Toeta
Otsi

puittaimed

  • Kõrgliiga kukerpallurid

    TRISTAN PRIIMÄGI

    „Kas need on jälle need kukerpallurid?“ küsib televiisorist mööduv alaealine. Tõsi, igaühel on tekkinud mingi pilt ansamblist Kukerpillid, kellel tänavu täitus 50. tegutsemisaasta. Sel puhul on Raimo Jõerand saanud valmis portreefilmi „Kukerpillide rapsoodia“, mis vastab ehk mõneti meie ettekujutusele Kukerpillidest, aga ei vasta ka. Sümpaatne film tekitab hulgaliselt mõtteid ja küsimusi, millele püüangi autori abiga vastuseid leida.

    Miks Kukerpillid?

    Mul tuli juba 2013. aastal mõte, et neist tahan filmi teha. Eesti Filmi Instituudist ära tulles (Jõerand töötas seal aastatel 2006–2013 dokumentaalfilmide eksperdina – toim) kirjutasin üles, millega võiksin tegelda, Kukerpillid sealhulgas.

    Aga miks? Eks nad on nähtus eesti kultuuris ja ka kultuurist lahutamatud. Pealegi on Kukerpillide akordionimängija Arne Haasma minu äi. Seetõttu olen neid näinud lähedalt juba varem. Nad meeldisid mulle selliste väärikate isikutena. Nägin ükskord, kuidas nad Arne sünnipäevale tulid. Saabusid, istusid aias maha, tegid viski lahti ja oli kuidagi see tunne, et meestel, kes on päevad läbi koos, polegi tarvis enam midagi öelda, lihtsalt võtame nüüd natuke napsu ja… Vaatasin neid seal niimoodi selja tagant ja nad kangastusid mulle seal puude all kuidagi erilisena – et siin nad nüüd on. Siis olid Kukerpillid alles 30-40aastased ja ma ei osanud leida neile ütlemiseks mingisugust põhjendust, miks ma tahan neist filmi teha. Mõtlesin, et võib-olla on natuke liiga vara.

    Kukerpillid tuuribussis: Heiki Vahar, Toomas Kõrvits, Ike Volkov ja Arne Haasma.

    Nüüd aga, enne, kui nad tänavu said 50aastaseks, helistas mulle bassimees Ike Volkov ise ja küsis, et kas ma ei tahaks… Nii et see mõte tuli lõpuks ikkagi neilt.

    Võib-olla paistsin neile turvalisena – ikkagi bändiliikme sugulane – aga teisalt oli ta võib-olla näinud filmi Peep Puksist.1 Eks nad siis ikka pidid kalkuleerima, kellele ettepanek teha. Ma pole isegi veel jõudnud küsida, kuidas see valik täpselt tehti.

    Eks subjektil on raske otsustada, keda võib usaldada.

    Jah, aga Ike Volkov on ju ka ise filme teinud, näiteks Andres Söödiga filmi Arnold Matteusest2, kuna ta on hariduselt arhitekt, ja ta on olnud veel asjaline mitmete muude filmide juures.3 Ikel oli mulle esitada selline plaan, et me saame nüüd viiskümmend ja teeme kirikutes kontserdituuri, anname välja plaadi, kuhu tellime eesti heliloojatelt uued lood. Stsenaarium oli tal endal justkui juba olemas ja ta ütles mulle, et ma siis vaadaku, mis ma sellega teen. Aga ega nad muidu ei sekkunud.

    Kas sa mõtled seda, et nad võtete ajal ei palunud midagi näha? Kas teil üldse tuli jutuks, milline film neist tulema peaks?

    Ei, sellest me ei rääkinud. Aeg-ajalt tuli neil üks või teine uitmõte, mis võiks filmis olla, aga ega ma üldiselt ka filmimise ajal nendega ei kõnelnud. Minu asi oli vaadata, et nad ära unustaks, et neid filmitakse. Arhiivis on Kukerpillidest hulgaliselt kas või televisiooni tarbeks üles võetud materjali, kus pildis on selgelt näha, et nad teavad, et neid filmitakse. See on neil endiselt sees: kui nad tajuvad, et tehakse midagi filmi jaoks, tekib teistsugune hoiak. Ja kuigi nad on end regulaarselt filmida lasknud, on sellest materjalist raske leida midagi, mis oleks sellest hoiakust vaba. Üks lahe asi, mis ma leidsin, oli Mati Põldre 1986. aasta film „Tallinna karneval“, kus näidatakse kontserte vanalinna päevade ajal. Sealt panin lõigu Kukerpillidest ka oma filmi, sest see oli hoopis teistsugune, midagi päris ehedat, mitte tele jaoks tehtut. Seal on näha, kui tugev on Toomas Kõrvitsa karisma. Ta ise on väga tagasihoidlik, kuid esinedes tuleb see esile.

    Kas nad ennast sinu filmis nähes üllatusid? Vastas see nende ootustele?

    Ma ei tea, kas nad ootasid sellist filmi. Mis neile seal meeldis, sellest me rääkisime. Ahjaa, seda nad ütlesid, et oleks tahtnud rohkem nalja. Eks nii ongi, et bändis tehakse nalja kogu aeg, aga nali on naljakas neile endale, seda väljapoole kommunikeerida on keerulisem.

    Raimo Jõerand: „Eks „Kukerpillid“ on nähtus eesti kultuuris ja ka kultuurist lahutamatud.“

    Filmi pealkiri on „Kukerpillide rapsoodia“. Kust see tuli?

    Kõigepealt hakkasin vaatama, milliseid plakateid bändidele ja bändifilmidele tehakse. Loomulikult tuli ette Queeni „Bohemian Rhapsody“4 plakat, kus neid on kujutatud klassikalisest Queeni fotost inspireerituna neljakesi koos, üleval, all ja külgedel. Kui originaalplakatil oli kotkas, siis mina panin kuke. Sealt edasi hakkasin uurima, mis on rapsoodia – rapsood oli Vana-Kreeka rändlaulik, kes esitas teada-tuntud rahvalaule. Rapsoodia aga on sellistest lauludest kokku pandud uus teos. Mida ma seal filmis siis tegin: võtsin Kukerpillide laulud ja tahtsin, et nende laulude põhjal tuleks välja hoopis laiem tähendus.

    Lugesin kuskilt, et üks rapsoodia tunnusjooni on ka vahelduv meeleolu. „Kukerpillide rapsoodia“ puhul peab see kindlasti paika.

    Pealkiri tuli mul küll alles lõpus. Tükk aega oli tööpealkirjaks „Kukerpillide kõla“, sest lähtusin neist kui kollektiivist, kus igaühel on oma roll. Filmi tehes on aga loomulik, et võetakse motiivid ja hakatakse neid kokku panema. Mõni areneb edasi, mõnda ei kasuta pärast üldse. Kuid kõige aluseks on ikkagi üldine idee, suurem kontekst – Kukerpillid eesti rahvamuusikas ja eesti kultuuris. Alles seejärel hakkad vaatama, mida selle saavutamiseks õnnestub kätte saada, kuidas kõik kompositsiooni sobib. Filmis on juhtivaks teekonnamotiiv, ja teiseks, valmistumine suureks juubelikontserdiks. Ja kui lisada veel nende muusika kiht, siis peaks kõik omavahel läbi põimuma. Muusika sinna otsa. Selge see, et teekonnal midagi juhtub ja kuskil teise kolmandiku lõpus peab film kulmineeruma, selle loomine on filmitegija DNAs sees.

    Põhiline toonimuutus on küll umbes täpselt poole peal, esimene pool filmist on tõsine ja muusikatehnilised arutlused viivad selle isegi klassikalise muusika dokkidega ühte mõtteruumi, seejärel aga näeme rohkem rahvalikku bändi, mida me Kukerpillidest ootame.

    Ike mõeldud kava järgi oli neile endale kõige huvitavam see, et hakatakse tegelema uute lugudega. Heliloojad teevad neile lood, nemad teevad neist oma tõlgendused ja annavad neile Kukerpillide kõla ning siis vaatame, millise näoga heliloojad sellele reageerivad. Film aga oleks läinud vaid ühele teemale keskendudes üksluiseks. Muusikateemasse sisse­minekuks peab ise muusik olema, üldistuse loomiseks oli aga vaja ka seda sõitu läbi Eesti.

    Kuivõrd olid silmitsi dilemmaga, et sul tuleb populaarsest rahvabändist teha populaarne rahvafilm, kuna üldsus seda ootab?

    Ma seda mõtlesin küll, et ma ebapopulaarset filmi ei tee. See on rahva bänd, rahva muusika, ja see film on rahvale. Teisalt tahtsin teha filmi ka rahvast ja näidata inimesi, kes tulevad kontserdile. Et me koos Kukerpillidega pääseksime praegusesse rahvamuusikakultuuri – külapidudele, esinemistele, kõrtsidesse. Ainult seda filmida pole huvitav, tulebki kokku panna. Film on ju portreefilm – portree ühest ansamblist praeguse aja taustal. Need neli meest moodustavad kokku terviku.

    Sulle kui filmitegijale on aeg, ajaga suhestumine ja selle mõtestamine olnud alati väga oluline. Ka siin on aja teema väga keskne, samuti kaduvik. Nii sõnades kui meeleolus on pidevalt osutusi, kui kaduv on aeg.

    Kukerpillide vanuse tõttu tuleb elu kaduvus ilmselt paratamatult kaasa. Dokfilmi loogika ongi ju selline, et väärtustab hetke, mis on just üles filmitud. Hetk siin ja praegu on väga tähtis, aga saavutab oma väärtuse alles siis, kui on viidud igavikulisse konteksti. Televisioon võib filmida samu asju, aga mõtestab neid eelkõige tänapäevast või aktuaalsusest lähtuvalt – hetkes. Seega on aeg ja kaduvik just need, mis teevad dokumentaalfilmi nii kütkestavaks. See säilitab hetki või tükke tegelikkusest ja autori asi on need tükid uueks tegelikkuseks kokku panna.

    Tekitada pooleteise aasta jooksul filmitust tund aega meeleolukat elu koos Kukerpillidega – see oli algusest peale eesmärk. Nad ise ütlevad, et neil pole peaaegu ühtegi minoorset lugu, aga minu ema ütles filmi kohta, et millegipärast oli ka kohati nii kurb. Ma ei tea, ju see siis on minu viis maailma vaadata.

    Sulle on alati tähtis olnud eestlus ja selle mõtestamine oma filmide kaudu. Siin on eestluse kandjaks valitud üks peobänd, kellele ei tihkaks väga suuri aateid omistada.

    See ongi see päris. Nagu Hasso Krull kunagi on öelnud: eesti kultuur on nagu üks suur perse, mis sulle peale istub ja sa ei saa arugi, kui tihedalt ta sind ümbritseb. Mis teha, kui Kukerpillide lugu läheb käima, siis on kõigil sõnad peas, ja keegi ei tea, kust nad sinna said. Püüdsin nad filmi lõpus isegi mingis mõttes tühistada ja anda mõista, et nad on lihtsalt üks vahepealne osa selles muusika pideva edasikandumise protsessis, ja neilt võtavad järje üle jälle uued muusikud. Nad on nagu tulekandjad.

    Oli üllatav, et valdav osa nende tuntud lugudest on rahvapärand, mitte originaallood.

    Väga palju on tegelikult laenatud viise ja ka originaalloomingut, mis on nüüdseks saanud rahvamuusikaks. Nii on nad toonud näiteks eesti kultuuripärandi osaks cajun-muusika, mis on ju pärit prantsuse emigrantidelt kuskilt New Orleansi soodest. Nad korjavad need lood üles, teevad eestikeelsed sõnad ja ühtäkki on see eesti kultuur.

    Väga huvitavalt oled näidanud nende muusikalist pärandit. Kukerpillid kuulavad kirjandusmuuseumis üle originaallindistusi nende populariseeritud lugudest. Kas mõtlesid kaua, kuidas seda lahendada?

    Kaalusin kaua küll, jah. Sealt rahvamuusika arhiivist nende tegevus alguse sai ja sealt nad omal ajal oma lugusid korjasid, kui aktiivsemateks tegijateks olid veel Taivo Linna ja Toomas Kõrvits.

    Huvitav, kas Kukerpillidel lasti Nõukogude ajal siis vabalt eesti asja ajada? Rokibände kiusati küll kõvasti.

    Ma arvan, et neil eriti probleeme polnud. Kindlasti on sellest mingeid lugusid, ja umbes poolteist aastat tagasi andis ka Levila välja väga põhjaliku neljaosalise saate Kukerpillide ajaloost „Kukerpillid – mehed, kes andsid muusika rahvale tagasi“. Soovitan kõigil kuulata või lugeda. Ja lisaks on seal veel üks eraldi podcast, kus Ike ja Toomas kommenteerivad Kukerpillide lugusid. Seal on palju materjali, mida ma ei tahtnud hakata kordama. Aga seda tahan küll üle öelda, et millalgi 1970ndate alguses, kui nad tegutsema hakkasid, sõitsid nad mööda Eestit Artur Rinnega koos. Artur Rinne oli see, kes nad kolhoosidesse ja pidudele viis. Nii et see maailm, mida näeme Mati Põldre „Meie Arturis“ (1969), sai hiljem Kukerpillide omaks. Ka see film oli mulle teatud mõttes eeskujuks.

    Sulle meeldib filmides tihti kasutada arhiivi, nii ka siin. Peale mainitud kontserdiväljavõtte ka katked Johannes Pääsukese Setomaa-reisidest, Andres Söödi „Draakoni aastast“ (1988). Miks otsustasid näidata Kukerpillide loo saateks Söödi üles filmitud punkareid Moskva kohviku ees?

    Üks punkar seal vist oli. „Draakoni aasta“ on ju pühendatud Tallinna linnale poole miljoni elanikuga linnaks saamise puhul. Linnastumise teema Kukerpillide loos tundus sellega resoneerivat – poiss kadus linna ja enam tagasi ei tulnud. Maarahvast oleme tänaseks saanud linnarahvaks, nagu paljud teisedki rahvad. Kukerpillid kannavad rohkem maainimeste ja meremeeste vaimsust ja seetõttu on sellesse vastuollu kätketud teatud traagika. Kuna Kukerpillid millalgi 1980ndatel selle laulu tegid ja Sööt oma materjali umbes samal ajal üles filmis, siis on ka pikk võte Lasnamäe suurtest kortermajadest sellele ajale väga iseloomulik.

    Kukerpillid kõnetab eestlust muusika kaudu. On sul plaanis käsitleda läbi selle prisma ka mõnd ühiskondlikumat, kas või ökoloogilisemat teemat?

    Kui ma „Sea aastat“ (2021) tegin, püüdsin ka eesti asja vaadata natuke kaugemalt, justkui võõrandunud pilgu läbi. Alati on võimalik minna teemale lähedale ja teemasse sisse, aga siis tekib juba teatud ajakirjanduslikkus. Inimesi oma arvamustega on niigi palju igal pool. Vahel on vaja neist kaugeneda, et näha võib-olla täpsemalt, tajuda mustreid.

    Väga palju aega võtab otsustamine, millest film teha. Ses mõttes on isegi hea, kui impulss tuleb väljastpoolt ja filmitegija saab mõelda teema enda omaks. Ise välja mõeldes võib mõtlema jäädagi, kas miski on filmi väärt või mitte.

    Kukerpillide filmiga umbes samal ajal jõuab kinno ka portreedokk Marju Länikust5, ja on ilmselt hoopis teistsugune film. Kas vaatad seda ka, kas võrdled neid kaht omavahel?

    Tahaksin öelda, et olen selline, kes ei võrdle, aga see pole ilmselt võimalik. Ei pea võrdlema, aga teisiti ka ei saa. Tuleb oma asjad läbi tunnetada ja teha nii, nagu endale õige on ja millega ise rahul olen. Ja lasta ka teistel seda teha.

    Sul on veel pooleli „Gorikaturist“, portreefilm karikaturist Gorist…

    Jah, see on nüüd vahepeal täiesti soiku jäänud, sest Kukerpillid tulid vahele.

    See on nüüd veel hoopis teistsugune film, sest seal on palju animatsiooni.

    Jah, umbes kolmandik on animeeritud. Eesti Vabariigi kõige produktiivsema joonistaja Gori karikatuurid on filmis ellu äratatud ja liikuma pandud. Gori pärand on tohutu ja film ise on ühe Eesti Vabariigi aegse inimsaatuse lugu. Taustal näeme ka Eesti Vabariigi lugu. Loodan, et sellest tuleb üks põnev film.

    Ja nagu Kukerpillideski, lisad sa „Gorikaturistiga“ kaalu kerglaseks peetud kunstivormile.

    Kuidas võtta – kerglane kunstivorm, mille eest selle viljeleja maksis oma eluga. See teeb selle loo suureks. Karikaturist oli Eesti Vabariigi varastel aastatel ka kroonik, mis mulle meeldib. Ta joonistas üles nii palju detailset olustikku ja inimtüüpe, milliseid me praegu võib-olla enam ette kujutada ei suudakski. Kuna ta ise nähtut ka kogu aeg mõtestas ja asetas uude konteksti, oli ta tegelikult ka dokumentalist, järelikult hingesugulane. Gori elulugu ja Eesti ajalugu on väga tugevasti läbi põimitud ning kõik olulisemad sündmused puudutasid ka Gori saatust. „Gorikaturisti“ plaanime välja tuua järgmise aasta alguses.

    1 „Peep Puksi lugu“, Raimo Jõerand, 2019.

    2 „Arnold Matteus“, Andres Sööt, 1981.

    3 Volkov on stsenaristi, konsultandi või helikujundajana osalenud seitsme dokumentaalfilmi valmimises.

    4 „Bohemian Rhapsody“, Bryan Singer, 2018.

    5 „Marju. Südame kutse“, Urmas Eero Liiv, 2022.

  • Laenutustasust

    TIIT ALEKSEJEV, Eesti Kirjanike Liidu esimees

    Laenutustasu küsimus on viimasel ajal taas päevakorda tõusnud ja kõik märgid näitavad, et seekord autorid ebaõiglusega leppida ei kavatse. Eesti Kirjanike Liidu juurde on loodud tuumik, kes probleemiga tegeleb, ja alljärgnev selgitab meie programmi. Loomeliidul kitsamas tähenduses pole selles kampaanias võita midagi. Küll on EKLil vaikimisi kohustus seista autorite huvide eest, olgu need siis tema liikmeskonna seas või mitte. Autorite hulka kuuluvad ka raamatukunstnikud ning me räägime kõigist teostest, mida rahvaraamatu­kogud laenutavad, mitte ainult romaanidest ja luulekogudest.

    Alustuseks olgu öeldud, et Eesti rahvaraamatukogude korraldus ja põhimõte, et lugeja ei pea laenutamise eest maksma, on väärtus iseenesest ja selle eest tuleb seista. Eriti olukorras, kus seoses hinnatõusuga kasutab üha rohkem inimesi just raamatukogude teenuseid. Autoritele, kes ei saa enam loota läbimüügist tulenevale äraelamisele – see lootus on siinse raamatuturu puhul kahtlasevõitu nii või teisiti –, on õiglane laenutustasu toimetulekuks vajalik. Ja kirjapandud sõna, nagu teisedki kultuurivaldkonnad, peegeldab meie kaasaega. Lahkunud klassikute kõrval on oluline meie keskel elavate autorite looming. Kultuuri terviklikkus vajab mõlemaid.

    Laenutustasu on riik kohustunud autoritele maksma vastavalt Euroopa Liidu direktiivile 92/100/EMÜ, lähtuvalt autoriõiguse seadusest ja selle alusel välja antud Vabariigi Valitsuse määrustest.* Tasu eeldab kokkulepet autorite ja kasutajate vahel ning mõistlikku põhjendust.

    Mõistlikkusest on aga asi kaugel. Pärast Autorihüvitusfondile koroona ajal eraldatud hapnikukoguse ajutist suurendamist on laenutustasudeks makstav osa langenud 2008. aasta majandus­kriisi tasemele, s.o 123 000 euroni. Tollest ajast oleme neljateistkümne aasta jooksul lisaks majanduskasvule kogenud märkimisväärset inflatsiooni, millega näiteks riigiametnike palgatõus on jõudsalt sammu pidanud. Laenutustasu mediaan seevastu on vähenenud 73% tasu saavate autorite ja nende teoste laenutuste arvu suurenemise tõttu.

    Mida see protsent tähendab raamatukogudest laenutavate teoste autoritele, keda on 2022. aasta seisuga üle 1600? Viimasest jaotusest sai pool neist laenutustasu alla 15 euro ja kolmandik alla viie euro. Ühekordseid laenutusi oli ligi neli miljonit. Praegu võivad autorid loota laenutustasule 2–10 senti laenutuskorra eest. Leiame, et õiglane laenutustasu on vähemalt 30 senti laenutuskorra eest. See summa põhineb kompensatsiooniloogikal ning võrdlusel väikese kasutajaskonnaga keelega kõrgelt arenenud riikide laenutustasudega (Soomes 14 miljonit, Rootsis 17 miljonit, Norras 13 miljonit eurot), mis on kohandatud Eesti rahvastiku ja makromajanduse näitajatega.

    30 senti laenutuskorra eest teeb 2023. aasta laenutustasu jaotuse eelarveks 1,3 miljonit. Esmapilgul tundub kasv määratuna, aga me ei ole põhjanaabritest kümme korda vaesemad. Asi on õiglases tasus tehtud töö eest ja suhtumises omakeelsesse kultuuri. Ning viimast on poliitikutel võimalik muuta. Ajad on karmid ja Eesti riigi tugevus pannakse proovile. Valdkondi, mis esmast tähelepanu nõuavad, on piisavalt: kaitsetahe, laste ja noorte haridus, vaimne tervis. Võimalik, et ligipääs raamatutele ja lugemisharjumus aitavad nende puhul rohkem kaasa, kui me arvame.

    * ahf.ee

  • Ei, prõmm ei peatu, ei-ei

    PILLE-RIIN LARM
    Mari-Liis Müürsepp

    Luuleprõmmu üritusesari on oma loomingule tagasiside saamiseks tänuväärne ettevõtmine, nii mõnigi kõrgele kohale jõudnud debütant on hiljem raamatu välja andnud. Tänavuse Eesti meistri Mari-Liis Müürsepa puhul on pigem vastupidi, tegu on juba kogenud kirjutajaga: tema sulest on ilmunud luulekogud „Paradoksid“, „Blondiine armastav mees“ ja „Strippari pisarad“, samuti leidub tema tekste kogumikus „Eesti novell 2018“ ja mujal.

    Palju õnne meistritiitli puhul! Kui kaua prõmmukarussellil juba tiirutad?

    Aitäh! Olen oma luulega esinenud juba ligi poolteist kümnendit, aga prõmmul osalesin esimest korda alles 2018. aastal Tallinna eelvoorus. Paraku ei pääsenud ma sealt isegi Tallinna finaali. Sama saatus tabas mind veidi hiljem Tartu eel­voorus. Kui olin esimesest pettumusest üle saanud, mõistsin, et ei ole veel valmis ja pean töötama nii oma tekstide kui ka esitusega. Õnneks mahtus vahepealsesse aega rohkelt esinemisvõimalusi, kus sain oskusi lihvida, muu hulgas püüdsin rohkem aru saada, mida luuleprõmm kui selline endast üldse kujutab. Eelmisel aastal tundsin, et olen piisavalt kosunud, proovisin taas Tallinna eel­voorus õnne ja sealt hakkaski asi veerema.

    Palun kõnele pisut, millega argielus tegeled.

    Töötan reklaamiagentuuris, kus toimetan, tõlgin ja kirjutan reklaame. Lisaks teen vabatahtlikku peatoimetajatööd Drakadeemia kirjandusplatvormil Draka­teek. Aeg-ajalt satun võtma intervjuusid ja kirjutama arvustusi ning osalen kirjandusõhtu „Viimane neljapäev“ korraldamises.

    Kas ja kuidas erineb prõmmuteksti loomine trükiluuletuse kirjutamisest?

    Kuigi mõlemad saavad alguse isiklikust kogemusest, erinevad need tõepoolest. Trükiluuletuse kirjutamisel on rohkem vabadust, saab eksperimenteerida, üht-teist ridade vahele peita ja mulle näib, et oma tegelikke mõtteid ka täpsemini edasi anda. Prõmmuteksti loomisel on tahes-tahtmata lisaks muule kogu aeg kuklas küsimus, kuidas see mõjub publikule, kes peab kuuldut haarama hoo pealt, ühekordse esituse käigus. Kuulajana on minu enda lemmik-prõmmutekst niisugune, kus iga natukese aja tagant tuleb mingi tugev, puudutav koht – kuulaja peab kogu aeg lavapoeediga kaasas püsima, ka siis, kui esitus on kolme minuti pikkune. Trükiluuletuses ei ole vaja kogu aeg paugutada. Võib vabalt ka ühe mõjuva kohaga piirduda ja selle näiteks ainult lõppu sättida.

    Esitasid finaalis oma tekstid peast. See ei ole Eesti prõmmudel väga levinud. Kas tegu oli teadliku strateegiaga?

    Mul on väga halb mälu ja oma loomingu peast esitamine on alati väljakutse, mis tekitab lisastressi, eriti võistlusolukorras. Imetlen luuletajaid, kes suudavad hiiglapikki tekste peast lugeda – see lisab siirust ja publikuga saavutatakse parem kontakt. Kuna seekord oli tegu finaaliga, pidin oma etteastele kõikvõimalikul moel kaasa aitama. Tekstide päheõppimine näis õudne, kuid paraku elementaarne.

    Mida soovitada algajale prõmmijale?

    Ma arvan, et kõigepealt on vaja endasse sukelduda ja leida teema, millest võid laval kirglikult ja veenvalt rääkida, ilma et kasutaksid n-ö heakskiidetud materjali – midagi, mida mõni räppar on juba varem öelnud, ärakasutatud sõnamänge vms. Muidugi tuleb igasuguse loometöö puhul silmaringi avardamiseks ja inspiratsiooni saamisel kasuks rohke ja mitmekesine lugemine. Ning kõige tähtsam on mitte haavuda, kui esimestel kordadel soovitud tulemust ei saavutata, sest karussell keerleb ju kogu aeg edasi.

    Kuidas valmistud Euroopa meistrivõistlusteks?

    Püüan end kurssi viia sellega, mida Euroopas varem on tehtud. Olen suur prõmmuvideote fänn ja tunnen praegu heameelt selle üle, et lõpuks on mul nende vaatamiseks vabandus. Veel loodan väärtuslikku siseinfot saada eelmiselt Eesti meistrilt Kelli Kiipuselt, oma abi on pakkunud ka Tartu luuleprõmmu vahvad korraldajad Sirel Heinloo ja Toomas Leppik. Kui teooria omandatud, ei jäägi muud üle kui hakata hoogsalt tekstide kallal töötama.

    Loe ka Mari-Liis Müürsepa luuletust „Malevorst“.

     

  • Oma koha otsimise lugu

    EPI TOHVRI

    Sel aastal tähistatakse nii Mustamäe linnaosa kui ka Tallinna tehnikaülikooli Mustamäe kampuse 60. aastapäeva. Kuna Mustamäe esimeseks kortermajaks peetakse 1961. aasta lõpus valminud tollase Tallinna Polütehnilise Instituudi ühiselamut, siis on tegemist ühise tähtpäevaga, kuid Tallinna tehnikaülikoolil on seljataga pikk ja põnev oma koha otsimise lugu. Nõnda, nagu on aja jooksul muutunud tehnikaülikooli nimetus, on muutunud ka kohad, kuhu tehnikaülikool on tahtnud oma kampust rajada.

    Suve hakul avati aastapäevast ajendatult tehnikaülikooli peamaja fuajees näitus, kus on näha ülikooli otsingud ja jõudmine Mustamäe luidetele. Näitusel tutvustatakse Tallinna tehnikaülikooli ruumiidentiteedi loomise ja muutumise lugu XX sajandi algusest kuni Eesti iseseisvuse taastamise ajani. See on kaasahaarav jalutuskäik läbi Eesti XX sajandi arhitektuuriloo, sest teostatud ja teostamata jäänud kavu ning projekte on peaaegu ühepalju.

    Näituse rõhuasetus on 1960. ja 1970. aastatel, mil valmis põhjamaise modernismi eeskujul vabaplaneeringuga õppekompleks. Peahoone fuajees eksponeeritakse esimest korda 1960. aastatel tehtud õppekompleksi kavandeid ja vaataja saab võrrelda algupäraseid variante tegeliku tulemusega. Näitus on avatud 2022. aasta lõpuni.

    Praegune Tallinna tehnikaülikooli kampus linnulennult.

    Ameerika Ühendriikide traditsioon Euroopas

    Esimene kindlam koht, kuhu Tallinna Tehnikaülikool on jäänud pikemaks ajaks pidama, on kunagine Vene-Balti laevaehitustehase peahoone Kopli poolsaarel. Tallinna Tehnikum kolis endisesse laevaehitustehase peahoonesse sisse 1931. aastal. 1936. aastal andis riigivanem Konstantin Päts välja dekreedi tuua Tartu ülikoolist üle tehnikateaduskond ning avada ülikooli staatuses Tallinna tehnikainstituut. Päewaleht hõiskas rõõmuga, et nüüd saab ka pealinn ülikoolilinnaks! Tehnikaülikooli kolimine Koplisse andis Eesti valitsusele ka tõuke unarusse jäänud Kopli linnaosa ümberkujundamiseks. Bekkeri piirkond kavandati aedlinnana ning pandi palju rõhku haljastusele. Linnaosa planeerimiskava koostanud arhitekt Aleksander Loman ärgitas kaaslinlasi kaasa mõtlema, kuidas tehnikaülikool Koplis välja ehitada. Lomani ettepanek oli rajada läbi Kopli metsa suurejooneline kilomeetripikkune ja 25 meetri laiune bulvar, nn Ülikooli siht, mis kulgeks tehnikaülikooli monumentaalse peahoone suunas.

    Üliõpilasmaja ja professorite elamugrupp olid Lomani plaanil paigutatud peahoone lähedusse vaatega merele, et hoida silmsidet Lääne-Euroopaga. Kindel oli ka Lomani soov tõsta ülikoolikompleks esile kui hariduse ja kultuuri tempel, mis paikneks looduslikus oaasis ja kõrguks üle Kopli asunduse, et õppejõud ja üliõpilased saaksid igapäevasehkenduste asemel rahulikult teadust teha ja sealsamas elada. Ülikoolide asukoha ja tegevuse looduskeskkonda kavandamises peegeldub mitme sajandi pikkune Ameerika Ühendriikide ülikoolilinnakute traditsioon, mis oli XX sajandi kolmekümnendatel aastatel jõudnud ka Euroopasse.

    Nõukogude okupatsioon Eestis 1940. ja 1941. aastal ei jätnud puutumata ka tehnikaülikooli: ülikooli nimetati ENSV Tallinna Polütehniliseks Instituudiks ning Kopli piirkonna peale hakkas hammast ihuma NSVL Laevastikuehituse Rahvakomissariaat. Seega tuli õppeasutusele leida uus asupaik. Tollane instituudi direktor Jüri Nuut kaalus mitmeid kohti kesklinna piirkonnas, kuid lõpuks leiti sobiv maa-ala hoopis Nõmmel, hoonestamata 28,4 hektari suurune krunt Hiiu ja Pargi tänava ristumiskohal. Puuduseks arvati küll kaugus kesklinnast, kuid direktor Nuut märkis, et kuna Lääne-Euroopas viiakse tehnikaülikoole südalinnast välja, on ka meie suund õige, sest Tallinn areneb just Nõmme suunas. Nuut pidas üheks sellelaadseks paremaks näiteks Oslo ülikooli Blinderni kampust, mille rajamist alustati 1930. aastatel. Seda toodi eeskujuks ka Nõmmele planeeritava uue kampuse puhul.

    1941. aastal arutati Hariduse Rahvakomissariaadi komisjonis ENSV Tallinna Polütehnilise Instituudi uue peahoone kavandite üle. Hindamiseks olid esitatud arhitektide Elmar Lohu ja Harald Armani kavandid. Näitusel on väljas Armani tehtud suure õppekompleksi projektid, kuid Lohu kavanditest on säilinud vaid tudengite ühiselamu joonised.

    Teise maailmasõja tõttu pandi TPI Hiiu-plaanid pausile ja jätkati õppetööd Koplis. Pärast sõda võeti instituudi ehitamine jälle jutuks, kuna 1945. aasta lõpus tuli taas korraldus, et Kopli hooneid tahab endale Balti punalaevastiku juhtkond. Kuna Tallinna kesklinnas oli 1944. aasta märtsipommitamise tõttu vabanenud küllaltki suuri ehituskrunte, kaalus ka TPI juhtkond mõtet ehitada õppehooned hoopis kesklinna.. Arhitekt Harald Arman, kes oli Tallinna Tehnikumi kasvandik, soosis seda mõtet ning eraldas oma 1948. aastal valminud kultuurikeskuse planeeringus TPI-le ligi kümne hektari suuruse maa-ala tollase Võidu allee, Lembitu, Maakri ja Liivalaia tänava vahelisele alale.

    Kuid … 1947. aastal asutati Moskvas Giprovuz ehk Riiklik Kõrgemate Õppeasutuste Projekteerimise Instituut, mis hakkas tsentraalselt ette kirjutama ja koostama Nõukogude Liidus rajatavate uute õppeasutuste projektdokumentatsiooni, sealhulgas ka polütehnilistele instituutidele. Kuna raha pidi tulema samuti Moskvast, siis tehti ettekirjutus, et TPI uued õppehooned tuleb lasta projekteerida Giprovuzi arhitektidel. Siinses Arhitektuuri Valitsuse ekspertiisi büroos eesotsas Harald Armaniga oldi Moskva arhitektide kavandite suhtes ülimalt kriitiline. Nende sõnutsi olid Moskva arhitektid suhtunud oma ülesandesse pealiskaudselt ja ilma loomingulise pingeta, jättes paraku mulje, et juhindutud pole soovist anda Tallinnale ajakohane ja vääriline instituudi hoone, kuigi selleks on Nõukogude arhitektuuri paremiku hulgas küllaldaselt eeskujusid, näiteks arhitekt Lev Rudnevi projekteeritud Moskva ülikooli peahoone.

    Vabariiklikus Projekteerimise Instituudis Estonprojekt toimus 1952. aastal arutelu Tallinna Polütehnilisele Instituudile uue asukoha leidmiseks. Välja pakuti kuus asukohta üle Tallinna, näiteks Pelguranna, Lasnamäe ja Maarjamäe ning Merivälja piirkonda, kuid sõelale jäi Nõmme rajooni kuuluv maa-ala Nõmme-Mustamäe nõlva all Mustamäe ja Haabersti tee ning Raja tänava piirkonnas. See tundus otsustajatele kõige meelepärasem lahendus olevat. Samuti käis Arhitektuuri Valitsuse juht Harald Arman välja mõtte, et Tallinna uus linnaosa võiks olla välja ehitatud Nõmme-Mustamäe kandis.

    Tollal veel Nõmme haldusalasse jääva Haabersti tee ääres paiknevale 39 hektari suurusele maa-alale planeeriti Tallinna Polütehnilise Instituudi jaoks ühtekokku 22 eraldiseisvat ehitist. Instituudi kompleksile oli ette nähtud stalinistliku ajastu vaimus sümmeetriline, tugevalt kesktelge rõhutav planeering. TPI peahoone ette pidi tulema suur bassein koos purskkaevu ja mustriliselt kujundatud lillepeenardega. Ka peahoone taha oli planeeritud purskkaev ja arvukalt rohealasid.

    Võib öelda, et Mustamäe linnaosa planeerimisel liiguti üksikult üldisele ja tagantpoolt ettepoole. See tähendab, et Tallinna Polütehniline Instituut on olnud Mustamäe linnaosa alguspunkt ja elamurajooni kavandamist alustati sellest lähtuvalt. Kui 1953. aastal oli valminud TPI ja sellega külgnevate elurajoonide tarbeks veel stalinistlikult range geomeetrilise ja suletud kvartalitega planeering, siis pärast Nikita Hruštšovi võimuletulekut 1950. aastate teisel poolel toimus murrang. Moodi läks vabaplaneering, mis tähendas seda, et senini tänavajoonel paiknenud elamud paigutati rivitult ja püüti arvestada sellega, et igasse elumajja paistaks võimalikult palju päikesevalgust. Mustamäe linnaosa planeerimisülesanne võeti ENSV Ministrite Nõukogu määrusega vastu 1957. aastal ja 1958. aastal kuulutati välja planeerimiskonkurss, millest võttis osa 13 autorite kollektiivi. Lagedal liivaväljal algas 1962. aastal kiire ehitustegevus mõlemal pool Akadeemia teed: ühte külge kerkisid Mustamäe esimese mikrorajooni suurpaneelidest korterelamud, teise külge TPI õppekorpused. Tollase Tallinna Polütehnilise Instituudi esimesele õppehoonele pandi nurgakivi 23. mail 1962. aastal ning kümne aastaga ehitati välja angloameerika tüüpi akadeemiline kampus, mis on tänapäevani üks paremaid ja terviklikumaid õppekeskkondi Eestis.

    Kampus või ülikoolilinnak?

    Siinkohal tasub täpsustada kahte sõna: tänapäeval kasutatakse Eesti suuremate ülikoolide, nagu Tartu ülikooli, Tallinna tehnikaülikooli ja Tallinna ülikooli puhul kord sõna „ülikoolilinnak“, kord „kampus“, andmata aru, et tegemist on kahe erineva paradigmaga ülikoolide ruumilisel planeerimisel. Ülikoolilinnaku puhul on tegemist klassikalise Euroopa ülikoolistruktuuriga, kus ülikoolidel on maavaldused kesklinnas või selle lähipiirkonnas. Ülikoolilinnakut iseloomustab tervet kvartalit hõlmav ülikoolikompleks, üks suur hoonemass, mille puhul peab arvestama linna parameetritega ja kus loomulik looduselement enamasti puudub või on see sinna kunstlikult tekitatud. Teiseks, ülikoolilinnakus puuduvad tavaliselt ühiselamud ning muud tudengite vaba aega sisustavad rajatised. Selle asemel on ülikoolilinnaku plussiks linna infrastruktuurist osasaamine.

    Kampus kuulub seevastu arhitektuuriajaloolase Paul Venable Turneri sõnutsi Põhja-Ameerika planeerimistraditsiooni juurde ning lähtutud on ladinakeelse sõna „campus“ ehk „aasa“ või „välja“ metafoorsest tähendusest akadeemiliste hoonete kavandamisel.1 Kampus on linna serva või väljapoole linna piiri looduskaunisse kohta planeeritud terviklik ülikooliansambel. Kampuses on akadeemilised hooned rühmitatud nõnda, et nende vahele tekib avar siseõu, mis on jäetud autovabaks, varutud on ka vaba ruumi kampuse laienemiseks. Samuti on kampusse planeeritud tudengite ühiselamud, spordirajatised ja muud vaba aja veetmiseks mõeldud kohad ning kõik eluks vajalikud teenused. Kampuse ruumiidentiteedi eesmärk on saavutada akadeemiline kokkukuuluvus ning tugev interaktsioon õpiatmosfääri ja looduskeskkonna vahel.

    Kui Le Corbusier 1930. aastatel USAs käis, vaimustus ta sealsete ülikoolide sportlikust vaimust ning kirjutas oma muljetest Ameerika kampuste kohta nõnda: „Kõik on siin kujundatud mugavuse huvides, kõik vaikuse ja rahulikkuse nimel, iga kolledž või ülikool on siin omaette linnalik üksus; kas väike või suurem, aga roheline linnak muruplatside, parkide ja staadionidega, tervete mugavate ühiselamukvartalite kompleksidega. Ameerika ülikool on omaette maailm, maine paradiis.“2

    Pärast Teist maailmasõda hakkasid paljud linnaülikoolid otsima võimalusi naabruskonda laieneda. Seda tendentsi toetas omalt poolt 1950. aastate lõpus häälekalt lääneriikide ühiskonnas vastu kajav antiurbaanne liikumine.3 Euroopas võib tuua terve rea näiteid ülikoolide südalinnast väljaviimise kohta, näiteks Aalborgi, Brüsseli ja Stockholmi ülikool. Dortmundi tehnikaülikool viidi kesklinnast 3,2 kilomeetrit välja n-ö rohelisele väljale.4 Eriti aktiivselt tehti seda Suur­britannias, näiteks East Anglia, Essexi, Sussexi, Lancasteri, Man­chesteri ülikooli puhul, kus kampuselaadne atmosfäär loodi linnalähedasel lagedal väljal.

    Estonprojektis 1953. aastal koostatud TPI maa-ala planeering. Autorid Paula Koido, Peeter Tarvas ja Uno Tölpus. Rahvusarhiiv. Detailplaneeringu kohaselt oleks TPI hoonete kompleks tulnud pea Mustamäe nõlva alla, umbes praeguse Üliõpilaste tee ja Rauakooli tee vahelisse metsatukka. Kahe elurajooni peateljed on koondatud kiirtena instituudi suure peahoone suunas. Paraadlikumana on kujundatud laia keskallee ning stalinistlike korrapäraste ja suletud elamukvartalitega idasuund praeguse Sütiste parkmetsa alal. Selle allee teine ots suubub poolringikujulisse parki ja sealt edasi on pikendatud Tondi (tollal Matrossovi) tänavat, mille kaudu oleks hakanud kulgema peamine liiklustelg kesklinna poole.
    Riiklikus Projekteerimise Instituudis Eesti Projekt 1960. aastal valminud TPI generaalplaan. Autorid Uno Tölpus, Henno Sepmann, Olga Kontšajeva ja peainsener Friedrich Herbert Vendach. Rahvusarhiiv. Uued õppehooned asuvad Mustamäe elurajooni edelaosas. Kogu kompleks jaguneb neljaks: peahoone, spordikompleks, ühiselamud, tehnoloogiahoone ja abihooned.

    Briti linnaplaneerija Gordon Stephen­son pakkus 1950. aastatel välja uue ülikoolide planeerimiskontseptsiooni, mille kohaselt peab ülikool – sõltumata sellest, kas see on vana või uus – arvestama pideva muutumise ja kasvuga, mistõttu sobib selle puhul kõige paremini paindlik vabaplaneeringuga hoonekompleks. Ülikooli hooned tuleb paigutada vaiksemasse looduskeskkonda ning hoonete vahele peab tekkima hubane õueala, mis pakuks erilist akadeemilise ühtekuuluvuse tunnet, annaks võimaluse eristuda kärarikkast ja autostunud linnaruumist. Eelkõige juhtis Stephenson tähelepanu sellele, et õppehoonete ümber tuleb hoida rohevööndit ja kampuses ei tohiks sõita autod, sest jalakäija peab olema kampuses kuningas.5 Samuti tuli ülikoolide planeerimisel silmas pidada ehitiste arhitektuurilist vaheldusrikkust ja inimmõõdet, et need sobituksid looduskeskkonda. Ülikoolikompleksi dominandiks pidi olema erilise arhitektuuriga (ajalooline) peahoone, maamärk ja kultuurisümbol, mis kannab tugevat visuaalset identiteeti. Stephenson väitis, et ülikoolide planeerimine kui poliitiliste, kultuuriliste, majanduslike ja haridusfilosoofiliste ideede ühtesulatamine nõuab arukat lähenemist ja perspektiiviga visiooni.

    Näitusel on välja toodud ka kolm Eesti lähipiirkonnas 1960. aastatel planeeritud kampust, mis esindavad hästi Stephensoni väljendatud looduskeskkonda paigutatud ülikooli­hoonete ideed. Sellesse ritta kuulub aga ka Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA, praegu Eesti maaülikool) esimene projektülesanne, mis jäi paraku n-ö paber­arhitektuuriks. EPA õppekompleksi esimene variant mõeldi ehitada Tartus Viljandi maantee, Ravila, Nooruse ja Sanatooriumi tänavaga piirnevale maa-alale, kus praegu seisavad Tartu ülikooli Chemicum ja Physicum, rahvusarhiivi Noora maja ning Tartu tervishoiukõrgkool. Enamik Viljandi maantee poolset maa-ala on aga ikka veel tühi ja ootab head hoonestusideed.

    Balti naabritest pakub Tallinna tehnikaülikoolile väga hea võrdlusmaterjali Kaunase tehnikaülikool mille õppehooned on projekteerinud Leedu modernismi teise laine üks viljakamaid arhitekte Vytautas Jurgis Dičius. Näitusel saab vaadata ka tema sisukat intervjuud nende õppehoonete kavandamise teemal.

    Varsti pärast Tallinna Polütehnilise Instituudi hoonekompleksi valmimist Mustamäel märkasid siia külla saabunud välisdelegatsioonid, et TPI õppehoonete puhul on äratuntav Põhjamaade modernistlik arhitektuur. Seepärast on näitusel välja toodud ka Espoos asuv Helsingi tehnikaülikooli (TKK – Teknillinen korkeakoulu) Otaniemi peahoone, mis valmis vaid mõni aasta enne TPI hoonekompleksi ja selle arhitektiks on Alvar Aalto.

    Aalto puhul on rõhutatud, et ta järgis Soomes Põhja-Ameerika ülikoolide kampuste rajamise traditsiooni. Peale planeeringu nähti maalähedases ja tervislikus õppekeskkonnas noortele head kasvatuslikku mõju ning harmooniliseks isiksuseks kasvamise eeliseid. Selliste kampustega tutvus Aalto ajal, kui ta oli Yale’i ülikooli ja Massachusettsi tehnoloogiainstituudi (MIT) külalis­õppejõud.6

    Näitusel leiab Otaniemi ja Mustamäe õppekompleksi vahel terve rea arhitektuurilisi sarnasusi, nagu asümmeetriline põhiplaan (peahoone piirab osaliselt ülikooli kampuse päikesepoolset rohelist südamikku) või madalavõitu ja pigem tagasihoidlik peasissepääs. Üks ühisjooni on ka terviklik disain, kus kõik on põhjalikult projekteeritud ja teostatud, alates üldplaanist kuni trepikäsipuu profiilini välja, samuti on kujunduses kasutatud rohkelt punast tellist, mis on Põhjamaade modernismi iseloomulikke tunnuseid.

    Artikkel põhineb TTÜs avatud näitusel. Näituse peakuraator on Epi Tohvri, kuraatorid Tõnis Liibek ja Kadri Kallaste. Näituse valmimisse on panustanud Milvi Vahtra, Marita Paas ja Signe Jantson. Näituse on kujundanud disainibüroo Laika, Belka & Strelka.

    1 Paul Venable Turner, Campus. An American Planning Tradition. The Architectural History Foundation New York. The MIT Press, 1984, lk 87.

    2 Le Corbusier, When the Cathedrals Were White. McGraw-Hill Book Company, 1964, lk 134–144.

    3 Vt Lewis Mumford, The City in History, Harcourt, Brace & World, 1961; Jane Jacobs, The Death and Life of Great American Cities, Random House, 1961.

    4 Stefan Muthesius, The Postwar University. Utopianist Campus and College. Yale University Press, 2000, lk 22–226.

    5 Christine Garnaut, Gordon Stephenson and university planning: a pleasurable professional pursuit. – Town Planning Review 2012, nr 83, (3), lk 377–396.

    6 Alvar Aalto, Architect: University of Technology, Otaniemi 1949–74. Alvar Aalto Foundation, 2003, lk 14.

  • Kes haaraks draamaharidusel sarvist?

    KATRIN NIELSEN

    IDEA maailmakongress 4.–8. VII Reykjavíkis.

    Rahvusvaheline draamahariduse ühendus IDEA (The International Drama/Theatre and Education Association) asutati kolmkümmend aastat tagasi Portugalis. Esmalt aga põgus selgitus, millised on teatri- ja draamaõppe erinevused ning kuidas mida nimetatakse. Õpilaste teatriharrastuse puhul kasutatakse Eestis enamasti kooliteatri mõistet ning see tähistab huvihariduslikku teatritegevust koolides, huviringides ja stuudiotes. Teatriharidust leiab Eesti üldhariduskoolides aga valik- ja suunaainetest, kus seda esineb nii teatri- kui ka draamaõpetuse kursustena.

    Kui esimene suund kujutab endast teatrikunsti aluste ja meetoditega tutvumist, siis draamaõpetus on protsessi­põhine aine, kus kunstiliste eesmärkide asemel keskendutakse sotsiaalsete oskuste arendamisele. Töötakse neljal alal, tähtsad on neli k-d: kaastunne (compassion), kommunikatsioon (communication), koostöö (cooperation) ja kogukonnatunne (community). Selleks kasutatakse teatriõppe- ja draamatehnikaid (draamamänge, jutuvestmist, improvisatsiooni, foorumteatrit ja teksti­põhist draamatööd), aga ka visuaalkunste, mis kõik annavad õpetajale-juhendajale interaktiivsed ja tegevuslikud töövahendid emotsionaalsete oskuste arendamiseks, enesetunnetusega töötamiseks ja ümbritsevaga suhtlemiseks.

    Maailmas kasutatakse mõisteid „teater“ ja „draama“ eri moodi. IDEAs on põhjustanud kirglikke vaidlusi, mis on mis ja kuidas on õigem teatritehnikatel põhinevaid hariduslikke meetodeid nimetada. Nüüdseks on vaidlustest loobutud, millele viitab ka organisatsiooni nimi – draama/teatri ja hariduse ühendus.

    IDEA rahvusvahelisel areenil tegutsevad nii teatriprofessionaalid, haridus- ja sotsiaalvaldkonna töötajad kui ka ühiskonnauurijad. Inimesed on endale sõnastanud, mida nad teevad, kas nad töötavad kunstilise tulemuse või inimest arendava protsessi nimel, kumb on peal ja kumb all, kellel on parem end teatri-, kellel aga draamaõpetajaks nimetada.

    Eesti Teatri- ja Draamahariduse Seltsi rakendusteatriprojektina esietendus tänavu jaanuaris Narva Vabal Laval „Minu Narva – Моя Нарва“ (lavastaja Katrin Nielsen), lavastuse esimest osa näidati seal juba mullu juunis.

    Draama kui osaluskunsti vorm. Draamahariduse (drama in education) nimetus on tulnud eesti keelde angloameerika traditsioonist, kus draamana käsitletakse etenduskunstidel põhinevaid osalusteatri- ja koosloome­meetodeid, millel on kas pedagoogilised, teraapilised või kogukonda ühendavad eesmärgid. Draama- (ja ka tantsuõpetuse) osakaal koolihariduses, võrreldes muusika- või kunstiõpetusega, on olnud tuntavalt väiksem ning sel on (teatri)ajaloolised põhjused. Ei hakka neil pikemalt peatuma, ent etenduskunstide esiletõus, nüüdisaegse teatrikunsti segunemine ja sotsialiseerumine, lähenemine mängulistele, rituaalsetele ja performatiivsetele meetoditele on draamaharidust võimestanud, andnud lisaks pedagoogilisele põhjendatusele kunstilise õigustuse. On ju etendamine elava esinemise ja pealtvaatamise kunst, sellega kaasnev refleksiivsus ja uurimuslikkus on olnud läbi aegade draamahariduse enesestmõistetavad osised.

    Draamaharidus on maailmas viimasel sajal aastal jõudsalt arenenud, lõiminud vana ja liitnud uusi meetodeid, mõtestanud ja uurinud valdkonnasiseselt ja -üleselt hariduslikke, teraapilisi ja kogukonnapõhiseid draamameetodeid, nende mõju, tõhusust ja rakendusvõimalusi. Rakendusteatri ja -draama sildi all on ühinenud ja segunenud haridusvaldkonna draamapioneeride (Slade, Way, Heathcote jt), sotsiaalvaldkonna draamaterapeutide (Moreno, Frost jt) ja teatripedagoogika (Stanislavski, Brecht) leiutatud töövõtted ja tehnikad, tänapäeval on tegemist segunenud žanriga. „Draama on nagu nüüdisaegsed etenduskunstid – osalev, dialoogiline ja transformatiivne. Draamas väärtustatakse kunsti kaudu õppimist ja pürgitakse tähendusliku õppimise poole: kuidas teha nähtavaks seda, mida ei saa sõnadega väljendada. Kokkupuutepunktid ei ole siin mitte kunsti ja hariduse vahel, vaid kunsti ja hariduse sees,“1 on öelnud Anna-Lena Østern.

    IDEA hariduslikud eesmärgid. IDEA põhieesmärk on pakkuda draamahariduse vallas erialaseks suhtluseks rahvusvahelist foorumit, tutvustada ja kaitsta draamaharidust koolides, kogukondades ja teistes ühiselu valdkondades. Maailmaorganisatsioon ühendab 90 maad ja üksiktegijaid, aastatega on IDEA liikmed koondunud regionaalvõrgustikesse, et arendada omavahelist ja piirkonnale vajalikku koostööd. Nõnda korraldab Euroopa IDEA igal aastal eri maades loomingulisi kohtumisi, Lõuna- ja Põhja-Ameerika IDEA toetab digivahenditega kontaktiloomet, Aasia ja Okeaania IDEA organiseerib jätkukonverentse, Aafrika IDEA on aga korraldanud alates 2020. aastast Aafrika-teemalisi veebiseminare.

    IDEA tegutseb kolmel suunal: korraldab üle aasta rahvusvahelise kongressi, toetab ja kogub oma tegevusvaldkonna alaseid uurimusi ja publikatsioone ning algatab rahvusvahelisi projekte. Koos WAAE (World Alliance of Arts Education) ja UNESCOga seistakse kunstihariduse eest – inimese õiguse eest õppida kunsti, osaleda kunstielus ja saada osa kunstiloomingust.

    Kongressi töötubades ja konverentsil oli näha, et tuntud draamahariduse eestvedajate Suurbritannia ja USA kõrval panustavad rakendusteatri arendamisse tublisti ka Austraalia, Kanada, Põhjamaad, Vahemere maad eesotsas Kreekaga ning Ida-Euroopast Poola, Tšehhi, Ungari ja Serbia – kõik vanad, teada-tuntud teatrimaad.

    Olukord Eestis. Eestis on teatriõpetusega olnud oma kultuurhariduslik suhe: Koidula käe all sai näitemängu tegemine XIX sajandil üheks meie iseolemise tunnusjooneks. Lavale pääs, olgu laulu­peo või näitemängu vormis, oli tugev poliitiline argument, kinnitas õigust rahvusena areneda. Koidula ajast peale on teatriharrastus olnud meie kultuuri elav ja tähtis osa. Veidral kombel toetas seda, küll oma motiividel, ka Nõukogude režiim ning asutas kultuurhariduse osakonna kunagises Tallinna pedagoogilises instituudis ja Viljandi kultuurikoolis, kus õpetati võrdselt koori- ja tantsujuhtidega ka näitejuhte.

    1990. aastatel koos kultuurimajade ja sealsete töökohtade kadumisega hääbus kõrghariduses ka näitejuhtide koolitamine. 2020. aastast kadus Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiast õppekavareformi käigus kultuurhariduse osakond, millest on kahju, sest sõna-sõnalt võttes tuleb ju tunnistada, et kultuur harib. Nüüdseks on kultuuri­akadeemia ühe õppekava nimetus kogukonnapedagoogika, kus on võimalus ühe aasta jooksul suunaainena õppida rakendusteatrit. Tuleb häbiga tunnistada, et muusika-, kunsti- ja ka tantsuõpetajaks saab Eestis kõrghariduse esimesel ja ka järgnevatel astmetel õppida, aga see võimalus puudub teatri- või draamaõpetajatel.

    Et see ükskord teoks saaks, on teatri- ja draamaõpetajad koondunud Eesti Teatri- ja Draamahariduse Seltsi – see 30 liikmega MTÜ teeb alles oma esimesi samme. Üks neist sammudest oli IDEA maailmaorganisatsiooni liikmeks astumine. Miks? Märgusõnad on siin draamaõpetaja suhtlusvahendid – emotsioonid ja kehakeel. Haridussüsteemid kogu maailmas on kaldu kognitiivsete meetodite poole, kuigi viimasel ajal räägitakse üha rohkem õpikogemuse elamuslikkusest ja kehalisusest, emotsioonide ja isepusimise vajalikkusest, proovimiste ja läbikukkumiste õpetavast mõjust. Draamaõpetuse tunnid looksid selliseks õppimiseks vajaliku keskkonna, teatrikunstil on peale selle pakkuda veel muid elavaid kunstimeetodeid, kehalisi ja audiovisuaalseid tehnikaid.

    Maailmakongress Reykjavíkis. IDEA neljapäevane kongress 4. – 8. juulini andis selleks palju tõendusmaterjali, sest kokkusaamise kavas oli peale üldkoosoleku hulgaliselt töötube, päevaloenguid, konverents ja huvipõhised töörühmad (õpetajakoolitus, noorteteater, draama alghariduses jne). Mina valisin õpetajahariduse rühma, mida vedasid Kanada kirjanduspõhise õppimise professor Larry Swartz Ontario haridusinstituudist, kes on innustanud nii lapsi kui ka õpetajaid õppima uuel kaasahaaraval moel, kasutades draamat, ning õpetajakoolituse spetsialist Monica Prendergast Victoria ülikoolist.

    Loengutel anti ülevaade maailma probleemidest. Komplekssed ühiskonnad vajavad kompleksset haridust ning õpetajad peavad toime tulema digitaalsete pärismaalastega, noorema põlvkonnaga, kes on sündinud digimaailma. XXI sajandi informatsiooni- ja meediaalane ning tehnoloogiline kirjaoskus, samuti toimetulek mitmemodaalse tähendusloomega on õpetajatele uus tõsielu. Siin pakuvad elulise dramaturgia kaudu võimalusi loomekeskkonnad, mille vorme ja tehnikaid kohtab poliitilises rakendusteatris. Siin saadakse haridust vastupanuaktsioonide ja kunstiliste kohtumiste kaudu, õppimise sotsiokultuuriline perspektiiv on asendatud sotsiomateriaalsega, s.t õppides ei tegelda üksnes inimsuhete ja aktsioonidega, vaid inimese ja materiaalse maailma vaheliste suhetega.

    Draamatöötoad rahumeele ja kriitilise mõtlemise edendamiseks. Mõni näide töötubadest, kus jõudsin osaleda. Näiteks Kanada Manitoba ülikooli uuriv teatrilaboratoorium propageerib avastusteatrit, mis sünnib uurijate, kunstirahva ja kogukonnaliikmete koostöös. Selles kolmnurgas on esmatähtis saada jagu usaldamatusest. Selleks tarvitatakse dramatiseerimist (dramatiseeringud, monoloogid, luule, dialoogid). Kasutatakse etno- ja kogukonnadraamat, aga ka kõikvõimalikke muid teatrivorme, et koguda ja sõeluda andmeid, valgustada taustu ja anda teada tulemustest. Rõhutatakse autentsust ja eetikat, üksteisest lugupidamist. Töörühma eesotsas on George Belliveau ja Graham Lea.2

    Või rootsi koolitajate Jeanette Roosi ja Agneta Josephsoni töötuba „Draamapedagoogika ja eksistentsiaalsed teemad“, mis põhines nende kogemustel eakate inimestega ja seisnes eksistentsiaalsete teemade arutelus draama keeles. Inimese igavene küsimus – mis on minu elu mõte? – oli see, millele teatrivahendite kaudu poolteist tundi pühenduti. Pole vaja pikka sissejuhatust, vapustusi ega usaldusisikuid, et draamameetodil aeg maha võtta ja võhivõõrastega hetkeseisu oma elukaarel reflekteerida. Rühmapõhine draama loob osaval juhendamisel pingeteta, turvalise, mängulise keskkonna, kus heidetakse oma elule kriitiline pilk. Roos oli draama­metoodika abil töötanud aastaid noorsoopolitseinikega ning Josephson tegelnud loodusteaduste õppe ja filosoofiaga.

    Veel üks tänapäevateema, mille töötubadest valisin: rahuharidus. Rahumeel töös ja suhetes pärsib kiusamist ja võistluslikkust, mis mõlemad on meie lapsepõlve pärisosad. Rahuhariduse töötuba juhendas kauaaegne innukas misjonär, Soome draamaõpetaja Tintti Karppinen, kes on töötanud väga erisuguste sihtrühmadega, kasutades mänge, huumorit ja groteski. Eneserahu saab alguse enda üle kontrolli võtmisest, pingete maandamisest ja koosmänguoskusest.3

    Teine, Kreeka draamapraktikute Martha Katsaridou ja Kolde Vio rahuteemalises töötoas keskenduti kontseptsioonile negatiivsest ja positiivsest rahust, millest negatiivne on ülaltpoolt hoitud rahu mitte alati kõige rahumeelsemate vahenditega ning positiivne ühiskonna strukturaalne lõiming – rahu rahumeelsete vahenditega. Alustati küsimustega, kas konflikt on positiivne või negatiivne, kas konflikti lahendus toob rahumeelse käitumise või lihtsalt elimineerib vägivallahirmu. Selles töötoas osaledes üllatas mind, kuivõrd ma praegu sõjas olen ja kuidas kõiki rahvusvaheliselt üleskerkivaid metafoore tõlgendan käimasoleva sõja valguses. Just see aja mahavõtmine, enda ja maailma üle järelemõtlemine on draamaprotsessi kõige väärtuslikumaid tulemeid.

    Draamametoodika rohketest kasutusvõimalustest andis aimu ka kongressiga paralleelselt toimunud teaduskonverents. Seal leidus teemasid õpetaja artistlikkuse toetamisest, läbipõlemisest hoidumisest ja säilenõtkuse tugevdamisest, laste prosotsiaalsete oskuste ja kirjaoskuse tugevdamisest erilaadsete draamavormide kaudu, näitlejakooli rikastamisest draamameetoditega, draamatööst ettevõtluse, tervise ja heaolu valdkonnas jne.

    Aeg haarata sarvist. Teatril ja draamal on haridusele pakkuda aja maha võtmise, süvitsi mõtlemise, turvalise keskkonna ja usalduse loomise vahendeid, seda ka eneseleidmiseks ja toimetulekuks kiiresti muutuvas maailmas, samuti vahendeid (haridus)uurimisele ja teadmistele ligipääsu hõlbustamiseks.

    Eestis tuleb aga kõigepealt mõista teatri ja draama hariduslikke võimalusi ning anda õpetajatele teatri- ja draama­alal kõrgharidus, õpilastest rääkimata. Põld on lai, eestvedajatel on vaim valmis. Eesti Teatri- ja Draamahariduse Seltsi nimel pöördun siinkohal kõrgkoolide poole: kes haarab draamaharidusel sarvist?

    1 Anna-Lena Østern, Teatterin merkitys kautta aikojen lasten ja nuorten näkökulmasta. Kogumikust „Katarsis. Draama, teatteri ja kasvatus“. Toim Pekka Korhonen, Jyväskylä 2001.

    2 Vt https://rbtlab.ubc.ca/

    3 Vt https://www.youtube.com/watch?v=mgt4-HsM_uM

    Katrin Nielsen on teatri- ja draama­õpetaja ning rakendusteatri lektor.

  • Miks eesti mees ei saa evolutsioneeruda suuremaks ja haritumaks

    PEETER HÕRAK

    Looduslik valik toimub siis, kui teistest millegipoolest erinevad olendid saavad rohkem järglasi kui nende liigikaaslased. Seetõttu on nad järgnevas (ja vahest ka mitmes järgnevas) põlvkonnas geneetiliselt arvukamalt esindatud kui need, kelle paljunemine nii hästi ei õnnestunud. Looduslik valik on üks peamisi mehhanisme, mis võib (kuigi alati ei pruugi) käivitada evolutsioonilisi muutusi. Meie kõugud, alustades esimestest paljunejatest ürgpuljongis ja lõpetades meie vanematega, on teinud midagi, mis võimaldas neil loodusliku valiku sõelast läbi pääseda. Tänu neile võime meiegi endale tunnustavalt õlale patsutada: oleme jõudnud miljardite aastate pikkuse evolutsioonilise triatloni vahefinišisse. Kõigil meie kaasteelistel pole nii hästi läinud. Väidetavalt on kogu inimkonna ajaloo jooksul sigimisikka jõudnud alla poole sündinutest.

    Looduslikku valikut saab mõõta kõigi varieeruvate tunnuste suhtes. Inimese puhul näiteks kehamõõtmed, tervisenäitajad, eluiga, isiksuseomadused, haridus, sissetulek jne. Rikastes riikides, kus laste suremus on väike ja laste arv korreleerub positiivselt lastelaste arvuga, on kõige lihtsam viis valiku mõõtmiseks laste kokkulugemine. Nii näiteks on leitud, et möödunud sajandil soosis Euroopa riikides ja USAs valik teistest tugevamaid, suurema kopsumahuga ning pikemaid või, veelgi sagedamini, keskmise pikkuse ja kehamassiindeksiga mehi ning lühemaid naisi. Kõrgem haridus seostub naistel väikese sigivusega pea kõikjal. Meeste haridusele rakenduv valik töötab enamasti naistele rakenduvale valikule vastassuunas. Skandinaavia maades ja Suurbritannias on kõrgema sissetulekuga (mis eeldab tavaliselt ka kõrgemat haridust) meestel rohkem lapsi kui vähem teenivatel meestel. Enamikus Euroopa riikides ja USAs kaasneb meestel kõrgema haridusega väiksem lastetuks jäämise risk.

    Kuidas on lood haridusele ja kehamõõtmetele rakenduva valikuga meil, kes me oleme poole möödunud sajandist veetnud oludes, mis lääne heaoluühiskondadest paljuski erinesid? Naiste haridusele rakenduva valiku puhul on teada, et see oli sarnane tollal läänemaailmas toimuvaga. 2011. aasta rahvaloenduse andmed näitavad, et läbi kogu möödunud sajandi oli kõrgharidusega naistel keskmiselt 0,5–0,75 last vähem kui põhiharidusega naistel.1 Möödunud sajandi keskpaigas Juhan Auli mõõdetud esindusliku koolitüdrukute valimi kohta teame ka seda, et valik mõjus negatiivselt peaaegu kõigile kasvuga seotud tunnustele: kõige rohkem lapsi said naised, kes olid koolipõlves olnud teistest lühemad, kitsamate puusade, kitsama näo ja väiksema peaga ning maskuliinsema kehakujuga.2

    Eelnimetatud töös kasutasime kohasuse mõõduna elu jooksul saadud laste arvu. Kuid loodusliku valiku mõõtmisel on võimalik veelgi täpsemaks minna. Saame küsida, kas looduslik valik, pidades silmas tunnuseid, mis seostuvad emaks või isaks saamisega, sarnaneb nende tunnuste valikuga, mis seostuvad kahe või enama lapse saamisega. Nii koos doktorant Markus Valge ja kolleeg Richard Meiterniga tegimegi, kasutades taas Juhan Auli andmebaasi ajavahemikus 1937–1962 sündinud koolilaste kohta.3 Eesti füüsilise antropoloogia rajaja, prof Juhan Aul (1897–1994) mõõtis aastatel 1956–1969 põhjalikult ära mitukümmend tuhat koolilast ja registreeris ka väärtuslikke taustaandmeid nende perekondlike olude kohta. Nii kogunes mahu, kvaliteedi ja tunnuste mitmekesisuse poolest unikaalne andmestik, mis on nüüdseks tänu Markusele uuele elule äratatud ning Richardi abiga kõnelema pandud.

    Statistilises analüüsis kasutasime tavapärasest erinevat lähenemist. Erinevalt klassikalisest loodusliku valiku analüüsist, kus sõltuvaks tunnuseks on elu jooksul saadud laste arv, võrdlesime lastetuid inimesi nendega, kes said elu jooksul vähemalt ühe lapse, ja ühe lapse vanemaid nendega, kellel oli kaks või enam last, ning kahe lapse vanemaid nendega, kellel oli kolm või enam last. Auli mõõdetud koolilaste hulgast leidsime igale lapsele ühe või mitu paarilist, kes olid temaga samast soost, sündinud samal aastal, samamoodi maa- või linnapäritolu ning kelle vanemad kuulusid samasse sotsiaalsesse klassi. Näiteks ühele 1940. aastal sündinud maapoisile, kelle vanemad olid lihttöölised ja kes ise lapsi ei saanud, leidsime paarilisteks täpselt samal aastal lihttööliste perre sündinud maapoisid, kellest said isad. Selline sobitamine võimaldas meil mõõta laste kehamõõtmetele (ja hilisemale haridusele) rakenduvat valikut ilma segavate kõrvalmõjudeta. Nimelt sõltuvad inimeste kehamõõtmed sünniaastast ja päritolust, mis omakorda seostuvad nende hariduse ja laste arvuga. Nii saime jagu ka ühest meestele rakenduva valiku mõõtmise põhiprobleemist. Kui kasutada kohasuse mõõduna inimese elu jooksul saadud laste arvu, on vaja seda kalibreerida eakaaslaste keskmise laste arvu suhtes. Naiste puhul on see lihtne: igal aastal sündinud naiste keskmine laste arv on Eesti rahvastikuregistris täpselt teada, meeste puhul aga mitte. Võrreldes samal aastal sündinud lastetuid ja lastega mehi saame keskmise laste arvu aastatevahelise varieeruvuse segavast mõjust lahti.

    Joonis 1. Lastesaamise sõltuvus hilisemast haridustasemest. Šansisuhe (odds ratio) näitab, mitu korda suuremad šansid lapsi saada olid hilisemas elus kesk- või kõrghariduse omandanutel võrreldes põhiharidusega piirdunutega. CI min ja max tähistavad šansisuhte 95% usalduspiire, N on valimi suurus vastavates gruppides. Esimeses neljas reas võrreldakse lastetuid vanematega, järgmises neljas reas võrreldakse ühe lapse vanemaid kahe ja enama lapse vanematega, viimases neljas reas võrreldakse kahe lapse vanemaid kolme ja enama laste vanematega.
    Joonis 2. Lapsevanemaks saamise tõenäosuse (y-teljel) sõltuvus mõnedest Juhan Auli mõõdetud kehamõõtmetest. Kõik kehamõõtmed (x-teljel) on teisendatud standardhälbe ühikutesse, mis tähendab, et kõikidele tunnustele rakenduv valik on võrreldavas skaalas. Kõverad ja nende 95% usalduspiirid põhinevad logistilise regressiooni mudelite ennustustel. Heledad – tüdrukud, tumedad – poisid. BMI on kehamassi indeks.

    Antagonistlik valik

    Mis me teada saime? Selgus, et põhiharidusega meeste šansid lastetuks jääda olid 3,5 korda suuremad kui kõrg­haridusega meestel ja kaks korda suuremad kui keskharidusega meestel. Haridusele rakenduv valik oli naistel nõrgem ja vastupidise suunaga kui meestel. Emakssaamine haridusest ei sõltunud, kuid teise ja eriti kolmanda lapse saamise šansid olid kõrg- ja keskharidusega naistel kuni poole väiksemad kui põhiharidusega naistel (joonis 1).

    Kehamõõtmetele rakenduv valik oli samuti poistel ja tüdrukutel vastassuunaline ning toimus eri eluetappidel. Poiste 15 kehaparameetrist 11 ennustasid isaks saamist ja ainult üks – tugevus – ennustas rohkem kui ühe lapse saamist. Šansid isaks saada olid suuremad poistel, kes olid teistest pikemad, raskemad, laiemate õlgadega ja tugevamad. Kahe tunnuse puhul leidsime stabiliseeriva valiku: keskmise suurusega kolju ja näolaiusega poisid jäid harvem lastetuks kui väga väikese või suure peaga ning väga kitsa või laia näoga poisid.

    Tüdrukute puhul ennustas emaks saamist 12 tunnust 16st ning samad tunnused ennustasid ka sigimise jätkamist pärast esimese lapse saamist. Looduslik valik soosis lühemaid, väiksema pea ning kitsamate puusade ja näoga maskuliinse kehakujuga tüdrukuid. Tüdrukute kehamõõtmetele rakenduv valik oli üldiselt veidi nõrgem kui poistele rakenduv valik (joonis 2).

    Mida see kõik tähendab? Eelkõige, et haridusele ja kehamõõtmetele rakenduv looduslik valik oli sooliselt antagonistlik. Sellisel juhul mõjutavad mõlema sugupoole tunnuste avaldumist samad geenivariandid, kuid valik mõjutab neid tunnuseid eri suundades. Tulemuseks on olukord, kus ühe sugupoole mingile tunnusele rakenduv valik takistab teise sugupoole evolutsioneerumist vastava tunnuse optimumi suunas. Meie näitel: suuremad ja haritumad mehed on evolutsiooniliselt edukamad, aga nad ei saa veelgi suuremaks või haritumaks evolutsioneeruda, sest need geenivariandid, mis mõjutavad keha suurust ja haridust positiivselt, mõjuvad naiste kohasusele negatiivselt.

    Kehamõõtmed ja haridustase on hea päritavusega polügeensed tunnused, mille avaldumist mõjutavad tuhanded väikese mõjuga geenivariandid. Enamasti mõjutavadki sellised geenivariandid naiste ja meeste tunnuste avaldumist samamoodi. Seega on täiesti võimalik, et sooliselt antagonistlik valik mingil määral piirabki eesti meeste suuremaks (ja haritumaks) ning naiste väiksemaks (ja vähemharituks) evolutsioneerumist. Nagu joonistelt näha, oli meeste haridusele ja kehasuurusele rakenduv valik absoluutväärtustes tugevam kui vastassuunaline naistele rakenduv valik. Sel puhul on huvitav märkida, et vaimset võimekust pärssivate mutatsioonide kahjulik mõju sigimisele avaldub meestel tugevamini kui naistel. Nii et võib-olla eesti mees siiski evolutsioneerub natuke targemaks?

    Teine tähelepanuväärne tulemus, millele meie andmed viitavad, on meestele rakenduva sugulise valiku ülivõimas roll. Meeste kehamõõtmetele rakenduv valik toimus peaaegu eranditult lastetuse kaudu, samal ajal kui naiste seas oli enamik emaks saamise tunnuseid lisaks seotud ka teiste laste sünniga. Saab öelda, et loodusliku (sugulise) valiku vaatepunktist jagunesid mehed jämedates joontes kaheks – nendeks, kes said lapsi, ja nendeks, kes ei saanud. Mehed, kellega naised olid nõus järglasi saama, olid teistest haritumad, suuremad ja tugevamad. Erinevalt naistest ei sõltunud mehe laste koguarv tema kehamõõtmetest. Kas kõik või mitte midagi – kui mees juba kõlbas isaks, kõlbas temaga ka rohkem lapsi saada. Ainsaks erandiks siin oli tugevus: mehed, kes olid poisipõlves olnud teistest tugevamad, said suurema tõenäosusega rohkem kui ühe lapse.

    Paradoksid

    Eelkirjeldatud tulemused sobituvad seniste inimese käitumisökoloogia alaste teadmistega päris hästi. Kuid Juhan Auli andmestikus nägime ka selliseid mustreid, mida me seletada ei oska. Kuna meie uuritud valimis ennustab lapse koljumaht tulevast haridustaset, siis oleksime oodanud, et meeste koljumahule rakendub positiivne valik. Nägime aga hoopis stabiliseerivat valikut: keskmise peasuurusega poistel oli isaks saada suurem tõenäosus kui väga suure peaga poistel (joonis 2).

    Tegelikult on ka naiste kehasuurusele rakenduv negatiivne valik mõneti paradoksaalne. Sugulise valikuga siin tegu pole, sest kuigi mehed eelistavad paarilisena endast lühemat naist, ei ole naise lühike kasv iseenesest sugulise valiku märklauaks. Liiatigi on pikematel naistel laste suremus väiksem kui lühematel. Asja ei seleta ka hariduse kaudu rakenduv valik. Kuigi pikematel tüdrukutel olid suuremad šansid rohkem haridust saada ja pikem haridustee mõjus laste arvule pärssivalt, jäi kehapikkusele rakenduv negatiivne valik oluliseks ka siis, kui hariduse mõju sigivusele oli statistiliselt kontrollitud. Ehk on asi geneetilises korrelatsioonis esmasünnituse ea ja naise pikkuse vahel? Kui lühematel naistel on geneetiline soodumus nooremas eas emakssaamiseks, siis kaasneb sellega paratamatult valik, mis soosib lühemaid naisi. Aegadel, kui eluiga oli lühike ja laste suremus suur, tasus sigimisega varakult pihta hakata. On teada, et väiksemad naised saavad varem suguküpseks kui need, kes kulutavad ressursse ja aega suuremaks kasvamiseks. Võimalik, et siin ongi tegu jäänukiga meie evolutsioonilisest minevikust.

    Kindlasti on paslik küsida, kui esinduslik oli Juhan Auli mõõdetud koolilaste valim ja kas tollele valimile rakenduvad valikusurved toimivad samamoodi ka teistes põlvkondades. Esimesele küsimusele võime vastata, et kaunis esinduslik. Kui võrdleme Juhan Auli andmestikku kõigi 1937–1962 sündinud eestlastega (154 445 tüdrukut ja 135 860 poissi, kelle andmed on rahvastikuregistris saadaval), siis näeme, et Auli valimis olid linnalapsed õige pisut üle-esindatud (linnatüdrukud 65% vs. 60% ja linnapoisid 54% vs. 51%). Ka oli Auli valimis rohkem kõrgharidusega tüdrukuid (30% vs. 18%) ja poisse (22% vs. 14%). Enam segadust tekitab see, et Auli valimis olid rahvastikuregistri andmetel lastetud 10% tüdrukutest ja 17% poistest (koguvalimis vastavalt 9% ja 15%). Selline sooerinevus on tingitud sellest, et rahvastikuregistris seotakse isa isik oma lastega ainult siis, kui ema seda soovib. Seetõttu on ka meie uuritud valimis arvatavasti üksjagu isasid, kes on registris kirjas lastetuna, kuid tegelikult neil siiski on järglasi. Me ei tea nende kehamõõtmeid ega haridustaset, aga kui eeldada, et sellised mehed võisid olla teistest madalama haridusega ja väiksemad, siis võib osutuda, et meie poolt mõõdetud poiste haridusele ja kehamõõtmetele rakenduva valiku surve on tegelikust nõrgem. Ometi on võimalik ka vastupidine stsenaarium, et registreerimata isad olid teistest pikemad, ilusamad ja targemad. Või siis samasugused, nagu on keskmised eesti mehed.

    Minevik ja tulevik

    Küsimusele, kas valik toimib eri põlvkondades sarnaselt, võime vastata, et suure tõenäosusega see nii ei ole. Kaudsed tõendid viitavad, et kuni XIX sajandi lõpuni või isegi möödunud sajandi keskpaigani soosis valik (vähemalt) läänemaailmas selliseid isikuomadusi, mis seostuvad parema hariduse omandamisega – suuremat taibukust, kannatlikumat meelt, püsivust ja usinust. See toimus nii kaua kuni tööstus- ja põllumajandusrevolutsioonid meid ümbritseva keskkonna kandevõimet järsult suurendasid. Tulemuseks oli laste suremuse vähenemine kehvemal majanduslikul järjel olevates ühiskonnakihtides ja see võimaldas vähem nupukatel oma sigimisedus jõukamatest mööda minna.4

    (Iseäranis) Eesti puhul ei saa me kuidagi mööda sellisest kultuuri­evolutsioonilisest tegurist nagu plahvatuslik haridustaseme tõus möödunud sajandil. Kui 1915. aastal luges Villem Ernits kokku 630 kõrgharidusega eestlast (kellele lisandus 830 üli­õpilast), siis praeguseks on kõrgharitute osakaal kogu rahvastikus tõusnud 35 protsendini, s.t kõrgharitute hulk on 4-5 põlvkonna jooksul suurenenud ligi 300 korda. Tegemist on (vaimse) keskkonna muutusega, mis oma kiiruselt ja mastaabilt ületab igasuguseid muid inimtekkelisi keskkonnamõjusid. Võib arvata, et need geneetilised variandid, mis tänapäeval soosivad kõrgema hariduse omandamist, levisid meie populatsioonis juba Lembitu aegadel. Kas valik kannab neid geene edasi samas suunas nagu muinasajal?

    Inimevolutsiooni tulevikusuundumusi on veelgi raskem ennustada, kui arvestame, et looduslik valik võib eri suundades töötada ka sama populatsiooni eri kihtides. Värskes Suurbritannia biopanga uuringus leiti, et looduslik valik oli tugevam madalama sotsiaal-majandusliku positsiooniga ühiskonnakihtides.5 Britid, kellel esines geneetiline soodumus väiksemaks hariduseks ja sissetulekuks, said teistest rohkem lapsi siis, kui nad ise olid teistest samasuguste geenivariantidega kaasmaalastest vähem haritud ja vaesemad, alustasid sigimist enne 22. eluaastat, neil oli palju sekspartnereid ja nad elasid ilma püsipaariliseta. Kõrgema sissetulekuga ühiskonnakihtidesse kuuluvatel brittidel olid eelmainitud seosed enamasti nõrgemad või puudusid hoopis. Neil, kes alustasid sigimist pärast 22. eluaastat, oli looduslik valik vastupidise suunaga – geneetilised variandid, mis seostusid kõrgema hariduse ja sissetulekuga, soosisid suuremat viljakust.

    Looduslik valik ei löö kõiki ühe mütsiga. Kehamõõtmetele ja haridusele rakenduva valiku surve võib olla meestel ja naistel vastassuunaline, see võib lahkneda eri elu- ja ajalooperioodidel ning ka sama populatsiooni kihtides. Kultuurilise ja bioloogilise evolutsiooni koostoime võib ühiskonnas viia ebavõrduse suurenemiseni. Looduslikul valikul pole sotsiaalsest õiglusest sooja ega külma.

    1 Ene-Margit Tiit, Eesti elanike pereloome- ja sünnituskäitumise suundumused. Kogumikus „Pilte rahvaloendusest“, koost Anu Tõnurist, lk 32–38. Eesti Statistikaamet 2013.

    2 Peeter Hõrak, Eesti tütarlapse kehale rakenduv looduslik valik. – Sirp 21. VIII 2020.

    3 Markus Valge, Richard Meitern, Peeter Hõrak, Sexually antagonistic selection on educational attainment and body size in Estonian children. – Annals of the New York Academy of Sciences 2022 (trükis). https://doi.org/10.1111/nyas.14859

    4 Michael A. Woodley of Menie, Heitor B. F. Fernandes, Aurelio José Figueredo, Gerhard Meisenberg, By their words ye shall know them: Evidence of genetic selection against general intelligence and concurrent environmental enrichment in vocabulary usage since the mid 19th century. – Frontiers in Psychology 2015, 6. https://doi.org/10.3389/fpsyg.2015.00361

    5 David Hugh-Jones, Abdel Abdellaoui, Human Capital Mediates Natural Selection in Contemporary Humans. – Behavior Genetics 2022 (trükis). https://doi.org/10.1007/s10519-022-10107-w

  • Aleksander Pulver: „Kultuur määratleb patoloogia“

    TIIA KÕNNUSSAAR

     

    Aleksander Pulver, Tallinna ülikooli isiksusepsühholoogia dotsent ning psühholoogia ja käitumisteaduste akadeemilise suuna juht peab üheks mõjutajaks ühiskonnas vaikimisi omaks võetud väärtushinnanguid.

    Igal ajastul on oma haigused. Juba prantsuse sotsioloog Émile Durkheim on osutanud ühiskonna ja patoloogiate vahelisele seosele. Kui XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses diagnoositi heal järjel linnanaistel hüsteeriat, siis nüüdseks on see diagnoos kadunud. Kas võib olla, et ka mõni praegu levinud psüühikahäirete diagnoosidest on n-ö moodsam ja seotud praeguse maailmakorraga?

    Üldise põhimõtte järgi defineerib kultuur seda, mida peetakse patoloogiaks. Hüsteeria diagnoos kirjeldas teatud reaktsioone ja tundlikkuse muutust ning oli suure tõenäosusega põhjustatud ahistavatest reeglitest, mille ühiskond oli naistele kehtestanud. Tsivilisatsiooni areng viimase 200 aasta jooksul on liikunud siiski sinna suunda, et naisi vaadeldakse „ka“ kui inimesi. Imelik mõelda, aga see, mida tollal peeti loomulikuks, kadus alles XX sajandi 60ndate aastate alguses – alles siis hakkas tekkima ettekujutus, et nii mõnedki õigused, mis meestel on, kehtivad ka naistele.

    See ütleb meile, et kui muutuvad kultuuriväärtused, muutub seegi, mida peetakse kõrvalekaldeks normaalsusest, mida peetakse patoloogiaks.

    Paneb mõtlema, kuidas on ikkagi juhtunud, et korraga on nii palju lapsi, „kellel on midagi viga“ – hariduslik erivajadus, depressioon, aktiivsus- ja tähelepanuhäire jne. Seejuures olid need mured teravalt päevakorras ka enne koroonapandeemiat ja Ukraina ründamist.

    Aleksander Pulver: „Võistlemisele orienteeritud ja projektipõhises ühiskonnas ehitatakse kogu arusaam üles sellele, mis meid eristab, näiteks ühed on edukamad ja teised vähem edukad. Selle käigus kaob mõistmine, mis meid ühendab: see, et me tunneme ühtviisi rõõmu ja kurbust; et saame koos midagi üles ehitada.“

    Ma ei tea, kas on just juhtunud – eripära on kogu aeg olemas olnud. See ei ole kuhugi kadunud ja pole ühtki inimest, kellel oleks teistega identne või kokkulangev elusaatus või elukaar.

    Sümptomeid kirjeldatakse ja defineeritakse millegi suhtes, mida peetakse normiks. Antud juhul võib olukorda käsitada nii, et kui näiteks eesmärgi saavutamine nõuab tugevat keskendumist, siis on selge, et neid, kellel see püsivalt ei õnnestu, peetakse haigeks. Kultuur või ühiskond määratleb „õiged“ omadused ehk normi, mida selles kultuuris või ühiskonnas peetakse mingitel põhjustel õigeks.

    Mõningad kohanemist takistavad omadused saavad teravama tähelepanu seetõttu, et nad raskendavad seatud eesmärgi täitmist. Teatud mõttes kirjeldavad patoloogiad seda, mida peetakse ühiskonnas keskseks ja tähtsaks, millised on ühiskonna väärtused – antud juhul siis eesmärgile orienteeritus, sallimatus kaotajate vastu, perfektsionistlikud kujutluspildid, mida ei saa keegi täita, aga ometi „karistatakse“ nende täitmata jätmise eest. Inimestel on hirm läbi kukkuda, kardetakse kaotada, on häbiväärne mitte esimeste hulgas olla.

    Kui mingi omadus ei kõlba seepärast, et ei soosi eesmärgi saavutamist, tähendab see, et asja tuum pole mitte inimeses, vaid püstitatud eesmärkides. Inimese omadus saab külge sildi „hea“ või „halb“, „positiivne“ või „negatiivne“.

    See on üks põhjusi, miks omadused, mis n-ö vähendavad sooritusefektiivsust, on saanud XX sajandi lõpus ja XXI sajandi alguses sümptomite nime: need omadused ei lase „olla edukas“. Edukas olemine on eesmärk, järelikult ebaedukas olemine on patoloogia või vähemalt negatiivselt hinnatav. „Luuser“ ei ole küll diagnoos, aga seda peetakse millekski ebasobivaks.

    Kui võtta eelduseks, et eesmärk iseenesest pole Jumala antud, vaid on ühiskonnas inimeste välja mõeldud, siis saab selgemaks ühiskonna roll. Kui eesmärgid ei ole realistlikud, suudavad neid eesmärke saavutada vähesed. Need, kellel on teistsugused huvid või geneetikast tulenevad omadused, ei satu seatud eesmärgi ligidalegi. Karta on, et meie oskustest ja võimetest ei piisa keerukas maailmas toimetulekuks.

    Jumal või loodus pole võib-olla ette näinud, et me teeme väga paljusid asju keskkonnas, kus info vaheldub kiiresti ning ühel ajal ja pinge all tuleb täita suurt hulka kohanemisülesandeid.

    Looduse poolt ei olnud ilmselt ette nähtud, et laps istub koolitunnis 45 minutit liikumatult ühe koha peal ja kuulab pingsalt.

    Võib-olla tõesti pole liikumatult olemine evolutsiooniliselt põhjendatud teguviis – kui, siis ainult surmahirmu tingimustes.

    Kõik lapsevanemad tahavad, et tema lapsel läheks elus hästi, mida iganes see siis ka ei tähenda. Kas varem on olnud nii suurt ärevust lapse haridustee pärast?

    Eriti intensiivne on see ärevus mõnedes Aasia riikides, kus lapse saatuse tõepoolest määrab sissepääs prestiižsesse ülikooli. Seal see ongi fataalne: kui koolis põrutakse, on kõik teed katki lõigatud.

    Lääne mütoloogias valitseb arusaam, et kõik teed on lahti, kui sa väga tahad. See pole aga sugugi alati realiseeritav. Näiteks Ühendkuningriigis püsib siiani süsteem, kus on võetud eelduseks, et kui ei ole teatud koole lõpetanud, siis teatud ringkondadesse põhimõtteliselt ei satutagi ja karjääril on lagi ees.

    Arusaamine, et hea haridus annab võimaluse, sunnib vanemaid panema oma lapsi kindlatesse koolidesse. Mõnes mõttes on see uskumus mütoloogiline. Kui vaatame Eestis tehtud mõningaid publitseerimata psühholoogia-alaseid uuringuid, siis ei ole mitte nii, et nn eliitkoolides õpetatakse märkimisväärselt teistmoodi kui mõnes väiksemas koolis. Erinevus koolide tulemuslikkuse pingereas on pigem selles, et neisse koolidesse selekteeritakse välja parema ettevalmistusega ja võimekamad lapsed. Jääb mulje, et kool on kuidagi eriti hea, ent paremus tuleneb hoopiski sellest, et kooli on valitud lapsed, kel on juba võimete ja oskuste eeliseid teiste laste ees. Konkurentsipõhises maailmas viib selline hariduskorraldus eesmärgini küll.

    Aga mis saab siis, kui inimeste maailmas elamiseks osutuvad teadmiste kõrval tähtsaks ka väärtustel põhinev suhtumine ja käitumine? Kas teadmised keskkonnast või inimeste kultuurilistest erinevustest loovad suhtumist keskkonda ja teistest kultuuridest inimestesse?

    Ja kas teadmised loovad arusaama tänulikkusest, andestamisest ja kaastundest? Konkurentsipõhises maailmas pole vist selliste mõistete jaoks vajadust ega ole neil eesmärkigi, sest winner takes it all.

    Ma ei tahaks küll, et elaksime sellises ühiskonnas, kus koolist tulevad „haavatud tiibadega linnud“. Näiliselt linnud, aga lennata nad väga ei oska. Pean siin silmas väärtustel põhinevaid hoiakuid ja suhtumisi, mis on vajalikud näiteks maailmas koostöös ja kaastundes elamiseks. Armastus, andestamine, kaastunne ja tänulikkus on väärtused, milleta inimene ei saa inimene olla – see on inimlikkuse tuum, mille suurim raamat meile on edastanud. Ju siis sellel on oma tähendus ja põhjus, miks just need väärtused on läbi aegade olnud tähtsamad kui näiteks olla osav tapmiskunstides või võimeline kelleltki midagi ära võtma.

    Me oleme sattunud sellisesse maailma ja kultuuri, nagu meil parajasti on. Mida ütleb nüüdispsühholoogia, kuidas paremini toime tulla?

    Kui lähtuda sellisest psühholoogia harust nagu positiivne psühholoogia, siis olulisemad väärtused on enese­teostus ja heaolu, kusjuures heaolu mõiste on avar. Kui võrrelda seda naudingul põhineva heaoluga, siis naudingud tulevad ja lähevad, neist tekib sõltuvus. Naudingu lõppedes on vaja uut ja kangemat.

    See heaolu, mida kirjeldab positiivne psühholoogia, sisaldab toetavaid suhteid, adekvaatset enesehinnangut, arusaamist, mis mõte sel kõigel on. Sageli arvatakse, et mis mõtet oskab olemasolevale anda kümneaastane, aga miks me arvame, et kuuekümneaastase inimese mõte on tuumakam? Taustsüsteem on teine, aga rõõm ja valu on lapsel samasugused kui täiskasvanul ning võivad olla veelgi ehedamad, sest täiskasvanu oskab oma mõtteid ja emotsioone maha suruda.

    Haridus iseenesest ei tee kedagi õnnelikuks. Pigem on nii, et mida intelligentsemad on inimesed, seda suurem võib olla ahastus, sest kohale jõuab arusaam ligi 8 miljardi inimesega maailmast, mis on rohkem kaldu häda ja viletsuse kui rõõmu ja õnne poole. Haridus on siiski vajalik, sest haritud inimene suudab süsteemselt aru saada, milline on keskkond tema ümber ja milliseid eesmärke on realistlik seada. Ehk siis – haridus annab teatud kriitilisuse, oma valikute ja vabaduse äratundmise võime, mis suurendab võimalust kuhugi välja jõuda. Ja see väljajõudmine ei pea olema rahakott ega karjäär, sest täna on karjäär edukas, homme ei ole; täna aplodeeritakse, homme loobitakse tomatitega. Oskus läbikukkumistest üle saada ehk säilenõtkus on üks kohanemisvõimelise isiksuse omadusi.

    Tundub ehk kummaline, aga tähtsamgi on enese aktsepteerimine, enese tunnustamine. Ei ole mõtet võtta ohvrimentaliteeti „mida kõike mul ei ole“. Märksa konstruktiivsem on märgata ja tunnustada seda, mis on olemas. Siis ollakse võimeline ka oma eluteed edasi planeerima ja pole vajadust end kellegi teisega võrrelda. Pealegi ei anna võrdlus muud kui teadmise, et kusagil on need, kes on edukamad, ja kusagil on need, kes on vähem edukad. No ja siis, mida selle teadmisega peale hakata? Keskenduda sellele, et olla pidevalt teistest parem, on arusaamatu eesmärk. Niisiis pole mõtet põdeda ka selle pärast, kuhu kooli kellegi laps satub. Kooli tähtsus lapsele on pigem selles, kuidas ta võtab omaks peamised väärtused, loob suhted toetavas keskkonnas ja jätkab oma eluteel kulgemist.

    Eneseteostusvajadus tähendab seda, et inimestel on vajadus realiseerida oma potentsiaal. Probleem on selles, et keegi ei tea, mis tema potentsiaal on. Et teada saada, kes ma olen ja milleks ma sobin, ei ole teist varianti kui valikuvabadus, seega valikud ja eksimused on eluteele sisse programmeeritud. See tähendab, et kui ma teen valearvestuse ja tegelen sellega, mis ei paku mulle piisavalt, siis ma teen uue valiku; mul pole kohustust senisest valikust kinni pidada. Eksimused ongi selleks et neist õppida, mitte aga selleks, et jääda kinni mõttesse ebaõiglusest või alaväärsusest.

    Milles on diagnooside ülerõhutamise oht?

    Kui last tema eripära tõttu stigmatiseerida, võtab ta omaks arusaamise, et ta on alaväärne, et võrreldes teistega on temas midagi negatiivset. Arengut toetavas keskkonnas ei liigitata inimesi puudega ja puudeta inimesteks. Olgu peale, kui nägemine on nõrk või laps on ratastoolis, siis püütakse aidata tal teistele järele jõuda. Kuid igaühel on oma individuaalsus ja oma tugevad küljed. Märksa vajalikum on erinevate inimeste, võimete ja nahavärvide kogumis näha, mis meid ühendab. Võistlemisele orienteeritud ja projektipõhises ühiskonnas ehitatakse kogu arusaam üles sellele, mis meid eristab, näiteks et ühed on edukamad ja teised vähem edukad. Selle käigus kaob mõistmine, mis meid ühendab: see, et me tunneme ühtviisi rõõmu ja kurbust; et me saame koos midagi üles ehitada. Lääne tüüpi ühiskonnas on hakatud jõudma selleni, et täiskasvanud ei peaks koolis rõhutama mitte sooritust, vaid arusaamist ja vastastikust toetust. Ühiste eesmärkide saavutamise nimel abistatakse üksteist.

    Näib, et selline hoiak on omasem Põhjamaadele.

    Arvame end olevat Soomele väga lähedal, ent ma kahtlustan, et oleme sealsest kultuurist väga kaugel. Soome ei erine meist mitte niivõrd majanduse ja äri, kuivõrd inimeste mentaalsuse poolest. Põhjamaade inimkesksus, sallivus ja leplikkus teevad seal olemise koduseks. Hirmnaljakas oli vaadata, mis juhtus Soomes pärast PISA testide viimaste tulemuste ilmumist. Soomlased langesid tabelis, kuid uurima hakati mitte seda, kuidas lapsi paremini treenida, vaid hoopis seda, kas midagi on koolikeskkonnas puudu, et lapsed saaksid paremini õppida.

    Mis põhjustaks meie kultuuris mentaalse nihke?

    2010. aastal sõnastas positiivse psühholoogia liikumise suurkuju Christopher Peterson (vt nt www.posproject.org ) teemaviite #igainimeneloeb, mis sai positiivse psühholoogia liikumise motoks. Liikumine võttis endale eesmärgiks aidata kooliõpetajatel omandada lihtsaid inimlikke oskusi: kuidas õpilasele andestada, kuidas hoolida; mis saab konfliktses olukorras, kuidas läheneda kehvasti õppivale lapsele jne. Neid oskusi treeniti spetsiaalselt selle liikumise kaasabil. Tõsi, hiljem kasutati seda teemaviidet hoopiski seoses USA rassiprobleemidega.

    Kui õpetaja muutub haavatavaks – mitte pole Jumala asemik –, on siiras, avameelne, usaldav, empaatiline, siis pakub see lahenduse paljudele koolimuredele. Positiivse hariduse vald­konnas teame, et selline hoiak vähendab vägivalda (vt nt „Handbook of Positive Psychology in Schools“, toim Kelly-Ann Allen jt. Routledge 2022.) Suurem osa eksimusi tehakse hirmust ja enamik inimesi on võimelised usalduse ja sallimise õhkkonnas muutuma. Ka lääne kultuuris on mõistlik teha projekti­põhised keskkonnad inimlikumaks. Saavutusorientatsioonist täiesti loobuda pole ilmselt võimalik, sest suurem osa meist pole nõus elama ilma külmkapi, auto ja kõikvõimalike teenusteta. Aga algatuste ja kodanikuliikumiste abil on võimalik viia need väärtused ka saavutusvajadusega keskkonda.

    Loogika on lihtne: leia igasse valdkonda inimene, kuhu ta kõige paremini sobib. Mitte inimesi ei valita, vaid valdkondi. Ära lähtu eesmärgist, vaid inimesest. Eriti Eestis, kus meil ongi needsamad inimesed, kes meil on. Miks peaksime püüdma toimida samamoodi nagu maailma parima tehnoloogia ja suure rahvastikutihedusega riigid? Eesti ülikoolid püüavad võistelda Oxfordi, Yale’i ja Stanfordiga, aga see ei ole realistlik. Järelikult tuleb oma asja ajada nende inimestega, kes meil on, ja nii hästi kui saame. Sama on ka koolihariduses. Kui koolil on tähtis saavutada hea koht tulemuste riiklikus edetabelis, hakkavad koolid peamiselt selle nimel pingutama. Aga mida annab see õpilasele inimeseks saamise pikal teel? Minu meelest on praeguses maailmas, kus kurjus irvitab avalikult headuse üle, võrreldamatult olulisem „oskavast inimesest“ saada „heaks inimeseks“.

  • Lahingušokk Esimese maailmasõja ajal

    RENĀTE ĶEIRE

    Koos tehnoloogia arenguga tõi XX sajand maailma ka kõige brutaalsemad relvastatud konfliktid ajaloos. Kõigepealt peeti „sõda kõigi sõdade lõpetamiseks“ ehk Esimene maailmasõda, mis kestis neli aastat ja kus 66 miljonist sõdurist sai surma 8,8 miljonit koos peaaegu 6 miljoni tsiviilelanikuga. Nende hulka ei ole arvestatud miljonid, kes said füüsilisi vigastusi ja kelle vaimne tervis sai pöördumatult kahjustada.1 Üks levinumaid diagnoose oli lahingušokk (shell shock), seisund, mis hõlmab mitmesuguseid füüsilisi ja psühholoogilisi sümptomeid, nagu jäsemete liikumatus või värin, depressioon, nutmine jms. Mõnikord kuhjusid sümptomid ägedaks maaniaks.2

    Esimene maailmasõda pani aluse sellele, kuidas käsitletakse sõja mõju sõdurite vaimsele tervisele. Hakati uurima, kuidas tekib sõja ajal lahingušokk, kuidas seda diagnoositi ja ravitseti. Sõjatraumad olid loomulikult olemas ka enne 1914. aastat, aga kunagi varem polnud need olnud nii levinud. Lahingušokk oli küll üldine probleem, aga siin keskendun vaid Inglismaa näitele.

    Lahingušoki all kannatavate inimeste arv Esimese maailmasõja ajal osutas, et sõja iseloom on muutunud. Sõda oli hävitavam kui kunagi varem suurtükiväe domineerimise tõttu, kasutati veel ka lennukeid, tanke, leegiheitjaid ja mürkgaase.3 See sundis sõdurid kaevikutesse, nii et rindejoon seisis paigal.4 Aastatepikkuse ummikseisu järgi läänerindel seostataksegi Esimest maailmasõda ennekõike kaevikusõjaga, kuna sõdurid veetsid seal suurema osa oma ajast.5

    Somme’i lahingu ajal 1916. aasta juulist detsembrini fikseeriti Briti armees 16 000 lahingušoki juhtumit. Pildil iiri jalaväelased kaevikus Somme’i lahingu alguses.

    Sõdur oli sunnitud jääma kaevikusse, et varjuda kuulipilduja kuulide, pommitamise ja mürskude eest. Mõnikord võisid rünnakud kesta mitu tundi, ent kuskile põgeneda polnud võimalik.6 Sõdurid võrdlesid nende rünnakute ajal kogetut kas merehaiguse või tuimastussüsti mõjuga, et kirjeldada oma füüsilist ja vaimset väsimust.7 Lõputu ootamine ja kahtlus, kas jääd ellu, tegi olukorra veel raskemaks. Nagu on kirjutanud Briti sõdur P. J. Campbell: „Kaotasin mürskude lugemisel järje ja ajataju. Polnud minevikku, mida meenutada, ega tulevikku, millele mõelda. Oli vaid ootamise piin, ootasime mürsku, mis meid hävitab. Ootasime surma.“

    Abitust võimendas seegi, et sõdureid ei olnud koolitatud sõdima suurtükiväe vastu. Sõdureid uimastasid ka suits, tuli ja praht ning langevad mürsud ja tulistamine tegid nad kurdiks. Stressi kasvatasid ka haavatud sõdurite oiged. Selleks et saada traumeeritud, polnud vaja pikka kokkupuudet sellise keskkonnaga. Kannatada said kõigepealt just noorsõdurid, kellel ei olnud sõjakogemust.

    Kaevikudki olid tervisele ohtlikud. Sõdurid pidid sageli olema paar meetrit laias kaevikus mitu nädalat järjest: seal nad elasid, sõid, magasid ja sõdisid. Vaatamata sellele, kui korralikult olid kaevikud kaevatud, olid sõdurid ilma meelevallas: elu kaevikus tähendas külma, niiskust, pori ja haigusi.8 Kaevikus ei saanud end korralikult pesta, seal polnud ka käimlaid. Lagunevate laipade hais mattis hinge, kuna hukkunud inimesi ei olnud võimalik kiiresti matta, nende jäsemed vedelesid igal pool. Mõned sõdurid kaebasid, et isegi sead elavad paremini.

    Kuidas sõdurid sellistes oludes toime tulid? Tähtis oli kollektiiv. Rühmatunnet loodi meelelahutusliku tegevusega, ent igal sõduril olid ka omad nipid, kuidas hakkama saada sõjaärevuse ja meeleheitega. Rituaalid olid üks viis tuua stabiilsust oma ellu, mõnda sõdurit aitas talisman.9

    Lahingušoki diagnoosimine ja ravi

    Esimesed lahingušoki juhtumid Briti ekspeditsiooniväe sõdurite hulgas fikseeriti 1914. aasta lõpus. Šokidiagnoosiga sõdurite arv kasvas järjest ja sellest sai tõsine probleem kõigis armeedes. Somme’i lahingu ajal 1916. aasta juulist detsembrini fikseeriti Briti armees juba 16 000 juhtumit.10 Sõja alguses ei olnudki üksmeelt, kuidas sellega toime tulla. Alguses lükkas armee sellise diagnoosi tagasi ning seda käsitleti sõjaväe distsipliini rikkumisena. Sõdurid vältisid arste, sest kartsid, et nende üle hakatakse kohut mõistma.11 Lahingušoki tunnistamine ähvardas kõigutada ranget distsipliini ning armee keeldus seetõttu diagnoosi tunnustamast, soosides agressiivsust jt mehelikke voorusi sõdurite seas. Meeste psüühilisi probleeme käsitati nõrkuse ja argusena. Sõduri nõrkust ja oma kohustuse täitmata jätmist nähti reetmise ja isikliku ning kollektiivi häbina. Suhtumine vaimsetesse haigustesse pidi enne muutuma, et sõdurid saaksid korralikku abi.

    Millises olukorras tabas sõdurit lahingušokk ja kuidas see välja nägi? Nagu eespool mainitud, oli tegu erinevate sümptomite kogumiga ja iga sõduri reaktsioon oli erinev.12 Kõige tüüpilisemad sümptomid olid kurtus ja tummus, jäsemete liikumatus ja värin. Sõduritel oli raske püsti tõusta ja käia. Mürskude vilin hirmutas neid.13 Esines ka depressiooni ja enesetapumõtteid. Kuigi sõdur oli tagasi kodus, kummitasid õudusunenäod sõjast teda endiselt. Mõnikord ei olnudki võimalik lahingušokist terveks ravida ning sõdur kannatas ka pärast sõja lõppu.14

    Terminit „lahingušokk“ kasutas meditsiinidiskursuses esimest korda psühholoog Charles Myers 1915. aastal. Lahingušoki sümptomid jaotati kahte ossa: neurasteenilised sümptomid, mida tänapäeval nimetatakse ärevushäireks, ja hüsteerilised reaktsioonid. Oluline aspekt, mis mõjutas suhtumist lahingušoki all kannatavatesse sõduritesse, oli nende klass ja staatus armees. Arvati, et ohvitseride sümptomid on neurasteenilised, aga tavasõdurid kannatavad rohkem hüsteeria all. Kuigi sõdurite ja ohvitseride olukord kaevikus oli samasugune, leidsid sõjaväearstid, et ohvitserid on ära teeninud parema hoolitsuse. Teistsugune suhtumine tulenes sellest, et ohvitserid pidid olema sõduritele eeskujuks ja olid pideva surve all saavutada võit. Paraku ei kaitsnud see ühiskonna hukkamõistu eest, kuna diagnoos oli ikkagi tihedalt seotud häbi ja läbikukkumisega.15 Ent nagu muutunud sõjavormiga, oldi sunnitud kohanema ka šokiga, õppima seda paremini diagnoosima ja ravima, et saata sõdur nii kiiresti kui võimalik tagasi rindele.

    Briti armee nõukogu otsusel pandi meestele, kellel olid šokisümptomid ja vigastused, diagnoosiks lahingušokk W (wounded ’vigastatud’). Kui olid šokisümptomid, kuid vigastusi polnud, siis lahingušokk S (sick ’haige’). Pensioni sai aga taotleda ainult lahingušokk W korral.16 Diagnoos ja ravi sõltus sellest, millised olid arsti etioloogilised põhimõtted ehk kas haiguse põhjused olid füüsilised (näiteks põrutuse tõttu ilmnenud sümptomid) või ainult psühholoogilised. Levinud oli arvamus, et sõdurid simuleerivad šokisümptomeid, et saaks kauem haiglas olla ja sõjapensioni,17 ning et nad on lihtsalt argpüksid või desertöörid.

    Armee prioriteet oli distsipliin

    Armee prioriteet oli ikkagi distsipliin, mis oli vastuolus sõdurite heaoluga. 1916. aasta Somme’i lahingu ajal ei võetud ette plaanitud operatsiooni, sest sõdurid väitsid, et nad on selleks kõlbmatud ega suuda seda teha, ja keeldusid minemast. Kutsuti arst, kes kinnitas, et enam-vähem kõik sõdurid kannatvad lahingušoki all ja ei ole tõesti valmis lahingusse minema. Seda arsti karistati ja saadeti ta teise haiglasse, eesliinilt ära. Ohvitseride arvates pidi olema tema töö distsipliini hoidmine, mitte diagnoosimine.18 Kuigi lahingušoki diagnoos oli tunnustatud ja laialt levinud, otsustasid mõned ohvitserid, vaatamata meedikute arvamustele, selle all kannatavaid sõdureid karistada. Esimese maailmasõja vältel hukati Briti sõjaväe käsul deserteerimise ja arguse pärast umbes 346 inimest.19

    Vaatamata lahingušokki eitavale hoiakule ja distsipliini tugevdamisele selle vältimiseks, oli lahingušoki sümptomitega sõdureid järjest rohkem. Alguses evakueeriti nad eesliinilt kaugele, aga kogemus näitas, et sõdurite ravi oli edukam just eesliini lähedal. Teiste kaaslaste toetus oli paranemisel oluline tegur. Kui esimene ravifaas ei aidanud, saadeti sõdur kaugemale, teise haiglasse. Aastaks 1916 oli juba igas riigis kujunenud välja ravikeskuste võrgustik, mis tagas lahingušoki ravi stabiilsuse.

    Oluline oli anda abi nii kiiresti kui võimalik, ravida eesliinile lähedal. Ravi seisnes puhkuses, magamises ja psühhoteraapias, mis ei puudutanud siiski inimese isiklikke traumasid. Tähtis oli ka korraldada haigete viimine eesliinilt haiglasse ja seejärel sinna tagasi, et vältida segadust. Sõja käigus selgus, et teraapiameetodid erinesid sõltuvalt kohast ning terapeudid lähenesid lahingušoki sümptomite vähendamisele erinevalt.

    Ühe lähenemisviisi kohaselt raviti sõdureid elektrišokiga, kamandamisega, isolatsiooniga ja dieediga.20 See ravimeetod sarnanes sellega, mis oli sõja ajal kasutusel olnud Ameerika Ühendriikides ning mis koosnes samuti elektrišokist, isolatsioonist, dieedist, aga ka massaažist.21 Oli näha, et see lähenemisviis on vananenud ja ebaefektiivne. Kõrvuti sellega levis ka psühhoteraapial põhinev ravi kas hüpnoosi või mingi katarsise toel. Analüüsiti vaid konkreetset traumat ega käsitletud lapsepõlve üleelamisi, nagu see oli iseloomulik psühhoanalüüsi puhul.

    Esimene maailmasõda kinnitas arusaama, et äärmuslikes oludes võib närvivapustuse saada iga inimene. Senised teooriad, et vaimse tervise probleemid on pärilikud, jäeti kõrvale, ent nendest ei loobutud täielikult. Erinevalt tavalistest sõjavigastustest ei ole lahingušoki tunnused nii ilmselged. Oldi jätkuvalt arvamusel, et psüühikahäired on degeneratsiooni märk ja sõdur, kes kannatab nende käes, on vaimult nõrk. Arusaadavalt ei motiveerinud selline suhtumine sõdurit arsti poole pöörduma ega rääkima oma muredest karistuse kartuses oma väeosas.

    Psüühilised traumad ei taandunud

    Pärast sõda tuli sõduritel pöörduda tagasi normaalse elu juurde, ent sellega kohanemine oli raske, eriti kui oldi sõja tõttu invaliidistunud. Psüühilised traumad ei taandunud ja paljud olid jätkuvalt hädas lahingušoki sümptomitega. Järgmine takistus oli bürokraatlik süsteem, mis raskendas pensioni taotlemist, kui sõduril oli diagnoositud lahingušokk. Ikkagi arvati, et need inimesed simuleerivad ega soovi lihtsalt tööle minna. Raskusi tekitas ka eespool mainitud lahingušoki diagnoos. On võimalik, et paljude puhul oli see vale, sest sõjavigastusega ja haige inimese vahel oli raske vahet teha.22

    Pealegi hakati „lahingušoki“ asemel sõja lõpus aastatel 1917-1918 rohkem kasutama selliseid meditsiinitermineid nagu „neuroos“, „neurasteenia“ ja „psühhoos“. Sellega püüti vähendada sõjas saadud psühhotrauma tõsidust. Riigi eesmärk oli neurootiliste endiste sõjaväelaste muutumine produktiivseteks töötajateks.23

    Sellist psüühikahädade vohamist polnud kunagi varem nähtud ning arstid ei teadnud, kuidas olukorda lahendada. Nii diagnoosimisel kui ka ravi osas puudus ka üksmeel, mis tekitas segadust. Mingi süsteemi loomiseks läks tervelt paar aastat, ent vaatamata sellele, et teraapiast oli abi ning pandi alus sõjatrauma uurimisele ja ravile, oli laialt levinud arvamus, et lahingušokk pole midagi tõsist ja seda saab kiiresti ravida range distsipliini või elektrišokiga. Selline suhtumine nõudis nii mõnegi elu isegi pärast sõda, kui endised sõdurid olid sunnitud tööle minema, kuigi trauma sümptomid polnud veel taandunud. Kuigi Esimese maailmasõja kogemuse najal tehti psühhiaatrias ja psühholoogias edusamme, ei käsitletud sõja psüühilisi traumasid samamoodi nagu füüsilisi traumasid.

    Sõja vorm ja taktikad võivad muutuda, ei muutu aga see, et sõda on traumaatiline ning põhjustab sõduritele ja tsiviilelanikele tõsiseid vaimse tervise probleeme, mistõttu neil on pärast sõda vaja korralikku hoolitsust ja abi. Seega tuleb meeles pidada, kui tähtis on psühholoogiline abi sõjas kannatavatele inimestele. Samuti oluline on ühiskonna suhtumine vaimsesse tervisesse. Psühholoogilist abi normaalseks pidades kaob meie arusaamisest ka psüühikahäiretega seotud häbimärk.

    1 Holger Afflerbach, What Was the Great War about? War Aims, Military Strategies and Political Justifications during the First World War. Walter de Gruyter GmbH, 2015, lk 3.

    2 Tracey Loughran, Shell Shock, Trauma, and the First World War: The Making of a Diagnosis and Its Histories. – Journal of the History of Medicine and Allied Sciences 2012, Volume 67, Issue 1, lk 101.

    3 Dorothee Brantz, Environments of Death: Trench Warfare on the Western Front, 1914–18. Rmt: In War and the Environment: Military Destruction in the Modern Age. Toim Charles E. Closmann. Texas A&M University Press, 2009, lk 75.

    4 Anthony Saunders, Trench Warfare, 1850–1950. Pen & Sword Books Ltd, 2010, lk 257.

    5 Brantz, Environments of Death, lk 72.

    6 Loughran, Shell Shock, lk 101.

    7 Peter Leese, Shell shock: traumatic neurosis and the British soldiers of the First World War. Springer, 2002, lk 25.

    8 Brantz, Environments of Death, lk 73.

    9 Leese, Shell shock: traumatic neurosis, lk 30.

    10 Peter Howorth, The treatment of shell-shock: Cognitive therapy before its time. – Psychiatric Bulletin 2000, 24, nr 6, lk 225.

    11 Leese, Shell shock: traumatic neurosis, lk 32.

    12 Loughran, Shell Shock, lk 101.

    13 Crocq, From shell shock and war neurosis, lk 49.

    14 Howorth, The treatment of shell-shock, lk 225.

    15 Leese, Shell shock: traumatic neurosis, lk 103.

    16 Loughran, Shell Shock, lk 106.

    17 Marc-Antoine Crocq, Louis Crocq, From shell shock and war neurosis to posttraumatic stress disorder: a history of psychotraumatology. – Dialogues in clinical neuroscience 2002, 2 (1), lk 51.

    18 Leese, Shell shock: traumatic neurosis, lk 41.

    19 Crocq, From shell shock and war neurosis, lk 51.

    20 Howorth, The treatment of shell-shock, lk 226.

    21 Leese, Shell shock: traumatic neurosis, lk 16.

    22 Loughran, Shell Shock, lk 106.

    23 Leese, Shell shock: traumatic neurosis, lk 123.

  • ,

    Argidialektika X. Vägivald ja harmoonia

    MARGUS OTT

    Olemine on vägivaldne. Ma olen vägivaldselt paisatud tulevikku, ootamatusse. Ma ei saa jääda selle juurde, mis juba on ja kes ma olen, vaid edasikestmine rebib mind olnust lahti, nii et ma juba muutun teiseks. Maailm trügib minusse. Valus. Ja teisipidi trügin mina maailmasse, teistesse olenditesse, aitan nende puhul kaasa sellele samale lahtirebimisele olnust, aitan neid tulevikku paisata.

    Kuid teisipidi on olemine ka harmooniline. Mu kehaprotsessides peab olema mingi piisav hulk harmooniat, sest vastasel korral ma ei suudaks elada. Ja mu lakkamatu edasipaiskumine saab lõimitud mu elutervikusse, tulevane saab minevaseks ja turvaliseks ses mõttes, et minevane tiiger ei saa mind enam ära süüa, isegi kui minevikust võrsuvad südametunnistuse piinad võivad mind närida. Aga ka toda närimispiina ei tee mu minevased häbiteod kui sellised, vaid minevik seoses tulevikku paiskumisega. Iseenesest on nad süütud ning täiesti minu valduses, juba olnu. Lisaks olen teiste olenditega alati mingis harmoonias, kooskõlas. Mingil moel sobitume alati kokku, moodustame kooslusi, seltsinguid, ühinguid ning viimses järgus tollesama ühismaailma.

    Banksy. Armoured Dove of Peace. Petlemm 2007.

    Olemine on üdini vägivaldne ja olemine on ka üdini harmooniline. Vägivald käändub harmooniaks: eristatu, eraldatu, lahtilõigatu lõimitakse, kooskõlastatakse, harmoniseeritakse. Aga harmooniline pöördub vägivallaks ning ühitatu lõigatakse taas lahti, eristatakse, lõigatakse.

    See tähendab, et vägivald ja harmoonia on olemise momendid. Need momendid on harmooniliselt koos: nad vajavad teineteist, nad kuuluvad kokku. Kuid teisalt on nad alati ka lahti rebitud ja nende vahel on vägivaldne suhe, nad jäävad eristatuks, nad ei lange kokku õndsaks ühisoluks, alati on midagi nihu ja nihkes, on mingi pinge, ebakõla, ühitamatus, mida tuleb ühitada ja harmoniseerida.

    Ei saa leida lõplikku valemit, kuidas vägivald ja harmoonia harmooniliselt kokku panna. Küll aga saab liikuda nende järjest harmoonilisema kooskõla poole: nii et ma olen avatud lahtilõike-vägivallale, isegi kui ma ei kontrolli selle käiku ja tulemust, ja nii, et ma lõimin-harmoniseerin selle mis tahes tulemusi. Niimoodi saab harmoonia suuremaks ja vägivald peenemaks. Sest kui ma olen hästi vagusi ja kuulatan hoolega, mis tulemas on, siis olen avatud rohkematele ja peenematele eristumistele ehk vägivaldadele. Ma elan vähem stereotüüpselt (üks ja sama lahtilõige, vägivald), ja muundun paremini (erinevad lahtilõiked).

    Kas niimoodi edenevalt harmoniseerides ja peenema vägivalla valduses jõuan ma lõpuks päris harmooniani? Või päris vägivallani? Kuid kas niimoodi pole see „päris“ mõistetud lõputult käest libisema, kättesaamatuks jääma? Aga jällegi, kas pole nii, et ma algusest peale juba ju vägivaldan ja harmoniseerin? See võib küll halvasti välja kukkuda, aga see, kust nad kukuvad, ongi ju juba päris ja täiuslik. Eks ole ma juba algusest peale väe vallas* ja koos kõlas?

    * Väevald on Jan Jõemetsa mõiste.

  • Meelte lahutamine ja ühendamine

    RAIVO KELOMEES

    Festival „Tartu interdistsiplinaar“ Pallase galeriis, Tartu Uues teatris ja Uue turu pargis 23. – 27. VIII, festivali juht Krista Ojasaar ning kuraatorid Riina Oruaas, Enriko Mäsak ja Henri Hütt.

    „Tartu interdistsiplinaari“ korraldajad kuulutavad, et on ühendanud pildi, heli, teksti, liikumise, ruumi, interaktiivsuse, tehnoloogia ja osaluse. See kõlab tänapäeva valdkondi ühendava kunsti kokkuvõttena. Sellega kaasneb, et asjatundjatel on üha raskem lahterdada nähtut kategooriatesse. Praegune kunstipilt on postpostmodernne, kõikvõimalike selgete ilmingute järgne. See on kunsti kõigelubatavuse järeljärgne, kuid see on ka visuaalselt rikka keskkonna tulemus: hulbime visuaalsuse meres vaevu pinnal püsides. Kunstikeskkond ei ole paigal, on tekkimises ja teisenemises. Kui küllale lisandub veel midagi, siis sageli see ei rikasta, vaid tekitab müra, mis paisub suminaks – kunstisuminaks. Selles puuduvad piiritletud vormid. Tegijate kompetents seguneb. Loojate, korraldajate ja teoreetikute rollid põimuvad. Autorid on produtsendid, kriitikud on autorid.

    Sellele lisab hoogu kunstivabaduse suurenemine, tegijate arvu kasv, mis tingib, et loomingulisele praktikale ei jätku tähelepanu. Publik peab ennast võrdväärseks autoriks: sepitseb blogisid, täidab Instagrami või katsetab tehis­intellektipõhise tarkvaraga. Tehnika vahendusel valminud loominguks pole justkui vaja eriharidust – instrumendid ja masinad võimaldavad kõigil kunstnikud olla.

    Erihariduse saanud autorite professionaalne kunst, kus sõnum oli püha ja tähtis ning loome aitas murda totalitaarsust ja parandada ühiskonda, on muutunud pragmaatiliseks. See on nihkunud kultuuri häält ja nägu defineerivast praktikast nišilikku teenindusfunktsiooni ning leidnud endale paiga ainult näitusesaalide ja muuseumide reservaatides. Aeg, kui kunst tuli tänavatele või ilmus televisiooni ja laiendas vabadusi, tundub olevat möödas. Peale teenindustarbe on kunstile siiski jäänud ka meelte lahutamise funktsioon, mis heal juhul kasvab kogemuseks.

    Interdistsiplinaarne etendus „Mesi taarausu meskile“ (Luulur, Roomet Jakapi, Tanel Tätte, Henri Hütt, Külli Roosna, Kenneth Flak ja Tempecy Dance Company) oli katse panna teadustegijad, häälutajad ja tantsijad ühte kooslusse.

    See on ka siinse kultuurielu „läänestumise“ märk, sest riik ei reguleeri loomingulist praktikat, ei ole tsensoreid, kes hoiaks kunstil silma peal. Kangid ja pedaalid on loomepraktika reguleerimiseks siiski olemas. Ida pool on aga näha nii tuttavat regressi, kultuuri langemist kontrolli all mülkasse, uusstalinismi õpikunäiteid. Kuid uustotalitaarsust, mis Ukraina sõja taustal on hästi dokumenteeritud, ei ole vaja põlata, vaid see tuleb hoolikalt prepareerida ja formaliinis hoida. Selle kudede uurimiseks pole kunagi olnud paremaid vahendeid kui praegu.

    See annab ka lootust antitotalitaarse kunsti uuestisünnile ja sellise kunsti uurimise uuele ringile.

    Meelte lahutamist võiks võtta ka otseseltki: kunstniku siht on vaataja meelte võimekuse proovilepanek, see on panna vaataja (meelte kaudu) kogema midagi, mida ta kogeb harva või ei koge üldse mitte.

    Kui tulla „Tartu interdistsiplinaari“ juurde, siis meelte ja tajumisvõime proovilepanek on see tõesti. See on ka näide vaba ühiskonna kunsti toimimisest ning piiride puudumisest tegijate, korraldajate, uurijate ja kirjutajate vahel.

    Sattusin kolmapäeval kirjeldustõlke foorum-töötuppa, kus tegin koos Kai Kunderiga vaegnägijaist konsultantide juhendamisel installatsioonile kirjeldustõlget. Teoseks oli Krista Ojasaare installatsioon „Unistuste kataloog“ Pallase galeriis. Kogemus avas mu silmad: senine kirjutamisrutiin teisenes, kuna tavalisele teose kirjeldamisele, mis kaasneb iga arvustusega, tuli lisada omadussõnu ruumiliste ja kättesaamatute meeleliste elamuste tähistamiseks. Teost tuli kujutada ette nägemispuudega inimese vaatenurgast. Sellist kogemust võiks soovitada kunstikriitikute ettevalmistamiseks. Eestis tegeleb kirjeldustõlketeenuse pakkumise ning tõlkijate koolitamisega MTÜ Kakora, mille juht on Sülvi Sarapuu. Selle veebilehelt leiab kirjeldustõlke põhimõtted, mida rakendada teatrietenduste ja filmide kirjeldaval tõlkimisel.

    Interdistsiplinaarne etendus „Mesi taarausu meskile“ (Luulur, Roomet Jakapi, Tanel Tätte, Henri Hütt, Külli Roosna, Kenneth Flak ja Tempecy Dance Company) oli katse panna teadustegijad, häälutajad ja tantsijad ühte kooslusse. Etendus algas Tanel Tätte reoloogilise sissejuhatusega ainete viskoossusest – Tätte valas mett läbi ventilatsioonitoru. Jakapi katsetas suitsikuga halbu vaime peletada, nagu kasutatakse suitsutit ehk viirukipanni religioossetel sündmustel. Tekkis paralleel mesiniku ja hingekarjase vahel. Oma tegevust saatis ta häälutusliku pobinaga. Tantsijad moodustasid omaette plastilise kehakoosluse. Mee kasutamine ja sõna „mesi“ viis mõtted Ilmar Laabani häälutusele „Vesi ise“, kuid häälutajad sealt improvisatsiooni ei olnud ammutanud. „Mesi taarausu meskile“ oli ambitsioonikas etteaste, mis oli ehitatud üles klappivatele assotsiatsioonidele. Selle kõige paljulubavam katse oli tuua teadusprobleem lavakonteksti, täita füüsiline atmosfäär lõhnameelt erutavate parfüümidega ja äratada mett mekkida lastes vaataja maitsemeel. Mõistagi ei puudunud lavalt arvutiekraan: toimuv oli multimeedialine ja -meelne.

    Interdistsiplinaarse kunsti missioonina näengi eri tüüpi tegijate esituste ja kompetentsi liitmist ja meelte ühendatud või lahutatud erutamist, et saada uus kogemus.

Sirp