puittaimed

Mis asjad need on, mida me iga päev taotleme ja mille omamist me hea eluga seostame? Juba kaks ja pool tuhat aastat on nimekirjas olnud tunnustus, võim, rikkused ja raha ning ilu ja tervis. Aristoteles ja Platon lisavad siia ka sõpruse ja kõrge päritolu: Aristoteles ütleb otse välja, et ilma sõprade ja hea sugupuuta pole kuigi hästi võimalik õnnelik olla.

Tänapäeval oleme harjunud mõtlema, et tunnustuse, võimu, raha, ilu ja tervise olemasolu puhul võib õnnelik olla ükskõik kes. Sõpruse otsinguid asendab tänapäeval pigem perekondliku ja/või seksuaalse läheduse otsing. Sellegipoolest on see üsna ammendav nimekiri.

Kui uurida seda, millistest asjadest inimesed unistavad, kui nad ennast õnnelikuna ette kujutavad, siis võib üsna kindlalt väita, et meie endi arvates teevad meid õnnelikuks eelkõige sellised asjad nagu tunnustus, rikkused ja lähedus, olgu see viimane lapsevanema, lapse, sõbra, abikaasa, kujutletava partneri pakutud. Viisin ise läbi uurimuse unistuse tüüpobjektidest ja see näitab, et sõltumata soost, vanusest, haridustasemest ja sotsiaalsest kuuluvusest kerkivad inimeste unistustes esile ühed ja samad stereotüüpsed kujundid:

• tunnustusavaldused inimestelt, kes moodustavad meie enesehinnanguga seotud referentsgrupi, sageli lisanduvad siia massilised tunnustuseavaldused identifitseerimata, kuid väga suure inimgrupi poolt (nagu kontserdiaplausi puhul);

• elukaaslane, keda ihaldavad kõik, kuid kes on jäägitult pühendunud meile ning kes seda pühendumust andunult demonstreerib. Kaaslaseks võib olla ihaldusväärne vastassoo esindaja, aga ka lapsevanem või laps, või mõni kõrge võimupositsiooni kandja. Kõigi kaaslaste puhul on oluline temalt peegelduv ühiskondlik tunnustus ja tema tunnustuse kaudu saadav lisaväärtus meile endale.

• ootamatu rikastumine (nagu näiteks loteriivõidu või varanduse pärimise puhul) ja sellega seotud tarbimisvõimaluste avardumine, aga ka tunnustuse tõus ning meid ära tõuganud inimeste kahetsus.

 

Objektiivne teooria

Nagu näeme, on enamik meie unistuste positiivsetest kujutelmadest seotud meie isiku väärtuste äratundmise- ja tunnustusega. Isegi igatsus tõelise armastuse järele, mis on sageli inimeste õnneiha teadvustatud osa, on alateadlikul tasandil enamasti seotud ihaldusväärse partneri omamise ja omamisest tuleva sotsiaalse tunnustusega. Samas peab märkima, et otsesed materiaalsed hüved nagu maja või auto on pigem siiski sotsiaalse eneseväärtustamise teenistuses kui vastupidi. Toimetuleku tasemest kõrgema sissetuleku ihaldamise peamine põhjus ei ole järelikult materialistlik hedonism ega tarbimisnauding, nagu arvatakse, vaid ikkagi teiste inimeste tähelepanuga seotud vajadused.

Sellised tüüpobjektid joonistuvad välja inimeste unistusi analüüsides. Kuidas on tegelikkuses? Millised on need asjad, mida me taotleme oma igapäevases elus, et õnnelik olla? Mind ei huvita mitte diskursiivne, vaid praktiline tasand; mitte see, mida me arvame, mis meid õnnelikuks teeb, vaid see, milliseid asju me tegelikult päevast päeva taotleme. Nagu kohe näete, on teoreetilise ja praktilise tasandi vahel õnne küsimuses vägagi suured käärid.

Proovigem korraks mõelda oma igapäevase elukorralduse peale ja mõelda sellele, mis tuleks välja, kui me paneksime kirja iga meie tegevuse eesmärgi igas ajaühikus. 24 tundi ööpäevas jaguneb enamasti nii, et kümme kuni neliteist tundi me puhkame, sööme ja puhastame end – need on n-ö rekreatiivsed tegevused (siia alla kuuluvad ka rekreatiivsete vahendite ettevalmistus, näit toidu tegemine). Järgmine asi on enamasti töö, mis võtab umbes kaheksa tundi ning mille eesmärgiks on enamasti raha teenida, aga ka sotsiaalne tunnustus. Järele jääb kaks kuni kuus tundi, mille jooksul võib veel midagi teha. Enamusel kulub see ajaviite, koristamise, koduloome (majahoolduse, remontimise ja ehitamise), kultuuritarbimise, massikultuurilise (shopping, televisioon) ajaveetmise, sõprade, potentsiaalsete partnerite otsimise ja nendega kohtumise, lastega inimestel aga eelkõige laste ning mõnel inimesel ka spordi ja selle kaudu tervise peale. Õnnelikkust seostataksegi enamasti nende kahe kuni kuue tunniga, nädalavahetuse ajal pikema ajaga, mille jooksul inimene on vaba tegema, mida ta tahab. Muuseas, kui meenutada, et keskmine inimene vaatab päevas umbes kaks tundi televiisorit, siis võiks järeldada, et üks olulisemaid õnne objekte on televiisor, kuid enamik TV-vaatajaid ise siiski nii ei arva. Õnne ja hea eluga seostab televiisori vaatamist vaid üliväike arv inimesi, eelkõige seostatakse televisiooni rekreatiivse praktikaga.

Mida me saame meie elutegevuse ajalisest analüüsist järeldada? Kui jätame välja eesmärgistamata aja (aeg, mis kulub magamisele, laste eest hoolitsemisele, rekreatsioonile ja sellega seotud toimingutele), siis tuleb välja, et esikohal meie valitud eesmärgistatud tegevuse hulgas on rahalise sissetuleku pärast muretsemine, järgnevad juba palju väiksemal skaalal eri inimestel nende eri eluperioodidel järgmised: partneriotsingud, sõbrad, kodumajandus (eluaseme korrastamine, remontimine, ehitamine, dekoreerimine), kultuuritarbimine, massikultuuriline ajaveetmine (eelkõige shopping ja televiisori vaatamine) ja sport.

Kui meie unistuste esimesed kolm objekti on kõigepealt sümboolne kapital, siis inimlik lähedus (seks) ja siis raha, siis meie eesmärgistatud tegevuse ajaliselt mõõdetud statistiline keskmine on kõigepealt raha ning selle järel tulevad väikeste vahedega sümboolne kapital, kodu, lähedus (lastega, elukaaslasega, armukesega, sõpradega), sotsiaalne suhtlemine, meeleline nauding, kultuur ja tervis. Elus kulutame me üsna vähe aega ka kehaliste naudingute peale, kuigi hedonistlikus õnneteoorias räägitakse kehalisest naudingust kui ühest kõige olulisemast õnne komponendist. Argipraktika, nagu ka unistuste analüüsist võib aga järeldada, et kehalised naudingud ei ole õnne seisukohalt oluline element.

Kas võiks mõtelda nii, nagu hedonistlik õnneteooria teinekord väidab, et õnn ongi lihtsalt nende asjade omamine – nii et mida rohkem neid on, seda parem? Või mingi kombinatsioon neist kõigist, nii et need kõik oleksid esindatud, aga õiges proportsioonis? Ma nimetan sellist arusaamist õnnest õnne objektiivseks määratluseks. Õnn on siin määratletud objektiivsete asjade ehk iha objektide kaudu. Vastavalt sellele võib väita, et kui mul on raha, tunnustus, kodu, lähedased inimesed, sõbrad, meelelised naudingud, kultuurilised naudingud ja tervis, siis ma olengi õnnelik. Õnne objektiivse määratluse võib sõnastada ka hedonistlikult: õnn seisneb iha objektide poolt pakutavas naudingus.

 

Subjektiivne teooria

Juba Platon ja Aristoteles väitsid, et hea elu taandamine iha objektide omamisele ja sellest saadavale naudingule pole piisav. Platon väitis, et õnne kogemiseks on lisaks iha objektidele vaja ka ühte erilist tüüpi teadmist, mis meile ütleks, kuidas iha objekte kasutada. On ju selge, et selleks, et raha inimese õnnelikuks teeks, on vaja, et see inimene oskaks rahaga ümber käia. Sama kehtib ka teiste õnne objektide suhtes. Aristoteles leidis, et õnne objektid peavad olema seostatud inimese sisemiste vajadustega ja soodumustega ning tema loomuse teostumisega.

Sama tõestavad ka kõigi nende inimeste tervemõistuslikud tõdemused, kes on õnne objekte ihaldanud ja need saanud. Need inimesed teavad, et iha objektide mõju õnnetundele on lühiajaline. Seda tõestavad ka lugematud psühholoogilised uurimused rikaste ja kuulsate inimeste (nagu näiteks popstaarid) õnnetunde kohta, mis näitavad, et need inimesed ei ole keskmisest õnnelikumad. Vähe sellest, paljud neist kannatavad lisastressikoormuse all seetõttu, sest kuigi neil on olemas kõik iha objektid, ei saa nad ise ka aru, miks nad siis õnnelikud ei ole, või siis tunnevad nad ennast mittemõistetuna ja oma rollist võõrandatuna, kuna kõik teised eeldavad, et nad peaksid kogu
aeg õnnelikud olema tänu sellele, mis neil on, ning seetõttu on nad sunnitud sotsiaalsete kontaktide ajal õnne teesklema, ning see on üllatavalt koormav.

Kui nüüd sellest järeldada, et õnn ei seisne iha objektide omamises, siis on kerge langeda teise äärmusesse ja proovida määratleda õnne inimese teadvuse seisundi kaudu, sõltumata sellest, millises objektiivses situatsioonis inimene on ja mida see inimene omab. Sellist õnnekontseptsiooni arendatakse traditsiooniliselt stoitsismis. Seneca, näiteks, räägib õnnest kui ainult inimese sisemuses leitavast rahust või rõõmust, millel ei ole mingit olulist seost välise maailmaga. Stoitsismi võib seepärast määratleda kui õnne subjektiivset teooriat, mis näeb õnne hingeseisundis, mis on sõltumatu välistest asjaoludest. Subjektiivset õnne kontseptsiooni jagab ka enamik tänapäeva psühholooge, kes väidavad, et õnn seisneb selles, kuidas teadvus meile välismaailma vahendab, mitte selles, milline see välismaailm tegelikult on. Sellepärast ongi nii, et tagasihoidlikes materiaalsetes oludes pole õnnelike inimeste osakaal väiksem kui väga kõrge materiaalse heaolutasemega keskkondades.

Subjektiivset õnnekontseptsiooni propageerivad ka paljud eneseabiõpikud, mis soovitavad õnne otsival inimesel oma sisemusse pöörduda ja ennast ise n-ö õnnelikuks mõtelda. Subjektiivselt mõistetud õnne saavutamise tehnikateks on tavaliselt meditatsioonid ja mõtisklused, aga ka harjumuste ja suhtumiste muutmine.

Kui veel statistiliselt uurida, kas inimesed lähtuvad subjektiivsest või objektiivsest õnnekontseptsioonist, siis enamus väidab ennast uskuvat subjektiivsesse õnneteooriasse, kuid igapäevases elus käitub, nagu teaks, et objektiivne teooria on õigem.

 

Kultuurivanker kultuurimaastikul tahab vedamist. netifoto

 

Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006. Toimetanud Tiiu Erelt. Koostanud Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2006. 1220 lk.

 

Ootasin ÕS 2006 ilmumist kahel põhjusel. Esiteks on eesti keel pidevas muutumises ja sõnaraamat peab toimunud muutusi kajastama. Keelemuutused pole küll kiired,  aga vajavad sellegipoolest igapäevast tähelepanu ja registreerimist. Uues sõnaraamatus leiame tabavaid omakeelseid sõnu, nt rändlus ‘võimalus kasutada mobiiltelefoni välisriigi võrgus’ vastena ingliskeelsele roaming.  Uus sõna on ka kiiking ‘üle võlli kiikumine’, mille valisin seetõttu, et sellest sõnast võiks saada Eesti väike panus maailma sõnavaramusse. Uut on sõnaraamatus piisavalt, kuid mitte palju. Koostajate mainitud uuenduste koguarv (1400 uut märksõna ning 3500 liitsõna ja tuletist) moodustab siiski vähem kui viis protsenti sõnastiku mahust. Teiseks oli mu eelmine õigekeelsussõnaraamat ÕS 1999 juba koost lagunenud ning vajas väljavahetamist. Ega tänapäeval sõnaraamat üle viie aasta vastu ei pea, seetõttu tuleb juba praegu alustada järgmise väljaande ettevalmistamist.

Peamine areng eelmise väljaandega võrreldes on hoopis see, et ÕS 2006 on kasutajale kättesaadav kahes vormis: pabersõnastikuna  ja veebis aadressil www.eki.ee/dict/gs2006/. On see aja märk, et õigekeelsussõnaraamatu veebiaadressis on ingliskeelne sõna? Veebiversiooni peamine eelis pabersõnastikuga võrreldes on see, et metamärkide abil saame sõnaloendeid koostada; pabersõnastiku puhul peaksime vastava sõnaloendi koostamiseks sõnastiku algusest lõpuni läbi lehitsema. Näiteks päring *kar toob ekraanile järgmised sõnad: hauskar, kakar, kalkar, karikakar, kirikakar, känkar, nakar, narkar, oskar, prükkar, punkar, puskar, rokkar, seiskar, suhkar, viskar. Kuigi sellised loendid sisaldavad tavaliselt müra, näeme ometi, et sõnad kalkar, narkar, prükkar, punkar ja rokkar oleme sel moel üles leidnud.  Miks ei saanud ma kasutada päringut *ar, mis oleks loogiline? Vastus on lihtne: programm teatab, et “258 leitud kirjet jäi väljastamata”. Paremini töötab metamärkidega otsing pikema otsingusõna puhul, nt *ravi toob ekraanile märksõnad balneoravi, elekterravi, elektriravi, gammaravi, hambaravi, iluravi, kirjandusravi, kliimaravi, kõneravi, mudaravi, mänguravi, nõelravi, päikeseravi, ravi, uniravi, valgusravi, värvusravi, õhkravi. Tulevikus võiks veebiversioon asuda eesti keele portaalis, kus huvilisel oleks võimalik leida palju muudki huvitavat eesti keele sõnavara kohta. Samuti tuleb tõsiselt mõelda sellele, kuidas ÕS 2006 rahva sekka viia. Raske  on ette kujutada haritud keelekasutajat, kes õigekeelsussõnaraamatut pidevalt ei kasuta. Tulevikus võiks lisada hääldusmooduli ja mõelda ka sõnastiku CD-versioonile, mida iga eestlane saaks oma arvutisse installida.

Õigekeelsussõnaraamat on terminoloogia varaait ning sõnastikul on suur panus eestikeelse terminoloogia korrastamisel ja süstematiseerimisel. Julgen väita, et ÕS on hinnaline abimees igale eestlasele juba seetõttu, et sõnaraamatusse on koondatud oluline osa eestikeelsest terminoloogiast. Sellest vaatenurgast näen paralleele “Oxford Dictionary of English” teise väljaandega (2003), mida kasutan ingliskeelse terminoloogia uurimiseks. Ainult mõnel juhul olen märganud lahknevusi õigekeelsussõnastiku ja meie oskussõnastike vahel. Näiteks on õigekeelsussõnaraamatu järgi arterioskleroos MED ateroskleroos; ateroskleroosi alt leiame ka omasõnalise sünonüümi tuiksoonelubjastus. “Meditsiinisõnastik” (2. uuendatud trükk, 2004) väidab aga, et tegemist on kahe eraldi mõistega: arterioskleroos on arterikõvastumus ja ateroskleroos on arterilubjastus. Õigekeelsussõnaraamatu omapära on stiilimärgendi ARGI (= argikeelne) kasutamine kahel otstarbel. Esiteks kasutatakse seda märgendit eristamaks argikeelt terminoloogiast, nt hoogvihm METEO = hoovihm ARGI. Teiseks tähistab sama märgend informaalset keelekasutust, nt tüng ARGI hanekstõmbamine, altvedamine. Minu arvates pole see hea lahendus. Sõnastikus tavakasutust ei märgendata, seetõttu pole vaja märgendada sõna hoovihm. Miks mitte hoogvihm METEO = hoovihm? On siiski mõned sõnapaarid, kus üks liige on termin ja teine informaalne sõna, nt assenisaator ja sibi(vedaja) ARGI.

Teine tähelepanek seondub erialamärgendite loendiga. Entsüklopeedilised teadmised on pidevas muutumises, seetõttu on vaja erialamärgendite loetelu aeg-ajalt üle vaadata. Uutest erialamärgenditest vääriksid kaalumist näiteks biokeemia, statistika ja geneetika. Märgend BIOKEEM võiks olla näiteks sõnadel aminohape, amülaas, ribonukleiinhape.

Õigekeelsussõnaraamatu kasutamine nõuab teatud vilumust, et  sõnastikust olemasolevad sõnad üles leida. Selles osas võiksid sõnastiku koostajad kasutajale vastu tulla ning teda juhendada ja õpetada. Pean siinkohal silmas liitsõnade ja sünonüümide esitust. Näiteks leiame sõnastikuartiklis bukinist järgmised sõnad: vanaraamatukaupmees; bukinistipood, bukinistiäri, vanaraamatukauplus, raamatuantikvariaat. Kui aga vaatame sõnastikuartiklit antikvariaat, siis näeme seal ainult seletust vanade kunstiesemete ja raamatute kauplus. Omasõna ja rahvusvahelise sõna koosesitamine on õigekeelsussõnaraamatu vaieldamatu tugevus, nt arranžeering MUUS seade. Samas olen seda meelt, et sõnaraamatut saab selles osas viimistleda ja kasutajasõbralikumaks teha, sest märksõna seade all ei leia me viidet sõnale arranžeering. Eesti keele oskus eeldab aga sünonüümsete sõnapaaride head tundmist. Ka ei tulnud ma näiteks kohe selle peale, liitsõna kõvakaaneline leiame ainult märksõna kaaneline alt.

Huvitav probleem on sõnad, mis õigekeelsussõnaraamatus mingil põhjusel puuduvad. Siin on muidugi võimalik vastu vaielda; iga leksikograaf teab, et mitte ükski elava keele sõnastik ei saa kajastada kogu keele sõnavara. Isegi väga hea sõnaraamatu puhul on tegemist püramiidi ülemise osaga. Samas julgen väita, et huvitamaks läheb olukord siis, kui sama sõna puudub ka “Eesti kirjakeele seletussõnaraamatus”. Siis võib oletada, et sõna on mingil põhjusel märkamata jäänud. Ma ei pea siin silmas võõrsõnu ega muidu ebaharilikke sõnu. Üks selline leid on kultuurivanker. Õigekeelsussõnaraamat annab meile küll muljetavaldava loetelu liitsõnu, mille teine komponent on vanker, nt härjavanker, kahehobusevanker, heinavanker, moonavanker, lapsevanker, nukuvanker, kummvanker, pikkvanker, plaanvanker, redelvanker, vedruvanker, järelvanker. Loetelu saaks veel jätkata; kultuurivankrit aga sõnaraamatus pole. Mille poolest kultuurivanker siis teistest vankritest erineb? Soovitan huvilistel lugeda veebinäiteid; märksõnaks kirjutage kultuurivankrit. Tõenäoliselt olete juba taibanud, et kultuurivankrit saame me ainult vedada, sõita me selle vankriga ei saa. Ka ei rakenda me hobust selle vankri ette, vaid peame ise või laskma teistel seda vedada. Metafoorseid sõnu, mida meie sõnaraamatutes pole, on teisigi, nt punnseis, kullahunnik, läbirääkimistelaud, rahakotirauad. Viimane esineb küll “Eesti kirjakeele seletussõnaraamatus”, aga ära on toodud ainult otsene tähendus “rahakoti suu metallist raam”. Väljend rahakotiraudu koomale tõmbama eeldab aga metafoorse tähenduse lisamist. Eelloetletud sõnad esinesid tekstis, mida tõlkisin hiljuti eesti keelest inglise keelde. Võib arvata, et kui ükskeelsed sõnaraamatud neid sõnu ära ei too, siis pole tõlkijal abi loota ka kakskeelsetest sõnaraamatutest.

Toon veel ühe näite keele metafoorsest kasutusest, näiteks võiks olla märksõna kütke. Õigekeelsussõnaraamat toob siin ära küll näited, mis toovad esile seose otsese tähenduse pani härja kütkesse v kütke, härg on kütkes (lõas) ja positiivse konnotatiivse tähenduse vahel on muusika kütkes
ÜLEK on muusika mõju all, muusikast võlutud. Minu tõlkeprobleem käsitles aga  kollokatsiooni hirmu kütkes, kus konnotatsioon on negatiivne. Sel puhul on tüüpilised kollokatsioonid veel  millegi kütkest vabanema ja millegi kütkest pääsema, mis õigekeelsussõnaraamatus puuduvad. Pärast mõningast nuputamist sain aru, et tegemist on eraldi tähendusega, mille sünonüümiks on hirmu küüsis, seega ka millegi küüsist vabanema, millegi küüsist pääsema. Mis on selle jutu mõte? Tahan öelda seda, et õigekeelsussõnaraamatut saab mitmes mõttes viimistleda ja edasi arendada. Veelgi olulisemaks pean aga mõtet, et on aeg koostada uus kaasaegne eesti keele sünonüümisõnaraamat, mis oleks vääriline kaaslane õigekeelsussõnaraamatule ja “Eesti keele seletussõnaraamatule”.

Teiselt poolt on õigekeelsussõnaraamat huvitav ka sellepoolest, et seal on sõnu, mille tegelik kasutus on väga väike või hoopiski puudub. On oluline mõista, et õigekeelsussõnaraamat kujutab endast eesti keele tegeliku kasutuse, suunatud keelekasutuse ning keelekorraldajate väljapakutud uudiskeelendite kombinatsiooni.

“Õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006” on meie sõnaraamatute lipulaev ja eesti kirjakeele normi alus. Selle sõnaraamatu ülesanne on kujundada meie igapäevast haritud keelekasutust. Minu siiras soov on, et eestlased seda sõnaraamatut palju rohkem kasutaksid. Sõnastikukasutajaid tuleb õpetada, kuidas sõnaraamatust teave üles leida. Koostajatele aga avaldan sügavat lugupidamist tehtu eest ja soovin edu uute väljaannete ettevalmistamisel.

 

 

 

 

 

 

 

{Arvutiseerima} arvutistama, raalistama

 

Üks õigekeelsussõnaraamatu ülesandeid on hinnata keeles laialt kasutatavaid väljendeid ja soovitada vajaduse korral nende asemele ladusamaid või täpsemaid sõnu. Paraku on sõnaraamatu maht piiratud ja seetõttu ei ole võimalik ebasoovitavate sõnade juures anda hinnangule pikemaid põhjendusi. Seda aitavad korvata ÕSi koostajate ja teiste keelenõuandjate kirjutised keelenõuandekogumikes, ajakirjas Oma Keel, ajalehtedes, Eesti Keele Instituudi kodulehel ning selgitused keelehooldekursustel ja mujal. Siinse lühilugude sarja eesmärk on põhjendada levinud keelehalbuste tõrjumist.

Seni pole keelekorraldajad aktsepteerinud sõna arvutiseerima, sest eesti keeles pole lubatud omatüvele lisada võõrliidet. Kuigi arvutiseerimise kõrgaeg on möödas, kohtab silm seda vahel praegugi ning seetõttu annab ÕS 2006 nagu eelmine ÕSki asendussõnad raalistama ja arvutistama.

Meie keelde on tekkinud arvutiseerima ülesehitust matkivaid sõnu, mida õigekeelsussõnaraamatus pole. Näiteks on üksikpuhkudel tulnud teha asendused padruneerima → padrundama, pudeleerima → pudeldama. Mobiiltelefoniomanike hulgas on kasutusel verb sõnumineerima, mis tähendab ‘lühisõnumit ehk SMSi saatma’ ja mida on Reet Bobõlski tähelepanekute järgi tarvitatud ka raadioreklaamis (vt kogumik “Eesti kirjakeele kasutusvaldkondade seisundi uuringud”). ÕS 2006 märgib sama tegevust inglistüvelise verbiga messima (vrd samuti inglise keelest lähtunud meilima). Tekstides on vilkunud veel messama, mis on a-liite tõttu kõnekeelne (nagu ka meilama), ja sõnumdama, mis jääb kõrvale raskesti hääldatava md-ühendi tõttu.

Mõnelgi keelekasutajal, kellele on räägitud omatüve ja võõrliite kokkusobimatusest, on tekkinud küsimus, kuidas suhtuda võõrtüve ja omaliite ühendusse. Seda sorti sõnad on eesti keele reeglitega kooskõlas, nt väljendi vetot panema kõrval võib tarvitada verbi vetostama, mille tüvi on pärit ladina keelest. Samuti on võimalikud tervikuna võõrsilt laenatud keelendid, nt mateerima ‘matistama, tuhmiks, läiketuks tegema’.

 

Argo Mund

 

Olin üks 86st, kes pärast teatud kahtlusi oma allkirja andis. Preambula on põhiseaduse pidulik sissejuhatus ning sõna “keel” lisamine tundus lahtisest uksest sissemurdmisena. On ju keel kultuuri lahutamatu osa! Aga kuidas sa keeldud, kui küsimus on emakeele kaitsest?

Kätt alla pannes lootsin, et ühe erakonna valimisratsu saab menetluse käigus rakendada veidi tõsisema vankri ette. Ehk teisisõnu – kui juba minnakse põhiseadust avama, siis ehk õnnestub lisada paar paragrahvi, mille puudumine on suisa silmatorkav.

 

 

Kultuuril pole korralikku põhiseaduslikku vundamenti

 

Eesti põhiseaduses torkab silma, et kultuuri kui rahvuse kestmise esmatunnust on nimetatud ainult üks kord ja sedagi vaid üldsõnalises preambulas. Põhiseaduse regulatiivpeatükis “Põhiõigused, vabadused ja kohustused” pole eesti keele kui kultuuriloolise mälu kaitsmist ja arendamist samuti kui rahvuskultuuri hoidmist üldse mainitud. Äkki on keel ja kultuur midagi niisugust, mis püsib ilma meie sekkumiseta? Nagu Karla katedraal, mis kerkis väljaspool rahva tahet, ning Sakala keskus, mille lammutamisel rahva arvamus põrmugi korda ei lähe?

Prantsusmaal põlenud autod hoiatavad, et kultuuri(de)st ei tohi kergekäeliselt mööda vaadata. Üha rohkem rahvast liigub riigist riiki. Tööjõu ränne pole mitte robotite, vaid kindlate kultuuritaustade, ajalooliste keelte ja uskumuste liikumine. Kuidas tagada üheaegselt nii põlis- kui külaliskultuuride endaksjäämine ja sõbralik lõimumine? On see ülepea võimalik?

Mure, kuidas mitte tasalülituda üleilmastumise voolus, valdab nii indiviide kui rahvaid. Mõistagi on selleks vaja efektiivselt kaitsta iga keele ja kultuuri õigust oma kohale Päikese all. Paljudes Euroopa riikides ongi juba teadvustatud, et põhiseadus on selleks sobiv legitiimne instrument.

 

 

Kultuur Euroopa riikide põhiseaduses

 

Kahe lugemise vahel muudatusettepanekut ette valmistades vaatasin uuesti läbi kõigi Euroopa riikide põhiseaduse. Suur osa neist on vastu võetud või muudetud 1990. aastate alguses, mõned aga on päris uued (Hispaania, Šveits). Mind huvitas, kuidas peegeldub probleem mujal. Siinkohal peotäis väljavõtteid:

Andorra. § 34 “Riik garanteerib Andorra ajaloolise, kultuurilise ja kunstilise pärandi konserveerimise, esitlemise ja levitamise.”

Tšehhi. § 35 “Igaühel on õigus õigeaegselt saada täielikku informatsiooni elukeskkonna ja loodusvarade kohta. Keegi ei tohi kahjustada elukeskkonda, loodusvarasid, loodusharuldusi, kultuurimälestisi…”

Gruusia. § 34 “Riik toetab kultuuri arengut, kodanike piiramatut osalemist kultuurielus, kultuurilise väljendusrikkuse originaalsust, rahvuslike ja üldiste kultuuriväärtuste tunnustamist, rahvusvaheliste kultuurisidemete süvendamist. Iga Gruusia kodanik on kohustatud hoolitsema, kaitsma ja säilitama kultuuripärandit. Riik kaitseb kultuuripärandit seadusega.”

Itaalia. § 9 “Vabariik edendab kultuuri ja teadust ja tehnilisi uuringuid. Ta kaitseb ka maastikku ning rahvuslikku ajaloo- ja kunstipärandit.”

Leedu. § 42. “Kultuur, teadus, uuringud ja õpetused on piiritlemata. Riik toetab kultuuri ja teadust, osaleb Leedu ajaloo, kunsti, kultuurimonumentide ja kultuurilooliste väärtuste  kaitsmisel. Seadus kaitseb autorite vaimseid ja materiaalseid õigusi töödele, mis kuuluvad teaduse, tehnilise loomingu, kultuuri ja kunsti valdkonda.”

Portugal. § 78 “Igaühel on õigus nautida kultuuri ning ise seda ka luua, igaühel on kohustus kaitsta kultuuriväärtusi.

Riigi kohustuseks on: tagada kõigi kodanike juurdepääs kultuuriväärtustele; toetada ja stimuleerida kultuurilise eneseväljenduse paljusust; suurendada lugupidamist kultuuriväärtuste suhtes, näha selles kultuurilise identiteedi hoidmise vitaalset elementi; arendada kultuurisuhteid kõigi rahvaste vahel, eriti aga portugali keelt kõnelevate inimeste vahel, samuti toetada portugali kultuuri levitamist välismaal; koordineerida kultuuripoliitikat teiste valdkondade arengukavaga.”

Hispaania. § 46 “Avalik võim garanteerib Hispaania rahva ajaloolise, kultuurilise ja kunstilise pärandi kaitse ning rikastamise, olenemata väärtuste staatusest ja omandivormist. Kultuuripärandi vastu sooritatud kuriteod on karistatavad kriminaalkorras”.

Šveits. § 78 “Looduse- ja kultuuripärandi eest vastutab kanton. Selle tagamiseks võtab konföderatsioon kasutusele piisavad meetmed. Need kaitsevad maastikku, ajaloolisi kohti, loodus- ja kultuurimälestisi, mida hoitakse puutumatuna juhul, kui seda nõuab avalik huvi. Loodus- ja kultuuripärandit võib eksproprieerida, kui sellel on rahvuslik tähendus.

 

 

Kaks uut paragrahvi meilegi!

 

Nähes, kui tõsiselt on Euroopas hakatud suhtuma keele ja kultuuri kaitsmisessse, sündis sotsiaaldemokraatide ettepanek täiendada meie põhiseadust kahe uue paragrahviga. Siin need on:

“§ 381. Riik ning omavalitsused hoolitsevad eesti keele arenemise ja rahvuskultuuri säilimise eest. Igaühel on õigus kasutada tema emakeelt või keelemurret igapäevase suhtluskeelena.”

Selgitus: Nõukogude okupatsiooni tõttu vaatab eesti keele arengus veel siiani vastu valgeid auke, mitmes eluvaldkonnas puudub emakeelne sõnavara. Väikesearvuline rahvas seisab silmitsi ka probleemiga, kuidas oma riigikeel viia moodsasse infotehnoloogilisse maailma. Seegi suur ning kulukas ettevõtmine nõuab põhiseaduslikku kokkulepet ning riigi kaalukat tuge. Emakeele väärtustamine igapäevase suhtluskeelena perekonna- või sõpruskonnasiseselt aitab ära hoida üksikisiku halvustamist ning alandamist tema keelekasutuse eripära tõttu, toetab keelelist ja kultuurilist mitmekesisust, pidurdab omapäraste keelemurrete kadumist meie kultuurimaastikust.

“§ 382. Igaüks on kohustatud hoidma ja kaitsma nii Eesti kui maailma rahvaste loodus-, ajaloo- ja kultuurimälestisi. Igaühel on õigus osa saada inimkonna kultuuripärandist. Riik ja omavalitsused toetavad kultuuriväärtuste loomist, kaitsmist, restaureerimist, levitamist.”

Selgitus: Aeg on saavutada pööre nende inimeste teadvuses, kelle omanduses või valduses on olulised kultuuriväärtused. Ja veel. Iga Eesti Vabariigi kodanik peab teadma ja tunnetama, et vastutasuks juurdepääsule maailma kultuuripärandile peab ta hoidma mitte ainult kodumaiseid mälestisi, vaid hoolima ka teiste rahvaste, kogu inimkonna kultuuripärandist.

Kuna Eestis on piisavalt mälestisi, mille säilitamine käib omanikele üle jõu, siis tuleb riigi ja omavalitsuste toetust märgataval määral suurendada. Põhiseaduse muutmine annaks selleks kaaluka aluse. Kultuuriväärtuste hoidmise põhiseaduslik kohustus annab EV valitsusele ülesande vastavate sihtotstarbeliste vahendite eraldamiseks riigieelarvesse.

EV põhiseaduse praegu kehtivas redaktsioonis on suur hulk kohustusi veeretatud üksikindiviidi õlgadele ning riigi roll jäänud suhteliselt tagasihoidlikuks. Kultuuri- ja ajalooväärtuste hoidmisel rõhutab meie muudatusettepanek vastutuse dualistlikkust: nii kodanikel kui ka riigil ja omavalitsustel lasub samaväärne kohustus hoolida loodus- ja kultuuriväärtuste säilimise eest.

 

 

Saagem ka vaimult rikkaks!

 

Vastavalt riigikogu kodukorrale määratakse pärast eelnõu esimest ja teist lugemist tähtaeg muudatusettepanekute tegemiseks. Erinevalt teistest seadustest peab põhiseaduse muutmiseks olema vähemalt 21 saadiku tahe. Sotsiaaldemokraatide muudatusega unisoonis mõtlevaid riigikogulasi aga osutus vähemaks, kui lootsime. Pole ju saladus, et kultuurirahva hääl on Eesti parlamendis nõrk.

Kas märtsis see vahekord muutub või jääb meie riigikogu endiselt erinevate majandusgruppide tööriistaks? Eks aeg annab arutust. Jääb ju valija otsustada, kas ta soovib rahalt rikast ja vaimult vaest riiki või tahab ta, et m
ajanduslikult edukas Eesti saaks ka hingeliselt rikkamaks.

Tekib vaid neli küsimust: mis see tsentrosoom siis ikkagi on? mis on tsentriool? mis on mikrotuubul? ja lõpuks – mis on riiklik õppekava? Viimane küsimus huvitab mind tegelikult kõige rohkem. Vastust sellele küsimusele ma tean. See on midagi, mis on idioodi järjepidevusega vähemalt pooled päevad minu (ja paljude teiste saatusekaaslaste) elust tuksi keeranud. Omaenda süü! No tõepoolest! Mis ma ronisin sinna keskkooli? See on midagi, mida ka õpetajad ei väsi rõhutamast: “See on teie vaba valik! Ise tulite siia! Nüüd kannatage, jobud! Hehee! Saite, mis tahtsite!” See “ise tulite siia” väljendaks justkui seda, et (kesk)kool on juba iseenesestmõistetavalt üks pappseintega pommivarjend. Selle asemel, et rahulikult selgitada, miks keskkoolis omandatav niivõrd hea ja tore on, on vaja nähvata.

Paljud õpetajad ei oskagi seletada, miks nende ainet õppima peaks. Keemiaõpetaja käest ei ole veel keegi julgenud küsida, küll aga on olnud matemaatika- ja bioloogiaõpetaja selge vastuse: “Sest peab.” Pole just kõige parem motivatsioon õppimaks pinotsütoose ja fagotsütoose. Et omaenda südametunnistust puhtana hoida, pean siiski oma uuele matemaatikaõpetajale au andma. Kui on küsitud, et kus sellist asja ka igapäevaelus rakendada saaks, siis – kurat võtaks – ta ikkagi katsub vastata kah. Mõnikord vähem keerutades, mõnikord rohkem, aga see annab tõepoolest õpitavale mingisugusegi väärtuse.

Amiinide struktuuri (muidugi ka sinna juurde kuuluvate põnevamate võrrandite) ja kloroplastide ehituse õppimist on muidugi tunduvalt raskem õigustada (sellest tulenevalt ka väärtustada) ja seepärast ongi nii välja kujunenud, et sellised ained nagu bioloogia ja keemia, ained, mis teoorias võiksid tegelikult olla väga huvitavad ja harivad, isegi – mõnes mõttes – jumalikud, need ained on selle asemel masendavad, depresseerivad, rusuvad… Kuidas kellelegi, muidugi. Oleks ma kaval mees, mõtestaks ma kõik enda jaoks ilusti lahti. Mõtleks ise välja, miks mul kõike seda pahna vaja on, ja õppimine läheks (vähemalt teoorias) nagu lepase reega. Aga ma ei ole kaval mees. Ja ka õpetajad ei suuda oma ainete õppimist õigustada.

Ja mis siis saab? Saabki see, mis praegu on. Väike protsent õpilasi saab suurepäraselt kõigega hakkama. Vanajumal on neile kinkinud hea pea ja fagotsütoos lausa sulab ajukäärude vahele. Järgmine seltskond õpilasi lohistab end esimeste järel või vingerdab kuidagi läbi. Vähemalt grupitamise, liigitamise, lahterdamise ja tabelite koostamise olen ma koolis veedetud aja jooksul suurepäraselt selgeks saanud. Mis oleks parem variant? Ei oska täpselt öelda. Ükski süsteem ei suudaks kõiki inimesi rahuldada. Mul on siiski soovitusi, mis hetkeseisuga jäävad kahjuks pigem ulmevaldkonda kui helgesse tulevikku.

1. Aitab numbritest. Selle asemel, et õpilase tugevad küljed välja otsida ja neid arendama hakata, tegeletakse numbrite ladumise, lahterdamise ja edetabelite koostamisega. Kui läbikaheline õpilane koolist välja kupatatakse, siis tõepoolest, ta võib olla laisk või, ütleme otse välja, puhta loll, aga vaevalt et kool on eriti pingutanud, et selle õpilase tugevaid külgi arendada. Ja meil kõigil on omad tugevad küljed.

2. Rohkem valikuvabadust. Kahe aastaga saab keemia põhitõed selgeks teha küll. Kahe aastaga saab selgeks ka see, kas keemia meeldib või mitte. Sellest ei piisa, kui pärast põhikooli õpilased eri klassidesse laiali puistata. Sisuliselt jääb kõik ikka samaks. Kõik õpivad samu asju. Siin on muidugi kohe probleem. Kõik peavad riigieksamid sooritama ja kui klassiti eri ainete õppimist liigselt süvendada, oleksid ka eksamitulemused ebaühtlased, inimesed saaksid suuresti erineva hariduse ja see oleks ju “loomulikult” lausa katastroof.  3. Rohkem inimlikkust. Ma olen väsinud sellest, et õpilased vihkavad õpetajaid ja vastupidi – õpetajad valivad välja need õpilased, keda nad mingi erilise väiklase vihaga iga tund mõnuga peedistavad. Aga pole ka midagi imestada. Kui vaadata, kui palju õpilasi ühes klassis korraga koos võib olla, kuidas see pidev hindamine käib, mida kõike õpetatakse ja millele rõhku pannakse, suur koormus nii õpilastel kui ka õpetajatel… Konfliktidele viljakamat pinnast annab otsida. Ja nii ongi pahatihti kõigil halb olla.

4. Õpetada asju, mida päriselt ka vaja läheb. Olgu pealegi – kõik tuleb kasuks. Iga korjatud killuke on omamoodi aare ja, mis siin salata, äraütlemata vahva on kõiki neid ahelisomeeride, asendiisomeeride ja ahelasendiisomeeride struktuurivõrrandeid koostada, aga kui selliste “killukeste” korjamine tundub üdini vastumeelse ja mõttetuna, siis on sellest rohkem kahju kui kasu. Teadmisi peaks vastu võtma neist siiralt rõõmu tundes, neid hinnates. Julgen väita, et õppimine ei pea alati olema kurnav tegevus. 

5) Tutvustada inimesi mõtlemise imelise maailmaga. Asjadele ja nähtustele antud nimetusi on võrdlemisi lihtne pähe õppida. Mõelda on tunduvalt raskem. Inimene võiks pärast keskkooli lõppu olla mõtlemisvõimelisem kui dekoratiivne aiapäkapikk. Aga pelgalt mõtlemisest ei piisa; ei tohi ära unustada ka seda, et kool mängib olulist rolli nende mõtete headeks ja heatahtlikeks kujundamisel.

 

Kas projektipõhised programmid nagu “Lõuna­eesti keel ja kultuur (2004–2008)” ja “Setomaa riiklik kultuuriprogramm (2006–2009)” hoiavad ära kohaliku elu muuseumistumise ja disneylandistumise või aitavad sellele hoopis kaasa? Kuidas vältida turistlikku teeninduspiirkonnastumist?

Kohaliku kultuuri turistile müümine on kahe otsaga asi ja selle kohta võib maailmast leida väga erinevaid näiteid. Ühelt poolt on tõepoolest olemas päris palju sellist “kultuurimüüki”, kus paljad ja sulgedega neegrid tantsivad mõnes Aafrika rahvuspargis valgete paksude turistide ees oma tantsukesed ära, siis pesevad ennast duširuumis puhtaks, panevad ülikonna selga, lipsu ette ja lähevad koju. Teiselt poolt on küllalt ka selliseid näiteid, kus just nimelt turismimajandus, võimalus oma toodet kellelegi müüa, hoiab alles või taastab hävimas kultuuriväärtusi (käsitööoskused, rahvamuusika, kombestik jne). Ning tõstab kohaliku omapära prestiiži ka kohalike endi silmis – et näe, see polegi päris mõttetu asi, kui kaugelt tulijad selle vastu huvi tunnevad. Nende kahe suundumuse vahele selget piiri tõmmata on äärmiselt raske ning selle vahe tegemine jääb paratamatult subjektiivseks. Mis tahes traditsiooni kandja peab tänapäeva maailmas millestki elama, seda ka Võru- ja Setumaal. Kui näiteks kodutehtud sõira on võimalik turistidele müüa ja see aitab kaasa sõirategemise kunsti säilimisele, siis on kõik hästi. Kurjaks läheb asi siis, kui ainult ja spetsiaalselt turistide jaoks hakatakse valmistama ersatstoodangut, millel pole tegeliku traditsiooniga midagi pistmist. Kindlasti peavad ka Võru- ja Setumaa turismiarendajad pakkuma külastajatele välja meie kohalikku eripära – seda ju otsima tullakse. Lisan siia juurde tsitaadi 27. veebruari Uma Lehest: “Turisti ei ooda Võromaale tullõn viimädse pääl euroremonti vai valmis karbi seen süüki. Palktarõ ja kodosüük omma hulga etembä.”

Mis puutub riiklikesse kultuuriprogrammidesse, siis nende puhul ma julgen küll väita, et programmide põhiline eesmärk on keele- ja kultuurikeskkonna säilitamine ikka kohaliku inimese enda, mitte turisti jaoks. Programmi “Lõunaeesti keel ja kultuur” kõige suurem projekt on juba eelnimetatud võrukeelne Uma Leht, mis jõuab 10 000 tiraaži tõttu igasse vana Võrumaa kodusse. Märkimisväärne osa programmide napist ressursist on suunatud kohalikele noortele: keeleõpe, rahvamuusika, käsitööoskused jne. Turismiedendajad leiavad oma projektidele üldjuhul teisi rahastamisallikaid.

Probleemiks on aga tõepoolest riiklike programmide “projektipõhisus”. Kui riik peab vajalikuks võrukeste, setude, mulkide jt keele ja kultuuri säilimist, siis võiks ja peaks näiteks keele- ja kultuuriõpe noortele olema üks osa riiklikust haridussüsteemist, mitte tegevus, mida rahastatakse ühe aasta kaupa ja kus kunagi ette ei tea, kas kord ette võetud asi ka järgmisel aastal toetust leiab või mitte. Sama käib lõunaeestikeelsete raadio- ja telesaadete ning Uma Lehe kohta. Näiteks leht on ammu oma eluõigust tõestanud, igat numbrit loeb küsitluste järgi 30 000 inimest. Sellist väljaannet ei peaks küll rahastama nii, et igaks aastaks kirjutatakse uus rahataotlus. Pigem võiks Uma Leht kuuluda riigi käest pidevat toetust saavate väljaannete hulka. Projektipõhine rahastamine jäägu ikkagi ühekordsete kultuuriürituste tarvis.