Toeta
Otsi

quas

  • Neli helendavat ekraani

    Hannes Varblane

    Esmaspäeval enne keskpäeva läksin Lutsu raamatukokku ning võtsin kõik Paavle luulekogud välja. Siis loivasin Tartu Kunstimajja ja vaatasin tema ?juubeli- ja retrohõngulist? videoinstallatsioonide näitust ?Ma ütlesin ja ütlen?. Kaks korda vaatasin. Otsast lõpuni. Neis hämarais ruumes nelja ekraani jõllitades kaotasin oma ajalisest elust videote kogu running time?iga umbes viiskümmend minutit. Vahepeal käisin töö & esindusasju ajamas ning nüüd pean mina, kes ma videokunstist miskit ei tea ega lugugi pea, sellest loetud tundide jooksul (filmi)lindina jooksva loo kirjutama. Jumal näeb, et kirjutades loen & joon & neelan vahetevahel hapnikusõõmuna ridu neist kuuest Paavle luulekogust, hajutamaks mälus ruumi pimedust, millest videovalgus ekraanidele terendus.

    Alustasin vasakust ruumist, ?Väikesest luulesaatest?. Mitte keegi, kellega ma pärast rääkisin, ei uskunud, et poeet Paavle loobus selles videos ?Teletupsude? kõrvaklappide paigaldamisest sihiteadlikult. Vandenõuteooriaid mina ei usu, kunstikavatsuslikkust küll. Teised arvaku mida tahes, viigu arutelu tiimi ebakompetentsuseni või videomeistri joobeastmeni ? mina usun, et tekst ei tohtindki adutav olla. Ehkki luuletusi oleks arusaadavalt kuulata tahtnud küll. Videokangelase (miks too pea alati minategelane on, jääb loo autorile arusaamatuks) kulgemine trepilt ateljeesse sidus kenasti. Kõvakübar & sall & krjukovlus köitis ka kenasti. Raster, staatilisustarretused ning üks hiilgav kaamera sissesõit muundasid luuletuste kuulmismeelele tabamatu fooni võimendatud müstiliseks mühaks. Kunstniku videod olevat aastatest 1985 ? 2005.

    Lugedes näituse sissepääsu kõrval kolum­neeruvat Jaan Paavle CV-d, tabasin tabamatut imet, mida võiks vist nimetada õudõõvaks. Kurat, kus elu ja ameteid (vaata ka Eesti kirjarahva leksikon lk 391)! Mina pidasin senini Jaani elutööks Viivi Luige teleporteerimist Kalmetult Eesti kultuurimaastikku & -ilma, mentori prototüübiks olemist ühes Consuli noorusnovellis ning mainekust filmiamatöörluses. Oi, eksisin! Lutheri teesidena uksepiidale naelutatud CV-st sain ma vabakutselise poeedi & kunstniku kohta teada palju enamat. Isegi seda, et meediamehel & performance?i-kunstnikul, keraamikul & häitsmemehel, tagatipuks ka kultuurikriitikul täitub 22. IV juba 65 aastat sel rõvedal vaevademaal kondlemisest. See hea, see hea, sest järgmine installeerit video ?Jumala nägu? (?The face of God?) mulle meeldis. Mulle meeldib ka Mohni saar (nagu ?ampinjoniparun Manitskigi), kus 2003. aastal seda lambatapulugu vist esmakordselt esitati. Ise olen lapsest saati seatapus osaleja olnud, verd kausis puulusikaga segades. Lambatapust ei tea ma kahjuks mõhkugi ja ega ma sellest videostki teadjamaks saand. Ent tõdemus, et söömalooma veristamises on nii jumalikkust kui inimlikkust, millelt isegi asjaosalised silmad ära pöörama ning andestust paluma peavad, on mulle lapsepõlvest saati pähetaotud tõik. Jaani poolt sellist inimlikult jumalastatud verevalamist meie verises ajas kujutada leeb tõesti jumalikustatus.

    Järgmisena istusin toolile vist kõige uuema töö ette, panin kuularid pähe ja vaatasin ekraanilt puhtakspesemise lugu ?Ma ütlen? (?I say?). See video peaks vist olema credo, kuhu mõtleja-videokunstnik parajasti jõudnud. Küllap kõlavad kaua vaataja kõrvus kõik need kurja kuhtumist toovad seitse sõna: usun, tean, patt, süü, saatan, surm, lõpp ? kõik need õhtumaa mentaalsed lõksud. Aga nii nagu mõnes teiseski videos ? lõpuks, kui haaratakse päästenöörist (seekordki tüütult tavaselt orient), filmilint nagu katkeks. Katkeks nagu ka kogu see puhastusprotsess ning Võssotski (kellele Jaan mälestusluuletusegi pühendanud) suitsusauna puhastustulest saab lootuste luhtumine, m.o.t.t. Inimene ennast juba puhtaks ei pese, isegi mitte Arizona või kurat teab kust pärit Tarmo Urbi indiaanlaste abil. Vesi uhub mustuse, karvadki kaenla alt võib raseerida, ent tätoveering jääb ? nahasse nähtavalt hinge pärispatuna tapvalt.

    Minu vaatamisjärjes viimane, neljas video olevat ?Bre?nevi-aegne eksperimentaalfilm? (vt Sirp 11. II või Tartu Postimees 15. II). ?Elagu? (?Long live?) on tekstijärgselt pühendatud neile amatöörfilmureile, kel oma pea õlgadel. Selles taas rebitud lõpuga videofilmiinstallatsioonis on venekeelse diktoriteksti taustal elustatud vanade amatöörfilmide & praagi & dokkaadrite ning autentsete küsitluste abil möödaniku määratletus. Tallinn, kinoliidu kohvik Miljard Kilgi pildiga Rock Hotellist, amatööride austamine jpm. Kõik nagu ringvaates Nõukogude Eesti. Jaak Alliku hääl paika panemas amatöörfilmi kui sellist kuhugi teadmatusse. Amatööri eristas profist tol ajal võib-olla tõesti see, et tal oli mõnikord ka pea õlgadel ning midagi valikuvabaduselaadset tahtmistes. Kas ka nüüd? Kas nüüd eristamisvõimalust üldse eksisteerib? On?s rahal ärastamis- & erastamisvõimaluse kõrval eristamisvõimalust? Amatöör ei saa siin ja praegu küll end tasustamatusest lähtuvalt amatööriks tituleerida, sest rahata ei toodeta enam mitte midagi. Jaan Paavle siiski toodab. Tema donkihhotlus on mulle meelepärane. Ehkki pragmaatikuna ma videokunstist ikkagi hästi aru ei saa.

    Näitus ?Ma ütlesin ja ütlen? kestab kümme päeva. Enamat ei luba aparatuuri rentimise pöörane hind. Pühapäeval, 13. II oli näituse külastajaid 9. Sõbrapäeval, 14. II allakirjutaja kahekordsusega 5. Võiks nagu need lood kassettidena paljundada, ruumid valgeks teha ja teistsugu taiesed seintele & põrandale paisata. Aga see selleks. Videokunstist on igatahes kasu ka, sest nüüd tõusen ma laua tagant, heidan pikali (loen ma lamades) ja hakkan luuletaja Paavle värsse veerima. Selle loo lõpetaksingi katkega ühest mulle peale läinud Jaani luuletusest:

    Mürk ja mesi hinge valvavad.

    Kui jätta seda elu saad, siis jäta.

    ????????????

    Võimas irve olgu vööl, kui tuleb tund ?

    Haljaks ihutud kui mõõk, mis lõikab käsi.

    Need read on Jaan Paavle esikkogu ?Vabaarmastus? avaluuletusest. Meeldisid need mulle, kui ma neid 1972. aastal esmakordselt lugesin, meeldivad nüüdki. Ehkki ei siis ega nüüd ei tea ma, milline armastus saaks olla vaba. Kananahk tuleb ihule, sest video on video on video. Aga mis tal vabadusega pistmist. Sõltuvlane, raisk, valgusest, aga too kvantlane teadagi lainelis-korpuskulaarne kahepalgsus.

     

  • August Künnapu näitus “Minu lemmikud” 008 Galeriis

    008 Galerii

    Neljapäeval, 8. novembril kell 17  avatakse August Künnapu isikunäitus  “Minu lemmikud” 008 Galeriis Moodsas Valgustuses (Rävala pst. 7, Tallinn). Esmakordselt võib Eestis näha eelmisel suvel Riias, Galeriis  21 esitletud teoseid. Käesoleval Tallinna näitusel on eksponeeritud küll pisut vähendatud, galeriiruumile vastav maalikooslus. Kõik 14 tööd on valminud 2011. aastal. 

    Näitusel “Minu Lemmikud” eksponeeritavad tööd kujutavad August Künnapu lemmikkangelasi 20. ja 21. sajandi kultuuriruumist. Kirjanikke, arhitekte, muusikuid ja teisi olulisi loovinimesi kujutab ta endise kergemeelsusega- konkreetsed äratuntavad puhtad vormid maitsestatud julgete ja selgete värvidega. Portreemaaližanr on kunstnikule olnud alati tähtsal kohal ja ta proovib ka seekord tabada portreteeritava hinge ning anda näitusekülastajale positiivset energiat. Künnapu ei vihja ega peida sõnumit, oluline on siin ja praegu Vaataja  ees.  Lihtsuses peitub võlu. 

    Näitus on väga isiklik, autor portreteerib rahvusvahelisi kirjanikke (Richard Brautigan, Daniil Harms, Haruki Murakami), muusikuid (Vashti Bunyan, Stuart Staples, Roy Ayers), filmirežissööre (Michelangelo Antonioni, Kim Ki-duk), kunstnikke (Christian Schad, David Hockney), arhitekte (Alison Smithson, Ivan Leonidov) ja pühamehi (Dalai Lama, Amma), kes kõik on mingil moel mõjutanud maalikunstniku enda elu planeedil Maa. 

    Pikemalt võib Augusti mõtetest lugeda 2011. aastal  Inglise kunstiajakirjale The Rebel Magazine antud intervjuust: http://www.therebelmagazine.blogspot.co.uk/2011/06/q-with-august-kunnapu.html

    August Künnapu CV link: http://augustkunnapu.epifanio.eu/cv.html

    Näitus jääb avatuks  08. jaanuarini  2013     E-R 9-18    Rävala pst 7

  • Kammerlaulu nauditavad

    Toomas Velmet

    Kõnealusel kontserdil kuuldud kava oli fantastiline oma kompositsioonilt ning äärmiselt põnev ja värske. Kõigepealt kujunesid Benjamin Britteni (1913–1976) kaheksa laulu kümne lauluga iiri rahvalaulude tsüklist oma veetluses ja lihtsuses täiesti hämmastavateks. Britteni mahukas kammerlaululooming nõuabki meil veel päriselt avastamist, sest helilooja teoste nimistus on see žanr hästi arvestataval kohal ning ainuüksi häälele ja klaverile on see helilooja kirjutanud vähemalt kümme tsüklit. Lisaks neile veel muid koosseise, sealhulgas ka soolohäältele ilma saateta (“Sacred and Profane”). Need kaheksa laulu olid ette kantud hästi kammerlikult jutustavalt ning, mis eriti oluline, heas partnerlikus tasakaalus, samaaegselt hästi kuulatava ja selgepiirilise klaveripartiiga, milline asjaolu pole Kadrioru lossisaalis teatavasti üldse enesestmõistetav. Kõik kaheksa laulu olid hästi nauditavad ning meeldejäävamad nendest olid oma karakterilt vastandlikud “The Minstrel Boy” ja “The Last Rose of Sommer”.

    Päris aukohale olid kavas seatud Edvard Griegi (1843–1910) neli ulatuslikku laulu Bjørnstjerne Bjørnsoni tekstidele “Fiskerjenten” op. 21. Meisterliku süvenemisega teostatud esituse juures torkas kõrva veel hästi jälgitav norrakeelne tekst. Muide, kavaleht sisaldas ka tekstide originaalid ja nende eestikeelse tõlke. Siit ka mõnevõrra humoorikas seik: kahe laulu tõlge osutus poole pikemaks kui norrakeelne originaal. Selgus, et tõlkija oli kasutanud saksakeelset vahendust, süvenemata Griegi poolt originaalis kasutatusse. See selleks, olulisem oli esituse muusikaline teostus, mis oli äärmiselt nauditav.

    Kontsert lõpetati Arnold Schönbergi (1874–1951) hästi põneva tsükliga “Brettl-Lieder” (“Kabareelaulud”, 1901). Selle teosega on huvitav lugu: see koosneks nagu kaheksast laulust, kuid on välja kujunenud ka traditsioon, kus jäetakse välja “Der Nachtwandler” (“Kuutõbine”). Iseenesest on see isegi mõistetav, kuna sellele laulule on autor ette näinud saateansambli, kus lisaks klaverile peaks kõlama veel pikoloflööt, trompet ja väike trumm. See kõik on küll tore, kuid paraku mitte alati teostatav. Ilma “Kuutõbiseta” esitatakse seitse laulu ka muudetud järjekorras, mis on dramaturgilises mõttes vaieldamatult põhjendatud. Lisaks eelnenule selgus veel, et ka esmatrükid on toimunud eri ajal: “Der Nachtwandler” Los Angeleses 1969. aastal ja “Brettl-Lieder” sealsamas 1970, mõlemad kirjastuse Belmont Publishers väljaandena.

    Pille Lill ja Marje Lohuaru esitasid tsükli versiooni ilma “Kuutõbiseta” ning siis ka loomulikult teises järjekorras. Absoluutselt põhjendatud otsus, mis oleks võinud siiski kajastuda ka üldiselt hästi kujundatud kavalehel. Sellistele pisiasjadele vaatamata oli kammerlauluõhtu Kadriorus hästi nauditav ja esitus nii vokaalselt, ansambliliselt kui artistlikult kõrgtasemel. Sama meelt oli ka rohkearvuline publik ning artistidel tuli esitada lisapalu. Kuigi professor Lohuaru võttis oma meisterlikkusega Kadrioru kabinetklaverist arvatavasti maksimumi, siis ei jäta ma ka täna kordamast, et sellisel tasemel kontserdid lausa nõuavad kontsertklaverit ja tänuväärsemat akustikat.

     

  • Keelte sõda

    J?n Rooste

    Sirin  kolmapäeva õhtul Katariina kiriku ees. piia ruber

     

    Sel nädalal käib Ladina kvartalis ja mujal vanalinnas festival “TriaLogos”, mille teemaks tänavu “Kultuurisõjad”. Sõda on praegu märk, mis Eestiski kõnetab. Me oleme reaalselt, füüsiliselt sõjas kohal, me oleme relvil. Poisse on surma saanud, saab veelgi. Muidugi mitte nii palju kui koduses liiklusmöllus. Sõjast kirjutab ka Leo Kunnas oma sel nädalal ilmunud raamatus “Viiv pikas sõjas. Märkmed Iraagi sõjast”, mis on meie uuema aja esimene dokumentaalpajatus lahingutandril viibinud Eesti sõdurist. Ja piirduks asi siis sellega. Me oma kodumaised tipp-poliitikud lähevad arust ära ja hakkavad rääkima võimalikust kodusõjast – kultuuride kokkupõrkest. Siis poliitiliste kultuuride, arusaamade? Sõda on praegu kummalisel kombel see kujund, millest me kõneleme.

    “TriaLogos” algas koos uuemate, veidi teistsuguste tuultega riigis, aga omal stoilisel, sisimas pulbitseval moel. Festivali peakorraldaja Taivo Niitvägi kirjeldab tänavust otsingut nõnda: “Nagu traditsiooniks, vaadeldakse festivalil teravaid ja aktuaalseid teemasid läbi pikaajalise teadmise ning ruumilise kunstide prisma. On tulnud varem ja tuleb kindlasti ka edaspidi ilmsiks pealtnäha vaenulike mõttelaadide samasusi ning vastupidi, pealtnäha ühtekuuluvate mõttemaailmade vastuolusid. Kunstikeel väljendab sageli varjamatult seda, mida teaduskeel oskab märkamatult ridade vahele peita. Nii on tõelises dialoogis kunstikeele osalus lausa hädavajalik. Ja ilmselt on sama lugu ka festivali kolmanda keele ehk palvekeelega, mis seab meid veelgi enam silmitsi teadmatuse ja vääramatu paratamatuse lummava eelaimdusega (…post ignem sibilus aurae tenuis… Vulgate,  III Reg. XIX, 12). Peale eelmainitu on kolme keeletasandi kasutamisel veel üks eelis: esile tuleb nende omavaheline seos, mis tavaliselt jääb märkamatuks, nimelt teaduskeele poeetiline ja vaimulik, kunstikeele vaimulik ja teaduslik ning palvekeele kunstiline ja teaduslik aspekt.”

    Need kolm keelt (kolm maailmanägemist; eks raamista oma keel vaatleja maailma) – tunnistagem, et need on olnud omavahel sõjas, moodustanud ajajärguti lepitamatuid tülipaare – võivad omavahel dialoogi astuda, uue maailmast rääkimise viisi moodustada. Lisagem neile veel mõtteliselt kolm keelt: olgu need ajakirjandus-, poliitika- ja juurakeel (selle alla võiks mahutuda ka äri- ja rahakeel). Meie lepitamiskatset, imelise elava sümbiooskeele loomise katset, paistab tänases ähvardavat nurjumine. Mõelgem, kui erinevalt on räägitud neis keeltes kas või Iraagi sõjast; kui erinev on kogemus, mis me saame Venemaa meedias eestlastest ja Eesti meedias venelastest võrreldes XI – XVII sajandi vene spirituaalse/religioosse lauluga, mida sel kolmapäeval Katariina kirikus ansambli Sirin esituses kuulda sai.

    Tuleviku maailm sõltub palju sellest, millistes keeltes me rääkima hakkame. Kas valime selle rühma, mis on mõeldud maailma avamiseks ja uurimiseks, või selle, mis on paratamatult määratud maailmast mööda rääkima, et elu ennast oma tõelisuses, valus ja koomilisuses meie eest varjata? See, muide, ei olegi täna ehk metafüüsiline küsimine.

     

  • Marlowe ja elavad skulptuurid

    Teet Veispak

     

    Liina Siibi näitus “Marlowe”. Videokaader.Tiit Rammuli

     

    Liina Siibi näitus “Marlowe” Tallinna Linnagaleriis 2. – 20. XI; näitus “Elavad skulptuurid” Tallinna Kunstihoones 24. XI.

     

    Liina Siibi “Marlowe” ja “Elavad skulpuurid” piiritlesid “Continental Breakfast

    Tallinn: Nu performance’i” festivali alguse ja lõpu.

    Liina Siib sobis festivali sissejuhatuseks hästi: ainuüksi juba sellepärast, et temast peame rääkima, kasutades üldmõistet “kunstnik” ja mitte paigutama teda kuhugi spetsiifilisse alaliiki. Linnagaleriis näha olnud “Marlowe” video puhul võime Siibist  rääkida küll kui videokunstnikust ning  sellele sissejuhatuseks olnud Deptfordis tehtud fotode puhul ka kui fotokunstnikust,  aga üldiselt ikka lihtsalt kui kunstnikust. Ja ega novembri vältel performance’itega üles astunute puhul saa ka mingit muud sõna kasutada kui “kunstnik”, kuna performance’i-kunstnik on juba iseenesest sõnasoerd, mille kasutamist oleks hea vältida.

    Siibi töid on hea ning kerge vaadata, sest ta ei kraabi pidevalt ei oma ega teiste hinge kallal. Ja Christopher Marlowe on just midagi sellist, mis enam nii lihtsalt hinge ei poe. Kuidas saakski hingesoppides rohkem kui neljasaja aasta tagune roim midagi lahti kangutada? Ja pealegi ei tea me sedagi, kas see oli ikka mõrv, ja kui, siis mis asjaoludel. Ei maksa lootagi, et Siib, kes on küll Marlowe’ surma kohta palju lugenud, vaatajale kindla ja selge vastuse annab. Aga ta on teinud hea video, kuidas Marlowe (või ka Kit, Marlow, Marlo, Merling, Merlin, Marley, Morley) 30. V 1593 oma sõprade (Ingram Frizer, Robert Foley ja Nicolas Skeres) õhtusöögi eest maksmise järelkajana tekkinud  tülis elust ilma jäi. (Pistoda tungis parema silma alla.) Kaaslased pääsesid, sest vahejuhtum olla toimunud enesekaitseks, kuna Marlowe oli niigi tuntud oma äkilise ja jumalasalgajaliku meele poolest.

    Kas Siib katsus ammu toimunud surma lihtsalt rekonstrueerida või oli tal ka mingi sajandeid ületav sõnum vaatajale varuks? Kes see täpselt teab, kuid mingi osundus võis siin olla inimese saatuse ettemääratusele: “Ja siis video Marlowe’ tapmisest, lihtsalt inimese tapmisest. Kõik juhtub, isegi kui ette plaanitud, kuidagi kindlalt, vääramatult.” Vaevalt küll Marlowe ise tahtis sellisel moel otsa leida, aga ega me tea sedagi.  

    Hea ning ambivalentne töö.

    Performance’i-festivali kõige viimaseks ürituseks oli elavate skulptuuride väljapanek.  Selle kohta võib küll ütelda, et see oli sisuliselt huvitav, isegi veidi ootamatult. Otsustades Kunstihoone saalides liikuva rahvahulga põhjal, oli ka siinse publiku huvi ettearvamatult suur. Ja tegelikult oli ka põhjust, sest valikuid tehes ei olnud Härm nagu millestki mööda vaadanud. Muidugi oli ka siin – aga millisel näitusel see nii ei oleks – natuke ebaühtlust, kuid tervikuna  siiski väga nauditav. Elavate skulptuuride projekt oli tõesti kena lõpetus novembrikuisele performance’i-festivalile.

  • Luulefestival tähistab 7 aastast sünnipäeva näitusega

    Margot Holts

    Alates 8. novembrist on Rahvusraamatukogus võimalik tutvuda rahvusvahelise luulefestivali seitsmele esimesele toimumisaastale pühendatud näitusega „Luulesõit – 7 esimest aastat“. Näitusel tutvustatakse Luulesõidu olemust ja arengut ning festivalil osalenud luuletajate loomingut originaalkeeltes ja tõlgetena.
     
    Luulesõidu idee sündis 2006. aastal, mil projekti käivitas Soome Instituut, kuid nüüd on luulesõiduga seotud mitmed koostööpartnerid erinevatest riikidest. Tänaseks on Luulesõit omandanud rahvusvahelise luulefestivali mõõtmed – see on mitmekeelne luuleringsõit, mis on toimunud seitsmel järjestikusel aastal, üritustega kahekümne seitsmes linnas ning millest on osa saanud mitu tuhat luulesõpra. Luulesõit liigub igal aastal erineval marsruudil, kaasab erinevaid luuletajaid ja selle peamiseks eesmärgiks on tutvustada erinevatest riikidest pärit luuletajate loomingut ja edendada luule tõlkimist.
     
    „Luule puudutab inimesi kõikjal maailmas ja seda võib kirjutada kõikides keeltes. Tõlkijaid vajatakse selleks, et autorite looming jõuaks ka publikuni, kes luuletuste originaalkeelt ei oska. Luulesõit tõstab esile luule tõlkimist ja luule tõlkijaid,“ rääkis Luulesõidu peakorraldaja Soome Instituudi programmijuht  Jenni Kallionsivu.  Seitsme aasta järel on võimalik tagasi vaadata, arutada ja aru saada, kuhu ollakse teel. „Meil on hea meel tõdeda, et festival on aidanud pöörata tähelepanu luule tõlkimise olulisusele ning festivali korraldajaid rõõmustab tõlgitavate luulekogude pidev kasv“, lisas Jenni Kallionsivu.
     
    Luulesõidu seitsmel ringreisil on osalenud mitmed tuntud Eesti luuletajad – Elo Viiding, Contra, Karl Martin Sinijärv, Kivisildnik, fs, Igor Kotjuh, Leelo Tungal jpt. Luulesõidu ringreisi on viimastel aastatel rikastanud mitmete teiste kunstivaldkondade esindajaid: kitarrist, fotograaf ning koomiksikunstnik, kelle pilgu läbi on Luulesõit omandanud uudse hingamise.
     
    Näitus „Luulesõit – 7 esimest aastat“ võtab kokku senised luulesõidud ja annab ülevaate ringreisidel viibinud luuletajate loomingust originaalkeeles ja ka tõlgetest. „Korraldame Luulesõitu armastusest luule ja erinevate keelte vastu ja näitusel on muu hulgas võimalik kuulata luuletajate enda loetud luulet originaalkeeles, näha meeleolukaid fotosid ja lühifilmi ringreisist. Lisaks saab iga näituse külastaja soovi korral ka ise luulekonkursist osa võtta,“ rääkis Luulesõidu kunstiline juht Guntars Godinš.
     
    Näituse avamisel esinevad mitmed luulesõitjad, teiste hulgas Igor Kotjuh, Ingmara Balode, Rose-Marie Huuva ning Luulesõidu kunstiline juht Guntars Godinš.  Näitust saab külastada Rahvusraamatukogus 8.-28. novembrini ning  hiljem vaadata juba rändnäitusena erinevate Eesti linnade raamatukogudes ning kultuuri- ja huvikeskustes. Rändnäitust on võimalik oma piirkonda või asutusse tellida näituse korraldaja Soome Instituudi  kaudu (www.finst.ee)
     
    Näitusega „Luulesõit – 7 esimest aastat“ saab tutvuda Rahvusraamatukogu 6. korrusel, 8.-28. november, näitus on avatud E-R 11-20, L 12-19.
    Näitus on tasuta.
     
    Rohkem infot Luulesõidu festivalist luulesoit.com

  • Kammermuusika pärleid Kuressaares

    Tiina Muddi

    Kuressaare kammermuusika päevad on kujunenud väga ainulaadseks ja mainekaks sündmuseks nii Kuressaare kui kogu Eesti kultuurisuves. Üritus paistab silma väga hea korralduse poolest, selle eest suur tänu festivali töögrupile: kunstiline juht ja produtsent oli Andres Paas, produtsendi assistent Kristiina Himma ja pressiesindaja Maarja Kasema.

    Aasta-aastalt kasvab kammermuusikapäevade populaarsus – kui esimestel festivalidel anti kontserdid põhiliselt Kuressaare muusikakoolis, siis nüüd ei tuleks see publiku arvukuse tõttu enam kõne alla. Õnneks on praegu olemas renoveeritud kultuurikeskuse saal, mis selleks ürituseks sobib lausa ideaalselt. Veel on kontserdipaikadeks kujunenud Kuressaare linnuse kapiitlisaal ja kaunis SPA Rüütli Ritteri saal.

    Tänavused XIII Kuressaare kammermuusikapäevad rõõmustasid publikut taas mitmete muusikastiilidega ja väga heade esinejatega. Viide päeva mahtus kuus kontserti: instrumentaal-kammermuusikat, vene vaimulikku vokaalmuusikat, jazzimprovisatsioone ja kirglikke flamenco-rütme. Esinejaid oli maailma eri paigust: Türgist, Saksamaalt, Austriast, Hispaaniast, Ungarist, Venemaalt ja muidugi ka Eestist.

    Festivali avakontserdil Kuressaare kultuurikeskuse saalis astus üles publikule juba tuttav Festivali Trio koosseisus festivali kunstiline juht Andres Paas (klaver), kammerorkestri Moskva Solistid kontsertmeister Stepan Jakovitš (viiul) ning rahvusvahelistel konkurssidel auhinnatud solist ja kammermuusik Rustam Komatškov (tšello) Moskvast.

    Avakontsert algas rootsi helilooja Hans Eklundi (1927–1999) trioga “Hommage a Dag Wirén”, teos kõlas Eestis esiettekandena. Peab ütlema, et Eklundi triot iseloomustab keerukas meloodiakäsitlus ning selge ja lihtne rütmika. Ansambel esitas teose selge kontseptsiooni ning hea artistlikkusega. Rahmaninovi “Eleegiline trio” nr 1 g-moll kõlas suurepäraselt, mängijad suisa “laulsid” ja hingasid ühes rütmis. Viiuli ning tšello kaunikõlalist mängu täiendas klaver erinevate kõlavärvingutega.

    Kontserdi teises pooles kõlas hea ansamblitunnetusega, haaravalt ja hea energeetikaga mängitud Schuberti teine Klaveritrio Es-duur. Teada on, et Schuberti teoste esitus nõuab interpreetidelt suurt meisterlikkust, peent ja sügavat tunnetust. Aeglastes osades tuleb rohked meloodiakaared pingestada ja hõre faktuur täita, seevastu kiiretes osades on tegemist keeruka peentehnikaga. Ning nende raskete nõudmistega said esinejad tegelikult ju suurepäraselt hakkama. Kontserdi lõpus ei tahtnud publiku tormiline aplaus kuidagi vaibuda ja seega mängiti veel kaks lisapala.

     

    Jazzvisioonid

    Seekordne jazziõhtu pealkirjaga “Visioonid” toimus SPA Rüütli Ritteri saalis, esinejaks Sofia Rubina Trio koosseisus Sofia Rubina (vokaal), Julia Anstal (flööt) ja Marek Talts (kitarr). Sofia Rubina on viimase kümne aasta jooksul pälvinud hulgaliselt auhinnalisi kohti nii Eesti kui rahvusvahelistelt konkurssidelt. Ka tema ansamblipartnerid on hõivatud jazzmuusikud.

    Kontserdil kõlasid jazzimprovisatsioonid, sealhulgas Julia Anstali omaloominguline pala ning juudi rahvalaulude arranžeeringud. Nauditav on Sofia Rubina improviseerimisoskus ja emotsionaalsus. Tundus, et lauluga “Must ja valge roos” oli lauljal eriline side. Vokaali täiendasid flöödi ja kitarri huvitavalt esitatud saate- ja soololõigud. Kuulajana oleksin esinejatelt oodanud siiski mõneti kaasakiskuvamat ja põnevamat kava.

    Festivali kolmandal päeval oli võimalus kuulata koguni kahte kontserti. Neist esimesel soleeris Türgi päritolu Hamburgis elav pianist Banu Sözüar. Tema kontserdi esimeses pooles kõlasid Haydni sonaat nr 59 Es-duur ning Brahmsi kaks rapsoodiat. Tundus, et kontserdi algul polnud pianist klaveriga veel päris sina peal ning ilmselt seetõttu ei õnnestunudki kõik just päris nii, nagu oleks võinud oodata.

    Muusikaõhtu teine pool algas Pärdi variatsioonidega “Arinuška tervekssaamise puhul” ja palaga “Aliinale”. Teoste tempovalik oli harjumuspärasest ehk kiiremgi. Kõnealusel muusikaõhtul kõlas ka türgi pianistist helilooja Ulvi Cemal Erkini Sonaat, mida pianist mõnuga mängis. Ent eredaima mulje jättis Rahmaninovi prelüüdide ettekanne – pianisti iseloomustas jõuline mängulaad ja küllalt vaba lähenemine teostele.

    Sama päeva õhtu “Lossimuusika” kontserdil linnuse kapiitlisaalis oli võimalus kuulata vene vanamuusikaansamblit Svetilen. Vokaalseptett (kolm nais- ja neli meeshäält ) tegutseb aastast 1989 ning viljeleb vanavene vaimulikku vokaalmuusikat. Ansambli tähelepanu keskmes on nii vene kirikulaulu avatud rahvalik kõlamaneer kui ka omanäoline repertuaarivalik, mis sisaldab samuti kaasaegset heliloomingut. Septeti kooskõla oli kokkuvõttes suurepärane, kumedatele meeshäältele vastandusid jõulised naishääled. Väga huvitavat kava täiendasid rahvuslikus stiilis kostüümid ning traditsioonilised vene instrumendid nagu gusli, rataslüüra, vargan jt. Kontserdi võlu tõstis veel arhailine kapiitlisaal ja vaheajal lossi sisehoovis pakutud vein. Publiku tungival nõudmisel esitati üsna mitu lisapala.

     

    Flamenco’st Auer Quartetini

    Viies kontsert pakkus kirgliku flamenco-etenduse SPA Rüütli saalis. Lisaks möödunud aastal publiku südamed võitnud kitarristile Andreas Maria Germekile (Austria) esinesid sopran ja tantsijanna Rachel Lynn Bowman (Saksamaa) ning lauljanna Carmen Fernandez (Hispaania). Näha ja kuulda sai nii flamenco’t, klassikalist muusikat kui ka nende sulamit. Kavas oli Andreas Maria Germeki ning hispaania heliloojate Albenize, Granadose, de Falla jt teoseid. Mind lummas eriti Gershwini “Summertime”, mis algas küll traditsiooniliselt, ent arenes lõpuks välja flamenco’ks. Kindlasti tuleb esile tõsta veel R. L. Bowmani kaunist sopranit, kirglikku tantsu ja kastanjetimängu ning A. M. Germeki vapustavaid kitarriimprovisatsioone. Trio kolmas liige Carmen Fernandez esindas vanu flamenco-traditsioone ning paistis silma väga tugeva ja omapärase hääletämbriga.

    Seekordsete kammermuusikapäevade pärliks kujunes lõppkontserdil esinenud Auer Quartet Ungarist. Kvartett on loodud 1990. aastal ning nime saanud ungari viiuldaja ja pedagoogi Leopold Aueri järgi. Auer Quartet kuulub ungari juhtivamate keelpillikvartettide hulka, nende kavas olid Kuressaares Mozarti, Kodaly ja Schuberti teosed. Siinkohal tahan eriti rõhutada kvarteti kõlavarjundite rohkust ning muusikute väga head ansamblitunnetust: juba kontserdi esimestest helidest oli tunda, et tegemist on väga professionaalsete muusikutega. Selle õhtu tipuks kujunes Schuberti kvarteti “Tütarlaps ja surm” ettekanne. Paistis, nagu oleksid ka loodusjõud sellega arvestanud – teose teise osa koraaliliku teema ajal ilm pimenes ja akna tagant hakkas kostma isegi kõuemürinat.

    Sellesuvine kammermuusika-annus on saarlastel nüüd käes. See rikastas kindlasti kõiki, kes festivali külastasid – publikuhuvi oli igatahes märkimisväärne. Palju tänu korraldajatele ja jõudu ning ideid uute kammermuusikapärlite leidmisel!

     

  • Hüperkineetiline naaber

    Kaarel Tarand

    Kas tuleb tuttav ette? Võtsin need laused esimeselt ette sattunud veebilehelt, kus kirjeldatakse hüperaktiivsete laste käitumist ning antakse nõu, kuidas neid kasvatada. Asendasin lapse riigiga ja välja kukkus üsna tõetruu pilt tänapäeva Venemaa tegelikkusest. Ka siis, kui võrdlust edasi arendada, ei teki erilisi lahknevusi. Ainus probleem on, et Venemaad on kombeks pidada igipõliseks, nii-öelda vanaks riigiks maailmakaardil. Kuid küllap see ongi ekslik, sest naabri juures pööratakse vähemasti kord sajandi jooksul kõik nii pea peale, et sisuliselt võib vapustuste lõppu käsitleda täieliku uuestisünnina, nullist alustamisena. Nii tulebki uue Venemaa vanuseks pidada maksimaalselt 15 aastat. Ka Eesti ja Läti võivad (hoolimata isegi õigusliku järjepidevuse põhimõttest) olla riikidena teismelised, kuid, arvestades meie toimetulekut rahvusvahelises seltskonnas, igati normaalsed teismelised. Venemaal aga, oh paraku, löövad välja ülitugevad käitumishäired, millest võõrutamiseks on pidevad järeleandmised teadaolevalt halvim teguviis. “Rahulik kontroll koos selgete piirangutega loob suutlikkuse vastata sotsiaalsetele nõudmistele teistes situatsioonides,” annavad asjatundjad lapsevanemale käitumisjuhise.

    Aga kes on lapsevanem? Kõige tõsisem täiskasvanu (sest ta teab sõdade ja tapatalgute vältimise reegleid ning suudab neid edukalt järgida juba kaks inimpõlve) maailmas on ilmselt Euroopa Liit, Eesti selle sees. Ja lapsevanemal on praegu probleem, sest hüperkineetilist Venemaad on tabanud järjekordne põhjendamatu märatsushoog. Emotsionaalne kontakt Euroopaga on häirunud, kuid oma pahameele otsustas Venemaa seekord ikka väikevend Georgia peale välja valada. Venemaa üllatuseks aga on väikemees vahepeal kasvanud, sealhulgas määravas ulatuses lahendanud oma energiaprobleemid. Venemaast sõltumatu Bakuu – Ceyhani naftajuhtme teenindamine annab nii raha kütuse ostmiseks kui ka kütust ennast. Bakuu – Thbilisi gaasijuhtme käivitamine on planeeritud novembrisse, mis võtab Venemaalt ka seni tugevaima relva naabrite vastu – gaasikraani. Kõige rohkem ajab Moskvat siiski närvi tema võitmatu “maailma parima luureorganisatsiooni”, sedapuhku selle sõjaväelise haru suur läbikukkumine. Oleks siis veel, et jääd vahele Washingtonis või Londonis! Aga Georgias – kus on selle häbi ots!

    Kui palju jõuvõtteid võib rakendada hüperkineetilise Venemaa käitumise kontrollimiseks, selles osas puudub Euroopa Liidus üksmeel. Küllalt palju on neid, kes Venemaa praegust jõudu üle hindavad, ent kui sellest hinnangust tuleneb lapsevanema ebajärjekindel käitumine ja soovimatus ilmutada karmust, siis laiendab Venemaa oma eriõigusi ja mõtleb välja aina iseäralikumaid sisereegleid, millega kokkuvõttes just iseendale kõige rohkem haiget teeb.

    Nädala alguses avalikustas Venemaal praktikas ainuvõimu teostav presidendipartei Ühtne Venemaa oma uue programmi projekti, mille ideoloogilise selgroo moodustab Venemaa kui “suveräänse demokraatia” tees. Vene meedia andmetel ei suutnud partei liidrid seda Venemaa demokraatia eripära päris selgelt lahti mõtestada, kuid igatahes erineb see parteijuhtide meelest paljude maailma riikide, eriti näiteks Prantsusmaa allakäigule viinud liberaalse demokraatia mudelist. Kuigi programmis lubatakse jätkata turumajanduse teel, seisavad seal ka nõudmised kehtestada strateegilistes majandusharudes hindade tõstmise eest kriminaalkaristused ning üldse allutada majandus praegusest hoopis rohkem riiklikule “strateegilisele planeerimisele”. Programmi järgi viib see kiiresti “Venemaa elanikkonna enamuse elatustaseme ja elukvaliteedi kardinaalsele tõusule”. Venemaa kommunistid on juba jõudnud kurvastada, et kõik need mõtted on varastatud just kompartei programmist. Kui nii, siis on selge, kuhu sõit kulgeb!

    Ühesõnaga, see vaene laps, ta ei tea, mida ta teeb! Georgia on ainult üks väike väline ärritaja, mis kutsub esile pidurdamatu vihahoo. Selle tagajärgi aga ei helbita Venemaa piiride taga, vaid nende piiride sees. Seni, kuni. Kui Moskvas praegusel kursil jätkatakse, on meil, see tähendab Euroopa Liidul, paarikümne aasta pärast lahendada hoopis suurem probleem kui viimati, mil, nagu ajakiri The Economist seda nimetab, komplekteeriti klass 2004. Hüperkineetilist Venemaad ei saa panna tavalisse kooli tavalisse klassi, vaid ainult range režiimiga hoolekandeasutusse. See on väga kallis, kuid mis teha, kui õigeaegne kasvatustöö tegemata on jäetud.

     

  • Põhjamaised peegeldused Sagadis ja Viinistul

    K?ud ja ? kirjutanud Reet Varblane

    Keraamika töötoas “Tuleb tulest” Urmas Puhkani, Külli Kõivu ja Kauri Kallase ühistööna valminud figuur. Mari-Liis Tammi

     

    Jaanipäeva paiku toimunud rahvusvahelist festivali “Põhjamaade peegeldused” on vedanud hulk inimesi, eelkõige on selle taga seisnud Fenno-Ugria Asutus. Festivalil toimusid töötoad, kohtusid kunstnikud, avati näitusi Sagadis ja Viinistus. Kellele see festival eelkõige mõeldud oli?

    Festival on  “Põhjamaade peegelduste” kohta natuke palju öeldud. Algul oli see mõeldud tõepoolest festivalina: hakkasime seda ajama kolm aastat tagasi. Kalli Klement ja Eha Vain Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esindusest tulid selle ideega välja: nad nägid, et meie asutus, kes me olime organiseerinud hõimupäevi ja kes me 2004. aastal korraldasime soome-ugri rahvaste maailmakongressi, on võimeline seda läbi viima. Aastaks jäi see vaka alla, kuni Eha Vain tuletas meelde, et Kalli Klement lahkub Põhjamaade Ministrite Nõukogu juhataja kohalt 2006. aasta suvel ning tema soov oleks viia Põhjala ürgrahvad kokku. Kõigepealt arutasime omavahel, mida võiks teha. Initsiatiiv oli nende poolt, meie korjasime idee üles. Meie asutuse spetsiifika on piirdunud senini Vene Föderatsiooni aladega, aga saamid ja soomlased, kes elavad Soomes, Rootsis, Norras, on ka ugrilased ja meil oleks aega hakata suhteid arendama ka sinnapoole. Alguses mõtlesime korraldada midagi tõesti suurejoonelist: alustada Fääri saartest, Islandist. Idee oli selles, et Eesti, mida peetakse Põhjamaaks, oleks kõige lõunapoolsem piirkond. Kui vaadata kaardi pealt, siis tahaksime võtta tõesti ainult põhja poole jäävad rahvad. Teostuslik pool jäi meie kanda ning pakkusin välja inimesed, kes võiksid valdkonniti asja ajama hakata.

     

    Mida festival ideaalis oleks pidanud hõlmama? Kas ainult kunsti või kultuuri laiemalt?

    Kunsti kõrval mõtlesime muusika/muusikute peale: eelkõige loitsud ja muu, mis tõesti ürgset kultuuri kannab. Ka seminari peale: tuua kriitikuid, et sisuline pool oleks esindatud. Plaanid olid algselt ikka vägevad.

    Tuli kui keskne element on Põhjala inimestele alati oluline olnud. Sellest ka toimumise aeg jaanipäeva paiku, et saaks istuda lõkke ümber, kõlaksid šamaanitrummid. Kindel plaan oli neljas riigis elavad saamid kokku tuua. Et tuli/lõke ühendaks kunstnikke, muusikuid, seminaril esinejaid, külalisi.

    Kui idee pärines Kallilt, siis nime ”Põhjataeva peegeldus” mõtlesin mina. Põhjala inimesed on harjunud kas pimeda või siis hästi lühikese hästi valge ajaga: seal on kas polaaröö või -päev. Tuli on olnud peamine kodusümbol, taevas aga väljapoole jääva elu sümbol: ikka on ju liigutud tähtede järgi. Kõik vaatame sama taevast, meid kaitsvat katust.

     

    Eks taeva kaudu ole ju ka Põhjala kultuuri tänaseni tõlgendatud. Mis siis reaalselt välja tuli?

    Reaalselt teostus umbes kolmandik. Kahju küll, aga kõik taandub mingil hetkel raha peale. See on see, millele mõelda ei taha, aga mis toob maa peale tagasi. Kui alguses oli eelarve väga uhke – 1 miljon krooni –, siis see taandus kolmandiku peale. Väga tahaksin tänada saatkondi, eelkõige Norra saatkonda. Käisin eelmise aasta augustis ja septembris kõikides saatkondades ideed tutvustamas. Ainuke saatkond, kes üldse ei haakunud, oli Rootsi. Norra saatkond helistas selle aasta alguses ja küsis, kas ikka toimub ja et neil on eelarves raha, mida saab kasutada. Saatkondade huvi ei taandunud ainult linnukese peale, et anname raha ja kogu lugu, vaid nad tundsid tõsiselt huvi. See oli hea kogemus: kui õigel ajal asju ajada, siis huvi on olemas. Kultuurisild on väga tugev jõud, sellest on mujal rohkem aru saadud kui meil: majandussidemed on üks asi, kultuur pole sugugi vähem tähtis.

     

    Kogu selle nukra eelarve juures toimus kolm töötuba: skulptorite ehk maakunsti, keraamikute ja graafikute töötuba. Miks just selline valdkondade valik? Maakunst on loogiline, aga miks keraamika ja graafika?

    Lähtusime väga palju sellest, mis põlisrahvaid seob: et oleksid traditsioonilised alad, aga näitame neid tänapäevases kontekstis. Et näidata, kuidas kultuuritraditsioon meil praeguses situatsioonis välja kantakse. Tahtsime ühendada lokaalsed arusaamad millegi üldisemaga. Potipõletus, keraamika, aga ka kaljujoonised, seal kasutatud märgid on ju olnud kõigis Põhjala kultuurides. Välja jäid tekstiil ja sepis.

     

    Mida te tekstiili all mõtlete: kas traditsioonilist kangakudumist, mis on ju ka lai valdkond või veel midagi  muud? Kes oleks tekstiilitöötuba vedanud?

    Tekstiilitöötoa ees oleks olnud Kadri Viires. Kuna ta eelmisel aastavahetusel viibis Aafrikas, rändas seal omapäi seljakotiga, siis tema tekstiiliarusaam on tunduvalt laiem kui ükskõik kellel teisel. Tema ettekujutuses oleksid tekstiilitöötoas osalejad kasutanud kõikvõimalikke looduslikke materjale: lehti, puuoksi, sammalt. Ka tekstiilitöötoas oleksid valminud objektid, mis kõige laiemas mõttes tekstiili spetsiifikat arvestades oleksid ühendanud traditsioonilist ja tänast mõtlemist. Ideid oli tohutult: sellest oleks vaieldamatult tulnud eksperimentaalne töötuba. Samblast ja samblikest on saamid teinud vingeid asju: on neid märjutanud, kuivatanud, pressinud.

     

    Kui jätta kõrvale tehnilised võimalused, mis tegijatele on ka alati väga tähtsad, oleks sealt tulnud kindlasti ka kontseptuaalseid töid, kunstnike seisukohavõtte, loodud oma tähendusvälju. Praegu, 2006. aastal, on ju tehnilisest eksperimenteerimisest natuke vähe, sootuks olulisem on ikkagi, miks midagi tehakse.

    Samblike puhul tuleb tahes-tahtmata sisse ju ajaline telg: mõtle, kui kaua need kasvavad.

    Teine töötuba, mis ära jäi, oli sepis, taas kõige laiemas tähenduses: hõbedast peensepis, Eestis praktiliselt puuduv luusepis. Vanad alad, aga taas uues kontekstis. Seda  oleksid vedanud Kaupo Kangur ja Kärt Summatavet.

     

    Siiani oleme õhanud, mis kõik oleks võinud olla, aga see, mida 22. juuni õhtul Sagadi mõisapargis näha võis,  oli igati meeltülendav: valitses tõesti hea atmosfäär. Sulptuuri- ehk maakunsti töötuba vedas Tiiu Kirsipuu, Sagadi mõttes on see juba harjumuspärane. Seal osalesid Eestist Aili Vahtrapuu, Ekke Väli, Ülar Kallau, Norrast Janneke Lonne Christiansen, Wenche Kyalstad Eckhoff ning soomlane Marja-Liisa Mäki-Penttilä ja taanlane Bo Karberg. Miks just selline seltskond? Kui mõelda põlisrahvaste ja nende traditsioonide, saamide kokkutoomise peale, siis kas just  need kunstnikud, nii nende senist loomingut kui mõtteviisi silmas pidades, on kõige õigemad festivali laiemat eesmärki kandma? Ega ka töötoas valminud objektidel, igati huvitavatel ja nutikatel, pole ju Põhjala põlisrahvaste traditsioonilise, traditsionaalsest kõnelemata, kultuuri ja selle tõlgendamisega palju pistmist.

    Lõplik valik johtus paljuski sellest, et saalomonliku otsuse, kas festival toimub või ei, võtsime vastu alles mai keskpaigas. See on aga väga hilja, paljud potentsiaalsed osalejad, kes varem olid lubanud tulla, ütlesid ära, sest olid oma aja teisiti planeerinud. Kui polnud kindel, kas saame maksta sõidu, elamise eest, tagada töövahendid, siis ei saanud me ka midagi lubada. Vastutus oli liiga suur.

    Põlisrahva aspekti lisasin sinna mina: praeguses segases maailmas, kus paljud ekslevad mööda maailma ringi, teadmata ise, kuhu paikseks jäävad, siis järjest enam on neid paiku, kus põlisasukad on või vähemalt lähemas tulevikus saavad olema vähemuses. Pole ka täpselt teada, kui palju on neid uusasukaid, kes võtavad omaks põlisrahva kultuuri ja tavad, kui palju neid, kes olemasolevaga üldse ei haaku. Minu eesmärk oli pöörata tähelepanu sellele, et ka eestlased on omal maal põlisrahvas ja meie asi on oma kultuuri ja tavasid võimalikult kõvahäälselt ja atraktiivselt tutvu
    stada, sest oluline on, et ka uusasukad sulanduksid meie kultuuriruumi ja rikastaksid seda. Ei ole vaja, et nad muutuksid eestlasteks, kuid on vaja, et nad tunneksid  end meie kultuuriruumi osadena. 

     

    Eks me ole oma kultuuriruumi väiksuse üle palju kurtnud ja (vähemalt sõnades) otsinud teistelt seda, mille peale pole ise tulnud, mis avaks ka meile teisi vaatenurki, ka Euroopa kultuurist väljapoole jäävaid arusaamu.

    Kuid ikkagi, kuidas lõplik valik tehti?

    Ikka põlisrahvast silmas pidades.

     

    Kas on Ekke Välist ja Aili Vahtrapuust mõtet rääkida põlisrahva kontekstis? Nad on mõlemad väga head skulptorid, kuid mõlema kunstiline mõte on kantud eelkõige rahvusvahelist tausta silmas pidades. Mis oli maakunsti töötoa põhiidee?

    Peegeldus – ja selle pakkus välja Tiiu Kirsipuu.

    Peakorraldajatena jätsime töötoa vedajatele vabad käed. Me ei kuulutanud konkursi ühe või teise töötoa korraldamiseks, vaid läksime kindla peale välja: valisime need inimesed, kellega olime varem koostööd teinud, kelle peale võisime kindlad olla.  Väikesed vahendid eeldasid ka sissetöötatud kohad, tuntud olud, meeskonnad.

    Keraamikatöötoa eesotsas oli Aigi Orav, tema on aastaid Kohilas vedanud keraamika sümpoosioni. Loit Jõekalda on aastaid ise tegelnud kaljujoonistega ja olnud meie graafikaürituste eesotsas. Nii valisimegi meeskonna, kes on oma ala profid ja samas valmis eksperimenteerima. Tudengite peale ei saanud mängida.

     

    Konkreetsete osalejate valik oli siis ikkagi tingitud rahast.  Kui vaadata keraamikatöötoas osalejate nimestikku, siis on loomulik, et Aigi Orav haaras kaasa Urmas Puhkani, Külli Kõivu ja Kauri Kallase Eestist, väljastpoolt oli juures ainult Risto Hämäläinen Soomest.  Savitöötlemise traditsioonide peale mõeldes oleks tahtnud näha kedagi, kes saami kultuuri oleks edasi kandnud või selle tõlgendamise vastu huvi tundnud.

    Midagi pole teha, rahas on kõik sellised üritused kinni, aga kas seekord pole tiba liialt palju oma sõpruskonda kaasatud? Puhkan ja Orav töötavad ju nagunii koos asuurkeraamika ateljees, samas on just nemad andnud keraamikale kui valdkonnale laiema tähenduse.

     

    Loit Jõekalda veetud töötoas jäi osalejate hulk kõige väiksemaks: kaks soomlast Merja Aletta Ranttila ja Anita Jensen, taanlane Hans Ditlev ja Piret Mildeberg Eestist.  Üks asi on see, kui vaadata töötoa tulemusi, teine, mis kahjuks mängib suurt rolli, on osalejad, nende tähendus. See on eelarvamus, aga  nii see toimib. Kuidas sa ise oled tulemustega rahul?

    Oleks meil aasta algul olnud raha olemas, oleksime saanud keskenduda, läbi mõelda, keda kutsuda ja seda ka õigel ajal teha. Kõike seda arvestades olen rahul, tõesti rahul: keraamikute väga kihvt uudne tulemus, nii suurt objekti ei ole meil varem ühes tükis põletatud, protsess ise oli jälgimist väärt, maakunsti objektid on head, graafikas tehti küll vähem, aga tulemused on taas põnevad. Graafikud said eksperimendid läbi viidud: Jaan Manitski eraldatud galeriis oli küll vähe töid, kuid need mõjusid hästi, tühi ruum hakkas ise kaasa mängima. Graafikud kasutasid mett ja veel igasuguseid aineid, need tööd lõhnasid. Piret Mildeberg eksperimenteeris paberiga: tema tööd kuivasid, lõhnasid. Asi oli kaugel tavapärasest graafikast.

     

    Kui mõelda kohtade peale: Sagadi on Tiiu Kirsipuu poolt hästi sisse töötatud koht, seal on palju sealsete inimeste tegutsemissoovi, isegi missioonitunnet; Jaan Manitski on üks üksikvedaja, kes on Viinistust teinud tõelise kultuuriküla, ükskõik, kas kõik, mida seal tehakse, kõigile meeldib või mitte, aga meie kultuurikaardile on ta selle pannud. Kas Sagadis ja Viinistus on võimalik tulevikus jätkata, kas on võimalik ka teisi kohti juurde võtta?

    Teatrielu on suvel läinud tõesti aktiivseks, kunstielu on veidi tagasi tõmbunud: kogu aeg midagi toimub, aga keskset, võimsat sündmust nagu ei ole. Mis on teie tulevikuplaanid?

    Kogemus näitab, et kui mitte alla anda, kui vaatamata kõigele asja ajada, siis tuleb ikka midagi välja, aga kui käega lüüa, siis tekib usalduskriis. Ega saatkonnad võtnuks meid tõsiselt, kui oleksime loobunud.

    Alati on ka nii, et üks asi on kavand, teine on see, kuidas kavand hakkab looduses mängima. Ka sellega tuleb arvestada. Tagasiside on praegu olnud positiivne, ka Põhjamaadest.

     

    Kas järgmisel aastal on lootust näha Kadri Viirese eestvedamisel Kadri Viirese töötuba?

    Loomulikult, sepiseid samamoodi. Kunstnikud tunnevad juba praegu huvi. Ka arhitekte võiks kaasa tõmmata: ruumiliste objektide, tegevuste või isegi žestide kaudu võiks midagi olulist puudutada. Huvitav oleks laiendatud küla- ja mõisakeskkonna tõlgendamine.

    Remargi korras: 2005. aastal Bergenis võtsid Põhjamaade kultuuriministrid vastu otsuse kultuurisidemete tugevdamiseks. Kui pöördusin meie kultuuriministri poole 2005. aasta varasügisel, siis sain viisaka vastuse, et vahendeid ei ole.

     

     

  • Kaire Nurga “Toomiku-loeng 5 (mees ja naine)” Tartu Kunstimajas

    Triin Tulgiste

    ART IST KUKU NU UT haridusprogramm.

    Esmaspäeval, 5. novembril algusega 18.00 toimub Tartu Kunstimajas (Vanemuise 26) maalikunstniku ja Tartu Kõrgema Kunstikooli õppejõu Kaire Nurga ateljee-loengute raames  „Toomiku-loeng 5 (Mees ja naine)“.*
    Jaan Toomiku looming on absoluutselt inimkeskne, misläbi soospetsiifika joonistub reljeefselt esile. Nagu arvata võib, ei vasta see mitte punktipealt feministlikule sedastusele patriarhaalsest meeskangelasest ja naisest kui eelkõige bioloogilisest olendist ning seeläbi alatisest Teisest.  
    „Toomiku-loeng 5“ keskendub Jaan Toomiku meestegelasele ja naistegelasele. Kõrvutavalt vaadatakse töid erinevaist loomeperioodidest.

    Alateemadeks:
    a)    Isa ja poeg, ema ja tütar/poeg
    b)    Naine JA mees
    c)    Naine
    d)    Mees contra naine
    e)    Mees ehk naine

    Markeeritakse kõrvutusi konkreetsete teostega tervelt realt teistelt autoreilt: J. L. David, Guerilla Girls, Judy Chicago, Marcel Duchamp, Edgar Degas, Mary Cassatt, Mare Tralla, Karin Luts, Diego Velazquez, Rembrandt, Eve Kask, Louise Bourgeois, Antony Gormley, Ana Mendieta, Edvard Munch, Karl Pärsimägi, Mark Kalev Kostabi, Sofia Kulik.

    Kõik huvilised on oodatud.

    *Kokku kavas Jaan Toomiku loomingust 8 ateljee-loengut.

    ATELJEE-LOENGU  VORM
    Ateljee-loengud on teatud AVATUD ATELJEE situatsioon.

    Ateljeeloengu VORM on võimalikult süntees- ja multivorm, hõlmates loengut, vaba vestlust-arutelu-ettepanekuid-loovprojekte, performance’likke elemente, jne, mh suupistet + teed.
    ATELJEE-LOENG on autori-algatus, põhineb paljude erinevate loenguvormide ja õpetamismetoodikate läbipraktiseerimisel;  eesmärk on rohkete kõrvutuste ja probleemipüstituste kaudu teha võimalikult tajutavaks spetsiifiliselt (kaasaegne) kunstiline keel / sõnum.

    Ateljee-loengu vorm on avatud muutustele, sh vastuvõtlik kuulajate ettepanekutele.

    Ateljee-loengud toimuvad konkreetses ateljee-keskkonnas, Tartu Kunstimaja 34 m²-lises ateljees, mis aastatel 1959-94 kuulus Ilmar Malinile, alates a-st 1996 – Kaire Nurgale. AVATUD ATELJEE SITUATSIOON hõlmab/sisaldab mh ka kohapealset isiklikku kunstiraamatukogu ja peamisena – vahetut loovkeskkonda ühe konkreetse ateljee näol Kunstimaja kui terviku kontekstis (koos kõigi selle ateljeede ja näituseruumidega).

    Loenguruumi mahutavus optimaalselt ca 20-25 inimest.

Sirp