Toeta
Otsi

puud

  • Kohakiindumus planeerimises

    KADRI KASEMETS

    Tehes linna ja maa suhteid analüüsivat uuringut,1 intervjueerisin 2019. aastal kuues Harju- ja Põlvamaa külas sealseid elanikke, kes teadlikult või ebateadlikult on panustanud küla elujõudu. Mind huvitas, kuidas külaelu arendatakse ja kuidas see maastikus avaldub. Uuritav areaal koondas majapidamisi, ühiskondlikke hooneid, teid, külakeskusi ja külaplatse, veekogusid, metsi, piirialasid. Intervjuudesse süvenemisel ja maastiku­muutuste mõtestamisel jõudsin aga hoopis kohakiindumuseni, millel on mõju nii külaelanike enesehinnangule kui ka soovile ümbritsevaga suhestuda ja ruumiloomes osaleda. Selgus, et paljud uuritud paikade ettevõtmised olidki saanud alguse kohatundest ning rohkem või vähem küla toest.

    Regionaalse elujõu tugisammas on selline kodanikuühiskond, kus on head suhted ja head teadmised. Fotol on korda tehtud sild, mida hooldavad kohalikud elanikud.      Kadri Kasemets

    Siinkohal käsitlengi, kuidas maastiku­identiteet jõuab ruumiplaneerimisse ja sellega arvestatakse, ühtlasi osutan probleemidele kaugema eesmärgiga tõmmata tähelepanu kohakiindumusele.

    Kohakiindumus

    Planeerimises on elujõulisust esile toodud kultuurigeograafiast pärit mõistetega kohakiindumus ja kohatunne. Need mõisted kirjeldavad maastiku identiteeti.2 See on kvaliteet, mis iseloomustab maastikku, mida sealsed elanikud tähtsustavad, kuhu tuntakse end kuuluvat, kus on turvaline, kus pakutakse eneseteostus- ja võib-olla ka kogukonnaliikumisest osavõtuvõimalust.

    Uuringust joonistus välja kaks küla, kus elanike algatusel oli alustatud külapiiride ennistamisega. Mõlema küla puhul oli taastatud külapiir seoses mälu ja identiteediga. Ühes külas võib näitena tuua ka kohaliku ettevõtja, kes tegeles maheloomakasvatusega ja pidas turismitalu, mille ta oli nimetanud külanime järgi. Ta oli saanud oma ettevõtmisele tuge genius loci’st ja külaelanike toetusest. Tugeva kohapõhise enesehinnangu näide on ehk seegi, et vanemale põlvkonnale pakub koduümbruse maastik ja vanad mälestused tuge kiirelt muutuva ühiskonnaga sammu pidamisel, mis siis, et koduküla pole enam see, mis ta oli enne, sest kadunud on loomakarjad ja põllud. Just mälestustes võivadki peituda vihjed maastiku identiteedi leidmiseks. Tähendusrikkuse nähtavale toomine võiks huvi pakkuda planeerijatele, kes saavad tähenduste kinnistamisel nõu ja jõuga abiks olla.

    Teise küla piiri ennistamine viis toimeka külaseltsi asutamiseni. Selle külaseltsi liikmed vormisid maapiirkonna arenguga kursis olijatena ka pärast haldusreformi paiga identiteeti.

    Maastikuhoole

    Regionaalses planeerimises kasutatakse maastikuhoolde (ingl landscape stewardship) mõistet, mille käsitluse teeb köitvaks asjaolu, et arvesse võetakse elanike paigateadmised. Maastikuhoole ühendab inimest ja loodust, tähistab kestlikku eluviisi ja tasakaalu, eeldab, et maastikukorralduses on läbi põimunud elanike teadmised-oskused ümbritseva keskkonna arendamises kaasa rääkida. Kuulutakse mitmesugustesse võrgustikesse ning teatakse, kuidas tuleb näiteks Euroopa Liidu maaelu arendamise meetmete kaudu (külaplatside korrastamine, külakeskuste väljaarendamine, mahepõllundus, turism) väikeettevõtlusele toetust küsida.

    Siit võime järeldada, et regionaalse elujõu tugisambana toimib selline kodaniku­ühiskond, kus on head suhted ja häid teadmisi.

    2017. aasta haldusreformi käigus taheti valdade ühendamisel kaasa tõmmata kohalikke elanikke, rajati osavalla- või kandikogud. Sellisel mikropoliitilisel tasandil kohtuvad külade esindajad, kes on teadlikud ühiskonna ootustest ja elanike soovidest ning neid osatakse korrektselt sõnastada. Külade esindajad suudavad näiteks riigi kasinuspoliitika tingimustes põhjendada, miks näiteks kool või raamatukogu vajab säilitamist. Külad, kus tugev ühtehoidmine puudub, on sunnitud kärpimispoliitikaga kaasa minema.

    Arengustrateegiatega võidakse kujundada ka sotsiaal-ruumilist ebavõrdsust, kuna poliitiline ja sotsiaalne kapital võimestab elanikke, aga tõrjub kõrvale neid, kel see puudub. Nemad ei oska oma unistusi sõnastada, neil puuduvad võrgustikud või ei ühti nende väärtused üldsuse arenguvisiooniga.

    Näiteks võib tuua ühe uuritud küla vanemale põlvkonnale mälestusväärse vana koolimaja vallaomandist eraomandisse mineku. Üks hoone käest äraandmise põhjusi oli külavanema küla­kuvandi maitse-eelistus. Samal ajal tõsteti esile sellesama külavanema tegusid uue kogukonnakeskuse väljaarendamisel – taasiseseisvuse ajal rajatud ja suletud koolimaja väljaehitamine mitme funktsiooniga külakeskuseks ning külateede kõvakattega katmine. Külavanemal olid vajalik poliitiline ja sotsiaalne võrgustik ja visioonide sõnastus- ja rakendusoskus ning mõistagi kogukonna tugi. Koolimaja kui ajalooline külakeskus on ka ilmselt praegu eraomandina heades kätes, sest omanikud väärtustavad kooli ajalugu.

    Siin jõuamegi tagasi kohakiindumuse väljendamise ja toetamiseni. Tihti jääb see väikekohtade elanikel eneseusalduse või -hinnangu taha ja seetõttu ei minda oma huvist teistega rääkima. Arutelu on siiski vaja, sest vaid nii tuuakse kokku inimesed, nende oskused ja teadmised.

    Ühes intervjuus tõi külavanem välja, et külas on küll tegusaid inimesi, kuid kohata võib ka ükskõiksust. Planeerijad võiksid motiveerida ka passiivsemaid elanikke oma kohakiindumust väljendama, et ka nemad saaksid vastutada, ennast teostada, paigale elujõudu anda.

    Huvitavaid nüansse tabasime näiteks nõukogudeaegsete kolhoosi korrusmajade uurimisel. Hoone kasutus, näiteks raamatukoguna, mõjutab ka selle kuvandit. Kui hoone on kasutuskõlblik, siis suhtutakse vastuolulisse pärandisse sõbralikumalt. Seevastu ühe küla korrusmaja, endine probleemne sotsiaalmaja on nüüdseks küll erastatud, kuid suhtumine on teistsugune. Selle hoone elanikud moodustavad eraldi seltskonna, kellega alles tasahilju kontakti otsitakse.

    Regionaalarendus eeldab oskusi, mis võimaldaksid ka väikestes paikades eneseteostust. Kohapealsetesse aru­telu­desse tõmmatakse kaasa võrgustiku­väliseid inimesi.3 Niimoodi planeerides tasakaalustatakse üldsuse heakskiidetud visioone, mis otsesemalt või kaudsemalt maastikke kujundavad. Kohapealne arutelu seob inimesi, kel on ajalooteadmised ja pragmaatiline elukorraldus.

    Õppimine

    Kohakiindumuse ja ümbrusest hoolimisega kujundatakse maastikku, mis omakorda inimesi koha küljes kinni hoiab. Tihti on ruumiplaneerimisse kaasamisel probleemiks, et elaniku seos maastikuga on raskesti märgatav, sest isiklikud lood ja igapäevaelu on maastiku arendajatele liiga ebamäärased. Maastikuhoolet, rahvast kokku toovat maastikukorraldust tuleb veelgi enam käsitleda kui ühist õppimist ja oskuste arendamist.

    1 Artikli ilmumist toetas Eesti teadusagentuuri projekt „Maastikuline lähenemine rurbaansusele“ (PRG 398).

    2 Derk Jan Stobbelaar, Bas Pedroli, Perspectives on landscape identity: A conceptual challenge. – Landscape Research 36(3), 2011, lk 321–339.

    3 Mark Shucksmith, Elizabeth Brooks, Ali Madanipour, Leader and and Spatial Justice. – Sociologia Ruralis 61(2), 2021, lk 322–343.

  • ,

    Uimane ja väsinud ma tänagi näin

    MUDLUM

    Arvasin et olin ületöötanud ma
    Et ma käisin langetatud päi
    Arvasin et täna olen puhanud ma
    Arvasin et täna aga ei1

    Eks ma mõtlen igasugu asjadest. Aga on üks teema, mis sõpradega alatihti jutuks tuleb – me oleme väsinud. Me oleme väsinud oma tööst, mõttetutest jõupingutustest, selle kõige tagajärjetusest, ja jõuame varem või hiljem järelduseni, et meie valdkond – kirjandus – on sügavas kriisis. Mitte tingimata oma kvaliteedilt, ilmub ju ridamisi pompoosseid tõlkeraamatuid, head omamaist ilukirjandust, kultuuriajakirjad on ikka veel olemas ja lugeda on sealt küll ja veel – aga sellest hoolimata oleme kõigest väsinud. Inimesed, kellega peame koostööd tegema või neid millegi tarbeks värbama, venitavad meilidele vastamisega, ütlevad tööst ära või jätavad sootuks tegemata.

    Kedagi õieti ei huvita enam. Kõik käib veel nagu endiselt, ratas pöörleb, aga asju tehakse vastutahtsi, hambad ristis ja mingist nimetust kohusetundest, mitte lustist ja rõõmust.

    Ilmselt polnud ma ainuke, kellel vajus suu lahti lugedes Tiit Hennoste artiklit, kus ta võrdles honorare ajakirja Looming erinevates eluetappides.2 Polnud õrna aimugi, et niimoodi üldse kunagi kirjutamise eest maksti! Ja siis tuli Müürilehes hinge lõikav intervjuu Igor Kotjuhiga, kes ütles otse välja selle, mida me kõik mõtleme.3 Meid ei ole vaja. Meid – kirjasõna valdkonna töötajaid, olgu me siis kirjanikud, tõlkijad, toimetajad, korrektorid või kes tahes asjapulgad sel sööti jäänud põllul. Minul näiteks keel ei paindu hästi ütlema, et ma olen kirjanik. Sõidan tihtipeale Muhu vahet võõrastega, otsin Tallinna-Kuressaare sõidugrupist mõne inimese, kes on nõus kaasreisija peale võtma. Ja ikka räägitakse tee peal juttu ka. Pole ma veel kohanud inimest, kes oleks mingist Mudlumist midagi kuulnud, sellepärast vastan tööpärimise peale, et „eks ta üks istuv kirjatöö ole“.

    Ja see ei ole poos. Mul on tõepoolest natuke häbi, et ma olen muiduleivasööja. Et ma teen midagi, millest ei ole mingit kasu. Ja mingit kasu ei ole ka artiklitest, kus kaeveldakse, et meid ei väärtustata. Kes siis peaks seda tegema? Poliitikud? Rahvas? Aga on ju ometi alati pea viis-kuus vanainimest saalis, kui kuskile raamatukokku esinema kutsutakse. Raamatukogu saab linnukese kirja, kirjanik pidi tunni aja esinemise pärast bussiga viissada kilomeetrit maha sõitma. Või vähem. Tuleb meelde üks liigutav sõit kaugesse väiksesse kohta, kus polnud ei poodi ega kohvikut, ja raamatukoguhoidja oli ostnud mulle karbikese salatit, mille ta bussi peale kaasa andis. Sest sõitma hakkasin kodust kell kaks, aga tagasi jõudsin pärast südaööd. See oli veel maskikandmise aeg, buss oli pime, lükkasin maski vargsi ühe kõrva taha rippuma ja sõin plastlusikaga makaronisalatit.

    Üks tuttav ütles mulle, et poliitikuid paneb liigutama ainult valija kaotus. Aga mis on kultuurivaldkond? See on kübeke, murdosa valijaskonnast. Vaevalt meil õnnestub ennast mobiliseerida ja öelda, et me ei vali mitte kedagi, enne kui asi ei parane. Ikka on enne meid kuskil mingid metsatöösturid või muud lobigrupid, kes lepivad kokku ja teevad diile, et oma valdkonna positsioone parandada. Ometi, nagu Hennoste osutas, ei ole riik praegu vaesem kui enne sõda või Nõukogude ajal. Kuidas oleks, kui korraliku, tuumaka artikli honorar oleks 500 eurot? Kes jõuaks neidki kuus kolm tükki valmis treida, et elatusmiinimum kätte saada? Mõni ime, et ei leita kirjutajaid, kui pakutav töötasu jääb alla saja euro. Tean inimesi, kes töötavad arvustuse kallal kuid. Saab muidugi ka teisiti, niisama diagonaalis silmad üle libistada, midagi kokku vuristada ja käib kah parema puudumisel.

    Enne läheb issanda päike looja, kui kõik üles lugeda, mis tuska teeb. Mis kõige hullem – olen seda ise kirjutanud ja teiste kirjatükkidest lugenud kõik see napp kümme aastat, mis mu esimese raamatu ilmumisest varsti mööda saab.

    1. Kõiksuguste žüriide töötasud on naeruväärselt väikesed. Ka preemiad, mida selle raskemaagi kaevandamise käigus jagatakse, on naeruväärselt väikesed. Ka avalik huvi nende preemiate vastu on naeruväärselt väike. Igal aastal avaldab erinev žürii arvamust, et võiks midagi muuta, kas või auhinna välja­hõikamise aega, aga see püsib paigas nagu raudnael.

    2. Isekirjastajate suur hulk, mina kaasa arvatud. Sest see on natuke tulusam, kuigi tüütum kui kirjastustega jahmerdamine. Isekirjastamine tähendab muu hulgas, et sa kirjutad teksti, hangid rahastuse ja plekid poole nagunii ise, otsid toimetaja, kujundaja, trükikoja, majandad monopoolsete raamatu­kettide ja pisipoodidega, mis vahel unustavad sulle viie müüdud raamatu eest kahe aasta jooksul raha maksta. Hoiad raamatuid oma toanurgas hunnikus. Püüad fesaris oma üllitisele maitsekalt reklaami teha, aga see jõuab nendeni, kes sind ilma reklaamitagi loeksid. Rääkimata sellest, kui asi jõuab kunagi välislepinguteni. Sa ei tea valdkonnast ööd ega mütsi. Praegu ajan ühele projektile tõlkeõigusi välja, aga teistes riikides tegelevad lepingutega autorite agendid, mitte autor ise, kes püüab, higipull laubal, end juriidikast läbi närida ja endale paremaid tingimusi kätte võidelda.

    3. Ma pole juba aastaid aru saanud, kuidas see kirjastamise valdkond üldse vee peal püsib. Võib-olla on nüüd saabumas tõehetk – lõpuks on trükikodade hinnad nii kõrged, et trükitakse Poolas või jumal teab kus, kust kopka võrra odavamalt saab. Kogu see keeruline kombo loomingust ja turundamisest – see käib enamikule loojatest üle jõu. Ideaal­juhul peaks sellegagi tegelema kas agent või kirjastus, kuradi raske on ennast müüa. See meenutab tõepoolest prostitutsiooni. Hiljuti müüsin oma Pääsküla aias raamatuid, sest kogukonnaüritus „Roheliste väravate tänav“ tuli ka minu hoovi. Jah, käisid mõned inimesed, osteti mõned raamatud. Kahe tunniga otse minu käest ilmselgelt rohkem, kui suur raamatupood müüb terve kuuga. Aga ma ei tunne ennast üldse hästi niiviisi käed ripakil leti taga seistes ja oma kaupa kiites, et ostke ikka, jumala head raamatud on. Üks külaline küsis, miks ma kirjutan, kas on niisugune sund. Ma ei osanudki talle midagi tarka vastata.

    4. Kirjutaval inimesel on lausa kohustus igal pool pröögata, kuidas teda ei hinnata ja kuidas ta on alamakstud. Selle kohustuse olen antud kirjatükiga täitnud. Võin vaid lisada, et aja möödudes ei tunne ma kadedust mitte ühegi ametikaaslase vastu. Kõik nad on pidanud ennast sinna välja võitlema, kus nad praegu on. Vähe sellest, iga niisugune romaani- või värsisepp peab oma olemasolu ja võimekust aina taaskinnitama. Ei mingit loorberitel puhkamist!

    1 Tõnu Trubetsky, Uimane ja väsinud. Vt Vennaskonna esituses: https://www.youtube.com/watch?v=e07Ay-fPWig

    2 Tiit Hennoste, Kirjandus, riik ja raha. – Sirp 17. III 2023.

    3 Maia Tammjärv, Igor Kotjuh: „Ma ei oska elada“. – Müürileht nr 129, mai 2023.

  • Anne Sander 21. X 1942 – 1. VII 2023

    Lahkunud on nahakunstnik Anne Sander. Ta õppis Eesti Riiklikus Kunsti­instituudis (ERKI) nahkehistöö erialal aastatel 1965–1970. 1970. aastast esines ta järjepidevalt vabariiklikel tarbekunstinäitustel Eestis, aga ka Leningradis, Moskvas, Saksamaal, Egiptuses ja USAs. Tegutses koos oma kaksikõe Krista Sanderiga, kes on samuti ERKI lõpetanud nahakunstnik. Anne Sanderil oli kahasse õega ka kaks isikunäitust: 1975. ja 1986. aastal Tallinna Kunstihoone salongis. Anne Sander oli Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Nahakunstnike Liidu liige.

    Sanderi loomingu paremik koosneb traditsioonilises laadis ja tehniliselt kõrgel tasemel vooltehnikas laegastest ja karpidest, samuti täisnahkköidetest. Aktiivne tegutsemine näitustel jäi peamiselt aastatesse 1970–1990. Tema töid leidub Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogus.

    Anne Sander oli töökas ja tagasihoidliku loomuga kunstnik, kelle professionaalsetes ja hea proportsioonitundega nahatöödest jääb meelde armastus loodusmotiivide vastu, pühendumus ja tugev vastutustunne materjali ja ka valitud eriala ees.

    Tema soe leebe naeratus jääb meelde veel kauaks.

    Eesti Kunstnike Liit

    Eesti Nahakunstnike Liit

    Kultuuriministeerium

  • Sel reedel Sirbis

    Esiküljel Vaba Lava teatrijuht Märt Meos.

    Julget teatrit tehakse vabaduse hinnaga. Tambet Kaugema vestleb Vaba Lava teatrijuhi Märt Meosega.
    „Kui eelmisel Vabaduse festivalil räägiti sõnavabadusest, siis seekordsete väliskülaliste risk on mitu kraadi kangem: kaalul on nende füüsiline vabadus ja elugi.“
    Vaba Lava korraldab 15. kuni 19. augustini Narvas teise rahvusvahelise Vabaduse festivali, mille programmis on teiste seas teatreid riikidest, kus on vaba mõtte ja sõna levitamisega tõsiseid probleeme. Seekordse teatrifestivali tähelepanu all on vabaduse eest sõdiv Ukraina ning Kesk-Aasia riigid Kasahstan, Usbekistan ja Kõrgõzstan, mis peavad Vene impeeriumi haarde lõdvenedes leidma uue tee, pidepunktid ja tasakaalu. „Narva on just õige koht sellise teemafookusega rahvusvahelise festivali korraldamiseks – linn asub kahe tsivilisatsiooni piiril,“ ütles Vaba Lava teatrijuht Märt Meos. „Ühelt poolt lõpeb siin vaba maailm ja teiselt poolt vaadatuna on siin vaba maailma alguspunkt.“

    Esiküljel Vaba Lava teatrijuht Märt Meos. Foto Piia Ruber

  • ,

    Näitused galeriis Muläänruus

    Galerii Muläänruus, Meeksi ja Mehikoorma teel Räpina vallas, valge veski juures.

    KRISTINA VIIN / “Sõda sinus eneses”

    “Inimeste võitja on tugev, iseenda võitja on võimas, “ on kirjas Daodejingis, “Kulgemise väe raamatus”. Öeldakse ka, et peaksime olema üksteise suhtes mõistvad ja kaastundlikud, sest kõik me peame enestes võitlust, millest teistel pole aimugi. Kui algas venelaste sissetung Ukrainasse, jälgisin hoolega sõjauudiseid, tegeledes neil päevil nii õpingutega teoloogia magistrantuuris kui ka Tartu orientalistika lipu kõrgel hoidmisega. Kahjuks lahtus tekkinud ärevuse tõttu vajalik keskendumine akadeemiliste tekstidega tegelemiseks. Nii hakkasin üle tüki aja rohkem maalima. See rahustas ja inspireeris. Oma mentoriks maalikunstis pean viimase aasta jooksul kunstnik Martti Ruusi, kes on mind julgustanud ning häid näpunäiteid jaganud. Ka enese leidmine kunstnikuna on omaette teekond ja võitlus ning uudishimuliku tegelasena meeldib mulle väga õppida, uusi maailmu avastada.Võit enese üle tähendab ka enesega sõbraks saamist, selleks aga tuleb õppida end tundma. Maalikunstis on perfektsionismi ja ülemõtlemise oht, aga hea töö valmib
    julgest vaimustusest käsikäes oskustega ja vahel on tähtis lihtsalt õigel ajal töö käest ära panna. See on põnev teekond.

    Kristina Viin (s. 22.11.1985 Võrus) on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli skulptorina (praeguse Pallase) ning Tartu Ülikooli usuteaduskonna bakalaureuse, viimases kogub hetkel jaksu magistritöö ärategemiseks. Ta on kunstnik, raamatuillustraator ja luuletaja, Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi liige.

    ***
    BILLENEEVE /”… ja siis jälle krahh, maailm peatab su!”

    Kanapidaja kuklas on alati teadmine, et midagi ei lähe raisku. Kana teeb parima sordingu! Fotod kanatoidupangest, kus juhuslikkus maalib järgmise ringi toidu kauniks kompositsiooniks.

    Billeneeve on 51% setu, ülejäänud midagi muud. Ta on Kunstnike Liidu liige ning üles kasvanud 100 sarvelise peaga talus. Loomade hingelise kui
    ka eesmärgipärase eluga kokku puutunud sünnist saati. Põhiolemuselt midagi nii moodsat ja kaasaegset, mida ainult meie kohutav ajastu on võimeline tootma. Kõik ja mitte midagi.

  • ,

    Tartu avatakse Ukraina rahvalaulusid kujutav maalinäitus

    12. juulil kell 16 on kõik huvilised oodatud Vadõm Ištšenko maalinäituse avamisele Eesti Rahva Muuseumis. Näitus „Kõndisin aias mööda rohelist rohtu“ toob vaatajate ette üle kahekümne värviküllase maali, mis saanud inspiratsiooni Ukraina rahvalauludest. Teoste juures saab tutvuda ka rahvalauludega.

    1970. aastal Harkivi oblastis Lozovas sündinud Vadõm Vasõlovitš Ištšenko elab praegu Gorišni Plavni linnas Poltava oblastis. Seal lõpetas ta keskkooli ning sai mäe- ja metallurgiatehnikumi diplomi. Kuna ta aga alates varasest lapsepõlvest tundis huvi puunikerduse vastu, asus ta kunstiga leiba teenima juba 1988. aastal ning tal oli õnn õppida kuulsa rahvakunstimeistri ja maalikunstniku Leonid Tsarhorodski töökojas.

    Vadõm on Ukrainas tuntud meisterliku puunikerdajana. Ta on Ukrainat esindanud mitmetel Euroopa rahvakunstinäitustel. 2019. aastal saavutas ta näiteks Roomas toimunud konkursil „Aurelia Medusa“ teise koha skulptuuriga „Pink“. Kindlasti on suurimaks tunnustuseks temalt tellitud Gorišni Plavni linna Kolme Pühaku kiriku ikonostaas, mille kallal ta töötas 2011–2016. Sellest sai meistri autoritöö alates kujundusest kuni nikerdatud teostuseni.

    Vadõmi puunikerdused kannavad rahvakunsti vaimu, on tehtud vanu töövõtteid järgides, kuid temaatiliselt põimuvad nendes minevik ja tänapäev. Sama võib öelda tema maaliloomingu kohta. Oma maalidel kujutab ta rahvalikult lihtsal moel inimeste elu ning tema kunsti põhiülesanne on rahvatarkuse sügav mõistmine ja selle ühendamine modernsusega.

    Käesolev maalinäitus „Kõndsisin aias mööda rohelist rohtu” rändas enne Eestisse jõudmist Ukrainas ringi nime all „Kirjatud laulude org“, kohates kõikjal sooja vastuvõttu. Maalide teemad on pärit rahvalauludest. Lauluread said teoste pealkirjadeks ja laulude süžeed kanti üle lõuendile. Iidne rahvatarkus, vanad loitsud ja rahvanaljandid aitavad kõigil rahvastel tulla eluga toime nii headel kui halbadel aegadel …

    Näitus on avatud ERMi A-fuajees 12. juulist kuni 17. septembrini. Sissepääs näitusele on prii. ERM on avatud teisipäevast pühapäevani kella 10–18.

  • ,

    Ilmunud on hooaja viimane Müürileht

    Hooaja viimases Müürilehes intervjueerib Henri Kõiv sotsiaalmeedia praktikate uurijat Katrin Tiidenbergi. Eero Epner analüüsib Lilli Luugi ja Tõnis Saadoja näitel 70. ja 80. sündinud põlvkonna nostalgiat. Sanna Kartau teeb vaatlusi Tallinna ööbussides. Maria Muuk küsib, kas jätkusuutliku maailma poole on võimalik liikuda vaimse jätkusuutmatuse arvelt.

    Riin Magnus ja Yekaterina Lukina kirjutavad taimepimedusest, Lisete Velt Eesti naispoplauljate kuvandist, Indrek Mesikepp gooti subkultuurist, Sanna Kartau Samuel Lehikoinenist. Saara Mildeberg ja Kadri Aavik teevad kokkuvõtte Tallinnas toimunud loomaõiguste konverentsist. Lisaks panime kokku nii turvalisema ööelu ABC, suvebingo kui ka suvise raamatuhoroskoobi igale tähemärgile.

    Arvustamisel Marjanne van Helverti „Vastutustundlik ese. Disainiideoloogia ajalugu tuleviku tarbeks”, dokumentaalfilm “Viimane reliikvia”, grupinäitus “Loomingulised reaalsused” ja näitus „Kui magatud unest saaks midagi aru? Teosed Prinzhorni ja Kondase keskuse kollektsioonist”.

    10Värskeimaid artikleid loe Müürilehe veebiväljaandest aadressil muurileht.ee või liitu kirjalistiga.

  • ,

    Eesti teaduse populariseerimise auhinnad 2023

    Kuni 15. septembrini oodatakse kandidaate Eesti teaduse populariseerimise auhinnale, et tunnustada säravaid ja aktiivseid teadusest kõnelejaid ning motiveerida inimesi teadusest rohkem rääkima ja kirjutama. Konkursi auhinnafond on 35 500 eurot.

    Konkursi eesmärk on märgata ja tunnustada neid inimesi, algatusi ja asutusi, tänu kellele on teadus ühiskonnas nähtavam ja avalikkusele mõistetavam. Konkursile võib esitada nii ennast ja enda tegevust kui ka kedagi teist ühte valitud kategooriasse. Elutöö preemia kategooriasse ei saa iseennast esitada.

    Auhindu antakse välja kuues kategoorias:

    1. Tiiu Silla nimeline elutööpreemia pikaajalise süstemaatilise teaduse ja tehnoloogia populariseerimise eest;
    2. teaduse ja tehnoloogia populariseerimine audio-visuaalse ja elektroonilise meedia abil;
    3. teaduse ja tehnoloogia populariseerimine trükisõna abil (artiklid, artiklite sarjad, raamatud jms);
    4. tegevused/tegevuste sarjad teaduse ja tehnoloogia populariseerimisel;
    5. parim teadust ja tehnoloogiat populariseeriv teadlane, ajakirjanik, õpetaja vms;
    6. parim uus algatus teaduse ja tehnoloogia populariseerimisel.

    “Kui 1999. aastal alustasime Geenivaramu loomisega, oli vaja rahvast, teadlasi ja tervishoiutöötajaid veenda selle projekti olemuses ja väärtuses. Nii ma olengi rohkem kui 20 aastat kasutanud igat võimalust, et tutvustada geneetikat laiemalt kõigis meediakanalites, koolides, konverentsidel jne. Oli väga meeldiv üllatus, et seda tööd oli märgatud ning tunnustati möödunud aastal Tiiu Silla nimelise elutööpreemiaga!” tõi välja pikaaegne valdkonna eestvedaja, geeniteadlane ja Eesti Geenivaramu juhataja professor Andres Metspalu.

    Kõigil konkursil tunnustuse saanutel on õigus kasutada „Riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija” märki. Kvaliteeti ja usaldust väljendav märk on loodud selleks, et head teaduse tutvustajad ja nende töö senisest rohkem silma paistaks.

    Ettepanekute esitamise tähtaeg on 15. september 2023. Konkursil osalemiseks palume esitada nii kandidaadi või tegevuse mõju kirjelduse kui ka kandidaadi või kollektiivi juhi elulookirjelduse. Samuti tuleb esitada kaks allkirjastatud soovituskirja ja täidetud osalusvorm. Dokumendid tuleb esitada konkursside lehel: https://konkursid.etag.ee/

    Konkurssi korraldab Eesti Teadusagentuur koostöös Eesti Teaduste Akadeemiaga ning seda rahastab Haridus- ja Teadusministeerium. Osalemistingimuste kohta saab lähemalt lugeda teadusagentuuri veebilehelt: https://etag.ee/tegevused/konkursid/eesti-teaduse-populariseerimise-auhind

    Teaduse populariseerimise auhinnad antakse üle teaduskommunikatsiooni konverentsil, mis toimub 14. novembril 2023 Tallinnas.

  • ,

    SAVI JA POLIITIKA. XXIII Kohila Sümpoosion kutsub külla

    XXIII Rahvusvaheline puupõletusalase keraamika suursündmus

    toimub 09.07.—31.07.2023 Tohisoo mõisas.

    GRAND FINALE 29.07 algusega kl 19:00!

    Sümpoosioni eesmärk on julgustada rahvusvahelist vahetust keraamika valdkonnas, tugevdada puupõletustehnika hindamist ja mõistmist ning luua interdistsiplinaarset lähenemist koostöös. Kaks viimast aastat oleme läbi viinud eriteemalisi sümpoosione, mis elavdavad kontaktvõrgustiku loomist ja kunstnike omavahelist koostööd. Kaasame keraamikute gruppi kunstniku, kelle ülesandeks on suhestuda kohapealsete loominguliste protsesside, osalejate ja põletustega. 2021. aastal oli teemaks valgus, 2022. aastal sõna.

    1. aasta teemaks on savi ja poliitika. Poliitilise närviga kunstnik Evi Pärn loob residentuuri jooksul oma iseseisva kunstiteose poliitilisest vaatenurgast lähtudes ning kureerib sümpoosioni ühisnäituse.

    Sel aastal osalevad kunstnikud Eyvind Solli Andreassen Norrast, Dori Schechtel Zanger Iisraelist, Darta Berkmane Lätist, Irene Zenonos Küproselt, Mingaile Mikelenaite Leedust, Niko Mankinen ja Mira Niittymäki Soomest, Rita Badilla-Gudino Filipiinidelt ja Katarzyna Misciur Poolast.

    Sel aastal ehitavad tuleskulptuuri kunstnikud Aigi Orav ja Külli Kõiv.

    Tule osale meie publikuprogrammis! Kunstnike senise loominguga on võimalik tutvuda artist talk sündmusel. Ootame külla ka avatud stuudiote päevale, mil saab näha kohapeal valmivaid meistriteoseid tööprotsessis. Sümpoosioni lõpetamine pakub mõnusat nädalalõppu kogu perele, mil uudistamist jagub terveks õhtuks: toimub näituse avamine, Marten Kuninga kontsert, tuleshow ja tuleskulptuuri avamine. Lõputseremoonial kohal toiduputka. Kohale toob ja viib prii buss Tallinnast.

    Avalike sündmuste ajakava Tohisoo mõisas:

    15.07 Artist talk (ingl k) 14:00

    21.07 Avatud stuudiod (eesti k, ingl k, vene k) 14:00

    29.07 Grand Finale

    19:00 Avasõnad

    20:00 Näituse avamine ja giidituur

    21:00 Marten Kuninga kontsert

    22:20 Tuleshow

    22:30 Tuleksulptuuri avamine

    Kõik sündmused on publikule tasuta.

    29.07 Bussile Tln-Kohila-Tln saad end registreerida, saates e-maili (lisa tel nr): eviparn@kohilasymposium.com

    Tallinnast Kohila Sümpoosionile viib buss Mere pst 5 busside parklast kl 18:00.

    Tagasi viib sama buss Tohisoo mõisa eest kl 23:00.

    Projekti juhivad Lumi Kristin Vihterpal ja Jekaterina Kultajeva. Töörühmas tegutsevad ahjumeister Andres Allik, assistendid Kristel Ojasuu ja Joonas Parve, publikuprogrammi ja noorteprogrammi koordinaator Merike Hallik, fotograaf Annika Haas, meedia- ja kommunikatsioonispetsialist Evi Pärn, projekti konsultant Juss Heinsalu, tuleskulptuuri assistent Kaupo Holmberg, vabatahtlikud Cristopher Siniväli ja Efy Zeniou.

    Toetajad ja koostööpartnerid: Eesti Kultuurkapital, Kohila Vald, Eesti Rahvakultuuri Keskus, Raplamaa Omavalitsuste Arengufond, Eesti Keraamikute Liit, Eesti Kunstiakadeemia keraamika osakond, OÜ Kerako, Kohila Kunstide Kool, Kohila Avatud Noortekeskus, Asuurkeraamika OÜ, Vabakond MTÜ, MTÜ Kohila Paberivabrik jt. Suur aitäh, et teete sümpoosioni võimalikuks!

    Kohtumiseni Kohilas!

    Kohila Sümpoosioni kodulehekülg: https://www.kohilasymposium.com/

    Facebook: https://www.facebook.com/kohilasymposium

    Instagram: https://www.instagram.com/kohilasymposium/

     

     

  • Loe Sirpi!

    Tia Navi „Mitte-suhted“

    Mälestusi Andres Männikust

    Andres Männik 15. II 1934 – 17. VI 2023

    Dorian Supin  25. IX 1948 – 2. VII 2023

    Esiküljel Timo Toots ja Mari-Liis Rebane. Foto Ken Oja

Sirp