Toeta

puittaimed

  • Uut Baltikumi majandusajaloos

    OLAF MERTELSMANN

    Majandusajalugu peetakse pigem igavaks – palju arve ja statistikat. Sellest hoolimata sisaldab majandusajalugu ühiskonna arengu seisukohalt olulist teavet selle kohta, kuidas inimesed on elanud ning miks on tänapäeva majanduslik ja sotsiaalne olukord selline, nagu ta on. Indikaatoritena on arve siiski vaja, olgu siis tegu SKT, laste suremuse või lehmade piimaanniga. Iseseisvuse taastamisest peale tegutsevad Balti riikides tõhusad statistikaametid. Tänapäeval saab igaüks nende andmebaase veebis kasutada ja andmed ka soovitud kujul alla laadida. Teabe leidmine pole siiski alati lihtne ja otsimisega tuleb veidi vaeva näha.

    Osa andmetest pärineb Nõukogude aja lõpust, kuid SKTd hakati uute meetoditega arvutama alles 1990ndate keskel ja väikseimad ELi piirkondlikud üksused ehk NUTS 3 (NUTS – ühine statistiliste territoriaalüksuste liigitus) on aluseks võetud alles viimastel aastatel. Näiteks Eesti koosneb viiest NUTS 3 piirkonnast: Põhja-Eesti (Tallinn ja Harjumaa), Lääne-Eesti, Kesk-Eesti, Lõuna-Eesti ja Kirde-Eesti (Ida-Virumaa). Lätis on kuus ja Leedus kaksteist sellist piirkonda. See tähendab, et suhteliselt lihtsalt leiab andmeid ainult viimase kolme-nelja aastakümne kohta ning need ei ole tavaliselt piirkondade kaupa jaotatud.

    Kui aga liikuda otsingutes ajas kaugemale tagasi, tuleb töötada statistika aastaraamatute ja muude statistika­väljaannetega ning otsida andmeid erialasest kirjandusest. Mõned väljaanded on nüüdseks digiteeritud, teised mitte. Kui aga tahta võrrelda omavahel kolme riiki, tuleb otsinguid märkimisväärselt laiendada ja võib-olla on vaja ka vastavat keeleoskust. Eesti kohta leian Jaak Valge arvutuse SKT kohta sõdadevahelisel perioodil1, Martin Klesmenti arvutuse SKT kohta alates 1950. aastast2 ning mõlema autori koostatud kokkuvõtte olulisematest majandusnäitajatest3. See tähendab, et Eesti puhul on olukord suhteliselt hea, kuid Läti ja Leedu kohta ei olnud pikka aega üldse mingeid SKT arvutusi, samuti puudusid ülevaatlikud publikatsioonid olulisemate majandusnäitajate kohta.

    Teadusprojekt „Baltic 100“

    Olukorra parandamiseks sai loodud Eesti-Läti-Leedu-Norra teadusprojekt „Baltic 100“, mis kestis 2021. aastast 2024. aastani. Projekti eesmärk oli koostada saja aasta (1920–2020) kohta rahvastiku, põllumajanduse ja tööhõive aegread riiklikul ja piirkondlikul tasandil, et luua SKT arvutamise alus, mille leedu ajaloolane Adomas Klimantas teostas kõigi kolme riigi puhul. Kahjuks puuduvad suure osa aastate kohta tööstust, teenuseid või sissetulekuid puudutavad üksikasjalikud andmed, mistõttu neid valdkondi puudutavate aegridade loomine ei osutunud võimalikuks.

    Praegune metsarohkus on tingitud sellest, et Nõukogude ajal sai niitudest ja karjamaadest mets. Pildil 1960. aastatel veetud metsaistutusvaod endisel mereäärsel karjamaal.

    Ootuspäraselt osutus Nõukogude aeg eriti keeruliseks ning osaliselt tuli tugineda arhiiviallikatele. Mitmel põhjusel tuleb NSVLi andmete suhtes olla väga kriitiline, kuid midagi muud ka võtta ei ole. Nõukogude võimul ei olnud mingit salajast, teist raamatupidamissüsteemi päris andmetega. NUTS 3 ajaloolise arengu jäädvustamiseks tuli mõnikord teha keerulisi ümberarvutusi, sest halduspiire muudeti mõnel juhul korduvalt. Loomulikult ei olnud võimalik leida kõiki andmeid. Eriti keeruline oli Teise maailmasõja aeg, kuid ka muude perioodide puhul puuduvad näiteks piirkonna andmed. Loodi 102 erinevaid andmeid sisaldavat aegrida. Täielike andmete korral oleks Eesti aegridadel kuni 600 kirjet (Eesti ja viis piirkonda), tegelikult oli võimalik kindlaks teha või välja arvutada 200–400 kirjet. Kutsun siinkohal lugejat üles külastama projekti kodulehte https://baltic100.va.lv/.

    Mida on siis selline andmebaas väärt? Iga aegreaga on kaasnenud palju tööd, mõnikord on see võtnud nädalaid või ka kuid. Kui keegi tahaks otsida näiteks andmeid Eesti teraviljasaagi kohta viimasel sajal aastal, kuluks selleks tõenäoliselt veelgi rohkem aega, sest ta ei teaks, kust otsida. Vähemalt nende 102 aegrea puhul on teave nüüd kiiresti kättesaadav. Mis puutub piirkondlikesse andmetesse, siis, nagu mainitud, tuli need kõigepealt enamiku aastate kohta välja arvutada. Seda ei pea kasutaja enam ise tegema. Piirkondlik perspektiiv on oluline saamaks näiteks aru, et ebavõrdsus riigi pealinna ja ülejäänud territooriumi vahel ei ole uus nähtus, vaid sama oli olukord juba sada aastat tagasi. Juba siis oli majandustoodang inimese kohta pealinnas kaks kuni kolm korda suurem kui ääremaal!

    Andmebaas võimaldab ka otsest võrdlust kolme riigi ja nende piirkondade vahel. Kui ei oska läti ja leedu keelt, võtaks teabe hankimine üsna palju aega ja tuleks ehk käia ka nende riikide raamatukogudes, sest kõik andmed ei ole digiteeritud. Kuna sellised otsesed võrdlused olid üsna keerulised teha ja võtsid palju aega, ei ole neid peaaegu kunagi tehtud.

    Superkommunism piimanduses

    Andmete põhjal saab tuvastada mustreid. Näiteks kartul näib statistika põhjal olevat apoliitiline kultuur. Kartuli hektarisaaki ei mõjuta maailmasõda ega sundkollektiviseerimine, vaid ainult ilmastik. Teravili on poliitiline põllukultuur: sõda või stalinism vähendavad saaki, kuid kõige rohkem on seda siiski kahandanud kollektiviseerimine. Stalini ajal käibis loosung „Kommunism on saavutatud, kui lüpsilehm toodab rohkem kui 5000 kg piima aastas“. Selle kohaselt jõuti kommunismi Eestis 2001. aastal, ent tänapäeval annab üks piimalehm kaks korda rohkem piima. Kas on nüüd seega tegu superkommunismiga? Huvitav on ka muutus maakasutuses: Baltimaadel on põllumaa osakaal küll kõikunud, kuid praegune metsarohkus on tingitud sellest, et Nõukogude ajal sai niitudest ja karjamaadest mets.

    Projekti keskmes oli kolme Balti riigi SKT arvutamine. Nüüd on meile teada ka Läti ja Leedu majandustoodangu andmed ning muuhulgas korrigeeriti Eesti näitajaid ülespoole. Arvutusi saab kindlasti veelgi täpsustada. Üksikasjadesse laskumata näeb pilt välja umbes nii: Leedu oli Eestist ja Lätist palju mahajäänum ja seal jõuti nende SKT lähedale alles Nõukogude aja lõpus. Sõdadevahelisel ajal oli Eesti ja Läti majanduskasv isegi Euroopa standardite järgi keskmisest suurem, kuigi Läti oli Esimese maailmasõja ajal üks suurimat sõjakahju kandnud riike Euroopas. 1930. aastate lõpus olid mõlemad riigid praeguste ELi riikide keskmisele SKT-le sama lähedal kui jälle alles viimastel aastatel. Isegi autoritaarsete režiimide kehtestamine ei muutnud seda suundumust.

    Teise maailmasõja tagajärjed olid laastavad. Stalinism tõi kaasa majanduskasvu, kuid see mõjutas suhteliselt vähe elatustaset. Alles pärast Stalini surma algas kõigis kolmes Balti liiduvabariigis suhteliselt suur majanduskasv. 1970ndate keskel jõuti majanduses stagnatsiooni, s.t majanduskasv oli vähene või olematu. Elutingimused ei olnud seejuures märgatavalt paranenud. Umbes 1986. aastast hakkas majandus kahanema. Huvitaval kombel on need SKT arvutused kooskõlas sellega, mida kirjeldavad paljud elulugude autorid. Täheldatav on ka tugev lähenemistendents kolme riigi vahel.

    Huvitavaks läheb asi postsotsialistliku transformatsiooni juures. Kuni 1994. aastani ei kahanenud Eesti majandus Läti ja Leedu omaga võrreldes nii palju ja hoolimata majanduslike struktuuride suurest sarnasusest algas majanduskasv Eestis varem ja intensiivsemalt kui teistes Balti riikides. See väiksem majanduslangus näib olevat ka peamine põhjus, miks oli Eesti peaaegu kakskümmend aastat arengus oma naabritest ees. Enne projekti „Baltic 100“ ei olnud võimalik Balti riikide majanduslangust täpsemalt kvantifitseerida ega võrrelda.

    Tuhkatriinu edu

    Mida tegi Eesti üle 30 aasta tagasi Lätist ja Leedust paremini, et Eestis oli vähem sotsiaalseid probleeme ja majanduskasv suurem? Minu hinnangul olid siinsed majandusreformid radikaalsemad. Eestis ehitati kiiremini üles tõhusad institutsioonid, võeti vastu seadused ja muud eeskirjad. Näiteks kulges Eesti ühinemine ELiga seetõttu palju sujuvamalt kui Läti ja Leedu puhul. Kolmandaks valitses omamoodi vaikiv konsensus, et valitsused, olgu nad siis parem- või vasak­tsentristlikud, järgivad reformi­poliitika põhimõtteid, samal ajal kui teistes Balti riikides puudus selles osas poliitiline järjepidevus. Sellega ei taha ma edu omistada ainult Mart Laari esimesele valitsusele, vaid ka asjaolule, et järgmised valitsused püsisid pikka aega valitud teel. Isegi kui minu tõlgendus on vale, pidid Eesti valitsused 1990ndatel midagi väga-väga õigesti tegema, et vältida majanduse järsku kahanemist ja viia riik naabritega võrreldes palju paremasse olukorda.

    Nagu teada, seisame praegu silmitsi teistsuguste väljakutsetega ja endise Tuhkatriinu Leedu SKT ühe elaniku kohta on nüüdseks suurem kui Eestis. Igal juhul annab kõnealune andmebaas võimaluse tutvuda „tüütute arvude ja statistikaga“ ning andmeid võrrelda. SKT arvutamise kõrval on projekti kõige olulisemad tulemused andmed piirkondade kohta ning riikide ja piirkondade võrreldavus näitajate alusel. Igal juhul on Balti majandusajalugu tõstetud uuele tasemele.

    1 Jaak Valge, Uue majanduse lätteil: Eesti sisemajanduse kogutoodang aastatel 1923–1938. – Akadeemia 2003, lk 2202–2228, 2443–2486, 2712–2735.

    2 Martin Klesment, Allan Puur, Jaak Valge, Childbearing and Macro-Economic Trends in Estonia in the XX Century. Tallinn 2010.

    3 Martin Klesment, Jaak Valge (toim), Eesti rahvastiku majandustegevuse näitarve XX sajandil. Tallinn 2007.

  • Eesti kinode väike välimääraja

    ANDREI LIIMETS

    Möödunud aasta lõpus kõlas üksjagu hädahüüdeid eesti filmide kahvatutest tulemustest kinolevis. Rohkelt kiidetud Rainer Sarneti maailmaklassi mahtuv „Nähtamatu võitlus“ (2023) kogus vaid 17 515 vaatajat. Alles hiljuti pidid kolmekohalise vaatajaarvuga avanädalavahetusega leppima kaks originaalset ja omal moel tugevat tööd, Eeva Mäe „Mo mamma“ (2024, kokku 1583 vaatajat kinolevis) ja Marko Raadi „Biwa järve 8 nägu“ (2024, 2644 vaatajat). Kuigi praegu püüab rekordeid rahvakomöödia „Tulnukas“1 järg „Tulnukas II“2, näivad olema möödas alles nii äsjased „Eesti Vabariik 100“ aegsed hiilgavad, korduvalt maagilise 100 000 vaataja piiri ületanud tulemused.

    Ühest otsast on põhjust üle vaadata filmide levi- ja turundusplaanid. Valdkonnas, kus õigupoolest jaotub põhiraskus üksikute inimeste vahel, napib värskeid ideid ja lahendusviise. Autorlavastajatele võib ehk andeks anda nii mõnigi kord vastu kumavat suhtumist, et mägi on valmis, küll Muhamed ta juurde tuleb. Kuhugi näib siiski olevat kinni jäänud memo, et Muhamedil on Netflix, tuhandest muust tähelepanuröövlist rääkimata, ja sellega koos teadmine, et hea film ei leia enam ammu ise võluväel vaatajat üles.

    Laisavõitu turunduslinnukeste bingot on see-eest keerulisem õigustada – ikka needsamad persooniintervjuud samades väljaannetes, sarnased plakatitega välikampaaniad, samad sutsakad samades tele- ja raadiosaadetes, samad auto esitulevihku jäänud hirve tardumusega venitatud vastused Marko Reikopi reipust lakke kruvival häälel esitatud küsimustele stiilis „film on valmis, mis tunne nüüd on?“. Eeskujuna võiks siin­kohal tuua Apollo jämekomöödiate värvika reklaami või „Kalevi“3 telgitaguseid läbivalgustava intervjuusarja „Vaba­visked“4, mis väärinuks tänu vestlusi juhtinud koomikute Mattias Naani ja Kaarel Nõmmiku värskele stiilile koguni turunduspreemiat.

    Üksnes tuttavatele ja mugavatele kanalitele panustades jäävad paraku tabamata sihtgrupid, keda teemapõhiselt kõnetada saaks. Suurepäraseks näiteks on siin kriitikutelegi märkamata jäänud nišitoode „Kaks südant“5, mida levitati Eesti Ratsaspordi Liidu kaudu otseselt selle alaga seotud kogukonnas ning märkamatult toodi kinno dokumentaalfilmi kohta igati eeskujulikud 4020 vaatajat.

    Täis räägitud eetrist ja linnatäiest prügikastidele kleebitud reklaam­plakatitest on paraku vähe tolku, kui nädalavahetusel kinno tulnud vaatajale pakutakse kavas esmajoones „Kiirete ja vihaste“6 tosinandat osa, kuuekümne kaheksandat Marveli koomiksikangelaste madinat või suvalist kolmanda järgu Ameerika õudukat. Isegi Minotauros võtaks popkorni ja kummikommid ja lepiks labürindist väljapääsu puudumisega. Sellisel juhul on vaataja eest valiku teinud kinopidajad ja kavakoostajad.

    Apollost Artiseni

    Suurim vastutus on ilmselgelt monopoolses seisundis möllaval Apollol. Siin-seal on juba kirjutatud ja loodetavasti kirjutatakse veel sellest, kuidas ikkagi õnnestus ühel ettevõttel tuua ühe katuse alla mitte ainult suurem osa kinoturust, vaid kogu toiduahel tootmisest ekraanideni ja levist meediani, ja seda Eesti filmile sugugi mitte soodsal moel. Apollo Film Productionsi seni kahjuks suuremas osas piinliku, aga loodetavasti pärast „Elu ja armastuse“7 õnnestumist paremuse poole areneva toodangu seosed Postimehes täiesti juhuslikult kiitvate kajastuste hulgaga vääriksid eraldi käsitlust.

    Sarja „Naised kinos“ eriseanss Saaremaal Kuressaares toimetavas väärtfilmikinos Thule.

    Kogu võimu omava keti ärihuvides on ennekõike oma toodetud ja oma levitatud filmide esiplaanil hoidmine. Konkurentidel on sinna kõrvale pääseda keeruline. Nii nappis mullu parimaid linastusaegu isegi meie filmiloo vahest edukaimal ekspordiartiklil „Savvusanna sõsarad“8, veel mõned aastad tagasi tuli aga ühel levitajal kõrgelt hinnatud dokumentaalfilmile telefoni teel saale juurde nuruda, kuigi publikuarv näitas kasvu.

    Menukite puhul tavatsetakse pressiteadetes kuulutada välja müüdud saalidest ja suurest vaatajaarvust, mis loob fooni, et kõik ju vaatavad just seda, kuidas siis ikka eemale jääda. Kui tegemist pole just arvude moonutamisega – jagub näiteid, kus mitme nädala eellinastuste tulemused on hõisatud ühe nädalavahetuse saldoks –, võib see endiselt tähendada võrdlemisi tühje saale, mida on lihtsalt väga palju. Muid filme leiab neil hetkedel kavadest vähe, panustatud on konkreetse filmi müügiedule, peamisteks ohvriteks satuvad aga sageli enam väärt, ent raskemini turustatavad teosed.

    Margus Linnamäe äriimpeerium vohab täistuuridel ja kui oma meediakanali omamine ühes kontol vaevalt plussmärki näitava, ent üldjoontes tugeva kultuuritoimetusega on väärt suure kahjumi kinni tagumist, siis miks ei või samasugune missioonitunne viia ka kodumaise filmi suurema nähtavuse tagamiseni kinokavas – kogu oma rikkalikkuses, mitte üksnes oma maja toodangu piires.

    Olgu, Apollo ongi klassikaline kommertskinokett, mis reageerib pigem turu ootustele selmet kureerida ise kunstiliselt tugevat kava ja seeläbi publiku maitset. Selleks on ju olemas näiteks kino Artis sealsamas ühe raamatuviske (ehk Apollo raamatupoe – tere taas, Linnamäe!) kaugusel Apollo Solarisest.

    Kunagi tõotas Artis kirgastada kohalikku kinokultuuri, ent on muutunud vaese mehe kvaliteetkinoks. Eesti filmide osakaal kavas on küllap suurem, ent seal kõrval on paistnud aastaid silma teise- või kolmandajärguliste Euroopa linateoste rohkus, mida on nii mõnigi kord raske pidada kunstiliselt väärtuslikumaks juba mainitud Ameerika kassamagnetitest.

    Artist tuleb kiita Eesti filmiringluse rikastamise eest ennekõike siinsele publikule jätkuvalt eksootilise ja kahju­väärselt kauge Aasia kinoga – alates jaapani meistri Hirokazu Kore-Eda äsja linastunud „Koletisest“9 JAFFi võõrustamise ja seni siitmailt täielikult puudunud India kino hittideni. Paraku saeb iseenda jalgu halenaljakas turundus amatöörlike pressiteadetega, mis muu hulgas sisaldavad viierealisi pealkirju, toimetamata lausemonstrumeid, kirjavigu, muid lapsusi ja niisama naljakaid fraase nagu „Tina Turner suri 24. mail selle aasta esimeses pooles“.

    Tragikoomiline, et Artise uudiskirjades soovitab kinokavast filmikriitiku sildi all filme sellesama kino turunduse eest vastutav Raiko Puust. Isegi sellise rollikonfliktita võib Puusti pidada filmikriitikuks umbes sama palju kui Heldur Paulsonit kunstikriitikuks. Puust on kriitikamaastikul – või pigem selle lastetoas – eraldi nähtus, mõjudes pigem välja mõeldud karakteri ja kriitiku satiirina, kuid kinnitan, et tegemist on päris inimesega, kelle avaldatud tekstide kullavaramust pärinevad pärlid nagu: „Armastus on ajatu ekraanilugu, olenemata, kes keda ja kuidas armastab. Mitte iga lugu ei saa õnnelikku lõppu, kuid see ei tähenda, et armastama ei peaks. Milleks teha midagi salaja, kui saame seda karjuda tähtedele?“

    Tähtede peale karjumata jättes, aga neid vähemalt närides, on tegemist kärbuva ajakirjandusmaastiku valusa peegeldusega, kus kriitikuks saab end nimetada vaat et igaüks. Kui aga kriitikagi jääb küündimatu eneseparoodia tasemele, on raske oodata head pinnast huvi tekitavale filmiarutelule. Eks seisne filmi­kriitika probleem ajakirjanduse rolli üldises kahanemises, kus nii-öelda värava­valvurid on üha laisemad ja kvaliteedi asemel on näitajaks klikid. Mõnd Puusti arvustust lugedes on ilmselt loobutud ka keele­toimetamisest („Valdis on see tänaseks juba vanakooli mees, kes ei ime mingit veibi, vaid tõmbab õiget suitsu“10).

    Täiesti eraldiseisvaks nähtuseks on Tartu Elektriteater. Tudengilinna kino edu taga on meeletu töö ja pühendumus, sageli nutikas reklaam ja otsusekindlus mitte lasta end loksutada ka korduvatel uutel koduotsingutel.

    Ei ole kauges minevikus ajad, mil tele-eetris tutvustati kriitikutena ka levitajaid. Väikese turu valud. Mis aga puudutab pressiteateid, siis mõne aasta tagant meenub ka ühe levitaja pressile saadetud kiri, kus seisis, et „täna oleks pidanud olema filmi pressilinastus, aga kogemata jäi kutse välja saatmata ning seetõttu jäi pressilinastus ära“. Arenguruumi Artisel veel on!

    Ruumi on rohkelt ka Artise saalides, sest selle segapudru tulemuseks on vähemalt siinkirjutaja kogemusel üha tühjemad saalid, mida saadavad filmirahva sapised märkused ja sahisevast kilekotist moosisaiu mugivate pensionäride ja dialoogi subtiitritelt kaasa sosistava superfänni kujundatud publik. Aprillis avaldatud Kantar Emori küsitluse põhjal osutus Artis siiski üheks Eesti soovitatuimaks ettevõtteks11, mis tõstatab ennekõike küsimuse, kas valim koosnes peale kahe mainitud proua ja sarisosistaja veel kellestki. Ja kui soovitatakse kino, aga keegi seda tühjas saalis ei kuule, siis kas soovitus üldse kõlas.

    Nagu kõigest eelnevast vähe oleks, sattus Artis äsja meediasse korduvalt ümber lükatud valeväidetest kubiseva „dokumentaalfilmi“ „Külm tõde“ (Film kliimast!)“ (muutmata kirjaviis reklaamilt) näitamisega. Et tasuta seanssi korraldas Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, kes võõrustas sealsamas Artises loetud päevad varem Jaak Madissoni „suurt rahvakohtumist“, jäi Eesti Päevalehe väitel esialgu teavituseski mainimata. Eraettevõttelt saali rentimine oleks üks asi ja eks ole Artiseski toimunud erakondadega seotud sündmusi, kuid Eesti filmi instituudi kaudu riigi omanduses olevas ja üleeuroopaliste kinode võrgustiku Europa Cinemas kaudu justkui rohelisele mõtteviisile pühendunud kinos on uhuu-propaganda esitlemine teaduslike faktide sildi all enam kui küsitav.

    Päris filmid päris kinos

    Muidugi leiab kaardilt veel näiteks Viimsi kino, pärast hämarat janti Coca-Cola Plaza müümise ümber Viljandisse taandunud Forum Cinemase ja Eesti kõige tragikoomilisema ehitise, osalise tondilossina potentsiaalselt raju võttepaika pakkuva T1 pööningule kolinud Cinamoni, kuid kahjuks erineb nende kava üldjoontes üsna vähe turgu valitseva Apollo omast.

    Eesti rokkivaimad kinod ja väärtfilmide kodud on hoopis Sõprus Tallinnas ja Elektriteater Tartus, lisaks kriminaalselt vähe külastatud Thule Kuressaares. Eks ühenda neid hubaseid paiku ennekõike suure filmikire, hoole ja armastusega koostatud kavad ja valitud filmid. Hiidmenukite nagu „Düün“12 segunemine väiksema turunduseelarvega pärlitega on sel puhul suisa tervitatav, pakkudes võimalust vaadata ka suuri, ent tugevaid kassafilme ilma popkorniaroomi ja suuremate kinode püsieksponaadiks kujunenud helendavate telefoniekraanideta.

    Eraldi väärivad tunnustust nii Sõpruse kui Elektriteatri korraldatavad järjepidevad kohtumised filmitegijatega ja arutelud teemaga seotud ekspertidega – need lisavad nähtule üsna palju. Seetõttu tasub soovitada publikule kannatlikkust tavaseansist paarkümmend minutit rohkem planeerida.

    Tõsi, sama korraldab ka Artis, kelle ürituste kvaliteedile on aga sageli saatuslikuks saanud ka kohalike filmifestivalide alaline murekoht – küsimuste-vastuste sessioonide juhtimine. Näiteks äsjaselt HÕFFilt on ette näidata üks seansijärgne vestlus, kus üksi jäetud ja paanikasse sattunud lavastaja suunas mikrofoni mitmekümne publiku ette kutsutud asjaosalise sekka, et igaüks saaks midagi öelda ( „tere“, „jaa, film oli tore“) või teine, mille puhul jäi lõpuni arusaamatuks, kes üldse laval olid. Sagedase arutelujuhina julgen kinodele soovitada nende kohtumiste aja täpset arvestamist, teatamist ning sellest kinni pidamist, et omakorda publiku aega austada.

    Kõiksuguste sarjade ja eriürituste kaudu on Sõprus ja mõnel määral Artis võtnud õnneks ette ka filmiklassika, sealhulgas filmipärandi näitamise. Eesti kinoskeene ja filmikultuuri ühest suurimast valupunktist on õigupoolest räägitud juba aastaid – selleks on kultuurimälu edendava mittetulundusliku kino olemasolu, kus näeks muu hulgas rohkem või vähem unustatud (kodumaist) klassikat.

    Osaliselt on seda nišši püüdnud ajuti täita nii Balti filmi- ja meediakooli SuperNova kino, mis jääb suuresti tudengikeskseks, kui ka Maarjamäel asuv filmimuuseum, kuhu jõudmiseks kipuvad paraku isegi agarama filmifänni entusiasmisädemed enne Kadrioruni ulatumist laiali pudenema. Lootuskiirt pakub rahvusraamatukokku kavandatav uus pind filmiarhiivile. Veebiplatvormi Arkaader ja Tristan Priimäe suurepärase ülevaatliku raamatu „101 Eesti filmi“13 järgsel ajastul ei tohiks kohaliku pärandi nägemine, ka suurel ekraanil, enam niivõrd keeruline olla.

    Täiesti eraldiseisvaks nähtuseks on Tartu Elektriteater. Tudengilinna kino edu taga on meeletu töö ja pühendumus, sageli nutikas reklaam ja otsusekindlus mitte lasta end loksutada ka korduvatel uutel koduotsingutel. Pole imestada, et helesinisest noorpõlveunistusest, oma kinost, alustanud eestvedaja Andres Kauts pälvis mullu Euroopa kinovõrgustiku tunnustuse aasta ettevõtjana. Elektri­teater on fenomen ja oma väikese, ent eklektilise kavaga vaat et piisav põhjus Tartusse kolimiseks.

    Osa selle nähtuse ainulaadsusest on tõik, et Elektriteatril ei ole ette näidata ka ühtki sügavate taskutega püsitoetajat. Näiteks tänuväärselt kahe saalini paisunud Sõpruse tagant paistavad väärtfilmi-Linnamäe, eluseiklejast-kunstinautlejast ettevõtja Indrek Kasela kõrvad ja kiharad. Säärase metseenluse taga pole aga üksnes publikunumbritest lähtuv ärihuvi, vaid soov näidata kõiksugu massimeelelahutuse kõrvale tõepoolest parimat võimalikku filmikunsti. Ehk oleks sellisest mõtteviisist õppida ka teistel ettevõtjatel ja asjaosalistel.

    1 „Tulnukas, ehk Valdise päästmine 11 osas“, Rasmus Merivoo, 2006

    2 „Tulnukas II ehk Valdise tagasitulek 17 osas“. Rasmus Merivoo, 2024.

    3 „Kalev“, Ove Musting, 2022.

    4 Vaadatavad Youtube’is, kasutaja Vabavisked kontolt.

    5 „Kaks südant“, Steiv Silm, 2023.

    6 „The Fast & The Furious“ 1–10, 2001–2023.

    7 „Elu ja armastus“, Helen Takkin, 2024.

    8 „Savvusanna sõsarad“, Anna Hints, 2023.

    9 „Kaibutsu“, Hirokazu Kore-eda, 2023.

    10 Raiko Puust, Filmiarvustus, „Maili onl**s!“. “Tulnukas 2 ehk Valdise tagasitulek 17 osas” on tõeline kultuuri üledoos. – Õhtuleht 2. IV.

    11 Uuring selgitas välja Eesti elanike hinnatuimad ettevõtted. – Postimees 2. IV.

    12 „Dune“, Denis Villeneuve, 2021; „Dune: Part Two“, Denis Villeneuve, 2024.

    13 Tristan Priimägi, 101 Eesti filmi, Varrak 2020.

  • „Jazzkaar“ 35: väike juubel, suur pidu

    JOOSEP SANG

    XXXV Tallinna rahvusvaheline festival „Jazzkaar“ 21. – 28. IV Telliskivi loomelinnakus.

    Eelmisel nädalal rikkaliku muusikalise peolaua katnud „Jazzkaar“ leidis aset 35. korda ja tähistas seda kireva kavaga, mida ka seekord iseloomustas lai geograafiline haare Skandinaaviast Aafri­kani ja Eestist Brasiiliani, aga ka stiilide ja lähenemisviiside paljusus ning ootuspärase ja ootamatu hea tasakaal. „Jazzkaarel“ ei toimunud ainult kontserdid, vaid ka etteasted linnaruumis ja sel aastal uudisena ka helistuudiotes, Tellis­kivi õuealal oli fotonäitus, toimus iga-aastane vestlusring ja traditsiooniline perekontsert. Festivali avas rahvarohke tasuta kontsertide päev, üheksa kontserti anti teistes linnades. „Jazzkaare“ Tallinna põhiprogrammi 26 kontserdist õnnestus mul ära kuulata 19.

    Ootused

    XXI sajandi džässis on kaks nime, mis kerkivad eriti esile, kui mõelda selle muusika värsketele tuultele ning valdkonna piiridest väljuvale tuntusele ja tunnustusele. Tänavune aasta tähistab mõlema nime jõudmist Eestisse. Nüüdisdžässi väike Mozart, multi­talent Jacob Collier esineb suvel Tartus, USA ansambel Snarky Puppy oli äsjase „Jazzkaare“ peaesineja. Alexela kontserdi­maja oli teise rõdu viimase reani välja müüdud ja suur osa publikust oli ilmselgelt Snarky Puppy muusikaga hästi kursis. Kontsert oli otsast lõpuni energiline, täis polürütmikat, eredaid kõlakooslusi, ärksat ansamblikeemiat ja särtsakaid soolosid. Ligi 2000 kuulaja seas polnud kõik kindlasti instrumentaaldžässi fännid, aga nõnda „Jazzkaar“ igal aastal targalt toimetabki: ka muusika­sõprade laiem ring on aru saanud, et festivali kaubamärk on kaljukindel ja selle soovitusi tasub kuulda võtta.

    Nagu Snarky Puppy, vastas mu ootustele ka portugali lauljatar Maro, kelle kontsert oli täpselt see, mida loota võis: intiimne, kammerlik ja kaunilt akustiline. Seegi kontsert oli välja müüdud ja ilmselt tänu lauljatari osalemisele Eurovisioni lauluvõistlusel oli saalis neid, kes oskasid kaasa laulda. Marol on imeline isikupärane hääl ning tema ja kahe hispaania muusiku flamenkolikud kitarrid mähkisid selle sensuaalsesse helivõrku. Portugalikeelset intiimset omaloomingut esitas ka brasiilia lauljatar Dora Morelenbaum, siingi saatjateks tema enda ja suurepärast partnerlust pakkunud Guilherme Lirio kitarr. Fotografiska väikesel laval laulnud väärika bossanoova­perekonna võsu Morelenbaum kuulub muide ka pandeemia ajal ellu kutsutud brasiilia supergruppi Bala Desejo, kes võitis juba oma debüüt­plaadiga ladina Grammy.

    Džässirahvas ootas kindlasti pikisilmi bassist Christian McBride’i, kes on esinenud ja salvestanud mitmekümne džässilegendiga. Oli sümpaatne, et ta ansambel koosnes poole noorematest muusikutest, kellele McBride andis palju ruumi soleerimiseks ja oma loomingu esitlemiseks. Akustilist džässi ja funk’i vaheldanud erksas ja heatujulises kavas kõlasidki peaaegu kõigi kaasmuusikute lood, kaks pala McBride’i sulest ja pikalt arendatud Chick Corea „La Fiesta“.

    Helilooja, arranžeerija ja laulja Bianca Rantala koondas „Jazzkaare“ avakontserdil lavale kuueliikmelise ansambli, keelpilliorkestri ja vokaalseksteti ning esitles oma varasemat loomingut ja neljaosalist uudisteost „Moral Paradox“.

    Ootamatused

    Kohtumised artistidega, kelle muusika on ammu tuttav, pakuvad rõõmu ja rahuldust, aga sellest suuremat elevust tekitavad uued avastused. Tosinast „Jazzkaare“-elamusest pakub mulle endiselt kõige rohkem mõtteainet prantslanna Eve Risseri Red Desert Orchestra esinemine festivali teisel päeval. 12 liikmega kultuuriliselt, rassiliselt ja sooliselt mitmekesine ansambel leidis vabadžässi ja läbikomponeeritud materjali vahel vaimustava tasakaalu ning muljetavaldava eripära lisasid Aafrika instrumendid balafonid ja džembed ning laul. See kontsert oli üllatav, erutav ja sageli ekspressiivsele helikeelele vaatamata ka ilus.

    Üllatuse valmistas ka esma­kohtumine Šveitsi laulja Andreas Schae­reriga, kelle ansamblipartnerid olid soome kitarrist Kalle Kalima ja rootsi bassist Björn Meyer. Schaereril on väga ilusa tämbriga värvirohke hääl, mis võiks peavoolupopis masse hullutada. Aga tema arsenalis on ka vabaimpro ja beatbox ning kütkestaval kontserdil kõlasid laulud, kus kangastusid hipiaja järellainetus ning 1970. aastate proge ja soft rock’i elemendid.

    Festivalile andis mõjuva lõppakordi USA lauljatar Ledisi, kes on juba veerand sajandit tegev eelkõige nu soul’i valdkonnas. „Jazzkaarel“ esitas ta Nina Simone’i kuulsamaid lugusid, ent rikastas kava ka põigetega oma tavarepertuaari juurde. Väga energiliselt kulgenud etteaste kinnitas, et hea kontsert pakub võimsama elamuse kui ükskõik kui suure hoolega lihvitud stuudioalbum. Ledisi demonstreeris oma hääle erakordselt väljenduslikku, tämbrilist ja tessituurilist diapasooni, kasutas ka klassikalist vokaaltehnikat ja lõpetas kontserdi afromuusika tulevärgiga.

    Eesti publikule oli küllap üsna tundmatu ka USA trompetist Theo Croker, kes praegu on džässipildis ometi üsna hinnatud muusik. Sümpaatsel moel ei flirtinud ta publikuga, vaid oli sügaval oma muusikas sees ja see sügavus kandus ka saali. Ilmselgelt Miles Davisest mõjutatud Croker nüüdisajastab akustilist džässi ning tema muusika mõjubki uue ja aktuaalsena. Loodan, et ka mõni noor muusik võttis selle uudsuselevuse kontserdilt kaasa. Mäletan enda noorusest, kuidas mõjus džässi värskete võimaluste ilmutusena briti saksofonisti Courtney Pine’i kontsert 1998. aasta „Jazzkaarel“. See oli elamus kogu eluks.

    Külalistest jäid kuulamata viiuldaja Tobias Preisigi ja pianist Joep Bevingi soolokava, samuti Luksemburgi ansambel Dock In Absolute. Huvitavaid mängu­tehnika ja helikeele lahendusi pakkus puhkpilliduo NoSax NoClar, kus olid valdavad lähisida intonatsioonid ja tehnikad ning puupillide perkussiivsed mänguvõimalused. Lauljatar Afra Kane demonstreeris võimast häält, head souli­stilistika valdamist ja klassikalise kooliga klaverimängu, kuid tema ansambli esinemine algas energiavaeselt, ka oli tema omalooming veidi väheütlev.

    Eesti muusikute esiettekanded

    Festivali avakontsert oli rabav ja rikkalik, nii esituskoosseisu kui ka sisu poolest. Helilooja, arranžeerija ja laulja Bianca Rantala koondas lavale kuueliikmelise ansambli, keelpilliorkestri ja vokaalseksteti ning esitles oma varasemat loomingut ja neljaosalist uudisteost „Moral Paradox“. Kava vääriks pikemat lahkamist, aga eriti tuleb kiita kujundlikke, diferentseeritud koe ja meetrikaga kompositsioone, nende fantaasiarikkaid seadeid ning esmaklassilist esitust kõigilt muusikutelt. Suurem osa instrumentaalansamblist oli Soomest, enim kerkis esile trompetist Jukka Eskola, kes oli Rantala kõrval sisuliselt kontserdi teine solist. Rantala maalib suurel lõuendil, erksate värvidega ja segatehnikas. See kontsert oli harukordne.

    Mingo Rajandi tuli välja uue kavaga „Werewolves“, mis tõukus libahundiga seotud legendidest ja salapärast. Ansambel kasutas teatraalseid elemente (riietus ja kehamaalingud) ning visuaale oleks võinud rohkemgi olla. Vaid üht peatust ja aplausipausi pakkunud programm mõjus pisut liiga pikana, aga sisaldas nii dünaamilisi purskeid kui ka rohkelt kauneid modaalseid meloodiakaari, sageli plaadifirma ECM defineeritud „põhjamaise karguse“ võtmes. Väga hea seadeline ja kõlaline leid oli Andres Kaljuste vioola, Tobias Tammearu tenorsaksofoni ja Erki Pärnoja kitarri kokkusobitamine.

    „Jazzkaar“ on parim koht uue plaadi esitlemiseks. Estonian Voices tutvustas vastuvõtlikule täismajale albumit „Kallimale“ ja kitarrist Karl Madis Pennar tulistas rokiliku energiaga palu plaadilt „Journeys Abroad“. Kui Pennari ansamblit kaunistas külalistrompetist James Copus Inglismaalt, siis uut albumit „How Far Can You Go?“ esitlenud JT Conception oli lisajõuks kutsunud taani suupillivirtuoosi Mathias Heise. Kõik kolm kontserti olid mõjuvad nii uudisloomingu kui ka esituse poolest. Uus koosseis uue kavaga oli ka trio Tafenau-Kass-Tammearu, kus oli vaat et ülekaalus elektroonika, mitte kolme koduse džässitipu trummid, bass ja saksofon. Teine kontsert tutvustas trummar Mihhail Nikitini ansamblit M-Group. Kahjuks jäid kuulamata Maria Fausti duo taani trummari Kresten Osgoodiga ning veel paar eesti esinejat, aga kuuldut saan vaid kiita: „Jazzkaar“ oli kirgas ja kvaliteetne.

  • Võimusuhted on tehnoloogia puhul kõige olulisem asi

    JUHAN RAUD

    Kirjandusfestivali „Prima vista“ üks tänavusi peaesinejaid on Cory Doctorow, kanada-briti ulmekirjanik, blogija ja tehnoloogiaaktivist. Doctorow käsitleb oma teostes enamasti lähitulevikku ning sealseid tehnoloogilisi ja sotsiaalseid probleeme, mille juured asuvad praegustes kriisides. Doctorow’l on IT-taust, ta tunneb tehnoloogiamaailma ja teab nii seda, kuidas tänapäevane digitehnoloogia on üles ehitatud, kui ka seda, kuidas erinevad sotsiaalpoliitilised jõud sellega seonduvat enda huvides ära kasutada püüavad.

    Cory Doctorow’ teoseid on tõlgitud mitmetesse keeltesse. Ta on kirjanikuna väga kriitiline autoriõiguse seaduste suhtes ning kõik tema teosed on saadaval Creative Commonsi litsentsi all. Doctorow töötab digiõiguste huvigrupi Electronic Frontier Foundation heaks, on MITi meediauuringute labori teadur ning arvutiteaduse külalisprofessor peamiselt veebis tegutsevas Avatud Ülikoolis (Open University). Tema blogi aadress on Pluralistic.net.

    Räägime algatuseks olevikust. Meie maailma iseloomustab see, et samal ajal on mitu eri kriisi. Kuidas ulmekirjandus selles kõiges navigeerida aitab?

    Ma arvan, et ulme on hea võimalus viia mingi probleem mõtteliselt äärmusse, omamoodi reductio ad absurdum. Ulme teeb muidu ehk raskesti märgatava nähtavaks. Oletame, et sa jääd haigeks ja arst teeb sinust mudeli, mis on küll ebatäpne, aga ebatäpne väga kasulikul viisil: näiteks ta kraabib su kurku vastava pulgaga ja asetab sealt saadud pläga mõneks päevaks kasvulavale. Mõne päeva pärast tuleb arst tagasi ja korraga on tema ehitatud tehismaailmas see sinu kurgust pärit sodi ainuke fakt, millel on sulle mingitki kaalu. See tehismaailm pole kuidagi täpne, aga see on väga, väga kasulik.

    Täpselt samamoodi võib ulmekirjanik võtta mingisuguse tehnoloogia või nähtuse ja ehitada selle ümber mõtte-eksperimendi, kus kõik maailma faktid on selle ühe nähtuse teenistuses. Niisugune protsess võib olla väga valgustav. See võib näidata, mis ümberringi toimub.

    Arvan ühtlasi, et maailmas on palju probleeme, mille puhul põhjus ja tagajärg jäävad üksteisest ajas ja ruumis väga kaugele, nii et teinekord on keeruline neid tõsiselt võtta või nende tähtsust adekvaatselt hinnata. Majandusteadlased nimetavad seda nähtust hüperboolseks diskonteerimiseks: kui mingi kohutavalt oluline hüve asub kauges tulevikus, siis võimaldab ajaline distants seda hüvet praegu ebaolulisena kohelda. Siin on väga selge paralleel näiteks kliimakatastroofiga: seda ei võeta piisavalt tõsiselt, sest see jääb nii kaugele.

    Ulmekirjandus loob isevärki optilise illusioonina inimestele väikese eelvaate sellest, mis tunne neil on, kui probleemid, mille eest teadlased on hoiatanud, päriselt kätte jõuavad. See omakorda võib aga muuta tulevikust mõtlemist.

    Nii mõnigi ütleks, et olevik on juba praegu üsna ulmelist laadi … Me näiteks ei ela küll päriselt küberpungimaailmas, aga kindlasti mõjub see žanr praegu vähem ulmeliselt kui omal ajal. Olevik jõuab väga kiiresti järele igasugusele ulmelisele ettekujutusele tulevikust ning see on toonud kaasa kujutlusvõime isevärki kriisi. Järjest raskem näib olevat oleviku põhjal tuletada usutavat tulevikunägemust.

    Cory Doctorow’ meelest peavad utopistid mõtlema sellele, kuidas inimkond oma tulevaste läbikukkumiste juures väärikuse säilitaks.

    Võib-olla on see mõne ulmelugeja meelest tõesti nõnda, aga ma ei arva, et see on päriselt probleem ulmekirjanikele. Ma ei arva, et küberpungiga üritati omal ajal oleviku põhjal tuletada mingit tulevikku: küberpungis loodi mõistulugu oma aja kohta.

    Kui William Gibsonilt küsiti, mis asi on küberruum (cyberspace), siis ta vastas, et pani omal ajal tähele, kuidas videomänguautomaate kasutavad noored kallutasid oma keha automaadi poole, justnagu üritanuksid mängu siseneda. Küberruum ongi see koht, kuhu need mängijad üritasid oma keha pressida. Ja kui Gibson kirjutab sellest, kuidas kurjad korporatsioonid võtavad maailma üle, siis ei räägi ta tänapäeva hiliskapitalismist, vaid Gibsoni aja poliitikast – reaganoomikast. „Neuromant“ ilmus aastal 1984, see raamat räägib toonase neoliberalismi õudustest.

    Nii et jah, on tõsi, et Gibson üritas meid hoiatada, aga tema manitsusi ei võetud kuulda. Jah, vahepeal on olukord kõvasti hullemaks läinud, aga see ei tähenda, et tuleb alla vanduda. Ka Gibsoni raamatud on täis inimesi, kes võitlevad süsteemi vastu, mitte ei kehita niisama õlgu. Praeguse kujutlusvõime kriisi juured ei ole ulmes, vaid neoliberaalsuses. Margaret Thatcheri kuulus lause „Alternatiivi ei ole“ tähendab tegelikult „Ära isegi ürita alternatiivide peale mõelda!“. See oli käsk, mitte tõdemus.

    Siiski, teinekord võivad tehnoloogia representatsioonid päris kähku aeguda. Kuidas sa oma loomingus seda probleemi ennetad?

    Jällegi, ma ei arva, et see on üldse probleem. Kui inimesed kasutavad kosmoselaevas traadiga telefoni, siis ei tee see ulmekat automaatselt kuidagi halvemaks, sest ulme ei peagi tulevikku ennustama. See pole kriteerium, mille alusel hinnata nende teoste väärtust. Ulme on aken, mille kaudu näha mingi ajastu tehnoloogiaga seotud hirme ja lootusi. See on väga kasulik meie praeguse aja vastavate pimetähnide tuvastamisel. Millele me praegu loodame ja mida kardame? Mille osas oleme täiesti mööda pannud ja mille puhul midagi väga olulist ära tabanud? Ulme aitab seda näha.

    Sa oled kirjanik ja aktivist. Kas kirjandus on hea viis maailma muutmiseks?

    Jah, kindlasti. See täiendab abstraktseid argumente. Kui sul on ainult kogum fakte selle kohta, mis toimub, ent puudub emotsionaalne arusaam, mida need faktid tähendavad, on väga kerge nendest tõsiasjadest mööda vaadata. Illusioon, et elad maailmas, kus probleemid, millega peaks tegelikult tegelema juba täna, on kasvanud üle pea ja on jõudnud hakata sind isiklikult segama, on väga tõhus motivaator.

    Kuidas suhtud utoopiatesse ja düstoopiatesse? Kus sinu looming sellel teljel paikneb?

    Ma ei ole eriline utoopiate ega düstoopiate fänn, vähemasti mitte niisugustena, nagu neist tavaliselt mõeldakse. See, kui tehakse vigu ja mingid asjad lähevad nihu, pole düstoopia. Düstoopias ei saa enam asja parandada.

    Näiteks Titanic ei olnud utoopiline ettevõtmine. Omal ajal seletasid asjaosalised, et see laev on nii kindel, et päästeveste ei olegi vaja. Niisugune suhtumine ei tee sinust utopisti, vaid sitapea. See näitab, et sa oled hooletu jobu. Kui tollal oleks öeldud, et asjad võivad minna ka halvasti ja tuleks mõelda ka mustale stsenaariumile ning varustada laev päästevestide ja -paatidega, siis see ei oleks olnud pessimism. Termodünaamika teine seadus ei ole valikuline: asjad lagunevad koost, see on kindel. Nad lagunevad koost ka tulevikus.

    Nii et ainuke asi, mida saame tõeliste utopistidena teha, on mõelda, kuidas muuta oma läbikukkumised väärikaks. Tuleb valmistuda niisuguseks maailmaks, kus me astume oma väljakutsetele vapralt vastu. Sageli peetakse düstoopiliseks niisugust kirjandust, kus kõik läheb halvasti. Tegelikus düstoopias lähebki kõik halvasti, aga sinna ei saa midagi parata ega olukorda kuidagi muuta.

    Peale kõige muu suhtud sa kriitiliselt autoriõigusesse.

    See, et on olemas autoriõigus ehk raamistik, mis organiseerib meelelahutustööstuse tarneahelat, on igati okei. See ei ole iseenesest halb. Aga see autoriõiguse süsteem, mis meil praegu on, ei ole mu meelest eriti hea. Üks asi, mis teeb selle halvaks, on näiteks piraatluse käsitus: olukord, kui tavakodanik võtab ilma loata mingi teose, on samastatud olukorraga, kui mingi teose võtavad ilma loata kommertsteenuse osutajad.

    See ei ole mitte kuidagi sama asi. Igal aastal avaldab umbes sel ajal Ameerika filmiliit oma piraatlusstatistika ja sissetulekud. Ja sealt selgub alati kaks asja: 1) piraatlus on tõusuteel ning 2) filmiliidu sissetulek on samuti kasvanud. Samal ajal meelelahutustööstuse liikmetel ehk loovtöötajatel, kes need filmid päriselt valmis on teinud, sissetulek kahaneb. Oletame, et neil töötajatel jäi osa raha piraatide tõttu saamata. Ma ei ole sellega nõus, aga oletame korraks, et see on nii. See, et korporatsioonid, kelle sissetulek millegipärast üha kasvab, ei kavatsegi seda meelelahutustööstuse liikmetega jagada, on kõige määravama tähtsusega fakt, kui räägime sellest, kas loovtöötajad saavad oma üüri makstud või mitte.

    Autoriõiguse seaduse puhul on mõndagi tõhusat, aga näiteks kõik see, mis puudutab eksklusiivseid õigusi (eriti näiteks olukorrad, kus on võimalik kaubelda eksklusiivse õiguse saamise üle), on täiesti kohutav. Kui sul on eksklusiivne õigus otsustada, kes võib su loomingust koopiaid teha või su teoseid müüa – või isegi veelgi peenemalt, eksklusiivne õigus otsustada, kes võib teha su teostest ajutisi koopiaid või su teoseid matemaatiliselt analüüsida (näiteks ühe sammuna tehisintellekti treenimisel) –, siis see ei tähenda, et see õigus on igavene.

    Meelelahutustööstuses ei tähenda rohkemate õiguste omamine praegu seda, et sul on rohkem õigusi, vaid seda, et saab rohkem õigusi minema kaubelda. Võrdluseks: USA 1976. aasta autori­õiguse seaduses on säte, mille järgi saab pärast 35 aastat tühistada ükskõik millise lepingu, millega on oma õigused kellelegi loovutatud.

    Enamikule loovisikutest pole see eriti kasulik klausel, sest suurem osa kommertsväärtusega loomingut kaotab selle umbes 10–15 aasta jooksul nagunii. Aga nende harvade teoste puhul, mis ka 35 aasta möödudes endiselt majanduslikku tulu toovad, võib olla üsna kindel, et autorid kirjutasid algul alla halvale lepingule. Loovisik, kelle karjäär on kestnud üle 35 aasta, on kogenum ja staažikam: ta võib tühistada oma vanad lepingud ja sõlmida uued, sest nüüd on tal palju rohkem läbirääkimisjõudu kui karjääri alguses.

    Väga paljud loovtöötajad on seda võimalust väga tõhusalt kasutanud, et oma loomingu eest raha saada. Hiljuti jõudsid Marveli asutajate Stan Lee, Jack Kirby, Steve Ditko jt pärijad kokkuleppele Disneyga, kes pidi neile uuesti maksma. Jah, Stan Lee loovutas oma väljamõeldud tegelaste õigused 35 aastat tagasi Marvelile, aga nüüd otsustati vana leping tühistada. Disney pidi Marveli asutajate järeltulijatele väga palju raha välja käima.

    Järeltulijatele maksmine on üks asi, aga kui tahta loovisikuid päriselt aidata, siis tuleks luua autoriõigus, mis aegub kiiremini – pole vaja autoriõigust, mis kestab kaua ja hõlmab järjest rohkemaid aspekte, vaid just vastupidi. Autoriõiguse täielik aegumine näiteks kümne aastaga tooks loovtöötajate taskutesse kümneid, kui mitte sadu miljardeid dollareid. See annaks loovisikutele võimaluse uuesti läbi rääkida ja omale paremad tingimused kaubelda.

    Huvitav, ma pole selle peale niipidi mõelnud.

    Üks kõige jaburamaid asju autoriõiguse juures on see, et süsteem kohtleb igasugust loovtööd samaväärsena. „Me loome spetsiaalsed õigused nii neile, kes mõtlevad välja kudumismustreid, kui ka neile, kes kirjutavad romaane või teadusartikleid, neile, kes mõtlevad välja ristsõnu, salvestavad poplaule või lähevad džunglisse ja lindistavad konnahääli! Kõigil neil inimestel on kindlasti vaja täpselt samu õigusi!“ See on jama.

    Küsimus, kas näiteks mingi tegelane võib eraldi autoriõiguse all olla, on muutunud väga keeruliseks, peamiselt Arthur Conan Doyle’i pärijate pingutuste tõttu panna Sherlock Holmes autoriõiguse alla eraldi, tema lugudest sõltumatult.

    Sherlock Holmesi lood kirjutati üsna pika aja jooksul. Doyle’i pärijad leiavad, et kuigi esimesed Holmesi-lood olid avalik omand, siis Holmes ise ei peaks seda olema enne, kui viimane Holmesi-lugu on samuti avalik omand. Selle loogika järgi ei saa ükski pikalt kestev lugu, nagu näiteks Supermani sari, põhimõtteliselt avalikuks omandiks muutuda, sest kuni neid lugusid juurde kirjutatakse, polegi võimalik, et kõik Supermani-lood on avalik omand.

    Muide, kui jutt juba Supermani peale läks … Supermani mõtlesid välja vägagi minu inimesed: kaks juudi noormeest Torontost. Neile maksti selle eest täpselt üks kord. Palgatšeki teisel küljel seisis: „Selle tšeki allkirjastamisega loovutan ma kõik õigused oma tööle.“ Mõlemad Supermani loojad surid vaesuses.

    Aga mis siis, kui autoriõigus oleks kehtinud näiteks 15 aastat? Supermanist oleks saanud avalik omand üsna kähku ning tema loojad, kes tundsid seda tegelast paremini kui keegi teine, oleksid saanud hakata kirjutama oma Supermani-lugusid. Umbes nagu tänapäeval on meil 50 konkureerivat Tuhkatriinu loo versiooni. Meil oleks võinud olla 50 eri versiooni Supermanist ja üks versioon oleks võinud olla ka tema loojate oma – kes, ma tuletan jälle meelde, ei saanud oma loomingu eest sisuliselt mitte midagi.

    Kas see pole omamoodi paradoksaalne, et tehnoloogia aitab meil sageli lahendada probleeme, mis on sageli ka ise tehnoloogia põhjustatud?

    Ma ei arva nii. Tehnoloogia on paljukski hea, aga probleemide lahendamise mõttes on kõige olulisem see, et ta viib inimesed omavahel kokku. Tehnoloogia võimaldab inimestel üksteist leida ja oma energiat koordineerida. Noorena ma sõitsin Torontos palju jalgrattaga ringi ja kleepisin igale poole flaiereid lootuses tuua inimesed välja protestima või meelt avaldama: internet võimaldab jõuda palju rohkemate inimesteni, see oleks olnud täiesti mõeldamatu aktivistidele näiteks 40 aastat tagasi.

    Millist nõu annaksid neile, kes tänapäeva tehnoloogiamaastikel rändama peavad?

    Tuletaksin meelde väga ulmelise õppetunni kõigile, kes üritavad tehnoloogia keskel mitte ära eksida: tehnoloogia puhul ei ole niivõrd tähtis see, mida see teeb, kuivõrd see, keda see mõjutab ja kelle heaks töötab. Võimusuhted on tehnoloogia puhul kõige olulisem asi. Neid võimusuhteid ei määra mitte tehnoloogia tehnilised kontuurid (mitu MG RAMi sellel on vms), vaid see, mida seadused lubavad ja keelavad sellega teha.

    Cory Doctorow astub festivalil „Prima vista“ üles kolmapäeval, 8. mail kell 18 Tartu ülikooli raamatukogus.

    Tartus uuritakse tulevikku

    6. – 12. maini peetakse Tartus kirjandusfestivali „Prima vista“.

    Festival kannab tänavu alapealkirja „Paremad ja halvemad tulevikud“. Ehkki olevik näib heitlik ja tulevik ennustamatu, saab kirjanduse abil sinna siiski pilgu heita – festivalil püütakse näidata, kuidas. Muu hulgas on festivalil kavas „Suur futuroloogiline kongress“, mis on ühtlasi Euroopa 2024. aasta kultuuripealinna programmi osa.

    „Prima vista“ esinejate tutvustuse ja kava leiab aadressilt https://kirjandusfestival.tartu.ee/. Enamik festivali üritusi on publikule tasuta.

    „Prima vista’ga“ samal ajal leiab Tartus aset teinegi tulevikuüritus: 7. – 11. maini peetakse Tartu üli­koolis Rahvusvahelise Ulmeuuringute Ühingu (Science Fiction Research Association) aastakonverents „Siirded“ („Transitions“). Ulmekonverentsile registreerumine on lõppenud, sinna pääseb varem lunastatud piletiga.

    Rohkem infot konverentsi kohta https://www.sfra2024.ut.ee/.

     

  • Üks tont käib ringi mööda Utoopiat

    JAAK TOMBERG

    „Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu.“ Lev Tolstoi „Anna Karenina“ avalause on pakkunud tummist tõlgitsusainest XIX sajandi lõpust tänapäevani välja. Keskmine, n-ö klassikaline (aga ka omajagu kodanlik) tõlgendus ütleb vist, et on kindel hulk tarvilikke tingimusi, mis kõigil õnnelikel perekondadel on ühtviisi täidetud, ning kui mõni neist pole, siis teeb see perekonna nii õnnetuks kui ka ainuliseks. Kirjandusega seonduvalt viib see teise klassikalise mõtteni, et õnnest on keeruline huvitavaid lugusid jutustada. Häid lugusid kannustavat ikka mõni põnev puudus või probleem, huvitav ja ainulaadne olevat ikka pigem õnnepüüdlus kui õnn ise oma suhtelises ühetaolisuses. Nõnda tähendab õnne saavutamine sageli ka loo lõppu ning see põhjuslikkus on salamisi sisse kirjutatud ka fraasi „õnnelik lõpp“. Kui õnn on leitud, siis miks (sellest) enam rääkida – igav hakkab, huvi kaob.

    Kirjanduslike utoopiate uurijale tulevad (või tuletatakse) need seaduspärad üpris sageli meelde, sest utoopial on igavusega pikaaegne ja mitme­tasandiline suhe. Näiteks küsitakse tihtipeale hüpoteetiliselt, et kui „parem“ ühiskonnakorraldus on tõhustatud määrani, mil tööpäev on lühenenud kolme-nelja tunnini nagu paljudes varauusaegsetes utoopiates, siis mida hakata peale kogu oma vaba ajaga? Kas igav ei hakka? Hoopis teisel, vormilisel tasandil on aga täheldatud, et utoopiatekst ise on loomuldasa läbinisti staatiline. Seal ei juhtu midagi. Valdav osa klassikalisi kirjanduslikke utoopiaid koosneb parema või ideaalse ühiselu eri tahkude üksikasjalikest kirjeldustest. Külaline saabub utoopiasse ning teksti põhimahu võtab enda alla mõne utoopia esindaja ekskursioon parema ühiskonna poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete, kultuuriliste vm tahkude juurde. Lugusid – liiati veel huvitavaid lugusid – ei paista utoopilises ühiskonnas sündivat. Neid külalisele ei kirjeldata. Ainus lugu, mille utoopiatekstist leida võib, on külalise utoopiasse sattumise lugu. See aga kuulub teose n-ö raamjutustusse – kogu lugu ühes loolisuse kui niisugusega paistab ikkagi jäävat väljapoole utoopia(t) kaitsvaid piire. See omakorda aga muudab utoopia kui ühiskonnakirjelduse raskesti tajutavaks, selle teostatavuse raskesti usutavaks – sest kas oskaksime kujutleda, et elame ühiskonnas, kus kõik vastuolud on lõplikult lahendatud, kus enam mitte midagi ei juhtu ega muutu ning kus leiaks aset ainult elementaarsed tsüklilised toimetulekutoimingud? Ning kui midagi ikkagi juhtukski, siis kas ei ohustaks see kohe otsustavalt saavutatud hüpoteetilist õnneseisundit? Sellest vaatenurgast kujutab klassikaline utoopia endast ühiskondliku tasandi „õnnelikku lõppu“. Ning kui utoopiline kogukond kuulub õnnelike perekondade hulka, siis miks (sellest) enam rääkida? Igav hakkab, huvi kaob. Ühelt utoopia­uurijate konverentsilt on meelde jäänud parafraas: „Üks tont käib ringi mööda Utoopiat – igavusetont.“

    Teekaardi tüüpi utoopia kirjelduse fookuses pole mitte parem ühiskond oma hulgalistes üksikasjades, vaid selle protsessi kirjeldus, kuidas sinna saada.

    Klassikalised kirjanduslikud utoopiad olid staatilised. Need olid nn maakaardi tüüpi utoopiad, kus parem ühiskonnakorraldus enda ees lahti rullitakse ja selle eri tahud ükshaaval ette võetakse ja läbi kirjeldatakse. Praeguse aja pädevamad ja veenvamad utoopiad on aga dünaamilised. Need pole mitte maakaardi, vaid pigem teekaardi tüüpi: kirjelduse fookuses pole mitte parem ühiskond oma hulgalistes üksikasjades, vaid selle protsessi kirjeldus, kuidas sinna saada. Mitte niivõrd lõpptulemus ise, vaid võimalikult usutav teekond lõpp­tulemuseni. 1970. aastate Ameerika Ühendriikides kirjutasid selliseid nn kriitilisi utoopiaid Ursula K. LeGuin, Joanna Russ, Marge Piercy ja Samuel R. Delany. Nende romaanides sai kõnealust „teekonda“ järeldada loos esitatud halvema ja parema maailma vahelisest kõrvutusest ja konfliktist ning nendes kirjeldatud paremad maailmad polnud puuduste ja probleemideta – neis ei jäänud puudu sündmuslikkusest, neis kirjeldatud ühiskonnad olid ajalooliselt avatud. Tänapäeva eesti kirjanduses on utoopilise teekaardi mõõde varjatult olemas Epp Annuse romaanis „Tere, Aleksander“ (2021), milles meenutab 2066. aastal ökotoopiale lähenevas Eestis 95aastane minajutustaja oma peaaegu elatud elu, haarates oma olevikku suubuvasse järjepidevusse mitte ainult hilisnõukogude perioodi, siirdeaja, käesoleva sajandi alguse ja meie praeguse oleviku, vaid ka meie oleviku ja jutustamisaja vahele jääva perioodi. Kuid viimaste aastakümnete ilmselt kõige tuntum teekaardiutoopiate kirjutaja on Kim Stanley Robinson. Kogu tema loomingut kannab ühel või teisel viisil mure keskkonnakriisi leevendamise pärast ning valdava enamiku tema teoste varjamatuks eesmärgiks on püüda nende lugejat veenda, et selline leevendamine on eelkõige riikidevahelise koostöö, seadusandliku leidlikkuse ja teaduslik-tehnoloogilise võimekuse toel võimalik. Kvintessentsiaalne Robinsoni romaan kujutabki endast sellise leevendusprotsessi pikka ja üksikasjalikku kirjeldust ning põhirõhk on siin ühiskondliku teekonna fiktsionaalsel, kuid kogemuslikul kehastamisel. Inimeste ja institutsioonide raskepäraste, kuid edasiviivate otsustuste ja kokkuleppetoimingute realistlik kujutamine peaks meisse sisendama, et veel pole hilja planeeti lõplikkust hävingust päästa.

    Neile, kes seda teemaderingi oluliseks peavad, võib see olla äärmiselt paeluv lugemine. Kuid on olnud kuulda ka kriitilisi hääli, küsitakse, mida kirjanduslikult põnevat pakub näiteks teadusfondile potentsiaalselt kasulike uute teadusprojektide eelretsenseerimise raskuste, vajalike teadlaste palkamisega seotud keerukate läbirääkimiste; teadlaste, lobitöötajate ja poliitikute väljatöötatud reformide elluviimise teemadel peetud vaidluste või mõne teadusliku algatuse sisulise, korraldusliku või rahastusliku eduvõimaluse arutamise pikaldane lahkamine romaanivormis. Kas igav ei hakka? Kas ära ei kurna? Ning kas iseäranis igavaks ei lähe just siis, kui inimkonnal ja elukeskkonnal hakkab romaanis paremini minema, kuid rohkem kui sada lehekülge on ikka veel lõpuni jäänud?*

    Need küsimused viivad tänuväärsel kombel üldisema küsimuseni selle kohta, mida ollakse harjunud (huvitavalt) kirjanduselt ootama. Kas romaani­kirjandus saab ühiskonna küsimusi käsitleda ja ühiskondliku perspektiivi saavutada teisiti kui üksnes indiviididest tegelaste kaudu, kelle käekäigu usutavaks ja ühtlasi põnevaks kirjeldamiseks on nüüdseks olemas sajandite vältel tõhustunud ning ajastuga kohanev tööriistakast? Ning kui ei saa, kui puhas ühiskondlik perspektiiv on romaanis saavutamatu, ilma et romaan ise lootusetult igavaks muutuks, oma „romaanilikkuses“ kaotaks või üldse „kirjandusest välja langeks“ (Jaanus Adamsoni kunagine väljend), siis kas see tähendab, et teatud teemad – nagu keskkonnakriis –, mille käsitlemiseks ja menetlemiseks näib too perspektiiv olevat hädatarvilik, on romaanis kuidagi halvemini kujutatavad? Pakun vastuseks, et ei ole, sest miski pole kunstis kujutamatu – kuid vabalt võib olla, et nende teemade üksikasjalik käsitlemine on pika aja jooksul kujunenud kirjanduslike ootuste suhtes ebasoosingus. Kui klassikalist maakaardi tüüpi utoopiat kummitav igavus võis võrsuda selle staatilisusest, siis Robinsoni nüüdisaegse, dünaamilise, teekaardi tüüpi utoopia võimalik igavus peegeldab keskkonnakriisi leevendusprotsessi võimalikku igavust. Ning on peaaegu kindel, et too protsessi igavus tema romaanides on sihilik – see on äraspidisel kombel ka nende realistlikkuse garant. Sest kusagil on ta öelnud, et keskkonnakriisiga lihtsalt tuleb tegeleda, ükskõik kas me tahame seda või mitte. Kuid see tähendab ka – ükskõik kas peame seda huvitavaks või mitte.

    Viimaste aastakümnete ilmselt kõige tuntum teekaardiutoopiate kirjutaja on Kim Stanley Robinson.

    On öeldud, et kunst ei saa otsejoones maailma muuta (ning hoidku selles eest, kui saaks). Kuid ta tegeleb pideva meeleteisendusega, mis panustab kui tahes kaude ka maailma teisenemisse. Ning seal teistsuguses (ja loodetavasti paremas) maailmas on kunagi juba teistsugune kunst, sama huvitav kui praegune, mis teostab loomuldasa edasist meeleteisendust ja nõuab seda mõnikord ka järeleandmatult taga. Robinsoni romaane lugedes tekib alatasa viirastuslik aimdus, et kunstina pärinevad need (tulevikulisest, teisenenud) maailmast, kus keskkonnakriisiga tegelemine on kõige muu hulgas ka huvitav. Jääb vaid loota, et paljudele on see maailm juba kätte jõudnud. Sest tulevik, nagu ütles William Gibson, on juba kohal – see olevat vaid ebaühtlaselt jaotunud.

    Kiusatust tekitav järelhüpotees igavuse kohta: kui miski tundub igav, siis mõnikord mitte kujutlusvõimelise suutmatuse tõttu seda „huvitavaks mõelda“, vaid millegi tõttu, mis töötab aktiivselt selle huvitavuse vastu. Mingis mõttes vastupidine, kuid samavõrra kiusatust tekitav hüpotees: kui keskkonnakriisi leevendamist hakatakse huvitavaks ja „seksikaks“ tegema, siis on oht, et see kaubastatakse objektina tähelepanumajanduses, mis ise keskkonnakriisi süvendamisse õigupoolest panustab ning mille vooluringide tulemusena kindla peale mitte midagi ei muutu.

    * Niisuguse kriitika tuumakas näide on tuntud filosoofi Francis Fukuyama hiljutine arvustus, milles võrreldakse Kim Stanley Robinsoni viimast romaani „Tulevikuministeerium“ („The Ministry for the Future“, 2020) Neal Stephensoni viimase romaaniga „Lõpušokk“ („Termination Shock“, 2021). Mõlemas romaanis seisab inimkond silmitsi ökoloogilise kriisi ja katastroofi perspektiiviga, kuid autorite pakutavad lahendused lahknevad diametraalselt. Erinevalt Robinsonist, kes näeb lahendust riikide ja institutsioonide vahelises koostöös, paneb Stephenson oma kaardid ühe Texase naftamiljardäri omavolilisele katsele pihustada stratosfääri väävlit, mis peaks päikesevalguse tagasi kosmosesse peegeldama ja atmosfääri jahutama. Fukuyama eelistab neist kahest kindlalt Stephensoni oma, kuid mitte niivõrd selles pakutava stsenaariumi tõttu, kuivõrd Robinsoni jutustaja didaktilise ja manitseva tooni pärast (mida mina kuigivõrd ei taju, ehkki kahtlus jääb, kas „stsenaarium“ ja „toon“ pole sellises kokkuseades omavahel loomuldasa seotud). Fukuyama kriitikast jääb mulje, et Robinsoni teost on lihtsalt igav ja tüütu lugeda, kuna selle kirjutus ei järgi klassikalisi põnevuse tekitamise konventsioone (osutatakse ka sellele, et Robinsoni peategelased isegi ei seksi teineteisega). Vt Francis Fukuyama, Two Futures. – American Purpose 15. XI 2021. https://www.americanpurpose.com/blog/fukuyama/two-futures/.

  • Burlesk ja grotesk

    OLEV REMSU

    Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival, Haapsalu, 26. – 28. IV 2024.

    HÕFFil näidati läinud nädala lõpus kaht filmi, mida annab paigutada meil Eestis haruharva esineva kultuuriliigi, kontrakultuuri, alla. „Mootorsaed laulsid“1 sai Haapsalus esilinastuse festivali avafilmina, „Tulnukas II ehk Valdise tagasitulek 17 osas”2 on juba mitu nädalat ohtrat publikumenu nautinud. Kontrakultuuri mõiste tõi kasutusse Ameerika kulturoloog John Milton Yinger 1960. aastal ilmunud artikliga „Kontrakultuur ja subkultuur“3. Algusest peale märgistab kontrakultuur teoseid, mille sõnum või teostus on vastuolus ühiskonnas omaks võetud väärtuste ja normidega. Kontrakultuuris peetakse kehtivaid norme silmakirjatsemiseks, eesmärk on need paljastada ning kehtestada oma tõde. Mida ägedamalt ollakse normidega vastuolus, seda kontrakultuursem.

    Kas te kujutaksite ette ema, kes saadab invaliidist poja tapatööle, ja seda veel nii õudse vahendiga nagu mootorsaag? Just see juhtub filmis „Mootor­saed laulsid“ ja vastuvõetavaks teeb selle koleduse burlesksus. Naer vabastab paljudest piiridest, kaasa arvatud sündsuspiirid.

    Verd tulvab koskedena, ohvreid tuleb kenakesti, kõik lagiseva naeruga üle ujutatud. Tegemist on surmmusta komöödiaga, kus irvitatakse kõige, ka õudusfilminduse enda üle. Selle ala esiklassik Sir Alfred Hitchcock on öelnud, et õudusfilm on nagisevad trepid. Hitchcockil oli see mõeldud ja tihti teostatud audiokujundina, siin on kujund aga lõbusalt visualiseeritud, aeg-ajalt näeme mööda lagunevat aidatreppi üles trampimist. Nali valitud arusaajatele. Ja nõnda antakse märku ka filmi kaasžanrist komöödia kõrval. Paroodiavõtmes, mis ühtib üldlahendusega.

    Emaarmastus on pühadus, mida kalliks peetakse. „Mootorsaagides“ näeme, et ema (Rita Rätsepp) armastus väljendub poja Killeri (Martin Ruus) verepulma saatmises. Pealegi on poeg invaliid, kelle vastu korrektses ja humaanses ühiskonnas valitseb sügav respekt. Siin aga Killer muudkui tapab ja tapab, saab ema käest koguni sugeda, et tapab liiga vähe. Ka laps on püha, ma tean nimetada vaid paari filmi, kus see nii ei ole. Nüüd lisandub neile ka „Mootorsaed laulsid“. Mustvalgete tagasivaadetena näidatakse, kuidas niisugune suhe ema ja poja vahel tekkis – mootorsaemõrtsuka lapsepõlv on olnud koletislik, vihkamist täis. Tegevuslik seletus lisab filmi põhjenduslikkust ja loogikat, ent on küsitav, kas seda läheb vaja. Kui juba eitus, siis eitus, võiks eitada ka struktuuriloogikat. Näeme ka uue tapjate põlvkonna kasvatamist, jõngermannile õpetatakse mootorsae käsitlemist. Aeg-ajalt kuuleme kaadritaguse häälena lüürilisi laule. Kas see tähendab väljanaermist? – pole meile tarvis hellust ja armastust!

    Keegi ei saa öelda, et „Mootorsaed laulsid“ kutsub inimesi tapma. Vastupidi, vägivalda näidates eitatakse vägivalda. Pildil Killer (Martin Ruus).

    Kontrakultuuriteosed ei ehitu põhjuse ja tagajärje sidemele, seda näeme ka tudengifilmi „Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas“4 sama sõnumiga täispikas järjes „Tulnukas II ehk Valdise tagasitulek 17 osas“5. Mitte 17 kevadist hetke, vaid 17 naerupurtsatust publikust, kokku nagu mürgipärlitest kaunis kee. Põimitud struktuur nagu „Pulp Fictionis“6. Ja taas – naer vabastab publiku aheldavate ettekirjutiste järgimise nõudest, kõik on lubatud. Suuresti toimib film sõnakunsti, dialoogide najal (nagu ka „Mootorsaed laulsid“), nendest moodustub roppuste poeetika. Taas väljakutse sündsuse pihta. Mis parata, noortel on oma kriteeriumid, meiegi nihutasime omal ajal piire ning saime selle eest klohmida. Maagilis-universaalne sõnake fuck jõudis USA kinno alles 1965, televisiooni 1982. Kõik muutub, kõik muutub. Provotseerivalt kugistatakse rämpsburgereid, neist, nagu ka ahelsuitsetamisest, on saanud otsekui tegevuslik manifest – meie teeme seda, mida teie halvustate. Ja ei mahvita ainult tubakat.

    Söömine sobib filminduses teistest tegevustest paremini tegelasele karakteri andmiseks. Kuidas ta sööb, kuidas laud on kaetud, niisugune ta on. Ka „Tulnukas II“ puhul on see nõnda – söömine on jõletu, kuna tegelased on jõhkrad, naudivad oma jõhkrust. Vägivallakultus iseloomustab mõlemat filmi. Ja piire nihutatakse kaugele, lausa keelatud alale. Laulusõnades mõnitatakse eesti kultuuri tippe Krossi, Tuglast ja teisi. Mõistan, et sel puhul on nooled sihitud pigem kohustusliku kirjanduse ja kirjandustundide pihta. Puruks pekstakse kõrgkultuuri sümbol klaver, võllanalja visatakse isegi sellise pühaduse üle nagu sinimustvalge. Siia alla kuulub ka Tõnis Mäe laulu „Koit“ („Valguse võim, priiuse võim…“) pilkav jäljendus. Isade püha maa saab vabaks, kui valitseb „Tulnukas“ näidatud kord. Loodan, et kellelgi ei ole kitsarinnalisust alustada siin juurdlust, sest tegemist on teadliku provokatsiooniga. Alustage, palun! Teete vaid reklaami! Kõrges kaares sülitatakse ees­kuju­likeks peetavaile peresuhetele, ohtralt demonstreeritakse seksi, ja mitte ainult heterode oma. „Mootorsaagides“ kannavad roosasid pusasid kaksik­vennad (Ra Ragnar Novod ja Henryk Johan Novod), kes teevad homohuumorit, ka see on asi, mida väga korralikud inimesed ehk näha ei taha.

    Mõlemas filmis pilatakse politseid, on ju politsei kehtiva võimu kõige nähtavam osa. Ka „Tulnukas“ naerdakse invaliidsuse üle. Ühiskonna hoiak pürib feminismi pooldamisele, „Tulnukas“ oleks justkui rõhutatult antifeministlik. Justkui oleks, mitte on.

    20 aastat ufoga ringi rännanud ja mälu kaotanud Valdis (Märt Avandi) tuleb tagasi Maale, Eestisse, kus naised on haaranud võimu, nii tuleb tal hakata naisi kukutama. Vaevalt seesugune antifeminism ka kõige suuremaid puru­konservatiive rõõmustab. Asjaolu, et tegelikult feminismi ei halvustata, paistab selgelt läbi.

    Tegu on tagasitulekuteosega, aga ka selliste taieste paroodiaga. Koosa saab ka püha nostalgiaallikas koolikokkutulek. Härduse asemel näeme liiderlikkust, mis on välja mängitud väga lõbusalt.

    Sihilik kirjutamata reeglitele sülje­sirtsamine on ka mäng osatäitjate ja tegelaste nimedega. Ott Sepp mängib Märti, Vallo Kirs Otti. Siit koorub välja hoiatus – ärge kunagi ajage segi tegelikkust sellega, mida ekraanil näete.

    Burlesksed farsid, burlesksed farsid. Mis selle kõik vastuvõetavaks ja kohati nauditavakski teeb? Nali. Ma toon ühe näite. Mind ajab öökima, kui ma oksendamist näen. Siin tuleb seda ette kaskaadidena, aga ma ei kirtsutanud ninagi. Just naljavõtmes pidurdamatu hüper­boliseerimine teeb nähtu talutavaks. Sama kehtib kõige muu kohta mõlemas filmis.

    Neid teoseid seob tervikuks (ja tervikud mõlemad ju on) teema ja esteetika, aga peamiselt siiski kõrges kaares sülitamine väljakujunenud väärtustele ja normidele. Kusjuures suuresti on see sülitamine näiline. Toimub jaatus eituse kaudu, keegi ei saa öelda, et „Mootorsaed laulsid“ kutsub inimesi tapma. Vastupidi, vägivalda näidates eitatakse vägivalda. Ka ei olda „Tulnukas“ Eesti vabariigi vastu, kuigi invaliidikärul lehvib sinimustvalge.

    Paroodia peab millelegi toetuma, siin ei ole konkreetset teost, mida omas võtmes matkitakse (ehkki vihjeid leidub), filmid vastanduvad üldiselt omaks võetud normidele ja normatiividele.

    Mõlemat filmi võib kiita rohke fantaasiarikkuse eest, episoodikordusi ei ole, ikka näeme midagi uut. Filmide autorid on leidnud oma publiku, Haapsalu kultuurikeskuse saalid olid neil linastustel paksult nooremapoolset publikut täis. Kõik ei mahtunud sissegi.

    Kõik festivalid ei saa hollivuuditseda, väiksemad peavad leidma oma niši. HÕFFile sobib kontrakultuuri demonstreerimine hästi. Nõukaajal olnuks seesugune kultuuriliik ilmvõimatu, paarkümmend aastat kulus meil inertsiks ja vabadusest arusaamiseks, nüüd on aeg küps.

    1 „Mootorsaed laulsid“, Sander Maran, 2024.

    2 „Tulnukas II ehk Valdise tagasitulek 17 osas“, Rasmus Merivoo, 2024.

    3 John Milton Yinger, Contraculture and Subculture. American Sociological Review 25, 1960, 625–635.

    4 „Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas“, Rasmus Merivoo, 2006.

    5 „Tulnukas II ehk Valdise tagasitulek 17 osas“, Rasmus Merivoo, 2024.

    6 „Pulp Fiction“, Quentin Tarantino, 1994.

  • Järgmine kord pisut pikemalt, palun!

    RIHO PARAMONOV

    Minu sõber, laia lugemusega vana kooli intellektuaal räägib mõnikord, et vaatab peaaegu igal õhtul vene kultuurisaateid. Põhjendab ta seda asjaoluga, et meie oma kanalid ei kõneta, sest nende tase jätab tugevalt soovida. Mitu korda on ta toonud näiteks mälumängud, mis pidavat Eestis olema suisa lapsikud. Kõige rohkem meeldivad minu sõbrale vene kultuuri-vestlussaated, mis on tema hinnangul säravad ja vaimselt stimuleerivad.

    Olen sõbra jutu üle omajagu mõtisklenud: eriti praeguses olukorras on ju kurb küll, kui eestlane peab oma kustumatut kultuurinälga täitma vene saadete abil. Mõtlen, et ehk on tal jäänud üht-teist kahe silma vahele ja võiksin anda mõne hea soovituse. Aga ei oska, sest ise eelistan telekale raadiot ega ole jäänud silma-kõrva ka midagi väga erilist. Kunagi vaatasin regulaarselt „Jüri Üdi klubi“, kuid see, minu meelest väga sümpaatne saade, on juba kümme aastat teleekraanilt kadunud.

    Pöördun siis nooremate kultuurisõprade poole ja uurin, mida nemad vaatavad. Ühel häälel tõstetakse esile „Plekktrummi“ ja kiidetakse Joonas Hellermad. Hellerma esindab kahtlemata kvaliteeti, ka kirjutajana, kuid kõnealune saade pole vähemalt mind eriti kutsunud, sest on liiga kompaktne. Neist osadest, mis on pakkunud huvi, on jäänud mulje, et minnakse jõuga kohe teemadesse sisse, aga saatekülaline pole veel õieti üles soojenenud, kui juba tulevad kultuurisoovitused ja ongi kõik. Viga ei ole muidugi saatetegijais, vaid selles, et säärane saade vajab vahest pisut teistsugust formaati: pikemat, põhjalikumat, rahulikumat, et nii külaline, saatejuht kui ka vaataja saaksid rohkem aega. Või siis peaks olema kultuurisaateid lihtsalt rohkem. Ses osas näib valitsevat tõesti põud. Ei saa ju eeldada, et üks saade täidab kõik rollid.

    Aga tung suruda kultuurikäsitlused (ja seeläbi kogu kultuuriväli) võimalikult kokku, äärmuslikult tihendada ja fokuseerida näib olevat küll meie ajale tunnuslik. See ei avaldu üksnes päevalehtede veergudel, kus näiteks raamatuarvustustele antakse nii vähe ruumi, et puhuti ei tea, kas rohkem kahju on lugejast, kirjutajast või teose autorist, vaid ka kultuuriajakirjanduses endas. Täiuseni on kompreseerimiskunsti arendanud Müürileht, kus enamik lugusid mahutatakse ühele lehele (koos pildiga). Muidugi, võib ju mõelda, et kes see tänapäeval ikka korraga rohkem loeb… Liiatigi nooremale lugejale suunatud väljaanne. Aga siiski on lugedes pidevalt tunne nagu neis toitlustusasutusis, kus hinnatõusu vastu võideldakse toidukoguse järjepideva vähendamisega. On ilus küll, aga kõhtu ometigi täis ei saa!

    Müürilehes armastatakse teemasid, mis seostuvad moodsa inimese identiteediga, eriti kväärindusega, kuid seni on leidunud piisavalt käsitlusi, mis võiksid huvitada ka paljusid mitte nii moodsaid inimesi. Näiteks kajastati märtsinumbris ühisrahastust – huvitav ja tänuväärne teemapüstitus, kuid surutuna kokku ühele napile leheküljele, ja lõpetad lugemise tundega, et oled saanud vaid pool kaupa. Või siis samas numbris intervjuu Tiit Aleksejeviga – ikka tabad end mõtlemast, mis jäi väikse mahu tõttu välja.

    (Raamatu)arvustustega on aga Müürilehes sedaviisi, et mõnikord on need täpselt nii pikad, et autoril on õnnestunud edasi anda kaks mõtet ja mitte kübetki rohkem (vt nt 2023. aasta oktoobrinumber). Selline äärmuslik minimalism tekitab nõutust, seda enam et arvustusi mahub kõnealusesse ajalehte väga vähe. Kas ei peaks siis olema nii, et esmalt just kultuuriväljaanded panustavad ka kultuurikriitika käekäiku ja edenemisse? Kõrgetasemeline kriitika ei ole sugugi enesestmõistetav – selle saavutamine vajab pingutust ja regulaarsust-järjepidevust. Paari-kolme mõtet hõlmavad raamatu-, kontserdi-, näitusekäsitlused ei suuda pakkuda täieväärtuselist mõtestust, vaid jäävad balansseerima kuhugi vahendatud tutvustuse ja reklaami piirimaile. Enam ei räägita vist kuskil, et väljaanded peaksid kasvatama oma lugejat, aga kui head kriitikat avaldatakse vähe või üldse mitte, kuidas siis peaks (eriti noor) publik seda ülepea hindama õppima?

    Muidugi ei puuduta kõnealune probleem üksnes ajalehti. Surve toimetada pindkihtides langeb ühtlaselt kogu kultuuriväljale. Ülikoolides on aina populaarsemad 1 ja 3 minuti loengud, viie minuti konverentsid, mikrokraadid ja referaadimahus lõputööd, muuseumides on selgitavate tekstide maht kahanenud viimasel kahel aastakümnel oma kaks korda, pikemate ajakirjaartiklite mahust on ära lõigatud keskmiselt vähemalt lehekülg, poppides raamatutes piiratakse peatüki pikkus kahe leheküljega („Vanaema“, „Vareda“, „Muutuda: meetod“), aga sageli piisab ka poolest leheküljest, veebis vaatavad iga nurga pealt vastu lühivormid. Ainult filmide pikkus näib segamatult kasvavat, nii et lühemate tekstidega kokku hoitud aja saab mõnusasti tasa teha pimedas kinosaalis.

    Kahtlemata esineb teksti kompaktsuse ja mõtteselguse vahel positiivne seos ja ei ole vähimatki mõtet toota teksti tema enda pärast, kuid ometigi on vaja ka sügavust ja põhjalikkust, sest lõpuks huvitab meid ikkagi kõige rohkem ju raskesti kättesaadav tuum.

    Lühivormide ülepakkumisega alahinnatakse lugejaid, vaatajaid, kuulajaid, aga võib-olla ka kultuuri ennast. Jah, aeg on veider: kirjutajaid on vaat et rohkemgi kui lugejaid ja varsti koostab raamatuid tehisintellekt, kuid kas pole siis seda enam põhjust meeles pidada, et õhtumaa kultuuri lätted on kirjasõnakesksed, ja hinnata tekstides materialiseerunud sügavate mõtete ja arutluste tähtsust-tähendust. Korralikult küpsenud pika teksti lugemine võib olla pingutav, eriti kui seda harva teha, kuid igal juhul annab see palju tagasi.

    Vabatahtlikult ei taha keegi olla vanamoodne ning uuendustel ja trendidel sabas sörkida, ometi saab üha selgemaks, et mitte alati pole uus vanast parem. Ja sellegi kohta, et vanad väärtused ei ole veel prügikastikaup, leidub küllalt näiteid: varasemast ajast Eero Epneri mitmeleheküljelised tekstid päevalehtedes ja Alvar Loogi pikad kirjandus- ja muusikakäsitlused Postimehes, Tähenduse teejuhtide kuni kahetunnised saated, uuemal ajal ERRi inter­vjuusari „ID“ – kõik on (olnud) ülimalt asjakohased ja jätnud püsiva jälje nii lugemis- kui ka teadasaamiskogemusse. Lühikäsitlused seda ei suuda.

    Ükski asi ei ole eraldi võetuna halb. Halb on see, kui üks tõrjub välja teised. Praegu on näha, et lühike peab sõjaplaani pika vastu. Tervik eeldab aga mõlemat.

  • ,

    Utoopia nimega Kultuur

    TÕNIS HALLASTE

    Jaak Tombergi hiljuti ilmunud monograafia „Kuidas täita soovi“ on ootamatult pessimistlik siiraste utoopiate suhtes. Võrreldes Andrei Tarkovski „Stalkerit“ vendade Strugatskite jutustusega „Väljasõit rohelusse“, millel film põhineb, täheldab Tomberg: „.. kahtlustan, et „Stalker“ peegeldaks hästi ka nüüdisaega, mil düstoopiate küllus on samavõrra märgatav kui utoopiate puudus.“ Tõepoolest, kui mõnes raamatus, filmis või sarjas kujutataks pesueht idülli, süveneks ilmselt iga leheküljega õõv ebaõigluse ja brutaalsuse ees, mille najal see kõik seisab. Mida rõõmsam on elu Omelases, seda suuremad peavad olema keldrisse topitud lapse kannatused.

    Tombergi teoses on keskne utoopilise impulsi mõiste. Minu arusaamist mööda tähistab see tungi maailma parandada. Ühiskonna või üksikelu tasandil pole entroopia inimeste meelest sugugi nii paratamatu kui kosmilistes mõõtmetes: elukvaliteeti on võimalik parandada ja seda on mõistlik teha. Siit ka utoopilise ühiskonna usutavuse küsimus: utopismiga tegelemiseks peab sedavõrd muutma lähenemist mõistetele, et Thomas More tõenäoliselt kortsutaks kulmu. Usutavate utoopiate aeg on seljataga.

    Siiski, šotlase Iain M. Banksi raamatusari „Kultuur“ on teadusulmeline utoopia, kus ei panustata düstoopilisusele. Selle esimene osa „Mõtle Phlebasest“ („Consider Phlebas“) ilmus aastal 19871 ja punkti pani 25 aasta pärast „Vesinikusonaat“ („Hydrogen Sonata“). Sarjas kirjeldatakse kosmoseühiskonda nimega Kultuur, mille toimimise eeldus on ülimalt arenenud tehnoloogia – tegemist on spekulatiivse ulme äärmise otsaga, teed sinnani ei anna kuidagi kaardistada. Banksi Kultuuri, üht suhteliselt hiljaaegu loodud siirast utoopiat, hoiab käigus kõrgtasemel suveräänne tehnoloogia: superkompuutrid Arud juhivad riiki, automaatsed masinad teevad ära kõik lihttööd. Kultuuri põhilisim erinevus varauusaegsete jäikade utoopiatega võrreldes (individuaalne vabadus on seal pea olematu) on selle kodanike ülisuur vabadus, suguelu ja meelelahutuse täielik free-for-all. Kõigil inimestel on geneetiliselt töödeldud nääre eritamaks ajju drooge. Kultuur pole kõigile pidev nauding, eluolu vürtsitatakse suhtedraamadega, ent kõik saavad üsna vabalt muuta oma välimust ja sugu, mis hõlbustab mõnulemist. Banks ei sukeldu oma teostes Kultuuri igapäevaellu – utoopiates enamasti ei olegi konflikti puudumise tõttu jutustamist väärt lugusid. Tegevus käib hoopis naaberriikides või piirialadel, tegelasteks on enamasti kas Kultuuri-välised tegelased või Arud. Ainus erand on „Mänguri“ („Player of Games“, 1988) peategelane Jernau Morat Gurgeh: Kultuuri lauamängude suurmeistri eritabastest oskustest loodetakse kasu suhtlusel Azadi impeeriumiga, mille hierarhia määratakse ühe kõikehõlmava lauamängu põhjal.2

    Kuna Banks ei vaatle Kultuuri elu kuigi lähedalt, ei ärata see lugedes eriti trotsi. Tõsi, küllap teeb Kultuuri ilmselge liberaalsus sellest utoopiast mõne konservatiivi silmis hoopis düstoopia. Kui aga järele mõelda, on rahumeelne Kultuur õigupoolest üsna sõjakas riik, mis laiendab sarja vältel oma valduste või mõjuulatuse piire. Selles peituvat irooniat ilmestab Benderi tsitaat komöödiasarjast „Futurama“: „Terve maailm peab teada saama meie rahumeelsetest eluviisidest – jõu abiga!“3 Kultuuri naaberriikide (-ühiskondade, -tsivilisatsioonide) mure ei tarvitse siiski vaevata Kultuuri lihtelanikku.

    Ehk on Kultuuri kui singulaarsusjärgse ühiskonna olulisim mure hoopis iga inimelu mõttetuse taju? Inimesed ei saa Kultuuris millessegi reaalselt panustada: masinate meelest on nad heal juhul toredad koduloomad, halvemal juhul parasiidid. „Mänguri“ Gurgeh saab küll korda saata midagi maailma muutvat, aga kõik teised on justkui määratud tühisusele (tõtt-öelda oli ka Gurgeh missiooniga nõus seetõttu, et teda oli tabanud spliin ja ta vajas vaheldust – see on aga midagi ebaratsionaalset, üsnagi ebatavalist Kultuuris). Inimelu on Kultuuris suures osas tähendusetu ning Banks näitab, et inimene lepib sellega.

    Ühes 2016. aastal Eestis ilmunud teoses aga seda ei suudeta. Andris Feldmanis kirjeldab romaanis „Viimased tuhat aastat“ ühiskonda, kus need robotid, kes on ületanud inimvõimete piiri, loovad aina võimekamaid masinaid asendama neid endid. Inimeste ja robotite vahe käriseb iga põlvkonnaga aina ületamatumaks. Sellele liikideülesele tähenduskaole järgnevad Feldmanise romaanis enesetapulained. Tähenduskriisi ei pruugi tekkida, kui on ligimesi ja armastust, hoolimist ja hoolitsust, soovi teiste elu oma käitumisega paremaks muuta – utoopilist impulssi individuaalsel tasandil. Ent kui utoopilisel impulsil pole kuhugi suubuda, siis kas võib see määnduda frustratsiooniks? Kas juba ette korraldatud utoopias on üldse võimalik olla kasulik – või isegi hea? Kultuuris tähenduskriisi ei tunta: eksistentsialistlik äng seljatatakse mängude ja lõbustustega. Kultuuri elanik on kui hikikomori – inimene, kes on arvutimängude kasuks loobunud n-ö päriselust. Kui mängukaaslane ütleb, et ta on virtuaalsete koobaste kollidest tühjendamisel hindamatu abiline, tunneb siiski ka hikikomori, et on kellelegi vajalik.

    Hedonistliku ühiskonna teine mure on eetika. „Mänguris“ hirmutati Gurgeh’d Azadi brutaalsusega, aga võib ju eeldada, et Kultuuri elanikud on jõhkrutsema sama altid kui ennast rahuldama. Kui piiravaid seadusi pole (ainus erand on mõrv, mille karistuseks on saatjaroboti määramine edasiste tapmiste ärahoidmiseks, ent teistele vastumeetmetele ei osutata), siis hakatakse kompama eetilisi piire. Või modifitseeritakse niisugused kiusatused inimestest geneetiliselt välja? Inimesed oleksid sel juhul täiuslikult vabad üksnes neis piires, mille on määranud nende geenide üle valitsejad. Selmet loomalikud kihud ühiskonnast kasvatuse abil välja juurida, saab inimese geneetiliselt korralikuks programmeerida. Oleks see enam üldse inimühiskond? (Vastuküsimus: miks peaks just geneetiline sekkumine olema see viimane piisk tehnoloogiakarikas, mille järel tuleks rääkida inimese lõplikust kadumisest? Oleme juba praegu kõik küborgid.)

    Teismeeas tundus Kultuur mulle usutav eelkõige seepärast, et masinate abil lahenes üks utoopiate esmase rahulolematuse küsimusi, kelle päralt jääb töö. Toona tundus ka naudingu prioriteetsus püüdlemisväärne. Paraku on inim­olend evolutsiooni käigus nii­suguseks kujunenud, et suurim rahuldus elust, oma tegevustest ja oma valikutest saavutatakse põigetega ebamugavustsooni. Suurima kollektiivse rahulolu saavutamise vahendina tundub aga banksilik naudinguühiskond siiski usutav. Küllap saaks inimene Kultuuriski leiutada võimalusi küllasust pakkuvaks eneseületuseks. Selle tagab Kultuuri liberaalsus, igaühe vaba voli kas või kannatada, et olla õnnelik.

    1 Romaan on ilmunud ka eesti keeles: Iain M. Banks, Mõtle Phlebasest. Tlk Rein Turu. Varrak, 1998.

    2 Iain M. Banks, Mängur. Tlk Rein Turu. Varrak, 2000.

    3 „The whole world must learn of our peaceful ways. By force!“. Vt „Futurama“ IV hooaeg, 14. osa „Obsoletely Fabulous“.

  • Muutlikud suhted kehaga 

    OLAF MERTELSMANN, ajaloolane 
    Olaf Mertelsmann

    Lapse ja teismelisena olin pikka aega oma kehaga rahulolematu – olin kuni 9. klassini oma klassis kõige väiksem ja teised kiusasid mind. Ilmselt seepärast hakkasin palju sporti tegema. Hiljem osalesin juba võistlustel ja lõpuks ka kasvasin. Hoolitsesin oma keha eest kuni ülikooli lõpetamiseni ja õppisin spordi kaudu midagi olulist: esikohal ei ole võimalikult palju või intensiivselt treenida, vaid võimalikult intelligentselt. Sõna „treenima“ võib asendada töötamise, kirjutamise, õpetamisega jne. 

    Pärast tööleminekut minu suhe oma kehaga muutus. Mõnedel aastatel jätsin selle hooletusse, sest töö või lapsed olid tähtsamad. Suitsetasin, võtsin kaalus juurde, elasin ebatervislikult. Teistel aastatel hoolitsesin jällegi rohkem oma keha eest, tegin sporti ja elasin tervislikumalt. See muutlik suhe tõi kaasa ka mõned haigused. Ma ei olnud piisavalt intelligentne. 

    Pidin elama üle viiekümne, et jõuda järelduseni: me ei kontrolli oma keha, keha kontrollib meid. Kui keha on heas vormis, siis tunneme end ka paremini. Siis oleme elus palju õnnelikumad ja saavutame rohkem. Olgu see siis sport või jalutuskäik, matkamine mägedes või lihtsalt jalgrattasõit, jooga või ujumine, keha andestab ka mõne Kuuba sigari, hea veini ja kerge ülekaalu. 

    Järelikult allun oma kehale, et me mõlemad saaksime võimalikult kaua elust rõõmu tunda ja üht-teist ära teha. 

  • Head Juhan Liivi aastat!

    PILLE-RIIN LARM

    30. aprillil täitus 160 aastat Juhan Liivi sünnist. Sel puhul peeti Alatskivil konverentsi „Juhan Liiv eesti kultuuri keskmes ja maailmakirjanduse lävel“. Ettekandega esinesid Joonas Hellerma, Rahel Ariel Kaur, Tanar Kirs, Liina Lukas, Ene-Reet Soovik, Jüri Talvet ja Mart Velsker.

    Seejärel kuulutati välja Liivi luuleauhinna tänavune laureaat. Kandidaatidena oli žürii esile tõstnud Sveta Grigorjeva („*võtta oma kehas“), Kruusa Kalju („*Ära hommikul päri, kellele helistatakse äratuskella“ ja „Mu isamaa apofaatiline (lohelaul)“), Lauri Sommeri („Lootus“) ja Anna Verschiku („*Nägin kusagil pilti“). Karjasemärsi pälvis luuletuse „*Ära hommikul päri …“ eest Kruusa Kalju. Väljasõidul Liivi muuseumi kirjutas autor oma võiduluuletuse laureaatide albumisse.

    Mõistagi oli kavas ka mälestushetk ja ühine lausumine Juhan Liivi haual. Päeva lõpetas Pärt Uusbergi autorikontsert. Juhan Liivi tekstidele loodud laule esitasid kammerkoor Head Ööd, Vend, kammermeeskoor JÕUD ja solist Mikk Dede, dirigeeris Pärt Uusberg.

    Kirjaniku sünniaastapäeva tähistamine ei piirdu 30. aprilliga, ettevõtmisi jagub pikemaks ajaks. Juba aprilli keskel peeti Liivi muuseumis koolinoorte etlusvõistlus, kus esikoha sai Emma Gogoleva Tartu Waldorfgümnaasiumi XI klassist (juhendaja Eve Kokkota).

    Ilmunud või ilmumas on mitu uut raamatut. Jüri Talvet ja H. L. Hix on koostanud ja tõlkinud seni mahukaima ingliskeelse Juhan Liivi tõlkevalimiku. Tanar Kirsi eestvedamisel ilmub Juhan Liivi publitsistika- ja kriitikakogumik „Vulise ojakene rohkem“.

    31. mail avatakse Liivi muuseumi välialal ekspositsioon „Juhan Liivi meelemaastikud“. Sügisel linastub Indrek Hargla stsenaariumi põhjal valminud mängufilm „Vari“. Režissöör Jaak Kilmi filmis mängib peaosa Pääru Oja. Juubeliaasta sündmuste kohta leiab infot Liivi muuseumi veebilehelt muusa.ee.

    Liivi muuseum Rupsil
Sirp