Toeta
Otsi

quas

  • Esteet Hartšenko contra mehed punases

    Heili Vaus-Tamm

    Viimase aja kogupilt näitab, et tantsukunst on üks innovatiivsemaid ja otsivamaid kunstiliike praeguses Eesti kunstielus. Nüüdisfilosoofia, giidindus, staaride eraelu – mida kõike selle alla ei mahu.

    Dmitri Hartšenko koreograafia on omaette nähtus modernkoreograafia üldiselt tugevatoonilises ja väljapoole suunatud leksikas. Hartšenko jätab pigem ütlemata, kui ütleb, tema loomingus pole ei agressiivsust ega dominantsust. On ruumi ja õhku kõigele, mis tantsu ümbritseb. Ja võib-olla just sellepärast ongi Hartšenko viimase aja töödes palju seda muud. „Piafis” olid olulisel kohal muusika ja video, „Reisijuhis” ruumid ja tekst. Kui teiste koreograafide ühiskunsti töödes on tants alati kõige olulisem ja muu justkui toetab tantsu, siis Hartšenkol on vaat et vastupidi. Tants kommenteerib, just nimelt kommenteerib seda, mis algab kuskilt muust dimensioonist.

     

     

    „Piaf” näitas elu helgemat poolt

    „Piafis” oli palju filmi – kõik lauljatari eluseigad said ära näidatud. Lisaks ingliskeelsed laused ekraanil, millest jäi meelde „Woman is waiting for a sailor” kui Piafi hapruse ja abituse, kellegi toe ootuse sümbol. Alles linastunud filmiversiooniga võrreldes oli Hartšenko Piafi-käsitlus lausa vastandlik. Üheksakümne üheksal juhul sajast rõhutakse kunstniku elulugudes tema isiklike probleemide, paheliste kalduvuste peale. Kui vaja, otsitakse need isegi ajaloohämarusest välja. Sajanditetaguste heliloojategi puhul on viimasel ajal tavaks saanud kontserdikavas rõhutada, et nad olid kas mängurid, alkohoolikud või homod.

    Hartšenko aga läheb Piafi nõrkustest üllataval kombel ringiga mööda ja näitab tema elu helgemat poolt. Lausa uskumatu lähenemine! Eriti veel persooni puhul, kelle elus oli tõesti palju hämarat.

    Kuigi ta ise on väga hea klassikalise balleti alusega tantsija, on tema tantsujoonis vastupidiselt eriti napp ja lihtne. Sealjuures kasutab ta aga tõsteid, mida kohtab teiste modernkoreograafide leksikonis palju harvem. Ja need avardavad ning ilmestavad palju, nii visuaalselt kui sisuliselt, kujundades jõuvahekordi ja meeleolusid.

    „Piafis” oli ka märkimisväärselt palju teatraalsust. Juba kostüümidki väljusid tantsuetenduse raamidest: Piafi hiilgeaegade karusnahkse kraega sametmantel, Mehe valge pikk aluspesu, Piafi elulõpu kudumisvajadusele viitav põlvini sorakas džemper. Korra väljuti tantsukeelest ja jõuti lausa draamalavastuse vahendite juurde. Kui välja arvata kohvri otsas suitsetamine, jäi see stseen aga muust nõrgemaks. Ühest küljest olid kohmetud žestid vahest õigustatud Piafi loomuomaduste ja hingeseisundiga, aga lavastuse kui terviku seisukohast siiski langus.

    Hartšenko pole koreograaf, kes lubaks lavale midagi juhuslikku – läbivatest kujunditest jäi enim meelde käega kõrist kinnihoidmine. Ka paneb Hartšenko oma tantsijad suurte ülesannete ette lavastuslikult, mitte niivõrd koreograafiliselt (mulle tundub). Ta nõuab neilt selle eruditsiooniga kaasaminekut, millega ise silma paistab. Selle etenduste põhjal peavad tema tantsijad suutma suhestuda filmi, tõsise muusikadramaturgia, draamanäitlemise ja isegi giidindusega.

     

    Kirja ja koreograafia koostoime

    Seda viimast etenduses „Reisijuht”, kus tantsijad juhivad gruppideks jaotatud publiku ühest saalist või käigust teise ning jagavad täiesti arvestatavaid teadmisi laiemalt munkluse ja kitsamalt Dominiiklaste kloostri ajaloo kohta. Hämmastav ja huvitav, kui hingeldav tantsija su ees seisma jääb ja hakkab rääkima, kui mitu liitrit õlut kuulus päevas munkade toiduratsiooni.

    Veel üks Hartšenko fenomen on muusika­valik: tõsine, erudeeritud ja sügavuti minev. Piafi loo juurde kõlas lisaks lauljatari enda lauludele nii klaveri- kui ka vokaalsümfoonilist muusikat. „Reisijuhis” hakkasid äkki ajaloojutu juurde kaugelt läbi käikude kostma Pärdi „Variatsioonid Ariinuška tervekssaamise puhul” ja nii edasi Bachist india muusikani.

    „Reisijuhis” on suur osa improvisatsioonilisusel. Esinejad ise ütlevad, et tantsude, ruumide järjekord ning muusikanumbrite valik on juhuslik. Ka see, kuidas moodustuvad kohapeal duetid (Suitso-Hartšenko-Bergsteini vahel). Ainus ette teada tants on trio etenduse lõpus. Alus on see, et tantsijad oskavad kõikide tantsude kõiki osasid (välja arvatud mõned keerukamad tõsted, mille osas on variandid sõltuvalt paarilistest kokku lepitud).

    Seekord olid tantsijad pidanud tegelema ka ajalooraamatutega, sest tekstid on nende enda otsitud ja suupäraseks tehtud. Lavakujundust muidugi pole – vaid sel suvel prahi alt välja kaevatud ruumid, igapäevases riietuses tantsijad ja plaadi pealt muusika. Aga põnev on, sest idee kannab.

    Hoopis teistlaadne, elektronmuusika filosoofia põhimõtete järgi stiilipuhas etendus oli aga noorte meeste „Red Ain’t Dead”. Maskidega impersonaalsed olevused, akrobaatika elemendid, rütmi moodustavad korduvad liigutused. Tantsijatel pole suhet üksteisega, kaootiline pilt: molekulide liikumist meenutav sebimine, robotlikud liigutused. Ja selle juurde kiri publikule, mis algab umbes nagu Tatjana kiri Oneginile. Sisuks üleskutse väärtustada inimesi ja suhteid enda ümber. Kirja ja koreo­graafia koostoime on üldinimliku ja isegi tavalise sõnumi ootamatu väljenduslaad. Ja seda kadestamisväärselt tugeval tehnilisel tasemel.

     

     

  • Infohunnik globaliseerumisest

    Viljar Veebel, Tartu ?ooli rahvusvaheliste suhete lektor

     

    “Džihaadi sõjamehed ei anna armu, olgu nende taustaks kristlus, islam või verine traibalism, ning ka neile ei tule armu anda.”

     

    Kui külma sõja sümmeetrilised julgeolekuohud asendusid XXI sajandi asümmeetriliste ohtudega, jäi USA julgeolekupoliitika analüütikutel kaks võimalust: kas kohaneda uue julgeolekuloogikaga või asuda neid ohte teatud osas painutama harjumuspärasematesse raamidesse. Kui arusaadavaid või piisavalt intensiivseid ohte parasjagu polnud, tuli ohtudele anda arusaadav formaat ja ohtlikkus teadvustada. Selles 50 aastaga sisse harjunud julgeolekuformaadis on esmatähtis osaliste piiratud hulk (kõige parem: meie vs nemad), vastase otsene alistamatus, oht, et ta võib põhjustada meile suuri kaotusi, kultuuriline eripära (veel parem kui teatud barbaarsus), ideoloogiline vastikus ja tehnoloogiline sõltumatus. Neile nõudmistele sobivat vastast USA-le riikide hulgast paraku leida ei õnnestunud, seega pidi julgeolekuoht tulema riigiväliselt (või -siseselt) tasemelt.

    Benjamin Barber üritabki raamatuga “Džihaad McMaailma vastu” leida kompromissi külma sõja aegse vastandava mõtlemise ja uue asümmeetrilise reaalsuse vahel. Teatud mõttes võiks tõmmata paralleele Samuel Huntingtoniga, kes asetas oma tsivilisatsioonide konflikti ikka veel domineeriva realistliku julgeolekumõtlemise konteksti. Barber läheb üldistamisel siiski veel kaugemale: kui Huntington nägi oma “Tsivilisatsioonide kokkupõrkes” lähitulevikus konflikti 8 tsivilisatsiooni vahel, siis Barber ajab läbi vaid kahe konflikti peategelasega: McMaailma ja Džihaadiga, kelle alla üldistatakse kõik osalised ja mille võitluse kaudu seletatakse kõiki maailma probleeme. Nii palju on siiski Huntingtoniga (keda Barber oma teoses paar korda pilkab) sarnast, et ka Barberi osalised on eristatud elulaadi ja väärtuste alusel, mitte riigipiiride järgi.

    Osaliste selge piiritlemise ja defineerimisega jääb Barber (hoolimata sellest, et on ametilt Marylandi ülikooli õppejõud) siiski huntingtonlikult hätta, esitades raamatu eri osades mitmeid seletusi, mida ta McMaailma ja Džihaadi all täpsemalt mõtleb. Barberi definitsioone kokku võttes on McMaailma näol tegemist pealetungiva majandusliku ja kultuurilise kultuurimonismiga, millele vastandub Džihaad kui märatsev-reaktsiooniline kultuurifundamentalism. Nendevaheline juba alanud konflikt on tingitud McMaailma pealetungist traditsioonilistele kultuuridele ja seda saab pehmendada vaid muutustega läänelikus McMaailmas endas. Oluline on seejuures märkida, et Barberi toetus ei kuulu kummalegi maailmale, kohati mainib ta kolmandat osalist, “tõelist õiglust ja demokraatiat”, mis peab arenema Džihaadi ja McMaailma võitluse käigus. Tõelise demokraatia ilmnemise näitena mainib Barber peamiselt Šveitsi ja riivamisi ka Rootsit ja Soomet. Ülejäänud maailm langeb aga hoogsa kriitika alla, kas kuulumise tõttu mädanevasse McMaailma või jõhkrasse Džihaadi.

    Suurem osa raamatu mahust kulubki maailmale kriitiliselt ringi pealetegemisele ja riikide lahterdamisele leeridesse. Et kriitika ja eelseisev häving paistaks mõjusam, ei hoia Barber kokku metafooridega (“turud eiravad piire samamoodi kui loodus vaakumit”) ega võta mainida tema nägemusele vastukäivaid asjaolusid. Ta mainib suuri filosoofe ja pakub lehekülgede kaupa McMaailma ärimudelite detailseid kirjeldusi.

    Pidev faktideküllus ja suuresõnalisus ei aita siiski varjata autori ideede ja iseseisva analüüsivõime vähesust. Ka pärast 350 lehekülge fakte ja tsitaate on tema peamised intellektuaalsed järeldused tasemel “demokraatia probleemid modernses maailmas on tohutult keerulised”. Üsna hea näide raamatu stiilist on viimane lõik enne järelsõna: “Meie tänasel paradoksiderohkel planeedil, kus riigid lagunevad ja koonduvad ühel ja samal ajal ühtedel ja samadel põhjustel ning riikide lömitavad valitsused ja hambutu rahvusvaheline õigus ei suuda isegi haukuda, rääkimata juba hammustamisest, on demokraatiast saanud ilmselt meie esimene ja ainus lootus.” Eesti, hoolimata oma barbaarsest kultuuripärandist, vastab õige hästi Barberi nägemusele McMaailma vasallist: heroiseerib progressi ja läänelikke väärtusi ning ilmutab valmidust neid kopeerida, seejuures mõtestamata nii nende sisemist loogikat kui kaugemaid tagajärgi. Barberi kriteeriumide kohaselt on Eesti suisa ideaalne McMaailma näide.

    Jäljendamisega Eesti antud juhul siiski raamatutesse ei pääse – kes ikka peaks tahtma kirjutada ühest USA väikelinna suurusest tüüpjuhtumist, kus midagi uudset ega vägivaldset ei juhtu? Üleminekudemokraatiale pühendatud peatükis leiab märkimist enamik Kesk- ja Ida-Euroopa (KIE) riike peale Eesti ja Läti ning meie väljajäämine on antud juhul pigem positiivne, kuivõrd autor iseloomustab seda piirkonda kui “džihaadi julmuse kaarti ja ühte Euroopa veristest poolkuudest”. (Antud peatükk meile tuttavatest riikidest ja juhtumustest tekitab muidugi küsimuse autori usaldusväärsusest laiemalt.) Hoolimata Barberi poolt areneva demokraatiaga ja moderniseeruvate riikide osas tõstatamata jäetud küsimustest on McMaailmaga seotud probleemid paljuski just Eestile olulised. Näiteks, mis saab rahvuslikust filmitööstusest, kuidas kaitsta emakeelt, kuidas vältida energiatarbimissõltuvust jne?

    Meie seisukohalt tõstatub üks olulisemaid julgeolekupoliitilisi küsimusi: kas oleme McMaailma/USA strateegiline partner ja lemmiklaps või hoopis järjekordne turg ja ressursiallikas paljude hulgas? Neid küsimusi on kahtlemata esitatud ennegi ja poliitiliselt korrektne tüüpvastus kõlab sellisel puhul enamasti niimoodi: “Eesti elab ajaloolises ja geopoliitilises realiteedis, mille vastu meil endal on vähe teha.” Sellise vastuse juures jääb kripeldama ehk ainult naaberriigi Soome oskus neidsamu ajaloolisi ja kultuurilisi realiteete murda ja luua soomlaslikku sisu läbi Sibeliuse, Kaurismäe, Aalto, Torvaldsi ja paljude teiste, unustamata samal ajal tegusat kaitseväge ja usku oma maa enesemääramisesse.

    Maailmapoliitika ja eriti poliitökonoomia huvilisele on Barberi raamatul, kuigi see on kirjutatud juba kümne aasta eest, kindlasti nii mõndagi pakkuda (2003. aastal ilmus Barberilt samal teemal “Fear’s Empire: War, Terrorism, and Democracy in an Age of Interdependence”). Paraku uhub autor lugejat lakkamatu infovooga, mis segab olulisele keskendumist ja kaasamõtlemist. Iseenesest ongi tegemist globaliseerumise mõjude empiirilise infohunnikuga, millest lugeja teda huvitava osa välja peab otsima. Barber sarnaneb selles Noam Chomskyga, kes võtab grafomaanilises mahus läbi kirjutada kõik vähegi olulised globaalsed teemad, alates meeste õigustest kuni terrorismivastase sõjani.

    Kindlasti annab raamat mõtlemisainet eeskätt Eesti julgeoleku- ja kultuurivalikute osas. Need, kes raamatut läbi lugeda ei viitsi, saavad peamise osa autori ideedest kätte ka 52-leheküljelisest sissejuhatusest.

  • Ukraina nüüdiskunsti näitus jõudis Rahvusraamatukokku

    Eesti Rahvusraamatukogu

    Rahvusraamatukogu 6. korruse galeriis avatakse 24. aprillil kell 16 näitus „Ukraina nüüdiskunst”. Näitusel on eksponeeritud Valentõna Kozjari, Natalia Makejeva, Igor Prokofjevi ja Marina Škarupa maalid ning Volodõmõr Žuraveli skulptuurid. Kõik kunstnikud on  osalenud mitmetel rahvusvahelistel näitustel üle maailma.

    Valentõna Kozjar  juhib meid projekti „Linn N“ töödega elegantselt isikute ja esemete maailma, mis küll veel säilitab materiaalse kuju, kuid on juba muutumas abstraktseks.
    Natalia Makejeva ütleb oma pildiseeria  „Linna kaleidoskoop 2012“ kohta: „Linn on avalike suhete areen, kus peegeldub elanike meeleolu ja kust ammutatakse jõudu. Igal linnal on oma struktuur ja kordumatu iseloom.”
    Igor Prokofjev on osalenud rahvusvahelistel näitustel Kiievis, Moskvas, Berliinis, Atlantas, New Yorgis, Edinburghis.
    Marina Škarupa „Ära karda / ära nuta“ seeria visuaalseks aluseks sai laste kritselduste ning „täiskasvanute maalikunsti” ärritav segu.
    Skulptor Volodõmõr Žuravel on ukrainlastele väga olulise skulptuuri “Vennad Klitškod”(2011) autor.  Skulptuur oli autori kingitus poksimeistritele Vitali ja Vladimir Klitškole nende auhindade eest maailmameistrivõistlustel. Näitusel on aga tema kujudeseeria tingliku nimetusega „Inimpuud“.

    Näituse vahendas Ukraina Suursaatkond Eestis koostöös Ukraina firmaga ART-prospekt.ua LTD.

    Näitus jääb avatuks 16. maini.

    Olete oodatud!

  • Eelarvestrateegia ei muuda midagi

    Peeter Kreitzberg

    Reformierakond deklareerib madalaid makse ja seda, et igaüks aidaku ennast ise. Enam-vähem seda ta ka ellu viib üsna erinevate partnerite abil, kes keeravad kergesti selja enda deklareeritud ideoloogiale, millega nad võimule tulid. Värske leppe valguses näitavad erilist paindlikkust Rahvaliit ja Keskerakond, kes puistavad endale tuhka pähe ja mõistavad hukka selle, mida nad koos Reformierakonnaga teinud on ja teevad.

    On vähe lootust, et aastateks 2007 – 2010 koostatud eelarvestrateegia (valitsus kiitis selle heaks 31. mail 2006) üldse ellu viiakse, nii nagu pole siiani ellu viidud ühtegi kümnetest arengukavadest, mida riigikogu ja valitsus on heaks kiitnud. Sest poliitiline südametunnistus on kaubeldav ja selle müügihinnaks soodne positsioon võimustruktuurides ning võimalus jagada raha. Kohe kätte saadav raha on Eesti valijaskonna püüdmise põhiline poliitiline argument, mis ei nõua mingit ideoloogiat. Raha, mis jääb inimesele kätte, kui maksud on ära makstud, on samuti tugev argument. Vaene valija ohustab demokraatiat sama palju kui põhimõttelage poliitik. Tema ülesostmine tema enda raha eest on paraku väga lihtne.

    Eesti inimene armastab tegijaid. Häälte saaki mõjutavad oluliselt parteistatud võimustruktuurid ja suurejooneline slaalom läbi seaduseaukude. Eesti demokraatiat söövad ühiselt nii poliitikud kui nende valijad. Süvenevat väärtusvaakumit ja nihilismi võime äratundmisrõõmust nimetada postmodernismiks. See on aga roheline tee toore jõu kultusele. Majandusringkondade võimu erakondade üle tunnistasid hiljutises uuringus paljud poliitikud ise.

    Praeguse Keskerakonna ja Rahvaliidu presidendisobingu tagajärjel võivad kõigi ülejäänud parteide ideoloogiakäsitluses esikohale tõusta demokraatia taastamise ja edasiarendamise eesmärgid. Kujunenud olukorras tulebki seda kõige tähtsamaks pidada. Ideoloogilistelt deklaratsioonidelt on sotsiaaldemokraadid sageli olnud lähedased nii Keskerakonna kui Rahvaliiduga, kuid arusaam demokraatiast ja poliitikategemise viisidest erineb kardinaalselt. Poliitika, mille elemendiks on evaperónlik valimiseelne rahapildumine vaestele ja suurejooneliste kingituste tegemine ärieliidile, ei soodusta pikas perspektiivis tasakaalustatud ühiskonna arengut. Selline on riigi 2007. – 2010. aasta eelarvestrateegia kontekst.

    Keskerakond ja Rahvaliit, kes avaldasid ideoloogilist toetust astmelisele tulumaksule, samuti diferentseeritud käibemaksule, hääletasid strateegia poolt, mis põhineb ühetaolisel alaneval üksikisiku tulumaksul ja ühetaolisust nõudval käibemaksul. Sellega on kogu eelarvestrateegia juba praegu prügikasti visatud, kui just pärast järgmisi valimisi jälle pööret ei tehta. Eelarvestrateegia üldeesmärgid on ilmselgelt sotsiaaldemokraatlikud, kuid rahastamisalused, mis kujundavad Eesti panustamist lisaks Euroopa Liidu rahale, liberaalsed. Kõige tähtsamate eesmärkidena deklareeritakse “lastele ja peredele suurema kindlustunde loomist, sotsiaalse turvatunde tagamist, meie unikaalse looduskeskkonna säilitamist, aga ka Eesti julgeoleku – meie inimeste turvalisuse – kindlustamist”. Strateegia kõige tugevam alltekst on aga täiesti selge – kiire majandusedu seni nähtud viisil.

    ELi abiraha tekib teiste liikmesriikide tunduvalt suurema maksukoormuse toel ja on arusaadav, miks ikka ja jälle kostuvad Euroopast protestid: kas meie maksumaksjad peavad oma kõrgemate maksudega kinni maksma Eesti õhukese riigi poliitika. Uus eelarvestrateegia aastani 2010 sisaldab ELi toetusraha 12 – 15% ulatuses eelarve mahust. Maksukoormus ulatus Eestis 2005. aastal 32,5%-ni SKTst, jäädes ELi keskmisele alla 7,7 protsendipunkti. Eesti maksukoormus langeb, ELis püsib. Kahtlemata kujutab praeguse koalitsiooni kavandatud üksikisiku tulumaksu alandamine väljakutset ELi palju kõrgemate maksudega riikidele.

    Eelarvestrateegia põhiloosung on: “Tänane Eesti ei ela tulevaste põlvkondade arvel”. Aga seni edukaks peetud eelarvestrateegia on ju mänginud olulist osa selles, et elame napi tulevase põlvkonnaga, mis ei kindlusta meile püsimajäämist. Elukvaliteedi mõttes on meil halvasti läinud: väga madal eluiga, väga madal ja visalt kasvav sündimus, vaesusriski tingimustes elavate inimeste hulk on väga suur. Eriti valus on vaesuses vaevlevate laste pärast. Eelarvestrateegia tunnistab meie elukäsitluse äärmuslikkust, mis sisuliselt tähendab ühiskonna tasakaalustamata arengut. Üksikisiku tasemel pole meil ka majanduslikus mõttes seis roosiline. Kui võtta aluseks hinnatasemega korrigeeritud kogutoodang ühe inimese kohta, jääme uute liikmesriikide keskmisele selgelt alla.

    Küsimus, mis eelarvestrateegia puhul enim huvi pakub, on: kas säilitame oma poliitilise peajoone ehk äärmusliku liberaalse status quo või üritame midagi muuta. Kas jätkame süveneva kihistumise, odava tööjõu, hingevaakuva avaliku teenusega või üritame minna tasakaalustatud, püsimajäämist kindlustava käsitluse suunas? Kas jätkame sageneva riskikäitumise ilmingutega, mis tulenevad süvenevast kihistumisest, nagu väidab strateegia, või valime uue tee? Julgen vastata: olemasolev strateegia tsementeerib suuresti senise lähenemise, vaatamata lisandunud eurorahale.

    Strateegia tahab esmajoones panustada inimressursi arendamisesse, haridusse, teadus- ja arendustegevusse, kuid see ei tähenda piisavat rahastamist. Õpetajate aastane palgatõus 8 – 12% vastab keskmisele tõusule ega lahenda õpetajate probleemi. Enne seda oleks vaja olulist hüpet. ELi abiraha langeb osaks kõigile riikidele, eriti uutele. Sellega me teiste ees mingit edu ei saavuta.

    Eesti haridusprobleemid paiknevad pigem haridusvaldkonnast väljas kui selle sees. Pea kolmandik lapsi elab vaesuses. Koolile pressitakse peale eetiline vaakum, mis õigustab majandusedu taustal kõike. Põhihariduse rahastamine, mis peaks olema riigi mure, on jäetud lapsevanemate kanda. Paljud lapsevanemad ei suuda võimaldada oma lastele huviharidust, mis on igasuguse hariduse ülitähtis osa. Meie õpetaja pole viletsam kui arenenud riikide oma. Isegi meie palju kirutud õppekava pole seda. Paljudel lastel on viletsam just kooliväline keskkond. Eelarvestrateegia kavatseb olla tolerantne 2,5-kordse palgaerinevuse suhtes Eesti eri regioonides. See on absurdne nii väikese riigi puhul, kes võitleb edasikestmise eest.

    Odavale tööjõule, kuid väga madalale innovaatilisusele rajatud arengupotentsiaal on otsa saamas. Eesti peab oluliselt muutma oma arenguparadigmat, kui me tõepoolest ei taha elada tulevaste põlvede arvel. See ei seisne madalates maksudes, vaid kiires ja mahukas panustamises inimressursi ja infrastruktuuri arengusse. Eesti majandusstrateegia ei põhine innovatsioonil, vaid odaval tööjõul. Teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni investeeringute maht on suhtes meie SKTsse 0,91%, ELi keskmine on 1,93%. Eriti vähe panustavad meie ettevõtted. Eesti tööhõive kesk- ja kõrgtehnoloogilises tööstuses ja teeninduses on ELi riikide üks madalamaid. Meie teadus tegeleb aga peamiselt maailmaprobleemidega, jättes meie oma probleemid tähelepanuta. Tsiteeritavuse indeksi abil hinnatavas teaduspoliitikas on midagi üdini mäda. See ei lase areenile meil seni viljelemata, kuid väga vajalikke uuringuid. Eesti teaduse kurioossemaid külgi on arvestatavate põlevkiviuuringute puudumine. Kütame aga korstnasse. Põlevkivikeemiaalastel uuringutel oleks aga maailmas tohutu turg. Tehnosiire, mis on väga mahukas Soomes, nõuaks meil palju rohkem haritud insenere.

    Me võime isegi suurendada nii riigieelarvelisi kui erainvesteeringuid teadus- ja arendustegevusse, selle infrastruktuuri, kuid raha üksi ilma ei tee. Ei hariduses ega teaduses. Teadlaskaadri vähesus, eriti insenertehnilise kallakuga spetsialistide puudumine nõuab eelkõige panustamist kindla ettevalmistusega inimressurssi, mis ei lähtu ühe või teise ülikooli, vaid riigi huvidest. Strateegia näeb ette, et ettevõtted panustaksid senisest pea viis korda rohkem teadus- ja arendustegevusse, et inseneride ja
    teadlaste arv 1000 töötaja kohta kasvaks poolteist korda. Kardan, et siin on rohkem utopismi kui realistlikke ja rahaga kaetud kalkulatsioone. Milliste erialade teadlasi ja insenere silmas peetakse, jääb aga täiesti lahtiseks. Seda küsimust ei saagi käsitleda ilma selge majandusliku arengu strateegiata. Praegune eelarvestrateegia on suuresti blankostrateegia.

    Eesti haridussüsteemi kriitika on strateegias lakooniline, kuid üsna täpne. Haridussüsteem ja selle tugisüsteemid pole piisavalt paindlikud. Paljud üldharidust ja kutseharidust omandavad noored katkestavad õpingud. Haridus ei vasta majanduse vajadustele. Loodus-täppisteadused on alakomplekteeritud. Puudub noorte karjäärinõustamise süsteem. Täiendus- ja ümberõppega on hõivatud väga vähe inimesi. Hariduse kvaliteet on ebaühtlane. Käsitlemata on see, et praegu oleme üha selgemalt siirdumas tasulise kõrghariduse poole. Puudub igasugune vähegi selgem kava, kuidas olukorrast väljuda ja kas meie arusaamad maksu- ja majanduspoliitikast võimaldavad üldse midagi muuta.

    1930ndatel hinnati J. Torki andmeil Eesti haridust Euroopa üheks parimaks. Kui taotleme elukvaliteeti ja püsimajäämist, peaks meie eesmärk olema Euroopa parim hariduskorraldus ja alles siis esimese viie hulka kuuluv majandus, nagu seadis eesmärgiks peaminister.

    Meie eelarvestrateegia probleemid on suuresti paradigmaatilised ja vähem tehnilist laadi. Praeguses Eestis, kus poliitikategemise põhiinstrumentideks on võimu usurpeerimine ja ühepäeva kasu, puudub perspektiiv pikemaajaliste arengueesmärkide seadmiseks ja elluviimiseks. Tulevikukomisjoni moodustamise katsed riigikogus on järjepanu läbi kukkunud. Strateegilise planeerimise alusena puuduvad eelarvestrateegias kõige tähtsamad konstruktsioonid: elukvaliteet ning rahvuse ja riigina püsimajäämine. Kumbki pole taandatav makromajanduslikule edule.

  • Kammer­muusika harmooniumiga

    T. V.

    Esmakordselt kuulsime harmooniumi Kadrioru lossisaalis 2004. aasta oktoobris. Organist Aare-Paul Lattik esitas siis koos asjalike kommentaaridega põneva kava, tutvustades suurepärast saksa meistri kahe manuaaliga ning üsna rohkearvuliste registritega Pühavaimu kogudusele kuuluvat harmooniumi. Seekord oli Aare-Paul Lattik kokku seadnud kammermuusika kava, kus kaastegevad veel Tõnu Reimann (viiul), Urmas Vulp (viiul) ja Aare Tammesalu (tšello).

    Kuna kohe-kohe on käes Wolfgang Amadeus Mozarti 250. sünniaastapäev, siis ega tema teoste esitamisest ei ole küll viisakas ära öelda. Kontserdil esitati kaks Mozarti kirikusonaati kahele viiulile, bassile ja orelile ning esimesena kõlas neist D-duur K 245 loomisajaga 1776. Seega harmoonium väikese oreli funktsioonis kammersaalis. Ilmselt nõuab harmooniumiga ansamblimäng kohanemist ja läbikaalumist igas situatsioonis ning ilmselt on olukordi, kus kõik ei saagi absoluutselt õnnestuda. Ehk teisiti öeldes, keegi peab midagi ohverdama. On see harmoonium, sooloinstrumendid või continuo, jääb esitajate lahendada, aga lõpuks on see ikka kõlalise tasakaalu ja tämbrite sulavuse või mittesulavuse probleem. Mozarti sonaatide puhul pakun välja, et mingil määral oleks ehk aidanud, kui viiuldajad oleksid püsti mänginud, sest minu kõrvadele jäi nende olulisim osa neis sonaatides selgelt harmooniumi ja tšello suhteliselt laia kõlavarju taha.

    Kavas hiljem esitatud C-duur sonaadi K 336 (1780) ajaks olid kuulmisorganid ilmselt juba kohanenud, sest kaod ei tundunudki enam väga suured. Kuna Mozart on kirikusonaate kirjutanud tükki 16, siis miks mitte neid kvaliteetharmooniumiga esitada ka kammersaalides – mäng tasub vaeva või vähemalt väärib küünlaid.

    Kahe Mozarti üheosalise sonaadi vahele mahtus hulganisti miniatuure ning esimene neist, César Francki “Cantabile” viiulile, tšellole ja harmooniumile oli vist põnevaim ja ka hästi tasakaalus kõigist aspektidest hinnatuna. Kuigi Franckil on originaalteoseid harmooniumile, tundub, et selles teoses on algselt ikkagi oreliga tegu. Georges Bizet’ Caprice kogumikust “Kolm muusikalist sketši” mõjus üllatavalt salongliku antraktina kahe suurejoonelise Francki teose vahel – see teine oli juba ulatuslikum, “Prelüüd, fuuga ja variatsioon” kahele viiulile tšellole ja orelile.

    Minuni jõudis nüüd teadmine, et Francki käekirjale sobib kooslus orel keelpillidega kõige paremini, võrreldes teiste esitatud meistritega. Gabriel Fauré ülipopulaarset Sicilienne’i op. 78, mille originaal on tšellole ja klaverile, võib kindlasti esitada harmooniumiga, juhul kui klaverit pole. Ent tema karakter muutub tundmatuseni, eriti kui tempos on tunda kiirustamist ja toonikvaliteedis forsseerimist, kaovad Fauré hõrgud maitseomadused fast food’i standardisse. César Francki “Viis jõuluaja pala” harmooniumile oleks nagu keegi Francki teisik kirjutanud.

    Ilmselt on sellel kogumikul “L’organiste”, kust palad pärit, mingi teine eesmärk kui kontsertmuusika. Jääb üle arutleda, kas tegemist on helilooja enda harjutustega või harmoo­niumi­(oreli)õpilaste õppematerjaliga. Kontserdi finaaliks esitati Antonín Dvořáki “Bagatellid” op. 47, mis ongi kirjutatud just sellisele koosseisule (kaks viiulit, tšello, harmooniasaade). See oli huvitav kogemus, sest viiest bagatellist vähemalt kolm olid märgistatud Allegr(ett)o liikumistes ja harmooniumgi oli seekord võimalikult vähe orelirollis ning A.-P. Lattik võlus instrumendist välja põnevaid värve ja dünaamilisi varjundeid. Kava oli kirju, see-eest õpetlik ning järeldus peaks olema, et selle pilliga tasub jännata.

     

     

  • Antiigireporteri heategevuslik kevadoksjon

    Mart Sander

    Antiigireporteri kevadoksjon 18.mail…

    …toob kunstisõpradeni hea valiku eesti, baltisaksa ja euroopa kunsti:

    Ellinor Aiki, Märt Bormeister, Voldemar Haas, Alo Hoidre, Andrei Jegorov, Andrus Johani, Anatoli Kaigarodoff, Elmar Kits, Endel Kõks, Karin Luts, Lepo Mikko, Juhan Muks, Ants Murakin, Valdur Ohakas, Oskar Sädek, Richard Uutmaa, Ado Vabbe, Johannes Võerahansu, Eduard Wiiralt… ja paljud teised.

    Meie oksjon toetab MTÜ Pärnu Maarjaküla puuetega laste kunstiteraapiat. Oksjon toimub koostöös Kanal 2 ja portaaliga Soov.ee Tutvu väljapanekuga: www.maaligalerii.ee

  • Sõnade kaalust

    Anti Poolamets

    Nii, nagu inimeste kehakaal kasvab üle normi, võivad mõned sõnad muutuda ülekaaluliseks ehk nende väärkasutus annab sõnadele lisakoormat, mis nende arusaadavusele kasuks ei tule.

    Mõistagi on väljenduslikkuse huvides vaja kasutada kujundeid ning erialamõisteid mõnes teises kontekstis kui tavaliselt, ent viimastel nädalatel on juhtunud, et ka õigustermineid, mis erinevalt paljudest teistest ajavad täpsust taga, on kindla kaaluga ja seadustes kokkulepitud tähendusega, püütakse üle kanda sinna, kuhu need tavaliselt ei kuulu. Nüüd ettevaatust! Õigusterminite iseloomu tõttu võib kellegi meelevaldselt kurjategijaks nimetamine lõppeda juba kohtuistungiga. Selle vastu on eksinud näiteks SL Õhtuleht, mille esilehelgi võib kuriteos kahtlustatavate kohta leida kindlas kõneviisis teateid: “Kurjategija on tabatud!” Kuidas nii, kui süütuse presumptsiooni järgi saab keegi selleks alles pärast süüdimõistvat kohtuotsust, milleni võib kuluda aastaid?

     

    Rüütel kui intress ja garant

     

    Presidendiralli veidraks uudiseks tõusis eelmisel nädalal sõlmitud Keskerakonna ja Rahvaliidu “koostööleping”, ühes uudse ettekujutusega ametis presidendi õiguslikust staatusest. Sellised pseudolepingud ja presidendi nimetamine selle “lepingu” “garandiks” panevad mõtlema võlaõiguslike mõistete väärkasutusele.

    Võlaõigusest pärineva sõnavara poliitilisse argipäeva ülekandmine on sama imelik kui öelda oma sõprade kohta uhkelt “minu sotsiaalne kapital”. Tavakodanik, kes on sõlminud lepinguid küll telefonioperaatoriga, prügivedamiseks või kodulaenu saamiseks, on harjunud tõsiasjaga, et lepinguid tuleb täpselt täita, vastasel juhul võib kohtutäitur olla peatselt ukse taga. Sellised lepingud peavad vett.

    Presidendi riigiõiguslikku staatust on võrreldud riiginotari omaga, kes teeb parlamendi otsustele järelkontrolli ja vaatab, kas kõik on õiguspärane, et siis lõpuks oma pitser alla vajutada ja öelda: nüüd on kõik korras. Lepingutes on levinud garantiide andmine, ent need on päris garantiid, mille mitterealiseerumisel võib teise poole kohtusse anda ja kahjutasu nõuda.

    Võlaõigusseaduse paragrahv 155 selgitab garantii mõistet: “Majandus- või kutsetegevuses võib isik (garantii andja) võtta lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse.” “Võlausaldaja nõustumist garantiiga eeldatakse.”

    Millise garantii võib anda ametis riigipea? Ta ei saa parimal tahtmiselgi tagada järgmistel valimistel kahe erakonna enamust riigikogus. Kas nüüd võib Rüütlilt pseudogarandiks olemise eest lepingutrahvi nõuda? Kes keda narrib?

    Pigem tuleb lugeda selguse saamiseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse paragrahvi 108, mis kinnitab: “Võimatu on tingimus, mille kohta on tehingu tegemise ajal teada, et see ei saabu.” “Kui tehinguga kindlaksmääratud õiguste või kohustuste tekkimine on seatud sõltuvusse võimatust tingimusest, on leping tühine.”

    Ei ole mingit hädatarvidust oma plaanide või poliitiliste kombinatsioonide ahelat nimetada nende mõjukuse tõstmiseks võlaõiguslike terminitega, sest sellega ähmastatakse lepingu mõistet, mille juurde käib ka igainimese arusaamas nõue, et need peavad olema reaalselt täidetavad. Pealegi mõjuvad sellised “lepingud” tsiviilõiguse mõistes näiliku tehinguna. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse paragrahv 89 ütleb sellise juhtumi kohta: “Näilik tehing on tühine.”

    Soovitav oleks praeguse parteidevaheliste “lepingute” ja “garantide” meelevaldse kasutamise asemel olla ausam, asjakohasem ja jääda parlamendiliikme seadustunnetusele sobivama keelekasutuse juurde. Kui parteid tahavad ühiseid plaane teha, siis olgugi see “ühiste kavatsuste protokoll”, “parteide koostöökava” ehk miski, mis viitab kavade tinglikkusele ja muudetavusele.

     

    Anonüümne rehepaplus

     

    Internetis anonüümsuse varjus kellegi kurjategijaks nimetamine, eksekuteerimiseks üleskutsumine ja igapäevane laimulaviin näitab seda, et nende sõnade õiguslikult suur kaal on anonüümses nurgataguses kaduma läinud. Ümbernurga rehepapid, kes püüavad oma nime varjates lüüa allapoole vööd, jätavad veneaegsete KGB koputajate mulje, kelle anonüümne kohalolek mürgitas kogu ühiskonna. Kuidas saada sõnad kaaluta olekust kaaluvasse olekusse tagasi?

    Me vajame selleks eelkõige kohtupraktikat. Igaüks, kes astub hagiga võrgus laimajate vastu, teeb teene ka teistele. Pealegi ripub see anonüümne laim võrgus aastaid, ilma et keegi seda kohtuotsuseta suvatseks maha võtta. Solvatud ja laimatud peavad nüüd tõttama tõestama, et nad kaamelid pole.

    Kui Interneti-laimu osas kujunevad välja kohtupraktika ja kahjuhüvitiste hinnad, siis hakkab ka kord tekkima, nii nagu pommiähvarduse tegijate suhtes, mis on kuritegu igal juhul, ka naljapärast ähvardades. Laimaja mõtleb siis kaks korda, kas 50 000 krooni kaaluva sõimusõna kasutamine on talle ikka taskukohane. Teistes riikides on vastav kohtupraktika ammu olemas ning meil on aeg nende eeskujul sõnadžunglist jõuda kultuurmaastikule, kus sõnavabadust ei kuritarvitata laimuvabaduse pähe.

     

    Valiv kaalukus

     

    Kui pronkssõduri asjus algatati kriminaalmenetlus Jüri Liimi suhtes, siis tema vastu suunatud tapmisähvardustele venekeelses Delfis ei reageerinud keegi.

    Hannes Võrno andis ajakirjanikuna halba eeskuju, kui teatas saates, et palub talle tuua auto ärandajate kõrvad vastava preemia eest. Seda avalikku üleskutset omakohtule peame mustaks huumoriks. Ent kuidas siis karistada kõrtsikaklejat, kes ähvardab mul pea lõhki lüüa? Seadused kehtivad ju kõigile.

    Saksa õiguses on paigas ka see, millistes olukordades võib inimest pildistada. Sõnade valimisele aitaksid kaasa kohtuistungite põhjalikud käsitlused politseisaadetes, kus praegu esitletakse sündmusi eelkõige koha pealt, valimata, kas kaadris kogu rahvale näidatud nägu kuulub edaspidi kahtlustatavale, ohvrile või juhuslikule möödakäijale. USA kohtusaated on tõstnud sealset õigusteadvust, sest ka farmeril on selgem, mille poolest erineb kahtlustatav süüdimõistetust ning kuidas kogutakse tõendeid.

    Tundub, et sõnavabadusega hoolsam ümberkäimine on ka 14 aastat pärast põhiseaduse vastuvõtmist päevakorral ning sama vajalik kui liiklusnihilismi kahandamine.

  • Mõeldes Arvo Ratassepale

    Kaie Tanner

    “Kuue-seitsmekümnendatel aastatel oli Tallinnas viis-kuus korralikku kontsertkoori, kes andsid igal aastal Estonias täiemõõdulisi kontserte. Oli väga kehv juhus, kui selle kohta ajalehes retsensiooni ei ilmunud” (kõnealuse kontserdi kunstiline juht Kuno Areng Arvo Ratassepa aja kohta).

    19. III oli Estonias kontsert nagu Ratassepa ajal: laulsid Teaduste Akadeemia Naiskoor, Teaduste Akadeemia Meeskoor ja Tallinna Kammerkoor, saal oli täis ja dirigendid juhatasid pea eranditult peast. Ainult et kooride ees seisid Ratassepa asemel Andrus Siimon, Aivar Leštšinski ja Kuno Areng ning Arvo Ratassepp vaatas saali ja kõneles ekraanilt, mitte lavalt.

    Kavas oli Ratassepa enda looming (mida kahjuks enam tihti ei kuule), Tormis (kelle tähelend suuresti just Ratassepa Teaduste Akadeemia kooride abiga alguse sai) ja katkendid Orffi “Catulli carmina’st”, mille Ratassepp omal ajal ette kandis (suur julgustükk, arvestades Orffi helikeele täielikku tundmatust tollastele harrastuslauljatele).

    Kolm osalenud koori on ka kõik Ratassepa käe all kasvanud, Teaduste Akadeemia kooride puhul oli ta nii asutaja kui kauaaegne peadirigent. Õnneks on need koorid siiamaani püsinud ning säilitanud ka oma koha Eesti tugevamate kontsertkooride seas. Peale Arvo Ratassepa on nende ees seisnud mitmed juhid, nüüd on Andrus Siimon Teaduste Akadeemia koorides taastanud asutaja-aegse olukorra ehk on ühtaegu nii meeskoori kui naiskoori dirigent.

    Teaduste Akadeemia Meeskoor laulis kontserdil rasket repertuaari, millest suurem jagu pärines Arvo Ratassepa sulest. Hästi õnnestus nii süvenemist ja vokaalset tihedust nõudev muusika (“Eesti mullad”, “Kalevipoeg isa haual”) kui energiat ja vokaalset jõudu eeldavad palad (“Torm”, Tormise “Laulja”). Muljet avaldas koori dünaamiline diapasoon, mis ulatus kandvast pianissimo’st kõlava forte’ni. Kui midagi juurde tahta, siis veel jõudu kohtades, mis eeldaksid fortissimo laulmist. Tuntud headuses Kuno Arengu kõrval on meeskoori ette tõusnud Andrus Siimon, kelle töö musikaalsus ja süvenemine avaldasid tõesti muljet. Pole eesti koorimuusika head ajad möödas ega tugevad dirigendid minevikku kadunud.

    Teaduste Akadeemia Naiskooriga tõi Siimon välja Anatoli Garšneki tsükli “Peipsi laulud”, mida on viimaste aastate jooksul kontserdilavadel veelgi vähem kuulda olnud kui Ratassepa muusikat. Huvitav leid ning ka hästi esitatud – nagu ka tuntumad “Saarepiiga laul” ja “Liblik”. Koor kõlas võrdlemisi kergelt ja kammerlikult, suuremat vokaalset veendumust ootaksin sopranirühmalt.

    Tallinna Kammerkoor (dirigent Aivar Leštšinski) kandis ette Ratassepa laulud “Laena mulle kannelt, Vanemuine” ning “Saarele” (mõeldud on Mart Saart), lisaks neli osa Tormise “Kihnu pulmalauludest”. Tegu on hea, ühtlase kõlaga kontsertkooriga, ettekanne musikaalne ja veenev.

    Kontserdi lõpetas kolme fragmendi ettekanne Orffi lavakantaadist “Catulli carmina”, lauljateks ühendkoor, juhatajaks Kuno Areng. See oli hea kokkuvõte kontserdile ning ühtlasi kummardus Arvo Ratassepa elutööle – energiahulk, mida läks vaja selle kantaadi tervikesituse ettevalmistamiseks, on ilmselgelt võrdne ühe keskmise tuumajaama aastatoodanguga.

    Arvo Ratassepa mälestustalisman on rändauhind, mis antakse dirigendile saavutuste eest eesti koorimuusikas ning noorte koorijuhtide kasvatamises. Saaja valivad Eesti Naislaulu Selts ja Arvo Ratassepa perekond ning auhind – Ratassepa helihark – on juba käinud Vaike Uibopuu, Kuno Arengu, Jüri Rendi ja Viktoria Jagomäe käes. Sel õhtul anti talisman üle viiendale hoidjale Ants Sootsile.

    Arvo Ratassepp jõudis talle antud ajaga teha hämmastavalt palju: juhatada nelja koori, anda nendega kontserte ja võistelda konkurssidel; õpetada 27 aastat dirigeerimist konservatooriumis, tehes ligi pool sellest ajast ka kateedrijuhataja tööd; kirjutada artikleid; vedada ühes kolleegidega käima Kooriühingu ja Vabariikliku Koorijuhtide Segakoori ning teha 1965. aastast peale kaasa kõigil laulupidudel. Seejuures ei piirdunud ta laulukaare all dirigeerimisega, vaid tegi täie koormusega pidude ettevalmistustööd – nii nagu ta oma koorideski lisaks kunstilistele ülesannetele ka mänedžeri rolli suurepäraselt täitis. Muusikat kirjutas ta siis, kui tõesti midagi öelda oli, ning sahtlisse tema laulud seisma ei jäänud.

    Oma ajas oli Ratassepp algataja, uue mõtlemise looja. Just tema hakkas ühes Kuno Arengu ja Tallinna Kammerkooriga avastama vanamuusikat ning lavale tooma kaasaegseid kooriteoseid, pöörates vähem tähelepanu seni levinud romantilisele koorimuusikale. Asutas Teaduste Akadeemia mees- ja naiskoori, töötas need kiiresti üles Eesti tugevamate kontsertkooride hulka ning esitas väsimatult Tormist. Tormist, kelle kohta mitmedki kõvad korüfeed tollal ütlesid, et nii ei saagi laulda, nagu see mees kirjutab.

    Traditsioon ja väärtus kasvavad läbi selle kandjate: olnute, olevate ja tulevate. Arvo Ratassepa tehtu on eesti koorimuusikas olemas, tema poolt algatatut jätkavad uued tegijad. Aga see sünniaastapäevakontsert oli ütlemata hea meeldetuletus ühe olnud kunstniku tööst. Sest mäletamata tegutsedes jääks olijate ja tulijate töö tühjaks.

     

  • EKA klaasikunsti osakonna näitus Hop galeriis

    Hop galerii

    Eesti Kunstiakadeemia
    klaasikunsti osakond
    FACE BOOK
    20.04. – 08.05.2012
    Hop galerii
    Hobusepea 2
    Tallinn
     
    Graveering klaasil sünnib tuhandetest käialõigetest inimkäe ning –silma täpsuse varal. Intiimseim klaasitehnikaist, on graveerimine meditatiivsuse, autori sisekaemuse ja töö käigus pideva arenemise sümbol.
     
    Graveerimine on eesti klaasikunstis mänginud olulist rolli, olnud üks peamisi väljendusvahendeid 20. sajandi esimesel poolel. 21. sajandil on tema osatähtsus kahanenud seoses sulatus- ja kuumtöötlustehnikate laia levikuga, seda kogu maailmas. Graveeringut viljeldakse aga tänaseski kiires ajas, ta on ainulaadsete võimalustega täpsust ja head joonistusoskust nõudev väljendusviis, võludes
    tegijat oma meditatiivsusega. Käiajälg klaasil on kui pintslilöök lõuendil, sõna luuletuses, helijälg muusikas – puudutav, isikupärane ja jäljendamatu.
     
    Näitus “FACE BOOK” esitleb graveeringuid, mis on loodud Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti osakonnas aastatel 2000-2012.
     
    Näitusega tähistame EKA klaasikunsti osakonna 75-ndat tegevusaastat ja esitleme kaasaegses kontekstis üht vanimaist ja eesti klaasikunstis väga olulist kohta omanud tehnikaist – graveeringut klaasil, rõhutades järjepidevuse tugeandvat tähendust
    aegade muutlikkuses.
     
    Mare Saare
    EKA klaasikunsti osakonna professor

  • “Kultuuritarbija” pilk kõverpeeglisse

     

    Kaarel Tarand: Kultuuriministeerium tutvustas möödunud nädalal kordusuuringut “Eesti elanikkonna kultuuritarbimine”. Kuna eelmises Sirbis just ilmus Berk Vaheri pikem protest kultuuri käsitlemise vastu kõige tavalisema vaba aja sisustamise vahendi ja meelelahutusliku tarbeesemena, mõjusid küsitlustulemused oma primitiivsuses riikliku vastusena kriitikale: et ärge õiendage, rahvas ise ütleb, et kõik on korras ja läheb paremaks.

     

    Valle-Sten Maiste: Nii kultuuri kui sotsioloogia vallas tegutsevad enamasti ju kõrgharitud ja intelligentsed inimesed. Veider, et niisugune uuring on tellitud, teoks tehtud ja vastu võetud, ministeeriumi nõunikud on oma nime uuringuga sidunud jne. Asi pole ainult selles, et ei ole kerge taibata sellise uuringu vajalikkuse sisulist põhjust. Mitte halb, vaid süüdimatu peremees laseb oma kapsaaias lohiseda nii suurel totruste ja triviaalsuste kontsentratsioonil.

    Jumal selle kultuuri käsitlemisega tarbeesemena. Kuigi, ka sellise lähenemise eeliste kohta võiks ministeerium ju selgituse anda, sest kultuurimaailmas on palju inimesi, kelle sügav alusveendumus on, et tarbeeseme ja mingisuguse hobi- ja ajaviitmise vahendina kultuuri siiski käsitleda ei saa. Kuid ükski normaalne tarbimise uurija ei püüa sotsioloogilise valimi najal jõuda arvudeni, mille kohta tema kassapidajatel ja administraatoritel on olemas eksaktne statistika. Teatrite külastatavuse, vaatajate žanrieelistuste jne kohta on teatritel olemas aastakümnete taha ulatuv andmestik. Iga korralik teatriadministraator oskab põhjalikult analüüsida, kus, kuidas ja kellele reklaami tehes ja millise hinna ning repertuaaripoliitikaga millised vaatajatulemused saavutatakse. Niigi teada asju kordab üle ka raamatukogunduse valdkonnas küsitu. Milleks perioodiliselt uuringufirmale maksta selleks, et kokkuvõtlikult raporteerida: ministeeriumi mõistliku poliitika toel püsib areng stabiilne ja liigub paremuse suunas.

     

    K. T.: Võrdlesin pisteliselt küsitlustulemusi riigi statistikaameti suvel välja antud kogumiku “Kultuur 1994 – 2004” andmetega. Mõnes kohas on need nagu öö ja päev. Näiteks statistikaameti andmetel külastab aasta jooksul teatrit vähemasti ühe korra 44% ja kino 31% elanikest vanuses 15 – 74 aastat, kultuuriministeeriumi küsitluse järgi on need näitajad aga 53% ja 47%. See kõrvutus ei ole täiesti korrektne, sest statistikaameti arvud pärinevad aastast 2004. Ent ministeeriumi uuringuaruandes väidetakse igas peatükis, et kolme aasta jooksul ei ole „tarbijakäitumises” arvestatavaid muutusi toimunud.

    Või võtame teise näite. Kultuurivaldkondade tasemele antakse küsitlustes üldiselt häid hinnanguid. Näiteks teatri taset hindavad heaks või väga heaks koguni 83%, koorimuusika ja raamatukogude taset aga 75% vastanutest. Vähemasti pooltel hinnangu andjatest aga puudub vähimgi isiklik kokkupuude teatri või raamatukoguga (uuringu andmetel külastab aastas korra raamatukogu 58% elanikest, statistikaameti andmeil aga on raamatukogudel kokku üldse 440000 lugejat, mis annab ligikaudseks suhtarvuks 42%).

    Kui ministeerium võtab küsitlusega hangitud andmeid vähegi tõsiselt, siis väidab ta automaatselt, et riigi keskne andmekoguja (kus muuseas järgitakse täpselt Euroopa Liidus kehtestatud standardeid) blufib või teeb niisama praaki. Ja edasi, kui küsitluses sisalduvale infole tõsisemat kultuuripoliitikat ehitama hakatakse, siis ei saagi ju midagi arukat välja tulla, muidugi välja arvatud juhul, kui ministeeriumil on kasutada mingi Tambovi konstant, millega läbi korrutades valede lähteandmetega tehtud tehetele õiged lõppvastused saadakse.

     

    V.-S. M.: Suurim probleem ongi terve mõistuse vastased ja ülejäänud statistikaga ehmatavas vastuolus tulemused paljudes valdkondades. Neile puudustele on meie parimad kultuurikriitikud (Märt Väljataga, Evi Arujärv jt) juba kolme aasta eest üsna teravalt osutanud.

    Igasugunegi eelmise uuringu analüüs näib olevat sootuks tegemata. Eelmise uuringu “mõistatused” (vahe sarnase tiraaži ja spetsiifikaga väljaannete loetavuses, selge lõhe mõningate väljaannete tegeliku ja deklareeritud lugemuse vahel jne) korduvad täpselt samasugustena, ilma et teemaga oleks püütud analüüsi, küsimuste teisitiasetamise jm teel edasi minna.

     

    K. T.: Selge ju, et ministeerium ei kubise õpetatud sotsioloogidest, kes suudaksid iseseisvalt küsimusi täpselt nii sõnastada, et vastused ka mingil määral tõsiseltvõetavad oleksid. Ent sel juhul eeldan, et kaupmees aitab klienti. Kui ma lähen poodi ega leia sealt endale vajalikku otsitavat tööriista üles, siis ma usaldan kaupmehe nõuandeid. See pood, kus mulle silma pilgutamata piduriõli asemel aknapesuvedelikku müüakse, kaua hinges ei püsiks. Kui küsitlusfirma arvab küüniliselt, et loll klient peabki oma raha eest täiesti kasutut kaupa saama, siis peaks see olema kõigile potentsiaalsetele ostjatele ohusignaal ja põhjus selle firma poole enam mitte pöörduda.

    Eelöeldu kehtib juhul, kui ministeeriumirahval oli siiras soov midagi uut ja olulist teada saada. Erakonnad näiteks tellivad mõnikord küsitlusi teisel eesmärgil – selleks, et saada juba ette määratud tulemusi. Selleks kallutatakse küsimusi soovitud suunas ja manipuleeritakse koostöös küsitlejaga avaliku arvamusega, aga ikka nii, et traagelniidid väga välja ei paistaks. Kultuuritarbimise kohta saadud andmete järgi otsustades ei saa aga küll ministeeriumi tahtlikku kallutusplaani uskuda. Miks oleksid nad pidanud soovima just selliseid tulemusi? Kas ainult selleks, et kinnitada: “Kõik on endistviisi”? Valimiste eel ei mõju see ju sugugi kosutavalt sihtrühmale (loojad ja muud kultuuritöötajad), kus valitseb üldine ilmajäetuse tunne ning stressi süvendab uudistelindil iga päev keritav sõnum “keskmisest kasvust”, millest kultuurisõduri sissetulek ja eluolu järjest rohkem maha jääb. Et veelgi piltlikustada: kui küsida “kas teil on liiga vähe raha?” ja vastata saab ainult “jah, võiks rohkem olla”, “ei, ma upun rahasse” või “ei oska öelda”, siis on ju tulemus ette teada. Sellele toetudes saaks hea poliitilise loosungi, näiteks “Rahvas vireleb vaesuses, meie muudame seda!”.

     

    V.-S. M.: Jah, kui see küsitlus üldse midagi näitab, siis turusotsioloogia šarlataanlust. Minu arvates koosnevad need uuringufirmad märgatavas osas eetikumaskiga ringi käivatest aferistidest. Valimile esitatud küsimused tunduvad suvalised. Mida taheti ja saadi siis lõpuks teada, kui küsiti korraga, kas teater on lõbustus rikastele või kõigile, vaba aja veetmise vorm või kultuuri osa või tõstab külastaja mainet? Kõiki vastuseid toetab kopsakas protsent vastajaid. Ministeerium aga ei kommenteeri kuidagi, mis kuradi mõttematka me nende küsimuste ja vastuste najal teeme. Miks küsida, kas laste ja haigete eest hoolitsemine ning kaaslase puudumine takistavad teatriskäimist? Kas kultuuriministeerium üritab kuidagi kosjakontoritele õlga alla panna?

     

    K. T.: See oleks iseenesest loogiline, sest “iibe tõstmine” on ju “valitsuse prioriteet”. Muuseas, uuringust selgub, et kinnominekuks on siiski pisut kergem kaaslast leida kui teatrisse. Kaaslase puudumine takistab 8% elanikest kinno minemast, teatrisse aga 11%. Absoluutarvudes tähendab see, et kaaslasekriis on tõsine 80 000 kino- ja 110 000 teatrihuvilise jaoks. See on ikka väga suur sihtrühm, kes vääriks riiklikku abi. Loodan, et mõni erakond teeb “kaaslasepoliitikast” peagi ühe korraliku valimisratsu.

     

    V.-S. M.: Tähelepanuta ei saa jätta ka tarbetu küsitluse kõrget hinda. Raha hankis ministeerium kultuurkapitalist, mille nõukogu ei olnud 2003. aasta uuringuga samasisulise rahastamisega esiotsa päri just seetõttu, et tulemustest pole poliitika kujundamisel mingit abi. Ministeerium ei ole neid signaale millekski pidanud.

     

    K. T.: Kui küsitlus on uuring, siis mõningase meelevallaga annab seda ku
    ltuurkapitali seaduse §2 alla väänata küll (kultuurkapitali ülesanne on “toetada kultuuri- ja spordialaseid teadusuuringuid”), aga lihtsat ja sihitut uudishimu peaks ministeerium siiski oma PR-eelarvest rahuldama. Rahaliselt on kasutu küsitlus võrdsustatud ühe “Ela ja sära” aastase loomingulise stipendiumiga.

     

    V.-S. M.: Muidugi ei ole kõik kogutud teadmised ja andmed kasutud, kuid siin tuleb meenutada kantilikku fraasi, et faktid ilma mõistuseta on sõgedad. Lõpuks algab igasugune mõistlik uuring siiski küsimuste püstitamisest, sellest, mida tahetakse teada saada. Praegu pole ei kultuuriinimeste enda ega ka eelmise uuringu kogemust aluseks võetud. Kui arvatakse, et on olemas mingi standardküsimustik, mille perioodilise kordamise teel saadakse püsiv objektiivne pilt kultuurisfääris toimuvast, siis ollakse sügavalt eksiteel.

    Võib-olla ei olegi küsimustik täiesti lootusetult suvaline ja küsimuste taga siiski on mingi loogika. Kuid ministeeriumi järeldused küll mingit arupärast andmekogumisstrateegiat ei reeda. Kommunistlike viisaastakuraportite koostamise kogemus on see, mis järelduste tegemisel tooni on andnud.

    Eikusagilt eikuhugi suunduvatest läbilõikeuuringutest ei ole kultuurile just palju abi. Saarpollilik õhumüügiäri pakub poliitilise propaganda ja eneseõigustuse instrumentaariumi ja on pakkunud seda seegi kord.

     

    K. T.: Eks jääme siis nüüd põnevusega ootama, kes ja milliseid küsitlusest saadud tulemusi oma kultuuripoliitilisse propaganda-arsenali võtab. Sirbi toimetus saab igatahes mõnuleda teadmises, et iga viies eestlane loeb meie lehte.

Sirp