Toeta
Otsi

puud

  • Auhinnasadu

    MATI RAHU

    Iga iseendast lugupidav asutus austab oma töötajaid. Mõni külvab mingi sündmuse puhul raha, mõni teeb rõõmu teisiti. Näiteks meie asutuse aastapäevadel ja muudel puhkudel on töötajatele kingitud asutuse logoga tasse, joogi­pudeleid, taldrikuid, tindipastakaid, kalendermärkmikke, lauakalendreid, seina­kalendreid, kaustikuid, kleepse, T-särke, nokkmütse, rätikuid, salle, vihmavarje, poekotte, helkureid, metallmärke, akulaadijaid, salvrätte, prillitoose, hambaharju, vitamiinikarpe. Kindlasti mitte pole jaotatud raamatuid, mälupulki ega väliseid kõvakettaid. Raamatupelgus on muutunud trendiks, kahe viimase iga­sugune kasutamine asutuse ruumides on rangelt keelatud.

    Kõige meeldejäävam ja elulookirjeldusse kantav on aga mingi omistatud tiitel. Kujutage, milline elevus valdab töötajat, kui ta pidulikul aastalõpuüritusel ootamatult kolleegide palge ette kutsutakse ja valju häälega teatatakse tema valimisest asutuse aasta kullakaevajaks. Ei, sellist tiitlit meie asutuses pole antud, siiani mitte, tõin selle näite lihtsalt illustreerival eesmärgil. Targemad pead olevat öelnud, et materiaalset kasu mitte pakkuvaid auhindu tasub kõrgelt hinnata. Selliste mittemateriaalsete auhindade väärtus johtuvat nende sümboolsest olemusest. Just! Asutus saab oma töötajate sümboolse tunnustamisega neid mitte ainult rõõmustada ja ergutada, vaid ühtlasi teha seda ressursisäästlikult. Kuidas? Aga sedasi, et tiitliga kaasnev diplom valmistatakse asutuse kvaliteetse laserprinteriga. Pakk paksemat A4-formaadis koopiapaberit, mida jätkub diplomite printimiseks kahe kümnendi jooksul, läheb maksma 30 eurot. Pilkupüüdvale kuldsele metallraamile diplomi seinale riputamiseks kulub 10–15 eurot. Kohustusliku lisa, klaaskuulikujulise suveniiri hind jääb vahemikku 30–40 eurot. Ei ole ju miskit hullu.

    Parimatest parimate väljaselgitamine toimub kogu kollektiivi kaasamisega, kohalikus bürokraatlikus kõnepruugis – rahvahääletusega. Oktoobrikuu esimesel nädalal ilmub asutuse sisevõrku üleskutse hakata esitama kandidaate etteantud tosinasse kategooriasse. Tuleb kirja panna kandidaadi nimi ja iseloomustada teda maksimaalselt 500 tähemärgiga. Kui kandidaadid on selgunud, alustatakse nende, nüüd juba auhinna nominandideks nimetatute poolt hääletamist. Häälte lugemisega tegeleb preemiakomisjon, kelle koosseisu kuuluvad traditsiooniliselt sise-, välis- ja üldkommunikatsioonijuht.

    Komisjon hoolitseb, et võitjate koosseis oleks läbi aastate vaheldusrikas. Teisiti öeldes: peab tõrjuvalt suhtuma samade kolleegide korduvasse auhindamisse, et tagada võimalikult paljude kollektiivi liikmete esiletõstmine. Asutuse 150 töötajast, kui arvestada ka kollektiivseid saavutusi, pärjatakse aastalõpuaktusel umbes 13%. Et iga laureaadi kohta on keskeltläbi kolm nominandi staatusesse jäänut, leiab igal aastal otsest või kaudset tunnustamist ligi pool kollektiivi. Jämedalt hinnates on sedaviisi kahe aastaga kogu töötajaskond vähemalt nominandina tähelepanu pälvinud. See on arvestatav hulk, mis annab tunnistust töötajaskonna sidususest ja kaaslaste märkamisest igapäevatöö askeldustes.

    Paraku ei kulge parimate valik lepse reega. Preemiakomisjon saadab sageli välja korduvaid meeldetuletusi, et kandidaatide esitamise või nende poolt hääletamise tähtaeg on lõppemas. Seejuures igal kolmel päeval enne kella kukkumist tuleb poolteistsajale töötajale järjekordne meeldetuletusmeil, sest ei peeta nimelist arvestust, kes juba reageerinud on. Preemiakomisjon ponnistab selle nimel, et konkurentsi tugevdamiseks oleks igas kategoorias vähemalt kolm kandidaati. Kui konkurents kipub lahjem olema, leiab kandidaadi komisjoni liige ise või tema soovil keegi vastutulelik töötaja. Olukord, kus mõni preemia jääb omistamata, mõjuks laastavalt asutuse mainele ja seda tekkida ei lasta.

    Parimad selgitatakse välja tosinas kategoorias. Vaatame neid tähestikulises järjestuses ja alustame aasta inimesest. Väga auväärne tiitel, mille annavad mõjukas ajakiri Time, tuntud ajaleht Postimees ja hulk muid institutsioone. Meiegi asutuses peetakse aasta inimese aunimetust väärikaimaks ja seetõttu on võidurõõmu nautivale kolleegile kätte ulatatav klaasist muna ülejäänud pärjatute omast poole suurem. Muidugi ei ole aasta inimese leidmine hõlbus, sest tublisid kolleege leidub hulganisti. Samas on see kindlasti kategooria, milles juba nomineerituks arvatu võib oma kordamineku julgesti üles tähendada elulookirjelduses.

    Millised saavutused on meie asutuse üdini valgekraeliste seltskonnas viinud pjedestaali kõrgeimale astmele? Aasta inimeseks on saanud kolleeg, kes tuletõrjeõppusel suutis asfaldil süüdatud lõkke näidiskustutamise ajal vältida tule laienemist lähedal pargitud autodeni. Teise töökaaslase ettevõtmisel kinnitati asutuse hoone juures kasvavatele mändidele kolm linnupuuri, mille tunnistasid omaks kuldnokad, puukoristajad ja sinitihased. Kolmas kolleeg, kes jagas tööruumi nelja kaaslasega, tõi igapäevaseltsiliseks oma lühikarvalise kollakaspruuni tšau-tšau. Koer kohanes perenaise toakaaslastega ootamatult kiiresti, sest ruumi astujad ja sealt lahkujad muudkui tšaotasid pidevalt. Koeraga suhtlemine leevendas stressi, mis oli tekkinud kvartalilõpu tähtaegade ummuksis.

    Aasta kindel õlg. Uus tiitel, mida on jõutud omistada vaid korra. Poole seina suuruse õhutusasendis akna kinnipanek väga tugeva tuule ajal ebaõnnestus sulustussüsteemi rikke tõttu. Kui varem sai majas töötava tehniku kohe appi kutsuda, siis nüüd, pärast tema koondamist, tuli abi otsida 15 km kaugusel asuvast tsentraalsest teeninduskeskusest. Suurema osa kahetunnisest ooteajast pidi kabinetis töötav kolleeg kahe käega suruma vastu aknaraami, et tuul ei virutaks akent pärani ega plartsataks seda vastu lauda. Lõpuks saabus hädakisa järel appi koridoris liikunud kolleeg, hiljem tehnik. Ehkki tegutseti käte, mitte õlaga, ei tekkinud kahtlust, kes tiitlit väärib.

    Aasta leiutajaks on valitud imetlusväärselt nutikad inimesed. Aastaid tagasi, kui asutuses rajati hoonesisene terviserada, hakkas osa kolleege raja kiiremaks läbimiseks laskma liugu trepi puidust käsipuudel. Mõnesekundilise eelise see andis, kuid oli ohtlik. Traumade ennetamiseks kruviti kolleegi ettepanekul käsipuudele puunupud. Nii see aasta leiutaja tiitel tuligi. Veel pärjati kolleeg, kellel õnnestus asutuse kahes parklas sisse seada paindlik parkimiskord. Autot hakati parkima suvalisse vabasse kohta. Seega ei ole kaheksa parkimiskohta enam reserveeritud juhtkonnale ega seisa jõude, kui keegi ülemustest on majavälisel koosolekul, kodukontoris või puhkusel. Leiutajadiplomi omanikuks sai kord kaastöötaja, kes võttis asutuse saalis peetavate ettekannete ohjeldamiseks kasutusele aegrelee. Ettekande alguses läks kell käima ja kui konverentsi või muu seda laadi ürituse päevakavas toodud minutite arv täis sai, kuuldus üksnes võimast veevulinat. Oma inimesed harjusid sellega, kuid mitte alati külalislektorid, kelle hulgas tuli ette kroonilisi liigkõnelejaid, kes vääramatu jõuna keeravad igal pool ajakava uppi. Mingil ajal uuendusest protestide tõttu loobuti ja aasta leiutaja osaks sai kuuluda hüljatud nupumeeste kildkonda.

    Aasta pisiteo (tegu, teo, tegu) tiitli said ühel aastal kolleegid, kes viiekesi katsetasid nädala, kuidas mõjub tööviljakusele töötamine toas temperatuuril 14–16 kraadi. Teisel aastal pärjati selle tiitliga kuueliikmeline kommunikatsioonispetsialistide rühm, kes hakkas kaks korda nädalas igale töötajale saatma asutust puudutavate meediakajastuste vahekokkuvõtet (isikud, teemad, väljaanded, klikkide arv). Kolmandal puhul tõusid kõrgeimale pjedestaalile kaks kolleegi, kes püüdsid kinni asutuse parklas autode vahel uitava siili, andsid talle juua ja sõidutasid viie kilomeetri kaugusele lodumetsa.

    Aasta pundiks nimetati kolm töötajat, kes käisid koos sörkimas ümber Viljandi järve ja kandsid asutuse logoga T-särki ning hoidsid käes sama logoga joogipudelit. Too tiitel on antud asutuse meeskvartetile, kes on esinenud kolleegide austamiseks korraldatud aktustel. Aasta pundiks tunnistati kaks nooremapoolset isikut, kes hakkasid huvi tundma, miks pole pidulikel üritustel kunagi osalenud varem asutuses töötanud inimesed. Nad on juba kaks aastat üritanud koostada nimekirja neist, kes on asutuse vastu kibedust tundmata pensioneerunud või suundunud mujale tööle.

    Aasta pühendujaks valiti viimati keskastme juht, kes andis andmeanalüütikule loa suhelda otse asutuse registrite andmeplatvormi teenust pakkuva firma programmeerijatega. Nii kaotati kolm vahepealset lüli, kes soojendasid, moonutasid ja vahendasid – seega takistasid – analüütiku ettepanekuid, kuidas koostöö sujuvamaks muuta. Samuti on aasta pühenduja aunimetus omistatud kolleegile, kelle soovituse järgi loobuti elektrienergia kokkuhoidmiseks viiel korrusel aastaid töötanud veeautomaatidest koos 18,9-liitriste pudelite varuga. Korra osutus pärjatuks töötaja, kelle tegemistest ei teatud peaaegu midagi, keda vähesed tundsid nägupidi, kuid keda iseloomustati teda tutvustavas tekstis tagasihoidliku isiksusena, kes on oma igapäevatööga ilmutanud jäägitut pühendumust asutuse kuvandi kujundamisele.

    Aasta tegijaks sai itimees, kes mõnetunnise viivituse järel suutis osakonnajuhataja lauaarvuti töövõime taastada pärast avastust, et toitejuhe oli vooluvõrgust mingil tuvastamata põhjusel lahti ühendatud. Veel on sama tiitli vääriliseks tunnistatud naiskolleeg, kes võttis julguse kokku ning postitas meililisti tähelepaneku, et meessoost isendid ei oska majja sisenedes mütsi peast võtta, mõni koguni kannab seda einetamise ajal kohvikus. Aasta tegijaks on kuulutatud ka asutuse juhtkonda kuuluv töötaja, kelle nõudmisel jäeti administratsiooni korrusel kabinettide klaasuste üks osa matistamata. Nii anti jutulesoovijatele ja muidu möödujatele võimalus kiigata, kuivõrd hõivatud parajasti ollakse.

    Aasta tegu on midagi suurt, mis osutub üksikisikule tihti raskeks, ent rühmale märksa jõukohasemaks. Ometigi pälvis selle tiitli tarmukas juht, kes saatis asutuse aastaaruandest võetud kaks arvu küsijale ja osutus hiljem rahvusvahelises ajakirjas üllitatud artikli kaasautoriks, üheks 214 seas. Aasta teoga on hakkama saanud kuraditosin kolleegi, kes asutuse brändi tugevdamiseks võtsid asutuse logodega tihedalt märgistatud dressides osa meeleavaldusest jalgrattateede vähesuse vastu pealinnas.

    Aasta täht. See tiitel on omistatud töötajale, tänu kellele tema nelja-aastane tütar luges soravalt.

    Aasta uusiku leidmine pole raskusi valmistanud, sest asutuse personali voolavus on ligi 15% aastas. See tähendab, et töölt lahkunute asemele palgatakse keskmiselt 22 inimest ja nende hulgast vähemalt kolme nominandi esilekergitamine on käkitegu. Viimati võitis võisturebimise töötaja, kes suutis asutuse ideelaagris oskuslikult pealaele sätitud patsipõimiku õnaruses kanda ümmarguse kivikese teistest võistlejatest tunduvalt kaugemale. Enne teda oli tiitli vääriliseks kuulutatud kolleeg tänuks asutuse juubeliks itaalia soneti vormis kirjutatud värsside eest. Veelgi varem teenis tiitli kiirelt kollektiivi sulandunud uustulnuk, kes paigutas taasasutatud kuukirja igasse väljaandesse kolm anekdooti, kus pajatatakse töörõõmust või lapsesuust pudenenud pärlitest.

    Aasta õppija hiljutise tiitli puhul langes valik visale töötajale, kes kaitses äsja järjekordse magistritöö ja sai kätte oma kolmanda magistrikraadi. Samasugune diplom on varem ulatatud rännuhimulisele kolleegile, kes aasta jooksul külastas kuut riiki ja osales seal konverentsidel, kus vaeti asutusesisese bürokraatia taltsutamist. Aasta õppijaks on kuulutatud ka mitmel tabelarvutusprogrammi Excel kursustel käinu, kes hakkas seda programmi usinalt kasutama igasugu nimekirjade koostamisel.

    Hiljuti võeti aplausiga vastu asutuse juhtkonna otsus suurendada järgmisel aastal pärjatavate arvu kolme uue tiitliga: need on aasta eeskuju, aasta julgur ja aasta sõber. Idee saadi töötajalt, kelle lapse lasteaias jagati esiletõstetud mudilastele preemiaks prõksuva suhkrupuruga pulgakomme.

    (Kõik tegemised ja osalejad on loomulikult välja mõeldud, seega puudub igasugune vajadus hakata otsima, kus paikneb asutus.)

  • Praegused noored õpivad tiu-tiu! teisiti

    JOOSEP SUSI, ANDRUS ORG

    Ei ole põhjust karta, et õpetajatele delegeeritud otsustamisvabadus jätab kirjandusklassika riiulitele tolmuma või lammutab kaanoni. Küll aga tuleb kirjanduse õpetamisel arvesse võtta noorte muutunud tekstikasutustavasid.

    Humanitaaria tuum

    Joosep Susi: Riiklike õppekavade aja­kohastamine on esile kutsunud igipõlise diskussiooni kirjandusõpetuse õppesisust. Ennekõike keskenduvad huvirühmade arvamusavaldused autoritele ja teostele, keda/mida koolis tuleks – või siis, vastuoksa, ei tuleks – käsitleda. Minu silmis joonistub välja kaks peamist küsimust, mille pärast südant valutatakse: rahvusliku identiteedi ja kultuuri­teadvuse järjepidevus ning noorema põlvkonna (ilu)kirjanduslik kirjaoskus. Üritagem üheskoos lisada senisele diskussioonile ainedidaktiline vaade. Mida kirjandusõpetus endast õigupoolest kujutab ja millises suunas liigub või võiks liikuda?

    Andrus Org: Kirjanduse kui sõnakunsti rolli ja väärtuse üle võib mõistagi diskuteerida raugematult – usun, et siiski konsensuslikult. Selliste arutelude ühine arusaam on loodetavasti see, et kirjanduse tähtsus õppeainena pole põhikooli ja gümnaasiumi õppekavas kuidagi tingitav ega taandatav: koos eesti keele õpetusega moodustab kirjandus humanitaaria tuuma, et kujundada keele­pädevat ja kultuuriteadlikku inimest.

    Kirjandusel kui õppeainel on üldhariduskoolide riiklikus õppekavas kahetine positsioon: ühelt poolt võib kirjanduses näha humanitaarainet, mis on tihedalt seotud muude valdkondadega, nagu kultuur, ajalugu, ühiskonnaõpetus, psühholoogia ja filosoofia; teiselt poolt võib kirjandust käsitleda kunstiainena, millele omane esteetika on kujundliku mõtlemise ja keelekasutuse tulemus.

    Eelnevaga on omakorda seotud kirjandusõpetuse kaks põhifunktsiooni: esteetiline, mis edendab kujundliku keele mõistmist, seega ka ilukirjandustekstide poeetika tundmaõppimist, ja eetiline, mis rõhub üldinimlike ja ühiskondlike väärtuste mõistmisele ning kujundamisele. Ühtviisi olulised on mõlemad eesmärgid, kuigi need realiseeruvad aineõpetuses eri viisil ja määral. Kui liigume ainekeskselt kirjandusõpetuselt õpilasekeskse lähenemiseni, siis nihkubki õpetuslik kese alusväärtuste ja üldpädevuste suunas ja on iga noore inimese individuaalse ja ühiskondliku identiteedi kujundamisel möödapääsmatu. Kirjandus on suurepärane vahend noore inimese mina- ja maailmapildi konstrueerimiseks. Kuid milline on kirjanduse kui kunstiaine panus?

    Susi: Sellele vastamiseks võiks esmalt mõelda, mille poolest erineb kirjandusõpetus teistest ainetest. Vastus on päevselge: ilukirjandusliku teksti poeetika on kirjandusõpetuse keskne ainesisu, mille abil toetatakse noore inimese kõigekülgset kujunemisprotsessi. Nii esteetiline kui ka eetiline põhifunktsioon lähtuvad tekstist, tekstitasandi n-ö nähtavaks tegemisest. Kirjandusõpetuse missioon on muu hulgas ilukirjandusteoste sisemiste seaduspärade avastamine, ilukirjandusliku kirjaoskuse kujundamine. Kirjanduses kui lugejakeskses aines võiks õppija omandada lugemise tehnilised võtted, aga ka selle aine tuuma, iseärasused – nimelt poeetika. Seega on esteetiline funktsioon kahetine: lugemine kui niisugune ja ilukirjandus(likkus) kui niisugune.

    Aga kuidas kujundada keelepädevat ja kultuuriteadlikku inimest? Alustada võiksime sellest, et meie teadmised, kuidas inimene, laps, teismeline õpib, on järk-järgult üha paremad. Ei ole mõistlik kõrvale heita teadussaavutusi kasvatusteadustes, hariduspsühholoogias, nagu ei saa me kõrvale heita ka rikkalikke ainedidaktilisi uurimusi. Arvestades (kirjandus)õpetajate töö iseloomu, pole mõeldav, et õpetaja ise jõuaks kõigega kursis olla. Tarvis on heal tasemel didaktilisi ja metoodilisi materjale, mis toestaksid õpetajat, vahendaksid olulisemaid uurimusi.

    Tekstikeskne kirjandusõpetus

    Org: Kirjanduse õpetamisel koolis on mõistagi mitmeid eesmärke: tekitada õpilastes lugemishuvi, arendada analüüsi- ja mõtestamisoskust loetut analüüsida, tutvustada kirjanduslugu ja vahendada kirjandusteadmisi, seostada kirjandust teiste kunstiliikide ja muude ühiskonnaelu valdkondadega, kujundada kirjandustekstide kaudu väärtushoiakuid ja moraalseid tõekspidamisi, õpetada mõistma ja tunnetama sõnakunsti poeetikat, näidata keelelise ja žanrilise (enese)väljenduse võimalusi jne. Kõik see kokku on võimaluste rikkalik palett, kus õpetaja peab tegema didaktiliselt põhjendatud valikuid, keskenduma n-ö tuumpraktikatele. Kõiki neid eesmärke korraga mängu panna ei ole mõistlik, sest süvenemist tuleks eelistada pinnapealsusele. Kirjandusega suhtlemine on kahtlemata aeganõudev ja ennastkordav protsess, kus motiveeriv roll on kirjandusõpetajal.

    Kui ma mõnda neist funktsioonidest eelistama kipun, siis tekstipõhist poeetikakeskset lähenemist, mis on nüüdisaegse kirjandusõpetuse tuum, didaktilise pöörde epitsenter. Sellise lähenemise eeldus on õpilaste aktiivne lugemistegevus, mille kaudu kujundatakse huvi ja oskust loetut analüüsida ja mõtestada. Tekstuaalne maailm on õpilasele justkui varakamber, mis tuleb tasapisi lahti muukida, selle sisu avastada: sel on isemoodi ülesehitus ja väljendusviis, eripärane jutustamistehnika ja kujundisüsteem, oma sisemine seaduspära. Tekstimaailmas orienteerumiseks vajab õpilane n-ö tööriistakasti, vajalike mõistete ja suunavate küsimuste algoritmi, mis aitaks tal mõista, kuidas tekst on tehtud ja mil viisil see tähendusi loob. Kui faktiteadmisi autorite eluloo ja loomingu või muu tekstivälise kohta võib ta hankida virtuaalsest info­ruumist, siis oskusi, kuidas proosa- või luuleteksti poeetikast aru saada, omandab ta üldjuhul koolis. Näib nii, et kirjanduslugu ja tekstipoeetika on praegusaja kirjandustunnis asetatud kaalukausile, ent loodetavasti mitte vastasseisu.

    Susi: Sa ütled, et süvenemist tuleks eelistada pinnapealsusele. Ma ise olen märgatavalt sirgjoonelisem. Üldiselt on kaht tüüpi õppeprotsesse, millest vaid esimest söandaksin nimetada õppimiseks: sügav ja pealiskaudne õppimine. Sügav õppimine saab lähtuda üksnes ainuliste õppijate teadmistest, kogemustest, õpistrateegiatest, mida tuleb järk-järgult täiendada. Tegevused ja teemad peavad õpilasele saama tähenduslikuks. Vastasel juhul ei leia aset muutusi, õpilane ei arene. Näeme, et koolis tegeletakse palju õppimise imiteerimisega: õpilased loevad midagi, vastavad kirjandusteoste põhjal mingitele küsimustele, aga püsivaid teadmisi ei kujune, teadmised ja oskused ei kinnistu, mistõttu on tehtu võrdlemisi kasutu. Kui õpitegevus ei arenda õpilast, ei ole tähenduslik, kui puudub õpimotivatsioon, siis raisatakse nii õpilaste kui ka õpetajate aega. Halvemal juhul tekib tõrge ilukirjanduse vastu.

    Nüüdisaegne kirjandusõpetus peab kaugenema õppimise imiteerimisest, kirjandusteoste näilisest käsitlemisest. Näeme praegu, et enamik inimesi pole pärast kooli lõppu saavutanud eesmärke, mille just sõnastasid. Ei ole kujunenud lugemisharjumust, ei ole omandatud ilukirjandustekstide lugemiseks tarvilikku tööriistakasti (elementaarseid metakontseptsioone), sest õppimine on jäänud pealiskaudseks. Kultuurilise järjepidevuse hoidmiseks on hädavajalik, et õpilane mõtestaks tekste, mida loetakse, avastaks neid, liiguks järk-järgult sügavama ja keerukama suunas. Tõhus õppimine, kui meenutada kas või Võgotskit, leiab aset n-ö lähima arengu tsoonis: õpilane ei saa iseseisvalt veel hakkama, aga pingutades ja tõhusa toestusega on ta selleks suuteline.

    Võtame näiteks ühe metakontseptsiooni: metafoor. Pealiskaudne õppimine näeb välja nõnda: õpilane saab teada, mida tähendab metafoor ja oskab tunnis, õpikeskkonnas selle ära tunda, tõmmata näiteks luuletuses metafoorile joone alla. See on pelgalt esimene samm, sest enamasti on see peagi ununenud, ei saa õpilasele omaks. Nüüd peaks õpetaja, selle asemel et liikuda edasi järgmise teema juurde, aitama õpilasel luua seoseid varasemate teadmistega, teiste kontseptsioonidega, õpilase isikliku eluga. Seejärel võiks järgneda kolmas faas: õpilasel tuleks ka verbaliseerida, sõnastada, kasutada, kirjutada, teha! Ja alles lõpuks võib liikuda olukorrani, kus õpilane mõistab metafoori ja metafoorsust ning oskab seda kõikides situatsioonides kasutada.

    Teema ei saa olla kunagi olulisem kui õpilase areng. Kui seada esiplaanile tulemus (hinne, kontrolltöö või eksam), mitte protsess (tüviteksti lugemine, selle avastamine jne), siis sügavast mõistmisest pole mõtet rääkida. Küsimus on ju selles, et pelgalt Tammsaare nime teadmine ei rikasta kultuuriteadvust – küll aga see, kui õpilane mõistab oma maailmakogemuse pinnalt Tammsaare teoste tähendusvälju, poeetikat. See aga on harukordselt aeglane protsess.

    Org: Tõepoolest, tekstipõhine ja -lähedane õpetamisviis loob kirjandusega usutavasti isiklikuma suhte, kuni arusaamani, et mis tahes teosel pole valmistähendust, vaid see on tõlgendatav paljudel viisidel. Teadmisi kuhjava ratsionaliseeriva lähenemise kõrval on tähtis lävida sõnakunstiga ka tunnetuslikult, väärtustada sealjuures õpilast kui lugejat, tõsta esile tema arvamusi ja hoiakuid. Kindlasti tuleb suunata õpilast sügavamalt analüüsima iseenda ja kirjanduse suhet, näidata, et kirjandust saab mõista ja mõtestada oma kogemuste ja elamuste kaudu, ilma et peaks ilmtingimata süüvima autori elukäigu kurioosumitesse või ekslema kirjanduslooliste faktide rägastikus.

    Tekstikeskne kirjandusõpetus ei välista seejuures liikumist tekstimaailma poeetika analüüsilt mitmesuguste tekstiväliste asjaolude, näiteks autori, ajastu, voolu või žanri tundmise suunas, jõudmaks teose kui terviku mõistmiseni. Mõneti on see vastupidine käsitlus, mida kirjandusõpetuses traditsiooniliselt on viljeletud: esmalt jagame õpilastele rohkesti kultuuri- ja kirjandusloolist infot ning tunni lõpus loeme illustreeriva tekstikatkendi, jätmata aega üksikasjalikumaks analüüsiks ja isiklikumaks läbitunnetuseks. Kui pööraks selle õpetusliku keskme õige teistpidi? See oleks omamoodi ümberpööratud klassiruumi võte!

    Joosep Susi: „Rütmiliselt korrastatud lüüriliste tekstide vastu on jätkuvalt suur iha. Seda tuleks ära kasutada!“ Raul Meel. Laulev puu. 1970, serigraafia, paber.

    Nihe eesti tüvitekstide poole on juba toimunud

    Susi: Muide, juba Leo Villand kirjeldas kirjandustekstide käsitlemist viieastmelisena: tekst, autor, kirjanduslugu, teised kunstiliigid ja kultuur. Alustama peaks kindlasti sellest, mida õpilane tekstiga teeb, kuidas ta sinna sukeldub, kuidas seostab iseenda maailmakogemusega. Kordan, kultuuriteadvuse järjepidevuse hoidmiseks ei piisa sellest, kui õpilane peab ühe või teise teose läbi lugema. Keskmes peab olema protsess, mille käigus käsitletavaid teoseid sügavalt mõtestatakse. Juhuslik lugemine ei arenda ei kultuuriteadvust, funktsionaalset ega sotsiokultuurilist kirjaoskust.

    Kirjandusloo õpetamine on juba omaette teema, mis otsapidi haakub ajaloodidaktikaga. Siingi tuleks rõhutada põhilist: ka kirjanduslukku tuleb sukelduda, see peab olema õpilasele tähenduslik. Kui ma õpilasena tean XX sajandist ainult kaht maailmasõda, siis sellest tulebki lähtuda, need on need kaks pidepunkti, mille abil on võimalik liikuda sügavamale.

    Org: Olen sinuga jäägitult nõus, et ilukirjandustekstide lugemine on kirjanduse õppimise ainuvõimalik moodus. Ent lugemine, nagu teada, on aeglane akt, mida ei asenda teoste sisukokkuvõtete guugeldamine ega õpikunarratiivide sirvimine. Ilma lugemata, seda nii kodus kui ka tunnis, kirjandusega suhtlemist ette ei kujuta, ühtviisi möödapääsmatud on nii tekstikatkendid kui ka tervikteosed. Mõned üldised suunised on kirjanduse ainekavades õpetajatele ette antud: leida lugemistekste nii ajastust, voolust kui ka žanrist lähtuvalt, hoida proosa-, luule- ja draamateoste valikul mõistlikku balanssi, arvestada klassikalise ja nüüdisaegse kirjanduse põhjendatud mõõdusuhet, pidada silmas õpilaste psühholoogilisi ja intellektuaalseid võimeid, aga ka huvisid. Samuti on ainekavades rõhutatud, et eesti kirjandus peab koolilektüüris olema kandvamas rollis kui maailmakirjandus, sest oleme eestlastena omakeelse kirjanduse ainsad lugejad.

    Susi: Tõepoolest, suuri muudatusi ainekavades ju võrreldes eelmistega ei ole tehtud. Kui midagi välja tuua, siis just nihe nn tüvitekstide käsitlemise poole. Ometi näib senist diskussiooni lugedes, et peamiseks lahenduseks vaimuilma hämarusele on kindlate nimetuste kohustuslikuks muutmine. Arusaam, et kirjandusõpetaja vajab ennekõike käsitletavate teoste nimekirja, on mu meelest kirjandusõpetaja kui magistrikraadiga spetsialisti ja kogu kirjandusõpetuse naeruvääristamine. Uutes ainekavades on ammendavalt kirjeldatud, millistest printsiipidest peaks õpetaja õppesisu planeerimisel, teoste valikul lähtuma.

    Õpetaja peab tundma õpilasi, nendest lähtuvalt pakkuma eriilmelist lugemisvara, mille puhul valitseks tasakaal mineviku ja oleviku, luule, draama ja proosa, eesti ja maailmakirjanduse vahel. Kui õpetaja seda kohustuslikku osa järgib, siis peaksid õpilased kokku puutuma üksnes kvaliteetsete kirjandusteostega ja ennekõike eesti kultuuriruumis tähendusrikaste tekstidega. Kui õpetaja ei suuda õpilastest lähtuvalt valida tüviteksti ja selle käsitlemisviisi, siis ta ei saagi ju õpetaja olla.

    Õpilased on erinevad, ka lugemis- ja õpistrateegiad varieeruvad. Kui näiteks mõnes humanitaarkallakuga klassis võib lugeda „Tõe ja õiguse“ kõiki viit osa, siis mõne teise klassikollektiivi puhul on mõistlik lugeda vaid katkendeid. Selle otsuse saab vastu võtta üksnes kirjandusõpetaja. Tuleb arvestada õppijate individuaalsete erinevustega, käsitleda teoseid üheskoos, mitte aga lähtuda õpikust või teoste nimekirjast.

    Viimasel ajal on ilmunud mitmeid teadus- ja pedagoogikakaugeid tekste, millega tasub pisut polemiseerida. Näiteks kirjutab Viivi Luik, taevalik luuletaja, siinsamas Sirbi veergudel: „[K]irjandusõpetajad vaesekesed on sattunud puu ja koore vahele ehk siis väga ebamugavasse olukorda. Ülemused, haridusministeeriumi ametnikud, pesevad oma käed puhtaks ja veeretavad koorma õpetajate turjale, nii et igal juhul jäävad õpetajad patuoinasteks. Meie­suguste kultuuritegelaste silmis jäävad nad patuoinasteks siis, kui nad valivad oma maitse järgi suvalisi raamatuid, mida lapsed peaksid lugema. Ülemuste silmis jäävad nad patuoinasteks siis, kui nad omal algatusel nõuavad lastelt eesti kirjandusklassika tundmist, kuna seda nii-öelda ametlikult ei nõuta“ (9. XII 2022). Ei tasu kirjandusõpetajaid ja kogu haridussüsteemi alavääristada. Ema­keeleõpetajad pingutavad, seisavad hea selle eest, et loetaks just eesti kirjandusklassikat, ja mitte ükski dokument ei takista neid. Ma ei tea ka ühtegi kooli­direktorit, kes lektüürinimekirjadel valvsalt silma peal hoiaks.

    Org: Ma ei arva, et lugemisraamatute nimekirju tuleks õpetajatele kohustuslikul viisil ette sööta, kartuses, et õpilaste lugemislauale satub mõni suvaline ajaviiteromaan või küündimatu luulekogu. Tervikteoste valiku usaldaksin ikkagi kirjandusõpetajate kätte, kuigi soovitused ekspertidelt, näiteks kriitikutelt või koolitajatelt on praktikuid alati inspireerinud. Pole põhjust karta, et õpetajatele delegeeritud otsustamisvabadus jätab kirjandusklassika, sh ka taga­igatsetud tüvitekstid riiulitele tolmuma või lammutab kirjanduslugude kokkuleppelist kaanonit. Pigem on ikka nii, et sõnapaar „kohustuslik kirjandus“, mis on sitkelt juurdunud varasemate põlvkondade teadvusse, tekitab tänapäeva noortes õpitõrke, mille kõrvaldamiseks ei piisa enam eufemismist „väike meeldiv lugemine“ (nagu Jaanus Vaiksoo armastas öelda). Seega võiks kirjandusõpetaja oma aine vastutustundlikul viisil ise kujundada, ka selle, mida ja kui palju kas klassis või kodus ühiselt loetakse ning mil viisil seda käsitletakse. Ei taha uskuda, et Lutsu, Tammsaare või Krossi teosed edaspidi põlvkondlikust lugemisvarast välja jäävad, sest klassikale, sh tüvitekstidele rõhumine on Eesti koolides juurdunud tava. Samuti peab õpetajast lähtuvate valikute kõrval ka õpilane ise saama aeg-ajalt meelepäraseid teoseid valida, selleks et turgutada oma õpi­motivatsiooni ja kasvatada vastutustunnet.

    Kaanon ja nüüdiskirjandus

    Susi: Tõesti, õpilasel võiks olla võimalus valida, langetada otsuseid. See aga ei tähenda, et õpilased võivad lugeda ei-tea-mida. Mõistlik oleks eristada suunatud ja vaba valikut. Neist esimene näeb ette, et õpilasel on ees mingid kriteeriumid, mille alusel ta peab valima. Ka teoste valimine on osa tervikteoste käsitlemise protsessist: õpetaja peab hea seisma selle eest, et õpilane teeks mõtestatud valiku. Mitte mingit tolku pole sellest, kui õpilane valib teksti täiesti juhuslikel alustel, nt raamatu maht, piltide osakaal.

    Tunnen tervikteoste käsitlemise pärast muret. Mulle meeldib selline võrdlus: kas te kujutate ette bioloogiaõpetajat, kes saadab lapsed metsa, ei ütle neile midagi, aga kui lapsed metsast tagasi tulevad, esitab ökosüsteemi kohta keerukaid küsimusi? Just sellisena olen sageli tervikteoste käsitlemist kohanud: õpilastele antakse tähtaeg, mis ajaks tuleb teos läbi lugeda, ja sel päeval tehakse kas lugemiskontroll või kirjutatakse kirjand. Ma küsin aga: kes juhendab õpilast? Missugune on häälestus teosele, iseseisvale lugemisele, kuidas lugemisprotsessi toetatakse? Mida tehakse lugemise ajal? Õpetaja peaks olema õpilase jaoks kogu aeg olemas, ka siis, kui õpilane on romaaniga kodus. Kus ta loeb? Kunas ja kuidas ta loeb? Kuidas läheneda õpilase vaatenurgast, arvestada tema tekstikasutustavasid, lugemust, tuua tekstiruumi õpilase enda kogemus, mitte aga suruda oma tempot peale?

    Me loeme koolis maailma tippkirjandust ja õpilast ei saa jätta sellega üksi. Sageli ei ole ta võimeline oma aega hästi planeerima, loeb viimasel hetkel kiirustades, sageli lõpuni ei jõuagi. Ometi on need keerukad tekstid, millesse sukeldumiseks on tarvis õpilasi toestada, anda kätte tööriistu, mille abil ilukirjanduslikku aegruumi avastada. Kui õppimine on aeglane protsess, siis poeetiliselt rikkalike ilukirjandusteoste käsitlemine nõuab eriti aeglast ja mõtestatud õppeprotsessi. Sest ainult nii võib lugemine ja teos muutuda tähenduslikuks. Sellisel juhul õpilane suure tõenäosusega ka areneb, saab rikkaliku kogemuse, mis on alal ka aastate pärast.

    Org: Aga kas õpetada rohkem klassikat, s.t tüvitekste ja kirjanduskaanonit või nüüdiskirjandust? Kahtlemata on uuema kirjanduse õpetamisel põhimõtteline tähtsus – see juhatab õpilased reaalse kirjanduselu väljale, kus sõna otseses mõttes võib kohtuda lihast ja luust kirjanikega. Kindlasti tekitab tänapäeva kirjandus elevust ja äratundmist: muljest, et kirjandus on justkui klaas­vitriini suletud muuseumieksponaat, millelt koolitundides tolmu pühitakse, tuleb kindlasti hoiduda. Vastupidi, kirjandus on värske ja ergastav aine, mida loovad kirjanikud meie vahetus kultuurilises ümbruses, pakkudes elulisi seoseid tuttavatel teemadel. Pole põhjust karta, et tähelepanu nüüdiskirjandusele röövib klassikalt aupaiste ja väärikuse – pigem aitab uuema kirjanduse pinnalt tärganud huvi õpilasel hõlpsamini klassikat, seda kõrgkultuuri kullavaramut väärtustada. Vanem kirjanduskiht pakub omakorda arhetüüpseid karaktereid ja narratiive, milleta pole võimalik tabada uuemate tekstide intertekstuaalsust. Nüüdiskirjanduse õpetamine on proovikivi õpetajale – nagu üks tuttav kolleeg tunnistas: „Uuema kirjanduse õpetamine nõuab minult tõsist ettevalmistust. See arendab mind ennast, hoiab vormis.“

    Susi: Meenub lause ühest hiljuti kaitstud magistritööst. Üks kirjandusõpetaja oli nimelt väitnud, et kui siseneda luulekoguga klassiruumi, siis õpilased jooksevad hirmust minema. Niisiis, mitte üksnes nüüdiskirjandus, vaid kogu luule, iseäranis nüüdisluule! See on kummaline, et kunagi oli luule kirjandus­õpetuse tuum, aga nüüd oleme olukorras, kus kirjandusõpetajad Eestis, aga uuringute kohaselt ka näiteks Skandinaavia maades, USAs, Austraalias, Ühendkuningriigis ja mujal, ütlevad ise, et pelgavad luulet käsitleda, sest selleks puudub nii ainealane kui ka didaktiline teadmistepagas. Õpetajad väidavad, et õpilased kardavad luulet, see on neile vastumeelne, luule käsitlemine tekitab ebakindlust, puuduvad ju ka luule käsitlemiseks tarvilikud didaktilised ja metoodilised materjalid. Luule on eelarvamuslikult midagi nii hämarat, mida ei mõisteta, või lihtsalt mingi mnemotehniline sõnamulin. Ometi on ju selge, mida tõestab ka näiteks räppmuusika populaarsus, kalambuuripõhiste postituste rohkus ja värsstekstide menu ühismeediaplatvormidel, et rütmiliselt korrastatud lüüriliste tekstide vastu on jätkuvalt suur iha. Seda tuleks ära kasutada! Ei tasu peljata, et luuleteadmised pole kirjandusteadlasega võrreldavad: võiks asuda teele, avastada koos õpilastega keerukaid tekste, vaadata lüürilisse aegruumi üheskoos, seda raputada, see enda omaks teha. Lähtume sellest, mis õpilasel on olemas ja kuidas see luuletus tema maailma rikastab.

    Org: Meie vestlus näib tõestavat, et kirjanduse õpetamine on üldhariduskoolides üha keerukam ülesanne, sest kirjanduse roll ühiskonnas, kogu valdkonna kandepind, kirjanduslike sõnumite kaal ja toime on kardinaalselt teisenenud. On paratamatu tõik, et kirjandust ei saa õpetada samamoodi nagu varasematel aegadel. Traditsiooniline kirjandusharidus on asendunud uuendusmeelsemate praktikatega, mis lähtuvad nüüdisaegsest õpikäsitusest ning arvestavad tänapäeva kultuurisituatsiooni eripära, kõige rohkem aga praeguse õpilaspõlvkonna huvisid, vajadusi ja võimeid. Kooli­noored õpivad tiu-tiu! teisiti, sest a) ühismeedia on neile nagu globaalne kodu, b) digitaalne arvutikeel toimib omamoodi emakeelena ning c) visuaalne pilt ilmneb kui meeleline põhikogemus – nendest muutustest ei saa kõrvale vaadata ka kirjandus­didaktika.

    Susi: Lõpetuseks tahaksin korrata kõige olulisemat. Me ei saa unustada õpilast! Just tema pärast me ju kõike seda teemegi. Ja olen sinuga nõus, nüüdisajal ei õpita enam samamoodi, ei loeta enam samamoodi. Muutunud on teksti­kasutustavad, õpilased viibivad lakkamatult multimodaalsete tekstide võrgustikus, õpilaste tähelepanu eest võitlevad lugematud suurkorporatsioonid ja meediaplatvormid. Aitame õpilast! Ilukirjandus, nagu sa ütlesid, on harukordselt viljaka potentsiaaliga. Aga õpilane ei ole koolikeskkonnas õigusteta ori, keda võib lükata-tõmmata. Rääkimata sellest, et õpilast ei tasu karistada selle eest, et ta on teismeline.

    Joosep Susi on Tallinna ülikooli kirjandusõpetuse ja eesti kirjanduse nooremlektor ning Tartu ülikooli eesti kirjanduse nooremteadur. Andrus Org on Tartu ülikooli eesti kirjanduse lektor, Tartu Herbert Masingu kooli emakeeleõpetaja ning haridus ja teadusministeeriumi riikliku õppekava arenduse keele ja kirjanduse valdkonna töörühma juht.

  • „Jeanne Dielman, 23 quai du Commerce, 1080 Brüssel“ – mis film?

    LAURI KÄRK

    Tõesti, paljukest oli neid, kes enne Sight & Soundi kõigi aegade parima filmi värskeima küsitluse1 tulemuste selgumist detsembri alul ülepea teadsid sihukese filmi nagu „Jeanne Dielman, 23 quai du Commerce, 1080 Brüssel“2 olemasolu, rääkimata siis tagatipuks selle kõigi aegade parimaks tunnistamisest? Aga kõigest järjekorras.

    1

    Nagu ikka, alustame ajaloost. Brittide Sight & Sound on korraldanud selliseid küsitlusi 1952. aastast saadik iga kümne aasta järel. Esimesel korral tunnistati parimaks Vittorio De Sica „Jalgrattavargad“3. Neorealism tähendas sootuks teistsugust filmiesteetikat Teise maailmasõja järgses maailmas, väljumist filmipaviljonist tegeliku elu keskele (piltlikult ja ka otsesõnu). Neorealism on jätkuvalt mõjutanud praeguseidki filmitegijaid (näiteks kas või Aki Kaurismäki) – 1952. aasta valik on igati mõistetav. Poolsajandi jooksul (1962, 1972, 1982, 1992, 2002) on olnud liidripositsioonil „Kodanik Kane“4, n-ö klassikalise Hollywoodi stiili (nii on selle 1985. aastal retrospektiivselt formuleerinud David Bordwell jt5) nooruslikult uljas ümbersõnastus Orson Wellesi filmidebüüdis. Kuna „Kodanik Kane“ on neorealismi kõrval olnud teine oluline Teise maa­ilmasõja järgse filmiesteetika kujundaja (neorealismi seostatakse esmajoones ikka sotsiaalsusega), on „Kodanik Kane’i“ liidripositsioon (ja selle pikaajalisus) samuti igati mõistetav.

    Aasta 2012 toob üllatuse: „Kodanik Kane’i“ justkui juba kõigutamatu positsioon leiab revideerimist ning liidrikoha napsab Alfred Hitchcocki „Vertigo“ (1958). Jah, Hitchcock valdab meisterlikult filmitööd (selle tunnistuseks ka kahe režissööri, Hitchcoki ja François Truffaut’ omavaheline pikk usutluseseeria „Hitchcock/Truffaut“, filmi­literatuuri üks krestomaatilisi lektüüre6). Lisaks võivad suspense-meistri filmid pakkuda vägagi spetsiifilisi filmitehnilisi uuendusi (kas või nn vertiigo­efekt, ekraani ruumikoordinaadistiku deformeerimine, mis võib esile kutsuda peapöörituse; tehniliselt on kontrasuum, objektile nii lähenemine kui ka sellest kaugenemine, teostatud kaamera füüsilise asendi ja objektiivi fookus­kauguse samaaegse muutmise abil). Aga „Vertigo“ on ju siiski üksnes žanri­film, kas see ikka sünnib kõige-kõigeks? 2012. aastal selgus, et sünnib küll, elame ju žanrifilmi ajastul, nii siis kui ka praegu.

    Kuigi „Vertigo“ võidupärg oli üllatuslik, figureeris film mitmel eelnevalgi korral esikümnes ning aastal 2002 oli koguni teisel kohal kohe „Kodanik Kane’i“ järel. 2012 vahetasid nad lihtsalt omavahel kohad. Seda üllatuslikum on 2022. aasta võidufilm, ligi poolsajandi tagant ja alles nüüd justkui komeedina esile kerkinud „Jeanne Dielman“. Jah, selle lavastaja Chantal Akermani nime võis hea tahtmise korral leida 2012. aasta nimekirjastki, kuid üksnes põhjalikult süvenedes pikka nimistusse, alles selle 36. kuni 38. positsioonilt.

    2

    Filmis „Jeanne Dielman, 23 quai du Commerce, 1080 Brüssel“ on kujutatud kolme päeva lesestunud koduperenaise elus. Üksikemana kasvatab naine teismelist poega. Söögitegemine, köök ja elutuba, kodu korrashoid. Peategelase elu kulgeb nelja seina vahel filmi pealkirjas osutatud aadressil, vajalikud poeskäigud ja tassike kohvi lähedal kohvikus ei muuda asja. Päevast päeva korduv argirutiin, peensusteni paika sätitud-lihvitud tegevus. Naine paneb kartulid keema, juhatab külalise magamistuppa (mis seal toimub, näeme alles filmi kolmandal päeval). Intiimteenust soovinud mehe lahkudes on kartulid parajalt pehmeks keenud, õige aeg need tulelt ära tõsta. Kõik see on sedavõrd autopiloodistunud, et teisel päeval, kui kartulid kauemaks keema jäävad, ei oska naine nendega midagi peale hakata, käib justkui kana takus ülekeenud potiga mööda korterit ringi.

    Peategelase elu kulgeb nelja seina vahel filmi pealkirjas osutatud aadressil. Päevast päeva korduv argirutiin, peensusteni paika sätitud-lihvitud tegevus. Pildil Jeanne Dielman (Delphine Seyrig, vasakul) koos oma poja Sylvainiga (Jan Decorte).

    Ei, „Jeanne Dielman“ pole sarkastiline musta huumori taies nagu mõni Marco Ferreri film, see pole ka mingi sotsiaalsele ebavõrdsusele osutav naisõiguslik appikarje või üleskutse. Akermani „Jeanne Dielman“ esindab küll feministlikku filmi, aga see ei häiri, pole kuidagi pealetükkiv. „Jeanne Dielmani“ tähendus ei piirdu üksnes feminismiga. Toona, aastal 1975, võis tõesti olla aktuaalne prostituutide (ametiühinguliste) õiguste eest seismine (nagu kuskil mainiti), kuid filmi sellesse raamistikku taandamine oleks ilmne ülekohus. Film räägib inimesest argitegelikkuse küüsis, igapäevaelule allajäämisest ning ootamatust katsest sellest välja murda. Chantal Akerman ja Jeanne Dielmani kehastav Delphine Seyrig annavad filmile inimliku ja kunstilise sügavuse.

    „Jeanne Dielman“ on üles võetud pikkade staatiliste plaanidega. Kui harilikult on sellistes kaadrites siiski vaevumärgatav kaamera liikumine (kinematograafia on liikumine!), siis siin on tegu tõesti staatikaga (operaator on Babette Mangolte ja Akermani filmimeeskonda oleks muide täpsem nimetada naiskonnaks). Argiaskeldused, millest tavaliselt filmis üle libisetakse või mis kaadrist ja filmist üldse välja jäetakse (need ei mahu feministliku filmikäsitluse seisukohalt mehepilgu vaatevälja7), on siin aga esil. Kõik see argine ollus, mis üksnes igavust võiks genereerida (kuidas demonstreerida ekraanil igavust nii, et vaatajal igav ei hakkaks?!), tehakse filmi keskseks kujutamisobjektiks, vaata et programmiliseltki. Rutiinne tegevus, mis vangistab ja nüristab, aitab aga meie eksistentsi vormiliselt koos hoida. Ja see osutub tähtsusetusest hoolimata lõppkokkuvõttes siiski saatuslikuks. See, et kolmandal päeval jääb Jeanne’il hommikumantli üks nööp kinni panemata või et tal poja kingi puhastades hari käest põrandale libiseb, pole ju võrreldav eelmise päeva nurjunud kartulikeetmise saagaga. Ometi suudavad need äpardused vallandada omamoodi doominoefekti, kumuleeruda filmi lõpplahenduseks. Veel üks pikk staatilise kaameraga kaader, filmi viimane. Jeanne istub hämaras elutoas vilkuva neoonvalguse kumas, Delphine Seyrigi kangelanna näol vahetuvad erinevad seisundid-emotsioonid ning sinna ilmub justkui vabastava naeratuse värelus.

    3

    „Jeanne Dielman“ esindab arthouse’i. Belgias üles kasvanud Chantal Akerman (1950–2015) oli otsustanud filmiga tegelemise kasuks pärast teismelisena Godardi „Hullu Pierrot’“8 nägemist. Miks mitte nimetada tundlikus eas vaatevälja jäänuist ka „Mouchette’i“9, Bressoni mitmed teisedki tööd figureerivad Akermani eelistuste seas.10 1970ndate alul siirdus Akerman New Yorki, teda mõjutas tõsiselt Ameerika 1960ndate ja 1970ndate avangard (Michael Snow, Jonas Mekas jt).

    Nimetatud taust selgitab Akermani eelistusi filmikeele osas „Jeanne Dielmani“ tegemisel. Seejuures ei toonud Akerman oma esikmängufilmi Ameerika avangardi radikaalset eksperimentaalsust: talle ei ole tähtis filmikeel kui selline, vaid filmikeel Jeanne Dielmani lugu avamas. Paradoksaalselt saavutab ta just keelekasutuse ülima asketismiga selle, et vaataja märkab eksimatult Jeanne’i igapäevategevuses ka kõige tühisemaid muudatusi.

    Ja muidugi Akermani ülimalt tundlik kunstnikunatuur, „Jeanne Dielmani“ kunstiline mõjukus. Poola juudi päritolu Akermani ema oli üle elanud Auschwitzi, võimalik, et selle järelmõjud kajastusid ka Akermani psüühikas – oma elu lõpetas ta suitsiidiga.

    „Jeanne Dielman“ linastus Cannes’is 1975. aastal koos Michelangelo Antonioni filmiga „Elukutse reporter“11. Mõlemad filmid lõpevad pika, ligi seitsmeminutilise kaadriga. „Reporteri“ keerukas lõpupanoraam äratas tähelepanu, see oli filmiringkondades jutuks. „Dielmani“ samuti filmi kokku võttev ja veidi pikemgi lõpukaader jäi aga laiema tähelepanuta. Muidugi, Antonioni oli modernse filmi elav klassik, Akerman aga peaaegu tundmatu debütant.

    Nüüdseks on seis muutunud. Akermani võib pidada üheks aegamisi kulgeva filmi (slow cinema) teerajajaks ja klassikuks.

    2000ndatel tuli Peter Greenaway välja mõtteavaldusega filmikunsti surmast, avalikustas koguni kinematograafia surmadaatumi: see olla 31. september 1983, kui meie käeulatusse ilmus teleka kaugjuhtimispult. Mis sellest, et kalendris sellist kuupäeva ei ole, tähtis oli probleemi teadvustamine. Tõesti, mis mõtet oli Antonionil vaeva näha oma ülipika katkematu panoraamiga, kui vaataja sel ajal pulti näpib, otsib, kas kuskilt kanalilt midagi mõistlikumat ei tule.

    Greenaway ise nägi võimalikku lahendust filmi suuremas interaktiivsuses. Konkurents telekanalite paljususega tähendas aga suuresti lihtsalt seda, et film muutus veelgi enam tempot taga ajavaks, kiirkorras manustatava (rämps)toidu sarnaseks. See on olnud üks arenguteid. Teine võimalus, vastukaaluks esimesele, on vältida teadlikult niisugust tulevärki, esitada kõike stoiliselt senisest vaata et veelgi aeglasemalt. 2000ndatel teadvustus selletaolise filmi olemasolu ja seda hakati kutsuma aeglaseks filmiks. Poolnaljatamisi võiks öelda, et analoogiliselt slow food’ile, mis tõukub fast food’ist – nii et ajuvaba märuli asemel süvenev, maailma mäluv ja mõtestav film.

    Aegamisi kulgevale filmile on tunnuslik minimalism, napp narratiiv, pikad (staatilised) kaadrid, montaažilõigete-seoste vähesus. Mingist ühtsest esteetilisest või teoreetilisest platvormist ilmselt rääkida ei saa. Nii nimetatakse aeglase filmi esindajate seas väga erinevaid lavastajaid. Üksnes mõned nimed: Béla Tarr, Abbas Kiarostami, Nuri Bilge Ceylan, Tsai Ming-liang, uuematest Apichatpong Weerasethakul. Varasematest aga näiteks Andrei Tarkovski ja Bresson. Ning Chantal Akerman. Mõistagi, pikaldasus ei pruugi olla kõigile meelepärane: mõni ju eelistab kanalit, kus talle isegi naerukohad ette naerdakse. Teine naudib seevastu vabadust, mille aeglaselt kulgev film vaatajale jätab, võimalust süveneda ekraanil kujutatusse.12

    Naasen Sight & Soundi küsitluse juurde: tähendab see nüüd, et „Jeanne Dielman“ ongi kõigi aegade parim film? Ei. Aga seda pole ju ka „Vertigo“. Üle aegade küündiva tervikpildi haaramine läheb aasta-aastalt üha raskemaks. Nii muutubki tähendusrikkaks see, millisele tendentsile osutab ühe või teise kümnendi eelistus.

    Kinoteatrid pole ammugi enam ainus koht, kus filme vaadata. Kodu­kinod, voogedastus, internet on kardinaalselt avardanud filmivaliku kättesaadavust. Tegu oleks juba nagu Borgese üleilmse filmoteegiga, kus ei sõltuta enam sellest, mida lähim kino parajasti näitab, vaid võib nagu raamatukoguski sirutada käe ükskõik millise filmi järele, mis vaid huvi pakub. Ses filmoteegis orienteerumisel on abiks festivalid ja nende eriprogrammid, repertuaarikinod, aga ka näiteks Criterion Collectioni valik. Tänu neile võime leida filme, mida ei teadnud otsidagi.

    Viidatud arengusuund tegi võimalikuks seni pigem kitsamas ringis hinnatud Akermani filmi esilekerkimise, teisipidi väärtustab „Jeanne Dielman“ neid filmimaastiku ilminguid, mis võimaldavad osa saada maailma filmist ja pakuvad nii uusi võimalusi ka art-house’ile. Või lihtsalt: on ju rõõmustav, kui saad kunstielamuse, mida ei teadnudki loota.

    1 The Greatest Films of All Time, BFI, 1. XII 2022. https://www.bfi.org.uk/sight-and-sound/greatest-films-all-time

    2 „Jeanne Dielman, 23, quai du Commerce, 1080 Bruxelles“, Chantal Akerman, 1975.

    3 „Ladri di biciclette“, Vittorio de Sica, 1948.

    4 „Citizen Kane“, Orson Welles, 1941.

    5 David Bordwell, Janet Staiger, Kristin Thompson, The Classical Hollywood Cinema. 1985.

    6 François Truffaut. Le Cinéma selon Alfred Hitchcock. Éditions Robert Laffont, 1966.

    7 Laura Mulvey, Visuaalne nauding ja narratiivne kino. – Ariadne Lõng, 2003, nr1-2, lk 192–200.

    8 „Pierrot le Fou“, Jean-Luc Godard, 1965.

    9 „Mouchette“, Robert Bresson, 1967.

    10 https://faroutmagazine.co.uk/chantal-akerman-45-favourite-films/

    11 „Professione: reporter“, Michelangelo Antonioni, 1975.

    12 Aeglase filmi kohta interneti avarustes nt Slow cinema. Koost Tiago de Luca ja Nuno Barradas Jorge. 2016; Emre Çağlayan, Poetics of Slow Cinema. 2018.

  • Luupainajalikud utoopiad ja emotsionaalne ajalugu

    STEFAN PEETRI

    1994. aasta oktoober. Pensionärid kuulavad sovetlikus pansionaadis maki pealt linnulaulu. Groznõi ümbruses kogunevad uue Venemaa Föderatsiooni tankid „erioperatsiooniks“. Jeltsin on samal ajal kuninganna Elizabethiga Suures teatris „Luikede järve”, Nõukogude ajast tähelepanu hajutusvahendina tuttavat tükki vaatamas ja tervitab loožist Moskva koorekihti. Balleti proloog muutub helitaustaks Groznõile ähvardavalt lähenevale kopterile. Muusika katkeb, tšetšeen laseb hüüde „Allahu akbar!“ saatel lendu raketi ja kiljutakse õnnest, kuna tabati sihtmärki. Žirinovski uhkustab sünnipäeval kingitud pumppüssiga, väljaspool eliiti olevad venelased vaatavad tühje poelette. Kakeldakse viimase vorstiviilu pärast. Noor räppar hüüab „Yo, check this out!“, Pärsia kassid voodijalutsis limpsivad otsaesist.

    See episood tänavusest sarjast „Trauma­tsoon“1 on krestomaatiline näide briti dokumentalisti ja ajakirjaniku Adam Curtise ajastu absurdi tabamise oskusest. Tavaliselt saadaks seda Curtise jutustajahääl, ütlemas midagi sellist: „NSV Liidu kokkuvarisemine sümboliseeris paljudele lõplikku usukaotust, et kommunism või demokraatia võiksid olla aluseks uue ja parema maailma loomiseks. Selle asemel kerkis esile süsteem, millel ei olnud enam midagi pistmist poliitikaga.“ „Traumatsoon“ on aga Curtise dokkidest kõige lähemal Dziga Vertovi „kinosilma“ ideele. Siin kõnelevad montaaž ja kaadrid minimaalsete vahetiitrite toel halastamatul, esteetiliselt kompromissitul viisil selle ajastu vägivallast, ebaõiglusest ja irdunud inimestest.

    Mees nagu mõistatus

    Adam Curtis sündis 1955. aastal vasakpoolsete perekonda, isa Martin Curtis oli sotsialistlike vaadetega dokumentalisti Humphrey Jenningsi operaator. Adam Curtis jõudis Oxfordis politoloogia doktoriõppeni, kuid jättis selle pooleli, nähes, kuidas ülikoolist on saanud majanduslike huvigruppide allhankekeskus. Ta ei näinud alternatiivi esilekerkivale thatcherismile ja temast sai skinhead. Pärast mitme ideoloogiaga tiivaripsutamist suundus ta paljude radikaalsete kolleegide ja perekonna hämminguks hoopis tööle BBCsse, kus alguses tegi päevasesse teleprogrammi pseudodokke rääkivatest koertest.

    Curtisele omast stiili hakkame nägema alates „Pandora laekast“2, kus vaadeldakse majandusliku determinismi mõju ühiskonna poliitilisele enesemääramisvõimele plaanimajandusest neoliberalismini, s.t ideoloogilisi katseid poliitikat ja teadust sünteesida leidmaks ratsionalistlikke viise ühiskonda tõhusamalt organiseerida. Edaspidi hakkab Curtis käsitlema XX ja XXI sajandit mõjutavate ideede tahtmatuid ja ennustamatuid tagajärgi, mida väljendasid indiviidid ja huvigrupid – olgu need siis Ayn Rand, RANDi teadlased, neodarvinistid, küberneetikud, anarhistid, majandusnõunikud, psühhoanalüütikud või džihaadivõitlejad.

    Curtis traageldab mälufragmente poliitilisest ajaloost kollaažidena, mille monotoonne „tuleviku aeglase tühistamise“ diagnoos on kõige lähemal Mark Fisherile, kelle sarnaselt heidab Curtis valgust praeguse ajastu narratiivide ja tõdede paljususele, mis on võimalik ainult turu laissez-faire-ideoloogia ja keskastmejuhtide ühiskonnas. Me satume siin silmitsi sellega, mida Fisher mõistis kapitalistliku realismi plastilise reaalsuse igavese adaptatsioonina, mis on võimeline end igal hetkel muundama.

    Teine teetähis Curtise loomingus on seriaal „Enesesajand“3. Sigmund Freudi psühhoanalüütiliste järelduste toel jälitab Curtis siin XX sajandi tarbijakapitalismi teket, indiviidi kui irratsionaalsest subjekti oma neurooside, hirmude ja tumedate ihadega – teda on vaja rehabiliteerida, s.t manipuleerida „normaalseks“. Seriaali keskmes on Freudi nõbu Edward Bernays, tänapäeva avalikus­suhete valdkonna ja turu-uuringute looja, kelle tarbijate mõjutamis­tehnikaid rakendas ka Joseph Goebbels oma natsionaalsotsialistliku propaganda­masina loomiseks.

    Pean tema kõige aktuaalsemateks, tänapäeva tõejärgset maailmapilti kujutavateks töödeks „Hüpernormalisatsiooni“4 ja dokumentaalseeriat „Ei saa sind oma peast välja“5, mida võib pidada paljude Curtise huvipunktide kokkuvõtlikuks käsitluseks. „Hüpernormalisatsioon“ on võetud Aleksei Jurtšaki raamatust „Kõik oli igavene, kuni enam mitte: Viimane Nõukogude generatsioon“6, kus Jurtšak analüüsib hilisnõukogude inimese paradoksaalset seisundit, kus sa tead, et sulle valetatakse, ja võim teab, et sa tead, et ta valetab, ja sa tead, et võim teab, et sa tead, aga kõik läheb edasi nii nagu vanasti, kuna alternatiivi pole. Justkui nähtamatud jõud koordineeriksid inimese motoorikat ja mõtlemist nii nagu „Stalkeri“7 tegelasi tsoonis, mida Curtis on tihti sämplinud oma dokumentaalides.

    „Traumatsoonis“ kõnelevad montaaž ja kaadrid minimaalsete vahetiitrite toel halastamatul, esteetiliselt kompromissitul viisil selle ajastu vägivallast, ebaõiglusest ja irdunud inimestest.

    Metaajakirjanduse remiksiv esteetika

    Pealtnäha lahus olevaid kriisikoldeid või kultuurinähtusi – Tšetšeenia ja Afganistani ning Iraagi sõda, Donald Trumpi ja Bashar al-Assadi võimuletulekut, psühhoanalüüsi/-teraapia etableerumist ja vasakradikaalide konsolideerumist, popkultuuri ja massihävitusrelvi – sidudes toob Curtis esile ühiskonna sotsiaalpoliitilise komplekssuse. Kujutised uudistest, BBC arhiivist või videopangast, reklaamidest või filmidest, muusikavideotest ja seebiooperitest leiavad väljundi Curtise remiksograafias dekontekstualiseeritud kujul, pannes vaataja võõristama nüüdisaja müüte. Ajakirjanduslikes dokkides oleme harjunud nägema rääkivaid päid koos arhiivimaterjalidega, kaug- ja keskplaanis võtteid. Tegelased räägivad midagi, taustaks illustreeriv materjal. Vaatajal tekivad pidepunktid, lugu jookseb nii nagu peab. Curtise lähenemine on eksperimentaalsem, selles peegeldub interneti esteetika – veebilõimede vastuoksuslik infotulv, kus üksteise kõrval ühes ja samas voos leiavad hierarhiata koha kassipildid, kriitilised artiklid, videod terroristide hukkamistest ja popmuusika. Pole ime, et temast on saanud Z- ja Y-generatsiooni hinnatumaid dokumentaliste. Curtise käsitlus pakub alternatiivi ja tekitab vastupanu traditsioonilise ajakirjanduse neutraalsusele ja järjepidevusele.

    Curtise järsud montaažilõiked toovad esile paljude traditsiooniliste ajakirjandustavade kunstlikkuse ja muutuvad koos loo sisuga üheks kriitikaobjektiks. Intervjueeritavatele esitatud küsimused on tihti ebamugavad ja soodustavad Curtise enda narratiivi ja tegelaskuju esile tulekut. Neutraalsetest küsimustest loobumine ja ajakirjandusliku tõe tootmismeetodite kunstlik rõhutamine näitavad viise, kuidas ajakirjandus muudab lugusid meie jaoks „loomulikuks“ ja „tõeseks“.

    Sellise formaadi puhul kasutab Curtis eriskummalisi tehnikaid, nt aegluupi ja kiirkerimist, tagurpidi jooksvaid ja värvist küllastunud videoklippe. Prantsuse uue laine mõjusid täheldame viisis, kuidas ta kasutab loosunglikke vahetiitreid, raamistab ja lõikab järsult intervjuusid, häirides niiviisi aegruumi tervikut – sündmuste pidevuse teket vaataja teadvuses. Curtis vastandub klassikalise ajakirjandusliku doki järgnevusesteetikale. Remiksimine aitab mõista narratiivide, seega ka ajaloolise tõe konstrueeritust. Muidugi on tegemist modernismist pärit võtetega ja Curtis ei tee midagi uut, mis omakorda paneb mõtlema, kuivõrd maha on dokumentalistika jäänud teistest filmi- ja videovormidest.

    Heli ja kujutise rütmiline vahekord

    Dekontekstualiseeritud popmuusika ja arhiivikaadrite remiksimise võti peitub selle segu afektiivses võimes mõjutada meie poliitilist mitteteadvust. Curtisele on kombeks ootamatu ajakirjandusliku reportaaži miksimine tuntud filmide kaadrite ja muusikataustaga, kus võib kohata tuntud tegijaid Burialist Arvo Pärdini. Avangardsete filmitehnikate, poplugude ja vahetiitrite kasutamine hüpnootilisel moel meenutab Dziga Vertovi cinema verité stiilis „Inimest filmikaameraga“8, Jean-Luc Godardi 1960ndate filme ja muusikavideote sämplimisvõtteid, luues visuaalse esteetika, mida võib filmiteoreetik Steven Shavirot parafraseerides nimetada rütmiliseks dokumentaaliks.

    Video ja muusika komposiitimine vahendab hästi Curtise eesmärki, mida ta nimetab filmi „Ei saa sind oma peast välja“ I osa sissejuhatuses „emotsionaalseks ajalooks kaasaegsest maailmast“. Emotsionaalne ajalugu ei saa kulgeda lineaarsel moel, vaid on tunnetuslik fragmentide traageldamine elu ja inimeste ning ajaloosündmuste vahele. Nii on ta palju lähemal kultuuriepohhi „struktuursele tundele“, kui kasutada briti kultuuriteoreetiku Raymond Williamsi üht keskset mõistet – sellele, mis esialgu meile aimamata moel mõjutab kultuurilist tajuorbiiti. Selline lähenemine eristab Curtist teistest tuntud filmiesseistidest nagu eelmainitud Godard ja Vertov, või Chris Marker, Alexander Kluge, Anne-Marie Miéville, Allan Sekula või Harun Farock, kes ei olnud huvitatud kujutistega jutustamisest, vaid kujutise enda sotsiopoliitilisusest. Sellepärast ei pea Curtis oma loomingut filmiesseistikaks, millel on kõrgemad esteetilised ambitsioonid, vaid ikkagi ajakirjanduseks.

    Sarnaselt Chris Markeriga on Curtis tihti krüptiline, segab kokku seosetuid arhiivist leitud kujutisi koos lakooniliste vahetiitritega à la „vana süsteem on kokku varisemas ja uut pole veel sündinud“ või shakespeare’ilikult, „aeg liigestest on lahti“. Curtis aga ise kõrgeid esteetilisi eesmärke ei sea. Ta eelistab rämpstelevisiooni kiiret rohmakat töötlust. „Põhiliselt olen emotsionaalne ajakirjanik,“ väidab Curtis, kuid ei pea oma dokumentaalfilme poeetilisteks meditatsioonideks reaalsuse hetkeseisukorrast, vaid „tugeva narratiivse pulsi“ ja „emotsionaalse jõuga“ esitatud (aja)lugudeks. Üheks eeskujuks toob ta hoopis kirjaniku John Dos Passose ning tema modernistliku magnum opus’e, triloogia „U.S.A“. (1930–1936). Dos Passos lõikas välja ajalehtede pealkirju, kasutas leitud tekste poliitilistest avaldustest või ajakirjandusest, sõnu ja hüüdlauseid levimuusikast jne, kasutades ka tehnikaid nagu „uudistesaade“ ja „kaamerasilm“ inspireerituna Pravdast ja Dziga Vertovist.

    „Viimase inimese“ võimukriitika meemistumine

    Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et Curtisest on saanud filmi- ja videoesseede suunamudija, kelle mõjutusi võib kohata ka kriitilist kultuurianalüüsi pakkuvates Youtube’i videotes. Kes tahab, leiab ka tema hääle süvavõltsingu najal protomeemilikke filmiesseid. Tema trajektoori alates „Pandora laekast“ võib vaadelda järgnevalt: teravast nullindate ja 2010ndate kultuslikust filmiesseistist on saanud 2020ndatel omamoodi klišee. Seda tõestab tema liitumine teise BBC armastatud kriitilise ajakirjaniku Charlie Bookeri „Ekraanipühkega“ („Screenwipe“) ja „Uudisepühkega“ („Newswipe“), mille jaoks Curtis tootis kaks metaajakirjanduslikku lühidokumentaali. Curtise ja Bookeri pessimism lääne liberaaldemokraatia ja ajakirjandusmeetodite suhtes on sarnane. Nende Zeitgeist’i analüüsid pakuvad piisavas koguses survet ja konfrontatsiooni, kuid mitte liiga palju – paati kõigutades ei taheta seda ümber ajada. Pigem heatahtlik postmodernism, mis kannab ärksameelse paha poisi riideid, tagades kindla koha meediaturul.

    Curtisest on saanud Nietzsche „viimane inimene“, kes vaatab oma Olümpose mäelt alla ajaloole, tuhnides selle arhiivides, leides alalõpmata kinnitust oma kinnisideedele progressimõiste ja kollektiivse vastupanu lagunemisest. Väga osav õhulosside paljastaja, kuid võimetu oma kriitika realiseerimisel. Curtis on 1980ndate Suurbritannia poliitiline produkt, kes on ajaloo lõpu ideoloogia järeleandmatu kriitikuna sellesama ajaloo lõpu narratiivi tegelane, justkui oodates oma poliitilist Godot’d. Ajastu absurdi viimane absurd on enesest küllastunud kapitalismikriitika.

    Kapitalistlik realism, millest Mark Fisher üle kümne aasta tagasi kirjutas, ei ole enam spetsiifiline epohh, vaid post­traumaatiline stressihäire, mis asetab meid masinlikku kordusse, kuhu kuulub tungilik võimukriitika, mis varjab end poliitilise radikalismi taha. Teisisõnu: kuidas aitab ajaloo saiapuru põhjal järeldamine, et elame pidevas ajaloolõpu korduses, meil avastada mõni tõeline alternatiiv? Curtise kriitika jätab meid puhverolekusse nagu Youtube’i video ringlev laadimisikoon. Kriitika muutub ajaloo igaveseks korduseks. Oleme võõrdunud unistamisvõimest, kuid kunagi varem pole Curtise küsimused ja probleemipüstitused olnud nii ajatundlikud kui praegu.

    1 „Russia 1985–1999: TraumaZone“, Adam Curtis, 2022.

    2 „Pandora’s Box“, Adam Curtis, 1992.

    3 „The Century of the Self“, Adam Curtis, 2002.

    4 „HyperNormalisation“, Adam Curtis, 2016.

    5 „Can’t Get You Out of My Head“, Adam Curtis, 2021.

    6 Aleksei Jurtšak. Everything Was Forever, Until It Was No More: The Last Soviet Generation. Princeton University Press, 2006.

    7 „Сталкер“, Andrei Tarkovski, 1979.

    8 „Человек с киноаппаратом“, Dziga Vertov, 1929.

  • Pennike va Guy heaks

    KAUR RIISMAA

    Tallinna Linnateatri „451° Fahrenheiti“, autorid Ray Bradbury ja Diana Leesalu, tõlkijad Hans Luik ja Diana Leesalu, lavastaja Diana Leesalu, kunstnik Kristjan Suits, kostüümikunstnik Triinu Pungits, valguskunstnik Emil Kallas, videokunstnikud Alyona Movko-Mägi ja Lauri Urb, helilooja ja muusikaline kujundaja Jakob Juhkam. Mängivad Indrek Ojari, Indrek Sammul, Ursula Ratasepp, Maris Nõlvak, Egon Nuter, Priit Pius, Tõnn Lamp, Jarko Rahnel, Ando Tammsaar, Piret Kalda, Epp Eespäev, Evelin Võigemast ja Kalju Orro. Esietendus 19. XI 2022 Salme kultuurikeskuse suures saalis.

    Sõltuvalt meeleolust või ajastust on vähemalt kaks viisi, kuidas lugeda Ray Bradbury teost. Üks võimalus on näha teoses massimeedia-kriitikat: raamatud jäävad unarusse ning inimesed lasevad odaval kiirmeedial ennast tuimaks teha. Inimese mõistmise sügavus ja hõlmavus kaob ning temast saab pelgalt turu­statistika ühik.

    „Fahrenheitil“ on teine kiht veel, mis jääb sageli tähelepanuta, ehkki on massi­meedia-kriitikast vist enamgi esil. See on inimese ja looduse sideme kadumine. Mõlemad vaatevinklid on õigustatud ning vaevalt Bradbury neid eritles.

    Punane hirm. „Fahrenheiti“ kirjutamine jäi eelmise sajandi neljakümnendate lõppu ning viiekümnendate algusse. Sel ajal hakkas raadio kuldaeg mööduma ning inimkond oli saanud massimeedia esimesed vitsad. Teise maailmasõja järgses USAs oli alanud beebibuum: sõjast tulnud mehed tahtsid perekonda, lapsi ja head vaikset elu. Linnalähedastel tühermaadel kerkisid odavate tüüpmajadega elurajoonid.

    Igasse koju jõudis kiiresti ka televiisor ja selle ekraanilt uus suur vaenlane kommunism. Inimese ideoloogilised vaated polnudki sel ajal niivõrd olulised, pigem nähti kommunismitonti igasuguses normist kõrvalekaldumises. Normaalne meessoost ameeriklane käis tööl, vaatas naisega õhtul telekat ega lugenud kahtlase sisuga ilukirjandust. Ideaalne USA oli vaikne ja õnnelik.

    Kaks võimalust elada. „Fahrenheiti“ tegevus toimub nimeta linnas, mille elanikud veedavad oma vabad hetked ekraanide ees. Ekraanid katavad tubades kolm või isegi neli seina ning näitavad „sugulasi“, „onusid“ ja „tädisid“, kes pakuvad inimesele meelelahutust. „Sugulased“ on samamoodi värvilised, eksalteeritud ja anonüümsevõitu, nagu tänapäeval kõiksugu story’d ja reel’id. Meiegi tunneme võõraste inimestega sugulust, kuna algoritm on aru saanud meie eelistustest ning „soovitab“ uusi sisuloojaid ja nende videoid – ainult et ekraanid pole meil seintel, vaid taskus.

    Ekraanid lavastuses ja romaanis ainult ei näita, need ka kuulavad. Leesalu lavastuses on võluv stseen, kus Guy Montag (Indrek Ojari) palub oma naisel Mildredil (Ursula Ratasepp) vett tuua ja ekraanil hakkab automaatselt jooksma mingi veefirma reklaam. Et mitte oma mõtetega üksi jääda, võib kõrva lükata „merikarbi“, tänapäeval nii tavalise nööpkõrvaklapi. Linnaelanikke iseloomustab täielik äralõigatus loodusest või üldse keskkonnast. Ka äralõigatus iseendast, nõnda, et enese mõtete ja tunnetega hakkama saamiseks on kaks võimalust: eita kategooriliselt oma sisemaailma või tapa ennast ära.

    Bradbury inimesed on vahetanud oma rõõmud ja kurbused pealiskaudsete afektide vastu, mis justkui toidavad meeli, aga jätavad inimese ikka natukene nälga, et ta ei läbeks ära oodata järgmist saadet, programmi, (postitust või tik-tokki). See nälg võimaldab aga müüa reklaami, mis meiega kõikjal kaasas käib. Bradburyl jookseb metroos Denhami hambapastareklaam, tänapäeval on reklaam pidevalt meie südame või niuete lähedal kaasas.

    Guy Montag (Indrek Ojari) on algusest peale kuidagi torssis olemisega.

    Lilled ja raamatud. Õigupoolest pole sellises maailmas raamatud täielikult keelatud: instruktsioonid, „sugulaste“ stsenaariumid, erootika jms tekstid on lubatud. Ainult ilukirjandus, mis sisaldab mitmetimõistetavusi, sõnamänge ja inimese analüüsimist, on keelatud. Keelab küll valitsus, aga otsus, et raamatud tuleks keelata, on pärit kodanikelt endilt (vähemalt nõnda seda esitatakse). Bradbury tegelased toimivad kolmnurgas raamat-inimene-keskkond: massimeedia tõttu tundetuks muudetud-muutunud inimene ei saa enam ilukirjandusest aru.

    Guy Montag on aasta aega salaja raamatuid kõrvale pannud ja neid oma korteris peitnud. Lugema hakkab ta neid alles siis, kui Clarisse (Maris Nõlvak), 16aastane naabrineiu, juhib tema tähelepanu lilledele, vihmale ja Kuu peal elavale mehele. Lavastuse Montag ja raamatu Montag erinevad selle poolest, et raamatu Montag naudib raamatute põletamist, ahneid leeke, tema näol „püsis kõigi leekidest kõrvetatud ja taanduma sunnitud inimeste metsik irve“. Ojari on algusest peale kuidagi torssis olemisega ja tema näole ilmuvad emotsioonid alles siis, kui Clarisse’iga kohtub.

    Eriti meeldejääv on stseen, kus Ojari salaja Kuud vaatama jääb: kas seal tõesti enne koitu istub keegi mees? Ojari mängib väga vähesega, ainult pilguga, aga see ilmestab tema olukorda, mille kirjeldamiseks on raamatus vaja läinud mitut lehekülge. Juba kolmekümnele liginev Montag ei usu ometi Kuu peal elavat meest! Aga Montag ja linnaelanikud on elanud päris loodusest nii kaua eraldi, et see pole iseenesestmõistetav.

    Traagika ja koomilisus. Kui inimene on kaotanud sideme sellega, mida raamatutes kirjeldatakse – teiste inimeste, elukeskkonnaga –, siis on raamatute abil väga raske seda sidet taastada. Montag jõuab raamatute juurde Clarisse’i toel. Montagi traagika on selles, et kuidas ta ka ei üritaks oma naisele Mildredile raamatute väärtust tõestada, ei suuda ta tollele olla Clarisse’i eest.

    Ei Guy ega Mildred mäleta, mis­moodi nad esimest korda kohtusid, nende abielus pole õrna armastust ega ligitõmbavat kirge. Lavastuse ja romaani algul on Guy sõna otseses mõttes abielus elusa surnuga, kelle magu tuleb tühjaks pumbata ning veri välja vahetada. Selle stseeni kaalu vähendab lavastuses mehaanikute koomilisus. Romaanis on nad lihtsad „pumbamehed“, kes „tulevad objektile“. Inimest tühjaks pumpava mehaaniku sarnasuse tõttu meie igapäevase torumehe, elektriku või korstnapühkijaga on romaanis seda talumatu lugeda. Lavastuses on mehaanikud Evelin Võigemast ja Priit Pius oma rollis naljakad, karikatuursed, ja see vähendab sündmuse õõva.

    Ka näiteks stseenis, kus Mildredile tulevad külalised (Võigemast ja Nõlvak), pole sündmus enam nii õudne seetõttu, et Võigemasti tegelane on üle võlli karikatuurne ja naljakas. Siin on see ehk rohkem õigustatud: kui Võigemast hakkab luuletust kuulates nutma, kukub ta kõrgemalt.

    Raamat, keskkond ja tegelane. Linnaelanike õnnetus pole mitte see, et nad ei loe raamatuid, vaid neil puudub kontakt puude, lindude ja ka teiste inimestega, sealhulgas omaenda abikaasa ja lastega. See on äärmiselt tänapäevane probleem: paarkümmend sekundit kestvate dopamiinilaksude pealt on väga keeruline hakata lugema mitu rida kestvaid lauseid. Raamat pole mingi võluvits, mis tähelepanumajanduses enesepildi kaotanud inimese uuesti nägema paneb.

    Nii nagu tänapäeva Eestis arutlevad näiliselt mõistuse juures inimesed humanitaarhariduse kasumlikkuse üle, peab ka Bradbury loodud maailmas kultuuril mingi tulu sees olema. Ilukirjandus seevastu suunab inimese küsima „miks?“, mitte „kuidas?“. Erinevalt Bradbury romaanist on lavastuses väga palju tsitaate, nende autorid on ka kavalehel ära toodud. Romaanis mainitakse küll autoreid, aga tsiteeritakse harva, mis ilmselt seletab romaani menu. Pärast etendust kuulen garderoobis kedagi ütlemas: „See oli üks raamatu­inimeste asi.“ Kui kirjandus muutub raamatuinimeste tsitaatide äraarvamismänguks, on kirjandusega lõpp.

    Leesalu lavastuses on Guy Montagi kolleegid-tuletõrjujad palju aktiivsemad kui raamatus. Nad kannavad märulipolitsei kiivreid ning harjutavad vabal hetkel võitluskunste. Raamatus mängivad nad häirete vahepeal kaarte ning suitsetavad piipu. Mulle mõjuvad hirmsamalt just need piipu toppivad vaiksed mehed kui märulipolitseinikud. Bradburyl esitavad nad kurjuse banaalsust, millest Arendt kirjutab kümme aastat pärast „Fahrenheiti“ ilmumist. Olen ikka ja jälle mõelnud, et muna praadiv Sturmbannführer (või magav Hitler) mõjub kuidagi palju kõhedamalt kui keegi, kes peksab kurjal pilgul ratsapiitsa vastu kintspükse.

    Raamatu pritsimehed tekitavad küsimuse, et kas mina ise teeksin sellist tööd? Kas põletaksin raamatuid? Olen isegi piipu suitsetanud ja kaarte mänginud. Kuigi ma selles täielikult veenduda ei saa ega taha, siis kumminuiaga inimeste peksmist harjutav märulipolitseinik käivitab minus reaktsiooni, et temataoliseks ei muutuks ma kunagi. Hoiatusena mõjub Bradbury valik paremini kui Leesalu oma.

    Beatty ja Faber. Bradbury romaanis on kaks olulist monoloogi, mis autori sõnumi edasi annavad: Beatty ja Faberi oma (Indrek Sammul ja Egon Nuter). Pritsimeeste pealik Beatty on palju lugenud mees, kes kasutab oma teadmisi Montagi ja temasarnaste kahtlustesse langenud pritsimeeste tagasi karja rüppe toomiseks. Ta ei anna eetilist hinnangut pritsimeeste tegevusele, vaid raamatupõletamise ratsionaalse seletuse. Temagi seletab ära probleemi „kuidas“-küsimuse ja hoidub küsimast „miks?“ Võiks ju ka ilukirjanduse lihtsalt luku taha panna, aga ühiskond armastab vaatemänge ja selleks põletataksegi raamatuid öösiti.

    Beatty monoloogis on see tera, mis tegi „Fahrenheiti“ aktuaalseks nii 1950. aastatel kui teeb seda ka praegu: maailma rahvaarvu suurenedes raamatud õhenevad. Lõpuks piirdutakse ümberjutustuste ümberjutustustega, sest originaal on lihtsalt liiga keeruline lugeda – „… lastetoast kolledžisse ja sealt jälle lastetuppa tagasi“. Filmide ja raadiosaadete tase langeb „teatud standardini“, et need oleksid arusaadavad kõigile. „Koolides lühendatakse järjest õppeaega, distsipliin langeb, filosoofia, ajalugu ja keeled jäetakse õppekavadest välja. [—] Elu on lühike, oluline on ainult töö ja et pärast tööd oleks lõbu laialt. Milleks siis õppida veel midagi peale nuppudele vajutamise, lülitite klõpsutamise, mutrite ja poltide keeramise?“

    Lisaks muidugi ka see, et rahvaarvu tohutu tõusuga tekkisid eri kildkonnad, kellele teatud tüüpi raamatud ei meeldi: „Keegi on tubakast ja kopsuvähist raamatu kirjutanud? Sigaretivabrikandid närveerivad? Põletagem see raamat ära.“ Romaanis püsib Beatty oma monoloogi(de) puhul paigal, popsutab piipu ning filosofeerib. Lavastuse pritsimehed on märksa testosteroonirikkamad sellid ning ka Indrek Sammuli Beatty ei püsi hetkekski paigal. See teeb tema jälgimise keeruliseks. Kui oled alles äsja raamatut lugenud, pole muret: märksõnad on olemas ja monoloogil on võimalik sabast kinni hoida. Kui aga lavastus on esimene kohtumine Bradbury teosega, siis läheb küll hulk teksti ja mõtet kaotsi. Sammuli meeldivalt madal ja kare hääl ei tee tekstile teenet.

    Faberi ilmumine teises vaatuses on omaette väike näitlejatehniline ime. Küürus ja kepile toetuva vanamehe hääl otse lajatab saali. Ta räägib vaikselt, vähem kui Beatty, aeg on selle tegelase kurku kulutanud, aga iga sõna ja sõnalõpp mitte ainult ei jõua saali, vaid jõuab saali kõige tagumise toolirea kõige kaugemasse soppi.

    Faberi monoloog annab edasi selle, millele Clarisse’i tegelane algul vihjas: raamat pole võluvits, mille peale uinuva mõistuse silmad avanevad. „Te ei vaja mitte raamatuid, vaid seda, millest raamatud kunagi jutustasid. [—]Meie raadio ja televiisor võiksid meile anda niisama palju üksikasju ja teadmisi, aga nad ei tee seda. [—] otsige seda loodusest ja iseendast. Raamatud olid ainult üht liiki panipaigad, kus me talletasime paljusid asju, mida me kartsime unustada. Neil endil ei ole mingit maagilist jõudu. Maagiline jõud seisab ainult selles, mida raamatud räägivad, selles, kuidas nad meile universumi üksikuid ribakesi üheks rüüks kokku õmblevad.“ Faber vastab siin Beattyle, kui too ütles: „Kogu selle vingerpussi mängisid, tänu jumalale, ainult tehnoloogia, massiline tarbimine ja kildkondade nõudmised. Neile te võlgnetegi tänu selle eest, et võite nüüd vahetpidamatult õnnelik olla ja et teile on lubatud koomikseid, alati huvipakkuvaid armulugusid ja ärialaseid ajakirju lugeda.“

    Nende kahe tegelase dünaamikas avaldub see, millele Bradbury tähelepanu juhtis ja mis on ka tänapäeva Eestis ajakohane. Raamatud pole mitte keelatud, vaid inimesed loobusid teatud liiki raamatutest: ilukirjandusest. Mida madalama tasemega on kultuur, seda lihtsam on seda kasutada reklaamipinnana. Kõige parem on lasta inimestel ise oma sisu luua, sest nii kaovad ära tootmiskulud. See on aga ühismeedia mudel, kus naabri kassi foto kõrval „soovitatakse“ meile uut parkat, tenniseid või mootoriõli. Kultuur muidugi ongi see, mida „inimesed teevad“, aga käsikäes „vähekasumliku“ humanitaarhariduse mõõnaga on siin retsept lõpuks Bradbury düstoopiasse väljajõudmiseks.

    Kas õnnelikud või tuimad? Bradbury tegelased on õnnelikud. Vähemalt selline on ametlik ideoloogia: tee tööd ja pärast tööd olgu lõbu laialt. Ursula Ratasepa Mildred on värviline ja õrn. Aga kas ta on õnnelik? Algab ju romaan ning ka lavastus kahe naise kõrvutusega: Clarisse on helge kuju, hoolimata sellest, et tema kaaslased on üsna hiljuti surma saanud. Järgmises stseenis lamab Mildredi elutu keha põrandal.

    Nõlvaku ja Ratasepa kontrast on lavastuses väga õnnestunud: üks hallides toonides ja uudishimulik, teine neoonretuusides ja neurasteeniline. Kui Nõlvaku Clarisse imestab iga linnu ja lille üle ning uurib tundeid – „mõlgutab narre mõtteid“ –, siis Mildred on unustanud, kuidas emotsioonid välja näevad. Mildred lihtsalt ei tunne ära oma ängi ja ahastust, sest seesuguseid tundeid pole tema „sugulased“ ekraanil näidanud. Tema hing on muutunud selliseks, mida saab nulle ja ühtesid kasutades kirjeldada: „Ükskõikne operaator, kes [maopumba] masinal töötas, võis vastavat optilist kiivrit kandes vaadata selle inimese hinge, keda ta tühjaks pumpas. [—] vajutage puur sügavamale, pumbake tühjus välja. [—] Operaator seisis ja suitsetas sigaretti. [—] Teisel masinal töötas niisama ükskõikne mees.“ Montagi raev „ei olnud neid sugugi puudutanud.“

    Romaanis on Clarisse’ile vastanduv maailm ükskõikne, hall, äärmiselt funktsionaalne, seal on ka inimene ise ainult mutter, mitte mõtlev ja tundev organism. Üldisest anonüümsusest säratab läbi ainult Denhami hambapasta reklaam, mille võib sassi ajada metroojaama nimega. Lavastuses on Montagi kolleegid ja teised kõrvaltegelased märksa värvilisemad: nad ei ole tundetuimad kujud, kes teevad vaikselt oma igapäevast tööd. Mehaanikud ja Mildredi külalised on karnevalilikud ja naljakad ning võluvad publikust naerupurtsatuse välja. Minu meelest kaotab lavastus selles osas romaaniga võrreldes oma mõju.

    Lõputus. Romaan lõppeb sõjaga, mis lõppeb sama kiiresti kui jõudis alata. Ennäe: isegi sõda on muudetud funktsionaalseks. Montag leiab üles jõeäärsed paariad, kes hoiavad raamatute teksti oma peas tallel. Nad elavad ootuses-lootuses, et kui raamatute põletamine ühel heal päeval lõpetatakse, on nende mälu najal võimalik kaotatud tekstid taastada. Montagil on peas jupikene Koguja raamatust ning ta otsustab puruks pommitatud linna tagasi minna.

    Bradbury tekst on mõnusalt ambivalentne ja jätab õhku küsimuse, kas inimesed, kes on raamatu pähe õppinud, pole viimati samamoodi funktsionaalsed ühikud nagu näiteks Mildred? Ka don Quijote või madame Bovary satuvad oma seiklustesse ja õnnetustesse, kuna käituvad ette antud algoritmi alusel ehk esimesel puhul rüütliromaanide ja teisel romantiliste romaanide eeskujul.

    Lavastuse lõpp on ühemõttelisem: Ojari jõuab raamatuinimeste juurde, kes moodustavad mingi humanitaar­hipide kommuuni. Nad liiguvad aeglaselt, on looduslikes toonides riietuses ning kõnelevad leebelt-pühalikult. Lava tagaseinas ripub kirsipuu (romaani elupuu). Romaanist on alles jäänud Montagi tagaajamise lugu, milles üks juhuslik tänaval seisatunud mees satub masinkoera nõela otsa, otsekui jooniks veel kord alla: sellises ühiskonnas pole oluline mitte inimene oma sisemaailmaga, vaid roll vaatemängus. Kui on vaja üht Montagit, siis sobib selleks kes tahes, peaasi et ta vastab enam-vähem Guy Montagi välistele tunnustele.

    Tunnen, et lavastuse lõpp vajub ära, aga tunnen seda peamiselt seetõttu, et olen „Fahrenheiti“ lugenud teistmoodi, kui lavastus seda jutustab. Mulle on romaani sõnum pigem Faberi kui Beatty oma: belletristika juhib tähelepanu, aga ei ole väärtus omaette. Kuigi Prousti lugedes peaks ümbritsev maailm muutuma märksa kirkamaks, ei avane seda tehes tuimaks materdatud inimese silmad.

    Lõpuks üks väike, aga lavastuse ja romaani teemat arvestades kõnekas detail: kavalehel pole dramaturgi nime. Kuna Leesalu on lisaks Hans Luigele märgitud tõlkijaks, võiks arvata, et tema on ka romaani lavatekstiks kirjutanud, aga dramaturge Eesti teatrite kava­lehtedelt naljalt enam ei leiagi. Selliste väikeste sammudega lahkub kirjandus meie elust, kuni ühel ööl löövad raamatu­virnad loitma ja me küsime endalt juhmil ilmel: „Mis ometi juhtus?“

  • Metsa tühistamissõnade tühistamine

    KRISTEL VILBASTE

    Lugu metsast on hea alustada looga metsaskäigust. Sel suvel juhtus nii, et üks pikka aega planeeritud üritus sai teoks. Üle paarikümne aasta toimusid taas Palmse mängud. See on traditsiooniline suvine bioloogiatudengite pidu Palmse pargi lähedal metsatalus, kus eelmisel sajandil toimusid zooloogia praktikumid, hiirte skalpide võtmised ja linnulaulu tundmaõppimine. Ajalooline koht on nüüd erakätes ja kannab taluna nime Ülikooli. Nii toimusid Palmse mängud Lahemaa rahvuspargi Oandu telkimisalal. Ja seekord polnud seal koos mitte ainult bioloogid, vaid kogu eelmise sajandi lõpu bioloogia-geograafia teaduskond, kelle hulka kuulusid ka näiteks geoloogid. Pidu sai vägev: spordivõistluste ja mälumänguga, ohtra söögi ja joogiga, disko jõudis hooga hommikusse välja. Aga oli midagi hoopis erilisemat. Metsaskäik. Selle järgi võiks ehk lavastada „Seenelkäigu 2“. Ja see on selle loo müstiline osa.

    Hõigati välja, et nüüd läheme kõik matkarajale kui üks mees. Vaatasime ette valmistunud kolleegide juhtnööride järgi rannavalli ja põnevaid käpalisi jpm. Kuni selleni, et avastasime raja kõige kaugemas punktis, et kaasas olnud giidid on kadunud. Hiljem selguski, et siis oli osa rahvast otsa ümber keeranud ja tuldud teed tagasi läinud – ju neile tundus, et kõik on nähtud ja targem on tagasi pöörduda toidu ja joogi juurde. Kui kindlat juhti enam ei olnud ja kuna enamik ei olnud ka metsa minnes vaadanud, kuhu minnakse, algasid arutelud. Kuidas jõuda metsast välja? GPS-seadmed näitasid tugevat nihet ja rajal sammudes hakkas sinine täpike ringe tegema. Seega oli valida kolm varianti, sest sellest, et viidaga tähistatud Oandu-Ikla matkateele minna ei tasu, saime kiiresti aru. Meie poolesajane salgake jaguneski kolmeks. Kõige väiksem rühm läks otse tagasi, tuttav laudtee jalge all ja eksimisvõimalus nullilähedane. Ülejäänud seltskond, need, kel oli mõttes veel midagi uut näha, jagunes kaheks. Osa läks vasakule ja teine paremale, sest üksmeelele ei jõutud, kumb tee on õige või kumb on lühem. Varsti selgus, et ka paremale keerajate seltskond jagunes grupikesteks, kes jäid imetlema õitsvaid orhideesid, kellel oli tänu noorusele pikem samm, ja tekkisid ka juturühmad, sest põnev oli rääkida sama eriala teiste aastakäikude inimestega, kes minu ülikooli tuleku ajaks ei olnud veel ülikooli jõudnud või olid juba tööle siirdunud. Kui nüüd see veidi müstiline eksirännak kokku võtta, siis … ei-ei, metsa me ei eksinud, paremale keerajaid ei söönud ära ka hunt, kuigi aeg-ajalt oli raja ettevalmistajate poolt puude vahele peidetud papist karu. Ka vasakule pöörajaid ei oodanud muinasjutus teelahkmele sattunute tavaline saatus – surm. Kõik jõudsid metsast rahulikult grill-liha kuhjade juurde. Kes varem, kes hiljem. Õigus oli olnud tagasipöördujatel, õigus vasakule sammujatel ja õigus parempöördelistel. Aga üks oli selge, mets ei olnud hirmus, mets kaitses meid sabiseva vihmakese eest, mets liitis inimesi, mets äratas huvi. Mets oli oma.

    Just seda oma-tunnet kogebki iga eestlane, kes metsaväravast sisse astub. Me oleme metsarahvas hoolimata tühistamisõnadest, mis viimasel ajal selle kohta on lausutud. Me võime käia metsas eri radu ja jõuda pärale eri aegadel, aga mets ise räägib meile lõpuks, mis või kes ta tegelikult on. Mõned metsauurijad ongi võib-olla veel kolmkümmend aastat maas, et jõuda nõukogudeaegsest Siberi metsade majandamismetoodikast tänapäeva. Mõned üritavad teeradu ebaausate võtetega sirgemaks lõigata, et kiiremini toidukuhjade juurde jõuda. Mõned tahavad sammumist juttudega täita, sest see annab võimaluse end näidata ja tähtis olla. Mõnel on läbinägelik pilk, nad näevad puude taga metsa, seda tulevikuvisiooni, kus kõike käsitatakse toimiva tervikuna.

    Me oleme metsarahvas hoolimata tühistamisõnadest, mis viimasel ajal selle kohta on lausutud.

    Ometi saame kõik aru, kui tähtis on meile mets. Ja kindlasti ei ole see pelgalt sajand tagasi vabaks saanud eesti rahvusidealism, kus me püüame end identifitseerida metsarahvana. Me olemegi metsarahvas. Meile, mitte metsale on vaja rahvuslikku eneseuhkust, et eristuda teistest rahvastest millegi nii võimsa kui metsa läbi. Needsamad rahvuslikud enesemääratluse mõtted olid viiekümne okupatsiooniaasta jooksul väga tugevalt alla surutud, mets oligi siis võimu meelest ohtlik ja see tuli maha raiuda. Mu lauasahtlis seisab üks vanaisa Gustav Vilbaste avaldamata käsikirja äratrükk, mille kohta tsensor olevat öelnud, et see avaldatakse ainult üle tema laiba. Nüüd on mõlemad manalamehed, seega võiks meie metsausu ja metsarahva enesemääratluse leheküljed avaldatud saada. Gustav Vilbaste kirjutab: „Vanemal ajal olid inimesed olnud puudega tihedamas seoses kui praegusel ajal. Puud olid neile kasulikud ja nad pidasid neid elavateks olevusteks, mis on kunagi kõnelenud, tundnud valu, muretsenud oma järglaste eest, toiminud igas asjas nagu inimesed ning nende mured olid sarnased inimeste muredele. Peale pungade tekkimist on kõik puud hinges, elusad, ainult talvel on puu surnud ja siis võib teda raiuda. Sel ajal arvati, et puud tunnevad valu, eriti toored puud. Puudel oli keskel süda, aga kuusepuul olla tüves juurika juures südame ümber kolm vaigust lülirõngast. Kui tahetud puu surmata, siis löödi tal „latv kohe kirvega ühe krapsuga otsast ära“. Puud olid elavad olevused, neil oli vanemate vaadete alusel kõik elavate olevuste omadused. Nad moodustasid tihedamas koosluses metsa. Seepärast oli mets elav, nagu on elav inimeste hulk, loomade kari, lindude parv. Ainult puud ei saanud vahetada oma kohta, vaid püsisid ikka omal kohal.“* (G. V. käsikiri kirjandusmuuseumis)

    Sellesse lõiku on koondatud sada aastat tagasi elanud eestlaste vaated metsale ja ma ei usu, et ükskõik kui vägevaid uusi uuringuid me praeguse aja inimeste kohta ei tee, püüdes tühistada meie identiteeti metsarahvana, siis leiame eestlaste südamest ikka needsamad laused.

    Pilk pidi olema südame peegel. Mida me näeme selles pilgus metsale?

    Seda, et ka kõige paadunum metsaärikas ei raiu maha oma koduümbruse metsa. Ta teeb seda kaugemal, kus kännustikud ja mudasse tallutud metsateed ei karga vaatajale südamesse. Seal kaugel, kus ta ei näe teiste inimeste südamevalu. Lihtne on geoportaalist kinnistute hulgast üles leida metsa suurärimeeste kodud, need on sama rohelised kui looduskaitsealad. Ka nemad jõuavad vanuigi oma metsarännakul metsast välja, iseasi, kas teised neid enam oma söögilaua taha lasta tahavad.

    Me näeme inimeste pilgus muret metsa üleraiumise pärast. Ükskõik kui veenvalt ei korrata mantrat, et „meil ei ole kunagi nii palju metsa olnud kui praegu“, siis inimsilm seda ei näe. Nii palju raiuti ehk pärast Vabadussõda, kui rahvas otsis teed ellujäämiseks, asunikutalusid rajades raadati metsa ja pangavõlga makstes raiuti metsa. Süütundest istutati see tagasi, et lapselastel oleks midagi võtta. Aga praegu näeme, et istutatud metsa võtab keegi võõras. Igaüks, kes natuke geoportaalis ringi kerida oskab, näeb, kui lapiliseks on muutunud Eesti. Meie ainsad suuremad metsalaamad ongi kaitsealadel. Alutaguse, meie ürgmets on ammu liikunud korstnatesse ja saeveskitesse, järel on vaid kännustikud ja kardinad. Metsamaa ümbernimetamine metsaks ei tee kännustikust ürglaant ega isetaastunud võpsikust kohisevat kotkametsa. Iga-aastased istutamistalgud seda suhet ei muuda. Nõukogude stiilis hüüdlaused, et sel aastal istutasime metsa rohkem kui mullu, on pettus. Muidugi, ainult siis saabki rohkem istutada, kui on ka rohkem raiutud.

    Selle ülal kirjeldatud metsamatka seltskonna uusim nali metsa süsinikusidumise kohta on nooremale põlvele ehk mõistmatu: „Metsa-uurimused läksid siis turki, kui esimene puupea keemialoengusse jõudis ja nad süsiniku avastasid.“ On jah natuke õel ütlemine. Aga see on küll koht, kus tahan, et ülikoolide metsandusteadlased ühte sammu käima hakkaksid ja koos raja metsast välja leiaksid … ilma seda maha raiumata. Lause „Noor mets seob süsinikku rohkem ja metsa uuendamine on rohepöördeks oluline“ – metsapeeglisse vaadates põleks selle lause esimese poole lausuja juba tuhaks. Mets vaataks teile silma ja ütleks: kallis laps, kuidas me enne inimesi siis hakkama saime, kuidas igivanad puud Maa atmosfääri enne inimeste tulekut hävitada ei suutnud.

    Veel üks müüt, millele ühisel metsateel lahendus on vaja leida. Millist osa etendab mets meie riigi kaitsel? „Kui meist võimsam vallutaja peaks tulema, siis läheme metsa nagu metsavennad“ – mets kostaks selle peale: mida te seal metsas teeksite? Meil ei ole metsades enam metsavahikordoneid ega põliseid talusid. Metsavennad said möödunud sajandi keskpaigas ellu jääda ainult tänu sellele, et neid taludest toideti. Kellelt saaksime toidu meie? Kus on need suured metsaalad, kust inimest drooniga üles ei leia? Joogivee raamatut kirjutades vaatasin aerofotode abil üle meie kuulsamad allikad. Allikad, tõsi, on enamasti puude all peidus, sest neis vesistes paikades on sageli raske raiuda. Aga vaadates näiteks teekonda allikani mõnest linnast – meil ei ole enam rohekoridore, mida mööda varjatult liikuda. Mitte ainult loomad pole sellega hädas, vaid ka meie ise, kui peaks tekkima põgenemisvajadus.

    Omaette rada meie metsades on polügoonid. On arusaadav, et vajame harjutusväljakuid, aga Eestis pole nii võimsaid relvigi ja nii palju väge, et neil seitsmel harjutusväljakul pidevalt müdistada. Miks üldse peaks metsases Eestis õppima lagedal manööverdamist, miks neilt aladelt tuleb mets maha võtta. Metsavana sosistaks inimesele siinkohal ilmselt hoopis mõtte, et miks Nursipalu kavandatav hiigelraiesmik ja pelletitehas nii lähestikku asuvad. Mitu kilomeetrit nende vahe on? Ja kas „miski on mäda Taani riigis“, et nad meie metsa koos must-toonekure ja kotkapesadega roheenergiaks ümber nimetada püüavad?

    Sellesama Nursipalu näitel: polügooni laienduse vastu on allkirja andnud 11 000 inimest. Küllap lootes, et riigivanemad oma südamesopist metsa üles leiavad. Ja nagu varasem kogemus Tartu tselluloositehasega näitab, siis vahel tõesti leiavad. Küll tahaksin teada, kelle peas sündis mõte hoiumetsade KAH-alade süsteem just selliseks luua. Võib isegi öelda, et tegemist on kurja geeniusega, kes mõtles välja süsteemi, kus inimesed justkui saavad oma kodukoha metsade kaitseks kaasa rääkida, aga tegelikult sunnitakse lugema pikki juriidilisi ja erialadokumente, ostma juristidelt vastulauseid, käima kohtus, kulutama aega, mida nad saaksid kasutada metsapuhkuseks. Ühtlasi killustades kogu looduskaitsjate ühisväe väikesteks metsajuhtumiteks, mille puhul isegi võit on enamasti ajutise iseloomuga. Palgirahaveeretajatel on alati lihtsam osta õigusnõu. Ka siis, kui nad kauplevad rahva enda metsaga. Aga isegi kui metsa tühistamissõnad saavad hetkeks oma väe, siis metsa eesti rahva südamest välja ei saa.

  • Kuldvihmas lumekarget detsembrikuumust kuulatlemas

    LIIS RULL

    Detsembrikuu kontserdihuviline ei tarvitsenud sugugi muretseda, et jõulukuu muusikaline assortii oleks üknes ettearvatavalt pühademaiguline. Terve kuu jooksul oli nimelt võimalik peamiselt Tartu saalides kuuldud kooskõlade keskel olla tunnistajaks külluslikule valikule, mis võimaldas enne uue aasta tulekut jääda mitmeks viivuks mõtisklema palju laiemalt kui vaid pühadetemaatika üle. Tõsi, kes otsis iga-aastaseks pidepunktiks siiski mõnd tuttavat vana head jõulupala, leidis sellegi kontserdimaastikult kas või lisaloona suurema vaevata.

    Kontserdikuu esimeses kolmandikus sai esmalt sukelduda kesk džässihelisid. Lauri Kadalipp State of Flow, koosseis, kus on trioks koondatud Eesti, Saksamaa ning Poola muusikud, astus Heino Elleri muusikakoolis „Jõulujazzil“ üles omamoodi „jõuluks koju“ kontserdiga, kuna Kadalipule oli see pärast rännakuid laias maailmas tagasitulek kodusaali. Peaaegu kaks tundi kestnud kulgemine töövool põhinevas muusikas ei jätnud kahtlust, et laval saavad kokku omavahelistest põrkumistest momentaanselt inspireeruvad muusikud. Avapala haaras kuulaja oma nõtkelt troopilisse embusse, mille taustal oleks idüllilise vaatega Tubina saali akna taga sadanud justkui sooja lund. Keskendunud ühisrännakus väljendus keskseks märksõnaks olnud „voolamine“ nii sisus kui ka vormis ning kujundeid anti hoolikalt ühest käest teise. Kuigi Kadalipp sõnas algul, et ei sekku muusika kulgemisse sõnadega, koorusid faktuuridest välja selgelt tajutavad hetked, mil ta oli solistina publikuga väga vahetus, katkematut sidet hoidvas dialoogis, kus muusika kõrvale polnud sõnu vajagi. Nii-öelda kojutulekukontserdist jäid kõrva veel kulgemismaastikest välja joonistunud õnneküllased päralejõudmised sopransaksofoni soolopartiis ning viitelise pärlina „Meil aiaäärne tänavas“ meloodia tsitaat, kusjuures tasub mainida, et Kadalipu kollektiiv ei harrastanud rikkalikku töötlust Kreegist sugugi vähem.

    Sama nädala lõpus sai Vanemuise kontserdimajas ERSO ja New Wind Jazz Orchestra ühiskontserdil džässilaine jätkuks kuulda Duke Ellingtoni muusikat sümfoonilises võtmes. Nii „Jõulujazzi“ kui ka Ellingtoni kontsert oli iseenesest sissevaade ühe isiku (Kadalipu/Ellingtoni) muusikailma, kuid isiklikuma suunitlusega ning laiema kaarega maailmale sihitud heliilmade haare oli kindlasti erisugune.

    Ellingtoni kontserdi parimad hetked sündisid vaieldamatult siis, kui mõlemad kooslused (eriti ERSO, kellele pole tegu igapäevamuusikaga) julgesid end täielikult välja elada. Avaloos „Harlem“ pandi ühendkoosseisu helinivoo ülempiir paika esimeste akordidega ning seejärel sai kogeda kireva pildina lahti rulluvat ekskursiooni Harlemisse, kus pöörati väsimatult ühelt tänavalt teisele ning hüpati peadpööritaval moel ühest pulbitsevast paigast järgmisse. Särtsakast energiast laetud kontserdi üks meelisosi oli aga selle teine pool, mis algas 1959. aastal kirjutatud „Kuninganna süidiga“ („Queen’s Suite“) hoopis maalilisemas meeleolus. Kolmandas osas „Le sucrier velours“ ehk „Sametine suhkrukauss“ suutis jutustajahäälest saksofonimeloodiaid saatev orkester tekitada imetabase fooni, mis kandis endas udusse uppuvate mälestuste tunnet. Kui virmalistest võiks muidu mõelda kui millestki laiast ja voogavast, siis Ellingtoni kaastööpartneri Billy Strayhorni sulest pärinevas süidi neljandas osas „Northern Lights“ („Virmalised“) sai põhjataeva maalritööst valgusmäng, milles leidus tulukestena viiteid tantsisklevale tangotemperamendile, ent ülejäänud süidiga võrreldes oleksin tahtnud näha paletil veelgi eredamaid värve.

    Tavapärastest raamidest väljaastumist sai näha ja kuulda mujalgi. Segakoor HUIK! pakkus Tartu linna­muuseumis dirigent Ode Pürgi sõnul juba nüüdseks juurdunud traditsioonina võimaluse kuulata koorilauljatest moodustatud ansambleid. Kuigi linnamuuseumi saal mõjus meeleolu loomise mõttes küll sobivalt hubasena, ei ole see kontserdipaigana kahjuks taolise vokaalmuusika suhtes kuigi sõbralik, kuivõrd heli kipub paratamatult laiali valguma ning lauljatel on sageli raske end kuulda ja omavahel häälestuda. Tundus, et kõlapilt mõjus esiti veidi ehmatavalt ja pani näiteks Tormise laulu „Jõulud tulevad“ soovitust enam jõnklema.

    Kasutatud ansambliformaat loob ometi omamoodi huvitava vastand­efekti, kus koosseisu väiksuses saavad võimenduda aspektid, mis suure koori puhul ehk alati nii vahedalt esile ei tule: ansamblis on kõik lauljad teravdatud tähelepanu all ning igaühe artistlik sisseelamine muusikasse (või ka selle puudumine) jääb silma. Siiski väärib esinejate julgus kindlasti tunnustust ning ansamblites esinemine on vahelduseks proovikivi ka koorilauljatele: see paneb laulja teistmoodi keskenduma ning igale lavakaaslasele kõrgendatud tähelepanu pöörama.

    Pärast keskmisest kammerlikumat sissejuhatust koorimaailma sai taas lasta endale maalida pilte virmalistest, kui Tartu kuulajaid külastas Põhjalast inspireeritud (jõulu)kavaga Eesti Rahvusmeeskoor noore dirigendi Ingrit Malleuse juhatamisel. Suuresti rahvusromantilist mõttelaadi järgivate teoste keskel toimus esimene paeluv ümber­lülitus Rautavaara „Ave Maria’ga“, mis tõi eelnenud teostega võrreldes tänapäevasema loojakäekirja abil esile koori teravdatud palge.

    Meeldejäävaim kavapõiming oli aga kontserdi lõpuossa sattunud virmaliste­karva kolmik, kus lumesärast peegeldusid vastu kõikvõimalikud pastelsed nüansid. Tõnu Kõrvitsa palast „The Night Is Darkening Round Me“ ehk „Öö pimeneb mu ümber“ (tenorisolist Kuldar Schüts) sai rahvusmeeskoori esituses pimeneva hilistunni asemel läbini elav, kirgastunud öö ning üks kontserdi paindlikumaid tervikuid, mis juhatas sisse Ola Gjeilo teose „Northern Lights“ ehk „Virmalised“. Eelviimasena kõlanud Jan Sandströmi seade Praetoriuse viisist „Üks roosike on tõusnud“ võiks minu meelest alati ühte ajahetke seisma jääda ja seda lõputult lahata, ent lõppes ka seekord oma ajatuses polüfoonilisi ahelaid sulatades siiski veidi ootamatult – ilmselt on seegi tunnistus rahvusmeeskoori haaravast esitusest.

    Suures osas võõrkeelse repertuaari puhul oleks kavalehel väga tervitatavad ka tõlked: repertuaaris oli küll läbiv temaatiline joon, aga nii mõnegi (eriti soomekeelse) pala tekst aidanuks loo jutustamisele veelgi kaasa, kuna seekord kippus algusosa sulama küllaltki sarnase helikeelega kavast mõneti liiga eristamatuks.

    Jõulupühade eelõhtul sai koorilaul veel oratooriumlikuma varjundi, kui Emajõelinna väisasid Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste dirigeerimisel. Ettekandele tuli esinduslik valik barokkteoseid, kus ka kõige tagasihoidlikumast žestist sündis sületäite kaupa ülimalt nüansseeritud muusikat. Esiletoomist väärivad kõik solistid: Vivaldi „Gloria’s“ sopranisoolot laulnud Mariliis Tiiteri aval tämber sobis selleks otsekui valatult, samuti paitas kõrvu Yena Choi imepäraselt kerge ja lennukas soolo Händeli „Dixit Dominus’e“ kolmandas osas. Kontratenor Martin Karu pakkus publikule oma peegelselguses läbini nauditava esituse. Veel ühte sama autori muusika säravat sooritust oli tema esituses võimalik kuulda ligikaudu nädal hiljem koos kammerkoori ja barokk­orkestriga Voces Tallinn vahepeal mitu aastat oma taassündi oodanud „Messia“ ettekandel.

    Jõulueelse kontserdi sümpaatseim oli mulle aga „Dixit Dominus’e“ lõpukolmandik, kus osas „Dominus a dextris tuis“ kasvas üksnes klavessiini motiivikast edasi võimas progressioon kogu orkestrisse ning dramaatika jõudis haripunkti osa „Conquassabit“ sõnadesse maalitud hävitustöö ajal. Kõigiti sümpaatne oli sellele järgnenud sopranite (Yena Choi, Laura Štoma) duett, kus demonstreeriti eelnenud pearaiumisele vastandlikke pikki looklevaid liine, mida koor tundliku pehmusega vaid õrnalt toetas. Mainimata ei saa jätta, et üllatajast esimese lisaloo, Erkki-Sven Tüüri verivärske „Hodie Christus natus est“ teine ettekanne näitas, et vähemalt uue muusika otsijale võib advendikalendri kõige magusam päev olla ka 23. detsember.

    Peale eelkirjeldatu mahtus detsembrikuusse veel mitu meeldejäävat muusikalist momenti. Johan Randvere tõi klahvikõlinal Olustvere lossi kaasa Liszti suurepärase transkriptsiooni Mozarti „Ave verum corpus’est“, mis küündis mängutoosi tasasest helinast kontsertklaveri kogudiapasoonini. Liszti „Ballaadi nr 2“ tormiselt merelt sai ülejäänud kontserdi kontekstis ekstsentrilise, oma loojale iseomase põikena rännata Urmas Sisaski kaduvkaugesse universumisse, otse „Lõunataeva“ tähtede vahele. Hortus Musicuse valdavalt sajanditetaguse jõulukava ehtena kõlasid maarjalaulud: kuulda sai nii Monteverdi „Salve Regina’sse“ kirjutatud kontrastide ja ühekspüüdlemise vahel kõikunud duetti kui ka Tõnis Kaumanni „Ave Maria“ meloodias tabatud pehmust melismaatilises ning soojust täis tenoriliinis.

    Kui ilutulestiku korraldamise või õigemini korraldamata jätmise teema tekitas aastavahetuse hakul siin-seal parasjagu poleemikat, siis need, kes uue aasta tulekut kuidagi ilma saluudita ette ei kujuta, võinuksid ehk minna 31. detsembri keskpäeval Vanemuise kontserdimajja aastalõpukontserdile. Selle avanud Britteni „Noor Apollon“ oli Tallinna Kammerorkestri, pianist Irina Zahharenkova ja dirigent Kaspar Männi erksas esituses nimelt tõeliselt ekstaatiline tulevärk. Keset katkematut kullasära väärivad aga toonitamist ka sissepoole suunatud hetked, mis olid pärit otsekui teisest (mõtte)ilmast ega lasknud pidulikkusel üleküllastuda.

    Niisiis sai talvise tuisuna džässi­radadelt alanud ja virvamänguna üle kammerlikumate ning siis jälle orkestraalsemate väljade kulgenud kontserdikuu – ja kogu kontserdiaasta – igati väärika sädeleva lõppakordi.

  • Jõulud olevatki mõeldud Eesti jaoks, ju käib asja juurde ka „Jõulujazz“

    MARIA MÖLDER

    Festival „Jõulujazz“ 25. XI – 18. XII.

    Festivali „Jõulujazz“ saab kindlasti pidada edukaks, sest rohkem kui pool kontsertidest oli välja müüdud, rahvas hõiskas ja sai püsti seistes aplodeerida.

    Nagu ikka, sai „Jõulujazzil“ kuulda palju vokaaldžässi. Avakontserdiks oli sätitud Anett ja tema albumi „Late to the Party“ esitluskontsert. Vaba Lava oli triiki rahvast täis. Eestlased on viimasel ajal hakanud tubliks funky-rahvaks ja pole ka ime, kui on muusikat, nagu teevad Lexsoul Dancemachine, Rita Ray ja mõningad teised Estonian Funk Embassy artistid. Paistab, et ka Anett püüab oma hüva bändiga käia umbes sama rada. Anetile kirjutatud lood on kahjuks liiga ühetaolised: funky peal on Aneti hääl lahja ja ta jääb teatud stampi kinni, ent kui tema häälele rahulikuma tempoga loos ruumi anda, tuleb omapära ja sära esile ning seda hindab ka publik hoopis teist masti aplausiga. Bändis särab teistest eredamalt klahvpillimängija Joonas Mattias Sarapuu: on kaugelt näha, et ta võtab laval olemisest viimase.

    Janno Trump Clarity Ensemble ja Viktoria Tolstoy esinesid koos esimest korda. Trumpi seadetes said meeldival kombel kõik muusikud sõna sekka öelda: eriti sagedased olid Janno Trumpi ja Joel Remmeli sümpaatselt mõtlikud, kuid mitte toretsevad soolod. Ehkki ka keelpillikvarteti liikmed lisasid aktsente, võinuks neilgi olla suurem roll. Viktoria Tolstoy näitas end tõsise lavahaina: tal on tugev madal register, ääretult varjundi­rohke hääl, väga soe toon ja jutustav laulmisviis. Iga sõna oli aru­saadav (näiteks Aneti kontserdil ei kõlanud sõnum üldse, kuigi Anett rääkis peaaegu iga loo sisu lahti). Märkasin sel festivalil korduvalt, et välisartistid kasutasid üldse nii oma häält kui ka sarmi uhkelt ja teadlikult, saades nõnda läbinähtavate nõksudega publiku kätte.

    Marvi Vallaste tuli „Jõulujazzil“ välja Nat King Cole’i ja Natalie Cole’i repertuaariga, mille oli noodistanud ja arranžeerinud ansamblile pianist Rain Rämmel. Kogu elulugude järgi sammuv kavavalik oli Vallastel kokku pandud väga põnev, nii et tõi suurepäraselt esile tema hääle ulatuse ja vokaalse võimekuse. Eriliselt jäi kõrva Natalie Cole’i repertuaarist leitud loo „Good Morning, Heart­ache“ hirmutavalt hea esitus. Pole üllatus, et Marvi Vallaste on tasemel laulja, hea džässlauljana on ta aga avalikkusele kaduma läinud. Aastaid on ta olnud kõige­laulja: džässinägu oli tal ees viimati umbkaudu 15 aastat tagasi, vahepeal on ta ilma teinud taustalauljana peamiselt popmuusikas. Vahest popis on see paljunäolisus miinus ja tema oma nägu pole publik kunagi näha saanudki (nt Ajavares ja Würffel said tuntuks pärast Marvit), kuid džässis on tema paljunäolisus õnnistus ja lava võiks nüüd ometi olla talle valla. Oma repertuaar? Ehk saaks selletagi.

    Ehk ongi palju tahetud, et lauljad pidevalt uut materjali looksid ja esitaksid? Sama mõte tekkis mul Dana Mastersi kontserdil: ülejäänud festivaliga võrreldes oli ta täiesti omaette klassist vokalist, ainult et oma lood olid tal võrdlemisi igavad. Äkki mõni võikski jääda standardite peale … Mastersi esituses kõlas kõige hingematvamalt Warner Chappelli „Autumn in New York“, aga see ongi imeilus. Masters on ometi väga hea publiku meelitaja: ta nimetas Eestit maaks, mille jaoks jõulud ongi mõeldud, ning julges juba pärast paari lugu esitada ka oma uusi lugusid, sest saalis olevat erakordselt sõbralik publik.

    Maria Fausti uudisteose „Si vis amari, ama“ solistid olid Michala Petri (plökkflöödid) ja Maria Faust (saksofon), Tallinna Kammerorkestrit dirigeeris Tõnu Kaljuste.

    Prantsuse ja Norra pillilood

    Kõige üllatavam elamus kogu muidu võrdlemisi vagal jõulufestivalil oli vapustav nüüdisdžässi koosseis: Belgia saksofonist Manuel Hermia ning Prantsusmaa tšellist Valentin Ceccaldi ja trummar Sylvain Darrifourcq. Kolmekesi täitsid nad kogu klubi Philly Joe’s pisikese ruumi läbitungiva müramassiiviga, kuid ka vaiksetesse hetkedesse jagus muusikalist pinget rohkem kui kogu ülejäänud festivalile.

    Kui ma vaatasin, kuidas trummar taldriku ja teiste metallesemetega (need olid, nagu hiljem trummarilt kuulsin, munapeekrid ja muu köögist näpatud pudi-padi, mille sisse olid vahel pandud vibreerima sekslelude mootorid) helisid tekitab, siis mul plahvatas, et just see (ingl sound art, kõige muu hulgas performatiivsete elementidega või heliobjektidega loodud muusika) on helikunst, mitte see, mida üks EMTA juhtiv seltskond püüab siin viimasel ajal helikunsti pähe esitada. Eesti Akadeemiline Helikunstnike Selts oli aastatel 1924–1940 omal kohal, aga vananenud tähenduse (helikunstnikud kui kutselised muusikud) tänapäeva toomine on mulle nii muusikateadlasena kui ka kutselise keele­toimetajana mõistetamatu. Aga see on üks pikem arutelu.

    Trygve Seim ja Andreas Utnem esindasid „Jõulujazzil“ kõige traditsioonilisemat norra ila. Nad mängisid seisundimuusikat, mille saatel tullakse iseendaga enne pühi rahu tegema või niisama kiriku interjööri jõllitama. Veniva helivoo sisse eksis aeg-ajalt mõni jõululugu, nt Gruberi „Püha öö“. Trygve Seimi saksofonikõlast märksa kõrgemalt hindasin pianist Andreas Utnemi taustavulinat, kuid tema ei olnud selle kontserdi peategelane, vaid hoidis delikaatselt tagaplaanile. Isegi kui klaver mängu tuli, oli see popurriilik helivaip minu kõrvadele liiga ühetaoline ja igav. Unemuusikaks kõlbab, aga … Unest äratas, kui lõpupoole kõlas Olav Ehala „Jõuluingel“, ainult et saksitoon oli eriti imal ja helge loo noodid ebameeldivalt pikaks venitatud. Ikka see magus suhkruvatt, mida ma oma kõrvadesse kleepuma ei taha.

    Kui tahad olla armastatud …

    Maria Fausti uudisteose „Si vis amari, ama“ ehk „Kui tahad olla armastatud, armasta“ plokkflöötidele, saksofonile ja keelpilliorkestrile esiettekanne oli üks festivali huvitavamaid kontserte nii muusikalises kui ka mitmekülgse seltskonna mõttes. Pean selgitama: on huvitav jälgida, kuidas avangardistist on Eestis saanud kollase ajakirjanduse (ja kindlasti ka Kaupo Kruusiaugu dokumentaalfilmi „Machina Faust“ menu) toel meediatäht, keda tullakse uudistama kas või muusika kiuste. Ja ma ütleksin, et ta ei petnud oma kirjut publikut: orkestrimuusika on enamasti just nõnda sulnis, et sellele tasakaaluks võivad solistid ka pisut märatseda (minu poolest on see isegi kohustuslik!).

    Kui praeguseks palju esitatud „Maarja missa“ oli Fausti esimene koori­teos, siis nüüd oli avanenud talle võimalus kirjutada keelpilliorkestrile. Peaaegu tunnise teose aines on naise elu ja küpsemine, ühiskonnas aktsepteerimine ning sel on autori esituses ka väike irooniline tekstiosa: „Naise kõige kaunim ehe on naeratus.“ Taas on tulemus põnev, muusikaliselt väga mitmekesine, programmilisusele kalduv ja loodetavasti meelepärane ka orkestrile, ehkki keelpillimängijad pidid vahepeal oma pilli pihta koputama.

    Mõni osa toob pisut meelde Tüüri varajase stiili: muusika on võrdlemisi heakõlaline, kuid alati on selles ka teatud teravust, lüürilisus ja helgus vaheldub motooriliste lõikudega, plokkflöödi kõla elustab mu mälusopis koguni In Spe. Nii kui sisse astub Maria Faust saksofoniga, lisandub teose dramaturgiasse palju valu ja juba teise osa lõpus läheb muusika nii pingeliseks, et tekib kahtlus, kas ei hakka teos juba lõppema – kuhugi kaugemale areneda nagu ei saakski. Küllap tingib sellise mulje Fausti vormitunnetus. Ent kui harmooniad ongi vahepeal ekspressiivsemad, on kriipimine ikka püütud lahendada kooskõlasse. Flöödi ja saksofoni ühine soololõik (kadents?) on selle teose kontekstis haruldane, ent vajalik atonaalsus.

    Saksofonist Maria Faust ja plokk­flöödi­solist Michala Petri (Taani) olid laval nagu must ja valge koer: Faust näis närviline ja elas tohutult emotsionaalselt oma teosesse sisse, Petri oli tasakaalukas ja rahulik, seisis või istus laval tikksirgelt, vaevalt liigutas ka mängides. Laval võis näha väga palju erisuguseid plökkflööte lühikesest pikolost kuni umbes meetrise plokk­flöödini, mille huulikuosa on kõveraks painutatud. Faust mängis terve teose ühe pilliga, kuid tooni- ja meeleoluvaheldus mõjus seda võimsamalt.

    Püstol ja ujumine

    Raul Vaigla tähistas 2022. aastal mitme kontserdiga 60 eluaasta ja 40 aasta täitumist professionaalse muusikuna. Ühe kontserdi andis ta nüüd „Jõulujazzil“ koos MUBA bigbändi ja mõne lähedase solistiga, visates ise nalja: „Kaua võib venitada ühte sünnipäeva?“

    Raul Vaigla bass on kohati sooja tooniga ja jutustav, aga vahel ka sõnakas või koguni lärmakas. Ütled bassimees, mõtled Vaigla (või Mälgand): ta on üks Eesti bassi kehastusi ja harva on olnud põhjust mõelda, milline on tema looming, tema enda nägu, sest ta on nii mitme­külgne. Aga tema looming on võluv, kaunis ja sealjuures sugugi mitte igav, vaid parasjagu lüüriline ja mõtlik, kuid harmoonia värvid ei vea kuulajat kunagi alt. Ja ka rokk on põnev, mitte ühe käigu peal tammumine, nagu tänapäeval kipub juhtuma.

    Vaigla loominguga kava oli muidu vaheldusrikas ja ehkki Siim Aimla ei olnud seadeid saanud MUBA bigbändile teha kuigi katsumusrohkeks, kõlas see tõsiseltvõetavalt, aga mitte kuigi lõbusalt, ehkki pisut lusti võiks ju ka bigbändimuusika juurde käia. Harva oli tunne, et taustajõud naudivad laval olemist (seda tuleb veel õppida), pigem olid ees rasket tööd tegeva (see on ju ka tõsi) etableerunud profi näod – seda ei lubanud endale aga ükski päris solistidest. Eriti alguses andsid märku helimured: küll olid solistid taustahääli mängides ülevõimendatud, küll oli bigbänd nagu koti sees. Ühtlase valju kõlamassiiviga sai orkester hästi hakkama, aga hääli eristada oli raske.

    Kui Aimla ühe soolo ise maha mängis (hea, mis seal rääkidagi!), hakkasin huviga ootama, kas ka mõnel juntsul lubatakse üksi tuututada. Ei, bigbändist ei saanud soleerida ükski puhk­pillimängija, küll aga said soolot mängida kitarrist ja klahvpillimängija, sealjuures polnud kummagi nimi veebisaidil solistina välja toodud (tahaks teada ja meelde jätta). Siiski tuleb peale Aimla esile tuua vaimustav trompetist Tero Saarti, samuti olid head lauljad Marie Vaigla, kelle tohutult omapärane tämber tuli aeglases muinasjutulise kõlamaastikuga loos eriliselt esile, ning rabava sisseelamisvõimega Robert Linna.

    Festival sattus vingele viirushooajale. Nii nagu mina alustasin festivalirallit parima kavatsusega kogu tulevärk ära kuulata, nii tegid haigused korrektiive ka muusikute plaanides. Ükskord läksin kuulama See Pole See Triot, kuid ilmnes, et lavale on oodata hoopis Liisi Koiksonit (hääl), Andre Maakrit (kitarr) ja Marti Tärni (kontrabass). Algul arvasin, et nad on nähtavasti palju koos mänginud ja esitavad küllap mugavuskava, mis tuleb neil une pealt. Vähehaaval selgus, et kooslus oli viimati koos laval olnud suvel, sealjuures Tärn vist basskitarriga.

    „Püstoli tegemine“ ei ole lihtne ja seega üht-teist ka juhtus. Liisi Koikson meeldib mulle kõige rohkem siis, kui ta võtab vaevaks oma mugavustsoonist väljuda, kuid seekord ei olnud tema käsutuses kõige elementaarsematki mugavuspaketti. Seetõttu ei saanud ta kuidagi ka mugavustsoonist väljuda – loogiline. Vähe sellest, kõik lood läksid vaat et ühe emotsiooni pealt. Kogu kava oli unine ja sündis asju, mida tavaolukorras kindlasti ette ei tuleks. Imetlesin instrumentalistide, eriti Andre Maakri sümpaatset viisi laval muusikalist suhtlust üleval hoida. Koikson suutis aga panna publiku täbara olukorra tõttu esinejatele kaasa elama. Kui ükskord ütles ta pärast väikest äpardust, et vähemalt helistikus tasub enne loo alustamist kindlasti kokku leppida, siis enne järgmist lugu tuletati talle juba publiku hulgast meelde: „Mis helistik?!“ See kontsert näitas hästi, et tasakaalus kava koostamine on omaette tunnustust vääriv töö, mis nõuab head tunnetust ja ka aega, sest hunnik hästi aeglasi lugusid võib järjest mõjuda täiesti rusuvalt.

    Kange kiusatus on päris maha vaikida „Jõulujazzi“ lõppkontsert „Vene teater laulab jazzi“. Juba paaril eelmisel kontserdil oli mul tunne, et olen natuke nagu kodusel festivalil, aga võib-olla hoopis proovisaalis või kellegi vannitoas. Nüüd aplodeeris aga publik püsti, samal ajal kui vokaalsolistide ülesastumine oli selline, et mida ujuvam vokaal (ja seal ujuti krooli ikka meistriliiga tasemel), seda rohkem oli rõhk lava-show’l, tantsul ja seksapiilsusel. Üle teiste peade tõusid siiski Aleksandr Ivaškevitš, kes on ammuilma tuntud ka stepptantsijana, ning Anastassia Tsubina, kelle vokaalnumber meenutas väheke Kate Bushi. Kuna Eesti näitlejate hulgas on palju tipptasemel lauljaid, siis kerkib eriti küsimus, miks oli „Jõulujazzi“ lõppu tarvis sellist kava. Muusika ei saanud kuidagi olla peamine põhjus.

  • Süüdimatu ja vahetu, kes käis looduse ja tähtede rada

    ÄLI-ANN KLOOREN

    17 miljardit aastat vana universum on hiiglaslik „orel“, mille leiutas Jehoova. Galaktikad, tähed, planeedid, komeedid ning teised kosmilised kehad ja süsteemid on tänu gravitatsiooniseadustele selle „hiiglaoreli“ viledeks – see on minu elu ja töö kreedo. Universumi kui muusikainstrumendi kooskõla tundma­õppimine ja inimestele kuuldavaks tegemine on minu missioon. Seega ei pea ma ennast mitte heliloojaks, vaid pigem muusika üleskirjutajaks.*

    ***

    Astronoom Laurits Leedjärv kirjutab Urmas Sisaskile (9. IX 1960 – 17. XII 2022) Postimehes ilmunud järelehüüdes, et helilooja oli kord rääkinud, kuidas ta lapse­põlves kõikus muusika ja täheteaduse vahel. Kumb valida? Kord seadnud isa ta karmi valiku ette, viies metsas kohta, kus teerada hargnes kaheks: sa pead ühe valima. Kuid Urmas läks kahe raja vahelt, otse läbi metsa …

    Nii jagaski Urmas Sisask end kogu elu muusika ja astronoomia vahel, need olid tulnud tema ellu enam-vähem samal ajal: kompositsiooniõpingud algasid 1971. aastal Tallinna muusikakeskkoolis (juhendajad Anatoli Garšnek, René Eespere ja Mati Kuulberg), kirglik tähevaatleja sai temast aga 12aastaselt. Et neid kaht huvi saab ka üheks sulandada, selgus ühel tähendusrikkal 1975. aasta augustikuuööl. Kasuisa oli just koju toonud Beckeri tiibklaveri, mis aga tuppa ei mahtunud ning nii jäeti pill ööseks õue. Öö läbi mängis Sisask klaverit, ümberringi langevad tähed, ning ühel hetkel jõudis ta äratundmiseni, et peab hakkama tähtedest muusikat tegema. Nii valmiski tema „astro­muusika“ esimene teos, klaveripala „Kassiopeia“. Ühtlasi andis algaja helilooja endale lubaduse panna muusikasse kõik nähtavad tähtkujud – ja selle lubaduse ta oma 60. sünni­päevaks ka täitis.

    Helilooja diplomi sai Urmas Sisask 1985. aastal, kui ta lõpetas Tallinna Riiklikus Konservatooriumis René Eespere kompositsiooniklassi. Nagu tollal tavaks, suunati kõik lõpetajad kuhugi tööle. Kuigi Sisask oli kooli kõrvalt töötanud ka Tallinnas – muu hulgas oli ta rajanud Nõmme Pioneeride Majas laste muusikateatri –, oli ta pärast kooli sundvaliku ees: kas õpetajakoht Kunda lastemuusikakoolis või Jäneda kultuurimaja kunstiline juht. Et Jäneda oli Tallinnale lähemal, langes valik selle kasuks ja ilmselt ei pidanud helilooja oma valikut hiljem kahetsema. Just siin avanes tal võimalus ühendada oma astronoomia- ja muusikahuvi.

    Muusikalise poole pealt tegutses ta Jänedal klaveriõpetajana, asutas Jäneda kammerkoori (olles ise õppinud koorijuhtimist 45 minutit!) ja isegi vanamuusika­ansambli. Sisask on oma Jäneda perioodist rääkinud nii: „Jäneda tuli mu ellu nagu komeet – ilus, ootamatu ja tundmatu. Lõviosa minu loomingust on sündinud hilistel öötundidel Jäneda lossi tornis tähti vaadates ja saalis klaveri taga muusikat üles kirjutades. 1994. aastal sai valmis Jäneda muusika­tähetorn. 1996. aasta septembris avasin muusikatähetornis planetaariumi, suursündmuse tähistamiseks toimus lend kopteriga Tallinnast Jänedale, kus andsin koos õe Siiriga kontserdi.“ Jänedal käivitus tänu Sisaskile vilgas muusikaelu ning seal oldud aastate jooksul andis helilooja muusikatähetornis üle tuhande loengkontserdi.

    Urmas Sisask 2010. aastal Tuhala nõiakaevu kaitseks loitsimas

    Urmas Sisaski looming on väga arvukas: siin on lavamuusikat ja muusikat filmidele, suurvorme, orkestriteoseid ja instrumentaalmuusikat mitmesugustele pillidele, kuid teistest enim tõusevad esile klaveri- ja koorimuusika.

    1980. aastate lõpul alustas Sisask oma elutöö, klaverile mõeldud „Tähistaeva tsükli“ loomist ning lõplikult sai tähistaevas viisistatud 2018. aastaks. See suurejooneline klaveripalade sari annab muusikalise vaste 88 täht­kujule, kogu teadaolevale tähistaevale ning kajastab muljeid nii põhjataevast, põhja­polaartaevast, lõunataevast, ekvatoriaaltaevast kui ka eesti rahvataevast. Kui põhjataevast sai jälgida Jänedalt, siis näiteks ekvatoriaaltaeva tsükli jaoks käis helilooja tähistaevast vaatlemas mitmel pool ekvaatori läheduses. Suurteose kandsid 2020. aastal helilooja juubeli­festivali „Teekond universumi südamesse“ kümnel kontserdil tervikuna ette Johan Randvere, Lauri ja Piret Väinmaa ning Yuko Yoshioka.

    88 tähtkujule viitab ka 2002. aastal valminud klaverisümfoonia „Universumi hääled“ op. 88 neljale klaverile, kaheksale pianistile ja kuueteistkümnele käele, peale oopusenumbri seostub tähtkujude arvuga klaveri 88 klahvi. Teos sisaldab alalõike „Suurest Paugust“ kuni „Hümnini Kõiksusele“ ning kogu muusikaline materjal tugineb astronoomilistele arvutustele.

    Võib öelda, et Sisaskil oli kaks komponeerimismeetodit. Neist esimene, varasem, oli intuitiivne: inspiratsioon sündis vaatluste teel saadud elamuste ja astronoomiliste teadmiste koosmõjus. 1980. aastate lõpul tekkis aga teinegi, matemaatiline meetod, mille puhul helilooja arvutas välja Päikesesüsteemi planeetide tiirlemisel teoreetiliselt tekkivad helid. Viimane põhineb tõsiasjal, et taevakehade tiirlemist ja pöörlemist saab käsitleda kindla sagedusega võnkumistena, mida on võimalik inimkõrvale kuuldavasse diapasooni teisendades kuuldavaks teha. Päikesesüsteemi planeetide liikumistrajektoore analüüsides jõudis Sisask välja viieastmelise noodi­järgnevuseni Cis-D-Fis-Gis-A, mis langes heliloojale üllatuseks täpselt kokku Kumayoshi nime all tuntud Jaapani penta­toonilise helireaga. Selline laadistruktuur moodustab paljude Sisaski teoste meloodilise ja harmoonilise tugisamba, eredaim näide sellest on vaimulikest lauludest koosnev kooritsükkel „Gloria Patri“ (1988).

    Eestist väljaspool tuntaksegi Sisaskit kõige enam koorimuusika kaudu. Kooriühingu korraldatavate Vigala seminarlaagrite pideva osalejana ning mingi aeg ka Tallinna Kammerkoori lauljana tundis ta hästi koorimuusika köögipoolt ja nii on tema koorilooming vägagi lauljasõbralik. Kaunid meloodiad, selge faktuur, lihtne, sageli koraalilaadne harmoonia, ostinaatsed rütmid – need on pannud Sisaski kooriloomingu populaarsusele aluse ning taganud publikumenu Jaapanis, Rootsis, Soomes, Taanis, USAs, Prantsusmaal, Saksamaal, Austraalias ja mujal maailmas.

    Üks Sisaski esimesi koorile kirjutatud suurvorme on „Näärioratoorium“ – rõõmsameelne teos, mis on valminud ajal, kui jõuludest ei saanud veel juttugi olla. Hiljem sai tema kooriloomingus aga oluliseks just muusika vaimulikele kanoonilistele tekstidele: „Jõuluoratoorium“, „Magnificat“, missad, mille hulgast tõuseb esile eestikeelne „Eesti missa“, kaks tsüklit vaimulikke laule „Gloria Patri“ jpm. Tema muusikas on oma koht ka eesti runolaulul ja šamanismil – harvad ei olnud need korrad, mil Sisask ise lõi oma teoste ettekannetel šamaanitrummil kaasa.

    Sisaski helikeel oli kogu ta loomingu vältel suhteliselt muutumatu. Ta on oma muusikat iseloomustanud nii: „Hea muusika peab põhinema kindlal meloodial, puhtal ja heakõlalisel harmoonial, seal peab olema bass ja kordusstruktuurid. Mul on selline komme, et kipun ennast tsiteerima, olen iseenda plagiaat.“

    Viimastel aastatel huvitus helilooja eksoplaneetidest, mustadest aukudest, päikesevarjutustest, kuuvarjutustest, spiraalgalaktikatest. Oma sõnul oli tal tihe ühendus universumiga ning ta käis tihti ära „seal“, mängis „sealsetes“ bändides ja kirjutas vaid ilusat muusikat, sest „seal“ koledat muusikat ei eksisteerinud. Universumist otsis Sisask just ilu, headust ja armastust. Tsiteerides heliloojat: „Armastus on kõige alus! Ainult planeedil Maa on seda vähe, inimesed on kurjad – neid huvitab raha. Universumis ei ole raha vaja. Maapealses elus toimub paratamatult võitlus. Universumis seda pole, seal on kõik omavahel ühendatud ja seadustega ära määratud – tähtsam neist muidugi gravitatsiooniseadus, aga galaktikad liiguvad kõik vastavalt seaduspärasustele, tähed ümber Päikese, ja on õnnelikud. On üks tervik, pole olemas head ega halba, on vaid üks, kosmoloogiline armastus.“

    ***

    Olen Sisask, Lõuna-Eesti murdes hüütakse nii ööbikut. Süüdimatu ja vahetu, kes käib looduse ja tähtede rada.

    * Järelehüüdes on kasutatud Eesti Muusika Infokeskuse tekste ja Kristel Kossari (praegu Trell) intervjuud „Kosmose suursaadik, tähtede heli kandja“ Urmas Sisaskiga ajakirjas Muusika 1/2011.

  • Kõik oli üks

    TANEL VEENRE

    Milles mõõta inimese suurust? Ehk kajas, mis jääb kõikuma, kui hüüdja on lahkunud? Kadri Mälgu kaja on vali, nagu see on vaid võimalik äärmuslikult andeka, kirgliku ja tööka hüüdja puhul.

    Pühendunud ja kartmatu looja­natuurina pulseeris tema anne viimaste hingetõmmeteni, pidurdamatult ja mänguliselt. Iga emotsionaalselt kõrglaetud ehe peegeldas isiklikku kogemust vormituna sümbolite keelde.

    Kadri viimane väljapanek Hopi galeriis oli ootamatult mittepidulik, aus aken tema koju, argiellu. Galerii õhk oli paks medikamentide lõhnast, seinad ja lauad kaetud märgilise memorabiliaga. Külalisraamat vanematekodust, südamerohtude reklaambukletid, kassa­tšekid ja küünlad. Kadri oli häbematult sentimentaalne. Sentiment kui isiklik kogemusvirvendus, läbitunnetatud tunne. Kadri igal liigutusel – mille tulem võis olla ka ehe, kirjatükk, vestlus – oli tugev isiklikkuse pitser. Kadri puhul oli kõik üks. Tumedus polnud stiil, fataalse kurbusega oli läbi kasvanud kogu tema olemine, mille nähtavateks jälgedeks olid ehted. Mäletan Kadri põlgust, kui keegi rääkis tema loomingu puhul stiilist või ilust.

    Ilu peitus minu jaoks (ja on seda siiani) peamiselt mõtlemises ja tunnetamises. Nägin ilu selles, kuidas ema kooki küpsetas. Või kuidas ta tikkis, kuipalju armastust ta sinna pani. Või kuidas isa oma portfelli sorteeris, et tal kõik materjalid-raamatud loenguks olemas oleksid. Või kuidas kilpkonn kapsalehte sõi. Igapäevaelus, ühesõnaga.

    Kadriga kohtumine jättis alati jälje. Ta ei olnud eales niisama, lihtsalt. Sügavalt rituaalse elutunnetusega inimesena valis ta välja andekaimad ning pühitses nad oma maailma osaks. Kadri pidas oluliseks väärtuskasvatust.

    Jagatud väärtused on siiski oluline komponent töös. Alati ei pea üksmeelel olema. Kõrgem eesmärk, püüd vabaneda hoiakukesksusest, et jõuda kunstiteose vormi kaudu suurte probleemide struktuurideni – sealt, ainult sealtkaudu käib see tee.

    Kadri Mälk võis romantiseerida üksiolemist ja eraklikkust, kuid elus ei saanud ta inimesteta. Tema ümber oli alati inimsuhete nähtamatu niidistik – sõbrad, kallimad, õpilased, hingesugulased.

    Tema maailma keskmes oli inimene – müstiline, sõnulseletamatu ja tume. Eks headust või mõista mitmeti, kuid Kadri pidas silmas Eerik Haameri ütlust, et kunstnik sa võid olla, kuid inimene pead olema. Kadri hoolivus võis võtta äärmuslikke varjundeid, oli hetki, kui see tundus ahistavalt kontrolliv. Ta võttis restoranist supijäägi ühes, et turgutada mõnd tudengit. Kadri erioskuseks olid kingitused, rituaalne tänulikkus. Olgu selle nähtavaks osaks tumepunase sametpaelaga vääristatud raamat, sibulamoosi purgike või paberõhuke seenepirukas.

    Äärmiselt intellektuaalse – palju­lugenud ja paljunäinud – loojana imetles Kadri ka metsikust. Mowgli-ideaalis peegeldus tema siiruse iha. Ausus loeb. Kunstiakadeemia sisseastumiskatsetel püüdis ta välja peilida metsikud anded, lihvimata teemandid. Agaruse ja limpsitud ilulemisega Kadrit ei lollitanud. Maapoisid, kel metsalõhn man, said boonuspunkte.

    Nõnda et mu esimesed kokkupuuted iluga pärinevad just maalt. Metsikud laaned, maasikavälud, Abja mõis ja mõisapark, tumedad tiigid, üle nende kõikuvad kaarsillad, hundinuiad … kõik see metsikus võlus hüpnotiseerivalt. Ja vaikus. Olin üksik laps ja mängida sain vaid iseendaga.

    Oma suuruse tõttu polnud üksildus Kadrile ka edaspidises elus võõras. Olles teadlik oma väärtusest ja tugevusest, toonitas ta kõrgmäestiku õhu hõredust. Tipus oledki üksi.

    Kadri valdas sõna. Vaatasin just, et mul on kirjakastis üle 2500 Kadri e-kirja. Neid nüüd juhuslikult avades sattusin imetabaste sõnamängude otsa. Isikupärane ja terav kirjutamise viis, sümbolistlik nagu ka tema ehtelooming. Ning iroonia! Kogu tumemeelsuse juures hindas Kadri väga huumorit. Tema kirjad on täis pikitud iroonilisi vinjette, milles ta naeruvääristab rumalust, bürokraatiat, poliitkorrektsust või moodsat tehnoloogiat. Talle meeldis pungilik vastuolu, kunstnikuvabaduse kinnitus, kus kuninga ja narri vahe olenes vaid vaatenurgast.

    Ent kui korraga kaubamaja kõrvale määratu suur ja kirju rändtsirkuse telk püsti löödi, tõi isa mu maalt linna seda imeasja vaatama. Oli see alles vägev! Karud sõitsid ratastel ja lehvitasid ja mis kõik veel. Ja need klounid! Otsustasin kindlalt, et suureks saades hakkan ka ise klouniks. No ega palju puudu ei jäänudki.

    Kadri maagia allikaks oli soov teha nähtavaks nähtamatut. Intellektuaalse loojana teadis ta oma ülesande paradoksaalsust, kuid see pidev luhtumine käivitas teda, lootus, et kui pime kirjeldab järjekindlalt elevanti eri nurkade alt, saab lõpuks looma kokku. Orgaaniline fragmentaarsus iseloomustabki kogu Kadri loomingulist teekonda. Ta tegi kogu elu üht tööd, järgmine kasvas välja eelnenust. Ei mingeid alguse ja lõpuga seeriaid või kontseptuaalselt konstrueeritud loomingu kehandeid. Kadri kui uduteadlane, tabamatuse taltsutaja.

    Ja udu! Mu igavene sõber. Kust ta tuli, kuhu kadus. Kuidas suutis mähkida kõik ümber enda? Vaatan teda siiani arusaamatuse ja aukartusega.

    Olen alati imetlenud Kadri kartmatust. Kuidas küll saab olla nõnda, et Kadri on oma loomingus ja väljaütlemistes värskem ja pungim kui tema loomingulised lapsed? Kadri üllatas pidevalt pööraste ideede, rutiinivabade käikudega. Talle meeldis mäss, õilsate põhimõtetega vastuhakkajad talle istusid. Samasuguse veenva isepäisusega kujundas ta ka oma elu ja loomingut.

    Kadri põhjalikkus oli kohati hirmuäratav.

    Lisaks oli mul juba siis hüpertrofeerunud kohusetunne, mis oli ilmselt pärilik või külge kasvatatud. Sa pead!

    Kui Kadri tahtis midagi, siis seda ta ka sai. Ta otsis välja kümne aasta tagused märkmed, tegi kulisside taga oma seisukohtade kaitseks lobitööd, võttis elukogemuse ühes ning kui siis läks lahinguks, jäi sellise strateegilise põhjalikkuse peale vastastel vaid õhku ahmida. Kadri viis ellu oma õpetaja Leili Kuldkepi õpetust, et põhjalik ettevalmistus on võidu tagatis.

    Me teietasime teineteist elu lõpuni. Hea kasvatus ja aristokraatlikud ideaalid olid Kadrile lähedased. Demokraatia oli talle pigem argine paratamatus ja selles navigeeris ta kõige kiuste, hoides ligi ideaale ja väärtusi, mis võisid näida kabinetis haridust tabelitesse vormivatele tegelinskitele arusaamatud. Kadri vihkas bürokraatiat ja tegi kõik, et seda ka naeruvääristada, piiratud ametnikud temalt juba armu ei saanud. Olles ohverdanud oma elu Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti osakonnale jälgis ta hariduse bürokratiseerumist erilise tundlikkusega. Ta oli tulnud ajast, kus karismaatiline professor võis loengu ajal jääda napsisena tukkuma. Haridus kui inimlikkuse kool kogu oma keerukas kirjususes. Andekas sai palju enam andeks.

    Kadri oli jõud. Visionäär, kes suutis õhulossilikud nägemused eluks vormida. Tarkuse, töö ja pühendumisega. Ja hoidku, kui keegi teda sel teel takistada püüdis või avaldas kahtlust, kas nii ikka saab ja võib. Kadri mõttelennul ei olnud piire, kolklikku mõõtkava ta ei seedinud. Ikka suurelt ja raginaga.

    Kadri oli ööinimene. Sõpru hindas ta muuhulgas ka selle järgi, kes ei peljanud vastu võtta tema kell 4 öösel saabuvat telefonikõnet. Sõprus oli Kadrile meeletult tähtis. Sõpru ta hoidis, olles valmis kalli inimese eest tulle viskuma.

    Kõik on hea, kui ta on uus, ent sõber – kui vana.

    Inimeste inimesena ei olnud Kadrit võimalik hoida lahus oma sõpradest. Eks nüüdki, viimastel elukuudel püüdsime arstide abiga mõjutada Kadrit loobuma Euroopa-turneest. Kuid südames ju mõistsin Kadri soovi emmata viimast korda oma hingesugulasi üle ilma. Nii võttiski ta viimastel elukuudel ratastooli aheldatuna ette reisid Lissaboni, Amsterdami, Münchenisse, Paduasse, Tartusse. Kadri võis ju romantiseerida üksiolemist ja eraklikkust, kuid elus ei saanud ta inimesteta. Kadri ümber oli alati inimsuhete nähtamatu niidistik – sõbrad, kallimad, õpilased, hingesugulased. Igaühe tarvis väike kingitus, toetav kaardike, kolm õnnetoovat kivi.

    Kui 1997. aastal sõitsin Amsterdami õpingutele, sain kaasa lihvimata teemandid, et jääksin ahvatluste kiuste iseendaks. Iseolemist pidas Kadri oluliseks, pugejaid ta ei seedinud. Kadri tuli Amsterdami külla veendumaks, et minuga on kõik hästi. Sealse akadeemia jõulupeol oli tal kena hoog sees, õnnistades kõiki kohaletulnuid: ta kastis punase roosi veepokaali ja lajatas siis õnnistavalt otsaette. Euroopalik ontlikkus polnud rituaalsusega harjunud, irratsionaalsus ja nõidumine tekitas segadust. Kadri kehtestas ennast šamaanina. Pöörane must naine põhjaidast.

    * Kursiivis lõigud on Kadri kirjadest, raamatust „Õpetaja“ ja intervjuust, mida alustasime 2021. aasta novembris. Paraku jäi intervjuu pooleli.

    Kadri Mälk 27. I 1958 – 1. I 2023

Sirp