Toeta
Otsi

quas

  • Tragöödia ja kired Pariisi Ooperis

    Toomas Kuter

    Carlos Alvarez netifoto

     

    Giuseppe Verdi 20. ooper “Simon Boccanegra” esietendus 12. märtsil 1857. aastal Veneetsias. Tegu on vokaalselt ühe raskema Verdi ooperiga, mis seab solistidele kõikides häälerühmades keskmisest kõrgemad nõuded. Lisaks on emotsionaalselt pingestatud ooperi traagiline sisu, milles põimuvad isa ja tütre, armastajate ning poliitiliste vastaste suhted. See on põnev, romantiline ja hingeminev teos.

     

    Baritonide tipprolle

     

    Ooper algab proloogiga, tegevus toimub XIV sajandi Genovas, kus käimas äge võitlus aristokraatide ja lihtinimeste ehk patriitside ja plebeide vahel. Plebei Paolo Albiani on organiseerinud mässu valitseva patriitsi Jacopo Fiesco vastu. Ta on üles ässitanud kogu elanikkonna, eesmärgiks võimule seada Simon Boccanegra. Näiliselt Paolo aitab sõpra, kuid tagamõttega. Kui Boccanegrast on saanud Genova doodž, valitseb Paolo koos temaga. Keeruliseks teeb olukorra Boccanegra armastus Fiesco tütre Maria vastu, kellega teda seob nende ühine laps, kes omakorda öösel röövitakse.

    Poliitilised vastased Boccanegra ja Fiesco kohtuvad, Boccanegra anub Fiescolt mõistmist ja andestust, ent viimane on nõus andestama vaid siis, kui Boccanegra loovutab talle lapselapse. Ent maimukese asukohta ei tea Simon ka ise. Fiesco põgeneb, märatsev rahvahulk aitab võimule uue Genova doodži. Boccanegra kuuleb rahva poolehoiuhüüdeid hetkel, mil avastab kabelist oma armsama Maria surnukeha. Nõnda saab plebei Boccanegra kõikvõimsaks valitsejaks läbi elutragöödia.

    Simon Boccanegra on baritonirepertuaari tippe. Selles leidub palju tavapäratuid meloodiakujundeid, dramatismi, traagikat, lüürikat, pikki, legato ja kantileeni täielikku valdamist nõudvaid fraase. Lisaks on roll psühholoogiliselt raske, eeldades artistilt süvenemisvõimet ning oskusi poliitika, armastuse ja filantroopia ühendamiseks muusikas.

    Pariisi Ooperis laulis Boccanegra rollis hispaania bariton Carlos Alvarez, kes kuulub praegu maailma paremate baritonide hulka ning kelle gastrollid moodustavad kolmnurga Wien Staatsoperi, La Scala ja Metropolitani vahel. Alvarez oli võluv ja võimas Boccanegra, kelle ühtlane, sametise värviga bariton kõlas kõikides registrites ülimalt emotsionaalselt ning tunnetuslikult väga erinevate värvidega. Alvarez laulis nimirollis ning temast kujunes ka kogu õhtu eredaim solist, kelle esituslaadis oli tunda filosoofilist tarkust, vajadusel ka karmust või armastava isa lüürilisi alatoone. Bastille’ ooperi suures saalis kandusid kõikjale tema hingestatud piano’d ja nagu suurtel meistritel tavaks, kasutas ta piano’t tunduvalt rohkem kui forte’t.

     

    Kaunis duett

     

    Proloogi ja esimese vaatuse vahele mahub kakskümmend elatud aastat. Boccanegra on endiselt Genova valitseja, ent teda võimule aidanud Paolo nõuab tasu. Simon peab veenma patriits Amelia Grimaldit Paologa abielluma. Ent Amelia on armunud patriits Gabriele Adornosse, kes omakorda kavandab mässu Boccanegra vastu, et aidata patriitside kildkond taas võimule.

    Asi läheb keeruliseks, sest Amelia ja Boccanegra kohtumisel selgub, et Amelia on tegelikult päritolult plebei. Niite kokku viies avastavad Simon ja Amelia, et nad on isa ja tütar.

    Boccanegra ja Amelia I vaatuse duett on üks ooperi kaunimaid numbreid. Alvareze ja Amelia rolli laulnud Ana María Martínezi esituses kujunes duetist antud etenduse muusikaliselt parim pala. Ameerika päritolu, Juilliardi muusikakooli lõpetanud ning 1993. aastal Metropolitan Operas debüteerinud Martínez oli Alvarezele vääriline partner. Tema lüüriline sopran haakus hästi Alvareze pehme baritoniga. Nende ühistes numbrites oli piisavalt kirge, inimlikku lihtsust, muusikaliselt oli kõik filigraanselt välja töötatud ning kuna Pariisi Ooperis esinevad solistid kuuluvad tipplauljate hulka, siis vokaalsest vajakajäämisest ei saa juttugi olla.

     

    Surm ühendab kõiki

     

    Patriitside ja plebeide võitlus jätkub. Paolo, kelle nõudmisi Boccanegra ei täida, kavandab tema vastu mässu. Sama soovib Amelia armastatu Gabriele, kes kahtlustab õrnemaid tundeid Amelia ja Boccanegra vahel. Vihane rahvahulk läheneb paleele, et Boccanegra kukutada, ent Boccanegra astub rahvale vastu, öeldes, et ta ei karda oma rahvast. Selle peale vannub vaimustatud mass Boccanegrale uuesti igavest truudust. Paolo ja Gabriele vahistatakse, Boccanegra aga neab Amelia röövijat hirmsa needusega. Amelia röövimise korraldanud Paolo tunneb oma lõpu lähenemist.

    Paolo rollis esines prantsuse bariton Franck Ferrari, kes samuti laulnud kõikidel maailma tipplavadel. Üleüldse on Pariisi Ooperi koosseis kvaliteetne ja tasemel. Ferraril Paolona oli piisavalt salakavalust ja kurjust, mis avaldus hästi tema partii numbrites. Samuti mõjus Ferrari ülimalt sensuaalselt, mis tegi tema esituse karismaatiliseks. Sama sensuaalsus väljendus Ferrari laulustiilis.

    Käesoleval ajal ei kohta maailma ooperilavadel dramaatilisi tenoreid tihti, metsotenor ehk tenore di forza on küllalt haruldane. Seda huvitavam oli kuulata Gabriele rollis esinenud Stefano Secco tõelist, võimsat ja üliemotsionaalset dramaatilist tenorit. Secco on laulu õppinud Franco Corelli ja Renata Scotto käe all. Tema esitatud Adorno aaria pälvis õhtu suurima aplausi.

    Paolo on otsustanud Boccanegra tappa. Ta valab doodži peekrisse aeglaselt mõjuvat mürki. Et asju segasemaks ajada, ütleb Paolo Gabrielele, et Boccanegra on Amelia armuke. Gabriele haarab noa, olles otsustanud siseneva Boccanegra tappa.

    Viimasel hetkel selgub tõde Amelia ja Boccanegra tegelike suhete kohta. Boccanegra on juba tühjendanud mürgipeekri. Paolo saadetakse tapalavale ajal, kui Amelia ja Gabriele abielluvad. Plebeid ja patriitsid aga sõlmivad rahu. Selgub, et elus on ka kõik need aastad mungakloostris veetnud Fiesco. Fiesco on leidnud Amelia näol oma lapselapse, Boccanegra elu lõpuhetkel lepivad Boccanegra ja Fiesco ning Simon sureb endise vaenlase käte vahel. See ülev ja mõjuv duett on üks bassi ja baritoni duettide parimaid. Fiesco rollis esines La Scala ja Meti pidev külalissolist, itaalia bass Ferruccio Furlanetto, kelle ilus fraseerimine ning sügav toon lihtsalt ei jätnud külmaks.

     

    Ooperilavastus kaasajas

     

    Simon Boccanegra traagiline lugu on lõppenud ja Bastille’ ooperis dirigeerinud Sylvain Cambreling võib tulla kummardama. On äärmiselt meeldiv kuulata ja tõdeda, mil viisil maailma tippteatrites tegutsevad orkestrid soliste jälgivad ning kuivõrd sageli kasutavad need orkestrid piano’t. Forte’t kohtab suhteliselt harva, kuid seda mõjuvam see on. Kõlama jääb muusika, milles pole forsseeritust ning sellest kujunebki tõeline elamus.

    Kahju on, et lavastaja Johan Simons ja kunstnikud Bert Neumann ning Nina von Mechow olid ooperi toonud kaasaega ning ooperi minimalistlik lahendus meenutas tänapäevast valimisvõitlust ning poliitilist teatrit. See on muidugi maitse küsimus, kuid ooperisõbrad ihalevad pigem romantikat, mistõttu Pariisi Ooperist jäi eelkõige meelde tippsolistide kooslus ning muusika. Lavastus kui selline jäigi lõpuni tagaplaanile.

  • Piiriga või piirita?

    Holger Mölder

    ??Mis sa sest piiriaiast sealt oma rukki äärest maha lõhkusid?? küsis Andres. ?On see ka mõni mehetemp??. ?See oli minu aed, mina võin temaga teha, mis tahan,? vastas Oru peremees?. (A. H. Tammsaare ?Tõde ja õigus?.)

     

    18. mail allkirjastasid Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni välisminister pärast üheksa-aastast ooteperioodi kahe riigi vahelise piirilepingu. Samal ajal toetas  BNS/Faktumi 5. ? 7. mai  küsitluse põhjal  71% eestlastest Petserimaa alade tagastamist Eestile. Sealjuures isegi neist, kes toetasid piirilepingut, soovis üle poole (57%) maid tagasi saada. Kuigi 400-liikmelist valimit ei saa absolutiseerida,  näitab see ikkagi muret tekitavat tendentsi Eesti Vabariigis, kus riikluse välis- ja julgeolekupoliitiline areng  on väga tugevasti kinni minevikus. See loob aga omakorda pinnase revan?istlikele meeleoludele, mida on võimalik vastutustundetute poliitiliste manipulatsioonidega kasutada nii Eesti Vabariigi rahvusvahelise positsiooni kui ka julgeoleku nõrgestamiseks. Näiteid on piisavalt.

    Pikaajalised revan?istlikud meeleolud Malviini (Falklandi) saarte kuuluvuse üle viisid lõpuks Argentina sõjalisse konflikti Suurbritanniaga. Kuigi Tartu rahu tähendas omal ajal sõjaseisukorra lõpetamist Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel,  on see riikliku iseseisvuse tähisena juurdunud eesti inimese teadvusesse vaata et tähtsamanagi kui 24. veebruar. Riikluse seisukohast oli sel aga suurem tähendus hoopis Nõukogude Venemaale, kuna üks tema naaberriike legitimeeris bol?evike võimu.

    1. Piirilepinguga pole vaja kiirustada. Omal ajal oli seda vaja saamaks NATOsse ja Euroopa Liitu, aga nüüd on need eesmärgid saavutatud.

    Seda seisukohta, milles domineerivad kasuistlikud toonid, võib nimetada ka rehepapluseks. Kui rehepapp üritas pidevalt vanapaganat üle kavaldada, asendades veretilgad sõstramarjadega, siis nüüd üritatakse sellesarnast mängu NATO ja Euroopa Liiduga. Me oleme nende institutsioonide liikmed, järelikult  peaksid need olema meie liitlased. Kuidas see mõjutab Eesti Vabariigi usaldusväärsust, kui pärast eesmärgi saavutamist loobutakse kibekähku kõikidest põhimõtetest, mida demonstreeriti siis, kui liikmestaatust alles taotleti? Rääkimata sellest, et  Venemaale antakse sellega  kätte võimas propagandarelv: eestlasi ei saa usaldada.

    2. Piirilepingut on vaja eeskätt Venemaale.

    Kuigi on palju räägitud, et piirilepet on vaja Venemaale normaliseerimaks suhteid Euroopa Liiduga, on seda esmajoones vaja siiski Eestile. Eeskätt mentaalselt, et saada üle ajaloolisest ebaõiglusest tulenenud minevikukompleksidest. Eesti Vabariik jääb püsima ka ilma Tartu rahuta. Mida vähem on meil vaidlusi sõjakate naabritega, seda elujõulisem on riik. Ega ilmaasjata ei lahendanud Kõrgõzstan ja Tad?ikistan territoriaalseid vaidlusi Hiinaga lihtsalt sellega, et loovutasid Hiinale osa vaidlusalusest territooriumist. Midagi on õppida ka teistelt endistelt Nõukogude liiduvabariikidelt.

    3. Piirilepinguga jätab Eesti Vabariik setud saatuse hoolde.

    Setude probleemi lahendus sõltub paraku Eesti ja Venemaa kokkulepetest. Mida paremini need kaks riiki omavahel läbi saavad, seda paremini on võimalik lahendada ka teisele poole piiri jäänud etnilise eestlaskonnaga seostuvaid probleeme. Setude küsimuse seostamine territoriaalsete nõudmistega lükkab aga küsimuse lahendamise määramatusse tulevikku, mis on iseenesest poliitiliselt vastutustundetu käitumine.

    4. Piirilepinguga loovutab Eesti suure osa oma territooriumist Venemaale ning loobub ka oma õiguslikust järjepidevusest.

    Maa küsimus on eestlastele läbi ajaloo tähtis olnud. Olgu see siis talude päriseksostmine tsaariajal või asundustalude loomine Eesti Vabariigis. Kuid ühe või teise materiaalse väärtuse omandamisel tuleks  sügavalt mõelda, kas seda ikka nii väga tarvis on. Kõnealustel territooriumidel kehtib juba 1944. aastast peale Venemaa jurisdiktsioon. Kes seda ei usu, võib minna kohapeale vaatama. Praegu oleks tegemist Teise maailmasõja käigus kaotatud territooriumi tagasinõudmisega. Isegi kui piiride muutmine tänapäeva Euroopas oleks võimalik, tõmbaks Eesti üksnes etniliste ja sotsiaalmajanduslike probleemidega  endale kaela puntra, mis riigi stabiilsuse seisukohalt mõjuks viitsütikuga pommina. Arvestades, et etnilisi eestlasi on Petseri rajoonis maksimaalselt tuhatkond ning  Narva jõe tagustel aladel neid sama hästi kui polegi, on nende alade tagastamine lihtsalt utoopiline. 1990. aastate rahvaküsitlusel toetas 86% Petseri rajooni elanikkonnast jäämist Venemaa koosseisu.1 Kui Venemaa nüüd mesimagusa näoga Eestile territooriumi tagastaks, siis kahtlustaksin küll palju kaugemaleulatuvamaid plaane, mille eesmärk on hoopis etnilise tasakaalu muutmine Eestis ja pikemas perspektiivis Eesti taasallutamine Venemaa mõjule. Sellises olukorras kontinuiteeti taastades käituks Eesti näljase hiirena, kes läheb hiirelõksust petlikku lihatükki noolima.

    Rahvusvahelised suhted hõlmavad mitmeid riike ja kultuure, seetõttu on oluline püstitada reaalseid ja saavutatavaid eesmärke ning välja tulla illusoorsest tõe ja õiguse maailmast. Eesti välis- ja julgeolekupoliitika on ebaproportsionaalselt tugevasti, palju rohkem kui ühegi Euroopa Liidu ja NATO liikme puhul võiks eeldada, seotud Eesti ja Venemaa suhete paradigmaga. Eesti Vabariigi riiklik iseseisvus on reaalsus ja tunnustatud enamiku maailma riikide poolt. Kahe riigi piirist on saanud Euroopa Liidu ja Venemaa piir. Suur hulk Eesti ja Venemaa suhete kompleksse lahendamise võtmeid asub täna hoopiski Brüsselis. Õiguslik järjepidevus oli tähtis Eesti Vabariigi taastamisel, kuid siitpeale ei pea me enam kellelegi tõestama, missuguse seadusetähe järgi täpselt olemas oleme. Ka Venemaa puhtsüdamlik minevikuvigade kahetsus on võimalik ainult olukorras, kui kahe riigi vahel toimivad normaalsed ja heanaaberlikud suhted. See aeg ei jõua aga kätte enne, kui kahe naabri vahel eksisteerib ebamäärase kontrolljoone asemel korralikult funktsioneeriv piir, mida on tunnustanud mõlemad pooled.

    Eestile ei tule kasuks esineda rahvusvahelisel areenil Väikese Peetrina, kes aina kaebleb, kuidas Suur Peeter tema leivakoti tühjaks sõi, vaid soliidse ning tasakaaluka Euroopa riigina, kes ei tee rohkem tüli kui tarvis.  

    1Luup 17. II 1997, nr 4 (35); http://arhiiv2.postimees.ee:8080/luup/97/04/top.htm

  • Eesti Rahva Muuseumi välitööd Mari Eli Vabariigis

    Reimo Rehkli

    10.-22. septembril korraldab ERM välitööd Mari Eli Vabariiki. Viimati käidi ERMist Marimaal välitöid tegemas 1994. aastal. Praeguste välitööde eesmärgiks on koguda kaasaega kajastavat materjali muuseumikogude täiendamiseks ja soome-ugri püsinäituse ettevalmistamiseks.

    Keskendutakse kaasaegse argielu ning traditsioonilise rahvakultuuri tänapäevaste kasutuskontekstide uurimisele ja jäädvustamisele.

    Ekspeditsiooni koosseisu kuuluvad nii teadurid, kui ka fotograaf ja videooperaator.

    Muuseumikogude kaudu saab välitöödel kogutav materjal hiljem kättesaadavaks kõigile huvitatuile.

    ERMi välitöid Marimaale toetavad Hõimurahvaste Programm ja ETF’i grant nr 8335.

    Lisainfo: ERMi teadur-kuraator Piret Koosa, e-posti aadressil piret.koosa@erm.ee

  • Millist muusikaõpetust me tahame?

    Igor Garšnek

    Ivan Krõlovil on üks õpetlik valm, kus loomad metsas tahtsid kord hakata kvartetti mängima. Istunud siis karu, rebane jt elukad maha ja hakanud omast arust musitseerima. Ent kuna neist ükski polnud mingit muusikaharidust saanud, oli tulemus päris kole. Keegi metsaelanikest aga õpetama, et istugu teistmoodi, et las karu ja rebane vahetavad kohad. Küll siis muusikat tuleb. Nii tehtudki, kuid tulemus sama kole mis ennegi. Proovitud istuda nii ja teisiti, aga ei miskit – ikka kõlas metsa all kakofoonia.

    Juba pikemat aega hõõgub meie hariduselus kui tuli tuha all uute ainekavade ümber poleemika, mis on nii elektroonilise kui trükimeedia vahendusel sel aastal mitmel korral ka avalikkuse ette jõudnud. Küllap märkas tähelepanelik lugeja sedagi, et uut õppekava töötati välja paralleelselt kahes kohas: Tartu ülikooli ja AS Bit (Avita) initsiatiivil moodustatud töörühmas. Ent mida tänaseni pole, on need samad uued ainekavad.

    Edasi läheb lugu juba segasemaks: küll on püütud neid kahte töörühma ühise töölaua taha istutada, küll on “esimest viiulit” kutsutud mängima Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus (REKK), kuid nagu Krõlovi valmiski, ei kostu siingi veel kokkukõlavat “kvartetimuusikat”. Ja et pilt veelgi segasem oleks, on seda küsimust püütud millegipärast ka politiseerida: justkui oleks AS Biti (Avita) töörühma taga nähtud Keskerakonna karvast kätt või vähemalt keskerakondlasest haridusministri noobleid näppe. Muidugi, tavavaataja võib teleka taga kahjurõõmust käsi hõõruda, et “küll see Mihkel Kärmas pani oma saates Avitale lahedalt ära!”. Eks ta ole, Avita näitas üles head initsiatiivi ja sai selle eest kohe ka karistada. Ent kes sugugi heameelest käsi ei hõõru, need on mõistagi õpetajad, õpikute autorid ja kindlasti ka ärksamad lapsevanemad, kel oma järglaste haridustee sugugi mitte ükskõik pole.

    Loomulikult puudutavad uued ainekavad ka muusikaõpetust ning muusikaõpikute (kaas)autorina tahan juhtida tähelepanu mõnele vastuolulisele tõigale, mis meie muusikalist kooliharidust paistavad praegu iseloomustavat. Ent kõigepealt tuleb osutada tõsiasjale, et ega ükski uus ainekava pruugi oma uudsuse tõttu vanast automaatselt parem olla. Igat asja tuleks vaadata ikka omas ajas. Nii on nõukaaegne muusikaõpik kindlasti vananenud vähemalt selles mõttes, et vaevalt on mõttekas tänastele koolinoortele pajatada Kabalevski ja Dunajevski loomingust (vt Imbi Kull, Ofelia Tuisk, “Muusikaajalugu keskkoolile”, 1971). Ent kui “ballast” maha arvata, pidi sovetiaegne muusikaharidus omas ajas ju töötama – käisid näiteks Tormis, Pärt, Kaljuste, Tüür jpt oma muusikalist haridusteed toonases ENSVs. Tahan öelda seda, et mis puudutab klassikalist muusikapärandit, siis ei õpetatud ei pool sajandit tagasi ega ka taas iseseisva Eesti esimesel aastakümnel muusikaõpikutes “valesid asju”. Bach jääb ikka Bachiks ja Beethoven Beethoveniks, olgu pukis mis tahes valitsuse haridusminister. Kui räägime muusikalisest baasharidusest, siis ei paista küsimus olevat niivõrd selles, mida õpetada, vaid kuidas õpetada. Ja see “kuidas” paistabki olevat muusikaõpetuse muudatuste tulipunktis. Kuid olgu uued ainekavad tulevikus nii- või naasugused, on vähemalt kolm asja, mida ükski uus ainekava vähemalt praegustes tingimustes muuta ei saa.

     

    Mida ainekavad muuta ei saa?

     

    Üks asi, mis kohe piirab kui tahes edumeelse muusikalise ainekava tegusust, on muusikatundide arv koolis. Üks tund (loe: 45 minutit) muusikaõpetust nädalas on piir, millest allapoole enam kuidagi minna ei saa. Kui lugeda õppesisu üldsõnalisest projektist, et REKKi ainerühmas peetakse esmasteks ülesanneteks: a) laulmise ja praktilise musitseerimise osatähtsuse rõhutamist; b) ainesisu viimist miinimumini (sic!) ja c) muusikaloo käsitluse muutmist heliloojate-kesksest ajastu- ja žanrikeskseks, siis võib tekkida küsimustena veel kaks punkti. Esiteks: kuidas viia miinimumini asja (vt punkt b), mis ongi juba miinimumis (kord nädalas)? Ja teiseks: kuidas 45 minutiga nädalas arendada laulmist, muusikalist kirjaoskust, viia läbi muusika kuulamist, anda teadmisi muusikaloost keskajast nüüdismuusikani ning arendada peale selle veel ühislaulmise traditsioone? Pole mõtet vist küsidagi, et kui eelnimetatud ainerühma punktid on vaid esmased ülesanded, siis kust leida aega realiseerimaks veel neid, mis on n-ö teisesed. Peaks olema vist selge, et kui topsis on seitse tikku, siis kaheksat sealt välja võtta ei saa, ja nii ei saa muusikaõpetaja teha tunniga nädalas ära tööd, mis eeldab vähemalt kahte tundi. Niisiis – et neid toredaid plaane teoks teha, tuleks kindlasti suurendada muusikatundide arvu nädalas, kas või ühe võrra.

    Teine asi, mida ükski ainekava muuta ei saa, on õpetajate koolitus. Muusikaõpetaja on ju see võtmeisik, kelle isikuomadustest sõltub, kas noor inimene innustub helikunstist, või püüab hoopis igavast-tüütust laulutunnist põgeneda nii kaugele, kui jaksab. Sõnaga: kas õpilane mõistab muusikat kui kunsti, või adub seda rutiinse-tuima kohustusena. Kuna olen muusikaõpetajatele läbi viinud seminare oma autorsusega muusikaraamatute kohta, siis olen täheldanud sedagi, et on siiski pedagooge, kes ei orienteeru ka ise hästi õpikus, mille järgi õpetavad. Seega võib juhtuda, et kui tahes hea raamatu ja edumeelse ainekava puhul on pudelikaelaks just õpetaja, kust muusikaalased teadmised sugugi mitte alati ei voola, vaid vahel ka nirisevad või ehk koguni tilguvad.

    Ja kolmas asi, mida ükski ainekava muuta ei saa, on muusikaõpikute autorite defitsiit, kes sellest samast õppesisust lähtuvalt võiksid raamatuid kirjutada. Autorite defitsiit on muusikaõpikute põllul üsna tõsine ja selle põhjusi mitmeid. Muusikaõpiku kirjutamine pole niisama lihtne – kes üldse peaksid muusikaraamatuid kirjutama, kas nn koolimuusikud või muusikateadlased? Viimati mainitute vahel on väike vastuolu, kuna muusikaloolased võivad arvata, et koolimuusikud ei jaga lõpuni kõiki muusikateoreetilisi finesse, ning koolimuusikud jällegi, et muusikateadlased ei tea, mis koolides tegelikult toimub. Õigus võib olla nii ühtedel kui teistel, sestap oleks kõige parem lahendus, kui muusikateadlane teoreetikuna ja koolimuusik praktikuna teeksid muusikaraamatu üheskoos. Kahjuks on juhtunud sedagi, et nii mõnigi hinnatud muusikaspetsialist, kes mõnda pedagoogi koostatud uut muusikaõpikut kohe karmilt arvustama kipub, lükkab tagasi pakkumise kirjutada ise üks hea õpik.

    Teiseks põhjuseks ehk need samad uued avalikustamata ainekavad, mis kuidagi valmis ei taha saada. Tõepoolest – kuidas siis kirjutada, kui ei ole teada nõudmised, millele õpik peab vastama ja ilma milleta raamat haridusministeeriumi kinnitust ei saa? Seda enam, et kuskilt otsast ei paista ka, kas need uued ainekavad tulevad lõpuks läbivalt aine- või õpilasekesksed ning kuivõrd need peaksid lõimuma teiste õppeainetega.

     

    Aine- või õpilasekeskne valik

     

    Vanasti, kui mina veel koolis käisin, pidin koolijütsina teadma ükskordühte, hiljem Ohmi seadust ja diferentsiaalarvutust, rääkimata õigekirjast ning jo-le-mi’st. Minult nõuti teadmisi, hoolimata sellest, et näiteks integraalvõrrandeid pole mul hiljem elus kunagi vaja läinud. Aga eks vanasti oli rohi rohelisem.

    Nüüd on moesõnaks saanud “õpilasekesksus”, mida millegipärast ainekesksele õpetamisele vastandatakse. Huvitav, miks? Lihtsustatult võiks öelda, et see õpilasekesksus meenutab natuke nõukaaja mõttetera, et kommunismi ajal pidavat kehtima printsiip: “Igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste järgi!” Pole ime, et see põhimõte on eriti sümpaatne just kooliõpilastele, sest olgu võimetega, kuidas on, arvab iga õppur oma vajadusi küllalt hästi teadvat.

    Mis puudutab muusikaõpetust, siis näikse siin esmapilgul isegi tõetera sees olevat: kui noor inimene näiteks viisi ei pea, siis mill
    eks teda laulma sundida? Las lööb lihtsalt loo rütmi kaasa, asi seegi! Iseenesest üsna demokraatlik printsiip, ent see demokraatia on paraku mitme otsaga asi – see pole nimelt kõigile ühtviisi hea. Nii kirjeldas Harvardi filosoof Robert Reznick vabade valikute eripära paradoksaalse küsimusega: kui ühel naisel on neli kosilast, siis mis oleks demokraatlikum, kas a) naine valib endale selle kosilase, kes on talle kõige meelepärasem, või b) kosilased korraldavad endi seas hääletuse, mis otsustab demokraatlikult, kes naise endale saab? Ütlematagi selge, et siin toimib korraga kaks erinevat arusaama vabast valikust, mis teineteise välistavad.

    Kui muusikaõpetusest rääkida, siis analoogne vaba valiku dilemma õpilasekesksuse puhul võiks kujuneda ehk järgmiseks: a) ma kas laulan kõiki viise, kuid noodikirjast (rääkimata mingist muusikateooriast) ei tea tuhkagi, või b) muusikalugu tean, ent ei laula piiksugi. Kuid nii ühel kui teisel juhul olen ma koolis muusikaõpetust saanud, mida märgib isegi hinne see või too. Aga on see siis tõesti ka muusikaharidus?

    Ent nüüd olekski ehk õige aeg mõtiskleda sellegi üle, mis peaks olema kooli-, sealhulgas muusikahariduse põhisisu. Olen päris kindel, et teadmisteta siin läbi ei saa – selleks, et midagi oma hilisemas elus edukalt rakendada, peab lihtsalt teadma, mida kasutada (olgu see siis muusikateooria või musitseerimise ABC). Vähemalt mingi eruditsioon tundub olevat igasuguse hariduse elementaarne baasosa. Sealt edasi näib juba järgmisel tasemel olevat oluline teadmine, kuidas oma teadmistepagasit süsteemselt kasutada, näha seoseid ka näiliselt erinevate asjade vahel. Ja lõpuks kolmandaks – kuidas neid teadmisi-seoseid oma tegevuses loovalt rakendada. Loovuseta pole teadupärast ei kunsti ega ka selle mõistmist. Muuseas asjaolu, et ma mainitud kolm printsiipi praegu järjestasin, ei märgi siiski tähendusjärjekorda – ideaalsel juhul toimivad nad ju korraga.

    Selles valguses tuleme tagasi aine- ja õpilasekeskse õppematerjali käsitluse juurde. Neid näikse millegipärast vastandatavat, kuid just selles vastanduses ongi peidus väike vastuolu – teadmine (ainekesksus) ei räägi vastu loovusele (õpilasekesksusele) vähemalt mitte kunsti- ja muusikaõpetuses, üheta pole õieti teist ja vastupidi. Ehk teiste sõnadega, mineviku suurkujusid iseloomustades tuleb tõdeda, et minevikku tundmata poleks nad ka tulevikku suutnud kujundada selliseks, mis ta on XXI sajandil.

    Homsesse päeva vaadates ja end sinna mõeldes oleks vähemalt muusikaõpetuses ehk suurim panus just loovusele ja loovalt mõtlevate pedagoogide juurdekasvatamisele. Kas me ikka teame praegu päris täpselt, millist muusikaõpetust me koolides soovime? Kas peaksid sealt sirguma lihtsalt muusikasõbrad, kultuurihuvilised inimesed või muusikalised mälumängurid, ehk hoopiski potentsiaalsed interpreedid-komponistid?

     

  • Kuidas edasi minevikuga ja Idaga?

    Toomas Alatalu

    Toimunu peategijatest ? Arnold Rüütel, Vaira Viķē-Freiberga, Valdas Adamkus, Aleksander Kwasniewski ? olid teistest peajagu üle Läti ja Poola president. Proua president sai hakkama võimatuna tunduvaga: tema veebruaris teele saadetud selgitust Lätis aastatel 1939 ? 45 toimunu kohta hakati kuust kuusse üha süvenenumalt lugema, lõplikult autentne arusaamine tuli koos sõnumiga Bushi peatumisest Riias enne suurt pidu (on ikka suur vahe selles, mida kolleegid vastasid naispresidendile näiteks märtsis või mais). Poola president oli aga see mees, kes viis Balti kolmikuga seotud mõttetalgud võidule. Tänu sellele jõudis kohale lihtne tõde ? Poola osakaal maailma ja Euroopa poliitikas tagab võidu! Kui aega tagasi kerida, siis oli just Poola see, kes alustas Moskvaga (ja ka Londoniga, mida toona vähe märgati) augustis 2004 avalikku vaidlust Varssavi ülestõusu kulgemise tõlgendamise üle. Eesti, Läti ja Leedu poliitikud hoidsid samas suu niivõrd kinni, et MRP 65. aastapäeval ei tulnud mõnes pealinnas piuksugi, rääkimata kollektiivsest meeldetuletusest maailmale (ehkki Moskva ettevalmistused sama sõja lõpu tähistamiseks olid juba täies hoos).

     

    Peame tänama Poolat

     

    2005. aasta algas ajalookonverentside seeria korraldamisega Lätis ja Leedus (Eestis peeti esimene ja ainus alles aprillis), kuid polnud raske näha baltlaste soovi jätta mängust välja Jalta konverentsi (4. ? 11. II 1944) 60. aastapäev. Põhjus oli lihtne: Staliniga koos jagasid seal maailma Roosevelt ja Churchill, keda kohe kuidagi ei söandatud puudutada ? ikkagi tänaste liitlaste esindajad? Läks aga nii, et Riiast ja Vilniusest kostuvast selgelt ärritunud Moskva pingutas Jaltaga ise üle (k.a soov püstitada mälestussammas mainitud kolmikule) ja värskelt Euroopas taas suurriigi (middle power nagu nad ise ütlevad) rolli tõusnud Poola ei jätnud virutamata kogu Jalta seltskonna, ent eriti Venemaa välisministeeriumi ennast õigustava avalduse pihta. Võib olla kindel, et just see Poola seisukohavõtt määras paljus peatselt toimunud Bushi-Putini Bratislava kohtumise (23.-24. II 2005) sisu selles osas, mis puudutas Ida-Euroopas toimunud Teise maailmasõja sündmuste mõistmist. Mäletatavasti hakkas Putin just Slovakkias oma hinnanguid sellele muutma, seejärel tegid seda Putinid. Mõistagi nõudis see kindla kasvatuse saanud meestelt tohutuid jõupingutusi ja tulemuseks oli täielik virvarr. Niivõrd suur segadus, et peo otsustaval hetkel, rabatuna Astrid Kanneli küsimusest, pidas Putin vajalikuks oma ajalooteadmiste puudulikkust õigemaks välja vabandada vihjega liigsele õllejoomisele ülikoolipäevil?

    Võib arvata, et just tänu poolakate poolsele probleemi tõstmisele võttis Bush Jalta kõneaineks ka Riias (baltlased ju ise seda teemat ei torkinud), et öelda ootamatult palju. Eriti tähelepanuväärseks tuleb pidada Bushi tõdemust ?ajaloo suurimast ülekohtust?, millega ta tunnistas lääneriikide vastutust idaeurooplastega II maailmasõja lõpus juhtunu eest. Tasub lisada, et Poola oli kohal isegi Eesti-Venemaa piirilepingu sõlmimisel ? välisminister Lavrovil tuli järgnenud pressikonverentsil kommenteerida hoopiski poolakate järjekordseid väljaütlemisi, millest uusim kuulutas Nõukogude armee sisenemise Poolasse 17. IX. 1939 agressiooniks.

    Kuigi sündmused on üsna värsked, tasub meenutada, et Putin andis Slovakkias MRP-le kaks erinevat hinnangut (Venemaa jaoks õige asi ja tuleb austada teatud baltlaste arvamust järgnenud okupatsiooni kohta), seejärel raiuti kaks kuud, et mingit okupatsiooni Balti riikides polnudki, et hakata maikuus möönma, et MRP oli küll ja koguni halb, ent see sai hukka mõistetud veel 1989. aastal NSVL rahvasaadikute kongressil. Samas kinnitati, et Stalin polnud Hitler.

    Venemaa (välisministeeriumi) propagandamasina tööd vaagides pole raske märgata veel jaanuaris alanud suundumust Teise maailmasõja ajaliste raamide laiendamiseks eesmärgiga pisendada MRP tähtsust. Siit ka Putini jutt Slovaki ajakirjanikele sellest, et Müncheni leping (1938) kirjutati alla peaministrite, MRP aga välisministrite tasemel. Sama lähenemist kaitses Putin ka oma vastustes Astrid Kanneli küsimustele (?Loovutage siis Klaipėda?). Sellega ühenduses tasuks meenutada, et senistes Teise maailmasõja käsitlustes on liialt kergelt üle libisetud Stalini kommunistliku maailmarevolutsiooni ? just sellega õigustati NSV Liidu territoriaalset ekspansiooni ? legaalsest küljest. Pole ju kellelgi olnud raske märgata, et erinevalt Hitlerist, kes eelistas toore jõu käikulaskmist, oli Stalin vägivalla kõrval valmis ka kõikvõimalikeks juriidilisteks nikerdusteks. Pealegi tasemel ja ulatuses, tänu millele Moskva võib siiani väita, et Baltikumis 1940. aastal toimunu oli nende arvates täiesti legaalne ja toonase rahvusvahelise õiguse vaimus.

    Kuna Kreml ja Smolenski väljak (Venemaa välisministeeriumi asupaik) ei ilmuta vähimatki valmisolekut mainitud mantrast loobumiseks, tuleb meil jätkuvalt mõelda oma positsioonide kaitsmisele. Viimastel aastatel on Euroopa Parlamendis ja mujal vastu võetud mitmeid kommunismi hukka mõistnud avaldusi ja on aeg hakata demokraatlikke jõude teadvustama ka Nõukogude võimu tegelike plaanide osas. Erinevalt Lääne ausameelsetest intelligentidest on meil piisav teadmine nende tegelikust sisust ja tuleb vaid vastavad kohad konkreetsetest dokumentidest käibesse pakkuda.

     

    ?danovi roll

     

    Teise maailmasõja mõistmise üks võti on kahtlemata NSVL 1936. aasta nn stalinistlik konstitutsioon, mille §14 nägi ette ?uute liikmete vastuvõtmise NSV Liitu?. Kui lisada siia aasta varem kinnitatud Kominterni programmis olev selgitus, et kommunistlikku maailmarevolutsiooni viiakse edasi juba võitnud proletariaadi diktatuuri (loe: Nõukogude Liidu) toel, ja ajalehes Pravda ilmunud hinnang Eesti, Läti, Leedu ja Moldova ?liitumisele? Nõukogude Liiduga (?Kommunism ei laienda oma territooriumi nii, nagu seda on teinud ja teevad praegugi, mõõk käes, kapitalistlikud riigid, vaid vastavalt väikeriikide töötava rahva vabal tahtel põhinevatele taotlustele? ? Pravda, 7. VIII 1940), on pilt vähemalt meile selge.

    Pealegi kätkeb nn legaalne vallutus nüanssi, mida me pole siiani taibanud targalt kasutada. Küsimus on Andrei ?danovi meie seisukohalt olulisimas ametis. See, et just tema dirigeeris ?revolutsioone? kolmes Balti riigis, on üldteada. Paraku tituleeritakse teda jätkuvalt vaid Poliitbüroo liikmeks ja Leningradi parteijuhiks ning pea mitte kunagi NSVL Ülemnõukogu Liidunõukogu väliskomisjoni esimeheks. Ometi just viimati mainitud rollis tegeles ?danov sellega, milleks teda kohustas stalinistlik põhiseadus ? ?uute riikide vastuvõtmisega?. Tõdegem, et ta sai oma topeltrolliga hakkama: õhutas riigipöördeid ja rüütas toimuva näilise seaduslikkusega.

    Muide, ?danov kuulus ka Tannu-Tuva Rahvavabariigiga tegelevasse Kominterni komisjoni ja ka selle riigi liitmine NSVLiga 1944. aastal on kuulutatud jätkuvalt ?legaalseks?. Vähem teatakse seda, et ?grupp Tuva seltsimehi? tuli selle sooviga lagedale aprillis 1941 ja täpselt samal ajal anti Slovaki komparteile Moskvast korraldus alustada ettevalmistusi ?liitumaks Balti riike eeskujuna võttes Nõukogude liiduga, et nii viia revolutsioon lääne.? Erinevalt Balti riikidest Soomest, Poolast ja Tuvast polnud Slovakkia näol tegemist tsaari impeeriumi koostisosaga. Teisisõnu, Stalin kavandas selgelt võõra territooriumi juurdevallutamist.

    Teise maailmasõja ajaliste raamide avardamise teiseks eesmärgiks oli ja on tähelepanu kõrvalejuhtimine Stalini ja Hitleri ühiselt tegutsemisperioodilt (23. VIII 1939 ? 21. VI 1941). Mööngem, et siingi tuldi viimases propagandasõjas Venemaale päris kenasti vastu, sest MRP-d käsitleti mitte kui kuut riiki (Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia), vaid kui vaid Balti riike puudutanud asja (millega vastandati end tahes-tahtmata muu Euroopaga ja kergendati selgelt Venemaa seisu) ning Talvesõda (1939-40) jäi soomla
    ste endi tähistada. Küsigem ? milles on Hitleri Poola-kampaania ja Stalini Soome-kampaanial vahe? Miks meenutati esimest märksa rohkem kui teist? Demokraatlike riikide poolt kauaks (1939 ? 55) hüljatud soomlaste käitumismall oli ette teada, seda enam võinuks reageerida teised MRP ohvrid. Pealegi annab just Talvesõda võtme 1940. aasta suvel Tallinnas, Riias, Vilniuses toimunu mõistmiseks ? kõik ju nägid, mis nende naabriga tehti ja lubati teha. Eriline pärl Soome sellest pärandist on kindlasti nn Terijoki valitsuse manifest (30. XI 1939), milles kirjeldatud Soome uue valitsuse moodustamise protsess sai realiseeringu just juunis-juulis 1940. Oleme me sellest rääkinud ja seda analüüsinud?!

    Tuleb tõdeda, et 1940. aasta sündmuste veelkordsest analüüsist me ei pääse. Mõistagi leiame me argumente oma seisukohtade kaitsmiseks, ent praegu on oluline meenutada 1940. aastal kõlanud uut sõna rahvusvahelises õiguses: ?Ühendriikide rahvas on vastu röövellikele aktsioonidele, sõltumata sellest, kas need viidi ellu jõuga või jõu ähvardusel.? Jutt on USA riigisekretäri Sumner Wellesi 1940 aasta 23. juulil ette loetud deklaratsioonist, mis andis ühese hinnangu Ühendriikidest küll kaugele jäävatele, ent iseseisvate Eesti, Läti ja Leedu riikide vastu käikulastud jõuga ähvardamise repertuaarile (baasid, vägede täiendav sissetoomine, ultimaatum jmt) ja pani aluse Balti riikide okupeerimise mittetunnistamise poliitikale, mida võib pidada meie tänase iseseisvuse üheks nurgakiviks. Kohe-kohe saab see avaldus 65aastaseks ja miks mitte rääkida sel päeval kõva häälega, kõrgel tasemel ja koos: Ameerika Ühendriigid, Eesti Vabariik, Läti Vabariik, Leedu Vabariik.

     

  • Pärnu Kunstikooli sügisnäitus „Sisevaade“

    Kadi Orav

    „See, kes vaatab väljapoole, magab; sisemusse vaataja ärkab“

    Carl Gustav Jung

    Pärnu Kunstikooli õpilaste näitus on väike sisevaade nii meie kooli,  kui ka ärksatesse õpilastesse. Kunstikool on igal aastal isenägu- vastavalt sellele, millised on sellel aastal õppijad, noored kunstitegijad.

    Alati on ekspressiivsemaid ja esmahetkel silma hakkavaid talente, kui ka vaikseid, aeglasemalt avanevaid  omaette naudisklejaid.

    Meil on aega ja tahtmist kõigi sisemaailma piiluda ja ärgitada ennast näitama!

    Leidke läbi nende tööde ka enda sisevaade!

    Näitus jääb avatuks Uue Kunsti Muuseumis 12.09 –  06.10. 2012

  • Ekstreemseid jazzielamusi…

    Igor Garšnek

    © TUM Records Oy 2006.

     

    …pakub jazzisõpradele Mikko Innaneni (saksofonid), Jaak Sooääre (kitarr, elektroonika) ja Han Benninki (löökpillid) äsja ilmunud heliplaat “Spring Odyssey”, mis salvestatud live’ina Juma jazziklubis Helsingis. Ekstreemsuste all pean silmas eelkõige mõningaid väljenduslikke-mängutehnilisi “piirsituatsioone”, mitte (eba)kõlalisi äärmusi, mis kuulaja kõrvu võiksid kratsida. Eelnimetatud muusikute tutvustusest jätaksin välja Jaak Sooääre, keda iga jazzitundlik eesti inimene niikuinii hästi teab; Han Benninki trummimängu mäletavad ehk need, kes käisid 1994. aasta “Jazzkaarel”, kui Bennink musitseeris koos pianist Myra Melfordi ja trompetist Dave Douglasega. Mikko Innanen sai Soomes aga oma ala aasta muusiku tiitli aastal 2003. Nii et plaadil mängib esinduslik koosseis esinduslikku muusikat, mis on (ühe erandiga) nende endi komponeeritud-improviseeritud.

    Albumi esimesed kuus lugu moodustavad ühe pika ja katkematu terviku ning vaevalt, et kuulaja neid üldse eraldi paladena teadvustab, nii et räägime parem osadest. Esimest lõiku iseloomustab kõige paremini hästi kirglik fortissimo’s algus, mis kitarri puhul saab pisut hispaanialaadse värvingu, ent Mikko Innaneni saksofoni-improvisatsioonide helides stardib kohe mingisse ekstaatilisse kõlakosmosesse. Teises osas on ekstaatiliste passaažide järg aga Jaak Sooääre kitarri käes, seevastu saksofon ei mõju tema partnerina siin mitte niivõrd temperamentselt, kuivõrd mängutehniliselt virtuoosselt. Ja ongi märkamatult käivitunud kolmas lugu, kus senine väga tihe Han Benninki löökpillifaktuur muutub tagasitõmbunult hõredaks. Tõsi, seda vaid lühikese impulsiivse trummisooloni. Järgneb episood, mis on peamiselt kitarrielektroonika ja -süntesaatori(te) ekspositsioonilavaks, ning ongi käes viies osa “Sea”, mis tundub olevat kogu tsükli sisuline raskuskese.

    Algab see trummide-saksofoni tandemiga, mis mõjub hästi tundlikult, ent oma ekstravagantsustes (saksofon) ka pisut “veiderdavalt”. Tulemus pole siiski n-ö koomilise efektiga, pigem vaimus ehk kuhugi Frank Zappa kanti sarkastiline. Seda muljet toonitavad-võimendavad ka kitarri pseudo-heavy rifid. Kokku hoogne pulseerimine, ent seda siiski ühtses musitseerimishoovuses. See-eest tsükli lõpuosa tundub olevat sissevaade pisut ambient’likumasse kõlamaailma: kaikuvad elektroonilised foonid, natuke mõistatuslikke helipannoosid-sämpleid, mille saatel saksofonil hea justkui kaaluta olekus omaette mediteerida. Päris lõpulõiku, kõnealuse tsükli koodat, võiks aga isegi mainstream-jazziks nimetada.

    Põhivoolujazzi liini jätkab plaadil ainsa mitte-omaloomingulisena Thelonious Monki “Trinkle Tinkle” – tõeline virtuoospala, mis Innaneni saksofonisoolodes saab ka eriliselt helkleva sära. Niisugune musitseerimine peaks iga jazzisõbra tuju terveks päevaks heaks tegema!

    Tõusvas joones lisandub sellele “Floating”, mis on algusosas iseloomustatav kui leebetes värvides kollektiivne meditatsioon. Ometi on siingi, vähemalt saksofoni väljendusrikkas mängus, tunda mingit varjatud kirge ja nagu peidetud emotsionaalsust. Ning mida edasi, seda vähem varjatuks see emotsionaalsus muutub, kuni algsest “leebusest” pole enam jälgegi. Pigem võiks see lõpuks seostuda koguni mõne krimifilmi muusikaga à la “Mõrvar jätab jälje”. Sellest kõigest kasvab märkamatult välja hoopis järgmine lugu “Bermuda”, elurõõmus ja latino-värvides vahepala. Kummatigi ei kuule me latino-rütme siin otseselt trummidel, küll aga tajume hästi selle regiooni muusikatunnetust.

    Ent siinkohal senine tõusev joon korraks ka katkeb, kuna “Delta’t” kuulates tundub, et trio koosmänguline sidusus kipub mõnevõrra ähmastuma. Kas ei kanna loo kujund sellisena veenvalt välja või tuhmus hoopis mängijate feeling, ei tea. Kuid vähemalt mina ei suutnud nii hõredalt laugleva pala mõtet küll üheski punktis tabada.

    Aga väike kriitikanool ei tumesta kindlasti tõsiasja, et järgmised kolm lugu moodustavad ettekandeliselt jälle ühe efektse tsükli, kus irriteeriv “Green” mõjub oma kummaliselt nurgeliste kõlade ja rütmidega värskelt ning värskendavalt. Ja sealt välja kasvav lühike “Dreams” jätkab sama otsingulist-eksperimenteerivat meeleolu eelkõige kitarri helivärvide osas ning “Soon” jätkab omakorda “Dreams’i”, ainult et nüüd rohkem saksofoni kõlakoloriidi piirimail. Kohati mõjub see kõik päris müstilis-techno’likult, ja üldse mitte jazzilikult n-ö tavakuulaja seisukohalt.

    Kuidas plaadile efektset punkti panna? Aga loomulikult looga “Reality”, mis võib esiotsa tunduda ehk kaootilinegi, ent kus rütmiliselt “distsiplineeriva” rolli saab trummide asemel veidi hiljem hoopis saksofon. Samas moodustub kummaline kooslus sestsamast distsipliinist ja improviseerimise vabadusest, mis päädib vaimuka-humoorika lõpuga. Mida siinkohal ma lahti ei seleta – kuulake parem ise! Ja mitte vaid seda lõppu, vaid ikka tervet plaati.

     

  • Hädatapmine ei õigusta end alati

    Mihkel Mutt

    Schröderi sammu on võrreldud ümberpiiratud komandöri meeleheitliku läbimurdeüritusega. See rajaneb ootamatusel. Kristlikud demokraadid (CDU) ei olnudki nii kiireteks valimisteks valmis. Nad olid kavatsenud oodata, kuni Schröder veel aastakese ?praeb?, nii et võit kukkunuks neile iseenesest sülle. Ka Schröderi ülejäänud taktikas ei puudu iva. Nimelt tuleks CDU-l võidelda samade asjade eest ja samade jõudude vastu, mis temalgi. Vahe on tempos, teravuses ja sügavuses. CDU-l oleks kaks võimalust. Kui nad üritavad reforme kiirendada ja süvendada, siis ? rehkendab Schröder ? põrkavad valijad tagasi. Angela Merkeli saaks tembeldada neoliberaaliks, mis Saksa kontekstis tähendab rahvavaenlast. Teise võimalusena võiksid ka kristlikud demokraadid reformikava tagasi tõmmata. See annaks Schröderile võimaluse neid epigoonideks pilgata.

    Ent aeg ei mängi üksnes Schröderi kasuks. Viisteist nädalat on nii lühike aeg, et CDU-l on võimalik eelkirjeldatud ?kahvlit? vältida ja üldise rahulolematuselaine harjal võidusadamasse purjetada. Kui rahvas on ühest valitsusest tüdinud, siis ta lihtsalt tahab, et ka teisele leerile antaks võimalus. Isegi siis, kui mõistus ütleb, et ega sealtki kohe miskit õnne tule. Valijaskond on tüdinud Schröderi ?slaalomist? kord paremale, kord vasakule. Tema  reformid on juba  rahvast valusalt puudutanud, aga lubatud tulu pole näha. Kui valimised oleksid täna, saaks praegune opositsioon 60 protsenti häältest ja Angela Merkel teovõimsa enamuse mõlemas kojas, mida pole olnud ühelgi kantsleril Adenauerist saadik.

    Tõenäone uus kantsler on seni olnud valdavalt tagaplaanil ja teda on alahinnatud. Aga see on alati parim eeldus tõusuks. Nüüd leitakse, et ta oskab ka nalja teha ja võluv olla.

    Merkeli puhul on tõmmatud paralleele Margaret Thatcheriga. Viimane oli hariduselt keemik, Merkel füüsik. Kuigi ka Merkel on majandusküsimustes dünaamiline konservatiiv, ei saa CDUd päriselt võrrelda tooridega. Esimesed ei ole totaalse vabaturu pooldajad ning nende Bavaaria sõsarpartei on seda veelgi vähem. Ka erineks daamide juhtroll. Saksa föderaalne riigisüsteem ja valdavalt konsensuslik poliitikategemise traditsioon jätavad kantslerile vähem võimalusi kogu riigi arengut mõjutada kui Inglise peaministrile.

    Oma muudelt vaadetelt on Merkel ameerika mõistes liberaal. Näiteks pooldab ta homode õigusi, naiste abordiõigust jne. Nii et sarnasus Thatcheriga piirdub peaasjalikult samasoolisusega. Merkel on naljatlenud, et erinevalt Thatcherist oli tema Saksamaa ühendamise poolt, ja on tagasi lükanud imid?iloojate soovitused hakata samuti käekotti kandma nagu ?raudne leedi?.

     

    Puudlit nr 2 ei tule

     

    Merkel on veendunud transatlantist, nii et suhted USAga paranevad kindlasti. 

    Aastal 2003 võõrustas teda isegi asepresident Cheney. Merkel oli kriitiline Ameerika ühepoolsuse suhtes. Veel enam oli seda kogu CDU pärast Abu Ghraibi paljastusi. Sellele vaatamata on Merkel rõhutanud, et ?terrorismiteemat ja Saddami ei saa lahutada, me peame nägema asju USA vaatenurgast?.

    Samas peab CDU kindlasti arvestama koduse hoiakuga, mis on valdavalt Iraagi sõja vastu. Et ka Bush tahab Saksamaaga  suhteid parandada, ei hakka ta ilmselt Merkelit kiusama palvega Iraaki vägesid saata.

    Saksamaa on soovinud püsikohta ÜRO julgeolekunõukogus. USA senine vastuseis on osaliselt tingitud Schröderi poliitikast. See vastuseis võib nüüd pehmeneda, aga Merkel on Saksamaa soovi väljendamisega ettevaatlik, nii et kui rahvusvaheline üldsus seda kuidagi täita ei taha, siis saab suurema kärata taanduda. Võimaliku kompromissina oleks Saksamaa ilmselt nõus Euroopa Liidu püsikohaga.

    Suurim erimeelsus USAga on Türgi vastuvõtmine Euroopa Liitu. Ameerika tahaks näha demokraatlikus islamiriigis rollimudelit teistele. Aga Merkel kutsus eelmise aasta oktoobris üles koostama Türgi püüdluste vastast petitsiooni, pakkudes  asemele ?privilegeeritud partnerlust?. Nii et Bushi puudlit Merkelist ei saa, aga nad räägivad palju ja kollegiaalselt. Mis oluline: terrorismivastane võitlus on CDU-le olulisem kui sotsidele. Paradoksaalselt tuleks Bushil saksa ürgvasematele tänulik olla.

    Merkeli suhted Chiraciga pole kaugeltki nii isiklikud kui Schröderil. Kui aga uueks presidendiks saab Sarkozy, siis on suhted head. Viimane on mitu korda külalisena CDU konventidel viibinud. Et ka Sarkozy on Türgi vastuvõtmise suhtes ettevaatlik, siis viimase ?ansid halvenevad. Merkel ja Sarkozy ei saa tagasi pöörata liitumisläbirääkimise alustamise otsust, aga nad võivad venitada, tuues ettekäändeks üha uusi mittevastavusi Kopenhaageni kriteeriumidele.

    Tervikuna on Saksa- ja Prantsusmaa uued suhted natuke teiselaadsed kui seni. Tandemi osa väheneb ? juba üksnes prantslaste ei pärast pühapäevasel referendumil. Saksamaa võib aga moodustada mõneti uue kontsentri. Nimelt on ka Angela Merkel Rumsfeldi määrangu järgi ?uuest? Euroopast. Võib arvata, et Poola, Ungari, T?ehhi ja teiste endiste Idabloki riikide esindajatel on temaga kerge kontakti leida. Neil on lihtsalt ?ühine kood? paljude asjade mõistmiseks.

    Võiks eeldada, et USA ja Venemaa puhul on alati tegemist emma-kumma küsimusega: kui parandad suhteid ühega, siis teisega halvendad. Ent praegu ei pruugi see nii minna, ikka põhjusel, et Merkel on DDRist. Oleks õieti väga amüsantne kujutleda vestlemas kahte riigipead, kui üks on endine idasakslanna ja teine vene luure resident Ida-Saksas. Ei usu siiski, et Merkeli ajal muutuks Saksamaa üldhoiak Moskva suhtes palju kriitilisemaks. Seda takistavad sõlmitud majanduslepingud ja -huvid. Ka CDU on Venemaaga hästi läbi saanud, Jeltsinil oli suur sõber Gelmut.

     

  • Kumus avatakse näitus „Mood ja külm sõda”

    Evelina Vedom

    Reedest, 14. septembrist saab Kumu kunstimuuseumis vaadata näitust „Mood ja külm sõda”. Näitus uurib moodi ja sellega seotud nähtusi 1950.–1970. aastate Eestis, võimaldades köitvat sissevaadet Nõukogude Eesti naise eluolusse ning dialoogi Lääne moega. Näitusega seoses ilmub raamat ning toimuvad erinevad publiku- ja haridusprogrammid.

    Näitus „Mood ja külm sõda” viib poliitika kokku moega ja kirjeldab muuhulgas Eesti moeloojate, Tallinna Moemaja ja moeajakirja Siluett näitel nõukogude moe arenguid ja taotlusi. Näitus püüab avada nõukogude moele osaks langenud kaksikrolli, milles moel tuli vahendada Läänt Idale ja esitleda Ida Läänele.

    Eesti Ajaloomuuseumi ja erakogude kaasabil esitatakse näitusel originaalset Eesti disainerimoodi ja näiteid ajajärgu riietumistavadest. Moekavandid ja fotod pärinevad peamiselt Tallinna Linnaarhiivist, kus hoitakse Tallinna Moemaja ja Silueti arhiive. Põneva sissevaate ajastusse pakuvad dokumentaalfilmid Moskva Filmi- ja Fotoarhiivist, USA Rahvusarhiivist, Eesti Rahvusringhäälingust ja Eesti Filmiarhiivist, samuti omaaegse ajakirja Pilt ja Sõna fotoreportaažid ning Boris Mäemetsa fotod ETK Ühiskaubandusmuuseumi kogust. Ruumi jagub ka intiimsematele teemadele nagu „Lilleline kleit” ja kosmose mõjutused moele. Tutvustatakse 1959. aastal Moskvas Sokolniki pargis toimunud kuulsat Ameerika Ühendriikide näitust.

    1950.–1970. aastate Lääne haute couture’i saavutusi vahendavad näitusel Brüsseli Kostüümi- ja Pitsimuuseum ning Pariisi moemajade juures mannekeenina tegutsenud Soome tippmodell Carita Järvinen, tuues Eesti vaatajani Diori, Chaneli, Yves Saint Laurenti, Courrègesi, Nina Ricci jt tuntumate moemajade loomingut. Soome mõju Eesti NSV tänavamoele tutvustab Heinola Muuseum.

    Näitusel on elektrooniliselt eksponeeritud üle 60 kaastöö publikuprojektist „Minu armastatuim kleit”, kuhu inimesed üle Eesti saatsid pilte ja lugusid selle ajastu lemmikkleidist.

    Näituse kuraatorid ja raamatu koostajad on Eha Komissarov ja Berit Teeäär. Näituse kujundajad Siiri Vallner ja Indrek Peil, raamatu ja näituse graafiliste tekstide kujundaja on Tuuli Aule. Näituse kujunduslahenduste teostamisel oli abiks OÜ Stagecraft.

    Näituse visuaalid asuvad aadressil: http://digikogu.ekm.ee/filiaalid/kumu/pressimaterjal/year-2012

    Eesti Kunstimuuseum tänab koostöö eest näituse toetajaid Kultuuriministeeriumi, Eesti Kultuurkapitali, Baltika Groupi, Ivo Nikkolot, Tallinna Kaubamaja, LAWINi, ajakirja Mood, Ameerika Suursaatkonda Tallinnas, BLRT Gruppi, Livikot ja Eesti Rahvusringhäälingut.

    Näitus „Mood ja külm sõda” on Kumu kunstimuuseumis avatud 20. jaanuarini 2013.

  • Slaidid NYYD Ensemble’i kontserdile

    Mirje M?la

    Mälestused NYYD Ensemble’i hooaegu läbivatest sarjadest on visad tuhmuma. Nende tagasihoidlikumaks muutunud tegevuse järel tekkinud koht on endiselt tühi. Kahju ongi, et viimasel ajal oleme siin kodutanumal ansamblit näinud tihti eelkontserdi järgus ning kogu au ja hiilgust õnnestub nautida kuulajatel Euroopas.

    NYYD Ensemble’i erksas suvealguse kavas 8. VI Katariina kirikus oli tunda, et neid oodatakse avakontserdile Varssavi Witold Lutosławski festivalile “Chain III”. Piisav põhjus, et tuua kuulajani Lutosławski kolm Eesti esiettekannet. Erksad interpretatsioonid, mida on soov helijäljena üha uuesti nautida. Lutosławski “Chain’i”-nimelist oopust kuulates tajusin, et NYYD Ensemble’i mäng on tänu kogemustele täpsem. Soolopartiides on nii kõlakindlust kui karakterit ning ansamblimängus pinget ja harmooniatundlikkust, partituuri võis nautida nii vertikaalis kui horisontaalis. Teose jooksul sai kuulda nii pehmeid sametise kõlaga metsasarvesoolosid, kus igale noodile oli piisavalt aega antud, kui ka kelmikaid flöödipassaaže, süntesaatori klavessiinitämbri kestvat kohalolu, nii ilmekaid tšellorepliike kui kirkaid akorde, triumfeerivat trompetit. Haarav kulminatsioon veel boonusena lõpus. Ja seda vanalinna atmosfääris, kus kontserte tihti eksistentsiaalselt õigel hetkel ilmestavad kirikukellad või kajakate hüüded, antud juhul ööbikute laksutamine muusika vaibuvas kajas.

    Ansambli hoogne kontsert jätkus veel teisegi Lutosławski teosega “Slides”. Ääretult pildiline helitöö, kus muusikaliste slaidide vaatamise tempot dikteerib löökpillimängija, kelle karismaga pöördvõrdelises seoses peaks olema kolmeminutilise teose õnnestumine. Vahva lugu, milles Lutosławski pilk on peatunud tämbrikooslustel ja mõned kaadrid on teda sealjuures pikemalt lummanud. Teose keskpunkti nautinud löökpillimängija Madis Metsamart võlus nii muusikuid kui publikut.

    NYYD Ensemble’i koosseisus mängiv eesti esiklarnetist Toomas Vavilov on ilmselt kaalukas põhjus, miks repertuaari oli kaasatud Lutosławski “Tantsuprelüüdid” soleeriva klarnetiga. Tsüklis on Lutosławski muusikalise materjalina kasutanud poola rahvamuusikat. Ja vaatamata sellele, et helilooja ise pidas seda episoodiliseks osaks oma loomingus, on tema töötlused sama vahvad kui rahvalaulud Ligeti nägemuses. Teose kammerliku versiooni interpretatsioonis läheneti rahvamuusikale. Ansamblimängus oli teatavat rohmakust ja intonatsiooniüllatusi hea maitse piires. Lustakalt üllatasid metsasarve vaimukalt kaeblikud fraasid, mida on tõlgendatud ka mõtisklevamalt.

    Lutosławski ei olnud ainus kaalukas liin sellel kontserdil, sest kuigi Poolas on ansamblil kavas esitada Erkki-Sven Tüüri “Oxymoron” ja Helena Tulve “a travers”, ei jätnud nad eesti publikut ilma heliloojate loomingulistest kingitustest. Kontserdi avaloona kõlas Tüüri “Salve Regina”, mille esiettekanne oli umbes aasta eest solistide versioonis Jaan Arderi emotsionaalselt südamlikul ja ekspressiivsel soleerimisel ning mängis Hortus Musicus. Tüür pakkus nüüd teosest uue lahenduse, mis kõlas laiendatud koosseisule ja kasutas ära ansambli Vox Clamantis. Täiekõlaline kooripartii helises hoopis teise värviga, nihutades ehk isegi helitöö sisulist poolt. Teose pikkus näis ajaliselt kontsentreeritum.

    Tahan juhtida tähelepanu Tüüri nauditavale tekstitundlikkusele, oskusele tuua sisuliselt põhjendatud hetkil sisse melismaatikat, vajaduse korral näidata kitsamat või avaramat koorifaktuuri või sundida teksti korduste abil, uue hääletämbri lisamisega kuulajatki sõna otseses mõttes pead pöörama (muide, tekstis samal ajal väljend “eia ergo” ‘pööra siis, meie eestkostja’). Vokaalfraase liigendas korduv kergete varieerimistega trummimuster, puhkpillide ümaralt säravad käigud jätsid pärlite mulje. Finaali soe kooritämber ja harmooniline järgnevus lausa soodustab ülistavat Neitsi Maarja poole pöördumist.

    Helena Tulve vokaalteost “Lijnen” kuulates meenus mulle Georg Crumbi eriliselt müstiline vokaaltsükkel “Ancient Voices of Children”, mis on mind lummanud juba üle kümne aasta. Tulvegi on otsinud oma 2003. aasta esiettekande järel teosele uusi lahendusi, jõudes vanamuusikust lauljatari Arianna Savallini. Savall on eesti publiku ära võlunud sulni hääle ja lauludega, ka siin haaras meid endasse Savalli elav kohalolek. Tõtt-öelda kontserdi aegu oli tasakaal natuke ansambli kasuks, aga Arianna Savalli hääl sulandus siiski ansambli tämbritega imeliseks tervikuks (nagu selgus kontserdi helijälge uurides), nii et seda imetabast salvestist jääme küll pikisilmi ootama.

    NYYD Ensemble’i rõõmsameelset kammermusitseerimist jätkus ka Stravinski Septetti ja sellele mõtteliinina järgnenud ansambli nii-öelda püsirepertuaari kuuluva Schönbergi Kammersümfoonia esitusse.

     

Sirp