Rotermanni soolalaos avaneb näitus „Linnapilt. Tallinna, Tartu ja Pärnu peatänavad“
Tallinn, Tartu ja Pärnu. Vaade näituselt
Teisipäeval, 10. mail avab Eesti Arhitektuurimuuseum Rotermanni soolalao suures saalis Aare Olanderi koostatud väljapaneku „Linnapilt. Tallinna, Tartu ja Pärnu peatänavad“. Näitus Tallinna, Tartu ja Pärnu peatänavatest toob vaatajani kolme Eesti linna kesksete tänavate ja väljakute muutumise viimase pooleteise sajandi jooksul – alates ajast, kui fotograafid jäädvustasid esimesed meieni jõudnud linnavaated.
Tallinna vaated hõlmavad Viru ja Vabaduse väljakut ning neid ühendavaid Pärnu maanteed ja Estonia puiesteed. Tartu vaated on kesklinna alast, mis jääb Raekoja platsi, Emajõe ning praeguse Riia ja Ülikooli tänava vahele. Pärnu vaated ulatuvad väljakust praeguse Endla teatri ees ajaloolise Endla teatri esise väljakuni. Fotokollektsionäär ja fotoraamatute autor Aare Olander on valikut tehes põhirõhu pannud võimalikult vanadele, kuid kvaliteetsetele fotodele. „Valisin eeskätt need, mida pole varem publitseeritud,“ põhjendas ta.
Nii Tartus kui ka Pärnus (vähem ka Tallinnas) muutsid 1941. ja eriti 1944. aasta sõjapurustused näitusega hõlmatavaid piirkondi pea tundmatuseni. Seega peaks näitus külastajatele pakkuma tublisti avastamisrõõmu.
Eesti Arhitektuurimuuseumi direktori Triin Ojari sõnul on fotod erakordselt tänuväärne allikas nägemaks, kuidas kesklinnad on läbi 20. sajandi olnud kiires muutumises ning milline oli linn siis, kui autosid veel kuigi palju polnud.
Näituse koostas Aare Olander, ruumikujunduse lõi Karin Tõugu (b210) ja graafilise kujunduse Robi Jõeleht (Polaar Studio).
Näituse puhul on muuseumipoes ka Aare Olanderi koostatud ja kirjastuse Tänapäev väljaantud raamatute erimüük.
Näitus on Rotermanni soolalaos avatud 21. augustini 2022, kavas on ka kuraatorituurid ning ringkäigud Avatud Majade sarjas.
Eesti Arhitektuurimuuseum on avatud teisipäevast pühapäevani kell 11–18.
Euroopa päeva tähistatakse Ukraina filmide näitamisega
Euroopa päeval, 9. mail kell 17 toimub kinos Artis filmiprogrammi „Au Ukraina filmitegijatele“ avamine. Enne mängufilmi „Donbass“ linastust toimub arutelu vaba meedia ja vene propaganda teemadel.
Enne filmi toimub arutelu vaba meedia ja vene propaganda teemadel. Räägivad meediaekspert Andres Jõesaar, Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Vivian Loonela ja kultuuriminister Tiit Terik.
“Au Ukraina filmitegijatele” on hea võimalus tutvuda Ukraina filmikunstiga. Filmiprogramm on kõigile tausta, muidu piletile mineva raha kutsume annetama Ukraina heaks lehel poff.ee/au-ukrainale/.
Programmi korraldavad Kino Artis, Pimedate Ööde Filmifestival, Loov Euroopa Eesti Infopunkt, ETV, Kino Sõprus.
Programmist “Au Ukraina Filmitegijatele”:
Kinos Artis E, 09.05 KELL 17:30 – “Donbass”, (Sergei Loznitsa, 2018) K, 11.05 KELL 17:25 – “Ninasarvik” (Oleh Sentsov, 2021) N, 12.05 KELL 20:15 – “Unustatud esivanemate varjud” (Sergei Paradžanov, 1965) Uuri lisaks siit: https://www.kino.ee/Events/ukrainafilm
Müürilehe mainumber esitab igavikulisi küsimusi raha kohta
Grete Arro selgitab, miks raha meid õnnelikuks ei tee. Linda-Mari Väli küsib, kuidas tõlkida elu väärtust omandihimule. Mariliis Mõttus arutleb, mil määral kultuur SKT-d kasvatab. Carina Paju kirjeldab teekonda korruptsioonivaba omavalitsuseni.
Elo Kiivet kirjutab raha ruumist, Aleksander Tsapov finantsvabadusest, Sanna Kartau rahaneuroosidest. Lisaks tuleb juttu keskkonnapagulastest ning tätoveerimiskultuurist Eestis anno 2022.
Kultuuriosas Berk Vaheri vestlus Prima Vista väliskülaliste Gary Neville’i ja Tariq Goddardiga. Aleksander Tsapov teeb kokkuvõte Veneetsia biennaalist. Joosep Susi ja Jaak Tomberg mõtisklevad luule rolli üle kriisaegadel. Piret Karro arvustab Von Krahli lavastust “Melanhoolia”.
Värskeimaid artikleid loe Müürilehe veebiväljaandest aadressil muurileht.ee või liitu kirjalistiga.
Vabamu nõukogu valis Vabamu tegevdirektoriks Karen Jagodini. Karen töötas varem Vabamu strateegiajuhina.
Karen Jagodin
Karen Jagodin: „Mul on au saada võimalus juhtida Vabamut. Meie missioon mõista ja teadvustada meie lähiajalugu ning seeläbi hoida meie vabadust on nüüd tähtsam kui iial varem. Ukrainas sündinud muuseumi rajaja Olga Kistler-Ritso pidi ka ise Eestist põgenema ja tema saatus kõnetab kõiki eestimaalasi ilmsete paralleelide kaudu. Pean oluliseks Vabamusse tuua rohkem noori, sest on oluline, et ka vabas Eestis sündinud ja kasvanud noored mõistaksid, kui habras vabadus tegelikult on, ja et seda ei saa võtta iseenesestmõistetavana.“
Kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste asekantsler, Vabamu endine tegevdirektor ja Vabamu nõukogu liige Merilin Piipuu lisas: „Karen Jagodin on väga tugev muuseumimaailma liider ning tema oskused võimaldavad laiendada ja tugevdada meie näituste, ürituste, haridus- ja noorte kaasamise programme ajal mil vabadusest väärtustamine on olulisem kui kunagi varem“
Vabamu nõukogu juht Sylvia Kistler Thompson (muuseumi rajaja Olga Kistler-Ritso tütar): „Minu ema rajas Vabamu koostöös Eesti riigiga 1998. aastal. Nende eesmärk oli kaitsta vabadust, säilitada mälestusi okupatsiooniajast ning kaasata tulevasi põlvkondi vabaduse kaitsmisse ja laiendamisse. Tal oleks hea meel näha Karen Jagodini asumas Vabamu juhi kohale ja edendamas meie tegevusi.“
Vabamu senine tegevdirektor Keiu Telve siirdus lapsehoolduspuhkusele.
Karen on töötanud kunsti ja kultuuri valdkonnas 2005. aastast. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias kunstiteaduse eriala ja University College Londoni Bartletti arhitektuuriinstituudis magistriõpingud arhitektuuriajaloos. Enne Vabamusse tulekut töötas Karen Eesti Arhitektuurimuuseumis ja Eesti Meremuuseumis ning on juhtinud muuseumide valdkonnas mitut suurprojekti. Ta on Eesti Muuseumiühingu ning Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu liige. 2008. aastal sai ta Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemia ja koos Eesti Meremuuseumi meeskonnaga võitis 2021. aastal kaks Eesti muuseumide aastaauhinda Paksus Margareetas avatud püsinäituse eest. Vabamus oli Karen digiühiskonnast rääkiva näituse „Miks Eesti?“ peamine eestvedaja, jälgides selle arengut ja edukat avamist novembris 2021.
Vabamu on Eesti suurim mittetulundussektoris tegutsev muuseum, mille püsinäitus jutustab Eesti lähiminevikust, inspireerib inimesi vabadust hoidma ning selle eest seisma. Muuseumi asutas Eesti-Ameerika sõjapõgenik Olga Kistler-Ritso koostöös Eesti riigiga, eesmärgiga ajaloost õppida ning vältida võimalikke võõrvõimude okupatsioone tulevikus.
Miljard Kilgi maalimaailm ERMis on avatud kuni 8. maini
Miljard Kilgi ülevaatenäitus, kus vaatamise väljas 50 maali kunstniku kõigist loominguperioodidest, on avatud Eesti Rahva Muuseumis kuni 8. maini (kaasaarvatud pühapäeval). 7. mail kell 11 toimub ka viimane kuraatorituur, mida viib läbi Reet Mark.
Näitus avati ERMis eelmise aasta novembrikuus ning seda on külastanud 14 000 inimest. Näituse külastajate sõnul on omaette vaatamisväärsuseks ülevaatenäitusel ka värvikirev kujundus, mille autoriks ERMi loovdisainer Emma Eensalu.
7. mail kell 11 toimuv kuraatorituur on tasuta, osta tuleb vaid näitusepilet.
Näitust saab vaadata kuni 8. maini (kaasaarvatud). Muuseum on avatud kell 10–18.
Pärnu Linnaorkestri ja kontserdimaja hooaja lõppkontsert 27. IV Pärnu kontserdimajas. Sten Heinoja (klaver), Pärnu Linnaorkester, dirigent Kaspar Mänd. Kavas Hanna Havrõletsi „Hümn“, Erkki-Sven Tüüri sümfoonia nr 8, Kirke Karja klaverikontsert (2022, esiettekanne) ja Ludwig van Beethoveni avamäng balletile „Prometheuse lapsed“.
Vahetult pärast Eesti muusika päevi pole see ehk märkimist väärt, ent rõhutan siiski: Pärnu Linnaorkestri hooaja lõppkontsert koosnes peaasjalikult XXI sajandi muusikast. Vaid kontserdi lõpuloona kõlanud Beethoveni avamäng balletile „Prometheuse lapsed“ on valminud enam kui 200 aastat tagasi. Pärnu Linnaorkestri austajaid ei pane see muidugi imestama, sest viimasel paaril hooajal on mitmed kontserdid kulmineerunud eesti heliloojate uudisteoste ettekannetega. Rääkimata sellest, et kaks päeva enne hooaja lõppkontserti esitleti kontserdimaja kammersaalis uut heliplaati „As If a River Were Singing“ (Odratek 2022), millele salvestati koroona ajal Alisson Kruusmaa, Maria Kõrvitsa ja Rasmus Puuri spetsiaalselt linnaorkestrile kirjutatud teosed.
Pole kahtlust, et uute helitööde tellimise ja esitamise taga on orkestri kunstiline juht ja dirigent Kaspar Mänd, kelle sümpaatia nüüdismuusika vastu ei tule just uudisena. Intervjuudes antud selgitused nüüdismuusika kuulamiseks on tal niivõrd kõnekad, et võiksid minu arvates jõuda suisa õpikutesse. Kusjuures, isegi naljamehed Mart Juur ja Andrus Kivirähk arutlesid pühapäeval Raadio 2 eetris olnud kordussaates „Rahva oma kaitse“ uue muusika mõistmise üle.1 Nemadki jõudsid selleni, et tänapäeva klassikalise muusika teeb inimestele ängistavaks hoiak, et sellest tohivad aru saada justkui ainult heliloojad ja teadlased. Olen kahe käega mis tahes kogemusega kuulajate vabade assotsiatsioonide poolt, aga väärtustan väga ka heliloojate endi kommentaare. Pärnu Linnaorkestri hooaja lõppkontserdil rääkisid Kirke Karja ja Erkki-Sven Tüür oma teostest nii kontserdile eelnenud vestlusel kui ka kavalehe kaudu.
Mõni aeg tagasi kuulsin ühelt rõõmsameelselt daamilt, et tema seda „Tõde ja õigust“ küll kinos vaatamas ei käinud – elu on niigi raske! Mis siis veel sõjaajast rääkida. Jah, mõistan neid, kes soovivad kontserdi-, teatri-, kino- või näitusesaalis unustada päevauudised ja kosutada hinge vaid rõõmsate nootidega. Mind jällegi omal moel rahustab ajakohane kontserdikava – see kinnitab, et oleme neis (sõja)mõtetes koos. Dirigent Kaspar Mänd ja Pärnu Linnaorkester järgisid hooaja lõppkontserdil just aktuaalsuse printsiipi.
Veebruari lõpust saati on üle maailma kajanud Ukraina riigihümn, siinsetes kontserdisaalides nii orkestrite, kooride kui ka solistide esituses. Pärnu Linnaorkester avas kontserdiõhtu samuti hümniga, ent sedapuhku oli ettekandel ukrainlanna Hanna Havrõletsi „Hümn“. Mainimisväärne on asjaolu, et selle sügavatesse hingesoppidesse pugenud teose autori elutee lõppes tänavu talvel vaid kolm päeva pärast sõja puhkemist (väidetavalt ei olnud surma põhjuseks sõda). Julgen kahelda, et seesuguse infokillu lugemine kavalehelt kuulamiskogemust ei mõjutanud – iga harfikeele kõlailu meenutas teravalt, kui habras on elu.
Pinevus enne Kirke Karja klaverikontserti oli krutitud viimase piirini. Spetsiaalselt Sten Heinojale ja Pärnu Linnaorkestrile kirjutatud neljaosalisel klaverikontserdil ei ole kindlat algust. Aasta džässmuusiku tiitliga pärjatud Kirke Karjale on klaverikontserdi kirjutamiseks andnud omamoodi impulsi Ida-Euroopa poliitikas ja Venemaa opositsioonijuhi Aleksei Navalnõiga toimuv.
Õhtu terviklikkusest rääkides oleks patt jätta peatumata kontserdile eelnenud vestlusel. Heliloojad Erkki-Sven Tüür ja Kirke Karja ning arhitekt Mihkel Tüür pidasid maha „Ööülikooli“-väärilise mõttevahetuse muusika ja arhitektuuri kokkupuutepunktide üle. Tõtt-öelda on arhitektuuri teema läbinud kogu Pärnu Linnaorkestri hooaega. Sügisel sai esiettekande Maria Kõrvitsa orkestriteos „betoon“, mis on kirjutatud Olev Siinmaa 140. sünniaastapäeva silmas pidades ning inspireeritud tema kuulsast seenrõdust. Tol korral esines loenguga omaaegsest linnaarhitektist arhitektuuriajaloolane Mart Kalm. Ka siin on näha Kaspar Männi kunstilist juhtimist: juba oma magistritöös uuris ta arhitektuuri ja muusika seoseid Esa-Pekka Saloneni orkestriteose „Wing on Wing“ põhjal. Tüüride ja Karja üleni huvitav arutelu kätkes terve artikli jagu pärleid, nii et selle ümberkirjutamine, isegi kui väga tahaks, ei tule kõne alla. Avapauguna teatas Mihkel Tüür, et muu hulgas suunasid teda arhitektuuri juurde Erkki-Sven Tüüri teosed „Arhitektoonika“. Kirke Karja ja Erkki-Sven Tüür tõdesid, et neid on muusikalise struktuuri ülesehitamisel aidanud jällegi arhitektuur. Kolme kunstniku mõttevahetuse pealtkuulamine oli ütlemata suur privileeg. Kahju, et sellest oli tulnud osa saama ainult mõnikümmend inimest.
Kontserdi vaheajal lükati dirigendipuldi ja orkestri ette klaver. Pean tunnistama, et pinevus enne Kirke Karja klaverikontserti oli krutitud viimse piirini. Paar nädalat varem olin sattunud Kirke Karja trio kontserdile Pariisis.2 Mõtlesin juba tol õhtul seal džässiklubis, mis juhtub selle prantslasi pööraselt vaimustanud energiaga klassikalise instrumentaalkontserdi žanris. Etteruttavalt võib öelda, et Pariisi džässiklubisse see köitev energia maha ei jäänud. Spetsiaalselt Sten Heinojale ja Pärnu Linnaorkestrile kirjutatud neljaosalisel klaverikontserdil ei ole kindlat algust. See tähendab, et näiteks Tšaikovski esimese klaverikontserdiga sarnast üheselt mõistetavat algust ja lõppu ennustavat kulminatsiooni selles ei kuule. Võib arvata, et justkui juhuslikult algav helitöö teenib selle ideelist sisu. Kirke Karjale on klaverikontserdi kirjutamiseks andnud omamoodi impulsi Ida-Euroopa poliitikas ja Venemaa opositsioonijuhi Aleksei Navalnõiga toimuv. Intensiivne ja paigalseisev, järgmisel hetkel tormakalt kurssi muutev ja siis lõputult lootustandev – selline võib võitlus vabaduse eest olla küll. Kord leidsin end mõttelt, kas Sten Heinojal ikka on põnev seda mängida. Ehk armastavad pianistid siiski virtuoosset tulevärki? Unustasin selle küsimuse kiiresti. Jään hoopis suure põnevusega ootama, mida aasta džässmuusiku tiitliga pärjatud Kirke Karja orkestrimuusika maailmas järgmisena ette võtab.
Kirke Karja klaverikontserdi ettekande puhul puudub arusaadavatel põhjustel võrdlusmoment. Tüüri kaheksandat sümfooniat ja Beethoveni avamängu balletile „Prometheuse lapsed“ on mängitud ja salvestatud siin- ja sealpool riigipiiri küll (ja veel). Kas Pärnu Linnaorkester nihutas kvaliteedi piire? Vaevalt küll. Kas puhkpillid võiksid kõlada nagu mõned nädalad tagasi Pariisi orkestri kontserdil Pariisi filharmoonias? Eks ikka. Julgen arvata, et see kõik ei olegi siinkohal eriti oluline. Märgiline on see, et Pärnu Linnaorkester ja dirigent Kaspar Mänd lõpetasid järjekordse eduka hooaja uudisteose ettekandega ning kuulduste kohaselt jätkavad missiooni juba sügisel. Pärnu Linnaorkestri kunstiline juhtimine väärib tunnustust.
Lõpetuseks üks küllalt ebaoluline, ent siiski kõrvu jäänud tähelepanek: köhijad on saalis tagasi. Pole muidugi küsimust, kas eelistada tühja kontserdisaali või üksikut läkastust. Igal juhul jäävad Kirke Karja klaverikontserdi ajaloo esimest raadiosalvestist igavesti kaunistama köhatused siit- ja sealtpoolt saali nurgast.
1 „Rahva oma kaitse“ – Raadio 2 26. IV 2022. https://r2.err.ee/1608563218/rahva-oma-kaitse-parimad-palad
2 Kirke Karja trio (Kirke Karja – klaver, Etienne Renard – kontrabass, Ludwig Wandinger – löökpillid) esines festivalil „Banlieues bleues“.
Raadi mõisakompleksi juurde kuuluva pargi rajamise ajaks peetakse XVIII saj. keskpaika. Liphartite suguvõsale pikka aega kuulunud Liivimaa suurima majoraatvalduse peamõisat kaunistanud park säilis ka pärast võõrandamist 1919. aastal ja kujunes iseseisvuse ajal üheks tartlaste meeliskohaks, seda enam, et 1922. aastast asus endises Raadi mõisas Eesti Rahva Muuseum. II maailmasõja lahingutes said tugevalt kannatada nii Raadi hooned kui ka park. Enamus territooriumist läks okupatsioonivägede käsutusse ja suleti aastakümneteks. Avalikku kasutusse jäi ainult Raadi paisjärve linnapoolsele kaldale jäänud pargiosa, millest pidi saama üks paljudest nõukogude võimu visuaalselt ja mentaalselt kinnistavatest pühapaikadest.
2. Eellugu
„Inimsusevastase või sõjakuriteo ohvriks langemine ei välista vastutust inimsusevastase või sõjakuriteo toimepanemise eest.“
Riigikogu avalduse „Okupatsioonirežiimi kuritegudest Eestis“ eelnõust.
1944. aasta augustis Kagu – Eestisse tunginud punaarmee järel liikunud tsiviilvõimud alustasid koheselt ajalehe väljaandmist, mille nimi „Uus Postimees“ pidi ehk väljaandja arvates mahendama „taasvabastatutele“ edastatavat sõnumit. Juba 8.septembril ilmus juhtkiri „Mask maha vaenlase propagandalt!“, kus muuhulgas kirjutati: “Kuid sakslased ei ole suutnud rahva tähelepanu kõrvale juhtida oma veretöödelt. See, et nad Tartus „Jalaka liinil“ 1mõrvasid üle 10.000 inimese, kelle laibad nad kaks aastat hiljem lasid puruks hakkida ja ära põletada /…/ – seda ei suuda nad ühegi provokatsiooniga unustama panna. Samuti ei suuda okupantide eestlastest-sabarakud oma valede, laimu ja sakslaste ees lipitsemise meistriteose „Eesti rahva kannatuste aastaga“ välja juurida ühegi ausa eestlase mälust meie ajaloo suurima vabadusaasta – nõukogude aasta helget mälestust.“. 11. septembril järgneb juba üksikasjalikum ülevaade saksa okupatsiooni ajal nn Jalaka liinil toimunust, kus autor Aira Kaal tsiteerib artiklis „Mida räägib rahwas „Jalaka liinist““ Liine – Marie Lippingut Kiidjärve valla Kuuse talust: „Minu poeg oli raudteetööline Kiidjärve jaamas, mees oli lauavabrikus öövahiks. Kui sakslased võimu omakätte said, viisid „Omakaitse“ mehed minu poja ja mehe Kuustesse ja sealt edasi Ahjasse. Nad piinasid neid ühes tallis nii hirmsasti, et ma poega enam ära ei tundnud kui läksin omadele toitu järgi viima. Meest ma ei saanudki näha. Pärast öeldi, et nad on viidud Tartusse „Jalaka liini“. See oli ilmatu suur kanal, mille pervel lasti maha palju rahvast ja kõik Tartu juudid.“.2
Samast artiklist saab lugeda veel kellegi Rebase jaamast pärit 20-ne aastase Valentin Kiisleri jutustust: „“Jalaka liin“ oli poolteise kilomeetri pikkune tankitõrje kraav Ropka ja Variku vahel. A. 1941 panid sakslased seal toime massilisi tapmisi. Rahva arvestuse järgi(minu rõhutus A.U.) on „Jalaka liinil“ hukatud 10.000 inimese ümber.“ Arvestades seda, et 8.-11. septembril 1944 oli Tartu linn veel otsese lahingutegevuse piirkonnas ja „ajakirjanikud“ kirjutasid omi artikleid parimal juhul Võrus asudes, võib selline informeeritus tänasedki meediatöölised kadedaks teha, aga midagi üleloomulikku selles siiski pole. 1941. a. suvesõja sündmused kujunesid selliseks, et nõukogude rinde lagunemisega Lõuna-Eestis ja saksa üksuste eduka ümberhaaramisoperatsiooniga Kesk-Eestist Mustvee suunas sattus arvestatav hulk äsjaseid Eesti Vabariigi kodanike represseerijaid ja okupatsioonivõimuga koostööle asunuid sisuliselt sõjavangi. Sõjavangidena neid siiski ei koheldud, sarnaselt vastaspoole käitumisele metsavendadega. Lisades siia asjaolu, et EV õiguskord oli lakanud olemast, väga suur hulk juhiomadustega ja vastutustundlikke isikuid oli nõukogude korra elluviijate poolt hukatud või küüditatud Venemaale, kus nad hukkusid või hukati järgnevalt ja tegelik võimutäius läks uue okupeerija kätte, kelle ideoloogia ja teod ei olnud vähem kuritegelikud, ning juhtuski see, mis juhtus. Tankitõrjekraavis toimunud mahalaskmised olid sedavõrd jõhkrad, järjepidevad ja samahästi kui avalikud, et näiteks lähikonnas elanud Anna Oinas jättis oma kodu ja põgenes väljakannatamatu õuduse eest tütre perre teisele poole Tartut.3
Jalaka liini hukkamispaigana kasutamise aeg oli ka sedavõrd pikk, et teave sellest ulatus tunduvalt kaugemale kui lähikonna talud. Ja nagu näha, oli see nende agentuurvõrgu kaudu teada ka Nõukogude Liidule. Tartu koonduslaagri kohta on faktipõhise ülevaate kirjutanud Riho Västrik oma ülikooli lõputöös4 ja järgnevalt artikli Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni raportis.5 Venekeelses inforuumis on paraku Tartus II maailmasõja ajal toimunu kohta teabe hankimise allikaks endiselt sellised väljaanded nagu „12 000 : материалы судебного процесса над фашистскими убийцами Юханом Юристе, Карлом Линнасом и Эрвином Виксом в Тарту 16-20 января 1962 года.“ [составители К. Леммик и Э. Мартинсон ; обложка: Х. Ээльма] Таллин : Эстонское государственное издательство, 1962, ja sellest tulenevalt: http://monuments-ee.livejournal.com/1311.html#cutid1
Raadi memoriaali seisukohalt on lisaks üldisele taustale olulised kaks arvu – arvestuslik hukatute arv ja ümbermaetute arv.
3. Ümbermatmised Raadi parki
30.septembril 1944 moodustati ENSV Ülemnõukogu määrusega üleliidulise kampaania raames ENSV Vabariiklik Komisjon saksa fašistlike sissetungijate ja nende kaasosaliste roimade ja nende poolt tekitatud kahjude kindlaksmääramiseks ja uurimiseks, mille esimees oli N. Karotamm, esimene asetäitja A. Veimer, liikmed B. Kumm, H. Kruus ja O. Lauristin. Vabariiklik komisjon asutas erikomisjoni, kelle ülesandeks oli massikuritegude uurimine Klooga laagris, Tartu linna lähistel, Viljandi ja Valga linnas. Tartus moodustati komisjon 17.novembril 1944 a. koosseisus: esimees Max Laosson (EK(b)P maakonna sekretär), aseesimees prof. Elmar Ilus, sekretär Valentin Marvet (õpetaja). Mõrva alarühma esimees oli Voldemar Gailit, aseesimees H. Haamer, sekretär Pütsepp.
Juurdluskomisjoni aruandest Tartu Linna Täitevkomiteele 25.novembrist 1944 selgub, et komisjon kaevas lahti 848 m kraavi, sellest Riia maanteel 830 m ja Juudi surnuaial 18 m. Kraav avati umbes 2 m sügavuselt ja 2 m laiuselt. Riia maantee äärest tankitõrjekraavist leiti 168 laipa ja Juudi surnuaialt 4 laipa, kokku 172 laipa (Västrik 2000).
Tegelikult olid komisjoni moodustamise ajaks kõik uurimistoimingud lõppenud ja „Uus Postimees“ teatas juba 16.novembril, et „Kokku matab Tartu ja Tartumaa rahvas viimsele rahupaigale umbes 12000 kuni 14000 fashistide ja nende järeljooksikute mõrvaohvrit.“ Sisulist tähendust see muidugi ei omanud, sest komisjoni koosseisu liidetud üldsuse esindajad ei oleks saanud kuidagi mõjutada lõpparuannet ja sisulise töö teinud arstide (Prof. Dr.med. H. Madissoon, Dr. E. Murašev, Dr. R.Roots, ass. S. Madissoon) toimkonna aruandest võib välja lugeda ainult vaoshoitud ja professionaalset lähenemist. Paikapidavate järelduste tegemiseks jäi välitööde aeg – arvestades tööde mahtu – siiski liiga napiks (21.10. – 03.11.1944). Arvatavasti puudusid ka väljakaevamiste spetsiifikat mõistvad abijõud. Seega võib „Jalaka liin“ peita tänaseni hulgaliselt informatsiooni II maailmasõja aegsetest massirepressioonidest.
Räni küla juurest tankitõrjekraavidest ja mujalt leitud hukatute laibad (lisaks komisjoni aruandes nimetatud kohtadele annab matusekomisjon ajalehes teada, et „on leitud laipu /…/ linnast, maja aiast, kus asus Gestapo“) pandi välja endisesse Kaitseliidu hoonesse Riiamäel, mida tol hetkel nimetati Töölismajaks. Mitmed ajalehes ilmunud olukirjeldused andsid edasi soovitavat meeleolu, iseasi, kuivõrd see tegelikku eestlaste meelsust kajastas. Polnud ju kuigi kauge minevik bolševike veretöö Tartu vanglas ja igaüks mõtles pigem oma isikliku elunatukese tulevikule Stalini „päikese“ all. Erandi moodustasid arvatavasti hukatute lähisugulased.
Kellel ja millal tuli idee teha Raadi pargist kalmistu, seda saaks ehk teada EK(b)P Tartumaa komitee dokumente uurides, kui sellised peaksid olema säilinud. Sündmuste ajalist kulgu jälgides on selge, et küsimust väga pikalt ei arutatud ja tegelikult oli eeskuju juba olemas esimesel okupatsiooniaastal korraldatud Hans Heidemanni fiktiivse ümbermatmisega Tähtvere parki J. Vares – Barbaruse ja teiste kõrgete „riigitegelaste“ osavõtul. Allutatute ja võidetute pühitsetud kalmistute hävitamine ja ideoloogiliste matmispaikade rajamine ei ole muidugi mingi Tartu omapära – meenutame kasvõi Tallinna Tõnismäge.
Esimest korda antakse „Uues Postimehes“ teada nõukogude sõjaväe langenute matmisest Raadi parki päev enne matusetseremooniat juhtkirjas „Igavene kuulsus Tartu vabastamisel langenud Punaarmee kangelastele / Igavene au langenud patriootidele“.
19. novembril 1944 toimunud matustest ilmub järgmise päeva ajalehes mitu kirjutist, neist pikim – „Tartlaste ja Tartumaa töötava rahva austusavaldus langenud kangelastele.“ – sisaldab üksikasjalikku sündmuse kirjeldust. Olulisemad lõigud sellest oleksid: „/…/Ruttan üles Raadi parki, et matuserongile ette jõuda. Kolm suurt ühishauda on valmis kaevatud Raadi tiigi äärde vastu Eesti Rahva Muuseumi varemeid. Ligi viiskümmend punaarmeelaste puusärki on juba haua äärde valmis toodud, ootamas oma kaaslaste päralejõudmist, et ühiselt saada paigutatud viimsesse puhkepaika. /…/ Ühishaua äärde saabudes hakatakse kohe puusärke haudadesse kandma, orkester mängib „Punast lippu“. Tihe rahvasumm palistab haudade ääre, inimeste peade kohal kerkivad üles leinalipud. Mõnigi mees, nähes, et nii paljude puusärkide hauda asetamine võtab aega, läheb kirstukandjatele appi. Punaarmeelased asetatakse ühte hauda, fashistide terroriohvrid kahte tiigipoolsesse.“
Eesti Filmiarhiivis säilitakse fotoseeriat eelkirjeldatud päevast, neist kolm fotot on tehtud matmiskohal. Kõik kolm on pildistatud Narva maantee suunast ja katavad ala järve kaldast kuni teise ühishaua keskkohani. Haudade paiknemise määramiseks on võimalik kasutada järvega paralleelselt kulgevat pargiteed palistava allee puude võrasid. Kahe ühishaua vahekoht jääb enam-vähem pargitee alale. Kahjuks puuduvad fotod teistest suundadest, seepärast pole võimalik täpselt paika panna hauarida kagu- loodesuunalisel teljel. Tundub siiski, et ühishauad asuvad praeguse kompleksi kaguküljel, Narva maantee poolne haua piir jääb umbes joonele, kust algab praeguse memoriaali allapoole langev nõlv. Sõjaväelaste ühishaud peaks praeguse kompleksi piirest täielikult välja jääma. Tartlane Kalju Leib mäletab, et kirste asetati haudadesse mitmes kihis. Esimesel fotol on hästi näha kolm rida hauas lebavaid kirste. 172 – st laibast olid kümmekond tuvastatud osaliselt säilinud fragmentide põhjal ja seega ei pruugitud neid eraldi kirstudes matta, samas on teada, et kirstudega maeti ka Ränilt ja Lohkvast sümboolseks ümbermatmiseks võetud söesegust pinnast. Kahes kihis ja kolmes reas (igas üle kümne kirstu) mahub kahte ühishauda matta ca 190 kirstu. Mitte just päris 12000, ja ka mitte 3500–4000, mis on Riho Västriku uurimistöös välja pakutud hukatute arv (saadud otseste ja kaudsete tõendite võrdleva analüüsiga), aga siiski sedavõrd suur hulk, et seda teades tundub asjade edaspidine käik olevat täiesti uskumatu.
Lisaks teatele, et maetakse umbes 50 punaväelast, leidub 20. novembri „Uue Postimehe“ artiklis „Au punaarmee langenud kangelastele.“ üks infoväärtusega lause: „Nii leidus kangelaste kalme Toomemäel, Ropka pargis – nüüd on nad leidnud enestele viimse ühise kodu – Nõukogude Eesti mullas – Tartu Raadi pargis.“ Tänapäeval on võimalus kasutada punaarmee isikkoosseisu kaotuste nimekirju koos viidetega hukkumiskohtadele, ning mingil määral leidub ka andmeid tähistatud ja riikliku kaitse all olevatesse ühishaudadesse maetud või väidetavalt maetute kohta. Täielikult puuduvad dokumendid lahingute järgsetest ja ka pealesõjaaegsetest ümbermatmistest, mida erineva tõhususega tehti kõikjal Eestis. Sellest tööst annavad aimu ainult inimeste mälestused, mis on arusaadavatel põhjustel lünklikud ja ebatäpsed. Nõukogude sõdurite „linna“ toomisest on teateid nii Käreverest, kus seda tööd tegid punaväelased6, kui ka Haaslava vallast Aadami külast, kus ühishauast leitud punaarmeelane ja saksa poolel võidelnud valloon pandi kohalike poolt mõlemad kirstu „Raadile viimiseks“7. Nagu näha, on need kaks kohta Tartust piisavalt kaugel, et pidada sellist ümbermatmist tavapäraseks. Seda enam, et 50 nõukogude langenut oleks suurema vaevata saanud kokku koguda sealtsamast Vahi küla väljadelt, kust neid siiamaani ehitustööde käigus leitakse. Kui aga arvestada sellega, et Raadist pidi saama keskne Tartumaa „vabastamismonument“ ja teades nn sümboolsete ümbermatmiste praktikat, mis teinekord võis tähendada ainult üksikute kehaosade (näiteks peade) eemaldamist sõjahauast ümbermatmiseks, siis on täiesti usutav, et Tartumaa erinevatest kohtadest kaevati välja „esindajad“ Raadile matmiseks. Kärevere sillapea ja Aadami lahing (M. Laari raamatus „Emajõgi 1944“ ekslikult Päkste lahinguks nimetatud) olid ka nõukogulastele Tartu operatsioonis olulise tähendusega episoodid.
Vähemalt ühel juhul on ka teada, et „esindaja“ Raadile ei jõudnud – Taidla küla elanik Kustav Laene sai korralduse viia oma transpordiga Raadile ühe nõukogude vanemohvitseri laip, aga kuna järelevaatajat kaasa ei saadetud, siis mattis talumees laiba kodule lähimasse mürsulehtrisse8.
Fotode vaatamiseks keri päris lõppu.
4. Raadi matmispaiga monumendid läbi okupatsiooni ja Tartu koonduslaagris hukatute „kaotamine“
Kuigi Kultuurimälestiste riiklikust registrist võib lugeda, et „Raadi pargis avati esimene langenute vennashauda tähistanud mälestussammas 1945. aastal.“ Ja et „Mälestus(s)ammas likvideeriti, kui 29. detsembril 1975 avati Raadi pargis memoriaalkompleks 2069 võitleja mälestuseks, kes langesid Tartu lahingutes 1941. ja 1944.a.“9, siis tolleaegseid kergesti kättesaadavaid dokumente uurides võib registris esitatava kahtluse alla seada. Muljet süvendab ka enamuse nõukogudeaegsete objektide – nende, mis ka tänaste kriteeriumite järgi väärivad kaitse all olekut – puhtmehaaniline ülekandmine registrisse koos tollaste vigade ja võltsingutega. Lisades siia lausa fantoommälestiste tekitamise ( II Maailmasõja ühishaud; registri number 4352; aadress: Tartu maakond, Tartu linn, Tartu Sõjaväekalmistu), tuleb tunnistada see allikas kasutuskõlbmatuks.
Kiiruga Raadile maetute hauale pandi suure tõenäosusega mingi tähis, mis tolleaegse tava kohaselt oli arvatavasti tavaline puidust obelisk viisnurgaga tipus, kõige rohkem poolteist meetrit kõrge. Võis olla muidugi ka hoopis midagi muud, aga kindlasti ei olnud see kapitaalselt rajatud enne 1947. aastat. Sellise väite aluseks on Tartu Linnavalitsuse arhiivis säilitatav kaust pealkirjaga „Tartu vabastamisel langenute monumendi projekt Raadi pargis.“ Siit algabki Raadi memoriaali peamine intriig – nii projekti pealkiri, kui ka seletuskiri ei puuduta poole sõnagagi Raadile „maetud“ „12000“ fašismiohvrit. Eelnevast teemakäsitlusest on juba selge, et isegi tapetute arv oli kordades väiksem, kuid mispärast ainult kaks aastat hiljem „unustatakse“ ära ka need umbes 172 ümbermaetut, keda oli võimalik veel ümber matta nendest umbes kolmest tuhandest kättemaksu ja natsiideoloogia ohvrist?
26. 09. 1946. a. kuupäevaga viseeritud projekti seletuskirja on koostanud „Pallase“ kunstikooli haridusega skulptor Martin Saks10, kelle võidutöö sellisel kujul kunagi ei teostunud. Seletuskirjast on näha, kes tegelikult otsustas, keda ja kuidas mälestada:
„Seletuskiri. Tartu vabastamisel langenute monumendi püstitamise projekti juurde Tartus Raadi pargis. Monument tuleb püstitamisele Tartu vabastamisel langenute ühishauale Raadi pargis. Monumendi ideekavandi leidmiseks kuulutas Tartu Linna Heakorra Kontor välja ideekavandite võistluse. Võistluse šürii valis välja teostamiseks kujur Martin Saksa kavandi „MEIE VÕITSIME“, mis mõningate paranduste järele skulptuuri ja teksti osas (arhitektuurne osa jäeti muutmata) on praeguse töö aluseks. Parandused on kooskõlastatud EK(b)P Tartu Linnakomitee Sõjalise osakonna juhataja soovidega. Esikülje reljeef kolme pealine ümarreljeef, mis kujutab kolme võitlusjärku saksluse vastu – Lembituaegset, revolutsiooniaegset ja Isamaasõja aegset. Variandina autori poolt juurdelisatud ettepanek – reljeef kahe peaga, mõttelt sama, kompositsioonilt terviklikum. Autori ettepanek – kahe peaga ümarreljeef lükati aga EK(b)P Tartu Linnakomitee Sõjalise osakonna juhataja poolt tagasi ja sooviti näha reljeefi kolmepealist./…/“. Lõpuks kasutatigi mõningate muudatustega ainult M. Saksa projekti arhitektuurset lahendust ja Raadi parki kerkis tüüpiline sõdurikuju automaadiga, nagu neid väikeste variatsioonidega leidub Vladivostokist Berliinini. Projekti arhitektuurses lahenduses on näha monumendi ette kavandatud hauaridu ja puudub vähimgi viide kolmele suurele ühishauale. Kas kedagi oli maetud ka monumendi ette kujundatud „haudadesse“, selle kohta viited puuduvad. Arvestades seda, et 1975. aastal avatud uue memoriaali lahendus sisaldas sellelt alalt kuni 180 cm sügavuselt pinnase väljakaevamist, on see pigem vähetõenäoline.
Kunagi 1947. aastal valminud monument püsis oma kohal 6.novembrini 1949, mil Tartu koolinoored põrandaalusest organisatsioonist „Sini-Must-Valge“ selle õhku lasid11. Oktoobrirevolutsiooni aastapäevaürituste läbiviimiseks organiseeriti õhkulastud kuju asemele kiiruga pisike puust kaevurikuju, mis tagantjärele võib päris naljakas tunduda. Tollal oli kõik muidugi naljast kaugel ja saatuse kurja irooniana põhjustas EK(b)P Tartu Linnakomitee anonüümse „monumendispetsialisti“ loomingu õhkimise uurimine kuue Eesti kunstniku – Henn Roode, Lembit Saartsi, Valdur Ohaka, Heldur Viirese, Ester Potisepa ja Ülo Soosteri – arreteerimise ja pikkadeks aastateks gulagi saatmise. Mingit seost neil Raadil toimunuga polnud.
Järgnevad 25 aastat seisis Raadil algse sõdurikuju asemel selle koopia. Erinevatelt fotodelt on näha ka „haudadel“ olevad plaadid. Ühel fotol on näha monumendi soklile paigutatud lahtine kivitahvel. Nendel kirjutatu kohta andmed puuduvad.
1975. aastal avatud täiesti uue monumentaalansambli kohta kirjutab Aili Raendi oma ülevaates Tartu ajaloo- ja kultuurimälestistest12 viis aastat hiljem: „29. detsembril 1975. avati Raadi pargis memoriaalkompleks Nõukogude võitlejatele (A.R.-i rõhutus, A.U), kes langesid lahingutes Tartu pärast Suure Isamaasõja ajal. Monument asub Raadi tiigi kaldal ja kujutab leinava sõduri kiivris pead. Madalal seinal on eesti- ja venekeelne tekst: „1941 Suur Isamaasõda 1945. Oma kaitsjaid ja vabastajaid, kõigi NSV Liidu rahvaste poegi mäletab tänulik Tartu ajast aega.“ Monumendi kavandi saamiseks kuulutati välja vabariiklik konkurss. Laekus 13 tööd, mida vaeti järgmistest aspektidest: pargi planeerimine, vennaskalmistu side tiigi ja pargiga, ideelis-poliitiline lahendus, haudade paiknemine (minu rõhutus A.U.), materjali valik ja käsitlus, ürituste korraldamise võimalus, kunstiline lahendus. Memoriaalkompleksi aluseks sai esimese preemiaga hinnatud töö, mille autorid olid skulptor Ants Mölder13 ja arhitekt Rein Luup14. Nurgakivi memoriaalansamblile pandi 25. augustil 1974 Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe Valter Klausoni osavõtul. Monument avati 29. detsembril 1975. Ta meenutab 2069 võitlejat, kes langesid Tartu lahingutes 1941. ja 1944. a. Võitlejate nimesid ei ole memoriaalkompleksis jäädvustatud, kuid neid ei ole unustatud: Tartu Linnamuuseumis säilitatakse auraamatut kõigi Tartu all langenute nimedega. Seoses uue memoriaalansambli avamisega likvideeriti Raadi pargis varem Suures Isamaasõjas langenud Nõukogude armee võitlejate vennashauda tähistanud mälestussammas (avatud 1945. a.). Nõukogude armee võitlejaid ja fašismiohvreid meenutab nüüd suurejooneline monument ja seda ümbritsev park.“
Viimases lauses leiduv väljend „fašismiohvreid“ ei selgita kuidagi nende väidetavat mälestamist Raadil. Täpsuse mõttes tuleb ka mainida, et auraamat oli pühendatud ainult 1944 aasta augustis – septembris langenutele.
Samal aastal ilmunud Raimo Pullati koostatud „Tartu ajalugu“15 ei tea midagi Raadile maetud fašismiohvritest:„1941. ja 1944. aastal Tartu lahingutes langenud Nõukogude armee võitlejate mälestuse jäädvustamiseks rekonstrueeriti Raadi parki pärast sõda püstitatud monument memoriaalansambliks. Uudse lahendusega ansambel avati 1975. aasta lõpus.“ Samas võtmes käsitleb teemat samal, 1980-dal, ilmunud pildialbum „Tartu 950“16.
Aastad lähevad ja müüdiloome kogub tuult tiibadesse – 1986. a. ilmunud fotoalbum „Üliõpilaslinn Tartu“17 annab teada neljas keeles, et: „Raadi memoriaalis on maetud rohkem kui 2100 Tartus ja Tartu lähistel 1944. a. langenud nõukogude sõjameest. Tartu linna ja rajooni vabastamise 40. aastapäeva puhul austati nende mälestust Raadil /…/“. Kõrvalolevalt fotolt on näha, et vahepealsete aastate jooksul on memoriaali „auku“ paigaldatud suured plaadid langenud nõukogude sõdurite nimedega (tänaseks likvideeritud, olid tehtud pronksist) ja nõlval seisva meeskoori (?) ning nõukogude lennuväeohvitseride selja tagant paistab autobuss PAZ, mis seisab enam-vähem täpselt ümbermaetud sõjaväelaste haual. Samal leheküljel on ka foto Lemmatsi mälestusmärgist, kuid selle foto kohta puudub igasugune selgitav tekst.
Arhitekt Rein Luup´i perekonna valduses olevatest Raadi memoriaali materjalidest on üheselt väljaloetav, et projekteeritud „vennashauad“ on sümboolsed. Tegelikke ühishaudu projektdokumentatsioon ei käsitle ja mälestuste põhjal ei olnud tollal ka midagi neist teada, kohe kindlasti ei olnud midagi teada vangilaagris hukkunute matmispaigast. Olulisim dokument Raadi memoriaali kujunemise uurimise seisukohalt on viimase lahenduse mullatööde joonis kavandatava ja olemasoleva (1947. a. lahendus) planeeringuga, seotult geoalusega. Sellelt on näha, et varasem lahendus on olnud pindalalt suurem ja katnud rohkem mahavaikitud ühishaudu, siiski neid otseselt markeerimata.
Esimene arglik kriitika Raadi memoriaali aadressil leidub Eesti Metsamajanduse ja Looduskaitse Teadusliku Uurimise Instituudi SKB poolt 1988/89. a. aastal koostatud Raadi pargi ja memoriaali kapitaalremondi projektis18, mis samuti kunagi rakendust ei leidnud: “Memoriaali asukoht on tekitanud konfliktsituatsiooni vana pargi kompositsiooniga: pargi nii ajalooline kui ka maastikuarhitektuuri põhialuseid järginud teedevõrk on lõhutud, järve-äärne tee on ära lõigatud, samuti on reljeefi muudetud. Praegune situatsioon halveneb veelgi endise Raadi lossi taastamisega vastas kaldal, sest memoriaal jääb siis lossiga otse samale vaateteljele.“
See oht on praeguseks ära langenud, sest uus Eesti Rahva Muuseumi hoone ehitatakse nõukogude sõjalennuvälja – mis on rajatud eestlaste sõjas hävitatud talude ja nimetutes haudades lamavate eesti sõdurite peale – pikendusena.
Viimane Raadi memoriaali moondumine toimus 2004. aastal, kui sinna tekkisid Vene saatkonna abil „klotsid“ õigeusu ristide kujutistega äraviidud nimeplaatide asemele, mis lühidalt öeldes on ebakohane.
5. Kokkuvõtteks
Raadi memoriaal esindab kõike silmakirjalikku, mis toimus nõukogude okupatsiooni aastatel Eestis ja selle amoraalsuse siirded ulatuvad tänasesse. Tähistamata ühishauad, mis pakuvad praktilist huvi ainult pargis jalutavatele koeraomanikele, kahekeelsed tekstid memoriaalil, mis on sisult samaväärselt provokatiivsed kui vahepeal Lihulas olnud monumendile algselt paigutatud – kõike seda vaevalt ühe selgitava infostendiga siluda annab. Tegu on muidugi ülimalt komplitseeritud teemaga, sest Tartu koonduslaagris kaotasid elu väga erineva taustaga inimesed, mingit osa neist oleks samaväärne saatus arvatavasti tabanud ka tollases Eesti Vabariigis sõjaaja seadustest tulenevalt. Kuid neid ei hukatud Eesti Vabariigi nimel, neil ei olnud võimalik apelleerida seaduslikule kohtule ja nad visati kui väheolulised esimesel võimalusel „prügikasti“ neid ahvatlenud nõukogude võimu poolt. Rääkimata Saksamaa rassipoliitika ohvritest, keda samuti peaks justkui mälestama Raadi memoriaal, mida seal aga pole ka tikutulega otsides.
Üldiselt on tavaks, et inimesed maetakse kalmistule. Lähikonnas asuval endisel kaitseväe kalmistul on piisavalt ruumi, et soovi korral inimsäilmed pargist ümber matta. Käesolevas töös esitatud väiteid ühishaudade paiknemise kohta saab kontrollida ilma kaevetöid tegemata TÜ Ökoloogia ja Maateaduste Instituudi teadurite kasutuses oleva georadariga. Sobimatutest kohtadest sõjaohvrite ümbermatmise korraldamine on pandud Sõjahaudade kaitse seadusega riigile, konkreetsemalt kaitseministeeriumile. Natsismiohvrite mälestuse jäädvustamisega tegelevad mitmed rahvusvahelised organisatsioonid, vastavat soovi avaldades on kindlasti võimalik saada neilt tuge sobiva hauatähise rajamisel koonduslaagris hukatute viimsele puhkepaigale.
Memoriaal ise – asjatundjate arvates kunstiväärtusega – võiks seal edaspidigi olla, kui on välja vahetatud müüriplaadid sobimatu tekstiga. Kui monument kohale jääb, siis pole ka põhjust karta Tallinna sündmustele sarnaseid arenguid – oli ju ka Tallinnas inimsäilmete ümbermatmine kolmandajärguline probleem, mis kujude kummardajaid sisuliselt ei huvitanud. Eriliselt küüniline – ja veelgi rumalam – oleks rünnak võimaliku ümbermatmise vastu seotult Raadi memoriaaliga, kui viimasega on kommunistid ise igasuguse seose kõrvaldanud. Tööde käigus võib ju muidugi juhtuda, et matmisplaan saab teistpidi kätte võetud ja ka poolsada lahingumeest võtavad ette tee kalmistule, aga eks nende vanade asjadega tuleb ikka üllatusi ette. Ja pole halba ilma heata – sel juhul ei peaks alustama olematu mälestise kontimurdvat kustutamist registrist, vaid saaks väärilise sisu anda sellele „II Maailmasõja ühishauale Tartu Sõjaväekalmistul“.
1 „Jalaka liin“ – rahva seas tekkinud pilkav nimetus Tartu linna saksa vägede eest kaitsma pidanud rajatisele (koosnes tankitõrjekraavidest lõuna pool Tartut, aga ka Emajõe kaldal Lohkva lähedal, saeti rinnakõrguselt maha ka metsatukkasid) esimesel nõukogude okupatsiooniaastal Tartu täitevkomitee esimeheks olnud Kristjan Jalak´u nime järgi. Vrd. Maginot´ liin, Mannerheimi liin.
2 LIPPING, Johannes Karl-Eduard. ٭ 17.03.04 Kurista v., eluk. Kiidjärve v. Ex 13.08.41 Trt § SiPo: Aktiivne kommunist. Küüditaja.
LIPPING, Karl-Eduard ٭ 24.08.1878 Ahja v., Ds 13.08.41 Trt. § SiPo: Kommunist. Oma sõnul EKP liige. Andis üles inimesi keda hiljem küüditati.
(ORURK/ Eesti rahvastikukaotused II/1 / Saksa okupatsioon 1941-1944 / Hukatud ja vangistuses hukkunud. Koostanud Indrek Paavle. Tartu 2002)
3 Linda Kihno suulised mälestused.
4 „Tartu koonduslaager 1941 – 1944. Lõputöö.“ Riho Västrik. Tartu Ülikool 2000
5 Estonia 1940 – 1945. Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Tallinn 2006
10 Martin Saks 13.03.1902 – 07.06.1962 Elu lõpuperioodil ERKI professor. Loonud Fr. Kreutzwaldi monumendi Tartus lõhutud Kalevipoja monumendi asemele koos J. Hirvega (1952), Kadrioru Fr. R. Kreutzwaldi mälestussamba pronksfiguuri koos E. Tanilooga (1956), Oskar Lutsu hauasamba portreeosa kirjaniku haual Pauluse kalmistul (1953). Sõjaeelses Eestis lõi neli Vabadussõja mälestusmärki – Halliste, Karksi, Vastseliina ja Voltveti. ( Eesti kunstnike ja arhitektide bibliograafiline leksikon. Tallinn 1996; Vabadussõja mälestusmärgid I / Koostanud Mati Strauss Keila 2002 )
12 Tartu ajaloo- ja kultuurimälestised. Aili Raendi, Tallinn 1980
13 Ants Mölder ٭27.12.1939 †04.01.2009 Aastast 1973 vabakutseline kujur. Lisaks Raadile kavandanud veel II Maailmasõjas langenute monumendi Pärnu-Jaagupis 1974. aastal. (EKBL . Tallinn 1996)
14 Rein Luup ٭05.11.1943 †16.06.2007 Arhitekt. Lisaks Raadile on olnud üheks autoriks J. Köleri (Viljandis 1976, koos E. Viies´ega) ja A. H. Tammsaare monumendi rajamisel (Tallinnas 1978, koos J. Soans´iga). Samuti Eestis hukatud juutide mälestusmärgi loomisel (Kloogal 1994, koos H. Müller´iga). (EKBL . Tallinn 1996)
15 Tartu ajalugu. Koostaja Raimo Pullat, Tallinn 1980
16 Tartu 950. Koostajad Aarne Mesikäpp ja Hillar Palamets, Tallinn 1980
17 Üliõpilaslinn Tartu. Koostajad Hillar Palamets ja Aleksander Maastik, Tallinn 1986
18 Raadi park. Memoriaal. Kapitaalremondi projekt. Köide 1. (Asub Tartu Linnavalitsuse Linnaplaneerimise ja maakorralduse osakonna arhiivis.)
Matusetseremoonia 19.11.1944.Matusetseremoonia 19.11.1944.Allee võrdlus.Matusetseremoonia 19.11.1944.Rajatud objekt looduses.Martin Saksa koostatud asendiplaan 1946. aastast.Tööjoonis. Raadi vennaskalmistu rekonstrueerimise projekt. Projekti autor Rein Luup, 1974.Tartlased tulid üürikeste lilledega austama igavest mälestust.“ („Mäletab tänulik Tartu ajast aega.“ „Edasi“ 31.12.1975). Foto on teinud arhitekt Rein Luup avamisel.Fotojäädvustus ühelt viimaselt nõukogudeaegselt tähistamiselt.
Esmaspäevast on see siis lõpuks ametlik. Igaüks võib nüüd Venemaad õigustatult Natsi-Venemaaks nimetada ja vabade riikide kiireloomuline kohustus on loomulikult ka selle maa denatsifitseerimine. Kui Venemaa välisminister Sergei Lavrov Itaalia meediale teatas, et kõige hullemad natsid on võrsunud ikka juutide endi keskelt, võisid kergemeelsemad seda lugeda joobnu keelevääratuseks või mingiks väikeseks infooperatsiooniks, katseks, millega kontrollitakse läänemaade meelsust ja ühtsust. Loomulikult reageerisid teravalt nii Iisraeli riigijuhid kui ka juutide rahvusvaheliste esindusorganisatsioonide liidrid, kes nõudsid vabandamist ja sõnade tagasivõtmist, mida mõistagi ei järgnenud. Vastupidi, juba järgmisel päeval avaldas Venemaa välisministeerium pikema kanoonilise essee „Antisemitismist“, mis laiendab Lavrovi repliiki nn tõendusmaterjaliga, mida ei kogutud kiiruga öö jooksul kokku, vaid mis pidi juba varem valmis olema. Nagu ka Venemaa ajalehtedes ilmunud arvamuslood, kus esitati natsirežiimi teenistuses olnud juutide hulka juba viiekohaliste arvudena.
Järele mõeldes ei ole selles kõiges mitte midagi juhuslikku. Tegu on ammu idanema pandud plaanipärase operatsiooni avasammudega, millele tuleb järge, oma kohutavuses võrdset Teise maailmasõja koonduslaagritega, kui sel vaid lastakse sündida. Lühidalt öeldes: keegi peab süüdlane olema ja kes see muu ikka saab süüdi olla kui juut! Venemaal on juutide riikliku tagakiusamise pikk, Katariina II aega tagasi ulatuv traditsioon, juutide „erikohtlemine“ on kultuurinorm, mis ei katkenud tsaarivõimu üleminekul punavõimuks ja selle varemetele omakorda loodud oligarhilise autokraatia sünni järel. Nagu kõiges muuski oli ka juutide tagakiusamise eriline meister Jossif Stalin ning mida kindlamini Putin kõigis kavades ja tegudes Stalini jälgedes marsib, seda kindlam pidi ka olema, et varem või hiljem ta juudi küsimuse juurde jõuab.
Stalinil oli üksikute tipp-bolševikest juutidega probleeme juba võimuhaaramise alguspäevist saadik ning neid ta võimu juurest metoodilise järjekindlusega ka välja puhastas. 1937. aastaks jõudis Stalin aga järeldusele, et juudid vajavad erijärelevalvet rahvusgrupina, mis sest, et muidu pidid kõik rahvused ühtseks nõukogude rahvaks kokku sulama. Selle vastuolu lahendas Stalin elegantselt, otsustades, et juudid ei olegi rahvus, vaid nagu kulakud hoopis osa likvideerimisele kuuluvast kurnajate klassist, kuigi klassikuuluvuse määras ühtlasi ka rahvustunnus.
Leebemas vormis jätkati juutide tagakiusamisega NSVLi lõpuni, kusjuures ametlikus retoorikas oli nõukogude poliitikaks muuseas ka võitlus antisemitismiga, mis pidi juutide elu tööliste paradiisis eriti heaks tegema. Aga juudid, sindrid, ei hinnanud seda ning tahtsid massiliselt välja rännata. Seda Nõukogude Liit mõistagi takistas ja tekitas hoopis ajalukku mõiste otkaznik (ingl refusenik), mis tähistab juute (vähemal määral muid rahvusi), kellele väljarändamise õigust ei antud. Siiski, osaliselt ka tänu USA poliitilistele jõupingutustele, õnnestus paljudel juutidel vabasse maailma pääseda ja eriti suure hoo sai exodus sisse NSVLi kollapsi aastatel
Venemaa „kõrgtäpsusrelvade“ löögid Kiievi Babõn Jari ja Harkivi Drobitski Jari memoriaali pihta märtsis andsid esimese signaali, mida juutidel on Moskvalt oodata.
Teise maailmasõja alguses elas Nõukogude Liidu territooriumil väidetavalt üle viie miljoni juudi, ajavahemikul Brežnevist Jeltsinini õnnestus välja rännata kokku ligi kahel miljonil, läinud aasta lõpuks oli Venemaale jäänud umbkaudu 150 000 juuti. Ja seda hoolimata sellest, et Putini võimuaastatel on juutide rahvuslikku ja usulist eneseväljendust varasemaga võrreldes soositud, ka perifeerias ja väikestes rühmades. Näiteks asub maailma põhjapoolseim sünagoog Arhangelskis. Aga juudid ei ole end uuelgi Venemaal eales saanud turvaliselt tunda ning et hirm ei raugeks, korraldab võim regulaarselt mõne mõjuka juudi näidishukkamise. Sest miski ei tule muidu ja tasumise tund saab teoks varem või hiljem, kui sõlmitud on leping saatanaga.
Mis tervemõistuslikule maailmale tundub täiesti ebaloogilise ja vaimuhaigena, klapib Putini ahtakeses ja luululises maailmapildis pusletükkidena kenasti kokku. Mind ei üllataks üldsegi, kui selle vana Nõukogude nuhi käsiraamatute riiulis seisaksid aukohal tema tsaariaegsete eelkäijate ohrankas fabritseeritud Siioni tarkade protokollid. Kuid selletagi on talle selge, et juut peab õigust eksistentsile pidevalt tõestama ning elu antakse talle, kuni ta on kasulik. Putini võimuhaaramine algas Jeltsini ajal oligarhideks tõusnud juutide sorteerimisega. Kahjulikena sattusid kiiresti menetlusse Vladimir Gussinski, Boriss Berezovski ja Mihhail Hodorkovski. Boriss Nemtsovi hukkamine Moskva kesklinnas aastal 2015 oli juba kirss tordil.
Ülejäänud juudid mõistsid ja asusid täitma peremehe lahinguplaane. Täpsemalt oli neid kaks. Majanduslik ülesanne oli rikastuda ise, kuid ennekõike rikastada võimupüramiidi tippu, paigutada ja peita raha lääne majandussüsteemi, et saavutada seal süsteemi kõigutav mõju. Poliitiline ülesanne oli aga finantseerida Venemaa üleilmset ideoloogilist programmi, näiteks õhtumaiste pealinnade mõttekodasid ja sihtasutusi, sealhulgas eriti püüda saavutada kontroll juutide ülemaailmsetes esindusorganisatsioonides ja eeskätt USAs, kus elaval umbes kuuel miljonil juudil arvatakse riigi poliitikale tõsine mõju olevat. Selles töös on eriti silma paistnud Mihhail Fridman, Pjotr Aven, Moshe Kantor ja German Han, aga ka Roman Abramovitš. Kui lisada ritta nimetatute vähem aktiivsed päritolukaaslased vennad Arkadi ja Boriss Rotenberg ning Viktor Vekselberg, näeme, et juutide osakaal Putini lähiringi oligarhide seas on ebaproportsionaalselt suur. See omakorda ei tähenda, et neil oleks Putini otsustele ja maailmaseletusele mingit mõju: nad on kõigest orjad, kelle elunatuke on pealiku seifis hoiul. Ja mis sellega tehakse, kui ühtäkki ilmneb, et mehed on oma töös läbi kukkunud, sest peidetud raha on välismaal üles leitud ja kinni ning poliitilisel ja teeseldud heategevusel samuti blokk ees? Mis muud kui hukkamisele, mida on oodata lähiajal.
Nagu Ukraina sõjalist ründamist saatnud propagandast hästi teada, juhtub reaalilmas alati vastupidi sellele, mida Venemaa räägib. Sissetungiplaani eitamisest saab sissetung, natsidega võitlejast ise nats. Mõistagi ei saa oma riiki eksistentsiaalses hädaohus olevana kuvav Putin piirduda vaid vandenõu tipu likvideerimisega, vaid hävitama peab nii suured kui ka väikesed, elusad ja juba ammu surnud natsid. Nagu võib otsustada Moskva tänavatele ilmunud plakatite järgi, millel on kuulutatud natsideks surnud rootslased Astrid Lindgren, Igmar Bergman ja Ingvar Kamprad, käib lihtrahva ettevalmistamine ühiseks suureks võitluseks natsismiga juba täie hooga. Otsustaval hetkel annab võim siis rahva omakohtule õige suuna, kui paneb natsi ja juudi vahele võrdusmärgi, mida Lavrov välismaal prooviks juba tegigi. Rahvas ei pea minema oligarhe hukkama, pogrommile õhutatute ülesanne on leida üles iga juut, olgu kauba- või pangamajast, tehnoloogiafirmast või ülikoolist.
Üleilmse juudi vandenõu Putini peas teevad täiuslikuks kolm lisateadmist. USA president Joe Biden on küll iiri katoliiklane, kuid kõigi tema laste abikaasad on juudid, nagu ka asepresident Kamala Harrise abikaasa. Oma tehnoloogiaga vene hinge suurimad mürgitajad, miljardärid Zuckerberg, Page, Brin, Ellison, Bloomberg jt on juudid. Ja lõpuks, just juudinatsid on kaaperdanud võimu Ukrainas.
Muidugi võib loota, et nagu tänaseni on läinud, töötavad ka kõik järgnevad Venemaa plaanid tema enda vastu ja juudi vandenõu ametlik mängutoomine käivitab maailmas senisest veel suurema vastujõu. Enam ei jää neutraalseks Iisrael, veel meelekindlamaks muutub USA, veelgi rohkem südametunnistusest tõukuvat kohustust tärkab Saksamaal. Eks Eesti poliitikutelgi ole siin võimalus oma selgitustööd teha ja diplomaatilisi klahve vajutada.
Kuid kartma peab, et võib-olla ei reageerita piisavalt kiiresti, sest Lavrovi süllogism, mille kohaselt kõige hullemad natsid on juudid ja Venemaa võitleb natsidega, kes pole inimesed ning on seega väljaspool seadust, hakkas kehtima avaldamise hetkest. Pogrommid ei ole mägede taga ning wallenberglikud viisid juutide päästmiseks Venemaal ei toimi. Ainus, mis toimib ja võib ennetada Venemaal plaanitavat uut holokausti, on endiselt NATO aluslepingu viienda artikli käivitamine.
Pandeemiaaeg on toonud nähtavale, kui suur osa ühiskonnast toimib tänu kütusele nimega missioonitunne, mida oleme aastakümneid ekslikult pidanud taastuvaks loodusvaraks. Anglofoonsete riikide viimaste kuude statistika näitab, et missioonitunne hakkab vaikselt otsa lõppema. Üle 80% perearstidest kinnitab, et on läbipõlemise äärel või juba läbi põlenud. Uute õpetajate puudus on meilgi igasuvine ja kasvav probleem.
Pole ka ime, et paljudel eesliinitöötajatel on oma tööst kõrini saanud. Pandeemia alguses tundus, et hoolitsemisega seotud tööalade olulisust on viimaks ometi mõistetud. Kes on pidanud mõned nädalad koduõppel last aitama, ei lähe naljalt enam jutustama, et õpetajaelu on lust ja lillepidu, sest „neil on suved ju vabad“. See periood aga sai kiiresti läbi, kui selgus, et neid töötajaid tunnustati vaid käepigistusega, millega anti üle patakas uusi tööülesandeid, aga palgatõusuta.
Ainult palgatõusust ei pruugi normaalse töökeskkonna taastamiseks siiski piisata. Kriitiliselt tuleks üle vaadata armasta-oma-tööd-põhimõte. Läbipõlemist kohtab ka valdkondades, kus palgaga probleeme ei ole. Arvutimängutööstuses näiteks tuntakse nähtust crunch time ehk rügamisaeg. Progejad töötavad mõned kuud enne mängu turulejõudmist nagu hullumeelsed, magades vaid paar tundi päevas ja sedagi kontorilaua taga. Ettevõtted ostavad kontorisse pinksilaudu, tellivad töötajatele tasuta kiirtoitu ja teatavad oma veebilehel, et „kui tahame teha ägedaid mänge, siis peame olema ka mänge tehes ägedad!“. Ühe mehe ületöötamine on teise mehe kirg: kui teed midagi nii ägedat nagu mänguprogemine, siis sa ei tahagi puhata, magada ega ületunnitasu. Lõpuks on selline suhtumine kõige kasulikum teadagi kellele.
Töö kui kirg on põhimõttena üsna uus. Veel 1950ndatel soovitati USA karjääriõpikutes töökohta otsides silmas pidada banaalseid kriteeriume: stabiilsust, palka ja vanaduspensioni. Sellest ajast saadik on lääneriikide ühiskond aga individualiseerinud ning nelikümmend aastat neoliberaalseid reforme nihutanud majandustegevuse riski üha rohkem ettevõttelt indiviidile. Töökohad on muutunud ajutisemaks ja palgad ebavõrdsemaks. Töö nägemine kirena töötab kenasti neoliberaalse majandusloogikaga käsikäes.
Töökirest on nüüdseks saanud vaikimisi eeldus. Peaaegu iga karjäärinõustaja on tsiteerinud Steve Jobsi väidet, et „ainus viis saavutada rahulolu on teha tööd, mida pead suurepäraseks, ja ainus viis teha suurepärast tööd on armastada seda, mida sa teed“, kuigi see ei pea tingimata paika. Head tööd võib teha väga erineva motivatsiooniga: lojaalsusest tööandjale või seetõttu, et on head kolleegid, keda ei taha alt vedada. Ning vastupidi, kirglikust töötajast on vähe kasu, kui ta on toksilises kontoris ega taha hommikul voodist tõusta.
Töö mõtestamine kirena suunab aga töötajad nägema enda ja oma kolleegide edu ja läbikukkumisi eeskätt isikliku probleemina, mitte struktuursete vajakajäämistena. „Tiina kukkus läbi, järelikult ta ei võtnud oma tööd piisavalt tõsiselt,“ on mõtteviis, mida töö käsitamine kirena kannustab. Ometi on samavõrd võimalik, et Tiina kukkus läbi, kuna teda ei võetud piisavalt tõsiselt, sest ta on naine, või talle ei saanud osaks korralikku mentorlust või et tal ei olnud lastekasvatamise ja kodu korrashoidmise kõrvalt piisavalt aega tööle pühenduda.
Sestap pole ime, et töökire-retoorika tagajärgede all kannatavad kõige enam hooldustöö tegijad ning inimesed, kes ei saa kõrgepalgalistel töökohtadel kogu oma eraelu saavutusvajaduse nimel ohverdada (mõlemad reeglina naised ja vähemused). Pidagem meeles, et neid töid polegi pikka aega päris tööks peetud: vanasti polnud koristajale, põetajale ja lapsehoidjale maksta vaja, sest kõike seda tegi pereema. Kõrgepalgaliste meeste töökirge on toetanud jälle eeldus, et nad saavadki olla keskööni tööl, sest laste ja muude igapäevamuredega tegeleb … keegi teine. Viisakas seltskonnas selliseid asju eeldada enam ei sobi, töömaailmas on need lihtsalt kirejutu taha kenasti ära peidetud.
Esimene mai langes tänavu pühapäevale, aga selle tähtpäeva vaimus (mäletatavasti sündis see lühema tööpäeva nõudmisest) võiksimegi rohkem aega töölt vabaks võtta. Mitte selleks, et „akusid laadida“ ja hiljem tööle naastes oma produktiivsust tõsta, vaid seepärast, et töö pole lõpuks kogu elu ja molutada on lihtsalt mõnus.
Tallinn, Tartu ja Pärnu. Vaade näituselt
