaalsete Beslani kaadritega. Need on lõikavalt valusad. Jurkova teos on kaasaegne kunst selle kõige paremas võtmes: kontseptsioon, lahendus ja visuaal on kõik omal kohal ning asi toimib.

    Hästikomponeeritud Hobusepea ja Draakon. Kunstnike liidu galeriide näitused olid seekord rahulikud ja klassikalisemat laadi, seda nii meediumide kui ka visuaalse lahenduse poolest. Hobusepea galeriis oli Olev Kuma ja Solveig Lille paarisnäitus, kus olid taas kokku saanud kaks noort kunstnikku, kelle visuaalne keel oli täiesti erinev, kuid nende puhul tuli vastandamise/täiendamise mäng välja. Huvitav oli näha Lille uurimisobjekti ja inspiratsiooniallikat – suurendusklaasi alla jääva taime- ja rakumaailma. Kunstnik oli arendanud need edasi suuremõõtmeliseks installatsiooniks. Solveig Lille Hobusepea keldrikorruse akvarelliinstallatsioon oli kokku pandud suurendusklaaside abil. See kõlas kokku Kumu näitusega „Kunst või teadus“, millega lahatakse sajandi(te)taguste teaduspiltide laia maailma. Kui Kumu näitusepealkiri vastandab kunsti ja teaduse, siis Lille puhul pole kahtlustki, et loodusteaduste kirju maailm pakub kunstnikele lõputult ainest. Kuma oli keldrisse loonud samuti suure installatsiooni, segatehnikas värvilise teose, mis meenutas korallide ja vetikatega ookeanipõhja. See oli küll palju värvilisem kui ookean ise.

    Draakoni galeriis on klaasikunstniku Maret Sarapu tugev soolonäitus „Vaba ja hoitud“. Seal olid hõrgud pannood, mosaiigid ja klaasist objektid liivakastis. Seal oli abstraktseid loodusmotiive ning värvimängu. Väga sümpaatsed olid ka saatetekstid ning teoste suurendatud reprodega postkaardid Berit Kaschani poeetiliste kirjutamisharjutustega. Galeriis oli sidus tervik, sest teosed ja tekst täiendasid teineteist suurepäraselt. Huvitav oli ka publikuprogramm. Kaschan juhendas kolme loovkirjutamise töötuba, millest ühel ka osalesin. Kaschan tegutses ladusalt ja sundimatult, näitusesaal andis palju juurde. Maret Sarapu näitusele sobis vaba terapeutiline kirjutamise töötuba kindlasti enam kui klassikaline kunstnikuvestluse formaat, mida tavaliselt publikuprogrammis kasutatakse.

    Vabaõhunäitus. Viimane näitus, mida vaatamas käisin, oli natuke teisest ooperist. Nimelt kureeris teatrikunstnik Mae Kivilo Estonia teatri taga pargis lavastuskunstnike liidu näituse „1 : 10, suhe üks kümnele“, mis oli nagu vitriinkapp, kus olid peamiselt valitud lavastuste fotod ja mööblimaketid. See oli selgelt lahendatud. Usun, et inimene, kes sellest mööda jalutas, sai hoobilt aru, mida on eksponeeritud. Kuna vitriin ei olnud ülemäära suur, siis oli kuraatoritekst kontsentreeritud ja informatiivne. Oli sümpaatne, et näituse keskmes olid asjaosalised ise: nimeliselt olid välja toodud lavastuskunstnikud, valguskujundajad jt, kes vastutavad etenduse kunstilise poole eest. Kui näitusearvustustes on harilikult esikohal näitlejatöö ja lavakujundus on vaeslapse rollis, siis siin olid pooled vahetunud. Mul on hea meel, et talvele vaatamata lõpetasin näitusetuuri avalikus ruumis, sest vitriinkapi stiilis lahendusi ei tule ette tihti.

  • Milline on tuleviku muusik?

    ÄLI-ANN KLOOREN

    Klassikalise muusika kadumisest on räägitud juba kaua, kuid tegemist on siiski visa nähtusega: kontserdid toimuvad, oma ala tipud toovad saalid publikut täis. Ja kuigi kuulajad tunduvad olevat keskmiselt küll järjest vanemad – nii meil kui ka mujal –, ei ole selles ju iseenesest midagi halba. Eri vanuserühmad kuulavadki erisugust muusikat. Murepilved on aga tuleviku kohal. Praegune 50–80+ kuulajate põlvkond on mingilgi määral klassikalise muusikaga üles kasvanud – seda sai valiku puudumisel kuulata raadiost, midagi pidi õppima kooliprogrammis jne –, kuid raske on näha, kuidas peaksid praegused kahekümnesed klassikalise muusika marginaliseerumise ajal selleni kunagi üldse jõudma. Kui isegi muusikaõppijate hulgas on möödas ajad, kus igal võimalusel käidi kontsertidel, nagu meenutavad heldinult praegused siin- ja sealpool pensioniea piiri muusikud, kahaneb järjest lootus tõmmata noori klassikalise muusika juurde.

    Siit tõusebki küsimus, milliseid klassikaline muusika interpreete on tulevikus vaja, et tuua saali järgmised põlvkonnad. Teemaga haakub ka Sirbis ilmunud Lisanna Laansalu artikkel „Igatsus harituse järele kõrgkooli helisevate seinte vahel“ (27. I), kus autor muretseb muusikute tagasihoidliku akadeemilise harituse üle. Loomulikult küttis see kirjutis muusikaga tegelejate hulgas kirgi, oli nii poolt- kui ka vastuhääli. Võib-olla on selles artiklis mõned mõtted tõesti mustvalgelt välja käidud ja tekitavad seetõttu pahameelt, kuid probleem on siiski täiesti olemas. Selge on see, et järjest raskem on jõuda uute kuulajateni lihtsalt väidetega, et „see on hea muusika“ ja „see on hea interpreet“. Muusik peab järjest enam suutma anda oma esitusele ka n-ö lisaväärtust, olgu see sõnaline või muusikaline. Selleks aga vajab ta peale hea mängutehnika ja isikliku karisma ka suurepäraseid üldkultuurilisi teadmisi.

    Võib-olla võiks tulevikumuusik olla islandlase Víkingur Ólafssoni moodi? Selle fantastilise pianisti veebruarikuisel kontserdil Tallinnas kõlas Wolfgang Amadeus Mozarti ja tema kaasaegsete muusika, kusjuures saalis oli rõõmustavalt palju noori. Esmapilgul justkui üsna tavapärane kontsert, kuid selle kava oli äärmiselt julge ja isikupärane: Mozarti ja Haydni teostega vaheldusid harva kuuldavad Baldassare Galuppi ja Domenico Cimarosa palad. Viimase teostest, nagu ka ühest Mozarti keelpillikvartetist, oli seaded teinud muuseas islandlane ise. Kontserdi kumbki pool moodustas mõtestatud terviku, kus üks teos läks sujuvalt üle järgmiseks, vahepealse aplausita. Hästi oluline oli ka mängule eelnenud kergelt humoorikas suhtlus publikuga ja veenvus, millega pianist oma valikut põhjendas. Võib öelda, et sellel õhtul olid muusikateadlane Ólafsson ja arranžeerija Ólafsson sama tähtsad kui pianist Ólafsson.

    Võib-olla võiks tulevikumuusik olla islandlase Víkingur Ólafssoni moodi?

    Samasuguse haardega muusik on Kristjan Randalu – tugeva klassikalise taustaga pianist, kes pakub olemasolevatest teostest huvitavaid omapoolseid nägemusi. Näiteks vabariigi aastapäeva aktusel Mubas oli kuulajatel võimalus osa saada tema suurepärasest Heino Elleri „Kodumaise viisi“ seadest: säilinud oli algupärane teos, kuid selle keskosasse oli põnevalt vahele põimitud improvisatsiooniline lõik, millest kumasid õhkõrnalt läbi Elleri motiivid.

    Et vana hea klassikalise sümfooniakontserdi formaat on endiselt populaarne, tõestasid täissaalid ERSO ja rahvusooperi Estonia sümfooniaorkestri kontsertidel. Esimesel, kus dirigendina astus üles Jun Märkl, tulid ettekandele „tuntumatest tuntumad“: Johann Straussi „Ilusal sinisel Doonaul“, Wolf­gang Amadeus Mozarti klaverikontsert nr 23 A-duur K 488, Johannes Brahmsi kolmas sümfoonia ning lisapalana Brahmsi ungari tants nr 5. Jun Märkl on äärmiselt sümpaatne dirigent, täpne, mitte liiga emotsionaalne, aga ka mitte kuiv, ning tema koostöö ERSOga andis muljetavaldava tulemuse. Aga … kuidagi igav oli: liiga kuuldud, liiga turvaline ja tuttav. Vaid Sten Heinoja karismaatiline isiksus ja fantastiline Mozarti tõlgendus raputas korraks.

    Palju mängitud teosed kõlasid ka viimseni välja müüdud rahvusooperi Estonia sümfooniaorkestri kontserdil, kus Arvo Volmeri juhatusel kanti ette Brahmsi teine klaverikontsert B-duur op. 83 (solist Ivari Ilja) ning Jean Sibeliuse sümfoonia nr 5 Es-duur op. 82. Brahmsi klaverikontsert on tõeline mammutteos: see kestab peaaegu tunni, on tehniliselt äärmiselt raske ja kontrastiderohke ning nõuab pianistilt meeletut vastupidamist ja kontsentratsiooni. Ivari Ilja mängus oli samal ajal nii üleolekut kui ka teatud alandlikkust muusika ees ning tema terviklik ja mõtestatud esitus pakkus tõelise naudingu. Ilmselt rõõmustasid paljud kuulajaid veelgi enam selle üle, et lisaloona sai kuulda tema fantastilist Chopini tõlgendust. Estonia sümfooniaorkestri Sibeliuse viienda sümfoonia esitus oli kaunis, eriti jäi kõrvu puhkpillide mahe ja puhas kõla, mis on Sibeliuse puhul nii oluline. Siiski peab ütlema, et EMTA saal ei ole suure orkestri jaoks just kõige parem koht: heli tundub natuke liiga terav ja liiga vali, vähemalt esimestes ridades. Võrdluseks sai Sibeliust kuulata järgmisel õhtul Estonia kontserdisaalis, kus ERSO kandis ette helilooja sümfooniad nr 6 ja 7, mis kõlasid tunduvalt pehmemalt ja täidlasemalt, aga mitte ei tahaks seda panna orkestrite mänguoskuse, vaid saali akustika arvele.

    Üks võimalus nooremat publikut saali tuua on võtta kavva uuem ja noortele lähedasema helikeelega muusika, milleks sobib suurepäraselt Ameerika minimalistide muusika. Kui veel mõned aastad tagasi olid Steve Reichi, John Adamsi või Philip Glassi muusika ettekanded siinmail üliharvad, siis nüüd ei möödu vist enam kuudki, kui mõni nende teos ei kõlaks kontserdisaalis, ning publikumagnetina mõjuvad need hästi. Nii ka seekordsel ERSO „Audio­spaa“ kontserdil, kus peale eelmainitud Sibeliuse kahe sümfoonia kõlasid Joseph Swenseni juhatusel John Adamsi teosed „Short Ride in a Fast Machine“ ehk „Lühike sõit kiires autos“ ja „Gnarly Buttons“ (umbkaudne tõlge oleks „Sõlmjad klahvid“). Viimase ettekandel sai nautida veel hispaania klarnetisti Maximiliano Martíni erakordset mängu.

    Heameelt valmistas, et inglise helilooja, samuti minimalistide hulka paigutatav Gavin Bryars oli oma 80 aasta juubeli kontsertide toimumispaigaks valinud ka Pärnu ja Tallinna. Bryarsit seob aastatepikkune koostöö Eesti Rahvusmeeskooriga, kellele loodud teostest enamikku sai Tallinna kontserdil ka suurepärases esituses kuulda. Omamoodi sümboolseks võib pidada sedagi, et ettekandele tuli Bryarsi kontrabassikontsert Siret Lusti esituses. On ju vaat et kuulsaima kontserdi sellele mitte liiga soololikule pillile kirjutanud Eduard Tubin ja selle tellis üks eelmise sajandi märkimisväärseimaid kontrabassimängijaid Ludvig Juht.

    Vanamuusikast tahan veebruarikuust peale „Mustonenfesti“, millest on juba pikemalt kirjutatud, esile tõsta ansambel Floridante kontserdi Kadrioru lossis, kus kõlas prantsuse barokkmuusika. Floridante koosseis varieerub, vaid klavessinist Saale Fischer on püsitegija. Sel korral särasid peale Fischeri solistidena äärmiselt ekspressiivse väljenduslaadiga viiuldaja Anthony Marini ning Andrew Lawrence-King, kelle harfimängu on alati nauding kuulata.

    Kauni õhtu pakkusid kuulajatele Karis Trass ja Sten Lassmann kontserdiga „Pühendumus“, mille esimese poole täitis saksa muusika ja teise prantsuse oma. Metsosopran Karis Trass on noorusele vaatamata juba meie rahvusooperi solist, kuid tundub, et ta on hästi ära tabanud ka kammerlaulu saladused: tema kauni tämbriga hääles on heas tasakaalus kammerlik intiimsus ja ooperlik kandvus. Probleeme tundus aeg-ajalt olevat vaid hingamistehnikaga, eriti kontserdi algupoolel. Kokkuvõttes jätsid suurepärase mulje nii Robert Schumanni „Naise elu ja armastus“ kui ka Gabriel Fauré ja Maurice Raveli laululooming, eriti viimase rahvalikult ehedad ja rõõmsameelsed „Viis kreeka rahvalaulu“. Sten Lassmanni esituses kõlasid kaks Johannes Brahmsi rapsoodiat, mis olid meisterlikult esitatud, kuid sügavama mulje jätsid Raveli „Pavaan surnud printsessile“ ja „Vetemäng“, kus oli nii mõningaidki üllatavaid lahendusi, näiteks pavaani alguse kuiv non legato ja kiired kõlavärvide vaheldused.

    Muusikute fondil PLMF täitus tänavu 20. tegevusaasta ning traditsiooniliselt toimus veebruarikuus PLMFi Tallinna talvefestival. PLMF on teinud tänuväärset tööd ning toetanud nii algajaid kui ka juba tunnustuse saavutanud interpreete. Nii mõnigi neist astus üles PLMFi kolme ja poole tunnisel galakontserdil. Et esinejaid oli palju, ei jõua kõiki neid üles lugeda, ent kui tuleks valida üks ja kõige eredam ettekanne, siis see oli minu arvates Virgo Veldi ja Kai Ratassepa esitatud Jean Sibeliuse nokturn op. 51 nr 3.

    Sarja „Heli ja keel“ seekordses kontsert-vestlusringis keskenduti sõnale ja mängule elus ning loomingus, ühtlasi oli see ka läbilõige Ardo Ran Varrese muusikast. Teosed olid järjestatud enam-vähem kronoloogiliselt ning nii sai hästi jälgida Varrese helikeele arengut. 2011. aastal valminud „Palavik“ viiulile ja klaverile (Olga Voronova ja Diana Liiv) jättis üsna koolitööliku ja rabeda mulje – natuke kunstlikud ja otsitult „huvitavad“ kõlad ja käigud. „Värvilised unenäod“ lavalisest serenaadist „Käidi ja külvati varjude seemneid, sest valgus hakkas võrsuma“ Artur Alliksaare tekstile (2016) oli juba hoopis teisest puust: nappide vahenditega on selles edasi antud Alliksaare unenäoline tekstimaailm. Suurepärase etteaste tegid solistid Iris Oja ja Priit Volmer. Humoorikas võtmes oli lahendatud Ilmar Laabani tekstidele loodud instrumentaalteatri teos „Kontsert – kelle konts see tallab õhule sisse kortse ja tertse?“ (2023). Laes rippunud viiul oli viide 1968. aastal Kirjanike Majas toimunud happening’ile „Kremoona ringmäng“, kus viiulit opereerisid Arvo Pärt, Toomas Velmet jt. Nii nagu Stanislavskil ei saa püss jääda ainult seinale, vaid peab ka pauku tegema, ootasin terve teose ajal, millal viiul mängu astub. Loo lõpus see ka juhtus ning omamoodi operatsioon viidi läbi selgi korral. Varrese teostest jättis kõige küpsema mulje viimasena kõlanud „The „Ultimate“ Truth“ ehk „„Ülim“ tõde“ keelpillikvartetile ja fonogrammile (2022), kus vastandusid kohapeal loodud ning eelsalvestatud kvarteti kõlamaailmad.

  • Teateid tegelikkuse keskusest

    TRISTAN PRIIMÄGI

    Berliini rahvusvaheline filmifestival „Berlinale“, 16. – 26. II.

    „Berlinale“ iseloomu kogu 73 toimumiskorra vältel on lihtne mõista, kui vaadata festivali asutamise asjaolusid, aega ja kohta. Filmifestivali mõtte kutsus 1951. aastal ellu toonase Okupeeritud Saksamaa Liitlasvägede Üksuse (HICOG) informatsiooniteenistuse filmiohvitser Oscar Martay ja tõelises Marshalli plaani vaimus andsid festivali korraldamiseks laenu Ameerika Ühendriikide relvajõud. Berliin oli tol ajal ilmselt maailma kõige olulisem geopoliitiline hotspot, kus üritasid oma huvisid kehtestada mitmed maailma suurjõud, ja ka kultuuri kasutati usinasti diplomaatiliste või poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Kogu aeg on „Berlinale“ kuvandi keskne osa olnud keskmisest suurem poliitiline laetus ning festivali kavast on jäänud (või jäetakse) mulje kui sõnumikesksest, ideoloogilisest programmist. (Filmi)kultuur ideaalide teenistuses on jõuline relv ning „Berlinale“ näib tundvat uhkust selle üle, et filmiga minnakse barrikaadidele.

    See on aga toonud kaasa omad probleemid, mida on Berliini festivalile ikka ette heidetud ja mis on nüüd, uue juhtimise all, veelgi võimendunud. Liigse sõnumikesksuse juures kipub vahel ununema see, et film on siiski kunstiliik ja peaks olema väärtuslik ka esteetiliste, kunstiliste parameetrite järgi. Vastasel juhul tekib olukord, et ideoloogilises plaanis on võimalik näha põhjendust, miks on film programmis, aga kunstilises plaanis mitte. Tõsi, et laias laastus on ju „Berlinale“ tüüpi inimgruppe kaasavad ja võimestavad sõnumid igati teretulnud, sest kinnistavad demokraatlikku maailmakorda, aga mälupilti jäävad paremini filmid, mille puhul saab selgeks, miks film on audiovisuaalne kunst.

    Tuleb siiski tõdeda, et tänavune žürii eesotsas näitlejanna Kristen Stewartiga tegi oma tööd hästi, ei läinud lihtsatesse lõksudesse (näiteks oodatav ideoloogiline laetus või festivalikumu) ning üldjoontes võib võitjate valikuga rahul olla.

    Karujahi peatrofee

    Ennekõike tuleb žüriile muidugi au anda otsuse eest pärjata peapreemia Kuldkaruga võistlusprogrammi 19 filmi hulgast ainukest dokumentaalfilmi. Nicolas Philibert’i „Adamant’il“1 libises otsekui pooleldi märkamatult võistlusprogrammi viimase filmina ekraanile ning hommikuse pressilinastuse aegu oli saal ikka tuntavalt keskmisest hõredam. Ilmselt poleks ka kõvemad hasartmängijad osanud sellele filmile panustada, sest „Adamant’il“ ei tee küll ühtki pingutust, et teha end glamuurseks või apetiitseks. Oma väikesel skaalal toimetav dokk viib meid Pariisis Seine’i jõel asuvale Adamant’i-nimelisele praamile, kus asub võrdlemisi vabameelse elukorraldusega raviasutus vaimsete häiretega patsientidele. Vaatleva dokumentalistika meister Philibert on selgitanud, et filmi inspireeris tegema ühiskonnas levinud demoniseeriv suhtumine vaimuhaigetesse: vaimseid häireid käsitletakse ennekõike kui midagi vägivaldset, lärmakat ja kontrollimatut. Filmis „Adamant’il“ tõestab ta vastupidist, näidates sealseid asunikke kui keeruka ja isikupärase siseilmaga indiviide, kelle veidrused ei luba neil ühiskonnast täiel määral osa võtta.

    Kuldkaru võitnud dokfilmis „Adamant’il“ näidatakse vaimsete häiretega inimesi mitte hulludena, vaid keeruka ja isikupärase siseilmaga indiviididena, kelle veidrused ei luba neil ühiskonnast täiel määral osa võtta.

    Kui mullu läks Veneetsia Kuldlõvi festivali ajaloos teist korda dokfilmile („Kõik see ilu ja verevalamine“2), siis nüüd tuli järgmine peavõit maailma tipp­festivalilt, mis on pigem tuntud oma mängufilmivaliku poolest. Ei tahaks teha kaugeleulatuvaid järeldusi, kuid kaks sellist võitu järjest, vaevu pooleaastase vahega, võiks ju viidata küll dokumentalistika tugevnevale positsioonile filmiliikide hierarhias. Täidisena mõjuvate mängufilmide kõrval on voog­edastuse tsunamilaine uhtnud vaatajaskonna üle ka suvaliste teledokkidega, mis täidavad tihti kas uudismagasini või uuriva krimisaate funktsiooni. Rõõm näha, et vajadus autorikeskse lähenemisviisi järele selle nähtuse vastureaktsioonina ainult kasvab.

    Diptühh-filmid

    Omalaadse vormikatsetusena jäid festivali programmist meelde ka kahest osast koosnevad diptühh-filmid, mis laiendavad filmiteksti mõistet ning mille koosmõju on õnnestumise puhul täiesti uudne kogemus.

    Portugali režissöör João Canijo oli „Berlinale“ programmis kahe segadusttekitava pealkirjaga mängufilmiga: „Halb elu“ ja „Elada halvasti“3 ehk „Mal viver“ ja „Viver mal“. Neile, kes sirvisid kataloogi pealiskaudsemalt, jäi üldse tabamata, et tegu on kahe eri filmiga, millest üks linastus põhivõistluses ja teine kõrvalprogrammis „Encounters“ ehk „Kohtumised“. Filmide keskmes on üks lagunema kippuv kuurorthotell, mida peavad viis eri põlvkondadest ja mulle veidi segase sugulussidemega naisterahvast. „Halb elu“ näitab üht lühikest ajalõiku hotellipidajate perspektiivist, „Elada halvasti“ aga sama sündmustikku klientide vaatest. Esimene film on märgatavalt nõrgem ja liigitub halvematel hetkedel melodramaatilise heietuse alla, mis pani paljud saalist lahkuma. Siin aga ilmneb selle nn diptühh-formaadi ilu, sest tänu esimesele filmile ärkab teine elule mingil täiesti erakordsel moel. „Elada halvasti“ jaotub omakorda kolmeks etüüdiks, igaühe fookuses on üks külaliste seltskond. Kõik etüüdid toimuvad ühel ajal nagu ka „Halva elu“ sündmustik. Niisiis, eri kaameratega on sama ajalõik üles võetud lausa neli korda, neljast eri rakursist ja nelja eri fookusega. Juba tekkinud eelinfo ladestub kihtidena ekraanil toimuvate sündmuste alla, stseenides on taustal näha aimatavalt teiste episoodide sündmusi või kuulda helikatkeid. Infot on liiga palju, et kinolinastuse ajal kontrollida nn continuity’t ehk aegruumilist vastavust, aga kui see kõik tõesti peaks olema detailideni läbi mõeldud, siis on vaatajana lausa võimatu hoomata seda komponeerimise mahtu, mis on sellise teose lihvimisele läinud. Kolmel Strindbergi motiivil põhinev „Elada halvasti“ haarab täiesti endasse, on tekstiliselt terav ning lubab mitmel oma heal järjel külalistest näidata end üdini nauditavast, kõige õelamast ja halvemast küljest.

    Samasuguse diptühhi moodustavad Prantsusmaal elava iraani filmitegija Mehran Tamadoni kaks dokumentaalfilmi „Kus jumalat pole“ ja „Mu halvim vaenlane“4. Esimeses rekonstrueerib Tamadon koos kolme endise iraani poliitvangiga nende vanglatingimused ja taaslavastab piinamisstseene. Film on tinglik umbes samal moel nagu Lars von Trieri „Dogville“ (2003), aga nii suulised kirjeldused kui piinamisnäited on äärmiselt mõjuvad. Teises filmis „Mu halvim vaenlane“ asub Tamadon ise vangi rolli ning pika ülekuulamissessiooni viib läbi kunagi ka ise vangina piinarikkaid ülekuulamisi kannatama pidanud iraani näitlejanna Zar Amir Ebrahimi, kes võitis eelmisel aastal Cannes’is parima naisnäitleja auhinna peaosa eest filmis „Püha ämblik“5. Ebrahimi elab rolli täiesti sisse ja šokeerib pahaaimamatu eksperimendi lavastanud Tamadoni tõsiselt, seades ka kahtluse alla tema meetodid. Kuna Tamadoni eesmärk on panna oma diptühh-dokiga toonased piinajad pattu kahetsema, siis lammutab Ebrahimi selle lootuse kivihaaval koost ning saab üsna selgeks, et süsteemi legitimeeritud vägivald on liiga ebaisikuline, et panna kedagi kahetsema. Kõik teevad vaid oma tööd: dokumentalistid, aktivistid ja sadistid.

    Eesti laul

    Kuna Berliin on meie optimistlikust perspektiivist vaat et „meie oma naabruskond“, on eesti filmil olnud „Berlinalele“ teatud ootusi, mis ei ole sel sajandil küll enamasti realiseerunud. Berliini on peale sõnumikeskse ideoloogia iseloomustanud ka teatud ostalgia ehk igatsus Ida-Saksamaa järele. Sedalaadi sentimendid pole Eestiski võõrad, kui vaadata kas või telesarja „ENSV“6 populaarsust, ning üks tuntumaid ostalgiafilme „Hüvasti, Lenin!“7 esilinastus 2003. aastal sobivalt just „Berlinale“ põhivõistlusprogrammis. Seetõttu on mõne Eesti nõukogude minevikku käsitleva filmi väljajäämine „Berlinalelt“ olnud võrdlemisi ootamatu (näiteks „Seltsimees laps“8). Kui aga ei saa uksest, siis saab aknast, ja nii oli „Berlinale“ filmituru European Film Market (EFM) fookusmaaks või pigem fookusregiooniks valitud Baltimaad. Üks on kindel: olla ühe maailma olulisema filmituru keskmes, esile tõstetud, ei tule küll kuidagi kahjuks. Selles maailmas on raske tähelepanu saada, eriti kui müügiargumendid on riigiti võrdlemisi samasugused ja filmid tihti niisamuti. Keeruline on aga statistiliselt mõõta selliseid asju nagu mõju, kuvand või usalduse kasv. Mõõdikut küll pole, aga loodetavasti väljenduvad sellise suhtekorralduse viljad järgnevate aastate jooksul kas või kõrgema profiiliga koostööprojektide kaudu. Kui kultuuriminister Piret Hartman rõhutas Berliinis seda, et Eesti on filmimaa, siis tegime kindlasti sammu sellele unistusele lähemale.

    Õnneks oli sel fookusel oma Eesti-peegeldus ka festivali programmis ja seda lausa kahe filmiga. Märkimisväärne, et lühianimatsioon „Eeva“ pääses osalema lühifilmide võistlusprogrammi, kus 20 lühifilmist vaid kolm olid animatsioonid. Ükski eesti lühifilm ei ole seni selles programmis osalema jõudnud. Animafilmid auhindu ei saanud. Kui nüüd vaadata seda, et kuus võistlusfilmi oli veel eraldi pakendatud kvääriteemalisse plokki nimega „Manifestatsioonid“ ja sinna läks lausa neli auhinda, siis oleks loogiline järeldada, et „Eeval“ jäi Berliini väärtushinnangute mõistes ehk päevakajalisusest puudu. Film ise on aga suurepärane ja loodetavasti saab seda varsti ka Eestis vaadata.

    Lastefilmide programmis „Generation Kplus“ osales aga veel teinegi Eestiga seotud film, täispikk animatsioon „Tüdruk ja koer“9 – Euroopa kaastootmisfilmi standardnäide, kus itaalia lavastaja on teinud inglise keeles ühe iiri loo ning tootjamaid on lausa seitse (Luksemburg, Itaalia, Iirimaa, Suurbritannia, Eesti, Läti ja Saksamaa). Tundub, et Eesti-poolne tootja Amrion on sattunud surmateemaliste lastefilmide nõiaringi, sest sarnaselt „Erik Kivisüdamega“10 tuleb ka siin lastel hakkama saada lähedase inimese siitilmast lahkumisega. Film on hoolimata küpsest teemast lahendatud kahjuks võrdlemisi nunnult, seda nii toonilt kui ka joonistusstiililt, aga kuna sattusin kogemata filmi avalikule linastusele, siis tekkis mu ümber mitu klassitäit käratsevaid saksa lapsi, kellega koos on sellise filmi vaatamine kindlasti täiesti erisugune kogemus. Kuna film on dubleeritud saksa keelde (kõrvaklappidega sai õnneks vaadata ka dublaažita versiooni), siis jäi enamikust pärast filmi autorile esitatud laste küsimustest kõlama sõna Stimme – hääl. Väikestel vaatajatel tundus olevat suur uudishimu selle vastu, kes mis häält on peale lugenud. Olgu öeldud, et põhilise meesrolli originaalhääle eest vastutab Brendan Gleeson, kes on nomineeritud ka parima meeskõrvalosa Oscarile rolli eest filmis „Inisherini hinged“11. Nii et turunduslikust aspektist võiks ju väita, et Berliinis linastus Eesti film, mille ühes peaosas mängis Oscarile kandideeriv näitleja.

    Sõja aastapäev

    „Berlinale“ ajal sai täis ka aasta Ukraina sõja algusest. Ukraina-teema olulisusest Euroopa filmiüritustel on olnud juttu varemgi ning õnneks tuleb tõdeda, et toetav foon pole vaibunud ja üldist poolehoidu toetasid ka mitmed filmid festivali programmis. Seni ehk kõige mõjuvama Ukraina sõja filmi on teinud paradoksaalselt hoopis venelane, Putini laamendamise eest Lätti põgenenud tippdokumentalist Vitali Manski, kelle „Idarinne“12 koostöös Ukraina rindemeediku ja filmitegija Jevhen Titarenkoga on üks festivali raputavamaid elamusi. Film on ehk pisut võrreldav kunagise „Armadilloga“13, kuid sealsest veelgi enam on vaatajal võimalik kogeda lahinguolukordade intensiivsust ja adrenaliini. Oleme ausad, ka emotsionaalne investeering on Ukraina sõtta hoopis teine kui taanlaste Afganistani-retke puhul. „Idarindes“ vahelduvad pingelised konfliktiolukorrad rahulike jutuajamistega jõekaldal või piknikulaua taga, kui filmi peategelastest lahingumeedikud räägivad lugusid oma elust ja läbielamistest. Raske on seda kõike vaadates rahulikuks jääda.

    Huvitav näide hoopis teisest pardast on Sean Penni lavastatud „Ülivõime“14. Superstaar Sean Penn läks 2021. aastal Ukrainasse, et teha portreedokk toona rahvusvaheliselt veel mitte eriti tuntud Ukraina presidendist Volodõmõr Zelenskõist. Sellest ajast pärinevad praegu võrdlemisi huvitavad eksperdiarvamused selle kohta, mis saab edasi: huvitav on vaadata sõjanduseksperte ja ajakirjanikke, kes on tulevikust õndsas teadmatuses. Penni täielik vedamine filmitegijana on see, et ta on koos võttemeeskonnaga tõepoolest Kiievis 2022. aasta 24. veebruaril, kui algab esimene rünnak. Kahjuks ei oska ta aga selle süllekukkunud võimalusega suuremat peale hakata, sest nii nagu lööb Putini rünnak segi Euroopa tulevikuplaanid ja julgeolekuarhitektuuri, paisatakse segi ka vaese Penni režiistsenaarium, nii et ühtäkki tuleb tal hakata Zelenskõi kõrval kajastama ka sõda. Tulemus on segane segu Ukraina sõjast kui sellisest, mida juhib Penni rohke audiokommentaar. Penni vahendusel edastatav Ukraina sõja ülevaade on meiesugustele sõjablogides karastunud meediahuntidele küll võrdlemisi algkursuse tasemel. Alkoholiseerunud ja musklis kähehäälne Penn mõjub iseenese kehastatud rolli karikatuurina ning meenutab mõnevõrra oma osatäitmist William Holdenil põhineva, reaalsusega sidet kaotava tegelase Jack Holdenina filmis „Lagritsapitsa“15 ning näitlejana ei küüni ta sisekaemuslikud monoloogid kuigi sügavale, kuid ometi võib „Ülivõime“ eksistentsi põhjendada jesuiitide omaaegse loosungiga „Eesmärk pühendab abinõu“. Kui see kesk­pärane või isegi nõrk film suudab mobiliseerida ameeriklased Ukraina toetuseks, kiidan selle initsiatiivi igati heaks.

    Poola dokumentalist Tomasz Wolski tuli aga välja hoopis vastupidist laadi Ukraina-dokiga. Tema „Ukrainas“16 on näidatud stseene tükkideks lastud Ukraina linnadest ja loodusest ilma igasuguse kommentaarita. Justkui poolkogemata on heliribale jäänud üksikud laused inimestelt, kes tulevad tänavale uudistama Vene tankide vrakke või organiseerivad uut tüüpi elu maa all, metroojaamades. Siin filmis on nii sügavust, lootust kui ka meeleheidet – ja kindlasti ka poeesiat, nagu ühes heas dokis ka olla võiks.

    1 „Sur l’Adamant“, Nicolas Philibert, 2023.

    2 „All the Beauty and the Bloodshed“, Laura Poitras, 2022.

    3 „Mal viver“, João Canijo, 2023; „Viver mal“, João Canijo, 2023.

    4 „Jaii keh khoda nist“, Mehran Tamadon, 2023; „Mon pire ennemi“, Mehran Tamadon, 2023.

    5 „Holy Spider“, Ali Abbasi, 2022.

    6 „ENSV“, 2010–2019.

    7 „Good Bye Lenin!“, Wolfgang Becker, 2003.

    8 „Seltsimees laps“, Moonika Siimets, 2018.

    9 „Greyhound of a Girl“, Enzo d’Alò, 2023.

    10 „Erik Kivisüda“, Ilmar Raag, 2022.

    11 „The Banshees of Inisherin“, Martin McDonagh, 2022.

    12 „Східний фронт“, Vitali Manski, Jevhen Titarenko, 2023.

    13 „Armadillo“, Janus Metz, 2010.

    14 „Superpower“, Sean Penn, 2023.

    15 „Licorice Pizza“, Paul Thomas Anderson, 2021.

    16 „W Ukrainie“, Tomasz Wolski, Piotr Pawlus, 2023.

  • Novelliauhind 2023

    PILLE-RIIN LARM

    2. märtsil kuulutati välja tänavused Friedebert Tuglase novelliauhinna laureaadid. Žürii tunnistas 2022. aasta jooksul ilmunud uudisjuttudest auhinna väärilisteks järgmised teosed:

    Meelis Friedenthal, „Abracadabra“ (kogumik „Eesti nõid“),

    Katrin Tegova, „Teraslind“ (Vikerkaar nr 12).

    Žürii esimehe Leo Luksi sõnul tõusis Meelis Friedenthali novell „Abracadabra“ esile tänu oskuslikult komponeeritud mitmetasandilisusele. Süžee poolest on tegu hoogsa fantaasia­looga: „Loo veenvalt mõjuv keskkond on XVII sajandi Liivimaa ning pseudoajaloolistes seiklustes osalevad ka mitmed toona tähtsad isikud meie kultuuriloost.“ Seejuures on „Abracadabras“ maagiline õhustik õnnestunult ühendatud huumoriga, ilma et novell muutuks farsiks.

    Katrin Tegova „Teraslindu“ iseloomustab Luks kui minimalistliku süžeega väga kontsentreeritud novelli: „Põgusa lennureisi vältel visandatakse punktiirjoonega peategelase elu, mis on olnud täis luhtumisi ja poolikuid suhteid. Siiski ei koosne novell pelgalt nukrutsevast sisekaemusest, vaid ka naise seksuaalsetest otsingutest: see tasand kruvib loos pinget ning loob ka klassikalisele novellile omase puändi.“

    Novelliauhinna žüriisse kuulusid Holger Kaints, Igor Kotjuh, Mairi Laurik, Leo Luks ja Ave Taavet. Auhind anti välja 52. korda.

    Novelliauhinna laureaadid Katrin Tegova …
    … ja Meelis Friedenthal

  • Kas sa „Džuudokvääre“ oled lugenud?

    TAUNO VAHTER

    Roald Dahli lasteraamatute sisu muutmise skandaal on taas tekitanud suurema arutelu teemal, kes, miks ja millise õigusega võib muuta autori algteksti. Õhus lendavad tsensuurisüüdistused, tekstiversioone võrreldakse lausehaaval ning asjasse segatud üritavad end kuidagi kaitsta, kuid keegi ei tundu olukorra üle olevat väga õnnelik. Millest niisugune lärm?

    Skandaal lahvatas 17. veebruaril ajalehe Daily Telegraph põhjaliku artikliga „Roald Dahl rewritten“ ehk „Ümberkirjutatud Roald Dahl“, kust avalikkus sai teada, et tuntud lasteraamatutesse on tehtud sadu parandusi, muudatusi ning kohati lisatud täiesti uusi lauseid. Mullu ilmunud kordustrükkide tiitlipöördele on nimelt lisatud pisikeses kirjas lõik, kus öeldakse, et „sõnad loevad“ ning et kirjastus „korrigeerib raamatute keelt pidevalt, et neid saaks nautida ka tänapäeval“. Kirjastuse Penguin lastekirjanduse kaubamärk Puffin tänab seal ühtlasi ettevõtet Inclusive Minds, kus töötavad inimesed piduliku ametinimetusega inclusion ambassador, s.o kaasamise suursaadikud. Muudatused puudutavad ka Dahli kõige tuntumaid raamatuid nagu „Charlie ja šokolaadivabrik“, „Matilda“, „Nõiad“, „Suur Sõbralik Hiiglane“ jt. Muudatuste sisust on räägitud juba paljudes artiklites, nii et sellel ma pikemalt ei peatu, aga toon siiski mõne näite: igalt poolt eemaldatud sõna „paks“, tegelasi on muudetud sooneutraalseks, parukatega nõidade kohta on lisatud vabandav märkus, et parukate kandmises pole midagi halba, vapustava härra Rebase kolmest pojast on saanud üleöö kolm tütart ning Rudyard Kiplingi nimi on välja visatud ja asendatud Jane Austeniga. Jätan kõrvale muudatuste iseloomu: kohati on need niivõrd totrad, et tegu on lahtisest uksest sissemurdmisega. Põhiline küsimus on: miks see kõik juhtus ning mis saab edasi?

    Pipi, Dr. Seuss ja Tintin

    Kõige suurem põhimõtteline muutus on see, et kui varasemas ajaloos on raamatute sisu kallale minek ning tsensuur olnud suures osas riiklik tegevus, siis viimase aja suuremad skandaalid on seotud erasektoriga, tegu on täiesti vabatahtliku tegevusega. Üks esimesi niisuguseid lastekirjandusega seotud näiteid sai tuntuks 2010. aastal, kui Astrid Lindgreni raamatute saksa kirjastaja Oetinger tunnistas, et nad on „Pipi Pikksukas“ asendanud sõnad „neegrikuningas“ ning „neegriprintsess“ väljenditega „lõunamere kuningas“ ja „lõunamere printsess“. Lindgreni tütar Karin Nyman teatas alguses, et Rootsis jäädakse siiski originaali juurde, kuid 2015. aastal viidi samad parandused sisse ka autori emakeeles. Teema oli riigis laiemalt üleval, kaebuste peale võeti müügist maha lastetoa kardinad, millel Pipil olid tumedanahalised teenijalapsed. Ühest telelavastusest võeti maha stseen, kus Pipi mängib silmi pilutades hiinlast ja Soomeski esitati rahvusringhäälingule YLE kaebus vanas kuuldemängus sisalduva sõna „neeger“ kohta. Keegi küsis arvamusartiklis irooniliselt, kas koraani võiks sama moodi muutma hakata.

    Väga palju mõjutab raamatu läbimüüki see, kas teose järgi on tehtud ka film. Mullu lisandus Roald Dahli „Matilda“ põhjal valminud mitmele muusikalile, mängufilmile, kuuldemängule jm Netflixi versioon, Dennis Kelly ja Tim Minchini menumuusikalil põhinev mängufilm „Roald Dahl’s Matilda the Musical“. Režissöör Matthew Warchusi filmi nimiosas on Alisha Weir.

    Sarnaselt meiega pidid keelekorraldajad seletama sõnaga kaasnevat varjundit ning jõuti seisukohale, et Soome on USA päritolu sõnade varjundite tajumisel ning muutumisel umbes 20 aastat maas – see, mis toimus Ameerikas 1950ndatel, jõudis Soome 1970ndatel ning praeguseks on tegu pigem taunitava sõnaga. Teadaolevalt ei ole Lind­greni autoriõiguste esindajad nõudnud sisu muutmist ranges vormis ja iga riik on otsustanud ise, kuidas toimida. Eestis veel muudatusi ei ole tehtud.

    Rassilisel pinnal on tuntud juhtum ka Belgia koomiksikunstniku Hergé Tintini-albumite seeria. Selles albumisarjas on kolm raamatut, mille avaldamise ajalugu on üsna kirju. Albumid „Tintin Aafrikas“ (originaalis „Tintin Kongos“) ning „Tintin Ameerikas“ kubisevad hamedes rumalavõitu pärismaalastest ja verejanulistest indiaanlastest ning kuigi Tintin on empaatiline tegelane, siis tema tõlkeõiguste esindaja Casterman on kirjastajatele soovitanud alustada muude raamatutega ja need kaks avaldada alles siis, kui kõik muud tehtud. Kolmas album „Tintin nõukogudemaal“ on huvitav aga teise nurga alt, sest näiteks Soomes ilmus see teema tõttu teistest albumitest hiljem, alles 1986.

    Väga palju tähelepanu sai ka 2021. aasta uudis, et USA lastekirjaniku Dr. Seussi kuut lasteraamatut enam juurde ei trükita. Ka eesti keeles on ilmunud Dr. Seussi kaks raamatut, ent kuna tema loomingut meil Nõukogude ajal (ja seega suures tiraažis) ei avaldatud, on ta siin võrdlemisi vähetuntud tegelane. Pigem tuntakse nende alusel tehtud filme niisuguste tegelastega nagu Grinch, Horton jne. Ka siin ei ole taga mingit riiklikku sundi ega kohtuotsust, vaid nii otsustas autori õigusi esindav firma Dr. Seuss Enterprises.

    Tulen ringiga tagasi Roald Dahli juurde. Tema autoriõigusi esindab firma Roald Dahl Story Company, kellega kirjastajad peavad kokkuleppele jõudma. Mullu müüs firma mitmesugused õigused omakorda edasi Netflixile, mis oli valdkonnas väga suur tehing. Niisiis hakkab siit läbi kumama korduv muster: kokku on saanud suured erafirmad, raha ning omal initsiatiivil originaaltekstide muutmine või riiulile tõstmine.

    Kõige taga on raha… ja inimeste valik

    Kui suurest rahast on jutt? Lepingud on küll salajased, aga üht-teist on võimalik välja tuua: Roald Dahli raamatuid müüakse aastas üle miljoni eksemplari, Astrid Lindgreni teoseid 2-3 miljonit, Dr. Seussi omi viimasel ajal 3-4 miljonit. Väga palju mõjutab läbimüüki see, kas linastub ka mõni teosel põhinev film, ning see seletab, miks maksis Netflix Roald Dahli õiguste eest koguni üle 400 miljoni euro. Seega on üks suur nihelemise ja tõmblemise põhjus mure, et teenistus võib kokku sulada, hirm selle pärast, et tekib mingi rahvaliikumine, mis kuldmune munevad autorid tühistab, ja siis ei saa nende raamatuid enam sama ohtralt müüa ega ekraanile tuua. Lõpuks otsustab keegi, et parem karta kui kahetseda, ning igaks juhuks tehakse midagi.

    See ei ole siiski kogu tõde. Dr. Seussi puhul tõsteti küll esialgu riiulile kuus raamatut, kuid autor on neid kirjutanud umbes 60. Tema kõige populaarsemaid raamatuid ei puututud, kuigi püüdlik kohandaja-tsensor leiaks ka sealt mitmesugust rassistereotüüpidega seotud materjali. Seega on tegu omamoodi žestiga tundlikuma publiku rahustamiseks – põhiteenistus jäi alles.

    Kui mingit kohtuotsust või riigi käsku ei ole, siis milleks seda kõike üldse teha? Kas Roald Dahli juhtumi puhul on tegu jabura ülipüüdlikkusega ameeriklaste matkimisel või märgiga saabuvate aegade normaalsusest? Kindlalt seda ei tea, kuid kirjastus ning Dahli õiguste esindajad teatasid, et tegu oli „ühise otsusega“ aastal 2020 ning et see langetati juba enne Netflixiga sõlmitud tehingut. Aga keda nad kardavad, kui USA turul on ka tohutu hulk poliitiliselt täiesti ebakorrektseid ja ikkagi populaarseid tegelaskujusid, nagu näiteks multifilmides „Perepea“, „Ameerika isa“, „South Park“, „Paradise PD“ jpt?

    Siin on paar nüanssi. Esiteks on väikelastega seotud raamatu- ja filmiturg suure löögi all, kuna kogu maailm on täis ülivalvsaid vanemaid, kellel on lastekasvatuse osas vankumatud seisukohad. Teiseks on tupsununnu-maailma müügimaht alati suurem kui iroonial. Lapsevanematel on üllatavalt palju vaba aega, et külvata internet täis vaenu kõige suhtes, mida nad ei toeta või mõista. Kui mõni film saab vanusepiirangu, langeb kohe selle vaadatavus ja kassatulu.

    Väga põhimõtteline on ka küsimus, kus on selliste muudatuste poliitilised juured. Lihtne on öelda, et selline üle vindi keeratud poliitkorrektsus on omane vasakpoolsemale woke-maailmale. Viimase kümne aastaga on USA kirjastamismaailma juhatustes vahetunud palju nimesid: vanade valgete meeste asemel on rohkem muust rassist inimesi ning naisi ning see muutus mõjutab ka avaldamisplaane. Kui vaadata ja lugeda, kes on kirjastamismaailmas raamatute n-ö kohandamise otsustega seotud inimesed, siis on näha kaks rühma: ühest küljest ärimehed ja teisest küljest ideelisemad inimesed, kes usuvad siiralt, et nii peabki tegema. Probleemseid sõnastusi muutvate inimeste kohta tekkinud uuest ametinimetusest sensitivity editor on saanud kiirelt sõimusõna. Kriitikud peavad seda eufemismiks tsensori kohta, mõned (harvemad) autorid on neid ka kaitsnud selgitusega, et kuidas muidu õnnestuks keskealisel heteromehel kirjeldada usutavalt näiteks mustanahalist ratastoolis transnaist. Ent nende abiga võiks siis ka ilmselt ümber kirjutada suure osa kogu kirjandusklassikast.

    Me kõike oleme kuulnud, et „autori tekst on püha“. See on ilus lause, aga nii kirjastaja kui ka autorina tahan sellele väitele lisada päris mitu klauslit. Tekst on püha teatud piirini, sest iga viimne kui tekst vajab siiski toimetamist. Täiesti normaalne on kaasata nn erialatoimetajad (arstid, ajaloolased, paleontoloogid jt), sest autor tõesti ei tea kõike. Täiesti normaalne on parandada keelekasutust ja keegi ei taha näha jäärapäise autori raamatu tiitlipöördel piinlikku märget „Kirjaviis muutmata autori nõudmisel“. See, mida on tehtud Dahli teostega, ei mahu aga enam korralise toimetamise piiridesse: siin on vastu autori tahtmist toimunud teksti laupkokkupõrge ärihuvide ning teatud woke-radikaalsusega. Jah, enamik sensitivity editor’e ehk tundlikkustoimetajaid või kuidas neid peaks nimetama, on pigem selgelt woke– või vasakpoolsete vaadetega, seda on nad ka ise tunnistanud. Nende töös on üksjagu ühisosa Nõukogude ajast tuttavate „kirjanduslike konsultantidega“, kes pidid jälgima ka ideoloogilistest nõuetest kinnipidamist.

    Vasak- ja parempoolsed tsensorid on sama nähtus

    Ma ei taha öelda, et see kõik on woke-kultuuri süü, kuigi osaliselt on tõesti tegu selle tagajärjega. Niisugused asjad juhtuvad siis, kui kultuuri sisu üle tahavad ja saavad otsustada radikaalid, olgu nad vasak- või parempoolsed, või mingi spetsiifilise huvigrupi esindajad. Uued Uudised ja Facebooki-grupp „Virgina Woolf sind ei karda!“ ei tohi kunagi otsustada loomingu sisu üle, need oleksid täpselt sama halvad variandid. Üks asi on arvamust avaldada, teine on teha.

    Vaatame tasakaalu ja võrdluse huvides korraks teisele poole rindejoont ning võtame näiteks praeguse Venemaa, mille kohta liigub hulgem igasugust materjali keelustatud raamatute, muusika, filmide ja muu osas. Mitte keegi ei ole (veel) ametlikult käskinud võimukriitiliste kirjanike teoseid kokku korjata ja ahjus ära põletada, aga protsessid toimuvad sammhaaval. Kui esmalt ilmusid seal „probleemse sisuga“ raamatute kaantele soovituslikud vanusepiirid, siis järgmise sammuna lisati osa autorite nimele märge „inoagent“ („välis­agent“). Viimasel ajal on püüdlikumad poed näiteks Mihhail Zõgari ja Ljudmila Ulitskaja raamatud pakkinud musta kilesse või pruuni pakkepaberisse ning tõrjunud need kuskile alumistele riiulitele, raamatupoe perifeeriasse. Mullu anti välja ka nimekiri LGBT-teemalistest raamatutest, mis poodidest päriselt ära korjati, kuid oluline on märkida, et suur osa neist sammudest sünnib peaaegu vabatahtlikult: igaks juhuks pannakse tülikad raamatud silme alt ära, igaks juhuks ei võeta müüki, et mitte kedagi vihastada, et paista eesrindlik. See on sama nähtuse teine äärmus: soov sisusse sekkuda ei ole puhtalt vasakpoolne või parempoolne nähtus, vaid omane kõikidele rumalatele radikaalidele, kes on läbi aja ennast välja elanud mis tahes asjadega võideldes. Omal ajal taheti väidetava ebapatriootlikkuse tõttu mitmetes riikides hävitada Remarque’i „Lääne­rindel muutuseta“, Nõukogude aja algul hävitati osa Eesti-aegseid raamatuid ning veel 1980ndatelgi rebiti meil lasteraamatutest välja inglitega pilte (näiteks Ferenc Móra „Võlu­kasukas“). Samasse seltskonda kuuluvad ka kõik need, kes hakkasid hädaldama Kiviräha „Kaka ja kevade“ ebamoraalsuse pärast või pritsisid sülge ühe Tähekese kaanepildi pärast, millel kunstnik Gerda Märtens on kujutanud vuntside ja seelikuga meest. Kõik nende tegudega seotud inimesed on võrdväärsed Dahli ümberkirjutajate ning Putiniga, kes oma 21. veebruari pikas kõnes mainis, et kultuur peab rõhutama „ilu ja harmooniat .. ega tohi lõhestada ühiskonda“. Iga diktaator põhjendab kitsarinnalisust ja individualismi hävitamist mingi hägusa üldise kontseptsiooniga ilust ja ühisest esteetikast, näiteks lasteraamatud võiksid rääkida ainult tublide patriootide kasvatamisest ning majad ehitame ikka sammastega, soovitavalt klassitsistlikus stiilis. See nähtus ei ole uus, lihtsalt tõstab praegu pead natuke teistsuguses vormis.

    Mind ei pane eriti muretsema väiksemad muudatused, nagu Pipi „neegrikuningas“ või Eskimo jäätise ümbernimetamine USAs või Soomes. Ka Agatha Christie „Kümme väikest neegrit“ nimetati esimest korda ümber juba aastal 1940 – siis, kui parempoolsemate radikaalide arvates pidanuks nagu kõik veel olema hästi. Selliste küsimustega ei suudeta Eestis suhestuda, sest probleemid on geograafiliselt ja kultuuriliselt kaugemad. Kui nahavärvi asemel oleks teemaks näiteks midagi seoses Nõukogude minevikuga, siis saadaks palju paremini aru, kuigi vaevalt et alati üheselt. Kui autor oli KGB agent või kuulus hävituspataljoni, on see meie silmis suurem plekk kui tekstis esinev „neeger“, niisugune lihtsalt on kohalik kontekst. Ometi mõned asjad tõesti ajas muutuvad. Kuna seesugused uudised on poliitiliselt laetud, saavad need ka suurt vastukaja, ehkki alati pole jutud päris tõsi. Näiteks levis 1978. aastal üle maailma aeg-ajalt siiani üles kerkiv lugu, et Soomes keelati „Piilupart Donaldi“ koomiks, kuna tegelasel pole pükse jalas – tegelikult lõpetas üks Helsingi raamatukogu tellimuse rahapuudusel. Aga sama kehv on see, kui mitte keegi kära ei tee ja lepitakse, et nii nüüd peabki olema: tere tulemast, „Pál-tänava inuitid“, „Kodu­tütar ja kevad“, „Džuudokväärid“! Tegelikult ma ei usu, et asi nii hulluks läheb, aga katsuks õige omavahel mitte segi ajada tasalülitamist ja solvamise vältimist.

    Ja lõpetuseks: pole vist vaja öeldagi, et Roald Dahli raamatud on mitmete riikide raamatumüügi edetabelites viimasel ajal tublisti kerkinud, nii uued kui ka vanad versioonid. Hakka või uskuma, et tegu on müüginipiga, kuid mina panustaksin siiski iidsemale nähtusele – inimlikule lollusele. On, kuidas on, 24. veebruaril saatis Puffini kirjastus välja pressiteate, et rahva soovil annavad nad ka Dahli teoste vanad versioonid millalgi tänavu uuesti välja ning hakkavad neid soovijatele müüma mahendatutega paralleelselt.

  • Naftakirjandus (petrofiction)

    JANEK KRAAVI

    Inimese ja keskkonna suhe on nüüdisaegse kunstiteose maailmasuse mõõde, spetsiifiline tekstuaalne tasand, mis eksisteerib teose poliitilise alltekstina, kuid järjest enam argipäeva kujundava teadlikkusena. Seda mõõdet väljendavad muuhulgas filmid, kirjandus ja kunst, mille dominant on energiaressursside ja tänapäeva elulaadi suhe. Fossiilkütuste teema ületab esteetiliste registrite eristuse: seda kujutatakse nii populaarkultuuris kui ka peenemates projektides. Vormilist mitmekülgsust kinnitavad esimesed siinkohal pähetulevad näited: prantslased on hiljuti valmis saanud televersiooni Émile Zola tuntumast romaanist „Söekaevurid“ („Germinal“, 2021, autorid Julien Lilti, Samir Oubéchou, Chérif Sais jt), millega seoses meenus sügisel Tartus ja Viimsis näidatud Narva-teemaline installatsioon „Põlevkivi“ (lavastaja Daniel Kötter).

    Kui läänemaailma üldises moderniseerumises on kivisüsi ja nafta võrdselt olulised, siis kultuuris ja kunstis on nende geoloogiline ja ajalooline spetsiifika väljendunud täiesti erimoodi. Nõnda on söekaevandamise algusaegadel kasutatud toores inimjõud inspireerinud ühed märkimisväärsemad füüsilist tööd kujutavad lood (nt „Söekaevurid“) – vastupidi naftale, mis voolas kunagi maapinnale peaaegu iseeneslikult, kehtestades hoopis teistsugused töö, tarbimise ja keha suhted. Avastatud naftaleiukoht tagab palju rohkem energiat, kui on vaja selle tootmiseks, ning on muutunud tõhusaks inim- ja loomatööjõu asendajaks ja tehnoloogilise arenguhüppe, n-ö Suure Kiirenduse põhieelduseks. Nõnda on naftast kujunenud uute rikkuste, võimuvormide ja infrastruktuuri alus, sealhulgas kultuuritööstuse ja kunsti esteetiliselt ja ideoloogiliselt oluline kontekst.1

    Nafta ja narratiivi – „naftakirjanduse“ – esinduslikku näidet ei tule kaugelt otsida.

    Ühest küljest piiras Õlilinna õlilapiline liiv, tumedad teated kõrbeõlist. [—]

    Õlimere mehed olid mustad kui kuradid, ning orgasmi ajal, kõneldi, purskasid nad Õli. Õlimere naistes räägiti, et kui nad olid kurvad, siis nutsid nad tavalisi pisaraid, ja kui nad olid rõõmsad, siis Õlipisaraid.

    Kalaparved ja delfiinid õlis. Õlised merilõvid lesisid liival. Tumedad kajakad tiiblesid õhus ja kiitsusid mahedalt, õliselt. [—]

    Õli õilmitses kõikjal – ka k i r s i õ i t e l.

    Nafta absoluutset kõikjalolu rõhutava sõnakordusega algab Nikolai Baturini romaan „Kentaur“ (2003), sajandi­alguse eesti kirjanduse maagilis-realistlik suurteos. Romaaniliku realismi keskmes olevat „musta maaverd“ kujutatakse tööstusliku ja majandusliku progressi käimashoidjana ning metafoorselt saab naftast planeedi vereringe ja südame­tegevuse tähistaja. Vältimatult jõutakse ka ressursside ammendumisest tekkivate üleilmsete pingete kirjeldamiseni. Tolleaegne naftatroop omakorda sünteesitakse romantilise müüdivormi, milles on eksootilise perekonnasaaga ja action-filmi elemendid. Kui pärast ilmumist köitis lugejaid vahest rohkem kõrbe ja avar­ilma poeetiline fantaasia, siis kakskümmend aastat hiljem, energiakriisi ning sõja kontekstis võimendub keskkonna-, kütuse- ja geopoliitikateemaline realis.

    Klassikalisi näiteid bensiinimootori võimaldatud vabadusest leiame möödunud sajandi teisest poolest, mil USA naftatootmine ja -tarbimine oli muutumas ekstaatilise ja apokalüptilise naudingu allikaks, mida kiirendasid tohutud investeeringud osariikidevahelisse kiirteede süsteemi. Nüüdisaegse road movie kuldaeg algas sünge eksistentsialistliku looga „Muretu rännumees“ („Easy Rider“, 1969).

    Huvitav, et peaaegu samal ajal ilmus J.M.K.E. rämerealistlik punkalbum „Ainult planeet“ (2002), mis oli üks varasematest olulistest kontseptuaalselt ökoloogia ja võimu probleemidele keskendatud eesti nüüdiskultuuri näidetest. Maa seisundi halvenemisest kõnelevad programmilised palad „Lühinägelikkus“, „Nafta“, „Vabadus tuleb su seest“, industriaalse loomakasvatuse vastane „Liha“ jne teevad plaadist eesti keskkonnaaktivismi klassikalise teose. Nende laulude kontekst on möödunud sajandi „naftaentusiasmi“ raames kujunenud suurvõimude geopoliitiline agenda, mille eesmärk oli kontrollida ja mõjutada maailma naftarikaste piirkondade ühiskondlikke protsesse.

    Naftakirjanduse suurem kultuurilooline narratiiv keskendub naftatööstuse ajalugu arvestades loomulikult Lähis-Ida ja Ameerika kogemusele, kuid edaspidi võib näha, kuidas see puudutab kaudsemalt eri kirjandust, mis on seotud koloniaalkogemuse ja postkoloniaalsete mõjusfääridega. Rahvusvahelises kriitikas kasutas sõna „naftafiktsioon“ esimest korda india kirjanik ja esseist Amitav Ghosh, arvustades 1992. aastal Abdel Rahman Munifi romaanitsüklit „Soolalinnad“ (1984–1989). Teoses vaadeldakse Saudi-Araabia naftapoliitikat mitteeliidi vaatepunktist, kirjeldatakse Ghawari naftavälja avastamist, Ras Tanura laevasadama valmimist 1950. aastate alguses ja sellega kaasnevat beduiinikultuuri taandumist. Arvustaja tajus teemavalikut väga erandlikuna: „„Naftakonflikti“ peaosalistele (sisuliselt tähendab see ühelt poolt Ameerikat ning teiselt poolt Araabia poolsaare ja Pärsia lahe piirkondade elanikke) on nafta ajalugu piinlik, peaaegu kirjeldamatu, pornograafiline.“2 Ilmselgelt on tegemist esteetiliselt ebamugava ja poliitiliselt tundliku teemaga, mille mõjuvaks käsitlemiseks napib nii kunstilisi vahendeid kui ka ühiskondlikku julgust.

    Naftakirjanduse ajalugu on muidugi mõnevõrra pikem. Selle esimeste näidete hulka kuulub näiteks USA klassiku Upton Sinclaire’i romaan „Nafta!“ („Oil!“, 1927), mille puhul tänapäeva kriitikud rõhutavad naftatootmisega kaasnenud põhimõtteliste arengute jõulist kujutamist: näiteks autostumise algust ja sellega kaasneva infrastruktuuri tekkimist ja maastike muutumist, traditsioonilise töölisliikumise taandumist, uut tootmise ja tarbimise loogikat ning massimeedia mõju kasvamist. Paljud ilmselt mäletavad romaanist inspireeritud Paul Thomas Andersoni suurepärast filmi „Veri hakkab voolama“ („There Will Be Blood“, 2007), kuid seal on rõhuasetused mõnevõrra mujal: see on ennekõike ambivalentne rajamaa narratiiv, võimu, usu ja perekonna troope kaasav naftamagnaadi isikulugu.

    Klassikalisi näiteid bensiinimootori võimaldatud vabadusest leiame möödunud sajandi teisest poolest, mil USA nafta­tootmine ja -tarbimine oli muutumas ekstaatilise ja apokalüptilise naudingu allikaks, mida kiirendasid tohutud investeeringud osariikidevahelisse kiirteede süsteemi, autost sõltuvate eeslinnade tekkesse ja lennutranspordi arendamisse. Nüüdisaegse road movie kuldaeg algas sünge eksistentsialistliku looga „Muretu rännumees“ („Easy Rider“, 1969) ning jätkus kiirust ja autokultust manifesteerivate filmidega „Kadumispunkt“ („Vanishing Point“, 1971) ja „Kaherealine maantee“ („Two-Lane Blacktop“, 1971).

    Järg pöördel.

    Naftakirjandus (petrofiction)

    Algus lk 35.

    Need praeguseks klassikaks saanud lood aitasid kõvasti kaasa 1980. aastatel tehtud samateemaliste meelelahutuslike ja komöödiafilmide menule.3

    Teekonna metafoor aitab muuhuldas teadvustada, kuivõrd paljude tänapäeva raamatute ja filmide narratiivsed sõlmitused või tuumepisoodid, rääkimata populaarnarratiivide põnevuselemendist, leiavad aset autodes ja tanklates. Kütusest saab nähtamatu kultuuriline energia, mis sublimeerub kiirteedel ja äärelinnades elustiiliks või moodsaks kultuuriks. „Lugemise“ seisukohalt tähendab see eri mõõtmete korraga märkamist – või laenates Edward Saidi postkolonialismist – kontrapunktilist teadlikkust. Nõnda avaneb teismoodi fookustatud vaade: „naftakriitika“, kus püütakse mõtestada nafta erisuguseid ühiskondlikke taustu (religioosne, poliitiline jne) ning selle seoseid kunstiliste võtete ja kujunditega.4 Naftakriitika on seega naftamodernsusele spetsialiseerunud kirjanduskriitika haru, kus ajaloolise ja kirjandusajaloolise periodiseerimise alus on energia tootmise para­digma või „energiarežiim“.5

    Need ideed lubavad tähelepanelikumalt lugeda ka teoseid, kus näiteks kliimamuutustest või keskkonna­küsimustest otsesõnu või temaatiliselt ei kõnelda. Naftakriitika eesmärk on „leida naftat“ kultuuritekstidest, kus see on tumm või sõnatu, kohe tajumiseks korraga liiga lähedal või liiga kaugel; samuti märgata, kuidas väljendub tekstides naftatootmisest saadava kasu või tagajärgede ebaühtlane jaotumine eri rahvaste ja territooriumide kaupa.6 Midagi samalaadset teeb näiteks briti kirjandus- ja filmikriitik Mark Bould, analüüsides teoseid, kus keskkonda ja loodust kujutatakse väga erinevas esteetikas. Paljude tõsisest kunstist pärit näidete (olulisematest Richard Powersi „Ilmapuu“) kõrvale mahuvad populaarkultuuri üleilmsed hitid, näiteks „naftakultuuri barbaarsuse dokumentidena“ käsitletakse filmiseeriat „Kiired ja vihased“. Kultuuri alltekstina podiseb kõikjal inimtegevusest mõjutatud keskkond: „Antropotseen on meie ajastu kunsti ja kirjanduse alateadvus.“7 See loob konteksti Graeme MacDonaldi põhimõttelisele seisukohale, et kogu möödunud sajandi süsivesinikukultuuri eeldustest võrsunud kirjandus pluss tänapäeva ilukirjandus on olemuselt naftakirjandus.8

    1970. aastatest on nafta üleküllust seostatud jõukusega, keskkonna saastatuse ja viimasel ajal ka kliimamuutustega. 1970. aastate naftakriisid ja tänapäeva keskkonnaliikumise tõus oli ajendiks uuele düstoopilise ulmekirjanduse suunale, mille näited on Peter Brunneri ökokatastroofi kujutav „Talled vaatavad taevasse“ („The Sheep Look Up”, 1972) või J. G. Ballardi ühiskonnakriitiline kõrghooneallegooria „Alt üles“ („High-Rise“, 1975). Naftajärgse maailma pessimistlikku ja sünget visiooni on mõjuvalt kujutanud paljud hilisemad romaanid, aga ka dokumentaal- ja mängufilmid, nende hulgas Werner Herzogi Kuveidi naftaväljade põlemist n-ö tulnuka vaatepunktist dokumenteeriv „Pimeduse õppetunnid“ („Lektionen in Finsternis“, 1992), Cormac McCarthy postapokalüptiline „Tee“ („The Road“, 2006) või Reza Negarestani „Cyclonopedia“ (2008). Viimane on iraani õpetlase ja kirjaniku postmodernistlik oopus, teooriat ja fiktsiooni sünteesiv eksperimentaalne teos, mis on korraga Lähis-Ida teemaline õudusromaan, poliitilis-ajalooline pamflett ja demonoloogiline ulme, kus Maa ajaloo suures narratiivis määravad asjade kulgemist naftajuhtmed, õliärimehed ja kogu kütusetööstuse tõrvane tuum. See on Baturini „Kentauri“ omamoodi huvitav paariline.

    Kokkuvõttes naftakirjanduse kolm määratlust:

    1) kirjandus, mis käsitleb naftapõhise energia tootmist, tarbimist või tagajärgi;

    2) kirjandus, mis enamasti realistlikus laadis kujutab naftajärgset maailma;

    3) kirjandus, mis on loodud „naftaajastul“, s.t kogu moodne (lääne) ilukirjandus on naftafiktsioon, kusjuures neid määratlusi ühendav idee on kriitiline vaade kapitalismile. Fossiilkütuste tootmisel ja tarbimisel põhinev kiire majanduskasv tegid võimalikuks ülemaailmse majandussüsteemi, kuid samal ajal kasvas regioonidevaheline ebavõrdsus ja uuskoloniaalse poliitika jõuline surve keskkonnale.

    SOOVITUS. 6. jaanuaril esilinastus Amazon Prime’is teleseriaal „Puurtorn“ („The Rig“, 2023), mille autor on David Macpherson, kes Põhjamerel töötava Šoti naftapuurijate kogukonda kujutades kutsub kaasa mõtlema ajale jalgu jäänud fossiilkütuste tootmisele. Žanri poolest on tegemist töökohapõneviku ja ökohorrori sünteesiga, mis kohalike kaudu tõstatab üleilmseid küsimusi. „Puurtorni“ autor kinnitab ülalpool juba öeldut: „Elame kliimamuutuste ajastul ja asjad lähevad järjest hullemaks. Kui kirjanikud seda aspekti oma lugudesse ei hõlma, siis kas nad tõesti näitavad maailma nõnda, nagu see tegelikkuses on?“9

    1 Michael Ziser, Oil Spills. – PMLA 2011 nr 122 (2), lk 321.

    2 Amitav Ghosh, The Great Derangement. Climate Change and the Unthinkable. The University of Chicago Press 2016, lk 75-76.

    3 Michael Ziser, Oil Spills. – PMLA 2011 nr 122 (2), lk 321.

    4 Samas, lk 322.

    5 Michael Rubenstein, Petro-. https://stateofthediscipline.acla.org/entry/petro

    6 Samas.

    7 Mark Bould, The Anthropocene Unconscious. Climate Catastrophe Culture. Verso 2021, lk 15.

    8 Graeme Macdonald, Oil and World Literature. –  American Book Review 2012, nr 3-4.

    9 Gabriel Tate, The New Green Screen. – FT Weekend, 25. XII 2022.

  • ,

    Argidialektika XV. Korruptsioon ja fanatism

    MARGUS OTT

    Praegune süsteem on korrumpeerunud. See on talumatu ja seda tuleb puhastada. Tuleb juhinduda õigetest ideedest ja neid tarmukalt ellu viia. Niimoodi saavutame puhtama, selgema, õigema ühiskonna. Kui õige idee fanaatikud võimule saavad, siis nad eelistavad neid, kes viivad ellu õiget ideed, või kes vähemasti suusõnal õiget ideed toetavad. See tähendab, et korruptsioon muutub mitu korda rängemaks kui enne.

    Nii et korruptsioon sünnitab fanatismi ja fanatism korruptsiooni. Kui ühiskondlik tegutsemine on nii korrumpeerunud, et ei järgita üldse mingeid seadusi, printsiipe, põhimõtteid ega ideid, siis tekitab see fanatismi, mis seisab õige idee eest. Ja fanatism, mis ei salli teisi ideid ja olemisvorme, koondab võimu teatud ühiskonnaosa kätte ja tekitab vältimatult korruptsiooni. Korruptsioon pöördub fanatismiks ja fanatism korruptsiooniks.

    Banksy. Kissing Coppers. Brighton 2004.

    Kui minna korruptsiooniga maksimumini, siis peab korrumpeerima korruptsiooni ehk sätestama üldkehtivad seadused ja reeglid. Siis ma saan palju paremini ja jätkusuutlikumalt korrumpeeruda. Sest kui korruptsioon on meelevaldne, ei pruugi mu korruptiivsed plaanid vilja kanda. Palju parem on, kui kehtivad üldised normid, – teisisõnu, kui ühiselu pole korrumpeerunud, vaid kui valitseb seaduskord. Selle raames saan ma oma eesmärke saavutada palju tõenäolisemalt kui varjatud tehingute tingimustes.

    Kui minna fanaatilise puhastamisega maksimumini, siis peab ta puhastama end oma puhtusest, sest puhas idee on seotud ebapuhtaga (ehk õige idee ebaõigega) ning sellisena pole ta veel päris puhas (ja õige). Päris puhas idee ei tohiks üldse mingil kombel ebapuhtaga seotud olla. Tema poole liikumiseks peaksime ikka ja jälle hülgama ebapuhta – aga niimoodi on ta endiselt ebapuhtaga seotud, sellesama sõdimisega ebapuhtuse vastu. Kõige puhtam, täielikum idee on see, mis hõlmab ka selle oma ebapuhtuse-seose. Ehk ma saan palju puhtama idee, kui luban ebapuhtuse ehk mõttepaljususe.

    See tähendab, et me ühest küljest ei saavuta kunagi täiesti puhast, õiget ja õiglast ühiskonda (alati on korruptsiooni), aga teisest küljest ei ole võimalik ühiskond ilma puhtuse, õiguse ja õigluse ideeta (alati on fanatismi).

    See võib viia dialektiliselt kõrgemale tasandile. Me küll vältimatult eelistame endale sümpaatseid inimesi, aga seda tasakaalustab minu ja mu eelistuste suhtes väline idee, mitmesugused kirjutatud ja kirjutamata seadused. Siis ei lähe isiklikud eelistused korruptsioonini ehk ebaõiglase soodustamise ja ebasoodustamiseni. Pahe asemel on voorus, korruptsiooni asemel hool.

    Teisest küljest me soovime puhtust, õiglust, õiget, aga võttes arvesse omaenda puhta idee vältimatut seost ebapuhtusega, möönan ma samasuguse soovi olemasolu teistel isikutel (ehkki nad näivad mulle väljenduvat ebapuhtalt, ebaõigesti). Siis on fanatismi asemel salliv ja transformeeriv dialoog. Teine pole pelgalt väline, vaid minu enese aspekt. Ja ma möönan, et mu kaldumine teise idee (ebapuhta) poole transformeerib mind ennast ning et päris puhtus pole mitte mu algne positsioon – mis jääb aheldatuks ebapuhta külge –, vaid just see muundus, mis me tekitame teineteises oma püüdlustega, oma tõetahtega. Ja me kumbki ei tea ette, kuhu me välja jõuame.

  • Puupeldik Lääne-Virumaal 

    TAUNO VAHTER, kirjastaja ja kirjanik   
    Tauno Vahter

    Kurt Vonnegut on öelnud mitmes intervjuus, et kodu on see koht, kus inimene elas üheksa-aastaselt. Kindlasti on selles omajagu tõde, sest küllap on lapsele iga viimne kui nurgake tuttav ja ka kinniseotud silmadega käsikaudu kobades selge, kus jääb ette kapp, kuhu vahele on torgatud põrandahari või üleriiete alla tõstetud Singeri masin.  

    Kuigi üks kodu on enamasti rohkem kodu kui kõik teised, võib kodusarnaseid kohti elu jooksul ikkagi olla rohkem kui üks. Kuna sellised paigad on seotud ka mälestustega, on nende külastamine midagi pildialbumi lehitsemise sarnast ka siis, kui seal enam kedagi ei ela ja seda kodu enam käegakatsutavalt üldse olemas ei ole. 

    Selline koht on minul Simuna lähedal Kissa külas. Kui vanaema veel elas, oli seal pool tubadest muldpõrandaga, sest pärast vanaisa surma oli majaehitus jäänud igaveseks pooleli. Kui vanaema suri, läbis paik kõik lagunemise sammud, kuni maja riismed tükkideks lahti võeti ja ilmselt ära köeti. Korra aastas teeristil kümneks minutiks peatudes sai näha, kuidas kõigepealt kadus ait, kinni aeti kaev, lahti võeti katus, siis ka seinad, maha saeti puud ja põõsad. Täna on seal vaid lai rukkipõld. 

    Aga ma võin siiamaani üsna täpselt ette kujutada, kuidas oli istuda aida kõrvale tehtud puupeldikus. Läbi kohaliku töömehe viinapudeli eest kokku klopsitud peldiku hõreda ukse paistis osa külast, mis jäi samuti iga aastaga järjest hõredamaks. Ühel pool tiik, kuhu kohalikud üksi elavad vanad naised oma kassipoegi uputasid, tiigi ääres konni jahtivad kured ja postkastide summa juures lavkat ootavad naised, kes kõva häälega muljetasid, kes jälle läinud, kelle matustel kui mitu autot käis ja kuidas vanasti ei tohtinud hobustele leiba süüa anda, kuid nüüd on alles vaid veel üks hobune. Üle kõige lõhnasid nõgesed ja vikatiga niidetud rohi, lõhkumata talvepuude vaigune hunnik ning õhtul kriuksus külateel vana õlitamata Husqvarna ratas, päeva ainsa Ikaruse hääl kostis kilomeetrite taha. Korra aastas sõidan sealt mööda, kõik tuleb jälle meelde – ja siis sõidan edasi, uute mälestustega.  

  • Eestimaine hingepuudutus

    PIPI ÕUN

    Öökontsert „Puudutus“ 16. II Estonia kontserdisaalis. Kristiina Ehin (luule), keelpillikvartett M4GNET: Robert Traksmann (viiul), Katariina Maria Kits (viiul), Mart Kuusma (vioola) ja Siluan Hirvoja (tšello). Kavas Kristiina Ehini luule ning Rudolf Tobiase, Heino Elleri ja Tõnu Kõrvitsa muusika.

    Olin viimasel ajal võõrdunud klassikalisest muusikast, muusikast üleüldse. Ei teagi, kas see oli seotud talviste ilmade, maailmas valitsevate keeruliste aegade või rahulolematusega hinges. Öökontserdile „Puudutus“ otsustasin viimasel minutil minna just luule pärast, kuid avastasin seal end nautimas iga hetke, enda üllatuseks ka õhtu muusikalist külge.

    Kontserti alustati kahe esimese osaga Heino Elleri teosest „Neli pala keelpillikvartetile“, mis mulle väga imponeeris. Kaeblev rahvuslik koloriit viis vaimusilmas kohe suve lõpupäevadesse, mil kõik liigub vaikselt ja mõnusalt omas tempos. Nii ilusat kooskõla ja dialooge eri pillide vahel pole ma ammu kuulnud. Kuigi häid muusikuid on Eestis palju, on kvaliteetseid kammerkoosseise siiski keeruline leida. Mõned inimesed lihtsalt on loodud koos lavale musitseerima ning seda sobivust ei saa kuidagi õppida ega harjutada.

    Muusikaga põimus sujuvalt Kristiina Ehini luule. Kui mainitakse tema nime, siis pole ma kindlasti ainus, kellele tuleb meelde pigem koomiline „Aasta ema“ kui kaunid luuleread. Usun, et inimesed, kes tema loominguga varem kursis ei olnud, üllatusid kontserdil meeldivalt. Ehini õrn energia tõi lavale midagi, mis on minu meelest muusikast väga tihti puudu. Sõnad tekitasid atmosfääri, mida muusika aina täitis. Mul õnnestus siduda tunded, helid ja sõnad – mitte just tavapärane Estonia kontserdisaali kontserdielamus.

    Juhan Simm on meenutanud, et „Tobiase rahutu vaim ei tundnud seisakut. Mõistes, kui suur tähtsus on kammermuusikal, kutsus ta meie noorte seas ellu keelpillikvarteti“. Rudolf Tobias, kelle sünnist möödub 29. mail 150 aastat, toob oma rahutu oleku saalidesse siiamaani. Tema esimene keelpillikvartett d-moll sobis nagu valatult kava keskele, mil luule rääkis veidi ärevamatel teemadel – õhus oli tunda ilusat eestimaisust. Teose teine osa, mis on seotud Hiiumaaga, ning Ehini sõnad armastusest ja valust tõid tõesti pisara silma. Õnneks ei jäänud kurbus minuga kauaks, selle pühkis „Ida-Soomes“, humoorikas luulereis:

    Viru veri ei värise

    ja mehed rabavad tööd

    Päike ei loojugi päriselt

    vaid kütab ja kütab ööd

    Siin õitsevad ristikheinad

    vastu suvila pleekinud ust

    Kõikjal on valged seinad

    ja ainult kohv on siin must

    Soome on igav ja ehe

    tuhat järve ja tulika-aasa

    võivad neelata eesti mehe

    kui naine ei lähe kaasa

    Mis saakski olla eestlaslikum kui rääkida oma põhjanaabrist?

    Keelpillikvartett M4GNET koos Kristiina Ehiniga

    Tobiase keelpillikvarteti kolmanda osa skertso ja finaal tekitasid tahtmise veidi jalga keerutada ning panid nii mõnelgi kuulajal pea helide taktis kaasa õõtsuma. Elurõõmu ja vahvaid kujundeid täis muusika nõudis interpreetidelt professionaalsust ja ärksust, mida laval ka jagus. Kuigi teos loomingukonkursil, milleks oli kirjutatud, auhinda ei pälvinud, võlus see tänapäeva kontserdikuulajaid küll ja esitus oli tunnustust väärt. Publik näitas rahulolu ka välja, plaksutades natuke rohkem, kui on tavaks, ka osade vahel. Anname andeks, võib-olla. „Kas kuulad veel või varjad haigutust, kas mõistad või mõistad hukka?“ (Kristiina Ehin).

    Taas kõlas laval mind kontserdi alguses mõtlema pannud Elleri teos, nüüd selle kaks viimast osa. Kuigi võiks arvata, et nii suur paus osade vahel mõjub veidralt, siis mingil imelikul põhjusel see toimis. Muidugi ei ole Rudolf Tobias ja Heino Eller nii erinevad ja teineteisest kaugel, et nende loomingut sel viisil põimida ei oleks võimalik. Miks mitte proovida uusi võtteid ka kava koostamisel? Kristiina Ehini viimane etteaste tol õhtul oli poliitiline mõtisklus. Enamasti ei meeldi mulle looming, mis on liiga tugevalt seotud päevakajaliste karjuvate teemadega, kuid kahjuks ei saa praegusel ajal sõnast „sõda“ ei üle ega ümber. Kuna olin reaalse elu eest kontserdile põgenenud, siis jäid Ehini lõpusõnad ikkagi häirima. Kliima soojenemine ja sõda on muidugi olulised, kuid tol õhtul tahtsin nautida kontserdi alguses loodud õhkkonda.

    Olin õnnelik, et Tõnu Kõrvitsa teos „Puudutus“ Rasmus Puuri seades tõi mind tagasi Eestisse, laulupeole – just sellisel lainel tahtsin Eesti vabariigi iseseisvuspäevale vastu minna. Õhtu lõppedes olin tõesti väga rahul, sest olin kogenud midagi, mida iga päev ei koge – head koostööd, seda nii kvarteti sees, Ehini ja oma hinge vahel, publiku ja esitajate ning eri valdkondade lõimumisel. Tsiteerin siinkohal Mingo Rajandit: „Mõistetakse, et kõik on tegelikult üks ja püütakse eri teemade vahel paralleele tõmmata. Luuletajad ja muusikud peaksid ju taipama, et tegu sama asjaga: luule on muusika ja muusika on luule.“ See kontsert andis kinnitust, et muusika ja luule helisevad mus siiamaani ja üks ei välista teist.

  • Vastuhakk kollektiivsel mälumaastikul

    KAROLA KARLSON

    1950. aastate keskel Eesti Põllumajanduse Akadeemias õppides käis mu vanaisa iga päev piimasaalis ning pistis pintslisse saiapätsi ja klaasi piima. Ajad paranesid, valik laienes: „Siis ma võtsin endale makaronid ja klaasi keefiri,“ meenutab vanaisa heldinult luksuslikke 1960. aastaid. Ükskord sai ta poest paki makarone, valas need õliga kuumale pannile ja imestas, et toit ei lähe pehmeks. Ilmselt teame kõik oma vanemate ja vanavanemate kohta mõnd lõbusat lugu. Anekdootliku pealispinna all avaneb aga laiem mõõde: isiklikud mälupildid kätkevad sotsiaalajaloolist tausta. Samamoodi saab selgitada ühisteadvusse settinud, põlvkondi kandnud lugude abil kindlas ajas ja ruumis asunud indiviidi käitumismustreid.

    Prantsuse kirjanik Annie Ernaux käsitleb romaanis „Koht“ oma 1899. aastal sündinud isa kujunemislugu töölisest väikekaupmeheks, meenutades ja mäle(s)tades tema sõnu, tegemisi ja tõekspidamisi. Ernaux käsitleb ühe indiviidi (isa) kohta maailmas mitme rakursi alt: geograafiliselt ja ajaliselt määratletuna, ühiskondliku positsiooni poolest ning suhetes lähedastega. Lihtsad pildid on kõnekad nii ühe inimese elu kui ka ajaloolise mälu vaatepunktist, Ernaux’ souvenir ehk mälestus isast on ühtlasi miljonite XX sajandi esimesel poolel Prantsusmaal elanud inimeste ühine lugu.

    „Koht“ on Ernaux’ loomingu esimese eestikeelse tõlkena loogiline valik, ehkki heidab kõrvale autorile ehk omasemadki, skandaalselt isiklikke teemasid käsitlenud teosed. Just „Kohta“ kirjutades leidis Ernaux oma uuendusliku stiili, mida keeldub nimetamast autobiograafiliseks, eelistades terminit autosotsio­biograafia (pr auto-socio-biographie).1 Vaadates kirjavahetuses Frédéric-Yves Jeannet’ga „Koha“ kirjutamisele tagasi, märgib Ernaux, et talle näis „õige“ ainult niisugune kirjutamisviis, mille puhul ta hoiab erapooletult distantsi, ei väljenda tundeid ega tee haritud lugejast kaassüüdlast.2 Tema eesmärk oli barthes’ilik écriture blanche – neutraalne tekst, mis on ornamentidest ja sentimentaalsustest puhas.3

    Ernaux on tõdenud, et „Koha“ kirjutamine tõukus ängist ja kahetsusest: „Äng, mille pärast on häbi, mida ei saa tunnistada ega kellelegi teisele selgitada.“4 Jutustajat vaevab süütunne, kuna ta võõrdus juba nooruses oma vanemate tõekspidamistest: „Ma libisesin selle maailma poole, kellele teine pool on ainult dekoratsioon,“ tunnistab la fille prodigue, kadunud tütar (lk 61). Ta manab esile mälupilte ja sündmusi, mille puhul nendib, et „vaid alandust tundnud mälu võis need mulle alles hoida“ (lk 46), ning meenutab isa uhkel pilgul lausutud sõnu: „Ma ei ole sulle kunagi häbi teinud“ (lk 60). Kirjanik meenutab, et tema isa ei joonud, sest „püüdis hoida oma positsiooni. Näha välja rohkem poodnik kui tööline“ (lk 28). Kõrvaltvaataja kiretul toonil kirjeldab Ernaux oma lapsepõlveaastate Zeitgeist’i: „Kohustus asju pühaks pidada. Ja kõikide sõnade taga, öelgu neid üks või teine või mina, kahtlustada soove ja kadedust. [—] Hirm teha valesti, tunda häbi“ (lk 37).

    Hirm nõrkeda kollektiivse kandami raskuse all. „Koht“ on ühtaegu nii andekspalumine kui ka hilinenud vastuhakk ühiskonna reeglitele ja normidele, mille järgi paindumist autor tagantjärele kahetseb. Hingelõikavalt teravad isiklikud ülestunnistused ei häbista indiviidi, vaid rebestavad pealesurutud kombestiku rakumembraanid – need on kui kafkalikud kirved, mis lõhuvad kalgi ühiskondliku jääkihi. Mõistmisega kaasneb rahu, vabandusega vabanemine.

    Nobeli kirjandusauhinna laureaat Annie Ernaux 7. XII 2022 Stockholmi börsihoones Rootsi Akadeemia pressikonverentsil

    Ernaux’l on tavaks selgitada keset valmivat teost aeg-ajalt oma tööprotsessi: „Ma kirjutan aeglaselt. Kui üritan faktide ja valikute kogumi kujul esile tuua üht elu läbivat olulist joont, tekib mul tunne, et hakkan oma isa tegelikku kuju vähehaaval kaotama. Karkass kipub saama kõige tähtsamaks, mõte omapead jooksma. Kui ma aga lasen libiseda mälupiltidel, näen teda jälle sellisena, nagu ta oli, tema naeru, tema kõnnakut …“ (lk 28-29). Autor teeb lugejale selgeks, et põlgab „nostalgiat, pateetikat, irooniat“ (lk 29). Justkui paludes vabandust seikade pärast, mis võivad mõjuda emotsionaalse või ebaolulisena, märgib Ernaux: „Lihtsalt need sõnad ja fraasid näitavad ära, millistes piirides ja mis värvi oli maailm, kus mu isa elas, kus minagi elasin. Ja kus ühtki sõna ei aetud kunagi teisega segi“ (lk 29). Kirjeldamaks inimlikku ebaratsionaalsust, taotleb autor kainet stiili, mis on omane pigem antropoloogile kui romaanikirjanikule.

    „Koht“ ilmus esimest korda 1983. aastal, 16 aastat pärast autori isa surma. Ernaux’ tuntuimat romaani „Aastad“ („Les années“, 2008), mis käsitleb prantsuse ühiskonna kujunemislugu XX sajandi teisel poolel, võib pidada „Koha“ jätkuks. Olgugi et kahe raamatu ilmumise vahele jääb üle 20 aasta, seovad neid kirjutamisviis ning liikumine individuaalse ja kollektiivse mälu vahel. „Aastate“ kandva raamistiku moodustavad vanad päevapildid – nende abil elustas Ernaux mälestusi juba „Kohas“. „Üks jõeäärses tagaõues tehtud foto. Üles kääritud käistega valge särk, äratuntavalt flanellriidest püksid, õlad längus, käsivarred veidi kõverdatud“ (lk 30), kirjeldab Ernaux oma isa tema 40. eluaastal. Fotograafia toimib kirjaniku kätes kui ilmutusvedelik, mis äratab uinunud hetkepildistused, toob need tagasi sügavalt mälusoppidest.

    Aasta enne „Koha“ ilmumist hakkas kirjanik pidama kaht päevikut: isiklikku (journal intime) ja kirjanikupäevikut (journal d’écriture).5 Just sel perioodil avastas Ernaux isiklike mälestuste võime anda edasi ühiskondlikke hoovusi. Raamatu „Välipäevik“ („Journal du dehors“, 1993) epigraafiks on Ernaux valinud tsitaadi Jean-Jacques Rousseault: „Meie tõeline mina ei ole täielikult meis endis.“6 Ka hilisemates mäluteostes, kus on muu hulgas kajastatud kirglikke armuafääre, pereelu ja Pariisi metroodes silmatut, analüüsib kirjanik ikkagi laiemat sotsiaalpoliitilist olustikku. Ernaux kasutab isiklikku mälumaterjali, et anda edasi universaalne kogemus ning püüda raamatukaante vahele kollektiivne mälestus.

    Paar sõna tõlkest. On ja ei ole üllatav, et Annie Ernaux’ loomingu esimene eestindus ilmub alles tänavu, pärast Nobeli kirjanduspreemia pälvimist. Prantsusmaal on kirjanikku tunnustatud juba aastakümneid (Ernaux’ esimene teos ilmus 1974. aastal), kuid ka näiteks angloameerika kirjandusmaailma teadvusse jõudis ta alles 2008. aastal, kui ilmus romaani „Aastad“ inglise tõlge. „Koha“ eestindaja Malle Talvet on jäänud truuks Ernaux’ lauseehitusele ja minimalistlikule stiilile. Autori puhul, kes on öelnud, et mõne lõigu õigeks seadmine võtab tunde, on selline lähenemisviis ainuõige. Mõni valik ei tundu küll võib-olla kõige ajastukohasem, kuid annab mõtte siiski täpselt edasi (nt lk 33 on gens pas fiers tõlgitud kui „lahedad inimesed“, otsetõlkes oleks „mitte uhked inimesed“). Üldiselt on isegi spetsiifilised väljendid osavalt eestindatud.

    Annie Ernaux’ teoseid lugedes võib end kiiresti leida mõttelt: kui palju tähendusi saab välja lugeda ühe inimese argistest mälestustest. „Koht“ elustab närvijätkeid individuaalse ja kollektiivse mälu vahel, aga ka sosistab kõrva: „Helista oma (vana)vanematele, unusta kellaaeg ja kohustused ning lase end viia mälupiltide maailma.“ Maailmas, mis lahustab meie tähelepanu ja isiksuse, mis teeb meist tuulelipu, vajame üha enam juuri, millega end maapinda suruda. Isiklikes lugudes peitub võime mõista ja suunata ühiseid mõjutusi. Kuula, mõtesta, (taas)juurdu.

    1 Annie Ernaux, L’écriture comme un couteau. Éditions Stock, 2003, lk 21.

    2 „La seule écriture que je sentais „juste“ était celle d’une distance objectivante, sans affects exprimés, sans aucune complicité avec le lecteur cultivé.“ – Samas, lk 34.

    3 Samas.

    4 „Douleur dont on a honte, qu’on ne peut ni avouer ni expliquer à personne.“ – Samas, lk 32-33.

    5 Samas, lk 24.

    6 Annie Ernaux, Journal du dehors. Éditions Gallimard, 1993.

Sirp