quas

Veljo Tormis oli valitud seekordse Cheltenhami festivali heliloojaks, ta oli publiku ees 11. VII ka kontserdi eel, vesteldes festivalijuhi Meurig Boweniga. Tormist kõrvuti Pärdiga laulis festivalil 7. VII enne veel menukaimalt ETV tütarlastekoor Aarne Saluveere juhatusel. Kolm festivalikontserti läksid nimetuse all „Eesti ja Veljo Tormis”.

22. VI toimus Nagoyas Aichi Art Centre’i 1400-kohalises hallis täissaalile Veljo Tormise meeskooriloomingu kontsert, esinemas Tokai Meeskoor, juhatasid Ants Soots ja ettevõtmise algataja oma koori ees Chifuru Matsubara. Kava koosnes neljast plokist: „Koit” („Laulusild”, „Piiskop ja pagan”, „Muistse mere laulud”), „Kalender” („Kotkas lendas kirdest”, „Muret palju”, „Vepsa talv”, „Jõulud tulevad”), „Palve” („Pikse litaania”, „Kaitse, Jumal, sõja eest”, „Kolm mul oli kaunist sõna”), „Mälestus” („Hääled Tammsaare karjapõlvest”, „Helletused”). Ants Sootsi sõnul oli huvi Tormise vastu taas väga suur, kohale sõideti päris kaugetest paikadest, sest jaapanlased tundvat Tormise loomingu ürgsetes algetes mõndagi ka endale lähedast. Menuka kava lisapalaks juhatas Soots Alfred Karindi „Öölaulu”.

Arvo Pärdi „Passacaglia” uus versioon (kahele viiulile, vibrafonile ja keelpillidele, 2007) sai 30. VI Riia esiettekande Kremerata Balticalt, soleerisid Gidon Kremer ja Alina Ibragimova. „Fratres’t” mängis 18. VII Sydneys Austraalia KO, juhatas Richard Tognetti, ülehomme on see kavas Uus-Meremaal Aucklandi raekojas. 30. VII kõlab Davosi festivalil Kongressikeskuses „Orient & Occident”, mängib Camerata Schweiz, juhatab Jean Deroyer. Leipzigi Gewandhausorchester mängis Pärdi „Cantus’t” oma tuuril juunis kava avanumbrina mitmel pool Euroopas (Milano, Viin, Glasgow, London, Pariis), juhatas Riccardo Chailly.

Erkki-Sven Tüüri V sümfoonia tuli 18. VII Riia esiettekandele, Läti Rahvuslikku SOd juhatas Andris Veismanis. Iiri Rahvuslik Kammerkoor laulis tema „Meditatio’t” eile Dublinis Rahvusgaleriis, juhatas James Wood.

Davosi festivalil Šveitsis esitab Atrium Quartett Kongressikeskuses 29. VII Tüüri „Confession’i”, 30. VII on Camerata Schweizi (dirigent Jean Deroyer) kavas samas Tüüri „Action, Passion, Illusion”, „The Path and Traces” ning „Insula deserta”, samuti Helena Tulve Kontsert viiulile ja keelpillidele ning Märt-Matis Lille „The River of Heaven”. Erkki-Sven Tüür on valitud festivali heliloojaks. Ta annab lisaks oma muusika ettekannetele ka avaliku kompositsioonimeistrikursuse Davosi Hotel Montanas 29. VII, kus tema juhendada on kaks noort šveitsi heliloojat Cécile Marti ja Laurent Mettraux. Festivali sponsor Credit Suisse avaldas 14. VII oma veebiajakirjas Dorothée Enskogi huvitava intervjuu Tüüriga „Estonian Composer Explains His Compositions”.

Eesti Vabariigi poolt pühendusega sünnipäevakontsertidest toimus viimase, kingitusena Suurbritanniale: 8. VII tuli esmaettekandele Urmas Sisaski teos „Veni Creator Spiritus” Londonis Knightsbridge’i St Pauli kirikus. Esitasid ETV tütarlastekoor ja Royal Music College’i kammerkoor, juhatasid Aarne Saluveer ja Joy Hill, kohal oli ka autor.

Neeme Järvil olid kontserdid Amsterdami Concertgebouworkestiga 23. – 29. VI, algul kodusaalis, seejärel kaks kava Londoni Barbicanis: Weberi „Euryanthe” avamäng, Schumanni I sümfoonia, Mussorgski „Pildid näituselt”; Messiaeni „Turangalîla sümfoonia”. Samad kaks kava mängiti ka Granadas Carlos V palees. 2. VII juhatas Järvi Amsterdamis Haagi Residentie Orkesti: Tšaikovski I klaverikontsert (solist Boris Berezovski) ja V sümfoonia; 13. VII Monte Carlo FOd Palais Princier’s, kus Raveli, Stravinski ja Rahmaninovi kavas solistina samuti Berezovski.

Paavo Järvi juhatas taas „Valgetel öödel” Peterburis Maria teatri SOd, 10. VII kavas Sibeliuse sümfooniad nr 2, nr 6 ja nr 7. Verbier’ festivalil juhatas ta Salle Médranis festivali orkestrit: 18. VII R. Straussi „Don Juan”, Mozarti Kontsert nr 24 (solist Radu Lupu) ja Brahmsi Klaverikvartett nr 1 (Schönbergi seades); 20. VII kavas kõlasid Tšaikovski „Romeo ja Julia”, Beethoveni Kolmikkontsert (Mayuko Kamio, Alisa Weilerstein, Jonathan Gilad) ning Rahmaninovi II sümfoonia.

Kristjan Järvi teeb 30. VII debüüdi National Repertory Orchestraga Colorados Breckenbridge’i suvefestivalil: Bernsteini „3 Meditations from Mass”, Bruchi Viiulikontsert, Brahmsi IV sümfoonia.

Olari Elts lõpetas 14. VII Luzerni SO kümne kontserdiga Jaapani turnee (Tōkyō, Yokohama, Matsumoto jt), kavades Brahmsi I, Beethoveni VII sümfoonia, Mendelssohn ja Weber, Tšaikovski Viiulikontsert, Chopini II ja Griegi Klaverikontsert (solist Nikolai Tokarev).

Sarjas „Eesti pianistid” esines Peep ja Sten Lassmanni järel Pariisis l’Hôtel National des Invalides’i suures saalis 27. VI Mihkel Poll, kavas Beethoveni Sonaat nr 21, Šostakovitši Sonaat nr 1, Chopin, Ravel ja Helena Tulve „Kolm laulu”.

Kristjan Randalul möödus 2. – 7. VII altsaksofonist Matteo Sabattini kvartetis (NYQ) neli kontserti Itaalias (Budrio, Elba, Castelfranco), 10. – 12. VII esines ta Bodo Janke Groupis kavaga „global.dance.kultur” Karlsruhes, Münchenis ja Stuttgardis.

29. VII toimub Belgias Brüsseli katedraalis Andres Uibo oreliõhtu, kavas on Sibelius, Bach, Mendelssohn ja Uibo.

Selvadore Rähni juhatas 4. ja 5. VII klarnetimeistrikursust Karlsruhe muusikaülikoolis (teemal C. M. von Weberi klarnetikontserdid, orkestriliteratuur klarnetile jm). Ta esines ka koos pianist Tuuli Rähniga Brahmsi Klarnetitrios kursuste lõppkontserdil Karlsruhe Badische Staatstheateris.

Annely Peebo laulis Bari Teatro Piccinnis 1. ja 3. VI Wagneri „Reini kulla” kontsertetendustel Flosshilde osas, Wotan oli Albert Dohmen.

Monika-Evelin Liiv esines taas Londonis JPYA noorteprogrammis: 30. VI oli ta de Falla „El amor brujo” solist koos Southbank Sinfoniaga Kuningliku Ooperi kammerlaval Linbury Studios.

Tallinna muusikakeskkooli kammerorkester Risto Joosti juhatusel sai 16. VII Viinis keelpilliorkestrite I preemia ning oli parim esineja kogu konkursil „Youth & Music in Vienna”. Mängiti Mozarti Divertismenti ning Erkki-Sven Tüüri „Passion’i” ja „Illusion’i”.

Linateose režissöör Bruno Monsaingeon pole oma Gouldi-filmis õnneks läinud kuiva dokumentalistika kiretut teed, tema tähelepanu fookuses on ühtaegu nii Glenn Gould ise kui tema loomingu tänapäevane retseptsioon. Ja viimase puhul on režissöör kasutanud üsna intrigeerivat nippi: ta on toonud filmi sisse mitmed sümboolsed Gouldi kunsti „jüngrid”, kes justkui intervjueeriksid geniaalset pianisti ning kelle mõtteavaldused on tihti kõnekamadki kui Gouldi enda omad. Nii et ühelt poolt on tegemist mõistagi pesuehtsa, kroonikakaadreid sisaldava dokumentaalfilmiga, kuid režissöör kasutab ka mängufilmi võtteid, mis annavad tulemuseks n-ö lavastatud dokumentaalfilmi.

Kõnealuse muusikadokumentaali ülesehitusest veel niipalju, et siin pole järgitud ranget kronoloogiat stiilis „nii ta sündis, käis koolis, vallutas muusikamaailma ja lahkus meie seast”. Tõsi, me saame siin küll üsna ammendava ülevaate Glenn Gouldi eluloo tähtsamatest verstapostidest, kuid see materjal pole esitatud mitte läbiva story’na, vaid on oskuslikult ja sidusalt põimitud paljude teiste episoodide vahele.

Filmi kõige haaravamad kaadrid on kahtlemata need, kus me näeme Glenn Gouldi suures plaanis klaveri taga mängimas: kuidas ta andunult muusikale kaasa ümiseb, kuidas ta mõnikord vaba käega kaasa dirigeerib, kuidas ta helidesse ennastunustavalt süveneb… See on tõeliselt lummav, see on nagu omamoodi maagiline riitus – me näeme esinemas Suurt Kunstnikku. Ehk nagu üks tema „jüngritest” filmis tabavalt ütleb: „Kui Glenn Gould mängib Bachi, muutub ta ise Bachiks, ja kui ta mängib Chopini, muutub Chopin Glenn Gouldiks!” Mõistagi on Gouldi mängu imetabast võlu sõnades raske edasi anda, seda peab ise nägema ja kuulma, et sellest osa saada. Ning võimatu on mitte nõustuda filmi režissööri Bruno Monsaingeoniga, kes ka ise oma filmis esinedes ja Moskvas tudengitele oma ammusest koostööpartnerist Glenn Gouldist rääkides (muuseas soravas vene keeles!) ütleb: „Kõige originaalsem tema esituslaadi juures on see, et ta justkui valgustab teost, mida mängib. Nii et mitte ainult meie, muusikud, vaid ka muusikaarmastajad kuulavad seda teost nõnda, nagu oskaksime me kõik partituuri lugeda”.

Kõnealuse filmi algus on päris intrigeeriv. Näeme kaadris looduses jalutavat Glenn Gouldi, kes ütleb: „Ma vajan enda ümber inimesi, kes pole kunstiinimesed. Kunstiinimesed on minu silmis nagu ahvid Gibraltari kaljul: nad ronivad üha kõrgemale ja kihistuvad üha rohkem. Nad on väga piiratud… Nad elavad sedavõrd oma kujutlustes, et välistavad automaatselt suure osa maailmast. Kõige huvitavamad on inimesed, kes suudavad teha kokkuvõtlikke järeldusi: diplomaadid või inimesed, kes töötavad kommunikatsioonialal. Vahel ka ajakirjanikud, kui nad ei lange liialt klišeede küüsi. Kuid mitte kunstiinimesed, nemad on kõik gibraltarlased”.

Ent millistes kujutlustes elab geniaalne kunstiinimene Glenn Gould ise? „Ma ei kujuta ette elu, milles mind ei ümbritseks muusika,” ütleb ta ise ja lisab, et muusika – eriti taustamuusika, mida näiteks autoraadiost kuulata – aitab tal hoida distantsi maailmaga. Pidades silmas Gouldi veidi eraklikku loomust, kõlab see üsna siira pihtimusena. Ning filmist selgub ka, et see eraklikkus oli tingitud tema koolipõlvest, kui ta ei saanud läbi ei oma pedagoogide („üks õpetaja lõi oma kriidi vastu minu pead puruks!”) ega koolikaaslastega ning nendega suhtlemise asemel pidas paremaks põgeneda hoopis oma fantaasiamaailma, s.t klaveri ja oreli taha.

Oma muusikaeelistustest rääkides ütleb Gould, et kõige enam läheb talle XX sajandi helikunstist korda Uus-Viini koolkond (Arnold Schönberg, Anton Webern) peamiselt seetõttu, et nad on taastanud pärast Bachi suuresti unustusehõlma vajunud kontrapunktilise mõtlemise ja komponeerimisviisi. Samavõrra huvitavad on ka Gouldi muusikalised antipaatiad: „Kõige ülehinnatumad XX sajandi heliloojad on Béla Bartók ja Igor Stravinski”. Ent miks ta just nii arvab, seda ta filmis paraku ei põhjenda. Oma lemmikheliloojast rääkides on Glenn Gould seevastu väga kategooriline: „Johann Sebastian Bach on see ainus põhjus, miks minust üldse sai muusik. Täpsemalt Bachi-armastus. Sellest on läbi imbunud kõik, mis mind on huvitanud”. Ning kuulates tema Bachi-tõlgendusi nii klaveril kui orelil (filmis näiteks katked „Goldbergi variatsioonidest” ja „Hästi tempereeritud klaviirist”) ei pruugi selles tõesti kahelda.

Bachist rääkides on Glenn Gouldi väljendusoskus ja -täpsus eriliselt filosoofiline: „Üks imelisemaid tõiku ajaloo suurima muusiku juures on see, et ta muusika, mis tänapäeval tõmbab meid magnetilise jõuga ja millega me võrdleme kahe viimase sajandi muusikasaavutusi, ei avaldanud mingit muljet tema kaasaegseile muusikuile ega ka kuulajaskonnale. Kummaline on seegi, et Bach ei vasta üldse kontseptsioonile vääriti mõistetud geeniusest, kes oli oma ajast ees. Vääriti mõistetud küll, kuid mitte sellepärast, et ta oli oma ajast ees, vaid pigem sellepärast, et tollase muusikamaitse jaoks oli ta mitu põlve ajast taga. Bach oli suurim nonkonformist muusikas ja üks paremaid näiteid kunstniku sõltumatust südametunnistusest, mis seisab täiesti väljaspool kollektiivse ajaloo protsessi”.

Ent kuidas on Glenn Gouldi Bachi-esitusi hinnanud just meie, mitte Gouldi kaasaegsed? Filmis räägib venelanna Natalia Gugina, üks tema „jüngritest”, kes elanud üle kaks insulti, Gouldi esituse tervendavast mõjust: „Gould mängib, nagu palvetaks. Ta on omamoodi oikumeeniline preester, kes tutvustab meile Bachi evangeeliumi. See inimene oli Jumalast, teda saatis Jumala suudlus. Esimest korda elus mõtlesin sellele, et on olemas ebamaise päritoluga inimesi”.

Ning lõpetuseks väljavõte ühe 19aastase noormehe kirjast oma emale aastast 1947, mida ekraaniloos tsiteeritakse: „Sa räägid alati, et on olemas teispoolsus ja igavene elu, aga ma ei uskunud enne, kui kuulsin Glenn Gouldi mängimas. Nüüd ma tean”. Glenn Gould oli selle kirja kirjutamise ajal vaid 15aastane…

1.–10. augustini toimus Tallinna XXII rahvusvaheline orelifestival, kus osavõtjaid kümnest riigist: Hollandist, Saksamaalt, Norrast, USAst, Monacost, Prantsusmaalt, Venemaalt, Suurbritanniast, Itaaliast ning loomulikult Eestist. Kümnepäevase orelipeo kontserdid anti enamjaolt Tallinnas, osa nendest ka Pärnus ning Tartus, ühtekokku 27 muusikasündmust.

Vaatamata sellele, et mitmel maailmanimega heliloojal on 2008. aasta numbri sees ümmargune tähtpäev, kulges orelifestival piki mitmekesiseid radu, võtmata sel korral eesmärgiks kellegi loomingule spetsiaalselt pühenduda. Festivali muusikalooline diapasoon oli aga avar, ulatudes vanade kultuuride ühehäälsest vaimulikust laulust Arvo Pärdi teose „Morning Star” (2007) esiettekandeni Eestis. Nimetatud näited, mille vahemaaks võiks arvutada vähemalt tuhatkond aastat, polegi teineteisest küündimatus kauguses asetsevad verstapostid, pigem sulgus nende abil omamoodi ring, millesse mahtus orelifestivalil hulgaliselt põnevaid teoseid eri laadis ettekannetes.

Siinkohal nimetaksin ülevaate andmiseks ka mõned organistid, kelle etteasteid festivalil kuulda sai: Jacques van Oortmerssen ja Peter van Dijk (Holland), Stefan Palm ja Barbara Dennerlein (Saksamaa), James David Christie (USA), Olivier Vernet (Monaco), Daniel Zaretski (Venemaa), Ines Maidre (Norra), Christopher Bowers-Broadbent (Suurbritannia), Elena Sartori (Itaalia) ning Piret Aidulo, Aare-Paul Lattik ja festivali kunstiline juht Andres Uibo (Eesti).

Orelipidu ei möödunud külalisteta. Lisaks parajale hulgale saalis viibinutele liitusid oreliga ka mitmed teised instrumentalistid ja muusikakollektiivid: Vox Clamantis ja Jaan-Eik Tulve, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Paul Hillier, Eesti Rahvusmeeskoor ning Tallinna Kammerorkester, Orthodox Singers ja Valeri Petrov, Hortus Musicus ja Andres Mustonen, varajase polüfoonilise muusika ansambel Tempus Fugit ning instrumentalistid Jüri Leiten (trompet), Aabi Ausmaa (tromboon), Urmas Sisask (didgeridoo), Cécile Corbel (keldi harf, vokaal), Mari-Liis Uibo (viiul), Heiki Mätlik (klassikaline kitarr) ja Villu Veski (saksofonid).

Orelifestival on üks vanemaid muusikafestivale Tallinnas (aastast 1987), selle keskpunktiks on festivali algusaastatest peale olnud Niguliste kirik. Tasapisi laienes festival teistessegi Eesti linnadesse, olles samal ajal õhutajaks väiksemate orelifestivalide sünnile (Saaremaal ja Pärnus). Aastate jooksul on Tallinna orelifestivali külastanud tõenäoliselt enamik maailma tuntumaid orelisoliste, aga ka ansambleid nagu Wiener Akademie, Stuttgart Chamber Choir ja Stuttgart Baroque Orchestra, Freiburg Barockorchester Consort, Drottningholm Baroque Ensemble, Leipziger Vocalensemble, Trio Mediaeval jpt.

Eestis on mitmel pool rariteetseid vanu oreleid, mistõttu on maailma organistide ja orelisõprade huvi festivali vastu aasta-aastalt üha kasvanud. Esmakordselt festivali ajaloos tehti sel aastal kolm oreleid tutvustavat reisi, mille sihtpunktideks olid Valjala, Iisaku ning Valga kirik: tutvuti kirikute orelite ja nende ajalooga, lisaks tipnes iga reis orelimuusika kontserdiga.

Zaretski ja Orthodox Singers

Minul õnnestus osa saada Tallinna orelifestivali kolmest viimasest kontserdist, mille hulgast tahan eriliselt esile tuua Arvo Pärdi ja Toivo Tulevi muusikale pühendatud kontserdi Tallinna Jaani kirikus. Originaalne kuulamiselamus oli ka Korsikalt pärit vanaaegset polüfoonilist muusikat viljeleva ansambli Tempus Fugit etteaste ning organistide Daniel Zaretski ja Elena Sartori sooloprogramm.

8. augustil toimus Niguliste kirikus Venemaa päritoluga organisti Daniel Zaretski sooloõhtu, mis koosnes vene autorite muusikast. Zaretski on professor Venemaa suuruselt kolmandas konservatooriumis Nižni-Novgorodis ning tegutseb samuti organistina Peterburi Filharmoonias.

Kujutades ette vene õigeusu kiriku atmosfääri, kandub kõrvu ennekõike saateta vokaalmuusika. Orelite käekäik on vene ajaloos olnud küllaltki keeruline, esimesed instrumendid tekkisid XI sajandil, vaatamata õigeusu kiriku keelule orelimuusika suhtes, jõuame Peeter I aegadesse, mil orelist sai ühes läänelike kirikute rajamisega Peterburis nende loomulik osa. Vene orelimuusika kultuuri mõjutasid tugevalt Saksamaa, Hollandi, Inglismaa ning Itaalia orelimeistrid ning heliloojaid.

Daniel Zaretski kavas olid teosed sellistelt autoritelt nagu Gennadi Belov, Sergei Tanejev, Hristofor Kušnarev, Georgi Mušel ning Ernst Köhler. Organisti mängu iseloomustasid selge arusaam muusikalisest struktuurist ning tugevalt arenenud manuaaltehnika, mis on nn vene kooli tunnusjooneks muidugi mis tahes instrumendi valdkonnas. Eredaima mälestuse pakkus Georgi Mušeli Toccata, mis oma lõbusama karakteri ja meeldejääva rütmika poolest eraldus teistest tõsisema sisuga teostest.

Kontserdi teises pooles esines Valeri Petrovi juhatusel eesti üks tuntumaid õigeusu muusikat viljelevaid kollektiive Orthodox Singers. Kollektiivi repertuaaris on tähtsal kohal varajane, kontsertettekandes harva kõlav õigeusu muusika, samuti kaasaegne muusika ja eesti heliloojate looming. Sellel kontserdil koosnes ansambli kava peamiselt  Arvo Pärdi, Andres Uibo ja Erkki-Sven Tüüri loomingust. Ansambli kava oli ettevalmistuse poolest küllaltki ühtlasel tasemel ning etteastet iseloomustasid üldisemas mõttes hoolikalt välja töötatud dünaamiline plaan ning eriline tämbrivalitsemine piano-skaalas.

Norida võiks õige pisut aga täiskõlaliste forte-lõikude koha pealt, kus intonatsioon ei olnud enam absoluutse puhtusega, misläbi sai kannatada esituse kõlaline kvaliteet. Teiste autorite hulgas jäid positiivsena meelde Andres Uibo teosed „Sinu riigis…” ja „Antifoonid” psalmidele 102 ja 145, mille loomisel näib olevat tugevaks aluseks klassikaliste traditsioonide tundmine ja austamine.

Korsika rahvamuusika väljendub a cappella lauluna

Värvika mulje jättis ka 10. augustil Niguliste kirikus aset leidnud festivali lõppkontsert, kus esinesid organist Elena Sartori Itaaliast ning etnilist sakraalmuusikat viljelev kollektiiv Tempus Fugit Korsikalt.

Elena Sartori mängu iseloomustas kõige paremini loomulik ja siiras musikaalsus, mis avaldus kõikides tema esitatud lugudes. Kava ei olnud üles ehitatud virtuoossusele, sisaldades Wolfgang Amadeus Mozarti ja Johann Sebastian Bachi loomingut, samuti Bachi-eelsete loojate Gregorio Strozzi ja Heinrich Scheidemanni teoseid. Kaalukaimaks ja dramaatilisimaks kujunes Johann Sebastian Bachi Kontserdi a-moll (Vivaldi järgi) BWV 593 ettekanne, mis oli väljapaistvaimalt mängitud teos Sartori esitatud kavas.

Kava teises pooles esines kuuest meeshäälest koosnev Korsika vokaalgrupp Tempus Fugit. Ansambel viljeleb varajast polüfoonilist laulmisstiili, mis on Korsika kultuurile väga omane tänapäevalgi. Saare värvikas ajalugu annab koos mitmekesise kultuurilise põhjaga Korsika rahvamuusikale väga iseloomuliku näo, mille olulisemaid tunnuseid on polüfoonia, mis väljendub a cappella lauluna, mida esitatakse kolmest kuni üheksast lauljast koosneva vokaalgrupiga. Viimasel ajal on see musitseerimisviis saarel eriliselt suure au sisse tõusnud, mistõttu tegutseb nimetatud valdkonnas ligemale 80 kollektiivi, mis saare 280 000 elaniku kohta on märkimisväärselt suur arv.

Kuigi polüfoonia kasutus vaimulikus muusikas on seotud tõsiste teemadega nagu surm ja lein, iseloomustas ansambli etteastet pigem reibas suhtumine. Helikeele tunnuseks olid teravad ja ootamatud sekundintervalli-suhtelised kaldumised, mis muutsid esitatava veidi püsimatuks. Vana aja muusika mõjub oma olemuselt sageli mõistatuslikuna ning arusaadavatel põhjustel puudub sellel ka nn ainuõige esitusviis. Tempus Fugiti liikmed laulsid musta riietatuna tihedalt õlg õla kõrval seistes ning kahtlemata ei meenutanud nende esitus arhailise museaali ettevaatlikku käsitsemist, pigem pakatas see ortodokssest kirikulaulust, monoodiast ja burdoonlaulust koosnev kava elujõulisusest.

&
nbsp;

Pärdi ja Tulevi muusikas oli määrav ettekande kvaliteet

Väljapaistvaima tasemega sündmus Tallinna orelifestivalil oli kahtlemata 9. augustil Tallinna Jaani kirikus toimunud kontsert Arvo Pärdi ja Toivo Tulevi muusikaga, mille atmosfäärile lisas soojust ka mõlema autori saalisviibimine. Märkimisväärne on samuti fakt, et kontsert kuulus Euroraadio suvefestivali kavasse ning selle vahendasid oma maa kuulajatele üheteistkümne riigi raadiojaamad. Jaani kirikus esinesid organist Christopher Bowers-Broadbent ning Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFK) Paul Hillieri juhatusel. Nimetatud esinejate side Pärdi loominguga on pikaajaline ja tugev, tipnedes tunnustatud Grammy auhinnaga heliplaadi „Da pacem” eest parima kooriplaadistuse kategoorias (väljaandjaks plaadifirma Harmonia Mundi). Samuti on organistil Christopher Bowers-Broadbentil pikaajaline kogemus Pärdi muusika esitamisel, tema mõjuvas esituses kõlasid kontserdil teosed „Annum per annum” (1980) ning „Mein Weg hat Gipfel und Wellentäler” (1989).

Kontserdil tulid ettekandele Arvo Pärdi teosed, mille loomisaeg jäi ligemale kolme aastakümne piiresse. Värskeimaks teoseks oli „Morning Star” (2007), mille ettekanne oli Eestis esmakordne. Teose maailma-esmaettekanne toimus Durhami ülikooli 175. aastapäeva puhul peetud teenistusel 2007. aasta 10. detsembril  St Martin in the Fields’i kirikus Londonis.

Kava oli üles ehitatud sümmeetriliselt kaunilt ning kirikus veedetud aeg möödus näiliselt mõnekümne minutiga. See, kui kuulaja tajub kontserdil aja kulgemist lühidana, kõneleb aga selgesõnaliselt esitatud teoste ning ettekande kvaliteedist, mis antud juhul oli vaieldamatult kõrge igast aspektist. EFK lauljate hääletämbrid sulandusid üksteisega täiuslikult, võimaldades ühes Paul Hillieri laialdasel kogemusel ja kõrgetasemelisel muusikamaitsel põhineva kontseptsiooniga publikul osa saada Pärdi ja Tulevi loomingu detailideni viimistletud ettekandest.

Kontserdi algupoolelt sööbis mällu Pärdi teose „Da pacem Domine” (2004) esitus, kus sopranis vaid paari noodi ulatuses korduv õrn üksik hääl mõjus väga sugestiivselt, andes kinnitust väljendus- ja tähendusrikkusest, mida kannab endas Pärdi muusika iga kõla, tämbrivarjund või motiiv. Näilise lihtsuse, vahetuse ja õrnuse taga peitub aga kristallselge konstruktsioon. Kaldudes hetkeks teemast kõrvale, võib siinkohal tuua samalaadse näitena Ludwig van Beethoveni hilisesse klaveriloomingusse kuuluva religioosse alatooniga sonaadi (op. 109), kus esimese osa napp vorm ja näiline improvisatoorsus on vaid teosega põgusal tutvumisel silma jääv esmaplaaniline pealiskiht.

Toivo Tulevi muusikat iseloomustab põhjalik süvenemine ning nagu Arvo Pärtigi inspireerivad tedagi religioossed teemad. Lisaks heliloomingule on ta põhjalikult tegelenud nii gregooriuse laulu kui varase vokaalmuusika esitamisega, millest on jäänud tema teostesse tajutav jälg. Tulevi loomingus põimuvad peenekoeliselt vaimu- ja tundemaailm, mis omakorda väljendub teoste muusikalises sügavuses. Kontserdil kõlanud „Suvine vihm” (2006) on samuti religioosse sisuga teos, mille on inspireerinud Jeesuse sõnad Johannese evangeeliumist. Helitöö heakõlalisus, sageli keskse korduva hääle ümber koonduv faktuur ning kohatine huvitav sõnasilpe rõhutav väljendusviis näisid olevat elemendid, mis on vanast muusikatraditsioonist toodud tänapäevasesse kõla- ja väljendusmaailma. EFK ja Paul Hillieri kõrgetasemelises esituses valitses hea kõlaline ja tämbriline tasakaal.

Muusikalise tõlgenduse tipphetkeks osutus kontserdil Arvo Pärdi teose „Salve Regina” (2001/2002) ettekanne. Teost kuulates võib tabada end radadelt, mille sarnaseid pakub näiteks Wolfgang Amadeus Mozarti Reekviem. Esimesena tuli meelde Mozarti Lacrimosa, võrreldes teose muusikalisi intonatsioone ja kujundeid „Salve Regina” lõiguga In hac lacrimarum valle („Siin pisarate orus”). „Salve Regina” lõpust õhku jäänud septim-intervall jättis pikaks ajaks meelde kontserdil kogetud muusikateoste tekitatud kõlalise ja vaimse avaruse ja avatuse tunde.