Pimedate Ööde filmifestival toob tänavu ekraanile 236 pikka ja 292 lühikest filmi 73 riigist.
Tänasest on avalik kogu kava ja lahti läheb piletimüük.
Kokku on 3. novembril avatava festivali põhiprogrammis viis võistlus- ja 16 eriprogrammi 51 maailma- ja 24 rahvusvahelise esilinastusega.
Tallinna saabub üle tuhande külalise kogu maailmast, teiste seas Jos Stelling, Trine Dyrholm ja Dale Dickey.
Samal ajal leiavad aset PÖFFi alafestivalid Just Film ja PÖFF Shorts ning filmitööstusüritus Industry@Tallinn & Baltic Event.
Näha saab maailma kõige tuntumate festivalide auhinnatöid, sealhulgas Cannes´is Kuldse Palmioksa võitnud Justine Triet´ filmi „Langemise anatoomia” ja Veneetsias Kuldlõvi
“Langenud lehed”, rež Aki Kaurismäki.
võitnud Yorgos Lanthimose filmi „Vaesekesed”. Samuti on kavas sellised festivalimenukid nagu Aki Kaurismäe „Langenud lehed”, Wim Wendersi „Täiuslikud päevad” või Woody Alleni „Puhas õnn”.
Esimest korda Eestis on võimalik vaadata Rainer Sarneti kung fu-komöödiat „Nähtamatu võitlus”.
18 filmi PÖFFi kavast on esitatud mitteingliskeelse filmi Oscarile.
Festivali avafilm, Serbia režissööri Dragan Bjelogrlići põnevusdraama „Süsteemi valvurid” juhatab ühtlasi sisse tänavuse külalismaa Serbia ja tema lähinaabrite Horvaatia, Sloveenia, Põhja-Makedoonia ja Montenegro esindusliku programmi, kus linastub 11 uuemat ja 9 vanemat filmi. Viimased on koondatud eriprogrammi „Jugoslaavia must laine”.
Esimest korda on kavas programm „Vana kuld. Klassika ärkab ellu”, kus linastuvad värskelt restaureeritud Eesti filmid „Jüri Rumm”, „Corrida” ja „Varastatud kohtumine”.
“Nähtamatu võitlus”, rež Rainer Sarnet.
Viiendat korda Euroopa Liidu nõukogu eesistujariigiks olevale Hispaaniale on pühendatud viis tähtfilmi, üks igast kümnendist, sealhulgas juba klassikalised Pedro Almodóvari „Naised närviataki äärel” ja Alejandro Amenábari „Lõputöö”.
PÖFFi keskkonnafilmide programmi, mida tänavu esitleb Euroopa roheline pealinn Tallinn, avab Joosep Matjuse ja Katri Rannastu lühifilm „Rohelisem Tallinn”.
Eesti Olümpiakomitee spordifilmide programmi avafilm on Toomas Lepa „Paul Keres. Kuningas”.
Põhivõistlusprogrammi žüriisse kuuluvad Trine Dyrholm (Taani), John Altman (Suurbritannia), Hilmar Oddsson (Island), Inna Sahhakjan (Armeenia) ja Xie Fei (Hiina) ning debüütfilmide võistlusprogrammi žüriisse Nicolás Celis (Mehhiko), Diana Iljine (Saksamaa), Ron Fogel (Iisrael), Radhika Madan (India) ja Ran Huang (Hiina).
Võistlusprogrammi „Kriitikute valikud” žüriis on Dina Iordanova (Suurbritannia), Bahman Tavoosi (Iraan) ja Jani Pösö (Soome), võistlusprogrammi „Põhjusega mässajad” žüriis Jim Stark (USA), Mania Akbari (Iraan) ja Andrius Blaževičius (Leedu) ja Balti filmi võistlusprogrammi žüriis Eleonora Granata Jenkinson (USA), Leon Prudovsky (Iisrael) ja Ari Tan (USA).
Pimedate Ööde filmifestival leiab tänavu aset 3.–19. novembrini.
Festivali esitlevad Elisa ja Nordic Hotel Forum. Elisa panustab eesti kultuuri jätkusuutlikku püsimisse, luues ja pakkudes kodumaist audiovisuaalset toodangut ning toetades filmikunsti. Nordic Hotel Forum on olnud PÖFFi külaliste koduhotelliks alates 2008. aastast, 2019. aastal pälviti ka kultuurisõbra tiitel.
Tasuta kontsert. Tallinna Kammerorkester annab hingedepäeval kontserdi
Tallinna Kammerorkester koos Soome dirigendi Juha Kangasega
2. novembril annab Tallinna Jaani kirikus traditsioonilise hingedepäeva kontserdi Tallinna Kammerorkester koos Soome legendaarse dirigendi Juha Kangasega.
Kontserdi solist on Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia laureaat, Tallinna Kammerorkestri kontsertmeister Harry Traksmann. Lisaks teevad kontserdil kaasa Tallinna Muusika- ja Balletikooli MUBA keelpilliõpilased.
Kontserti dirigeerib Juha Kangas, legendaarne Soome dirigent, estofiil ning tunnustatud Kesk-Põhjamaa Kammerorkestri asutaja ja kauaaegne eestvedaja. Samuti on Kangas oluliselt panustanud Tallinna Kammerorkestri arengusse ja kõlapilti.
Juha Kangas ütleb, tema eesmärk ei ole käia külalisdirigendina juhatamas võimalikult paljusid orkestreid, vaid ta töötab selle nimel, et esitada muusikat, mille kvaliteedis ta on absoluutselt veendunud. Tallinna Kammerorkestriga seob teda kolme aastakümne pikkune traditsioon anda igal aastal vähemalt üks kontsert Eestis või välismaal.
Seekord kohtutakse Tallinnas ning esitatakse maailmaklassikat, mis aitab luua meeleolu algavaks hingedeajaks. Kavas on Soome helilooja Nordgreni „Koko maailma valittanee“, Eesti helilooja Artur Kapi „Eleegia“ ning maailmaklassika Respighi süit nr 3 „Antiche danze e arie“, Vasksi „Musica Dolorosa“, Bachi viiulikontsert E-duur ja Vaughan Williamsi „Fantaasia Th. Tallise teemale“.
Hingedepäeva kontsert Tallinna Jaani kirikus
Tallinna Kammerorkestri hingedepäeva kontsert algab 2. novembril kell 19 Tallinna Jaani kirikus. Sissepääs on tasuta.
Juha Kangas on ihaldusväärse Põhjamaade Nõukogu Muusikaauhinna (1993) laureaat ning pälvinud ka Eestis Heino Elleri muusikapreemia (1999) panuse eest Elleri muusika tutvustamisele. Aastatel 1994-1995 oli Kangas Tallinna Kammerorkestri peadirigent.
Tallinna Kammerorkester (TKO), asutatud 1993. aastal, on ligi kolme aastakümne jooksul kujunenud üheks Eesti esinduskollektiiviks. TKO on äratanud tähelepanu oma kunstiliselt terviklike kavade, stiilitundliku musitseerimise ja kõrgetasemelise interpretatsioonikunstiga. Orkestri mitmekülgses repertuaaris on oluliseks osaks 20. ja 21. sajandi heliloojate looming, sealhulgas vähemtuntud teosed ja uudisteoste esiettekanded, samuti esindatud nii baroki-, klassitsismi- kui ka romantismiajastu muusika.
TALFF ehk Tallinna feministlik foorum keskendub nõusolekukultuurile
31. oktoober – 5. november 2023 Tallinnas ja Tartus
2023. aasta TALFFi peateemaks on seksuaalne nõusolek ja nõusolekupõhine suhtluskultuur. Seepärast on festivali programmis nii Tallinnas kui ka Tartus seksuaalse nõusoleku töötoad. Festivalil räägime suhtlusreeglitest, mille abil koos luua turvalisemat ja dünaamilisemat ruumi aruteludeks, mis käsitlevad ühiskondlikult helli teemasid.
Tänavune festivali programm jaotub kolmele päevale. 31. oktoobril räägime trans-inimeste kogemustest 21. sajandi Soomes ja Eestis. Festivali nädalavahetus on jagatud Tallinna ja Tartu vahel. Laupäeva, 4. novembri programm algab Vabamus: kutsume aruteludele feministliku liikumise muutumisest Eestis möödunud 20 aasta jooksul ja pagulaskogemusega naiste elust Eestis. Toimub eestikeelne nõusolekutöötuba ja tuurid Eesti LGBT ja naisliikumise ajaloo näitustel. Kanuti Gildi SAALis lavastub esimest korda Eestis duo Sööt/Zeyringeri teos emadusest. Päeva lõpetab püstijalahuumoriõhtu PussyJam Põhjala tehases Koplis.
Pühapäeval, 5. novembril on TALFF Tartus. Räägime meestest ja võrdõiguslikkusest, kutsume ingliskeelsesse nõusolekutöötuppa, peame maha kvääriloominguõhtu ja vaatame Sööt/Zeyringeri lavastust emadusest. Tartu programmi toimumiskoht on Genialistide klubi.
TALFF on feministlik festival, mida Feministeerium korraldab alates 2019. aastast üle aasta. TALFFi eesmärk on näost näkku kohtumiste ja aruteludega võimestada feministlikku kogukonda.
TALFF saab teoks tänu Euroopa Liidu struktuurivahendite projektile “Feministeerium ja Praxis edendavad soolist võrdsust”. 31. oktoobri vestlusringi toetab Soome Instituut Eestis.
PROGRAMM
Teisipäev, 31.oktoober
Baar Heldeke!, Tööstuse 13, Tallinn
18.00 Vestlus soome kunstniku Mira Aurelia Eskelineniga, mida juhivad Sara Arumetsa ja Paul Joosep Vahtra
Laupäev, 4. november
Vabamu, Toomepea 8b, Tallinn
11.30 Ringkäik näitustel „„Niisugustest“ LGBT-aktivismini. 20. sajandi lood seksuaal- ja soovähemustest Eestis“
13.00 „Tilliga või tillita. Retsepte Eesti feministidelt“ vestlus autoritega 20 aastat hiljem
15.00 „Jah, ei ja kõik, mis jääb selle vahele“. Seksuaalse nõusoleku töötuba
15.00 Ringkäik näitusel „Välja ahju tagant!“ kuraator Piret Karroga
16.30 Vestlusring koostöös Pagulasabiga „Everyday life: challenges and opportunities as experienced by women with refugee experience in Estonia“
Kanuti Gildi SAAL, Pikk 20
19.30 Tiina Söödi ja Dorothea Zeyringeri lavastus „Other Mother“ (50 minutit)
Põhjala Tehase ankruSAAL, Marati 5
21.00 Festivali pidu koos Pussy Jamiga
Pühapäev, 5. november
Genialistide Klubi, Magasini 5, Tartu
12.00 Mehed ja sooline võrdsus
14.00 „Jah, ei ja kõik, mis jääb selle vahele“. Seksuaalse nõusoleku töötuba
16.00 Ellips × TALFF: kväärloominguõhtu Genialistide klubis
18.00 Tiina Söödi ja Dorothea Zeyringeri lavastus „Other Mother“ (50 minutit)
Selgusid Eesti Teatri Agentuuri 2023. aasta näidendivõistluse võitjad
Esmaspäeval, 30. oktoobril kuulutati Theatrumi kohvikus Ait välja Eesti Teatri Agentuuri 2023. aasta näidendivõistluse võitjad.
Näidendivõistlusest osavõtt oli rõõmustavalt rohkearvuline, omavahel konkureeris 74 näidendit. Seitsmeliikmelisse žüriisse kuulusid dramaturg ja lavastaja Liis Aedmaa, lavastaja ja dramaturg Johan Elm, kirjanik ja dramaturg Piret Jaaks, näitekirjanik ja lavastaja Gerda Kordemets, teatrijuht ja produtsent Märt Meos, tele- ja filmirežissöör René Vilbre ning näitleja ja lavastaja Priit Võigemast, kes valisid nende hulgast auhinnalistele kohtadele seitse teksti. Žürii andis välja esimese, teise ja kaks kolmandat auhinda ning kolm näidendit tõsteti esile äramärgituna:
I auhind: Erki Aule „Ellujäämise tõenäosus“
II auhind: Ott Aardam „Armas ilves“
III auhind: Vootele Ruusmaa „Keti viljad“ ja Kaarel B. Väljamäe „Angerja teekond“
Äramärgitud: Kristiina Jalasto „Preili Dora pooluni“, Indrek Koff „Issi!“ ja Roos Lisette Parmas „Kolmas kiri: palve“
Esimese auhinna saanud Erki Aule ajalooline draama „Ellujäämise tõenäosus“ on sügav ja puudutav näidend Eesti teadlasest, leiutajast ja nõukogude okupatsiooni ohvrist Johannes Hindist. Aule tekstis saavad kokku nii läbitunnetatud ajalookäsitlus kui ka rohked mänguvõimalused näitlejatele.
Ott Aardami teise auhinna saanud näidendi „Armas ilves“ süžee on täis pidevalt üllatusi, jaburaid sündmusi ning nende loodud olukordade ootamatuid lahendusi. Tavalise perekonnaloona algavas näidendis püsib pinge, millega seguneb mustapoolne huumor.
Mõlemat kolmanda auhinna saanud teksti ühendab perekondlik poleemika, otsemalt lapse ja vanema vahelised suhtlusraskused või lausa -võimatused. Vootele Ruusmaa lühinäidend „Keti viljad“ on napp, puhta stiili ja tugeva kaasahaardejõuga katkestusi täis dialoog ema ja poja vahel. See on tekst, mis vaatab lihtsa olukorra alla ja näeb seal rohkemat, kurvemat, ilusamat. Kaarel B. Väljamäe „Angerja teekond“ on petlikult lihtsa struktuuriga peredraama, mille iga leheküljega avaldub inimlik sisu, milles ootamatult ilmnevad meie võimetus andeks anda, oskamatus olla üksteise lähedal ja piinlikkus harjumatute teemade ees.
Kolm äramärgitud näidendit iseloomustavad võistlusele saadetud tekstide varieeruvust nii sisus kui ka vormis. Kristiina Jalasto kahe maailma vahel kõikuv „Preili Dora pooluni“ üllatas huvitava struktuuriga ja tõi harvaesineval viisil sisse sõja, kõneldes sel teemal väga diskreetselt. Indrek Koffi lastenäidend „Issi!“ jäi lisaks hoogsale värsile ja nõtkele keelekasutusele silma mänguliste ja põnevate kujunditega. Roos Lisette Parmase külalislahkusest kõnelev Piibli-viiteline „Kolmas kiri: palve“ on paeluva omailmaga ja lavastajale väljakutset esitav tekst, mis mõjub värskelt ka teemavaliku poolest.
„Seekordne võistlus oli laia teemade galeriiga,” kinnitab žüriiliige Piret Jaaks. „Rohkesti leidus peresuhete käsitlusi. lmeolukordadest perevägivallani, leebest snobismist tõeliste, hingekriipivate lähisuhtelugudeni. Võluvaimad neist näidenditest kõnelesid vanemate ja laste erinevatest maailmadest, üksteiseni väljamurdmise raskusest ka siis, kui väga hoolitakse. Puudutati sotsiaalseid teemasid tänapäeva elu varjupoolelt, nagu alkoholism, narkootikume tarbimine või suisa laste väärkohtlemine. Žürii suureks üllatuseks oli sõjatemaatikat käsitlevaid tekste vaid üksikuid. Oli nii mitmeid ajaloolisi näidendeid kui ka kaasaegsemat temaatikat, kuid ühisnimetaja jäi sündimata. Eks eklektiline aeg nõuab mitmekesist lähenemist. Seekordse näidendivõistluse kokkuvõtteks võibki öelda: mitmekülgne.”
Eesti Teatri Agentuur korraldab näidendivõistlusi alates 1995. aastast.
Näidendivõistlusi toetab Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital. Seekordse võistluse preemiafond oli 10 800 eurot.
Näitus “Nähtamatu valgus. Vabamüürlus Eestis kahe ilmasõja vahel” Eesti Kirjandusmuuseumis
Kolmapäeval, 1. novembril kell 16.00 avatakse Eesti Kirjandusmuuseumis näitus “Nähtamatu valgus. Vabamüürlus Eestis kahe ilmasõja vahel”, mis on valminud koostöös Tallinna Linnamuuseumiga.
Rahvusliku enesemääratluse ning rahvusriikide tekkimisega 19. sajandi Euroopas kaasnes huvitav nähtus – koos rahvusluse ja rahvusromantismiga käis üle Euroopa võimsa lainena kasvav huvi müstitsismi ning okultsete ja esoteeriliste teadmiste vastu. Lääne esoteerika jõulisimaks esindajaks oli teosoofia, seda ka Eestis.
Teosoofiast olid tugevalt mõjutatud 1920. aastatel Tallinnas asutatud ühisvabamüürlaste loožid Kalevipoeg, Sveta Nezrimago ja Za Vernost. Loožidesse koondus nii eesti kui ka vene rahvusest haritlasi, kes olid haaratud kõrgetest ligimesearmastuse ja igavese tõe otsingute ideedest ning pühendunud okultsete ja filosoofiliste süsteemide uurimisele.
Loožide liikmeiks olid antikvaar ja raamatukaupmees Harald Liiker, kirjanik Mait Metsanurk, kunstnikud Helmi Reise ja Karl Hoerschelmann, filosoofid ja poeedid Mihhail Janson ja Mihhail Sidorov jt. Looži Kalevipoeg tegevust on tutvustanud teadmamees Gunnar Aarma, kelle vanemad August ja Liisi Aarma olid Kalevipoja looži liikmed.
Eesti loožide viimane piirkonnameister Mihhail Sidorov on kirjutanud 1940. aastal: “… mida meie praegu üle elame. Kõikide võitlus kõikide vastu. Võib tõesti ütelda, et on käimas kogu inimkonnas suur lahing. Iga samm elus, iga küsimus, iga kultuuriavaldus kujutab rinnet. Kõikjal näeme lepitamatuid äärmusi. Erinevus vaadetes, veendumustes, eluviisis, võtetes. Keegi ei taha üksteisele eimilleski järele anda: ei riigid, rahvad ega üksikud inimesed. Närvid on pingul, ülekoormatud. Sõda maal, merel, vee all, õhus. Ootamata liitude tekkimine. Ettenähtamatute sidemete sõlmimine…”.
Näitus pakub sissevaadet ühe osa 1920.–1930. aastate Eesti inimeste spirituaalsete otsingute varjatud maailma. Näitusel on eksponeeritud tollaste loožide liikmete raamatuid, kunsti, originaalkäsikirju jpm.
Näituse kuraatorid on Meelis Piller ja Toomas Abiline, kujundaja Anne Järvpõld.
Näitus jääb Eesti Kirjandusmuuseumis avatuks kuni veebruari lõpuni 2024.
Kontsert „Raschèr ja rahvusmeeskoor“ 18.X Vanemuise kontserdimajas. Saksofonikvartett Raschèr koosseisus Christine Rall (sopransaksofon), Elliot Riley (altsaksofon), Andreas van Zoelen (tenorsaksofon) ja Iria Garrido Meira (baritonsaksofon), Eesti Rahvusmeeskoor, dirigent Mikk Üleoja. Kavas Alisson Kruusmaa uudisteos „So Set Its Sun in Thee“ ehk „Nii tema päike loojus sinusse“ (esiettekanne) ning Arvo Pärdi, Clara Schumanni, Tõnis Kaumanni ja Bernd Franke muusika.
1969. aastal asutatud ning saksofonide kroonimata kuningaks tituleeritud saksofonikvarteti Raschèr üks olulisi eesmärke on tiivustada heliloojaid kirjutama uut muusikat saksofonikvartetile. Sellele tõesti meisterlike interpreetide koosseisule on pühendatud üle 300 teose, millele lisandus nüüd ka eesti helilooja Alisson Kruusmaa uudisteos. Eesti Rahvusmeeskooriga antud kontsertide algimpulss oli aga tegelikult Raschèri soov esitada taas Bernd Franke meeskoorile ja saksofonikvartetile kirjutatud teost „Luther-Quiz“ ehk „Viktoriin teemal Luther“, mis kõlas esimest korda 2017. aastal. Paul Hillieri soovitusel kontakteeruti niisiis Mikk Üleojaga, kelle eestvedamisel valmis kontekstitundliku ja esindusliku valikuga kava, mille sisse mahtus nii Eesti kui ka maailma esiettekandeid. Kontsert oli ühest küljest üles ehitatud kontrasti printsiibil kahe osa vahel ja ühe osa sees, ent teoste eripalgelise, kuid sümbiootilise temaatilise külgnemise tõttu kujunes atmosfäär omamoodi pühalikuks.
Kontserdi alguses kõlas Arvo Pärdi „De profundis“, mille on saksofonikvartetile ja meeskoorile seadnud kvarteti tenorsaksofoni mängija Andreas van Zoelen. Ehkki teos on kirjutatud meeskoorile, löökpillidele ad libitum ja orelile, tuleb nentida, et oreli asendamine saksofonikvaretiga ei ole teose essentsi esiletulekut kuidagi pärssinud. Kui algne orelipartii on omamoodi sügav ja täidlane, justkui voolav ega hinga fraaside vahel klassikalises mõttes, siis saksofonid tegid selle küll osalt fragmentaarsemaks, n-ö sammuvamaks, ent võimaldasid seeläbi fraasidel just dünaamiliselt kõikuda ning teosel rohkem hingata. Ometi sai tänu Raschèri läbitunnetatud ja lihvitud mängumaneerile selle kõlaliselt ikkagi seostada oreliga ning seekordne seade mõjus tõesti värske ja elegantsena.
Pärdi teosega sobis suurepäraselt kokku ka Clara Schumanni „Kolm prelüüdi ja fuugat“ op. 16, mille on taas saksofonikvartetile seadnud van Zoelen. Sedapuhku klaverile kirjutatud oopus demonstreerib markantselt Schumanni erakordset andekust ning rafineeritud kontrapunktilist mõtlemist, mille andis Raschèri kvartett maitsekas seades edasi ilmekalt, selgelt ja tehniliselt meisterlikult, tehes sellega Schumanni teosest kaasaloovale interpreteerimisele avatud muusikalise teksti.
Tehnilist võimekust, klaari intonatsiooni ja karakteerset maneeri avanes võimalus demonstreerida nii saksofonikvartetil Raschèr kui ka Eesti Rahvusmeeskooril Mikk Üleoja kindla ja kalkuleeritud käe all.
Raschèri kvartetiga samaväärselt avanes ka rahvusmeeskooril võimalusi Mikk Üleoja kindla ja kalkuleeritud käe all demonstreerida oma tehnilist võimekust, klaari intonatsiooni ning karakteerset maneeri. Selle üks väljendusi oli näiteks 2021. aastal rahvusmeeskoori ja Üleoja tellimusel valminud Tõnis Kaumanni „Hanna kiidulaul“, kus heakõlaline traditsiooniline refrään vaheldub kromaatilise ja moduleeriva solistide kvartetiga (Kuldar Schüts, Mikk Dede, Ott Indermitte, Rasmus Erismaa), mille kirjutamisel on helilooja kasutanud matemaatilist häältejuhtimist, liikudes sellega harmoonilisest mõtlemisest eemale.1
Omamoodi teatraalse esitusmaneeriga pani muusikud proovile kontserdi algimpulsiks olnud Franke teos „Luther-Quiz“ ehk „Viktoriin teemal Luther“, mis kõlas Eestis esimest korda. Selles teoses, mille puhul võib isegi kahelda, kas tegemist on pigem muusikateose või teatritükiga, küsitakse publiku käest, kas kõlanud tsitaatide autor on Martin Luther või Martin Luther King jr. Nimelt soovis Franke neid kaht kõrvutades näidata, et ligi nelja sajandi pikkuse vahega väljaütlemised võivad olla tänapäeval isegi hirmutavalt aktuaalsed. Omamoodi ajarännak näitas, et inimese eetilised põhiküsimused on olemuselt ajastuülesed, ning päädis Emily Dickinsoni luulega, millega helilooja soovis liikuda n-ö ajatusse ja igavesse metafüüsika keelde.
Dickinsonist sai ka Franke ja Kruusmaa teoseid ühendav mõtteline sild, sest USA poetessi luule on ka Kruusmaa teose ajend ja alus. Esiettekandena kõlanud saksofonikvartetile ja meeskoorile kirjutatud seitsmeosalise teose „So Set Its Sun in Thee“ ehk „Nii tema päike loojus sinusse“ pealkiri on pärit Dickinsoni samanimelisest luuletusest ning helilooja on selles oma sõnutsi vaadelnud päikesetõusu ja -loojangut kui laiemat maailma tunnetamise metafoori.2 Päikese tõusmise ja loojumise kujund kulgeb läbi seitsme osa ning põimib endasse ka looduse ja armastuse temaatika.
Dickinsoni luulet justkui reflekteeriv muusika on sõnade sisuga sümbiootiliselt poeetiline ja voolav, helikeel on oma põhiolemuselt habras ning hillitsetud, ehk isegi veidi uje, kuid seejuures eneseteadlik. Helilooja on adunud täpselt, mida taotleb ja tahab. Teost iseloomustavad kaunid ja vaheldusrikkad harmooniad, kuhu on doseeritud ka sobiv annus dissonantsust. Saksofonipartiid, mis oleksid võinud küll Raschèri tehnilist võimekust arvestades olla veidikene nõudlikumad, on sageli pulbitsevad ja pärlendavad. Meloodialiinid on kaalutletud ja hoolikalt läbi komponeeritud, näitena sobib iseäranis sügava mulje jätnud viies osa „As if the Sea Should Part“ ehk „Kui meri jaguneks“ Mikk Dede soleerimisel. Selle kõige taustal pole aga koori ja kvarteti koostöö küll otseselt dialoogiline, vaid pigem dünaamiline. Seejuures ei lämmata aga kumbki teist, sest ka arvukas koor suutis vajadusel olla erakordselt habras ja tundlik, jäädes sellega helilooja käekirjale ja põhiprintsiipidele truuks.
Kõlanud teose ajel tuleb tõdeda, et Kruusmaa looduslüüriline muusika maalib kauneid ja kütkestavaid helimaastikke ning moodustab avara ruumi, kus muusikale on jäetud küllaldaselt õhku ja hingamisruumi. Põhiolemuselt subtiilse teose eesmärk on helilooja enda sõnutsi pakkuda rahu.3 Seda tõesti tehes andis Dickinsoni tundeerksast loodusluulest ning Kruusmaa detailitundlikust ja õhuküllasest muusikast moodustunud fluidum kuulajaile ka aimu helilooja peenetundelisusest ja elutunnetusest.
Ehkki kontserdi repertuaarivalikut ja teemaliine iseloomustades tõi Üleoja4 välja „ilu“ kui märksõna, mis selle kõik kokku võtab, võiks tõtt-öelda nentida, et tegemist polnud mitte pelgalt iluga, vaid pigemini elavas ettekandes kantiliku üleva analüütikaga, mida saab illustreerida just Pärdi muusika kvaasireligioosse kontemplatiivsuse ja Kruusmaa veenvate looduspiltidega. Küll aga peab kahetsusega tunnistama, et sellest elamusest said osa sedapuhku eriti vähesed privilegeeritud, sest kontserte külastas tõesti ootamatult ja ehmatavalt väikesearvuline publik.
1 Teose annotatsioon Eesti Muusika Infokeskuses.
2 Kruusmaa saatesõna kavalehel.
3 Täna kontserdisaalis: Raschèr ja rahvusmeeskoor. – Klassikaraadio 19. X 2023.
Ühelegi kõnepidajale, kes soovib ettekande järel oma kuulajatega ka sisulist diskussiooni, ei tule kasuks, kui ta alustab oma juttu saalis viibijate manitsemise või solvamisega. Herilastel on oma koht ja ülesanne looduse mitmekesisuses, kuid mis mõtet on neid pesa asjatu sorkimisega vihale ajada? Sama käib õpetajate kohta, kellel võib klassis olla nii vikse kui ka käitumishäiretega lapsi. Kui eesmärk on, et tunni lõpuks oleksid kõik vastavalt võimetele omandanud mõne uue teadmise või oskuse, ei aita mõne rübliku sissejuhatav mõnitamine või paikapanemine selle saavutamisele sugugi kaasa, sest tekitab ägeda protesti sihtmärgis, kes oleks võib-olla sel päeval olnud juhtumisi rahulik ja koostöövalmis .
Just selle reha otsa – ja täiesti tarbetult – astus teisipäeval peaminister Kaja Kallas, kui asus riigikogu istungisaalis pidama korralist ettekannet riigi pikaajalise arengustrateegia „Eesti 2035“ täitmisest. Peaminister kehastus näidiseksemplariks, kelle varal pidi pimegi nägema, kui kaugel ollakse Eestis strateegias sõnastatud peaeesmärgist, et „Eestis elavad arukad, tegusad ja tervist hoidvad inimesed“. Arukaks on seejuures peetud inimest, kes „hindab teadmisi, hoiab ennast, teisi ja (elu)keskkonda ning suhtub toetavalt kõikidesse ühiskonnarühmadesse. Ta on teadmistehimuline, loov ja ettevõtlik, tahab õppida ning on valmis töö olemuse muutumiseks“.
Üks ühiskonnarühm saalis ja sedakaudu ka nad sinna tööle suunanud kümned tuhanded valijad said aga toetava suhtumise asemel peaministrilt kuulda, et on räuskav, mööblit lõhkuv ja korralikumaid kolleege vägivallaga ähvardav pätibande. Väga konstruktiivne lähenemine! „Olid ajad!“ õhkas peaminister, kuid sai saalist vastuseks kuulda vaid: „Lõpeta ära!“ Tõesti, Eesti parlamendis on olnud igasuguseid aegu ja globaalses võrdluses on Eesti seadusandlik kogu üks rahumeelsemaid ka oma praeguses ärritunud olekus. Ja alati on aeg, mil ühiskonnas leidub manitsusi väärivat hälbekäitumist, aga ülemmanitseja roll on põhiseaduse järgi presidendi, mitte peaministri käes. Toomas Hendrik Ilves tavatses presidendina ühiskonnale ja selle juhtidele ikka meelde tuletada Marcus Aureliuse igihaljast mõttetera, et parim kättemaks nurjatutele on mitte muutuda nendesarnaseks. Kuid vana roomlase tarkuse raamat on peaministril küllap öökapi taha kukkunud, mistõttu jäi nüüd ainuõige käitumisretsept kasutamata.
Varastan, ei varasta, varastan, ei varasta …
Heast käitumisest rääkides on peaminister tihti meresõidust kujundeid laenanud. Seal on omal kohal majakad ja kompassid, mis aitavad kaptenil laeva õigel kursil hoida, kuid paistab, et abivahendid töötavad ainult rahvusvahelisel ulgumerel seilates. Kodumaal ei mõju peaminister oma kahe mastiga kaljases enam sugugi kaptenina, vaid hoopis heeringana, kes laeva põhja auku närib ja uputab nii ka oma tööd hästi tundvad ilmsüüta tüürimehe ja pootsmani. Kuid ta ei ole seal ainus ning et püügikvooti ei ole kodanikele jagatud, kasvab kalaparv jõudsasti. See on kirju seltskond, kus soolaga maiustajate kõrval õitseb nii kohvi-, bensiini- kui ka õllerüüpajate elu ning „kuluhüvitisest“ on saanud ropp sõna.
Üksikjuhtumid on värvikad, aga kuskil peab olema ka juurpõhjus, mille tõttu kodanikele valimistel korraliku sekka ikka ja jälle rohkesti riknenud või defektiga tooteid pakutakse ja müüakse. Läbi tarbijakaitse prisma olukorda hinnates paistab keskse probleemina kvaliteedikontrolli puudumine. Tegu ei ole mingi uudisnähtusega ega millegagi, mis oli enne olemas, aga on nüüd kaotsi läinud. Esindusdemokraatia isikkooseisu moodustumine on olnud piisava eelkontrollita kogu iseseisvusaja vältel.
Kvaliteedikontroll kuulub tavalistes turusuhetes alati tootja ja kaupmehe vastutusalasse ja ostjal on hulk õigusi, mille alusel saab ta nõuda katkiseks osutunud toote asendamist või raha tagastamist. Seadus ja terve riigiamet kaitseb suhte nõrgemat poolt, tarbijat. Mõnes hädaolukorras saab tootja oma veast ise aru, valib majanduslikult kahest halvast väiksema ning kõrvaldab terve tooteseeria kasutuselt, nagu on üldteada auto- ja telefonitööstuse näitel.
Avaliku võimu teostamise esinduskogude puhul see mehhanism ei kehti. Valimised on salajased ning valijad eksinud saadikuid tagasi kutsuda ei saa, sest ei ole viisi, kuidas tõestada, kes kellele oma hääle andis. See on ka ainuõige kord, sest valija tahe on heitlik ning võimalus iga päev, mitte kord nelja aasta tagant oma eelistust muuta külvaks ainult kaost.
On veel ridamisi seisusliku korra ajast pärit mõeldavaid piiranguid, mille taaskasutusse võtmise üle pole mõtet fantaseeridagi. Valimistel päriliku, varandusliku või haridusliku künnise seadmine ei lahendaks ühtki kvaliteediprobleemi, sest siniveri, rahahunnik ega doktorikraad ei ütle inimese kõlbeliste omaduste kohta suurt midagi. Aadlik, miljonär ja teadlane võivad osutuda lurjuseks sama tõenäoliselt nagu pärisorjade järeltulijast vaene ning vähese kooliharidusega kodanik tervemõistuslikuks, arutlemis- ja otsustusvõimeliseks ning õigel kohal paikneva südamega inimeseks.
Mida teha, kui esindusdemokraatiat kujundavate seaduste muutmine saadikute kvaliteedi parandamise seisukohast tulemust ei annaks? Päris tühjad parema soovijate pihud siiski ei ole. Saadikukandidaatide tootjad erakondade kujul on ju olemas, kuid nad ei kasuta kõiki lihtsaid võimalusi valimisnimekirja pürgijate eelhindamiseks. See tegematajätmine on nüüdseks igale erakonnale mingil moel kätte maksnud. Igas riigikogu koosseisus on leidunud poole sõidu peal maailmavaate ja erakonna vahetajaid, kes tööandjat naeruvääristades riigikogu saalis aknaaluseks kolivad ja seal veel kaeblevad, et on mingist võõrandamatust õigusest ilma jäetud, nagu tankimiskuningas Kalle Grünthali värskel näitel teada. Erakond aga laiutab käsi ja ütleb, et ei saa erakonnast ja fraktsioonist riigikogus lahkunud ning seega valijaid halastamatult petnud saadikut kuidagi töölt minema saata.
Tegu on aina korduva situatsiooniga, mistõttu erakonnad ei tohiks tulevikku rajada lootusele, et äkki enam ei juhtu, vaid peaksid end parema filtri toel häda vastu kindlustama. Politoloogide ja psühholoogide nõu kasutades oleks üsna lihtne välja töötada küsimustikud või testid, mis paneksid valimisnimekirja pürgijad oletuslikesse olukordadesse, kus nad peaksid tegema valiku: varastan, ei varasta, unustan, ei unusta, joon, ei joo, ahnitsen, ei ahnitse. Vähemasti riigiasutustes on ju laialt kasutusel samalaadsed küberturvalisuse testid, mille tulemuste järgi hindavad pädevad ametnikud võimalikke ohte asutusele või tervele e-riigile. Oma sisereeglite kehtestamine on iga erakonna oma asi ning ükski seadus ei keela valimisnimekirja koostada isikute kõlbelise kindluse indeksi, mitte parteiliste teenete alusel. Valijagi saaks nii hea juhtniidi, keda erakond ise tugevaks peab ja kellel on veel arenemisruumi.
See üksi ei taga veel midagi, sest ilma mõjuva sanktsioonita eksimuse eest jäävad värskelt hüpanud, näiteks Tõnis Mölder ja Jaanus Karilaid, ikka valmistuma uueks hüppeks, kui aga tuule suund juhtub jälle muutuma. Sest saadik on ju nii vaba ning võib tuju järgi vahetada mitte ainult maailmavaadet ja erakonda, vaid trügida nii vägisi esindama ka neid, kes seda valimiskasti juures sugugi ei ole soovinud.
Ei oleks midagi seadusevastast ka selles, kui erakond ja kandideerivad isikud sõlmiksid vabal tahtel (nimekirja pääsemise eeltingimusena) kirjaliku lepingu, kus oleks sätestatud teatud käitumise puhul, olgu see kriminaalne või lihtsalt moraalitu, valitavalt ametikohalt taandumise kohustus, mis oleks lisaks varalise tagatisega. Rikud lepingut, jääd majast/autost partei kasuks ilma. Ah et siis enam keegi ei kandideerikski? Proovimata seda teada ei saa.
Märkamatult on kätte jõudnud aasta pimedaimad päevad. Eestlase hing ihkab soojust ja valgust ning paljud inimesed ongi ostnud reisi palmi alla. Kui aga palmi alla minna pole kas raha, aja või rohelise mõtteviisi tõttu võimalik, siis tundub, et polegi midagi teha, sügismasendus on vältimatu. Selleaastase sügistalvise hooaja võiks aga veeta hoopis eesti kirjanike seltsis – meil on mitmeid põnevaid kirjanike muuseume.
Veebilehel kirjanikemuuseumid.ee on näha, et Eestis on üksteist kirjanikumuuseumi. Tõsi, kaardilt leiab neid kümme, sest Mati Undi muuseumi pole sellele veel kantud. Neid ei ole muidugi palju, aga kui võtta eesmärgiks külastada kuus näiteks kaht muuseumi, siis jätkub tegevust pooleks aastaks. Kui muuseumide teavet tähelepanelikumalt uurisin, lõi see minu optimistliku plaani siiski väheke segi, sest Kreutzwaldi memoriaalmuuseum on talvehooajal nädalavahetusel suletud ning Underi ja Tuglase kirjanduskeskus on hoopiski remondis. Rõõmustav uudis on aga Tallinna kirjanduskeskuse veebilehel: iga kuu esimesel pühapäeval on Tammsaare, Vilde ja Undi muuseum avatud külastajatele tasuta – nii võibki nende muuseumide külastuse plaanida sellele ajale. Hea on teada ka seda, et enamik muuseume on nädalavahetusel lahti vaid laupäeviti, v.a eeltoodud tasuta pühapäevad, aga Tammsaare muuseum Vargamäel on avatud ka pühapäeviti. Igal juhul on võimalik märtsini plaanid paika panna.
Kui ajagraafik on paigas, võib soovi korral hakata eeltööd tegema, et muuseumikülastus pakuks suurema elamuse. Alustada võiks muidugi kirjaniku teostega tutvumisest. Kes ei tea, millist raamatut valida, see leiab kirjanike muuseumide lehelt lingi tähtteoste kiirkursusele: sellelt veebilehelt leiab 19 kirjandusteose videotutvustuse. Nende varal saavad huvilised teostega iseseisvalt tutvuda: videod on ainult 3-4 minutit pikad, põneva visuaaliga ja annavad edasi vaid olulisema teabe. Muidugi võib iga õpetaja neid videoid kasutada ka kirjandustunnis, sest projekti üks eesmärke oli luua side muuseumide ja kooliõpetuse vahel, valitud teosedki on aastaid olnud kirjanduse ainekavas. Seetõttu ei peakski piirduma vaid tähtteostega – kõigil kirjanikel, kellel on muuseum, on lugemisväärseid teoseid mõistagi palju rohkem.
Enne muuseumi minekut tasub tutvuda ka kirjanike endiga. Taas on abiks kirjanike muuseumide veebileht, kus on esitatud iga kirjaniku olulisemad elulooandmed, aga ka huvitavamad faktid, mida ilmselt paljud ei teagi või ei mäleta. Näiteks, kas teate, et Eduard Vilde oli esimene inimene, kes maeti Tallinna Metsakalmistule? Või et Marie Underil oli lasteaedniku kutse? Või et Oskar Lutsul on ilmunud 69 algupärast teost? Kirjanike tutvustuste juurest leiab ka põnevaid audio- ja videoklippe. Näiteks saab kuulata Lutsu, kes loeb oma 60. sünnipäevale pühendatud raadiosaates ette katkendi „Kevadest“, või vaadata, kuidas Anton Hansen Tammsaarele antakse üle Eesti Panga auhind romaani „Ma armastasin sakslast“ eest.
Kui kirjanike muuseumide veebilehte edasi uurida, siis leiab sealt veel paljugi põnevat: ajajoon, viktoriin, staaresemed, virtuaaltuurid, teave mitmete sündmuste kohta. Ajajoonel saab jälgida olulisemaid sündmusi kirjanike elus. Võimalik on vaadata andmeid kõikide kirjanike kohta korraga, aga ka iga kirjaniku kohta eraldi. Ajajoon on eriti kasulik lastele, sest nii saab paremini aja kulgu tajuda. Viktoriini küsimustele võib vastata nii enne kui ka pärast muuseumide külastamist. Selle juurde on küll märgitud, et need on mõeldud gümnaasiumiõpilastele, kuid eks oma mälu tasu kontrollida kõigil. Huvitav on ka link staaresemete juurde. Kui arvasin, et saangi kõik teada kodust lahkumata, siis videoklipid tekitavad hoopis huvi: staaresemeid kirjeldatakse tabavalt, kuid konkreetne nimetus jääb välja ütlemata.
Ühesõnaga, sel aastal pole sügistalvist masendust vaja kannatada, sest täidame oma aja raamatute lugemise ja kirjanike muuseumide külastamisega.
Kroonikas ilmus just lugu,1 kuidas Andres Kõpper, vennad Piusid ja jalgpallur Markus Jürgenson üritasid minna kinno vaatama Martin Scorsese „Lillekuu tapjaid“, aga olid sunnitud pärast algust lahkuma, sest film osutus venekeelseks. Lugu oli naljatlev, aga mina sain taas šoki. Vene keeles? Parimal õhtusel ajal? Eesti pealinnas Tallinnas aastal 2023?
Päevalehes võttis Miikael Raun augustis selle probleemi seoses „Oppenheimeriga“ põhjalikult ette.2 Artiklis on palju risti-rästi näpuga näitamist ja üleüldist abstraktset kahjatsemist, et tõesti kurblik lugu, ja tõdemist, et midagi peaks ette võtma. Mõni kuu hiljem on olukord sama jube kui ennegi. Arusaadav, et lastefilme võib dubleerida, sest lapsed ei oska veel lugeda, aga kas täiskasvanute filmide puhul tiitritest tõesti ei piisa? Vene tiitrid filmi all ei sega linastust liialt, aga dublaaž muudab kinoseansi tarbimatuks kõigile peale venekeelse elanikkonna. Keeleameti nõudel peavad venekeelsetel linastustel olema all eesti subtiitrid, mida, olgem ausad, ei kasuta kokkuvõttes mitte keegi. Ka seda nõuet ei järgita niikuinii: Apollo kavas on uue animafilmi „Canterville’i lossi vaim“ venekeelsed linastused iga päev ja ilma mingite tiitriteta. Levitajaks taas Garsų Pasaulio Įrašai (Tespi), kelle äripraktika siin riigis tuleb tõsiselt luubi alla võtta.
Kui üldiselt on kõik osalised – levitajad, filminstitutsioonid ja kinod – omavahel kokku leppinud, et nemad seda probleemi lahendada ei soovi, tekib mul õigustatud küsimus: kui riiklik regulatsioon puudub, siis mis peab takistama probleemil veelgi süvenemast? Kui need venekeelse dublaažiga seansid on nii tulusad, siis on ju võimalik hakata nende arvu vaikselt suurendama. See tähendab, et Kõpperil, Piusidel ja meil kõigil tuleb väga hoolikalt jälgima hakata, kuhu pilet osta. Või kas ma siis enam üldse kinno minna tahan.
Üleskutse levitajatele: kasvatage selgroogu ja keelduge Eesti kodanikena lihtsalt pakutavast rahast, elus on olulisemaid asju. Üleskutse kinodele sisult sama: olge vastutustundlikumad selle suhtes, mis teie ekraanidele jõuab. Ennekõike on see jutt mõeldud Apollole. Üleskutse poliitikutele: palun mõelge välja regulatsioon, mis sellele vastutustundetusele lõpu teeks, et venekeelse dublaažiga täiskasvanute filmid linastuvad Eesti kinolevis. Kõik räägivad, kui tähtis on haridusreform ja eestikeelsele haridusele üleminek. Kinokultuur on massikultuur, mis mõjutab igas vanuses inimeste haritust. Juba esimeses-teises klassis liigutakse tihtipeale lastefilmidelt üle tavafilmidele – Marvel ja muu selline tuleb varemgi. Püüame siis selles sektoris ka harimisega tegelda, sest koomiksifilmi mõju noorte maailmapildile on mitu korda suurem kui mõne õpiku oma ja ega nad eesti tiitritega ja originaalkeeles neid filme ikka vaatamata jäta. Käsitlege kinodele keeleseaduse karmistamist haridusreformi osana. Või olete mõelnud vene koolides eestikeelset haridust samamoodi pakkuda, et vene keeles, aga eesti subtiitritega?
1 „Kui film oli 30 sekundit kestnud, tõusis kuulsuste seltskond püsti…“ Tuntud inimesed sattusid kinos kogemata venekeelsele seansile. – Kroonika 24. X 2023.
2 Miikael Raun. Kinokett rikub keeleseadust. Miks on Hollywoodi filmid vene keelde dubleeritud? – Eesti Päevaleht 18. VIII 2023.
31. oktoober – 5. november 2023
